Euroopa muinaskultuurid - konspekt (6)

Arheoloogia Arheoloogia muutus 19. Sajandil. Teati, kuidas kuningad elasid, kuid huvitas ka kuidas rahvas elas ­ hakati kaevama . 19. sajandil oli kirjeldusel suur roll, sest ei osatud leitud asju dateerida. 20. sajandi keskpaigani oli arheoloogia abiteadus. Tänapäeval on aga ajalooteaduse haru, mis uurib kaevatud asju (muistiseid) ja rekonstrueerib nende abil ajalugu.
Arheoloogia jagunemine perioodide järgi: · Esiaja arheoloogia · Keskaja arheoloogia · Uusaja arheoloogia · Klassikaline arheoloogia
Arheoloogid ei kaeva dinosauruseid, kaevatakse neid asju, mis on inimeste ajast. 2,6 miljonit aastat tagasi ilmusid esimesed tööriistad. 5000 aastat tagasi ilmusid esimesed kirjavärgid. Keskaja arheoloogia on väga oluline, sest kirjalikke allikaid on sellest ajast väga vähe.
Arheoloogia jagunemine uurimisvaldkondade järgi: linna, asustus, majandus, arhitektuuri, religiooni, surma ja militaar . Surmaarheoloogia on kalmete uurimine .
Jagunemine uurimiskeskkonna järgi: allveearheoloogia, koobaste arheoloogia, aeroarheoloogia.
Aeroarheoloogias otsitakse muistiseid õhust vaadates. Kaevatud ning kraavide kohas on taimekasv lopsakam. Kui maa all on mingi müür, siis kasvavad taimed kehvemini. Seda kõike on õhust näha. Aeroarheoloogia sai alguse 19.saj lõpus.
Eksperimentaalarheoloogia: tehakse katseid kasutades samasuguseid tööriistu ja muid olusid nagu oli uuritaval ajal. Vaadatakse, kas tuleb välja nii, nagu arvati olevat. Rauasulatamiseksperiment 1990a ­ soomaagist raua tegemine, edukas. Savinõude tegemine, põletamine ja muu. Relvade testimine (30m pealt läksid raudnooled rõngasrüüst läbi. Rõngasrüü kaitseb siis, kui riivatakse mingi relvaga.)
Arheoloogia allikad: kinnismuistendid (suured asjad) ja irdmuistendid (üksikesemed).
Kinnismuistendite jagunemine: · Elupaigaga seotud · Matusepaigad · Majanduslikul tagajärjel tekkinud · Kultuslikud · Liiklemisega seotud
Kultuurkiht ­ inimese tegevuse või elamise tagajärjel tekkinud mullakiht, mis sisaldab ehitiste jäänuseid ja inimeste kasutatud esemeid.
Kalmed on ühed olulisemad muistised , sest sealt leiab tihti väga palju asju. Kalmed jagunevad järgmiselt: maahauad (auk maa sees, laip augus ), haudehitis (maapealne rajatis), konstruktsioon maa sees. Matmisviisid on laibamatus, põletusmatus ja mumifitseerimine .
Sissesoolatud/suitsetatud laip ei säili kaua. Hästi säilivad laibad järgmiselt: · Kuiv ja kuum kliima aitab laipa säilitada. Vedelikud auravad välja ja mädanemist põhjustav bakter ei ela. · Soodes ei pääse õhk laiba lähedale ja bakterid ei saa tegutseda ­ laip säilib. · Jääs olemine (Ötzi mees 3200eKr)
Majanduslik tegevus: Muistsed põllud, kivihunnikud, kividest põlluääred, kaevamiskohad rauatöötlemiskohad.
Kultuslikud muistised on tihti need, mille puhul ei teata, milleks kasutati. · Lohukivid (väikesed lohukesed, pronksiaeg , Eesti üle 1750) · Ohvrikivid · Hiiekohad · Kultuslikud allikad (õnneallikad, viinaallikad)
Liiklemisega seotud muistised on näiteks teed, sillad ja laevad.
Muinaskultuuride uurimise ajalugu Babüloonia kuningas Nebunaid oli esimene mees, kes üritas ajalugu uurida väljakaevamiste abil 6.saj eKr.
Konstantinos ja Methodias käisid otsimas Rooma III paavsti Clemensi jäänuseid. 861.aastal visati Clemens merre ja ta jõudis kuhugi Krimmi. Konstantinos ja Methodias läksid tähtede järgi ja jõudsid õigesse kohta. Esimese luu leidmisel oli neil nii hea, et nad mõtlesid, et on paradiisis.
Kui keskajal leiti kiviaegseid nooleotsi mõeldi, et need on piksenooled. Nende ümber tehti kullast raamid ja riputati seinale. Nii said inimesed uhkustada, et nende maalt on leitud piksenool .
Antiikseid kujusid peeti paganlikeks ja kirik ei suhtunud neisse hästi. Saksamaal leiti Venuse kuju. Kirik väitis, et see on paganlik puuslik ning kuju pandi kiriku kõrvale, et iga usklik saaks ta peale sülitada.
Kunagi põletati laibad ja tuhk pandi urni ning urn seejärel maa alla. Kui need keskajal leiti, arvati, et päkapikud elasid maa all ja tegid seal savinõusid. Mõeldi ka, et kui savinõu maa alla panna, siis see võib paljuneda.
Renessanssi ajal leide ei uuritud. Need kaevati välja ning kasutati ruumide dekoreerimiseks.
Esimene korralik uurimine toimus 18.sajandil Johan Winckelmanni eestvedamisel. Toimusid väljakaevamised Pompeis. Winckelmann käis seal ja uuris väljakaevatud asju ning kirjutas antiikkunsti ajaloo raamatu, mis oli ka esimene arheoloogiaraamat. 9.detsember on arheoloogide päev ja ka Winckelmanni surmapäev. Ta suri Ateenas hotellis , sai silmuse kaela ja kägistatud.
19.sajandil oli tähtis mees Christian Jürgensen Thomsen . Sel ajal oli vanade asjade kogumine väga populaarne . Neid koguti ka raamatukogudesse. CJT töötas Copenhageni raamatukogus, kus oli üle 1000 muinaseseme. Ta süstematiseeris need esemed ära. Süsteemi aluseks võttis ta esemete valmistusmaterjali: kivi-, pronks- ja raudesemed. Ta taipas, et selline võis olla ka ajaloo areng. 1819 tegi ta selle süsteemi järgi näituse. Jagas selle kohta ka selgitusi ning ka teised hakkasid nii arvama . Thomsen läks ajalukku muinasaja kolmeks perioodiks jagamisega ­ kolme perioodi süsteem. 1836 avaldas ta oma süsteemi raamatus ,,Põhjamaiste muististe juht". Kellele Thomsen ei meeldinud, väitsid, et juba Roomas oli sellest juttu. Hesiodas ,,Tööd ja päevad" jaotati aeg nii:
· Kuldne ajastu (inimesed ja jumalad) · Hõbedane ajastu ( Zeus lõi sõjamehed) · Pronksajastu · Raudne ajastu
Kogu aeg muutus elu raskemaks ja keerulisemaks, idealiseeriti kõige vanemat aega.
Lukreetsius taipas ajaloolist arengut. Poeem asjade loomusest.
Jens Jacob Asmussen Worsaae oli samuti taanlane. Ta oli Thomseni õpilane. Tema arvas , et tuleb vaadata Taanist kaugemale. Isa oli tal pankur , oli palju raha. Isa suri, pank läks pankrotti . Jens küsis Thomsenilt palka töö eest (oli tema abiline), Thomsen solvus selle peale. Sai hoopis kuningalt raha ( Skandinaavia kuningaid on alati muinasaeg väga huvitanud). Worsaae läks ajalukku võrdleva arheoloogia rajajana. Ta täiustas kolme perioodi süsteemi ning sai Taanis kuulsamaks kui ükski teine arheoloog .
Prantslane Jaques Boucher de Perthes oli lihtne tolliametnik, kes jalutas (nagu tol ajal kombeks) vabala ajal pargis . Perthes jalutas kruusakarjääris, kust ta leidis musti luid ja livist jäänuseid. Ta arvas, et need esemed on jäänused enne suurt uputust olnud ajast. Avastas stratigraafilise meetodi ­ stratigraafia. Mida sügavamal mingid esemed on, seda vanemad nad on. Oli ka paleoliitikumi avastaja (kõige vanem kiviaeg) ning selle esimene uurija. Leidis vanu luid (mammuti ja muude elukate). Uuris ka Abbeville'is.
Augustus Henry Pitt -Rivers oli sõjaväelane, kes tundis huvi püsside ajaloo vastu. Ta üritas rakendada evolutsiooniteooriat püsside peal. Sellega oli tal väga põnev ja ta hakkas ka muid vanu asju koguma ja uurima (teised relvad, riided, muusikariistad , kangasteljed , paadid). Tal oli aga väike maja ja suur pere ­ asjad ei mahtunud kuidagi ära. 50 aastat oli kestnud kohtuvaidlus, kes saab päranduse. Lõpuks saigi omale uue maavalduse, kus hakkas uurima ja leidis palju asju.
Ta hakkas tegema kaevamiste plaani, kirjutas üles kust mis leiti. Teised arheoloogid lasid talupoegadel kaevata ja ise lustisid samal ajal. Rivers aga oli alati kaevamistel kohal, kui teda polnud, ei kaevatud. Oli esimene korralik kaevamiste läbiviija. Oma kollektsiooni andis ta Oxfordi ülikoolile, seal on ka näitus neist. Kaevamiskohtadel pani ta alati augud pärast kinni ning nende põhja asetas medali, mis tähistas, et tema oli seal juba kaevanud.
Oskar Montelius uuris muinasaega . Ise ta kaevamisega ei tegelenud, vaid uuris teiste kaevatud muistiseid. Ta võttis ette pronksiaja ja hakkas uurima pronksiaegseid pronksesemeid. Oli esimene mees, kes üritas neid esemeid täpselt ajalukku panna. Tol ajal oli see keeruline, sest esemeid sai ainult väliselt uurida. Ta tegi arenguread erinevate esemete kohta ja hakkas ka leiukohti võrdlema.
Montelius jagas pronksiaja 6 perioodi. Suhteline kronoloogia, täpset aega ei teadnud, aga teadis, et üks ese on vanem kui teine. Võrdles ka Skandinaavia pronksesemeid vahemere omadega, olid sarnased. Tüpoloogilise meetodi rajaja. Heinrich Schliemannil tekkis huvi Trooja välja kaevata juba siis, kui ta oli väike. Selleks oli vaja palju raha, mida ta kogus kullakaevanduses ja kaupmehena. Vedas väävlit, saltpeetrit ja tina. 44-aastaselt oli juba rikas ja läks ülikooli õppima, et Trooja välja kaevata. Hiljem käis ,, Iliase " järgi ringi ja otsiski Troojat. Leidis künka, ostis selle ära, kaevas ja leidiski.
Väitis, et leidis Trooja 6.kihi ja Priamese aarde. Kaheldakse, kas see oli ikka Troojast leitud. Võib-olla oli hoopis turult ostetud. Ta oli Trooja barbar, kaevates hävitas ülemised kihid .
Kaevas ka Mükeene välja ja sai ka sealt palju asju. Ta oli esimene uurija, kes näitas, et ka vanade pärimuste taga võivad olla ajaloolised leiud .
Gustaf Kossinna on hea näide sellest, et muinasaja uurimine võib muutuda kergesti ka poliitiliseks. Teda huvitas kauge minevik, eriti sakslaste esivanemad . Tõestas, et germaanlased olid juba ammu tähtsal kohal ja hakkas muistiseid kaartidele kandma. Teatud kohtades olid sarnased muistised ­ need kõnelevad sarnasest kultuurist.
