Seal pühenduti jumalaile vähemalt 120 päeval aastas. Selles väljendus linnriigi lahutamatu seotus jumalatega. Religioonil oli Kreekas ka salajasem külg, mis avaldus müsteeriumides, millele olid iseloomulikud erilised pühitsemistseremooniad. Kreeka usundi tumedam pool väljendub nõiakunstis ja needmistes. Ma ei saa aru miks on vaja inimestel teist needa ja neile halba soovida??? Roomlastel nagu kreeklastegi ei olnud sõna religioon. Sellele kõige lähem mõiste oli cultus deorum ehk jumalate kummardamine. Sõna religion tähendas millestki rangelt kinnipidamist. Kesksel kohal rooma usundis olid rituaalid, kultusepidustused ja ohvritalitused. Nende eesmärgiks oli säilitada jumalate soosivat suhtumist. Suures osas võeti omaks kreeka jumalad. Rooma usund oli tihedalt seotud ühiskonna eluga see tähendab, et jumalad polnud mingid kauged tegelased vaid olid mures Rooma käekäigu pärast. Preestrid olid tähtsal kohal. Nad kuulusid poliitilise eliidi
õp + ene Cicero (106-43) Marcus Tullis Cicero oli suurim rooma kõnemees, riigitegelane, filosoof ja kirjanik.Temalt on säilinud 58 kõnet, traktaate retoorika ja filosoofia alalt ning hulgaliselt kirju. Cicero kui kõnemehe tegevus põhines printsiipidel, mida ta käsitleb oma traktaadis "De oratore" (Kõnemehest). Teosed "Brutus" ja "Oratore" (Kõnemees) käsitlevad kõnekunsti ajalugu, kõnemeisterlikkust ja stiili. Filosoofilistes teostes "De natura deorum" (jumalate olemusest), "De finibus boborum et malorum" (Hüvede ja pahede piiridest) jt on Cicero elektik. Tema filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta aga ühtegi. Peale eri stiilide rakendas Cicero oma kõnedes toonimuutusi, kasutas vaheldumisi paatost ja nalja, kirglikku ja eraooletut väljendusviisi. Võib öelda, et Cicero on saanud kõnekunsti sümbloiks. Kuldse ajajärg lüürika
kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad tänapäevalgi teavet suundumustest hellenismiaja filosoofias. Filosoofilised teosed Suure osa säilinud filosoofilistest teostest kirjutas Cicero lühikese perioodi jooksul 4644 eKr, mil ta poliitiliselt enam aktiivne ei olnud. Neist tuntuimad on "De finibus bonorum et malorum" ("Hüvede ja pahede piiridest"), "Tusculanae disputationes" ("Tusculumi arutlused"), "De natura deorum" ("Jumalate loomusest") ja "De officiis" ("Kohustustest"). Filosoofilised teosed Osaliselt on säilinud Cicero riigifilosoofilised teosed "De re publica" ("Riigist") ning "De legibus" ("Seadustest"). Oluline on ka teos "Cato Maior de senectute" ("Cato Vanem vanadusest"). Kirjad Cicero kirjavahetusest on säilinud neli kogumikku (üle 900 kirja):
Tema filosoofilised tööd on üles ehitatud Aristotelese dialoogide näidetele toetuvalt. Selline lai käsitlus näitab Cicero ekletismi. Suur on mõju Kreeka filosoofidelt, keda Cicero palju on tõlkinud ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad teavet hellenistlikest suundumustest tänapäeval. Cicero tänini säilinud filosoofilistest töödest nõuavad enimmainimist "Cato Vanem vanadusest" (Cato Maior de senectute), "Jumalate loomusest" (De natura deorum), "Hüvede ja pahede piiridest" (De finibus bonorum et malorum). Cicero loomingul on olnud väga suur tähendus nii renessanssajastule kui ka kogu Euroopa hilisemale kultuurile. Antiikaegse retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus (u 35-96), kuulus kõnemees, kes oli esimene rooma riigipalgaline retoorikaõpetaja. Ta sündis Hispaanias, aristokraatlikus kuid suhteliselt vaeses perekonnas. Tema isa ja vanaisa olid reetorid. Ta sai hariduse Roomas ja tänu
