Kreeka mütoloogia (0)

Kirjanduse arvestus
Tertia talv
1. Antiikkirjanduse mõiste, vanakreeka ja vanarooma kirjandus
Antiikkirjanduse all mõeldakse vanimaid Euroopas tekkinud kirjandusi: vanakreeka ja vanarooma kirjandust. Need on tugevalt mõjutanud hilisema euroopa ja kogu ülejäänud maailma kirjandust. Sõna antiik tuleb ladina keelest ja tähendab vana. See hõlmab ajavahemikku VIII sajand e.m.a kuni VI saj. m.a.j Käsitleb vaprust, patriotismi, kodumaa kaitsmist, jumalaid, armastust, kangelasi ja tolle aja inimestele arusaadavaid teemasid .
Vanakreeka kirjanduslugu sai alguse umbes VIII sajandit e.m.a. ja see jaotatakse nelja ajajärku:

• Arhailine ajajärk - 8 – 6.saj eKr, vanakreeka kirjanduse algus. Lüürika, eeposed . (nt Homeros ja värsivormilised eeposed)
  
• Klassikaline periood – 5 – 4.saj eKr, atika periood, domineeris atika dialekt , kirjanduslik pealinn oli Ateena . Draama saab juhtivaks kirjandusvooluks, lüürika taandub. Tragöödia ! ( draamad ja tragöödiad: Sophokles , Aichylos ja Euripides ; komöödiad: Aristophanes; proosa: Thukydides, Demosthenes , Herodotos , Sokrates , Platon , Aristoteles)
  
• Hellenismi ajajärk – 3. – 1.saj eKr, sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedega, kreeklastele tuntud asustatud maa ( oikumeeni ) helleniseerumine e kreekastumine, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas. Demokraatia vähenemine, vähem kriitikat võimulolijate suhtes, armastuseteemaline kirjandus.
  
• Rooma impeeriumi periood – 1. – 6.saj pKr – (alates 5.saj jätkub kreekakeelne kirjandus bütsantsi kirjandusena, pärast Bütsantsi vallutamist 1453 uuskreeka kirjandusena.) Kreeka allakäik, eelneva jäljendamine .
  

Rooma kirjandus – 500 aastat noorem kui kreeka kirjandus. ….on oma nime saanud Rooma linna järgi, mille Romulus 753. aastal e.m.a legendikohaselt rajas. Arheoloogia aga väidab, et seal elati juba paar sajandit varem. Rahvaluule žanrid – triumfilaulud, töölaulud , hümnid jumalatele, pidustuste laulud.

• Kuni 3.saj eKr tegeldi pigem rahvaloomingulise sõnakunstiga ja kirjapanekuid on säilinud üksikuid.
  

• 3.saj II pool – 2.saj eKr leidis aset rooma arhailine ajajärk, mil kreeka eeskujudel kujunesid välja kirjanduslikud žanrid, loodi eeposi, tragöödiaid ja komöödiaid ning sai alguse kõnekunst. 1.kirjanik, rajaja – Livius Andronicus.
  
• 1.saj eKr – rooma kirjanduse klassikaline ehk kuldne ajajärk – sajandi esimesel poolel kirjutati silmapaistvaid luuleteoseid ( Catullus ), kõrgtasemele jõudis proosa ( Cicero , Caesar ), kirjanduskeele välja arenemine. Sajandi II pool – luule õitseaeg (Vergilius, Horatius , Ovidius ). Toogakomöödia asendub mantlikomöödiaga. Attellanist saab omaette žanr . Augustuse ajal stabiilsus, stagnatsioon . Traditsioonilisus, ajaloo ülistamine , indiviidikesksus.
  

• 1.saj – 2.saj algus – hõbedane ajajärk.
  
• Hilise impeeriumi periood kuni keskaeg – ladinakeelne kirjandus kristliku kirjandusena.
  

Kuldvillaku otsimine
Üks Kreeka kuningas nimega Athamas tüdines oma naisest, jättis selle maha ja abiellus teisega, printsess Inoga. Esimene naine Nephele kartis , et printsess Ino võib ta lapsed, eriti aga poja Phrixose ära tappa, et oma poega kuningriigi valitsejaks teha ja nii oligi. Mingil moel sai Ino enda kätte kogu seemnevilja ja kõrvetas selle ära enne, kui mehed külvama läksid, nii et sel aastal vili üldse ei kasvanud ja sundis oraakli juurde saadetud saadikut valetama, et vilja kasvama saamiseks peab Phrixose ohverdama. Ohvrialtari juurde tormas puhtast kullast villaga jäär, kes ohvriks määratud noore printsi ja ta õe turjale võttis ja nad minema kandis . Kui jäär ületas väina, mis Euroopat Aasiast lahutas, libises õde Helle jäära turjalt maha ja väina hakati tema järgi Helle mereks kutsuma. Phrixos aga jõudis õnnelikult Külalislahkuseta mere ehk praeguse Musta mere kaldale Kolchise maale ja sealne rahvas võttis ta vastu. Kohalik kuningas Aietes andis poisile oma tütregi naiseks ja Phrixos ohverdas tänutäheks tema elu päästnud jäära Zeusile ja kinkis kuldvillaku Aietesele.
Phrixosel oli lell Iason , kes oli õiguse järgi Kreeka kuningas, kuid kellelt vennapoeg Pelias oli riigi anastanud. Iason oli õigel ajal salaja kindlasse paika saadetud, ja kui too meheks sirgus, ilmus ta vapralt koju tagasi oma aujärge nõudma. Oraakel oli Peliasele ennustanud, et ta sureb sugulase käe läbi ja et ta peab kartma kõiki neid, keda näeb ainult ühe jalanõuga. Ühel päeval selline mees linna ilmuski, kes muus osas oli igati suursugune. Mitte keegi ei teadnud teda ja teda võrreldi jumalate endiga. Kui Pelias võõrast kuulis , ilmus ta kähku kohale, kuid kui ta võõra paljast jalga nägi, haaras teda hirm. Võõras tutvustas ennast tema lellepojana, kellel on tegelik õigus kuningatiitlile ja nõudis, et Pelias annaks kogu rikkuse, mille ta omandanud on, rahumeelselt Iasonile. Phrixos oli nõus, kuid enne pidi Iason kuldvillaku Kreekasse tagasi toimetama . Ja nõnda pakkusid parimad ja üllamad end seiklusele kaasa pakkuma, sealhulgas ka Herakles , Orpheus , Achilleuse isa Peleus ja paljud teised ja purjetatigi laevaga „Argo“ kuldvillakut otsima .
Esimene peatus tehti Lemnose saarel, kus elasid ainult naised, kes võtsid argonaudid lahkesti vastu ja kinkisid neile merele kaasa toidumoona, veini ja varustust. Pärast Lemnoselt lahkumist jättis Herakles argonaudid maha, sest ta noor relvakandja Hylas oli traagiliselt hukkunud ja kangelane lootis teda ikka leida ja unustas kõik muu.
Järgmine seiklus oli neil harpüiadega, hirmuäratavate lendavate olenditega, kes jätsid alati maha jälgi haisu , mis kõik elavad olendid haigeks tegi. Argonaudid randusid saarel, kus elas tudike, kellel oli ennustajavõime, ja kes alati möödujaile rääkis, mis neid ees ootab, mis polnud Zeusile meelt mööda ja peajumal needis tudikese nii, et enne sööma hakkamist sööstsid harpüiad toidu kallale ja panid selle rõvedalt haisema . Tudike teadis tänu oma võimetele, et teda saavad päästa Põhjatuule pojad, kes olid argonautide seas. Järgmise söögikorra ajal sööstsid harpüiad taas tudikese toidu kallale ja vennad hakkasid koletisi oma mõõkadega nuhtlema. Enne kui nad koletised tükkideks raiusid, ilmus nende juurde jumalate käskjalg Iris , kes palus harpüiad, kes olid siiski Zeusi koerad , ellu jätta ja lubas, et nood jätavad nüüdsest ennustajaäti rahule. Prohvet oli kangelastele väga tänulik ja hoiatas neid põrkavate kaljude ehk sümplegaadide eest ja ütles, et enne sealt läbi sõitmist tuleb teha katse tuviga. Kui tuvi kaljude vahelt läbi saab, saavad nemad ka. Tuvi kaotas läbilennul mõned sabasuled ja ka laev kaotas vaid ahtriornamendi tipu. Pärast seda läbisõitu jäid kaljud püsima.
Nad sõitsid mööda amatsoonide saarest , ja kuigi nad oleks hea meelega ühe lahingu maha pidanud, oli tuul soodne ja nad pidasid paremaks edasi sõita. Veel silmasid nad hetkeks Kaukasust ja Prometheust.
Õhtuks jõudsidki nad Kolchisesse, kuldvillaku maale. Järgmisel hommikul kohtusid nad kuningaga ja pärast kostitust palusid tal kuldvillaku neile loovutada, mis muidugi talle ei meeldinud. Kuningal oli võluvõimetega tütar Medeia , kelle Hera palus Erosel Iasonisse armuma panna. Kui Medeia Iasonit nägi, läkitaski Eros noole Medeia südamesse. Aietes ütles, et kuldvillakut kätte saada, peavad kangelased ikkesse panema kaks pronksist jalgadega ja leegitsevast tulest hingeõhuga härga, ning nendega põldu künda. Seejärel tuli külvata künnivagudesse lohehambaid, millest pidid tärkama relvastatud mehed, kes tuli kohe maha lüüa. Iason oli muidugi nõus, kuigi teadis, et ülesanne on pea võimatu. Nõupidamise ajal ilmus kangelaste juurde kuninga pojapoeg, kes rääkis neile Medeia võlujõust, ja kuna see näis ainsa lootusena, palus Iason tal ennast aidata teadmata, et Eros oli juba kõik korraldanud ja et Medeia oli juba nõnda otsustanud. Medeial oli Iasonile Prometheuse tilkunud verest võrsunud taimest valmistatud salv, mis kaitses mistahes ohu eest. Iason kasutaski seda salvi ja sai tänu selle antud jõule ülesandega hakkama. Kuningas läks tagasi paleesse kurja nõu hauduma, kuid Hera muutis Medeia armastusest lausa pööraseks, nii et too otsustas öösel „Argosse“ hiilida ja paluda , et mehed ta kaasa võtaks, ja et lahkutaks kohe, sest muidu ootab neid surm. Villakut pidi valvama hirmus lohe, kuid Medeia uinutas ta, et villak kätte saadaks. Kuningas sai olukorrast teada ja saatis sõjaväe eesotsas Medeia vennaga neile järele, kuid armuhull Medeia tappis ta ja argonaudid saidki villakuga teele asuda .
Suur oht oleks oodanud neid Skylla ja Charybdise juures, kuid Hera oli paigutanud sinna merenümfid, kes laeva läbi juhtisid. Ka Kreetal oleks neid pronksitõugu mehe näol suur oht varitsenud, kuid selle eest hoiatas neid Medeia, kes Hadese koerad hiiglast hävitama palus, ja laev pääses taos.
Jõudsidki tagasi Kreekasse ja Iason ja Medeia viisid kuldvillaku Peliasele. Iason kuulis, et Pelias oli ta isa enesetapule sundinud ja ema oli murest surnud, ning Iason tahtis kätte maksta: Medei abiga tapeti Pelias. Lõpuks hülgas Iason Medeia: Neile sündis 2 poega, kuid Iason abiellus Korintose kuninga tütrega. Medeia oli šokis, ja Iason teatas, et Media ei olnud päästnud teda, vaid Aphrodite . Medeia tahtis tappa Iasoni uut pruuti , määris kauni rüü kokku mürgiga ja saatis Iasoni mõrsjale. Nii kui pruut selle selga pani, läks tema ihu põlema ning naine suri. Medeia tappis oma 2 last ja enne kui Iason oma pruudi eest kätte kaksta jõudis, lendas Medei lohedega minema.
2. Homerose „ Ilias “
Sündmustik algab Achilleuse vihaga, sest kreeklastel õnnestus Troojast vange võtta, kus hulgas oli ühe preestri tütar, kes on nõus lunaraha maksma. Agamemnon keeldub, mille peale preester pöördub jumalate poole, kellest Apollon teda aitab, saates laagrile katku. Minnakse oraakli juurde, kes kinnitab, et enne ei saa katkust lahti, kui preestri tütar on vabastatud. Agamemnon sunnib siis Achilleust oma sõjasaagist talle ühte neiut andma, mis käib kangelase au pihta ja seepeale loobub ta sõjas osalemast. Troojalased on edu saavutamas ja pärast pikka palumist lubab ta siiski oma sõbral Patroklosel oma varustusega sõtta minna. Toimub suur võitlus Patroklose ja Parise venna Hectori vahel, mille Hector võidab ja võtab ka varustuse endale. Seepeale tuleb Achilleus sõjategevusse tagasi. Kõigepealt palub ta oma emal lasta Hephaistosel valmistada uue varustuse. Toimub võitlus Achilleuse ja Hectori vahel ning selle lõpu otsustavad jumalad – võitjaks peab jääma Achilleus. Jumalad korraldavad, et Hector üksi väljapoole linnamüüri jääks . Ta põgeneb algul, ja Athena ilmub ta ette Parisena ja julgustab teda Achilleusega võitlema. Hector hukkubki. Kättemaksuks sõbra tapmise eest veab Achilleus Hectori keha mööda Trooja linna, mida Trooja kuningas Priamos näeb. Ta läheb kinkidega oma poja keha lunastama, mille Achilleus tagastabki. Eepos lõpebki Achilleuse ja Priamose leinaga .
Midas
Midas oli Früügia kuningas, kes kostitas enda juures 10 päeva Backhose kaaskonnast mahajäänud joodikut Sileeni. Tänutäheks lubas Sileen ühe soovi endale esitada, Midas soovis, et kõik, mida ta puudutab muutuks kullaks. Nii läkski, kuid kohe mõistis ta enda rumalust, sest ei saanud süüa ega juua. Apollon soovitas tal end pesta Paktolose jões, et võimest vabaneda .
Midase rumalus avaldus ka võistlusel Apolloni ja Paani vahel, kus oli ta määratud kohtunikuks. Nimelt mängisid mõlemad pille, Apollon hõbelüürat ja Paan roopilli. Midas valis Paani võitjaks ja karistuseks kasvatati talle eeslikõrvad, mida ta pidi mütsiga varjama. Neist sai teada ainult ta juuksur . Juuksur kaevas augu ja rääkis saladuse sinna ning ajas siis kinni. Kevadise tuulega kõrkjate vahel võib kuulda sosinat, et Midasel on eeslikõrvad.
Danaiidid
Danaose 50 tütart pidid abielluma enda lellepoegadega, kuid ei soovinud. Siiski see nii läks ning pulmapäeval andis isa danaiitidele pistodad, et oma peigmehed öösel tappa. 49 tütart täitsid isa käsku, üks, Hypermestra, seda teha ei suutnud ning päästis oma peigmehe . Hypermestra pandi tõotuse murdmise eest vangi, kuid teised danaiidid pidid minema allmaailma. Seal hakkasid nad karistuseks vedama vett aukudega anumatesse.
3. Homerose „ Odüsseia “
„Odüsseia“ on Odysseuse lugu teest Troojast koju. Kuna kreeklaste käitumine Troojas vihastas jumalad välja, saatsid nad kreeklastele tormi. Enamus Agamemnoni laevu hukkus, väejuht ise pääses koju, Menelaos ja Helena sattusid Egiptusesse, ja Odysseuse kodutee kestis 10 aastat. Eeposes on kolm liini: Olümpos, Odysseuse teekond ja kodune elu. Kodus arvab Penelope , et ta mees on kadunud ja tänu sellele on tal palju kosilasi, kes kõik tahavad saada kodusaare Ithaka valitsejaks. Odysseuse poeg on valitsemiseks veel liiga noor ja teda ei võta veel keegi tõsiselt. Penelope hoiab kosilasi eemal ettekäändega, et ta koob äiale surilina, kuid tegelikult arutab päeval kootu öösel üles. Jumalad, välja arvatud Poseidon , on 10 aasta jooksul leebunud ja saadavad Hermese nümf Kalypso juurde, kelle juures Odysseus 7 aastat vangis on olnud, ja käsivad tal kangelase vabastada. Odysseus ehitab kojuminekuks parve ja on peaaegu kodus, kui Poseidon teda märkab ja talle tormi kaela saadab , mis viib Odysseuse kaugele faiaakide saarele . Seal vajub ta kokku ning kohalikud leiavad ta ja võtavad sõbralikult vastu. Kohalik laulik hakkab Trooja sõjast laulma, mille peale Odysseus oma isiku paljastab ja räägib oma seiklustest. Samal ajal läheb Ithaka saarel Telemachos oma isa kohta uurima.
I Lotofaagide ehk lootosesööjate maa. Kõik elanikud on lootose tõttu unustusse vajunud. Nutikal kangelasel õnnestub sealt pääseda.
II Kükloopide, Poseidoni laste, maa. Nad satuvad ühe lambaid pidava kükloobi Polyphemose koopasse , kes hakkab järjepidevalt mehi sööma. Odysseus tutvustab ennast kui „Mina Ise“ ja pakub koletisele veini ja pärast selle tarvitamist jääb too magama, tänu millele õnnestub Odysseusel oma meeskonnaga ta silma pimedaks torgata. Järgmisel päeval, kui teised kükloobid uurisid , mis Polyphemosega juhtus, ütles ta, et Mina Ise ehk siis tema ise tegi seda. Koopast pääsesid mehed nii, et nad võtsid lammaste kõhu alt kinni ja nii, kui Polyphemos oma lambad koopast välja laseb , saavad nemadki välja. Sellise pääsemisega vihastasidki nad Poseidonit.
III Tuulte maa. Tuulte maa kuningas annab Odysseusele kõikide tormide ja tuultega täidetud nahkpauna. Kiviviske kaugusel kodust jääb Odysseus magama ja uudishimulikud mehed teevad pauna lahti, mis tekitab tormi, mis kannab nad Hiiglaste saare lähedale, mille elanikud neid kividega loobivad, nii, et vaid Odysseuse laev ei lähe põhja.
IV Nõid Kirke saar. Nõiaga kokkupuutel muutuvad mehed sigadeks. Hermes annab Odyssseusele nõu, nii et Kirke temasse armub ja seaks ei nõiu. Odysseus kasutab oma võimu ära ja saab ka ülejäänud meeskonna päästetud. Lõpuks veedavad nad seal terve aasta ja enne lahkumist käib Odysseus ka allilmas , et kuulda, mis tulevik talle toob. Kõik, mida ta teada saab, on see, et ta ei tohi Heliose loomadele midagi teha. Pärast Kirke juurest lahkumist purjetavad nad mööda sireenide saarest. Odysseus laseb ennast masti külge köita ja teistel suleb kõrvad sulavahaga. Samuti purjetavad nad mööda Skyllast ja Charybdisest, kuid Athena abiga sai laev neist ohutult mööda.
V Saar Heliose veistega. Samal ajal, kui Odysseus jumalatele ohverdab, tapab ta meeskond keelust hoolimata toiduks mõned veised ja saarelt lahkudes maksis Helios kätte: laeva tabas välk ja kõik peale Odysseuse hukkusid. Ta ulpis mitu päeva, kuni paisati lõpuks Kalypso saare randa .
Sündmustik jõuab tagasi faiaakide juurde, kes tema seiklustest kuuldes heldivad ja aitavad ta tagasi Ithakale. Ithakal otsib Telemachos endiselt oma isa ja jumalad viivad nad kokku. Telemachos räägib kodusest olukorrast ja nad teevad plaani. Odysseus riietub rändajaks ja koju jõudes tunneb vaid üks vana koer ta ära, kes suurest õnnest hinge heidab. Kosilased käituvad temaga üleolevalt, kuid Penelope lased ta vastu võtta. Kosilastest tüdinenud Penelope tuleb välja ülesandega ja toob Odysseuse vibu ja nooled ja 12 varreta kirvest. See, kes läbi iga kirve laseb, saabki Penelope kaasaks. Ükski kosilastest ei saa hakkama ja rändaja palub ka võimalust proovida ning tulebki toime ja paljastab oma isiku. Poja abiga maksab ta tüütutele kosilastele kätte, kuni on alles vaid saatjad , ennustuspreester ja laulik, kellest lõpuks viimane ellu jääb, sest tal on ju selline jumalik oskus. Penelope siiski ei usu, et tema mehega tegemist on ja annab talle ülesande nende abieluvoodit liigutada. Odysseus aga teab, et üks sammas on majast läbi kasvanud puu ja nii saabki ta ülesandest läbi seda mitte tehes.
Eepos lõpeb kosilaste peredele faiaakide kingituste jagamisega, et pikka viha ei jääks.
Kuidas maailm ja inimsugu loodi.
Enne jumalate ilmumist oli Kaos , ta sai endale kaks last Öö (Nyx) ja Erebos . Siis sündis Armastus, tema sünnitas endale Valguse. särava Päeva. Seejärel sündis Maa- Gaia ,. Armastust ja Valgust kirjeldati kui inimestki, kes sõid ja jõid.
Esimesena ilmusid ellu Maa ja Taeva lapsed- monstrumid . Kolmel neist olid igaühel 100 kätt ja 50 pead. Kolme järgmist kutsuti kükloopideks, sest neil oli vaid 1 tohutu suur silm. Viimasena olid titaanid , samuti suured ja võimsad. Taevas pani oma 100 käe ja 50 peaga pojad vangi maapõue, kuna vihkas neid. Gaia oli pahane ja palus titaanidelt abi. Vaid üks neist – Kronos (Aeg) jäi isa varitsema ja vigastas teda. Uranose verest tekkisid gigandid - neljandat tõugu lapsed ja erinnüsed ehk fuuriad, kelle ülesandeks oli patuseid karistada. ( Maod juuste asemel ja silmadest tilkumas verepisarad.) Muud koletised aeti maalt minema, kuid erinüssed jäid.
4. Kreeka arhailine luule( Tyrtaios , Archilochos, Solon)
Luule = lüürika ( lüüra saatel loetud luuletused)

