Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT (1)

Sotsioloogia - Sissejuhatus sotsioloogiasse
5 VÄGA HEA
Punktid
TLÜ RASI
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Mikko Lagerspetz, Sofia Joons , Peeter Vihma



1.MILLEGA TEGELEB SOTSIOLOOG ? 3
2.SOTSIOLOOGIA KUI TEADUS 7
3.STRUKTUUR JA FUNKTSIOON 12
4.SOTSIAALSED NORMID JA VÄÄRTUSED 17
5.SOTSIAALSED ROLLID 21
6.SOTSIAALSED RÜHMAD 24
7.SOTSIAALSED ORGANISATSIOONID 26
8.JUHTIMINE JA AUTORITEET 29
9.VÕIM 32
10.TÖÖ 37
11. KLASSID JA KIHISTUMINE 43
12.SOTSIAALSED PROBLEEMID 49
13.KULTUUR 52
14. KOOSKONNAD, KODANIKEÜHISKOND, SOTSIAALSED LIIKUMISED 57
15. ÜHISKONDLIK MUUTUS 59
Käesolev konspekt on mõeldud kasutamiseks õppetöös. Selle kasutamiseks muudeks otstarveteks tuleb luba küsida konspekti autoritelt.

  • MILLEGA TEGELEB SOTSIOLOOG ?


    Mis ühendab Ronald Reaga , ML King , Saul Bellow, Robin Williams’it?
    - Sotsioloogi elukutse ei kuulu kõige tuntumate hulka.
    * Nende tuntuim roll Eestis on avaliku arvamuse uurimuste läbiviijatena ja kommenteerijatena.
    * turuuuringud
    * Statistiliste andmete kogumine, mis aitab planeerida sotsiaalpoliitikat.
    * Organisatsioonide tõhusat tegutsemist takistavate tegurite välja selgitamine .
    Sotsioloog kui ühiskonna planeerimise abistaja
    -Kujutame ette, et sotsioloogiat ei ole.
    - suurel määral vaadeldav eelmises ühiskonnas, kus riigivõim kontrollis lähedalt kõike, mis lõhnas poliitika järele. Ka filosoofia jne. Samas oli statistikaga harjumine saavutanud sellise ulatuse , et see enam ei saanud olla ühiskonna planeerimise aluseks.
    * Nt. Kui ametlikult on kõigile kodanikele tagatud töökoht, töötuid statistiliselt ei ole, samas on vajalik teada, kui suur osa elanikest tööd teeb, kui suur osa ainult saavad palka ja kui suur osa ei saa.
    # RASI algselt aitas luurata inimeste järele
    - NL ametliku statistika, aga isegi KGB süsteemis oli aga oma sisseehitatud moonutamise süsteem. (Kõik peavad näitama, et on vajalikud ja samas saavad oma ülesannetega hakkama)
    - Tsensuur varjas ühiskondlikke protsesse ka otsustajate eest  sotsioloogidele osutati täpselt ja kitsalt piiritletud ülesanne materjali koguda „tehniliste” ülesannete jaoks.
    * Moonutamise süsteemist ei saanud needki mööda, eriti kui ajad muutusid Hruštševi „sula“ järel
    # järeldused ei saanud olla kriitilised kehtiva ühiskonnakorra suhtes, üldistuste tegemine oli väga piiratud. Kui tulemused ise olid sobimatud üritati nendest raportidest lahti saada ja nad jäid ringlema vaid „ametkondlikuks kasutamiseks“.
    • Praegu veel järelmõjud sellisest mõtlemisest: Sotsioloogia on teatav andmete kogumise tehnika

    - Aga: kas sotsioloog jääbki ainult küsitluste tegijaks ja faktide kogujaks?
    * Mõnevõrra on sotsioloogid ka ise tahtnud esitleda oma tegevust eelkõige materjalide kogumise meetodina. keskendudes tabelitele ja keerulistele statistilistele meetoditele.
    # Ühe põhjusena on olnud püüe saavutada tunnustatud/aktsepteeritud teaduse positsiooni, kusjuures teadus mudelina on olnud loodusteadused , mille „teadlikkus“ ju tavaliselt ei kahelda.
    - selliselt mõeldes on peamine rõhk pantud uurimuse formaalsele täpsusele. Kui aga uurida sotsiaalseid kooslusi mis on suuremad kui indiviid, saab aga olulisemaks see kontekst, millese tulemused paigutatakse.
    * näide: indiviide ükshaaval loendades võib näiteks öelda, et Eestis on ukrainlasi 29,000. Aga kui otsida sotsiaalseid kooslusi, tekib siin küsimus: millisel määral nad „tegelikult“ moodustavad mingi koosluse? (rühma sisene kommunikatsioon, idenditeet, huvid, väärtused & normid jne.)
    => sellisest .sotsioloogilisest. perspektiivist vaadates on arvulised andmed tihtipeale ainult materjaliks , uurimuse esimeseks sammuks. Nad vajavad tõlgendamist, seadmist laiemasse konteksti.
    -teooriad: seletused , seosed, ennustused : sulatuspott vs salat (multikulturalism).
    - võiks öelda, et on olemas teatav pinge empiiria ja teooria vahel, kui palju sotsioloogia/sotsiaalteadus toonitada empiiria, kui palju teooria olulisust. Näeme asju, mida me tahame näha vs isepäised faktid.
    * muidugi ei saa ka teooria läbi ilma faktideta, aga faktid iseenesest ei ütle mitte midagi. Neid lugeja alati tõlgendab. Ohuks on see, et ta tõlgendab neid sügavalt järele mõtlmata, n-ö. tavatarkusest.
    # Kanepi kasutamine noorte seas
    -> Parem: teadlik suhtumine, faktide tähenduse otsimine läbi selle, et nad seatakse teoreetilisse konteksti.
    * teine probleem: ilma teooriata ei saa sotsioloog ka arendada oma n-ö. uurimusagendat („päevakord“ ~ programm, kava), vaid jääb reageerima tellijate soovidele.
    # samas: tellija pole enamasti eriti pädev seda ütlema, missugust teavet ta tegelikult vajaks. Sotsioloog peab oskama uurimusteemas näha uurimusprobleemi, selle leiabki läbi selle, et teema asetatakse teor. konteksti. (nt. ukrainlased : mis on niisiis rahvus?) Nagu läheks arsti juurde: „mul on siin raha, tehke näiteks kardiogramm.“
    - ei saa aga mööda (või ei peaks saama mööda) ka praegu sellest, et ühiskonda mingil määral planeeritakse (seaduste mõjude kaardistamine, teaduspõhised arengukavad jne) ja vaja on andmeid mida statistikaamet rutiinselt ei kogu. Tahetakse seletada ja ennustada ühiskonnas toimuvaid muutusi
    * nt. perevägivalla levik; seosed rahvusliku päritolu ja tööhõive vahel; suhtumised teatud poliitikamuudatustesse jne
    * tavaline probleem on, et otsustajad suhtuvad tulemustese „nagu joodik lambiposti”: mitte et näha, vaid et oleks millelegi toetuda
    * Siiski on sotsioloogid statistikute silmis tavaliselt amatöörid ja statistilised andmed ei ole iseenses „sotsioloogia”. Tegemist on sotsioloogiaga alles siis, kui neid tõlgendatakse sotsioloogiliselt , paigutatakse sotsioloogilisse konteksti ja sotsioloogilisi teooriaid on rakendatud.
    C.W Mills: sotsioloogiline kujutlusvõime
    Sotsioloogia kui inimeste aitamine
    - Uuem nägemus sotsioloogiast Eestis seostub „sotsiaaltööga“. Turumajanduse jalgade alla
    jäänute olukorra uurimine ja nende aitamine. Filantroopiline suhtumine.
    - Mõni, kes alustab sotsioloogia õpinguid tahab „tegeleda inimestega“.
    * aga mida see tähendab? Sotsioloogia võib olla abiks nii inimeste kui indiviidide aitamisel kui nende kontrollimisel.
    „Inimestega tegelemine“ võib tähendada, et neid porist välja aidata või et neid vanglasse panna, propagandat neile sisse sööta, aidata neid valmistada paremaid autosid või teha nendest paremaid sõjalendureid (P. Berger 1963: 13).
    - Sotsioloogilised teadmised võivad olla praktiliseks abiks sotsiaaltöötajatele, aga ka müügiagentidele, usutegelastele või poliitikutele, kelle eesmärkide hulka kuulub inimeste mõjutamine.
    Sotsioloog kui poliitik
    - Sotsioloogiat õppiv inimene võib tahta muuta oma ühiskonda paremaks, inimlikumaks jne. (=> sotsioloog kui vabadusvõitleja/viriseja)
    - tugev ühiskonna muutmise/parandamise katsete traditsioon. Comte : tuleviku ühiskond on rajatud teaduse alusel, valitsevad sotsioloogid. Marx : filosoofid on tahtnud maailma seletada, ülesandeks on aga selle muutmine. Asimov : „ Igaviku lõpp”: psühhomatemaatikud
    * Sotsiaalteadlased revolutsiooni tegemas, seksuaalsust vabastamas ( Alfred Kinsey ja tema grupi raportid 1950. a-tel Ameerikas!, 8-punktine skaala), naist vabastamas jne; ka .3. maailma. (kapitalistlikku) moderniseerumist abistamas ja tagant tõukamas (nii kodumaised kui väliseksperdid), Lääne ja Nõukogude tüüpi moodsat ühiskonda üles ehitamas jne.
    * tihti on institutsionaalne seos heaoluriigiga ( ministeeriumid , sotsiaalprogrammid jne). Heaoluriigi probleeme kogetakse teravalt („ühiskond laguneb!“)
    - aga: kuigi sotsioloogid tihti pooldavad nt. selliseid asju nagu vaesuse vähendamist, sotsiaalse sidususe parandamine (mida omakorda paljude uurimuste kohaselt tugevdab majanduslik võrdsus), ei saa öelda, et teadusest endast tuleneks see vaade
    * sama hästi võib ju öelda, et on tähtsamaid eesmärke kui vaesuse vähendamine/sotsiaalse sidususe parandamine jne st. vaadatakse, mida inimesed teevad koos ja mis siis saab = reaalsuse sotsiaalne
    konstrueerimine . „Mis on olemas” sõltub jagatud tähendustest, tõekspidamistest.
    • Teadmiste sotsioloogia - see, mis me teame, on ühiskondlikult konstrueeritud. Seda vormib mõtlejate ajalooline kontekst.