üle, õigustades seejuures iseenda valikuid. (Vikipeedia 2012) Cicero kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Suure osa säilinud filosoofilistest teostest kirjutas Cicero lühikese perioodi jooksul 4644 eKr, mil ta poliitiliselt enam aktiivne ei olnud. Neist tuntuimad on "De finibus bonorum et malorum" ("Hüvede ja pahede piiridest"), "Tusculanae disputationes" ("Tusculumi arutlused"), "De natura deorum" ("Jumalate loomusest") ja "De officiis" ("Kohustustest"). Osaliselt on säilinud Cicero riigifilosoofilised teosed "De re publica" ("Riigist") ning "De legibus" ("Seadustest"). Oluline on ka teos "Cato Maior de senectute" ("Cato Vanem vanadusest"). (Vikipeedia 2012) Cicero kirjavahetusest on säilinud neli kogumikku (üle 900 kirja): "Epistulae ad familiares" ("Kirjad lähedastele"), "Epistulae ad Atticum" ("Kirjad Atticusele"), "Epistulae ad Quintum
Cicero (106-43) Marcus Tullis Cicero oli suurim rooma kõnemees, riigitegelane, filosoof ja kirjanik.Temalt on säilinud 58 kõnet, traktaate retoorika ja filosoofia alalt ning hulgaliselt kirju. Cicero kui kõnemehe tegevus põhines printsiipidel, mida ta käsitleb oma traktaadis "De oratore" (Kõnemehest). Teosed "Brutus" ja "Oratore" (Kõnemees) käsitlevad kõnekunsti ajalugu, kõnemeisterlikkust ja stiili. Filosoofilistes teostes "De natura deorum" (jumalate olemusest), "De finibus boborum et malorum" (Hüvede ja pahede piiridest) jt on Cicero elektik. Tema filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta aga ühtegi. Peale eri stiilide rakendas Cicero oma kõnedes toonimuutusi, kasutas vaheldumisi paatost ja nalja, kirglikku ja eraooletut väljendusviisi. Võib öelda, et Cicero on saanud kõnekunsti sümbloiks.
kui preestrite, seadusetegijate ja valitsejate pettus, hiljem leidis EUHEMEROS, et müüt põhineb ikkagi päriselt toimunud ajaloolistele sündmustele (ainult seda on tsipa liialdatud) = euhemerism Kesk- ja uusaeg: euhemeristlike mallida kasutamine keskajal ja renessansi ajastul (Gesta Danorum, Noorem Edda); antiigist üle võetud allegoorilised ja astroloogilised müüditõlgendused (Boccaccio "De genealogia deorum"); kolooniaajastu maadeavastustega seotud uue materjali lisandumine (Lafitau indiaani ja antiikkultuuri võrdlused); romantismiajastu müüdilembus (Herderi müütide kaudu inimkonna mõtestamine) Suundi müüdi uurumises: "Tautegooriline" müüdikäsitlus: F. Schelling (1775-1854), Philosophie der Mythologie: müüdi anatoomia; müüdil puudub tähendus, eraldi "kujund", pole millegagi seotud Loodusallegooriline müüdikäsitlus: F. M