• Eleegia – värsimõõt eleegiline distihhon, read 6/5, õpetliku sisuga, patriootlik, poliitiline õhutus. Tyrtaios, 7.saj e.m.a.
  
• Jamb – pilkelaul, satiiriline . Archilochos – isikupärane luule: sõjad , suhted, enesekriitilisus.
  
• Meelika – laul kreeka keeles, pilli/tantsu saatel 1. Monoodiline – üksikisiku mõtted/tunded, sõprade seas ettekandmine 2. Koorilüürika – ühiskondlike väärtuste kajastamine
  

Solon – heidab ette inimeste toetust türannile ja siis tagantjärele virisemist. Oli riigimees ja reformaator.

Archilochos – oli tihti pilkav ja ründav. Hülgas sageli traditsioonilise kangelaseetika väärtused. Palgasõdur ja üks eredaimaid poeete.

Tyrtaios – kirjutas eleegiad, mis innustas sõdalasi vapralt võitlema.
Monoodiline lüürika ( Sappho , Anakreon) – soololaul , ühe inimese mõtted ja tunded.
Sappho(naine!) – pärit Lesbose saarelt, meloodilise meelika meister, rajas neidudekooli. Õpetlikud luuletused tunnetest, sõprusest, ilust, loodusest, siiras ja lihtne.
Anakreon – Väike-Aasiast pärit rändlaulik, erinevate valitsejate hoole all. Teosed pidustustest, lõbusatest seiklustest, veinist . Lihtsus on meisterlikkuse näitaja. Anakreontiline luule – tema stiili jäljendamine.
Koorilüürika ( Pindaros , Simonides) – tekstile ja muusikale lisandus tants, ühiskonda puudutavad teemad. Hümnid, peolaulud.
Hümn – ülistati jumalaid
Ditüramb – ülistati Dionysust
Epiniikion – sportmängude võitjate ülistamine
Simonides – moraliseeriv mõtleja, aga osav sõnameister. Epiniikionid, epigrammid (pealiskiri ausambale, mälestuskivile, lühikesed, mõnevärsilised, tabavad), epitaafid (hauakiri; tänapäeval pilkav luuletus )
Pindaros – päris Teebast. Teostes pidulik, toretsev , raskepärane stiil. Epiniikionid! – tutvustatakse võitja suguvõsa , põimitakse müüte ja õpetlikke mõtteid. „Võit kui vooruse avaldus“ ( voorused pärinevad jumalatelt, pärilikud)
Agamemnon ja tema lapsed
Atreuse kaks poega, Agamemnon, Kreeka vägede juhataja Trooja all, ja Menelaos, Helena mees, lõpetavad oma elu väga erinevalt. Ehkki Menelaos oli esialgu vähem edukas, tegi ta hiljem märgatavat karjääri. Tema laev paisati Athena poolt läkitatud tormituulest Egiptuse randa, kid lõpuks jõudis ta siiski tervena koju ja elas Helenaga õnnelikku elu. Tema venna elu pärast Trooja sõja lõppu nii roosiline polnud. Kui Trooja oli langenud, kuulus Agamemnon kõige edukamate võitjaist ülikute hulka. Tema laev pääses tormist tervena ning ta jõudis oma kodulinna võitjana, kui uhke Trooja vallutaja. Kui ta randus, läksid kõik linlased teda rõõmsalt tervitama , kuid juba siis võis juubeldajate seas hirmunud nägusid näha ja pahaendelisi sosinaid kuulda. Linna raugad olid kogunenud palee ette oma kuningale austust avaldama, kuid nemadki ei tundnud neid hästi; nad olid vanad ning minevik tundus neile reaalsemana kui olevik . Meenutati Iphigeneia ohverdamist. Kuigi Agamemnon ei tahtnud oma tütart ohverdada, tegi ta seda sõjaväe pealekäimisel siiski, ning ka sellepärast, et ka temas oli tema suguvõsa kurikuulsat julmust. Iphigineia surmast oli möödas 10 aastat, kuid selle tagajärjed määrasid ikka veel olevikku . Juba sellest ajast peale, kui kuninganna Klytaimestra oli tütre ohverduselt tagasi jõudnud, oli kättemaks oodanud. Ta võttis enesele armukese, kelleks oli Thyestese, Atreuse venna ja Agamemnoni onu, poeg Aigisthos, keda ta ei saatnud isegi siis minema, kui Agamemnon Trooja alt tagasi jõudis. Rahvas teadis muidugi kõike. Palee õuele veeres kaarik, kus kuninga kõrval istus kaunis, kuid võõra välimusega neiu . See oli Kassandra , Trooja kuninga Priamose tütar, kelle Agamemnon oli sõjaväe poolt kingituseks saanud. Kui kuningas kaarikust väljas, tervitas Klytaimestra teda ülevoolavalt, kuid Agamemnon vastas talle külmalt, kuigi ta polnud oma naise truudusest kuulnudki, ja tutvustas talle Kassandrat paludes, et Klytaimestra ta vastu võtaks ja tema eest hoolitseks. Nad läksid paleesse, aga raugad ja Kassandra jäid endiselt palee ette ootama. Kassandra, kellel teati olevat ennustajavõimed, mida keegi kunagi ei uskunud, küsis, kus ta on, ja teadis palees toimunust: oma soo tappudest, laste söömisest ja muidu kõlvatusest; mis ehmatas rauku, sest võõras ei võinud ometi sellest teada. Veel lisas printsess, et juba sellel päeval sureb seal veel kaks inimest ja üks neist on tema, ning läks paleesse. Järsku kuulsid raugad sureva mehe karjeid ja teadsid, et tegemist on kuningaga. Veel enne, kui nad jõudsid sisse tormata, astus paleest välja kuninganna, kes teatas häbitunde ja kahetsuseta, et ta on Aigisthosega kättemaksuks oma lapse tapmise eest oma mehe tapnud , ning teatas, et ta võtab nüüdsest valitsemise üle. Ka Aigisthosel oli tegelikult Agamemnoniga vimma, sest Atreus oli tema vennad tapnud ja isale söötnud, ning kui mõrtsukas oli surnud, pidi süü lunastama mõrtsuka poeg. „ Odüsseias “ kohtus Odysseus allilmas Agamemnoniga ja oli tema surmaloost väga liigutatud.
Kuid julmusega ei saa julmust lõpetada. Iphigeneia oli tegelikult üks kolmest lapsest: tema vend Orestes oli saadetud ustava sõbra juurde, sest Aigisthos oleks ta muidu tapnud, ning õde Elektra oli jäänud ema juurde, kus Aigisthos teda igati kiusas. Terve elu oli Elektra oodanud ja lootnud, et Orestes isa tapmise eest kätte maksaks. Ühel päeval läks ta oma isa hauale paluma, et too venna sinna saadaks, ning justkui palumise peale oligi vend oma sõbra ja nõo Pyladesega ta kõrval. Ka Orestest oli terve ta elu ema tegu vaevanud ning teades, et kuigi poja püha kohustus on isa eest kätte maksta, teeks ta seda ematapja tiitli hinnaga, läks ta Delfi oraakli juurde. Apollon käskis tal isa mõrtsukad selgesõnaliselt tappa ja nõnda ta otsustaski. Elektra, Orestes ja Pylades tegid plaani, et mehed lähevad paleese kui sõnumitoojad, ning viivad teate Orestese surmast. Klytaimestra tahab kindlasti suure rõõmu toojaid näha ning nii saavadki nad ta tappa. Nii lähebki ja kõigepealt mõrvati Aigisthos ja siis kavalduskatsetest hoolimata ka Klytaimestra. Orestest hakkas ema mõrv erinnüste näol vaevama ja ta jooksis minema ja rändas Ateenasse. Teda saatis Apollon, kes tundis ka endal süüd , ja kostis õnnetu eest Athena juures. Athena andis talle patu andeks ja veenis erinnüseidki andestama, ja nad muutusidki eumeniidideks, kannatajate kaitsjateks. Athena kohtust vaba mehena lahkunud, naases ta kodumaale ja ütles, et tema õpetajaks oli vaev . Ta oli päästnud oma pere sellest kohutavast julmuse needusest.