Paljud muistised olid Saksamaa aladelt väljas. Väitis, et need alad olid muistsete germaanlaste alad ning et muistsed germaanlased olid tõelised kultuuri kandjad . Tema oli natsionalistliku muinasuurimise rajaja.
Kes põhjustas mõne kultuuri väga laialdase leviku? · Mõned arvavad , et laialirändamine · Teised leidsid , et kas alati oli oluline, et teatud rahvas pidi palju rändama. Võib-olla leiutati midagi head, teised nägid seda ja tegid järgi ­ välismõjuteooria. · Kultuuriringide teooria ­ arendati asju, head asjad võeti teistelt ringidelt üle.
20.sajandi alguses olid enamus uurijaid rahvuslikud. 1960 aastal oli peale kasvanud uus põlvkond, kellel olid tekkinud uued ideed. 60ndate perioodil toimus uute ideede kasutuselevõtmine. Uusarheoloogia, teoreetiline arheoloogia. Tulid uued meetodid: loodusteaduste meetodid ja ka täppisteaduste meetodid. Uued teooriad muinasaja uurimiseks.
Muinaskultuuride uurimine. Uurimistöö metoodika Jaguneb kaheks uurimisviisiks (etapiks): · Arheoloogilised välitööd ( luure ­ inspektsioon, kaevamine ) · Kameraaltööd (siseruumides)
Välitööde etapid on inspektsioon ja kaevamised.
Luure käigus otsitakse maastikul veel teadmata muistiseid (nii kinnis kui ka ird). Iga muistis võetakse riikliku kaitse alla. Aprill, mai ja november on head luureajad, sest siis ei ole puudel lehti. Asulakohtades on muld tumedam kui põllul. Enne luuret on vaja koguda vanad ja uued kaardid, sattelliidifotod ja uurida muististe paiknemise seaduspärasid. Asulad olid tihti veekogude lähedal, maa on tõusnud ja selle tagajärjena võib asulakoht nüüd veekogust kaugemal olla.
Geofüüsikalised meetodid, elektroluure (maapinnas mõõdetakse elektritakistust ­ tulevad välja väga erilised kohad, müürid ja kraavid ), magnetluure (otsitakse maast erilise magnetilise omadusega asju).
Tänapäeval on kõige olulisem georadar, mis kasutab raadiolaineid. Arvutist on sellega näha, mis maa all on. Kasutatakse kaevamiskoha otsimiseks. Kasutatakse ka metalliotsijat. Kaevamine on kõige vastutusrikkam etapp, sest selle käigus muistis hävitatakse. Kaevamisi on kaht tüüpi. Uurimiskaevamised ehk plaanitud kaevamised ­ arheoloogid ise valivad objektid, mida kaevavad. Päästmiskaevamiste puhul on hädavajalik kaevata, sest plaanitakse näiteks midagi ehitada. Euroopas on 90% päästmiskaevamisi ja 10% uurimis.
Kaevamisel rakendatakse oma metoodikaid. Kaevamise koht ruudustatakse ära 1x1m kaupa. Nende abil on lihtsam leide plaanidele märkida, joonistada jms. Väga oluline. Kaevamine käib tavaliselt 10cm kaupa, mõnikord ka õhemate kihtidena. Kaevatakse ka omaaegsete kihtide järgi. Kaevamisel kasutatakse labidaid, kühvleid ja pintsleid. Kõik joonistatakse ja pildistatakse.
Kaevandi seinad (profiilid) annavad ka palju infot. Seal on ilusti näha erinevad kihid. Ka seinad joonistatakse. Kaevatakse kuni loodusliku pinnani, mis elutegevuse all oli.
Kääpa kaevamine. Tavaliselt on kääpa hunniku jaoks võetud muld kraavist. Seetõttu kaevatakse ka kraavi kääpa ümber (seal on teised kihid). Kääbas jaotatakse näiteks neljaks sektoriks ja siis kaevatakse sektorite kaupa. Nii on ka erinevad kihid näha. Kääpasse maeti tihti mitu korda. Kõigepealt pandi laip maa peale, siis hunnik otsa. Järgmine kord kaevati hunnikusse auk, pandi laip ja tehti hunnik veel suuremaks.
Pärast kaevamist leiud korrastatakse, desifreeritakse, tehakse aruanne. Pärast seda algab teaduslik uurimistöö.
Esimesena tahetakse teada saada kui vana ese on ­ dateeritakse.
· Stratograafiline meetod ­ kihtide järgi paika panemine, suhteline kronoloogia · Tüpoloogiline meetod ­ esemete uurimine, leiu asendite uurimine. Suletud leiud (hauas) · Dendrokronoloogiline meetod ­ täpne, saab isegi dateerida poole aasta täpsusega. Tehakse puidust ringide järgi. Igal aastal kasvab kaks ringi, suvel heledam ring ja talvel tumedam. Vastavalt suvele ja talvele on ringide paksus erinev. Enne on vaja luua dendrokronoloogiline skaala, mille loomine algab tänapäevast. Ringide omavaheline suhe on tähtis. · Radioaktiivse süsiniku meetod ­ määratakse puidu, söe, taimejäänuste ja muu orgaanilise materjali vanust . Leiutas USA keemik Wilard Frank Libby 1949 aastal. Kosmilise kiirgusega tekib radioaktiivne süsinik, mis läheb inimestesse, taimedesse ja loomadesse. See ladestub luudes. Pärast surma hakkab radioaktiivne süsinik lagunema. Määratske lagunenud süsiniku hulk ja selle järgi saab teada mitu aastat on see asi vana. Radioaktiivse süsiniku kontsentratsioon on muutunud, saab määrata poolesaja aasta täpsusega. Ka raudesemeid dateeritakse tänapäeval selle meetodiga.
Inimese kujunemine ja Euroopa asustamine Maa on 4,6 miljardit aastat vana. Esimesed inimesed ­ 2,6 miljonit aastat tagasi. Alguses oli Maa päiksepoolsel küljel 1000C.
Tänapäeval uurib inimese arengut peamiselt molekulaarbioloogia ja geenitehnoloogia . Eestis elavatest loomadest on inimesele kõige sarnasem nahkhiir. Inimahvide kõri ei võimalda nii palju häälitsusi teha nagu inimesel . Neile õpetatakse viipekeelt ja arvutit.
Prokonsul on üks vanimaid inimahve. 14,5m a tagasi olid inimahvid juba Euroopas (Griphopithecus). Ardipithecus ramidus ­ 4,4m aastat. Toodi avalikkuse ette eelmise aasta lõpus. Leiti 1992 Etioopias Aramise küla juurest. Luukildudega tegelesid 10 riigi teadlased, kokku oli 47 teadlast. Uuriti 17 aastat. Ardi ­ kohalikus keeles põhi, põrand. Ardi oli 122 cm pikk, kaalus 50kg , aju oli enam-vähem sama suur kui simpansil. Kõige olulisem vahelüli inimese kujunemise loos . Ardid elasid metsades, vist ei olnud ainult puude otsas vaid ka maas .
Australopithecus ­ australopiteek , eesti keeles lõunaahvlane. 1924 leiti kolju ,,Taungi beebi ". 1912 leidis Inglismaalt Pildownist ühe teise kolju Charles Dawson. Taungi kolju ülaosa oli nagu ahvil, alaosa nagu inimesel. Pildowni kolju oli vastupidine . Hiljem tuli välja, et Pildowni kolju oli võltsing.
Australopithecus Lucy sai nime biitlite laulu ,,Lucy in the Sky with Diamonds" järgi. Temast leiti palju luid ja tehti päris korralik rekonstruktsioon. Lucy on 3,2m aastat vana. Laetolis leiti 3,6m aastat vanad australopithecuse jalajäljed. Seal lähedal oli vulkaan olnud ja purskanud. Tuhk läks maha, tuli vihm ­ tekkis tuhaplöga. Kaks australopithecust jalutasid ja nende jalajäljed kivistusid sellesse plögasse. Oluline lüli, sest selle järgi on kindel, et nad kõndisid kindlasti kahel jalal; olid esimesed kes tegutsesid savannis.
Australopithecus boisei kolju peal oli luuhari. Selle kohta oli teooria, et selle luuharja külge kinnitusid võimsad lõualuu lihased.
Australopithecused olid esimesed, kes hakkasid kasutama ka lihatoitu.
Tööriistade tegemiseks pidi kahel jalal kõndima, nii et esijäsemed olid vabad. Miks hakkas australopithecus kahel jalal kõndima? Savannis oli kõrge hein ja püsti seistes näeb kaugemale ja seda kus kiskjad on. Kahel jalal olles on kõht avatud kiskjatele, neljal jalal olles on kõht peidus. Australopithecus võis lapsi põgenedes süles hoida. Võis esijäsemeid hakata ka teatud tööriistade jaoks kasutama. Nende juurest pole leitud asju, mida nad oleks võinud valmistada, kuid on olnud asju, mida nad võisid kasutada. Palju on liike, kes kasutasid asju toidu kätte saamiseks, kuid ise neid ei valmistanud.
1960 leidsid Louis ja Mary Leakey Olduvai mäekurust esimesed homo habilise luud . Kaevamisel leiti ka raienugasid ­ eoliidid. Need on kivid , millel on killud ära löödud, et nendega saaks raiuda ja lõigata. Homo habilis oli homo erectuse eelkäija.
Homo erectus ­ püstine inimene, ei olnud tegelikult esimene, kes käis kahel jalal. Varem seda ei teatud. Nad elasid 1,8m kuni 300k aastat tagasi. Homo erectused elasid ka Aafrikast väljaspool, Euroopas, Aasias ja Okeaanias . Nende uurimisel oli Jaava inimese luud väga tähtsad. Need leiti Jaava saarelt Eugene Dubois' poolt 1891 aastal. Nimeks anti neile pithecantrophus erectus ehk püstine ahvinimene. Jaava saarel jätkus uurimine 1980ndatel. Need luud, mis leiti 1891, olid palju vanemad ­ 1,8m.
Teine tähtis erectus leiti Zhoukoudianist Hiinas leiti Rootsi arheoloogide poolt koopast 1920ndatel . Pärast seda rootslasi sinna enam ei lastud , hiinlased tahtsid ise seal uurida. Sinantrophus pekinensis oli see inimese liik, kes sealt leiti.
Kolmas tähtis erectus oli Heidelbergi inimene (homo heidelbergensis). Tal oli suur lõualuu, hambad olid olemas, umbes pool miljardit aastat vana. Hiinlased väitsid, et hiina inimesel olid asiaatide tunnused olemas. Kaasaja inimene võis kujuneda igal pool eraldi ­ multiregionaalne arenguteooria.
Keenias Nariokotome küla lähedal leiti Nariokotome poiss, mis oli 1,6m aastat vana. Ta oli 11aastane erectus ja 1,6m pikk ­ pikem kui teised leitud erectused.
Erectused hakkasid tarvitama liha ja sellest hakkas arenema nende aju. Erectuste elupaikadest on leitud ka tule jälgi. Erectused liikusid Aafrikast Euroopasse ja sealt Aasiasse kuni Jaava saarteni. Graham Dolinast Hispaanias on leitud väga palju erectuseid.
Homo heidelbergensis oli tähtis Euroopa asustusloos. Kujunes välja 600k aastat tagasi. Oli võrreldes teistega tugevama kehaehitusega, aju oli suhteliselt suur võrreldes teiste erectustega. Tänu kavalusele oskas karmis kliimas ellu jääda, kavalus oli tähtsal kohal. Nad valmistasid erinevaid tööriistu. Arvatakse, et neist kujunesid välja neandertaallased, kes ilmusid umber 200k aastat tagasi.
