Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus sotsioloogiasse

Sissejuhatus sotsioloogiasse (0)

Lääne-Viru Rakenduskõrgkool - Sotsioloogia - Sotsioloogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis on teooria Mis on empiiria?
Millised on sotsioloogi neli rolli Michael Burawoy järgi?
Mis on ja mida aitavad mõõta Talcott Parsonsi "mustrimuutujad"?
Kuidas tasustada teiste inimeste tegevust?
Kuidas hinnata teisi inimesi?
Kuidas inimeste toimimist analüüsida?
Millised on Anthony Giddensi strukturatsiooniteooria põhijooned?
Mis on anoomia Emile Durkheimi ja mis Robert Mertoni järgi?
Millised on neli erinevat deviantsuse seletusetüüpi?
Kuidas see kujuneb?
Milline on inimese "sotsiaalne mina" Erving Goffmani järgi?
Kuidas mõjutavad rühmad meie käitumist?
Milline on organisatsiooni ülesehituse baasmudel?
Milline on bürokraatia ideaaltüüp Max Weberi järgi?
Mis on "uus avalik haldus" NPM?
Millised on grupi arengu neli faasid Kurt Lewini järgi?
Millised on kolm autoriteedi tüüpi Max Weberi järgi?
Millised on Michel Foucault võimuteooria põhijooned?
Milline on nende kriteeriumide suhe?
Kus arvad olevat või kus oled tegelikult?
Millisena näeb ühiskonna kihistumist Pierre Bourdieu?
Millised on kolm viisi kuidas tõlgendada kultuuri?
Kui tema subkultuuriline identiteet?
Mis on haigus või puue?
Millist arutelu Habermas silmas peab?

I Küsimused

Mis on teooria? Mis on empiiria ? Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel?
Teaduse põhikomponendid:
Empiiria-uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine.
Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine.
Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud ).’

Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu empiiria ja normatiivsuse vahel? Millised võiks või peaks olema seega sotsioloogia ja poliitika vaheline suhe?
Sotsioloogia on (püüab olla) EMPIIRILINE teadus (kuidas on?), mitte NORMATIIVNE (kuidas peaks olema?). nt kui öelda, et Eestis levib multiresistantne tuberkuloos , ei järeldu sellest sotsioloogi kui teadlase jaoks seda, et tuleks midagi ette võtta. (Tema kui vastutustundega kodaniku jaoks aga selline järeldus on möödapääsmatu!)
Sotsioloogia on “väärtustevaba” selles mõttes, et seda võib kasutada väga mitmete erinevate eesmärkide saavutamiseks. Teadus ise ei sisalda kohustust ühe või teise väärtustesüsteemi heaks töötada (M. Weber ).
Samas too ei tähenda seda, et sotsioloogil endal ei või (ja pea) olema väärtusi (poliitilisi, usulisi, eetilisi tõekspidamisi). Sotsioloog kui kodanik, poliitik , filosoof . Kuna sotsioloogia siiski on empiiriline teadus, sotsioloog püüab aru saada sellest, mis tegelikult toimub. See võib olla talle meeltmööda või mitte, aga tema kohustus teadlasena on selgitada asjade tegelik seis.

Millised on sotsioloogi neli rolli Michael Burawoy järgi?
Akadeemiline public
Mitteakadeemiline publik
Instrumentaalne teadmine
Professionaalne (teooriad)
Rakenduslik (progmaatiline)
Reflektiivne teadmine
Kriitiline ( distsipliini arendus)
Avalik (Arutelu)
Ta eristab nelja tüüpi sotsioloogiat, mis üksteist täiendavad: professionaalne, kriitiline, avalik ja rakenduslik. Professionaalne sotsioloogia pakub väljatöötatud metoodika ja teooriad;rakenduslik sotsioloogia on pigem pragmaatiline ehk rõhutab praktilist külge ja eelkõige peab silmas kasumit; kriitiline sotsioloogia otsib distsipliini nõrku kohti ning avalik sotsioloogia kasvab välja dialoogist avalikkusega, kus tuuakse välja erinevad väärtused ja eesmärgid. Sellise jaotuse töötas Burawoy välja Ameerika Ühendriike silmas pidades, kuid ta leiab, et see sobib sama hästi globaalses kontekstis. Avalik ja poliitikasotsioloogia on suunatud avalikkusele, professionaalne ja kriitiline sotsioloogia tähendavad teadlaselt teadlasele suunatud kommunikatsiooni. Burawoy arvab, et avalik sotsioloogia ei ole professionaalse sotsioloogia populariseerimisel tekkinud kõrvalprodukt, vaid sellest eraldi seisev sotsioloogiline lähenemine, mis kasutab töömeetodina dialoogi uuritava sihtgrupi ja laiema avalikkusega.

Millised on sotsioloogia teadmistehuvid ja eesmärgid Max Weberi ja Emile Durkheimi järgi? Millised on nendest tulenevad metodoloogilised suunad?
Durkheim :Inimeste elu reguleerivad reeglid on püsivad (perekonnaelu, majandus) ja toimivad inimestes eraldiseisvana. Durkheim lootis, et kui töötada välja sotsioloogia distsipliin , siis selle abil kehtestatud reeglid võimaldavad ühiskonda uurida üksikisiku kaudu.
„Esimene ja kõige olulisem reegel on: vaadelge sotsiaalseid fakte kui esemeid”
=> fookuses kollektiiv mis suunab indiviidide käitumist- näeme, et toonitatud pisut erinevaid asju
Faktide abil saab rääkida tõenäosusest.
Weber: teadus ei saa anda mõistlikke nõuandeid ühiskondliku elu korraldamiseks,kuna sellega seotud väärtused on omavahel vastuolus . Sotsioloogia peaks olema väärtustevaba, pakkudes ainult vahendeid probleemide selgitamiseks ja lahendamiseks.
teadus on sotsioloogia niipalju kui me saame selgitada ideaaltüüpe ja kausaalseid suhteid. Ehk lihtsustamine . Ühiskond ei allu reeglitele nii nagu Comte seda arvas . “ajaloo ja sotsioloogia ülesandekson inimeste sotsiaalse tegevuse mõistev tõlgendamine“.üldine ühiskonnateadus , fookuses teadlikult tegutsev inimene.

Millised on strukturalistliku keeleteaduse ja sotsiaalteaduse seosed?
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Keelt saab jagada kaheks komponendiks: langue – abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole – individuaalsed kõneaktid (kõne).
Sellisena vastandub organimismianaloogiale – keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Ohverdamine (parole) -> sotsiaalne struktuur (langue)

Mis on ja mida aitavad mõõta Talcott Parsonsi “ mustrimuutujad ”?
Talcott Parsons ( 1902 -1979) lahkab dikotoomiat erinevateks aspektideks: "mustrimuutujad" (pattern variables), mis iseloomustavad erineva arengutasemega ühiskondi. Ühiskonna valitsevad normid pakuvad lahendusi inimeste igapäevaelu küsimustele, erinevates ühiskondades erineval moel:
1) vajaduste rahuldamine nüüd või tulevikus? kas süüa kohe või valmistada toitu? kas kohtuda sõpradega või käia tööl, et pärast parem elu? rahuldus otse tegevuse objektist või tegevusest, mis tulevikus tõotab veelgi suuremat rahuldust =>
affektiivsus affektiivne neutraalsus
2) kuidas tasustada teiste inimeste tegevust? kas tuttavaid, sugulasi , sõpru soodsamalt või kõiki võrdsete kriteeriumite alusel? =>
partikularism universalism
3) kuidas hinnata teisi inimesi? kas nende isikuomaduste või saavutuste najal ?
Pattern variables are five dichotomies, developed by Talcott Parsons (1902-1979), to draw out the contrasting values to which individuals orient themselves in social interaction.Kuidas inimeste toimimist analüüsida?

Afektiivne või afektiivselt neutraalne

Kollektiivne või individuaalne

Partikulaarne või universaalne

Üldine või spetsiifiline

Omadused või saavutused

Ekspressiivne või instrumentaalne

Kuidas analüüsib ühiskonda funktsionalistlikust vaatenurgast Talcott Parsons?
Talcott arvas, et inimese toimimisel on eesmärgid ning neid eesmärke pakub ühiskondlik struktuur. Tema arvates saab inimese väärtusi analüüsida mustrimuutujate abil (kollektiivne v individuaalne, üldine v spetsiifiline). Samas leiab ta ka, et igal süsteemil või allsüsteemil on vajadused, mis on vajalikud selle süsteemi toimimiseks. Ühiskonna ajaloo suund: inimesed ühiskonnas on vabad toimima , aga nende toimimise suuna määrab suurelt osalt ära teatavad allhoovused, muutuse reeglid ( Chomsky sõnad). Näiteks filosoofia, religioon , kunstisüsteem, tarbimiskäitumine (tähendusloovast vaatenurgast).
# Perekonna funktsionaalsus – mees perekonna esindaja töömaailmas, naine annab emotsionaalset tuge (50ndate Ameerika mudel).
- Funktsionalistlik kord toetub väärtuskonsensusele
- Parsons kasutas organismianaloogiat. Homöostaas e. dünaamiline tasakaal: süsteem tahab säilitada homöostaatilise muutuja lubatud piirides
* vrd. saun : kehatemperatuur = homöostaatiline muutuja; õhu temperatuur = häiremuutuja; higistamise määr = kontrollimuutuja (jahutab organismi!).
- süsteemi eesmärgiks on säilimine. Selleks vaja rahuldada funktsionaalsed vajadused.

