Psühhopatoloogia kordamisküsimused (1)

Kordamisküsimused eksamiks (2013)
Psüühikahäirete tekkepõhjused
Psühhiaatria on arstiteaduse eriala, mis käsitleb psüühikahäirete levikut, etiopatogeneesi, kliinilisi avaldumisvorme, diagnostikat, ravi/rehabilitatsiooni ja ennetamist. Kliiniline psühholoogia on rakenduspsühholoogia valdkondi, mis käsitleb tervise, haiguse, ravi ja raviprotsessis osalejatega seotud psühholoogilisi probleeme.
Tekkepõhjused:
Bioloogilised – psüühikahäired väljendavad haiguslikke muutusi ajutegevuses tingituna arenguhäiretest (nt Alzheimeri tõbi) või ajukahjustustest (nt ajutrauma ).
Psühholoogilised – psüühikahäirete teke on tingitud hälvetest psühholoogilistes mehhanismides.
Predisponeerivateks faktoriteks haiguse kujunemisel võivad olla nt looteea eripära, sünnitrauma, sotsiaalpsühholoogilsed tegurid arenguperioodis ja ka geneetika. Haigust vallandavad faktorid võivad olla nt kehalised haigused, uimastid, psühholoogilised stressorid ja sotsiaalsed muutused.
Elusündmuste korral võib vallandada haigusi ülemäärane stress (tekib nt äge stressreaktsioon, kohanemishäire, ärevushäire, depressioon , aga ka bipolaarne häire, äge psühhootiline episood, skisofreenia ).
Pärilikkuse osa psüühikahäirete tekkes – monogeensed, kromosomaalsed ja multifaktoriaalsed (enamus psüühikahäiretest on seotud suure arvu geenidega )
Psüühikahäirete levimus (skisofreenia, bipolaarne häire, depressioon, ärevushäired)
Skisofreenia - Haigestumine skisofreeniasse: 0,1 kuni 0,5 juhtu 1000 elaniku kohta aastas.
Prevalents(e. levik) ca 1,3 % elanikkonnast. Eestis haigestub psühhootilistesse häiretesse igal aastal umbes 400-450 inimest (ca 0,3/1000).
Bipolaarne häire - 1,7% tüüp I - 1,1% ja II – 0,6% erinevates Euroopa riikides läbiviidud uuringud
näitavad, et BPH prevalents on ligilähedaselt 1%.
Depressioon – 17,3 %
Ärevushäired – 15,8%
Psühhiaatrilise abi korraldus ja psüühikahäirete ravipõhimõtted.
Abi korraldus: 1) haiglaväline abi informeeritud nõusoleku alusel 2) haiglaravi kui ambulatoorne abi on ebapiisav 3) tahtest olenematu vältimatu abi (üldjuhul lubatud tsiviilkohtu loal (esmase õiguskaitse korras kuni 40 päeva tsiviilkohtu loal), erandine kuni 48h psühhiaatri otsusel 4) ohjeldusmeetmete rakendamine.
Raviviisid: 1)bioloogilised raviviisid 1.psühhofarmakoteraapia ( antidepressandid , anksiolüütikumid, uinutid, antipsühhootikumid, tümostabilisaatorid 2. mEKR, kTMS, valgusteraapia 2)psühhoteraapia 3) nõustamine 4) rehabilitatsioon e. taastusravi 1. toimetuleku oskuste taastamine (nt toetatud elamine, toetatud töökohad) 5) sotsiaalabi – sotsiaaltoetused , hooldekodud.
Bioloogiliste tegurite korral farmakoteraapia jne, psühholoogiliste tegurite korral psühhoteraapia.
Psüühikahäirete ravikorraldus ....
1) patsiendi diagnostilist uurimist (diagnoosi määramine); 2) patsiendi ja teiste isikute turvalisuse hindamist (patsiendi oht enesele ja teistele), 3) kohase ravirežiimi määramist (ambulatoorne, statsionaarne , vältimatu, tahtest olenematu); 4) funktsionaalse kahjustuse hindamist (eelkõige sotsiaalse funktsioneerimise hindamine); 5) terapeutilise koostöö loomist ja selle säilitamine ning
tõhustamist raviprotsessi käigus; 6) patsiendi psüühilise seisundi ja turvalisuse (riskide)
perioodilist hindamist; 7) patsiendi ja perekonna nõustamine/informeerimine ning varaste relapsi ilmingute selgitamist patsiendile;
Psühhopatoloogia
Psüühikahäirete avaldumise tasemed
• Sümptom (symptom) - väljendab haigusliku iseloomuga üksikhälvet psüühilises funktsioonis (nt. meeleolu alanemine, hallutsinatsioon )
• Sündroom (syndrome) - enamus psüühilisi haigusi ei avaldu üksiku sümptomi, vaid teatud sageli koosesinevate sümptomite kogumina; nt. depressioonisündroom (meeleolu alanemine, energia vähenemine, rõõmutunde kadumine, lootusetus , süütunne jne), maniasündroom (meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, energia lisandumise tunne jne), hallutsinoosisündroom (elavad verbaalsed kuulmishallutsinatsioonid, ärevus-hirmutunne jne).
• Psüühikahäire ( disorder ) – orgaaniline luululine häire, skisofreenia, skisoafektiivne häire – orgaaniline depressioon, bipolaarne häire, (korduv) depressioon – paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, sotsiaalfoobia
• Haigus – Alzheimeri tõbi, peaaju vaskulaarne haigus, jne
Teadvuseseisundi häired. Retikulaarformatsiooni funktsioonid

Teadvuse hägunemine – Raskusastmed: 1) obnubilatsioon, 2) somnolents, 3) soopor , 4) kooma .
1. Sõnalise kontakti halvenemine ja katkemine 2. Desorientatsioon (disorientation) - allopsüühiline desorientatsioon - ajas ja ruumis; /millele viitavad südmuste ebatäpne rekonstrueerimine ruumilises ja ajalises suhetes või täielik mälulünk - autopsüühiline desorientatsioon - oma isikus ;
3. Nõutus, segasus 4. Psühhomotoorse rahutuse episoodid
Deliiriumisündroom - teadvuse hägunemine koos segasuse, desorientatsiooni, ärevuse-hirmu ja
psühhomotoorse rahutuse ning visuaalsete (ja taktiilsete) hallutsinatsioonidega . Somnambulism , unepaanika
Muutunud teadvuseseisundid :
Hämarolek (twilight state) - sügav teadvusehäire kooshallutsinatsioonidega(nt patoloogiline alkoholjoove) . Oneroid – meelepetted hõlmavad kogu teadvuse . Krambisündroom . Minestamine
Stuupor (stupor) - väliste stiimulite mittetajumine ja/või reaktsioonide puudumine neile (nt katatoonne skisofreenia). Stuuporit ei käsitleta tüüpilise teadvusehäire seisundina . Transs ( trance ): teadvuse(häire) seisund, mis esineb hüpnoosi, dissotsiatiivse või religioosse ekstaasi korral.
Hüpnoos .

Retikulaarformatsioon – juhtekiudude, neuronite ja tuumade süsteem ajutüves. 1) säilitavad ajukoore aktiivsust 2) korduvate auditoorsete ja visuaalsete stiimulite filtreerimine 3) unetsüklite regulatsioon 4) skeletilihaste koordineeritud aktiivsuse regulatsioon 5) kardiovaskulaarse ja respitoorse süsteemi autonoomne regulatsioon 6) düsfunktsioon: teadvuse hägunemine, kooma/hüpervigiilsus
Aisting ja taju. Tajumisega seotud ajukoore piirkonnad
Tajumine – on tunnetusprotsess , mille kägisu füüsilised ärritajad (valgus, heli, temp jne) muudetakse informatsiooniks psüühilisel (teadvuse) tasandil.
Aisting – üksikomaduse peegeldus teadvuses.
Taju – objekti terviklik peegeldus teadvuses.
Piirkonnad:
Somatosensoorine koor – somatosensoorsed aistingud , nt valu, temp, puutetundlikkus.
Ajukoore kuklasagar – nägemistaju ja -mälu.
Temporaalsagar – Kuulmistaju
Tajumise vormilised häired ( anesteesia , hüposteesia, hüperesteesia)
Tajumishäired jagunevad kvantitatiivseteks tajumishäireteks (hüperesteesia ja hüpesteesia, anesteesia) ja kvalitatiivseteks tajumishäireteks (meelepetted ja psühhosensoorsed häired).
Hüperesteesia – sensoorse ärritusläve alanemine, ärritajate vastuvõtmise intensiivistumine (nt tugeva ärevuse korral; ajutraumad)
Hüpesteesia – sensoorse ärritusläve kõrgenemine, ärritajate vastuvõtmise nõrgenemine (nt kergemate teadvushäirete korral)
Anesteesia – sensoorse ärritusläve kõrgenemine, ärritajate vastuvõtmise katkenemine (nt kooma e. teadvusetuse korral)
Tajumise kvalitatiivsed häired
Meelepetted ( illusioonid , hallutsinatsioonid)
Meelepetted – tajuelamus ei vasta tegelikkusele (erinevalt kujutlustest ei teadvustata meelepetete puhul, et tegemist on subjektiivsete elamustega)
Illusioon e. eksitaju – on tegeliku objekti moonutatud tajumine (nt vaasi varju seinal tajutakse ähvardava loomana); füsioloogilised illusioonid, pareidoolia.
Hallutsinatsioon – tajuelamus, mis ei seostu väliste ärritajatega (objektidega).
1)kuulmishallutsinatsioonid 2) nägemishallutsinatsioonid 3)haistmishallutsinatsioonid 4)maitsehallutsinatsioonid 5)puute- e. taktiilsed hallutsinatsioonid 6) vistseraalsed hallutsinatsioonid(keha sisemusest pärinevad hallutsinatoorsed elamused )
1)hüpnagoogsed hallutsinatsioonid (hypnagogic h.) - tekivad vahetult enne uinumist ja üldiselt ei ole haigusliku tähendusega, välja arvatud mõningad situatsioonid, nagu algav alkoholvõõrutusdeliirium;
2)hüpnopompiinsed hallutsinatsioonid (hypnopompic h.) - tekivad vahetult pärast une lõppu ja üldiselt ei ole haigusliku tähendusega). Hüpnagoogsed ja hüpnopomiinsed h-d on tihedalt seotud REM-unega.
1)tõelised hallutsinatsioonid (meelepettelised elamused on sarnased tegelikkusega; nt kuuldakse inimesi kõnelevat ukse taga või nähakse tavalisi loomi),
2) pseudohallutsinatsioonid (meelepettelised elamused, mis millegipoolest erinevad tegelikkusest).
Psühhosensoorsed häired ( agnoosia , derealisatsioon ja depersonalisatsioon )
Psühhosensoorsete häirete korral on häiritud kas üksikaistingute süntees terviklikuks tajuelamuseks või seostumine varasema kogemusega.
1. Agnoosia (agnosia) - tajutavaid objekte ei tunta ära /agnoosia on enamasti seotud aju orgaanilise kahjustusega/;
2. Derealisatsioon (derealization) - häiritud on väliskeskkonnast pärit üksikaistingute süntees terviklikuks tajuelamuseks. Derealisatsioonielamus võib esineda joobes, aju orgaaniliste kahjustuste ja psüühikahäirete korral.
luululine taju - ümbritsev maailm või teatud objektid omandavad erilise sära, salapära või tungivad muul viisil subjektiivses tajuelamuses esile.
ruumitaju häire : mikropsia - objekte tajutakse tegelikkusest väiksemana ; makropsia - objekte
tajutakse tegelikkusest suuremana; värvitaju häirumine
ajataju häired - sündmused kulgevad kiiremini või aeglasemana; nt kõik toimub nagu aegluubis.
3. Depersonalisatsioon (depersonalization): häiritud on sisekeskkonnast pärit üksikaistingute süntees terviklikuks tajuelamuseks (kehaskeemi häired, senestopaatia , "mina"- terviklikkuse tunnetuse häire).
Hallutsinoos e. hallutsinatoorne sündroom - valdavalt kuulmishallutsinatsioonidega haigusseisund , millele sõltuvalt hallutsinatsioonide sisust lisandub ärevus, hirmutunne, psühhomotoorne rahutus ja muud erinevad sekundaarsed sümptomid.
[Deliiriumi korral (st teadvuse hägunemise) korral domineerivad nägemishallutsinatsioonid ja
hallutsinoosi korral kuulmishallutsinatsioonid.]
Hallutsinatoorne sündroom võib esineda :orgaanilise ajukahjustus ; psühhoaktiivsete aine kasutamine (nt alkoholhallutsinoos, intoksikatsioon hallutsinogeenidest) ; skisofreenia
Mõtlemise vormilised häired
Mõtlemine on eesmärgipärane ideede, sümbolite ja assotsiatsioonide vool, mis viib reaalsusele orienteeritud otsusteni.
Mõtlemise vormilised häired: tempo, seoslikkus, sihipärasus.
Häired mõistete ja neid tähistavate sõnade kujunemises: 1) mõistete väärastus e. sõna tähenduse moondumine 2) neologism – uute sõnade moodustamine nt suvalistest silpidest
Tempohäired: 1) tahhüpsühhism – mõtlemisprotsessi kiirenemine (nt mania korral); 2) bradüpsühhism – mõtlemisprotsessi aeglustumine (nt depressiooni korral); 3) tõkestus – ootamatud mõtlemisprotsessi katkemised.