Esimene neandertaallase luustik avastati 1856 Neanderi jõe orust Saksamaal. Neandertaallased elasid Euroopas umbes 200k-30k aastat eKr. Luustik leiti paekivi murdmisel. Oli hästi jäme ja jässakas, 155cm pikk, ajumaht oli 1600cm3 (tunduvalt suurem kui enamusel tänapäeva inimestest). Kolju kuju oli teistsugune: madal laup, pigem kuklasse arenenud, suur lõualuu. Arvatakse, et kolju oli tagant suurem, et aju sissehingatava külma õhu eest kaitsta. Madal laup mõjutab emotsioone. Neandertaallased olid vägivaldsed, kaklesid palju ja ei suutnud kaua koos olla.
Krapina neandertaallased sõid oma liigikaaslasi, võib-olla tegid nad seda mingite rituaalide pärast. Palju on leitud korrapäraste lõikejälgedega luid. Laibad matsid nad maha. Shanidari koobas Iraagis on kõige haruldasem matmispaik. Sinna oli maetud kaks nais - ja üks meesneandertaallane. Matmispaigas oli väga palju lilleseemneid ­ enne haua kinnipanemist puistati laibad vist lilledega üle. On olnud ka liikumisvõimetuid ( vigastatud ) neandertaallasi, kelle eest hoolitseti kuni nad terveks said. Saksamaal Drachenlochi koopas elasid ka neandertaallased. Selle koopa käikudes olid mitmed seinaorvad, millesse oli karupäid pandud. See viitab mingite kindlate uskumuste olemasolule.
Esimene homo sapiens leiti 1868 Abri de Cromagnoni koopast. Selle järgi nimetati ta kromanjoonlaseks. Avastaja oli Louis Cartet. Leiti 7 luustikku ja nende keskmine pikkus oli 187cm. Nad olid pikad, saledad ja ilusti püstised. Umbes samal ajal Cromagnoniga sai kuulsaks ka Aurignaci koobas. Seal oli 17 luustikku. Kirik mattis sealt leitud luustikud surnuaeda. Koopas oli päris paks kultuurikiht ­ Aurignaci kultuur.
Esimeste leitud kromanjoonlaste ajumaht oli suur ­ 1600-1900cm3. Neandertaallaste juurest leiti 3-4 erinevat tööriista, kromanjoonlaste juurest 10. Neandertaallased surid Euroopas välja üsna pea pärast kromanjoonlaste tulekut.
Arvatakse, et homo sapiens kujunes välja Põhja-Aafrikas ja rändas sealt välja. Euroopas olid nad 40k aastat tagasi, Ameerikas 15-35k aastat tagasi.
Geneetikaga tegeleval Svante Pääbol õnnestus 1985 aastal 2400 aastasest egiptuse muumiast DNA kätte saada. Eurooplaste geenides olevat teatud marker, mis on iseloomulik neandertaallastele. Kaasaegse inimese genoomis pärineb 1-4% neandertaallaselt.
Juba neandertaalnaised värvisid ennast. Kollane, punane ja must ­ muutusid väga ahvatlevaks. 2003 avastati Florese saarelt (Jaava saar) homo floresiensise skelette ja tööriistu. Nad olid väga väikest kasvu, keskmine pikkus oli 1m. Ka kolju oli neil palju väiksem kui teistel. Vanimad luud on 800k aastat vanad, noorimad 12k. Vulkaan purskas ­ need toredad kääbused surid. Florese asulapaikadest on leitud keeruka kujuga tööriistu.
Paar aastat tagasi leiti Siberist Altai mäestikust veel teistsuguseid inimesi, kes olid 30k aastat vanad. Luukillust saadud DNA ei kuulu tänapäeva inimesele, kromanjoonlasele ega neandertaallasele. Siberi inimene eraldus kaasaegse inimese eellastest umbes pool miljonit aastat tagasi.
Paleoliitikum Kiviaeg jaguneb:
· Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg · Mesolootikum ehk keskmine kiviaeg · Neolootikum ehk noorem kiviaeg
Paleolootikum (2,6/2,5mln - 9500 ekr) jaguneb kolmeks:
· Varapaleoliitikum: Olduvai kultuur (2,6-1,4mln) Acheuli kultuur (1,4-200k) · Keskpaleoliitikum: Moustier 'i kultuur (200-40k) · Hilispaleoliitikum : Aurignac'i kultuur (34-28k) Gravette'i kultuur (28-22k) Solutre'i kultuur (20-16k) Madeleine 'i kultuur (18-15/10k)
Olduvai kultuuris oli ainult kaks peamist tööriista. Kasutati chopperit (kivist primitiivne raienuga - eoliit). Teine on veerekiviriist ( ovaalne munakujuline, ühes ääres on terav ). Võib-olla oli veel tööriistu, materjalidest , mis ei säili - nt puukepid vms. Pika kepiga sai puu otsast asju, juuri maa seest. Võimalik, et nad juba oskasid keppi käsitleda.
Acheuli kultuur on iseloomulik homo erectusele. Neil olid ka pihukirved - juba kolmas tööriist. Pihukirve kivi tagumine ots on jäätud ümaraks, teine ots on terav (kividega ära löödud). Sellega sai päris palju asju teha (nt paremaid puukeppe, teravaid puukeppe). Sai ka liha hästi laiba küljest, luu purustamine luuüdi kätte saamiseks (olevat hea maiuspala). need pihukirved olid enamasti valmistatud tulekivist.
Moustier'i kultuur on iseloomulik neandertaallastele. Neil oli olemas juba kolm-neli erinevat tööriista liiki. Tulekivi küljest löödi ära kettalaadne kild , sellest löödi veel kilde servadest. Nii said nad päris hea tööriista: kivid, mis on teatud servast teravaks tehtud, piklikud ja kolmnurksed. Neid sai kasutada väga mismesugustel eesmärkidel. Pikergusi kasutati tõenäoliselt primitiivsete nugadena. Kividest kildude löömiseks kasutati arvatavasti sarvest tööriistu. See on peenem ja oskuslik tehnika. Tulekivist korrapäraselt kildude eraldamine - retuseerimine. Seda tehti kahest küljest. Retuseerimine hakkab peale just sel ajal. Aurignaci kultuur - Euroopassse jõuavad esimesed kromanjoonlased. Erinevaid tööriistu on juba päris palju. Otsad on ära löödud ja siis eraldati õige nurga all lüües pikemaid noalaadseid kilde. Lisakas koobastele oli ka asulapaiku, kus oli püstkojalaaadseid hooneid . Mammutite luid (ribikonte) kasutati püstkodade ehitamiseks ja all servas naha kinni hoidmiseks. Ka lõkked olid juba olemas.
Solutre kultuur: ilmuvad esmakordselt üle terve pinna retuseeritud nooleotsad, hea töö. Nooleotsad viitavad sellele, et oli olemas vibu . Vibu oli esimene masin. Tehti ka vibupuur, millega sai tuld teha ja kivisse auke puurida. Selles kultuuris oli üks oluline jahiloom metshobune, on leitud metshobuste luid. Oldi kavalad ja püüti hobuseid. Valiti välja kari , mis piirati ümber, aeti kõrge kalju peale, hobused kukkusid alla ja inimesed said liha. Kalju alt on leitud umbes 10k hobuseluustikku. Solutre'i kultuuri inimesed olid päris kavalad toidu kätte saamises .
Hilispaleoliitikumis ilmub päris palju luust ja sarvest tööriistu. Kütiti palju erinevaid loomi. Ilmusid ahingud ja harpuunid, millega sai hästi kalu püüda. Harpuuniga sai ka metsloomi püüda. Harpuun on oda külge kinnitatud teravik, mille küljes on nöör.
Kostjonki asulas olid mammutitele spetsialiseerunud inimesed. Selle elanikud püüdsid mammuteid ning sealt on leitud üle tuhande mammutiluu. Luid kasutati elamute ehitamisel . Mõned asulad spetsialiseerusid ka põhjapõtradele.
Madeleine'i kultuur: pool miljonit aastat tagasi hiinas - tuli. Leiti koopast paks tuhakiht. Euroopas umbes 400k tagasi. Kui tuld veel ei osatud teha, pidid inimesed hakkama mõtlema ühistegevustele (keegi valvab tuld, pidi olema puudevaru jne.). Toimus organiseerimine ja koostöö. Jääajal surid need välja, kes ei osanud tuld ei teha ega hoida.
Arenesid matmiskombed . Tihti kohtab panuseid, põhiliselt luust (ka mammuti) tehtud helmed .
Koobastes hakati valmistama naisekujusid (veenused). Rinnad , puusad, kõht on väga suurtena ja detailselt tehtud. Jalad allpool põlvi on väiksed või puuduvad, kätega samamoodi, nägu pole. Villendorfi veenus on kõige kuulsam näide. Sellel on mingi eriline asi peas (nagu suusamüts). Arvatakse et tegemist on tolleaegse naise ilu ideaaliga. Või siis oli see kiviaegne porno. Võib-olla olid naised rasedad ja selle pärast on kujudel suur kõht. Võib-olla kasutati kujukesi rituaalides.
Naisi austati, nad sünnitasid lapsi ja hoolitsesid nende eest. Meeste ülesanne oli toidu hankimine . Naised otsisid arvatavasti elupaiga ümbrusest taimset toitu. Kui mehed jahisaaki ei saand , siis tulid koju ja nõudsid naistelt süüa. Naistel oli väga oluline roll. Nad õppisid tundma taimede omadusi ja taimi, mille abil oli võimalik ravida. Naised ravisid haavata saanud mehi - panid õigeid lehti õigetele haavadele. See vääris meeste silmis olulist tähelepanu.
Kujukesed olid esimesed märgid Euroopa kunstist. Mõned neist olid ka kivi peale tehtud. Ainuke leitud meeskuju on lõvipeaga mees, mis leiti saksamaalt Hohlenstein-Stadelist.
Läänepool olevat olnud koopamaalid, idas kujukesed, kuigi mõlemaid esineb mõlemas kohas. Võib- olla on nii seepärast, et idapool pole nii palju mägesid kus oleks koopad.
Altamira koopas avastati esimene koopamaaling 1868. See on umbes 15k aastat vana. Kujutatud on väga erinevaid loomi, põhiliselt piisoneid. Joonistatud on nii lakke kui ka seintele . Lascaux koobas on ka oluline. Seal on väga palju pilte - umbes 800 maali, millel on kujutatud loomi, inimesi ja linde. Paljud pildid on väga sügaval koopas. Inimestel pidid olema mingid tõrvikud, muudmoodi poleks saanud joonistada. Kui tõrvikuleegid võbelevad, siis tundub, et need loomad liiguvad.
1994 avastati kolmas kuulsam koobas Chauvet. Seal on umbes 300 loomapilti. Põhiliselt mammutid ja ninasarvikud. Need maalid on 33-31k aastat vanad. Mõne juures on ka kunstniku autogramm - käejälg.
Miks maalinguid tehti? Võib-olla on need seotud omaaegse jahimaagiaga. Et loomi paremini kätte saada, kujutati neid. Arvati, et nende piltide juures rituaaalide läbiviimine aitab neid loomi paremini kätte saada. Teine versioon : omaaegne totemism . Igal suguharul oli oma loom, mida peeti tähtsaks ja austati. Joonistati looma austamiseks.
Paleolootikumi lõpu ja mesoliitikumi kultuurid Põhja-Euroopas 2008 leiti Saksamaal Hohle Felsi koopast kaeluskotka tiivaluust tehtud flööt, mis oli 21,8cm pikk ja 35k aastat vana. Juba homo sapiensid tegid muusikat.
1995 leiti Sloveenias Idrijca orus 65k-41k aastat vana neandertaallaste flööt. Sloveenid väitsid, et see on vanim puhkpill, sakslased aga, et tegemist on karu hambajälgedega luuga. See leid on arvatavasti valmistatud koopakaru luust.
