Maailma usundid (0)

Maailma usundid
5. veebruar 2010
Läbi aegade on kõrgkultuurides eksisteerinud huvi religiooni vastu. HERODOTOS kirjeldab usundeid (Egiptus1, Pärsia). TACITUS kirjeldab germaani usundit. Huvi religiooni vastu säilib ka kristluse vastu. Huvi on eelkõige poleemilist laadi , sest vaieldi mittekristlike usunditega. Esimestel sajanditel pKr on kristlikud kirjanikud pannud kirja palju infot paganlikest usunditest.
Keskajal säilib samuti huvi mittekristlike religioonide vastu. Huvi intensiivistub ristisõdade ajajärgul. XII sajandil hakkab Euroopa haritlaskond tugevalt huvituma islamist. Koraan tõlgitakse ladina keelde. Eurooplased lähevad misjonäridena kaugetesse maadesse, nad kirjutavad samuti kohalikest usunditest.
XV sajandi lõpul / XVI sajandi algul hakatakse rajama asumaid, puutuvad kokku teiste kontinentide religioonidega. Sellega kaasneb misjon , aga kohalikke usundeid kirjeldatakse põhjalikult. Koloniaalsüsteem on usundiloo teket mõjutanud tugevalt.
Teadusliku distsipliinina tekib religiooniteadus 1870. aastatel. Mõningates ülikoolides rajatakse usuteaduskondade juurde eraldi õppetool mittekristlike usundite uurimiseks. Paljud teoloogid olid selliste õppetoolide rajamise vastu isegi liberaalses Hollandis. 1880. aastatel hakatakse neid rajama ka mujale Euroopasse. 19. sajandi lõpp / 20. sajandi algus on religiooniteaduse kujunemise periood. 1919. rajatud Tartu ülikooli asutati kohe religiooniteaduse õppetool. Sellele oldi kohalikul tasandil jällegi väga vastu. Õppetool likvideeriti 1940. aastal. Kuulsaim õppejõud professor UKU MASING (Vana Testament jm). Tänapäeval TARMO KULMAR : esiaja usund , indoeuroopa mütoloogia, põlisameeriklaste kõrgkultuur.
Religiooniteadus

Usundilugu – religiooni ajalugu. Eelduseks on see, et religioon on ajalooline nähtus, ajaloos tekkinud ja ajaloos muutunud. Uurib religiooni kui ühte ajaloolist nähtust, mis on seotud teistega (ühiskonna, kultuuriga jne).

Usundi fenomenoloogia uurib erinevaid religiooni avaldumisvorme (fenomene), näiteks religioosseid ideid (jumala idee), müüte (religioosne jutustus, mis kirjeldab teatud religioosseid sündmusi), toiminguid (ohvrid, palved). Fenomenoloogia püüdleb universaalsuse poole: kirjeldab kindlat fenomeni kõigi religioonide ulatuses ning üritab võrrelda.

Religioonisotsioloogia uurib religiooni seoseid ühiskonnaga. Ka ajalooline religioonisotsioloogia.

Religioonipsühholoogia on veendunud, et religioonis toimib inimese psüühika.

Religioonifilosoofia on kõige vaieldavam distsipliin. See püüab religiooni filosoofiliselt tõlgendada. Teised väidavad, et see võiks olla filosoofia haru.
Religioon on ajaloos tekkinud ja kultuuriga seotud nähtus. Lähenemine religioonile on ajalooline. Uurimismeetodid on nagu ajaloo uurimiselgi. Abiteadused: ajalugu, filoloogia , sotsioloogia, kultuuriteadus (sõna laiemas mõttes) ja psühholoogia, arheoloogia , antropoloogia jne.
religio on ladinakeelne sõna, mille etümoloogiat ei teata. Arvatakse, et see tuleneb verbist rligiare – siduma (inimest jumalaga), teine teooria on sõna religere - tähele panema , hoolima (jumalast, jumalatest). Levinuim definitsioon pärineb CICEROlt: Religioon on inimese kohustus austada jumalaid. Kohustuse mõiste on roomlastele väga iseloomuliku väärtusmõistega. CICERO sõnul on religioon cultus (religio sünonüüm) deorum - jumalate austamine. Roomlased kasutasid sõna mitmuses religiones, sest igal jumalal oli oma religioon.
Kuigi roomlased tegid vahet oma ja teiste religioonide vahel, arvasid nad, et kõik rahvad austavad samu jumalaid, lihtsalt eri nimede all: HERODOTOS Egiptuse, TACITUS germaani jumalaid. Religiosus (f. religiosa) – religioosne, sõna, mida kasutati seoses mingite isikute ja paikadega, näiteks preestrite , keisrite, templitega.
Roomlased kasutasid ka mõistet superstitio ( ebausk ). Tekstides kasutatakse seda hilisemal ajajärgul mõnede religioonide kohta (esialgu Isise kultus , mille vastu Roomas oldi, sest see võis toetada Egiptuse vastupanuliikumist impeeriumile).
Kristlikul ajajärgul võetakse mõiste religio omaks, kasutades seda ka mittekristlike usundite puhul, aga sel juhul mitmuses. Ainsuses kasutatakse seda kristluse kohta. Kristluse kohta kasutatakse erinevaid omadussõnu, et seda teistele usunditele vastandada: nostra religio, AUGUSTINUS : vera religio (tõeline). Üldiselt kasutatakse teiste usundite kohta siiski halvustavaid väljendeid nagu superstitio, idololatria (puuslike teenimine ), secta ( sekt ). Selline keelekasutus säilib kogu keskaja vältel. Varasel uusajal tähistab religio enamasti ristiusku, ka CALVINil ja LUTHERil.
XV- XVII sajandil tihenevad kontaktid teiste usunditega. Üksikutest rahvastest rääkides kasutatakse mõnikord rahva usundi kohta mõistet religio. XVII sajandi II poolel hakatakse kasutama sõna religio kõigi religioonide kohta. Valgustusajal võrdsustatakse kristlus teiste religioonidega.
Religiooniteadus on aru saanud, et teaduslike meetoditega pole võimalik välja selgitada, kas jumal on olemas või mitte.
Mõiste religioon on aja jooksul muutuse läbi teinud. Vanade roomlaste jaoks ei tähendanud religioon kirevat nähtuste kompleksi, mida tänapäeval. Viimasel ajal on vaieldud teemadel , kas võib kardinaalselt erinevaid nähtusi ühe, religiooni mõiste alla. Religioon on tinglik mõiste väga suurele arvule nähtustele, mis võivad ajas ja ruumis paikneda väga lahus ja olla seotud vaid mõtteliselt. Seetõttu polegi ühte tunnustatavat religiooni definitsiooni.
XIX sajandil kirjeldati religiooni kui usku jumalatesse. Seda definitsiooni hakati kritiseerima juba sajandi lõpul, sest tollal hoogustus loodusrahvaste uurimine . Jõuti arusaamale, et eksisteerib ühiskondi, kus austus pole suunatud isikulistele jumalatele, vaid religioosselt austatakse näiteks loomi, taimi ja esivanemate vaime. Selle avastuse tulemusena hakati definitsiooni laiendama. Seetõttu jõuti arusaamani, et religiooni olemuses on üleloomulike jõudude või nähtuste austamisega. Hakati tegema teistlike (usk isikulistesse jumala(te)sse) ja mitteteistlike usundite vahel. Mitteteistlikke usundeid iseloomustavad animism (usk hingedesse, sellesse, et loodusobjektidel ja loomadel on hing), animatism (usk looduse üldisse hingestatusse), totemism (usk sugulussuhetesse loomade või taimedega). Nähtused eksisteerivad enamasti kõrvuti ühe religiooni sees. Sajandivahetusel olid levinud religiooni päritolu teooriad. Nende nähtuste puhul ei saa tegelikkuses tõestada, et üks neist oleks vanem või noorem.
Ka definitsiooni religioon on usk üleloomulikesse nähtustesse on kritiseeritud. Võib öelda, et see on uusaja Euroopa mõtlemise konstruktsioon . Religioon võib olla suunatud ka elavatele loomadele. Religiooniteaduses puudub ka üldtunnustatud jumala definitsioon. Religioon ei pea olema suunatud jumalatele, seega loodi uus definitsioon mõiste kaudu püha/pühadus: religiooni olemus ei peitu jumalausus, vaid teatud pühadusega, mis väljendub kõigis religioonides, mis erineb argisest, kohtumist millegagi, millega kaasnevad emotsioonid . Sageli pole aga ka piir püha ja argise vahel kergesti hoomatav. Vahetegemine kultuuri ja religiooni vahel pole enamiku kultuuride jaoks hoomatav.
JACQUES WAARDENBRG: Religioon on orienteerumissüsteem, mis aitab inimesel maailmas orienteeruda, maailma ja elu mõtestada ja praktiliselt korraldada. On teisi orienteerumissüsteeme (kultuur, filosoofia, teadus), religiooni eripära seisneb aga selles, et religioon kasutab talle omaseid kategooriad ja toimimisviise. Religioon on märkide ja sümbolite süsteem, väljendudes märkides, mis on omavahel seotud, mis annavad üksteisele mõtte ja tähenduse (religioossed mõisted, ideed ja toimingud ). Religioonil on erinevad dimensioonid ja aspektid (komponendid): intellektuaalne dimensioon (õpetus), rituaalne dimensioon (religioossed toimingud), emotsionaalne dimensioon (religioossed tunded), eetiline dimensioon (põhimõtted ja neist tuletatud käitumisnormid), sotsiaalne dimensioon ( institutsioonid , võime luua uusi institutsioone: kogudused , vennaskonnad jne). Religiooni uurimisel peab arvestama kõigi dimensioonidega.
Religioone on püütud liigitada, välja on töötatud erinevaid liigitusi .

Geograafiline põhimõte kontinentide järgi ja piirkondade järgi, et religioonide kaardil orienteeruda. Ei ütle midagi religioonide kohta. Ühes piirkonnas võivad esineda väga erinevad religioonid .