Seoslikkuse häired: 1) ataktiline e. seosetu mõtlemine – loogiliste seoste puudumine üldises mõttekäigus (esineb skisofreenia korral); 2) katkendlik e. inkoherentne mõtlemine – mõtlemine, mis ei ole teistele arusaadav, täielikult desorganiseeritud mõtlemine; sõnadel puudub igasugune loogiline seos 3) sümbolistlik mõtlemine 4) resoneerne mõtlemine – õõnes, sisutu mõttetegevus 5)autistlik mõtlemine – mõtlemine, mis on suunatud sisemaailma elamustele 6) dereistlik mõtlemine – loogikale ja reaalsusele mittevastav vaimne tegevus.
Sihipärasuse häired: 1) patoloogiline üksikasjalikkus – mõtlemine on muutunud tarbetult detailseks 2) laialivalguvus – mõttekäik kaldub pidevalt sujuvalt kõrvale ebaoluliste teemade juurde 3) stereotüüpsus – ühetaoliste sõnade ja fraaside tarbetu kordumine mõtlemises; mõtlemise stereotüüpsus võib avalduda ka korduvate ja mõttetute sümbolitena kirjades, joonistustes ja mujal.
* verbigeratsioon – teatud sõnade, fraaside mõttetu kordamine; *perseveratsioon – üldiselt edasiliikuvasse mõttekäiku lükkuvad korduvalt ühetaolised fraasid , mis enamasti on seotud esmase stiimuliga (küsimusega, estlusteemaga)
Mõtlemise sisulised häired
Sund- e. obsessiivne mõte
Foobia – teatud väliste situatsioonide või objektide ülemäärane kartmine (e. ülemäärane ärevus, mis tekib teatud situatsioonide või objektide toimel, mis tegelikult ei ole ohtlikud.
Ülekaalukas mõte/idee – ekslik veendumus , mis on vähem püsivam kui luulumõte
Luulumõte – tegelikkusega olulisel määral vastuoluline ekslik veendumus, mis üldjuhul ei allu korrektsioonile.
1) depressiivne luul – alaväärsusluul, väiksusluul, vaesusluul, hüpohondriline luul, füüsilise puude luul jne.
2) Suurusluul – võimekusluul, võimuluul, rikkusluul jne.
3)Paranoiline luul – tähendusluul, suhtumisluul, hüljatusluul,
Emotsionaalse funktsiooni häired (tundeeluhäired)
Emotsioon – afekti ja meeleoluga seotud kompleksne subjektiivne elamus koos psüühiliste, somaatiliste ja käitumuslike komponentidega.
Emotsionaalse reaktiivsuse muutused
Alanemine: 1) Hüpopaatia – emotsionaalse reaktiivsuse alanemine (residuaalne skisofreenia) 2) Apaatia – erapooletu, ükskõikne ja osavõtmatu emotsionaalne toon. Emotsionaalsete reaktsioonide puudumine (residuaalne skisofreenia)
Kõrgenemine: Emotsionaalne labiilsus , afektlabiilsus (hüperpaatia – emotsionaalse reaktiivsuse suurenemine) – väliste stiimulitega nõrgalt või mitte seotud, ootamatud ja kiired muutused emotsionaalses toonis. Nt kõrgenenud ärrituvus ja vihapursked tühistel põhjustel (orgaaniline isiksushäire).
Moondumine: 1) emotsionaalne inadekvaatsus – emotsioonide mittevastavus tegeliku olukorraga, mõtete või kõnega (skisofreenia) 2) ambivalents – kahe vastandliku emotsiooni koosesinemine mingi kindla nähtuse suhtes kindlal ajamomendil (skisofreenia)
Meeleolu muutused
Meeleolu – püsivam emotsioon, mida isikud subjektiivselt kogevad ning avaldavad ja mis on täheldatav ka teiste poolt. Eutüümne meeleolu – normaalne meeleolu, puudub ülemääraselt kõrgenenud või alanenud meeleolu.
Meeleolu muutused:
Alanenud meeleolu: 1) lein või mure – reaalsele kaotusule kohane kurvameelsus 2) kurvameelsus: depressioon e. haiguslik kurvameelsus – psüühikahäire, mis ei piiru ainult meeleolu alanemisega. Düsfooria – pahur , rahulolematu meeleolu. Ärrituv meeleolu – kergesti ärrituv ja vihastuv. Viha vallandumislävi on alanenud. 3) Labiilne meeleolu – meeleolu kõikumine eufooria ja depressiooni või ärevuse vahel. 4) Anhedoonia – huvide ja rõõmutunde kadumine ning eemaldumine kõikidest regulaarsetest meeldivatest tegevustest. Üks sagedasemaid depressiooni tunnuseid on huvide ja rõõmutunde kadumine =vähenenud võime positiivseteks emotsioonideks.
Kõrgenenud meeleolu: 1)Hüpertüümia (mittehaiguslikult kõrgenenud meeleolu ja aktiivsus. 2) mania – sündroom, mis ei piirdu üksnes meeleolu ülemäärase kõrgenemisega (hüpomania, mania, psühhootiline mania) 3) eufooria – intensiivne ülev meeleolu koos kõrgenenud enesehinnanguga (nt alkoholijoove) 4) ekstaas – kõrgenenud meeleolu, mis võib esineda dissotsiatiivsete häirete või religioossete seisundite ajal.
Ärevus – kartusetunne, mis on põhjustatud välise või sisemise ohu ootusest, st reaalne ja teadvustatud ohustiimul aktuaalselt puudub.
Hirm – ärevus, mis on põhjustatud identifitseeritud ja reaalse ohustiimuli poolt.
Tahteaktiivsuse häired
Inimese psüühilise tegevuse valdkond , mis hõlmab impulsse, motivatsioone, tunge, instinkte jne, mis väljenduvad käitumise ja motoorika vahendusel.
Ajukoore frontaalsagara funktsioonid
Otsustusvõime, kompleksne õppimine, ideede genereerimine, tegevuste planeerimine, sotsiaalne käitumine. On seotud meeleoluga. (Liigutuste eelplaneerimine, lõhnataju, kognitsioon, tahtlikud silmade liigutused, õpitud motoorsed oskused( motoorne mälu), tahtlikud liigutused).
Psühhomotoorne rahutus ja pidurdus
Rahutus – ülemäärane aktiivus (hüperaktiivus) – hüperkineesia, hüpermiimia, grimasseerimine, hüperbuulia
Pidurdus – stuupor – vähenenud aktiivsus – hüpokineesia, hüpomiimia, amiimia, hüpobuulia, abuulia.
Katatoonia ja muud käitumise ning motoorika häired (katalepsia, negativism ,
stereotüüpia, maneersus, ambivalents)
Kajanähud - motiveerimatu liigutuste, kõne, miimika jne jäljendamine.
Katatoonia (catatonia) - motoorne anomaalia , mida võib kohata nn mitteorgaaniliste psüühikahäirete korral nagu katatoone skisofreenia (vastandina teadvusehäiretele ja motoorika muutustele, mis on sekundaarsed orgaanilisele patoloogiale).
katalepsia (catalepsy) - üldine termin liikumatu poosi kohta, mida kestvalt säilitatakse.
katatoonne rahutus (catatonic excitement ) - kõrgenenud sihitu motoorne aktiivsus, mis ei ole mõjustatav väliste ärritajate poolt; võib avalduda väga varieeruva intensiivsusega üksikutest
impulsiivsetest liigutustest juhitamatu agressiivse käitumiseni.
katatoonne stuupor (catatonic stupor) – märkimisväärselt aeglustunud motoorne aktiivsus kuni täieliku liikumatuseni, mis jätab mulje, nagu ei oldaks teadlikud ümbritsevast.
Katatoonne rigiidsus (catatonic rigidity) - 'vabatahtlik' rigiidne poos, mida säilitatakse, vaatamata teiste püüetele seda muuta.
Katatoonne poos (catatonic posturing) - 'vabatahtlik' ebakohane või veider kehaasend , mida säilitatakse pikema aja vältel.
Vahajas paindlikkus (waxy flexibility; cerea flexibilitas) – isikut võib panna asendisse, mida säilitatakse pikema aja vältel; uuritava jäseme liigutamisel jääb mulje, nagu see oleks valmistatud vahast.
Negativism (negativism) – motiveerimatu vastuseis liigutamise või korralduste täitmise suhtes (aktiivne, passiivne)
Katapleksia (cataplexy) – ajutine lihastoonuse kadu või nõrkustunne, mida vallandavad väga erinevad emotsionaalsed seisundid (narkolepsiaga)
Stereotüüpia (stereotypy) – teatud tegevuste või ütluste pidev kordamine
Maneersus (mannerism) - eesmärgipäratud, harjumuslikud ja tahtmatud liigutused
Mutism (mutism) - kõnetus ilma struktuursete (orgaaniliste) muutusteta ajus
Ambitendents - vastandlikud impulsid käitumises
Mälu ja intellektihäired
Mälu on aju võime informatsiooni vastu võtta, säilitada ja reprodutseerida.
Mäluhäired: Vähenenud võime omandada uut informatsiooni. Häiritud võime säilitada omandatud informatsiooni. Raskused informatsiooni meeldetuletamisel.
Amneesia e. mälulünk: osaline; täielik; anterograadne e. edasihaarav mälulünk; retrograadne e. tagasihaarav mälulünk.
Paramneesia : 1)konfabulatsioon ( asendav ja fantastiline) – terve sündmustiku reprodutseerimine ekslikes ajalistes ja ruumilistes seostes. 2)pseudoreminestsents – sündmustiku reprodutseerimisel täiendatakse seda detailidega, mis tegelikult on seotud mingite teiste sündmustega 3)krüptomneesia – võõrandav k. -oma isiklik kogemus muutub reporodutseerimisel võõraks (loetuks või teiste poolt öelduks); assotsieeruv k. - võõras kogemus muutub inimese arvates tema enese kogemuseks või loomingu tulemuseks.
Intelligentsus on üldine vaimne võimekus.
Intellektihäired: 1) dementsus e. intellekti tagasilangus (koos raskete mäluhäiretega). 2)kerge kognitiivse funktsiooni kahjustus 3)vaimne alaareng viitab sünnipäraselt madalale intellektuaalsele võimekusele 4)psüühilise arengu spetsiifilised häired – kõne ja keele, õpivilumuste, motoorika ja spetsiifilised arenguhäired.
Psüühikahäirete eripära lapseeas 2.slaidikogu
Orgaanilised psüühikahäired
Häire = somaatilise või psüühilise funktsiooni hälve, mis põhjustab püsivaid toimetuleku raskusi, subjektiivseid vaevusi ja distressi. Org. häire – tegemist on tuntud patoloogilise protsessiga, st kahjustuse tüüp/iseloom on määratav.
Orgaaniliste psüühikahäirete sagedasemad põhjused (Alzheimeri tõbi)
Varajase algusega dementsus Alzheimeri tõvest
*seisund vastab dementsuse üldistele krieeriumitele
*haigus peab olema alanud enne 65. eluaastat
*järsk algus ja kiire progresseerumine
*lisaks mäluhäiretele peavad esinema afaasia (amnestiline või sensoorne ), agraafia , aleksia, akalkuulia või apraksia
Hilise algusega dementsus Alzheimeri tõvest
*seisund vastab dementsuse üldistele krieeriumitele
*haigus peab olema alanud 65.-l või pärast 65. eluaastat;
*haiguse väga hiiliv algus ja aeglane progresseerumine (viimast on võimalik hinnata üksnes retrospektiivselt 3-aastase või pikema perioodi järel
*mälukahjustus domineerib intellekti kahjustuse üle (vt. dementsuse üldised kriteeriumid
Atüüpiline või segatüüpi dementsus Alzheimeri tõvest
*kasutatakse juhul, kui ei ole võimalik eristada varajast ja hilist tüüpi dementsust
*segatüüpi dementsuse juhtumid , kus dementsus on seotud Alzheimeri tõve ja vaskulaarse ajuhaigusega.
Orgaanilised psühhosündroomid (dementsus, amnestiline ja deliiriumisündroom;
Dementsus. Põhitunnused: 1)mälu halvenemine; 2) teiste kognitiivsete funktsioonide (intellekti) halvenemine, määral, mis kahjustab inimese tavalist tegevust (abstraktsioonivõime, otsustusvõime, mõtlemine, tegevuse kavandamine); 3) ei esine teadvusseisundi häireid 4)muutus isiksuses või käitumises väljendub vähemalt ühena järgnevast: emotsionaalne labiilsus, ärrituvus, apaatia; 5)sotsiaalseid norme eirav käitumine.
Raskusastmed: 1) Kerge – on säilinud teatud iseseisev toimetulekuvõime inimesele harjumuspärases keskkonnas 2) mõõdukas – iseseisev toimetulek ilma kõrvalabita osutub võimatuks; informatsiooni omandamine on väga juhusliku iseloomuga. Märgataval viisil on kadunud varem omandatud oskused ja kogemused. Varasemalt omandatud informatsiooni kadumine, sõnavara vaesumine . 3) Raske – haigel puudub igasugune võime intellektuaalseks tegevuseks (nt puudub kõnest arusaamisvõime).
Dementsusele kaasuvad ärevuse sümptomid, depressiooni sümptomid, luulumõtted, hallutsinatsioonid.