Sageli ei pruugi olla muusikariistad säilinud. Ka erectused võisid juba laulda, muusikat teha ja tantsida. Arvatavasti löödi muusikarütmi vastu kivi, kuid seda ei ole võimalik tõestada. Ka algseid trumme pole võimalik leida. Keelpillide kujunemisel oli vibu tähtis lähtepunkt. Vibu leiutati 32k aastat eKr ehk siis paleoliitikumi lõpu poole võisid keelpillid areneda.
Põhjapoolses Euroopas on olnud päris palju jääaegu. Viimasel jääajal ulatus jää poole Saksamaani välja. Soomest on leitud märke, et viimasel jäävaheajal umbes 125k aastat tagasi oli ka Soomes asustatud paiku. Soomes olevast Susiluola koopast, mille avaus on 1,3m ning mis on seest palju suurem, leiti umbes 2m paksuseid settekihte. Koopa põhjast avastati ka kiviesemeid ja söejäätmeid.
Antarktikas on puuritud 3km sügavusele jäässe ja sealt proove võetud. Selle abil saab uurida 740k aasta lumesadusid ­ saab teada kuidas kliima on muutunud. Jääaja taandumisel on tulnud ka äkitseid jää pealetunge. Kliima soojenemine võib Põhja-Euroopa kliima hoopis külmemaks muuta, sest Golfi hoovus, mis toob siia sooja vett tänu millele on siinsed talved palju pehmemad kui nad võiks olla, on nõrgemaks jäänud. Seda põhjustab Gröönimaa jää sulamine. Selle tagajärjel muutub kliima konsinentaalsemaks ­ talved külmemad, suved kuumemad.
Umbes 10500 eKr taandus Eestis jää. Maa territooriumid olid palju väiksemad, sest vett, mis maad alla surus, olid väga palju. Oli Balti jääpaisjärv, mille all oli ka suur osa Eestist. Kui jää oli taandunud Rootsi keskosani Billigeni mägede juures, siis põgenes sealt Balti jääpaisjärve vesi ära ookeani ­ Billigeni katastroof. Balti jääpaisjärve vesi oli arvatavasti muust veetasemest mitukümmend meetrit kõrgem. Vee äravool toimus väga kiiresti ning oli vee ääres elavatele inimestele üllatuseks. Alguses pakuti Billigeni katastrofi toimumisajaks 8213 eKr, nüüd aga on see dateeritud 9600eKr. Billigeni katastroofi tagajärjel tekkis Yoldia meri. Hilispaleoliitilised kultuurid olid 19k-9500 eKr. Leedus läänemere idakaldal oli Swidry kultuuur. See võib olla pannud aluse Eesti kõige vanemale kultuurile , Kunda kultuurile. Swidryle on iseloomulikud tulekivist toksitud nooleotsad. Sellest ajast on leitud Leedust ja Lätist vanu asulaid (11-10k eKr). Need olid enamasti põhjapõdraküttide asulad.
11-11,5k aastat tagasi hakkas Eesti ala jääst vabanema. Eestist on leitud 26 mammutiluud. Põltsamaa lähedalt leitud mammuti hamba vanus on 9700 aastat (vanus määrati radioaktiivse süsinikuga). See on ühtlasi ka Euroopa noorim mammutiluu. Mammutiluud on siia sattunud viimase jääaja lõppedes, mille käigus loksutati kruusa edasi-tagasi. Luud on leitud settekihtidest. 9700 aastat vana luu leiti Kunda asula juurest. Tõenäoliselt kundalased leidsid selle ja vedasid koju. Hiljem ütles selle võha analüüs, et see on hoopis 15k aastat vana.
Kuramaalt on leitud 10700 eKr luu. Võib-olla mammutid elasid isegi siin jääaja lõppedes. Ida pool Siberis elasid mammutid veel hiljem (1800eKr). Kuulsaim neist on mammutipoeg Dima , keda üritati kloonida, ei õnnestunud.
Swidry kultuuri poolt mõjutatud kultuurid Põhja-Euroopas on Kunda, Soomusjärvi, Veretje ja Burovo kultuurid.
Kunda kultuur oli Eestis, Lätis, Põhja-Leedus, Peipsist natuke idas ja Soome lõunarannikul 9-5k eKr. Eesti aladel olid asulad põhiliselt Võrtsjärve ääres ja põhjarannikul, kuid leidus ka mujal. Kunda asula leiti 1870ndatel.
Viimasel jääajal oli Eesti 1-2km paksuse jääkihi all, mis surus maad allapoole. Kui jää ära sulas , siis hakkas maapind tõusma. Praeguseni on juba 138m tõusnud.
Pulli asula Pärnu jõe ääres on kõige vanem Eestis olevaist. Sealt on leitud ka tuleasemeid, sealsed elanikud olid arvatavasti sisserändajad. Pullist on leitud ka hea kvaliteediga tulekiviesemeid. Mõned on leitud ka Sindi-Lodjas ja Kundas.
Kunda kultuuris olid teatud tüüpi esemed ja sarnane majandusviis. Ka nende kinnismuistised on sarnased. Elanikud võisid etniliselt ühtsed olla ­ suhtlesid ja rääkisid sama keelt. Kunda kultuuri iseloomustab väga rohke luust ja sarvest esemete valmistamine, see ongi Kunda kultuuri peamine tunnus. Olid luuharpuunid, luuahingud, luust nooleotsad, sarvest kirvepea, luust talb ja ka luust õngekonksud.
Pulli asulast leitud loomaluude seas esines kõige rohkem kopra ja põdra luid. Sindis olid aga metssiga ja viiger kõige populaarsemad . Kopra- ja põdranahk oli arvatavasti riietuse jaoks väga hea. Metssiga oli Sindis populaarne arvatavasti selle pärast, et selleks ajaks oli ta nendele aladele sisse rännanud. Hülgekütid liikusid järjest kaugemale ja avastasid Saaremaa. Sealt jõuti edasi Hiiumaale ja Ruhnule. Ruhnult on leitud 5300 eKr asju.
Kunda kultuuris pole avastatud ühtki kindlat sellele kultuurile omast kalmistut. Siiski võib olla Kivissaares üks kalmistu ning teine Emajõe ääres.
Kust millal ja kuidas kujunesid välja blondiinid? Jaapanlased arvavad, et nad kujunenud Põhja- Euroopas vahetult pärast jääaja lõppu. See võib olla seotud teatud geneetilise mutatsiooniga. Millegi pärast hakati just blondiine eelistama. Kuna naised sõltusid meeste jahisaagist, läks blondiinidel paremini, sest nad hakkasid meestele rohkem meeldima ja seepärast anti neile rohkem süüa. Nad olevamat ka viljakamad olnud. Heledasilmsus on Eestis, Lätis ja Soomes 80-100%. Mida kaugemale neist, seda väiksem on ka heledasilmsuse protsent.
Neoliitikum ja viljelusmajanduse levik Neoliitikum ehk noorem kiviaeg on üks kõige murrangulisemaid etappe inimkonna arengu ajaloos. Neoliitiline revolutsioon on üleminek anastavalt majanduselt viljelevale majandusele. See toob kaasa inimkonna kasvu, kuna tunduvalt rohkem inimesi jäi ellu, sest olid olemas toidutagavarad.
Põlluharijad jäid paikseks. Varem veetsid mehed suure osa ajast kodust kaugel küttides, nüüd jäid nad koju. Tänu sellele sündis ka rohkem lapsi - põlluharijate arv kasvas kõvasti. Põlluharijaid oli lõpuks umbes 100 korda rohkem kui kütte. Kuna põlluharijatel oli olemas toiduvaru, oli nende staatus küttidest kõrgem. Leivaküpsetamine algas 30k tagasi. On leitud viljahõõrumiskivisid, millega tehti jahu.
Maaviljelus on kultuurtaimede kodustamine . See leiab aset viies piirkonnas maailmas. Lähisida (nisu ja odra kodustamine), hirss kodustati Kesk-Aafrikas, riis Ida-Aasias, Kagu-Aasias ka hirss, mais Lõuna- Ameerikas. Homo sapiens oli väga tark, et suutis taibata, et teatud taimede eest hoolitsemisel on võimalik saada teatud toiduainete varusid. Kodustatavad taimed pidid enam-vähem ühel ajal valmis saama, muidu pudeneks osa ära. Maaviljeluse algus lähisidas umbes 10k eKr. Sel ajal toimusid neis taimedes juba teatud muutused.
Esimene loom, kes kodustati peale koera , oli lammas. Üsna pea kodustati ka kitsed. Neid kasutati esialgu peamiselt lihaloomadena. Seejärel kodustati veised ja sead.
Kodustamine toimus nii, et mingi aeg kõiki loomi ära ei tapetud vaid neid hakati jälgima ­ loomad harjusid inimestega ära. Võib-olla kütiti vaid nõrgemaid neist ­ hoolitseti karja eest. Veiste kodustamine käis võib-olla teistmoodi. Nad olid paljudel rahvastel pühaloomad. Neid kasutati ohvriandidena. Võib-olla püüti kinni veis, pandi aeda ja kui vaja oli teda, siis ohverdati. Sead võisid ise inimese juurde tulla. Inimese elupaikades tekkis jääke, sigadele meeldis neid süüa ja inimesed hakkasid neid meelitama. Koer kodunes arvatavasti samamoodi. Arvatakse, et inimene ei kodustand kassi vaid kass hoopis inimese. Kassi kodustamine toimus lähisidas. Kass kodustus maaviljelemise algusega. Inimesed hakkasid vilja hoiustama, kaevati selleks auke, tehti puunõusid. Rotid ja hiired tulid vilja juurde ja paljunesid. Kassid tulid hiiri ja rotte püüdma. Vaadati, et on kasulikud loomad ja jäeti enda juurde elama.
Lähisidast levib maaviljelus läbi Kreeka ja Balkani ka mujale Euroopasse. Euroopasse levib see umbes 7k eKr. Levimiseks oli kaks võimalust. Üks on deemiline difusioon ja teine kultuuriline difusioon. Deemiline difusioon tähendab, et põllukasvatajad rändavad edasi kaugemale ja nii levib teistelegi. Kultuurilisega aga naabrid näevad, et teised, kes kasvatavad vilja elavad paremini, ja tahavad ka paremini elada. Alguses levis deemiliselt, Kesk-Euroopast alates aga algas kultuuriline levik. 2005 aastal valitses seisukoht, et viljelus levis Euroopas väga aeglaselt, umbes 1km aastas. Tõenäoliselt oli tegemist kultuurilise diffusiooniga.
Võrreldi maaviljelejate ja küttide ja korilaste DNAsid. Umbes 80% küttide ja korilaste DNAst oli selline, mida tänapäeva Euroopas on väga vähe. Tänapäeval kannavad Euroopa mehed üht DNA tüüpi, mis on olnud väga levinud Lääne-Türgis ja lähisidas. Tõenäoliselt olid mehed need, kes rändasid ja levitasid maaviljelust. Nad olid küttide ja korlilaste naiste seas väga populaarsed. Naiste geenitüübid on väga lähedased küttide ja korilaste geenidele.
Juba 8k eKr olid Türgis Anatoolias potikillud, millel on jälgi piimarasvast. Pottides pole hoitud piima, aga seal on arvatavasti olnud või/jogurt/ hapupiim jms. Seal hakatigi tarbima loomapiima. See oli väga oluline ja uus leiutis .
Paljudes Euroopa maades on nii, et neoliitikumi alguseks loetakse üleminekut viljelevale majandusele. See ongi peamine, mille järgi eristatakse neoliitikumi mesoliitikumi lõpust. On ka teisi tunnusmärke, näiteks keraamika . Keraamika kasutuselevõtt võib olla seotud maaviljelemise algusega.