Vanakreeka teater
– teater tekkis tänu Dionysuse auks korraldatud dionüüsiatele, kus korraldati erinevaid näitemänge.
Oli 2 tegevuse kujutamise viisi:
* Tragöödia
* Komöödia
Mõlemad olid kultuslikud, rituaalsed. Teater oli astmeline ja koosnes 3-st osast:
* Theatron – seal istusid pealtvaatajad
* Skeene – koht teatris, kus näitleja sai oma välimust muuta, pm lavatagune.
* Orkestra – ringikujuline tantsuväljak, uusajal hakkas tähendama muusikute kohta.
Olid kindlad reeglid, mida pidi silmas pidama. Etendusel kanti maakondadest pärinevusele vastavaid maske ja oli ka kindel riietus. Tragöödia puhul nt kanti pikki rüüsid ja komöödia puhul naljakaid ja klounilikke rõivaid.
Näitlejatesse suhtuti hästi, nad olid kodanikud ja vahel isegi vabastati maksudest.
Tragöödia
Kreeka keeles ’sokulaul’. Kujutab inimese kannatusi. Algas tavaliselt proloogiga. Proloog – eellugu. Kreeka tragöödiat nimetatakse sageli ka Atika komöödiaks, sest see tekkis Atika mk keskuses Ateenas. V saj. Peeti ka tragöödiamänge, kus igal võistlejal tuli esitada oma kava, kuhu kuulus 3 tragöödiat ja üks saatürdraama. Etendus kestis tavaliselt tunde ja kogu tragöödia tegevustik leidis aset ühe päeva jooksul.
Komöödia
Need said samuti alguse dionüüsiate ajal peetud laulude ja mängudega. Enamasti olid nad pilkavad ja tegid kellegi arvel nalja . Nt ’Koomose laul’. Koomos – lõbus meestejõuk. Riietuses oli sageli mingi osa kehast rõhutatud, nt kõht . Riided olid naljakad . Vahel oli küljes ka nahast fallos . Komöödia keskendus kaasajale ja see puudutas tavaliselt poliitilist temaatikat. Kaasaegseid probleeme esitati peamiselt fantaasaivõtmes. Kooris oli 24 lauljat.
Teeba kuningasugu; Kadmos ja tema lapsed
Kadmos oli üks Europe vendadest, kes isa käsul tüdrukut otsima läks, peale seda kui sõnn ta minema viis. Selle asemel et mõttetult otsida, läks ta koheselt Apolloni juurde tõtt küsima . Apollon soovitab mehel minna lehma järel ning rajada oma linn sinna, kuhu loom puhakama heidab. Nii rajatigi Teeba linn. Kõigepealt pidi Kadmos võitlema hirmsa draakoniga, kes kõik ta kaaslased tappis. Siis aga ilmus tema juurde Athena, kes soovitas tal draakoni hambad maha külvata. Kerkisid relvastatud mehed, kes kargasid üksteise kallale. Tapeti kõik, peale viie, keda Kadmosel õnnestus veenda end abistama. Kadmos rajaski uhke Teeba linna ja valitses seal. On öeldud , et tema lõi ka kreeklastele tähestiku. Ta oli abielus Harmoniaga. Neil oli 4 tütart ja poeg, kellel oli kõigil halb saatus. Tütar Semele , hukkus Zeusi aupaistet nähes. Teine tütar, Ino, abiellus mehega, kes tappis nende poja. Ino läks poeg süles merre, kuid jumalad päästsid ta surmast- temast sai merejumalanna ja tema pojast sai samuti merejumal. Kolmas tütar Aguae tappis ise oma kätega oma poja, Pentheuse, pidades teda lõviks, sest Dionysus ajas ta hulluks. Tütar Autonoe poeg oli kütt , kes suri noorelt hirmsasse surma. Ta läks kaljulõhesse ojasse vett jooma. Sel hetkel oli seal pesemas aga jumalanna Artemis , kes solvus ja muutis ta hirveks, ka südamelt. Hirv loomulikult kartis. Ta enda koerad ajasid looma taga ja tapsid ta. Kadmos ja Harmonia pagesid peale Pentheuse surma. Jumalad muutsid nad aga madudeks. Nende suguvõsa õnnetuim liige oli aga Kadmos lapselapselapselaps Oidipus .
6. Aischylos –
– teda peetakse tragöödia isaks. Aischylos oli käinud sõjas (Kreeka- Pärsia sõjad) ning ta pooldas kreeka demokraatiat. Ta puudutas tavaliselt ühiskondlikke teemasid ning tema tragöödiates mängib olulist rolli ka see, et ta usub, et jumalad on olemas. Arvas , et jumalad on tähtsamad kui üksikinimesed. Ta uskus maailma harmoonilisusesse ja stabiilsusesse, mida traagilised konfliktid vahel rikuvad, kuid mis jumaliku sekkumise läbi jälle taastub . Tema stiil oli pidulikult ülev. Ta suurendas näitlejate arvu 1-lt 2-le ja vähendas koori osatähtsust tunduvalt. Tema sulest pärinevad ka ’Oresteia’, ’ Seitse Teeba vastu’, ’ Pärslased ’(Salamise lahing pärslaste silme läbi)
Europe
Europe oli ärganud veidrast unenäost, kus tema üle vaidlesid kaks mandrit : Aasia ja nimeta manner, mis väitis, et Zeus tüdruku talle annab. Europe läks koos sõbrannadega aasale lilli, nartsisse, hüatsinte, korjama. Zeus jälgis seda kaunist pilti kõrgelt taevast, kui Eros talle armunoole südamesse lasi ja jumal Europesse armus . Et Hera midagi ei märkaks , muutis ta end sõnniks ja laskus maale. Ta oli nii ilus ja ümises nii hüpnotiseerivalt, et Europe sattus oma kaaslastest kaugemale sõnni vaadates. Sõnn lasi tal endale selga istuda ja siis tuiskas üle mere, kust tulid välja merejumalad. Siis mõistis Europe, et tegemist jumalaga ning palus, et too teda ei karistaks. Zeus viis ta hoopis Kreeta saarele, kus toimus pulmapidu ja Europe sai kaks poega: Minos ja Rhadamanthys, kellest said surnute kohtumõistjad.
Phaeton
Phaeton oli Päikese ja sureliku Klymene poeg. Ta läks Päikeselt üle küsima, kes seda ka kinnitas ning lubas täita ükskõik, mis soovi. Päike tõotas Styxi nimel. Phaeton soovis ise juhtida päikesekaarikut. Päike aimas kohe, et oli teinud vea, sest sellist võimalust ta pojale ei soovinud anda. Ta seletas, et merest tõusmine ja sinna laskumine on väga järsk ning keeruline ja kõrgel taeva kohal ei julge isegi tema alla vaadata. Lisaks on tee ääres veel ohtlikud tähtkujud. Phaeton sellest ei hoolinud ning otsustas ikkagi kaarikut juhtida. Vaid viivuks sai ta seda au nautida, kui hobused said aru et neid juhib vale käsi. Phaeton ei suutnud ohje kinni hoida ja nad põrkasid vastu Skorpioni ning Vähki. Kaarik süütas kogu maailma, mäed, metsad - kõik põlesid. Jupiter tappis piksenoolega Phaetoni, kes kukkus Eridanose jõkke. Najaadid matsid ta maha ning Phaetoni õdedest heliaatidest said paplipuud
7. Rooma eleegia – Augustuse võimuga kaasnes tugev keskvõim ning sõna- ja mõttevabadus vähenes. Keskenduti armastusele – elu sisule . Tähtis oli autori minakesksus. Luuletaja oli noor, kirjeldas enda suuri ja sügavaid tundeid, igatsust, rivaalitsemist, armastatu soosingu saavutamist, kannatust truudusetuse pärast ja kohtumisrõõme – armastus on raske ja kurb. Tihti räägitakse fiktiivsest armastusest.
Ovidius – pärit Kesk-Itaalia jõukast perest , isa tahtis, et pojast saaks kõrge riigiametnik – sai hea hariduse, õppis kõnekunsti, õpingute lõpureis Kreetasse. Asus ametisse riigiametnikuna, kuid tahtis lõbutseda – sõbrustab kirjanikega, luuletab, kirjutab. Looming oli populaarne , kuni 8.aastal tabas teda Augustuse karistus , saadetakse Roomast välja Rumeenia aladele , ei anta andeks, jääb sinna.
1. loomeperiood – lembeluule

• 1.teos – „Amores“ – pühendas fiktiivsele Corinnale, armastusvalu, igatsus , võistlus. Kerged, voolavad, kuid detailsed värsid. Sisuline tühjus , eneseimetlus  Ei tähtsustanud jumalaid ega muinasaega . Üleolev sõjaväe ja mehelikkuse suhtes.
  
• 2.teos – „Läkitused“ – mütoloogiliste naiskangelaste kirjad armastatutele, oskas hästi edasi anda tundeid, psühhologiseeritud. Hiljem kirjutab 3 kirjapaari, nt Ilus Helena ja Paris .
  
• „Ars Amatoria – armastuskunst, humoorikad õpetussõnad, kus ja kuidas armastust le+ida, kuidas südant võita ja kuidas armastust hoida.
  
• „Remedia amoris“ – ravimid armastuse vastu, kirjutatud kriitika põhjal „AA“ pihta; mis aitab armastuse vastu? Töö, matkamine , sõjaretk.
  

2.loomeperiood – luule mütoloogilistel teemadel

• „ Metamorfoosid “ (keskajal paganlik piibel) – ahelpoeem, 200 muundumisest. Algab maailma teke kaosega, lõpeb Caesari surmaga, kus ta muutub komeediks. Ladus , mitmekülgne, varieeruv .
  