Dementsuse sagedasemad põhjused: Neurodegeneratiivsed haigused (alzheimeri tõbi, lewy kehakeste haigus, parkinsoni tõbi jne); vaskulaarne ajuhaigus; infektsioonid ; toitumisega seotud haigused; ainevahetushäired; ajukahjustused toksilistest ainetest; peaajutraumad; intrakraniaalsed põhjused( tuumor , abstsess, verevalumid).
Deliiriumisündroom. Põhitunnused: 1)Teadvuse hägunemine koos alanenud võimega tähelepanu
fokuseerida, säilitada või ümber lülitada. 2) Tunnetusprotsesside häire ilmneb mõlemas järgnevas:
* Vahetu reproduktsiooni ja lühimälu halvenemine ning suhteliselt säilinud kaugmälu *desorientatsioon ajas, kohas või enese isikus 3)Vähemalt üks järgnevatest psühhomotoorsetest häiretest: *ootamatud ja ettearvamatud üleminekud hüpoaktiivsusest hüperaktiivsusele *reaktsiooniaja pikenemine *jutukuse suurenemine või vähenemine *kergesti ehmumine
4) Une või une-ärkvelolekutsükli häired ilmnevad vähemalt ühes järgnevast:
* insomnia kuni täieliku unekaotuseni rasketel juhtudel koos või ilma päevase unisuseta, või une-ärkvelolekutsükli inversioon *öine sümptomite ägenemine *häirivad või hirmutavad unenäod, mis võivad ärkvelolekus jätkuda hallutsinatsioonide või illusioonidena 5)Sümptomite järsk algus ja ööpäevane varieeruvus 6) On olemas objektiivsed tõendid orgaanilise haiguse või kahjustuse kohta ( anamnees , somaatiline ja neuroloogiline uurimine , laboratoorsete uuringute tulemused).
Deliiriumiga kaasuvad sümptomid: afektiivsed häired (depressioon või eufooria, ärevuse- ja hirmutunne, ärrituvus või apaatsus ); tajumishäired (peamiselt visuaalsed hallutsinatsioonid ja illusioonid; taktiilsed hallutsinatsioonid); mööduvad luulumõtted; deliiriumile võib kaasuda dementsus.
Deliiriumisündroomi sagedasemad põhjused: Peaajuhaigused, - kahjustused ( epilepsia , ajutrauma, infektsioonid, kasvajad, vaskulaarsed häired); ravimid ; endokriinsüsteemi düsfunktsioon; mitteendokriinsete organite haigused; jne
Deliiriumi ravi: vältimatu abi; tuleb välistada enesevigastamise võimalused; tagada teiste isikute ohutus; kontaks patsiendile tuttavate inimestega võib vähendada segasust; segasust aitab leevendada korduvalt antav informatsioon aja, koha ja seisundi osas.
Amnestiline sündroom. 1. Mälukahjustus, mis väljendub mõlemas järgnevalt esitatus: *vähenenud või kadunud võimes salvestada uut informatsiooni määral, mis kahjustab inimese igapäevast
tegevust; ja *alanenud reproduktsioonivõime viimase aja sündmuste osas;
2. Ei esine: *vahetu reproduktsiooni defekti ; *teadvuse seisundi hägunemist ja tähelepanuhäireid ; *üldise intellektuaalse taseme langust (dementsus).
3. Objektiivsed tõendid ja/või anamnees tõendavad insuldi või peaajuhaiguse esinemist (eriti kui on haaratud bilateraalselt dientsefaalsed ja mediaalsed temporaalsed struktuurid, v.a. alkoholentsefalopaatia), mida võib seostada esinevate psüühikahäiretega.

Orgaaniline isiksushäire, traumajärgse ajukahjustuse sündroom)
orgaaniline isiksushäire. Muutused psüühikas ja käitumises on seotud ajuhaiguse või aju püsiva kahjustusega: 1) Püsiv võimetus kestvaks sihipäraseks tegevuseks. 2) Vähemalt üks järgnevatest emotsionaalsetest muutustest: * emotsionaalne labiilsus; *eufooria ja lamedad kohatud naljad ;
*ärrituvus, vihasööstud ja agressiivsus ; *apaatia. 3) Kihude ja impulsside pidurdamatus ning sotsiaalsete normide ja tagajärgedega mittearvestamine; 4) Kognitiivsed häired nagu *ülemäärane kahtlustamine ja paranoialised ideed *ülemäärane hõivatus mingist tegevusest või teiste inimeste tegevuse jäigalt kategoriaalne hindamine "õigeks" või "ebaõigeks". 5) Märgatavad häired mõtlemise (kõne) tempos ja iseloomus, nagu üksikasjalikkus, ülidetailsus ja jäikus. 6) Häired seksuaalses käitumises
Traumajärgse ajukahjustuse sündroom . Põhjuseks on ajutrauma koos teadvuse kaotusega;
Vähemalt kolm järgnevatest sümptomitest : 1. kaebused ebameeldivatele aistingutele ja valudele nagu peavalud , pearinglus , halb enesetunne ja kiirenenud väsitatavus või mürade talumatus;
2. kõrgenenud ärrituvus ja emotsionaalne labiilsus (kõrgenenud erutuvus või võimendumine emotsionaalse erutumise või stressi korral), mõningane depressioon ja/või ärevus;
3. subjektiivsed kaebused keskendumisraskustele ja mälu suhtes (ilma kindlate väljendunud kahjustusele viitavate objektiivsete tunnusteta); 4. unetus (insomnia); 5. taluvuse langus alkoholi suhtes; 6. ülemäärane muretsemine eelpool toodud sümptomite pärast ja hirm püsiva ajukahjustuse ees kuni hüpohondriliste ülekaalukate mõteteni ja haigerolli vastuvõtmiseni.
Paranemisel sümptomid taanduvad : vältida tuleb ülemäärast stressi ja vaimset koormust ; Vältida alkoholi tarbimist.
Sõltuvushäired (psüühikahäired psühhoaktiivsetest ainetest)
Sõltuvushäirete diagnostika: 1. Tarvitatava aine (või ainete) kindlaksmääramine -anamnees;
- aine määramine; - muu info, mis viitab aine kasutamisele 2. Psüühikahäirete kindlaks tegemine
- ainest tingitud psüühikahäired, - kaasuvad psüühikahäired 3. Somaatiliste haiguste ja häirete hindamine nt alkoholist tingitud maksa- jt. siseorganite kahjustused.
Intoksikatsioon e. joove . 1)psüühika- ja somaatilised häired on vastavuses aine annusega 2) esinevad ainele iseloomulikud intoksikatsiooni tunnused 3) sümptomid ei ole seotud muu kehalise haiguse või psüühikahäirega.
Võivad kaasuda kuritarvitamine või sõltuvus, residuaalsed häired.
Kuritarvitamine (F1x.1) – tervist kahjustav tarbimine.
1) Aine kasutamine on põhjustanud psüühika- või somaatilisi häireid, mis võib viia toimetulekuraskustele või probleemidele suhetes teistega 2) Kahjustuse olemus on selgelt määratav
3) Aine kahjulik tarbimine vähemalt 1 kuu vältel või korduvalt 12 kuu vältel 4) Häire ei vasta mõne muu psüühikahäire tunnustele, väljaarvatud intoksikatsioon.
Sõltuvussündroom (F1x.2-)
Eelneva aasta jooksul on esinenud kolm või enam haigustunnust: (a) tugev tung tarvitada ainet;
(b) võimetus kontrollida aine tarvitamist (c ) võõrutusseisund või aine tarvitamine selle leevendamiseks (d) tolerantsus (e) tegevuste ja huvide progresseeruv taandumine aine tarvitamise ees (f) aine tarvitamise jätkamine vaatamata ilmsetele kahjustavatele taga-järgedele.
Võõrutusseisund (F1x.3-)
Võõrutusseisund on mitmesuguse raskusastmega sümptomite kogum, mis tekib aine absoluutsel või
suhtelisel ärajätmisel juhul, kui ainet on tarvitatud regulaarselt ja tavaliselt kaua ja/või suurtes annustes.
Psüühika- ja somaatilised häired sõltuvad ainest . Tavalisemad psüühikahäired: ärevus; unetus; depressioonisümptomid;
Krampidega (F1x.31)
Deliiriumiga (F1x.4-) - alkohol - rahustid
Puudub täpne kirjeldus
- hallutsinogeenid - lenduvad lahustid*
Psühhoaktiivsest ainest tingitud psühhootiline häire. Psühhootilised sümptomid: hallutsinatsioonid, luulumõtted, psühhomotoorsed häired (rahutus või stuupor), patoloogiline afekt . Häire algab intoksikatsiooni foonil või vahetult pärast seda ja püsib pärast aine kadumist organismist.
Residuaalsed e. hilise tekkega psüühikahäired F1x.7. Häired, mille korral psühhoaktiivsetest ainetest tingitud kognitiivsed, afektiivsed, isiksuse või käitumise muutused esinevad pärast perioodi, mille vältel saaks eeldada otsest psühhoaktiivse aine toimet; - väljendavad püsivama iseloomuga ajukahjustust; - Häired on püsiva iseloomuga ja ravile raskesti alluvad.Alkohol. Otsene toksiline toime, eriti maksa ja ajukahjustus.
Tervisehäired
1) võõrutussündroom :
umbes 5 %-l alkoholsõltuvatest tüsistub krampide ja/või deliiriumiga)
2) muud psüühikahäired: ärevushäired, unehäired, depressioon, psühhootilised häired, isiksusemuutus, kognitiivsete funktsioonide kahjustus kuni dementsuseni)
3) somaatilised haigused:
- maksakahjustus (rasvmaks, hepatiit, maksatsirroos 10-20%)
- närvisüsteemikahjustus (perifeerse NS ja ajukahjustus, epilepsia)
- krooniline pankreatiit
- hüpertoonia (ajuinsuldi riski tõus)
- vähktõbi (suu, neelu , söögitoru, maksa)
- kõrgem suremus ülemäärastes kogustes tarbimisel (sh. alkoholmürgitused/kõrgenenud suitsiidirisk )
Alkoholintoksikatsioon. Kontrolli nõrgenemine käitumise üle, tülinoriv-agressiivne käitumine, meeleolu labiilsus, häiritud tähelepanuvõime jne.
Patoloogiline intoksikatsioon (e. joove) tekib pärast intoksikatsiooniks ebapiisava alkoholiannuse kasutamist. (tarbitav alkoholi kogus ja teadvusehäire teke ei ole kooskõlas); Teadvusehäired ja sõnalise kontakti puudumine, verbaalselt või füüsiliselt agressiivne käitumine, mis ei ole antud isikule kainena tüüpiline. Patol. intoksikatsioon tekib väga kiiresti (tavaliselt mõne minuti vältel) pärast alkoholi kasutamist. Ei esine orgaanilise ajukahjustuse või muu psüühikahäire tunnuseid.
Patoloogilisele joobele on tüüpiline nn. kriitiline uni, mille järgselt seisund on möödunud ning esineb mälulünk kogu haigusliku episoodi kohta.
Võõrutussündroom alkoholist: keele-, silmalaugude või jäsemete treemor , ülemäärane higistamine , iiveldus , oksendamine , nõrkusetunne, peavalu, rasketel juhtudel lühiajalised ja mööduvad visuaalsed või taktiilsed või kuulmishallutsinatsioonid või illusioonid.
Alkoholdeliirium. Deliirium algab enamasti öösel 2-3 päeva pärast alkoholi kasutamise katkestamist. Deliiriumi tüüpilisteks prodromaalsümptomiteks on: Enne deliiriumi vallandumist võivad ilmneda krambid .
Klassikaline sümptomite triaad sisaldab: insomnia (kuni peaaegu täieliku unetuseni) , hirmutava sisuga unenäod , treemor , väljendunud ärevus ja hirmutunne , teadvuse hägunemine ja segasus,
elavad hallutsinatsioonid ja illusioonid, mis võivad pärineda kõikidest meeleorganitest, silmatorkav treemor. Sageli esinevad nt luulumõtted, motoorne rahutus, insomnia jne.
Opiaadid . Toimepunkt: opiaat -retseptorid. Morfiin , heroiin, metadoon . Väljendunud tolerantsuse teke.
Intoksikatsioon. Eufooria, pidurdamatus, tähelepanuhäired, otsustusvõime halvenemine, uimasus, teadvuse hägunemine.
Võõrutus opiaatidest. Tugev iha tarbida opiaati, veritsus ninast või aevastamine, pisaravoolus, lihasvalud , oksendamine, külmavärinad, tahhükardia.
Kannabinoidid. Intoksikatsioon. Eufooria, ärevus, rahutus, paranoia, otsustus - ja tähelepanuvõime alanemine, reaktsiooniaja pikenemine, aeg kulgeb aeglaselt või isik kogeb mõtete kulu järsku kiirenemist, hallutsinatsioonid, söögiisu suurenemine, suukuivus.
Võõrutus. Tekib pärast kannabinoidide kestvat suurtes annustes kasutamist. Kestus mõnest tunnist 7 päevani. Sümptomid: ärevus, ärrituvus, treemor, higistamine ja lihasvalud.
Rahustid ja uinutid. Toimed: anksiolüütiline, sedatiivne, uinutav , krambivastane, lihasrelakseeriv. Võõrutussündroom: ärevuse psüühilised ja kehalised sümptomid. Unehäired. Krambid.
