Ajaloo mõisted ja isikud (0)

Kristlus – ristiusk , lähtub Jeesus Kristusest, sõnastatud uues Testamendis ja seda kannab maailmas edasi kirik .
Merovingid – frangi riigi kuningadünastia, valitsesid 482-751
Islam – muhamedi rajatud, monoteismil põhinev maailmausund
Karolingid – Frangi riigi valitsejadünastia, valitsesid Saksamaal, Inglismaal ja Itaalias, 10 sajandil
Kirillitsa – slaavi kirja enim levinud vorm
Romaani stiil – esimene keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil, määrava tähtsusega oli kloostrikultuur . Tugines karolingidele, rooma ja islami kunstile
Kapetingid – Prantsuse kuningadünastia, , nimi pärines Hugues Capet ´st
Feodalism – keskaegne hierarhiline ühiskonnakord, kus valitsejad ja suurfeodaalid andsid oma vasallidele kasutamiseks maavaldusi – lääne
Feodaalne killustatus – olukord riigis, kus keskvõim on nõrk, vasallid aga iseseisvad. Tavaliselt kaasuvad sisesõjad, mis nõrgestavad riigi üldist kaitsevõimet.
Basileus - Vana-Kreekas maakonna juhtija, hiljem kuningas
Patriarh – kõrgeim vaimulik kreekakatoliku kirikus
Hagia Sophia – Püha Sophia kirik Istanbulis, sellest sai mošee ja lisati 4 minaretti
Skisma – kirikulõhe 1054 , jagunes ida- ja läänekirikuks, tekkis tüli, kas Püha Vaim lähtub Isast või Isast ja Pojast
Renessanss – keskaja lõpul Lääne-Euroopas levinud ilmalik, antiikkultuuri väärtustav humanistlik elukäsitlus
Kronograafia – keskaja ajalugu käsitlev ajaloo haru
Majordoormus – Frangi riigis valitseja majapidamisjuht ja sõjalise kaaskonna ülem
Rolandi laul – tundmatu autori kirjutatud värsseepos, mille aineks on Karl Suure sõjaretk Hispaaniasse
Vasall – feodaalkorras
Senjöör – suurfeodaal
Lään – maatükk, mis anti sõjamehele ja mille eest tuli tasuda väeteenistusega senjööri käsul, lääni 2 liiki, benefiits ja feood
Benefiits – pärandamisõiguseta lään, kasutada ainult teenistusajal
Feood – lään, mida saab vabalt pärandada ilma senjööri loata
Domeen – kuninga maavaldus
Investituur – lepingu sõlmimine senjööri ja vasalli vahel
Normann – viikingid , skandinaavlased
Valhalla – koht, kus elasid lahingus langenud sõdalased
Thor – skandinaavia mütoloogias peajumal, piksejumal , sigivusejumal, tunnuseks vasar
Oden – viikingite sõjajumal
Frej/a – viikingite viljajumal
Loke – viikingite saatan
Aasid – muinasskandinaavlaste müütide noorem peajumalate sugu, juht Odin
Ruunikivi – surnu mälestuskivi, millel oli tavaliselt ruunikirjas tekst, enamasti Skandinaavias ja viikingite ajal
Saaga – vanagermaani kangelaslaul, muinasislandi jutustus
„Vanem Edda “ – viikingite eepos ruunikirjas
Misjonär – ristiusu levitaja, ülesandeks kuulutusega saavutada mittekristlaste tulek kristlaste hulka
Piiskop – algselt suurema kristliku koguduse ülem, seejärel koguduste ülem linnas või piirkonnas
Katedraal – toom- ehk peakirik
Kanoonik –
Toomkapiteel – nõuandvaks ja kaasotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel
Sinod – vaimulike koosolek piiskopi eestistumisel
Visitatsioon – piiskopi külastus oma piiskopkonna kirikutes ja kloostrites , jälgides ordureeglite kinnipidamises
Kümnis – maks vaimulike ja kirikute ülalpidamiseks
Patronaadiõigus – suurmaaomaniku õigus täita vaimulike ametikohti
Piibel – jaguneb VT( juutide ajalugu, prohvetite kuulutused), UT ( 4 evangeeliumit, Kristuse elust, surmast ja ülestõusmisest)
Vulgata – Piibli ladinakeelne tõlge, selle tegi Hieronymos
Sakrament – rituaalsed toimingud, mida peavad läbi viima preestrid
Mitra – vaimulik, kõrge peakate , kantakse jumalateenistusel
Allah – jumal araabia keeles, islamiusuliste jumala nimeks
Koraan – islami pühakiri, jumal ilmutas Muhamedile
Sunna – kogum, kus on Muhamedi ütlused ja arvamused
Sunniidid – islami enamususkkonna liikmed, usuõpetus piirdub koraani ja sunnaga
Šiiidid – islami vähemususkkonna liikmed, koraan põhineb Muhamedi eellastel, usk põhined koraanil ja natuke erineval sunnal
Mošee – islami kultusepaik, kus peetakse ühispalvust
Minarett – mošee juurde kuuluv torn
Medrese – islamiusuliste noormeeste õppeasutus
Ikoon – pühapilt, kus kujutatakse ristiusuga seotud isikuid ja sündmusi
Gooti stiil – varagootika, kõrggootika ja hilisgootika, keskaja arhitektuuri stiil
Hansa Liit – Põhja-saksamaa, madalmaade ja liivimaa linnade liit
Dominiiklaste ordu – jutlustavate vendade ordu, ülesandeks oli levitada katoliikliku õpetust ja teha misjonit
Frantsisklaste ordu – katolike mungaordu , mille kord nõuab heategevust ja vaesust, panid rõhku haridusele
Rekonkista – araablaste väljatõrjumine Hispaaniast, tagasivallutus
Tudorid – Inglise kuningadünastia, 15-17 saj.