• „Fasti“ – Rooma kalendri põhjal koostatud teos, käsitleb kuude kaupa muistendeid , pühendusega Augustusele, JÄI POOLELI
  

3.loomeperiood – pagendusaeg

• „Kurvad laulud“ 1. Roomast lahkumine ja teekond – pöördub naise ja sõprade poole. 2. Pöördumine Augustuse poole, vabandus. 3. Raske kliima, karmide olude kaeblus + ülistab naist 4. Ülevaade elust ja loomingust
  
• „Kirjad Musta mere äärest“ – on kohanenud, õppinud keelt, kirjeldab loodust ja olustikku. Kiidab Augustust. Endine sära on kadunud 
  

Prometheus ja Io
Prometheus on peale inimestele tule andmist seotud Kaukasuse kalju külge. Sinna saabub Io, kes kuskil rahu ei saa, kuna on Hera viha all ja parm piinab teda. Io jutustas loo, kuidas Zeus oli temasse armunud. Hera armukadedust kartes kattis ta maa ööpimedusega, kui Ioga kohtuma läks. Hera sai aru, et midagi kahtlast toimub. Zeus hajutas pimeduse ning kui Hera kohale jõudis, nägi ta vaid Zeusi ja tema kõrval seisvat väikest lehma. Hera võttis lehma (Io) endale ja pani ta saja silmaga Argose valve alla. Zeus palus Hermeselt abi ja Hermes uinutas Argose oma ilusa pillimänguga ning tappis siis. Io ei saanud ikkagi vabaks, sest siis saatis Hera talle parmu järele, kes tal ei lase kuskil rahus olla. Prometheus ennustas talle. Joonia meri sai nime Io järgi, kes seal ääres kiini jooksi ja Bosporuse väin, kui Io lehmana sealt läbi jooksis. Niiluseni jõudes pidi Zeus ta uuesti inimeseks muutma ning Io sünnitama poja ja õnnelikult elama. Io järeltulijaks pidi saama veel Herakles.
8.Sophokles - relvameistri poeg, sai hea hariduse. Demokraatia veendunud pooldaja, valiti kõrgematesse riigiametitesse. Teostes: polise usundi/moraali austamine, usk inimesesse ja tema vaimsetesse jõududesse; keskendub konkreetsele isikule, võimele oma saatust muuta. Sügavalt inimlikud ja rikkaliku hingeeluga kangelased, kes ei kahtle oma tegudes. Neid kujutatakse nii, nagu nad peaksid olema.
Kirjutas 123 tragöödiat, 24x 1.koht näidendivõistlusel ja mitte ühtegi viimast kohta. Meieni on jõudnud 7 tragöödiat. Võttis kasutusele 3.näitleja! Varasema 12 koorilaulja asemel suurendas arvu 15le.
Tema tuntuim teos on kindlasti „ Antigone “, mis jätkab Aischylose Teeba saagat.
Teeba uueks valitsejaks saab Kreon, kes käsib Eteoklese maha matta, Polyneikes
aga vedelema jätta. Antigone, Eteoklese ja Polyneikese õde, astub käsust üle ja
kutsub ka oma õde kaasa venda matma, kuid too kuuletub siiski valitsejale.
Antigone katab Polyneikese laiba kividega ja Kreon saab sellest teada ning laseb
neiu vahistada, kui too leinama läheb. Kuigi Antigonel on jumalik kohustus oma
langenud venna eest hoolitseda, lähtub Kreon ilmalikest seadustest ja mõistab
preili hukka. Kreoni poeg Haimon on Antigone peigmees ja üritab oma isa keelitada
ümber otsustama. Kui Antigone elusalt koopasse müüritakse, saabub Teiresias, kes
manitseb valitsejat, et sellise käitumisega on ta jumalaid pahandanud, ja selle
peale matabki Kreon Polyneikese ja suundub seejärel müüritut vabastama, kes on
end selleks ajaks juba üles poonud. Kui Haimon seda näeb, torkab ta ennast
mõõgaga läbi ja Kreoni koju jõudes on ka tema abikaasa end poja surma tõttu
hukanud.
„ Cupido ja Psyche “
Psyche oli üks kolmest kuninga tütrest. Ta oli neist kõige ilusam. Tema ilu käidi kõikjalt imetlemast ning osad ütlesid isegi, et ta on ilusam kui Venus . Venuse templeid ei külastatud enam ning tema lemmiklinnad jäid tühjaks. Venus ei jätnud seda asja nii. Alati kui Venus kimbatusse sattus pöördus ta Cupido poole (poeg) . Ta tahtis, et Cupido paneks Psyche armuma maailma kõige jõledamasse ja närusemasse mehesse. Kuid Cupido armus hoopis ise Psyhesse. Psychel ei olnud meest. Tema kaks õde, kes ei olnud nii ilusad olid abielus kuningatega. Psyche ei armunud kunagi kellegisse ja temasse ei armutud ka. Tema ilu käidi ainult imetlemas . Näis et ükski mees ei ihaldanud teda oma naiseks. Kaunitari isa läks Apolloni oraakli käest nõu küsima. Oraakel vastas, et Psyche peab selga tõmbama leinarüü, tõusma kalju tippu ja seal üksi seisma ning siis tuleb sinna temale määratud mees, kes teeb temast oma naise. Nii Psyche tegigi. Ta istus kaljutipul pimeduses ja ootas nähtamatut õudust. Lõpuks leidis ta end sädeleva jõe kaldal , kus seisis uhke ja kaunis elamu. Ta võttis seal vanni ja sai süüa. Õhtupimeduses tuli ka tema mees, kes oli nähtamatu. Mees ennustas talle ühel õhtul, et oht on lähenemas tema kahe õe näol. Tema kaks õde pidavat tulema nutma kaljutipule. Kuid Psyche ei tohtinud neid lohutama minna, sest et ta oleks siis iseenda hävitanud. Kuid hoopiski toodi õed Psyche juurde. Psyche oli õnnelik et neid nägi. Kui õed nägid Psyche tohutut rikkust, siis hakkasid nad pärima, et kes on selle maja omanik. Kuid Psyche ei tohtinud neile oma meest näidata. Õdede hinge tuli kadedus ning nad otsustasid Psyche hävitada. Samal öösel hoiatas mees Psychet veelkord . Kuid Psyche ei kuulanud teda, ning järgmine kord kui õed külla tulid oli neil väljamõeldud plaan: nad ütlesid Psyche, et kuna ta ei ole kunagi oma meest näinud, siis võib see olla ka lohemadu ja et teda näha, pangu Psyche öösel tuli põlema ja pussitagu teda. Psyche vaevles terve päeva ning öösel, kui mees magas pani Psyche laterna põlema. Ta nägi kõige ilusamat olendit. Kuid lambivaha tilkus mehele peale ning mees ärkas. Psyche sai aru, et see on Cupido. Cupido lahkus sõnagi lausumata. Psyche hakkas teda otsima, ta ei suutnud tema otsimist lõpetada. Aga kui Venus teada sai, et Cupido oli ohvriks valinud iseenda, läks Venus Psychet otsima. Psyche aga mõtles, et ta läheb otsib üles Veenuse ja annab ennast tema teenistusse. Kui nad lõpuks üksteist üles leidsid , naeris Venus Psyche üle ja andis talle ülesande. Psyche tuli iga ülesande juures keegi appi, nt esimeses ülesandes aitasid sipelgad tal kuhjast helbed eraldi hunnikutesse sorteerida, kuna Psyche sai kõikide ülesannetega ideaalselt hakkama, söötis Venus talle üha raskemaid ülesandeid. Lõpuks käskis ta Psychel minna allmaailma ja paluda Prosephinalt et ta paneks laekasse osa tema ilust (prosephina ilust). Kuulekalt tegi Psyche seda. Ta sai jälle kõrvalise abiga laeka kätte, kuid häda ta tõmbas omale kaela oma uudishimuga. Ta tahtis vaadata, et mis seal laekas on, ja ta tahtis Cupido jaoks ilusam välja näha. Ta avas laeka ning Psyche langes raskesse unne. Siis tuli mängu Cupido ise. Kuigi ta oldi kinni pandud lukustatud uste taha, tuli ta aknast , Pühkis une Psyche silmilt ja pani selle laekasse tagasi. Cupido pöördus Jupiteri poole, et teha Psyche jumalannaks. Psyche sai surematuks. Cupido ja Psyche olid nüüd paar nagu kord ja kohus.
9.Euripides - eluliselt tagasitõmbunud, vaikne, filosoof, mõtiskleja. Pooldas demokraatiat kuid sai ka aru selle varjukülgedest. Ta arvas, et inimene peab tööd tegema. Pooldas tugevalt keskklassi. 92 näidendit neist säilinud 18.
Tugev külg on tegelaste psühhologineeritus. Süüdistab jumalaid võistluses, julmuses, inimeste kadestamises. Lõpplahendused kunstlikud. Oskab kritiseerida. On hästi andnud edasi naise psühholoogiat nt Tragöödias on olulisel kohal juhused, ‘’leidlapse motiiv ’’ kus ebaseaduslikust liidust tuleb laps. ‘’Medeia’’ ja „ Hippolytos “ on tema teosed.
Narkissos
1. Zeus lõi nartsissi, et aidata Hadesel leida Persephonet. Tüdruk oli orus lilli korjamas, kui nägi uut ilusat õit. Neid tekkis aina juurde ning tüdruk tahtis nendega oma korvi täita. Kui tüdruk käe selle poole sirutas , haaras allilma valitseja ta endaga kaasa.
2. Narkissos oli tohutult kena noormees . Tark Teiresias oli talle ennustanud, et ta elab pika elu, kui ta kunagi iseennast ei näe. Oma ilu üle uhke noormees tõukas endast eemale kõik, kes temasse armunud olid. Kättemaksujumalanna Nemesis nägi seda ning ahvatles nooruki tiigi äärde, kus ta omaenese peegelpilti armus ning suutmata selle juurest lahkuda, suri sealsamas.
Hyakintos
Hyakintos oli hea sõber Apolloniga ning kord nad võistlesid kettaheites. Apolloni ketas lendas kogemata vastu Hyakintose laupa , mistõttu mees surmkahvatuna maha varises. Apollon põlvitas nuttes tema jurde ning soovis, et võiks anda oma elu või surra koos temaga. Verest kastetud rohi muutus uuesti roheliseks ja kasvama hakkas uus õis, mida nimetatakse hüatsindiks. Apollon jäädvustas kroonlehele H-tähe või 2 tähte kreekakeelsest sõnast „õnnetus“.
Väidetakse, et Zephyros oli ketta suunda muutnud, kuna oli armukade , ning tapnud Hyakinthose.
10. Atika komöödia - Sai alguses pilkelauludest, mida laulsid Dionysuse pühadel lõbusad meesterahvad. Kujunes pilkeliseks ja mõnitavaks žanriks. Tehti nalja konkreetse isiku üle. Peamiselt poliitilise temaatikaga.
Komöödia – kujunes välja hiljem, Dionysose pidustuse ajal (rongkäigud + katkendid Dionysose elust). Koomos – kõrgendatud meeleolus meeste salk, kes esitab pilke- ja kiidulaule. Eriliste kostüümidega koor 2x suurem kui tragöödial, 24 liiget, vastandpooled, pilkavad sõnavahetused – agoonid. Sisu: päevakajaline, poliitilised teemad fantastilises võtmes, peidetud tähendus!. Näitleja – paks kostüüm , tehisfallos, karikatuurne mask.
Aristophanes – elas 5.-4.saj eKr. Ainuke, kellest on meieni säilinud komöödiaid. 44st teosest 11 on meieni jõudnud. Komöödiad on tihedalt eluga seotud, leidub vihjeid ja poliitilisi rünnakuid.

• 1.pool loomingust ühiskonnakriitiline
  
• 2.pool olustikulistest probleemidest, demokraatia ei olnud enam nii tugev, ei saanud kritiseerida.
  
• +„Pilved“ - Lühidalt sündmustik: talupoeg abielus aristokraadist naisega ja elab linnas. Kuigi tema jaoks on see elu võõras, meeldib ta pojale väga. Talupoeg kuuleb , et Sokrates õpetab uutmoodi filosoofiat ja läheb seda õppima. Poeg saab targaks ja isa arvab, et uus filosoofia on jama ning paneb kooli põlema.
  