Stimulaatorid. Kokaiin, amfetamiin , metamfetamiin, ecstasy . Stimulaatorid võimendavad ajus
monoamiinide (dopamiin, serotoniin , noradrenaliin) poolt vahendatud närviimpulsi ülekannet, eriti sünapsites, kus mediaatoriks on dopamiin.
Intoksikatsioon: eufooria, hüpervigiilsus, suurusmõtted, agressiivsus, meeleolu labiilsus, illusioonid, hallutsinatsioonid, paranoidsed mõttet, tahhükardia, oksendamine, kehakaalu langus, lihasnõrkus jne.
Võõrutus: düsfooria/depressioon, väsimustunne, psühhomotoorne pidurdus või rahutus, iha stimuleeriva aine järele, söögiisu tõus, insomnia või hüpersomnia, veidrad või ebameeldivad unenäod.
Hallutsinogeenid. LSD, Fentsüklidiin, Ecstasy.
Intoksikatsioon. Ärevus- ja hirmutunne, illusioonid või hallutsinatsioonid, paranoia, meeleolu labiilsus, hüperaktiivsus, tahhükardia, nägemishäired.
Äge intoksikatsioon lenduvatest lahustitest. Apaatne olek, agressivsus, meeleolu labiilsus, tähelepanu- ja mäluhäired, seismisraskused, lihasnõrkus.
Psühhootilised häired
Psühhootiliste häirete klassifitseerimine
• F20 Skisofreenia
• F21 Skisotüüpne häire*
• F22 Püsivad luululised häired
• F23 Äge mööduv psühhootiline episood
• F24 Indutseeritud luululine häire*
• F25 Skisoafektiivne häire
Skisofreenia epidemioloogia (levik) ja etiopatogenees(teke ja kulg)
Skisofreenia on kõige sagedasem psühhootiline häire. Raske enamasti kroonilisele kulule kalduv ajuhaigus, mis toob kaasa olulise psüühiliste funktsioonide kahjustuse ja toimetulekuprobleemid koos märkimisväärsete tervishoiu- ja sotsiaalkuludega. Haiguse algus – enamasti hilisest puberteedist 20ndate eluaastate keskpaigani. Harvemini algab haigus varasemas või hilisemas elueas.
Haigestumine skisofreeniasse: 0,1 kuni 0,5 uut haigusjuhtu 1000 elaniku kohta aastas. Eestis haigestub psühhootilistesse häiretesse igal aastal umbes 400-450 inimest (ca 0,3/1000) . Sch prevalents on ligikaudselt 1-1,3% elanikkonnast M = N; mehed haigestuvad keskmiselt 2-3 aastat varem.
Skisofreenia algus võib olla väga varieeruv : 1) äge sügavalt häiritud käitumisega 2) aeglane, veidrate ideede ja käitumishäirete järkjärgulise kujunemisega. Enamik patsientidest haigestub vanuses 15-45a.
5-10a pärast esimest haigestumist: 10-20% head seisundis; 20-30% enam-vähem normaalne elu; 50% ebasoodne kulg, märkimisväärsed häired kogu elu.
Skisofreenia psühhopatoloogia
*Positiivsed sümptomid (luul, hallutsinatsioonid)
*Negatiivsed sümptomid (sotsiaalne isoleerumine)
*Kognitiivse funktsiooni kahjustus
*Emotsionaalsed häired
Skisofreenia diagnoosimine (esimese ja teise järgu sümptomid ja muud inklusiooni- ja
eksklusioonikriteeriumid)
Diagnoosimine. Kuuajalise või pikema perioodi vältel peab enamiku aja jooksul esinema: 1)Vähemalt üks väga selgelt väljendunud esimese järgu sümptom, rühmadest (a - d).
(või nõrgemalt väljendunult kaks või rohkem sümptomit)
2)Või vähemalt kaks teise järgu sümptomit kahest rühmast (e - i).
Esimese järgu sümptomid:
(a) mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine;
(b) luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete
liigutusi, teatud mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine;
(c) kuulmishallutsinatsioonid mis kommenteerivad pidevalt haige käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid;
(d) muud püsivad veidrad luulumõtted (antud kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed )
Teise järgu sümptomid:
e) igasuguse modaalsusega püsivad (>1 kuu) hallutsinatsioonid, millega kaasnevad kindla afektiivse sisuta luulumõtted või püsivad ülekaalukad mõtted;
(f) neologismid, tõkestused või seosetus mõttekäigus, mis avaldub inkoherentse või arusaamatu kõnena;
(g) katatoonne käitumine nagu rahutus, tardumine teatud asendisse või vahajas paindlikkus, negativism, mutism ja stuupor;
(h) negatiivsed sümptomid: hüpo-/apaatia, kõnevaegus, emotsionaalsete reaktsioonide nõrgenemine või inadekvaatsus, millest sugeneb tavaliselt sotsiaalne isoleerumine ja sotsiaalse aktiivsuse alanemine huvide kadumine, sihitus, tegevusetus, enesesse sulgumine ja sotsiaalne isoleerumine.
Skisofreenia diagnoosi välistavad kriteeriumid: 1)sümptomite kestus on alla 1 kuu 2)skisoafektiivne häire? = kui skisofreensed ja afektiivsed sümptomid arenevad koos ja on omavahel tasakaalus.
Skisofreenia diagnoosi välistavad: 1) sümptomite seotus ilmse orgaanilise ajukahjustusega 2) skisofreeniale iseloomulike sümptomite seotus psühhoaktiivsete ja muude psühhotroopsete ainetega.
Skisofreeniavormid ( paranoidne , hebefreenne, katatoonne, residuaalne)
Paranoidne skisofreenia. Juhtival kohal püsivad paranoilised luulumõtted, millele tavaliselt kaasnevad hallutsinatsioonid, eriti auditoorsed, ja muud tajumishäired; jälitamise, suhtumise , kõrge päritolu, missiooni, kehamuutuse või kiivuse luulumõtted; ähvardavad või käsklusi andvad kuulmishallutsinatsioonid, ka sellised hallutsinatsioonid nagu viled, suminad või naer;
nägemishallutsinatsioonid võivad esineda, kuid on harva juhtivad; mõtlemise vormilised häired ilmnevad ägedas seisundis; emotsioonid on tavaliselt vähem tuimenenud kui skisofreenia teiste vormide puhul; kulg soodsam võrreldes hebefreeniaga.
Hebefreenne skisofreenia. Juhtivateks on emotsioonide, tahteelu- ja mõttekäiguhäired:
käitumine on inadekvaatne ja ettearvamatu ning maneerlik, sihipärasus on kadunud;
mõttekäik on desorganiseeritud, kõne laialivalguv ja seosetu; stereotüüpsed fraasid;
meeleolu on lame ja inadekvaatne, sageli kaasnevad itsitamine või enesega rahulolev omaette naermine või kõrk hoiak, grimassid, maneerlikkus, veiderdamine, hüpohondrilised
kaebused; kiiresti ilmneb isoleerumistendents ; luulumõtted ja hallutsinatsioonid on ebapüsivad ja
fragmentaarsed ning ei ole juhtivad; Kulg: algab 15. ja 25. eluaasta vahel, halva prognoosiga.
Katatoonne skisofreenia. Kliinilises pildis domineerima vähemalt üks järgnevatest käitumisvormidest: (a) stuupor (tunduvalt alanenud reaktsioon välisärritajatele ning spontaansete liigutuste ja aktiivsuse vähenemine) või mutism; (b) rahutus (nähtavalt sihitu motoorne aktiivsus, mis pole mõjustatav välisärritajate poolt); (c) poseerimine (ebasobivate või veidrate pooside võtmine ja neis püsimine); (d) negativism ( motiveerimata vastupanu kõigile korraldustele või
katsetele haiget liigutada, või korraldustele vastupidised liigutused); (e) rigiidsus (jäigas asendis püsimine vaatamata katsetele haiget liigutada); (f) vahajane paindlikkus (jäsemete ja keha püsimine teise isiku antud asendis);
Residuaalne skisofreenia. 
Esiplaanil on skisofreenia negatiivsed sümptomid, s.t. psühhomotoorne aeglustumine;
aktiivsuse alanemine; emotsionaalne tuimenemine /emotsioonide kadu/; passiivsus ja initsiatiivi puudumine; kõne sisu ja sõnavara vaesumine; puudulik mitteverbaalne suhtlemine miimika, näoilme, silmakontakti, hääletooni ja pooside abil; puudulik välimuse eest hoolitsemine;
vähenenud sotsiaalne aktiivsus;
Anamneesis ( haiguslugu )vähemalt tüüpiline skisofreeniaepisood;
Produktiivne sümptomaatika puudumine või minimaalne esinemine viimase aasta vältel.
Äge mööduv psühhootiline episood
Tüüpilised ÄMPH-le on:
1)kiiresti tekkivad psühhootilised sümptomid (äge algus)
2)polümorfse iseloomuga psühhootiline seisund - s.t. kiiresti muutuvate sümptomitega;
3)sagedased on ka skisofreeniale tüüpilised sümptomid;
Sageli ilmnevad: väljendunud nõutus, endassesulgumine, tähelepanu alanemine vahetus vestluses.
Tervistumine : saabub 2 kuni 3 kuu vältel, sageli mõne nädala või isegi päeva jooksul, ainult väikesel osal selliste häiretega haigetest areneb välja püsiv haigusseisund (tähendab diagnoosi muutmist).
Luululine häire
Psüühikahäire, mille puhul kujuneb üksik luulumõte või omavahel seotud luulumõtete kompleks, mis tavaliselt on püsiv, vahel kogu eluaja. Algus on tavaliselt keskeas.
Luulumõtted on peamiseks või ainukeseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks; Luulumõtted on selgelt seotud isikuga: jälitus-, hüpohondrilised või suurusluulu mõtted, protsessimis- või kiivusluul või luululine veendumus, et isiku keha on moondunud;
Emotsioonid, kõne ja käitumine muus osas normaalsed.
Diagnoosi välistavateks on:
- häire seotus ajuhaiguse või –kahjustusega;
- selgelt väljendunud püsivad kuulmishallutsinatsioonid;
- skisofreeniale iseloomulikud sümptomid sümptomeid;
- sümptomite kestus alla 3 kuu (F23).
Meeleoluhäired
Meeleoluhäirete klassifitseerimine
Meeleoluhäired F30-F39
Maniakaalne episood (F30.-)
Bipolaarne häire (sündroomide kirjeldused vt F32*, F30**, F31.6 ja 38.00**)
Depressiivne episood (F32.-)
Korduv depressioon (F33.-)
Püsivad meeleoluhäired (F34.-)
Tsüklotüümia (F34.0)
Düstüümia (F34.1)
Muud meeleoluhäired (F38)
Segatüüpi episood F38.00
Korduv lühiajaline depressioon (F38.10)
Depressiooni sümptomid (põhi-, lisa- ja somaatilised sümptomid)
Põhisümptomid: 1)alanenud meeleolu 2)huvide ja elurõõmu kadumine 3)energia vähenemine
Lisasümptomid: 4)tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine 5)alanenud enesehinnang ja eneseusaldus 6)süü- ja väärtusetusetunne 7)trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku 8)enesekahjustuse või suitsiidimõtted või -teod 9) häiritud uni 10)isu alanemine.
Somaatilised sümptomid: • Huvi ja rahuldustunde kadumine tegevusest, mis normaalselt oli meeldiv. • Emotsionaalse reaktsiooni puudumine tavaliselt meeldivatele olukordadele ja sündmustele. • Liigvarajane ärkamine hommikul (kaks või rohkem tundi enne tavalist aega).
• Depressioon hommikul sügavam. • Psühhomotoorne pidurdus või rahutus (peab olema
selgelt märgatav käitumises ja ka teiste inimeste poolt täheldatud või kirjeldatud). • Ilmne isu alanemine (vahel harva söögiisu kõrgenemine). • Kehakaalu langus (kaalukaotusena 5% või rohkem viimase kuu vältel). • Libiido langus.
Depressiooni raskusastmed
Kerge: Vähemalt 2 depressiooni põhisümptomit ja 2 lisasümptomit. On teatavaid raskusi igapäevases töös ja sotsiaalses suhtlemises, kuid tegutsemisvõime säilib.
Mõõdukas: Vähemalt 2-3 põhisümptomit ja 3-4 lisasümptomit, neist osa on tugevasti väljendunult. Harilikult on märgatavaid raskusi igapäevases töös ja sotsiaalses, tööalases ja koduses tegevuses.
Raske: 3 põhisümptomit ja vähemalt 4 lisasümptomit; + märgatav kurbus või ärevus, v.a ilmse pidurduse korral. Ei ole reegline suuteline jätkama sotsiaalset, tööalast ja kodust tegevust, v.a väga osaliselt või piiratud ulatuses.
Psühhootiline: + psühhootilised sümptomid (luul, hallutsinatsioonid, stuupor). On ohtlik iseendale ega ole suuteline iseseisvalt oma elu korraldama .
Depressiooni diagnostilised kriteeriumid
RHK kohaselt peab avalduma vähemalt 4 või enam sümptomit 2 nädala vältel. Vähemalt kaks sümptomitest on meeleolu alanemine või huvide ja rõõmutunde kadumine või energia kadumine(DSM-IV viis või enam sümptomit 2 nädala jooksul ja üks on vähemalt meeleolu alanemine või huvide ja rõõmutunde kadumine.). Sümptomid ei vasta segatüüpi episoodi kirjeldustele. Sümptomid põhjustavad olulist distressi või funktsiooni kahjustust sotsiaalses, tööalases või teistes olulistes valdkondades. Sümptomid ei ole otseselt seotud ainete toimega. Sümptomid ei ole seotud leinaga(DSM-IV's ainult).