Habsburgid – Saksa dünastia, mis valitses ka Austrias , Tšehhis ja Ungaris
Generaalstaadid – kesk- ja varauusaegne seisuslik esinduskogu Prantsusmaal
Ketser – usust kõrvalekalduja, väärusuline
Inkvisitsioon – katoliku kiriku juurdlus ja kohtu organ, ülesanne välja seletada kiriku vaenlased ja neid karistada
Oikumeeniline – ülemaailmne
Munk – erakuna või kloostris elav meesaskeet ( usulise vennaskonna liige)
Nunn – kloostris elav ja nunnaordusse kuuluv naisaskeet
Abt – katoliku mungakloostri ülem
Prior – mungakloostri ülema abi
Kerjusmungad – mungaordude liikmed, kelle kloostreil puudub varandus ja nad elavad annetustest, tegutsevad rändmisjonäridena
Tsistertslaste ordu – mungaorgu, mille asutas benediktlane, Prantsusmaal, ristiusu levitamine, kõigest maisest loobumine, valge rüü
Benediktlaste ordu – katolik mungaordu, kindlas reeglid, kannavad musta rüüd, nimetati mustadeks munkadeks
Templiordu – kristlik vaimulik rüütliordu
Johanniidide ordu –
Teutooni ordu – saksa vaimulik rüütliordu
Turniir – keskajal aadlikele mõeldud võistlused, pidustused
Paaž – aadliperekonnas teenimine , seltskondlike kommete ja hea käitumise õppimine, rüütliks saamise teekonna esimene aste
Taraan – müürilõhkumisvahend
Raad – omaaegne linna omavalitus ja kohtuorgan
Raekoda – algselt linnakodanike nõupidamishoone, hiljem linnavalitsuse ametihoone
Bürgermeister – saksa õigusega linnades linnapea ametinimetus
Tsunft – linnakäsitööliste kutseühing kesk-ja varauusajal
Skraa – tsunfti või gildi suurkiri
Sell – ametit õppiv käsitööline, abistab meistrit
Bayeux vaip – William 1 vallutaja sõjakäiku kujutav 70 meetri pikkune seinavaip
Karavell – kesk- ja varauusaegne pika kitsa kere ja kõrge ahtriga kiire purjekas
Koloniseerimine – tühjade alade asustamine
Konkistadoor – Kesk- ja Ladina-Ameerikas koloniaalvallutustel osalenu
Humanism – isiksuse vabadust taotlev maailmavaade renessanssiajal
Heliotsentriline maailmasüsteem – universumi mudel, mille kohaselt maa koos teiste planeetidega liigub ümber päikese
Stuartid – šoti kuningasdünastia, valitses 17 sajand
Isikud:
Attila – hunnide hõimuliidu juht, kes laiendas enda võimul oleku ajal piire kõige kaugemale
Odoaker –
Clodovech – frangi kuningas, võttis vastu ristisus ja sundis peale ka oma rahvale
Justianus I – Bütsantsi keiser , kelle ajal püüti taastada Rooma impeeriumi muistset hiilgust
Rjurik – varjaagipealik, kes vastas kutsele venemaad valitsema tulla
Vladimir – venemaa vürst, kes lasi ennast ja oma riiki ristiusustada (988)
Muhamed – prohvet araabias, kellele jumal kuulutas ilmutused, Meka kaupmees
Karl Martell – frangi kuningas, kes hakkas andma maatükke sõjameestele, ta suutis purustada muhameedlased
Karl Suur – Pippin Lühikese poeg, kelle valitsusajal oli frangi riigi piirid suurima ulatusega, taastas keisrivõimu
Otto I – Pani aluse Püha Rooma Keisririigile
Erik Punane – Norrast põgenenud pealik , kes läks Gröönimaale
Leif Eriksson – Erik Punase poeg, kes jõudis Põhja-Ameerikasse
Pippin Lühike – Karl martelli poeg , sõlmis lepingu paavstiga ja pani aluse kirikuriigi tekkele
William I Vallutaja – Normandia hertsog , kes tungis Prantsusmaalt Inglismaale , pani alguse tugevale kuningavõimule
Hieronymus –
Augustinus –
Ibn Sina – kesk- aasia arst, filosoof , poeet, ihuarst, kirjutas entsüklopeediaid
Al- Idrisi – araabia geograaf , tema arvates oli ka maa kerakujuline
Gregorius VII – mõjukaim paavst Püha Rooma Keisririigi ajal
Heinrich IV – Püha Rooma keisririigi keiser, kes võitles paavstide vastu ( palus vabandust )
Innocentius III – paavstivõimu kõrgaeg
Aquino Thomas – teoloog, dominiiklaste ordus
Jan Hus – Tšehhi vaimulik, õpetlane, katoliku kiriku teravamaid kriitikuid, usuallikas Piibel
Lorenzo Valla – humanistlik õpetlane, kes paljastas võltsdokumendi, Constantiniuse kinkeürik
Leonardo da Vinci – Itaalia renessansikunstnik, antiikkunst
Johann Gutenberg – trükimeister, kes leiutas üksikutest kirjamärkidest lehekülje ladumise viisi.
Bartolomeu Diaz – Portugali meresõitja, kes esimese eurooplasena sõitis ümber aafrika lõunatipu, tee Indiani oli avatud
Christoph Columbus – itaalia meresõitja, kes avastas Ameerika, ise arvas et jõudis Indiasse
Vasco da Gama – portugali meresõitja, kes leidis tee Indiani minnes Aafrika lõunatipust edasi
Niccolo Machiavelli – pani aluse uusaegsele poliitfilosoofiale, tema jaoks ideaalne riik Itaalia
Benedictus Nursiast – munk, kes tegi Monte Cassino kloostri ja koostas kloostrireeglid
Saladin – Egiptuse valitseja, kes vallutas Jeruusalemma tagasi
Rotterdami Erasmus – silmapaistvaim mõtleja, oskas ladina ja kreekakeelt, naeruvääristas lugupeetuid ameteid, kriitiline vaimulike ja kiriku vastu
Hernan Cortes –
Fernao Magalhaes – esimene ümbermaailmasõitja
Mikolay Kopernik – poola õpetlane, pani aluse heliotsentrilisele maailmavaatele
Amerigo Vespucci – Itaalia geograaf, kes esimesena ütles välja, et see ei ole India, sai nime Ameerika
Francisco Pizarro –
Karl V – Saksa keiser, keda toetasid rahaliselt kaupmehed jakob ja anton Fugger, et teda valitaks
Giordano Bruno – itaalia õpetlane, uskus et päikesesüsteem on vaid üks mitmetest ja arutle ka jumala olemuse üle, seisukohad vastuolus kirikuga
Jeanne d´Arc – talutüdruk, kes suutis veenda Prantsuse õukonda, et jumal on saatnud ta Prantsusmaad päästma, määrati vägede eesotsa
Ida-Rooma ehk Bütsants (15-16)
Keskajal nimetati Ida- Roomat Bütsantsiks, seal elasid endiselt roomlased, kellest enamik rääkis kreeka keelt. Keiser Justianuse ajal püüti seal taastada Rooma impeeriumi muistset hiilgust. Nende vastasteks kujunesid langobardid , kelle tõttu kaotati Itaalia, hiljem ka bulgaarid, kes rajasid bulgaaria riigi, hiljem sulandusid slaavlastega. Bütsantsi olusid raskendasid ka araablased , kes vallutasid vahemere idaranniku ja egiptuse, rüüstasid ka mitu korda Konstantinoopolit. 10 sajandil aga vallutati nad ja saadi võim egeuse merel tagasi ning laiendati piire väike-aasias. 11 sajandil hakaksid bütsantsi vastu võitlema türklased, kes vallutasid nende piirid väike-aasias, elanikkond hakkas üle võtma islamiusku ja rääkima türgi keel, b palun abi Lääne-Euroopalt, see tõi kahju, sest langes ise frankide kätte, 13 sajandil taastati küll võim, aga mitte enam kunagine hiilgus. 14 sajandil vallutas Türgi riik lõplikult Bütsantsi (1453) Hiilgeaeg oli keiser Basileuse I ajal, siis oli nende käes ka Bulgaaria.
Bütsantsi keiser oli piiramatu võimuga valitseja, eksisteeris ka aristokraatlik senat , nõuandmiseks, nähti ainult pidulikel sündmustel. Keisri nimetas ametisse senat, armee ja rahvas. Algul polnud keisrivõim päritav, keiser ise määras järeltulija. Uue keisri kroonis Konstantinoopoli patriarh. Langusajal hakkas ametikoha pärandamine.
Bütsantsi sõjaväe moodustasid palgaarmee . Sõjaväeringkonnad ehk teemad, kus võim kuulus sõjaväepealikele ehk strateegidele. Peaosa moodustasid stratioodid ehk maakaitseväelased.
Enamiku bütsantsi elanikest moodustasid maaharijad , kelle olid kindlad maksud , mis oli suurem osa riigi tuludest. Võeti palju laene ja mindi rentnikeks või linna elatist otsima . Võis olla üheks langemise põhjuseks.
Konstantinoopol jäi kaubavahetuslinnaks , kaubandussidemed ulatusid indianini, hiinani ja soome-ugrilasteni. Tõeline suurlinn …
Kolleegiumid mõeldud käsitöölistele ja kaupmeestele, riigi kontrolli all.