    - rõhk võimalik panna inimesele või ühiskonnale . subjekt /struktuur
    # uuritakse ühiskonda, aga inimeste kaudu. Samas ühiskond on rohkem kui liikmete summa (nt. keel, tavad, institutsioonid , pasunakoor...)
    - def. 1 (Max Weber 1864-1920: Wirtschaft und Gesellschaft): “ajaloo ja sotsioloogia ülesandeks on inimeste sotsiaalse tegevuse mõistev tõlgendamine“.
    => üldine ühiskonnateadus (vrd. politoloogia , majandusteadus)
    => fookuses teadlikult tegutsev inimene
    Mis? Ja Miks? Küsimuste erinevus. Reaalteadused: need on sama. Kui me teame, mis juhtus, teame, miks juhtus.
    -Kuid me uurime vaba tahtega inimest.
    Weber uuris protestantismi ja industriaalse kapitalismi seoseid . Kui ta sai teada, mis juhtus, siis töö alles algas.
    Näide: rongi ootavad inimesed: lehvitamine, palvetamine , võimlemine, närvivalu.
    Ehk - me peame inimest mõistma.
    - def. 2 ( Emile Durkheim 1856 -1918: Les règles de la méthode sociologique): „Esimene ja kõige olulisem reegel on: vaadelge sotsiaalseid fakte kui esemeid”
    => fookuses kollektiiv mis suunab indiviidide käitumist
    - näeme, et toonitatud pisut erinevaid asju
    - kuidas neid kokku viia? kuidas on võimalik, et inimeste subjektiivne tegutseminetoodab maailma, mis on objektiivselt esemeline?
    * NB: Weberi ja Durkheimi definitsioonid sobivad mõlemad kokku varem esitatud Dag Østerbergi arusaamaga (uuritakse otsiaalseid kooslusi). Durkheim: sotsiaalsed faktid pole redutseeritavad indiviidi tasandile; Weber: uuritakse küll inimest, aga tema sotsiaalset tegevust, niisiis mitte indiviidi „omadusi” või tema „.käitumist”.
    * NB: tegemist pole küsimusega mida saaks empiiriliselt lahendada. Küsimus vaatenurga valikust
    # teatud situatsiooni vaagides on meil mõtekam vaadata indiviidi kui teadlikult tegutsevat subjekti, teise puhul jälle struktuuri sundust
    - näide: AIDSi levimine (2001 aastal 1500 juhtumit, kõrgaeg). Seotud 1) süstitavate uimastite kasutamisega; 2) prostitutsiooniga. Ebaproportsionaalselt suur levik Ida-Virumaa venekeelsete noorte hulgas => tekib küsimus, mis tegurid on neid ühendavad ja teistest (nt. Läänemaa noortest ) eristavad.
    * Pilk pöördub regiooni kõrgele tööpuudusele, keskmiselt madalamale elatustasemele, kultuurilisele eristatusele muust Eestist jne = struktuuri, ”makrotasandi” seletused
    * tavaline uurimuse tegemise viis: näidatakse kuidas teatud rühmad (nt. Vanuse, rahvuse, soo, elukoha jne järgi jaotatud) erinevad 11st mingis osas (nt AIDSi levik) ja siis ka veel mingis teises osas (nt tööhõive tase) ja siis saab oletada, et mingi seos (näiteks põhjuseline) nende nähtuste vahel on.
    # püüe seletada, ennustada protsesse
    - näide edasi: aga miks peaks tööpuudus jne panema inimest musta nõelaga heroiini /muud möga endasse süstima? Igal pool ju teavitatakse ohtudest
    * pilk pöördub olukorrale, kus inimene teeb oma valikuid ja kus siis uimasti tarvitamine aset leiab: miks ametlik uimastialane teave ei ole kõigi jaoks usutav? Mis aine on kättesaadav mis hinnaga? kas allkultuur sisaldab süstimisevastast tabu või mitte? kas keedetakse moonivedelikku ühises potis? kas nõela jagamine sõprade vahel võib olla solidaarsust väljendav žest? (sellised teemad on A-A Allaste ja M Lagerspetzi uurimuses 2006) = indiviidi ja väikegrupi, .mikrotasandi. seletused. Meile võõras on neile enesestmõsitetav.
    # püüe mõista ja seeläbi seletada inimeste tegutsemist (NB: mitte seda tingimata heaks kiita!)
    - on erinevaid arusaami nii teaduse ülesannete kui ka ühiskonna kohta . neid ei saa lahendada empiiriliselt
    * Comte.i sõnapruugis .metafüüsilised. küsimused. Ei saa aga nendeta.
    Arutlev demokraatia ja diskursiivse korra piirid (Vikerkaar 4-5/2005) Ratsionaalsuse piirid: kui ratsionalsus peab hakkama kahtlema iseendas järjepidevuse põhimõttest lähtuvalt, siis jõuame ikkagi metafüüsiliste väideteni. Mis on olluline, mis mitte. Ehk eriarvamuste leidmine arutlevas demokraatias (mis oleks justkui ratsionaalne ) on sama oluline kui ( ratsionaalse ) konsensuse leidmine.
    - Mõned sotsioloogia jaoks tähtsad küsimused, millele vastata saab ainult oletamisi:
    * Kas inimene on oma põhiolemuse poolest ratsionaalne/irratsionaalne; homo oeconomicus või suunavad teda emotsioonid , arvestamine teiste heakskiiduga, tavad jne?
    * Kas inimene on loomuselt sotsiaalne ( Platon / Aristoteles : Zoon politikon ja kahejalgne karvutu (ja viievarbaline)) või asotsiaalne = ühiskonnaga vastuolus (Freud: Lustprinzip ja Realitätsprinzip)?
    * Kas ühiskond on harmooniline (Parsons ja funktsionalistid) või konfliktne (Marx)?
    * Kas otsustav on subjekt või struktuur, kumba uurima peab? inimesel on vaba tahe /ei ole (miks on kl 16-17 kõik tänavad autosid täis . miks inimesed seda .tahavad.?)
    # eelpool mainiti 2 definitsiooni, see küsimus koondab suurt osa vastuoludest
    * Ja mis siis on teaduse ülesanne (teadmisehuvi)?
    1. ennustamine ja kontroll (palju kaasaegsest sotsiaalteadusest) - töö, 2. mõistmine, hermeneutiline huvi (vrd. Weber, .verstehende. sotsioloogia, fenomenoloogia) - keel, 3. vabanemine ( marksism , feminism jne) - võim, kriitiline teooria?
    - nendest tingitud erinevad traditsioonid nii teooria kui meetodite osas.
    * ka siin kursusel tuleb juttu paljudest erinevatest suundadest, kindlatest klassikutest. Tihti on ühe ja sama teema kohta erinevaid teooriaid, definitsioone, käsitlusi. Tähtis on nendes orienteeruda, oma vaatenurga saab sotsioloog valida
    * NB: teor. ja met. pluralism on sotsioloogias normaalne nähtus! Kuna uurimusteema on mitmekesine , on seda võimalik ja vajalik mitme vaatenurga alt uurida.
    Avaliku arutelu olulisus - Habermas
    Suhestumine teiste teadustega - interdistsiplinaarsus

