Viimaseid on saadud mitmest aardeleiust. Kardla aardes oli ka üks väike kullast kaelavõru. Tavaliselt on niisuguste võrude kaare ristlõige ümmargune, kuid hõbedast eksemplaridel võivad otsad olla ka fasseteeritud. Esineb ornamenti sooni, kolmnurki, ringe jms. Otste suurim paksus on vahetult kaelavõru lõpus või natuke enne seda. Osa hõbedast kaelavõrusid on keskelt jämeneva kaarega ja suletavad haagi või aasaga. Eelviikingiajal levisid lamedate otstega kaelavõrud. Nende kaart on kaunistatud tordeeringuga ning lamedaid otsi reljeefsete siksaksete soontega. Perioodi lõpust pärinevad esimesed sadulotstega kaelavõrud. KÄEVÕRUD Keskmisel rauaajal on kantud pronksist ja hõbedast käevõrusid, mille eeskujud pärinevad peamiselt balti aladelt. Rohkesti on leitud jämenevate otstega võrusid. Need on kuusnurkse, teravovaalse, trapetsi- või rombikujulise ristlõikega ja sageli kaunistatud
Hõbeda kohta arvati, et sellest on tehtud jumalate luud, ning seda taoti pigem õhukeseks plaatideks ja inkrustatsioonideks, millega kaunistati skulptuure, mööbliesemeid ja nipsasjakesi. Ehiskraed pandi kokku merekarpidest, helmestest, lilledest või kullaga raamitud vääriskividest. Vana riigi ajal kanti selliseid ehteid enamasti kaelakeena või kinnitati nahast või kangast rõiva kaelaväljalõikesse. 18. dünastia päevil muutusid kaelavõrud laiaks, koosnedes kahest kuni neljast reast metallplaatidest- seda võis soodustada metalli endiselt laiem kättesaadavus. Selle ajastu seinamaalingutel kujutatud helmestest käevõrud või nende eeskujud arvatakse pärinevat Lähis- Idast. Ripatsid ja kõrvarõngad olid sageli hiigla suured ning küllap üsnagi rasked kanda. Kuningliku perekonna liikmed kandsid ohtrasti kuldehteid, suurtes kogustes pandi neid neile kaasa ka manalateekonnale
Noorema rauaaja muististest on kõige esinduslikumad linnused ja asulad. LEIUD: savinõud, kirved, noad, noatuped ja nende osad, sirbid ja vikatid, naasklid, adraterad, tulusrauad, pintsetid, kalastusvahendid, metallivaluvahendid, sepatööriistad, käärid ja õmblusnõelad, kaalud ja kaaluvihid, lukud ja võtmed, ratsavarustus, kammid, odaotsad, nooleotsad, mõõgad, mõõgatupe osad, võitlusnoad, kilpide osad, rõngasrüüde fragmendid, ehtenõelad, sõled, kaelavõrud, käevõrud, sõrmused, oimurõngad, kaelakeede osad, vööosad, rõivaste osad Keskaeg Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui (osalt) ka tõlgendajast. Uusaeg Uusaeg on ajalooperiood umbes 1500 kuni umbes 1914/1918, seega suurtest maadeavastustest ja renessansist Esimese maailmasõjani.
tööriistad püünised ja lõksud, sirbid,odaotsad ja vibuotsad. mõõgad, vikat, venekirved. Merevaigust Pronksist sõled. viskekirved, sõjakirved, ehted. Luudest ja sarvedest oda, kilp. Oimuripatsid, harpuun, nooleotsad, sõrmused, kaelavõrud pistoda jne. (hõbe ja pronks). Elamutüüp, Hütid, koopad, püstkoda. Kindlustatud elamud, hütid, Rehielamu küttekolle, matmiskombed Põletusmatus. Maeti elamu püstkojad (puidust). tarandkalmed, lähedusse, tihti põranda Kivikirstkalmed, rituaalid, põletusmatus. alla. Panuseid pandi kaasa. põletusmatus.
Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk-kuub ning talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted olid neidudel ja abielunaistel erinevad neiud kandsid arvatavasti peapaela, võimalik et ka võrukujulist pärga, abielus naistel katsid pead pikad linikud või seotud rätid. Pidulike rõivastega kanti ohtralt ehteid (sõrmused, käe-, ka kaelavõrud, klaashelmed, pronkskeed, rinnanõelad), valitsevaks hoburaudsõled, mida kanti juba 10. sajandist. Neid kandsid ka mehed, sest need olid eeskätt vajalikud riiete kinnitamisel. Naistel olid veel sõled ja preesid samaks otstarbeks. Vööle olid riputatud pronksplekiga kaunistatud tupes nuga ja nõelakoda. Ehetel oli ilmselt maagiline tähendus. Keskaja rahvarõivas jätkas muinasaja riietumise tava. Kasutusse jäi sõba, naiste uhkeim rõivaese, pronksspiraalid vahetusid tinast naastukestega
keerulistematel aladel-metallide töötlemine, tegutsesid omaette meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu (noad, kirved, sirbid, vikatid) valmistasid sepad. rauatootmiskeskused virumaal, p-saaremaal. Sulatati 100 tonne rauda, millega varustati Eestit ning tõenäoliselt ka naabermaid. relvasepad kvalit hõbedaga ilusatud odaotsad, ornamentide mõõgapidemed, mõõgateramikud. meistrid spetsialiseerunud pronksehetele. Naistel mitmerealised ketid, ehtenõelad, hoburaudsõled, kaelavõrud, sõrmused, mõlema käe ümber käevõrud. muinasaja lõpul läksid moodi hõbeehted, esile kerkisid hõbesepad. KAUBANDUS Üha enam lülituti rahvusvahelisse kaubandusse. vahetuskaubandus kaup kauba vastu. Eestisse: hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid, luksuskaup. Vastu: karusnahku, vaha. Ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjaks edasimüügiga. vahenduskaubandus kaup osteti edasimüügiks. Idanaabritele vilja, selle eest saadud
rikkalike panustega laste matuseid, kelle ehted ja muud panused olid tehtud spetsiaalselt väiksemad. Liivi poisid ja tüdrukud olid vahel maetud lühikestes pronkskaunistustega umbkuubedes, mis sarnanesid täiskasvanud naiste haudadest leituile. Rikkalikud pronkskaunistused on saadud ka ühest Saaremaa Karja kalmistu 13. sajandi lapsematusest. Kõige tavapärasemateks eheteks laste matustes olid helmestest, spiraalidest, kaurikarpidest ja ripatsitest kaelakeed, mõnikord ka kaelavõrud. Vahel esines lihtsaid käevõrusid. Üsna levinud nähtuseks oli üldjuhul naistega seostatavate ehete, näiteks kaelakeede ja vahel spiraalkäevõrude kohatine esinemine mitte ainult tüdrukute, vaid ka väikeste poiste matustes. Lisaks on laste matustest leitud nahkvööde jäänuseid, mille külge oli riputatud väikeses tupes nuga. Tegelikult on laste sugu isegi säilinud luude põhjal väga raske määrata ning seetõttu on tihti keeruline otsustada, millised
Hallstatti jõukuse allikaks oli sool, mida vahetati Kreekast ja Etruuriast pärit kauba vastu. (Jones, Pennick, 2003) 5 19. sajandil avastasid arheoloogid Hallstattis 2000 hauda. Sealt leidsid nad muu hulgas hõimupealike kehad, mis olid asetatud neljarattalistele vankritele. Nendedega olid rikkalikud panused- raudmõõgad, pronksist põimitud kaelavõrud ja muud ehted; kiivrid, kaunistatud imepäraste olenditega, nagu jäärapäine madu; toredad hobuserakmed. Seal oli rohkelt keedunõusid ja luid, mis viitasid suurtele teispoolsuse pidustustele. Nad olid elanud 700.a paiku eKr. Selline avastus avas akna keldi rauaaega. Pronksiaja ühiskonnast, mille asemele nad ilmusid, on säilinud vähe tõendeid sõjakäikudest, nagu ka kõrge staatuse märke ehitiste või matuste puhul.