3) Rooma religiooni üldine iseloomustus Religion on justkui rooma moraali pikendus. Religion kujutab endast kõige tugevamat sidet mis yhendab kogu Rooma linna- usuga tegelemine on justkui patriootlik akt. Roomlaste jaoks ei tähendanud kultuslikud toimingud religioosse tundmuse väljendamist, vaid jumalate garantiid tema kaitsmise kohta vastutasuna ohverduse või kingitud palvete eest. Roomlane sõlmib jumalusega teatava isikliku lepingu, mille punkte tuleb täpselt täita. Pax deorum ongi loodud nii, et inimene kysib jumalatelt nõu ja jumalad aitavad ja kaitsevad teda. Teine puunia soda ja müstiliste idareligioonide jõudmine rooma toovad endaga kaasa teravad usulised kriisid, mida veelgi rohkem rõhutavad kreeka filosoofide kokkupõrked rooma ühiskonna ja poliitika teemadel. Põhilisteks kultustoimuguks jab ohverdamine, millega kaasnevad palved. Rooma usund oli külm. Ei pakkunud emotsionaalseid väljundeid. 10neid tuhandeid jumalaid ja igal jumalusel oli oma funktsioon
võis olla, et tütar päris isa kliendid, kui poega ei olnud. Moraal ja religioon Roomas virtus pietas fides- rooma religiooni kolmainsus. Ei saa tõlkida romaani keeltesse. Virtus- vir(mees) võtab kokku kõik selle, mis on väärikale mehele omane rooma mõttes. Õige, kasulik ja väärikas käiumine ühiskonna ees. Pietas- pius. Õige ja vääriline suhtumine nende suhtes, kes on meile ülemaks antud. Meie vanemad, eriti isa ja jumalad. Fides- ustavus antud lubadustele. +pax deum/deorum(rahu jumalatega). Rooma põhiliseks vooruseks on gravitas- tinglikult tõsidus. Hoiak, mis välistab igasuguse kergemeelsuse. Peamiseks väljenduseks on täielik pühendumus isamaale. Täielik hierarhia tunnetus käis sellega kaasas, mis on rooma ühiskonna alustalasid. Alates indiviidist kuni riigini, eri vaheetappides allumine. Need, kes ei ole pater familia´d, on juriidiliselt oma pater familia eeskoste all. Naised on abikaasa või isa eestkoste all.Indiviid-familia(laiendatud)-
arheoloogia, antropoloogia jne. religio on ladinakeelne sõna, mille etümoloogiat ei teata. Arvatakse, et see tuleneb verbist rligiare siduma (inimest jumalaga), teine teooria on sõna religere - tähele panema, hoolima (jumalast, jumalatest). Levinuim definitsioon pärineb CICEROlt: Religioon on inimese kohustus austada jumalaid. Kohustuse mõiste on roomlastele väga iseloomuliku väärtusmõistega. CICERO sõnul on religioon cultus (religio sünonüüm) deorum - jumalate austamine. Roomlased kasutasid sõna mitmuses religiones, sest igal jumalal oli oma religioon. Kuigi roomlased tegid vahet oma ja teiste religioonide vahel, arvasid nad, et kõik rahvad austavad samu jumalaid, lihtsalt eri nimede all: HERODOTOS Egiptuse, TACITUS germaani jumalaid. Religiosus (f. religiosa) religioosne, sõna, mida kasutati seoses mingite isikute ja paikadega, näiteks preestrite, keisrite, templitega. Roomlased kasutasid ka mõistet superstitio (ebausk)
Maailma usundid Religio (ld k) tuleneb: 1. Religare siduma 2. Religere tähelep. olema/hoolima Cicero: ,,Religioon on inimese kohustus austada jumalaid." (traktaat ,,De natura deorum") Ta kasutab sõna ,,kultus", kuid tänapäeval on kultus vaid nimetus teatud toimingutele. Religiones (pl), kuna roomlastel oli palju jumalaid. Religiosus/religiosa religioosne (nii inimeste kui paikade kohta) Superstitio ebausk, kuid pole samatähenduslik Rooma tähendusele; kasutati mitmete kultuste kohta, mida nad ei tahtnud aktsepteerida (kuigi Rooma oli tolerantne) Kristlikud autorid kasutasid religio mõistet vaid kristluse kohta.
annaabi.ee 