Jaotus kultuuritüübi alusel: kultuur- ja loodusreligioonid. Tänapäeval ei kasutada seda terminoloogiat, vaid see pärineb aegadest, mil rahvad jaotusid kultuuriga ja kultuurita rahvasteks. Tänapäeval arvatakse, et igal rahval on oma kultuur. Hinnangud kõrgema ja madalama kultuuri mõistete kohta on vaieldavad. Kultuuride liigitamine hierarhiasse on olnud totalitaarsete ideoloogiate osa. Religiooniteaduses püütakse vältida halvustavaid mõisteid (paganlus, sektandid, fanaatikud). Inglise keeleruumis on levinud mõiste sekt ja see on kasutuses, saksakeelses on see taunitav . On olemas kõrgkultuuride (kirja ja riiklusega) ja loodusrahvaste (kasutusel saksa kultuuriruumis) ehk traditsionaalsed (inglise kultuuriruum ) usundid. Vahe seisneb religioossete tekstide olemasolul . Islamis tehakse suurt vahet raamaturahvaste ja muude vahel. Egiptuse usundis oli määramatu hulk pühi tekste . On usundeid, kus hulk on kindlaksmääratud, sel puhul kasutatakse mõistet kaanon .

Leviku ulatuse järgi. Rahvuslikud ehk etnilised usundid: järgijaskond piirdub ühe rahva või territooriumiga (Muinas-Egiptuse, Kreeka- Rooma , Mesopotaamia usundid, algselt hinduism , kuid tänaseks on üks osa väljunud etnilistest raamidest). Universaalsed usundid ületavad rahvaste piire , jagunevad kaheks. Kosmopoliitsed usundid on suure järgijate arvuga usundid, mille järgijate hulka kuuluvad erinevad rahvad (Isise kultus Rooma impeeriumis). Maailmausunditeks peetakse usundeid, mille järgijaskond on absoluutselt suurim ( budism , kristlus, islam ).

Kunagi eksisteerinud ja tänapäeval eksisteerivad usundid.

Rajatud ja mitterajatud usundid selle järgi, kas usundil on isikuline rajaja. Rajatud usundi alguses seisneb mingi silmapaistev religioosne isiksus ( Buddha , Kristus). Mitterajatud: Egiptuse usund, juutlus .

Teistlikud ja mitteteistlikud usundid. See jaotus on problemaatiline, sest puudub üldtunnustatud jumala definitsioon.

Monoteism ja polüteism. Vaieldakse, kumb neist on varasem. Neil on ka vahevorme. Religioonides, mis klassikaliselt on monoteistlikud, on nähtud rahvausundi tasandil polüteistlikke jooni (pühakukultus: pühakuid on nimetatud jumalateks).

Grupeerimine religiooni keskse mõiste järgi. Näiteks seaduseusundid juutlus ja islam, kuna seal on väga olulised jumala käsud ja keelud. Kõike neis usundites ei saa siiski taandada käskudele ja keeldudele. Niimoodi võiks religiooni samastada moraaliga, religioonil on aga rohkem dimensioone. Lunastususundi seavad eesmärgid inimese vabastamise millestki , mis teda seob: müsteeriumiusundid (kristlus), budism. Nähtused, millest vabanetakse pole siiski alati võrreldavad.
Kõik usundid on ajas muutunud.

Religioon mängib inimkonna ajaloos suurt rolli. Et mõista kultuuri, ajalugu ja ühiskonda, on oluline mõista religiooni.

Religioon mõjutab inimese otsuseid. Et mõista inimest, tuleks mõista tema religiooni.

Et mõista võõraid kultuure, on oluline mõista rahvaste religioone.

Religiooniteaduse eesmärk on arendada inimeses mõistmist religiooni kui nähtuse kohta. Religiooni järgijatest on levinud negatiivsed kuvandid .