  • STRUKTUUR JA FUNKTSIOON


    - Idee, et ühiskond on tervik, midagi sui generis. Lisaks inimestele on veel midagi, mis püsib, kui inimesed vahetuvad.
    Ühiskond:
  • teatud ala (riik) – aga praegu ilmselt muutub analüüsi tasand -> Euroopa, maailm
  • teatud elanikud (eestlased, venelased , vanurid, väikeste laste emad)
  • materiaalne keskkond (linnaelanikud, maaelanikud , laevadel elavad inimesed, kodutud )
  • kultuur - käitumisjooned
  • institutsioonid – seadused, normid, pere, rahandus
    3-5 kuuluvad sotsiaalsetesse struktuuridesse. Struere (lad.k.) = ehitada, kokku seada
    Mikrostruktuur ja makrostruktuur : poliitiline partei ja poliitiline süsteem; jaemüük ja majandusüsteem
    => Sotsiaalne süsteem hõlmab endas kõiki sotsiaalseid struktuure.
    * Tihti teeme ise struktuurseid üldistusi: halb müüa või boss: palju tööd -> pigem ressursid
    Inimene või struktuur: erinevatel aegadel erinev rõhk. Peamine on siiski sotsioloogial olnud nende vahekorra nähtavaks tegemine. Struktuuride avastamine 3-st huvist lähtuvalt.
    • Weber - raudpuur; Marx - väärteadvus; Simmel - linn
    • Postmodernism - struktuuri ei ole (aga ilmselt ikka on...)

    Organismianaloogia
    19. sajandi bioloogia moes. Organismianaloogia – tervikut saab alati võrrelda organismiga.
    -Funktsioon (fungio lad.k. sooritama ): nähtusel on ülesanne suurema terviku osana.
    *nagu organismi osadel on oma funktsioonid – haakub ideega struktuurist
    -Durkheimi idee (La division du travail social 1893): orgaaniline ja mehaaniline solidaarsus . Esimene läbi materiaalse vahetuse ja seotuse, teine läbi jagatud kultuuri. Tööjaotus suurendab orgaanilist solidaarsust, sest meil on vaja teisi inimesi, vahetame nandega kaupu jms. Sõltuvussuhted.
    *Les regles de la methode sociologique 1895 : ei piisa funktisonaalsest (teleoloogilisest) seletusest, tuleb otsida kausaalne (sellega ennetab nii fukntsionalismi kui ka selle kriitikat).
    Keeleteadus ja strukturalistlik pööre
    Ferdinand De Saussure (1857-1913) rajas tänapäevase keeleteaduse ja sellest tulenevalt mõjutas fundamentaalselt 20. sajandi humanitaarteadusi.
    Sarnaselt 19. sajandil noorgrammatikute nägemus keelest - laenamine, muutus ajas. Saussure’i monograafia indoeuroopa keeltest ( 1897 ) kukutas nad jäädavalt.
    Keeleteaduse objekti - keelt - saab jagada kaheks komponendiks: langue – abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole – individuaalsed kõneaktid (kõne).
    Sellisena vastandub organimismianaloogiale – keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud).
    Keel sõltub sotsiaalsetest tingimustest. Kõne aktualiseerib kollektiivsel tasandil eksisteerivad keelt, keele reegleid. Nagu male: malereeglid ja partii.
    Keelt tuleb vaadata tervikuna . Osad on omavahel seotud. Saussure’i tähelepanu väikeosadele. Keel on erinevuste süsteem - kuidas foneem muudab tähendust. Ka suuremad osad: teeme vahet ainult sellepärast, et on erinevad. Binaarsed opositsioonid.
    Claude Levi- Strauss (1908-2009) antropoloog , kes peale kohtumist keeleteadlase Roman Jakobsoniga 1940ndate lõpu New Yorgis arendas strukturalismi inimteadustes. „Strukturaalne antropoloogia ” (1958) - ohverdamise ja suguluse süsteemid erinevates ühiskondades.
    Individuaalsed väljendusaktid on võimalikud tänu süsteemile. „Müüt” on üldnimetus konstruktsioonile, mis koosneb üksikosadest, aga mille tähendus ei peitu nendes, vaid tervikus. Müdil on nii diakrooniline (ajas muutuv) kui sünkrooniline (ajas püsiv) telg . Nende kahe telje lõikumisega tuleneb müüdi olulisus.
    Müüt muudab loo osad strukturaalselt maailma korrastavateks printsiipidest. Binaarsed opositsioonid (ülal-all, söödav-mittesöödav, oma-võõras).