Depressiooni komorbiidsus
Ärevushäirega, posttraumaatilise stressihäirega, dissots . häired, somatoform.-d, unehäired, söömishäired, seksuaaldüsf, isiksushäired.
Mania sümptomid ja maniakaalse episoodi kriteeriumid
Sümptomid: 1) kõrgenenud enesehinnang ja suuremeelsus 2) vähenenud une vajadus 3) tavalisest jutukam või sund pidevalt rääkida 4) ideede tulv või subjektiivne tunne, et mõtted lendavad 5) tähelepanu hajutatavus 6) eesmärgipärase tegevuse suurenemine või psühhomotoorne agiteeritus 7) ülemäärane hõivatus rahuldust pakkuvatest tegevustest, mis omab väga suurt tõenäosust ebameeldivate tagajärgede tekkeks.
Kriteeriumid: 1) Selgelt eristuv anormaalne ja püsivalt kõrgenenud, ekspansiivne või ärrituv meeleolu, mis kestab vähemalt 1 nädal. 2) Peab esinema vähemalt 3 või enam sümptomit (4 kui esineb ainult ärrituv meeleolu) 3)Ei vasta segatüüpi episoodi kriteeriumitele 4) Meeleoluhäire on piisavalt raske, et põhjustada toimetuleku probleeme tööl, tavalistes sotsiaalsetes tegevustes või
suhtes teistega või tingivad hospitaliseerimise, et takistada enese või teiste kahjustamist või esinevad psühhootilised sümptomid. 5) Sümptomid ei ole otseselt seotud ainete toimega või kehaliste haigustega.
Ärevushäired ja stressiga seotud häired
Ärevus- ja stressiga seotud häirete klassifikatsioon
F40 Foobsed ärevushäired e. foobiad
F40.00 Agorafoobia paanikahäireta
F40.01 Agorafoobia paanikahäirega
F40.1 Sotsiaalfoobia
F40.2 Lihtfoobiad
F40.8 Muud täpsustatud foobiad
F41 Muud ärevushäired
F41.0 Paanikahäire
F41.1 Generaliseerunud ärevushäire
F41.2 Depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire
F41.3 Muud segatüüpi ärevushäired
F41.8 Muud täpsustatud ärevushäired
F42 Obsessiiv - kompulsiivne häire
Emotsionaalne stress ja ärevus
Emotsionaalne stress = normaalne ärevus.
Emotsionaalne distress e ülemäärane ärevus e haiguslik ärevus e ärevushäire. Sooritustase langeb, mida suurem on ärevus.
Emotsionaalse stressi neurobioloogia
Hirmu ja aktivatsioonireaktsiooni tekkega on seotud locus coeruleus ja sümpaatiline NS ning amygdala. Amygdalas määratakse võimalikud ohud ning aktiveeritakse sümpaatiline NS ja HPA- telg .Amygdala vahendab käitumuslikke reaktsioone “võitlus-põgenemine” ja tardumine. HPA-telg ja kortisooli vabanemine on seotud stressireaktsiooniga.
Ärevuse sümptomid
Eesmärk: psüühilise tegevuse üldine aktiveerumine, sensoorse ärritusläve alanemine, keskendumine ohuallikale, muu kognitiivse tegevuse blokeerimine .
Psüühilised sümptomid:- võimetus lõõgastuda , -pingetunne , - rahutus, impulsiivsus , - kergesti ehmumine tühistel põhjustel , - ülemäärane muretsemise , - keskendumise raskused, pea läheb mõtetest tühjaks , - kõrgenenud erutuvus , - kõrgenenud ärrituvus /viha/ , - hirm kaotada kontroll enese üle või "minna hulluks" või "peast segi" , - surmahirm , - derealisatioon /tunne, et välised objektid on ebareaalsed/ , - depersonalisatsioon / 'eemalolekutunne'/
Eesmärk: organismi füüsiline mobiliseerimine ohusituatsiooni kõrvaldamiseks (põgenemine, võitlus)
Somaatilised sümptomid: - südame kloppimine , - higistamine , - värisemine, vappumine , - suukuivus , - hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne) ,- valud või düskomforditunne rindkeres , - iiveldustunne või ebameeldiv tunne kõhus (abdominaalne distress) , - lihaspinge suurenemine , - lihaspingega seotud valud , - kuumad ja külmad hood , - tuimusetunne või surinad
- pearingluse-, ebakindlusetunne , - tükitunne kurgus, neelamisraskused.
Sageli kaasnevad ka insomniatüüpi unehäired: uinumisraskused, katkendlik, pindmine uni, liigvarajane ärkamine.
Kohanemishäire (sümptomid, diagnoosimine)
Emotsionaalsete häiretega kulgev distressiseisund, mis tekib inimese elus olulise muutusega kohanemise perioodil või stressoorise elusündmuse tagajärel(sh. Raske kehalise haiguse esinemine või selle võimalikkus). Tavaliselt pärsib isiku sotsiaalset tegevust ja suutlikkust. Häire tekkes on oluline tähtsus individuaalsel predispositsioonil ja haavatavusel.
Kliinilised avaldusvormid on varieeruvad: *depressiivne meeleolu, *ärevus, ülemäärane muretsemine, *Unehäired *kõrgenenud ärrituvus; *tunne, et ei suudeta enam toime tulla, teha plaane või jätkata tegutsemist tekkinud olukorras; *esinevad teatud häired inimese igapäevases tegevuses; *harvemini võib isik märgata endas kalduvusi äärmuslikule käitumisele nagu vägivallapuhangutele, *kaasuvatena, eriti noorukitel, võivad esineda käitumishäired (agressiivsus või düssotsiaalne käitumine).
Sümptomid ei ole piisavalt rasked või esiletungivad mõne spetsiifilisema psüühikahäire diagnoosimiseks nt. depressioon
Lastel on sagedased regressiivse käitumise vormid nagu voodimärgamine, imikukõne taasteke või pöidlaimemine.
Algus on tavaliselt 1 kuu jooksul pärast stressoorse sündmuse või olulise elumuutuse toimumist . Kui sümptomid püsivad üle 6 kuu, tuleb diagnoosi korrigeerida vastavalt esinevatele häiretele: generaliseerunud ärevushäire; düstüümia.
Äge stressreaktsioon (sümptomid, diagnoosimine)
Sümptomid on väga muutuva iseloomuga , tüüpilisemad on: nõutus ; teadvuse mõningane kitsenemine; tähelepanu ahenemine ; võimetus ära tunda stiimuleid ja desorientatsioon; isoleerumine ümbritsevast situatsioonist kuni dissotsiatiivse stuuporini ; rahutus
Lisaks esinevad : sümptomite kiire teke ; tugevalt väljendunud ärevuse vegetatiivsed sümptomid ; amneesia traumeeriva episoodi suhtes võib olla osaline või täielik.
Diagnoosimine: 1) Peab esinema vahetu ja selge ajaline seos erakordse stressori ja sümptomite alguse vahel, mis tavaliselt ei ületa minuteid.
2) Sümptomite muutlikkus ja komplitseeritus; (võrdle dissotsiatiivse häirega)
3) Psüühikahäire järsk vaibumine; Kui stress on kestev või oma olemuse tõttu kõrvaldamatu, hakkavad sümptomid tavaliselt nõrgenema 24-48 tunni möödudes ja on minimaalsed ligikaudu kolme päeva pärast.
Posttraumaatiline stresshäire (sümptomid, diagnoosimine)
PTSH on kui hilinenud ja/või protraheeritud reaktsioon erakordselt hirmutavale või katastroofilisele stressoorsele sündmusele või situatsioonile (nii lühiajalisele kui ka kestvale), mis põhjustab märgatava distressi peaaegu kõigil inimestel.
Sümptomid: trauma korduva läbielamise episoodid pealetükkivate kujutluste ja unenägudena ;
püsiv emotsionaalne tuimenemine (anhedoonia) ; teistest inimestest eraldumine; ärevuse ja hirmutunde tekkimine traumat meenutavate objektide ja tegevuste mõjul ; traumat meenutavate objektide ja situatsioonide vältimine ; väljendunud ärevuse sümptomid, sh autonoomne
( vegetatiivne ) hüperaktiivsus koos ülivirgusega ; insomnia ; sageli liituvad PTSH sümptomitele ärevus ja/või depressioon.
Enamikul juhtudest on ootuspärane paranemine. Väikse osal patsientidest võib häire võtta kroonolise kulu, kesta aastaid ja lõppeta püsiva isiksusemuutusega.
Agorafoobia (sümptomid, diagnoosimine)
Agorafoobia sisaldab nii avatud ruumi kartust kui ka sellega seotud asjaolusid, nagu olukorrad, kust on raske kiiresti ja takistusteta ohutusse kohta (tavaliselt koju) põgeneda.
Kohese lahkumise võimaluse puudumine on agorafoobsete situatsioonide üks kesksemaid tunnusjooni.
Diagnoosimisel tuleb jälgida, et psüühilised ja vegetatiivset sümptomid on ärevuse primaarsed avaldused ; ärevus peab esinema vähemalt kahes järgnevas situatsioonis:rahvahulgad, avalik koht, kodust väljumine või üksinda liikumine; foobse situatsiooni vältimine on või on olnud häire oluliseks sümptomiks.
Sotsiaalfoobia (sümptomid, diagnoosimine)
Sotsiaalfoobia on seotud hirmuga sattuda väikeses grupis (vastandina rahvahulgale) teiste inimeste tähelepanu keskpunkti . Esiplaanil võivad olla somaatilised sümptomid ( punastamine , käte värisemine, iiveldustunne). Ärevuse sümptomid võivad areneda paanikahoo sarnaseks. Vältimine on sageli väljendunud ning äärmuslikul kujul viib täieliku sotsiaalse isoleerumiseni.
Lihtfoobiad (sümptomid, diagnoosimine)
Lihtfoobia on foobia, mis piirdub väga spetsiifiliste situatsioonidega nagu teatavad loomad, kõrgus, pimedus jne. Ravi: KKT
Paanikahäire
Paanikahäire põhiliseks iseärasuseks on korduvad rasked ärevushood e. paanikahood, mis ei ole seotud mingi kindla situatsiooni või muude välistingimustega ning seetõttu on subjektile ootamatud ja prognoosimatud.
Ärevuse sümptomite iseloom ja tugevus võivad varieeruda, tavaliselt ootamatu algusega, hood kestavad minuteid, vahel ka kauem. Paanikatunde ajal esineb väga tugev hirmutunne koos ärevuse somaatiliste ja vegetatiivsete sümptomitega. Enamasti tegevust katkestava intensiivsusega.
Kui paanikahoog tekib mingis spetsiifilisemas situatsioonis, nagu nt rahvahulgad, võib patsient hiljem hakata seda situatsiooni vältima. Pärilikkus ligi 50%.
Enamus paraneb ja on kestvas remissiooniseisundis. Osal on kalduvus kroonilisele kulule.
Generaliseerunud ärevushäire
Peamiseks jooneks on üldistunud ja püsiv ärevus, mis ei ole seotud mingite kindlate keskkonnatingimustega või ei ole see tendents tugevalt väljendunud (s.t. see on vabalt lainetav ärevus).
Etioloogia: bioloogilised teooriad(pärilikkus mõõduka mõjuga, 70% seotud keskkonna teguritega; neurobioloogilised teooriad) ja käitumuslikud (õppimisteooria) ja kognitiivsed mudelid.
GÄH vallandub tavaliselt stressorite korduva toime tulemusena. Mida rohkem stressoorseid elusündmusi, seda suurem tõenäosus GÄH tekkeks. Oluline osa varasel elukogemusel.
Sagedasemateks kaebusteks on: püsiv närvilisus, värisemine, lihaspinge, hingistamine, peapööritus, südamekloppimine, nõrkustunne, suurenendu ohutunne.
Keskmine vanus haigestumisel 21 eluaastat. Krooniline haigus.
Depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire
Esinevad ärevuse- ja depressiooni sümptomid määral, mis ei võimalda diagnoosida depressiooni (F32) ega muud ärevushäiret (generaliseerunud ärevushäire); Erinevalt kohanemishäiretest sümptomite teke ei ole seotud stressiga. Obligatoorseteks on ärevuse vegetatiivsete sümptomite
esinemine.
Obsessiiv-kompulsiivne häire
Oluliseks iseärasuseks on korduvad obsessiivsed e. sundmõtted või kompulsiivsed e. sundteod.
Kulg: häire algab tavaliselt noorukieas või varases täiskasvanueas.
Kulg on varieeruv ja depressioonisümptomite puudumise korral enamasti krooniline.
Obsessiivsed e. sundnähud on ideed, kujutlused või impulsid, mis stereotüüpsel ja tegevust häirival viisil tungivad pidevalt subjekti teadvusse;
Kompulsiivne tegu või rituaal on pidevalt korduv stereotüüpne käitumine;
Sagedasemad sundteod on: puhastamisrituaalid , kontrollirituaalid , loendamine , korralikkusega seotud rituaalid (näit. kindlasse järjekorda panek, hügieenitoimingute tegemine kindlas järjekorras ja kindel arv kordi ) , primaarne obsessiivne aeglus .