Religiooniteaduse eesmärk peaks olema religioosse sallivuse edendamine.
HONKO , PENTIKÄINEN: Kultuuriantropoloogia (1997) IV peatükk Usuelu
12. veebruar
Mesopotaamia
Mesos potamos kattub põhiliselt tänapäeva Iraagi territooriumiga, kuid selle kultuuri mõjupiirkond on Lähis-Idas ulatuslikum. Teadaolevalt on Mesopotaamia vanim kõrgkultuur. Neoliitikumis hakkasid inimesed tegelema vihmaveepõhise põllumajandusega.
Sumerid tulid arvatavasti 3500 . eKr. On pakutud , et nad tulid Indiast , sest Indias tekib samuti kõrgkultuur Induse tsivilisatsioon . On teada, et Mesopotaamia oli selle piirkonnaga läbikäimises ka hilisemal ajal; neil kõrgkultuuridel on ühised jooned. Teise teooria kohaselt tulid sumerid Kesk- Aasia mägistelt aladelt (sest mäed mängivad pärimuses tähtsat rolli). Sumeritele iseloomulikem ehitisetüüp on tsikuraat , mis hüpoteesi kohaselt on kunstlikud mäed. Paljud rahvad austavad jumalaid mäetippudel, aga Mesopotaamia oli lauskmaa . Paljudes kultuurides on tuntud motiiv , mille kohaselt maailma keskpunktiks on mägi (soomeugri hõimude hulgas ka ilmapuu ): Olympos.
Sumerid leiutasid kiilkirja , mis dešifreeriti XIX sajandil, selle oskajaid on ka Eestis. Sumeri keelt tuntakse tänapäeval hästi, kuid pole suudetud tõestada selle sugulust mõne teise keelega. Keelkondlik kuuluvus on lahtine . Tegemist pole igatahes semiidi keelega.
Sumeris olid iseseisvad linnriigid, igal riigil oma kuningas. Selle koosseisu kuulusid ka ümbritsevad alad. Sumeri linnad olid korrapäraselt planeeritud, veevärgi ja kanalisatsiooniga, müüriga ümbritsetud. Ühtne Sumeri riik tekkis XXIV sajandil, mil Umma kuningas allutas teised riigid. Uue riigi tähtsaim hõim ( semiidid ) kandis nime akad, seetõttu hakati seda nimetama Akadi riigiks. III aastatuhandel sisse rännanud semiidi hõimudest on veel tähtsad babüloonlased ja assüürlased (Assur), kes kõnelesid ja kirjutasid akadi keeles. Palju sumeri tekste on meieni säilinud akadi keelega.
Sumeri ja Mesopotaamia semiidi usundid on väga sarnased, mistõttu võib neid nimetada koos Mesopotaamia usundiks. Tegemist on polüteistliku usunditega. Vaieldavalt iseloomustatakse seda kultusreligioonina, kus esiplaanil pole õpetused, vaid pühad toimingud.
Jumalad
Sumeri keeles dingir, mida kirjas tähistatakse taevatähena. Jumalaid peeti taevasteks ning samastati neid taevakehadega – astraalreligioon. Jumalad võisid elada ka allilmas . Usuti , et iga jumal elab üheaegselt kahes kohas: kas taevas või allilmas ja ka maa peal, templis asuvas kujus.
Kolmekorruseline maailmapilt. Maailm jaguneb ruumiliselt üksteise kohal asetsevatest sfääridest: allilm (surnud ja jumalad), keskmine maailm (inimesed, loomad, jumalad) ja taevas, jumalate asupaik.
Arusaam jumalast oli antropomorfne . Jumalad on inimlikud, sigivad, sõdivad, omavad inimlikke tundeid jne. Jumalad on inimestest tugevamad ja targemad ning surematud. Sumerite arvates nagu ka kreeklaste arvates oli peamiseks erinevuseks inimese ja jumala varem see, et jumal on surematu. Jumal polnud kõikvõimas, surelik võis teda tüssata.
Sõnal dingir puudub sugu, kuid jumalatel on siiski igaühel sugu. Peajumala ümber on õukond, mis koosneb tema sugulastest. Jumalate põhiatribuut oli me, vägi, mille abil nad juhivad maailma käiku.
Igal linnriigil oli oma panteon . Linnriigi domineerides teiste üle sai selle linnriigi jumal peajumalaks. Riikidevahelist võitlust nähti jumalate võitlusena.
XXIV sajandist on pärit vanim jumalate nimekiri, kus on nimetatud mitusada jumalat. Hiljem jumalate arv kasvab, on säilinud nimistu aastast 2000. eKr, kus on nimetatud 2000 erinevat jumalat. Konkreetset infot leidub siiski väikese hulga kohta.
Ühtse riigi kujunedes moodustus ka kultuskeskus Nippur , mille jumalad saavad sumeri peajumalateks: An (taevas) ja õhujumal Enlil (tuule isand ), kellest said teiste jumalate eestseisjad. Jumalad valitsesid erinevaid loodusobjekte, tagades maailmakorra: Nanna kuud, Utu päikest. Oli ka naisjumalaid: merejumalanna Nanše (mere ja kalade emand ). Jumalate austamine oli vajalik, et maailm ei langeks tagasi maailma tekkimise eelse seisundiga , mida kehastas ürgookean, mida ümbritses pimedus.
Jumalad mõjutasid ka üksiku inimese saatust. Neid tuli austada, et tagada nende heatahtlikkust. Sumeritel polnud ühtset kujutlust maailma loomisest, ühtis vaid seisukoht, et maailm loodi ürgainest, ürgookeanist (namma) või siis, et taevas ja maa olid väga tihedalt ühendatud ning lükati üksteisest lahku (sellisel juhul on maailma loojaks Enlil, kes loob ka teised jumalad). Inimesed pidid tekkima maapinnast . On ka müüt, mille kohaselt üks naisjumal lõi inimesed savist.
Jumalate vastutusalad on omavahel ära jagatud. Valitseja saatust otsustavad ühed jumalad, linnriigi oma teised. Jumalaid oli võimalik mõjutada ohvrite ja palvete kaudu.
Maailmakord oli kirja pandud saatusetahvlitele. Pärimuse järgi hiigelsuur koletislik lind Anzu varastas saatusetahvlid, kuid jumalatel õnnestus need tagasi saada.
Kuningat peeti jumala pojaks (sureliku naisega), mõnikord ka armastusjumalanna Inanna meheks. Ülempreestrinnale omistati võimet teada jumalate tahet ja anda seda edasi. Samas oli igaühel suhe jumalaga: isiklik kaitsejumal.
Suhtlemine jumalaga toimib palve kaudu. On säilinud kirju2 jumalatele, mis jäetakse templitesse. Templi rajamine oli kuninga ülesanne. Templi hävitamist peeti suureks katastroofiks, mille käigus jumal hülgab oma elupaiga. Ohverdamine tähendas jumala toitmist ja seda viisid läbi preestrid , kelle hierarhia üksikasjad pole teada, kuid selle tipus seisis ülempreester, kes pidi teada saama jumalate tahte. Seda võisid teada siiski ka tavainimesed, näiteks unenägude ja taevakehade kaudu.
Sumeritel olid ka aastapühad, mida peeti vaid kord aastas. Neist olulisim oli uusaastapüha, mida tuntakse akadikeelsete allikate järgi. Nendega kaasnesid erilised riitused eesotsas püha pulmariitusega, kus jumalat mängis kuningas ja jumalannat preestritar. Rituaal pidi tagama viljakuse.
Üleloomulikke olendeid oli veel: kurjad vaimud, kelle vastu sai kaitsta maagiliste loitsudega.
Usund on orienteeritud siinpoolsele elule. Kuigi eksisteerib ettekujutus teispoolsusest, arvatakse, et seal ei oota miski kedagi. Arvati, et neil, kel on rohkem järeltulija, on allilmas parem elu. Arvati, et inimene läheb allilma koos kehaga . Kui lakkab olemast keha, lakkab olemast ka inimene. Surmakäsitlus oli väga pessimistlik. Surma kardeti tõsiselt.
Semiidi rahvad võtavad sumeri jumalad üle, kuid annavad neile oma nimed.
Utu – Šamaš (päike)
Nanna – Sin
Inanna – Ištar
Akadi ajajärgu jumalate arvu hakati vähendama. Jumalaid hakati sulandama, ühte jumalat erinevate nimede all austama.
Vanimas Babüloonia jumalate nimistus on jumalaid 40. Loomiseepos Enuma Eliš („Kui üleval“, pealkirjastatud eepose esimeste sõnade järgi) kirjeldab loomist Babüloni kaitsejumala Marduki (samastati Jupiteriga) kaudu, kel on 50 erinevat nime. Jumalate üldarvuks annab see eepos 600.
Semiidi usundis vahetusid peajumalad. HAMMURAPI (1792-50) ajal sai peajumalateks jumalate nelik Anu, Enlil (saab järjest enam mägede jumalaks), Ea ( tuulejumal ) ja jumalanna, keda austati erinevate nimede all (peamiselt Ištar). Hiljem muutus oluliseks kolmik: Ištar, Šamaš ja Sin. Seejärel saab kogu Mesopotaamia ainujumalaks Babüloni kaitsejumal Marduk .
Babüloonia ajal hakatakse jumalate puhul nõudma eetilist joont. Moraalinormide rikkumine võrdsustatakse patuga ja seetõttu kardetakse karistusi ja palutakse jumalatelt pattude andeksandmist.
Jumal Marduk loob maailma tapetud jumala kehast: ühest poolest maailma ja teisest taeva. Inimene luuakse teise, tapetud reetliku jumala verest. Sellest tehakse järeldus, et inimene on loomult halb. Selline jumala kehast loodud maailm esineb ka põhja mütoloogias.
Gilgameš on maailma vanim eepos ja tuntuim vanade idamaade eepos. Kuningas Gilgameši kangelasteod surematuse saladuse otsingul . Sumerite arusaamad surmast säilivad semiidi usundis. Gilgameši öeldud lause, mis väljendab Mesopotaamia maailmavaadet : Inimene peab leppima surelikkusega, sest kui jumalad lõid inimese, võtsid nad endale elu ja andsid inimesele surma.
Assüürias hakatakse rõhutama, et kuningas peab hoolitsema oma rahva, eriti leskede ja orbude eest. See ilmneb ka uusaastapüha rituaalis, kus kuningas pidi pattu kahetsema: kuningas on templi ees põlvili ja teda piitsutatakse. Dramatiseeriti ka loomiseepos, mis pidi tagama maailmakorra püsimise. Babüloonia ja Assüüria kuningad ei pidanud end jumalaiks ega rõhutanud oma jumalikku päritolu. Kultuses ei toimu olulisi muudatusi, säilib igapäevane ohverdamine, põhiline ohvriloom on lammas. Suurem osa süüakse ära, maksa järgi ennustatakse, inimohvri kohta andmed puuduvad. Preestrid teenisid meesjumalaid, naised jumalannasid. Ištari templiprostituudis.
Säilib ka usk inimese ja jumala vahepealsetesse olenditesse ( deemonid ), kes spetsialiseerusid erinevatele haigustele. Haigusi võisid saata ka nõiad või jumalad. On ka head vaimud: kaitsevaim Lamassu , lõvi peaga kotkas.
Mesopotaamia usund püsis elava usundina III-IV sajandini pKr. Otsest tütarreligiooni pole, kuid mõjusid on Vanas Testamendis (veeuputus). Hellenismiajastul õppisid kreeklased tundma Mesopotaamias. Kreeklaste hulgas muutub väga oluliseks astraalreligioon. Eriti kuulsaks muutub päikesejumal. Selle kaasnähe on astroloogia , mille esimese kooli rajas Babüloni mees BEROSSOS.
Ekstreemne pan-babülonismi teooria seletab, et Mesopotaamia on tsivilisatsiooni häll ja kõik muud kultuurid on sellele taandatavad.
Näiteks reinkarnatsiooniteooriat arvati pärinevat XIX sajandil Indiast, kuid hiljem saadi teada, et teooriat võib leida isegi loodusrahvaste seast, kes pole kunagi Indiaga seotud.
Muinasaja kirjanduse antoloogia:
Babüloonia loomiseepos
Ištari laskumine manalasse
Etana eepos
Adapa müüt
Gilgameši eepos
26. veebruar
India budism
Budismi lühikene ajalugu EDVARD KONZE
LINNART MÄLL Budismi pühad raamatud I, II ja III
Loomingu raamatukogu nr 77 Hammopaada
Ajalooline Buddha ja legend lähevad suuresti lahku. Paljudes budistlikes riikides on olemas paralleelkalender: aastad pärast Buddhat (VII-VI sajandi aastaarvud eKr). Ajalooline Buddha on Buddha 2. Pakutud on neli võimalikku dateeringul.
Buddha elas ja tegutses Gangese jõe orus. Buddha isa on väikse šakya hõimust pärit. Ta sündis paigas nimega Lumbini. Ema suri 8 päeva pärast sünnitust. Isale ennustati, et Buddhast saab suur tark või valitseja, isa hoidis ta eemale maiste kannatuste nägemisest. Isa võttis talle 16-aastaselt (täiskasvanud inimene, keskmine eluiga oli 35) naise. Levinud olid sugulasabielud. 29-aastaselt nägi Buddha legendi kohaselt linnas kepiga vanainimest, surnut ja askeeti, kes naeratas. Ta hakkas ise askeediks, lahkus kodunt oma poja sündimise ööl. Olevat söönud ühe riisitera päevas. Tal oli viis õpilast. Ta sai ühel hetkel aru, et nälgimine ei vii kuhugi . Ta sõi kõhu täis ja pesi end puhtaks. Ta istus Bodhagayas ühe puu alla ja 49 ööpäeva pärast olevat kirgastunud. Legendi kohaselt olevat teda kiusanud ka surmajumal . Kirgastudes sai temast Buddha (kirgastunu, virgunu, enne oli Siddharta Gautama) Pärast kirgastumist otsis oma õpilased üles ja pidas neile jutluse, pani liikuma dharma -ratta, mis on kaheksa kodaraga ratas. Jutluse pidas ta Sarnathis. Õpilastest said uue budistliku kogukonna, mungavennaskonna liikmed (sangha – kogudus ). Buddha kirgastus 40-aastaselt, suri 88-aastaselt. Ülejäänud elu jutlustas ta, asutas mungakogudusi. Kolm budistlikku kalliskivi: buddha, dharma, sangha.
Õpetus. Buddha vormistas oma õpetuse ravimiretsepti meenutavana: sümptom, diagnoos , prognoos, ravi. Dharma seisneb neljas üllas tões:

Kõigi olendite maine eksistents on kannatus ( duhkha – vilets riisitoit, vastand sukha). Ka õnnehetked on kannatus, sest inimene teab, et ühel hetkel need lõppevad. Kannatus on ka lahusolek millestki meeldivast.

Kannatusel on konkreetne põhjus, trsna – janu, tungid , ihad.

Prognoos: lakkamine on võimalik. On võimalik, et elujanu lakkab, siis lakkavad ka kannatused.

Nirvana ärapuhumine, lakkamine. Suurimaks kannatuseks on pidev taassünd. Nirvana on totaalne surm.
Nirvana saavutamiseks on vaja kaheksaosalist teed, mis tähendab budismi tõdede aktsepteerimist, maailmavaates budismiga kohanemises, mediteerimist (oma mõtete analüüs, keskendumine ).
Viis esimest reeglit kehtisid kõigile budistidele, viis järgmist ainult munkadele. Tänapäeval on munkadel 227 ja nunnadel 311 reeglit. Buddha polnud naiste suhtes positiivselt meelestatud.
Reeglid

Hoiduda igasugusest (füüsilisest, vaimsest, verbaalsest) vägivallast.

Mitte võtta seda, mida pole antud.

Hoiduda mittevooruslikust seksuaalkäitumisest. Seda on erinevates maades erinevalt mõistetud.

Mitte kõnelda seda, mis pole tõde (tõe mittekõnelemine).

Mitte tarvitada meelt tumestavaid aineid. Ka siin on erinevat käsitlust. Mõningates maades on keelatud juua teed. Tiibetis juuakse riisiviina.

Ei tohi süüa pärast keskpäeva.

Ei tohi osa võtta audiovisuaalsetest lõbustustest.

Ei tohi kanda kaunistusi, parfüüme, ehteid .

Ei tohi magada ega istuda pehmetel asemetel.

