Retsensioon 5.Mail 2013 aastal käisin Pärnus, Endla teatris vaatamas etendust ,,Palju õnne argipäevaks !" Tegu on Jaan Tätte näidendiga mis valmis 2001 aasta kevadeks. Näidendi zanrik on komöödia. Mulle isiklikult väga meeldis, kuna peaosades olid minu lemmik näitlejad ja etendus oli väga kaasa haarav ning huvitav. Laval oli kujutatud magamistuba, lastetuba, elutuba ning esikut. Ruumid olid moodustatud vaheseinu ja erinevat mööblit kasutades mis kokkuvõttes mõjus väga realistlikult. Tubade usteks olid valged, musta värvi lilledega kaardinad mis tõmmati olenevalt olukorrale ette. Elutoa seinad olid kaetud musta tapeediga, millel olid peal valged lilled. Keset tuba oli diivan, puidust laud, lahtikäiv tugitool vaip ning raamatu riiulid. Diivanipadjad olid sinised valgete mummudega, mis jäi kohe silma. Enamus lavast moodustas elutoa. Mainimata ei saa jätta ka suurt ümmargust akvaariumit, kus...
lennates varandust oma peremehele kokku ajas. Etendus „Kratt“ räägib ahnest taluperemehest, kes endale krati teeb. Kõrvalteemaks oli ka armastus peremehe tütre ja sulase vahel. Etenduse sisu oli huvitav. Mulle meeldis see, et kogu aeg oli midagi toimumas. Kordagi ei läinud mul mõte etendusest eemale. Näiteks „Pähklipurejaga“ võrreldes oli „Krati“ sisu väga huvitav, sest see oli enamjaolt arusaadav ja lihtne, teema oli huvitekitav. Tegelaste kostüümid olid väga toredad. Inimeste kostüümid meenutasid Eesti rahvariideid, mis sobisid etenduse teemaga. Kõikide tegelaste kostüümid sobisid nendega hästi. Kuradi ja põrgurahva punased kostüümid, soengud ja grimm tegid nad veel kuratlikumaks. Sulased olid äratuntavad lihtsaid tööriideid meenutavate helehallide pükste ja särkide järgi. Lavakujundus jäi natuke arusaamatuks. See oli kaasaegne ja kunstipärane. Mõningate lavakujunduse elementide mõtet ma ei leidnud
rütmi tunnetus. Nad trampisid jalgadega, tantsisid, plaksutasid, vilistasid ja tegid igasuguseid huvitavaid hääli, kõik see oli suurepäraselt rütmis ja kõlas nende mitmehäälse lauluga kokku. Kuigi ma nende esivanemate keeli ei oska, laulsid nad minu arvates väga hästi. Nad laulsid väga selge ja kõlava häälega. Kõik laulud olid väga meloodilised. Aba Taano esitus jättis mulle väga originaalse ja erakordse mulje. Kontserdi esimeses osas olid neil euroopalikud kostüümid väikese Aafrika nüansiga, aga teises osas olid juba päris Aafrika pärased kostüümid. Aafrika pärased kostüümid rõhutasid eriti nende suurepärast rütmi tunnetust, liikumist ja tantsuoskust. Hoolimata sellest, et laulude sisust aru ei saanud oli ikkagi huvitav kuulata. Kogu kontserdi aja kuulasin ja jälgisin tähelepanelikult nii nende laulu, kui liikumist ilma, et mõte oleks uitama läinud. Nad suutsid väga hästi kuulajad kaasa haarata. Publik elas väga kaasa ning
OÜ Marjulised Marju 4 10100 TALLINN Tel 6998338 01.oktoober 2009. A. nr 122 Kliendipäeva stiilipidu Pakkumine Lugupeetud Pr Naide Meil on hea meel, et valisite peokorraldajate sealt just meie firma. Teie infopäringust lähtudes koostasime teie kliendipäeva läbiviimiseks pakkumise, kus püüdsime teie soove maksimaalselt arvestada. Palun allkirjastage pakkumine, kui olete sellega nõus. Pakume järgnevat: 1. Kostüümid 1.1 meestele 1.2 naistele 2. toitlustamine 2.1 lõuna 2.1.1 supp 2.1.2 praad 2.2 õhtu 2.2.1 praad 2.2.2 magustoit Hinnapakkumine: Toode Kogus Hind Kokku Summa kokku Toitlustamine 25 120 3000 49 500 krooni kostüümid naistele 10 1200 12000
Kuulsuse narrid retsentsioon Kirjanik Eduard Bornhöhe jutustuse ainetel valminud telelavastus ''Kuulsuse narrid'' on alati vaatajatele jätnud hea esmamulje. E.Bornhöhe on veel kirjutanud kuulsust kogunud seiklusjutu ''Tasuja'' ''Kuulsuse narride'' lavastajaks on Ago-Endrik Kerge. Telelavastus tekitas minus kohe pinget, nagu tahaks teada mis edasi saab. Stsenaarium räägib kahest allakäinud mehest üks endaarust luuletaja, teine endaarust leiutaja. Mehed on mõlemad ka napsulembelised ja just see toobki nad ühel päeval kokku. Telelavastuse sündmustik on humoorikas, kaasakiskuv, kohati ka igavavõitu. Mind häirisid kohati eriefektid, millele oldi kõvasti rõhku pandud. Tegelaskujud olid humoorikad ja peategelased Salomon Vesipruul osas Jüri Krjukov ja Jaan Tatikas osas Urmas Kibuspuu olid hästi välja mängitud. Kostüümide kohapealt nii palju, et kostüümid olid suurepära...
