Antiikmütoloogia lugude kokkuvõte (piletid) (6)

PILET NR 1
TITAANID
Titaanid olid lõpmatult kaugetel aegadel maailma isandad , sageli kutsutakse neid ka vanemateks jumalateks. Võimsad, neid oli palju. Tähtsaim oli Kronos (Saturnus), kes valitses titaanide üle, kuni ta poeg Zeus ta võimult kihutas. Kronos põgenes Rooma , sellele järgnes kuldne ajastu.
Teised tähtsad titaanid: Okeanos – jõgi, mis vanade kreeklaste arvates pidi voolama ümber maa; tema naine Tethys ; Hyperion – päikese, kuu, koidu ja eha isa; Mnemosyne – mälu; Themis – õiglus; Iapetos oma poegadega – Atlas , Prometheus .
KAKSTEIST SUURT OLÜMPLAST
Olid kõige tähtsamad titaanide järgnenud jumalate hulgas. Neid kutsuti olümplasteks sellepärast, et Olümpos oli nende kodu.
Zeus ( Jupiter )
Zeus ja tema vennad heitsid liisku, et teada saada , milline osa maailmast kellelegi pidi kuuluma . Meri – Poseidon , allmaailm – Hades, ülemvalitseja – Zeus, kes oli kõigist võimsaim. Teda kujutatakse armumas ühesse naisesse teise järel. Zeus oli õilis ega abistanud kunagi valelikke. Tema lind – kotkas, tema puu – tamm.
Hera ( Juno )
Hera oli Zeusi naine ja õde. Ta oli abielu kaitsja. Hera oli tegevuses nende naiste karistamisega, kellesse Zeus armus . Herale on pühendatud lehm ja paabulind , tema lemmiklinn on Argos .
Poseidon ( Neptunus )
Oli merede valitseja ja Zeusi vend. P’l oli hiilgav palee keset merd . P kinkis inimestele esimese hobuse. Teda kujutati alati kolmhark käes, on seotud hobuse ja sõnniga.
Hades ( Pluto )
Zeusi kolmas vend, kelle valitseda oli allmaailm. Hadesel oli kurikuulus kiiver. Hades oli halastamatu, kuid õiglane; kardetud, aga mitte õel jumal.
Pallas Athena ( Minerva )
Athena oli ainult Zeusi tütar, kes kargas täiskasvanuna välja Zeusi peast. Oli lahingujumalanna, linna jumalanna, tsivilisatsiooni, käsitöö kaitsja, ratsutamiskunsti rajaja. Athena oli Zeusi lemmiklaps. Hiljem oli Athena tarkuse kehastus. Ateena on temale kuuluv linn, oliivipuu tema puu ja öökull tema lind.
Apollon ( Apollo )
Apollon on Zeusi ja Leto poeg. Ta oli meister muusikant, hõbedase vibu peremees , laskurite jumal, tervendaja, valgusejumal , tõejumal. Puu – loorberipuu , talle on pühendatud delfiin ja ronk .
Artemis ( Diana )
Artemis oli Apolloni kaksikõde, Zeusi ja Leto tütar. A oli metsloomade emand, kõrgeim kütt jumalaist, neitsiliku nooruse kaitsja. Temas ilmneb kõige elavamalt piiritelu hea ja kurja vahel. Pühendused – küpress, kõik metsloomad ja eriti põder.
Aphrodite ( Venus )
A oli armastuse- ja ilujumalanna, naeru armastav jumalanna. A on Zeusi ja Dione tütar. Hiljem seletatakse, et ta sündis merevahust. Tema ees puhusid tuuled ja sõudsid tormipilved. Puu – mirt , lind – tuvi (mõnikord ka varblane ja luik).
Hermes (Mercurius)
Hermese isa oli Zeus ja ema Maia . Oli Zeusi käskjalg. Oli kõigist jumalaist nutikaim ja kavalaim, meisterlik varas, kaubanduse- ja turujumal, näitas hingedele teed allilma.
Ares (Mars)
Sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg, kes mõlemad teda põlgasid, verejanuline, surelike kehastatud needus , aga ka argpüks. Lind – raisakull .
Hephaistos ( Vulcanus )
Tulejumal, kes on üheltpoolt Zeusi ja Hera poeg, teisalt aga ainult Hera poeg. Hephaistos oli ainukesena inetu, lombakas . Oli ka sepatööjumal. Tema abikaasaks on Aphrodite. H on lahke ja rahuarmastav jumal.
Hestia (Vesta)
Zeusi õde, neitsilik jumal, kodukoldejumalanna. Igal linnal oli Hestiale pühendatud avalik kolle.
PILET NR 2
ALLMAAILMA KIRJELDUS
Surnute riiki valitses Hades koos oma naise Persephonega. Teed Hadese riiki – üle maa serva, teisele poole Okeanost; koopad ja sügavamad järved.
Tartaros on allilma sügavam osa, Maa poegade vangla . Erebos on paik, kuhu saabuvad surnud kohe pärast hingeheitmist.
Allilm on hämar, varjuline paik, varjude riik, kus pole midagi reaalset. Tee allilma hakkab sealt, kus Acheron, hädade jõgi, suubub Kokytosesse, hädakisa jõkke. Vana paadimees Charon toimetab surnute hinged üle vee teisele kaldale, kus asub Tartarose teemantne värav. Väravat valvab Kerberos , kolme pea ja draakonisabaga koer, kes laseb sisse kõik hinged, kuid välja mitte kedagi. Pärast sisenemist tuleb igaühel minna kolme kohtuniku ette. Nad otsustavad, halvad hinged läkitatakse igavesse piina, head aga õndsuse paika, mida kutsutakse Elysioini väljadeks.
Allilma eraldavad maast veel kolm jõge: Phlegethon (tulejõgi), Styx (jumalate murdumatu tõotuse jõgi), Lethe (unustusejõgi).
Kuskil allilmas asetseb Hadese palee, mis on paljude väravatega ja tulvil külalisi.
PILET NR 3
KAKS SUURT MAAJUMALAT
DEMETER E. CERES – Demeteril oli ainuke tütar, Persephone . Ta kaotas tütre, kohutavas mures võttis ta oma annid maa pealt, mis muutus külmaks ja tühjaks.
Hades viis Persephone ära, kui too nartsissiõit imetledes oma kaaslastest liiga kaugele jäi. Hades haaras neiu kaarikusse ja nad läksid allilma, kus Persephone hädakisa kajas kõikjale, tema ema kuulis seda. Demeter läks Persephonet otsima , kuid keegi ei osanud talle vastata. Demeter rändas 9 päeva ja jõudis viimaks päikese juurde, kes rääkis talle, kus Persephone on.
Demeter lahkus Olümposelt, asus elama maa peale moondatult. Üksinda rännates jõudis ta Eleusisesse ja istus teeveerele kaevu juurde. Neli neidu tulid kaevule vett tooma , nägid teda ja pärisid, mis on juhtunud. Demeter vastas, et oli põgenenud mereröövlite küüsist, kes teda orjandusse olid tahtnud müüa. Neiud võtsid Demetri enda juurde elama. Demeter järgnes õdedele ja kui ta astus üle läve ruumi, kus ema hoidis oma noorimat poega , täitis taevalik sära ukseava ja Metaneira (ema) tundis suurt aukartust.
Demeter soovis juua piparmündiga maitsestatud odravett. Siis võttis Demeter lapse oma sülle ja viimane kasvas nagu noor jumal, Demeter otsustas anda lapsele surematu nooruse.
Ema aga hakkas muretsema ja jäi ühel ööl vaatama, kuidas laps tulle pandi. Jumalanna sai vihaseks, võttis poisi koldest ja asetas maha.
Nüüd ilmutas Demeter ennast täies jumalikus hiilguses. Jumalanna käskis jahmunud naistel ehitada talle tempel linna lähedale, et võita tagasi tema südame soosing.
Demeter lahkus. Inimesed töötasid innukalt templi ehitamisel ja kui see valmis sai, istus Demeter sinna, igatsedes oma tütre järele.
Saabus kõige kohutavam aasta, sest midagi maas ei kasvanud ega tärganud. Zeus nägi, et peab ise asja käsile võtma. Zeus saatis ükshaaval jumalaid Demeteri juurde, et ta pahameelt hajutada, kui Demeter ei võtnud kedagi kuulda. D kuulutas, et ei lase maal enne vilja näha, kuni ta pole näinud oma tütart. Nüüd otsustas Zeus, et ta vend Hades peab järele andma. Zeus saatis Hermese allilma Hadesele ütlema, et too laseks oma mõrsja tagasi Demeteri juurde.
Hermes nägi Persephonet nukrutsemas, kuna ta igatses ema järele. Hermese sõnu kuuldes muutus Persephone rõõmsaks. Hades teadis, et oma vennale ta vastu ei saa ja peab Persephone lahti laskma , kuid ta palus , et tüdruk temast halvasti ei mõtleks. Hades laskis Persephonel süüa granaatõuna seemet , teades, et seda tehes peab ta tema juurde tagasi pöörduma.
Hades pani kaariku valmis ja Hermes juhtis mustad hobused otseteed Demeteri templi juurde. Demeter ja Persephone olid õnnelikud ja rääkisid üksteisele, mis vahepeal oli juhtunud. Demeter kurvastas, kui kuulis, et tütar sõi granaatõuna seemet.
Zeus saatis Demeteri juurde oma ema Rhea , vanima jumala, kes palus Demeteril tagasi Olümposele minna ja inimestele nende annid tagasi anda. Demeter ei olnud vastu ja tegi seda. Demeter valis oma saadikuks Triptolemuse.
DIONYSOS E. BAKCHOS – Teeba oli Dionysose kodulinn , kus ta sündis Zeusi ja Teeba printsessi Semele pojana. Dionysos oli ainuke jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud. Semele oli kõige õnnetum naine neist, kellesse Zeus armus. Zeus lubas Semelele, et täidab kõik tema soovid. Semele soovis vaid, et ta saaks Zeusi näha tema täies hiilguses taeva kuninga ja piksenoole käsutajana. Zeus teadis, et Semelel ei ole võimalik niiviisi ellu jääda, aga kuna ta oli Styxi nimel vandunud, ei saanud ta midagi teha. Kui Zeus end Semelele ilmutas, suri viimane ülivõimsa lõõmava valguse ees. Zeus näppas Semelelt lapse emaihust ja hoidis teda oma puusas Hera eest varjul. Kui laps oli sündinud, kandis Hermes ta Nysa nümfide juurde. Dionysos sündis tulest ning kasvas lapsena vihma hoole all.
Meheikka jõudnud D rändas läbi kaugete võõraste paikade. Ta õpetas inimestele veinikultuuri, teda peeti jumalaks.
Ühel päeval purjetas Kreeka ranniku lähedal mereröövlite laev. Nad märkasid nägusat noormeest. Mereröövlid sööstsid randa ja võtsid nooruki kinni. Laeval tahtsid nad poisi köitega kinni siduda, aga see ei õnnestunud kuidagi, noormees vaatas mereröövleid muiates. Vaid tüürimees taipas olukorda ja karjus , et tegemist on jumalaga , kes tuleb kohe vabastada. Kapten nimetas tüürimehe lollpeaks ja käskis purjed heisata, kuid laev ei liikunud paigast . Vein voolas ojadena üle laevade, viinamarjaväädid katsid purje. Mereröövlid käskisid roolimehel randa tagasi tüürida, kuid oli juba hilja . Noormees oli muutunud lõviks, röövlid kargasid üle parda ja muutusid delfiinideks, peale hea tüürimehe.
Kui Dionysos rändas läbi Traakia Kreeka poole, solvas teda üks sealseid kuningaid, Lykurgos. Dionysos andis alla ja pages merre varjule. Hiljem tuli D aga tagasi, võitis Lykurgose ja karistas kuningat. Zeus aga lõi Lykurgose pimedaks ja too suri varsti pärast seda.
Mõni aeg hiljem sattus Dionysos mahajäetud Kreeka printsessi Ariadne juurde, Ateena prints Theseus oli ta hüljanud. D päästis Ariadne ja lõpuks armus temasse. Kui Ariadne suri, võttis D krooni, mille ta oli tüdrukule kinkinud ja pani selle tähtede hulka.
Ema, keda D polnud kunagi näinud, pidas D kogu aeg meeles. D igatses teda nii väga, et laskus allilma, et teda näha. D palus Hadeselt, et too ema temale loovutaks ja Hades oli nõus. D viis ema Olümposele, kus jumalad otsustasid ta enda seltsi võtta.
D võis olla lahke ja heatahtlik , kuid ka julm ja ajada inimesi hirmsatele tegudele. Menaadid e. bakhandid olid viinast hullutatud naised, kes sattusid ekstaasi tormates läbi metsade. Nad rebisid tükkideks kõik metsloomad ja õgisid veriseid lihatükke. Menaadid pidasid oma rituaale metsas, kus D andis neile süüa ja juua.
D kummardamine ühendas endas kaks vastandlikku nähtust – vabaduse rõõmsat ekstaasi ja metsikut brutaalsust.
D tuli Teebasse oma kultust jalule seadma. Tema kombe kohaselt saatis suure rodu naisi, kes tantsisid ja laulsid.
Pentheus , Teeba kuningas, oli Semele õepoeg, kuid tal polnud aimugi, et tolle naiste jõugu juht oli tema enese tädipoeg. Naiste pöörasele tantsule tuli lõpp teha. Üks vana pime prohvet aga ütles, et naiste jõugu juht on uus jumal. Kui Pentheus ringi pööras, nägi ta, et prohvet oli rüütatud nagu pöörane naine. Pentheus puhkes naerma ja käskis mehikesel kaduda, endale tõi kuningas aga häda kaela.
Sõdurid toimetasid D Pentheuse ette. Pentheus kuulis, et D lasi ennast lausa vabatahtlikult kuninga ette tuua. Nüüd oli Pentheus raevust pime. Pentheus käratas D peale. D aga ütles, et jumal vabastab ta kohe. Pentheus käskis sõduritel D kinni võtta. Vangla ei hoidnud D’d, ta tuli välja ja läks Pentheuse juurde, et ta tervitaks suure jumala austamist. Pentheus aga vastas sõimuga. D jättis kuninga saatuse hoolde.
Pentheus läks jumala ümmardajaid mägedesse taga ajama . D ilmutas nüüd end kõige hirmsamast küljest ja muutis nad kõik hulluks. Pentheusele kargasid kõik naised kallale ja kuningas taipas, et on võidelnud jumala vastu ning tasub nüüd selle eest.
Ühes müüdis on D rõõmujumal, teises jällegi metsik ja südametu. D oli nii heategija kui ka hukutaja. Oli ka D jüngreid, kes veini ei joonud.
PILET NR 4
KUIDAS MAAILM JA INIMSUGU LOODI
Kaua enne jumalate ilmumist oli ainult vormitu segadus . Viimaks sündis kaks last. Öö – Kaose laps; Erebos – äraarvatamatu sügavus, kus pesitses surm.
Pimedusest ja surmast sündis armastus, kelle ilmaletulekuga hakkasid kord ja ilu ohjeldama pikast segadust . Armastus sünnitas Valguse, särava Päeva.
Leidis aset Maa sünd. Loodusjõududele anti kindel kuju.
Esimesed olevused olid emakese Maa ja isakese Taeva lapsed, kelleks olid monstrumid. Kolmel tohutul monstrumil oli igaühel 100 kätt ja 50 pead. Kolme järgmist kutsuti kükloopideks. Lõpuks ilmusid titaanid. Taevas vihkas monstrumeid, kuigi need oli ta enda pojad ning kui nad olid sündinud, pani ta nad kohe vangi maa alla salajasse paika. Maa oli pahane oma teiste laste kurja kohtlemise pärast ja palus abi kükloopidelt. Kronos (Aeg) oli nõus ema aitama . Ta jäi isa varitsema ja vigastas teda. Gigandid, neljandat tõugu koletised , kargasid välja Taeva verest. Samast verest sündisid ka erinnüsed, kelle ülesandeks oli patuseid jälitada ja karistada .
Sellest ajast peale oli Kronos universumi isand koos oma õest kuninganna Rheaga. Viimaks tõstis üks nende poegadest Zeus isa vastu mässu. Kronos oli kuulnud , et üks tema lastest tõukab ta ühel päeval troonilt ja õgis oma järeltulijad ära kohe pärast nende sündi. Kui Rhea sünnitas Zeusi, toimetas ema ta salaja Kreeta saarele . Kronos neelas lapse asemel alla hoopis kivi.
Kronose ja Zeusi vahel puhkes tohutu sõda, mis pidi peaaegu hävitama kogu maailma. Titaanid said lüüa. Zeus karistas vaenlasi hirmsal kombel . Isegi pärast titaanide võitmist ei saanud Zeus täielikku võidurõõmu nautida. Maa sünnitas oma viimase võsu, kes oli kõigist kõige hirmsam – Typhon. Nüüd aga olid kõu ja välk Zeusi käsutuses ja ta lõi piksenoole Typhoni südamesse (Etna).
Hiljem tehti veel üks katse Zeus troonilt tõugata – gigandid hakkasid mässama. Selleks ajaks olid jumalad juba väga tugevad ja neid abistas Herakles (Zeusi poeg).
Inimolendeid veel ei olnud. Maa arvati olevat ümmargune ketas, mille jagas kahte võrdsesse ossa meri. Ümber maa pidi voolama suur jõgi – Okeanos. Okeanose kaugemal kaldal elasid salapärased inimesed e. kimmerlased, kelle üle valitses öö. Kõik teised, kes elasid Okeanose teisel kaldal, olid õnnelikud. Kõige kaugemal põhjas asus õnnis maa, kus elasid hüperborealased.. Üksnes muusad elasid selle paiga läheduses. Lõunas asus etiooplaste maa. Okeanose kaldal asus õndsate surnute eluase.
Kõik oli viimaks valmis inimsoo ilmumiseks. Valmis olid isegi need paigad , kuhu head ja halvad pärast surma pidid minema.