Ei tohi omada kulda ja hõbedat. Budistlikud mungad ei puuduta raha käega.
Sangha on äärmiselt oluline ja innovaatiline leiutis , mis on mõjutanud suuresti Aasia ajalugu. Buddha-aegse India olukord mõjutas selle sündi. Umbes 1000 aastat varem alistasid aarialased kohalikud hõimud ja lõid rea kohalikke kuningriike. 2500-500 eKr olid aarialased liikuv rahvas, peatumine aga tekitas ühiskondlikku stressi. VII-VI sajandil eKr tekkis filosoofilis-askeetlike liikumiste buum , mille tekkepõhjuseks ongi ühiskondlike liikumiste puudumine.
Buddha koguduses on konsensusdemokraatia printsiip. Kogudusest väljaheitmise põhjuseks võib olla tegelemine poliitikaga. Kogudus ei tegele poliitikaga. Kogudus pole sotsiaalhoolekandeasutus. Mungakogudusse ei võeta vastu vigaseid ja haigeid.
Budismi järgi olemas midagi reaalset. Kõik on an- atman (minatu), millelgi pole nime.
Ahimsa – vägivallatus, mittetapmine. Budism nõuab absoluutset patsifismi. Patsifismis võib minna jaburuseni näiteks džainismis, kus mungad kannavad valget rüüd, mõned käivad alasti. Sellistesse äärmustesse budism ei lähe. Siiski tuleb hoiduda vägivallast.
Buddhal ei läinud elus kuigi hästi. Tema sugulane arvab , et ta peaks juba vanaduse pärast kõrvale astuma . Devadatta tegi Buddhale kolm tapmiskatset. Budistid usuvad, et ta on viimane olend , kes kirgastub.
Buddha õpilaste seas on kõige rohkem kaupmehi, preestreid ja valitsejaid suhteliselt vähe.
Tema elu lõppeb suhteliselt õnnetult. Jäänud vihmaperioodi ajaks kloostrisse jõudmisega hiljaks , sööb midagi sobimatut sepa juures, saab düsenteeria, jõuab Kusinagarasse, kus ta läheb nirvanasse. See on parinirvana, pikendatud nirvana. Esimene asi, mis saabub, on paanika.
Toimub esimene mungakogu. Buddhale korraldatakse matused. Valitakse põletamine, edaspidi põletatakse kõik India kultuuris. Järgneb kondivaidlus. Kondid jagatakse kaheksasse ossa. Nende peale tekivad stupad.
Buddha surma järel on vaja korrata ka õpetust. Kirja ei pandud midagi. Püha pole kirjapandud tekst, vaid etteloetud tekst. Kaks meest, kes meeles peavad, on Buddha saatja ANAMDA, UPALI. Keeleks valitakse mitte kõrgkirjanduslik keel, vaid rahvakeel.
II mungakogu toimub sadakond aastat hiljem. Tekkinud on vaidlused kloostrireeglistiku teemal. Juba tekib väike lõhe:

• Hinayana levib Nepaali kaudu Tiibetisse, Hiinasse, Jaapanisse , Mongooliasse, Põhja-Vietnami. Hinayana- monarhia on Tai. Kõrgeim ideaal budismis on arhat, seda staatust ei saa kaotada.
  
• Mahayana kujuneb iseseisva suunana välja I sajandil pKr. Usub, et Buddha oli jumal. Mahayana-monarhia on Bhutan. Väidab, et arhat pole igavene . Ideaal on boddhisatva, olend, kes on võimeline kirgastama.
  

Vaieldi, kas Buddha oli inimene, kes sai hakkama imelise teoga või oli algusest peale jumalus . Vaieldi, mis on kõrgeim ideaal.
Kaks peamist suunda: üks, mis väidab, et kõigi asjade olemus on tühjus; teine arutleb selle üle, kas illusioon on kollektiivne või individuaalne.
Mahayana kaugem edasiarendus on tantristlik budism ( tantrism on hinduistlik vool). Hinduistlik askees toetub Šiva kultusele. Küsimus on, kas piisab maskuliinse energia kogumisest või on vaja ka feminiinset.
India budism - VI sajandist eKr aastani 1202
ASHOKA asub levitama budismi. Ise tegutseb Nepaalis, saadab misjonäre Sri Lankale, Kashmiri, tõenäoliselt ka Birmasse. Nepaalist levib VI-VII sajandil Tiibetisse. Kagu- Aasiasse levib Sri Lankale. Hiina annab budismi Koreale, see Jaapanile, Tiibet XVI sajandil Mongooliale.
5. märts
Hinduism
Rigveda hümnid
Bhagavadgita (laul auväärsele)
Tegemist on religiooniga, mis on etnosest ja kultuurist lahutamatu . Tõeline hindu on sündinud kastisüsteemi, see on võimalik ainult Indias. Harekrishna’d ainult mängivad religiooni. Hinduismis pole kunagi olnud riigireligiooni probleeme. Usuvabadus on üks India vabaduste alustalasid. III sajandil eKr sõnastas India keiser religioosse vabaduse: kedagi ei tohi religiooni pärast taga kiusata , tõenäoliselt maailma ajaloos esmakordselt selline sõnastus.
India valitsuse juures töötab riigiastroloog, hinduistlik ametnik , kes teatab , millal on õige hetk mingeid otsuseid vastu võtta. Isegi Tiibetis oli 1959 . aastani alles riigiastroloog ja tegutseb siiani eksiilvalitsuses. Moslemid vallutasid Põhja-India XI-XII sajandil, Lõuna-India XIV ja XVII sajandil. Nemadki pidid tunnistama, et islam on Indias üks paljudest religioonidest.
Budiste on India elanikkonnast 0,8 % (vastupidiselt levinud valearvamusele), džainiste 0,4 %, sikhe 2%, kristlasi 2%, moslemeid 12-13 %, hinduiste 80-81 %. Indias elab ka vähemuskogukondadena parse (zoroastriste), juute , Püha Tooma järgijaid, animiste.
India on väga paljude religioonide sünnimaa.
sruti – sanskriti k kuuldu, ilmutus, vahetult jumalatelt kuuldud tõed, mille kuulja on otseselt avaldanud.
Selle vastand on smrti, mälestus, traditsioon, vahendatud informatsioon. Sinna kuulub ka puhtalt väljamõeldud tekste.
1500/1200 – 600/500 eKr 4 veedat: Rgveda, Atharvaveda, Yajurveda, Samaveda. Tekst muutub pühaks, kui teda ette kanda.
Rgveda tekstid on grammatiliselt keerulised, kuid sisu poolest mitte.
Atharvaveda sisaldab loitse.
Yajurveda kirjeldab ohvriteenistusi valdavalt proosas , neid, mille juures Rgveda tekste loetakse.
Samaveda sisaldab värsse järjestuses, millises neid oli vaja ohvritel kasutada.
Tekkisid tekstid brahmana’d (preestrite kommentaarid, mis suudavad läbi viia religioosse mõttemuutuse: olulised pole jumalused , vaid neile ohverdavad preestrid, sest kui ohvriteenistus õigeid reegleid järgides läbi viia, peavad jumalad tegema nii nagu inimene tahab), aranyaka’d ja upamisad’id.
Brahmana - preestrite kommentaarid, mis suudavad läbi viia religioosse mõttemuutuse: olulised pole jumalused, vaid neile ohverdavad preestrid, sest kui ohvriteenistus õigeid reegleid järgides läbi viia, peavad jumalad tegema nii nagu inimene tahab. Annab aluse preestrite seisuse eelisolukorrale.
Aranyaka – metsaaskeedid
Upamisad’id pärinevad 1000 filosoofi ajast. Muudavad religiooni seestpoolt, sarnaneb lääne reformatsiooni puhul jesuiitide orduga. Enamik olulisi ideid hinduismi filosoofiast pärineb sealt.
Sutra kirjandusest hakkab sündima india teadus. Veedade tarkus viidi uuele tasandile , räägitakse astroloogiast, matemaatikast jne.
Bhagavadgita kuulub eeposse, kuid oma tähtsuselt kuulub pühade tekstide hulka.
Põhiteesid

• Igas indiviidis on osake absoluudist ( brahman ). Isikustatud loojajumal on Brahma . Absoluudi osa atman (seda võiks tõlkida mina) on igal pool. Probleem seisneb selles, et atman’id arvavad , et nad on iseseisvad ja pole aru saanud, et nad on osakesed absoluudist. Vabanemine ( moksa ) saabub siis, kui neile tuleb see mõistmine.
  
• Nii budismil kui ka upamisad’idel on vägivallatuse motiiv. Kui budismil on see eetiliseks eesmärgiks, on viimastel see rohkem soovituslik. Pole eetilisi keelde, ainult konstateeritakse halbade tegude halbu tagajärgi. Propageeritakse passiivsust, mitte häid tegusid.
  
• Samsara nagu budismiski, mingis mõttes reinkarnatsioon
  
• Karman – nähtus, et igal tagajärjel on põhjus minevikus.
  

Kastisüsteem on India ühiskonna põhiline alustala. See on kirjutatud religiooni sisse, kujunenud koos religiooniga. See tekkis tõenäoliselt, sest aarialased alistasid kohalikud ja need tuli lahterdada kuhugi kategooriasse. Ühiskonnakord on püramiidikujuline.
Brahmana – preestrid, ainsad kirjaoskajad, kirja kui sellist siiski pole. Rigveda loodi II aastatuhandel eKr, esimene Rigveda käsikiri pannakse kirja XV sajandil pKr! Brahman on sisuliselt jumal, nad on loodud ürggigandi suust , kõiges privilegeeritud, kõige hullem karistus neile väljasaatmine
Ksatriya - sõdalased, valitsejad , ühiskonna kaitsjad
Vaisya (loodud puusadest) – ühiskonna taastootjad
Sudra (jalgadest) – alistatud orjarahvas. Teatud ametid seotakse rituaalse ebapuhtusega (nt teatud metallid).
Arya – üllas, aadellik, ingellik
Dasa/daysu – ori/röövel
Varna – värv. Kastisüsteem baseerub rassilisel diskrimineerimisel.
Aarialased jõudsid Lõuna- Indiasse , kus elasid australoidide rassi esindajad: keskaja algul tekkisid kastitud, veel madalamad. Seaduse järgi tohtisid liikuda ainult öösiti, sest nende vari ei tohtinud langeda kuhugi, mis oli seotud aarialastega. Nende töö oli inimeste hukkamine ja laipade korjamine. Pühatekstide järgi on nad kuskil koera ja vagla vahel.
Tänapäevases Indias kastisüsteemi ametlikult ei eksisteeri. Viimane rahvaloendus siiski luges neid üle. Sõna kast ei tohi kasutada. Kastituid nimetatakse scheduled, sudra’sid OBC. Tänapäevases Indias on neid kahte klassi 75%. Traditsioon on nii tugev, et tänapäeval kestab kastitraditsioon edasi.
1947. oli erinevaid ameteid (jati) umbes 300.
Mida ajaloos edasi, seda rohkem kinnistub kastisüsteem (alguses oli võimalik liikuda), lõplikult moslemite vallutuse ajal. Kinnistus ka naiste vilets olukord.
Ette on nähtud tõelise aarialase elufaasid (asrama). Ideaalis peaksid tõelised kõrgemad isid läbima 4 faasi:

Brahma õpilase faas: teenib ja õpib õpetaja juures.