"Mees La Manchast" muusika kirjutas Mitch Leigh'. Eesti Rahvusooperi etenduse lavastas Neeme Kuningas. Neeme Kuningas on muusikalavastajana loonud üle kaheksakümmne ooperi-, opereti-, muusikali- ja tantsulavastuse Eestis, Skandinaavias, Saksamaal, Leedus, Venemaal, Hiinas ja mujal. Ta on pärit Kilingi-Nõmmelt. 2013 suvest tegutseb ta vabakutselisena. Etenduse muusikaline juht ja dirigent on Jüri Alperten ja Mohhail Gerts. Lavakujunduse tegid Ott Evestus ja Neeme Kuningas. Kostüümid kujundas Grete "Stitch" Laus. Peaosa (Don Quijote) mängis Rene Soom. Rene Soom on õppinud klassikalist laulmist aastail 1995 - 1996 Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis. Ta pälvis 2012. aastal Eesti teatri aastaauhindade jagamisel Georg Otsa nimelise auhinna. Etenduse nimes viidatud tegelase nimi oli Don Quijote. La Mancha on piirkond Hispaania keskosas, kust Don Quijote pärit oli. Tegevus toimus 18. või 19. sajandi Hispaanias
ka suurepärane, ei olnud üldse üle liialdatud ning tagasihoidlik nagu Hispaania vaesemates külades on. Mulle jättis eriti sügava mulje 2. vaatuse õhtu "Lillas Pastia" kõrtsis, mis oli väga koduselt ning külapäraselt kujundatud. Kõik oli väga mugav ning nägi maitsekas välja. Väga omapärane etenduse juures oli enne igat vaatust näidati pilte ning videoklippe vanadest aegadest, mis tõid vaataja sellese aega rohkem sisse, et oleks lihtsam ette kujutada. Samuti olid kostüümid väga teema ja olukorra kohased ning hästi disainitud. Kostüümid tõid etendusse väga palju särtsu ja omapära. Carmenil, kui mustlasneiul oli just selline natuke rääbakas ja mitmekihiline kleit, nagu ühelt rändavalt mustlaselt ka leida võiks. Kõigi esinejate kostüümid olid väga hästi läbimõeldud ning mustlaste kleidi jäid väga hästi meelde. Ainuke, mis mind natukene lõpus häirima hakkas, oli subtiitrite pidev lugemine, mis muutus
Mõlemad mehed on samuti väga napsulembelised ja viin ongi asi mis nad ühel päeval kokku toob. Telelavastuse sündmustik on humoorikas, kaasakiskuv, kuid kohati ka igavavõitu. Mind häirisid liialt ülerõhutatud eriefektid. Tegelaskujud olid humoorikad ja peategelased Vesipruul osas Jüri Krjukov ja Jaan Tatikas osas Urmas Kibuspuu olid mõlemad hästi välja mängitud. Kostüümid mulle meeldisid väga, nii peaosatäitjatel kui kõrvalosatäitjatel, sest need kostüümid olid väga iseloomulikud 20. sajandi algusele. Selliseid nn kuulsuse narre leidub ka tänapäeval. Näiteks võib tuua superstaari saatesse minevad inimesed, kes ei oska tegelikult laulda ja otsivad sealt oma viisteist minutit kuulsust. Sellest loost õpib seda, et haridus on tähtis ning ilma selleta tänapäevases ühiskonnas enam hakkama ei saa. Kuulsaks on väärt saama inimene kes on sellejaoks palju töödanud ning kes armastab seda asja millega ta tegeleb.
Ma arvan et tüdruk tahtis välja paista ja äge olla. Ta tahtis näidata et ta ei ole enam mingi laps. Näidendi lavastaja on Viktor Rõzakov. Näitlejate nimed on Alina Karmazina, Märt Avandi, Roland Laos, Lauri Lagle ja Mihkel Kabel. Lava kujundus meeldis mulle, sest see oli tänapäevalik ja see koht sobis päris hästi näidendi sisu ja mõttega. Lavavalgustus oli erinevatel hetkedel erinev ning sobis väga hästi. Vahepeal oli mingi koht paremini välja toodud. Kostüümid ja grimm oli ka päris hea, tüdrukul seljas olev kleit oli naiselik ja väljakutsuv. Heli oli ka hästi paika pandud ning läks valgustuse ja näitlemisega kokku. Mulle see näidend meeldis, kuna seal olid head näitlejad ja kõik muusika, valgustused, kujundus ja kostüümid sobisid väga hästi kokku.
Kontserdil oli üle 10-ne tuhande inimese, nendest enamus laulsid ja elasid kaasa Rammsteinile. Esimesena esinesid Eesti bänd Winny Puhh ja siis Rammstein. Lavakujundus oli selline tavaline aga leidus ka omapäraseid asju nagu näiteks süntesaator oli õhku riputatud. Trummar oli teistest bändi liikmetest kõrgemale asetatud. Elektrikitarri külge oli leegiheitja kinnitatud ja trummari pulkatest lendas nagu säraküünlal sädemeid igale poole. Kostüümid olid väga omamoodi. Süntesaatori mängjal oli üleni punane pükskostüüm, lauljal olid tanksaapad ja ogadega püksid. Kahjuks teisi esinejaid väga ei näinud kuna lasti päris palju tossu lava peal. ,,Hallelujah " puhul oli heli väga valju aga alguses rahulik. Mulle endale meeldis isiklikult lugu ,,Ich Tu Dir Weh", mille salmid olid rokilikult tehtud ja ette kantud aga refrään oli jällegi rahulikum. ,,Du Hast " oli tervenisti rokkmuusika, midagi rahulikku selle loo puhul polnud
Nüüdseks on loodud balletist loodud loendamatu arv versioone. Ühendav faktor nende vahel on muusika, kuigi isegi see on kannatada saanud ulatuslike töötluste, kupüüride ja lisade käes. Balleti esmalavastus oli 1877. aastal Moskva Suures Teatris ning see tollel korral polnudki kuigi edukas. Visuaalse poole pealt oli lavakujundus lihtne. Kujutatud oli kas lossiaeda, lossi või järve äärt. Erinevate paikade esiletoomiseks kasutati õrnalt läbipaistvaid kardinaid. Kostüümid olid kuninglikul perel värviküllased ja ehitud sätendavate teemantide ja kuldse varjundiga lisanditega. Luiged kandsid enamus ajast valgeid sädelevaid traditsioonilisi balleti kleite. Tavaliselt tunduvad minu jaoks taoliste etenduste kostüümid vanad ning tolmunud ning kuidagi väga kunstlikud. „Luikede järve“ puhul olin väga positiivselt üllatunud, kuidas kostüümid nägid välja väga loomutruud ning oli isegi näha, et tantsijate jaoks olid need
printsi õnnetu, võimatu armastus ning tema soov saada kaunis metshaldjas enda valdusesse. Prints ei suutnud otsustada, kas abielluda oma kihlatu Effy või sülfiidiga. Tema ja Effy pulmapeo ajal viib haldjas ta metsa, kus nad koos armunult ringi kõnnivad. Haldjad tantsivad. Metshaldjale aga saab armastus saatuslikuks, sest prints tapab ta, kuigi kogemata, nõiutud salliga. Effy abiellub printsi sõbraga. Kunstniku töö oli professionaalselt tehtud. Lavakujundus oli ideaalne, kostüümid imekaunid. Lavakujunduse juures meeldis mulle eriti suurest aknast paistev maastik. Sealt sisenes korra sülfiid. Esimese vaatuse lavakujundus oli ääretult tõetruu koos oma kamina ja tugitooliga. Trepp paistis tõeline. Kostüümid olid kenad, aga mulle ei meeldinud kostüümide poole pealt üks asi. Nimelt see, et peaaegu kõikides kostüümides oli kasutatud Soti ruudulist mustrit. Minu meelest oleks võinud olla ilusad kleidid, mitte Soti seelikud. Aga see oli arvatavasti osa balletist