    „Metsik mõtlemine” - ülitihe, täppisteaduslikule skemaatilisusele lõivu maksev ja kohati täiesti loetamatu traktaat , mille puhul on isegi Lévi-Straussi ustav inglise õpilane Edmund Leach kurtnud, et mõned laused selles on lihtsalt arusaamatud.
    „ Nukker troopika” - melanhoolne reisiessee antropoloogi tööst, lääne kultuuri hälbelisusest ning metslaskultuuride imelikkusest ja nende väärikusest.
    Levi-Straussi mõju - lääne üldkehtivate normide ja nende eelispositsiooni murendamine. Ülejäänud kultuurid seni kui madalam arenguaste - nüüd kas mitte Lääne kultuur pole hälve (vohav kasvaja )?
    Levi-Straussi nägemuses inimese areng põhineb ühel allikal - keelel. (vrd Marx - majandus; Ferud - mitteteadvus).
    Roland Barthes (1915-1980) Mütoloogiad (1957): meie rituaalid ja vaated on mütoloogiad. Uurib peaasjalikult massikommunikatsiooni keelt (aga samal ajal loob müüti kodanlasest kui müütide kütkes olevast ...)
    }=> Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.
    - Erinevad humanitaarsed uurimused, mis valivad oma uurimisobjektiks invariantsete suhete (struktuuride) kogumi erinevate süsteemide dünaamikas. N: strukturalism kirjandusteoorias („ West Side Story” ja „ Romeo ja Julia ”) filmianalüüsis („500 days of summer ” ja „ Forgetting Sarah Marshall”)
    Kuidas uurida kultuuri nähtusi? Levi- Strauss toob ära neli olulist punkti:
  • Kultuuri nähtusi tuleb vaadata sünkroonia teljel ehk hetkes püsivatena.
  • Kultuuri nähtusi tuleb uurida nende sisemises ja välises ühtsuses.
  • Kultuuri nähtusi analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid.
  • Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm , mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.
    Kriitika strukturalismile
    1. Struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika
    2. Struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid , mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla.
    --> poststrukturalism : rõhk struktuuride protsessuaalsusel, kontekstuaalsusel, perspektiivil. (Derrida, Foucault , Deluze, Lyotard ). Olulisemaks muutuvad ajalugu (aeg on iseloomulik olemisviis), subjekt (eriti diskursuse mõistega seoses, diskursus kui subjekti ja keele ühine alguspunkt), objektidevahelised suhted (erinevad erinevused, mitte objektid ise), eetika ja religiooni olulisus
    Funktsionalism
    - funktsiooni analüüs: otsitakse nähtuse funktsioon
    # võib olla ilmne või latentne (varjatud) – armee : riigikaitse või kultuuriline
    ühtlustamine; kooliskäimise kontrolli kaudu kontrollitakse inimeste jõudmist tööturule
    # düsfunktsioon: asi enam pole funktsionaalmne, vaid vastupidi.
    - Näide: Elina Haavio-Mannila: Külakaklused. Pohjanmaa maakonnas (Österbotten) oli tavaks noortel meestel kakelda naaberküladega 19. sajandil. Seletus: maade ümbermõõtmine (storskiftet) toimus seal hiljem kui teistes maakondades - iga talu põllud olid laiali kogu küla alal. Koostöö vajalik põllutööde tegemiseks. Kaklused toetasid küla ühtsust. Hiljem mõõdeti maad ümber => koostöö vajadus vähenes, kakluse kasu polnud enam nii selge => düsfunktsionaalne nähtus
    - Näiteid: Bronislaw Malinowski (1884-1942). Coral Gardens and Their Magic 1935: Trobriandi saartel käisid elanikud kalas. Kui kalastati avamerel, eelnesid maagilised riitused, mitte siis kui kalastati laguunis. Seletus 1: avamerel rohkem ohtusid => koostöö vajalik => riitused täitsid koostööd lisavat funktsiooni. Seletus 2: avamerel rohkem ohtusid => ängistus => riitused aitasid ängistusest jagu saada.
    * Malinowski: tuleb esitada ka kausaalne (siin psühholoogilöine) seletus, mitte ainult funktsiooni. Kõik kultuuri elemendid ja sots nähtused vastavad inimeste psühh ja orgaanilistele vajadustele.
    - Antropoloogid vaatlesid väikseid kogukondi tervikuna, sobisid sellise analüüsi jaoks.
    Talcott Parsons ( 1902 -1979): Ühiskonna ajaloo suund: inimesed ühiskonnas on vabad toimima, aga nende toimimise suuna määrab suurelt osalt ära teatavad allhoovused, muutuse reeglid ( Chomsky sõnad). Näiteks filosoofia, religioon , kunstisüsteem, tarbimiskäitumine (tähendusloovast vaatenurgast).
    # Perekonna funktsionaalsus – mees perekonna esindaja töömaailmas, naine annab emotsionaalset tuge (50ndate Ameerika mudel).
    - Funktsionalistlik kord toetub väärtuskonsensusele
    - Parsons kasutas organismianaloogiat. Homöostaas e. dünaamiline tasakaal: süsteem tahab säilitada homöostaatilise muutuja lubatud piirides
    * vrd. saun : kehatemperatuur = homöostaatiline muutuja; õhu temperatuur = häiremuutuja; higistamise määr = kontrollimuutuja (jahutab organismi!).
    - süsteemi eesmärgiks on säilimine. Selleks vaja rahuldada funktsionaalsed vajadused.
    Kõigepealt:
    Adaptation = kohanemine muutuva keskkonnaga; see tingib järgmise...
    Goal -Attainment = eesmärgi saavutamine
    Integration = integratsioon , ühtsus
    Latency e. Pattern Maintenance = mustri säilitamine (latents)
    PIKAAJALISED ÜLESANDED
    LÜHIAJALISED ÜLESANDED
    VÄLISED PROBLEEMID
    A
    G
    SISEMISED PROBLEEMID
    L
    I
    - Ühiskonnas erinevad institutsioonid tegelevad nendega erineval määral: nt. A majandus; G pol. süsteem; I religioon, massiteabevahendid , ühingud; L perekond, haridus , kultuuripärand
    - samas on iga institutsioon ka ise vaadeldav süsteemina. Majanduses samuti 4 põhivajadust. Selle mustrit säilitab nt. majandusharidus. Majandusharidus ka süsteem. Näiteks kohaneb muutustega – uued õppekavad jne. Uusi õppekavasid teeb mingi komisjon . See peab näiteks olema integreeritud. jne. => nagu matrjoška – nukud : nuku sees on alati väiksem samasugune !
    - kriitika strukturalismi, funktsionalismi ja Parsonsi kohta:
    • süsteem on alati korras, ebakõlad on ajutised . 50ndatel levinud. Põhjus: väärtuskonsensus ühiskonna sees, aga 60ndate konfliktid näitasid mudeli piiratust.
    • struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus , võimalused, vabadus, hetkelised nähtused.
    • struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, žestid, st. kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav.
    • näeb harmooniat, konfliktide puudumist ideaalina, võtab enesestmõistetavana et inimeste eesmärgid on ühised
    • on “hiigelteooria” ( Grand Theory), mida on raske tegelikkuses testida.