Uusatika komöödia
Müütilised käsitlused kaovad. Põhirõhku pööratakse üksikisikule ja tema perekonnale, teemaks on armuprobleemid. Tüüpsüžeed: armastajate kokkusaamine ja leidlapse lugu. Dialoog hakkas arenema. Psühhologiseeritud tegelased oma eripärade ja joontega. Tegelaste individualiseeritus. Süžee oli piiratud, lahedamaks muutusid dialoogid, kostüümid ja lavadekoratsioonid. Kujunes ka bukoolika e karjaselaulud. Menandros!
Pygmalion ja Galatea
Noor kujur Pygmalion vihkas naisi nende pattude eest. Kujur, kas ei suutnud end eemal hoida sellest, mida vihkas, või tahtis meestele näidata tõelist ideaalset naist. Pygmalion töötas kuju kallal väga kaua ja ei jäänud pikka aega rahule. Kui kuju oli lõpuks täiuslik, armus ta sellesse. Ta suudles kuju, kuid too ei reageerinud . Pygmalion riietas kuju ja tõi talle lilli, kuid armastus jäi ikka vastuseta . Venuse pidustuste ajal palus Pygmalion Venuselt, et too aitaks tal leida neiu, kes sama ilus kui kuju. Venus võttis ta soovi kuulda ning koju naastes oli kuju Galatea ellu ärganud. Pygmalion ja Galatea abiellusid.
Orpheus ja Eurydike
Traakialane Orpheus oli väga andekas muusik , kelle annet võis võrrelda jumalate omadegagi. Mitte keegi ei suutnud talle vastu panna, kui ta lüürat mängis. Orpheus abiellus Eurydikega, kuid kohe pärast pulmi salvas naist mürkmadu ja Eurydike suri. Orpheus läks talle oma lüüraga allmaailma järele. Kerberos unustas oma valvuriülesanded, Sisyphos istus kivile puhkama ja Tantalos unustas piinad. Tänu ilusale muusikale andis ka Hades järele ning lubas Eurydike tagasi anda juhul, kui Orpheus enne tagasi ei vaata, kui tüdruk allmaailmast väljas on. Kui Orpheus oli välja astunud, vaatas ta kohe tagasi, kuid Eurydike polnud veel maa peale jõudnud ning pidi seetõttu allmaailma jäämagi. Orpheust talle järele ei lubatud. Mees eksles Traakia metsades, kuni menaadid ta tapsid, tükkideks rebisid ja jõkke viskasid. Pea maeti muusate poolt Lesbose saarele, ülejäänud keha Olümpose mäejalamile.
11. Historiograafia - teatava perioodi või probleemi ajalugu käsitlevad teosed, ajalookirjandus
Herodotos – elas 5.sajandil Kreekas, rikas poliitik , oli sunnitud lahkuma, rändas. Ajaloo isa, pani kirja Kreeka-Pärsia sõdade ajaloo. Kirjutas teose ” Historia ” (”Uurimus”). Pole tervenisti realistlik , kuna jutustavas laadis. Ta alustas juba Trooja sõjast ja Pärsia riigi tekkest , on mütoloogiline ja novellistlik. Hiljem jaotati see teos 9saks ”Muusaks” (iga raamat sai ühe muusa nime). Osavad kirjeldused, teoses on ka palju dialooge.
Tacitus - elas u 1saj pKr Roomas. Oli poliitik ja ajaloolane, ajalooproosa meister. Kirjutas pingestatud stiilis. Teosed ” Annaalid ” (Augustuse surmast Nero surmani); ”Ajalugu” (autori kaasaeg); Nende teoste kirjutamise ajal valmisid ka mõned lühemad teosed. Veel nt ”Germania” – peamiselt Germaani hõimudele, nende elupaikadele ja kommete kirjeldamisele pühendatud teos.
Filosoofiline proosa – pandi kirja, et säilimine oleks tagatud. Tõuke tekkeks andsid Sokratese vestlused õpilastega, mis andsid peale tema surma autoritele inspiratsiooni sokratslike vestluste kirjutamiseks.
Sokrates elas 5.saj eKr. Ta ei andnud kunagi selgeid vastuseid , vaid püüdis äratada huvi tõe ja õppimise vastu, samas ka selgust selle kohta, mida räägitakse. Esitas küsimusi nii, et vastaja tuli alati ise õigetele järeldustele (Sokratese meetod)
Kuulsaimaks fil. proosa meistriks sai Sokratese õpilane PLATON (5-4 saj eKr). Ta oli ka suur sõnameister, kes oma dialoogides oskuslikult varieeris erinevaid stiile ja kujundus nö filosoofilise sõnavara. Teoseid, nt ”Kriton”; ”Charmides”.
ARISTOTELES (4 saj eKr) oli Platoni õpilane. Kahjuks on tema teostest kaduma läinud enamuses see osa, mis oli mõeldud laiale lugejaskonnale. Säilinud on koolides kasutamiseks mõeldud olnud märkmed . Tema teos ”Poeetika” sai lähtealuseks klassitsismi kunstiteoreetikutele. Uskus, jäljendamisse, kui selle loomisesse, mis on võimalik toimuma nt looduses, mitte kopeerimisse ja mahategemisesse.
Herakles
Herakles sündis Teebas ja tükk aega arvati, et ta oli vapra väepealiku Amphityroni poeg, kuid tegelikult oli ta hoopis Zeusi poeg. Zeus oli Amphityroni naist Alkmenet ta mehe kujul külastanud, kui too sõjakäigul oli, ja varsti sünnitas Alkmene kaksikud: Heraklese Zeusile ja Iphiklese) Amphityronile. Hera sai asjast teada ja üritas armukadedusest Heraklest tappa. Ühel õhtul pani Alkmene pojad magama ja kui nad magasid , ilmusid voodi juurde maod. Iphikles pani kisama, Herakles aga kägistas maod ära. Heraklese Haridusele pandi palju rõhku, kuid keeruliseks osutus Heraklesele vastumeelsete ainete õpetamine . Näiteks muusikat õppides sattus ta raevu ja lõi õpetajal kitharaga pea lõhki. Teisi õppeaineid talus ta aga leplikumalt ja õpetajad jäid ka ellu. 18-aastasena tappis ta üksi Thespia lõvi ja kandis pärast ta nahka millegi kiivritaolisena. Ta võitis võitluse minüaadidega ja sai tänutäheks printsess Megaira käe. Neile sündis 3 poega, ja Herakles armastas oma perekonda väga. Kuid Hera oli Zeusi petmise pärast ikka veel kibestunud ja nuhtles kangelast hullumeelsusega, mistõttu ta nii naise kui ka lapsed tappis. Mõistuse tagasi saanud ja näinud, mida ta tegi, tahtis Herakleski endalt elu võtta, kuid tema vana sõber Theseus jõudis ta peatada. Theseus kutsus Heraklese Ateenasse kaasa, kus ta rõõmuga vastu võeti. Herakles ei suutnud aga oma teoga leppida ja läks Delfi oraakli juurde, kes ütles, et tema kuritegu saab lunastada üksnes kohutava katsumuse läbi ja käskis minna nõbu Eurystheuse juurde ja teha seal, mida iganes too käsib. Mükeene kuningas Eurystheus oli julm ja igati leidlik ning mõtles välja rea katsumusi, kui maailma tugevaim mees alandlikult ta ette ilmus. Ülesanded, mida Eurystheus vägilasele andis, said nimeks „Heraklese vägiteod“ ja neid oli 12, kõik ühtemoodi võimatud .
I Nemea lõvi tapmine . Ükski relv ei suutnud teda haavata ja Herakles lihtsalt kägistas ta ära. Ta kandis korjuse Mükeenesse, pärast mida Eurystheus kangelast enam linna ei lasknud ja andis talle käske eemalt.
II Hydra tapmine. Hydra oli koletis , kellel ühe pea maha lõigates kaks uut pead asemele kasvas ning üks pea oli tal surematu. Appi tuli nõbu Iolaos, kes pea maharaiumise järel koletise kaela kõrvetas ning surematu pea mattis Herakles kalju alla.
III Artemisele pühendatud kuldsete sarvedega hirve elusalt kinni püüdmine. Herakles pidi hirve terve aasta jahtima, kuni ta viimaks kätte sai.
IV Suure Erimanthose mäe metssea kinnipüüdmine. Herakles ajas looma ühest paigast teise, kuni too ära väsis. Siis ajas ta metssea lumme ja püüdis kinni.
V Augeiase tallide puhastamine üheainsa päevaga. Augeiasel oli tuhandeid loomi, kelle talle polnud keegi aastaid puhastanud. Herakles juhtis kaks jõge kokku ja pani vee läbi tallide voolama, nii et peagi olid tallid puhtad.
VI Stymphalose lindude äraajamine. Athena aitas Heraklesel linde peidupaigast välja peletada , ja kui need lendu tõusid, laskis vägilane nad maha.
VII Minose ilusa metsiku sõnni Kreetalt ära toomine. Herakles saigi looma kätte, vedas paati ja tõi Eurystheusele.
VIII Traakia kuninga Diomedese inimsööjate märade kättesaamine. Herakles tappis Diomedese ja ajas seejärel märad mingi vastupanuta ära.
IX Amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö äratoomine. Algul lubas Hyppolite lahkesti vöö Heraklesele, kuid Hera andis amatsoonidele mõtte, et Herakles tahab nende kuningannat ära röövida ja sõjakad naised ründasid Heraklese laeva. Herakles tappis Hippolyte kohe ära, arvates, et tema on rünnaku eest vastutav, ning sai teistestki naissõdalastest jagu, ja tõi vöö ära.
X Kolme kerega koletise Geryoni karilooomade äratoomine. Teel sinna jõudis
Vahemere lõppu ja veeretas sinna nüüds Gibraltari ja Ceuta. Sai veised kätte ja
vedas need Mükeenesse.
XI Hesperiidide kuldsed õunad . Läks hesperiidide isa Atlase juurde, kes taevavõlvi oma õlgadel kandis ja lubas talle õunad tuua, kui Herakles nii kaua taevavõlvi hoiab. Õunad toonud , ei tahtnud titaan talle õunu anda, sest taevavõlvi kandmine oli raske töö. Herakles palus siis, et Atlas seda nii kauagi hoiaks, et oma õlale padja panna, kuid kui Atlas oli oma positsiooni tagasi jõudnud, võttis Herakles kähku õunad ja lahkus.
XII Kolmepealise põrgukoera Kerberose äratoomine. Allilmas päästis ka Theseuse unustuste istmelt. Hades andiski Kerberose talle tinguimusel, et ta looma vastu relva ei kasuta. Theseus võttis koera kätele ja viis Mükeenesse. Eurystheus käskis looma muidugi kohe tagasi viia.
Ülesanded saidki tehtud ja naise ja laste tapmine lunastatud, kuid Heraklese vägiteod ei lõppenud. Ta võitis võitluse gigant Antaiosega, kes oli nii kaua võitmatu, kui maad puudutas. Herakles tõstis ta maast üles ja kägistas ta. Ta võitis ka võitluse jõejumal Acheloosega, sest tahtis ta naisega abielluda . Acheloos võttis sõnni kuju, Herakles murdis sõnni sarve ära ja saigi Deianeiraga abielluda. Päästis kuningas Laomendoni tütre, kes ootas rannas koletisele ohverdamist, nagu Andromedagi. 11. vägiteo ajal jõudis ta ka Kaukasusse, kus vabastas Prometheuse ja tappis kotka, kes titaani piinanud oli. Kuid ta sai ka igasuguste jamadega hakkama, kuid kahetses neid iga kord. Kord tappis ta noormehe, kes talle õhtusöögil kogemata vett peale kallas ja läks pärast seda maapakku. Kord tappis ta oma sõbra, sest tolle isa oli teda solvanud. Zeus saatis ta kuninganna Ompha juurde orjaks, kes tal aeg-ajalt naisterõivaid kanda ja naiselikke töid teha lasi. Kõige hullem oli aga külaskäik kuningas Admetose juurde, kelle naine oli äsja surnud ja kelle terve õukond oli sügavas leinas. Admetos ei tahtnud aga Heraklest vaevata ja ei öelnud talle, mis juhtunud oli. Herakles jõi end siis purju ja käitus väga tahumatult. Kuid teada saades, mida ta teinud oli, tõi ta Admetose naise allmaailmast tagasi. Et seda teha, maadles ta Surmaga. Kui Herakles orjapõlvest Ompha juures pääses, asus ta kohe kuningas Eurystost karistama. Ta kogus väe, surmas kuninga ja vallutas linna. Ta saatis enne koju jõudmist koju vangivõetud neiusid, kelle seas oli kuningatütar Iole, kellesse neidusid toonud mees väitis Heraklese armunud olevat. Kuid Deianeira võttis seda rahulikult , sest tal oli abinõu olemas. Kohe pärast abiellumist jõudsid nad koduteel jõeni, kus üks kentaur rändajaid üle jõe viis ning keset jõge jõudnud, solvas kentaur naist ja Herakles tappis kentauri. Enne hingeheitmist ütles kentaur Deianeirale, et too võtaks mõne tilga tema verd ja kasutaks seda Heraklese võlumiseks, kui too peaks armastamast mõnda teist naist rohke kui teda. Ta võttiski kentauri verd ja võidis uhket rüüd verega ja saatis selle käskjalaga Heraklesele. Kui kangelane selle rüü selga tõmbas, oli mõju samasugune kui Medeia vaenlasele saadetud rüül. Kuid see, mis oli Korintose printsessi jaoks surmav , oli õudne piin, kuid mitte surmav Heraklese jaoks. Ta kanti koju ja enne, kui ta koju jõudis, oli Deianeira end tapnud. Herakles käskis alluvail tuleriit ja kui ta kohale jõudis, teadis ta, et võis nüüd surra ja tundis sellest rõõmu. Ta palus oma järeltulijal tuleriit süüdata ja Herakles võeti taevasse, kus ta sai lõpuks ometi puhata .
12.Kõnekunst - retoorika . Preetorid- kõnemehed . Jagunesid 1) avalikud ehk poliitilised kõned, 2) kohtukõned ja 3) pidulikud kõned. Logograafid kirjutasid inimeste soovil ja tasu eest neile kõne, nt kohtusse kui kaitsmisele oli vaja. Seal oli pöördumine, omapoolne versioon , vastuargumendid ja lõpetus.
Demosthenes - teenis elatist mõnda aega kõnede kirjutajana ja advokaadina, kuid ka sõjaväe juhtkonnas. Näiteks püüdis Demosthenes kreeklasi veenda ühinema Makedoonia kuninga Philippose vastu, oma "Kõnedes Philippose vastu" ehk filiipikates . Tänaseks pole tema kirjapandud säilinud. Tema käsikirjad kirjutati ümber, originaalidega võrreldes mõningad erinevused. Väidetavalt on alles ligikaudu 200 kopeeritud kõnet.
Cicero – roomlaste kuulsaim kõnemees, ei olnud silmapaistvast suguvõsast, hea hariduse saamiseks kolisid Rooma. Kuulas kõnemehi, tegeles filosoofia ja õigusteadusega. 25-aastaselt pidi Roomast 2 aastaks lahkuma, kuna astus kohtuprotsessis diktaatori soosiku vastu. Tegutseb Sitsiilias riigi heaks, kaitseb kohalikke. Kui tagasi Rooma tuli, oli tal hea nimi ikka veel küljes ja 60ndatel e.m.a tõusis ta konsuliks, samuti ka preetor . Tähelend ei jäänud kestma- pidi heitlike poliitilise olu pärast pagendusse pöörduma . Esitas 14 kõnet Antonio vastu ning seeärel sattus ebasoosingusse ning ta kuulutati lindpriiks. Hiljem Antoniose käsilased tapsid. Cicero oli oluline ladina keele kujundaja, muutis selle nõtkeks, ilmekaks, täiustas ladina keelt. 800 filosoofilist kirja, meieni on jõudnud 58 kõnet. Kõne pidi tõestama väidet, pakkuma elamust ja mõjutama õige otsuse tegemist.
Perseus
Argose kuningal Akrisiosel oli ainuke laps, tütar Danae , kes oli kauneim naine maal, kuid kuningas tahtis siiski poega. Ta rändas Delfisse Apollonilt küsima, kas on lootust kunagi poja isaks saada, kuid preestritar vastas talle eitavalt ja ütles, et kunagi sünnitab ta tütar poja, kes vanaisa tapab. Ainuke tee seda saatust vältida oleks olnud tütar kohe surmata, kuid see oleks Akrisiosele kaela tulnud suure jumalate viha. Selle asemel laskis ta ehitada maa siss üleni pronksist maja, mille katuses oli avaus, kust valgus ja õhk ruumi pääsesid, ja pani tütre sinna valve all elama. Nii ta seal päevi tegevusetult mööda saatis, kuni Zeus tema juurde kuldse vihmana ilmus ja Danae sünnitas talle poja, kes sai nimeks Perseus. Mõne aja suutis küll Danae poega varjata, kuid maja oli väike ja Akrisios väikese poisi ühel päeval avastaski. Akrisios ei uskunud seda, et poisi isa oli Zeus, ja taas, selle asemel, et oma käsi pereliikmete verega määrida, lasi ta valmistada suure kasti ja pani Danae ja Perseuse sinna sisse ning lasi see voogudesse heita. Kuid kast randus ühel saarel, kust selle avastas heasüdamlik kalur Diktys, kes õnnetud koju viis ja oma naisega nende kui lihaste järglaste eest hoolitses, sest endal neil lapsi polnud. Danae lasi pojalgi kaluri tagasihoidliku ja rahuliku tööga tegelema hakata. Diktyse vend Polydektes oli saare valdjas ja kuna Danae oli ikka imeilus , hakkas ta naist ihaldama, kuid ei soovinud tema pojaga grammigi tegemist teha ja hakkas plaani sepitsema, kuidas temast lahti saada. Ühel saarel elasid koletised gorgod, kes olid tuntud oma hukutava jõu poolest – kui gorgole silma vaatad, kivistud. Polydektes rääkis Perseusele, et tema suurim soov oli saada ühe gorgo pea. Ta lasi teatada, et kavatses pulmi pidada, ja kutsus kokku palju külalisi, kelle seas oli ka Perseus. Iga külaline välja arvatud Perseus tõi kingi ja kangelane tõusis kõigi ees püsti ja kuulutas, et toob pruutpaarile ainukese sureliku gorgo Medusa pea. Just see oligi Polydektesel plaanis. Söandamata emale oma plaanist teatada, astus Perseus kohe laeva ja purjetas Delfisse. Delfis sai ta preestrinnalt teada, et ta peab otsima maad, kus inimesed ei söö Demeteri kuldset vilja, vaid üksnes tõrusid, ja rändaski Dodonasse, tammede maale. Perseus oli suures ahastuses, kuni ta oma rännuteel imelikku ja ilusat olevust kohtas , kes kandis kuldset tiivulist keppi, tiivulist kübarat ja tiivulisi sandaale. Võõras ei võinud olla keegi muu kui Hermes. Ta ütles, et Perseus saab vajaliku varustuse Põhja nümfide juurest, kelle eluaseme leidmiseks pidi minema Hallide Naiste juurde. Hallid Naised ehk graiad , elasid maal, kus kõik oli mähitud hämarusse. Nad olid hallid ja kortsulised ning neil oli kolme peale kokku ainult üks silm. Hermes andis Perseusele mõõga, mis oli nii tugev, et ei paindu ega murdu ja siis tuli appi ka Pallas