Lisaks mulle meeldis vaadata dirigenti ja kui ta oma keppi liigutas, kuidas kõik hakkasid ühel ajal pilli mängima. Mulle jäi eriliseliselt meelde peategelase Klara tantsija, kuna tema roosa kleit oli eriline ja tema tantsuliigutused vapustavad. Kostüümid olid vägagi kenad. Hõljuvad kangad iga haldja seljas, kroonlehed lilleprintsessidel, säravad kuldnööbid tinasõduritel ning ajastuhõngulised kostüümid perekonnal. Laval olid ka hiired, kes olid nii õudsed, et ajasid isegi täiskasvanutel kananaha ihule. Sellepärast, et neil oli elusuuruse hiire karvkate, nende jubedad hambad või tõeline rotisaba. Igal juhul olid need hiired kõige huvitavamad. Kõikide kostüümide kvaliteet oli kaugelenäha korrektne. Lava oli suurepärane. Hiigelsuur kamin, mis põles usutavalt, väikesed kirstud, kust tinasõdurid välja marsissid, suur trepp, millel käidi, ilusad kardinad, mis lehvisid ja jõulukuusk
Hiljem kujutati seal lihtsat kõrtsi,mis nägi minuarust väga lahe välja. Veel kujutati laval kõrtsi sisehoovi ja Don Quijote(mängis:Rene Soom) kodu. Terve etenduse ajal olid laval kuubid,mille külgedel olid erinevad pildid. Näiteks sai nendega kujutada kiviseina, neid kasutati kõrtsis toolidena ning nendega sai veel mitmeid asju teha. Valgus oli enamjaolt kollakas, mõni kord oli natuke sinakat ja roosakat. Esinejatel oli alguses seljas musta-valge triibulised vangi kostüümid. Hiljem olid neil seljas kirjud ja võimsad riietused. Näiteks Aldonzal(mängis:Hanna-Liina Võsa) olid punased juuksed ja ta kandis seljas sinise ja valgega lühikest kleiti ning jalas olid tal hõbedased saapad. Sancho Panza(mängis:Tõnu Kark) kandis peas potti, rinnal suurt keelumärki, seljas puhvis varukatega valget kampsuni moodi asja ja jalas kandis ta pruune pükse ning valgeid saapaid. Don
,,Luikede järv". Nimetatud ballett on kuulsa vene helilooja, Pjotr Tsaikovski looming. Teos oli neljas vaatuses. Balleti koreograaf-lavastaja oli Tiit Härm, kes oli kasutanud osakesi ka Lev Ivanovi ja Marius Petipa koreograafiast. Ta on samuti koreograaf olnud ,,Romeo ja Julia"s. Luikede järve muusikaline juht ja dirigent oli Arvo Volmer, kaasdirigentideks Mihhail Gerts ja Risto Joost. Nemad andsid suurepäraselt edasi Tsaikovski võrratult ilusa muusika. Kujunduse ja kostüümid tegi Eldor Renter. Musikaalselt oli kuulda väga palju tuttavaid Tsaikovski muusikapalasid. Hästi eristatavad olid meeleolumuutused, hea ja halb. Kui tegu oli luigeprintsessiga või luigeparvega, oli muusika kerge ja ilus, kohati ka kuninglik. Kui aga tegu oli luikede isanda, von Rothbartiga, muutus muusika ärritavamaks ja äkilisemaks. Visuaalse poole pealt oli lavakujundus lihtne. Kujutatud oli kas lossiaeda, lossi või järve äärt
lavapealne tegevus sellele alla ei jäänud. Kõrva poolt kergesti eristatav oli klavessiin, mille kõla on heas mõttes eripärane. “Rinaldo” jooksul tuli ette hulgaliselt aariaid, millega Estonia näitetrupp suurepäraselt hakkama sai. Palal polnud negatiivseid külgi. Kõik kanti ettevalmistatult ette. Veidi ootamatu oli see, et mehe osa täitis naine, aga ju oli nii parem. Lavakujunduses oli kasutatud gigantseid malelaudu märkimaks sõda ja selle strateegilisust. Kostüümid käisid tollase aja ja oluga kaasas. Üldplaanis jäin kõigega rahule. Näitlejate töö oli usutav ja hea, millegi katastroofilisega keegi hakkama ei saanud, orkester oli tasemel, lavakujundus, kostüümid, eriefektid olid paigas, seega olen õnnelik, et läksin seda kuulama ja kõik sujus. Kuna varasem kogemus ooperiga on kesine ning eelmist korda ei mäletagi, ei oska ma võrdlusmomenti luua, aga tuginedes omadele ootustele ja lootustele oli kõik nii nagu ette kujutasin
Film võtab aset aastal 1538 ja räägib grupist Hispaania sõduritest, kes lähevad Amazoni vihmametsa, et leida legendaarne kullast tehtud linn Teziutlan, et Hispaania impeerium saaks selle enda alla võtta. Film võtab aset Amazoni vihmametsas, mistõttu on see visuaalselt väga tumedates toonides, päikest ei paista ja kõrged puud ei lase ka vähesemalgil hulgal valgusel läbi paista. Tegelased on peaaegu alati ümbritsetud taimede ja rohelusega. Tegelaste kostüümid meenutavad mulle 16. sajandil piraatide ja rüütlite poolt kantud riideid: linasest riidest särgid ja püksid, nahast saapad, mõnedel on seljas ka metallist rüüd ja neil on vööl mõõgad ja muud relvad. Filmile kirjutas muusika Javier Limon ja Javi Limon Maza. Kogu filmi vältel kasutati muusikas väga palju keelpille ja üleüldiselt olid kasutatud lood üksteisega väga sarnased. Tempo oli
kodusisustustooted. Õhuke; kerge; hõljuv; kange; jäik; labase Maani seelikud; Organza sidusega; tehakse puhvis varrukad; (Organza) filamentlõngadest(polüamiid,polüester), pruutkleidid; ka looduslikust siidist; raske õmmelda. õhtukleidid; seelikud; pluusid; kostüümid. Suure sissekootud mustriga; muster Laudlinad; Damast kanga paremal ja pahemal poolel sisustustooted; (Damask) peegelpildis; kootakse kardinad; zakaartelgedel; on tihe, kerge voodikatted; või kesmise raskusega; voodipesu. valmistatakse kõrgkvaliteetsetest ja sileda, läikiva pinnaga kiududest;
Ruum oli suitsuvingu täis ning jättis veidi räpase mulje. Samuti oli ruum veidi ülerarahvastatud, mis üldmuljelt pisut plusse maha võttis. Mulle meeldis, et ei tulnud poole kontserdi möödudes tüdimust või väsimust, mis tihti teatris käies võib tulla. Samas ei olnud etendus ka pikk vaid umbes kolmveerand tundi, kuid siiski väga meeleolukas. Üldiselt oli etendus väga hea. Seesugust muusikat ei kuule tiht ja see oli hea vaheldus. Illustreerival pildil on näha osaliste kostüümid ning lavakujundus Juta Vinni 11.A