Paljud kivimid on sellised, millest ei saa kilde lüüa nii, et tuleks midagi head, neid tuleb hoopis lihvida. Kunda kultuurist on leitud selliseid esemeid, mida on lihvitud . Eestis on ka neoliitikumi alguseks keraamika kasutuselevõtt - 5k eKr.
Narva kultuuris eristati kõige primitiimsem keraamika, mis siin leitud ja kohalikule kultuurile iseloomulik on. Neid on leitud ka Leedust ja Lätist. Need on väga robustsed - savi sisse on igasugust sodi pandud (teokarpe, rohutuuste jms). Need potid olid väga väärtuslikud, neid üritati isegi parandada, kokku siduda ja muud. Vaikugi kasutati nõude parandamiseks. Läänemere idakaldal on levinud kammkeraamika kultuur - kammilaadse riistaga üritati savinõusid ilustada. Kammkeraamika kultuur oli umbes 4k eKr. Nõusid kasutati ka keetmiseks ja toidu hoiustamiseks. Sel ajal ilmuvad siia ka uued tööriistad, elamud, ehted .
Rahvaste vahel toimus ka tihe kaubavahetus. Merevaiku, mida leidub põhiliselt Leedus, on levinud kuni Soomeni. Ka tulekivi on väga palju levinud. Rahvad , kes on aastatuhandeid siin ühe koha peal elanud ( soomeugrilased ), on siinset loodust kõige paremini tundma õppinud. Neil on uhkemad ka elamud. Need avastused on tehtud soodest võetud turbaproovidega, millest on eristatud kultuurtaimede suira. Kultuurtaimed on Eesti territooriumil levinud väga pikka aega: kaer 4000eKr, oder 3900eKr ja nisu 3500 eKr. Ka vaimne maailm oli arenenum - on leitud matmispaiku, vahel maeti põranda alla. Surnutele pandi kaasa väikseid luust näokesi, maske. Neid on just leitud asulasisestest matmispaikadest. Kõikidele ei pandud asju kaasa. Võib-olla pandi vaid pealikele ja samaanidele, tähtsatele inimestele. Neid kasutati ka ehetena. Ka merevaigust ehted olid olemas. Merevaiku lihviti ning sellesse puuriti auke, tehti nööpe, helmeid.
Kolmas neoliitiline kultuur on nöörkeraamikakultuur, mis haarab enda alla suure osa Põhja-Euroopast. Seda on nimetatud ka sõjakirveste kultuuriks (valmistati suuri ilusaid ja lihvitud kirveid), venekirve kultuuriks (vene paadi moodi). Savinõusid kaunistati nööri vajutamisega, venekirvestel on tehtud rant. Tegijad olid võib-olla kokku puutunud metallkirvestega, mida valati ja jäi valurant. Kuna nad ise ei oskanud metallist teha, siis tegid nad kivist kirvele randi . Võib-olla nad mõtlesid, et just väline kuju on tähtis. Metallkirved olid väga head ja nemad tahtsid ju ka häid kirveid. Teatakse asulapaikasid, aga seal on väga õhuke kultuurkiht. Rohkem teatakse seda kultuuri matusepaikade järgi. Matusepaigad on asulast kaugemal. Seal on juba põnevamaid asju, sest seal tehti põnevusi. Laibad pandi hauda külili ja känkras, nagu oleks magamispoosis. Võib-olla olid nad ka kinni seotud, või olid mässitud nahkadesse ja kinni seotud. Kammkeraamikas oli surnusse suhtumine soosiv, arvati, et kui ta maeti inimeste juurde, siis ta aitab edasi elada teistel ja teeb head. Nöörkeraamika kultuuris aga maeti kaugele, pandi kägarasse, seoti kinni, pandi ka kive haua peale. Neil oli hoopis teine vaade. Ehk mõtlesid, et surnu on ohtlik. Kuna nöörkeraamika kultuur oli nii erinev, arvati, et nad on siia kuskilt sisse rändanud, võib-olla indoeurooplased.
Euroopa vanemate kultuuride etnilise päritolu probleemid Suure rühma moodustavad soomeugri keelte kõnelejad, neid on 23m. Järgmise rühma moodustavad turgi keelt kõnelevad rahvad, keda on alla 10m. Kõige väiksem rühm on baski keele kõnelejad, keda on 660k. 19. sajandil üritasid rahva kujunemise lugu välja selgitada keeleteadlased.
Keelepuud näitavad kuidas keeled ja rahvad on laiali läinud. Mingi keele kõnelejad võisid olla agressiivsed ja kui nad rändasid mingi teise rahva juurde, allutasid nood. Toimus assimileerumine. Arheoloogid vaatsid millal mingi kultuur on kuhugi sattund.
Soomeugri kujunemise teooria - juba 19 sajandi keskpaiku tehti avastused. Mattias Castren kirjutas, et meie peame end tõsiselt harjutama mõttega, et oleme põlatud mongolite järeltulijad (soomlased).
Kunda kultuuri asjadel polnud mingeid sarnasusi ida poolt leitud esemetega. Arvati, et kundalased ei olnudki soomeugrilased vaid hoopis mingid protoeurooplased. Kunda kultuuri loetigi protoeuroopa rahvastiku hulka kuuluvaks. Kuna Pulli asulast leiti tulekivi, mis oli lõuna poolt pärit, oldi kindlad, et kundalased ei saand tulla idast vaid hoopis lõunast.
Narva kultuur ei eristu mitte millegi poolest Kunda kultuurist (va keraamika kasutamine). Tüüpilisele kammkeraamikale leidub Vene aladel sarnaseid kultuure. Tõenäoliselt see oligi soomeugri rahvaste tulek - meie esivanemad jõudsid siia koos kammkeraamikaga. Nad assimileerusid Kunda ja Narva kultuuriga, mis jäid keeleliselt domineerivaks.
Nöörkeraamikud olid vägivaldsemad ja tugevamad. Neid on seostatud indoeuroopa rahvaste levikuga . Läti ja Leedu alal jäid domineerima jätkuvalt nöörkeraamika kultuuri esindajad ja seal kujunesid balti rahvad. Eestis ja Soomes jäi peale kohalik kultuur ja keel.
Valmast leiti laibad ning neist tehti rekonstruktsioon, tulemus oli asiaadi moodi. Väideti, et need inimesed olid protolaplased, laplaste esivanemad. Arvu nöörkeraamika kalmistult leiti teine laip, selle rekonstruktsioon oli europiidse välimusega.
1990ndatel aastatel toimus suur muutus etnogeneesis. Seda on seostatud ka geneetikute töödega. Geneetikud on rahvaste juurte otsimisel andnud uusi võimalusi. Nad võrdlevad DNA teatud punktis esinevaid y-kromosoome ja määravad selle põhjal rahvastevahelise sugulusastme. Keskmisi mutatsioonikiirusi kasutades arvestavad aega, mil võis toimuda teatud rahvaste lahknemine.
Suuremat tähelepanu pöörati keskkonnale. Maaviljeluse levik võis olulisel määral mõjutada ka kultuuri ja kõike sellega kaasnevat.
Pronksiaeg Võib-olla ei olnudki pronks esimene metall , mida õpiti kasutama. Kasutati ka kulda ja meteoriitset rauda. Ameerika põlisrahvas oli teinud kullast õngekonksud ja said nendega paremini kala kätte kui luukonksuga. Kuld ja meteoriitne raud ei olnud aga väga levinud.
On eristatud vaseaeg ja eneoliitikum (halkoliitikum) ehk vasekiviaeg (aenus ­ vask, lithos ­ kivi). Chalkos on kreeka keeles vask. Vasekiviaeg on üleminek kiviajalt pronksiajale, lähisidas 6-4k eKr. Eneoliitikumi kultuure eristatakse veel Balkanil ja mujal Lõuna-Euroopas (5-3k eKr.) Vask ei olnud eriti vastupidav - mõõgad läksid kähku kõveraks. Loodusest leiti ehedal kujul vasetükke ja neist valmistati toksimise teel vaskasju, hiljem hakati vaske ka sulatama. Vase sulatamiseks on vaja 1050-1380 kraadi. Seda ei ole primitiivses kultuuris eriti lihtne saada. Meile lähim vasekultuur on Tripolje kultuur (Ukraina ja Moldova ). Üksikud kammkeraamikud on ka karjalas vaskesemeid teinud.
Vask tuli Euroopasse üle Balkani. Sellepärast kujunesid vasekultuurid lõuna pool. Vase valmistamise oskusi on Euroopasse tulnud ka üle Kaukaasia , sealt jõudis Uraalide piirkonda, kust liikus see ka edasi lääne poole. Kaks põhilist suunda ja mõju on: Balkanilt ja Kaukaasiast .
Pronksi kasutuselevõtt tõi kaasa murrangulised muutused, sest pronks on kahe metalli sulam . 90% vaske ja tina 10% - selline koostis oli kõige parem. Brimelli kõvadusarv on vasel 30, kõige paremal pronksil 230, keskmisel raual 250. Pronksist on võimalik valmistada tunduvalt teravamaid esemeid ja torkeriistu. Pronksi sulamistemperatuur on 700-900 kraadi, seda on palju lihtsam töödelda kui rauda. Kivikirvest ei saa parandada, aga pronkseset saab uuesti kasutada ­ see valataksel ihtsalt ümber. Pronkseseme valmistamine on tunduvalt kiirem kui kivist samaväärse eseme toksimine ja pronksese on tunduvalt teravam ja parem. Eriti jõukaks muutusid pronksiajal need piirkonnad, kus leidus tina ja vaske.
Vasekiviaegne mees Alpidest Ötzi sai omale nime leiukoha järgi. 1991 matkas abielupaar Aplides ja märkasid, et keegi paistab lumest välja. See oli väga kõrgel ja politsei ei viitsind selle laiba järgi minna. Kui Konrad Spindler kuulis sellest, jooksis kohe kohale ja hakkas uurima. Tegemist oli mumifitseerunud inimesega, kelle vanus oli umbes 5000 aastat. Ta jäi sel ajal mägedes ilmselt lumetormi ja jäätus ära. Ta oli kogu aeg jää sees kuni 1991. aastani. Mehe uurimisgrupis oli 147 inimest. Temaga oli kaasas väga palju puust, nahast ja muust orgaanilisest ainest esemeid, mida kuskilt mujalt pole saadud. 7 erinevat rõivaeset, mille tegemiseks oli kasutatud paljude erinevate taimede ja loomade osi. Oli ka 17 varustuseset. Ötzi on palju paremini säilinud kui Egiptuse muumiad.
Ötzil kaasas olnud asjad: vöö, mille külge oli pandud nahast kotikene. Koti sees olid kõige väärtuslikumad asjad: taelatükid ja tulekivid (mõlemad tule tegemiseks). Vöö küljes olid ka loomanahast tehtud püksid (kaks toru, mis olid nööridega vöö külge kinnitatud), kitsenahast keebike, peal õlest keebike, karvane müts, jugapuust vibu (pikk), palju nooli ja otsi, loomanahast tehtud raamiga seljakott . Jalatsid olid ka kavalalt tehtud erinevatest loomanaha tükkidest, tagaosas on punutud asi, kuhu oli pandud rohi - oli pehmem ja soojem. Kaasas veel vasest kirves, mis oli varre külge kinnitatud. Tulekivist nuga , millel oli puust pide . Noa peal leidus inimverd, mis ei olnud mehe enda oma.