Esinemissagedus on 2-3%
Obsessiiv-kompulsiivne sündroom esineb 5-6% elanikkonnast.
Dissotsiatiivsed häired ja somatoformsed häired
Klassifitseerimine
F45.0 Somatisatsioonihäire
F45.1 Diferentseerumata somatoformne häire
F45.2 Hüpohondriline häire e. hüpohondria
F45.3 Somatoformne vegetatiivne düsfunktsioon
F45.30 kardiovaskulaarne düsfunktsioon
F45.31 mao-sooletrakti ülaosa düsfunktsioon
F45.32 mao-sooletrakti alaosa düsfunktsioon
F45.33 respiratoorne düsfunktsioon
F45.34 urogenitaalne düsfunktsioon
F45.38 muu organi või organsüsteemi düsfunktsioon
F45.4 Püsiv somatofromne valu
F45.8 Muud täpsustatud somatoformsed häired
F45.9 Muud täpsustamata somatoformsed häired
F44.0 Dissotsiatiivne amneesia
F44.1 Dissotsiatiivne fuuga
F44.2 Dissotsiatiivne stuupor
F44.3 Dissotsiatiivne transs
F44.4 Dissotsiatiivsed motoorsed häired
F44.5 Dissotsiatiivsed krambid
F44.6 Dissotsiatiivne hüpesteesia ja anesteesia
F44.7 Segatüüpi dissotsiatiivsed häired
F44.8 Muud dissotsiatiivsed häired
Peamised avaldumisvormid
Somatisatsioonihäire. Mitmekesised , korduvad, varieeruvad füüsilised vaevused (6 või enam vähemalt 2-s elundsüsteemis) .
• kestavad (aastaid) • põhjustavad olulisi probleeme või abiotsimist • komplitseeritud meditsiiniline anamnees • sümptomid võivad olla seotud suvalise organi või organsüsteemiga
• Kõige tavalisemad on:
• gastrointestinaalsed nähud (valu, röhatised, oksendamine, iiveldus jne.)
• ebanormaalsed nahaaistingud (sügelus, kõrvetustunne, kihelus, tuimus, ülitundlikkus jne.)
• seksuaal - ja menstruaalhäired
Sümptome ei saa seletada ühegi somaatilise häirega, keemilise aine toimega. Ravi: haige õpib elama oma haigusega.
Diferentseerumata somatoformne häire. Sümptomid sarnanevad somatisatsioonihäirega. Kõik kriteeriumid ei ole täidetud. Somaatiline haigus välistatud. Muud psüühikahäired välistatud.
Hüpohondria. Foobne neuroos , foobia objektiks mingi haigus. Somaatilise luulu raske vorm. Depressiooni, üldistunud ärevuse, skisofreenia sümptom. Püsiv hirm ja veendumus, et põetakse mingit rasket haigust. Vähemalt 6 kuud, meditsiinilised uuringud, arsti kinnitused ei aita.
Somatoformne vegetatiivne düsfunktsioon. Püsivad vegetatiivse aktivatsiooni tunnused: südamekloppimine, higistamine, treemor, kuuma-külmahood. Mingi organsüsteemiga seotud lisasümptomid: lühiajalised valuaistingud, põletustunne, raskustunne, pingulolek, tursunud, puhitunud tunne.
Ei ole organsüsteemi kahjustust.
Dissotsiatiivsete häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu, identsustunde, vahetute aistingute ja liigutuste kontrolli vahel. Häiritud teadliku ja valikulise kontrolli võime. Sageli ootamatu alguse ja lõpuga.
Kindla diagnoosi korral peaksid esinema: 1)dissotsiatiivsele häirele iseloomulikud kliinilised tunnused 2)kehalise haiguse tunnuste puudumine, millega võiks sümptomit või sümptomeid seletada 3)tõendid, mis kinnitavad häire psühhogeenset päritolu.
Dissotsiatiivne amneesia. Peamine iseärasus on mäluhäire. Tavaliselt seotud psühhotaumeerivate sündmustega. Enamasti osaline ja selektiivne. Kaasuda võivad mitmesugused emotsionaalsed häired. Nõutus, distress, varieeruva astemega tähelepanuotsiv käitumine. Ei ole tingitud orgaanilisest ajukahjustusest. Liiga tugevalt väljendunud, et saaks seletada tavalise unustamise või väsimusega.
Dissotsiatiivne fuuga. Esinevad kõik dis.amneesiale iseloomulikud tunnused. Lisandub näiliselt sihipärane retk kodust või töökohast eemale, enese eest hoolitsemine säilib. Võib olla seotud uue identsuse omandamisega, tavaliselt mõneks päevaks. Sooritatud retk võib olla seotud varem tuntud ja emotsionaalselt tähtsa paigaga.
Dissotsiatiivne stuupor. Käitumine vastab stuupori tunnustele. Tahteliste liigutuste vähenemine või kadumine. Reaktsiooni nõrgenemine või kadumine välistele stiimulitele, nagu valgus, müra, puudutus. Inimene lamab või istub liikumatuna pikema aja vältel. Kõne, spontaansed ja sihipärased liigutused puuduvad täielikult või peaaegu täielikult. Kuigi võivad esineda mõningad teadvusseisundi häired, on lihastoonus, asend, hingamine ning vahel avatud silmad ja koordineeritud silmaliigutused sellised, mis lubavad täiesti kindlalt väita, et patsient ei maga ega ole ka teadvusetu. Psühhogeenne häire, mida tõendab seos stressoorse elusündmusega või silmatorkava interpersonaalse või sotsiaalse probleemiga. Ei ilmne ühtegi somaatilisele ega muule põhjusele viitavat tõendit.
Dissotsiatiivne transs. Subjekt kaotab ajutiselt temale omase identiteedi ning ei teadvusta täielikult ümbritsevat reaalsust; mõnel juhul võib isik tegutseda nii, nagu oleks tema üle võimust saanud teine isiksus, vaim, jumalus või jõud . Tähelepanu või teadvus võivad olla ahenenud või koondunud ainult ühele või kahele vahetu keskkonna aspektile . Sageli esineb vähese muutlikkusega liigutuste, pooside ja häälitsuste stereotüüpne kordamine. Käsitletakse häirena, kui esinevad väljaspool religioosseid või muid kultuuris aktsepteeritud situatsioone (või nende jätkuna) ning segavad tavalist tegevust.
Konversioonihäire. Mõiste konversioon tähendab, et lahendamatutest probleemidest ja konfliktidest põhjustatud ebameeldiv afekt transformeeritakse kehaliseks sümptomiks.
- Üks või mitu tahtelist motoorset või sensoorset sümptomit (viitavad neuroloogilisele või muule kehalisele haigusele) ; - Arvatavasti seotud psühholoogiliste teguritega ; - Ei ole teeseldud või tekitatud, ei ole kehalist haigust ; - Põhjustab kannatust või toimetulekuhäire.
- Motoorne sümptom (koordinatsiooni või tasakaalu halvenemine, halvatus , lokaalne lihaste
nõrkus, neelamisraskused, tükitunne kurgus, hääle kaotus, uriinipeetus)
- Sensoorne sümptom (meelepetted, puute või valutundlikkuse kaotus, diploopia, pimedus,
kurtus )
- Epilepsia tüüpi hood või krambid (tahtele alluvaid motoorseid või sensoorseid
komponente)
- Segavorm (rohkem kui ühe tüübi sümptoome)
Dissotsiatiivsed motoorsed häired. Keskseks on liigutuste häire kadumine või tundlikkuse (tavaliselt nahatundlikkuse) vähenemine või puudumine. Võimetus liigutada jäset või selle osa. Paralüüs võib olla täielik või osaline, aeglaste liigutuste ja nõrkusega. Ataksia – koordinatsioonihäired, eriti jalgades (tagajärgedeks veider kõnnak). Astaasia -abaasia – võimetus ilma abita seista. Jäseme või kogu keha rõhutatud värisemine või vappumine. Diagnoosi peab suhtuma ettevaatusega kui on tegemist • närvisüsteemi orgaanilise häirega • eelnevalt hästi kohanenud, normaalse perekonnaelu ja suhetega indiviidiga.
Dissotsiatiivsed krambid. Liigutuste poolest võivad dis. Krambid olla väga sarnased epileptiliste krampidega, kuid ei esine keelde hammustamist, kukkumisest tingitud vigastusi, jne.
Dissotsiatiivne hüpesteesia ja anesteesia. Tundlikkuse kaotus, enamasti koos kaebustega paresteesiale. Dis. Nägemise kaotus on väga harv täielik. Dis. Kurtus või anosmia esinevad palju harvemini kui tundlikkuse- või nägemishäired.
Diagnoosimine
Söömishäired
Klassifitseerimine
Söömishäired (F50)
- Anorexia nervosa
- Bulimia nervosa
Anorexia nervosa
• Anorexia nervosale on iseloomulik:
– süüakse tavalisest vähem (600-1000 kalorit/päevas);
– iseloomulik on patsiendi poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu alandamine :
kehaline koormus, lahtistid, oksendamine;
– diagnostiliselt oluliseks peetakse ka amenorröa teket, see eelneb sageli olulisele kaalulangusele;
– tavalised on depressiooni sümptomid ja meeleolu labiilsus;
– tavaliselt seksuaalne huvi puudub.
• kõige sagedamini esineb noorukieas tütarlastel ja noortel naistel; • väga harva noorukieas poistel ja nooremas eas meestel, nagu ka lastel enne puberteeti ja vanemaealistel naistel;
• prevalents: 0,37- 4,06/100 000 aastas (ilmselt alahinnatud); • 1% koolitüdrukute ja naisüliõpilaste hulgas; • häire algus enamasti 16.-17.a. ja väga harva vanuses üle 30 a.
Anorexia nervosa (F50.0) diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud.
(a) Kehakaalu hoitakse vähemalt 15% allpool eeldatavat (kas kaalukaotuse tulemusena või ei ole seda kunagi saavutatudki), kehamassiindeks on 17,5 või väiksem. Puberteedieelses eas patsiendid ei
võta kasvuperioodil oodataval määral kaalus juurde.
(b) Kehakaalu kaotus on esile kutsutud "paksuks tegevate toitude " vältimisega ning on seotud ühe või rohkemaga järgnevast: – tahtlikult esilekutsutud oksendamine; – tahtlikult esilekutsutud kõhulahtisus; – ülemäärane kehaline aktiivsus; – söögiisu vähendavate preparaatide kasutamine, lahtistite kasutamine.
(c) Spetsiifilise psühhopatoloogilise avaldusena esineb oma keha väärtaju, mille tõttu ülekaaluka mõttena püsib tüsedusekartus ja patsient seab oma kehakaalule väga ranged piirid.
(d) Väljendunud endokriinhäired haaravad hüpotalamuse-hüpofüüsi- sugunäärmete süsteemi.
Naistel avaldub see amenorröana ning meestel seksuaalse huvi ja potentsi kadumisena. Samuti võib esineda kasvuhormooni ja kortisooli taseme tõusu, türeoidhormooni perifeerse metabolismi ja insuliini sekretsiooni muutusi.
(e) Kui algus on prepuberteedieas, siis organismi pubertaalsed muutused hilinevad või isegi peetuvad (kasvu seiskumine, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, primaarne amenorröa; poistel seiskub testiste areng).
Bulimia nervosa
Iseloomulikuks on korduvad liigsöömissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll.
Bulimia nervosa diagnostilised juhised:
(a) Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömishimu; liigsöömishood, kus lühikese aja vältel süüakse ära suur kogus toitu.
(b) Patsient püüab toidu paksuks tegevale toimele vastu tegutseda ühel või enamal järgneval viisil:
– tahtlikult esilekutsutud oksendamine; – lahtistite kuritarvitamine, – vahelduvad nälgimisperioodid; – söögiisu pärssivate ravimite, – türeoidpreparaatide ja – diureetikumide kasutamine; – kui bulimia tekib diabeedihaigetel, võivad nad loobuda insuliini kasutamisest.
(c) haiguslik tüsenemiskartus, väga ranged kehakaalu piirangud, mis on selgelt väiksemad premorbiidsest kehakaalust, mida võiks arsti arvates pidada optimaalseks või tervislikuks.
Unehäired
Normaalse une struktuur (mREM-une faasid , REM-uni, neurofüsioloogiliste
parameetrite tsirkaadsed muutused)
Faasid. Esimene staadium: Ärkvelolekust uneseisundisse. Teeta -lained. Lihastoonuse alanemine. Kiirete silma liigutuste kadumine.
Teine staadium: Silmade liigutused kadunud, K-kompleksid. Unespindlid
Kolmas staadium: Delta lainete osakaal 20-50%. 3. ja 4. unestaadiumit kokku nimetatakse sügavaks e aeglaseks e deltauneks.
Neljas staadium: deltalaineid üle 50%. Lihastoonus madal.
Rem-uni: tekib esmakordselt keskimselt 70 kuni 90 min pärast uinumist esimese une tsükli lõpus. Kiirete silmade liigutused. K-kompleksite, unespindlite või deltalainete ilmumine tähistab Rem-episoodi lõppu.
REM-une ajal on: väljalülitatud kolm amiinergilist neuronaalset süsteemi: noradrenergiline (tähelepanu), serotoniinergiline (õppimine, mälu), histamiinergiline . aktiveeritud on • koliinergiline süsteem • DA-süsteem aktiveeritud ärkvelolekule sarnasel tasemel
REM-une katkeb noradren- ja serotoniinergiliste neuronite aktveerumine.