Millised on Anthony Giddensi strukturatsiooniteooria põhijooned?
Eesmärk on mõista ajas ja ruumis korrastatud sotsiaalset tegevust. Inimtegevus on ennast taastootev. Struktuure ei “toodeta”, vaid neid taasesitatakse läbi selle, et luuakse iseennast .
põhijooned:
Selle kõige aluseks on refleksiivsus – teadlikkus – sotsiaalse elu kulgemise jälgitav omadus.
“Olla inimene tähendab olla eesmärgistatud agent, kellel on oma tegevuse jaoks põhjused ja kes on suuteline, kui temalt küsitakse, diskursiivselt arutlema nende põhjuste üle (ja ka valetama nende kohta).”
Tegevus – mitte tegevuste summa, vaid tähelepanu suunamine mingitele hetkedele meie tegevuse kontiiniumist.
Stratifikatsiooni mudel: refleksiivne monitoorimine, ratsionaliseerimine ja motivatsioon on omavahel lahutamatult seotud (embedded).
Tegevuse ratsionaliseerimine – millele viidatakse kui protsessi intentsionaalsusele – on pidev. Näiteks suhtlussituatsioonis hinnatakse suhtluse konteksti. Tegevuse ratsionaliseerimine on peamine kompetents , mille järgi inimesi hinnatakse. Põhjused ei ole siiski “normatiivne pühendumus” – me võime tegutseda ja ütelda, et me tegutseme hoopis erinevatel põhjustel.
Enamus teadmisest on “praktilise loomuga”, st see ei ole kättesaadav toimijate mõistusele vaid on mõeldud ainult selleks, et saaks “eluga edasi minna.” Diskursiivne teadmine ja praktiline teadmine on paindliku piiriga.
Nende vahel ei ole sellist selget piiri nagu alateadliku ja diskursiivse teadmise vahel.

Mis on anoomia Emile Durkheimi ja mis Robert Mertoni järgi?
Anoomia on sotsioloogia mõiste, mida tõlgendatakse erinevalt, kuid mis üldiselt tähendab normide puudumist. Anoomia on seega iseloomulik ühiskonna arengu murranguperioodidele, kus kiiresti muutuv ühiskond kaotab regulatiivse võimu oma liikmete üle.
Émile Durkheimi järgi on anoomia "normituse" seisund ühiskonnas: väheneb toimimisega seotud normide järgimine , kaovad üldtunnustatud normid.
Robert Mertoni järgi on anoomia normide konflikt – olukord, milles ühiskonna poolt väärtustatavad eesmärgid pole saavutatavad üldtunnustatud vahenditega.

Millised on neli erinevat deviantsuse seletusetüüpi? Tooge palun igaühe juurde näide!
definitsiooni tüüp
absoluutne (teatud tegevused on iseenesest deviantsed)
relatiivne ( deviantsus on sotsiaalselt defineeritud)
seletuse tüüp
bioloogiline ja psühholoogiline , positivistlik
sotsiaalne, positivistlik
interaktsionistlik
strukturaalne
- Biol & psühh. seletused : varem: meditsiinis, kriminoloogias otsiti deviantsuse põhjusi isiku omadustest (nt. itaallane Cesare Lombroso 19. saj: mõõtis kurjategijate pealuid. Hiljem: otsitakse mis läks inimese sotsialiseerumisega viltu
- sotsiaalsed seletused: deviantsuse uuringud 1930:test aga eriti 50 ja 60. aastatel. Merton : vastuolu eesmärke ning nende saavutamise vahendeid puudutavate väärtuste ja normide vahel. Anoomia mõiste
- interaktsionism : deviantsus areneb tembeldamise kaudu. Howard S. Becker 1963: Outsiders: Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarne d. : alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet , ja lõpuks ta võtabki selle omaks
* seostub mõistega “stigmatiseerimine” : inimesele surutakse peale “rikutud” identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna.
- strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt. C Wright Mills . Deviantsus on võimuinstitutsioonide tegevuse aspekt ja mõistetav nende analüüsi kaudu. Enamus (või võimu juures olev vähemus) omistab deviantsuse ilma võimuta vähemustele

Milline on inimese “sotsiaalne mina” George Herbert Meadi järgi? Kuidas see kujuneb?
Tema arvates vastandub sotsiaalne mina ( ing. k. Me) personaalsele minale(I). Mead pidas minateadvuse tekkimise aluseks suhtlemises kujunenud sümboleid. Pidas inimeste tegevust sotsiaalseks käitumiseks, mis põhineb kommunikatsioonil: inimesed reageerivad mitte ainult vastaspoole käitumisele, vaid ka teiste inimeste kavatsustele. Sotsiaalne tegevus on indiviidi teadlik sotsiaalne valik. Meadi teoorias asetab inimene end teise asemele, võtab üle teise rolli.
Sotsiaalsed ja individuaalsed teooriad: kas meie “ise” oleme enne kogemust või on kõigepealt “kogemus” ja selle põhjal kujuneb meie “ise”
Me kujuneme alati mingisugustes suhetes. Mitte Durkheimi sotsiaalsed faktid vaid suhtlus. Me suhtleme teineteisega mingite sümbolite abil.
# Põhineb pragmatismil ja biheivorismil. Pragmatistidelt, et „reaalsus” ei eksisteeri „seal väljas”, vaid seda luuakse sedavõrd kui me sotsiaalselt toimime. Inimiesed toimivad vastavalt sellele, mis on neile kasulikuks osutunud. Biheivoristidelt, et me saame uurida ainult seda maailma, mis on vaadeldav.
Meadi hinnagul on seega uurimisüksus „akt”. Põhineb keelel. Erinevalt biheovoristidest arvas Mead, et inimesed saavad oma reaktsioone suunata. St me reageerime mõistuspäraselt arusaadavatele märkidele.
Žest  sümbol. Me teame, mida me tahame öelda, aga ennekõike tänu sellele, et me tahame, et teine inimene reageeriks mingil moel. Žest/sümbol on suunatud teise (tõenäosele) reaktsioonile. Näeme asju tema silmade läbi.

„Üldistatud teised” (generalized others ) on internaliseeritud vaatepilt teistest

Jaotas inimese olemuse kaheks: „I” ( personaalne mina) & „Me” (sotsiaalne mina). Mitte metafüüsiline vaid funktsionaalne jaotus. (Võrdlus Freudi ego ja tsensor -iga piiratud).
Siit üks põhiprintsiip sotsioloogias: millisena inimesed ennast ise näevad, sõltub suurel määral sellest, millisena teised neid näevad (vrd teisene deviantsus).

Milline on inimese “sotsiaalne mina” Erving Goffmani järgi?
„Me üritame kontrollida muljet, mis me endast jätame“
Linnalik vaatenurk: rollide paljusus . Vähem differentseeritud ühiskonnas, kus kõik tunnevad üksteist, on inimene isklikult palju rohkem seotud oma rolliga. Maskide vahetamine ei ole samal moel võimalik.
Mulje kontroll: inimesed püüavad kontrollida oma väljendeid/muljeid ( impression ) mida nad jätavad teistele.
# Nt. 8-aastane laps ütleb, et ta ei ole huvitatud 5- aastaste laste telesaadetest, aga vaatab meid salaja . Või teine näide: Inglise kuninganna Victoria jäi vahest oma tõllas tukkuma, äratati enne rahvamassi juurde jõudmist. Kui ta sõitis lossipargis, oli antud korraldus, et keegi ei tohi teda vaadata.
Teatrimetafoorid: lava & lavatagune, „maskide” kasutamine igapäevases interaktsioonis (varajane Goffman). Keegi ei taha paljastada mängu, kõik on nõus. Kätteõpitud „käsikiri”. Valvurid (gatekeepers). Tõlgendamine/raamistamine ( frame ).
Rollide, muljete kontrolli jm olulisus eriti suur kaubanduslikes situatsioonides , nt uuringud stjuuardessidest (Hochschild 1983), Disney poest (Kraft 1994).
Inimese seotus oma rolliga võib olla erinev.
Nt teenindajad

Kuidas mõjutavad rühmad meie käitumist? Palun kirjeldage vähemalt kahte näidet kasutades kahte järgnevast kolmest mõistest: “peegelpildimina”, “ referentgrupp ”, “kaheastmeline kommunikatsioon”.

Charles Horton Cooley (1864-1929) - Peegel -mina ( looking -glass self)

Me kujutleme, kuidas me teistele paistame

Me kujutleme ja reageerime sellele, kuidas me arvame, et teised meid hindavad

Me kujundame oma isiksuse sellest hinnangust lähtuvalt
NT PAKSUD- psühholoogilised näitajad ei erine kõhnade omast, kuid kõrgema hariduse ja parema elujärjega paksude inimeste seas rohkem depressiooni, ärevust jne. Teooria: paks on halb olla kui ühiskonnas vaadatakse selle peale viltu.

Referenstgrupp ( reference group) on grupp kellega ennast võrreldakse. Ei pruugi olla ise grupi liige.
Normatiivne funktsioon: grupi arvamused, hoiakud, omadused kiidetakse heaks või laidetakse maha. (Nt. töölised või noored, kes kiidavad heaks neoliberalistliku poliitika, kuna peavad ettevõtlikkust ja edukust normiks)
Komparatiivne funktsioon: inimene võrdleb ennast grupiga (Nt. edukas tudeng, kes jääb stipendiumist ilma võib võrrelda ennast kas kõikide tudengitega või ainult teiste edukate tudengitega)
NT LOODUSSÄÄSTLIK KÄITUMINE. Teised käituvad loodussäästlikult, siis mina tahan ka/ei taha. Üldiselt inimesed üritavad säilitada erinevust “out” grupist ja distantseerida end käitumisest ja suhtumisest mis seal valitsevad. Näiteks: mehed hindavad toodet “ perenaise steik” madalamalt kui “peakoka steik” – seostab naiseks olemisega.

Elihu Katz & Paul F. Lazarsfeld (1955) „Personal Influence ”. Kaheastmelise kommunikatsiooni hüpotees . Uuriti USA presidendivalimisi a. 1940. Raadiol ja ajakirjandusel oli vähe mõju. Kõige suurem mõju oli teistel inimestel, ja just sama rühma liikmetel. Massikommunikatsiooni sisu vahendub inimestele väikerühmade ( primaar /referentrühmade) kaudu.
# Seisukohajuhid/vahendajad/arvamusliidrid jälgivad massikommunikatsiooni teistest rohkem. Nad on tavaliselt nendega samal tasemel, keda nad mõjutavad (st mitte tingimata kõrgema positsiooniga). Erinevad inimesed erinevates elusfäärides (mood, poliitika, kino , tarbimine, muu käitumine).
Grupi integratsioon on indiviidide gruppi vastu tuntud atraktsiooni summa. Mõõdetakse küsimusega: Kas tahate olla gruppis edasi või lahkuda sellest? Oluline nt. tööjõu voolavuse ennustamiseks.