Saab perekonnainimeseks, peab ühiskonda ülal. Saab toetust majaperemehe käest.

Kui pojad on täiskasvanud, läheb isa metsa ära ja jagab vara poegade vahel. Elab metsas askeedina (asrama tähendab ka eraklat).

Hakkab rändaskeediks, võtab kõike, mida leiab, ei peatu kunagi, klassikaliste tekstide järgi läheb kirdesse, kuni kukub .
Ühiskond puhastub seega ise. Algselt ei tohtinud vaisya’d selliseid „privileege“ omada.
Dharma on universaalne kohustus.
Svadharma on kastikohustus, mis annab reeglid kindlas kastis või ametis olemiseks. Svadharma järgimine on olulisem kui dharma järgimine. Seega on ühiskonna kaitse kohustus sõjameestele olulisem kui vägivallatuse printsiip.
Sa ei tea kunagi, miks svadharma on olulisem dharma’st, kuid äkki võib olla tegu korra võitlusega kaose vastu.
Hinduismis on polüteistlik maailmapilt. Rigvedas on tendents kirjeldada igat jumalat kui kõige kõrgemat ( monism ).
Igal gurul on oma kirjeldus moksasse jõudmisest. Kõige olulisem selleks on pühendumine (bhakti), mis on üldse religioonis olulisemaid aspekte, pärineb siiski mitteaarialastelt. Et jõuda moksasse, tuleks valida üks jumalus ja kummardada teda kui ülimat. Põhiliselt preestrite propaganda tulemusena tekib jumaluste triaad : Brahma, Visnu ja Šiva. Pühades tekstides esineb neist ainult Visnu, kes on seal tähtsusetu pastoraaljumal.
Halb jumal on Rudra (punane). Selleks, et teda mitte solvata, mõeldakse eufemistlik nimetus Šiva (leebe, taltsas). Teda kummardati, et ta ei teeks viga.
Brahma on loojajumal, isikustatud absoluudi üks versioon , teda üldiselt ei kummardata, sest teda pole mõtet paluda . Indias on ainult 11 Brahma templit.
Kõik ülejäänud jumalused taandatakse Visnu ja Šiva või nende naiste kehastuseks. Visnu on õpetatuse jumal, tema ülesanne on maailma säilitada. Šiva tähtsaim funktsioon on positiivne hävitamine, ta on tantsijate askeetide jumal.
Hinduism lubab inimestel järgida arvukaid elu eesmärke.

• Moksa on kõigi eesmärk, kuid põhieesmärgina nähakse ainult usumeestel. Aktsepteeritakse ka teisi eesmärke:
  
• Dharma on seadusekuulekus, kõigi kohustuste, religioossete ja juriidiliste järgimine.
  
• Artha (eesmärk, siht) on raha ja poliitiline võim. Raha kogumine ja rikkuse hankimine .
  
• Kama on elunautimine .
  

Krisna on üks paljudest Visnu kehastustest. Visnu ametlike avataride hulka kuulub ka Buddha, aga ka Jeesus Kristus.
12. märts
Jaapani religioonid
Shukyo on sõna, mida Jaapanis kasutatakse religiooni kohta. Hakkas laiemalt levima alles XX sajandi algul. Sellega kaasnes hulk läänest tulnud arusaamadega religioonist. Jaapanis pole kunagi religiooni nii jäigalt mõistetud, mistõttu see sõna tekitab vastuolulisi tundeid.
Mu shukyo – mittereligioosne. Jääb mulje, et 70% jaapanlastest pole religiooniga seotud. Religioon seostub neile mingi koolkonna, sekti või õpetusega. Kui neilt aga küsida, kas on oluline tajuda maailma hingestatult, siis vastavad jaatavalt.
AMA TOSHIMAKO: jaapanlased teevad olulist vahet loodud ja looduslikel religioonidel.
Looduslik religioon on külaühiskonna põhine, loodud ( social ) religioonis on mingisugune agenda teatud inimestel või inimrühmal: doktriin on olulisem kui suhe religioossete objektidega. Jaapanlastele on tähtsam loomulik religioon.
Bukkyo – Buddha õpetus
Shinto (jumalate tee) sees on palju konfliktsust, erinevate maailmavaadete kokkusulamist, seetõttu on seda raske määratleda.
Tähtis on ühisosa nähtuste vahel, näiteks inimese ja kivi. Kõik erinevad asjad suhtestuvad mingite ühisliikumiste vahel. Kõik asjad on omavahel kuidagi ühendatud.
Iga eluala esindajal on oma jumal ja iga praktika esindajal on oma jumal.
Puu sümbol on seotud ökosüsteemiga. Jaapan on mägede vahel olevate sügavate orgudega maa. Inimene võis elada ühes orus täielikus eraldatuses. Ühe oru piires püüti oma looduslikku keskkonda mõtestada. Vett jagavad jumalad, vesi jõuab alla meieni tänu suurtele seedrimetsadele. Puud on kohad, kus saab kontakteeruda mäejumalatega. All orus on kohalikud jumalad, kes tagavad viljakuse jm.
Jaapan on väga erineva kliimaga põhjas ja lõunas.
Esimene maailma loomise müüte ja kohalikke tavasid sisaldav kogumik:
Kui jaapanlane kuuleb, et Buddha loomus on igal inimeses, arvab ta, et on vaja Buddhaga kontakti, et ta puhastaks inimhinge.
Tsumi on puhtuse puudumine, erineb pisut patust. Süü on alati ka kehaline.
794. aastal hakkab budism Jaapanis edu võitma. Singon ja Tendai on kaks olulist koolkonda . Singon on esoteeriline ja Tendai eksoteeriline. Buddhaga tuleb kontakti saada eriliste psühhofüüsiliste praktikate abil. Buddha väljendub võnkumiste kaudu. Inimene peab häälestama oma meelt, et tunda läbi fenomenide nende tegelikku olemust. Kõik fenomenid on oma olemuselt tühjad. Kesktee on pidama jäämine. Neil oli seetõttu selline praktika nagu shikan: kesktee leidmine ja asjade olemuse taipamine saavutatakse vaikse istuva meditatsiooni abil.
Mappo­-ajastu on lõpuajastu, kus pole võimalik korraliku budistina praktiseerida budismi, vaid tuleb ümber sündida kuskil Buddha väljadel. Amida-Buddha suutis päästa kõik olendid, kes lausuvad: Kiidetud olgu Amidha-Buddha!
Zen­-budismi kuulsaim õpetaja on DOGEN. Mida kauem istuda ja mõtiskleda, seda lähemale tõele jõutakse. Jaapani kuulsaim religioosne mõtleja üldse. Kui sa istud , oled juba Buddha.
Vikerkaar 1-2/2003: BANKEI
Eesti Entsüklopeediakirjastus: Maailma usundid (Jaapani usundid)
19. märts
Urmas Nõmmik
Judaism
Tähtsaim alusdokument on Vana Testament. Judaism on üks kolmest aabrahamlikust usundist. Kõik kolm usundit tunnistavad pühakirjana ühte teksti: judaism Vana Testamenti, kristlus Vana ja Uut testamenti, islam koraani. Kõik tunnistavad üht jumalat, kelle kõrval pole teisi.
Vana Testament on raamatute kogumik. See mõiste lähtub kristlikust kõnepruugist ja kontekstist. On kirjutatud heebrea keeles, kolmes raamatus ka aramea keeles. Heebrea keelt kirjutatakse hõlpsas kvadraatkirjas. Iisraelis räägitakse tänapäeval uusheebrea keelt, Vana Testament on kirjutatud vanaheebrea keeles. Tähestik ja sõnad on sarnased, grammatika on erinev. Jidiši keel on keskaja lõpus Ida-Euroopas tekkinud juudi keel, aga tegelikult on tegemist saksa dialektiga.
Sõna kaanon tuleb kreeka keelest ja tähendab pilliroogu (sirge tee valimine).
Heebrea kaanonis on 39 raamatut teatud järjekorras.
Kreeka kaanon on III sajandil eKr alguse saanud VT tõlketraditsioon, mis on tänapäevaks saanud kreekakeelse piibli kuju: Seitsekümmend. Kui tekkis piisav hulk juute, kelle emakeel oli kreeka keel, oli nende jaoks raske mõista heebrea piiblit . Legendi kohaselt valiti välja 72 kirjatundjat, kes suleti Aleksandrias igaüks oma ruumi ja tõlkisid omaette piiblit. Nad olevat piibli kõik ühtemoodi tõlkinud. Tulemuseks on omaette traditsiooniline kreekakeelne piiblitõlge, kus raamatud on teises järjekorras, neid on rohkem kui 39, ka nende kuju on teistsugune.
Eesti piiblid on tõlgitud reeglina heebreakeelsetest piiblitest. Vene õigeusu piiblid on tõlgitud kreeka kaanonitest.
Apokrüüfid on raamatud, mis kuuluvad kreeka kaanonisse, aga mitte heebrea kaanonisse.
Eesti piiblitõlked
Viimati tehti VT tõlge eesti keelde aastal 1968. (kogu piibel) Välis-Eestis. Ilmselt on kõige levinum piibel Eestis. 1997. aasta väljaanne on samuti 1968. aasta VT parandatud väljaanne: parandused polnud väga sisulised , eesti keelt kaasajastati.
Aastatel 1938-40 anti välja Suur Piibel (juubelipiibel). Ka see pole täiesti uus tõlge. Uku Masing tõlkis VT luuleosad uuesti. Faksiimileväljaanne aastast 1989 Soomes
Heebrea piibli tõlge on keeruline, sest tekst on kirja pandud rohkem kui 2000 aastat tagasi kultuuriruumis, mida enam pole. Vello Salo on tõlkinud psalmid ja Ülemlaulu.
Heebrea piibel koosneb 39 raamatust. Toora (heebr k õpetus) on kõigi juutide jaoks mõõtuandvaim raamatute kogumik heebrea piibli sees: 5 Moosese raamatut, sest traditsioon omistab need teosed Moosesele. Tegelikkuses on kirjutajaid väga palju, raamatud on väga pika aja jooksul tekkinud. Raamatuid kirjutati ainult häda korral. Kirjatundjaid oli 2 %. Ühe raamatu kirjutamine võis kesta 500-600 aastat. Moosese raamatuid kirjutati VIII-II sajanditel eKr. Pühakiri oli avatud suurus, sinna lisati pidevalt uut teksti, sest seni kirjutatu vajas kommentaare, selgitusi kaasaegsetele.
Juudi traditsioonis on viie raamatu pealkirjad seotud raamatute esimeste sõnadega.
Kreekakeelsed Moosese raamatute nimed
Genesis – sündimine
Exodos – väljaminek
Levitikon – leviitide (Jeruusalemma templipreestrid) raamat
Aritmoi – loendused
Deuteronominon – teine seadus (Mooses loeb käske ette teist korda)
Ladinapäraselt: Genesis, Exodus, Leviticus, Numeri, Deutronomius
Kristlikus kontekstis on see saanud nime käsuseadus. Kristlased arvavad, et inimene pole võimeline käske (613) täitma, mistõttu Kristus pidi inimesed lunastama. Juudid arvavad, et neid käske on võimalik täita.
Ei tohi süüa ühegi elusolendi verd, sest veri kuulub Jumalale .
Liha ja piima ei tohi korraga süüa, neid ei tohi kokku panna.
Dekaloog (deka logos – kümme sõna) ehk kümme käsku. Traditsiooniliselt eristatakse privileegiõigust ja sotsiaalset õigust.
Privileegiõigus. Ei tohi olla muid jumalaid Jahve kõrval. Üks jumal võtab endale privileegi olla ainus jumal.
VT teist osa nimetatakse Prohvetid . Sinna on koondatud suur hulk raamatuid: Joosua, Kohtumõistjad, 2 Saamueli raamatut, 2 Kuningate raamatut, 15 prohvetite raamatut (Jesaja, Jeremija ja Hesekiel on suured prohvetid). Varasemad Prohvetid on kirjutatud proosavormis , hilisemad luulevormis.
Esimene prohvet on Mooses. Tähtsaim sündmus on Egiptusest väljaränd, järgmisena kuningriigi loomine, kuningate Taaveti ja Saalomoni aeg, mida kirjeldatakse Saamueli ja Kuningate raamatutes.
Piibliajalugu ja teaduslik ajalugu
Sabat algab reede õhtul päikeseloojanguga ja lõppeb laupäeva õhtu päikeseloojanguga.
Viimane osa kannab nime Kirjad.
Psalmid (heebrea keeles Kiitused). Kõik 150 laulu pole kaugeltki Taaveti kirjutatud.
Õpetussõnad on tuntud vanasõnad (Kes teisele auku kaevab ...)
Ülemlaul on 8 ptk ilmalikku armastusluulet, kus ei mainita jumalat.
Koguja
Nutulaulud
Ester , Rutt
Taanieli raamat. Taaniel polnud prohvet, tegemist on apokalüptilise kirjandusega.
Esra, Nehemja ja Ajaraamatud.
Põhiline