muutus ka muusika. Laval oli kujutatud mõisahoonet, kogu lava ja lavakujundus oli valge. Lava külgedel rippusid valged kardinad. Vahepeal lava kujundust muudeti. Mõisaesisest sai tantsusaal tumedate seinte, peeglite ja kuldsete lühtrite ning küünlajalgadega. Valge lavakujundus oleks igavalt ja tühjalt mõjunud kui poleks kasutatud valgustust. Huvitavama meeleolu lõi tantsusaal erinevate toonidega ja pindadega. Kostüümid näitlejatel olid vastavalt teose ajastule. Peategelastel olid rõivad erinevad, teistel sarnased värvi ja stiili poolest. Etenduse alguses olid kostüümid heledamad, mitte väga värvikirevad ja uhked. Kuid hiljem muutusid rõivad uhkemaks ja huvitavamaks ning ka värvid olid julgemad. Valgustus mõjutas meeleolu oluliselt. Kasutati spetsiaalseid valgusefekte ja valguse värvid muutusid tihti. Näiteks öösel oli pime ja vähe valgust, kuid
Ooper "Wallenberg" retsensioon Käisin vaatamas ooperit ,,Wallenberg" Rahvusooper Estonias. ,,Wallenberg" on maailmas laialt tuntud eesti helilooja Erkki-Sven Tüüri antifasistlik ooper, mis valmis 2001. aastal Dortmundi Teatri tellimusel. Ooper räägib loo rootsi diplomaadist Raoul Wallenbergist, kes päästis teise Maailmasõja lõpul saksa koonduslaagritest 100 000 juuti. Ooper oli esitatud Saksa keeles, kuid see ei seganud sugugi vaatamist, kuna olid olemas nii eesti keelsed, kui ka Inglise keelsed subtiirid. Samuti sai kavast lugeda nii mõndagi sellest, mis süzees ees ootas. See tegi ooperisse süvenemise lihtsmaks ning arusaamise kergemaks. ,,Wallenberg" on maailmatasemel lavastaja Dmitri Bertmani ja julgeid lahendusi pakkuva kunstniku Ene-Liis Semperi fantastilises nägemuses lavastatud poliitiline nüüdisooper. Dmitri Bertmani kõmulised lavastused on tekitanud kõikjal maailmas elavat vastuka...
Antiikteatris lavastati tragöödiaid, hiljem lisandusid komöödiad. Teatri põhilisteks osadeks olid orkestra, pealtvaatajate kohad ja skeene. Näitlejad kandsid maske. Keskaeg 1. Keskaja kuulsad kangelaseeposed, maad. ,,Rolandi laul" - Prantsusmaa ; ,,Laul minu Cidist" - Hispaania ; ,,Nibelungide laul" - Saksamaa 2. Kirjelda keskaja teatrit. Keskaja teater oli väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. 3. Nimeta keskaegseid draamazanre. Draama, narrimäng. 4. Rüütlikirjandus Ilmalik, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandussuund. Rüütlikirjandusele on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja -vooruste idealiseerimine 5. Prantsuse esimene naiskirjanik. Marie de France 6. Tema tuntud lee. ,,Kuslapuu" 7. Moodsa prantsuse luule eelkäija. Francois Villon 8
Oli kujutatud kas lossiaeda, lossi või järveäärt. Arvan, et rohkem polekski vaja olnud, sest siis oleks lava võtnud ära vaatajate tähelepanu ning inimesed oleks lihtsalt ilma jäänud kõige tähtsamast- emotsioonidest ja orkestri ning tantsijate koostööst. Kuningapere kostüümid olid värviküllased ja ehitud teemantite ning kuldse varjundiga lisanditega. Luiged kandsid valgeid tradistsioonilisi (natuke sädelevaid ja pilku püüdvaid) balletikleite. Tihti on ka nii, et säärased kostüümid tunduvad vanad ning kunstlikud. Olin üllatunud, sest need nägid välja loomulikud ja sobivad, isegi mugavad. Etendus oli üles ehitatud arusaadavalt ning kergesti jälgitavalt. Iga nähtud etenduse, ooperi, balletiga hakkab mulle muusika maailm meeldima aina rohkem, kuid tihti lihtsalt ei jätku resursse, et minna igale poole, kuhu tahaks. Mind üllatas orkestri ja tantijate sujuv koostöö ning jäin mõtlema, kui palju need inimesed harjutavad, et seda saavutada.
vaatamas käis. Esinejad tundusid ka väga rõõmsad, koguaeg oli naeratus näol. Esinejad tantsisid mitmeid tantse. Oli näha ka, et mõni osatäitja mängis mitut erinevat. Minu jaoks oli sisu pisut raske mõista. Ma arvan, et kui ma ei teaks ,,Pähklipureja" sisu, siis ma poleks nii väga aru saanud. Algus tundus mulle küllaltki igav ja ebaselge. Kõige lahedam oli koht, kus tulid rotid. Sealt alates hakkasin ma paremini aru saama, mis toimus. Rottidel olid väga lahedad kostüümid ja mõned neist tulid publiku seast lavale. Väga meeldisid mulle ühtede baleriinide kostüümid. Need olid nii ilusad ja väga sädelevad. Muusikat mängis selleks ette nähtud orkester, kes sai oma tööga väga hästi hakkama. Lottat mängis Leedu baleriin Raminta Rudzionyte, kes lõpetas 2006 aastal Vilniuse Balletikooli. Samast aastast on ta Vanemuise teatri artist. Raminta on tantsinud päris mitmetes ballettides
Uus kogemus Meie klass käis 18.märts Estonias E.Loewe muusikali "Minu veetlev leedi" vaatamas. Dirigent oli Lauri Sirp ning peaosades olid Janne Sevtsenko, Rene Soom, Priit Volmer, Riina Airenne, Helgi Sallo ja Mart Laur. Lavastus ja tantsulised liikumised olid Ago-Endrik Kerge poolt, lavakujundus Liina Keevallik'u, kostüümid olid Liina Pihlak'i poolt valitud ning tantsuseaded Eduard Korotin'i. Etendus toimus kahes vaatuses. Muusikal oli meeldiv ja minu jaoks uus kogemus, kuna käisin esimest korda muusikali vaatamas. Esinejad tegid oma tööd hästi ja vahepeal oli väga naljakaid kohti. Kahjuks ei saanud ma alati kõigest aru, mida esinejad ütlesid. Nad kas ei rääkinud piisavalt selgelt või ei kostunud. Õnneks olid üleval inglise keelsed subtiitrid ning ma sain sealt lugeda, kui midagi arusaamatuks jäi
Kantaat Kiriku Otatoorium Passioon Ooper kantaat Orkester - väike + + + Basso cont. + + + + + Solistid + + + + + Koor - + + + + Tantsijad - - - - + Butafooria - - - - + Lutafooria - - - - + Kostüümid - - - - +
jälle ära võeti, siis kriipsutati see läbi. Näitlejatel olid kostüümidel taskud, kust vajadusel kriit välja võtta, et midagi joonistada. Tegelaste selja peale oli ära märgitud nende näitlejas nimed ,see oli hea,sest muidu oleks eriti kaua aega võtnud,et aru saada kes oli kes .Kostüümid olid üpriski lihtsad,kuid samas toredad.Värvidest oli kasutatud musta,halli ja valget.Oli kasutatud vähe värve aga sellegi poolest olid kostüümid huvitavad. Etenduses ei kasutatud üldse muusikat,mis oli päris huvitav ja Mina kuulsin esimest korda ,et ei kasutata,sest kõikidel teistel etendustel,kus ma olen käinud on ikka muusika ka olnud . Tekstid olid väga hästi kuulda .Näitlejate esinevus oli üpriski huvitav,näiteks see koht ,kus Celimene oma koera kutsus ,mõtlesin mina,et nüüd tulebki lavale päris koer,kuid tegelikult ei tulnud vaid näitleja mängis selle hästi välja .