    # Samas annab omamoodi perspektiivi millega institutsioone vaadelda
    # strukturalismis on subjekt objektiivselt tunnetatav, poststukturalismis mitte.

  • SOTSIAALSED NORMID JA VÄÄRTUSED


    - Mõlemad loovad indiviidi ja struktuuri vahel sideme.
    * vana teor küsimus: „kuidas on ühiskond võimalik?” => mis paneb inimesi tegutsema ühel moel. Kindlasti pole tegu lihtsalt sundusega.
    * lahendus: inimestel on (mingis osas) kujunenud ühine arusaam maailmast, ühine
    tõlgendus tegelikkusele.
    *Katsed konformsuse kohta (Asch 1956): erineva pikkusega kriipsud: moonutatakse taju, et sobida gruppi; grupi surve isiklikele hinnangutele; teadlik eksimine.
    # laias mõistes kuulub kultuuri valkonda
    # omandatakse sotsialiseerumise käigus: inimene võtab omaks need arusaamad, mis tema keskkonnas valitsevad. Alustatakse lapsepõlves, kodus (primaarne s.), siis koolis ( sekundaarne s.) ja lõpuks täiskasvanuea erinevates rollides ( tertsiaarne s.). Pidevalt omandatakse uusi arusaami, primaarse sotsialisatsiooni jooksul omandatud aga on kõige püsivamad ja seotud emotsioonidega . õpitakse “oluliste teiste” (significant others) käest.
    - Nendest arusaamadest osa puudutavad seda, mis on “hea” või “halb”, mis on
    “keelatud”, mis on “lubatud”
    => väärtused: ühiskonnaliikmete ühised arusaamad hea ja halva kohta, mis annavad
    standardid inimeste tegevusele.
    * neid tegevusi ei saa seletada lihtsalt inimese ratsionaalsuse või omakasupüüdlikkusega. Weber: “ratsionaalne”, “väärtusratsionaalne” “affektiivne” „traditsiooniline tegevus”. Väärtusratsionaalne: kuigi vahendid valitakse üldiselt ratsionaalselt, asetavad kõigest muust kõrgemal seisvad väärtused nendele oma piirid
    => vaadeldav ka kui kõrvalekalle ratsionaalsusest.
    }=> meil on erinevad ratsionaliseeringud. Ratsionaalsuse piirid (Lagerspetz, Arutlev demokraatia ja diskursiivse korra piirid, Vikerkaar 2005, 4/5)
    * NB: teadupoolest on ühiskondades ka vastuolusid erinevate väärtuste vahel -> täielik üksmeel ei valitse kunagi, ka sundust kasutatakse
    => normid: nõudmised, mida ühiskond asetab indiviiidele
    - normi puhul on oluline, et selle täitmist mingil moel kontrollitakse. Muul puhul pole tegemist normiga (vaid võib-olla näiteks ideaaliga . nt. abielu kogu eluks?)
    - normi välja selgitamine:
    1) ühetaolise käitumise ilmnemine. NB: vea võimalus. On ka teisi põhjusi;
    2) normilausete uurimine. NB: kõigi järgmist ei kontrollita ( suitsetamine keelatud ...);
    3) sanktsioonide uurimine. Kulma kortsutamisest surmanuhtluseni. Vajalik, kuid mitte
    piisav tingimus (* Graham Sumner (1906): karistuse järgi “ pingerida ” tavad, moraalinormid ja seadused)
    4) legitiimsuse tuvastamine. Kas nähtusega kokku puutuvad inimesed on veendunud,
    et normatiivne nõudmine on õigustatud?
    - Ükski norm ei tööta üksinda. Tihti on võistlevaid norme, mis eeldavad erinevat käitumist => ennustamiseks on vaja tunda terveid normide süsteeme.
    - Normide kirjeldamiseks võib mõelda näiteks:
    * mille kohta teatud norm käib?
    * mis olukorras norm kehtib? ( vaikselt istuda loengus . sünnipäeval)
    * keda norm puudutab? (õppejõud, üliõpilane, laps...)
    * kas on tegemist käsu, keelu, loa (või ideaaliga . mitte norm)?
    * kes on normi läte/välja ütleja? (nt. normeandev kollektiiv) (tihti anonüümne)?
    * kes kontrollib?
    * millised on saktsioonid?
    - Varem sai mainitud E. Durkheimi mõiste .sotsiaalne fakt.. Nähtus on sots. fakt, kuna see on indiviidi väline; avaldab talle sundivat jõudu; on objektiivselt olemas ses mõttes, et selle olemasolu näevad ka teised.
    * normid oli see sotsiaalsete faktide liik, mida Durkheim kõige rohkem mõtles. [NB: kuna on sanktsioon, see .sundiv jõud. on väga selge]
    * Oma kahes töös (De la division du travail social 1893 ja eriti Le suicide 1897) toob ta välja anoomia (anomie) mõiste.
    - anoomia = olukord, kus normide süsteem on kaotanud oma selguse ja jõu.
    * kr. k. a + nomos (seadus)
    - Durkheim peab anoomiat tavaliseks iis, kui ühiskond läbib kiiret muutust.
    - mudel: mehhaanilie solidaarsuse ühiskonnast orgaanilise solidaarsuse ühiskonda
    * mehhaaniline solidaarsus põhines inimeste sarnasusele, orgaaniline nende erinevusele. Muutus toimub tööjaotuse arenedes.
    # nende aluseks on erinevat laadi normide süstemid. Esimeses sarnased normid kõigile, inimeste teadvus on suurel määral ühine. Teises diferentseeritus
    # kiire muutus: eelmised normid enam ei kehti, uued pole veel jõudnud end kindlustada => anoomia
    - NB: võib vaadata kui ühiskonna/kollektiivi omadust, aga võib mõelda ka indiviid peale, kes näiteks ühest kultuurikeskkonnast teise siirdudes tunnetab end olevat anoomilises olukorras => subjektiivne kindlusetus
    - Raamatus enesetapust püüab D. näidata seda, kuidas ka selline näiliselt äärmuslikult isiklik tegu nagu enesetapp on analüüsitav ühiskonna tasandi nähtusena.
    * ta võrdleb enesetappude suhtelist arvu erinevates rahvastikurühmades, regioonides ja erinevatel aegadel. Pol. ja maj. muudatuste ajal tõuseb; katoliiklastel vähem kui protestantidel, lahutatutel rohkem kui leskedel või abieluinimestel.