Milline on organisatsiooni ülesehituse baasmudel?
Organisatsioon on :

rühm, mis on eesmärgipäraselt organiseeritud.
kollektiivse tegevuse struktuur, mis tekkib pideva kollektiivse tegevuse kordamisel ühiste eesmärkide saavutamiseks.

Organisatsiooni baasmudel:
Eesmärgid (alguses hägused, aja jooksul kinnistuvad) --> Koostöö korraldus (reeglid, kes missugust tasu koostöö eest saab, mis juhtub, kui eesmärki ei saavutata) --> Kontroll (kas ikka saavutame need eesmärgid?) --> tagasi Eesmärkide juures (kas meil on ikka head eesmärgid?

Milline on bürokraatia ideaaltüüp Max Weberi järgi? Miks sageli tegelikkus ei vasta sellele mudelile? Palun tooge näiteid ja seletage neid, kasutades mõisteid nagu “ konformism ”, in-grupp, “ oligarhia raudne seadus” jt.
Näide. Konformism on õige tõhusam töötamis viis inimestegrupile, sest sellega tagab väärtustatud eesmärgid ning samuti ka tunnustatuse. In.-grupp, kes sellega tegeleb leiab et bürokraatia on tõhusaim vorm ning selleks, et gruppi sisse saada peab ennast tõestama- tõestamine oma korda tagab selle et kõik hilisem saaks hiljem tasutud .
Bürokraatia kui ratsionaalseim ja tõhusaim organisatsiooni vorm. Weberi ise kasutas bürokraatia mõistet ideaaltüübina. Ta ei väitnud, et ta tegelikes org-des alati nii töötab.
Bürokraatia elemendid Weberi järgi:

Kirjalikud dokumendid otsuste aluseks ning nende tulemuseks.
Spetsialiseerumine. Tööjaotus selge ja formaalne
Käsutamisõigus. Hierarhiline struktuur, selged alluvussuhted ja vastutusalad. Kaebamisõigus oma ülemusele. Sundimisvahendid. Formaalne reeglistik, mis on organisatsiooni tegevuse aluseks
Isikupäratus. Organisatsiooni liikmete ja klientide suhted on isikutest sõltumatud. Kaadri täiendamine oskuste ja ametialaste teadmiste alusel
Ametnikud on täiskohaga tööl ja saavad palka. Isiklike ja avalike tulude lahus hoidmine, isiklik elu ja tööalane elu eraldatud. Ka füüsiline paiknevus ja tegevused. Töövahendid on organisatsiooni ja mitte töötaja omad.
Karjääriredeli olemasolu, ametnike madal voolavus , kõrgendused tööstaaži ning teenete alusel, palk ametikohast sõltuv

Varjuküljed :
• Uurimus maksuametis
• Mitteformaalse suhtluse olulisus
• Reeglite eelistamine probleemide lahendamisele
• Spetsialiseerumise tagajärjel vastutusala kitsus
• Kollegiaalsus ja organisatsiooni huvide eelistamine
• Otsuste impersonaalsus või informeeritus
Organisatsioonid aegamööda tihti jäigastuvad ja muutuvad hierarhilisemateks.
Robert Michels (1911) „Oligarhia raudne seadus” (Tsitaat: ”Kes ütleb organisatsioon , ütleb oligarhia”). Uuris Saksamaa ametühinguliikumist, nägi et ametiühingud pidid selleks et olla võimelised läbirääkimisi pidama riigi ja tööandjatega, endale saama juhtkonna, kes oli piisavalt haritud ja piisavalt tugevate volitustega et olla n-ö. võrdseks läbirääkimispartneriks. Nende jaoks muutub privileegide hoidmine olulisemaks, mis eemaldas neid realiikmetest. Väike eliidigrupp konsolideerub. Kasutatakse ära „masside apaatsus ”. Ülidiselt organisatsioon muutub konservatiivsemaks.
# Nietzsche: „Kes piisavalt kaua võitleb draakonitega, hakab ükskord ka ise nende moodi välja nägema.”

Mis on “uus avalik haldus” (NPM)? Miks selle rakendamine ei too alati soovitud tulemusi?

Alates ’80 uus mudel: new public management (NPM). Tahetakse avaliku sektori (riik, KOV) juhtimisel matkida turumehhanisme – palk sõltuvusse tulemuslikkusest, tegevuste delegeerimine äriühingutele, konkurentsi tekitamine jne.

Tarbija, teenuse ja kliendikeskne diskursus
Erastamine ja deregulatsioon
Võistlusele ja tulemustele orienteeritud
Rõhk finantskontrollil: “audiitorite ühiskond”
Organisatsiooniteoreetiline lähenemine: managerid

Kriitika

eelarve tuleb teha pika aja peale ette  ikkagi planeerimine
väärtused on konfliktis avaliku halduse väärtustega: stabiilsus, võrdsed teenused, sotsiaalne vastutustunne
paljusid tulemusi ei saa mõõta, nt stabiilsus, rahu
tavaliselt lihtsalt kulude vähendamine, mitte efektiivsus
rahva esindatus ei ole oluline
 seega legitiimsus avalikkuse silmis suhteliselt nõrk

Kuidas seletavad kolm juhtimiseteooria koolkonda juhi omadusi ja käitumist?
Erinevad juhiteooriaid (Bryman 1996). Need kõik teooriad panevad rõhuasetuse erinevatele asjadele:
Juhi iseloom (The Trait Approach aka isiksuseomaduste teooria) Nii füüsilised omadused: pikkus, välimus, kehaehitus kui mittefüüsilised omadused: intelligentsus , ladus kõne, isiksuseomadused nagu loogiline mõtlemine, enesekontroll. See Idhenemine eeldab, et juhtd pigem sünnivad kui kujunevad.
juhtimisstiil (The Style Approach aka biheivioristlik teooria) Suurem tähelepanu käitumisel. Eristatud on kaht võimalikku juhtimisstiili : Kaalutlev - on alluvatega sõbralik, avatud nende ettepankutele. Algatuslik - range, kuid määratleb selgelt ja üheselt, mida ia kuidas alluvad tegema pea
Sattumuslikkus/Võimalikkus (The Contingency Approach aka situatsiooniteooria ) "Kõik-sõltub-kontekstist" lähenemine. Fiedleri (1967) mudel "kõige vähem eelistatud kaastöötaja" ( least preferred coworker). On hulk omadussõnapaare (18-25), iga paari otste vahel on kahe)csapunktine skaala. Töötajal palutakse mõelda inimese peale, kellega tal on olnud kõige ebameeldivam olnud koos töötada (hetkel või varem) ja seejärel kirjeldada seda inimest nende omadussõnapaaride abil (a la meeldiv-ebameeldiv, sõbralik- vaenulik , kaasav-tõrjuv). Postiivne pool annab niisiis max 8 punkti ja negatiivne 1 punkt. Mida kõrgemad punktid, seda paremad liidrid nad on (sest saavad inimestega hästi läbi ja on nende suhtes mõistvad). Need, kes saavad madalaid punkte, sobivad pigem konkreetsete ülesannete täitmiseks, tahavad omaette nokitseda

Millised on grupi arengu neli faasid Kurt Lewini järgi?
Kurt Lewin (1890 – 1947) kirjeldas rühmade erinevaid faase, kus inimestest moodustub koos töötav grupp. Kolm mõõdet: produktiivsus, rahulolu, juhitavus. Mida see ütleb meile grupi produktiivsuse ja juhitavuse kohta?
Neli faasi:
1. sõltuvusfaas - inimesed tulevad kokku – produktiivsus madal, rahulolu kõrge, juhitavus suhteliselt kõrge (kõik ootavad , et inimene, kes nad kokku kutsus, juhiks protsessi).
2. konfliktifaas – arutatakse, mida tehakse, kes on juht – produktiivsus madal, rahulolu madal, juhitavus enam-vähem (annab võimaluse juhi üles kerkimiseks grupist – grupp vajab tugevat juhti).
3. tööfaas – ollakse jõutud mingi lahenduseni – produktiivsus kõrge, rahulolu kõrge, juhitavus kõrge.
4. koostööfaas – grupis on tekkinud solidaarsus , kõik saavad aru, mis nad teevad ja miks, teavad, kellega suhtlema peavad. Produktiivsus ja rahulolu eriti kõrge (jagavad norme ja väärtusi), juhitavus läheb suhteliselt kehvaks – kui asjad töötavad, pole vaja juhti, kes sinna „oma nina topiks“.

Millised on kolm autoriteedi tüüpi Max Weberi järgi? Mis on nende tugevused ja nõrkused?
Max Weberi autoriteeditüübid: (küsis: „miks me allume uuele korrale?“, „mille abil valitsevad valitsejad ?“) Autoriteeditüübid moodustavad omaette süsteemid, mis pole juhuslik. Peame vastame küsimustele: mis on selle autoriteedi allikas; millist kuuletumist see autoriteet toodab; milline on administratsioon ; mille abil valitsetakse (vahendid).

Seaduslik- ratsionaalne ( legal -rational): Aluseks on seadused. Ainuke juhtimistüüp, kus autoriteet ise allub seadustele . Toodab usku seaduste õigsusesse, legitiimsusesse. Valitseb bürokraatiku administratsiooni abil – inimesed valitud kompetentsi järgi. Vahenditeks on seadused (annab välja määrusi, seadusi). Et seadused kehtiksid, peab olema põhiseadus . Esimene grupp millegi loomisel: asutav kogu, põhiseaduse kogu. Probleem: inertsus on sisse kirjutatud, jäik.
Traditsiooniline: Allikaks traditsioonid – ametikoha püsivus (me usume, et see süsteem toimib). Toodab lojaalsust positsioonile. Küsimus staatuses , prestiižis, mitte kompetentsuses. Isiku ja positsiooni vahel pole vahet. Administratsiooniks on tavaliselt perekond või kasusaajad (vasallid). Probleem: seadused kehtivad teatud piirist allapoole.
Karismaatiline : Põhineb karismaatilistel omadustel – see inimene suudab teha midagi, mida teised ei suuda. Järgitakse kahel põhjusel : usk võimetesse, usk kohustustesse. Kuuletumisviisil tavaliselt ebapragmaatiline. Valitseb jüngrite abil, isikliku soosiku alusel. Ainult tema suudab uuendada organisatsiooni. Probleemid: usku ei saa tõestada; rutiniseerumine.