keerulistematel aladel-metallide töötlemine, tegutsesid omaette meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu (noad, kirved, sirbid, vikatid) valmistasid sepad. rauatootmiskeskused virumaal, p-saaremaal. Sulatati 100 tonne rauda, millega varustati Eestit ning tõenäoliselt ka naabermaid. relvasepad kvalit hõbedaga ilusatud odaotsad, ornamentide mõõgapidemed, mõõgateramikud. meistrid spetsialiseerunud pronksehetele. Naistel mitmerealised ketid, ehtenõelad, hoburaudsõled, kaelavõrud, sõrmused, mõlema käe ümber käevõrud. muinasaja lõpul läksid moodi hõbeehted, esile kerkisid hõbesepad. KAUBANDUS Üha enam lülituti rahvusvahelisse kaubandusse. vahetuskaubandus kaup kauba vastu. Eestisse: hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid, luksuskaup. Vastu: karusnahku, vaha. Ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjaks edasimüügiga. vahenduskaubandus kaup osteti edasimüügiks. Idanaabritele vilja, selle eest
Mõjutusi on saadud juba kiviajast peale teistelt kultuuridelt-palju laenatud motiive.Eestlaste hulka sulas teiste rahvaste esindajaid.Siiski on sajandeid püsinud külaühiskond säilitanud eestirahvakunsti omapärase ilme. Kiviajast,täpsemalt neoliitikumist pärinevad vanimad ornamenteeritud nõudekillud ning loomade ja inimeste kujukesed-ilmselt loodud maagiliste uskumuste ajel.Pronksajast on levainud metallistehete valmistamine.Peale seda hakkavad levima hõbeehted(sõled,kaelavõrud jms)-viikingiajastuga kokkupuutumise järel.Hakatakse ka rohkem tegema relvi(odaotsi,mõõku) ning püstitama mälestuskive sõdalastele. Eestlaste esiajaloolisi ehitisi pole tervena säilinud.Talupojaelamu tüp-rehielamu on põhijoones muutumatuna säilinud 19 sajandini.Eestlased ehitasid ka kindluseid/linnuseid(muld- või kivivallist,võimaluse korral kõrgendikul,siis polnud vall nii oluline.Varbola.Muhu.Valjala-ainulaadsed arhitektuurimälestised Põhja-Euroopas.) Pilet 15 2
umbes 50 maa. Sõlgede ilmumise kriteeriumi on siiski raske rakendada Saaremaa ja Lääne- Eesti puhul, kus sõled ilmusid kalmetesse alles 5.-6. sajandil. 5 Üldiselt jaguneb eelrooma rauaaeg kaheks üsna eriilmeliseks etapiks: Varasel eelrooma rauaajal (500100 ema) jätkub kivikirstkalmete rajamine ja neisse matmine. Ajajärgule on iseloomulikud Ilmandu tüüpi keraamika, Bräcksta tüüpi kaelavõrud ja labidakujulise peaga ehtenõelad. Hilisel eelrooma rauaajal (100 ema50 maa) rajatakse varaseid tarandkalmeid ning ilmuvad väikesed linnused. Esemeline materjal on sellest perioodist hoopis rikkalikum, kui varasemast. Iseloomulikud on rauast ehted (karjasekeppnõelad, käevõrud jm), rauast tööriistad ja relvad, nöör- ja kammornamendiga keraamika. ESEMELINE MATERJAL Eelrooma rauaajale iseloomulik Ilmandu tüüpi keraamika on oma nime saanud Ilmandu kalmest leitud keraamika järgi