legend – jumalad pöördusid titaan Prometheuse (väga tark) ja tema venna Epimetheuse (tuulepea) poole. Enne inimese loomist oli Epimetheus loomadele ära jaganud kõik paremad omadused, nii et inimese jaoks polnud midagi järele jäänud. E hakkas liiga hilja kahetsema ja läks venna käest abi paluma . P võttis loomisülesande enda peale – ta andis inimestele uhkema kuju, seadis ta nagu jumala püsti käima, P läks päikese juurde, pani tõrviku põlema ja tõi maa peale tule.

legend – jumalad ise lõid inimese. Esmalt tegid nad kuldse tõu, algselt olid seda tõugu inimesed surelikud, kuid elasid nagu jumalad ilma mureta. Hõbedane inimtõug oli algselt halb, sest inimestel oli liiga vähe arukust. Pronksinimesed olid aga hirmuäratavad, nii et nad hävitasid oma tõu omaenda kätega. Neile järgnes jumalasarnaste kangelaste hiilgav tõug. Raudne tõug on see tõug, mis praegu maa peal elab. Inimesed on kurjad ja muutuvad järjest kurjemaks.
Need kaks legendi ühinevad siiski ühes punktis. Kuldse ajastu jooksul valitsesid maal ainult mehed, hiljem lõi Zeus ka naised. Zeus valmistas inimestele kurjuse . Neiu oli pealtnäha veetlev ja kena (nimi oli Pandora ), temast põlvneb naissugu.
Teine lugu Pandorast on, et õnnetuste tulv tuleb tema uudishimust. Jumalad kinkisid talle laeka , millesse igaüks oli pannud midagi halba ja keelasid seda avada. Pandora aga oli väga uudishimulik ja avas laeka ning sealt tulid välja nuhtlused ja mured inimsoole. Pandora lõi kohe kaane kinni, kuid oli juba hilja. Laekas oli ka üks hea asi – lootus (Elpis).
Nüüd pööras Zeus tähelepanu patusele endale. Zeus oli unustanud võla, mis ta võlgnes Prometheusele abi eest. Zeus andis käsu oma teenritele Väele (Bia) ja Võimule (Kratos) võtta Prometheus kinni ja viia Kaukasuse mägedesse. P aheldati murdmatute kettiga kinni. Selle piina rakendamine oli mõeldud ka selleks, et avaldada Zeusile tähtis saladus – ainult P teadis, kes saab olema selle poja ema, kes Zeusi kunagi troonilt kukutab. Zeus saatis Hermese Prometheuse juurde ja nõudis saladuse avaldamist. Hermes hoiatas teda, et kui ta ei räägi, saab ta veel rängema karistuse, kuid mitte miski ei murdnud Prometheust. Hiljem kuuleme, et Prometheus sai vabaks.
Veel üks jutustus inimsoo loomisest – Inimesed saavad alguse kivitõust. Inimesed läksid nii pööraseks, et Zeus otsustas nad lõpuks hävitada ja saatis maa peale uputuse.
PILET NR 5
PROMETHEUS & IO
Neil päevil, mil P oli andnud inimestele tule ja Kaukasuse kalju külge aheldatud, käis tema juures veider külaline. Olevus sarnanes õhvakesega, kuid kõneles nagu murest hullunud tüdruk. Olevus hädaldas ja P tundis ta ära ning ütles, et ta on Io. Io jäi imetlusest tummaks ja P’d uurima . Io tundis P’d ja tema lugu. Mõlemad rääkisid üksteisele ära, mis Zeus nendega teinud oli.
Io saatuse taga oli Hera. Io kartis Hera armukadedust. Zeus püüdis varjata ennast ja Iot nii, et äkiline ööpimedus varjas selge päevavalguse. Hera aimas, et sellel pidi olema mingi põhjus. Ta ei leidnud Zeusi taevast ja laskus maale ning hajutas pilved. Kui Hera viimaks Zeusi nägi, seisis viimane valge õhvakese kõrval, kelleks oli Io. Zeus ütles, et oli õhvakest alles nüüd märganud, mida Hera muidugi ei uskunud. Hera palus õhvakese endale kingituseks ja Zeus ei saanud keelduda, kuna teadis, et keeraks kogu asja muidu nurja. Zeus andis lehmakese Herale. Hera andis Io Argose (tal oli 100 silma) hoole alla. Io pidi nüüd kodutuna hulkuma, kuid zeus ei söandanud talle appi minna. Viimaks läks Zeus Hermese juurde, et mõelda välja plaan, kuidas Argos surmata. Hermes laskus maale pillimehena. Tema mäng meeldis Argosele ja ta kutsus Hermese lähemale. Hermes jutustas talle nii uniselt, et mõned Argose silmad uinusid ja mõned jäid avatuks. Viimaks rääkis Hermes loo, mille peale Argos täielikult uinus. Hermes tappis Argose, kuid Hera võttis Argose silmad ja asetas need oma lemmiklinnu vau sabale.
Ent Io polnud vaba. Hera läks kohe tema juurde, saatis parmu Iot piinama , nii et Io hakkas kiini jooksma (mööda mereranda jooksma).
Prometheus proovis Iot lohutada. Io järgi sai nime Joonia meri.
Io järeltulija – Herakles.
HOMEROSE „ ILIAS “
„ Iliase “ eellugu .
Zeusi tütar Thetis . Zeus ei tohtinud lapsi saada, Thetis abiellus Peleusega. Pulma olid kutsutud kõik jumalad, va tülijumalanna Eris . Eris viskas pulmaliste keskele kuldse õuna, millele oli graveeritud „kõige kaunimale“. Läks kangeks vaidluseks. Hera, Aphrodite ja Athena hakkasid kõige rohkem vaidlema. Vahekohtunik – Trooja kuningapoeg Paris . Aphrodite lubas Parisele kõige ilusamat naist Helenat. Helena läks Parisega Troojasse. Menelaos kuulutas seetõttu Troojale sõja. Ithaka kuningas Odysseus ei tahtnud sõtta minna, aga lõpuks ikkagi pidi minema. Achilleus – surematu.
„ILIASE“ tegevus.
Trooja sõja kümnes aasta. Achilleus vihastab Agamemnoni peale, kuna laagrisse oli toodud preestri tütar Briseis ja Agamemnon hoidis tüdrukut endale. Tegelikult tahtis teda Achilleus. Ta keeldus lahingusse minemast. Patroklos palus Achilleuselt tema kilpi ja mõõka ning läks tema asemel ise lahingusse. Trooja pärija Hektor tappis Patroklose. Achilleus sai vihasemaks ja kutsus Hektori isiklikult välja ning tappis ta. Trooja kuningas Priamos läks kreeklaste laagrisse ja palus Achilleuselt, et too annaks talle tema poja surnukeha tagasi. Lõpeb matustega.
Kreeklased tegid Troojale suure puust hobuse ja vallutavad Trooja linna.
PILET NR 6
EUROPE
Europe oli Siidoni tütar, kellesse Zeus armus.
Europe nägi imelikku nägemust, et Aasia tahtis teda endale ja teine väitis, et Zeus annab neiu temale. Europe kogus kokku oma kaaslased ja nad läksid aasale lilli noppima. Kui Zeus taevast seda stseeni jälgis, laskis Aphrodite oma poja Erose (Amor, Cupido) abil armunoole Zeusi südamesse, kes kohe hullupööra Europesse armus. Zeus aga oli ettevaatlik ja muutis end Europe ees sõnniks. Kõik tüdrukud silitasid sõnni, viimane aga ajas tasapisi Europe teistest eemale. Europe istus sõnni selga ja nad tormasid merekaldale ning sööstsid üle voogude . Veest kerkisid välja merejumalad, nereiidid, triitonid ja isegi Poseidon. Europe oli kohkunud ja sai aru, et sõnni puhul on tegemist hoopis jumalaga. Ta hakkas sõnni paluma, et too halastaks talle ega jätaks teda kuhugi võõrasse paika. Zeus aga ütles, et tal pole põhjust karta ja et ta viib Europe Kreetale. Kui nad Kreetale jõudsid, korraldasid Olümpose väravavalvurid Europele „pulmapeo“. Europe sünnitas Zeusile 3 poega.
HOMEROSE „ODÜSSEIA“
„Eksirännakud“. Odüsseias on 24 laulu. Peategelaseks on Ithaka kuningas Odysseus. Teema - Odysseuse rännak Troojast sõjast koju.
Odysseus hakkab koju minema ja pahandab merejumal Poseidonit. Kõik teised kangelased on jõudnud koju, aga Odysseus mitte. Odysseus on Ogygia saarel nümf Kalypso vangis . Ployphemos (ühe silmaga). Tarkusejumal Athena suhtub Odysseusse hästi. Athena läheb Zeusi juurde. Hermes (käskjalg) saadetakse käsuga, et Kalypso peab Odysseuse lahti laskma.
Suureks oli kasvanu Odysseuse poeg Telemachos . Penelope (Odysseuse naine) ei saanud nii kaua üksi valitseda. Tal on palju kosilasi , kes olid teda ära tüütanud. Kosilased nõudsid Penelopet kedagi meheks võtma. Penelope on kaval.
Telemachos saadetakse teiste Trooja sõja kangelaste juurde küsima, miks Odysseus koju ei ole jõudnud. Poeg saab teada isa seisust . Telemachos läks isa otsima.
II osa
Nümf peab Odysseuse vabastama. Odysseus valmistab parve . Poseidon on ikka vihane - saadab merele torme jne. Odysseus satub faiaakide saarele. Nausikaa (faiaakide kuningatütar) leiab Odysseuse rannalt. Viiakse kuningalossi. Aoid laulab Odysseuse vägitegudest. Odysseus on liigutatud, puhkeb nutma ja teeb oma nime teistele teatavaks.
III osa
Odysseus jutustab oma seiklustest. Odysseus räägib nelja laulu ulatuses oma seiklustest.
Odysseus satub mere peal tormi käes lotofaagide maale. Mehed söövad lotost ja unustavad oma endise elu ja jäävad sinna lotokorjajateks. Targemate meestega Odysseus lahkub . Sautvad kükloopide saarele. Seal elav Polyphemos on lambakarjus . Ta sööb ära mõned Odysseuse kaaslased. Järgmisel päeval läheb kükloop koopa juurde ja lükkab ette tohutu suure kivi. Odysseus ja tema mehed jäävad lõksu. Otsustavad, et kükloop tuleb purju joota. Õhtul tuleb ta koju. Odysseus joodab kükloobi purju. Odysseus ja tema kaaslased põletasid kükloobil silma välja. Jäi pimedaks. Odysseus ütleb oma nimeks olevat Ise. Odysseus seob oma mehed lammaste kõhu alla. Kükloop patsutab lambaid selja pealt ja laseb nad sööma. Mehed pääsevad. Sõidavad merele. Teised kükloobid küsivad Polyphemoselt, kes talle seda tegi ja ta vastas, et Ise tegin .
Odysseus jõuab oma kaaslastega kaugele merele. Jõuvad inimsööjate maale, kus päev ja öö lähenevad teineteisele (põhjamaade suvi). Inimsööjad hävitavad kõik laevad peale ühe. Odysseus ja mõned kaaslased põgenevad ja satuvad nõia Kirke saarele. Kirke muudab kõik mehed sigadeks peale Odysseuse. Kirke võtab ta omale armukeseks. Odysseus suudab Kirke veenda sinnamaale, et too muudaks Odysseuse mehed tagasi normaalseteks. Odysseus rändab meestega edasi. Purjetavad mööda sireenide saarest . Sireenid - naissoost olendid, kelle hääl on selline, millele inimene ei suuda vastu panna. Odysseus tahtis kuulda, mis moodi sireenid häält teevad. Odysseus lasi ennast posti külge siduda, teistel meestel aga kõrvad vaiku täis toppida. Odysseus oli ainus, kes sireenide häält kuulis.
Jõudsid saarele, kus oli jumal Helios. Odysseuse mehed olid näljas ja sõid pühaveiseid. Helios kaebas Zeusile. Zeus saatis Odysseusele tormi ja kõik tema mehed surid. Odysseus sattus nümfi lõksu jälle.
Odysseus rääkis faiaakidele oma lugu ja nad viisid ta tagasi Ithaka saarele. Möödunud 20 pikka aastat. Athena ( tarkusejumalanna ) annab Odysseusele vana kerjuse välimuse. Läheb ustava orja juurde ja annab talle teada, kes ta on. Ori toob Odysseusele tema poja, kes oli just naasnud Spartast. Poeg Telemachos rääkis isale kosilastest, kes raiskasid isa raha. Hilisõhtul viiakse Odysseus Penelope (tema naise) juurde. Penelopele räägitakse, et Odysseus on Kreetalt pärit meest. Penelope oli vaevatud kõigest. Penelope palus, et Odysseuse jalad pestaks ära. Odysseusel oli jalal arm, mille järgi Penelope ta ära tundis. Odysseus ei lubanud kellelegi rääkida.
Järgmisel päeval raiskasid kosilased jälle Odysseuse raha. Kosilased said ülesande läbi kaheteistkümne kirve silma. Keegi ei suuda Odysseuse vibu isegi vinna tõmmata. Tuuakse kerjus (Odysseus), kes laseb odaga läbi kirve silmade. Kõik ülejäänud kosilased tapeti . Penelope sai aru, et Odysseus on koju tulnud. Appi tuli Telemachos, Athena jt.
24-ndas laulus kirjeldatakse, kuidas surnute hinged jõuavad surnuteriiki. Odysseus pidi vabandama kosilaste omaste ees.
Eepos algab jumalate koosoleku kirjeldusega Olümposel. Jumalad saadavad Hermese käskjalana nümf Kalypso juurde, käsuga vabastada tema juures viibiv Odysseus. Samal ajal vaevleb Odysseuse naine Penelope kodusaarel Ithakal tema kätt paluvate kosilaste käes, kuna 20. aastat eemalviibivat Odysseust peetakse hukkunuks. Odysseuse poeg Telemachos otsustab isa otsinguil purjetada Pylosele ja Spartasse. Sparta kuningalt Menelaoselt saab ta andmeid oma isa kohta. Kalypso juurest lahkunud Odysseus satub pärast merehädas olekut faiaakide saarele. Saare kuningas Alkinoos võtab Odysseuse lahkelt vastu, pidusöömingul jutustab viimane oma seiklustest pärast Trooja vallutamist. Ta on viibinud kikonite maal, lootosesööjate saarel, kükloop Polyphemose juures, tuultejumal Aiolose saarel, nõid Kirke juures, allmaailmas, pääsenud koletiste Skylla ja Charybise käest, mööda purjetanud sireenide saarest. Järgmisel päeval toimetavad faiaagid Odysseuse Ithakale. Jumalanna Athena moondab Odysseuse kerjuseks. Pärast seda läheb Odysseus ühe karjuse juurde. Seal kohtab ta oma poega. Koos kavandavad nad plaani kuidas kosilastele kätte maksta. Nad tapavad kõik kosilased ja nendega kampa löönud teenrid ära. Odysseus ja Penelope saavad lõpuks ometi koos olla. Ithakale saabub jälle rahu.
PILET NR 7
KÜKLOOP POLYPHEMOS

P juurde sattus Odysseus oma eksirännakutel. Odysseus oli oma meestega ühes koopas söömas, kui kükloop nende juurde tuli ja küsis, mis mehed seal teevad. Odysseuse mehed kartsid, aga tema ise mitte. Odysseus ütles, et Zeus kaitseb neid, kuid P vastas, et tema ei karda jumalaid. Kükloop haaras selle peale mõlemasse kämblasse ühe mehe ja lõi neil vastu põrandat ajud välja ning sõi mõlemad ära, seejärel kükloop uinus. Mehed aga ei saanud kükloopi tappa, kuna siis poleks olnud kedagi, kes suure kaljurahnu avause eest lükkaks. Hommikul sõi P veel kaks Odysseuse meest ära. P läks oma karjaga välja, Odysseus ja tema mehed jäid koopasse vangi. Odysseus üritas mingit plaani välja mõelda ja tal õnnestus see. Õhtul tuli kükloop tagasi ja sõi veel kaks Odysseuse meest ära. Odysseus pakkus talle veini. P nõudis veini juurde ning uinus lõpuks joobnult. Odysseus ja tema mehed tõid palgijupi peidust välja ja kuumutasid selle otsa tules, kuni see leegitsema hakkas. Nad torkasid palgiotsa P silma. P pistis kisama ja oli nüüd pime. Ta üritas mehi kätte saada, aga need hoidsid osavalt kõrvale. Kükloop lükkas viimaks kaljurahnu eest ja ootas siis, et mõni põgenikest kinni nabida. Odysseus ja tema mehed peitsid end aga lammaste kõhtude alla. Saabus koit ja lambad tahtsid välja. Kükloop katsus aga kõik lambad järele, et keegi meestest neil seljas ei istuks , kuid lammaste kõhualuseid P ei katsunud. Odysseus ja tema mehed põgenesid ja tormasid laeva pardale. Odysseus hüüdis veel midagi laevalt kükloobile, mis viimasele väga hinge läksid. Ta rebis lahti suure kaljukamaka ja virutas sellega laeva suunas. Odysseus ja tema mehed said ikkagi põgenema. Kükloop jäi pimedana kaldale konutama.