Ainult traditsiooni najal ei suuda olla korralik juht. Kompetents võib-olla koosneb osaliselt ka isiklikest omadustest (mitte-formaalsetest). Karismaatiline juht peab ka tegelema konkreetse juhtimisega ehk kõigi kolme juhitüübi kombinatsioon.

Võrrelge omavahel kolme võimuteooriate koolkonda (marxistlik, weberiaanlik või pluralistlik ).

WEBERIAANLIK SUUND

Weber: võim on tõenäosus, et isik suudab sotsiaalses interaktsioonis teostada eesmärke vastupanule vaatamata; võim km inimese suutlikkus sundida peale oma tahet.
Lähedased mõisted: domineerimine (tõenäosus, et grupp inimesi täidab käsku) ja distsipliin (suur hulk inimesi täidab käsku koheselt ja automaatselt kuuletudes)

Võimu teostajaks on indiviid ning võimu teostamine seostub valikute, tegevuse, kavatsustega.
Võimu teostatakse teiste üle (konflikti ja vastupanu võimalus). Tuleb uurida, kuidas see täpselt käib.
Põhineb eeldusel , et võimu omava ja mitteomava (grupi või indiviich) huvid on erinevad, teineteisega vastuolus'
Võim on negatiivne: teiste tegevuse piiramine, sunduse kasutamine. Meenutame eelmist loengut: kui võimu kasutamine on alluvate poolt heaks kiidetud , räägime juba autoriteedist.

MARXISTLIK SUUND
Kui Weberi jaoks on võim seotud eelkõige indiviidide või isikute tahtega, siis Marxi jaoks oli see eelkõige ühiskonnastruktuuri omadus ning individuaalsest tahtest sõltumatu. Võim - klassistruktuuri tagajärg, ühe klassi võimalus oma huvide teostamiseks teiste klasside huvide vastu ja nende arvelt ( Nicolas Poulantzas, 1978). Seega, kui räägime võimust nagu klassikalised marxistid, sits võtame üldjoontes omaks järgnevad eeldused:

Võim on majanduslikest ja klassisuhetest lahutamatu
Võim sisaldab sundust või võimalust sunduseks (politsei, sõjavagi jne)
Kui on konflikt, siis see on klasside, mitte indiviidide vahel. Marxi kuulus Inimeste teadvus ei nutiära nende olemist vaid vastupidi, nende ülüskondlik olemine määrab nende teadvuse.
Võimu uurimiseks tuleb alustada tdomissuhete analiiiisist (mida see täpsemalt tähendab, räägime järgmistes loengutes, kultuuri ja töö all)

Ka poliitiliste institutsioonide iseloom on klassikalise marxismi kohaselt olla valitsev • klassi huvides, kasutada võinm valitseva klassi huvides. Marx ja marxism üks mõjukas marxist •N •
PLURALISTLIK SUUND
võim on jaotunud üle terve ühiskonna, ei ole ainult eliidi või valitseva klassi käes. Konflikt ja sundus ei ole vältimatud: võim on positiivne. Pluralistide definitsioon näiteks Talcott Parsonsilt: Võim on isiku võime oma ühiskondlikke eesmärke teostada. (Analoogiline rahaga : üldine võime). Võim, mõju (influence) ja autoriteet on seega pluralistide jaoks lähedased mõisted.
Robert Dahl .
1) võimu kasutab indiviid (taas intentsionaalsus)
2) võim on positiivne, mitte lihtsalt teisi piirav , vaid midagi uut võimaldav
2) võim on kõigi käes (siiski erineval määral)
3) poliitiline süsteem on avatud ja pluralistlik, kõik saavad mingil määral osaleda
Võimustavad ressursid : raha, kontroll töö üle, kontroll info üle, status, teadmised, populaarsus, karisma , seadused, etnilusus jne.

Weberiaanlik, marxistlik ja pluralistlik võimukäsitlus kui võimu “terminaalsed” väljendused. Oluline on mikrovõim.
Võim saab pidevalt ilmsiks konkreetsetes olukordades , selle uurimiseks ei pea uurima nö “võimuinstitutsioone”

Millised on Michel Foucault võimuteooria põhijooned? Kuidas on selline võim kujunenud?
Foucault võimukäsitlus on üsna omapärane. Töödel põhinev teooria. Faucaulti võimuteoorija põhijooned:

Vöim saab pidevalt ilmsiks konkreetsetes olukordades, selle uurimiseks ei pea uurima nö "võimuinstitutsioone"
Võim on anonüümne, pole subjekti
Inimene ise kontrollib ennast
Võimu aluseks on diskursuse poolt distsiplineeritud teadvus (see on ka üks võimalus saada üle eelpool käsitletud struktuuri ja subjekti vastuolust)
Võim on igal pool

Probleeme Foucault teooriaga: keeruline on rakendada. Osalt seetõttu, et võtab kasutusele väga palju uusi mõisteid, teisalt seetõtt-u, et on üisna radikaalne (raske kombineerida nn konservatiivsemate teooriatega).
Võimuteooria
Weber
Marx
Pluralistid
Foucault
Võimu alus
Sundus või autoriteet
(Majanduslik)
sundus
Mõju
Diskursus
Võimu kasutaja
Isik
Struktuur
Isik
Inimene ise
Võim on...
Poliitilise eliidi käes
Juhtiva klassi käes
Kõigi ühiskonna-liikmete käes
Inimesest sõltumatu

Võrrelge omavahel Talcott Parsonsi ja Karl Marxi lähenemisi kihistumisele.
Parsons ja funktsionalistid: klassijaotuse aluseks inimeste saavutused ja kompetents, mille järgi nad paigutuvad erinevatesse positsioonidesse ühiskondlikus tööjaotuses (meritokraatia)

ühiskondlikud positsioonid on ühiskonnas reastatud nende funktsionaalse tähtsuse järgi
et saada inimesi tähtsatele kohtadele, on vaja nendele anda head palka ja muid hüvesid (sest hüvesid on alati piiratud hulgal. Kui neid on kõigile, pole tegemist palga või tasuga vaid millegi normaalsega)
ühiskonnas valitseb üldine konsensus selles, millised positsioonid on tähtsamad ja millised vähemtähtsad
mitte igasugune positsioon, vaid vastastikkuselt oluline (ühiskond kui vastastikkus )

Vajalik on generatsioonisisene sotsiaalne mobiilsus
Kriitika: USA tegeliku sotsiaalse ebavõrdsuse legitimeerimine . Tsirkulaarsus (Mertoni uuringud). Kust teame millised positsioonid on funktsionaalselt teistest tähtsamad? (Probleem empiirilise tõestamisega)

Marx: objektiivsed tegurid on klassisüsteemi aluseks. Ei olene arvamustest või sellest, milline on inimeste endi arusaam oma ühiskondlikust positsioonist. Tootmisvahendite omamine on olulisim tegur.

Protoühiskonnas klassi polnud, ainult vanus
Lisakriteeriumid: kas kasutab võõrast tööjõudu? Kas teeb ise tööd? Osaliselt katuvad omavahel.
milline on nende kriteeriumide suhe? Marx ei kasuta alati ühesuguseid kriteeriume, teoreetilistes töödes on tal jaotus lihtsam, empiirilistes analüüsides toob ta sisse rohkem tegureid ja jaotusi
Oluline on tal revolutsiooni perspektiiv: oodata on ühiskonna polariseerumist kaheks põhiklassiks: kodanlus ja töölisklass . On n-ö vahepealseid klasse : talupojad, väikeettevõtjad, iseseisvad professionaalid ja töölised, aga nad on pärit ajast enne kapitalismi võidukäiku. Tehnoloogia ja majanduse arengu tulemusel tootmine kontsentreerub üha suurematesse üksustesse, väiketootmine läheb kahjumisse => vaheklassid kaovad ära
#vrd praegune Eesti: väikepoodide kadumine kaubanduskeskuste mõjul
Teravneb ebavõrdsus ja vastuolu kahe põhiklassi vahel. Selle tulemusel aga tekib ka revolutsiooniline teadvus: „ klassist iseneses” („an sich” väljaspoolt määratlev: inimesed, kellel on ühesugune suhe tootmisvahenditega) saab „klass iseenda jaoks” („für sich”: ühiseid huvisid teadvustav ja nende eest võitlev klass). Vatsu võitleb valitseva klassi ideoloogia, mis on ühiskonna ideoloogia e. väärteadus
# Siin oluline tähelepanek - kas klass on objektiivne või subjektiivne määratlus : kus arvad olevat või kus oled tegelikult? Edaspidi tegeleb Bourideu.
Kriitika: tootmisvahendite käsutamine ei ole ikka seotud omamisega. Ei saa võtta omandit ja selle järgi vaadata objektiivselt (ainult).
Marxi teooria jaoks uus: tehnostruktuur: professionaalid, manadžerid, institutsioonid, fondid .
L-Eur ja USA koemus ei toeta polariseerumisteesi. Kasvab nn. keskklass !
Vastus kriitikale: 1) töölisliikumise tegevuse tõttu Marxi ennustus kummutas iseennast; 2) kapitalism on globaalne, globaalne proletariaat asub “Lõunas” 3) Edasiarendusi Marxi teooriast:

Millisena näeb ühiskonna kihistumist Pierre Bourdieu ?
Pierre Bourdieu jaotab kihtidesse erineva kapitali liikide abil. Bourdieu analüüsides on ühiskonnas erinevad suhteliselt autonoomsed tegevusväljad (habitused), mis samas on klassivõtluse tegevusväljad. Võitluses oluline omada vajalikku kapitali.