Jeruusalemm , Aleksandri ja Antiookia langesid araablaste võimu alla, siis Bütsantsis tõstis see kiriklikku ühtsust, nüüd oli Konstantinoopoli patriarh kõrgeima võimuga. Patriarhi valis, rahvas ja piirkondlikud kirikujuhid, viimane sõna keisril. Tekkisid ka erinevused ida- ja läänekiriku vahel, 1054 panid patriarh ja keiser üksteist kirikuvande alla, lõhe, lääne-roomakatoliku ja ida- kreekakatolikuks kirikuks.
Bütsantsi õpetlased viisid edasi antiikkreeka kirjanduse ja filosoofia traditsioone. Talupojad olid küll kirjaoskamatud aga linnades oli alamkihil see siiski selge. Kirjutati Platonist ja Aristotelesest, paljud antiikkreeka teosed ongi säilinud bütsantsi ümberkirjutatud tesotena. Bütsantsi lihtrahavle pakkus huvi ka hagiograafia –pühakute elulood.
Frangi riik
Kuningas Chlodovechi juhtimisel tungisid frangid galliasse. 496 lasi ta ristiusustada oma riigi ja iseenda, ühines katoliku kirikuga. 6. ja 7. sajand langes kuningate võim, tekkisid vennatapusõjad päranduse tõttu, tekkisid sõltumatud suured piirkonnad, võim kuulus nendes majordoomustele. Üks tugevamaid oli karl martell, kelle ajal said araablased Poitiers ’ (732) lahingus lüüa, oht oli endiselt suur ja martell hakkas ratsaväe tugevdamiseks jagama sõjameestele maatükke. Ta suutis ka muhameedlased purustada ( haamer).
Karl martelli poja Pippin Lühikese ajal tihenesid suhted valitsejate sidemed paavstidega. Sõlmis poliitilise kokkuleppe, mille tõttu paavst kuulutas Pippini frankide kuningaks , Pippin kinkis aga paavstile kesk ja põhja-Itaalias Ravenna ümbruse, see pani aluse kirikuriigile. Frangi riigi võim oli tipus Karl Suue võimu ajal, ta krooniti keisriks 800 aastal ja tänu temale oli keisrivõim Euroopas taastatud. Temast on ka kangelaseepos Rolandi laul, mis räägib tema sõjakäikudest. Karl Suure poja Ludwig vaga ajal oli frangi riik veel ühtne, kuid tema pojapoegade ajal jagati see kolmeks ( Verduni leping 843), millest tekkis lõpuks saksa ja prantsuse riik ning kolmas osa kadus üldse ära. Frangi riigi lagunemisega algas killustatuse ja anarhia ajajärk, oli palju rüüsteretki araablaste ja viikingite poolt, hiljem ka ungarlaste.
Feodaalkorra kujunemine. Talupoegade elu
Kõigepealt hakkas linnade soikumine., linnaelu langusega kaasnes kaubanduse allakäik., nõrgenesid erinevate riikide vahelised kontaktid ja suhtlemine . Hakkas domineerima naturaalmajandus. Riigiametnikele toetuv võimukorraldus hakkas asenduma isanda ehk senjööri ja sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtel põhineva feodaalkorraga. Karl Martell hakkas oma sõjameestele maatükke jagama, et nad suudaksid endale ratsamehe ja vastava varustuse soetada, see tagas omamoodi nende usalduse, sest nad said palka. Maatükki, mida jagata nimetati lääniks, ehk feoodiks, ja vastavalt siis läänimees või feodaal . Ratsnike osatähtsus suurenes, nii et varsti moodustasid nad Lääne-Euroopas sõjavägede peajõu.
Aja jooksul suurenes feodaalide sõltumatus valitsejast. Nii said vasallidest kohalikud asevalitsejad ja läänidest pärusvaldused.. feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja arvatakse, et see võib olla üks Frangi riigi lagunemise põhjustest.
Kui varem olid olnud talupojad vabad siis nüüd moodustasid nad koos orjadega ühise klassi. Sageli andsid talupojad end suurmaaomanike eestkoste alla, selle eest pidid nad aga oma maatükki ära andma ja rentnikeks hakkama lisaks veel andamit tasuma . Talupojad olid muudetud ka sunnismaisteks., kuna nende tööta polnud maal väärtust. 10. sajandiks olid nad täielikult isanda võimu all ja erinevused orjadega puudusid, eestis tavatseti neid kutsuda pärisorjadeks.
Viikingid
Skandinaavlased toitusid peamiselt põlluharimisest ja karjakasvatusest. Enamik inimestest olid vabad ja elasid taluperedena, mida juhtisid taluperemehed ehk bondid . Peredes peeti ka orje ehk trääle. Kogukonna ühisasju arutasid na koosolekutel ehk tingidel. Ülikute seast valiti ka kogukondade pealikud ehk konungid .
I aastatuhande II poolel suurenes meresõidu ja kaubavahenduse osatähtsus. Kauplemise kõrvalt rüüstasid nad laevu ja naaberpiirkondi. Tavaliselt pandi välja üks laev ja jagati röövsaak omavahel. Olid ka suuremad kindlustatud asulad, nt Birka ja Sigtuna.
Kuna elanikkond kasvas, siis oli puudus maast. Taluperemehe nooremad pojad saadeti sageli rüüsteretkedele, nii kujunesid viikingite salgad. Rüüstasid palju lääne-Euroopat, kus neid nimetati normannideks. Ida-Euroopas huvitas neid rohkem kauplemine , seal kutsuti varjaagideks.
10 sajandil asustasid viikingid osa Islandi, osad asukatest läksid Norrast põgenenud väepealiku Erik Punasega Gröönimaale, mis oli sobiv karjakasvatuseks. Eriku poja Leif Erikssoni eestvõttel jõuti ka Põhja-Ameerikasse.
Nuhtluseks muutusid nad kristlikele riikidele, kust oli kerge saaki saada, kloostrid ja kindlustamata linnad. Neil olid madalad kiired laevad, millega sai ka sisemaal sõita. Tuntuim on Gokstadti laev. Nad suutsid ka hästi koostööd teha. Normanne hakati värbama ka vahemere maade valitsejad, sealhulgas Bütsantsi keisrid .
Inglismaal tegid normannid lõpu kloostrikultuuril. Suur osa saarest oli vallutatud, tekkis lausa taanlaste omaette riik –Danelag. Prantsusmaal rüüstasid nad põhja alasid, kuningas Rollole anti neist osad alad, selle eest võttis ta vastu ristiusu, tekkis Normandia hertsogkond, muutusid tüüpilisteks Lääne-Euroopa rüütliteks.
Skandinaavias käis ristiusk käsikäes riikide tekkimisega, valitsejad nägid selles võimu. Pärast riikide teket ja ristiusustamist olid lihtrahvas ja ülikud vähem huvitatud ohtlikest sõjakäikudest võõrsile, samas keelas seda ka ristiusk.
Nad austasid paljusid loodusnähtuseid ja objekte, nende arvate oli ka palju müütilisi olendeid , sh valküüre ehk naissõdalasi, kes korjasid sõjas langenuid ja viisid Valhallasse. Maailm oli nende jaoks kolmeosaline ilmapuu. Pärimuse järgi pidi maailm hävima hea ja kurja võitluses – ragnarökis. Jumalad jagunesid kaheks: Aasideks ja vaanideks, esile tõusid kolm peajumalat, Thor (piksejumal), Odin (sõja, ja päikesejumal) ja Frej ( viljakusjumal ), kurjade kehastaja Loki ( hiid ), ohvritalitustel toodi ka inimohvreid. Hiljemalt III sajandist on kasutusele võetud ka ruunikiri, mis algselt koosnes 24 tähemärgist, hiljem 16. Need on väga lühikesed, piirdudes nimega. Meieni on jõudnud tekstid haua- ja mälestuskividel. Ruunid pidid ka hauarüüstajad eemale peletama.