informatsiooni saame. Eseme- ja luukillud on puistatud tarandkalme kivide vahele (~10 in). Esmalt tundus, et Rooma rauaajal oli sotsiaalne võrdsustumine, sest mitu inimest on maetud ühte tarandkalmesse. Hiljem aga jõuti järeldusele, et tarandkalmetesse maeti ühiskonna eliit. Kalmeleiud on enamjaolt ehted ringid, rombid, nelinurgad · Ehted Sõled just siis hakkavad levima sõled Kaelavõrud 1,9 kg Peitleiud Alulinna peitleid on (eriti ketassõled), palju oli kasutusel kaaluvad kõige parem: umbes 100-esemeline emailkaunistustega hoburaudsõlgi. pasunkaelavõrud leid Alulinna pühast paigast, nii Eestist on praegu leitud 16, kokku arvatavasti Rooma rauaaegseid kui hilisemaid. maailmas 25 (enamik Põhjamaadest) rituaalses kasutuses Kasutati üle 1000 aasta pühapaigana N 10.12
kuid ka omaette peitleidudena. Kaelavõrudel on pidanud olema mingi eriline tähendus. Nad pole olnud ainult ehted vaid esemed, mida on kantud teatud rituaalide puhul või mis on omanud mingit teatavat jõudu. Kui omasid kaelavõrusid, siis see andis sulle mingit võimu ja vähe. Skandinaavaiast on sellest ajast mõningaid inimesekujuliste jumalate skulptuure, kellel pole riideid seljad, kuid neil on kaelavõrud. Kaali kraatri ühe valli peal on kindlustatud asula, mille leiuaines on enamasti pronksiaegne. Seal pole leide palju, võrreldes Asva või Ridalaga. Seal on mõningaid hilisemaid leide, mis on näiteks Rooma rauaajast. Sealt on leitud 2 hõbedast kaelavõru ja hõbedast spiraalkäevõru. Hõbeehted võivad vabalt viidata sellele, et sel ajal oli Kaali järv tuntud ohverdamiskohana. Kindlustatud asula territooriumil võisid
Taolisi hoburaudsõlgi maailmas 24. Soomes 6, Rootsis 2 , Dnepri keskjooksul 1 ja Eestis 15. Ketassõlgedel on romb, kiirte motiiv, mis seotud päikesekultusega ehk päikeseratas . Ühel ketassõlel lausa haakristi sümbol, geomeetrilised märgid. Neljandal kuni viiendal sajandil ka ristikujulised ripatsid, Rootsis näitab see varast kristluse levikut, aga Eestis on see küsitav. Roomarauaajast esimesed kindlamad aarded: Aaretes oli domineerivad kaelavõrud, pasunotstega(suht rasked, eriti kui seest täidetud). Metsakülast leitu kaalub 1, 6 kilo. Kaelavõru ei saa üle pea panna normaalse suurusega peale, äkki pandi ülikule varajases eas staatuse sümboliga kaela, kandsid kuni surmani? Kaks kaelavõru leitud ka hõbedast, üks Kaali järve kindlustatud asulast. Juminda poolsaarelt Rooma mündiaare. Lätis pandi Roomarauaajal surnutele kaasa. Ehted kohapeal tehtud, kuid algvormid sisse tulnud, roomarauaajal otsekontakt Vistla suudmealaga
Kääpad olid suuremad lõuna pool, neist suurima kõrgus on 10 m ning läbimõõt 50 m. Sellistes kääbastes võis olla väga mitmesuguseid siseehitusi; näiteks kivikirste, puust kambreid ja kirste. Kivikuhjatistes olid sisemised kivikonstruktsioonid tehtud suurematest kividest, kui need, mis moodustasid kuhjatise. Surnud maeti selili, riietatult. Panusteks olid meestel mõõgad, odad, ehtenõelad; naistel pistodad, noad, kaelavõrud, mitmesugused erinevatest materjalidest nõud. Panused haudades vähenevad geograafilises ruumis perifeeria poole liikudes kuni täieliku kadumiseni. Samuti vähenevad panused aja möödudes. Kuni u 1050 aastani eKr oli valitsevaks laibamatus, põletusmatused hakkasid algul levima Taanis ja seejärel mujal. Põletusmatuste tulekuga ei kaasnenud olulist muudatust kalme ehituses, küll aga kaasnes sellega ajapikku hauda kaasa pandud esemete tahtlik rikkumine