jälle ära võeti, siis kriipsutati see läbi. Näitlejatel olid kostüümidel taskud, kust vajadusel kriit välja võtta, et midagi joonistada. Tegelaste selja peale oli ära märgitud nende näitlejas nimed ,see oli hea,sest muidu oleks eriti kaua aega võtnud,et aru saada kes oli kes .Kostüümid olid üpriski lihtsad,kuid samas toredad.Värvidest oli kasutatud musta,halli ja valget.Oli kasutatud vähe värve aga sellegi poolest olid kostüümid huvitavad. Etenduses ei kasutatud üldse muusikat,mis oli päris huvitav ja Mina kuulsin esimest korda ,et ei kasutata,sest kõikidel teistel etendustel,kus ma olen käinud on ikka muusika ka olnud . Tekstid olid väga hästi kuulda .Näitlejate esinevus oli üpriski huvitav,näiteks see koht ,kus Celimene oma koera kutsus ,mõtlesin mina,et nüüd tulebki lavale päris koer,kuid tegelikult ei tulnud vaid näitleja mängis selle hästi välja .
teekond Pariisi, et liituda musketäridega. Enne aga peab ta maha pidama mitu eluohtlikku duelli ning, kui mängu tuleb veel naine peab D'Artagnan eriti pingutama, kuid on nii rõõmupisaraid kui ka kurbust. Kuid lõpplahendus on peategelastele ikkagi õnnelik. Tegevuspaikadeks olid erinevad paigad nii mets, loss kui ka Pariisi tänavad, mis tänu väga heale lavakujundusele ja dekoratsioonidele oli väga hästi arusaadavaks tehtud kus midagi toimus. Ka kostüümid olid sellele ajastule ja tegelastele väga omased. Musketäridel olid pikaad saapad kogu aeg jalas ning peas oli neil tihti sulgedega kübar nagu seda oli ka päriselt sel ajal kui musketärid tegutsesid. Kõrgklassi isikute kostüümid olid ka väga ajastutruud, palju oli kasutatud sametit ning säravaid materjale. Teose muusika ja sündmustik laval toetasid teineteist, mõlemad oleks saanud jälgida ja
ja Tiit Kuusik. „Rigoletto” osatäitjadeks olid: peategelasena Jassi Zahharov ning kõrvaltegelastena Angela Mikk, üllatuskülalisena oli otse Itaaliast hertsogi rolli mängimas Giordano Luca. Arvamus „Rigolettot“ läksin vaatama suure huviga, sest eelnevad ooperikülastused jätsid meeldiva mulje. Pileti saime odava, kuid istekohad olid suhteliselt halvad. Etendusega jäin aga väga rahule, sest nähtu oli huvitav ja kaasakiskuv. Lavadekoratsioonid ja lauljate kostüümid olid väga pidulikud. Kunstnik Kustav-Agu Püüman oli loonud visuaalselt ja sisuliselt väga ühtse loo: publikule avanesid antiiksete varemete fragmendid ja kaunid mitmesaja aasta tagused kostüümid. Laulud kanti ette aariatena ja duettidena. Rigoletto karakteri eri küljed väljendusid ilmekalt mitmesugustes muusikalistes numbrites, mille meeleolud vaheldusid kirglikust lüüriliseni. Kõigi hääled kandsid hästi välja ning mees-ja naishääled kõlasid ilusti kokku.
Silva, aga otsustab jääda muusikaärisse ning rebib oma vana abielulepingu Edwiniga tükkideks. Etendus oli kindlasti väga orginaalne ning humoorikas. Oli hetki, kus oli sisse oli põimitud väga osavalt huumorimeelt. See ei olnud põrmugi igav ning tekitas minust palju positiivset emotsiooni. Lavastus oli korralik ja ilus. Dekoratsioonid olit valitud väga maitsekalt. Untsu ei läinud midagi ja tekitas hoopis mugavat tunnet. Ei olnud liiga tavapärane ega liiga uhke. Kostüümid olid väga Erinevad. Oli uhkeid ballikleite kui ka säravaid 80'ndate tantsutüdrukute kleite. Kõik dekoratsioonid ning kostüümid olid pisut vanamoodsed, kuid see jättis väga maitseka mulje. Ka veidi uuem osa (hotell), mis oli veidi tänapäevasemalt kujundatud, sulas sinna ilusti sisse ja tegi kogu etenduse tasakaalus olevaks tervikuks. Vahepeal läks mõnel tantsutüdrukul samm segamini, kuid see mängiti välja ning kõik laabus hästi.