Ristiusu kirik varakeskajal
Katoliku kiriku pea on Rooma paavst, pärimuse järgi oli Rooma esimene piiskop ja seega pani apostel Peetrus aluse paavstlusele. Talle oli Jumal andnud taevariigi võtmed ja määranud kiriku rajajaks. Keisrivõimu vähenemisel suurenes piiskopi osatähtsus. Kirikust nähti ühendavat jõudu. Paavsti autoriteedi suurenemisel oli kasuks Gregorius Suur. Ta oli sunnitud tegelema ka poliitiliste ja majanduslike tegevustega. Samas oli ka vaimne juht, rajas kloostreid ja tegi misjonitööd. Ta mõtles välja ka koorilaule. Paavsti autoriteeti tõstis ka tihe liit Frangi valitsejatega. Pippin Lühikese ajal annetas ta osa ravennast paavstile ja siis sai paavstist ilmalik kirikuriigi juht. Karl suur seadustas ka, et kümnendik kõigist palkadest tuleb annetada kirikule. Frangi riigi lagunemisel tõi kaasa paavsti autoriteedi ajutise allakäigu, valitsejad läänistasid maid ja paavstideks said sõjamehed, kes oluliselt usuelust ei huvitunud. Tüli oli aga paavstikoha pärast ülikuperedes.
Kristlik maailm oli jagatud piiskopkondadeks, eesotsas piiskopidega, omakorda mitu ühendavat peapiiskopkonda, eesotsas peapiiskopidega. Piiskopkonna keskus oli katedraal ehk toomkirik . Piiskopi pühitses ametisse preester , kelle valis maaisand ja kellega pidi nõustuma ka piiskop. Piiskop tegi ka visitatsioone, et kontrollida, kas ordureeglitest peetakse kinni.
Mungad elasid üksiklaste ehk eremiitidena või moodustasid kogukondi ehk kloostreid. Monte Cassino klooster rajati Benedictus Nursia poolt ja ta pani kirja ka Benedictuse kloostrireeglid, mille kohaselt tähtsaim oli alandlikkus ja distsipliin. Benedictuse reeglite osatähtsus kasvas, kui Gregorius Suur kuulutas ta pühakuks ja need reeglid levisid Frangi riigi ajal. Suurem tähelepanu läks nüüd palvetamisele, mis jättis munkade töö soiku. Kloostritest sai naturaalmajanduslikud majapidamised, kus töötasid pärisorjadest talupojad, munkade töö olnud enam oluline, asendus palvetamisega. Ristiusu ulatuslikum levitamine ehk misjon paganlikes maades sai alguse Briti saartel, eelkõige Iirimaal . Seal tegutses püha Patrick , ta rajas mitu kloostrit ja ta suutis Iirimaa ristiusustada, hiljem Inglismaa. Briti saartest sai hea lähtepunkt germaanlaste ristiusutamiseks, said tuge frangi riigi valitsejatelt, kes nägid seda kui võimu laiendamist.
Iirimaal kujunes ka keldi keel. Kultuur elavnes mandril Karl Suure ajal, ta tahtis taastada muiste Roona kultuuri. Ta koondas oma lähikonda õpetlased ja see huvi jätkus ka tema poja ajal. Toonane kultuuri elavnemine on tuntud ka kui Karolingide reessanss. Frangi õukonda kogunenud õpetlased uurisid kirikuisade teoseid ja Piiblit , kirjutati ümber ladinakeelseid teoseid. Peale kirikute ja kloostrite rajati ka koole , sest haridus oli suure osatähtsusega. Kuid Karolingide renessanss oli otseselt seotud Frangi valitsemisega , siis jäi see peale riigi langemist unarusse.
Araabia riik ja islam.
Araablaste usk oli polüteistlik. Peale jumalate usuti ka loodusobjekte, nt kive. Tähtsaim – must kivi asus Mekas, müürituna Kaaba templi seina, sinna tehti palju palverännakuid. Kaubalinn Meka sai ka usukeskuseks. Samal ajal puutusid araablased kokku ka judaismi ja kristlusega. Esile tõusis üks jumal – Allah, aga ta oli siiski üks paljudest. 7 sajandi algul hakkas Meka kaupmees Muhamed hakkas kuulutama ranget monoteismi. Allah peajumalaks, sellest sai islam ning pooldajaid moslemiteks. Talle olevat jumal ilmutamas käinud, ta oli kirjaoskamatu ning ilmutustest moodustati hiljem islami püha raamat – koraan. See on ülim tõde. Selle olulisim sõnum seisneb Allahi kõikvõimsuses ja armulikkuses, ta lõi maailma. Lisaks sisaldab see hulga praktilisi ettekirjutusi perekonna, suhete jne kohta. Koraani ei saanud muuta sest see oleks olnud jumalateotamine, seega loetakse seda ette ainult araabia keeles. Ta ei saanud läbi juutide ja kristlastega ta pidas neid paganateks. Mekalased suhtusid Muhamedi kuulutusse umbusklikult ja seetõttu liikus ta teise linna mis sai nimeks Mediina. Seda lahkumist loevad moslemid siiani oma ajaarvamise alguseks. Mediinas oli palju konflikte juutide ja moslemite vahel. Nüüd hakati palvetama jeruusalemma asemel meka poole. 630 sai muhamed tagasi mekasse minna, valitsejana võttis ta seal islami vastu ning pühendati Kaaba tempel Allahile. Prohveti surma järel valisid moslemid talle asemiku ehk kaliifi , mistõttu nimetati Araabia riiki kalifaadiks.
Bütsantsi keisririik ja uus-pärsia impeerium olid laastavatest sõdadest nõrgestatud. Paljud elanikud polnud keisrivõimuga rahul ning araablaste rünnakud said hea tagasiside. Bütsantsilt vallutati Süüria, palestiina ning Egiptus . Hiljem vallutasid nad kogu Põhja-Aafrika, 711 alistati ka Hispaania , samuti vahemere suurimad saared, Küpros, Kreeta ja Sitsiilia . Nii kujunes kalifaadist hiigelriik, pealinnaks sai Damaskus . 749 kukutati selleaegsed valitsejad ning uueks pealinnaks sai bagdad . Kultuuriõitseng oli siis tipus.
Bagdadi kalifaat oli piiramatuvalitsejavõimuga riik., kõrgemad riigiametnikud olid vesiirid ja asevalitsejad emiirid. Araablased ei sundinud oma usku ja traditsioone peale, kuid moslemid ei pidanud makse maksma, mis teiste uskude esindajad, seega hakkasid paljud usku vahetama . Võtsid üle ka araabia keele. Ka araablased kasutasid kreeka ja pärsia keelt ning võtsid üle varasemat riigijuhtimist ja ühiskonnakorraldust, bagdadist sai maailma surimaid ja rikkamaid linnu, ka damaskus ja kairo.
Islami 5 tugisammast on usutunnistus ( ainult üks jumal), palvus ( meka poole ja kindlad reeglid), almus (rahaline annetus ), paast (ramadaanil keelatud söömine), palverännak Mekasse (peab toimuma kuuaasta viimasel kuul)
Islami seadus – šariaat lähtub Koraanist, see pöörab suurt tähelepanu naistele ja perekonnale. Ajapikku on naiste olukord taas halvenenud, mees võib võtta kuni 4 seaduslikku naist, keda suudab vastavalt seisusele ülal pidada.