• Põhimõte, et on ainult üks jumal. Jehoova on suurimaid kultuuriloolisi eksitusi läbi aegade, seda omistatakse varastele kirikuisadele. JHWH
  
• Kogu maailm on jumala loodud.
  
• Jumal on enda jaoks välja valinud Iisraeli rahva ja teinud temaga lepingu. Jumal hoiab Iisraeli rahvast.
  

Iiobi raamat on skeptiline raamat.
9. aprill
Helen Geršman
Islam
Noorim aabrahamlikest usunditest. Rajamise aastaks arvatakse 622.
Islam - ar k allumine
Jumal on Allah (al + ilah )
ilah – jumal
Moslem, muslim – see inimene, kes allub
Muhameedlane on paralleel sõnale kristlane .
MUHAMED/ MUHAMMAD (570-632) on lihtsalt inimene, kelle Jumal on välja valinud ja andnud talle ilmutuse.
Traditsiooniline elulugu
Sündis Quarayš’i hõimu. Hõim oli tähtis, sest hõimusuhted olid tähtsad, üksindus tähendas kõrbes surma. Tegemist oli jõuka hõimuga Meka linnas. Kaaba kivi juurde, mille olevat rajanud Aabraham, toimusid palverännud juba enne islamit. Quarayš’i hõim valvas palverännakuid. Kaaba arvatakse olevat meteoriit. Legendi järgi oli alguses valge, muutus mustaks puudutavate inimeste pattudest.
MUHAMED tõusis ajaloo areenile aastal 610, mil ta sai esimese ilmutuse, mis on ka koraanis. M. pidi aeg-ajalt eralduma Meka kogukonnast (tal olevat ka langetõvehood), et mõtiskleda ja paastuda. Talle ilmus peaingel Gabriel (Jibril), kelle Allah saatis.
M. oli abielus endast 25 aastat vanema, väga rikka naise KHADIJAga, kes tegi ise M.-le abieluettepaneku, kuna talle meeldis M. kõneoskus. Kui M. rääkis ilmutusest naisele, viimane läks oma sugulase juurde, kes olevat hanif, võis olla ka kristlik munk .
Araabia poolsaarel olid tollal ka juudid, kristlaste , polüteistlike ning traditsioonilise usu järgijad. Valdavaks oli juba tollal saanud siiski monoteism. Hanif – ainujumala tunnistaja, kuid mitte ühegi konkreetse usu järgija.
M. võttis vastu pakkumise hõimuvalitsejatelt, kes lubavad kummardada Allahit, kui M. tunnistab nende kolme jumalat. M. sai uue ilmutuse, mis keelas tal nõnda talitada.
Ühiskondlikud muudatused. Enam polnud tähtis ustavus hõimule, vaid ustavus teistele moslemitele.
618. aastal suri M. onu ja M. jäi sisuliselt üksi.
622. aastal põgenes M. Mekast Mediinasse. Viimase juhid olid salaja lubanud M.-le võimu Mediinas, kus polnud erinevate kogukondade vahelised suhted (araablased ja juudid) korras. M. imetles judaismi: paljud legendid ja jutustused koraanis kattuvad Vana Testamendiga. Koraani jutustused on variatsioonid Vana Testamendi kaanonitest. Mediinas saavutas M. oma poliitikaga teatavat edu, järjest rohkem inimesi pöördub islamisse .
630. aastal kehtestus M. võim ka Mekas (reetmise läbi). 632. ta suri. Aastani 632 kestis ideaalne ajastu, mil valitses prohvet M. Ta ei jätnud aga teadet, kes võinuks olla tema järglane. Uuriti ilmutusi, pandi kirja, mida M. oli teinud ja öelnud.
Islami pühakiri on koraan (Qu’ran – lugemine). Jaguneb suura ’ deks (peatükk), need omakorda ajat’ideks (värsiridadeks).
Ilmutustes räägib Jumal Allah esimeses isikus . Need on koraanis järjestatud mahu järjekorras, v. a. esimene: al-fatiha (esimene suurem), mis toimib nagu Meie Isa palve.
Kanoniseeritud kujul koguti koraan aastateks 651-6. Võimu pärast oldi võideldud juba mõnikümmend aastat.
Hadith on ahel, mis viib loo tagasi tunnistajani, kes kinnitab öeldut. Sunna kogumise ajaks olid M. kaasaegsed siiski juba surnud.
Islami seadus on šariaat. Selle alus on koraan, sunna. Küsimustele, millele sealt vastust ei leidnud, võis rakendada iseotsustamist analoogial ja võrdlusel. Võis ka minna kohtuniku (kaadi) juurde.
Islamis valitseb religioon kõiki eluvaldkondi. Iga tegu on religioosne akt.
Islamil on viis tugisammast (4+1).

• Šahaada. Allah on ainus jumal ja M. on tema prohvet. Lausung peaks tegema inimesest moslemi. See on võti teiste sammaste juurde.
  
• Salaat – palve: 5 korda päevas. Algselt palvetati 3 korda, et sarnaneda juutidega. Algul palvetati Jeruusalemma poole. M. läks tõsiselt tülli juutidega, sest islam oli jätkuusund.
  
• Zakaat – almuste andmine. Oma rikkusi tuleb alati jagada, et mitte unustada iseend rikkusesse. Sinna alla kuulub ka teise inimese moslemiks veenmine (päästmine), hädasolijate aitamine, rändurite toitmine jne.
  
• Saum – paast. Islamis on kuukalender: kuu fikseerivad kuu faasid . Ükski püha polnud püsiv, et religioonid oleksid ainult religiooniga seotud ega tekitaks seost pööripäevadega. Saum toimub 9. Ramadaani kuul. Päikesetõusust päikeseloojanguni ei tohi süüa.
  
• Hadz – palverännak. Kohustus igal moslemil vähemalt kord elus Kaaba juurde. Palverännak on üle võetud muinasaraabia usundist. Palverännak oli kaameliga raske, seetõttu tuligi teelisi aidata.
  