Vasekiviajal oli üks vaskese nii kallis, et seda tavaline inimene ei suutnud endale muretseda. Alguses arvati, et tegemist oli karjusega, kes end vigastas ja ei jõudnud alla minna ning heitis puhkama , lumi sadas peale ja suri. Peeti ka maagiotsijaks, juuksekarvadest leiti maagijälgi. Äkki tegeles teatud määral vase sulatamisega. Katkised ribid ja veri noal võivad viidata mingile konfliktile. Väga tõsise kaalumise all oli ka variant, et ta varastas külast kirve ära, põgenes ja teda hakati jälitama, tappis jälitaja ära ja läks mägedesse. Keegi ei julgenud sinna järgi minna ja siis oligi kadund ja suri.
Tal oli keres ka nooleots, mis oli ühe seljaarteri purustanud. Tõenäoliselt kaotas ta väga palju verd ja võis verekaotusesse surra. Ta üritas noolt kätte saada, varre saigi, aga otsa ei saanud. Mees oli söönud kaljukitse liha leivaga. Paar tundi enne surma oli söönud punahirve liha. Leiti ka humala pöögi õietolmu, mis õitseb kevadel. Tema ümbruses aga üleval mägedes oli selliste taimede tolmu, mis õitsevad sügisel. Itaallased väitsid ka et Ötzi suri kevadel all orus ja sügisel viidi laip mägedesse. Tegelikult polnud aga võimalik laipa nii kaua säilitada. Arvatavasti oli ta mingi aeg osaliselt või täielikult välja jääst välja sulanud ja sulaveed liigutasid teda. Selle tulemusena võisid ka ribid katki minna ja nii sai ka võib-olla omale õietolmud külge. Kuna ta sulas välja sügisel, siis kui leiti, ladestusid tema peale sellesama sügise tolmud. Ötzi naha peal on ka mingeid märke, mis võivad olla teatud tätoveeringud, aga võib-olla ka hoopis raviotstarbelised asjad.
Nebra linna lähedalt leiti Nebra pronksketas. See oli tehtud pronksist, taevakehad peal olid kullast. Leidjad olid kaks aardekütti, kes üritasid seda maha müüa arheoloogidele. Sveitsis tehti neile lõks ja püüti kinni, ketas saadi kätte. Tegemist on äärmiselt haruldase esemega, midagi taolist pole kuskilt mujalt leitud. Arheoloogid said ka leiukohale jälile, tehti järelkaevamisi. Tegemist polnud ainsa leiuga, vaid leiti ka muid pronksiaegseid esemeid: kirveid, käevõrusid jms. Ketta vanuseks on 1600 eKr, läbimõõt on 32cm. Alguses arvasid osad arheoloogid, et see on võltsing. Ketas on seotud ilmselt taeva vaatlustega, võib-olla on midagi kalendritaolist. Selle abil on võib-olla üritatud paika panna pööripäevi. Omanikuks võis olla keegi samaan, kes jälgis taevast ja taevakehade liikumist. On tehtud palju analüüse. Esialgu näitasid analüüsid, et pronks on pärit alpidest ja kuld karpaatidest. Uuemad andmed ütlevad, et kuld pärineb hoopis Kagu-Inglismaalt.
Ka Stonehenge on pronksiaegne, põhiosa on ehitatud pronksiajal. Kivid on neljameetrised. Esialgsed ehitised rajati sinna juba 3k ekr. Olid kraavid ja süvendid. On pakutud , et oli matusepaik. 2200ekr oli teine järk, siis püstitati sinna juba väikesed 2meetrised kivid keskele . 2000-1500 ekr rajati see võimas ring neljameetristest kivisammastest. Suured sinakat tooni kiltkivid, mida ei leidu seal kohapeal. Need on arvatavasti toodud Walesist, kus neid leidub.
Milleks Stonehenge ehitati? 19. sajandil pakuti, et see on Rooma tempel, hiljem seostati druiidide pühakohaga ­ kelti omad, kuid keltid ei elanud veel sel ajal Inglismaal. Stonehenge'i rajajad olid head astronoomid ja matemaatikud - kivid on väga täpselt paigutatud. Tee, mis viib tema juurde, on orienteeritud päikesetõusule suvisel pööripäeval. On olnud oluline tähendus nii suvise kui talvise pööripäeva jaoks. Tegemist võis olla ka omaaegse observatooriumiga, kus oli võimalik ennustada nii päikese- kui kuuvarjutusi. Mõni arvab , et see on tulnukate tehtud, sest tol ajal ei oskanud inimesed selliseid asju teha.
On peetud raviva otstarbega kohaks, kust inimesed käisid otsimas abi oma tervisehädadele. Ravimiseks hakati sealt endale kivikilde lööma. Üle Inglismaa käisid inimesed seal omale kilde võtmas, üks mees käis isegi Sveitsist.
Muusikateadlased arvavad, et need kiviringid on väga hea akustikaga. Üks ameeriklane lasi ehitada täismõõdus betoonist koopia. Katsetati ja leiti, et selline rajatis on mingi imelise akustikaga.
Eesti pronksiaeg 1800-500ekr: vanem pronksiaeg 1800-1100ekr, noorem 1100-500ekr.
Eestist on leitud vaid 16 vanema pronksiaja pronkseset. Ühtegi kinnismuistendit ei teata. Üks odaots (1800ekr) on kõige vanem eesti leidudest. See on pärit Uurali mägedest, kuid leiti muhult. Tegemist on väga ilusa ja kvaliteetse odaotsaga. Selle leidis üks kohalik talumees , kes oli seda seatapmispussina kasutanud ja teritas seda käia peal. Kivissaarelt on leitud üks sirp . ei ole teada kas sellega lõigati vilja, aeti juukseid maha või pandi varre otsa ja uhkeldati. Ülejäänud 14 eset on kirved. Pronkskirvega on tunduvalt parem raiuda kui kivikirvega, töö saab tehtud 4-5 korda kiiremini. Pronksesemeid üldjuhul alguses ei kasutatud, need olid rohkem uhkeldamiseks. Eestis pronksist ehteid ei olnud, kasutati hoopis praktilisi asju.
Pronksiaegseid kindlustatud asulaid on kolm: Asva, Ridala , Kaali Saaremaal; Iru, Narva Joaoru. Nendest on saadud ka esimesi jälgi rõhtpalkmajadest. Põhjuseks võivad olla pronkskirved, millega on võimalik jämedamaid puid raiuda, millest saab maja ehitada. Ka veesõidukeid sai ka hästi teha. Pronksiajal tekkisid väga tihedad sidemed Skandinaaviaga. Siinsed pronkskirved on väga sarnased nendega, mis on leitud Skandinaavias. Kindlustatud asulates on ka täpselt samasuguseid valamisvormide tükke.
Pronksiajast on pärit muistsete põldude jäänused, mis tekkisid tänu sellele, et hakati rajama nelinurkseid põlde. Ilmusid ka kivikirstkalmed. Toimusid väga suured muutused: varem maeti maa sisse, nüüd aga ehitati maa peale kindla konstruktsiooniga kiviasjad. Need kalmed on olnud nähtavad, maastikule jäetud objektid. Pea oli kividega kaetud, muu osa pealt võeti võib-olla vahepeal kivid ära. Võib-olla räägiti kontidega, tutvustati järeltulijaid jms. Luudega peeti ka pidu, osades kirstudes on luud läinud vahetusse.
Olid ka laevkalmed, mida on Eestis ainult kolm Sõrves ja Vaos. Suuremad kivid on laotud ümber laevakujuliselt. Need on tehtud võib-olla Gotlandi eeskujul.
Lohukive on Eestis üle 1750.
Kalmetest on leitud mitmeid pintsette ja habemenugasid. Sageli esinevad pintsetid koos habemenoaga.
Tuula tutulus, oli mingi kummaline asi, mis pandi hauda kaasa. Tutulus oli tegelikult aga vööehe. Taanist leiti üks laip, millel oli seelik , mis koosles nööridest. Et seelik väga ei lendleks, oli pandud pronksrõngakesed seeliku alla otstesse. Tegemist oli miniseelikuga.
Ainus Eeestist leitud pronksiaegne mõõk on Vajangu külast pärit. See mõõk seisis väga pikka aega Rakvere muuseumis . Ükski arheoloog ei teadnud sellest midagi. Üks talupoeg oli selle annetanud ja ütlenud, et see on vana pulmamõõk, tegelikult ei olnud. Mõõk oli valmistatud Kesk-Euroopas Halstadti kultuuri alal. Lätis pole ühtki mõõka leitud, Leedus on paar, aga palju kehvemad kui Eesti omad.
Rooma rauaaeg Rooma rauaaeg võeti kasutusele 19 saj Kesk-Euroopas. See on ajajärk, kui Rooma impeerium oli kõige suurem. Pärast germaanlastelt lüüasaamist üritasid roomlased end nende eest teistmoodi kaitsta, igasuguste kingituste ja diplomaatiliste värkidega. Germaanlastele hakkas vein väga meeldima. Roomlased õpetasid neid ka veiniriistu kasutama, erinevaid nõusid ja riistu. Sealhulgas kasutati ka erilist klaasi. Seepärast leidubki rooma veininõusid ka mujal Euroopas, ka Skandinaavias on näiteks Roomast pärit veinijoomisega seotud anumaid. Baltimaades neid aga pole. Põhjus võib peituda keelelistes erinevustes. Millegipärast katkesid Skandinaaviaga suhted ja kogu Rooma maailm pöördus lõuna suunas, kõik kontaktid ja kaubasuhted. Rooma impeerium mõjutas Euroopat väga palju. Need kohad, kus oli Rooma võim või Rooma provintsid , on väga tähtsad roomaaegsete muististe otsimisel. Pompei on üks silmapaistvamaid Roomaga seotud muistiseid. Tänu Pompei linna saatusele on seal eriti palju asju säilinud. Ta jäi lihtsalt 79. aastal Vesuuvi vulkaani tuha alla. Kuna see tuhk oli niiske (kliima) ja tuhka oli kohati 7-9m ning see kõik kivistus ära, on linnas kõik säilinud. Hoonete katused varisesid, aga seinad on alles. Neid on võimalik suhteliselt kerge vaevaga rekonstrueerida. Pompeis algasid esimesed korralikud kaevamised 1748. Uurimised on jätkunud tänapäevani. Linna müüri pikkus on 3km. Nüüd on linna territooriumist läbi uuritud umbes kolmveerand. Osadel hoonetel on ka katus taastatud. Linna tänavail kõndides tekib täielik ettekujutus 2k aasta vanusest linnast. Osadel hoonete seintel on säilinud hästi ka maalingud . Ühes hoones oli roomaaegne bordell, sellele viitavad sealsed seinamaalingud. Amfiteatris oli 20k kohta vaatajatele. Kaevamiste käigus varises tänu vihmale kokku gladiaatorite maja.
Vulkaanipurske ajal jäid paljud linnaelanikud linna ja kattusid ka selle tuhakihiga. Inimkeha hävis tuhakihi all, kuid tuhka jäi inimesekujuline tühimik. Kui need leiti, lasti sinna kips sisse ja saadi skulptuurid sellest, kuidas inimesed olid surnud. Kokku on Pompeis avastatud umbes 2000 inimese jäänused. Üldse oli seal arvatavasti üle 10k elaniku. Ka neid inimesi, kes põgenesid Pompeist, tabas vulkaanipurse. Enamasti said nad pihta kividega, mis vulkaanist lendasid.
24. august 79. aastal oli Pompeis üks kirjamees, kes jälgis väga tähelepanelikult, mis toimus ja millal. Ta kirjeldas seda oma õepojale, kes pani selle hiljem kõik kirja. Keegi Tacitus kirjutas selle ümber ja see on tänapäevani säilinud. Selle alusel on üritatud kirja panna kogu sündmustiku käiku. Kõik algas 24august umbes kella ühe ajal, oli tugev mürin. Tõenäoliselt ei osand keegi selle mürina tähendust teada. Siis kerkis Vesuuvist 32km kõrgune tuhapilv . Tuhka tuli maha umbes 15cm tunnis. Kogu linn mattus tuhakihi alla umbes 19 tunni jooksul. Osa hoonetes peitunud inimestest pidas vist päris kaua vastu.