Lisaks koraanile juhinduvad moslemid ka sunnast – sunniidid, need on moslemite märkem ja ütlused, mis täpsustavad koraani. Veidi vähem on šiiite, kes pooldavad neljandat kaliifi ja tema järeltulijaid.
Islami pühakoda on mošee, mille juurde kuulub ka kindlasti mitu minaretti.
Islami kultuuris oli islam ja araabia keel,euroopas sai tuntuks india arvsüsteem, arv 0 ja malemäng, haridus põhines Koraanil. Moseede juures koolid – medresed. Kirjanduse tuntuim teos Tuhat üks ööd
Ibn Sina – arst, filosoof, oli ihuarst ja kirjutas entsüklopeediaid, arstiteaduse käsiraamatuid
Vana-Vene riik
Vana-vene asulad asusid jõgede ümbruses, need olid teedeks ka varjaagidele, teeks kreeklasteni. Väsinud rahvas kutsus ka varjaagide pealiku Rjuriku endale valitsema 862. tema kaaskondlane oleg vallutas Kiievi ja pani aluse Vana Vene riigile. Riigi kujunemisjärgus hakkas slaavistumine ja nimed hakkasid samuti mugavduma. Skandinaavlased olid riigi tekke ajal paganad, esile tõusis piksejumal Perun . Tihenesid suhted Bütsantiga, kauplemise eesmärgil. 988 aastal lasi vürst Vladimir end ja kaaskonda ristiusustada. Sellega langes ta ka Bütsantsi võimu alla. Vana-Vene hiilgeaeg saabus Vladimiri järglase jaroslav Targa ajal Riigipiirid ulatusid Mustast merest Läänemereni. Muu hulgas langes tema kätte ka Tartu (1030), pärast vallutasid eestlased tagasi. Riigi õiguskorra kindlustamiseks lasi jaroslav koostada kirjaliku seadustekogu „Vene õigus“. Seal oli nii slaavi tavaõigus kui ka Bütsantsis kehtiva Rooma õiguse normid. Kiievi vürstid jagasid surres oma maavaldused poegade vahel, siis tekitas see kodusõdasid. See viis killunemisele. Varsti oli vürst vaid valitsejanimetus, tegelikult kuulus võim osastisvürstidele. Vene tuumikala kujunes põhja, kus oli kaks tähtsamat võimukeskust : Vladimir-Suzdalimaa vürstiriik ja Novgorod . Vürsti peamise sõjalise ja kohustusliku võimu tagaja oli družiina. Novgorod oli ammune slaavlaste ja varjaagide tugipunkt, seal tõusis esile jõukas ja mõjukas kaupmeeskond. Linna juhtis rahvakoosolek ehk veetše, kus domineerisid jõukad kaupmehed. Vürst valiti ainult sõjamehe valitsemiseks. Võiti minema ajada, oli nagu kaubanduslik vabariik.
Riigivõim kõrgkeskajal. Saksamaa
Kõrgkeskajal oli Euroopa areng kiire. Uuendused põllumajanduses. Rahvastiku kiire kasv. Linnade kui suurte käsitöö- ja kaubanduskeskuste teke ja kiire areng. Kujunes lõplikult välja feodaalkord . Mitmel pool tekkis tugev kuningavõim. Ristiusk ka Skandinaaviamaades. Ristisõjad islamiusuliste vastu.
Hiliskeskajal kiire areng pidurdus mõneks ajaks. Suur katkuepideemia , nn must surm. Rahamajanduse areng jätkus, feodaalkord hakkas järk-järgult murenema.
Rahvastiku hulk Lääne-Euroopas peaaegu kahekordistus, tõustes 13. saj lõpuks 40 miljonilt 70 miljonini. Rahvastiku kasvuga kaasnes linnade kui suurte käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimine ja kiire areng. Kõige linnastunumateks piirkondadeks kujunesid Põhja-Itaalia ja Madalmaad.
Linnade areng tegi lõpu naturaalmajandusele, kaubandus muutus oluliseks. Tähtsamad kaubateed ühendasid Euroopat islamiusuliste idamaadega, põhja pool oli tähtsam Läänemeri.
Kuningavõim hakkas tugevnema Ida-Frangi ehk Saksa Kuningriigis kui Otto I Suur allutas kõik Saksa feodaalid oma võimule. Ta lõi Püha Rooma ehk Saksa-Rooma Keisririigi ja lasi paavstil end keisriks kroonida.
11. saj: Riigi algusaegadel oli paavstivõim nõrk. Gregorius VII tugevdas paavstivõimu, investituuritüli keiser Heinrich IV-ga – mõlemad nõudsid endale õigust piiskoppe ametisse määrata. Keiser pidi poliitilistel kaalutlustel paavstilt andeks paluma.
Konfliktid kasvasid ja muutusid tihti sõdadeks. Eriti teravad vastuolud paavstiga olid Friedrich Barbarossal. Itaalia linnade liit saavutas tema üle võidu. Toimusid ristisõjad, Friedrich Barbarossa osales III ristisõjas. Toimus keisrivõimu nõrgenemine.
Kokkuvõttes olid paavstid edukamad. Paavstivõimu kõrgaeg jõudis kätte Innocentius III ajal.
1348-49 tabas Euroopat katkuepideemia nn must surm. Hukkus arvatavasti üle kolmandiku elanikkonnast.
13. saj keskpaigast alates puudus Saksa keisritel reaalne võim, riik oli killustatud. 1356. a kinnitas keiser Karl IV nn kuldbullaga suurfeodaalide õigused, tõendades nii riigi killustatust. Keisritiitel oli vaheldumisi erinevate aadlisuguvõsade käes, kes püüdsid oma pärusvaldusi laiendada.
Prantsusmaa. Inglismaa. Saja-aastane sõda.
Neis mõlemas riigis kujunes kõrgkeskajal hästi toimiv tsentraliseeritud monarhia .
Prantsusmaa
9 ja 10 saj oli feodaalselt killustatud. 987 läks kuningatroon Hugues Capet’le, ta rajas Kapetingide dünastia. Algselt piirdus nende võim omaenda domeeniga, targa ja ettevaatliku poliitikaga aga laiendasid järk-järgult oma alasid.
1302. a kutsus kuningas Philippe IV kokku generaalstaadid, sest tal oli maksude kehtestamiseks vaja alamate nõusolekut. Kuningas kutsus generaalstaate kokku ka edaspidi, kuid nende mõju riigiasjade otsustamisel jäi suhteliselt väikeseks.
1358 toimus Prantsusmaal talurahva ülestõus kuninga vastu.
Pärast Saja-aastast sõda ühendas kuningas Louis XI Prantsusmaa täielikult.
Inglismaa
Tugev kuningavõim sai alguse, kui Normandia hersog William I Vallutaja tungis Prantsusmaalt Inglismaale ja purustas Haistingsi lahingus 14. okt. Inglise kuninga väe, mille järel krooniti ta kuningaks. Ta kehtestas riigis feodaalkorra.
Kuninga ja tema vasallide vastuolude tõttu tekkis vajadus seisuste esinduse e parlamendi järele. 1215 . on John Maata sunnitud vastu võtma Suure Vabadustekirja ( Magna Charta Libertatum), millega kinnitas oma alamate õigused. 1265 kutsuti kokku esinduskogu, millest sai parlament . Kahekojaline .
1455-1485 toimus Rooside sõda kahe inglise aadlisuguvõsa vahel Inglise trooni pärast. Lõpuks sai troonile Henry VII Tudor .