Matusesemed on üsna ühekülgsed, peamiselt tööriistu ega relvi eriti ei olnud. Oli palju käevõrusid, klaashelmeid (ka kuldfooliumiga), esemetel on domineeriv geomeetriline stiil. Ilmuvad ka sõled. Kärbis on heinakuhja sisse pandav sõrestik, ketassõled on emailiga kaunistatud ja puha; hoburaudsõled on ka, 24 maailma malmist hoburaudsõlest on 15 Eestist, kuus Soomest, paar Rootsist. Neid sõlgi valmistati ma ei tea kus. Kaelavõrusid on leitud omaette kui ka tarandkalmetes. Kaelavõrud ümber kaela ei mahu.. Alulinnast leiti ka üks peitleid, kus olid mõõgad, kirved, sirbid. Seal on järgmiste sajandite leida kui ka rooma-raua-aja leide. Sinna oli üle 1000 aasta esemeid visatud, siis unustati. Ida-virumaal oli üldse palju asju. Seal on märgata otsekontakte kaugete piirkondadega. Nüüd on kontaktid Skandinaaviaga pea katkenud ja alanud Roomaga. Virumaa elanikel võis olla otsekontakte Vislaga (?). See on ka ajajärk, kus tarandkalmed olid ühtlaselt levinud.
rõivakinnitaja kui ka ehe. Igal sõlel on võib-olla oma lugu olemas. Arheoloogid on neile ka nimesid pannud. Ketassõled on omaette sõlerühm. On ring, mis kindlasti meenutab päikest. Hoburaudsõlgi on teada vaid 25, millest 15 on leitud Eestist, 6 Roostsist, 3 Soomest ja 1 Dnepri jõe keskjooksualalt. Emailkaunistustega ehteid on põhiliselt Rooma rauaajast. Hiljem neid ei olnud. Võib- olla sellepärast, et toormaterjali ei olnud eriti ja siis läks selle tegemise oskus kaduma. Kaelavõrud on huvitavad sellepärast, et neid on avastatud täiesti omaette leidudena, nad on nagu peitvara. Kõige enam on tulnud neid välja Ida-Virumaalt Liimalast 1918. Sealt leiti ärapeidetuna 16 kaelavõru. Teine suur leid tuli Must??? külast, kust leiti ka mitmeid võrusid. Tekib küsimus, miks on kaelavõrusid peidetud. Nende läbimõõt on nii väike, et need ei mahu normaalsele inimesele kaela. Vilsandi saarelt on leitud üks Rooma münt.
Et need uhked kalmed said kuuluda gootidel, sest eurooplaste esivanemaid ei olnud sel ajal üldsegi siin enam ja kui tulid, siis kasutasid luust tööriistu. Surnu on maetud igasse tarandisse sisse, põletatud, seest kaetud väikesemate kividega. Mõned tarbeesemed kaasa. Miks põletati? Et saaks teise maailma jõudes kohe laua taha istuda, süüa ja juua. Pole vaja tööd teha ja võidelda. Umbes 50 emailehet. Oskus läks kaduma. Kaelavõrud, peamiselt Ida-Virumaalt Liimalalt. Miks neid on peidetud? Ja kuidas neid kaela saab panna? Äkki olid ainult rituaalesemed või pandi ainult pähe. 29 13. LOENG Keskmine rauaaeg (keskaeg, rahvasterännuaeg) Põhja – Euroopas kestis rahvasterännuaeg 4. – 6. saj, vendeliaeg 7. – 8. saj. Eestis keskmine rauaaeg 450 - 800, rahvasterännuaeg 450 – 600 ja eelviikingite aeg 600 - 800.
annaabi.ee 