Athena, kes andis talle kilbi oma rinnalt. Hermes viis Perseuse kimmerlaste maa piirini , kus Hallid Naised elasid ja Perseus pidi ootama hetke, kui üks neist võtab silma peast , et seda teisele anda ja silma ta käest haarama ja enne mitte tagasi andma, kui eided on juhatanud tee Põhja nümfide juurde. Ta sai informatsiooni kätte ja silma tagastanud, alustas teed järgmisesse sihtpaika. Põhjatuul kandis ta hüperborealaste maale, kes Hermese ja Perseuse vastu võtsid ning kinkisid neile tiivulised sandaalid, võlupauna, mis oli vastavalt kantavale alati õige suurusega, ja mütsi, mis selle kandja nähtamatuks muutis. Hermes teadis, kus gorgod elavad ja nad lendasid tagasi üle Okeanose ja mere Hirmsate Õdede saarele. Sel hetkel, kui nad sinna jõudsid, kõik gorgod magasid. Athena ühines taas nendega ja jumalad näitasid Perseusele, milline gorgodest oli Medusa. Pilk kilbipeeglil ja käsi Athena poolt juhitud , andis Perseus hoobi Medusa kaela pihta ja lõi tal pea otsast, mille kähku võlukotti pistis . Siis pani ta oma võlumütsi pähe, sest teised kaks gorgot olid üles ärganud ja õe mõrtsukat taga ajama püüdma hakanud. Kui Perseus Etioopias laskus, oli Hermes temast juba lahkunud. Kuna kohalik kuninganna Kassiopeia oli merenümfe solvanud ja meremadu etiooplasi nahka pani, ütles neile oraakel, et asi lõppeb vaid Kassiopeia tütre Andromeda meremaole ohverdamisega. Kui Perseus kohale jõudis, oli Andromeda juba kaljupangale aheldatud, ning ta armus tütarlapsesse sedamaid. Ta läks õnnetu juurde ootama ja niipea, kui madu tuli, lõi tollel pea maha. Siis viis ta neiu vanemate juurde ja palus neilt tütre kätt, mille nood muidugi rõõmsalt loovutasid. Kui armunud tagasi saarele, kuhu Danae neid ootama jäi, purjetasid, oli palju muutunud. Diktyse naine oli surnud ja kalur ja ema olid pidanud Polydektese raevu eest põgenema, sest Danae ei olnud nõus türanniga abielluma. Kuid Perseus kuulis, et just sel hetkel pidas Polydektes palees oma poolehoidjatega pidu ning läks kohale ja uksel seisma jäänud ja kõigi pilgud tema peal, tõmbas ta gorgo pea kotist välja ja kõik kivistusid. Kuuldes, et türannist oldi vabanetud, tulid Danae ja Diktys ise peidust välja ning Perseus tegi Diktysest saare kuninga, ise aga läks oma naise ja emaga Argosesse tagasi, et Akrisiosega leppida üritada. Argosesse jõudes kuulsid nad aga, et Akrisios oli põgenenud. Varsti jõudis Perseuse kõrva uudis, et Larissa kuningas korraldab suure atleetide võistluse ja läks sinna muidugi osalema. Kuid Akrisios oli Larissa külaliste seas ning kui meie kangelane ketast heitis, vääratas ta käsi ning ketas hukkaski tema vanaisa. Vanaisa surmaga olid kõik mured murtud . Perseus ja Andromeda elasid õnnelikult oma elu lõpuni ning nende poeg Elektryon oli Heraklese vanaisa. Medusa pea kinkis Perseus aga Athenale , kes kinnitas selle igaveseks Zeusi kilbile, mida ta kandis.
13.Hellenismi aja luule ja proosa - vähem kriitikat võimulolijate suhtes, armastuseteemaline kirjandus. Kõrgkirjandus ja rahvakirjandus. Palju uut ei loodud, eeskuju Atika perioodist, kerge aasia mõju. Ei tekkinud oluliselt uusi kirjandusstiile. Lisaks uusatika komöödiale (põhirõhk isikutel, armastusteemad, leidlapse motiiv) tekkis ka nn Aleksandria luule, millest sai alguse looduse ja tundeelu kirjeldamine. Eelistati väikevorme nt idülli ja jutustavat eleegiat. Keskenduti indiviidiele ja isiklikele elamustele ja isikliku õnne taotlemisele eemal riigielust ja poliitikast .
Selle aja kuulsamad kirjanikud olid nt KALLIMACHOS, THEKRITOS jt.
Sai populaarseks parodeeriv eepos, samuti sündis nn kreeka romaan (armastajate lahkuminek, taasleidmine), pikem proosateos ja kujunes bukoolika (Theokritoselt) ehk karjaselaulud. Idüllis antakse pilti karjaste eluolust.
Kreeka kirjanduse Rooma periood – 30 aastat e.m.a. Roomlased võtsid kreeka kultuuri üle, jätkus kreeka allakäik, kirjanduses jäljendati eelnevat. Plutarchos – eklektik (ühendas eelmiste autorite mõtteid, vähe oma mõtteid), „Eetika“, „Paralleelsed elulood“. Terviklikud romaanid – pikem jutustav proosateos, eraelu, olustikku kirjeldav, nt Longose „Daphnis ja Chloe “
Daidalos
Daidalos oli Minosele ehitatud labürindi arhitekt ning ta abistas Ariadnet lõngakeraga, et Theseus sealt välja saaks. Minos sai sellest aru ja karistas Daidalost ning pani mehe koos pojaga labürinti. Daidalos ehitas tiivad ja nad lendasid minema. Poeg Ikaros lendas päikesele liiga lähedale ning tiibade kinnitusvaha sulas üles, poiss kukkus merre. Daidalos läks elama Sitsiiliasse, Minos esitas ülesande, et teda leida. Daidalos vastaski kutsele ja lahendas merikarbi ning niidi ülesande. Minos leidis ta, kuid Sitsiilia kuningas astus talle vastu ja Minos suri.
Adonis
Aphrodite märkas Adonist juba siis, kui too sündis, ning viis ta Persephone juurde hoiule. Kui Adonis oli vanemaks saanud, läks Aphrodite talle allmaailma järele, kui Persephone ei tahtnud teda tagasi anda. Zeus otsustas, et kevadel ja suvel on Adonis Aphroditega ning sügisel ja talvel Persephonega. Aphroditega käis Adonis jahil ja kord, kui ta oli üksi jahile läinud, ründas teda haavatud metssiga . Aphrodite laskus taevast, et kallimat päästa, kuid see ei õnnestunud. Aphrodite avaldas surijale armastust, kuid mees neid sõnu enam ei kuulnud . Sinna, kuhu langesid Adonise veretilgad kasvasid punased lilled, anemoonid.
14. Rooma kirjanduseelne aeg.
Rooma rahvaluulest on säilinud vähe, kuna paljusid asju anti edasi suuliselt.
Caecius III kirjutas üles senatikõnesid ning koostas ka oma vanasõnakogumiku, millest osad on meieni jõudnud ka tänapäeval.
Saturnuse värss – roomlaste kahepoolne värss, kummalgi pool kaks või kolm rõhku
Atellaan – improvisatsiooniline olustikuteemaline jant Atellast, tegelasteks koomilised tüübid; jättis jälje rooma komöödiale.
Varane Rooma kirjandus
Arhailine kirjandus algas 3 saj eKr kreeklasest orja Livius Andronicuse tekstidega . Mugandas ja tõlkis Kreeka tekste , nt „Odüsseia“.
Triumf – võidulaul, mis on pühendatud väepealikele, olümpiavõitjatele. Esitasid sõdurid, tehti ka võitjate pilkamist. Kontaminatsioon – mitme alusteksti kokkusulatamisel uue teose loomine
Rooma teatris kaotati koor ja tantsulava, alguses ei kasutatud maske. Näitlejateks olid orjad ja vabakslastud, esitati liigendatud etendused. Komöödiad, naeruvääristati kreeklasi. Pantomiimid. Lugemisdraamad.
Demeter
Demeter oli viljajumalanna, Kronose ja Rhea tütar. Tema templid olid põld ja rehealune . Tema tähtsaim pidustus toimus viljalõikuse ajal. Korraldati rongkäike, toodi ohvreid, tantsiti, lauldi ning lõbutseti. Demeteril oli tütar Persephone, kelle Hades ära röövis, kui ta ilusat nartsissiõit imetledes oma kaaslastest liiga kaugele jäi. Demeter sööstis linnuna üle mere ja maa tütart otsima, kuni ta jõudis päikese juurde, kes talle juhtunu ära rääkis. Demeter lahkus Olümposelt ja asus moondatult maa peale elama. Ta jõudis üksi rännates Eleusisesse ja istus kaevu juurde. Neli õde tulid kaevule vett tooma ja küsisid talt, mida ta seal teeb ning õed kutsusid ta enda koju. Metaneira hoidis oma noorimat poega süles ning D
emeter võttis ta enda hoida. Ta otsustas anda lapsele surematu nooruse ning selleks võidis ta poissi iga päev ambroosiaga ja asetas öösiti punasesse tuleasemesse. Millegipärast hakkas poisi ema muretsema ja jäi ühel ööl valvama ning nägi, kuidas ta poeg tulle pandi. Jumalanna sai pahaseks ja ilmutas ennast täies jumalikus hiilguses ning jahmunud naised said aru, et nende ees seisis jumalanna. Jumalanna käskis neil ehitada suure templi linna lähedale, et tema südame soosingut tagasi võita. Hommikul rääkis Metaneira sellest Keleosele, kes lasigi templi ehitada ja kui see valmis sai, istus Demeter sinna ja hakkas tütre järele igatsema. Sel aastal vili ei kasvanud ning viimaks nägi Zeus, et ta peab asja ise käsile võtma ning saatis üksteise järel jumalaid Demeteri juurde, kuid too ei võtnud kedagi kuulda. Demeter kuulutas, et ei lase maad vilja kanda, kuni pole oma tütart näinud ja peajumal käskis Hermesel laskuda allilma ja anda sealsele valitsejale käsk , et too oma mõrsja ema juurde tagasi laseks. Hades lasigi, kuid lasi tal enne granaatõunaseemet süüa, sest nii sai ta kindel olla, et ta naine ikka tagasi tuleb. Nüüd läkitas Zeus ema Rhea Demeteri juurde, kes kutsus Demeteri Olümposele tagasi, rääkis, et Persephone saab temaga olla 8 kuud. Kuigi jumalannale ei meeldinud see, et ta siiski neljaks kuuks tütrest ilma jääb ja seejuures iga aasta peab tütart allilma minemas nägema, ei hakanud ta vastu. Ta kahetses, et oli lasknud maad tugevasti laastata ja muutis maa taas viljakaks. Ta läks Eleusise valitsejate juurde ja valis neist ühe oma saadikuks inimeste juures ja õpetas teda õigesti vilja külvama ja müsteeriume.
Dionysos ehk Backhos
Dionysos sündis Teebas Zeusi ja Teeba printsessi Semele pojana ning oli seeläbi ainuke jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud. Kuna Zeus oli Semelesse hullupööra armunud, lubas ta Styxi jõe nimel täita ükskõik, millise Semele soovi, mille peale tütarlaps palus jumalat end talle täies hiilguses näidata, piksenooltega ja puha. Selle soovi oli Semele hinge poetanud muidugi armukade Hera, kes teadis, et säärane vaatepilt tüdruku tapab. Kuna Zeus oli Styxi nimel vandunud, ei saanud ta enam midagi parata ja tüdruk suri ülivõimsa lõõmava valguse eest. Kuid Zeus näppas Semelelt lapse emaihust ja hoidis teda oma puusas Hera eest varjul , kuni väetike ilmale tuli. Siis viis Hermes lapse nümfide juurde, kes poisi üles kasvatasid. Meheikka jõudnud, rändas ta läbi kaugete paikade ja õpetas inimestele veinikultuuri. Tema jaoks korraldati müsteeriume ja kõikjal peeti teda jumalaks , kuni ta Teeba lähedusse jõudis. Ühel päeval purjetas Kreeka ranniku lähedal mereröövlite laev ning Dionysost märganud, järeldasid nad tema välimusest, et tegemist on kindlasti mõne kuningapojaga, kelle eest palju lunaraha saaks. Nad nabisid nooruki kinni ja tahtsid teda kinni siduda, kuid köied ei püsinud koos ja langesid niipea, kui noorukit puutusid. Ainult tüürimees taipas , et tegemist on jumalaga ja hoiatas teisigi, kuid nood ei võtnud meest kuuldagi. Järsku voolas vein üle laevalae ning nende vang oli muutunud lõviks, kes kohutavalt möirgas. Röövlid kargasid üle parda ja muutusid kohe delfiinideks, peale tüürimehe, kellel lõvi ei lasknud merre hüpata ning kes jäi ellu nii nagu ta oli. Kuninga, kes teda solvanud oli, pani ta kaljukoopasse kinni, kuni too solvatud jumalat tundma õppis. Mõni aeg hiljem sattus Dionysos mahajäetud printsess Ariadne juurde, päästis ta ning armus temasse. Kui tüdruk suri, paigutas ta tema krooni taevasse tähtede hulka. Oma emale läks ta allilma vastu ning viis ta Olümposele, kus jumalad otsustasidki ta enda juurde võtta. Kuid vahel võis veinijumal ka halba teha – näiteks ajas ta hulluks menaadid ehk bakhandid , viinast hullutatud naised. Nad tormasid läbi metsade ja üle mägede karjudes ja keppe hõljutades, metsolevusi tükkideks rebides ja neid toorelt süües. Nad kummardasid Dionysost mitte templites, vaid metsikus looduses. Dionysos jõudis lõpuks menaadide poolt saadetult Teebassegi ja tahtis sealgi oma kultust jalule seada, kuid Semele õepoeg Teeba kuningas Pentheus oli sellele tugevalt vastu. Ta käskis oma vahimeestel võõrad vangi võtta, kuulamata prohvet Teiresiase hoiatavaid sõnu, kuna temalgi olid seljas samad asjad kui menaadidel. Vangivõetud naisi ei pidanud kütkeid kinni ja uksed avanesid nende eest ning nad põgenesid mägedesse, nende juht aga viidi valitseja juurde, kes teda põlgas. Ta lasi jumala vangi viia, mis muidugi teda ei hoidnud ja ta läks valitseja juurde tagasi. Pentheus läks mägedesse jumala ümmardajaid taga ajama, kuid nondega olid ühinenud paljud Teeba naised, Pentheuse ema ja õed kaasa arvatud. Dionysos pani naisi arvama , et Pentheus on mägilõvi ja talle kallale tormama, valitseja ema eesotsas. Pentheus tükkideks rebinud, tulid nad mõistusele tagasi ja mõistsid, mida nad teinud olid. Dionysose teod näitavadki veini kahte poolt: mõistlik kogus teeb inimeste olemise heaks, liigne kogus paneb halba tegema. Kuid Dionysosel oli ka iga aasta tõsiseid kannatusi läbi elada: ta rebiti iga aasta tükkideks ja äratati siis taas üles – mõnedes lugudes titaanide, teistes Hera käsul. Tema ülestõusmist pühitseti teatris, kuid hirmuteod, mida tema kallal ja tema mõjul tehti, olid liiga hirmsad, et neid unustada.
15. Rooma teater (Plautus, Terentius ) - 240 eKr – Rooma teatri sünd.
Rooma teatris kaotati koor ja tantsulava, alguses ei kasutatud maske. Näitlejateks olid orjad ja vabakslastud. Näitlejatesse suhtuti halvustavalt, neid ei hinnatud kõrgelt. Sallivalt suhtuti nendesse, kes mitte ametina, vaid meelelahutusena teatriga tegelesid.. Enne etendust anti publikule lühike sisuülevaade, et nad kuulata viitsiksid. Komöödiad, naeruvääristati kreeklasi - mantlikomöödiad. Toogakomöödiad – roomlastest. Pantomiimid. Lugemisdraamad.
Palju pidustusi – 48 päeva aastas lavaetendusteks, tasuta etendused hommikust õhtuni, rahastas riik ja jõukad kodanikud, publikuks lihtinimesed.
Livius Andronicus – kuulus kreeklane , kes kasutades kreeklaste tekste lavastas esimese tragöödia ja komöödia. Need olid värssides, kuid roomlased jätsid ära koori. Vähenes tantsuplats, võeti kasutusele rohkem dekoratsioone.
Miim – kehakeel oli veiderdav
Atellaan – näitemäng , kus olid teatud tüüptegelased , tüüpsüžee tehti nalja kaasaja üle, improvisatsioon
Plautus – osutus geniaalseks komöödiakirjanikuks, kelle looming sai ise allikaks hilisemale euroopalikule draamakunstile. Ta kirjutas vaid komöödiaid, millest meieni on jõudnud 21. Tema eeskujudeks olid uusatika komöödia loojad ning sageli kasutas ta kontaminatsiooni ehk mitmest näidendist/tekstist ühe kokku kirjutamine (kokkusulatamine). Tema komöödiaid: “Potikomöödia”(vaene vanamees leiab kullapoti ning kaotab meelerahu , peites seda aina ühest kohast teise), “Pseudolus”, “Amphitruo”, “Sõjavangid”.
Terentius (Afer) – Aafrikast pärit ori Rooma senaatori juures, võimaldati haridus , sai vabaks. Leidis sõpru aristokraatide ja kirjanike juures. Kirjutas 6 komöödiat, ei lasknud alguses näidendit tutvustada. Humanist ! – kujutas inimest inimlikult, „Olen inimene, midagi inimlikku ei pea ma endale võõraks.“ – täiuslikkuse poole pürgival inimesel võib vigu olla. „Ämm“(tüdruk oli rase , peigmees arvas, et teda on petetud. Tegelikult peigmeeees ise süüdi, vägistas varem.), „Vennaksed“. Esimene teatrietendus EESTIS (1529) „ Andria “.
Kükloop Polyphemos
Kükloop Polyphemos kasvatas oma saarel lambaid. Sinna sattus Odysseus oma kaaslastega peale troojast tulekut. Kükloop võttis nad oma koopasse vangi ja sõi õhtu-ning hommikusöögiks 2 neist ära. Mehed valmistasid palgist terava oda ja kui kükloop veiniuimas magama jäi, torkasid sellega tal silma peast välja. Hommikul ronisid mehed lammaste kõhu alla ja pääsesid nii koopast välja. Laeva peale jõudes hüüdis Odysseus veel kükloobile järele, kes vihast neid kiviga viskas . Kivi ei tabanud laeva. Hiljem armus kükloop merenümfi Galateiasse, kes teda armastuse pärast narris. Polyphemos kurvastas, kuna oli kohmakas ja ei võinud tüdrukule meeldida. Hilisemates lugudes küll Galateia ta armastusele ei vasta, kuid kohtleb teda sõbralikumalt. Kui Galateia armus Akisesse, tappis Polyphemos armukadeduse tõttu mehe, kellest sai siis jõejumal.
16. Caesar – pärit iidsest aristokraatide perest, kes väitsid, et on Aenease poja järeltulijad. Tegi kiiret karjääri riigiametites. Väejuht Egiptuse, Hispaania , Gallia ja Germaania vallutamisel. Hukkus 44 eKr vandenõu tõttu, surmajärgselt jumalikustati – Iulius = juuli; tegi kalendrireformi.
Teosed:

• „Märkmed Gallia sõjast“ – sõjaretk Germaaniasse ja Britanniasse. Püüdis anda erapooletut suhtumist – objektiivne kirjedus; tegelikult õigustab oma tegusid . Kirjeldab Britannia ja Germaania eluolu. Kasutab 3.pööret, lakooniline, lühem.
  
• „Märkmed kodusõjast“ – õigustab oma käitumist võitluses Pompeiusega.
  

Catullus - elas 1.saj e.m.a, sündis Verona linnas, isal olid head sidemed, pääses Roomas kõrgemasse seltskond , elas muretut elu. Kirjandusringkondadega suheldes hakkas ise kirjutama armastusluulet, pamflette (naeruvääristav luule, õelad epigrammid), millest Caesar tundis end puudutatuna, kuid sõlmisid rahu. Märkimisväärne armastuslüürika – Rooma ajajärgul oli üksikisiku tundeelu teisejärguline , tähtsam oli kogukond , riik ja selle kaitsmine. Catullus suutis armastust tõsta esile kui suurt ja võimast ülendavat tunnet , 1.Rooma luuletaja, kes suutis armastust kui tunnet väärtustada. Suutis tabada midagi üldinimlikku, sest on kogenud armastuse erinevaid seisundeid. (armastas Lesbiat, kes oli abielus)
Theseus
Theseuse isa oli Ateena kuningas Aigeus. Theseus aga ei kasvanud üles mitte tema juures, vaid emakodus. Poisi isa pani enne lahkumist ühte koopasse paari jalanõusid ja mõõga ning kattis need suure kiviga. Ta ütles poisi emale, et kui poiss jõuab vastavasse ikka, et jõuaks kivi sealt pealt ära veeretada, peaks ema sellest poisile rääkima ja paluma tal oma isa üles otsida. Theseus sirguski piisavalt tugevaks, veeretas kivi vähese vaevaga pealt ära ning läks koos mõõgaga Ateenasse isa otsima. Ta oleks sinna pidanud purjetama, kuid kuna Theseus otsustas saada oma kangelastegude poolest sama kuulsaks, ehk veel kuulsamakski kui tema nõbu Herakles, siis otsustas ta hakata jalgsi sinna astuma . Teel tappis ta kõik röövlid, kes teda varitsesid ja maksis neile kätte samade meetmetega, mida nemad teiste peal kasutasid. Oli mees, kes tappis inimesi nii, et paigutas inimesed kahe allapainutatud puu külge ning lasi nad lendu. Theseus toimis temaga samamoodi. Üks mees käskis inimestel enda jalgu pesta ning heitis nad siis kaljult merre. Üks mees aga venitas inimesi surnuks või raius neil jalad alt. Kui Theseus Ateenasse jõudis, oli ta juba kuulus ning teda ülistati. Ta läks kuninga juurde, kus Medeia, tahtmata kaotada oma soodsat suhet kuningaga, pakkus talle mürgiga peekrit. Theseus aga lõi selle oma mõõgaga käest ning kuningas sai aru, et see on tema mõõk ning et see on tema poeg. Medeia põgenes Aasiasse . Aastaid enne Theseuse ilmumist linna, oli seda õnnetus tabanud. Kreeta kunn Minos oli kaotanud oma poja Ateenas kuldijahile saadetuna ning oli sellepärast vaenujalal Aigeusega. Minos lubas jätta linna vallutamata, kui Aigeus saadab iga üheksa aasta tagant talle 7 neidu ja 7 noormeest, kelle ta söödab oma naise ja ühe imeilus sõnni pojale, Minotaurosele. Varsti oli see aeg jälle käes ning Theseus pakkus end vabatahtlikuks. Kõik hindasid ta headust, kuid tegelikult tegi ta seda selleks, et kuulsust juurde võita. Niipea kui Theseus jõudis saarele, nägi teda Ariadne, Minose tütar. Ariadne armus temasse silmapilkselt ja läks Daidaluse, labürindi arhitekti juurde. Daidaluselt nipi teada saanud, suundus ta edasi Theseuse juurde ja andis talle lõngakera, et too leiaks tee labürindist välja. Vastutasuks tahtis ta, et mees temaga abielluks. Järgmisel päeval tappis Theseus Minotaurose oma paljaste rusikatega ning leidis tänu lõngakerale tagasitee . Nad pöördusid Ateena poole, kuid Adriane jäi poolel teel maha. 1.versioon: Nad peatusid Naxose saarel, Ariadne jäi magama ja Theseus purjetas temata minema. 2. Versioon: Ariadne oli merehaige ja Theseus jättis ta saarele puhkama, aga lained viisid tema laeva rannikust liiga kaugele. Kui ta millalgi tagasi tuli, oli Ariadne surnud. Theseusest sai Ateena kunn. Ta kehtestas täieliku demokraatia ning muutis enda vaid kõrgeimaks sõjastrateegiks. Müüdis ’Seitse Teeba vastu’ paluti Theseuselt abi ja tänu tema sõjalisele abile saavutati ka Teebas valimatult kõikide surnute matmine. Tema aitas ka Heraklesel jätta enesetapp sooritamata pärast oma naise ja laste tapmist. Theseusel oli aga kirg ohtude vastu ning ta läks ka amatsoonide, naissõdalaste maale ja tõi sealt kaasa oma naise Hippolyte, kellega tal sündis laps, Hippolytos. Seepärast tulid aga amatsoonid Ateenasse ning vallutasid Atika. Nad löödi aga minema ning pärast seda pole keegi suutnud maad vallutada(Theseuse ajal). Theseus käis ka argonautidega Kuldvillakut otsimas. Samuti võttis ta osa suurest Kalydoni jahiretkest, kus kunn Kalydon kutsus kreeklasi endale appi tapma suur metssiga, kes laastas nende maad. Seal päästis ta ka oma sõbra, Perithoose elu. Perithoos’t kohtas ta esmakordsel siis, kui P mõtles, et tegelikult ei olegi T nii eriline ning õrritas teda endale järgnema. T-d nähes imestas ta ning palus vabamdust. Neist said suured sõbrad. Perithoose pulmapeol aitas ta võidelda metsikute naistemaiaste kentauridega, kes pulmapeo rikkusid. Samuti proovis aidata P-l röövida Persephonet ning ise röövida Trooja Helenat, kui viimane alles laps oli. Helena aga viidi tema juurest ära ning ka Persephone toomine ei õnnestunud. Hades pani nad istuma ’unustuse istmele’ ning Theseuse kandis sealt välja tema nõbu Herakles. Perithoos’t aga oli võimatu toolilt tõsta, kuna Hades teadis, et tema oli tegeliku plaani taga. Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe, Phaidraga. Kui Hippolytes tuli isa juurde elama, tekkisid aga Phaidral tema vastu tunded, sest Hippolytos põlgas Aphroditet, kuid armastas Artemist. Phaidra kirg jäi aga vastuseta ning ta oli nii palavas armuvalus, et otsustas endalt elu võtta. Tema hoidja, kes teadis tema muret, läks Hippolytose juurde, kuid sai sealt eitava vastuse. H läks Phaidra juurde ja karjus tema peale, süüdistades teda plaanis isa petta . Veidihiljem avastati Phaidra surnuna ja tema käest leiti kiri, kus ta süüdistas Theseust enda kuritarvitamises. Theseus needis enda poja Poseidoni ees ning otsustas ta saata maapakku. Poiss vandus Zeusi nimel, et pole seda teinud,kuid ratsutas minema. Mere äärde jõudes kerkis veets koletis, kes pani hobused lõhkuma . Kaarik purunes ning Hippolytos sai surmava hoobi. Theseuse juurde kanti Hippolytos, kes veel hingas ning Artemis rääkis talle kogu tõe, ka selle, et tegelikult oli süüdi Aphrodite. Theseus võttis poja enda kätele ja Artemis ütles, et tema poega ei unustata iialgi ja et tema jääb lauludesse igaveseks. Theseus läks maapakku oma sõbra, kuningas Lykomedese juurde, kes ta ka tappis. Ometi jäid kreeklased meenutama teda kui ühte suurimatest kangelastest .
17. Vergilius – sündis Põhja-Itaalias, sai hariduse Milanos, läks Rooma. Tahtis saada advokaadiks, aga naasis koju ja tegeles kirjanduse ning kodumõisaga. Looming jäi silma kõrgele võimukandjale, Rooma tagasi minnes oli tal soovituskiri , sai Maecenace ringkonda.