Saja-aastane sõda
12. saj puhkes konflikt Inglismaa ja Prantsusmaa kuningate vahel, kuna Inglismaale kuulus rohkem Prantsuse maid, kui Prantsuse kuningale. Edward III avanes õigus nõuda endale Prantsusmaa troon . Prantsusmaa kõrgaadel sellega ei leppinud. 1337-1453 toimub Saja-aastane sõda. Toimus kahe suure lainena, mil inglased üritasid Prantsusmaad vallutada. Prantslaste olukorra päästis Jeanne d’Arc. Ta väitis, et Jumal on saatnud ta Prantsusmaad päästma, kuid lõpuks ta hukati tuleriidal. Prantsusmaa võitis sõja, inglased tõrjuti mandrilt välja.


Katoliku kirik kõrgkeskajal
Usutõe peamine allikas oli Piibel. Keskaegse ettekujutuse kohaselt on jumal taevas koos inglitega, kellest üks tõstis mässu ( lucifer ) ja saadeti põrgu peremeheks. Saatan kiusas juba Adamat ja Eevat, kui need õuna noppisid, siit sai alguse inimkonnal lasuv pärispatt. Seega saatis jumal Jeesus kristuse maailma kannatama ja inimeste patte lunastama. Jumal kui Isa, Jeesus kristus kui poeg ja neid ühendav Püha Vaim moodustasid kokku Püha Kolmainsuse. Jumala armust oli võimalik osa saada ka sakramentide ehk pühade toimingute abil, nendeks olid ristimine, usukinnitus, armulaud, pihtimine , viimne võidmine, kiriklik laulatus ja vaimulike ametisse pühitsemine. Sakramente võisid läbi viia ainult kiriklikult ametisse pühitsetud vaimulikud. Surmajärgses ilmas ootavad häid paradiis ja halbu põrgu, kus saatan ja deemonid piina valmistavad. Oodati ka viimset kohtupäeva, kus kõik surnud haudadest tõusevad, et oma tegudest elu ajal aru anda. Alates 12 sajandist uskusid nad ka et pärast surma ei lähe hinged kohe paradiisi või põrgusse vaid puhastustulle, kus nad peavad olema viimse kohtupäevani, et patud lunastada.
Tasapisi hakkasid tekkima pinged patriarhi ja keisri vahel. Tekkisid tülid rituaalides ja et millest lähtub Püha Kolmainsus, see viis skismani – kirikulõheni 1054 kui kirik jagunes katoliku kirikuks ja õigeusu kirikuks. Paavstivõim hakkas kõrgkeskajal tõusma, nad hakaksid taotlema kiriku sõltumatust ilmalikust võimust. Need nõuded sõnastas kõige paremini paavst Gregorius VII, kellega läks tülli Püha Rooma keiser heinrich IV, soovist ise piiskoppe valida, hiljem palus andestust. Paavst Innocentius III ajal viidi ka Gregoriuse põhimõtted ellu. Tema ajal saavutas paavstivõim kõrghetke. Paavsti õukond ehk kuuria kujunes suureks kirikuelu keskvalitsuseks, kirikukogud kutsuti kokku tähtsamate küsimuste vaidlustamiseks. Kirikud kogusid ka kümnist. Kloostrid olid ainsad vaimuelu keskused, Cluny kloostri asukad nõudsid kindlalt benedictuse reeglitest kinnipidamist ja asutati uusi ordusid - munkade nunnade ühendusi. Tsistertslaste ordu tekkis Prantsusmaal, seal olid kasutusel samuti Benedictuse reeglid, kuid karmimad kombed ning loobumine maisest varast, nad asutasid oma kloostreid asustamata kohtadesse , harisid maad ja ehitasid kloostreid. Kandsid valgeid rüüsid. Kloostritest said suured majanduskeskused.
Kerjusmungaordud tegutsesid aga linnades.
Frantsisklaste ordu rajas jõukas kaupmehe poeg Franciscus ja loobus pärandusest, nad on tuntud rohkem alandlikkuse ja lihtsa eluviisi tõttu, kandsid pruunikat või halli kuube . Pöörasid suuremat rõhku haridusele.
Dominiiklaste ordu rajas munk Dominicus, nende peamine ülesanne oli jutlustada õiget usku ja seepärast nimetati neid ka jutlustajavendadeks. Kandsid musta kuube. Panid rõhku haridusele, nende kloostrikoolis olid kõrgelt hinnatud. Tähtsad olid ka pühakud, sest neis nähti surelike kaitsjaid. Pühakutega seostatavad esemed – reliikviad, arvati kandvat jumalikku väge. Nende juurde tehti ka palverännakuid. Esines ka ketserlust, tuntuimad olid katarlased, kes arvasid et maailma on jumala ja saatana koostöö. Ketserluse vastu olid ka ristisõjad, tuntuim albilaste sõjad., ketserid said lüüa. Loodi ka spetsiaalne kohus – inkvisitsioon. Neile, kes ketserlusest loobusid, määrati tavaliselt karistuseks väiksed rahatrahvid , paastumine või palvetamine , kui ketserlust üles ei tunnistatud tuli see ülekuulamistega välja selgitada. Selleks võis kasutada ka piinamist. Karistuseks ketserlusele määrati kirikust väljaheitmine, varanduse konfiskeerimine, eluaegne vangistus või surmanuhtlus.
Ristisõjad
Paavstisvõimu tõusuga koos kasvas usuline vaimustus , taheti vabastada kristuse püha haud Jeruusalemmas moslemite käest. Sõja ajendiks saigi Bütsantsi üleskutse Rooma paavstile appiminek. 1096 kuulutas paavst Urbanus II kristuse haua vabastamiseks välja püha sõja ja vallandas nii esimese ristiretke. Lääne-euroopa rüütliväed vallutasid Jeruusalemma ning tapsid tuhandeid. Pärast esimest ristisõda rajati Palestiinasse Jeruusalemma kuningriik ja mõned väiksemad ristisõdijate riigid. Aastal 1187 vallutas egiptuse valitseja Saladin jeruusalemma tagasi ( moslemite jaoks) , hiljem võitlesid ( kolmas ristisõda) moslemite vastu Friedrich Barbarossa ja Richard Lõvisüda, kuid Jeruusalemma tagasi võtta. Eurooplased tegid veel 5 katset tagasi võita, kuid need tõid ainult kahju. Neljanda jooksul vallutati Konstantinoopol ja lõpuks ristisõjad hääbusid. Samas tõi see ka kasu, rüütlid said vallutusviha välja elada, see aitas lõpetada feodaalsõjad Lääne-Euroopas. Erinevad kultuurid segunesid, pideva ringlemise tõttu
Aadel
Raskerelvastatud rüütlid sõdisid peamiselt ratsa. Peamised piik ja mõõk. Tuli rõngassärk, oli ka kiiver , mida hiljem sai üles alla lasta, kilp muutus kolmnurkseks . Olid ka jalaväelased, relvastatud piikide ja kilpidega, teised vibude ja ambudega. Nende töö piirdus rüütliväe abistamisega. Rüütliväe taktika oli enamasti lihtne: rivistuti pikkadesse viirgudesse ja põrkasid lahinguväljal kokku, langenuid oli vähe, kuna tavaliselt võeti pantvangi, et lunaraha saada. Sõjakavalus puudus oli pigem mees mehe vastu võitlus, seega said ka ristisõdadel moslemitel lüüa, kes olid kiired ja osavad ratsas. Karl Suure riigi lagunemisel hakkasid feodaalid suuremat tähelepanu pöörama kaitstud elamutele, hakati ehitama linnuseid, need olid kiviehitised, mida põlvest põlve täiendati. Linnuse suurus olenes jõukusest, Väikerüütlid elasid tornlinnustes, kus üleval oli pere ja all sulased. Suurnike linnused moodustasid lausa kindluskomplekse. Need ehitati tavaliselt looduslikesse sobivatesse paikadesse, küngastele jne. Õpiti paremat piiramistehnikat, kasutati kiviheitemasinaid, müüripurustajaid ja piiramistorne, püüti ka müüride alt kaevata. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed, hinnati nende vaprust ja sõjakunsti. Neid said nad näidata ka jahiretkedel ja turniiridel ehk organiseeritud sõjamängud. Turniiridel oli palju pealtvaatajaid ja oli tähtis erinevate kogukondade kokkusaamisel. Eraldi ehitati ka tribüünid. Kirik suhtus taunivalt.