P’d ei kujutata üldse hirmuäratava ega halvana, kuna ta on armunud merenümfi Galateiasse. Selleks ajaks oli P juba oma silma tagasi saanud ja elas Sitsiilias. P aga teadis, et tema armastus on lootusetu ja et Galateia ei taha teda kunagi. Galateia muutus lahkemaks, kuid P ei saanud teda siiski endale. Galateia armus ülikusse nimega Akis, kelle kükloop vihaga tappis. Akis muudeti jõejumalaks.
PILET NR 8
PYRAMOS & THISBE
Pyramos ja Thisbe. Idamaade kauneim noormees ja võluvaim naine, elasid Babülonis. Nad elasid majades, mis olid nii tihedalt kokku surutud, et üks sein oli mõlemal ühine. Niiviisi üles kasvades õppisid nad üksteist armastama. Nad tahtsid abielluda, aga nende vanemad keelasid. Seinas oli pragu , mida keegi polnud varem märganud ning selle vahendusel nad suhtlesid.
Viimaks otsustasid nad kohtuda . Mõlemad hiilisid öösel välja ja pidid kokku saama Ninuse haual. Pyramos polnud veel kohale jõudnud, kui Thisbe teda ootas. Viimane nägi aga kuuvalgel emalõvi ja põgenes, kuid tema loor jäi temast maha. Lõvi aga rebis loori ribadeks. Hiljem jõudis Pyramos kohale ja nägi lõhkist loori ning järeldas, et lõvi on ka Thisbe lõhki rebinud. Pyramos süüdistas selles ennast ning torkas mõõga enesele rindu . Veri purskus mooruspuumarjadele ja värvis need tumepunaseks. Thisbe aga muretses ja tuli tagasi kohtumispaigale. Ta nägi puu all Pyramost, kes hetk hiljem suri. Thisbe märkas mõõka ja torkas selle omale rindu.
Sellest ajast peale on nende märgiks mooruspuu tumepunased marjad .
PILET NR 9
ORPHEUS & EURYDIKE
Orpheus oli muusik , kes suutis oma pillimänguga kõiki võluda. Orpheus abiellus Eurydikega, kuid nende õnn jäi üürikeseks. Kohe pärast pulmi jalutasid nad aasal , pruuti salvas mürkmadu ja ta suri. O lein oli kirjeldamatu. Ta otsustas minna allilma ja tuua E tagasi. Kui O allilma jõudis, helistas ta oma lüürat ja kõik jäid tardunult kuulatama. Hades tuli oma kuningannaga muusikat kuulama . O häält kuuldes ei suutnud keegi talle midagi keelata. Allilma jumalad kutsusid E ja andsid ta O’le tagasi ühel tingimusel: O ei tohtinud selja taha vaadata, kuis E talle järgneb, enne kui on jõutud tagasi maa peale. O teadis küll, et E on tema selja taga, kuid ta tahtis siiski kinnitust. Nad olid jõudnud peaaegu pärale ning O nägi päevavalgust. E aga polnud veel koopast välja jõudnud, kui O ümber pööras ja käed tema poole sirutas . Järsku oli E aga kadunud ja tagasi pimedusse vajunud. Orpheus üritas armsamale järgi minna, aga teda ei lubatud. Orpheus hülgas inimeste seltsi ja rändas Traakia looduses koos oma lüüraga, mida ta mängis. Lõpuks kohtus Orpheus menaadidega, kes O tapsid . Nad viskasid O pea Hebrose jõkke, kust see jõudis Lesbose kaldale. Ta tunti ära ning maeti pühalikult.
PILET NR 10
PYGMALION & GALATEA
Küprose andekas noor kujur e. skulptor Pygmalion oli naisevihkaja ning oli otsustanud mitte kunagi abielluda. Ometi oli see teos, millele P luues pühendas kogu oma geeniuse , naise kuju. Ta töötas selle kallal kaua, kuid ei suutnud sellega rahule jääda. P tegi kuju täiesti täiuslikuks ja lõpuks armus sellesse. P hakkas kuju riietama jne. Ta võttis ta ööseks oma kõrvale voodisse. Kuid lõpuks P loobus ja sai aru, et ta on armunud elutusse asja.
Armastusejumalanna Venus aga tundis kogu selle asja vastu huvi ning otsustas noormeest aidata. P läks Venuse altarile, et jumalanna tema armastatu inimeseks muudaks. Venus andis P kujule elu. Pygmalion oli väga õnnelik ja tänas Venust. Pygmalion pani naise nimeks Galatea, nad abiellusid ning neile sündis poeg Paphus, kelle järgi on saanud nime Venuse lemmiklinn.
PILET NR 11
KULDVILLAKU OTSIMINE
Kreeka kuningas Athamas tüdines oma naisest Nephelest ja abiellus teise naisega, printsess Inoga. Nephele aga kartis, et Ino üritab tema poega Phrixost tappa, et temast ei saaks pärija. Inol oli välja mõeldud plaan: ta kõrvetas kogu seemnevilja ära, nii et sel aastal vili üldse ei kasvanud. Athamas läks oraakli juurde, et teada saada, mis lahti on ning Ino sundis kuningat ette kandma, et vili ei hakka enne kasvama, kui noor poiss on ohvriks toodud. Inimesed sundisid näljas kuningat poissi ohverdama ja too oli lõpuks nõus. Kui aga läks ohverdamiseks, tormas ohvrialtari juurde jäär, kelle villak oli puhtast kullast. Ta haaras poisi koos õega oma turjale ja kandis lapsed läbi õhu minema. Kui jäär ületas väina, libises tüdruk Helle looma seljast ja kukkus merre ning uppus. Poiss jõudis Kolchise maale (Külalislahkuseta), kus elas metsik rahvas. Ometi võtsid nad poisi hästi vastu ja kuningas Aietes andis oma tütre talle naiseks . Phrixos ohverdas Zeusile tänutäheks ellujäämise eest jäära ja kinkis kuldvillaku kuningas Aietesele.
Phrixosel oli lell Iason , kes oli Kreeka riigi õiguslik kuningas, kuid kellelt vennapoeg Pelias riigi oli anastanud. Kui Iason oli meheks sirgunud, otsustas ta tagasi Kreekasse minna, et kurjalt lellepojalt aujärg tagasi nõuda. Peliasele oli aga oraakel ennustanud, et ta sureb sugulase käe läbi ja peab kartma kõiki neid, keda näeb vaid ühe sandaaliga. Ühel päeval ilmuski võõras, kes kandis muidu häid riideid , kuid ainult ühte sandaali. Inimesed ei tundnud teda, kuid imetlesid. Kui Pelias võõrast kuulis, ilmus ta kähku kohale. Ent kui Pelias võõrast ühe sandaaliga nägi, siis ta hirmus . Pelias kõnetas siiski võõrast ja too vastas, et on Iason ja tahab oma riiki ise valitsema hakata. Pelias oli nõus, kuid ütles, et enne tuleb Phrixose käsul kuldvillak üles otsida, sest nii olevat kuulutanud oraakel. Pelias lubas, et kui Iason kuldvillaku üles leiab, annab ta Iasonile riigi tagasi. Iason oli nõus. Parimad ja üllamad tulid end tema mereretkele kaasa pakkuma (Herakles, Orpheus, Peleus jne). Laeva nimi oli „ Argo “.
Neid ootasid ees suured ohud ja nii mõnigi kaotas oma elu. Esimene peatus oli Lemnosel (saar, kus elasid ainult naised). Nad võtsid mehed hästi vastu ja andsid neile söögimoona teele kaasa. Varsti jättis ta Herakles argonaudid maha, kuna tema relvakandja oli uppunud ja Herakles tormas teda otsima ning unustas villaku otsimise.
Argonautide järgmine seiklus oli harpüiadega (hirmuäratavad lendavad olendid, kes jätsid endast maha jälgi haisu , mis tegi haigeks kõik elavad olendid). Seal, kus argonaudid ööseks randusid, elas üks tudike, kellele oli antud prohveti võime. Vanamees rääkis argonautidele, mis neid ees ootab ja see ei meeldinud Zeusile ning ta saatis mehele karistuse: alati, kui vanamees hakkas sööma, sööstsid harpüiad toidu kallale ja panid selle hirmsasti haisema. Vanamees Phineus oli õnnelik, kui argonaute nägi, sest ta oli väga kurnatud ja haige ning ta palus argonautidelt abi. Phineus teadis, et teda saavad harpüiade eest kaitsta vaid Borease, suure Põhjatuule pojad, kes seda ka lubasid teha. Phineuse ette tõsteti toit, Borease pojad aga läksid tema kõrvale valvesse. Kui vanamees hakkas toitu huulte lähedale tõstma, olid linnud kohal ja haisutasid kogu toidu ära. Pojad aga järgnesid neile mõõkadega ja hakkasid neid nuhtlema. Borease pojad oleksid linnud ära tapnud , kui jumalate vikerkaar-käskjalg Iris poleks taevast alla tulnud linde kaitsma. Iris lubas, et keegi ei tule enam Phineust kiusama . Phineus sõi koos argonautidega ja andis neile nõu eesootavate ohtude eest. Eriti hoiatas ta neid põrkavate kaljude, sümplegaadide eest – need kaljud põrkavad pidevalt kokku, nii et vesi nende ümber kees. Phineus ütles, et kõigepealt tuleb teha katse tuviga. Kui tuvi kaljude vahelt läbi pääseb, on ka meremeestel võimalus, kui mitte, siis tuleb kuldvillaku leidmine igaveseks unustada. Argonaudid asusid järgmisel hommikul teele. Kui nad kaljude juurde jõudsid, lasid nad tuvi lahti ning see lendas kaljude vahelt läbi, nii et ainult tema sabasuled jäid kaljude vahele kinni ja need rebiti ära. Sama juhtus ka meresõitjate laevaga , kus ahtriornamendi tipp jäi kaljude vahele ja see rebiti ära. Pärast seda pole kaljud enam meresõitjaid kimbutanud.
Läheduses oli sõjakate naiste e. amatsoonide maa, nende isa oli sõjajumal Ares. Argonaudid oleksid seal ka peatuse teinud, ent tuul oli soodne ja nad kiirustasid edasi. Sama päeva päikeseloojangul jõuti kuldvillaku maale Kolchisesse. Mehed olid öösel üsnagi hirmunud ja samal ajal pidasid jumalad Olümpose mäel nende saatuse üle nõu. Aphrodite poeg Eros pidi panema Kolchise kuninga tütre armuma Iasonisse. Eros oli sellega pari ja ka Iason.
Vahepeal olid kangelased juba teel linna, et kuningalt kuldvillakut küsida. Nad jõudsid märkamatult paleesse, kus kuningas neid hästi vastu võttis. Printsess Medeia hiilis külalisi piiluma ning Eros läkitas noole tema südamesse. Lõpuks küsis kuningas Aietes, mis külalised tema juurde toob. Iason vastas, et nad soovivad kuningalt saada kuldvillakut teenet eest, mida kuningas neil nõuab. Seda kuuldes sai Aietes vihaseks ja haudus plaani, kuidas argonaudid minema saata. Ta ütles Iasonile, et tal pole mingit vimma vaprate meeste vastu ja nende vapruse proovikiviks tuli ikkesse panna kaks härga, kelle jalad olid pronksist ja hingeõhk leegitsev tuli, ning künda nendega põldu; künnivagudesse tuli aga külvata lohe hambaid, millest pidid tärkama relvastatud mehed, kes tuli kohe maha lüüa. Aietes andis neile sellise ülesande sellepärast, et ta tuli sellega ise toime ega tahtnud anda villakut ühelegi mehele, kes temast vapruse poolest alla jääb. Iason jäi mõtlema ja ülesanne tundus tema jaoks võimatu. Ta viis oma kaaslased ööseks laevale tagasi, kuid Medeia mõtted järgnesid talle. Medeia kartis Iasoni pärast. Argonaudid aga püüdsid veenda Iasonit, et too annaks ülesande neile lahendada, kuid Iason ei teinud seda. Argonautide hulka ilmus kuninga pojapoeg ja rääkis meestele, et Medeia suudab kõikide asjadega maailmas hakkama saada, tuleb ta ainult enda nõusse saada. Mehed palusid, et prints läheks Medeiaga rääkima, kuid neil polnud aimugi, et armastusejumalanna oli juba kõik ära teinud.
Medeia istus oma kambris ja nuttis. Ta tahtis end isegi ära tappa. Lõpuks ta siiski otsustas kasutada oma võlujõudu armastatu kaitsmiseks. Medeia pistis põue salvi , mis kaitseb inimest mistahes ohtude eest, ja läks otsima printsi , kes oli Iasonit aidanud. Prints oli just Medeiat otsimas ja kui nad kokku said, oli Medeia kõigega nõus. Medeia läks argonautide juurde ja andis Iasonile võlusalvi ning rääkis, kuidas seda kasutada. Seejärel mindi lahku.
Iason sai ülesandega hakkama ja Aietes oli kibestunud. Kuningas hakkas plaani hauduma, kuidas argonaudid kuldvillakut kätte ei saaks, kuid Hera oli argonautide poolt. Ta muutis Medeia armastuse pööraseks, nii et viimane otsustas põgeneda koos Iasoniga. Nad seilasid laevaga paika, kus asus kuldvillak ja seda valvav lohe, kelles eest Medeia hoolt kandis. Nad said kuldvillaku kätte.
Kuningas aga läkitas oma poja Apsyrtose põgenikke taga ajama. Apsyrtose vägi oli väga suur, nii et Medeia pidi argonautide päästmiseks oma venna tapma .
Medeia aitas neid tagasiteel veel mitmetestki ohtudest välja.
Kreekasse jõudes läksid argonaudid laiali. Iason ja Medeia viisid kuldvillaku Peliasele. Kuid vahepeal oli Pelias Iasoni isa enesetapule sundinud ja Iason tahtis kätte maksta. Ta kasutas Peliase tapmiseks taaskord Medeia abi.
Medeiale ja Iasonile sündis kaks last. Iason aga otsustas abielluda hoopis Korintose kuninga tütrega. Medeia oli murtud , ta tappis Iasoni uue pruudi ja ka oma lapsed. Iason tahtis siis ise Medeiat tappa, ent viimane sai enne põgenema.
PILET NR 12
DAIDALOS
Daidalos oli arhitekt , kes rajas Kreeta saarel Minotaurusele labürindi ja kes õpetas Ariadnele, kuidas Theseus võib sellest välja pääseda. Kui kuningas Minos kuulis, et ateenlased olid leidnud labürindist tee välja, teadis ta, et nad ei oleks seda saanud teha ilma Daidalose abita . Kuningas Minos lasi Daidalose ja tema poja Ikarose vangi võtta ning paigutas nad labürinti. Daidalos valmistas kaks paari tiibu. Nad kinnitasid need oma käte külge ja enne lendu tõusmist hoiatas Daidalos Ikarost, et ta hoiduks mere kohal parajasse kõrgusse, sest muidu võivad tiivad lahti rebeneda, kuna päike sulatab kinnitusvaha. Poeg aga ei kuuland isa ja tõusis järjest kõrgemale. Lõpuks ta aga kukkus ja suri meres. Õnnetu isa aga lendas Sitsiiliasse, kus kuningas ta lahkelt vastu võttis.
Minos oli väga vihane ja otsustas Daidalose üles otsida. Ta kuulutas kõikjal, et annab suure tasu sellele, kes suudab niidi ajada läbi keeruka spiraaliga merikarbi. Daidalos suutis selle ülesande lahendada: ta puuris tillukese augu merikarbi kinnisesse otsa, kinnitas niidi sipelga keha külge, pistis sipelga karpi ja sulges selle. Minos teadis, et vaid Daidalos suudaks sellise ülesandega hakkama saada ja läks Sitsiiliasse tarka kinni võtma. Kuid Sitsiilia kuningas hakkas talle vastu, lõpuks sai kuningas Minos surma.
PILET NR 13
PHAETHON
Phaethon oli Päikese poeg. Phaethon läks Päikese paleesse, et küsida Päikeselt, kas too on ikka tema isa. Päike vastas, et on ja lubas oma tõestamiseks paluda Phaethonil temalt, mida iganes ta ka ei sooviks. Tunnistajaks oli Styx, jumalate tõotuse jõgi. Phaethoni sooviks oli see, et ta saaks ühe päeva juhtida isa asemel päikesekaarikut. Päike sai aru, et oli teinud vea ja seletas Phaethonile, et ükski surelik ei saa juhtida tema kaarikut. Päike seletas veel Phaethonile paljusid asju, kuid talle ei tähendanud need midagi. Viimaks Päike loobus tema veenmisest. Pealegi oli aeg käes. Phaethon astus kaarikusse ja oligi läinud. Ent varsti kaotas noormees juhtimisvõime ja hobused muutsid suunda, sest nad said aru, et neid ei juhtinud õige isand. Phaethon oli aga juba poolsurnud ja pillas ohjad käest, millele järgnes veelgi pöörasem tormlemine. Lõpuks süttis maailma põlema. Phaethon palus nüüd ainult piina ja õuduse lõppu. Jumalad aga nägid lõpuks seda kõike pealt ja pidid midagi ette võtma. Jupiter haaras piksenooled ja karistas nendega kaarikujuhti. Pikne lõi Phaethoni surnuks , raputas kaarikut ja sundis hobused alla merre laskuma.
PILET NR 14
THESEUS
Ateenlaste suur kangelane oli Theseus. Tema isa oli ateenlaste kuningas Aigeus. Theseus veetis aga suurema osa oma nooruspõlvest emakodus. Aigeus siirdus tagasi Ateenasse enne lapse sündi, kuid enne jättis koopasse mõõga ja paari jalatseid ning kattis need suure kiviga. Kuningas ütles oma naisele, et kui poeg on juba küllalt tugev, et kivi kõrvale jõuab veeretada, siis võib ta tulla Ateenasse isa otsima. Kui poiss suureks kasvas ja kivimüraka ilma vaevata eest lükkas, arvas ema, et tal on nüüd aeg minna. Theseuse vanaisa oli laeva valmis pannud, kuid Theseus keeldus minemast meritsi, kuna see on liiga ohutu, ta läks jalgsi . Theseus tappis kõik mehed, kes varastasid või üldse midagi halba tegid. Ta oli väga kangelaslik. Kreeklased ülistasid Theseust, sest too puhastas nende maad kurjategijatest. Ateenasse jõudes oli ta juba tuntud kangelane ja tal paluti minna peole kuninga juurde, kes ei teadnud , et too kangelane ongi tema poeg Theseus. Tegelikult oli kuningas aga kade kanglase populaarsuse peale ja kutsus võõra külla selleks, et ta ära mürgitada. Sellist nõu andis talle Medeia, kes oli näinud, kes Theseus tegelikult on. See plaan läbi ei läinud, kuna Aigeus tundis poja mõõga järgi ära ning Medeia sai põgenema. Aigeus kuulutas kogu maale, et Theseus on tema poeg.
Aastaid enne Theseuse linna jõudmist oli Ateenat tabanud õnnetus: Kreeta valitseja Minos kaotas oma ainukese poja Androgeose, kuna kuningas Aigeus oli saatnud ta ennast külastades jahiretkele sõnni tapma, kuid sõnn tappis hoopis ise Androgeose. Minos vallutas Ateena ja lubas linna maatasa teha, kui ateenlased igal üheksandal aastal ei saada talle andamina seitset neidu ja noormeest. Neid noori ootas jube saatus – Kreetale jõudes heideti nad Minotaurusele õgida. Minotaurus oli pooleldi koletis , härg ja mees. Poseidon oli sõnni Minosele andnud selleks, et viimane saaks koletise jumalale ohverdada, ent Minos ei raatsinud seda teha. Minos sundis Daidalost, suurt ehitusmeistrit, konstrueerima koletise jaoks vangla, kust oli võimatu välja pääseda. Daidalos rajas kurikuulsa labürindi, kust keegi välja ei pääsenud.
Kui oli käes järjekordne ohverdamisaeg, tahtis Theseus üks ohvritest olla, et Minotaurus tappa. Theseus rääkis sellest ka isale ja lubas õnnestumise korral asendada musta purje valgega, et Aigeus võiks juba eemalt näha tervena kojusaabuvat poega. Noored ohvrid jõudsid Kreetale ja kõndisid labürindi poole. Vaatajate hulgas oli Minose tütar Ariadne, kes kohe Theseusse armus. Ariadne palus Daidalose enda juurde tuua, et too näitaks, kuidas labürindist välja pääseda. Siis kutsus ta enda juurde Theseuse ja lubas, et päästab ta, kui noormees ta endaga Ateenasse võtab ja temaga abiellub. Theseus oli nõus. Ariadne andis talle Daidaloselt saadud lõngakera, mille otsa too pidi sissepääsu juurde kinnitama ja edasi liikudes lahti kerima. Nii Theseus tegigi. Ta leidis Minotauruse labürindis magamas ja peksis koletise rusikatega surnuks. Kui Minotaurus surnud oli, võttis Theseus taas kätte lõngakera, mille abil oli nüüd lihtne labürindist välja pääseda. Theseus võttis Ariadne kaasa ja koos mindi Ateenasse. Peatus tehti Naxose saarel, kuhu Ariadne maha jäi – ühe müüdi järgi seetõttu, et neiu olevat magama jäänud ja Theseus purjetas temata edasi; teise müüdi järgi sellepärast, et neiu olevat olnud merehaige ja Theseus jättis ta merekaldale puhkama, siis aga tuli suur torm , mis laeva merele viis. Ateenale lähenedes unustas Theseus aga valge lipu hõisata ja kuningas Aigeus märkas musta purje. Isale tähendas see poja surma ning ta viskus kõrgelt kaljult merre ning uppus. Merd, mis ta neelas, kutsutakse kuninga nime järgi Egeuse mereks.
Theseusest sai Ateena kuningas. Ta kehtestas rahvavalitsuse ja vabariigi. Endale jättis Theseus vaid väepealiku e. strateegi ameti. Theseuse käest tuldi sõdades abi paluma, ta käitus laitmatu rüütlina. Theseus võttis vastu ta vana Oidipuse, kelle kõik ära olid põlanud, ning viibis ka viimase surivoodil. Theseus viis samuti Heraklese enesetapumõtetest välja ja tõi ta Ateenasse.
Theseus läks amatsoonide maale (naissõdalaste maa) ja tõi sealt kaasa ühe naise Antiope/Hippolyte. Nende poja nimi oli Hippolytos . Pärast poja sündi tulid amatsoonid oma röövitud kaaslast päästma. Nad vallutasid Atika, maa-ala Ateena ümber ja tungisid isegi linna. Naistevägi löödi siiski puruks ja Theseuse valitsemisajal ei rünnanud keegi rohkem Atikat.
Theseus purjetas „Argol“, kui kuldvillakut otsimas käidi. Samuti käis ta Kalydoni jahiretkel, kui Kalydoni kuningas kutsus üllamaid kreeklasi appi tapma hirmsat metssiga , kes tema maid rüüstas. Sel jahiretkel päästis Theseus oma sõbra Peirithoose elu. Nende sõprus sai alguse Peirithoose enda tormaka käitumise tõttu: ta tahtis järele proovida, kas Theseus on tõesti nii suur kangelane ning ta varastas mõned Theseuse kariloomad; kui Peirithoos kuulis, et Theseus teda jälitab, pööras ta otsa ringi ja läks viimasele vastu; kui nad kokku said, unustas Peirithoos kõik ära ja hindas sügavalt oma iidolit; Theseus oli liigutatud ja palus tal hakata oma sõbraks.
Kui Peirithoos naise võttis, oli Theseus samuti pulmas . Pulm ise oli aga õnnetu: pulma ilmusid kentaurid (hobuse kere ja mehe ülakehaga olevus), kes jäid üsna purju ja hakkasid naisi kimbutama; Theseus lõi maha kentauri, kes proovis sõbra naist ära viia; sellele järgnes lahing ning kentaurid aeti maalt välja.
Peirithoose esimene naine oli surnud ja ta otsustas nüüd naiseks võtta Persephone. Theseus oli nõus sõpra aitama, kuid kuulutas, et röövib enesele Helena, kes oli sel ajal alles laps, et suureks saades saaks ta Theseusega abielluda. Mõlemad juhused oli vägagi riskantsed. Theseuse lapserööv läks küll korda, kuid Helena kaksikvennad ilmusid linna alla, kuhu väike õde viidi, ja said ta tagasi. Selleks ajaks oli Theseus juba Peirithoosega teel allilma.
Allilmas pakkus Hades tulijatele istet, kuhu nad istuma jäidki. Seda paika hakati kutsuma „unustuse iste“, igaüks, kes sellele istus, unustas kõik. Peirithoos jäi sinna igaveseks istuma, kui Theseuse päästis tema nõbu: Herakles läks allilma ja tõstis Theseuse istmelt ning kandis ta maa peale.
Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe Phaidraga ja tõi sellega õnnetuse kaela Phaidrale, enesele ja oma pojale Hippolytosele. Theseus oli oma poja väiksena saatnud samasse linna, kus ta ise suureks sirgus (linna nimi oli Troizen) ja tahtis, et tema pojast seal samuti mees sirgus. Poiss kasvas tugevaks atleediks ja kütiks ning põlgas mugava elu harrastajaid ja mehi, kes kergekäeliselt naistesse armuvad. Hippolytos põlgas Aphroditet ja pooldas jahijumalannat Artemist. Kui Hippolytos koju pöördus, kiindusid isa ja poeg üksteisesse. Phaidrast ei teinud poiss aga välja, kuid Phaidra oli hullupööra Hippolytosesse armunud. Phaidra ei näinud oma meeleheitlikus armastuses muud väljapääsu peale surma. Phaidra rääkis oma kavatsusest vaid vanale hoidjale, kes kohe Hippolytose juurde tõttas. Eideke palus Hippolytost, et too Phaidrat vastu armastaks, kuid Hippolytos oli vihane. Ta läks aeda , kus Phaidra oli, kuid ei pannud naist tähelegi ja karjus eidekese peale. Hippolytos lahkus, eideke oli tema sõnade peale kohkunud ja niisamuti ka Phaidra. Nad läksid majja, kuhu mõni hetk hiljem jõudis ka Theseus tagasi. Theseus astus õue, naised järgnesid talle ja teatasid, et Phaidra olevat ennast tapnud ja oma kätte Theseusele kirja jätnud. Pärast kirja lugemist tahtis Theseus Hippolytose ära needa. Too tuli aeda ja Theseus mõistis ta süüdi. Hippolytos aga väitis, et on süütu. Poeg läks minema, ta kihutas merekaldal. Merest kerkis koletis ja hobused kaariku hakkasid lõhkuma. Kaarik purunes ja Hippolytos sai surmavalt vigastada. Aga ka Theseus ei jäänud nuhtlemata: tema juurde tuli Artemis, kes teatas, et kiri valetas ja et Hippolytos oli süütu. Theseus sai saatuselöögi ning tema poeg kanti tema juurde. Hippolytos suri isa kätel.
Theseuse surm – ta viibis oma sõbra, kuningas Lykomedese õukonnas, kes Theseuse tappis.
PILET NR 15
HERAKLES
Kreeka suurim kangelane oli Herakles, keda vaid Ateenas ei imetletud. Herakles oli maailma tugevaim inimene. Ta pidas ennast jumalatega võrdseks Jumalad vajasid tema abi gigantidega võitlemisel. Heraklese vastu sai ainult võlujõud. Arukus ei etendanud Heraklese juures kuigi suurt osa (ähvardas päikest noolega lasta ja laineid nuhelda). Heraklesel olid tugevad tunded, mis ei olnud vahel kuigi hea (süütud inimesed said tema äkkvihahoogude tõttu kannatada ja kui kangelase vihahoog oli möödas, tekkis kahetsus). Ilma mehe nõusolekuta poleks keegi teda karistada saanud. Heraklest ei pandud riiki valitsema, nagu seda tehti Theseusega. Tema jaoks oli tappa koletis, kes teda ähvardas.
Herakles sündis Teebas , ta oli Zeusi poeg: Zeus külastas Alkmenet tema mehe näol ja Alkmene sünnitas kaks last, kellest üks oli Zeusi Herakles. Hera oli muidugi armukadedusest pöörane ja otsustas Heraklese tappa. Ühel õhtul pani Alkmene lapsi magama, aga lastekambrisse roomasid kaks suurt madu . Iphikles pistis karjuma, kuid Herakles asus madudega võitlema. Ema kuulis Iphiklese kisa , hüüdis abikaasa appi ja tormas lastekambrisse. Kui Alkmene kambrisse jõudis, hoidis Herakles käes kahte surnud madu. Nüüd teadsid kõik, et Herakles hakkab suuri tegusid tegema. Poisi harimisele hakati suurt rõhku panema. Heraklesele aga ei meeldinud muusika või muusikaõpetaja ja ta lõi õpetaja pea kitharaga lõhki. Herakles tegi seda vaid hetkelisest raevuhoost. Vehklemis -, maadlus - ja ratsutamisõpetajad jäid kõik ellu, sest need ained sobisid Heraklesele paremini. Kui Herakles sai 18, tappis ta üksi suure Thespia lõvi ja hakkas tema nahka kandma.
Herakles võitles minüaanidega, kes olid pannud teebalastele rõhuva tribuudi. Tänulikud kodanikud andsid Heraklesele tasuks printsess Megaira, kellesse Herakles väga armunud oli. Ent nende abielu tõi Heraklesele kaasa suurima õnnetuse elus ning palju ohte. Kui Megaira oli kangelasele sünnitanud kolm poega, läks Herakles hulluks: ta tappis oma lapsed ja ka naise. Pärast seda tuli Heraklesele mõistus pähe tagasi ja tal polnud õrna aimugi, kuidas pojad ja Megaira surma võisid saada. Amphitryon seletas Heraklesele, mis juhtus. Herakles tahtis end ära tappa, kuid teda peatas Theseus. Mõlemad läksid Ateenasse, kuid Herakles ei jäänud sinna kauaks. Herakles käis Delfi oraakli juurde, kus talle öeldi, et tal oleks vaja puhastust. Oraakel käskis Heraklesel minna oma nõbu Eurystheuse, Mükeene kuninga juurde ja teha seda, mida too nõuab. Herakles oli valmis tegema kõik, et süüst vabaneda . Eurystheus mõtles Heraklese jaoks välja ülesandeid, mis raskuse ja ohtlikkuse poolest olid ületamatud. Need said nimeks „Heraklese vägiteod“ ning neid oli 12.