Kapitali liigid: majanduslik (omand, tulud, ametipositsioon), kultuuriline ( haridus , kunstikapital, keel), sotsiaalne (sidemed, käitumisreeglite valdamine).
(Võimalik ette kujutada ka teisi kapitali liike, Bourdieu nimetad akadeemiline, poliitiline, sümboolne kapital )
Tegevusväli: sellele sissepääs on piiratud. Uustulnuk peab tõestama, et ta tunneb seal kehtivaid reegleid.
Uute huvides on reeglite muutmine nii, et nende suhteline positsioon paraneb, aga mitte nii palju, et terve tegevusväli minetab oma hierarhilise struktuuri. Positsioni õigustamine, hegemoonia
Näide: arhitektuuri stiili vahetumine historitsismist jugendiks (ja hiljem funktsionalismiks): vanade juhtfiguuride positsioon põhines eelmise stiili valdamisele, uute huvides oli selle kõigutamine => Uued žanrid, väljal valitseva hierarhia ümberstruktureerimine.
Et oma positsiooni parandada, tahavad inimesed maksimeerida seda kapitali liiki, mis kõnealusel tegevusväljal on kõige väärtuslikum => püütakse üht kapitali teiseks “ konverteerida ”.
# Majandusliku kapitali suunamine kultuurile : kunstikollektsioonid, sponsorlus , tarbimine.
# (mitte Bourdieu näide:) nõukogude ajal saavutatud „poliitilise” või „sotsiaalse kapitali” konverteerimine majanduslikuks kapitaliks nn. üleminekuperioodi alguses; selle pärastised konverteerimise katsed sotsiaalseks või kultuuriliseks kapitaliks prestiižsetel üritustel osalemise, portreede tellimise , tarbimise abil
Bourdieu räägib põhiliselt kolmest klassist: kõrgklass, kes ise kehtestab reeglid; keskklass, kes püüab neid jäljendada; alamklass , kes on rahul sellega mida talle pakutakse.
# vrd. keel: rahva murdekeel , ” kodanlik hüperkorrektsus”, intellektuaalide lohakas keel.

Millised on kolm viisi, kuidas tõlgendada kultuuri?
1) = inimeste poolt loodud vaimsete ja materjaalsete väärtuste koguhulk (antropoloogiline def. . uuritakse nt. “võõraid kultuure”)* nt. ehitised, tööriistad, relvad; koduloomad , rongid, telefonid ; laulud, raamatud jne.= “kõik mida inimesed teevad ja mida nad ei tee” (H. M. Enzensberger )
2) = inimühiskonna sümbolitega vahendatav, õpitud külg. Kitsam.
* nt. raamatud, kunstiteosed jne; aga ka religioon, seadused, oskused, väärtused, keel jne.
Siiski mitte veel eriti kitsas def. Sotsioloogias tavaline. Räägitakse ka “subkultuuridest/ allkultuuridest”, mis on iseloomulikud teatud sots. rühmadele ja sots. kontekstidele. NB: mitte halvustav! Suurt tähelepanu on küll pööratud deviantsetele subkultuuridele, ja dev. käitumist on tihti püütud seletada subkultuuri mõjudega, aga samamoodi võib rääkida nt. näitlejate, akad. institutsioonide, arvutispetsialistide subkultuuridest. St. alati, kui rühma kultuur mingil määral erineb enamuse omast)
3) = selline kunstilise eneseväljendamise viis, mis vastab valitsevale normatiivsele arusaamale „väärtuslikust” vaimsest loomingust. (normatiivne def.)
* Saksa romantil. filosoofia (19-20. saj.) vastandas Kultur Zivilisation. Viimane = tehniline progress, tõsine kultuur on sellest sõltumatu => Nt. Mozart on k, mobiiltelefon pole. Halamine: tsivilisatsioon areneb, kultuur mitte.
=> vastandub ka „massikultuurile”. Th. W. Adorno . massikultuuri, massiühiskonna kriitik ; Hanns Eisler: kapitalism on „die wahre Kunst zur Ware Kunst gemacht”
Massikultuur = kultuur, mis on kaup; kultuur, mida toodetakse tööstuslikult; kultuur, mida „ massid ” tarbivad „massiühiskonnas”; kultuur, mis on esteetiliselt vähemväärtuslik. Kõik need kriteeriumid üldiselt problemaatilised (näiteks ...), terminil tugev halvustav tähendus (parem nt. populaarkultuur

Valige kaks subkultuuriteooriate koolkonda ( Chicago , Birminghami või post-subkultuuriteooriad) ja võrrelge neid omavahel.
Post-subkulutuuriteoora:
1) Uus- hõimud . Klassipositsioon ei loe. Võime liikuda ühest subkultuurist teise. Miksimine puldis, tantsupeod .
2) Elustiilid. (vs eluviisid ). Tarbimine on identiteetide ja elustiilide alus. St ei ole super või sub jaotust, on lihtsalt üks tarbimisühiskond, mis võtab uusi ideid igalt poolt ja pakub neid tagasi
3) Skene. Vabad, laialiulatuvad väljad, mis seostavad nii tegijaid , kohti, norme kui muusikastiile. Mitte nii jäigad kui subkultuurid .
Nendest näidetest nähtub ka, et kriitikaks on mõnel puhul palju võimalusi:
Kas modernistlikud väärtused vabadus, võrdsus, vendlus on „materialistlikud”? Kas klassikuuluvus/suhe materiaalse tootmisega ja sellega kaasnevad võimalused/nende puudumine ei määra „lõppkokkuvõttes” inimese elu rohkem kui tema subkultuuriline identiteet?
Post-subkultuuriteooria lähenemised hakkasid üles kerkima 90ndatel. Üks esimesi uue subkultuuriteooria arendajaid on Steve Redhead. Tema rõhutus 90ndate subkultuuride puhul pastissi, mängulisust ja irooniat- st, erinevaid postmod. Võtteid. Redhead aga kasutas subkultuuri asemel eelkõige klubikultuuri mõistet.
Olulinne on näha, et subkuluutid ei ole kunagi reaalsed asjad. Stebe Redhead ütles : Subkultuurid on loodud teoreetikute poolt- see ei tähenda, et subkultuurid autentsed oldnu ei oeks, vaid otsutab pigem sellele, et tänu sellele, et keegi nendega isiklikult rääkima ei läinud ja nende igapäevases keskonnas aega ei veetnud, oli võimalik neid autentsete teoretiseerida.
Chikago subkultuur (subkultuur kui elu, kui reaktsioon keskkonnale. Võitlus ressursside pärast.) sai alguse 20. sajandi alguses aga post-subkultuuriteoreetilised lähenemisid hakkasid üles kerkima alles 20. Sajandi lõpust. Post-subkultuurilised lähenemise esindajad paljudes aspektides vastanduvad, nii Chicago kui Birninghami koolkonnale, kuid laenavad neilt ka mitmeid lähenemisi ja ideid.
Cicago Ülikoolis avati sotsioloogia osakond 1892 aastal. Selles ülikoolis hakati süsemaatiliselt uurima linnaelu sotsiaalseid dimensioone. Põhiteemadeks olid deviantsus ja kuritegevus . Enne Chicago kk tegevust seletati deviantsust ja kuritegevust üsna algelised ja psühholoogilised seletused. Chicago sotsioloogia osakonnast üleskerkinud sotsioloogilised teooriad valitsesid USA sotsioloogiat järgmised 40 aastat. Nendega koos saabus nii USA kui Euroopa sotsioloogiasse arusaam, et oluline on uurida first - ghand kogemusi ja inimeste igapäevaelu, mitte lihtsalt ‘’tugitoolisotsioloogiat’’teha. Zanr mida Chicago sotsioloogid kasutasid oli naturalisj, st. Keskendumine nii tavap ’rasele kui ebatüüpilisele, tehes osalusvaatlusi slummides kui ka ametlikku statistikat uurides.
Birmingham: (töölisklassi sümboliline võitlus a) oma olukorra vastu ja b) oma positsiooni hoidmise eest ümberkorraldatavas linnas. Modid ja rockerid. Deviantsus on miskit muud. Moraalne paanika.)
Birminghami kk subkultuuri kontseptsioon oli hoopis midagi muud kui see oli Chicagos . Kui Ameerika traditsioonis läheneti etnograafiliselt ning keskenduti deviantsusele, siis B-s olid esikohal sotsioloogilised kontseptsioonid nagu klass ja ideoloogia. Birminghami kk on oluline ka veel seetõttu, et sealt sai alguse interdistsiplinaarne uurimissuund Cultural Studies (E.k. Kultuuriuuringud). See interdistsiplinaarsus tähendas põhimõtteliselt meediauuringute, sotsioloogia, kultuuri- ja kirjandusteooria ja semiootika kombineerimist. Ühtlasi ei olnud uurijad siis enam mitte osalevad vaatlejad slummides, ööklubides ega mujal, vaid uurimismaterjalile läheneti pigem tekstuaalselt – Sissejuhatus sotsioloogiasse 2013 Rene Mäe 5 tegeleti märkide (semiootilise mõttes) lugemisega distantsilt ning oma käsi ‘räpaseks’ ei tehtud.
B kk jaoks tähendas subkultuur eelkõige töölisklassi subkultuuri. Võiks isegi öelda, et nende noorte hulgas, kes töölisklassi ei kuulunud, ei saanudki subkultuurist üldse rääkida [mis saab hiljem üheks oluliseks kriiitkaks]. Oluline on see, et B kk lahkas just II ms järgseid subkultuure, mitte kõiki noorsookultuure läbi aja ja ruumi. Seega, Briti subkultuurid esindasid töölisklassi noorte katsumusi end eristada nii enda vanemate (töölisklassi) kultuurist, mida iseloomustas töötus , alkoholism , tülitsemine ja samal ajal ka nö domineerivast keskklassist (politsei, õpetajad jne.). Vanematekultuurist nad aga põgeneda ei saanud, sest klass oli selleks liiga tugev piirang. Kolm jõudu, milles B kk lähenemise järgi subkultuurid üles kerkisid: (1) tööturu laiendamine/avanemine, (2) linnamaastike ümberstruktureerimine, et elanike kasvuga toime tulla (sh töölisrajoonide ümberehitamine) ja (3) uute meediatehnoloogiate ( televisioon , vinüülid) üleskerkimine, mis popkultuuri levitasid.
Küsimus ongi nüüd selles, kuidas see noor inimene hakkama saab kui temalt võetakse ära töölisklassi identiteet? CCCS arvates töölisklassi noorte segase olukorra lahendajaks just subkultuur. B kk teoreetilised eeldustest – neomarxism ja semiootika – lähtumine paigutaski töölisklassi noored klassivõitluses osalejateks, kuid mitte mingite töölismässude vaid silmapaistva stiili läbi. Ja just see rõhuasetus stiilil oli põhiline, mis eristas Ameerika ja Briti traditisooni subkultuuriuurimuses. Nii nagu semiootik, kes dekonstrueerib iseenesestmõistetavad tähendused, mida subkultuurilistele objektidele omistatakse, tegid seda ka B kk esindajad. See dekonstruktsioon oleks semiootikult nõudnud ka seda, kuidas neid teadmisi luuakse, levitatakse ja tarbitakse. Mida aga B kk uurijad kippusid leidma, ükskõik kuhu nad vaatasid, oli see, et subkultuurid haarasid endale tähendused, pöörasid need ümber, tehes seda peamiselt läbi riietuse , muusika jm vaba-aja kaupade tarbimise läbi.