• „ Bucolica “ – 10 laulust koosnev karjaseluule, dialoogi vormis. – ilustab karjaseelu, vestlused vaimsetel teemadel, armastus (südamepuistamine, piinad) + 4. laulus räägib poisi sünnist, mida peetakse Jeesus Kristuse sünniks.
  
• „Georgica“ – kirjutas 7 aastat, põllutöökäsiraamat. – maaelu ja –töö väärtustamine, kiidab Augustust. (Augustus innustas inimesi maale elama minema, et nad ei parasiteeriks linnades riigi kulul)
  
• „ Aeneis “ – kirjutas 10 aastat, Rooma riigi ajalugu, 12 laulu (6 rännakud, 6 võitlused kohalike võimudega). – peategelane Aeneas + kirjutas mustandi valmis, ei meeldinud, tahtis hävitada, Augustus lasi avaldada.
  

Aenease Troojast põgenemise järel sattutakse Kartaagosse, kus Aeneas kohtub kuniganna Didoga. Minnakse Sitsiiliasse, korraldatakse Aenease isa auks mängud, mees külastab allmaailma ja näeb tulevikku kuni Augustuseni. Minnakse Latiumi maakonda , kus tapetakse kohalik kangelane Turmus. Aeneas abiellub kohaliku kuningatütrega, tuleb uus sugu, kes hakkab Roomat juhtima .
Allmaailm
Asukoht: teisel pool Okeanost
Valitsejad : Hades ja Persephone
Väravavalvur: Kerberos
Kohtunikud: Rhadamanthys, Aiakos, Minos.
Tee algus: Hädade jõgi suubub hädakisa jõkke. Veel eraldas allmaailma unustusejõgi, tulejõgi ja Styx.
Tartaros (Maa poegade vangla) ja Erebos (sinna saabuvad hinged kohe peale surma) on allilma osad. Hämar, varjuline paik. Halvad saavad karistuse, head õndsuse. Üle jõe Tartarose väravateni viib paadimees Charon hinged, kelle kehad maeti maha ja hammaste vahele pandi teeraha.
Hadese paleed ümbritsesid hallid ja kõledad väljad. Allmaailmas elasid veel erinnüsed, Uni ja Surm. Läbi sarve tulid allmaailmast inimestele tõelised unenäod, läbi elevandiluust värava moonutatud.
18. Horatius – lihtsat päritolu, isa (meenutas hiljem hea sõnaga) oli vabaks lastud ori. Sai korraliku hariduse Roomast ja Ateenast. Ühineb Ateenas Brutuse sõjaväega, vabariiklastega. Määratakse kõrgeks ohvitseriks, kuid saavad lüüa. Peab põgenema maapakku amnestiani. Naaseb Rooma, kirjutab, pälvib Vergiliuse tähelepanu ning pääseb Maecenase juurde, saab mõisa endale. Pakutakse kohta Augustuse sekretäriks, aga loobub. Peale Vergiliuse surma saab esipoeediks, loob sajandihümni tähtpäevadeks – tähistab kodusõdade lõppu, ülistab Augustust ja Rooma riiki.
Teosed:

• Epoodid – algupärane Rooma teemadel luuletus, irooniline kaasaja suhtes, naeruvääristab väikseid inimesi.
  
• Satiirid – vestlused moraaliteemadel, põimitud on nalju, tõekspidamisi: kuldne kesktee, mõõdukus, rahu, mõtlemine eluhüvede nautimises. Arvustades teisi, on kriitiline ka enda suhtes, kujutab end orja silmade läbi.
  
• Laulud - ood (mitte kiidulaul), erineva värsivormiga luuletused, 13 erinevat stroofivormi. Mitmekesine sisu, kuid esikohal armastus. Käsitleb ka surma kui paratamatut elu osa.
  
• Kirjad (läkitused) – värsivormis arutleb eluliste teemade üle (nt luuletamine, autor peab olema elukogenud), isikliku pöördumisena väärtushinnangud , suhtumine keisrisse.
  

Titaanid ja kaksteist suurt olümplast
Kreeklased uskusid, et maailm lõi jumalad. Enne jumalaid, loodi taevas ja maa. Titaanid olid nende lapsed ja jumalad nende lapselapsed . Titaanid olid kaugetel aegadel maailma isandad . Kõige tähtsam – Kronos( Saturnus ). Tema valitses titaanide üle enne kui Zeus(Jupiter) ta troonilt minema kihutas. Roomlaste arvates põgenes ta siis Itaaliasse ja tõi endaga kaasa kuldse rahuajastu . Teised tähtsamad titaanid:

• Okeanos – jõgi, mis kreeklaste arvates voolas ümber maa
  
• Tethys – Okeanose naine
  
• Hyperion – päikese, kuu, koidu ja eha isa
  
• Mnemosyne – kreeka k ’mälu’
  
• Themis – õiglus
  
• Iapetos – tema pojad: * Atlas – kandis taevast oma õlgadel * Prometheus – inimkonna päästja
  

Zeus – heitis vendadega liisku, millise osa maailmast valitsemiseks saab. Sai ülemvalitsejaks, oli taeva isand, vihma-, piksenoolte- ja pilvejumal. Võimsam kui kõik teised kokku, kuid mitte kõikvõimas/-teadja. Kotkas, tamm.
Hera - Zeusi naine ja õde, kasvatatud titaanide poolt. Abielu kaitsja, armukade kõigi Zeusi afääride suhtes. Trooja sõda oleks kiiremini lõppenud, kui eioleks olnud Hera viha Parise vastu. Kuldvillaku müüdis kangelaste kaitsja. Peajumalanna! Lehm ja paabulind .
Poseidon – merede valitseja, Zeusi vend, temast tähtsuselt järgmine. Kinkis inimestele esimese hobuse. Vesi vaibus, kui ta kuldse vankriga üle sõitis.
Hades – allilma ja surnute valitseja, Zeusi vend. Hüüti ka Plutoniks, jõukuse ja väärismetallide jumalaks. Tal oli kiiver , mis muutis kandja nähtamatuks. Ei külastanud tihti Olümpost, oli halastamatu, kardetud, kuid õiglane.
Pallas Athena – Zeusi tütar, tsivilisatsiooni, käsitöö ja põlluharijate kaitsja, ratsutamiskunsti rajaja; tarkuse , arukuse ja puhtuse kehastus. Zeus usaldas talle piksenoole, lemmiklaps. Parthenon, oliivipuu , öökull.
Phoibos(särav) Apollon – Zeusi poeg Delose saarelt, muusikameister, laskuritejumal, tervendaja. Valguse- ja tõejumal. Apolloni oraakel asus Delfis Parnassose mäel. Tappis mao, kes elas Parnassose koopas . Side inimestega. Loorberipuu, delfiin , ronk, päike.
Artemis – Apolloni kaksikõde , metsloomade emand, kõige kõrgem kütt jumalaist, neitsiliku nooruse kaitsja. Artemis = Hekate (jumal kolme palgega: Selene taevas, Artemis maal, Hekate allmaailmas ja öösel). Küpress, metsloomad , põder!, kuu.
Aphrodite – armastuse- ja ilujumalanna , armastas naeru . Sündis merevahust. Tema ümber hakkasid lilled kasvama ja tormipilved lahkusid. Vahel reetlik ja õel. Hephaistose abikaasa. Mirt, tuvi.
Hermes – Zeusi ja Maia laps, Zeusi käskjalg. Kõige nutikam ja kavalam jumal, kaubandus- ja turujumal, kaupmeeste kaitsja. Pidulik teejuht.
Ares – Zeusi ja Hera poeg. Tapahimuline, kuid argpüks. Liigub saatkonnaga, seal, kust nad üle käivad, puhkeb sõda. Raisakull .
Hephaistos – Hera poeg, tulejumal . Inetu ja lombakas , aga lahke ja rahulik. Surematute töömees, relvameister ja sepp.
Hestia – Zeusi õde, kodukoldejumalanna, kodu sümbol.Iga eine lõppes ja algas ohvrianniga Hestiale. Igal linnal oli Hestiale pühendatud avalik kolle, kus põles igavene tuli.
Rooma jumalad
Jupiter (Zeus) – peajumal, taeva-, vihma ja äikesejumal
Juno (Hera) – taeva- ja abielujumalanna
Neptunus (Poseidon) – merejumal
Pluto (Hades) – allmaailmajumal
Minerva (Athena) – tarkusejumalanna
Apollon – valguse- ja ennustusjumal
Diana (Artemis) – jahi-, kuu- ja nõidusejumalanna
Venus (Aphrodite) – armastus- ja ilujumalanna
Mercurius (Hermes) – teekäijate ja kaupmeeste jumal
Mars (Ares) – sõjajumal
Vulcanus (Hephaistos) – tule- ja sepatööjumal
Vesta (Hestia) – kodukoldejumalanna
19. Trooja vallutamise müüt
Sõda sai alguse kuningas Peleuse ja Thetise pulmades . Nad olid kutsunud pidustustele peaaegu kõik jumalad, jätsid aga kutsumata Erise, tülijumalanna . Eris vihastas, tuli kõigest hoolimata kutsumata külalisena pidustustele ning viskas külaliste sekka kuldse õuna , millele oli kirjutatud "Kõige kaunimale". Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite püüdsid õuna kinni samal ajal ning hakkasid omavahel tülitsema selle üle, kes neist on kõige ilusam. Kuna nad ei jõudnud selles küsimuses lahenduseni, läksid nad jumalate valitseja Zeusi juurde. Zeus ütles, et Paris peab otsustama, kellele õun kuulub. Jumalannad läksidki Parise juurde ning iga jumalanna üritas kingitustega meelitada Parist õuna enesele andma. Hera pakkus Parisele võimu kogu Aasia üle, Athena pakkus talle tarkust. Aphrodite aga pakkus talle naiseks maailma kõige ilusamat naist. Paris andis õuna Aphroditele. Kõige ilusam naine maailmas sel ajal oli Helena, Sparta kuninganna, kes nüüd pidi Parisele kuuluma. Paraku oli aga Helena juba abielus. Aphrodite lasi oma pojal, Erosel lasta Helena pihta kuldse armastusenoole, mis pani Helena Parisesse armuma. Ta põgenes koos Parisega Troojasse. Seepeale kuulutas Helena abikaasa Menelaos Troojale sõja, et oma naist tagasi saada.
Sõda kestis kümme aastat ning seal osales palju kangelasi, nagu Achilleus, Paris ja Hektor. Lõpuks otsustasid kreeklased üritada kavaluse abil linna vallutada. Nad ehitasid hiiglasliku puust hobuse, mis oli seest tühi, ning peitsid mõned oma vapraimad mehed selle sisse. Nad jätsid hobuse kaldale ning ise sõitsid laevadega merele, teeseldes lahkumist. Troojalased nägid hobust ja lahkuvaid kreeklasi ning arvasid, et kreeklased olid loobunud linna vallutamisest , naasnud koju ja jätnud neile kingituseks puust hobuse. Ennustaja Laokooni hoiatustele vaatamata vedasid nad rõõmuhõisete saatel hobuse linna sisse ning tähistasid oma võitu . Öö saabudes väljusid hobuse sees varjul olnud kreeklased oma peidupaigast, avasid linnaväravad, et ülejäänud sõjavägi saaks linna tungida, ja panid linna põlema. Nüüd ei olnud troojalastel lootustki sõda võita, kreeklased vallutasid hõlpsasti linna. Kavaluse oli välja mõtelnud Odysseus, Ithaka saare valitseja.
Pyramus ja Thisbe
Pyramus ja Thisbe elasid kõrvuti majades ning armastasid üksteist, kuid nende vanemad ei lasknud neil koos olla. Nad sosistasid läbi prao seinas, mis nende tube eraldas. Pyramus ja Thisbe leppisid kokku kohtumise öösel mooruspuu all. Thisbe jõudis kohale esimesena ja nägi veriste lõugadega emalõvi ning põgenes. Ta loor kukkus maha ning lõvi rebis selle puruks. Siis jõudis kohale Pyramus, kes oletas verisest loorist, et Thisbe on surnud, ning tappis end oma mõõgaga. Verepritsmed lendasid mooruspuu valgetele marjadele ja muutsid need punaseks. Kui Thisbe tagasi jõudis ja surnud armastatut nägi, tappis ka tema end. Nende tuhad pandi samasse urni 
24