    * Seostab ebakindlusega, prot.:de puhul normide väiksema kindluse ing normeandva kollektiivi suhtelise nõrkusega.
    - Teeb jaotuse nelja erineva enesetapu liigi vahel. Mõjutab ühiskonna reguleeritus ja integreeritus . See võib olla liiga vähene, aga ka liiga suur.
    * .Primitiivsetes ühiskondades. ja sõjaväes esinevad altruistlikud ja fatalistlikud enesetapud (kollektiivi nimel; lootusetust olukorrast pääsemise nimel)
    * kaasaegses ühiskonnas egoistlikud ja anoomilised (individualistlik mõtlemine, anoomilise olukorra surve)
    # inimesed on õnnelikud, kui nende püüdlused on nende võimalustega kooskõlas. Normidega piiratakse inimeste soove võimatu järele (ressurssid alati piiratud). Kui normid ei kehti => inimesed on õnnetud.
    - anoomia mõistet on kasutatud ka paljude muude nähtuste seletamiseks, nagu abielulahutused, alkoholism, kuritegevus jne. Kiirete ü/k muutuste puhul pandakse tihti tähele, et mõne aja pärast nende probleemide hulk tõuseb:
    - Robert K. Merton ( 1910 -2004(?)) (ka lugeda antud raamatus mainitud): kasutanud anoomia mõistet norsookuritegevuse uurimisel . Märgib, et iga kord polegi probleemiks see, et kurjategija ei järgiks norme, vaid et ta teeb seda vastuoluliselt.
    * osa norme puudutavad eesmärke: milline on edukas elu?
    * osa jälle vahendeid: mis on lubatud?
    * kui Am. ühiskond toonitab majanduliku edu tähtsust, on seal samuti kogukondi, kelle jaoks see pole saavutatav legaalsete vahenditega => kuritegevus
    * 5 olukorraga kohanemise viisi: Kas isik on omaks võtnud kultuuris Kohanemise viis heaks kiidetud ... sihid? vahendid?
    Kohanemise viis
    Kas isik on omaks võtnud kultuuris eksisteerivad...
    Sihid?
    Vahendid?
    I Konformsus
    II Innovatsioon
    III Ritualism
    IV Tagasitõmbumine
    V Vastuhakk
    +/-
    +/-
    ( Bruce 1998/2002: 83)
    * II Innovatsioon sisaldab nii seaduslikku kui ebaseaduslikku tegevust. IV Tagasitõmbumine tähendab deviantsust.
    NB. V variant sisaldab valitsevatest väärtustest loobumist, aga samas uute väärtuste kehtestamise katset.
    - deviantsus : hälbumine ühiskonnas valitsevate normide piirest
    - Peter Aggletoni (1987) raamat “Deviance” esitleb seda, kuidas sotsiaalteadustes käsitletakse deviantsust. Märgib, et eesmärgiks pole deviantsust õigustada, vaid mõista.
    * Termin on ise juba mitmetähenduslik. Aggleton eristab erinevat tüüpi def vahel:
    1) absoluutsed (arusaam, et teatud tegevused on iseenesest deviantsed)
    2) relatiivsed (vaheldub erinevate ü/k-de vahel mis on deviantne , seda defineeritakse sotiaalselt) definitsioonide vahel.
    * Edasi saab absoluutse definitsiooni puhul seletada deviantsust bioloogiliste või psühholoogiliste omadustega või sotsiaalsete tegurite poolt tekitatud; relatiivsete definitsioonide puhul saab seletada kas inimeste interaktsioonis toimuvaga või ka ühiskonnastrukuuri, eriti võimustruktuuriga.
    Tabel (Aggleton 1987/1993: 14)
    Definitsiooni tüüp:
    absoluutne (teatud tegevused on iseenesest deviantsed)
    relatiivne (deviantsus on
    sotsiaalselt defineeritud)
    Seletuse tüüp:
    bioloogiline ja psühholoogiline positivistlik
    sotsiaalne positivistlik,
    interaktsionistlik
    strukturaalne
    - Biol & psühh. seletused: varem: meditsiinis, kriminoloogias otsiti deviantsuse
    põhjusi isiku omadustest (nt. itaallane Cesare Lombroso 19. saj: mõõtis kurjategijate
    pealuid. Hiljem: otsitakse mis läks inimese sotsialiseerumisega viltu
    - sotsiaalsed seletused: deviantsuse uuringud 1930:test aga eriti 50 ja 60. aastatel.
    Merton: vastuolu eesmärke ning nende saavutamise vahendeid puudutavate väärtuste ja normide vahel. Anoomia mõiste
    - interaktsionism : deviantsus areneb tembeldamise kaudu. Howard S. Becker 1963:
    Outsiders: Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarned: alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet , ja lõpuks ta võtabki selle omaks
    * seostub mõistega „stigmatiseerimine” : inimesele surutakse peale „rikutud” identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna.
    - diferentseeritud läbikäimise teooria ( Erwin Sutherland 1939): õpitakse suhtluse teel; norme õpitakse grupilt; poolt/vastu argumendid; mida varem õpitud, seda tõenäolisemalt järgitakse; erinevust inimeste vahel pole, ainult reeglid on teised (-> operantse käitumise seadus)
    - strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt. C Wright Mills. Deviantsus on võimuinstitutsioonide tegevuse aspekt ja mõistetav nende analüüsi kaudu. Enamus (või võimu juures olev vähemus) omistab deviantsuse ilma võimuta vähemustele
    - NB: .Normaalsust. saab mõista kui 1) statistilist normaalsust: nähtused, mis on suht üldised; 2) normidega kooskõlas olevat: mõni asi võib olla haruldane (inimene kogub marke , on identne kaksik, punaste juustega) aga ei vastandu kuidagi normidega.
    - Deviantsus kui funktsionaalne nähtus:
    * kinnitab normide piirid .” erand kinnitab reegli”;
    * võimaldab tegevusi, mis on vajalikud (kuigi keelatud) . varimajandus?
    * katsetab ja laiendab selle piire , mis on lubatud ”loov deviantsus”
    * kinnitab grupi piire