Pidi tapma Nemea lõvi, keda ükski relv ei suutnud haavata - Herakles kägistas ta ära

Pidi tapma Hydra -nimelise üheksa peaga koletise, kes elas mädasoos ja kelle üks pea oli surematu – Herakles kõrvetas peale ühe pea maharaiumist koletise kaela ära, et uut asemele ei kasvaks, surematu pea mattis ta maha

Pidi elusalt kinni püüdma Artemisele pühendatud kuldsete sarvedega hirve, keda Herakles üle aasta jahtis, et looma elusalt kätte saada

Pidi kinni püüdma metssea – ta ajas looma ühest paigast teise, kuni see ära väsis; seejärel kihutas Herakles sea sügavasse lumme ja püüdis kinni

Pidi puhastama Augeiase tallid ühe päevaga – Herakles juhtis kaks jõge kokku ja pani vee voolama läbi tallike

Pidi ära ajama Stymphalose linnud – Athena aitas Heraklesel linde peidupaigast välja peletada ja kui need lendu tõusid, laskis vägilane nad maha

Pidi minema Kreetale ja tooma sealt metsiku sõnni, kelle Poseidon oli Minosele kinkinud

Pidi kätte saama Traakia kuninga Diomedese inimsööjad märad – Herakles tappis esiteks Diomedese ja ajas märad ilma mingi vastupanuta ära

Pidi tooma amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö, kes alguses oli lahkesti nõus seda Heraklese andma, kuid Hera andis amatsoonidele mõtte, et Herakles tahab nende kuningannat ära röövida ning sõjakad naised ründasid vägilase laeva; Herakles aga ei mõelnud enam ja tappis kuninganna ning võttis vöö

Pidi ära tooma Geryoni kariloomad; Geryon oli kolme kerega koletis – teel Vahemere tippu vedas Herakles oma reisi mälestuseks sinna kaks kaljut , ta sai veised kätte

Pidi ära tooma hesperiidide kuldsed õunad, aga Herakles ei teadnud, kust neid otsida – Herakles läks hesperiidide isa Atlase juurde ja palus, et too muretseks talle õunad ja et Herakles hoiab ise samal ajal taevavõlvi, kui Atlas ära käib; Atlas oli rõõmus, lootes pääseda oma rängast tööst; ta tuli õuntega tagasi, kuid ei andnud neid Heraklesele, vaid ütles, et ta läheb ja viib need ise ära ja et Herakles jääks ise taevast hoidma; Herakles pidi nüüd Atlase üle kavaldama: ta palus Atlast, et too tuleks ja võtaks korraks taeva taas oma õlule, kuni Herakles padja õlale asetab, ent kui Atlas oli taeva taas enda peale saanud, võttis Herakles õunad ja läks ära