Tsirkaadsed rütmid: Melatoniini tase on kõrgeim 18-6ni. Kortisooli tase tõuseb kõige kõrgemaks kell 8 ja siis hakkab sakiliselt vähenema, st päeval kõrge, öösel madal. Kasvuhormooni tase öösel kõrge, päeval madal. Kehatemp öösel madal, päeval kõrge.
Insomnia
Insomnia on sündroom, millele on iseloomulik ebarahuldava kvantiteedi ja/või kvaliteediga uni märkimisväärse perioodi vältel.
Insomnia korral on peamisteks kaebusteks: uinumisraskused; katkendlik uni; liigvarajane ärkamine.
Unekvaliteet võib olla halvenenud ka näiliselt normaalse une korral.
Insomnia sagedasemad põhjused: 1)psühholoogilised 2)psüühikahäired 3)unehäired – uneapnoe 4) ajukahjustused 5) somaatilised 6) ravimid 7) psühhoaktiivsed ained (alkohol)
Diagnostilised juhised - Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:
a) kaebused unehäirete üle, mis väljenduvad kas uinumisraskustes, katkendlikus unes või une halvas
kvaliteedis; (b) unehäired ilmnevad vähemalt kolm korda nädalas vähemalt 1 kuu jooksul; (c) isik on unepuudusest häiritud ning ülemääraselt mures unetuse päevaste ja
öiste tagajärgede pärast; (d) une ebarahuldav kvantiteet ja/või kvaliteet kas põhjustab märgatava distressi või häirib isiku sotsiaalset ja professionaalset tegevust.
Hüpersomnia
Hüpersomnia on ülemäärase päevase unisusega ja unehoogudega või pikenenud virgumisperioodiga seisund (ei tule arvesse ebapiisava une korral).
Sagedasemad hüpersomnia põhjused on: – orgaaniline ajukahjustus – psüühikahäired nagu bipolaarse meeleoluhäire depressioonifaas; depressioon ja kohanemishäire;
Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused: (a) patsiendil on ülemäärane päevane unisus või unehood, mis ei ole tingitud ebapiisavast öisest unest, või tunduvalt pikenenud virgumisperiood; (b) unehäire esineb iga päev vähemalt 1 kuu või lühema kestusega perioodidena ja
põhjustab kas märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid;
(c) narkolepsia (katapleksia, uneparalüüs, hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) või uneapnoe (öised hingamispeetused, tüüpiline intermiteeruv norskamine) sümptomite puudumine; (d) igasuguse muu neuroloogilise või haigusliku seisundi puudumine, mille sümptomiks somnolentsus võiks olla.
Une-ärkvelolekutsükli häired
Une-ärkveloleku rütmihäiret defineeritakse kui sünkroonsuse puudumist individuaalse une-ärkvelolekutsükli ja keskkonnatingimustest sõltuvalt soovitud une-ärkvelolekutsükli vahel, mille tagajärjeks on hüpersomnia või insomnia.
Une-ärkveloleku rütmihäire põhjuseks võivad olla: 1) psühhogeenne, 2) orgaaniline (konstitutsionaalne eripära); 3) mõlema faktori koostoime
Faasinihke põhjuseks võivad olla:
1) bioloogilise kella sisemine (kaasasündinud) väärtalitlus: hilinenud une sündroom, varajase une sündroom ja ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel. 2) bioloogilist kella juhtivate ajasignaalide ebanormaalne töötlemine (viimane võib tegelikult olla seoses emotsionaalse ja/või kognitiivse häirega)
Mitteorgaanilise une-ärkvelolekurütmi diagnostilised juhised: (a) individuaalne une-ärkvelolekurütm pole antud keskkonna jaoks normaalse ning tavalise rütmiga sünkroonne; (b) seetõttu kannatab isik öösel unepuuduse ja päeval liigunisuse all ja seda peaaegu iga päev vähemalt üks kuu või korduvalt lühemate perioodide vältel;
(c) ebarahuldava kvaliteediga, kvantiteediga ja ajaliselt ebasobiv uni põhjustab märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid.
Kui puuduvad muud määratavad psühhiaatrilised või somaatilised põhjused, tuleks kasutada ainult seda diagnoosi. Kui see häire domineerib kliinilises pildis, siis ei välista diagnoosi ka sellised
sümptomid nagu ärevus, depressioon, hüpomania vms.
Orgaanilised une-ärkveloleku rütmihäired. Häire aluseks on muutused või individuaalsed eripärad une-ärkveloleku rütmi bioloogilistes regulatsiooni mehhanismides. – "jet lag" sündroom – muutuva ajagraafikuga töö – hilinendud une sündroom – varajase une sündroom – ebaregulaarne. une-ärkveloleku rütm
Uneapnoe
Une ajal tekkiv hingamiskatkestus.
Narkolepsia
Krooniline neuroloogiline haigus, mida iseloomustab kontrollimatu lühiajaline unevajadus, mille tõttu võib esineda 10-15 min pikkusi teadvusekaotusi.
Isiksushäired
Klassifitseerimine
• Spetsiifilised isiksusehäired (F60)
• Segatüüpi ja muud isiksusehäired (F61)
• Ajukahjustuse ja –haigusega mitteseostatavad püsivad isiksuse muutused (F62)
• Harjumus- ja impulsihäired (F63)
• Sooidentsushäired (F64)
• Seksuaalsuunitluse häired (F65)
Peamised avaldumisvormid ja diagnoosimine
Isiksushäired - Äärmuslikud või olulised kõrvalekalded. Püsivad seisundid, käitumisviisid. Väljendavad loomulikku elustiili, suhtlemisviisi. Tekitavad hingevalu , häirivad sotsiaalset tegevust.
Isiksushäired on arenguseisundid, ilmnevad lapse-või noorukieas, ei ole muu psüügilise- või ajuhaiguse tagajärg.
Isiksuse muutus on omandatud pikaajalise distressi, ülima keskkonnavaeguse, raske psüühikahäire, ajuhaiguse või -kahjustuse tagajärjel.
Spetsiifilised isiksushäired. • Märkimisväärselt disharmoonilised hoiakud ja käitumine • Hõlmab mitut valdkonda (emotsioonid, mõtlemine, jne) • Avaldub paljudes olukordades • Ilmneb lapse ja noorukieas; püsiv ja pikaajaline • Põhjustab olulisi kannatusi • Tööalase ja sotsiaalse toimimise halvenemine. • Paranoiline isiksus F 60.0 • Skisoidne isiksus F 60.1 • Düssotsiaalne isiksus F 60.2
• Ebastabiilne isiksus F 60.3 (• Impulsiivset tüüpi F 60.30 • Piirialast tüüpi F 60. 31 ) • Histriooniline isiksus F 60.4 • Anankastne isiksus F 60.5 • Vältiv isiksus F 60.6 • Sõltuv isiksus F 60.7 .
Paranoiline isiksus F60.0
• Tundlikkus tõrjumise, ebaedu suhtes • Mitteandestamine, kalduvus viha pidada • Umbusklikkus, kalduvus kogemust moonutada • Oma õiguse tagaajamine • Kahtlused partneri truuduse suhtes
• Enesekeskne hoiak • Sündmusi tõlgendab ülekaalukalt kui vandenõu tulemust
Isiksushäirete ravi:toetav, usaldust taotlev psühhoteraapia. Antipsühhootikumid? Antidepressandid?
Skisoidne isiksus F60.1
• Rõõmu tunneb vähestest tegevustest • Emotsionaalne külmus; Raskused emotsioonide väljendamisel • Kriitika ja kiituse suhtes ükskõikne • Ükskõiksus sotsiaalsete normide suhtes
• Vähene seksuaalne huvi • Eelistab üksildasi tegevusi • Liigne enesesse süüvimine ja fantaseerimine • Lähedaste suhete puudumine
Düssotsiaalne isiksus F60.2
• Hoolimatus teiste tunnete suhtes • Vastutustundetus, sotsiaalsete normide eiramine
• Võimetus püsisuheteks • Madal frustratsioonitaluvus, agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi
• Võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest • Kalduvus ennast õigustada, süüdistada teisi
Ebastabiilne isiksus F60.3
• Impulsiivne , tagajärgi mittearvestav käitumine • Kõikuv meeleolu • Vähene ettemõtlemise võime
• Sageli vägivaldsed
Impulsiivset tüüpi F.60.30
• Emotsionaalne ebastabiilsus • Vähene impulsikontroll • Vägivallapuhangud, ähvardav käitumine
Piirialast tüüpi F 60.31
• Emotsionaalne ebastabiilsus • Ebaselge minapilt , eesmärgid, eelistused • Intensiivsed, ebastabiilsed suhted • Emotsionaalsed kriisid • Enesevigastused, suitsiidiähvardused.
Histriooniline isiksus F 60.4
• Teatraalsus, dramaatilisus • Sisendatavus, mõjutatavus • Õõnes ja labiilne emotsionaalsus
• Egotsentrilisus • Soov olla tähelepanu keskpunktis • Võrgutav välimus või käitumine
• Liigne mure kehalise veetluse pärast • Manipuleeriv käitumine
Anankastne isiksus F60.5
• Liigsed kõhklused ja ettevaatlikkus • Reeglite, plaanide, korra liigne tähtsustamine
• Täiuslikkuseiha • Ülim kohusetundlikkus , rõõmudest loobumiseni • Liigne pedantsus, konventsionaalsus • Jäikus, kangekaelsus • Nõuab teistelt samasugust käitumist • Painavad, soovimatud impulsid, mõtted
Vältiv isiksus F60.6
• Pinge ja kartlikkus • Alaväärsuse, saamatuse tunne • Kartus saada tõrjutud või kritiseeritud
• Vastumeelsus “ebakindlate” suhete ees • Piiratud elustiil “turvanõude” tõttu • Suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine • Ülitundlikkus tõrjumise ja kriitika suhtes
Sõltuv isiksus F60.7
• Laseb teistel otsustada • Liigne järeleandlikkus, oma huvide allutamine • Vastumeelsus esitada nõudmisi • Hirm, et ei suudeta enese eest hoolt kanda • Hülgamiskartus • Vähene võime teha otsuseid • Enese tajumine abitu, jõuetu, ebakompetentsena
Nartsissistlik isiksus
• Kõrgenenud enesehinnang • Imetlusvajadus • Empaatiatunde puudumine • On liiga ennast täis, üleolev • Mõtted, kujutlused, fantaasiad oma suurest edust, ilust , armastusest • Erilisuse ning ainulaadsuse veendumus • Vajab rõhutatud imetlemist • Nõuab erilist kohtlemist • Kasutab teisi ära
• Empaatiatunde puudumine • Kade või arvab, et teda kadestatakse
Püsivad isiksusemuutused.
• Ajukahjustuse ja –haigusega mitteseostatavad IM-d (F 62)
IH varasem puudumine, tekkimine tugeva stressi või psüühikahäire järel. Kindlad ja püsivad muutused tajumises, suhtlemises ja suhtumises enesesse ja maailma. Jäik ja väärkohanenud käitumine, mida enne polnud.
• IM katastroofilisest elamusest (F 62.0)
•Äärmuslik stressor , mõjub sõltumata individuaalsest haavatavusest, nt piinamine, koonduslaager , loodusõnnetused, pikaajaline eluohustav olukord. Võib eelneda PTSH. Interpersonaalse, sotsiaalse, tööalase toimimise häire. Varem puudunud tunnuse olemasolu, nt vanulik umbuslik suhtumine maailma, endassetõmbumine, tühjusetunne, pidev pingetunne ja ohutunne, võõrdumine. Muutused vähemalt 2a.
• IM psüühilisest haigusest (F 62.1)
• Psüühilise haiguse traumeeriv kogemus
• Ülim emotsionaalne stress
• Mina-pildi häving
• Erista puudlikust paranemisest
• Oluline
• teiste hoiakud ja reaktsioonid
• Eelnev isiksus, kohanemine , haavatavus
• Sümptomid vähemalt 2 aastat
• Ülisõltuvus ja nõudlikkus teiste suhtes • Veendumus, et ollakse muutunud ja häbimärgistatud • Raskus luua ja säilitada lähisuhteid • Passiivsus, huvide langus • Visad haiguskaebused • Pahur või kõikuv meeleolu • Sotsiaalse ja tööalase toimimise langus
• Muud täpsustatud IM-d (F 62.8)
• Kroonilise valuga seotud IM
• Leinajärgne IM
• Isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest või -kahjustusest (F 07)
• Orgaaniline isiksushäire (F 07.0)
• Enam muutub emotsioonide, impulsside, vajaduste avaldumine
• Kognitiivne muutus tegevusplaanide koostamise ja tagajärgede ettenägemise vallas
• Vähenenud eesmärgipärase tegevuse võime
• Häiritud emotsionaalsus - Emotsionaalne labiilsus, ärrituvus, vihastumine , Lame ja alusetu lõbusus , apaatia
• Vajaduste ja impulsside väljendamisel ei arvestata tagajärgi ega sotsiaalseid tavasid
• Tunnetushäired (paranoilisus)
• Ülemäärane hõivatus üksikust teemast
• Kõne kiiruse ja kulu muutused - Üksikasjalikkus , Ülemäärased järeldused , Hüpergraafia
• Seksuaalkäitumise muutused
• Entsefaliidijärgne sündroom (F 07.1)
• Üldine halb enesetunne, apaatia, ärrituvus, kognitiivsed häired, une- ja isu muutused, seksuaalsuse muutused, sotsiaalse otsustusvõime vähenemine.