Abiellumisel tüdruku nõusolek ei lugenud, kaasa tuli anda ka varandust, mis oli kulukas .
Oli ka rüütlikirjandus: kangelaseepos, rüütliromaan ja armastusluule. Kangelaseeposed on enamasti autorita, tuntuim on Rolandi laul, Karl suure retkedest. Sakslaste Nibelungide laul on kättemaksulise sisuga. Rüütliromaani temaatika ammutati muistsetest pärimustest. Nende kangelane oli kuningas Artur – ideaalne kuningas. Keskaegne armastusluule väljendas rüütlikultuuris daamikultust.
Talupojad ja mõismajandus
Keskaegne ühiskond oli agraarühiskond, elati maal ja elati põllumajandusest. Talupojad sõltusid oma isandast ja olid sunnismaised, nad olid kohustatud isanda jaoks tööd tegema. Isandatel oli ka kohtuõigus – õigus karistada või isegi surmanuhtlust määrata. Talupojad elasid külades, taluperes oli peremees , perenaine , lapsed, raugaeas vanemad. Talud olid tehtud kivist puust või tellistest. Küla moodustas omaette kogukonna, mida esindasid taluperemehed. Põllud asusid külast eemal. Küla põldudest eemale jäid heina- ja karjamaad ning mets. Sealt said küttepuid ja toitu. Külast eemal olid metsamehed ja söepõletajad. Mägedes olid mägikarjused. Talupoegade maa kuulus enamasti isandale, siis pidid nad koormisi kandma, jagunesid kaheks: kohustus maksta renti ja teha teotööd isanda majapidamises ehk mõisas. Mõis oli sega naturaalmajanduslik suurmajand, kus peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad. Alates 12. sajandist muutus agraarühiskond rohkem linnalikuks. Siis arenes ka kaubandus ja orienteeruti rohkem ühele kindlale alale . Lisaks oli parem loonusrendi asemel raharent, siis oli vähem vaeva talupoegadelt saadud toodangute turustamisega. Sellega kaasnes talupoegade suurem liikumine, sest and pidid oma kauba ise maha müüma, sellega eristusid talupoegade erinevad klassi tasemes, mõned läksid linna elama, sest nad olid piisavalt jõukad, samas sai ka vabaks osta. Talu sai ka ära osta ja eraldi sõltumata peremehena edasi majandada. Talupoegi piinas ka nälg, mida põhjustas põllusaagi ikaldus , hinnatõus, epideemia. Suur osa talupoegadest olid kirjaoskamatud. Nende elust teame tänu vaimulikele ja feodaalidele, nende arvates olid nad räpased ja metsikud. Talupojad olid sügavalt usklikud, nende maailmavaates olid segunenud kristlus ja muistne paganlus . Teisalt levis ka ketserlus.
Linnad
Linnad olid käsitöö- ja kaubanduskeskused. Linnaelu kiire areng sai alguse Vahemere ääres. Linna asukoha puhul oli peamine et ta paikseks soodsas kauplemiskohas. Enamik linnu tekkis jõesuudme või silla juurde. Linna arenguks oli ka tähtsad talupoja, kes hoidsid linna majanduslikult üleval. Tähtsad kaubateede sõlmpunktid olid nt Lombardia ja Toscana. Sealsed linnad oli rahvaarvult võrreldes idamaade kunagistele linnadele alla. Suurimad linnad olid Pariis, Veneetsia ja Firenze , umbes sada tuhat inimest. ,mujal paartuhat. Linnad moodustasid ka omavalitsuslikud kogukonnad, selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid patriitsid -rikkad kaupmehed. Suurkaupmehed moodustasid ka omaette suurgildi . Gildid ja tsunftid toimisid alaühendustena. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed kodanikkonna.
Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele, kes soosisid linnade teket., sest nad lootsid suurelt rahvahulgalt raha riisuda. Tavaliselt kinnitas senjöör linnale linnaõiguse ehk seadustiku, mille alusel linna oma elu korraldas. Paljud linaõigused lubasid, et aasta linnas viibinud talupoeg saab isiklikult vabaks.
Osad linnad võtsid endale valitsejaiks kuningad, et saada vabaks suurfeodaalide alt. Pealinnadeks said nt Pariis ja London. Lombardia ja Toscana aga tahtsid vabaneda keisrivõimu alt, 14 sajandiks olid nad selle saavutanud ja olid peaaegu sõltumatud linnriigid. Šveitsis näiteks sõlmisid linnad oma õiguste kaitseks liidu kohalike mägilastega., liidust sai lõpuks Šveitsi riik. Flandria linnad tahtsid samuti vabadust, täielikku nad ei saanud, kuid langesid Saksa keisrite võimu alla ja said sealt ohtralt privileege. Küllalt suure sõltumatuse said ka Saksa kaubalinnad. Riia ja Tallinn tunnistasid küll ülemvõimu, aga said siiski siseasjade ja kaubanduse korraldamisel tegutseda iseseisvalt.
Euroopa kaugkaubanduses olid tähtsal kohal linnad Veneetsia ja Genua, sest and suhtlesid idamaadega ja edastasid luksukaupu. Flandria linnad muutusid aga tähtsamateks riidetootjateks. Toorainet – lina kui ka villa sai kohapealt , toodangut müüdi kogu euroopas aga ka araabias ja bütsantsis.
Põhja-euroopas kulgesid peamised kaubateed Põhjamerel ja Läänemerel. Kaubavahendajaks sai Hansa liit. Algul oli see saksa kaupmeeste ühendus, hiljem linnade liit. Tähtsaim keskus oli Lübeck. Kaubanduse areng suurendas nõudmist ka metallraha järele. Kujunesid ka pangad .
Linnades olid kindlustatud majad aadlike jaoks, vaestel olid majad puust või elasid üldse katusekambrites. Linnad oli piiratud müüridega. Kõik elanikud aga ei mahtunud müüride vahele ära, siis vaesemad pidid minema eeslinnadesse, kus polnud vaenlaste eest kaitset. Linnades oli ka toit mitmekesisem ning sanitaartingimused paremad, avalikud saunad . Linnas abielluti üsna hilja , seega iive oli negatiivne ja uued elanikud tulid enamasti maalt, samas oli ka läbisõitvaid kaupmehi, palverändureid ja kerjuseid. Abiellu hakati vabamalt suhtuma , valiti vastastikuse sümpaatia alusel, väljaarvatud aadlike perekonnad. Samal ajal levis linnades ka laialdaselt prostitutsioon. Linnas oli ka ülestõuse aadlike vahel ja lihtrahval vaesuse tõttu. Anti välja ka luksusmääruseid liige kulutamise korral, linnavõimude poolt. Linnaelu oli ka kirev pidustuse poolest. Üks tuntuim oli vastlakarneval, millele järgnes 40 päeva paastumist. Vastlate kavva kuulusid ka näitemängud, neist kuulsaim olid „ aadama mäng“. Linnakirjanduses domineerisid ilmalikud motiivid – vormilised lühilood ehk fabliood, mis pilasid erinevaid ühiskonnakihtide ning elukutse esindajaid. Kuulsaim teos on prantsuse „Rebaseromaan“.