  • SOTSIAALSED ROLLID


    - Eri inimeste jaoks eksisteerib erinevaid norme => inimese ühiskondlik positsioon mõjutab tema käitumist, mitte ainult tema individuaalsed omadused.
    - Inimesest saab sotsiaalne olend, kui teda ümbritseva kultuuri jooned saavad osaks tema mõtlemisviisist ja isiksusest.
    * Teatrimetafoor: roll.
    # Aga: stabiilses ühiskonnas ei piirdu „näitlejad” lihtsalt teksti ülesütlemisega. Nad on oma rolli põhjalikult sisse elanud, et ei näitle enam, vaid elavad kõige tõepoolest läbi. Selliseid väliseid bivahendeid nagu tekst ja autori poolt antud juhised pole enam tarvis. Näitlejad on oma tegelaskujudega täielikult ühte sulanud => roll on ühelt poolt küll antud „väljastpoolt” (sotsialiseerumise kaudu), aga see on ( suuremal või vähemal määral) saanud ka inimese „seesmiseks” nähtuseks (internaliseerimise kaudu)
    Roll (def.): Sotsiaalselt defineeritud omaduste ja ootuste kimbud , mis on seotud ühiskondlike positsioonidega. Kultuur määratleb need normid, mille alusel teatud positsioonil asuv indiviid peab käituma.
    * Omavahel seotud rollide süsteem: isaks olemine eeldab poegade ja tütarde olemasolu. Õpetajaks olemine eeldab õpilaste ja üliõpilaste olemasolu (Bruce 2002: 49-50)
    * Nt. õpetaja roll on sõltumatu õpetaja isiksusest. => Roll sünnib interaktsioonis teistega .
    * Üks põhiprintsiip sotsioloogias: millisena inimesed ennast ise näevad, sõltub suurel määral sellest, millisena teised neid näevad.
    }=> ka siin võimalik läheneda kas struktuuri või subjekti kaudu
    - struktuur määratleb kindlad rolliootuse: õigused, kohustused = normid mis on seotud positsiooniga. NB: Mõned rollid on täpsemalt paika pandud, mõne teise puhul on kultuursed normid võib-olla ebaselged, võimaldavad mitu erinevat tõlgendamise viisi. Ühiskond ikka pidevalt muutub, kas rohkem või vähem, seepärast ei saa ka rollide süsteem olla igaveseks paika pandud!
    * mõnel juhul võimalik, et inimese tegelik käitumine (rollikäitumine) ei ole rolliootustega kooskõlas => Rollikonflikt
    # Üksikute rollide kohta on võib-olla olemas erinevaid ootusi teiste poolt, erinevate normide poolt. Tavaline näide: Töödejuhataja: tööandja poolt efektiivsuse nõue, tööliste poolt solidaarsuse nõue => üksteisega vastuolus olevad elemendid
    # Indiviidi arusaam oma rollist erineb sellest, kuidas teised selle määratlevad, nt. õpetaja hariduse käigus omandatud tegutsemise viis võib olla vastuolus vanemate või haridussüsteemi administratsiooni asetatud nõuetega.
    # Ühel indiviidil on üheaegselt mitu rolli (NB: niimoodi on ikka), nt ema, abikaasa, töötav naine jne, mis sisaldavad erinevaid nõudeid/ootusi.
    - subjekti poolt vaadatuna on roll üks mehhanismidest, mille kaudu indiviidi tegutsemine on sotsiaalselt mõjutatud.
    * Charles Horton Cooley (1864-1929) sümboliline intraktsionism. „Peegelklaasis mina” ( looking -glass self) ja selle kolm osa: a) kuidas kujutame ette, et me teise inimese jaoks paistame; b) kuidas kujutame et ta meid hindab; ning c) millise enesetunde see meis tekitab (nt. uhkus, häbi)
    * Suhtleme läbi rollide. Mõjutame teisi ja teised meid läbi rollide.
    * Rollid sünnivad sotsialiseerumise käigus nii, et üksikindiviid kohandavad oma käitumist selle kohaselt, mida teised nendelt ootavad. Interaktsiooniprotsessi käigus parandavad inimesed oma käitumist => subjekti seisukohast on roll igas konkreetses olukorras natuke erinev.
    - Rollide omandamine toimub sotsialiseerumise käigus.
    * Tavaline jaotus: 1) primaarne 2) sekundaarne 3) tertsiaarne sotsialisatsioon (kodus õpitakse põhilisi asju . et ei valeta ja mõtle välja asju, et kuulab sõna, võtab teisi arvesse jne => koolis iga ühiskonnaliikme jaoks ühiseid asju: kella järgi käimine, töötamine, võimu ja kontrolliga seonduvat => pärastpoole üha uusi rolle: töötaja, lapsevanem , vanavanem, pillimees, boheemlane, soliidne inimene, korteriühistu
    juhatuse liige... tertsiaarne sotsialisatsioon ei lõppegi (või lõpeb surija rolliga?))
    - inimese seotus oma rolliga võib olla erinev
    => Rollidistants ( role distance): Subjektiivne eemaldumine rollist. Rollidistants on sotsiaalse vilumuse tähtis osa. Poliitik : „isiklikult (mis see siis on???) olen arvamusel, et” . (kui poliitiku või riigitegelasena on tema arvamus hoopis teine). Küüniline versus aus toimija (näitleja, tegutseja (actor))
    * olenevalt nt. sellest, millises sotsialiseerumise faasis ta on omandatud
    * on ka leitud, et seotus on erinev erinevates kultuurides, erinevatel ajastutel . Kaasaegset Lääne ühiskonda iseloomustab see, et inimestel on mitu rolli üheaegselt ja ta suudab neid vajaduse korral 11st eristada. Ühiskond on diferentseeritud, on erinevad „näitelavad” mille sees on erinev rollide valik
    - Näide sotsioloogia klassikast:
    * Rolli mõiste on pärit teatridiskursusest.
    Erving Goffman (1922-1982): interaktsioon kui näidend => dramaturgiline sotsioloogia.
    - Uurimisprobleem: Sümbolite ja rituaalide tähtsus igapäevaelus. Meetod: osalusvaatlus .
    *Presentation of Self in Everyday Life ( 1959 ) “Kuidas me esitame/etendame ennast argipäeva elus” Mida inimesed teevad siis, kui teiste inimeste juuresolekul
    *Asylums (1961) “varjupaik, hullumaja ” – välitöö psühhiaatrilises haiglas , uurib patsientide moraalset karjääri. Totaalne institutsioon . võib olla ka miski muu, kus inimesed peavad töötama, puhkama, sõprustama ühtede ja samade inimestega 24 h ööpäevas: vangla , teatud tüüpi töökoht (laev, sõjavägi, naftapuurimisplatvorm...) (vt ka Stanfordi vanglaeksperiment )
    *Encounters (1961) “kokkupõrked, kohtumised”
    *Behaviour in Public (1963) “käitumine avalikes kohtades”: civil inattention, studied non-observance
    *Stigma (1964) “haavand, häbimärk” - formalne analüüs nendest, kes kogevad häbi. Deviantsusest. Sekundaarse deviantsuse teema: kuidas inimene omandab deviantse rolli.
    - Ka teisi teatriga seotud mõisteid: lava, lavatagused ruumid (back stage), publik , käsikiri (= ootused . kelle poolt?), valvurid (gatekeepers), tõlgendusraam (frame) (= igat situatsiooni tõlgendatakse läbi selle, et ta saab asetatud teatud raami. Nt. Kaklus maadlus ?).
    - Georg Herbert Mead (1934) Mind, Self & Society. Antipositivistlik seisukoht, et inimene on ühiskonna produkt - mitte valmis toode, vaid muutumises. Kommunikatsiooni olulisus (žest). Kõigepealt oleme teiste jaoks ja siis muutume objektiks enda jaoks. Loome ennast läbi tegevuse.
    * „Üldistatud teised” - internaliseeritud teiste vaatepilt
    * Identiteet koosneb: „I” - personaalne mina & „Me” sotsiaalne mina
    - Goffmanil oluline teema mulje kontroll: inimesed püüavad kontrollida oma väljendeid/muljeid ( impression ) mida nad jätavad teistele.
    * Nt. inimene tuleb külla Goffmani majja Shetlandi saartel, ta vahetab oma näoilmed sõbralikuks.
    * 8-aastane laps ütleb, et ta ei ole huvitatud 5-aastaste laste telesaadetest, aga vaatab meid salaja .
    * Inglise kuninganna Victoria jäi vahest oma tõllas tukkuma, äratati enne rahvamassi juurde jõudmist. Kui ta sõitis lossipargis, oli antud korraldus, et keegi ei tohi teda vaadata.
    * Ettevõtte direktor on tihti direktoriks ainult selle tõttu, et ta näeb välja nagu direktor.
    - Varajane Goffman: Inimesed kasutavad maske igapäevases interaktsioonis. Sõltuvalt sellest, kellega suheldakse  rolli mängimine, eri rollide esindajatega. doktor & patsient , kelner & kunde.
    * Keegi ei taha paljastada mängu, kõik on nõus.
    - Linnalik vaatenurk: rollide paljusus.
    - Michel Maffesoli (1944 - ...) Les temps des tribus (1988) (ja selle mõju: Andy Bennett, After subculture (2004)) - meie rollid ei ole piiratud või fikseeritud, vaid võime neid vabalt vahetada.
    => kriitika: see on võimalik ainult teatud osale elanikkonnast, kes on vaba majanduslikest piirangutest
    Vähem differentseeritud ühiskonnas, kus kõik tunnevad üksteist, on inimene isklikult palju rohkem seotud oma rolliga. Maskide vahetamine ei ole samal moel võimalik.