Mõnikord esitati hoones toimuvat tegevust ratastega platformil, mis koos sell olivata näitlejatega või nukkudega veeretati "Skenee" ukse kaudu lavale. Teatri Ehitiste hulka kuulusid ka kõrgemad platformid, kus rääkisid jumalaid kehastavaid näitlejad. Tuntuim oli kraana taoline seade, mille abil imiteeriti õhus hõljumist. Masina abil lennutati näidendi tegelasi ja lasti jumalaid kehastavaid näitlejaid korvis lavale, kus nad sekkusid tegevusse ja lahedasid tülisid. Näitlejad ja kostüümid. Näitlejateks olid vaid mehed ja laval oli kolm näitlejat. Kreekas ei olnud näitlejad nii au sees, kui Roomas. Näitlejad said maskide vahetamisega esitada etenduses mitut rolli. Näitlejaiks võisid olla vaid vabadest kodanikest mehed ja näideldi alati osi iseloomustavais maskides. Algselt oli peategelaseks koor, aga näitlejate arvult 3 mäng tõrjus selle järk-järgult kõrvale. Näitlejate nende kostüümid vastasid näidendi laadile. Tragöödias olid pikad,
Telesõu lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal punastest tulukestest "ELVIS" maalitud, ning laulis laulu "If I Can Dream", mis oli koostatud just selle telesõu tarvis ja kuigi pole Elvise enda kirjutatud, olevat kirjutatud see spetsiaalselt Elvise maailmavaadete põhjal. Comeback'ile järgnesid sõud Las Vegases . Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev kaks sõud. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karate kimonodega, et Elvisel laval mugav liikuda oleks, sest need sõud olid ääreni täis energiat. Taustabändiks pani Elvis kokku spetsiaalse grupi, mida hakkas nimetama TCB Bandiks, samuti oli laval orkester ja mitmed vokaalgrupid. 1970. aastal jätkusid arvukad sõud Las Vegases, vahepeal mõned Houstonis ja veel kuu aega Las Vegases, iga päev kaks sõud, ning sügisel kaks tuuri erinevates linnades
mis juhtuvad ka meie endaga igapäevases elus. Teatri roll ühiskonnas? Iga vähegi haritud inimene peaks võtma endale vaeva käia kasvõi kord kuus teatris, sest arvan, et teatril on alati olnud ja jääbki oluline roll ühiskonnas, seda näitab juba see, et iga endas lugupidav inimene võtab kasvõi kord kuus tearis käia . Mitu näitlejat töötab teatris? Teatris töötab hetkel 40 näitlejat. Millal asutati teater? Eesti Draamateater asutati 11. oktoobril, aastal 1920. Kust saadakse kostüümid ja rekvisiidid? Draamateatril on olemas kostüümihoidlad ja rekvisiidilaod. Kostüümid ja rekvisiidid valmistatakse kohapeal. Kus asub teater? Eesti Draamateater asub Tallinnas, Pärnu mnt. 5 Mitu etendust näidatakse hooaja jooksul? Hooajal antakse rohkem kui 500 etendust, seda oma maja kahes saalis ja ka mujal Eestis. Etendusi vaatab hooaja jooksul üle 120 000 teatrikülastaja. Kui palju töötajaid on? Täpset arvu ei oska öelda, kui umbes paari saja ringis Kust sai teater oma nime?
Valgus oli mahe, rahustav. Kõik oli väga hästi paika pandud. Mingeid värvilisi tulesid ei olnud. Oli ainult tavaline kollakasvalge, mis mõjus realistlikult. 4. Esemed Põhiesemetena laval kasutati ilusat suurt raudvoodit ja uhket massiivset puust lauda, mis ühendasid erinevaid kujutatud ruume laval. Kreutzwaldi kodus kaeti laud ka kohvi ja koogiga. Lydial oli ka lõpu poole patakas lehti, mis olid tema luuletused ning alguse poole kasutati neid pabereid Jannseni ajalehe dokumentidena. 5. Kostüümid, grimm, maskid Kostüümid olid uhked. Naised kandsid ilusaid maani kleite. Lydia kandis veel enamasti värvilisi, kriiskavaid toone nagu Kreutzwaldile külla minnes. Samas olid madalat sugu eestlased räbalates, võiks öelda, et kartulikotis, piha ümber vöö asemel nöör. 6. Tegelased Peategelane Lydia oli väga peenike ja pikk noor neiu, mustade pikkade juustega. Hääl oli tal õrn ja hele. Minule peategelane ei meeldinud. Minu arvates välimuselt ei sobinud ta Lydiat etendama
Puusepp (löökpillid), Henno Kelp (basskitarr ja kontrabass), Runno Tamra (klahvpillid) ning Tiit Kikas (keelpillid). Selle suurepärase etenduse lavastajateks olid Anti Kobin ja Taavi Tõnisson. Muusikajuht oli Kaire Vilgats. Selle muusikali eripära oli kogu see julgus. Omal ajal, kui Frank Wedekind selle draama kirjutas, peeti seda väga skandaalseks, sest see kõneles seksist ja enesetapust. Nii lugu ise kui ka lavaloo kõnepruuk ja kostüümid on kantud 19. sajandist. Seega oli ka kogu kujundus üsna lihtne. Kasutati vanaaegseid toole ja tahvleid, et kujutada kooli. Samas oli seal ka huvitavaid lahendusi. Näiteks voodiks oli puust alus, mis tõsteti lõpuks õhku, et kogu rahvas ikka näeks, mis seal tehakse. Poiste kostüümid olid kõik ühesugused: sinised jakid suurte hõbedaste nööpidega, sinised põlvpüksid, mustad põlvikud ja sinised jalanõud samuti suurte hõbedaste nööpidega
Muusikaga ma jäin rahule. Koreograafia oli väga graatsiline ja sujuv, mis on balletile vägagi omane. Selle koha pealt rohkem kommenteerida ma ei oska. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui laval oleks vahepeal korraga olnud vähem inimesi. Oleks saanud jälgida tantsijaid paremini ning elamus oleks suurem olnud, kuid siis oleks etendus kauem kestnud. Lavakujundusega tabati ajastu stiili väga hästi. Ma sain väga hea ettekujutuse 18. sajandi elu kohta, sest kõik esemed ja kostüümid olid tehtud ajale sobivalt. Isegi voodi ja kirjutuslaud olid antiiksed. Kostüümid olid julged, vahepeal kasutati neoon toonides kleite ning see väga ei sobinud. Väga meeldis, kuidas kujutati elu kõrtsis lava servas, kui keskel keegi tantsis. Lava äärde toodi tünnid ja lauad, seal istuti ja räägiti juttu. Vahepeal käis teenindaja ja tõi juua. Valgustust oli vähe. Saal oli pime ning laval oli valgustatud. Midagi erilist polnud, aga oma tööga sai valgustus väga hästi hakkama