Pidi tooma ära Hadese kolme peaga koera Kerberose – Hades andis talle selleks nõusoleku, tingimusel, et Herakles ei kasuta koera vastu relva, kangelane tohtis kasutada vaid kätejõudu; Herakles sundis siiski koera alistuma
Nende katsumustega hakkama saanud, oleks Herakles tegelikult pidanud saama elu lõpuni rahulikult elada, kui nii ei läinud. Herakles pidi veel Antaiost võitma – Antaion oli gigant ja maadleja, kes sundis võõraid endaga jõudu katsuma, seades tingimuseks , et võidu korral võib ta kaotaja tappa; Herakles tõstis Antaiose üles õhku ja kägistas ta.
Herakles võitles jõejumal Acheloosega, sest Acheloos armastas neidu, keda Herakles tahtis nüüd naiseks võtta. Acheloos üritas Heraklesele aru pähe panna, kuid Heraklese puhul oli see mõttetu. Acheloos muutis end sõnniks, kuid Herakles oli juba harjunud sõnnidega tegelema ning murdis sõnni sarve. Herakles sai Deianeira endale naiseks.
Herakles päästis Troojas neiu, keda ootas sama saatus, nagu Andromedatki; õnnetu oli jäetud mereranda ootama koletist, keda polnud võimalik muude ohvritega lepitada. Neiu oli kuningas Laomedoni tütar; Laomedon oli tüssanud Apollonit ja Poseidonit tasuga, kui need olid ehitanud müüri Trooja ümber. Karistuseks saatis Apollon Troojasse katku ja Poseidon meremao. Herakles oli nõus neidu päästma, kui neiu isa annab talle need hobused, mis Zeus oli Laomedoni vanaisale kinkinud. Laomedon lubas, aga kui Herakles oli koletise tapnud, keeldus kuningas oma lubadust täitmast. Herakles vallutas linna ja tappis kuninga.
Teel Atlase juurde, jõudis Herakles ka Kaukasesse, kus ta vabastas Prometheuse ja tappis kotka , kes õnnetut piinas.
Herakles tappis hoolimatu käsivarretõukega noormehe, kes enne peolauda asumist talle vett kätele kallas. Poisi isa andis Heraklesele teo küll andeks, kui Herakles läks enda pärast mõneks ajaks siiski maapakku. Herakles tappis ka oma hea sõbra, sest tolle isa oli teda solvanud. Selle eest karistas Heraklest Zeus ise, saates ta Lüüdiasse kuninganna Omphale orjaks, kus ta pidi tegema naistetöid ja kandma naisteriideid.
Heraklest kõige iseloomustavam müüt. Herakles oli teel Diomedese inimsööjate märade juurde. Maja, kus Herakles öö kavatses veeta, kuulus tema sõbrale, Tessaalia kuningale Admetosele. Kui vägilane kohale jõudis, valitses seal lein, sest Admetos oli just kaotanud väga kummalisel teel oma naise. Admetose naise surm pärineb sellest ajast, kui Apollon vihastas Zeusi peale, et too oli tapnud tema poja Askleipose ja surmas omakorda Zeusi kükloobid. Karistuseks pidi Apollon maa peal terve aasta töötama ja Admetos oli tema peremees. Apollon hakkas eriti hästi läbi saama perekonnapea ja tolle naise Alkestisega. Apollon sain teada, et moirad oli Admetose elulõnga lõpuni kerinud ja kavatsesid selle läbi lõigata. Apollon palus neilt pikendust. Kui keegi olnuks nõus surema Admetose eest, jäänuks kuningas ellu. Selle uudise tõi Apollon Admetosele, kes hakkas kohe endale asendajat otsima. Kõigepealt läks Admetos oma vanemate juurde, ent nemad ei olnud nõus. Admetos jätkas otsinguid. Viimaks sai Admetose asendajaks tema naise Alkestis. Admetos oli väga kurb ja lasi korraldada talle kõige suurejoonelisemad matused.
Just sellel ajal jõudis Heraklese Admetose juurde. Admetos tervitas Heraklest rõõmuga, kuid Herakles küsis, kes surnud on. Admetos vastas, et üks naine tema kodakondsetest ning Herakles pakkus, et ei hakka sõpra sellisel ajal tüütama, kuid Admetos tahtis siiski, et Herakles jääks. Herakles matustele ei läinud, vaid ümmardajad hoolitsesid tema eest Admetose kodus. Herakles jäi purju ja muutus lärmakaks. Ümmardajad vaatasid teda imelikult, et kangelane nii käitus ning rääkisid talle ära, kes tegelikult surma sai. Herakles hakkas ennast süüdistama ning otsustas Alkestise allilmast tagasi tuua.
Herakles tegi Eurytose linna maatasa, saatis koju vangivõetud neidusid – mees, kes nad kohale tõi, väitis, et Herakles olevat armunud Iolesse. Deianeira saatis Heraklese kentauri verd, kelle Herakles oli kunagi tapnud. See oli selleks puhuks, et kangelane peaks kunagi armastama mõnda teist naist rohkem kui Deianeirat. Kui Herakles rüü selga pani, valdas teda piin. Deianeira tappis ennast ja samuti Herakles.
PILET NR 16
TROOJA SÕDA. PROLOOG: PARISE OTSUS
Õel riiujumalanna Eris ei olnud jumalate seas kuigi populaarne ja kui jumalad pidu pidasid, jätsid nad tihti tema kutsumata. Eris oli väga solvunud ja otsustas neile kätte maksta. Kord peeti tähtsaid pulmi – kuningas Peleus abiellus merenümfi Thetisega. Erist polnud taaskord kutsutud, niisiis viskas ta pulmaliste sekka kuldse õuna, millele oli kirjutatud: „Kõige kaunimale.“ Kõik jumalannad tahtsid nüüd õuna endale saada, kuid lõpuks jäi järele ainult kolm võistlejat: Aphrodite, Hera ja Pallas Athena. Nad palusid Zeusi vahekohtunikuks, kui too keeldus. Zeus andis võistlejatele nõu minna Trooja lähedale Ida mäe juurde, kus noor prints Paris (kutsuti ka Alexandroseks) oma isa lambakarja hoidis. Zeus kinnitas jumalannadele, et Paris pidi olema asjatundja iluasjades. Kuigi tegemist oli printsiga, käis Paris lambakarjas, kuna tema isa, kuningas Priamost oli hoiatatud, et Paris toob kunagi maale suure hukatuse. Sel ajal elas Paris koos nümf Oinonega.
Kui kolm jumalannat Parise ette ilmusid, et prints üllatunud. Ta ei pidanud nende seast valima ilusaimat, vaid ta pidi kaaluma , mida iga võistlejanna talle pakkus ning kõige väärtuslikuma vastu võtma. Hera lubas teha temast Euroopa ja Aasia isanda. Athena lubas panna ta juhtima troojalasi sõjas Kreeka vastu. Aphrodite lubas, et kõige ilusaim naine peab kuuluma Parisele. Paris valis viimase ning andis seega kuldse õuna Aphroditele.
PILET NR 17
TROOJA SÕDA
Helena isa Tyndareos valis tütrele abikaasaks Menelaose , Agamemnoni venna ja tegi temast ühtlasi ka Sparta kuninga. Aphrodite aga oli Parisele lubanud maailma kõige kaunimat naist ehk Helenat ja jumalanna teadis hästi, kus Helena asub. Seetõttu saatis ta Parise Spartasse, kus Menelaos ja Helena külalise lahkelt vastu võtsid. Menelaos läks Kreeta saarele, kuid samal ajal kasutas Paris ära kuninga külalislahkust. Kui Menelaos tagasi jõudis, oli Helena röövitud ja Menelaos kutsus kogu Kreeka enesele appi, eesotsas oma venna Agamemnoniga, kes tahtis juba ammu Troojat enda valdustesse saada. Esialgu puudus armeest veel Ithaka kuningas Odysseus ning Peleuse ja merenümf Thetise poeg Achilleus. Odysseus ei tahtnud sõtta tulla sellepärast, et ta ei tahtnud oma perekonda ja kodu maha jätta. Niisiis mängis tark mees Odysseus hullu , külvates seemnete asemel põllule soola. Kuid saadik Palamedes oli samuti kaval mees: ta pani Odysseuse poja täpselt adra ette seisma ning loomulikult juhtis Odysseus veoloomad kõrvale. Odysseusel tuli vastumeelselt sõtta minna.
Achilleust pidas kinni ema, sest ta teadis, et poega ootab Troojas surm. Thetis oli Achilleuse saatnud Lykomedese õukonda ja viimane sundis Achilleust kandma naiseriideid ning viibima neidude hulgas Valdajad saatsid Odysseuse Achilleust otsima. Odysseus ilmus rändkaupmehena õukonda, tal oli pambus ahvatlevad ehted ja mõned sõjariistad. Achilleus haaras sealt kohe sõjariistad ning Odysseus tundis ta ära. Nüüd polnud Odysseusel enam kuigi raske veenda Achilleust sõtta tulema .
Kreeka laevastikus oli tuhat laeva. Koguneti Aulisesse, kust ei saanud enne ära minna, kuni lõõtsus Põhjatuul. Tuul aga ei lakanud puhumast, nii et päev läks päeva järel. Ennustustark Kalchas kuulutas, et jumalad öelnud talle, et Artemis on pahane, kuna kreeklased olevat tapnud jumalanna lemmikuluki (jänese) koos pojaga; nüüd tuli Artemise jaoks tuua ohver, kelleks oli Agamemnoni tütar. Agamemnoni jaoks oli see hirmus, kuid ta siiski alistus. Ta saatis käskjala koju tütrele järele ja kirjutas talle kirjas, et kavatseb korraldada tütrele pulmi Achilleusega. Kuid kui tütar pulmapeole jõudis, siis ta hoopis ohverdati. Põhjatuul lakkas puhumast ning Kreeka laevastik asus teele.
Agamemnoni tütre ohverdamine maksis kreeklastele siiski kätte. Kui laevad jõudsid Trooja jõele, hüppas esimesena kaldale Protesilaos ning ta hukkus, sest oraakel oli nii ennustanud. Protesilaose naine tappis mehe pärast enda.
Kreeklaste vägi oli väga tugev, kui niisamuti ka Trooja linn. Trooja kuningal Priamosel ja kuninganna Hekabel oli palju vapraid poegi, kes juhtisid rünnakuid jne, eesotsas Hektoriga, kes oli vapraim kõigist, väljaarvatud kreeklaste parim sõjamees Achilleus. Ent mõlemad kangelased võitlesid kindla surma varjus.
Üheksa aastat peeti sõda vahelduva õnnega. Siis puhkes tüli Achilleuse ja Agamemnoni vahel ning ajutiselt kaldus sõjaõnn Trooja poole. Tüli põhjuseks oli Apolloni preestri tütar Chryseis, kelle kreeklased olid vangi võtnud ja Agamemnonile andnud. Chryseisi isa tuli paluma, et tütar vabaks lastaks, kuid Agamemnon polnud nõus. Isa pöördus Apolloni juurde, kes teda kuulda võttis. Apollon saatis kreeklaste väed hukka: mehed jäid haigeks ning hukkusid.
Viimaks kutsus Achilleus pealikud kokku nõu pidama . Ta arvas, et tuleb kas koju tagasi sõita või leida võimalus Apolloni lepitamiseks. Ennustustark Kalchas ütles, et teab, miks jumal vihane on, kuid ei julge rääkida, kuni Achilleus pole tõotanud teda kaitsta. Kalchas kuulutas, et Chryseis tuleb tema isale tagasi anda ja vihane Agamemnon oli sunnitud järele andma. Kui Chryseis oli isale tagasi antud, saatis Agamemnon kaks meest Achilleuse telki tooma ära neidu, keda kutsuti Briseiseks. Achilleus lohutas mehi, et nemad ei ole asjas süüdi ja et nad võtku pealegi tüdruk, kuid rõhutas ka, et Agamemnon peab oma tegude eest maksma.
Samal ööl ilmus Achilleuse ema Thetis poja juurde ning ta oli raevus. Thetis ütles pojale, et too ei teeks enam kreeklastega tegemist ning läks taevasse Zeusilt abi paluma. Zeus aga polnud nõus. Jumalad Olümposel olid üksteise vastu. Zeusile meeldisid troojalased rohkem, kuid ta tahtis olla erapooletu, kuna Hera pahandas alati, kui Zeus tema vastu avalikult välja astus. Siiski ei suutnud Zeus Thetisele ära öelda.
Zeus teadis, et ilma Achilleuseta jäävad kreeklased Troojale alla, ja sellepärast saatis ta Agamemnonile valeliku unenäo, mis lubas ülemjuhatajale rünnaku puhul võitu. Samal ajal, kui Achilleus jäi oma telki, puhkes võimsaim lahing senipeetuist. Priamos ja teised jälgisid võitlust Trooja müüridelt. Nende juurde ilmus Helena, keda ülikuid ometigi sõjas süüdistada ei saanud. Helena tutvustas neile Kreeka sõjamehi. Varsti kõigi üllatuseks lahing lakkas ning leeride vahele ilmusid Menelaos ja Paris, kes omavahel võitlesid. Menelaosel oleks peaaegu õnnestunud Paris tappa, kuid jumalanna Aphrodite segas siinkohal vahele ja päästis printsi. Nüüd pöördus Agamemnon mõlema sõjaväe poole ja kuulutas, et Menelaos on võitnud ning troojalased peavad Helena välja andma. Troojalased oleksid sellega nõustunud, kui Athena poleks Hera õhutusel vahele seganud. Hera oli otsustanud, et sõda ei tohi lõppeda enne, kui Trooja on varemeis. Lahing puhkes taas valla. Õudus, Hirm ja Riid olid kohal, et õhutada mehi üksteist nottima. Kreeklaste poolel olid suuremateks eestvedajateks Aias ja Diomedes . Prints Aineias (ladina Aeneas ) pidi peaaegu Diomedese käe läbi surema. Aineias oli Aphrodite poeg ja kui Diomedes printsi haavas , sööstis jumalanna alla ja päästis oma poja. Diomedes aga teadis, et Aphrodite on arg ja haavas tema kätt. Jumalanna lasi poja oma kätelt kukkuda ja pages valust nutte Olümposele, kus Zeus muigas teda nähes. Aineias ei saanud siiski surma. Diomedes aga võitles edasi, kuni jõudis silm silma vastu Hektoriga. Kuid Ares kaitses Hektorit. Diomedes võpatas ja hüüdis kreeklastele, et tuleb taganeda . Nüüd vihastas Hera. Ta küsis Zeusilt, kas võib Arese lahinguväljalt ära ajada. Zeus oli nõus. Hera kiirustas Olümposelt alla Diomedese juurde ja julgustas meest jumalat ründama. Ares sai odaga kõhtu ja põgenes Olümposele, kus ta hakkas Athena peale kaebama, kuid Zeus käskis tal lõpetada. Pärast Arese lahkumist olid troojalased sunnitud taganema. Hektori vend Helenos ütles vennale, et ta kiirustaks linna ja ütleks emale, et too ohverdaks Athenale oma kõige kaunima rüü ja paluks jumalannalt halastust. Hektor kiirustaski linna ja tema ema tegi nii, nagu poeg käskis. Ent Athena ei võtnud palujat kuulda. Enne lahingusse naasmist käis Hektor läbi oma naise Andromache ja poja juurest. Andromache palus Hektorit, et too ei läheks enam lahingusse, kuid Hektor keeldus. Hektor naasis lahingusse ja seekord läks paremini. Zeus laskus maa peale troojalasi abistama. Kreeklastel läks raskeks, kuna Achilleus istus oma telgis ja tusatses. Lahingu lõpuks olid kreeklased peaaegu laevadeni tagasi löödud.
Sel ööl valitses Troojas rõõm, kuid kreeklaste leeris mure. Agamemnon arvas, et äkki oleks parem tagasi sõita. Sõna võttis Nestor , targim kõigist, ja ütles, et kui Agamemnon poleks Achilleusega tülli läinud, poleks kreeklased lüüa saanud. Nestor soovitas häbistava kojupöördumise asemel kaaluda, kuidas lepitust leida, Agamemnon oli nõus. Viimane lubas Breiseise Achilleusele tagasi saata, pluss lisada veel igasugu kingitusi Odysseusega saates. Achilleus veetis samal ajal aega oma kõige kallima sõbra Patroklosega. Kui Odysseus koos kahe teise ülikuga tema juurde jõudis ja nad rääkisid Achilleusele, mida Agamemnon talle lepituseks pakub, siis Achilleus loobus täielikult ja vastas, et ta seilab koju. Teised aga ei tahtnud koju minna. Järgmisel päeval läksid kreeklased lahingusse väikese meestesalgaga. Kreeklased löödi tagasi. Hera aga tahtis Zeusi kuidagi üle kavaldada: ta tegi ennast väga ilusaks ja ilmus Zeusi ette, nii et armukihk valdas tema südame ning ta unustas troojalased, lahinguõnn kaldus kreeklaste poole. Aias virutas Hektori kivirahnuga jalust maha ja Aineias viis ta lahinguväljalt minema. Trooja oleks langenud selsamal päeval, kui Zeus poleks vahepeal ärganud. Ta oli Hera peale vihane, kuid Hera ajas süü Poseidoni kaela, kellel lasus samuti süü. Poseidon oli kreeklasi Zeusi käsu vastaselt abistanud, ent tegi seda vaid Hera palvel . Zeus saatis Hera Olümposele tagasi ja käskis vikerkaarekäskjalga Irist kiirustada Poseidoni juurde, et tollele anda korraldus lahinguväljalt lahkuda. Poseidon tegi seda vastumeelselt. Apollon aga andis Hektorile uut võitmatut jõudu. Kreeklased taganesid väga.