Viimati purskas Vesuuv 1944. Siis evakueeriti umbes 12k inimest. Arvatakse, et tõenäoliselt võib Vesuuv uuesti purskama hakata. Praegu elab Vesuuvi ümbruses 700k inimest. Viimase paarikümne aastaga on sinna ehitatud 50k uut elamut.
Tartu lähedalt kavastust on leitud rooma pronkslamp. Põhiosa siiajõudnud rooma asjadest on jõudnud siia Rooma provintsidest, mis olid siin lähedal. Siin on leitud väga palju huvitavaid asju, kuid need on enamasti olnud haudadest . Rooma ajal saavad valitsevaks tarandkalmed . Nad sisaldavad väga palju haruldasi asju, ilusaid ja uhkeid. Nendest haudaadest sai kerge vaevaga ilusaid asju. Saksa uurijad arvasid, et need kalmed olid gootide (germaanihõim) omad ja väitsid, et neil on õigus nendele aladele. Baltisaksa uurijatele pakkusid huvi vaid neis olevad ilusad asjad. Et rohkem infot teada saada, tuleb neid veel kaevata. Klassikalised tarandkalmed on meie kõige uuritumad muistised. Sealt saadud materjal on aga väga ühekülgne, sest kõik on kalmetest saadud.
Tarandkalmed on neljakandilised tarandid, mille laius 5-6m ja pikkus 8-10m. Kui üks on täis saand, on teine kõrvale tehtud, need võivad olla mitukümmend meetrit pikad. Surnud on maetud tuhastatult. Seest on kalmed täidetud mullaga ja väikeste kividega, mille vahele on puistatud põlenud luud ja poolpõlenud esemed. Need on kõik seal segamini , ei ole hästi eristatavad. Ei tea, et oleks ühe inimese matusekomplekt koos. Nende juures ei ole tuletegemise jälgi, seetõttu võib arvata, et tuletegemine ja põletamine toimus kusagil mujal. Sealt koguti need põlenud asjad ja puistati kalmekivide vahele. Põhja-Eestis, kus on paas kättesaadav, on neist väga korralikud müürid laotud. Lõuna-Eestis on aga suurematest maakividest tehtud ja ei ole nii korralikud kalme tarad. Osadel kalmetel on müür olnud meetrikõrgune. Tarad on ehitatud põhja-lõuna suunas ja kõrvuti kasvavad idalääne suunas. On ka üksiktarandeid.
Neis kalmetes on tööriistu ääretult vähe ja relvi pole peaaegu üldse. Põhiliselt on ikka ehted. Aga miks üldse põletati? Tõenäoliselt võib tegemist olla ettekujutusega, et nii pääseb hing paremini kehast välja. Aga miks on tarandites ainult ehted, mitte tööriistad ja relvad? Võib-olla on ka siia jõudnud ettekujutus, mis oli ka Rooma ajal valitsenud: hauatagune elu on tore ja lõbus elu, siis põhiliselt pidutsetakse. Seepärast olid inimesed uhkelt ehitud ja nad said kohe teispoolsusesse jõudes laua taha istuda, süüa ja pidutseda. Kalmetes on avastatud ka rohkesti savinõude kilde, võib-olla oli seal toit sees. Kui põletamine toimus kuskil eemal, siis nopiti tuhk ja asjad välja. Võib-olla viidi asjad kalme savinõudega, mis jäeti sinna või visati puruks isegi. Mõnes tarandkalmes on savinõud veidi hilisemad kui need matused. Kui varem olid kalmetel igast rituaalid ja värgid, siis võis see ka jätkuda ja sealt sattusid savinõukillud hauda. Kalmetes on leitud ka mitmeid loomaluid, veise, lamba, kitse . Kas pandi surnule kaasa toitu või on need jäänused hilisematest söömingutest. Kuna luud ei ole põlenud, siis on arvatavasti tegemist hilisemate pidustustega.
Tarandkalmes on kõik segamini ja ei tea kes oli tähtsam inimene. Ühes hauas võis olla 10-20 inimest. Kivikirstkalmes sai ilusti aru, kes oli tähtis inimene - ta oli keskele pandud. Tundub nagu oleks ühiskond muutunud, et ei olnud enam ühiskondlikku hierarhiat. Tarandkalmed on olnud tõenäoliselt rikkama kihi matusepaigad. Kuhu maeti vaesemad, seda ei tea. Võib-olla maeti ka põletatult, aga kaevati maa sisse auk ja pandi sinna. Võib-olla heideti hoopis veekogusse või siis põletati nii ära, et ainult tuhk oli alles ja lennutati tuulde.
Oli mitmesuguseid ehteid, ka klaasehteid, mis on väga uhked . Nende seas on ka kuldfooliumiga helmeid: on tehtud väiksem klaasist ja suurem kullast helmeke. Kuldhelmes on pandud klaasi ümber ja siis sulatati. Need säravad päris hästi ka tänapäevani. Ripatsite peal domineerivad geomeetrilised figuurid: ringid , rombid, kuu, päike ja muu selline. Rooma aja märk on sõlgede ilmumine. Sõlg on nii rõivakinnitaja kui ka ehe. Igal sõlel on võib-olla oma lugu olemas. Arheoloogid on neile ka nimesid pannud.
Ketassõled on omaette sõlerühm. On ring, mis kindlasti meenutab päikest.
Hoburaudsõlgi on teada vaid 25, millest 15 on leitud Eestist, 6 Roostsist, 3 Soomest ja 1 Dnepri jõe keskjooksualalt. Emailkaunistustega ehteid on põhiliselt Rooma rauaajast. Hiljem neid ei olnud. Võib- olla sellepärast, et toormaterjali ei olnud eriti ja siis läks selle tegemise oskus kaduma.
Kaelavõrud on huvitavad sellepärast, et neid on avastatud täiesti omaette leidudena, nad on nagu peitvara. Kõige enam on tulnud neid välja Ida-Virumaalt Liimalast 1918. Sealt leiti ärapeidetuna 16 kaelavõru. Teine suur leid tuli Must??? külast, kust leiti ka mitmeid võrusid. Tekib küsimus, miks on kaelavõrusid peidetud. Nende läbimõõt on nii väike, et need ei mahu normaalsele inimesele kaela.
Vilsandi saarelt on leitud üks Rooma münt.
Alulinna juures soos leiti kaevates suur kogus esemeid: kirved, sirbid, odaotsad , mõõgad jms. need on väga paljudest einevatest aegadest kuni keskajani välja. Keskmine rauaaeg Keskmine rauaaeg jaguneb Põhja-Euroopas kaheks: rahvasterännuaeg 4.-6.sajandil ja vendeliaeg (merovingide aeg) 7.-8.sajandil. Ka Eestis jaguneb keskmine rauaaeg (450-800) kaheks: rahvasterännuaeg( 450-600) ja eelviikingiaeg (600-800).
Rahvasterännu algus: Rooma impeerium kannatas rünnakute all. Impeerium hakkas vähenema ja olid ka siseintriigid. Rooma riik hakkas vaikselt lagunema. Peale germaanihõimude osalesid rahvasterännus ka mitmed rändrahvad. Olulised olid näiteks hunnid, kelle Euroopasse jõudmist on mõnikord nimetatud ka rahvasterände alguseks. Lõpuks ründasid ka hunnid Roomat . Hiljem tulid avaarid, kes rajasid riikliku ühenduse Euroopas. Tulid ka bulgaarid. Leedu arheoloogid on avastanud jälgi, et üks hunnide ränne on olnud ka Leedu kaguosas.
5.-6.sajandil oli slaavi hõimude suur aktiivsusperiood. Slaavi hõimud asustasid osalt germaanlaste alasid, osad olid Rooma territooriumil. Ka tänapäeva Ida-Saksamaal olid slaavlased . Üks osa slaavlasi liikus ka Balkanile ja mitmed Balkani piirkonnad asustati slaavlaste poolt. See oli enne bulgaaride sissetungi. Kolmas osa slaavlasi jõudsid Dnepri jõe sisejooksu alale ja hakkasid sealt järk-järgult laiali liikuma.
Põhjapoolses Euroopas on rahvasterännu ajal hakanud esinema küllaltki rikkalikke väärismetallaardeid. Võimalik, et nende päritolu on Rooma riigi territoorium. Seoses rünnakutega saadakse päris palju väärismetalli ning see liigub põhjapoole. Arvukalt esines kuldesemeid Rootsi territooriumil. Neid jõudis ka Eesti territooriumile. Järgmistel perioodidel on kuldesemete leide vähem.
Kõige sensatsioonilisem kullaleid tuli välja 2009 aastal, see oli 7.-8.-sajandist pärit aare , kõige mõistatuslikum ja erilisem aare üldse sest ajajärgust. Aardes oli hulgaliselt esemeid. Leidus nii kuldesemeid kui ka emailiga esemeid. Tegemist oli omaaegsete relvade ehisdetailidega: mõõga käepidemete kaunistusosad, kiivrite kaunistused ja muu militaarvarustus . Mõõgateravikke seal pole, on ainult ehised. Tõenäoliselt on keegi seal saavutanud võidu mingi suursugust päritolu väeüksuse üle. Võitjad olid arvatavasti madalamast soost. Nad eemaldasid saadud relvadelt ehisdetailid ja kasutasid heast metallist relvi. Väärismetallidest osad koguti kokku ja peideti ära maa alla.
Bütsantsi alal oli dokument, mis ütles, et 530 (536) aastal oli mingisugune saladuslik ilmastikunähtus. Väidetakse, et suur osa maad oli sel ajal ilma päikesevalguseta. See tõi kaasa ka põllumajandusliku saagi languse, näljahäda ja suure suremuse. Sel ajal võis ka Eesti alal olla mingi sarnane katastroof.
Keskmine rauaaeg Eestis (450-800) on ajajärk, mil kerkib hästi palju linnuseid. 7.-8. sajand ehitatakse neid hästi palju. Eestis on kogu muinasajast teada 132 muinasaegset linnust. Enam kui pool neist on rajatud just 7. ja 8. sajandil. See on ajajärk, mil neid linnuseid hädasti vajati. Eesti erinevates piirkondades näevad linnused ka erinevad välja. See sõltub arvatavasti kas erinevatest hõimudest või looduslikest oludest. Otepääl näiteks on otsitud kõrge järsk mägI ja seal on mägilinnus. Neemiklinnus on kahe jõe vahel: kaks külge olid neemiklinnusel juba looduslikult järsud ja oli vaja ehitada vaid üks külg. Kalevipoja sängi puhul oli võetud sobiv koht ühest voorest: kaks külge on igal pool järsud, kahte otsa on ehitatud muldvallid. Neljanda tüübi puhul on lageda maa peale rajatud ringikujuline vall.
Vahetus linnuse naabruses oli lage ala, kus elas osa rahvast. Nii oli ründajail hea kasutada piiramise ajal seda avaasulat, seal olevaid asju võis kasutada kas või üle linnuse valli minemiseks. Kui aga ründas paarsada meest, siis sai kogu küla ilusti kindlusesse peitu, aga paarsada meest oli piiramiseks liiga vähe. Võib-olla olid linnused hoopis teatud ülikute residents.
Linnused ei olnud väga suured. Rõuge linnusest leiti vaid 6-7 rõhtpalkelamut. Rõuges oli linnuse kaitsesein tehtud horisontaalpalkidest. Kõigil linnustel on vist olnud horisontaalpalkidest müürid, sest püsti pannes jäävad jäljed maas olevatest palkidest, kuid kaevamistel on leitud vaid üksikute postide jälgi.