natuke argliku ilmega. Lavakujundus oli väga kunstiline ja andekalt lahendatud, hakkas mulle kohe silma. Mulle tundus nagu oleks need otse raamatust võetud. Need andsid sellele loole väga maagilise tunde. Mulle meeldis, kuidas oli lahendatud laeva sõit Pipi isa juurde, aga tagasitulekul ma ei saanud täpselt aru, kas nad tulid tagasi laevaga või tsepeliiniga, kuid ikkagi väga vingelt olid stseenid kujutatud. Inimeste kostüümid olid täpselt sellised nagu igalpool kujutatakse, aga loomade kostüümid olid huvitavad ning pakkusid nalja. Balletimuusika taga on Georg Riedel ja Stefan Nilsson. Muusika põhineb nii Pipi Jan Johanssoni motiivil kui ka Riedeli kirjutatud teemadel 1960. aastate armastatud Pipi teleseriaalist. Muusika andis väga hästi edasi emotsioone ja meeleolu ning sidus kõik ilusasti kokku. Pipi ballett nõuab tantsijatelt erinevate stiilide valdamist. Pär Isbergi koreograafia ühendab
Lavamuusika Kätrin Varik 11.d zanrid Ooper Operett Muusikal Ballett Ooper Tekst lauldes Lavakujundus, kostüümid, näitlemine Instrumentaalmuusika (kammeransamblist sümfooniaorkestrini) https://www.youtube.com/watch?v=C2 ODfuMMyss Operett Lõbusa sisuga muusikaline lavateos Laul, kõne, tants Mitmekülgus Mängulust https://www.youtube.com/watch?v=a5C YaQuR4f4 Muusikal Muusikat ja tantsu sisaldav lavateos Võrdsed tähtsused Sarnasus operettiga https://www.youtube.com/watch?v=wU_ 4Y64DaFo Ballett Euroopa tantsukunsti klassikaline vorm Põhineb koreograafial Tants ja muusika
Kaunitar ja koletis Vanemuise teatris Sisust Kaunis ja kurb muinasjutt Adam ja Belle Unistajad Sisemine ilu Lavastajakoreograaf: Silas Stubbs Muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp Kujundus: IIr Hermeliin Kostüümid: Louise Flanagan Videokujundus: Janek Savolainen Valguskunstnik: Tõnu Eimra Osades: Hayley Blackburn, Anthony Maloney, Lawrence Massie, Brandon Alexander, Julia Litvinenko, Maria Engel, Aivar Kallaste, Janek Savolainen jt. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level http://www.vanemuine.ee/failid/Image/etenduste_pildid/kaunitar.jpg http://www.vanemuine.ee/failid/Image/kaunitarjakoletis/kaunitar1.jpg ...
PÄRNU TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM Kristi Lember TEATER LÄBI OMA AJALOO Juhendaja: Aavo Jakobsoo Pärnu 2009 SISSEJUAHTUS 3 1. TEATRIST ÜLDISELT 4 2. TEATRI SÜND (ANTIIKAEG) 4 2.1. Jumalateenistus teatrina 4 2.2. Kostüümid 4-5 2.3.Kreeka teatrid 5 2.4. Roomlased 5 3. KESKAEG 5-6 3.1. Klassitsism 6 4. EESTI TEATER 6 KOKKUVÕTE 7 KASUTATUD KIRJANDUS 8 LISAD Lisa 1 pildid 9 2
vokaalsolistidele ja väikesele orkestrile (koosneb aariatest, retsitatiividest, kooridest, ansamblitest) või ainult solistidele ja orkestrile (koosneb aariatest, retsitatiividest, ansamblitest). Loodud nii vaimulikke kui ka ilmalikke teoseid. Iseloomulik on ühe tunde või meeleolu domineerimine teoses, puudub arenev süzee. Oratoorium: Väga ulatuslik teos koorile, vokaalsolistidele ja orkestrile, areneva süzeega, sarnaneb ooperiga, kuid puuduvad kostüümid ja lavaline tegevus, on kontsertteos. Koosneb samuti aariatest, retsitatiividest, kooridest, ansamblitest. Kui ooperis on tähelepanu keskmes soololaul, siis oratooriumis domineerivad koorid. Barokkoratooriumid on vaimulikud teosed. Passioon: (passiold k. kannatus) omab oratooriumiga ühesugust esituskoosseisu ja numbreid (oratooriumi eriliik), ulatuslik areneva süzeega teos, mis jutustab alati ainult Kristuse kannatustest ja ristisurmast. Põhineb ühel piibli
Negatiivsed ja positiivsed küljed Muusikali külastades sain suure elamuse osaliseks ja olen siiani väga positiivselt meelestatud. Eriti meeldisid peaosatäitjad ,kes oskasid oma rolli hästi välja mängida ja tegid ka sisu mõistmise sellega kergemaks. Lavalised efektid täiendasid etendust sedavõrd ,et ettekujutus vangla eluolust jõudis vaatajateni. Inglise keelest tõlgitud laulud ja sõnad olid hästi mõistetavad . Meeldisid osatäitjate erinevad ja väga omapärased kostüümid ,mis sobisid hästi karakteritele ,mida nad kehastasid.Leian ,et osatäitjad olid väga osavasti valitud rollidesse,millega suutsid täiesti karakterit iseloomustada .Tarmo Leinatamme juhitud orkester ja muusikaline külg oli samuti väga võimas. Muusikali koreograafiline külg oli kooskõlas lauludega ja samuti hästi välja mängitud näitlejate poolt. Valgustus ja kunstipärane külg oli lavaliselt kiita. Häirivamaid tegureid oli vähe ,kuid eelkõige ei meeldinud vanglajuhi karakteri
Loorits-Kämbre, Rahvusooper Estonia mimansiartistid ja Rahvusooper Estonia orkester. Esitati helilooja Mitch Leigh muusikat ja sellele laulutekstid on kirjutanud Joe Darion. Tuntumad laulud on näiteks ,,Tõotuse laul", ,,Võitluslaul", ja ,,Dulcinea". Kontsert kestis 2 tundi ja 45 minutit, seal sees oli ka üks vaheaeg. Saalis valitsev meeleolu oli üldiselt rahulik, kuid peale igat lauluosa publik aplodeeris kõvasti. Võib järeldada, et kõik nautisid etendust täiel rinnal. Vangide kostüümid olid maani pikad ja suurte triipudega, pikkadel varrukatel käelaba kõrgusel oli avaus, et käsi liigutada saaks. Don Quijote kostüüm oli rüütellik valged riided, peas kiiver ja käes piik. Don Quijote hobune ja Sancho eesel nägid välja nagu malendid. Sanchol oli rinna peal suur liiklusmärk keelumärk, kuid teistpidi keerates oli see nagu peegel. Väga uhked olid kõrtsmiku ja tema naise kostüümid, neid oli kujutatud don Quijote nägemuse järgi