Millised on kaks põhimõtteliselt erinevat vaadet sotsiaalsetele probleemidele?
Objektivistlik vaade: sotsiaalsed probleemid kui objektiivne termin. Nt definitsioon: „Termin SP viitab sotsiaalsetele tingimustele, protsessidele, ühiskonnakorralduse aspektidele või hoiakutele mida peetakse mittesoovitavateks, negatiivseteks, või mille kohta arvatakse et nad ähvardavad selliseid väärtusi või huve nagu sotsiaalne sidusus, seaduslik kord, moraal , sots. institutsioonide stabiilsus, jõukus või inimeste vabadus.“
Subjektivistlik vaade: sp-ga on paratamatult seotud väärtushinnangud. Selle aluseks on subjektivistlik vaade. sotsiaalseid probleeme ei saa käsitleda ainult kui objektiivset probleemi, kuna

sp tähistab seda, et olukord erineb sellest, milline ta oleks „heas“ või normaalses ühiskonnas. Aga kes otsustab, milline on hea või talumatu olukord? Nt tööpuuduse kohta leiavad mõned, et see saab probleemiks alles siis, kui ta on saavutanud teatud taseme, et kapitalismi kuulubki teatav pidev tööpuudus , mis võimaldab tööjõu suuremad mobiilsust ja hoiab ära palkade ja tootmiskulude liiga kiire tõusu. Nt autoliiklus saastab õhku ning ohustab inimeste elusid jne. aga keegi ei ütle et see on iseenesest sp.
Sp eeldab et kogu ühiskonna jaoks on mingi asi probleem. Aga kas ühiskond (normid, väärtused, huvid) on ühtne? Mis ühe rühma jaoks on sp ei ole seda teise jaoks. Nt. arstid: alkoholi suur tarbimine on probleem. Tootjad: alkohol ei ole probleem, seaduslik alkohol hoiab solgi turult ära ja see ainult on probleem.
Ka ajalooliselt on muutunud, mida peetakse probleemiks. Poliitilised kampaaniad (nt NL) aga ka inimeste suhtumine ja tavad on muutunud. 1760te Stockholmis oli keelatud müüa kohvi, kohvikud suleti jne. kohvikupidajad kes oma tegevusest loobusid said kompensatsiooniks õiguse müüa alkoholi.
Erinevad kultuurid kiidavad heaks või peavad probleemiks erinevaid asju. Alkohol vs uimastid, naise positsioon ühiskonnas
Vaieldav, milline probleem on just sotsiaalne.
Nt „AIDS on nende probleem kellel see on, vaadaku kuhu oma t...i topivad”. Küsimus ei ole seega selles, kui palju või vähe inimesi probleemi all kannatavad, vaid selles, kuhu ulatub riigi/avaliku võimu/ avalikkuse vastutus!
Kas need nähtused on tegelikult olemaski, mida sp-ks nimetatakse? Nt paljud sp-ks nimetatud nähtusekategooriad on defineerimise tulemus. Nt kuritegevus ei ole mingi ühtne tegevuse liik, vaid koosneb lihtsalt asjadest, mis on keelatud. Homoseksuaalsus oli enne registreeritud kui haigus või ka kuritegu . Üldse mis on haigus või puue? Või nt kui politsei teeb rohkem tööd või kui politseid rohkem usaldatakse, kasvab registreeritud kuritegude arv. Kui narkomaanide rehabilitsioon on korraldatud halvasti, väheneb narkomaaniaravile pöördujate ja seal viibijate arv.

Milline on sotsiaalse probleemi arenguloo mudel Spector ja Kitsuse järgi?
Loomulik areng e „natural history model“. Probleem areneb läbi selgete etappide , legitimatsiooni ja tegevusplaanide.
Spector ja Kitsuse (1977: 75-85) keskenduvad sotsiaalsete probleemide defineerimisel protsessile, mille käigus ühiskonna liikmed määratlevad ühiskonnas oletatava olukorra sotsiaalseks probleemiks. Spector ja Kitsuse defineerivad sotsiaalseid probleeme indiviidi või inimeste grupi aktiivse tegutsemisena, mis kinnitab tegutsejate kaebusi ja nõuab lugupidavat suhtumist oletatavasse olukorda. Väljend „oletatav olukord“ tähenduse puhul rõhutavad nad, et iga nõudmine või kaebus viitab olukorrale, mis väidetavalt eksisteerib, mitte mille eksisteerimist nad sotsioloogidena tõestada või tunnistada tahavad. Samuti jätavad nad kõrvale küsimuse, kas nõudmised on tõesed või valed, ja keskenduvad nõudmiste esitamise protsessile (Spector & Kitsuse 1977: 75-85).
Sotsiaalseid probleeme konstrueerivad ühiskonna liikmed seeläbi, et püüavad tähelepanu tõmmata situatsioonidele, oletatavatele olukordadele, mida peavad sobimatuteks, ja üritavad mobiliseerida institutsioone midagi ette võtma. Nõudmisi esitatakse interaktsiooni vormis: üks nõuab teiselt , et teine võtaks midagi ette oletatavas olukorras. Nõudjale on nõudmise esitamisel tähtis, et teda vähemalt kuulda võetaks, kui ta ka täit rahulolu ei saavuta. Kõik need, kes mingil moel selles protsessis osalevad, aitavad kaasa sotsiaalse 1 probleemi konstrueerimisele. Spector ja Kitsuse (1977: 85) seisukoht on, et sotsiaalsete probleemide lahendamise võimalused on - nagu olukorradki - oletatavad. Nii institutsionaalse korraldamise kui oletatavate alternatiivsete lahenduste prioriteetsus teeb sotsiaalsed probleemid võimalikuks ja tajutavaks, neid sotsiaalseteks probleemideks nimetamise ja vastava tegutsemise läbi. S. Cohen (1992:40) kinnitab, et nagu iga sotsiaalne nähtus, on sotsiaalne probleem määratletud ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga, ühelt poolt normide, standardite ja sellega, mida peetakse normaalseks, normile vastavaks käitumiseks, ja teiselt poolt ühiskonnas käesoleval ajaperioodil toimiva kontrollisüsteemiga. Ütlemine, et ühiskond ise loob oma sotsiaalsed probleemid, ei tähenda, et seda tehakse teadlikult, et ühiskonnas on mõned pahad inimesed, kes mittemillestki loovad sotsiaalseid probleeme. Ei tähenda sedagi, et reegleid ja karistusi kehtestatakse, selleks et inimesed neid rikuksid. Pigem tähendab, et nii reeglite, seaduste kehtestajad kui nende rikkujad osalevad oma tegutsemise läbi sotsiaalsete probleemide loomises.

Millised on kaks kodanikeühiskonna definitsiooni Ernest Gellneri järgi?
1994 “Conditions of Liberty ”. Alustab definitsiooniga (lk 5): "Kõige lihtsam, vahetult ja intuitiivselt ilmne definitsioon oleks [---] et k/ü on selline valitsusväliste institutsioonide kogu mis on piisavalt tugev pakkumaks vastukaalu riigile. Kuigi ta ei takista riiki täitmast oma ülesannet kodurahu säilitamisel ja erinevate huvide kokkusobitajana, saab ta siiski takistada riiki ülejäänud ühiskonda atomiseerimast ja selle üle domineerimast."
Märgib aga kohe, et selline def. on ebatäielik, sest on olemas teisi türannia allikaid kui ainult riik: "segmentaarsed kogukonnad" milles indiviid on kollektiivile täiesti allutatud. “Mitte ainult riik, vaid ka onupojad võivad represseerida.” K/ü defineerimiseks tuleb vaadelda vähemalt kahte temaga alternatiivset ühiskonnamudelit: segmentaarsed kogukonnad ja tsentraliseeritud, autoritaarne riik
Kaks viisi vaadelda: laiemalt ja kitsamalt.

Kuidas seostab Jürgen Habermas kodanikeühiskonda ja arutelu? Millist arutelu Habermas silmas peab?
Jürgen Habermas rõhutab seejuures: kui soovime olla kindlad, et ühiskondliku kokkuleppe mudel töötab, siis tuleb süstemaatiliselt kaitsta üksikisiku autonoomiat ja võrdõiguslikkust tema osalemisel ühiskonnas ning turu toimingutes (Habermas 1996, 44-45). Seega kuulub poliitilise otsustusprotsessi läbipaistvus ja inimeste teadlikkus oma õigustest ning võimalustest riigi ja turu suhetes selle arusaama juurde (vt ka Stirton, Lodge 2001). Kui selle normatiivse vaate raames nõustuda kolme järgneva väitega, peaks nõustuma ka järeldusega, et nii parlament , valitsus, ärieliit kui ka kodanikuühiskond vajavad ratsionaalsemaks toimimiseks pidevalt refleksiivset teavet (peeglit), mida saavad ühiskonna kohta süstemaatilisel viisil pakkuda sotsiaalteaduslikud uuringud. Kolm väidet:

Demokraatia kui rahva võim ja otsustamine ei piirdu valimistel osalemise õigusega.

Põhiseadus sätestab vabaduse, õigluse ja õiguse põhimõtte, kõik isikud peavad olema seaduse ees võrdsed ning avaliku võimu kandjad peavad tegema otsuseid seaduste alusel.