Patroklos vaatas lahingut pealt ja tahtis Achilleuse asemel lahingusse minna. Achilleus lubas Patroklosel minna, sest ta ise ei saa minna, kuna ta on rüvetatud mees. Patroklos juhtis Achilleuse mehed (mürmidoonid) lahingusse ja nägi ise välja nagu Achilleus. Troojalaste väed lõid hetkeks vankuma, sest nad tõesti arvasid, et lisajõudude eesotsas on Achilleus, kusjuures Patroklos võitles veidi aega väga hiilgavalt. Viimaks sattus ta silm silma vastu Hektoriga, kes ta tappis. Seejärel võttsi Hektor Achilleuse rüü ja pani selle omale selga.
Achilleus ootas telgis Patroklose naasmist. Kuid Achilleuse juurde tuli pisarais Antilochos, kes ütles, et Patroklos hukkus Hektori käe läbi. Achilleus oli murest murtud, et isegi ema tõttas teda lohutama. Achilleus tahtis nüüd ise Hektori kättemaksuks tappa. Thetis ei hoidnud poega kinni, kuid palus, et ta ootaks hommikuni, kuna siis toob ema talle uued rakmed . Hommikul sai Achilleus vägevaimad rakmed ja läks ülikute sekka, et neid lahingusse kaasata. Paljud olid viga saanud. Kui nälg oli kustutatud, juhtis Achilleus mehed rünnakule. Zeus asetas kaalukaussidele Achilleuse ja Hektori surma ning tuli välja, et Hektor pidi langema . Nüüd võitlesid isegi jumalad juba omavahel. Achilleus aga otsis Hektorit.
Varsti oli Trooja suur Skaia värav lahti ja mehed tormasid linna. Achilleus tappis Hektori. Ta sidus Hektori surnukeha oma vankri külge ja tegi mitu tiiru ümber Trooja müüride. Priamos läks Achilleuse telki ja palus, et too annaks Hektori surnukeha temale tagasi. Achilleus oli nõus. Hektorit nuteti taga üheksa päeva ning põletati siis ära.
Nii lõpeb ka „Ilias“.
PILET NR 18
TROOJA LANGEMINE
Achilleus teadis, et tema tund on varsti tulnud. Etioopia prints Memnon tuli suure väega Troojale appi ja kreeklased sattusid ajutiselt taas raskesse olukorda. Lõpuks tappis Achilleus Memnoni. Achilleus langes ka ise, kui Paris laskis lendu noole, mille Apollon juhtis Achilleuse ainukesse haavatavasse kohta – jalakanda. Achilleus suri ja Aias kandis tema keha lahinguväljalt ära. Tema põrm põletati tuleriidal. Achilleuse rakmed sai endale salajase hääletuse teel Odysseus. Aias oli vihane, ta süüdistas ja ähvardas tappa Menelaost ja Agamemnonit. Aias tahtis kallale minna ülikute salgale, ent teda tabas hullusehoog ja ta tappis pimeduses hoopis loomi. Aias tappis enese. Kreeklased matsid ta maha.
Kalchas teatas, et jumalatelt polevat kreeklastele mingit läkitust saadetud , kuid troojalaste seas pidi olema mees, kes teab tulevikku – ettekuulutaja Helenos. Odysseus sai Helenose kinni võtta ja viimane ütles, et Trooja ei lange enne, kui keegi tuleb linna vastu sõdima Heraklese vibu ja nooltega. Heraklese surma järel anti kangelase vibu ja nooled prints Philoktetesele, kes ühines kreeklaste väega, kui see Trooja poole teele asus. Teel tehti peatus ühel saarel ohverdamiseks ja Philoktetes sai seal maolt salvata. Sõjamehed olid sunnitud Philoktetese Lemnose saarele jätma. Odysseys saadeti välja, et ta mõne vembuga Heraklese vibu ja nooled kätte saaks. Odysseusega kaasa läks ühe müüdi järgi Diomedes, teise järgi Achilleuse poeg Neoptolemos. Neil õnnestus vaeselt Philokteteselt küll vibu ja nooled kätte saada, ent neil hakkas temast kahju ja nad kutsusid teda Troojasse kaasa. Trooja all raviti Philoktetes terveks ja kui ta lahingusse läks, oli Paris esimene mees, keda ta haavas. Haavatud Paris palus kaaslasi, et ta kantaks Oinone nümfi juurde, kellega ta oli elanud Ida mäel. Oinonel oli võimalus Paris päästa, kuid ta keeldus, sest ei suutnud andestada mahajätmist. Oinone valvas, kuni Paris suri ja tappis siis enese.
Viimaks said kreeklased teada, et Troojas on kõige püham Pallas Athena kuju ja nii kaua, kuni see kuju asus linnas, olid troojalased võitmatud. Otsustati kuju ära tuua. Diomedes tõi selle Odysseuse abiga linnast ära. Nüüd tahtsid kreeklased lõputule sõjale viimaks lõpu teha. Odysseus käskis puusepal ehitada tohutu suure seest õõnsa puuhobuse, mille sisse mahtus hulk mehi. Plaani järgi pidid kõik teised kreeklased linna alt lahkuma , ent tegelikult lähimate saarte varju luurama jääma. Asuti plaani ellu viima. Trooja vaatlejad müüridel märkasid, et Skaia väravate ees seisis tohutu hobusekuju ning ümberringi polnud mingit liikumist ega lärmi. Kogu Trooja juubeldas, sest nad arvasid, et pikk sõda on läbi ja kreeklased purjetasid koju. Troojalased aga jäid aru pidama, mida puuhobusega edasi teha. Nende juurde ilmus kavalpea Sinon, kes nuttis ja halas ning ütles, et tema ei taha enam kreeklane olla. Ta võeti kinni ja viidi Priamose ette, kus ta jutustas ühe Odysseuse meisterlikust valest. Sinon seletas, et Pallas Athena olnud väga vihane varguse pärast ning kreeklased läksid oraakli juurde küsima, kuidas jumalannat lepitada. Oraakel vastas, et tuleb ohverdada üks kreeklane, kelleks valiti Sinon, kuid vahetult enne ohverdamistseremooniat sai ta põgenema ning Kreeka laevad purjetasid minema. Sinoni jutus ei osanud troojalased kahelda. Tal lubati hakata elama ühena troojalaste hulgast. Sinon rääkis veel, et puuhobune oli pühendatud Athenale ja et troojalased selle tervena linna viiksid. Preester Laokoon ja printsess Kassandra küll ütlesid, et hobust ei toodaks linna, aga keegi ei kuulanud neid. Kaks madu tulid merest välja Trooja linna ja tapsid Laokooni. Troojalased arvasid, et see on selle eest, et ta julges hakata vastu puuhobuse toomisele linna. Puuhobune toodi linna. Keskööl avati puuhobuse salauks, kust kreeklased välja ronisid. Nad tegid väravad lahti ja kreeklaste sõjavägi marssis linna. Trooja pandi põlema. Achilleuse poeg tappis Priamose. Ainsana pääses eluga Aineias.
Aphrodite viis Helena tagasi Menelaose juurde. Andromache poeg ja Hekabe lapsed hukati, nad ise viidi orjatarideks.
PILET NR 19
ODYSSEUSE SEIKLUSED
Kreeklased asusid laevadega tagasi merele peale Trooja sõda, kuid neil polnud aimugi, et neid ootavad ees ohud, sest Poseidonist ja Athenast olid nüüd saanud kreeklaste suurimad vaenlased.
Priamose tütar Kassandra oli ennustustark. Apollon oli temasse armunud ja kinkis talle võime tulevikku ette kuulutada. Kassandra aga lükkas Apolloni armastuse tagasi ja jumal oli väga vihane, kuid ta ei saanud siiski oma kingitust tagasi võtta. Jumal tegi nii, et mitte keegi Kassandra sõnu kunagi tõsiselt ei võtaks. Kassandra saatuseks oli ette teatada õnnetusi, kuid ära hoida ta neid ei saanud. Kui kreeklased linna tungisid, liibus Kassandra kaitset otsides Athena templis jumala kuju vastu. Kreeklased aga olid armetud ja üks väiksem ülik Aias (mitte sama, kes enne) tiris Kassandra kuju küljest lahti. Ta viidi pühakojast välja ja Athena oli väga vihane. Jumalanna läks Poseidoni juurde ja palus, et too teeks kreeklaste meresõidu väga kibedaks, Poseidon nõustus. Pärast teeleasumist tabas kreeklasi suur torm, mille käigus aeti Menelaos laevaga Egiptusesse ; Aias uppus.
Odysseus tormis nii väga viga ei saanud ja sellepärast pidi tema pärast kõige rohkem kannatama – ta pidi kümme aastat rändama, enne kui kodu näeb. Kui Odysseus lõpuks koju jõudis, oli tema poeg juba meheikka jõudnud, sest oli ju 20 aastat möödunud sellest, kui sõdalane Trooja sõtta läks.
Ithakal olid lood halvad. Peale Odysseuse naise Penelope ja poja Telemachose olid kõik veendunud, et Odysseus on surnud. Rahvas pidas Penelopet leseks ja arvas, et tal on aeg uuesti abielluda. Penelopele tuli palju kosilasi, ent kuninganna ei tahtnud kedagi neist, sest ta vihkas neid kõiki. Kosilased aga ütlesid, et nad ei lahku Odysseuse majast enne, kui Penelope on ühega neist abiellunud. Esialgu lootis Penelope kosilasi oodata laskmisega ära tüüdata ja ütles neile, et tal on vaja enne meheleminekut valmis kududa kauni kirjaga ilustatud surilina Odysseuse isale. Kosilased olid nõus ootama. Töö aga ei saanudki valmis, kuna Penelope harutas igal öösel kootud osa jälle üles, ent see kavalus tuli siiski ilmsiks. Kosilased muutusid pärast seda veel pealetükkivamaks.
Kreeklaste seast oli Odysseus ainus, kes oli Athena soosingu pälvinud ja keda jumalanna oli nõus abistama. Kümne aasta jooksul olid ka teised jumalad hakanud Odysseusele kaasa tundma, v.a. Poseidon. Kõige rohkem tundis Odysseusele kaasa Athena, kes otsustas ta koju juhtida. Ühel päeval oli Poseidon läinud külastama etiooplasi. Sedamaid tõi Athena Odysseuse kurva saatuse jumalatele arutada. Athena teatas, et Odysseus on hetkel lõksus saarel, kus teda hoiab kinni nümf Kalypso, kes seda armastab ja tal enam minna ei lase. Odysseus on aga kurnatud ja igatseb kodu. Olümplased olid Athena jutust liigutatud ja panid pead kokku, kuidas Odysseus tagasi koju aidata. Zeus lubas saata Hermese Kalypso juurde käsuga, et too laseks Odysseusel koduteele astuda. Athena läks Ithakale. Eriti meeldis jumalannale Telemachos ja ta tahtis poisi saata retkele selleks ajaks, kuni Odysseus koju jõuab. Athena võttis meremehe kuju ja ilmus Odysseuse majja. Telemachos võttis ta külalislahkelt vastu ja Athena päris, mis majas toimub, Telemachos rääkis. Athena soovitas Telemachosel isa kohta uurida ja arvas ka, et kõige enam võiksid Odysseusest teada Menelaos ja Nestor. Athena lahkus ja Telemachos oli kindel, et temaga oli meremehe näol rääkinud jumal. Järgmisel päeval palus Telemachos majaliste käest laeva ja kahtekümmet sõudjat, kuid sai hoopis pilget ja mõnitusi. Meeleheitel Telemachos läks mereranda ja hakkas Athenat paluma. Athena kuulis seda ja ilmus kohale. Athena võttis Mentori kuju, keda Odysseus Ithaka elanikest kõige enam usaldas, ning lohutas poissi. Athena lubas poisile anda kiire laeva ja ise merereisile kaasa tulla. Telemachos kiirustas sedamaid koju reisiks valmistuma. Kui Telemachos tagasi randa jõudis, oli laev valmis ning Mentor ehk Athena juba ootas teda. Kurss võeti Nestori kodusaarele. Pärale jõudes leidsid nad Nestori poegadega mererannast Poseidonile ohvrit toomas. Nestor võttis külalised vastu, kuid Odysseusest ei teadnud ta midagi. Nestor arvas, et Odysseusest võiks kõige rohkem teada Menelaos. Telemachos asus järgmisel päeval Nestori pojaga Menelaose palee poole teele.
Nad jõudsid Spartasse, kus neid ootas suursugune vastuvõtt. Menelaos rääkis Odysseuse muredest ja Telemachosele tulid pisarad silma, ta üritas oma tundeid varjata, ent Menelaos märkas seda ja mõtles, kes külaline küll olla võiks. Siis tuli aga Helena oma kambrist välja ja hüüdis Telemachost nimepidi. Telemachos ja Nestori poeg ütlesid, et nad tulid Menelaoselt abi küsima, et äkki tema teab Odysseusest midagi. Menelaos teadis ja rääkis, et teab Odysseusest vaid nii palju, et ta on nümf Kalypso juures vangis. Kui Menelaos oli loo ära rääkinud, hakkasid kõik kellegi pärast nutma. Selle öö veetsid noormehed Spartas.
Vahepeal oli Hermes läinud Kalypsole Zeusi käsku edasi andma. Nümf võttis Zeusi käsu vastu väga vastumeelselt, aga ülemjumala käsule tuli alluda. Hermes lahkus ja Kalypso hakkas nukralt ettevalmistusi tegema. Nümf rääkis ka Odysseusele kõik ära, kuid ei tahtnud teda algul uskuda , ent lõpuks siiski uskus. Nad ehitasid laeva. Viiendal päeval pärast Hermese külaskäiku asus Odysseus merele. Kaheksateistkümnendal merel olnud päeval hakkas Odysseusele paistma merest pilvedesse mähitud meretipp. Kuid siis jõudis Poseidon tagasi ja sai aru, mis Odysseusega tehtud oli ning ta oli vihane. Poseidon saatis merele suure tormi. Kuid Odysseusele tuli appi Ino, kunagine Teeba printsess Leukothea. Ino ütles Odysseusele, et ta peab jätma parve ja kaldale ujuma , Ino andis mehele ka oma loori, mis teda kaitses, kuni ta veel meres oli. Kui Odysseus oli merre paisatud, rahunes Poseidon maha ja Athena rahustas lained. Odysseus pidi mere ujuma kaks päeva ja ööd, enne kui kaldale jõudis. Maa, kuhu Odysseus lõpuks jõudis, kuulus faiaakidele (lahke rahvas). Kuningas Alkinoose ja kuninganna Arete tütrest Nausikaast sai Odysseuse päästja. Nausikaa läks koos teiste neidudega pesu pesema ja leidis Odysseuse. Printsess andis talle riideid ja süüa, nad läksid koos linna. Odysseus võeti lahkelt vastu. Järgmisel päeval jutustas ta faiaakide ülikutele oma eksirännakutest. Odysseuse seiklused: torm; lootosesööjate maa; kükloop Polyphemos; Tuultemaa; laistrügoonide ehk hiigelkasvu inimsööjate maa.
Mehed jõudsid Aiaie saarele, kus elas kauneim ja ohtlikum nõid Kirke, kes muutis iga läheneva mehe seaks. Kirke meelitas mehed oma majja, muutis nad sigadeks ja söötis neid tõrudega. Odysseust seaks ei muudetud, ta läks maale ja tahtis oma mehi abistada, aga keegi ei tulnud temaga kaasa. Teel oli Odysseusele vastu Hermes. Hermes andis Odysseusele võlurohtu, mille abil mees ei muutunud seaks. Kirke armus Odysseusse kohe ning muutis mehe käsul maakuulajad taas meesteks. Kirke muutus väga lahkeks, nii et mehed veetsid tema juures aega terve aasta. Kui lõpuks oli aeg lahkuda, kasutas Kirke oma nõiavõimu nende huvides. Kirke uuris välja, mida meestel tuleb teha, et tervena koju jõuda. Neid asju oli väga palju, nii et ajas hirmu nahka. Kõik asjad said ometigi tehtud ja seilati edasi. Odysseuse laev möödus sireenide saarest. Sireenid oli hurmavad lauljad, kelle hääl pani unustama kõik muu. Odysseus rääkis oma meestele samuti sireenidest ja ütles, et ainus võimalus on meestel kõrvad vaha täis toppida. Tema ise aga tahtis sireenide häält kuulda ja käskis ennast meestel väga kõvasti masti külge kinni siduda. Läheneti sireenide saarele, kõik peale Odysseuse jäid sireenide laulu suhtes kurdiks. Möödunud sireenide saarest, ootas neid järgmine oht – läbisõit Skylla ja Charybdise vahelt. Athena aitas neid selle takistuse juures. Järgmiseks jõudsid mehed Päikese saarele, kus nad tapsid pühasid veiseid, sest olid näljased. Odysseus ei viibinud parajasti kohal, ta oli palvetamas. Kui Odysseus meeste juurde naasis, oli juba liiga hilja ja Päikese kättemaksu oli oodata. Kui taas merele mindi, tabas välk laeva ning kõik peale Odysseuse said surma. Pärast seda sattuski Odysseus nümf Kalypso saarele ja sealt faiaakide maale.
Odysseus lõpetas oma jutu ja kuningas võttis sõna. Viimane kinnitas, et saadavad Odysseuse kindlalt teele. Merel olles jäi Odysseus laeval magama. Meremehed panid ka kodusaarel koos kingitustega maha, aga Odysseus ei tundnud algul oma kodusaart ära. Talle lähenes noormees, kes oli Athena moondatud kuju ja ütles, et Odysseus on Ithaka saarel. Nad hakkasid koos plaani pidama, sest paljugi oli vaja teha. Athena rääkis Odysseusele, kuidas on lood kodus. Esialgu muutis Athena Odysseuse vanaks kerjuseks, et too saaks minna igale poole ilma, et keegi teda ära tunneks. Athena läks Telemachost koju kutsuma, Odysseus aga kerjusena Eumaiost (seakarjust) otsima, kes ta hästi vastu võttis.