• Neuroloogilised jääknähud: halvatus, kurtus, afaasia, akalkuulia. Sageli taandub.
• Traumajärgse ajukahjustuse sündroom (F 07.2)
• Peavalud, peapööritus, keskendumisraskused, mälu nõrgenemine, insomnia, väsitatavus, ärrituvus, alanenud taluvus stressi ja emotsionaalsete ärrituste ja alkoholi suhtes.
• Võivad kaasneda depressioon, hirm, püsiva ajukahjustuse kartus, hüpohondria.
• Muud isiksus- ja käitumishäired (F07.8)
• Isiksus- või käitumishäire psühhoaktiivse aine tarvitamisest (F 1x.71)
Harjumus- ja impulsihäired F63
Korduvad teod ilma ratsionaalse motiivita kahjustavad inimese enda ja teiste huve. Käitumise põhjuseks on kontrollimatud impulsid. Nt patoloogiline hasartmängimine, püromaania, kleptomaania , trihhotillomaania.
Sooidentsushäired F64
• Transseksualism – soov elada ja olla hinnatud kui vastassugupoole esindaja
• Kaksikrolli transvestism – vastassoo riietusesemete kandmine mingi eluperioodi vältel; ei tekita erutust
• Lapseea sooidentsushäire - soov elada ja olla hinnatud kui vastassugupoole esindaja, avaldub lapseeas.
Seksuaalsuunitluse häired (F65)
• Fetišism – seksuaalse erutuse peamiseks allikaks on fetiš
• Fetišistlik transvestism – vastassoo riietuse kandmine seksuaalse erutuse saavutamiseks
• Ekshibitsionism - tendents demonstreerida oma suguelundeid võõrastele või avalikes kohtades; tavaliselt kaasneb erutus , masturbeerimine ;
• Vuajerism - tendents jälgida inimesi seksuaalse või intiimse käitumise juures; tavaliselt ka erutus ja masturbeerimine;
• Pedofiilia – laste seksuaalne eelistamine
• Sadomasohhism – seksuaalne aktiivsus hõlmab valu, häbistamise ja alandamise tekitamist
Lapse- ja noorukieas avalduvad psüühikahäired
Lastepsühhiaatria aine
• Lastepsühhiaatria ülesandeks on välja selgitada psüühikahäirete avaldumise, kulu, tekkepõhjuste ja mehhanismide, samuti ravi‐ ja profülaktikaürituste iseärasusi lapse‐ ja noorukieas.
Tavaliselt identifitseeritavad aspektid lastepsühhopatoloogiast:
• Eraldunud: eelistab üksindust, ei soovi suhelda, salalik, kartlik, pelglik
• Sotsiaalsed probleemid: infantiilsus, ülemääraselt sõltuv, ei saa läbi kaaslastega, kannatab irvitamisest
• Ärev/depressiivne: õnnetu, kurb, mahasurutud, murelik, tunneb ennast kasutuna, närviline, pinges
• Somaatilised kaebused: pearinglus, väsimus, valud (tuimad, ägedad), peavalud
• Mõtlemishäired: kuuleb või näeb midagi mittereaalset, imelik käitumine, veidrad/kummalised ideed
• Agressiivne käitumine: vaidleb, noriv/kiuslik ümbritsevate suhtes, ründab inimesi, lõhub võõraste/teiste oma asju • Tähelepanuhäired: hajameelsus, keskendumisraskused, ei suuda püsida paigal, segaduses olek
• Delinkventne käitumine: puudub süütunne, halb seltskond ( kamp ), valetamine, põgeneb kodust
Pervasiivsed arenguhäired ( autism , Aspergeri sündroom)
Autism. Epidemioloogia. Usa 40:10 000, inglismaa 16,8 : 10 000. 60%-70% pervasiivsete arengu häiretega jäävad raske puudega ja ei saavuta kunagi iseseiva sotsiaalse toimetuleku taset.
Fenotüüp. Sotsiaalne defitsiit, kõne- ja kommunikatsioonihäire ning stereotüüpne ja rigiidne käitumine.
Autismispektri häirete uurimine. 1) diagnostiline hindamine – üldine meditsiiniline ja neuroloogiline hinnang, - psühholoogiline hinnang, - kõne ja keele/kommunikatsiooni hinnang, - motoorsed oskused ja areng. 2) laboratoorsed testid – geneetilised testid, metaboolsed testid, neurovisualisatsioon, EEG uuring.
Etiopatogenees. Geneetilised faktorid, viirusinfektsioonid, biokeemilised ajupatoloogiad.
Tähelepanu tuleb pöörata: • Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemise oskus • Sundliigutused – kiigutamine, pidurdamatus, peaga raputamine, sõrmede (läbi) sorimine • hirmu tekkimine ümbruse muutmisel • Mitte traditsiooniline/tavaline esemete ja mänguasju kasutamine, kujutlusvõime mängus vähene • Sotsiaalne areng või sotsiaalsed oskused sügavalt häiritud • Intellektuaalne piiratus
Aktiivsus-tähelepanuhäire
• prevalence 8% ‐ 12% lastel ja 1.2% ‐ 7.3% täiskasvanutel
• Esimese astme sugulaste hulgas ADHD tõenäosus 2‐9 korda suurem
• M : N (4:1)
• Komorbidsus teiste psühhiaatriliste häiretega 30‐80%
Tähelepanematus.
• jätab sagely detailed tähele panemata või teeb koolis, tool või muudes tegevustes hooletusvigu
• sageli korduvad raskused ülesannetele või mängudele keskendumisel
• otsesel kõnetamisel ei näi sageli kuulvat
• ei pane sageli tähele töökäske ega saa kooli‐ või koduülesandeid tehtud (ei tulene tõrksusest või sellest, et ei saa juhtnööridest aru)
• sageli korduvad raskused ülesannete või toimingute organiseerimisel
• sageli väldib või põlgab ülesandeid, mis nõuavad pikaajalist vaimset pingutust (nt kooli‐ või koduülesanded), või ei taha neid sooritada
• kaotab tihti ülesannetes või tegevustes vajaminevaid esemeid (nt mänguasju, pliiatseid, raamatuid, tööriistu)
• laseb end kergesti häirida kõrvalistel stiimulitel
• unustab sageli igapäevaseid toiminguid tehes asju ära
Hüperaktiivsus
Vähemalt kuus järgmisest hüperaktiivsuse/impulsiivsuse sümptomitest on kestnud vähemalt kuue kuu jooksul, mitte sobides arengutasemega:
• liigutab sageli närviliselt käsi või jalgu või niheleb istudes
• klassis või muudes olukordades, kus eeldatakse ühel kohal püsimist, lahkub sageli oma kohalt
• sageli ronib kuhugi või jookseb sobimatutes olukordades liigselt ringi (noortel või täiskasvanutel võib piirneda rahutustundega)
• sageli korduvad raskused rahulikult mängimisel või millegagi tegemisel
• on sageli „pidevalt kuskile minemas“ või tegutseb „nagu orav rattas“
• räägib sageli üleliia
Impulsiivsus
• Vastab sageli küsimustele, enne kui need on korralikult esitatud
• Sageli esinevad raskused oma järjekorra ootamisel
• Katkestab sageli teisi või on teiste suhtes pealetükkiv (nt trügib teiste seltskonda)
Käitumishäired
•KH iseloomustab korduv ja püsiv düssotsiaalne, agressiivne või muul viisil normist hälbiva käitumise mudel.
Käitumishäirete sümptomid : •Varastamine •Agressiivne käitumine •Soovimatus koolis käia
•Võõra omandi lõhkumine •Süütamine •Uimastite kasutamine •Düssotsiaalne käitumine •Agressiivsus inimeste ja loomade vastu •Väljakutsuv käitumine •Kestab vähemalt 6 kuud.
Epidemioloogia . Noorukiealises eas KH levimus on 4-12% M (10 -13%)>N (4 - 6%)
8-9-aastatel poistel 4,3% ja tüdrukutel 1,0% ; Lastel 1,0% poistel ja 0,1%tüdrukutel.
Etioloogia : Psühhosotsiaalsed faktorid , Bioloogilised faktorid: - Neurotransmitterid (monoamiinid ja vasopressiin ), hormoonid (testosteron), - Geneetika - Neurobioloogia
Depressiooni sümptomite eripära lapse- ja noorukieas
Depressiivsed sümptomid vanuses 0‐3.a.
Söömishäired Unehäired Kasvupeetus Kurbus Miimikavaene nägu Nutulikus Tühjus silmades
• Ei taha suhelda • Kaob lalisemine , kõne ja sotsiaalne naeratus • Ei tunne ümbritseva suhtes huvi • Tihti nakkushaigused.
Depressioon 3-6:
• laps pidurdatud, • liigutused aeglased, • mutism, • huvi kadu, • muretsemine, • nutulikus, • ärritavus, • unehäired, • isutus , • enurees ja enkoprees , • somato‐vegetatiivsed sümptomid,
• kurb nägu, • tasane ja monotonne kõne, • kaebused valudele kehas, • õhtuti mitteproduktiivne
motoorne aktiivsus tõuseb, • solvumine, konfliktsus • agressiivsus, • regressiivsed tegevused,
• depersonalisatsioon.
Depressioon 6-11:
• Sagedus 0,5‐2,5% • Pidurdus, väsimus, loidus, apaatsus, lapsed kinnised, raskused õppimisel
• Ärrituvus, solvamine , pahurus, agressiivsus, lahkumine kodust või koolist • Kadunud optimism ja elurõõm • Lisanduvad enurees, unehäired, isutus • Poisid äkilised käitumishäiretega, sensitiivsed, protesti reaktsioonidega • Tüdrukutel väline passiivsus, liigne alluvus, pidurdatud, süvenenud oma fantaasia maailmasse, õpeedukus langeb, tõusnud enesekontroll ja enesekriitika, pessimistlikud,
• Korduvad õnnetus juhtumid, alkoholi ja narkootikumi tarvitamine
Meeleoluhäired vanuses 11-18.e.a Depressioon:
‐ 0,4-8,3%, N:М=2:1
‐ ülemäärane enesekriitika, alaväärsuse mõtted, hüpohondria või muretsemine lähedaste tervise pärast, - motoorne pidurdus – bradikineesia, sõnavaesus = mutism ja depressiivne stuupor,
- suitsideaalsete mõtete sagedus ja nende teostamine suureneb pärast 15e.a.
- düsmorfoboobia,
- depresonalisatsioon ja derealisatsioon
- somato-vegetatiivsed häired (unehäired, seedimishäired, südametegevuse häired, amenorea, kehakaalu muutused)
Suitsiidid ja seda mõjutavad tegurid noorukieas
Enesetapp ehk suitsiid on surmajuhtum, mis on tahtlikult otseselt või kaudselt põhjustatud ohvri enese poolt. Suitsiidi põhjuseks on inimese soov lõpetada enda eksistents või soovimatus edasi elada. Parasuitsiid ja suitsidaalne käitumine – mõtted ja teod, mille eesmärk on enda vigastamine või surm.
ENESEHÄVITUSLIK KÄITUMINE : Otsene – enesetapumõtted, enesetapukatsed ja enesetapp.
Kaudne – inimesel puudub teadlik enda vigastamise või surma eesmärk.
ENESEHÄVITUSLIK KÄITUMINE NOORUKITEL
 “kättemaksja” - eesmärgiks hävitada ennast ja sellega kahju tuua vaenulikule ümbruskonnale
 “jooksik” – eesmärgiks on põgeneda moraalsest ja füüsilisest piinast
 “ timukas ” – eesmärgiks on süü lunastamine
MOTIIVID : Solvangu, üksinduse, võõrandamise ja mõistmatuse läbielamine
Tõeline või ebatõeline vanemate armastuse kaotus, kadedus ja lahutamatu tunne
Vanemate lahutus , lähedaste surm
Süü- ja häbitunne, enesesüüdistamine ja eneseuhkuse solvamine
Häbi, irvitamise ja alandamise hirm
Karistamise hirm, kartus andestust paluda
Rasedus , armastuse ebaõnn, seksuaalsed ekstsessid
Protest, viha, kättemaksuiha; ähvardus ja väljapressimine
Kaastunne, sõprade, filmide ja raamatukangelaste matkimine
Tahe pöörata tähelepanu enda poole
EPIDEMIOLOOGIA
 Vanuses 15-24 a. suitsiidide arv on 11,1 per 100 000 elaniku kohta
 Kõikide vanuse gruppide jaoks 11,3 per 100 000
 Vanuses 5-14 a. 0,8 per 100 000
Enesehävitusliku käitumise vormid lastel: sööstavad liikluskeerisesse, hüppavad või kukuvad
kõrgelt alla, poovad end, tulistavad end, võtavad mürgiseid aineid (ravimeid, alkohol)
Psühhiaatrias kasutatavad ravimid
Riskifaktorid : endokriinse süsteemi ümberehitus , ealine labiilsus , sotsiaal-psühholoogiline
ebaküpsus , spetsiifiline ealine reaktsioon alkoholile , düshormooniline areng , orgaaniline patoloogia , kasvatusega seotud vastuolud