Parlamendis hääletatud seadused ja riigieelarve on avalike hüvede suurendamise, hoidmise või ümberjaotamise vahend, mille otsustamisele ja kasutamisele ligipääsemise võimalused ei jagune ühiskonnas objektiivsetel põhjustel ei võrdselt ega õiglaselt.
Jürgen Habermas "Kommunikatiivse tegutsemise teooria" (Theorie des kommunikativen Handelns) (ingl. k. 1984): kasutamiskõlbulikud teadmised tekkivad avatud, domineerimisest vaba kommunikatsiooni käigus. Kommunikatsioon toimub avalikkuses.
Jürgen Habermas uuris avalikkust – kuidas on see väga spetsiifiline ajalooline nähtus tekkinud? Kodanikeühiskond vajab avalikkust, mõnes mõttes ka vice versa. Avalikkus on see koht, kus toimub kommunikatiivne demokraatia – ideaalne demokraatia toimimise vorm on selline, kus saame kõik avalikult käia oma mõtted ja parim valitakse välja võimuvaba kommunikatsiooni käigus – domineerimisest vaba arutelu. Jagab ühiskonna kaheks: elavik (life world – lebensweld) ja süsteem. Esimeses saame vabalt otsustada, süsteemis on ette kirjutatud reeglid, kuidas asjad peavad toimuma. Elavik ja süsteem eksisteerivad kahes jaotuses – nii avalikus elus kui ka eraelus.
30. Mis on sotsiaalne kapital Robert Putnami ja mis Pierre Bourdieu järgi?

Robert D. Putnam - ühiskonna ressurss, mis väljendub ühiskonnaliikmete vahelise usalduse ja sotsiaalsete võrgustike kaudu ning mis on vajalik demokraatia ja kodanikeühiskonna arenemiseks ja toimimiseks
Sotsiaalset kapitali saab aga käsitleda ka instrumentaal-analüütilisel tasandil, nagu seda teeb näiteks Bourdieu (1986), kus lähtekohaks on indiviid ja tema võimalused, mis sõltuvad konkreetsest võrgustikust, millesse indiviid kuulub ja mille loomiseks ta on ise ühel või teisel moel kaasa aidanud. Kui makrotasandil saavad sotsiaalsest kapitalist osa kõik ühiskonna liikmed, siis indiviidi tasandil keskendub kasu antud indiviidile või kitsamale võrgustikule, millesse ta kuulub. Bourdieu näitab, kuidas indiviidi toimetulek ja edu on paljuski determineeritud just sellise sotsiaalse võrgustiku poolt. Ehk teisisõnu — õige päritolu ja sugulased, s.o sotsiaalne kapital, mis on kaasa saadud sünnimomendil, aga ka õiged sõbrad, tuttavad, ja miks mitte ka õige partei või kokteiliõhtud õiges seltskonnas, võivad olla inimese elutrajektoori kujunemisel üsnagi määravaks teguriks . Vastastikune usaldus, kohustused ja normid kehtivad sel juhul peamiselt antud võrgustikku kuuluvate inimeste keskel ehk nn isiklikus kogukonnas. Veelgi enam, usaldus on sageli sellist võrgustikku ehk kogukonda koos hoidvaks elemendiks. Indiviidi sotsiaalse kapitali tegusus sõltub sellest, kui ulatuslik on võrgustik, millesse antud indiviid kuulub, milliseid ressursse seal leidub ja mil määral konkreetne indiviid nendele ressurssidele ligi pääseb.

II Mõisted

Abstraktne empiritsism - ( C.W Mills 1959 ). andmete kogumine ilma teoreetiliste üldistuseta või sotsioloogilise kujutlusvõimeta.
(abstraktsetel kogemustel põhinemine. Sellisest “sotsioloogilisest“ perspektiivist vaadates on arvulised andmed ainult materjaliks, uurimuse esimeseks sammuks. Nad vajavad tõlgendamist,seadmist laiemasse konteksti.)

“Grand Theory” (Suur teooria) On teooria mis üritab seletada kogu maailma/ühiskonna toimimist.Selle looja oli Talcott Parsons. Parsonsi arvates oleks sotsiaalteadustele vaja ühte üldist teooriat (suurt teooriat), mis ühendaks kõiki sotsiaalteadusi. Parsons üritaski sellist teooriat luua.

Keskastme teooria Robert Merton, kritiseeris suure teooria ideed arvas, et loomiseks pole aeg veel küps. Reeglid, mis kehtivad ühiskonnale tervikuna , peavad kehtima ka piiratud hulga inimeste suhtes. Tuleb luua vähem abstraktseid keskasme teooriaid , mis keskenudvad konreetsele valdkonnale.( religioon,poliitika ). On falsifitseeritav.

Sotsioloogiline kujutlusvõime (C.W. Mills 1959) oskus siduda isiklik elu ( biograafia ) sotsiaalsete struktuuridega (ajalooga) Selle abil võimaldab sotsioloogia mõista enda kohta ühiskonnas ja oma mõju ühiskonnale

“Verstehen” antipositivismi saksakeelne nimetus (eesti k “mõistma”), mille võttis kasutusele sotsioloog Max Weber.

Väärtused ühiskonnaliikmete ühised arusaamad hea ja halva kohta mis annavad standardid inimeste tegevusele. Väärtused kujundavad hoiakuid, reguleerivad valikuid ja kujundavad norme. Väärtusi mõjutab eelkõige lapsepõlve keskkond

Eesmärgiratsionaalsus ja väärtusratsionaalsus – EESMÄRGIRATSIONAALNE toimimine - esemete või teiste inimeste oodatava toimimise ratsionaalne kasutamine ratsionaalsete eesmärkide saavutamiseks ; VÄÄRTUSRATSIONAALNE toimimine - teadlik usk toimimise iseväärtusse, olenemata selle tagajärgedest.

Normid Nõudmised, mida ühiskonnnd asetab indiviidile ühised arusaamised õiges ja vales . Normid on ajalooliselt kujunenud, mis alluatavad inimese toimimise ühiskonna kui terviku huvidele. Normid on konkreetsete situatsioonide reguleerimise viisid. Normid lähtuvad väärtustest.

Sekundaarne deviantsus hälbumine ühiskonnas valitsevate normide piirest Sekundaarse deviantsuse tekkimine: Sekundaarne deviantsus tekib, kui inimesel on alguses millegi suhtes vastuolu, mille järel omistatakse talle deviantne identiteet ning lõpuks võtabki inimene selle omaks. See seostub ka mõistega stigmatiseerimine, mis tähendab, et inimesele surutakse peale „rikutud“ identiteet, mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. See näitab, et deviantsus tekib indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise vastuolu tulemusel

Sotsialiseerimine on eluaegne protsess, mille käigus inimene omandab kultuuri, õpib tundama ennast ja oma sotsiaalset mina, areneb välja arusaam sellest, kes ta on ja milline ta on.Sotsialiseerumisel on seega duaalne iseloom. Ühelt poolt me omandame ühiskonna elulaadi ja tavad, teisalt me arendame välja oma identiteedi.

Olulised teised konkreetsed isikud kelle arvamust inimene kõige rohkem arvestab , siia alla kuuluvad inimesed keda ta individuaalselt tunneb.

Üldistatud teised – kujuteldav abstraktsed kõrvaltvaatajad, kelle hinnanguga inimene samuti tegutsemise juures arvestab. Isik võtab sotsialiseerumisprotsessi käigus omaks oluliste ja üldistatud teiste kesksed normid ja väärtused.

Peegelpildi -mina enda nägemine teiste inimeste reaktsiooni ja käitumise tagajärjel.
peegelpildi mina („looking-glass self“) -- „kas ma ikka olen nende jaoks selline, nagu ma olla tahan?“ Kolm momenti: 1. kuidas ma teistele paistan? 2. kas see, kuidas teised mind hindavad, on sobiv mu jaoks? 3. peegelpildi mina. --> sekundaarne deviantsus (muudame kellegi ettekujutust temast)

Rolliootused normid, mille täitmist oodatakse .Mõnel juhul selgemad rollid, mõnel segasemad. Kuna ühiskond pidevalt muutub ei ole ka rollide süsteem lõplikult paika pandud. Võimalik erinevaid tõlgendamisviise.

Rollikonflikt tekib siis kui rollikäitumine ei ole rolliootusega kooskõlas. See võib juhtuda, kui 1)rollide kohta on olemas erinevaid ootusi teiste poolt, erinevad normid.2)Indiviidi arusaam oma rollist erineb sellest, kuidas teised selle määratlevad. 3)Ühel indiviidil on üheaegselt mitu rolli

Rollidistants Subjektiivne eemaldumine rollist. Rollidistants on sotsiaalse vilumuse tähtis osa. Poliitik: „isiklikult (mis see siis on???) olen arvamusel, et” . (kui poliitiku või riigitegelasena on tema arvamus hoopis teine). Küüniline versus aus toimija (näitleja, tegutseja (actor))

Primaar- ja sekundaarrühmad

Primaarsed rühmad: väiksed grupid, kus toimub otsene suhtlemine kõikide rühma liikmete vahel (perekond, sõpruskond). Valitsevad „primaarsed suhted” st terve isik on seotud interaktsiooniga.
Sekundaarsed rühmad: otsest suhtlust ei ole, valitsevad „sekundaarsed suhted” st kokkupuude puudutab inimese kindlat rolli ja on suunatud kindlate eesmärkide saavutamisele

Referentrühm Referentrühm on rühm, kellega inimene tunneb kõige tugevamat seotust. Isiklikud käitumisnormid on pärit just referentrühmast. Inimesed oma valikute tegemisel matkivad referentrühma kuuluvate inimeste käitumist. referentrühm võib olla reaalne kui ka kujutletav.

In-grupp ja out-grupp in-grupid: primaarsed ja sekundaarsed grupid, kuhu „meie“ kuulume. Out-grupid: primaarsed ja sekundaarsed grupid, kuhu kuuluvad „nemad“ ja „meie“ ei kuulu.
out-grupist üritatakse üldiselt säilitada erinevust ja hoiduda käitumisest ja suhtumisest, mis seal valitsevad. Nt mehed ei osta „perenaise steiki“, sest seostatakse naiseks olemisega.

“Oligarhia raudne seadus” robert michels sõnastas raudse oligarhia seaduse- igas ühingus tekib ajapikku liikmetest kaugenenud eliit ehk oligarhia. võimulolijad on eluliselt huvitatud sellest, et neil oleks õigus ning hakkavad toetuse saamiseks informatsiooni ja inimestega manipuleerima. Pühendutakse ainult juhtimisele, massid ehk ülejäänud inimesed meenuvad harva. Ametlikke avaldusi iseloomustavad tsensuur ja propaganda. Hoolitsetakse, et valitsejateni ei jõuaks halb info. Kui võim haaratakse, siis uued muutuvad samasugusteks. Demokraatlikes riikides: eliiti kontrollivad seadused. 15. väärteadvus – Karl Marx. Valitseva klassi ideed domineerivad, teiste informatsiooniallikate puudumisel võib inimesel välja areneda vale arusaam maailmast ja iseendast.