Telemachos jättis Menelaose ja Helenaga hüvsti ja asus koduteele. Telemachos otsustas (tänu Athenale), et enne kojuminekut läheb seakarjuse juurest läbi. Odysseus aitas Eumaiost parajasti söögitegemisega. Telemachos andis karjusele korralduse teatada Penelopele, et tema poeg on koju jõudnud ning isa ja poeg jäid kahekesi. Athena viipas ukse tagant kerjusele ja Odysseus läks välja. Athena muutis ta tagasi endiseks ning käskis pojale tõtt öelda. Telemachos ei tundnud kuninglikkusest algul isa ära ja arvas, et tegu on jumalaga. Nad kallistasid üksteist ja ajasid siis juttu . Nad otsustasid, et Odysseus ilmub koju kerjusena ja Telemachos korjab kodust ära kõik relvad, et vaid neile kahele jääks. Telemachos läks ära ja kui Eumaios tagasi jõudis, leidis ta eest selle sama kerjuse. Järgmisel päeval mindi Odysseuse koju. Kosilased tegid vana kerjuse üle nalja ja üks isegi lõi teda. Penelope tahtis ise kerjusega rääkida, kuid läks enne Telemachosega rääkima ja arvas, et tal oleks kõige targem üks jõukas mees endale siiski abikaasaks võtta. Penelope pani loori pähe ja läks külaliste sekka. Penelope lasi kosilastel tuua talle ilusaid kingitusi. Pärast lasi ta enda juurde kutsuda halvasti koheldud külalise. Penelope kutsus vana amme Eurykleia Odysseuse jalgu pesema, kuid mehe jalal oli arm, mis ta sai poisikesena. Oli ju amm teda väiksena hoidnud ja tundis Odysseuse nüüd ära, kuid mees käskis tal vait olla. Lõpuks läks Odysseus eeskotta magama. Järgmisel päeval tõi Penelope kosilaste ette Odysseuse vibu ja nooled ning ütles, et kui keegi meestest suudab vibu vinna tõmmata ja läbi kaheteistkümne kirve lasta, sellele ta järgneb. Mitte ükski kosilastest ei suutnud vibu painutada. Veendunud, et ükski kosilastest ülesandega hakkama ei saa, läks Odysseus õue ja näitas karjustele, kes ta on. Odysseus läks sisse tagasi ja tahtis nüüd ise vibu proovida. Odysseus sai sellega suurepäraselt hakkama ja hakkas siis kosilasi vibunooltega tapma. Lõpuks jättis Odysseus ellu vaid kosilaste lauliku.
Penelope tundis Odysseuse ära ja kõik olid õnnelikud.
PILET NR 20
AENEASE SEIKLUSED: TROOJAST ITAALIASSE
Aeneas (kreeka Aineias) oli Venuse poeg. Ta oli peale Hectori üks kuulsamaid, kes võitles Trooja all. Troojast pääses ta oma ema abiga.
Pärast pikki eksirännakuid jõudis Aeneas lõpuks Itaaliasse. Kui Aeneas Trooja alt teele asus, liitusid temaga teisedki troojalased. Kõik tahtsid leida uut elupaika, kui kellelgi polnud aimu , kust seda otsida. Viimaks teatati Aeneasele unenäos, et neile määratud maa asetses kaugel läänes, Itaalias.
Aeneas jõudis oma meestega harpüiade juurde, kelle eest nad põgenesid. Järgmises peatumispaigas kohtasid nad Hectori naist Andromachet. Pärast Trooja sõda oli Andromache läinud Achilleuse pojale Neoptolemusele meheks. Neoptolemuse oli Andromache peagi hüljanud ja võtnud endale Hermione, Helena tütre, kuid Neoptolemus suri ja pärast seda läks Andromache mehele Trooja ennustustargale Helenosele. Kui Aeneas oma meeste nende maale jõudis, andis Helenos neile kasulikku teavet: troojalased ei tohi randuda idas, sest see on kreeklastest tulvil; neile määratud koht asus läänes, kuhu nad ei võinud minna Itaalia ja Sitsiilia vahelt, sest seal valitsesid Scylla ja Charybdis. Helenos ütles Aeneasele täpse kursi – tuli teha pikk kaar lõuna poolt ümber Sitsiilia.
Troojalased asusid teele ja sõitsid nii, nagu Helenos kursi oli määranud. Kuid Helenos ei teadnud, et Sitsiilia lõunarannik oli hõivatud kükloopide poolt. Troojalased maabusid saarel ja jäid sinna laagrisse. Järgmisel varahommikul jooksis troojalaste juurde hädine mees, kes nägi väga halb välja. Ta hoiatas neid kükloopide eest, kellest muidu troojalastel aimugi polnud. Mees käskis neil ruttu ära minna, mida troojalased ka tegid. Enne veel oleks kükloop Polyphemos neid peaaegu kätte saanud, kuid laev oli juba liiga kaugele seilanud.
Ümber Sitsiilia seilates tabas troojalasi jube torm. Nad olid veendunud, et selle taga võis olla ainult Juno (Hera) viha. Juno vihkas troojalasi, ent erilist vimma kandis ta Aenease peale, sest teadis, et Rooma rajavad kunagi trooja soost mehed ning Kartaago linn, mis oli Juno lemmik, hävitatakse kunagi troojalaste poolt. Juno tegi kõik selleks, et Aeneast hukata. Juno läks tuulte kuninga Aeoluse juurde ja palus, et too uputaks troojalaste laevad, selle tagajärjeks oli suur torm, kuid Neptunus (Poseidon) segas vahele. Neptunusele ei meeldinud, et keegi teine tema mereasjadesse oma nina toppis. Neptunus rahustas mere. Viimaks randusid mehed Aafrika põhjakaldal, Kartaago lähedal. Juno haudus uut plaani: kuna Aeneasel ei olnud enam naist ja Kartaago linna rajajal Dido oli lesk , otsustas jumalanna nad üksteisesse armuma panna, et Aeneas jääks linna püsima. Venus aga hoolitses selle eest, et Aenease tunded ei kasvaks suuremaks valmisolekust võtta vastu kõike, mida Dido talle pakkus, mingil juhul ei tohtinud valitsejanna takistada Aenease purjetamist Itaaliasse. Venus pani oma poja Cupido abiga Aenease ja Dido üksteisesse armuma.
Järgmisel päeval läks Aeneas sõbra Achatesega maad kuulama. Nende juurde tuli kütitari rüüs Venus, kes teatas, et nad peaksid minema kohe Kartaagosse ja mehed tegidki seda. Dido tervitas linnas Aeneast ja teisi troojalasi hästi ning kutsus nad sisse. Õhtul jutustas Aeneas oma eksirännakutest ja Dido armus temasse. Dido jagas Aeneasele asju ja too võttis kõik vastu. Aeneas hakkas ära unustama, et tal oli pooleni Itaalia otsimine. Jupiterile aga see asi ei meeldinud ja ta saatis Mercuriuse (Hermes) Aeneasele ütlema, et ta peab Itaaliat edasi otsima. Dido ja Aeneas jätsid hüvasti ning Aeneas asus taas merele. Kui Aeneas oli lahkunud, tegi Dido enesetapu.
TEINE OSA: LASKUMINE ALLILMA
Kohe pärast Itaalia randa jõudmist, leidis Aeneas Cumae sibülli koopa ja naisennustaja teatas, et võib Aeneasele näidata teed allilma, kus ta saab vajalikku teavet oma isalt Anchiseselt. Sibüll lubas Aeneasega kaasa minna. Aeneas pidi esiteks leidma metsast kuldse puuoksa, mis võttis oma aja, kuid lõpuks leiti. Seejärel asuti koos allilma teele. Südaööl ohverdas sibüll ööjumalannale ja maapind hakkas värisema. Nad jooksid koopasse. Peagi nägid nad jubedaid õudusi. Lõpuks jõudsid nad kohta, kus vana mees paadiga üle vee sõitis ja palusid, et ta ka neid sõidutaks, kui mees ei teinud seda. Aeneas ja sibüll näitasid Charonile (too sama vana mees) kuldset oksa ja viimane viis nad lõpuks üle jõe. Cerberosele andsid nad tüki kooki ja koer ei tülitanud neid enam. Lõpuks leidsid nad end Leinaväljadelt, kus Aeneas silmas Didot ja puhkes siis nutma. Viimaks jõudsid nad paika, kus tee hargnes kaheks. Aeneas jäi kohkunult seisma, sest kuulis vasakult poolt kohutavaid hääli. Sibüll käskis aga julgelt edasi minna teeharu juures kõrguva müürini ja asetada selle külge kuldne oks. Parempoole teeharu pidi kulgema Elüüsiumi väljadeni, kes Aeneas kohtab oma isa. Elüüsiumi väljad olid väga ilusad paigad, kus olid head surnud. Nende seas kohtas Aeneas peagi Anchisest, mõlemad olid väga rõõmsad üksteist nähes. Anchises viis poja Lethe, unustustejõe juurde, millest kõik hinged, kes taas maailmas elama hakkavad, jooma peavad. Anchises andis pojale nõu, kuidas paremini Itaaliasse jõuda ja lõpuks jätsid nad hüvasti. Aeneas ja sibüll läksid tagasi maa peale ning Aeneas seilas edasi, et oma tulevast kodu leida.
KOLMAS OSA: SÕDA ITAALIAS
Troojalasi ootasid taas ohud, Juno käsi oli mängus. Juno tegi latiinidest ja rutulitest troojalaste vihasemad vaenlased. Latinust oli hoiatatud, et ta peab oma tütre Lavinia andma mehele võõrale, mitte kohalikule mehele. Sellepärast võttiski Latinus Aenease ja tema mehed hästi vastu. Latinus arvas, et Aeneas ongi too väimees, kuid Juno segas taas vahele. Ta kutsus Hadesest kohale Alecto, ühe fuuriatest, ja käskis sellel valla päästa sõda Itaalias. Alecto õhutas vaenu Latinuse naise kuninganna Amata südames, nii et too oli täiesti vastu Aenease ja oma tütre abiellumisele. Laviniale taheti meheks siiski Turnust, kes oli nüüd täiesti valmis troojalaste vastu võitlema. Niipea, kui Turnus kuulis, et troojalased olid läkitanud saatkonna kuninga juurde, asus Turnus oma sõjaväega teele, et takistada abielu.
Alecto kolmas riugas oli see, et ta Aenease noor poeg Ascanius haavas surmavalt kitsekest, keda kõik linnas väga armastasid, kuid selles oli Alecto käsi mängus. Nüüd oli rahvas vihane ja läks Ascaniust ja teda kaitsvaid troojalasi tapma. Latinus pesitses palees ja lasi asjadel kulgeda omasoodu.
Valitses tava, et kuningas pidi isiklikult avama jumal Janusele pühendatud templi kahe poolega uksed, mis rahuajal suletuna seisid . Kuid Latinus oli peitnud end paleesse ja ei saanud seda sooritada. Juno ilmus maa peale ja paiskas ise templiuksed lahti. Algas sõda: latiinide ja rutulite vägi seisis nüüd käputäie troojalaste vastu. Ühendatud väge juhatas Turnus, teine liitlane oli Mezentius ja kolmas neid Camilla, kes oli väga osav sõjamees.
Aeneas nägi unes, et teda külastas Tiberi jõe jumal Tibernius, kes käskis Aeneast liikuda kiiresti mööda jõge üles paigani, kus elas Euander ja valitses väikest vaest linna, millest pidi tulevikus saama maailma uhkeim linn. Jõejumal lubas, et Aeneas saab sealt vajalikku abi. Koidikul asus Aeneas oma meestega teele. Euander ja tema poeg Pallas tervitasid külalisi soojalt. Euander rääkis Aeneasele, kuidas tema oli linnakesse sattunud jne. järgmisel hommikul andis Eukander Aeneasele nõu. Ta ütles, et Arkaadia on väga vaene riik ja suutvat vähe troojalaste abistamiseks ära teha. Kuid kaugemal kaldal elasid võimsad etruskid . Nad oleksid nõus troojalaste poolt võitlema juba üksnes sellepärast, et nende endine valitseja Mezentius oli väga julm olnud. Aeneas läks etruskteid otsima.
Vahepeal rünnati troojalaste leeri, mis oli kaitstud vaid mullavallidega. Esimesel päeval suutsid troojalased end siiski edukalt kaitsta. Mehed tahtsid Aeneasele sõnumit saata ja nende seas oli kaks julget, kes riskisid. Nende nimed olid Nisus ja Euryalus. Nad asusid teele ja tapsid magavaid mehi. Koit lõi särama ja Euryalust märgati. Sõbrad läksid teineteisest lahku ja Euryalus sattus vaenlase kätte. Nisus läks sõpra otsima ja leidis ta, kuid ei teadnud, kuidas teda vaenlase käest kätte saada. Nisus asus üksi salgaga võitlema. Salga pealik aga tappis Euryaluse, Nisus tappis salga pealiku ja teised sõjamehed Nisuse enda.
Ülejäänud seiklused toimusid lahinguväljal. Aeneas jõudis etruskide sõjaväega kohale õigel ajal, et leeri päästa ja raevukas sõda lõi lõkkele. Toimuvad lahingud nagu igas teises sõjaski. Enamus vastasleeri omi on surnud, aga ka Aenease enda meestest oli hukkunuid . Viimaks kohtuvad Turnus ja Aeneas kahevõitluses. Aeneas oli muutunud täielikuks imeelukaks ning võitis Turnust. Aeneas paneb alguse rooma rahvale.
PILET NR 21
MIDAS JA TEISED
Midas oli Früügia, roosidemaa kuningas. Tema roosiaedadesse eksis ühel päeval vana Sileen , kes oli purjus . Teenijad leidsid Sileeni magavana roosiaiast ja ehtisid ta lilledega ära ning viisid kuninga ette, kellele see nalja pakkus. Midas kostitas Sileeni 10 päeva ja viis ta siis tagasi Bakchose (kreeka Dionysos) juurde, kes ütles Midasele, et täidab tema ükskõik millise soovi. Midas soovis, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks. Midas aga ei taibanud, mis ta teinud oli ja kui ta hakkas sööma, siis muutus toit samuti kullaks. Midas tormas jumala juurde tagasi ja tahtis, et ta oma kingituse tagasi võtaks. Bakchos käskis Midast minna Paktolose jõe voogudesse pesema, et võimest pääseda.
Mõni aeg hiljem laskis Apollon Midasele eeslikõrvad pähe kasvatada, see oli karistus rumaluse pärast. Midas valiti vahekohtunikuks Apolloni ja Paani vahelisel pillimänguvõistlusel. Midas valis rumalalt võitjaks Paani ja seepärast Apollon talle eeslikõrvad kasvataski.
ASKLEPIOS
Asklepios oli Apolloni ja rumala Koronise poeg, kellest sai ravijumal. Ta päästis Hippolytose allilmast.
DANAIIDID
Liibüa kuninga Danaose 50 tütart, kes (kõik peale ühe) isa käsul pulmaööl oma mehed tapsid, sest viimased olid sundinud neid abielluma. Karistuseks pidid tütred allilmas kandma vett aukudega vaati.
GLAUKOS & SKYLLA
Glaukos oli kalamees , kellest sai merejumal ja kes armastas Skyllat. Glaukos tahtis Kirke käest abi, ent nõid oli ise Glaukosesse armunud. Kirke oli Skylla peale väga vihane ja muutis ta koletiseks. Sellest ajast peale saigi Skyllast kalju, mis oli kõigi meremeeste hirmuks.
ERYSICHTHON
E raius kõige targema tamme tüve ja sai Demeterilt karistada. E kõht ei tohtinud iial täis saada.
POMONA & VERTUMUNUS
Rooma jumalused . Vertumunus ilmutas end Pomonale vanaeidekesena ja suudles siis teda.
NARKISSOS
Enesesse armunud noort meest hüütakse vahel nartsissistiks. Selle sõna kõla meenutab nartsissi – lilleliiki. Mis seos neil kahel sõnal on, sellest jutustab müüt.
Narkissos oli nümf Leiriope ja jõejumal Kephissose poeg. Nagu iga ema, tahtis Leiriope kangesti teada, kas tema lapsele on ka määratud pikk ja õnnelik elu. Seetõttu pöördus ta veel mitte väga tuntud ennustajatarga Teiresiase poole, ja too andis kummalise vastuse: “On küll, kui ta ainult iseennast tundma ei õpi.” Kuusteist aastat hiljem sai ilmsiks, kui õiged targa sõnad olid olnud, ja Teiresias sai kuulsaks .
Narkissosest oli saanud piltilus nooruk ning teda ihaldasid nii mehed kui ka naised, kuid tema andis kõigile korvi, ka kaunile nümfile Echole, kes teda eriti innukalt kosida püüdis. Võib-olla oli asi selles, et Echo polnud kuigi huvitav kaaslane: ta tahtis ainult järele korrata, mida teised olid öelnud. Armuvaevast jäi Echo päris otsa, nii et tal lõpuks enam keha ei olnudki ja ta koosnes paljast häälest, mida me tänapäevalgi tunneme kaja nime all.
Üks nendest , kelle Narkissos oli ära põlanud, needis ta ära, paludes jumalaid, et Narkissos saaks tunda sedasama, mida tema äsja oli kogenud – et ta elaks läbi kõik vastamata armastuse piinad . Aphrodite võttis seda palvet kuulda. Ta karistab kõiki, kes armastuse ära põlgavad. Ja nõnda juhtuski, et Narkissos armus iseenda peegelpildisse, kui ta seda selges mägiallikas nägi. Enesearmastuses aga ei leia keegi täitumust: niipea kui Narkissos oma peegelpildile lähenes, muutus see ähmaseks; läks ta aga kaugemale, kadus pilt sootuks. Ometi ei saanud ta oma peegelpildist lahti ja muudkui püüdis asjata seda emmata . Päevast päeva lamas ta allika juures ega võtnud teragi suhu , kuni eluvaim temast lahkus. Kuigi Narkissos oli nii paljudel südame murdnud, leinasid teda õed – allikate nümfid najaadid ja puude nümfid drüaadid. Ka jumalad ei tahtnud, et ta unustuse hõlma langeks , ning muutsid ta ilusaks lilleks, mis kannab tänini tema nime – nartsiss .