Keskmise rauaaja kalmete pilt on äärmiselt kirju, võib eristada nelja põhitüüpi. Kõige arvukam tüüp on kivikalmed. Kivikalmete arv on suur, kuid nad näevad väga erinevad välja. Tarandkalmeid enam ei ehitatud, kuid sinna tehti ikkagi järelmatmisi. Rajati hoopis kangurkalmeid (tegemist on ringiga , kuhu maetakse). Kivivarekalmes on kive vähem. On ka kalmeid , kus on ääretult rikkalikke asju, näiteks Lepna, Proosa, Paju laevmatused kivikalmes. Kamberkivikalmed.
Proosa kalmes lõhuti nõukogude ajal esemed töö käigus ära. Lepna haud on tuntud katkuhauana, mis oli Saaremaal Valjala vallas, avastas Marika Mägi. Nimi ' katkuhaud ' oli sellest rahvast eemal hoidnud. Selles kalmes oli väga palju asju. Tegemist oli kivikalmega, mille keskele maa sisse oli süvendatud nelinurkne ala, mille servas olid paekividest laetud müürijäänused. Seinte ääres paiknes hulgaliselt haruldasi leide: kullatud ehted, hõbeehted, ka põlenud luud. Tegemist oli vist rikka suguvõsa hauakambrilaadse hauaga. Arvatakse, et see oli mingi hoonesarnane konstruktsioon, seintel olid isegi riiulid, kuhu olid asjad asetatud. Lisaks ehetele oli seal ka relvi.
Kangurkalmetest ja kivivarekalmetest on leitud hulgaliselt neete, laevaneete. Võib-olla põletati surnud koos laevaga ja siis puistati kõik kalme. Või siis pandi kõik koos laevaga kalme ja põletati seal.
Salme külas oli laevmatus. See haud leiti juhuslikult kaablikraavi kaevamisel. Kaevamisel tulid välja selged laeva jäljed, pikkus üle 10.2m, laius kuni 6.2m. Laeva ennast polnud alles, kuid olid laevaneedid. See laev võis kasutada liikumiseks kuut aerupaari. Laevast tuli välja seitse luustikku. Laevas olevad mehed on maetud 7.sajandi teisel poolel või 8.sajandi esimesel poolel. Kaasas oli väga palju relvi, nooleotsi ja muud, ka täringuid.
2010 avastati Salmes teine laev, kus oli 30 meest, palju relvi, kilpe ja muud, ka nooleotsi. Laibad olid laotud kolmes reas ja üksteise peale. Mehed olid 20-40aastased, kõigil selged relvalöögi jäljed. On selge, et tegemist oli meestega, kes on lahingus surma saand. Need olid arvatavasti skandinaavlased. Lisaks oli seal veel palju mängunuppe ja täringuid. Leidus ka loomade luid, nii toiduloomade kui ka koerte , ka kulliluid.
Kääpad on ümara põhiplaaniga, 5-6m läbimõõduga või on piklikud, hästi pikad. Need on põhiliselt Kagu-Eestis. Kääpasse maeti tuhastatult. Seal piirkonnas olid võib-olla tsuudid, nemad kasutasid kääpaid.
Sel ajajärgul hakkavad siin esinema ka hõbe- ja kuldehted. Kõige tuntum on Kardla aare 7.-8. sajandist. Seal oli väga palju hõbesõlgu, 11kaelaehet, 1 kullast kaelaehe ja muud.
Viikingiaeg Viikingiaeg on Põhja-Euroopas hästi tuntud ajajärk (800-1050). Tuntud on see ka Lääne-Euroopas, kus viikingid käisid retkedel. Peamised teadmised on Lääne-Euroopas kirjalikest allikatest, mida kirjutasid peamiselt kloostrimungad. Viikingeid kujutati äärmiselt metsikute ja hulludena. Seepärast tuleb neist hirmus ja jube pilt.
Arheoloogiliste kaevamistega on avastatud viikingite kultuur. Viikingid tegelesid ka kauplemisega, kuid enamjaolt ikkagi rüüstamisega. Viikingite kaubandusega hakkasid Põhja-Euroopas tekkima linnad.
Triibulised purjed olid viikingilaevadel arvatavasti sellepärast, et ei olnud võimalik teha üht suurt kangast purje jaoks ja see tuli kokku õmmelda mitmest erinevast kangatükist.
Ruunikive on erinevatest ajajärkudest, ka esimesest sajandist pKr. Viikingiajal muutuvad nad uhkemaks. Sagedased on ka pildikivid , mille peal on mingi pilt, mis jutustab mingit lugu. Võib-olla olid nende pildikivide juures ka seletajad, kes seletasid rahvale, mis lugu seal peal on.
Ruunikividel on viikingite kiri ruunikiri . Ruune on 24. Kividel olev tekst kajastab tavaliselt kellegi tähtsa viikingi mälestust. Need olid tavaliselt viikingitele, kes langesid võõrsil. Kodus tehti neile ruunikivi, millel oli kirjas, kes see mees oli, kus langes ja palju muud. Mõnikord oli ka kivi tegija nimi. On ka kive, mille peal on kajastatud viikingeid, kes on Eestis langenud. Enamasti koosnevad ruunid sirgetest joontest. On pakutud, et viikingid kirjutasid päris palju puukeppide peale.
Viikingite aarded on omapärased, neid on leitud väga palju. Kõige enam kohtab neis idamaade münte, peamiselt araabiamaade kirjaga . Neid nimetatakse dirhemiteks. Aardeis sisaldub ka muid münte. Palju münte oli näiteks Birka aardes. Bütsantsi münte on siiski suhteliselt vähe. Kõige rohkem on araabiamaade münte leitud Gotlandile maetud aaretest (üle 100k mündi). Eestis on leitud 5k münti.
Kuidas mündid saadud on? Kas kauplemise tulemusena? Põhjamaades oli neil arvatavasti üks hind, araabiamaades teine. Täpselt ei tea, kuidas need sinna said.
Üks hobune maksis umbes 50 dirhemit ehk 150g hõbedat. Korralik kahekäemõõk maksis umbes sama palju. Orava nahk oli Põhja-Euroopas 1 dirhem, araabiamaades olid need nahad võib-olla mitukümmend korda kallimad. Põhja-Venemaal oli 1 klaashelme hind ka 1 dirhem.
Kõige silmapaistvamad on viikingite relvad. Paljud neist pole üldse viikingite enda seppade tehtud. Kõige osavamad mõõgameistrid olid sel ajal Saksamaal Reini jõe piirkonnas, kus valmistati väga häid mõõgaterasid. Viikingid ostsid sealt terasid ja panid ise nupud ja sangad ning muu, mis meeldis, külge. Nad müüsid neid ka. Uhked ja head on ka viikingite odaotsad ja kirved. Relvad, mida viikingid kasutasid, olid väga kvaliteetsed.
Viikingiaegne Eesti oli huvitav. 7-8 sajandil hakkas meie linnuste arv kõvasti kasvama. Nende juures oli alati ka asula. Sama jätkub ka viikingiajal 9. ja 10. sajandil ja ka 11. sajandi esimesel poolel. Paljudes linnustes elu jätkub ja neid kasutatakse pidevalt. Viikingiaeg mingeid suuri muutusi kaasa ei too. Põhja-Eesti kindlustel oli arvatavasti ka viikingite eest kaitsmise roll. Viikingid tulid arvatavasti tihti Iru linnusesse, kust on leitud palju ka viikingite nooleotsi. Seal on tegeletud ka kauplemisega ja teenindamisega. Irus oli vist väga hea potimeister, sest üks Irus tehtud pott leiti novgorodi lähedalt.
Viikingiajal toimusid teatud muutused siinsetes matmiskommetes. Kui vahepeal olid hauad kollektiivsed, siis viikingiajal hakati individuaalsust taas rõhutama. Näiteks Saaremaal Käku kalme. Hakkavad taas ilmnema laibamatuse kalmed. Alguses arvati, et laibamatused tulid tagasi ristiusuga, kuid need kalmed on vanemad ja seetõttu arvatakse, et need tulid hoopis viikingite mõjuga.
Iila kivikalmes leiti väga rikkalik haud. Seal oli kolm laipa ja oli näha, et tegemist oli sotsiaalse kihistumise hauaga, oli rikas mees, kellel oli palju asju kaasas ja kaks, kellel polnud midagi - vaesed, orjad .
Erra-liiva külast leiti hõbeaare, milles oli 176 araabia münti, 2 bütsantsi münti,1 india münt ja üks kokkukeeratud hõbekaelavõru. Hõbemünte on kõige rohkem 9. ja 10. sajandist. Mida oli Eestis pakkuda, et siin nii palju münte oli? Peidetud mündid olid arvatavasti kauplemise ülejääk. Tõenäoliselt oli siin põhiline müügiartikkel kopranahad. Kopranahk oli araabiamaades eriti kõrges hinnas, sest ta annab sooja ja on vettpidav. Teine võimalus oli, et müüdi ka kopranääret, mis pidavat olema oluliseks komponendiks omaaegses potentsiravis. Arvatavasti tegeleti ka muude asjade müümisega. Põhjas maksis meesori 300 dirhemit, naisori 200 dirhemit. Lõunas aga mehe eest 2000g või 3000g, naise eest aga kuni 6000g. On ka pakutud, et üheks oluliseks tegevuseks võis eestlastel olla ka vahenduskaup: ühele naaberalale müüdi üht kaupa, vastu saadi teist kaupa. See, mis vastu saadi, müüdi teistele kallimalt. Kuna hinnad olid väga erinevad, saadi vahelt tulu.
Aarete puhul torkab silma: 9. ja 10. sajandil on palju araabia münte, hiljem hakkavad need taanduma ja hakkavad ilmuma lääne mündid. Aarded peideti näiteks vara kogumise eesmärgil (nagu pank).
Hilisrauaaeg 1050-1225 11. sajandil jäetakse linnused ja linnuseasulad maha. Ei tea miks. Kogu asustussüsteemis toimub suur muutus. See kajastub ka 11. sajandi matmiskommetes. On võimalus, et vene vürstide katse (jaroslav) oma valdusi Eestis laiendada 1030-1061 oli selle põhjuseks. See võis olla eestlaste esimene vabadusvõitlus. Võimalik, et olid hoopis teised ühiskonnas aset leidnud protsessid. Mõningad linnused jäid siiski kasutusele. 11. sajandi linnuse ehituses oli toimunud väga tõsine muutus. Uutes linnustes olid tuntumalt võimsamad kaitserajatised . Näiteks oli väga kõrge ja võimas kivivall. Ka neemiklinnustel ja mägilinnustel rajati suured vallid. Kõigil linnustel on ringvallid. Sisuliselt kõik linnused, mis rajati olid tuntuvalt kaitstumad. Kõige paremini olid kindlustatud värava juurde viivad teed. Kindluseni viiv tee on tehtud tavaliselt päripäeva. Nii jäi ründajal katmata külg - mõõgakäsi - kaitseta ja oli hea neid peksta ja pilduda. Soontaganas oli aga vastupäeva teekene. Seal kasutati võib- olla aga looduslikku kuju ära. Soontagana oli ehitatud soosaarele.
Lõhavere linnus kuulus eesti ühele kõige tuntumale vanemale Lembitule. Seal oli üks eriti suur hoone 8x8m (teistes linnustes oli 5m tavaliselt), mis kuulus arvatavasti Lembitule. Sealt leiti uhke ese, mis oli arvatavasti Lembitu ema või lemmiknaise oma. Selles linnuses oli kaks kaevu: üks oli linnuse sees, teine jalamil.