Jihad – jõupingutus. Püha ususõda, hiljem eristuvad suur ja väike Jihad. Suur on inimese võitlus iseendaga , väike võitlus uskmatute vastu, M. puhul võitlus mekalastega.
Islamis on ka müstiline suund: sufism. Tuleb sõnast suf ( vill ). Islami väljakujunemise ajal olid tekkinud askeedid , kes munkluse eeskujul kandsid villast rüüd ja neid nimetati sufi (kes kannab villast rüüd: islami müstik).
Islamis pole askees lubatud, sest see segab täisväärtuslikku elu elamast, sest see nõrgestab keha. Askeetliku suuna viljeleja on HASAN al-BASRI (I faas). Jumal andis ilmutuse Gabrielile, kes andis selle omakorda Gabrielile, seega läbis ilmutus teatavad sfäärid. Sufi eesmärk on jõuda seda teekonda pidi jumala juurde tagasi. Sufistlik kirjandus räägibki alati teekonnast (tariqat – kitsas tee).
II faas: RABI’A / al-ADAWIYA – armastus
III faas: Al-HALLAJ ütles: Ana’l-haqq (mina olen tõde). Kuna seda võib öelda vaid Allah, hukati Al-HALLAJ hereetikuna.
Palju vennaskondi, kes mängisid olulist rolli erinevate impeeriumite ajaloos, näiteks Osmanite juures Bektaši vennaskond.
Igasugune teoreetiline sofismi seletamine pole siiski asjast otseselt rääkimine. Sufi ei saa olla teoreetik, tegemist on eksperimendiga iseendaga.
Islami ümber tekkinud kultuur on palju laiem ja mitmekesisem kui arvatakse. See tugineb siiski koraanile. Ühiskonna toimimiseks oli vaja teada, mida koraan tähendas. Koraan polnud kirjutatud isegi kõigile M. kaasaegsetele arusaadavas keeles. Selleks tuli uurida islamieelset araabia luulet. Sellega seoses tekivad lingvistika (tegeleb koraani kõigi sõnade etümoloogiaga), leksika . Koraanist tuleneva juriidilise pärandiga tegeles õigusteadus, sinna alla kuulub ka igasugune pärimuse kogumine. Teksti ja sõnade taga peaks olema veel peidetud tähendus, mida saab mõista vaid teatus seisundis – see on sufismi valdkond .
Süürias hakati vanakreeka tekste tõlkima araabia keelde, peamiselt ARISTOTELESt ja neoplatoniste. Tekkisid erinevad tehnilised tekstid, peamiselt maailma kirjeldamiseks. Koraan on segane tekst, erinevate asjade kompilatsioon. Araabia keeles mõjub see oma iluga . Üks viis maailma kirjeldamiseks oli kasutada mõistmatut keelt: koraani keelt. Avastati, et filosoofia keeles (teine vahend maailma seletamiseks) võis rääkida ka asju, mis koraanis leiduvad, ainult et teises keeles. Kolmas võimalus on sufism, mis kasutab maailma kirjeldamiseks erinevaid metafoore.
Islamis on toimunud jagunemine sunna ja šia (monarhism) islamiks. Šia arvates umma’t ( kogukond ) peaks valitsema keegi M. järglane.
Eristumine on ajalooline, mitte kuskil kirjas.
Kõik teadused pidid legaliseerima võimu, sest igasugune tegu on islamis usuline akt.
16. aprill
Kreeka
Vana-Kreeka inimene: viimane peatükk
Kreeka on aegade hämarusest olnud erinevate kultuuride sõlmpunkt. Kreeka religioon on väga suurel määral sümbioos, segu erinevatest mõjudest. Minoiline tsivilisatsioon mõjutas oluliselt hilisemat Kreekat.
Minoiline religioon on jumalannakeskne. Naise kui viljakusesümboli austamine oli omane põlluharijate kultuuridele. Kybele kultus Väike-Aasias, hiljem austatakse Kreekas ja Roomas.
Kreeklased rändasid tõenäoliselt Kreekasse III aastatuhande lõpu poole. Indoeurooplaste puhul on religioonipilt pigem patriarhaalne . Siiski ei leia häid seoseid teiste indoeuroopa jumalatega . Kreeka jumalad on teinud läbi tugeva muutuse. Vahemere alustaust ( substraat ) ja indoeuroopa pealiskihistus (superstraat), siis on ka veel kõrvalkiht adstraat. Nende sümbioos on nii tugev, et kihistusi on raske eristada.
Kreeka religiooni teebki omanäoliseks loominguline kombinatsioon, kust ürgkreekalikku on võimatu leida.

• Kreeta -Mükeene religioonis on suurem mõju substraadil.
  
• Klassikalise kreeka religiooni ajajärgu lõpetas Kreeka langemine Makedoonia võimu alla.
  
• Hellenistlikus religioonis suurenes järsult idamaiste religioonide (adstraadi) mõju: Kybele. Sünkretismi (ida ja Kreeka religiooni aspektide põimumine) võtsid üle roomlased.
  