 Juba antiikkunstis oli Narkissose lootusetu enesearmastus sagedaseks motiiviks, sest antiikajal armastati ilusate noorukite pilte – ja milline nooruk võis veel ilusam olla kui see, kes oma peegelpilti kõigile teistele eelistas? Ent Narkissose surematuses on peale kunsti ja botaanika oma osa ka moodsal psühholoogial: nartsissism on raske psüühiline häire, ja nii mõnedki nimetavad nartsissismi tänapäeva noorte haiguseks.
PILET NR 22
SEITSE TEEBA VASTU
Polyneikes maeti maha õe elu hinnaga ja tema hing oli nüüd vaba, ta võis ületada manala jõe ja leida kodu surnute keskel. Kuid viis sõjapealikut, kes olid koos temaga Teeba vstu sõdinud, vedelesid matmata. Adrastos, ainuke, kes Teebat rünnanud seitsmest sangarist ellu jäi, tuli Ateena kuninga Theseuse juurde paluma, et too mõjutaks teebalasi vedelema jäetud laipu matmiseks välja andma.
Theseus keeldus esialgu Andrastosele abi pakkumast, kuid kui tema ema Aithra ütles, et hauaõigust peab pühaks kogu Kreeka ja see, mis seob seda riiki ühte on õigluse ühtviisi austamine, siis otsustas Theseus kokku kutsuda linnarahva , et ka neilt sõjakäiguks nõusolek saada, sest Ateena oli linn, kus kõigil oli õigus sõna öelda. Koosolekult naastes ütles kuningas, et teebalastele otsustati teatada, et Ateena ei saa rahulikult pealt vaadata, kuidas tehakse kisendavat ülekohut.
Kreon, Teeba valitseja, ei võtnud Theseuse ettepanekut anda surnukehad mulla rüppe vastu ja Ateena sõdalased marssisid Teeba alla ja vallutasid linna. Kui Theseus oli teebalastele öelnud, et ta ei tulnud Teebasse hävitama, vaid surnuid lunastama, siis kuulis ta käskjalalt, et kuningas ise oma käega oli teinud matused neile viiele, ise oli pesnud õnnetud ja katnud nad ning tõstnud raamile .
Muretsevate väepealike emad tundsid teatavat kergendust, kui nende poegade surnukehad nagu kord ja kohus kombekohaselt matusetuleriidale asetati. Kui süüdati tuleriit, ilmus selle kohal kaljurünkale keegi naine. See oli Kapaneuse abikaasa Euadne, kes otsustas enda mure ja valu lõpetada lõõmavasse tulle hüpates.
Erinevalt emadest ei olnud surnute noored pojad leidnud rahu seoses matusetalitusega. Nemad tõotasid, et maksavad meheikka jõudes Teebale kätte. Kümme aastat hiljem marssisid nad Teeba alla ja nad olid võidukad: võidetud teebalased põgenesid ja nende kodulinn tehti maatasa. Seitsme sõjasangari poegi, kes pärast surma vägitegusid korda saatsid, hüüti epigoonideks, “pärast sündinuteks”, nagu oleksid nad tulnud ilmale liiga hilja, pärast seda kui kõik suured teod olid juba toime pandud. Aga siis, kui Teeba langes, polnud kreeklaste laevad veel Trooja alla purjetanud, ja Tydeuse poeg Diomedes polnud kuulsaks saanud ühe hiiglavaima sõjamehena Trooja müüride all võidelnute hulgas.
PILET NR 23
ANTIGONE
Antud lugu Hamiltoni “Antiikmütoloogias” pärineb kahest Sophoklese näidendist - “Antigone” ja “ Oidipus Kolonoses”, välja arvatud Menoikeuse surm, millest jutustatakse Euripidese näidendis “Palujad”.
Pärast Iokaste surma elas Oidipus Teebas, kus tema lapsed üles kasvasid. Oidipusel oli kaks poega, Polyneikes ja Eteokles, ja kaks tütart, Antigone ja Ismene. Lapsed olid kõik väga õnnetud, kuid mitte koletislikud, nagu oraakel oli Oidipusele kuulutanud. Mõlemad poisid olid teebalaste lemmikud ja tüdrukudki ei jätnud midagi soovida .
Oidipus oli troonist loobunud ning sedasama tegi ka tema vanem poeg Polyneikes. Teebalased olid nõus sellega, et valitsema hakkas Iokaste vend Kreon. Pikki aastaid koheldi Oidipust lahkelt, kuid lõpuks otsustati õnnetu pime linnast välja saata. Miks nõnda otsustati, pole teada, kuid Kreon nõudis seda ja Oidipuse pojad olid sellega nõus. Oidipuse ainukesteks sõpradeks olid tema tütred. Kui Oidipus linnast välja aeti, läks Antiogone isale teejuhiks ja hoolitsejaks kaasa, ning Ismene jäi Teebasse isa huvisid kaitsma ja saatis talle sõnumeid kõige selle kohta, mis teda puudutas.
Pärast isa lahkumist hakkasid pojad sedamaid trooni nõudlema: mõlemad tahtsid saada kuningaks. Eteoklesel läks see korda ning ta saatis vanema venna Teebast välja. Polyneikes leidis peavarju Argoses, kus ta hakkas sedamaid Teeba vastu vaenutegevust õhutama. Ta otsustas värvata sõjaväe ja kodulinna rünnata.
Pärast vaevarikast hulkurielu jõudsid Oidipus ja Antigone Kolonosesse Ateena lähistele, kus kunagistele erinnüstele, nüüd aga armulistele jumalannadele, eumeniididele, oli rajatud pühakoda ja kus peavarju said kõik õnnetud palujad. Oraakel, kes oli Oidipusele kunagi hirmsaid sõnu kuulutanud, muutus enne rauga surma armulikumaks. Apollon lubas, et Oidipus toob oma haua kohale salapärase jumalate õnnistuse. Ateenlaste kuningas Theseus võttis Oidipuse suurte auavaldustega vastu ja rauk suri rõõmustades, et inimesed ei vihanud teda enam, vaid tervitasid kui meest, kes toob õnne oma võõrustajatele.
Ismene, kes oli tulnud oma isale oraakli rõõmustavat ettekuulutut teatama, viibis õe kõrval, kui isa suri, ja pärast seda Theseus saatis mõlemad koju. Õed jõudsid Teebasse parajasti siis, kui üks vendadest, Polyneikes, ilmus sõjaväega linna vallutama, teine oli aga otsustanud seda lõpuni kaitsta. Polyneikesel kui vanemal vennal oli linna valitsemisele suurem õigus kui Eteoklesel. Õed ei suutnud kuidagi selles sõjas ühele või teisele poole asuda .
Polyneikesel oli kuus ülikut, üks neist Argose kunigas Adrastos ja teine Adrastose õemees Amphiaraos. Viimane ühines retkega ülima vastumeelsusega, sest ta oli ennustustark ja teadis, et sõjakäigult ei pääse ükski eluga koju tagasi peale Adrastose. Ometi oli ta seotud tõotusega, mille põhjal pidi tüliküsimuste puhul, mis tekkisid tema ja ta naise venna vahel, alati otsustama tema naine Eriphyle. Amphiaraos oli kord nõnda tõotanud, kui läks tülli Adrastosega ja Eriphyle nad lepitas. Polyneikes oli võitnud Eriphyle soosingu sellega, et kinkis talle imeilusa kaelakee, esiema Harmonia pulmakingi, ja Eriphyle sundis oma abikaasat sõtta minema.
Seitse kuulsat pealikut ründas Teeba seitset väravat, ja seitse sama vaprat pealikut kaitses neid. Antigone ja Ismene ootasid palees kumb kumma venna tapab. Kuid enne otsustavat lahingut langes poisiohtu nooruk, Menoikeus, Teeba eest, kelle surm oli üllaim. Ennustustark Teiresias oli teatanud Kreonile, et Teeba päästetakse ainult siis, kui tapetakse tema poeg Menoikeus. Isa oli loomulikult sellise ohvri vastu. Kreon palus poega, et too linnast põgeneks, enne kui linn sellest ennustusest kuuleb. Kui isa läks kulla järele, mis pojale kaasa anda, tormas Menoikeus aga lahingusse, et mitte reeta Teebat hoides oma elu linna õnne eest. Olles aga relvakäsitsemises kogenematu, sai noormees kohe surma.
Kuna piirajad ega piiratavad saavutanud märkimisväärset edu, lepiti lõpuks kokku, et tüliküsimuse peab lahendama vendadevaheline kahevõitlus. Kumbki aga ei võitnud, vennad tapsid teineteise. Kuna kahevõitlus ei otsustanud tüliküsimust, puhkes taas lahing. Lõpuks said teebalased vaenlastest jagu ja kuus linna piiranud sõjakangelast tapeti, vaid seitsmes, Adrastos, pääses eluga.
Teebas tuli aga taas võimule Kreon, kes kuulutas, et ühtegi linna vastu sõdinuist ei tohi keegi maha matta. Eteoklest kui üllast kangelast pidi austatama aga kõige suurejoonelisema matusetseremooniaga. Polyneikes pidi aga jääma metsloomade närida ja lindude nokkida. Niisugune kättemaks tähendas jumalate korraldustest üleastumist, õigusnormide rikkumist – karistati ju surnut. Matmata jäetud inimeste hinged ei pääsenud üle jõest, mis piiras surnuteriiki, vaid pidid hulkuma mahajäetuina, ilma peavarjuta ja puhkuseta. Surnute matmine oli kõige püham kohus, mis kehtis niihästi omaste kui ka ettejuhtuvate võõraste suhtes ja see püha kohus kuulutati nüüd Kreoni poolt Polyneikese suhtes kuriteoks, sest Kreon laskis kõigile teatada, et see, kes Polyneikese maha matab, peab surema.
Kuigi Ismene oli vapustatud, oli ta siiski arvamusel, et midagi pole parata ja sellega tuleb leppida. Antigone aga otsustas matta oma venna, keda ta armastas. Mõni tund hiljem kuulis Kreon, et tema käsu vastaselt on Kreon maetud . Kui kuningas välja tormas, nägi ta enda ees Polyneikese laiba valvureid koos Antigonega. Valvurid kõnelesid: “Ta tuulest ülesaetud tolmupilve kasutas. Kui haihtus pilv, oli laip maetud ja tüdruk surnu nimel ohvri tõi.” Antigone lausus enda kaitseks, et järgis “taevaliste õiget seadust”.
Ismene tuli nuttes lossist ja astus õe kõrvale öeldes, et aitas teda, kuid Antigone keeldus sellisest ohvrist. Ta lausus Kreonile, et Ismenel pole mingit süüd ja Ismene kaob. Temast pole enam mingit lugu ega poeemi. Oidipuse sugu, Teeba viimast kuningaperet, pärast seda enam ei tunta.
PILET NR 24
OIDIPUS
Käesoleva loo on Edith Hamilton võtnud Sophoklese samanimelisest näidendist, välja arvatud sfinksi mõsitatud, millele Sophokles vaid kaudselt vihjab.
Teeba kuningas Laios kuulus Kadmose järeltulijate kolmandasse põlve. Ta abiellus kauge sugulase Iokastega. Nende valitsemise ajal hakkas Delfi Apolloni oraakel etendama juhtivat osa perekonnaõnnes.
Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et Laiose tappis röövlijõuk, kes jättis ellu vaid ühe mehe, kes sõnumi koju tõi. Juhtumit polnud tol ajal võimalik hoolikalt uurida, kuna Teeba oli sel ajal suurte segaduste keerises.
Ümbruskonda terroriseeris hirmuäratav koletis, sfinks, kellel oli lõvi keha, kotka tiivad, naise rind ja nägu. Ta luuras teelisi ja esitas neile, kelle kinni püüdis, mõsitatuse, lubades kõiki, kes ülesande ära lahendavad, vabaks lasta. Kuna ükski ei osanud õigesti vastata, hävitas hirmus olevus inimesi, kuni linn jäi lõpuks piiramisolukorda: seitse suurt linnaväravat, mis olid teebalaste uhkuseks jäid suletuks ning näljahäda hakkas linnarahvast piinama.
Sel ajal ilmus nuheldud maale ülijulge ja -arukas võõras, kelle nimi oli Oidipus ja kelle lahkumise põhjuseks oli Delfi oraakli ennustus , et temast saab isatapja. Oidipus oli maha jätnud kodulinna Korintose, kus teda peeti kuningas Polybose pojaks. Kuna Oidipus oli kodutu inimene, kellele tema rahutu elu kuigi palju ei tähendanud, otsustas ta sfinksi üles otsida ja püüda tolle mõistatust lahendada. Koletis esitas Oidipusele järgmise mõistatuse: “Missugune olevus käib hommikuti neljal jalal, lõuna ajal kahel ja õhtul kolmel jalal?” – “Inimene,” vastas Oidipus. Vastus oli õige. Seletamatul põhjusel tappis sfinks enese kohe ja teebalased olidki hädast pääsenud. Tänulikud linlased kuulutasid Oidipuse oma kuningaks ja ta abiellus kadunud kuninga lese Iokastega. Palju aastaid elasid nad õnnelikult.
Kui aga Oidipuse ja Iokaste kaks poega olid meheikka jõudnud, tabas Teebat hirmus nuhtlus . Kogu maal suri ohtralt inimesi, lõppesid karjad ja metsloomad ning ikaldusid viljapõllud. Kõik need, kes polnud veel hinge heitnud, seisid näljasurmaga silm silma vastu. Kuningas Oidipus saatis nüüd Iokaste venna Kreoni Delfisse jumalalt abi paluma. Kreon pöördus tagasi Apolloni kuulutusega, et katk lõpeb ühel tingimusel: tuleb karistada seda, kes tappis kuningas Laiose. Oidipus tundis kergendust, sest oli kindel, et leiab üles mõrvari(d).
Kuningas laskis kohale kutsuda ka Teiresiase, vana pimeda ennustustarga, keda Teebas kõige enam austati, ja küsis tollelt, kas too võiks nõu anda, kuidas süüdlast leida. Üllataval kombel ei tahtnud rauk esialgu vastatagi, mistõttu Oidipus sai pahaseks ja hakkas esimest süüdistama osavõtus mõrvas. Seepeale ägestus ennustaja ja üle ta huulte langesid sõnad: “... selle maa su oma roim on reostanud.” Oidipus arvas, et rauk on arust ära, ja keelas tal edaspidi tema silme ette sattumise .
Ka Iokaste suhtus ettekuulutusse põlglikult ja jutustas oma abikaasale, kuidas Delfi oraakel oli ette kuulutanud, et Laios sureb oma poja käe läbi, ja kuidas nad Laiosega olid otsustanud selle vältimiseks lapse surma saata. Lõpuks kuulutas Iokaste võidurõõmsalt, et Laiose tapsid röövlid kolme maantee risti peal. Oidipus küsis seepeale, kui palju endise kuninga surmast aega on möödunud, ja Iokaste vastas, et teade toodi veidi enne Oidipuse saabumist. Kuningas päris, kui palju oli Laiosel mehi kaasas, ning kuulnud, et viis, kellest kõik peale ühe tapeti, ütles Oidipus, et peab seda meest nägema. Nüüd tahtis Iokaste kuulda, mis koorem tema abikaasat vaevab, ning Oidipus jutustas, et oli käinud Delfi oraakli juures enne Teebasse tulekut, kuna keegi purjus mees oli öelnud talle näkku, et ta polevat Polybose poeg. Oraakli käest ei olnud ta küll saanud vastust oma küsimusele, kuid kuulis midagi hoopis hirmsamat: “ma emaga heitvat ühte – hõim sest sündivat, kes kõige rahva silmis jälk on vaadata – ja isa, kes kord mu soetas, saatvat surma ma.” Oidipus jätkas, et seepeale võttis ta nõuks Korintosest kaugele hoida. Oma teel jõudis ta paika, kus vürst Iokaste jutu järgi oli hukkunud ja kus talle vastu sõitis vanker, kus oli kokku viis meest. Need olid tahtnud teda teelt kõrvale ajada ja rauk oli löönud teda astlaga. Vihahoos oli Oidipus tülitajad tapnud. Iokaste lohutas seepeale teda öeldes, et ainus ellujäänu oli rääkinud röövlitest, mitte röövlist.
Kohale jõudis sõnumitooja Korintosest, et teatada kuningas Polybose surmast. Teate ära kuulanud hüüdis Iokaste: “Oo, kus küll te viibite, kõik taevaended? Eks ju läinud Oidipus maapakku, kartes tappa meest, kes surnud nüüd oma loomulikku surma, jättes süüst ta priiks.” Sõnumitooja muigas kuuldu peale paljuteadvalt ja ütles Oidipusele: “Ei voola surnud vürsti verd sus tilkagi . Tea, et ta sai su kingiks kord mu enda käest.” “Su andis mulle keegi teine karjane ... Nii öeldi, et tal Laios olla käskijaks.”
Iokaste näos peegeldus hirm. Ta lausus Oidipusele, et ei maksa kõike, mis on öeldud, uurida, kuid Oidipus ei saanud selgusetuks jätta oma sünnilugu. Meeleheitele aetuna tormas kuninganna paleesse.
Samal ajal jõudis kohale keegi rauk. Oidipus sai teada, et too rauk oligi see karjane, kes Oidipuse sõnumitoojale kinkis. Vanamees ei tahtnud kuninga küsimustele kuidagi vastata. Ta lausus: “Ära – hoidku taevas – rohkem uuri, käskija!” “Sa kõik võid teada saada lossis enda naise käest.” Lõpuks kinnitas rauk, et ta sai lapse Iokastelt surma saatmiseks, sest halb enne, et ta isale saavat mõrvariks, teinud hirmu.
Viimaks oli kuningas kõigest aru saanud. Tema, Oidipus, oli tapnud oma isa, abiellunud oma isa naise, emaga. Teda ei saanud enam keegi aidata, samuti tema naist ja ema, nende lapsi. Kõik olid neetud.
Pöörane Oidipus otsis lossis oma naist. Ta leidis otsitu viimase kambrist surnuna. Tõde kuuldes oli Iokaste murdunud ja enese surmanud. Surnu kõrval seistes torkas Oidipus enesel silmad peast, et jääda igavesse pimedusse. Pilkane maailm oli talle pelgupaigaks.