Hamburgi Riigiooperi solist Lauri Vasar, Jeffrey Dowd, Heli Veskus, Märt Jakobson, Mart Madiste, Priit Volmer, Reigo Tamm, Mart Laur. Dirigendid: Vello Pähn ja Jüri Alperten, lavastaja: Daniel Slater, kunstnik: Leslie Travers ja liikumisjuht: Kati Kivitar. Esitati teoseid: ''Dir töne Lob'', '' O du mein holder Abendstern'', ''Steter dienest der ist guot'', "Allmächtige Jungfrau", '' Dir, Göttin der Liebe, soll mein Lied ertünen!'' jm . Esimest korda tuli ooper lavale 1845. aastal. Kostüümid olid pidulikumad, vanaaegsemad, huvitavamad; andsid parema ülevaate tolleaegsetest sündumstest. Tänapäeval on see ooper tehtud modernsemaks, mille tõttu jääb see üksluiseks ja raskelt arusaadavaks Wilhelm Richard Wagner oli saksa helilooja-romantik, dirigent, ooperite autor ja ooperiuuendaja, muusikateoreetik, -kriitik ja -kirjanik ning poliitikategelane. Lapsepõlves ei huvitanud teda muusika üldse, ta poleks kunagi arvanud, et saab kuulsaks heliloojaks
Hamburgi Riigiooperi solist Lauri Vasar, Jeffrey Dowd, Heli Veskus, Märt Jakobson, Mart Madiste, Priit Volmer, Reigo Tamm, Mart Laur. Dirigendid: Vello Pähn ja Jüri Alperten, lavastaja: Daniel Slater, kunstnik: Leslie Travers ja liikumisjuht: Kati Kivitar. Esitati teoseid: ''Dir töne Lob'', '' O du mein holder Abendstern'', ''Steter dienest der ist guot'', "Allmächtige Jungfrau", '' Dir, Göttin der Liebe, soll mein Lied ertünen!'' jm . Esimest korda tuli ooper lavale 1845. aastal. Kostüümid olid pidulikumad, vanaaegsemad, huvitavamad; andsid parema ülevaate tolleaegsetest sündumstest. Tänapäeval on see ooper tehtud modernsemaks, mille tõttu jääb see üksluiseks ja raskelt arusaadavaks Wilhelm Richard Wagner oli saksa helilooja-romantik, dirigent, ooperite autor ja ooperiuuendaja, muusikateoreetik, -kriitik ja -kirjanik ning poliitikategelane. Lapsepõlves ei huvitanud teda muusika üldse, ta poleks kunagi arvanud, et saab kuulsaks heliloojaks
eriti paremaks. Laval toimuv ajas naerma, pani kaasa tundma ning juhtis mõtlema elule ja armastusele, mis meie ümber toimub. Laval mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, kes rohkem ja kes vähem emotsionaalsemalt, kuid kõik elasid oma rollidesse sisse. Enim köitis mind Anne Reemanni näitlemine, kuna tema kehastatud Katharina ja kõik see tõrksus ning järeleandmatus tulid imeliselt välja. Peale näitlemise ei puudunud lavalt kostüümid, mis iseloomustasid 16. sajandit ja täiustasid vaataja elamusi. Minu arvates parimad kostüümid olid tütarlaste kleidid, kuna need paistsid enim silma ja värvid iseloomustasid ideaalselt karaktereid. Tumedamaid toone kandis vanem tütar Katharina ja heledamaid õrn ja kaunis Bianca. Lavastuses kasutati suhteliselt vähe dekoratsioone, kuid samas ei tundnud ma nendest ka puudust, kuna etenduse mõte tuli ilmsiks siiski tänu karakterite rohkele liikumisele ja tegemistele laval. Valgust oli
Balett „Uinuv kaunitar'' ,,Uinuv kaunitar’’ on Pjotr Tšaikovski ballet, mis on kujunenud Charles Perrault’ muinasjuttude ainetel. See on Marius Petipa ja Ivan Vsevoložski libreto. Maailmaesietendus 15. jaanuaril 1890 Maria teatris, ning esietendus Rahvusooperis Estonia 14. novembril 2014. Mina tahaksin seda vaatama minna. Mulle väga meeldib priimaballeriina tutu, mis on beebirooosa. Tema pead põõritavad keerutused on väga ägedad. Kordebaletti tantsjad olid kõik väga osavad, kõik oli väga hästi ajastatud ja nende kostüümid sobisid lavakujundusega. Kurja nõida kehastav baleriini liigustused ja kostüüm andsid tunda, et tegemist on kurja lootegelasega. Tema seelik oli musta värvi ja nägi välja nagu ronga sulestik. Pärast ‘’Uinuva kaunitari’’ ärkamist toimus laval imeline pas de deux. Solistid tantsisid nii graatsiliselt ja meessolist oli priimabaleriinale hüpete ajal toeks. Kõik tun...
Mingeid takistusi või igavaid kohti minu jaoks ei tekkinud ning nautisin seda ooperit suurima rõõmuga. Minu lemmiktegelane oli seal ooperis Partalone. Ta oli kõige vaimukam ning meeldejäävam tegelane. Kõik mis ta tegi või ütles, oli niivõrd humoorikas, et terve saal naeris pidevalt tema ütluste ja tegemiste peale. Kindlasti ta oli ka paljude teiste lemmik. Tegelikult mind hämmastas ooper ,,Armastus kolme apelsini vastu" just sellepärast, et mulle kohutavalt meeldisid kostüümid. Iga kostüümiga on nähtud nii palju vaeva. Naistel olid suured ja puhvis kleidid seljas. Kõik sätendasid ning särasid. Soengud olid kõigil nii uhked ja ilusad. Meestel seevastu oli kõigil korralik ülikond seljas. Just kostüümide pärast mulle ehk jääbki see ooper kõige enam meelde. Kusagilt kuulsin, et mida väljend: ,,kolm apelsini" tegelikult tähendab. See pidi tähendama usku, lootust ning armastust. See on minu jaoks väga huvitav fakt.
Kõik koos tervikuna vaadates moodustasid suurepärase koosluse. Meloodia kõlas hästi. Jassi Zahharovi ja Maarja-Liis Ilusa hääled on fantastilised. Orkester oli samuti väga tugev, sammuti laulis koor vapustavalt hästi. Ühesõnaga muusikalise poole pealt oli kõik parim, mis üldse olla saab. Dekoratsioonid olid väga suurejoonelised. Terve muusikali vältel oli laval kujutatud suur maja ja selle ees toimus sündmus. Maja kujutatakse läbi etenduse erinevates olukordades. Lava kostüümid olid ka hästi õnnestunud valik. Eriti meeldisid mulle Evita erinevad kostüümid. Tal oli etenduse vältel 12 erinevat riietust ja ligi 5 erinevat soengut, mis olid väga elegantsed, suurejoonelised, kuid samas lihtsad. Jäin saadud elamusega väga rahule. Võin julgelt öelda, et parim muusikal, mida kunagi näinud olen.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