Legitiimsus Tähendab juriidiliselt seda, kui võim on õiguspärane ja valitsetakse kehtivate seaduste põhjal. Legitiimsus tähistas algselt ametlikult abielus olnud vanemate lapsi.

Konformism enda normide või väärtuste mugandamine nii et need ühtiks grupi omadega. inimene allub grupi survele ja loobub enda tõekspidamistest; kalduvus käituda nagu grupp

Stratifikatsioon kihistumine ; struktureeritud ebavõrdsuse olemasolu ühiskonnas, seostub ligipääsuga materiaalsetele või sümboolsetele hüvedele.

Sotsiaalne mobiilsus Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste ja gruppide liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees ehk ühest sotsiaalsest klassist teise.

Gini koefitsent ehk Gini kordaja [džini] on ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsuse näitaja. Mida suurem on Gini koefitsient, seda ebavõrdsem on tulude jaotus. Näitaja võttis kasutusele Itaalia statistik Corrado Gini.

Hegemoonia - võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon/// teatud grupi domineerimine ühiskonnas ilma brutaalse jõuta, vaid läbi kultuurilise dünaamika ja sotsiaalse elu, nt läbi hariduse, meedia, ideoloogia. Hegemoonia tõttu alluvad inimesed vabatahtlikult võimule, nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid. hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik ; samuti kool ja igasugu kodanikeühiskonna institutsioonid, mille piires tegutsedes inimesed võtavad omaks valitsejate poolt pakutava ideoloogia.

Autoriteet isik, kes domineerib legitiimselt (ta on alluvate poolt aktsepteeritud). domineerimine, mis on alluvate poolt kehtestatud, ehk inimesed ise valivad endale autoriteedi, mitte inimene ise ei tee end autoriteediks; seda sõna kasutatakse ka isikute puhul, kes tekitavad lugupidamist, aukartust või keda jumaldatakse.

“Demokraatia miinimumdefinitsioon” eliitide väljavahetamise mehhanism

Kultuuriline pööre humanitaarteadustes Kultuuriline pööre humanitaar - ja sotsiaalteadustes tähistab laias laastus nelja üksteisega seotud protsessi: 1) plahvatuslikult kasvanud huvi traditsiooniliselt uuritud ühiskondlikke nähtuseid kultuuri ja sellega seotud mõistete abil seletada, 2) uut tüüpi („kultuuriliste”) uurimisobjektide konstitueerimist mitmes teadusharus, 3) metodoloogilist segadust ja epistemoloogilise ümberorienteerumise vajadust uue uurimisobjekti või sellega seotud mõistestiku heuristilise rakendamisega seoses ja 4) kultuuri kui niisuguse teoreetilise kontseptualiseerimise katseid ehk kultuuriteooriate kui niisuguste teket.

Habitus inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt , kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üleskasvavatel inimestel kujuneb seega välja sarnane habitus.

Moraalne paanika " Moraalsed paanikad" on võltskriisid, mida ühiskond produtseerib ning kasutab seejärel, et rakendada sotsiaalset kontrolli ühiskonna määratluse üle.

Uus-hõimud – subkultuur, klassipositsioon ei loe, võime liikuda ühest subkultuurist teise. Miksimine puldis, tantsupeod.

Avalikkus demokraatliku ühiskonna liikmed, kes omavad poliitilisi ja kodanikuõigusi. Avalik väli ehk avalikkus on mentaalne keskkond, kus toimub ümbritseva reaalsuse ja selles toimuvate protsesside tõlgendamine inimeste eneste poolt.

Kvaasi -teooria Hewitt & Hall (1973: „Social Problems, Problematic Situations, and Quasi -Theories”, Am. Soc. Review 39, June, 367-374) ütlevad, et ei ole nii et kõigepealt on probleem ja siis lahendus. Vaid nii, et kõigepealt on nn. kvaasiteooria mis pakub lahendust , ja siis alles saab problemaatiline olukord defineeritud sotsiaalse probleemina

.DOCX Laadi alla originaalfail 25 lk · .docx · 34 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-10-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

34 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kokla Õppematerjali autor

(eksami küs-vast.)

Sissejuhatus sotsioloogiasse sotsioloogia Empiiria Teooria Durkheim Weber mustrimuutujad

Sarnased õppematerjalid

docx

Ühiskonna uurimine ja analüüs eksami küsimuste vastused 2017

I Küsimused 1. Mis on teooria? Mis on empiiria? Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Teaduse põhikomponendid: Empiiria-uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine. Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).’

Sotsioloogia

docx

Sotsioloogia eksami küsimuste vastused 2017

Sissejuhatus sotsioloogiasse

docx

Sissejuhatus sotsioloogiasse. Eksami kordamisküsimused ja mõisted (2014)

• Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).’ • Milles seisneb sotsioloogi pinge või vastuolu empiiria ja normatiivsuse vahel? Millised võiks või peaks oleme seega sotsioloogia ja poliitika vaheline suhe? Sotsioloogia on “väärtustevaba” selles mõttes, et seda võib kasutada väga mitmete erinevate eesmärkide saavutamiseks. Teadus ise ei sisalda kohustust ühe või teise väärtustesüsteemi heaks töötada (M. Weber). - Samas too ei tähenda seda, et sotsioloogil endal ei või (ja pea) olema väärtusi (poliitilisi, usulisi, eetilisi tõekspidamisi). Sotsioloog kui kodanik, poliitik, filosoof. Kuna

Sissejuhatus sotsioloogiasse

docx

SOTSIOLOOGIA EKSAMI KÜSIMUSED

teooria, mis on saadud (hetkel aktsepteeritud) teaduslikke meetodeid järgides. Mis on empiiria? Välismaailma tajumine meeleelundite varal; vaatlus harilikes loomulikes tingimustes (vastandina eksperimendile) Empiiria on arusaamine, et teadmine tuleb meelte abil kogetust (Empiiria, kuidas on, normatiivsus, kuidas peaks olema. Poliitik võib teadlaselt tellida uurimuse, mis sobib tema poolt ettenähtud raamistikku, poliitiku otsused on alati juba mingi ideoloogilise suuna järgi kallutatud. Sotsioloog peaks kirjeldama sotsiaalseid nähtusi neutraalselt, meeldigu see, mida ta näeb talle või mitte.) Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Võiks öelda, et on olemas teatav pinge empiiria ja teooria vahel, kui palju sotsioloogia/ sotsiaalteadus toonitada empiiria, kui palju teooria olulisust. *Eristatakse kahte peamist koolkonda: naiivempiritsism (range empiiria) ja loogiline empiritsism. Esimese järgi tuleneb ainuke teadmine meeletorganite läbi

Sotsioloogia

docx

Ühiskonna uurimine ja analüüs- Sotsioloogia-kordamine

Mis on sotsioloogia? 1. Millised on sotsioloogi neli rolli Michael Burawoy järgi? Avalik → Tulemuste esitamine arusaadaval viisil, sissejuhatavate sotsioloogia õpetamine ja õpikute kirjutamine, Professionaalne → Uurimistöö, mida tehakse uurimis-rühmades (defineerides seejuures eeldused, teooriad, kontseptsioonid, uurimisküsimused ja –probleemid), Poliitiline → Sotsioloogilise uurimuse kaitsmine, rahastamine, arengukavade kujundamisele ja nende hindamisele orienteeritud, Kriitiline → Distsipliini kriitilised debatid (nii uurimissuundade sees kui ka nende vahel) 2

Ühiskonnaõpetus

doc

Sissejuhatus sotsioloogiasse - EKSAM

Küsimusi: 1. Sotsioloogi ja poliitiku suhetest- Sotsioloogia on "väärtustevaba" selles mõttes, et seda võib kasutada väga mitmete erinevate eesmärkide saavutamiseks. Teadus ise ei sisalda kohustust ühe või teise väärtustesüsteemi heaks töötada (M. Weber). - Samas too ei tähenda seda, et sotsioloogil endal ei või (ja pea) olema väärtusi (poliitilisi, usulisi, eetilisi tõekspidamisi). Sotsioloog kui kodanik, poliitik, filosoof. Kuna sotsioloogia siiski on empiiriline teadus, sotsioloog püüab aru saada sellest, mis tegelikult toimub. See võib olla talle meeltmööda või mitte, aga tema kohustus teadlasena on selgitada asjade tegelik seis. 2. Sotsioloogia teaduseideaalid ja -eesmärgid Durkheimi ja Weberi järgi - Durkheim :Inimeste elu reguleerivad reeglid on püsivad (perekonnaelu, majandus) ja toimivad inimestes eraldiseisvana. Durkheim lootis, et kui töötada välja sotsioloogia distsipliin, siis selle abil kehtestatud reeglid

Sissejuhatus sotsioloogiasse

doc

Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT

TLÜ RASI Sissejuhatus sotsioloogiasse Mikko Lagerspetz, Sofia Joons, Peeter Vihma 1.MILLEGA TEGELEB SOTSIOLOOG?......................................................................................3 2.SOTSIOLOOGIA KUI TEADUS................................................................................................ 7 3.STRUKTUUR JA FUNKTSIOON............................................................................................ 11 4.SOTSIAALSED NORMID JA VÄÄRTUSED..........................................................................15 5.SOTSIAALSED ROLLID...................................

Sissejuhatus sotsioloogiasse

docx

Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt

SISSEJUHATUS SOTSIOLOOGIASSE, 4. Milline olukord on näide sotsiaalsete normide EKSAMI KÜSIMUSED internaliseerimisest? (Internaliseeritud reegleid ja norme täidab 1. Sotsioloog tahab uurida, kuidas inimese inimene vabatahtlikult ning nende vastu haridus ja sotsiaalne päritolu mõjutavad tema eksimine toob kaasa ebameeldivaid sissetulekut. Mis on selle uurimuse emotsioone). sõltumatu(d) muutuja(d)?

Sissejuhatus sotsioloogiasse

Rohkem sarnaseid