Suured maadeavastused
Peamine põhjus oli leida uusi mereteid Indiasse ja Kagu-Aasiasse, mis olid ettekujutuste järgi rikkad maad. Maadeavastajateks said Hispaania ja Portugali elanikud. India poole tahtsid nad sõita seekord ida poole, nende arvutuste järgi oli maakera ümbermõõt väiksem, mistõttu maa tundus läbitav.
Esimene maadeavastuse etapp oli seotud Aafrika läänerannikuga. Portugali printsi henrique meresõitja eestvedamisel asuti teed idamaadesse otsima. Portugali meresõitja Bartolomeu Diaz oli esimene eurooplane, kes Aafrika lõunatipust edasi sõitis ja tee Indiani oli avatud. Meretee Indiasse avastas aga hoopis Portugali meresõitja vasco da gama. Tagasi tulles oli tal kaasas palju vürtse ja muud luksuskaupa. Siis prooviti Indiasse sõita ka lääne poolt, selle pakkus välja Itaalia meresõitja Christoph Kolumbus. 12. oktoobril jõudis ta Ameerika mandrile, mida tähistatakse siiani ameerika avastamise päevana. Ise nad arvasid, et jõudsid Indiasse. Esimesena ütles , et avastatud on uus manner , Itaalia geograaf Amerigo Vespucci. Tema järgi sai manner ka nime. Aastatel 1519-1522 sai teoks esimene ümbermaailmareis, mida juhtis Fernao de magalhaes, ta jõudis esimese eurooplasena india poole lääne suunas. 1770 avastas James cook austraalia.
Maadeavastused laiendasid silmaringi ja nüüd tundsid nad neli viiendikku maailma pindalast. Õpiti tundma ka seninägematuid loomi ja taimi, nt kartul . Negatiivse poole pealt, levisid haigused, nt süüfilis. Portugallased ja hispaanlased kasutasid ka oma esmaavastaja seisundit, et kehtestada kaubandusmonopoli, seega said nad peamiseks idamaade kaupade vedajateks. Aga nende ainuvõim maailmamerel ei püsinud kaua, nende konkurentsideks said Holland , Inglismaa ja Prantsusmaa. Kaubandusest saadud kasum oli erakordselt kõrge, islamimaades olev summa tavaliselt vähemalt kolmekordistus kui mitte rohkem. Suurkaupmehed hakkasid ka sekkuma tööndusesse, varustama linnu toorainega. Käsitöönduse seotus üleeuroopalise turuga suurenes ning see oli eelduseks varauusaja lõpul alanud industrialiseerimisele. Maadeavastuse tagajärjel muutus ka väärismetallide sissevedu Euroopasse. Toodi kulda ja hõbedat. Vähenes väljavedu. Vajadus oli ka teravilja sissevedu ida-euroopast, kuna rahvaarv kasvas kogu aeg ning Lääne-euroopas oli intensiivne põllumajanduse areng, idas aga ekstensiive, seal muudeti talupojad sunnismaisteks. Peamiseks rendivormiks sai teoorjus . Läänes olid selleks ajaks talupojad juba vabad. Idas korvas aga madala efektiivsuse odav tööjõud ning kallid turuhinnad.
Humanism ja renessanss
14 sajandil, seega juba hiliskeskajal kujunes Itaalias uus maailmavaade ja ellusuhtumine, mis tõi tähelepanu keskmesse Jumala asemel inimese ja otsis eeskujusid antiikajast. Sellest on tulnud ka nimi renessanss. Kuna inimene tuli maailmavaate keskmesse saab seda nimetada ka humanismiks.
Itaalia oli üks rikkamaid ja linnastunumaid piirkondi Euroopas. Rikkad linnakodanikud rajasid sinna uhkeid paleesid. Avalikud ehitised, nt kirikud jms olid rikkalikult kaunistatud maalide ja skulptuuridega. Tähtsaim renessansskultuuri keskus oli Firenze.
Uutes oludes hakati hindama inimväärtust ja ideaaliks sai inimene, kes on õnnelik ja saab oma elus hästi hakkama ja kellest on kasu ka teistele. See tõstis austust ka loominguliste isikute nt poeetide ja kunstnike vastu. Eeskuju võeti antiikkultuurist. Kunstnikud matkisid kreeka ja Rooma kunsti ning kujutasid ka alasti inimkeha, see viis anatoomia tundmaõppimisele. Nt lahkas renssansikunstnik Leonardo da Vinci laipu, et inimkeha täiuslikult kujutada. Kirjandusest oli hea kirjutaja Giovanni Boccaccio , kelle tuntuim teos oli Decameron , mis on kirjutatud katkujärgsetel aastatel. Lorenzo Valla oli humanistlik õpetlane, kes suhtus kriitiliselt muistsetesse autoriteetidesse. Kõige rohkem kuulsust tõi talle Contantiniuse kinkeüriku võltsimise paljastamine, tegelikult oli see Pippin Lühikese ajal. Niccolo macchiavelli oli poliitfilsoofiale alusepanija, tema arvates oli Itaalia ideaalriik, kus sai olla vaid piiramatu võimuga tark ja kindlameelne valitseja.
Uute ideede levikule aitas kaasa ka trükikunst. Johanna Gutenberg leiutas üksikutest kirjamärkidest lehekülje ladumise viisi. Need trükiraamatud olid odavad ja seega sai neid palju ja kiiresti ning levik oli suurem.
Erasmus Rotterdamist oli oma ajastu üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Ta oskas peale ladinakeele ka vanakreeka keelt. Ta tõlkis erinevaid raamatuid. Kõige mõjukam tema töödest oli Narruse kiitus, kus ta naeruvääristas lugupeetavaid ameteid ja inimtüüpe. Oma teostes oli ta ka üpris kriitiline kiriku ja vaimulike vastu. Inglise humanist Thomas more oli jurist ja sai ka parlamendi liikmeks. Tema tuntuim töö oli Utoopia , kus ta naeruvääristas varasemat ühiskonda ja rääkis ideaalriigist. Samas pooldas ta demokraatiat ja suhtus türanniasse kriitiliselt. Ta aga hukkuski valitseja tagakiusamise tõttu. Ka renessansikirjanduse suurkuju William Shakespeare ammutas oma näidendid antiikajaloost ja kujutas inimlikke kirgi.
Kriitiline suhtumine autoriteetidesse oli ka teaduses , lõpuks uskus enamik inimestest et maa on kerakujuline. Poola õpetlane Mikolaj kopernik pani aluse heliotsentrilisele maailmapildile, kus planeedid ja tähed tiirlevad ümber Päikese ja omakorda veel pöörlevad ümber oma telje. See aga oli vastuolus piibliga, seega avaldati need alles pärast tema surma. Veelgi kaugemale läks Giordano bruno, kes uskus Koperniku väited, aga lisas et meie süsteem pole ainus tähesüsteem, vaid see on üks paljudest, see oli jällegi vastuolus Piibli ja kirikuga ning ta põletati ketserina. Galileo Galilei avastas oma pikksilmaga Jupiteri kaaslased ning kinnitas juba varem olnud teooriad pöörlemise ja tiirlemise kohta.