Kreeta-Mükeene
Tsivilisatsioon oli lossikeskne. Loss oli ka kultuskeskus. Templeid polnud, polnud ka suuri kultuskujusid. Loss moodustas rituaalse kompleksi, oli standardiseeritud mõõtmetega. On arvatud, et keskhoov oli rituaalsetel kaalutlustel peaaegu kindlates proportsioonides või/ja mõõtmetes. Troonisaal oli üks keskseid kultusruume.
Härjakultus. Härg väljendus ka hilisemas Kreeka mütoloogias. Härjaga seondus kaksikkirves, mingi võimu/ tapmise sümbol (labrys – järelikult on labürint kaksikkirve maja). Härg võis olla jumal, ohvriloom või ohverdatav jumal.
Madudega jumalanna kujukesed on leitud lossi alumistelt korrustelt, mistõttu teda on peetud allilma või lossi kaitsejumalannaks.
Ekstaatilised tantsud jumaluste austamisel
Potnia – emand, termin, millega kreeklased tähistasid suuri jumalannasid.
Vaieldav on, kas jumalannad on sama jumalanna erinev kujutis või oli tegemist erinevatega. Viimane arvamus on peale jäänud.
Poeetide vahendusel ilmneb meile Kreeka panteon. Olümpos ja Zeusi loss kasvavad kokku. Peajumal on Zeus . Jumalannad on tähtsad, kuigi ühiskond on väga patriarhaalne.
Riik/ kollektiiv vastutas iga konkreetse isiku religioosse käitumise suhtes. Kui üks inimene solvas jumalaid, ähvardas karistus langeda kogu kodanikkonna peale. Teada on religioossed protsessid pühaduseteotuse kohta (399. aastal Sokrates).
Polnud preesterkonda kui omaette seisust. Preestrid olid ühel või teisel moel kogukonna eestseisjad, ametisse määratud riigiametnikena. Riik delegeeris kõigi nimel jumalate austamist korraldada.
Kreeka mütoloogia tõlgendamine oli teatud piirini vaba.
Hesiodose Theogonia (jumalate põlvnemine) esitab populaarseks saanud versiooni maailma loomisest: Chaos – Uranos – Kronos – Zeus
Poeedid unifitseerisid mütoloogiat.
Jumalate arvel võis nalja teha isegi rituaalsetel pidustustel (dionüüsiatel) jm sobivas kontekstis.
Kreeklaste jumalate austamisel oli oluline käitumine, mitte rääkimine. Käitumine võis olla kahel tasemel. Jumalad käitusid eetilisi norme. Eetika oli väga selgelt siinpoolne. Kättemaks tuli elus, mitte pärast surma. Võis tulla ka järglastele või tervele kogukonnale.
Surmajärgsusele pöörati vähe tähelepanu. Siiski kujunes arusaam Hadesest ja Elysioni väljadest või Õndsate saartest , kuhu pääsesid teatud inimesed. Sinna ei pääsenud hea käitumisega, vaid valitud inimesed: muistsed kangelased. Platoni ajast alates kujuneb kujutelm allilma kohtumõistmisest.
Rituaalne käitumine. Oluline oli jumalaid austada kohaste riitustega. Mentaliteet oli selgelt pragmaatiline . Põhiline oli loomade veristamine jumala auks. Veri mängis kreeka rituaalides olulist rolli. Iga inimene oli pädev jumalale ohverdama. Pühamus olid keelatud rüvedusega seotud toimingud: surm, sünnitus, seksuaalelu . Temenos – äralõigatud, eraldatud ( territoorium ). Tempel oli annetus , kingitus jumalale kogukonnalt.
30. aprill
Judaism
Juudiks olemine käib emaliini pidi.
Judaismi võib defineerida ka eluviisina. Religiooni ei saa eristada muust elust. Judaistika on teadus, mis tegeleb juudi kultuuri, religiooni, poliitika, ajaloo ja kunsti uurimisega.
Judaismis on oluline mälu. Oluline on meeles pidada, kes ollakse, kust tullakse, sest rahval pole kaua olnud kohta ega alust, millele toetuda. Kui pole materiaalset alust, on vaja vaimset alust.
Toora – õpetus, kus peitub Jumala tahe . Mizwa – kohustus, mida tooras on 613, mida inimesed peaksid täitma, et Jumalale meele järgi olla: 365 käsku ja 248 (kehaosade arv, mida juudid arvavad inimesel olevat) keeldu. Arvude sümboolika: juudid peaksid kogu oma ihuga ja iga päev täitma kohustusi.
Judaismis on arusaam, et pühakiri on kirjutatud inimeste keeles, aga samas on seal sisukaid kihte, mis on allegoorias. Judaism soosib õpetatust.
Mišna (kordamine) on teine juudi religiooni seisukohast oluline teos, pandi kirja aastal 200 pKr. Ka sellest ei piisanud. Sellele kirjutati kommentaar gemara . Neid koos hakati nimetama talmudiks (õpetama, õppima). Talmud on kakskeelne , sest mišna on heebreakeelne, gemara aga arameakeelne.
7. mai
Religioon (religiones, religio) – 27 eKr
Kultus (cultus) – 475 pKr
Manilus – 270. aastatel pKr
Gnoosis – 475 pKr
Monism kujutab jumalat ebaisikulisena.
Juutide vastandumine antiikreligioonile polnud nii rõhutatud kui varakristlus . Seetõttu sai juudi religioon Rooma riigis vabamalt eksisteerida kui varakristlus. Religioon ei tohtinud ohustada avalikku korda ja kõlblust ega halvustada riigiusundit.
Juutidel oli Rooma religioonis eristaatus: nad olid vabastatud keisrikultusest. Juudi kogukonna pagendamiseks ühest riigi otsast teise oli vaja keisri otsust.
Juudi riik oli Rooma riigi algusest multikultuurne riik ja seetõttu ka multireligioosne paljude erinevate kultustega. Roomlased ei nõudnud vallutatud aladelt Rooma usu vastuvõtmist, küll aga püstitati Rooma kultuskeskused (Kapitooliumi triaad).
Jumalanna Roma oli Rooma võimu personifikatsioon provintsides.
Keisrikultus . Austust osutati keisri genius ele (kaitsevaim). Genius tekib mehele sünnihetkel, kaitstes teda ohtude eest. Naiste kaitsevaim on Juno . Rooma ajaloos on 7-8 keisrit, kes on end nimetanud mingi jumala maapealseks kehastuseks. CALIGULA oli kurikuulsamaid Rooma türanne, tema ajal tekkis konflikt juutide ja Rooma usu vahel. Ta käskis püstitada oma büsti Jeruusalemma templisse, kuid tema korraldus jäeti täitmata ning suur juutide Rooma-vastane ülestõus lükkus edasi.
Konflikt tipnes hiljem Jeruusalemma katastroofiga (70), juutlus lakkas olemast kultusreligioon ja muutus kodupõhiseks.
Kuna Rooma oli tugeva keskvõimu ja hea infrastruktuuriga (teedevõrgustik) riik, liikusid religioonid ühest osast teise kiiresti. Rooma riigis oli ka suur sotsiaalne mobiilsus . Rooma riigi teenistujad töötasid tihti erinevates riigi osades.
Misjon on usu teadlik levitamine. See polnud Rooma riigis laialt levinud: sellega tegeles kristlus, manilus (jõudis Hiinasse, hääbus alles varasel uusajal), proselüüdid.
Müsteeriumiusundid olid üldse tolleaegsele Rooma riigile iseloomulik nähtus. Need olid mõeldud vaikimistõotusega, suletud ringidele. Vana- Kreekast : Eleusis.
Orfism . Orpheus on salateadmiste vahendaja , kuna oli käinud allilmas. Usuti, et inimene koosnes kahest vastandlikust poolest, sest tema ihu oli loodud tapetud titaanide tuhast, aga kuna titaanid olid ära söönud ühe jumaliku olendi, siis see jumalik ollus on samuti inimese osaks: see on hing.
Rooma riigis tekkis Mithra ümber müsteeriumiusund. Seda kandsid edasi põhiliselt ohvitserid ja riigiametnikud . Mithra auks loodud raidkirju on leitud 600-700, seal on ära toodud kultuse praktiseerijate nimed ja ametikohad. Sellesse religiooni ei lubatud naisi ligi.
Bona Dea oli jumalanna, kelle pidustustele ükski mees ei tohtinud ilmuda .
Rooma armees olid eriti levinud süüria päritolu sõdurid, ka keisreid oli seda päritolu. Nad võtsid kaasa oma kultuse. On leitud jälgi süüria jumalatest Britanniast, Pannooniast, Reini jõe äärest
Toimus suur religioonide segunemine , sünkretism, kus Rooma ja idamaade jumalad sulatatakse kokku. See iseloomustas hilise vabariigi ja keisririigi religiooni. Keiser CONSTANTINUS hakkas IV sajandil ristiusku toetama , sajandi lõpul sai juutlus ainsaks lubatud usundil ristiusu kõrval ja vanad religioonid hävitati.
Alates Rooma linnriigi tekkimisest oli Itaalia tihedas läbikäimises kogu Vahemere maailmaga, sh Foiniikiaga.
Levisid ka Isise, Osirise, Attise ja Kybele, Dea Syria (pärisnimega Atargatis), loodusjumaluste, Jupiteride (Heliopolitanus, Dolichenus) kultused.
Rooma-aegne Isis polnud sama, mis Vana-Egiptuse Isis. Vana-Egiptuses polnud mingeid Isise müsteeriume.
Rooma riik tegi palju katseid erinevaid religioone välja juurida. Ajuti toimus tagakiusamisi.
14. mai
Kristlus
Ristiusku võib paigutada erinevatesse kategooriatesse: maailmausundid (usund on levinud kõigil kontinentidel, on suure osakaaluga).
Kristlasi on alla 2 miljardi. Tegemist on maailmas kõige jõulisemalt leviva usundiga, põhiliselt Aasias ja Aafrikas. Euroopas toimub küll siiski oluliselt tugevam sekulariseerumine. Levikult teisel kohal on islam.
Maailmausundid tegelevad kavakindlalt misjoniga.
Kristlus kuulub ka rajatud usundite hulka, sarnanedes selles mõttes budismiga.
Ristiusus on erinevad konfessioon. Ristiusk kuulub lunastusreligioonide hulka.
Gnoosises (teadmine, tunnetus) taotletakse inimese vangistatud jumaliku elemendi vabanemist maisest. Inimene viibib teadmatuse seisundis. Teadmine ilmutatakse kõrgema jumala poolt, kes pole materiaalse maailma looja. Suur osa gnostikuid pidasid end ise kristlasteks, kel oli ristiusust teistsugune nägemus.
Uus Testament sisaldab 27 põhiliselt I sajandi teost. II Peetruse kiri pärineb II sajandi keskosast. Suurem teoseid on meile teada pseudonüümi all.
Pauluse 7 kirja
Evangeelium võib tähendada Jeesuse õpetust, aga ka üldisemalt esimeste kristlaste õpetust, mida algul anti edasi suuliselt. Evangeeliume hakati kirja panema 60. aastatel.
Apostlite teod - uus kristlik kirjandusžanr
Johannese ilmutusraamat on kirjutatud I sajandi lõpus. Tegemist pole kristlusele ainuomase žanriga.
Jeesus pidi sündima hiljemalt aastal 4 eKr, sest siis oli Juudamaa valitseja Herodes Suur ja ta suri siis. Surma-aasta kõigub vahemikus 30-35 pKr, sest Pontius Pilatus oli asehaldur 35. aastani.
Jeesuse elust on teada väga vähe, evangeeliumid ei paku täielikku elulugu. Tekkisid ka apokrüüfsed evangeeliumid, mida pühadeks tekstideks kirik ei pea.
Evangeeliumid pole kindlasti Jeesuse sõnasõnaline jäädvustus.
Grupid andsid Jeesuse õpetust edasi läbi oma mõtlemise prisma ja usuliste eelduste . Uue testamendi teadlased on üksmeelsed selles, et Jeesus kuulutas jumalariigi tulekut. Taustaks on juutluse messia -ootus ja apokalüptiline mõtteviis, mida esindavad ilmutusraamatud. Praegune ajastu vastandub tulevasele ajastule . Praegu on maailm ja inimkond patu ja kurjuse valitsuse all.
Juutide messia-ootus seisneb ootuses uue maailma järele, kus pole pattu. Messias on jumala asevalitseja maa peal.
Juutluses pole siiski õpetust surnute ülestõusmisest. Juutluse surmajärgsus sarnanes Vana-Mesopotaamia omaga (allilm). Kristluses saavad surnud tagasi teadvuse ja uue keha.
Judaismis lõppeb inimese-jumala suhe surmaga. Kristluses pole kindlat maailmalõpuaega määratud.
Jeesuse vaenlased üritasid Jeesust lavastada poliitiliseks messiaks. Kuigi Jeesuse õpilaste hulgas oli selliseid ootusi, ei jaganud ta ise neid ootusi. Jeesus ei kasuta enda kohta messia nimetust. Jeesus küll tunnistab, et on messias, kui talt seda küsitakse.
Kristus on tiitel (võitu, salvitu).
Imeteod. Tervendas haigeid. Sellega võib leida paralleele juutluses ja Kreeka-Rooma pärimuses.
Juutluses poleks võimalik selline nähtus nagu jumala sündimine inimeseks.
Jeesus andis oma jüngritele korralduse inimesi ristida. See toiming ühendab inimese jäädavalt kristlusega.
Ristiusk on mõeldud kõigile. Paulus levitas ristiusku kreeklaste ja roomlaste seas. Mittejuutide ristimine oli murranguline sündmus, sest algul oli kristlus üks paljudest juutlusesiseseid rühmitusi. Tänu Paulusele saab ristiusust kosmopoliitne, universaalne usund. Valdavaks sai kristlus sellisel kujul, nagu kreeklased ja roomlased ta omaks võtsid.
Enamuskirik tähistab II-III sajandil toimunud suhtelist ühtlustumist. Kogudused hakkasid koonduma, kujunes välja kirikuorganisatsioon . Tehti selget vahet õige ja vale (ketserliku) kristliku pärimuse tunnistamisel.
Kõigil kristlastel oli 27 teosest koosnev Uus Testament. Kiriku organisatsioon kindlustas kristluse konsolideerumise. Kujunes Rooma riigikirik . Kuna riigi ida- ja lääneosa erinesid kultuuriliselt, kujunes välja kaks põhiharu: roomakatoliiklus ja õigeusk.
EKSAMIAJAD: 12:15-13:30
R 21. mai
R 28. mai
Peter Nagel
21. mai
Hinduism
brahmanid, kšatrijad, vaišjad = dvidža (kaks korda sündinu)
šuudrad
varna – klassikuuluvus
ašrama – elujärk
dharma – maailmakord, sanatana dharma – igavene, sadharana dharma – igapäevane, svadharma – isiklik
sansara – taassünd
karma – tegu, looming; põhjuse ja tagajärje seadus
duhkha – kannatus
mokša – kannatusest vabanemine
šramana – püüdlejad
ŠANKARA – dasanamide ordu
Ramajana
Mahabharata --> Bhagavadgita
upanišadid
bhakti – pühendumine
šruti – kuuldud, ilmutatud
smriti – meelde jäetud
purana – mütoloogiaalane püha tekst
Brahmanad, aaranjakad ja upanišadid
Vanimad veedad (Rigveda, Samaveda, Jadžurveda, Atharvaveda): jumalatele, eelkõige nende kuningale Indrale pühendatud hümnid
Brahmanad: ohvririitused, rituaalid, tulerituaal, tulejumal Agni
Aaranjakad tekitavad paralleeli tulerituaali ja kosmose vahele. Muutuvad rituaalsest filosoofilisemaks.
Upanišadid (kaasa pandud): sisemine ohverdamine, atman, brahman ja monistlik teoloogia . Oluline on isiku vaimne areng: keha ohverdamine (askees).
suutrad – aforismid, mis tähistavad kohustusi
Dharma suutratest tähtsaim on Manu seadused: määrab kindlaks hindude kohustused hoolimata seisusest (varna), elujärgust (ašram) või soost, et oleks võimalik pääsemine sansarast.
1 Kreeklased pidasid Egiptust iidse tarkuse maaks ja ennast iidse tarkuse pärijaks. Tollased haritlased külastasid võimalust mööda Egiptust.
2 Vrd. vennastekogudusega, mille rajaja kirjutas Jeesusele kirju, jättes neid metsas puuõõnde.