  • SOTSIAALSED RÜHMAD


    Sotsiaalsed rühmad on kollektiivid, mis koosnevad indiviididest, kes omavahel suhtlevad ja loovad sotsiaalseid vahekordi. NB: sotsioloogias kasutatakse mugavuse pärast sama sõna siis, kui on jutt rühmadest, mida uurija ise analüüsi käigus konstrueerib. Nt. vanusegrupp, sotsiaalne kiht ei ole sama mis sotsiaalne rühm.
    Charles Horton Cooley (1864-1929): Sotsiaalsed rollid sotsiaalsed rühmad on võtmeteguriks rollide omandamisel
    - tavaline jaotus: primaarsed ja sekundaarsed rühmad ( primaar - ja sekundaarrühmad), primaarrühmad ~ väikerühmad.
    - Primaarsed rühmad: väiksed, otsene suhtlemine kõikide rühma liikmete vahel. Isiklikud kontaktid ( face -to-face).
    * Nt. perekond.
    * valitsevad „primaarsed suhted”: terve isik on seotud interaktsiooniga. Perekond, naaberkond, laste mängukaaslased.
    # Cooley järgi on need inimestevahelise koostöö olulisim kasvulava. Nendes suhetes pole määrav individualistlikud kasumiarvestused, vaid sümpaatia, tunded. Ei eeldata kindlaid hüvesid või kasu inimeste vahelistest suhetest.
    - Sekundaarsed rühmad (NB: Cooley ise ei kasutanud mõistet „sekundaarne”): suuremad, iga liige ei pruugi suhelda iga teise liikmega. Formaalne organisatsioon , valitud juhid.
    * nt. töökollektiiv, ühing, poliitilised parteid = organisatsioonid
    * „sekundaarsed suhted”: võõrad inimesed, kokkupuude puudutab inimest kindlas rollis, on osaline, mõnikord ka lühike. Interaktsioon on suunatud kindlate eesmärkide saavutamisele
    * Töö primaarses rühmas ei ole sama mis sekundaarses. Kodutöö enda pere heaks on üks asi mida ei loeta „tööks”, kodutöö mujal on kohe palgatöö.
    - teist tüüpi rühm: referentgrupp ( reference group)
    * Oluline hoiakute ja arvamuste moodustamisel. Ühiskondlikus tegevuses inimesed võrdlevad ennast teistega ja idenfitseerivad ennast teiste inimeste või gruppidega. Referentgruppi hoiakud, omadused, käitumine kiidetakse heaks ja seda jälgitakse, sellega võrreldakse ennast.
    * Inimene ei pruugi ise olla selle gruppi liige . nt. Lääne-Euroopa töölised, kes toetavad konservatiivseid parteisid: keskklass on võetud referentgrupiks.
    * Normatiivne funktsioon: inimene võtab omaks gruppi normid
    * Komparatiivne funktsioon: inimene võrdleb ennast gruppiga.  relatiivse deprivatsiooni ( millestki ilmajäämine) võimalus: kui inimene võrdleb ennast sellise gruppiga, mille liikmetel on rohkem edu, nt. edukas tudeng , kes jääb stipendiumist ilma võib võrrelda ennast kas kõikide tudengitega või ainult teiste edukate tudengitega. Viimase puhul kogetud ebaõnnestumine à rel. deprivatsioon .
    - Sotsiaalsed rühmad mõjutavad inimese käitumist
    * Grupi normide järgimine on seotud identifitseerumisega gruppi  gruppi ühetaoline käitumine
    # NB: Mitte alati: erinevad rollid rühma sees. Rühm = rollide kimp.
    * Muzafer Sherif (1906-1988), sotsiaalpsüholoogia rajajaid.
    (1936) „The Psychology of Social Norms”. Kuulus näide: Katseisikud vaatasid liikumatut valguspunkti pimedas toas. Autokineesia: paistab nagu liiguks. Pärast küsiti kuidas, kuhu, kui laial ala see liikus. Isikud arvasid eraldi küsitledes väga eri moodi. Kui nendest moodustati grupp said arvamused rohkem ühetaoliseks.
    # Gruppi-istungi alguses kahtlus , pärast muutusid kindlamateks à isikud võrdlesid oma seisukohta teiste seisukohtadega. Rühmas moodustati ühine referentsraam (frame of reference).
    Teine kuulus näide: Röövlite Koobas: poistelaager. Esialgu kaks gruppi, siis võistlused nende vahel -> konflikt. Konflikti lahendamiseks superordinaarsed ülesanded (vaja rohkem inimesi).
    - Grupid mõjutavad arvamusi ja hoiakuid
    * Arvamusliidrid: referentgrupi liikmed seisukohajuhtidena
    # Kaheastmelise kommunikatsiooni hüpotees: Elihu Katz & Paul F. Lazarsfeld (1955): Uuriti USA presidendivalimisi a. 1940. Raadiol ja ajakirjandusel oli vähe mõju. Kõige suurem mõju oli teistel inimestel, ja just sama rühma liikmetel. À Massikommunikatsiooni sisu vahendub inimestele väikerühmade (primaar/referentrühmade) kaudu.
    # Seisukohajuhid/vahendajad/arvamusliidrid jälgivad massikommunikatsiooni teistest rohkem. Nad on tavaliselt nendega samal tasemel, keda nad mõjutavad (st mitte tingimata kõrgema positsiooniga). Erinevad inimesed erinevates elusfäärides (mood, poliitika, kino , tarbimine, muu käitumine).
    - Gruppi integratsioon on indiviidide gruppi vastu tuntud atraktsiooni summa. Atraktsioon = külgetõmbejõud. Mõõdetakse küsimusega: Kas tahate olla gruppis edasi või lahkuda sellest? Nt. tööjõu voolavus .
    * Gruppi koostöö intensiivsus / sagedus on seotud gruppi integratsiooni ja liikmete vahelise külgetõmbejõuga.
    # George C. Homans: Kui koostööd on rohkem kui tuleneb külgetõmbejõust, külgetõmbejõud kasvab. St. kui koostöö sageneb nt välise vajaduse tõttu, ka liikmete vaheline külgetõmbejõud kasvab. Kui koostöö sagedus väheneb, kahaneb ka külgetõmbejõu. Kui külgetõmbejõud on suuremad kui koostööks on vajalik, koostöö sageneb. Kui välised vajadused on suuremad, siis kasvab koostöö.
    # võiks mõelda nt. orkestrit : inimesed saavad iga nädal 2 korda kokku trenniks ja muuks suhtlemiseks. Inimesed harjuvad üksteise veidrusi kannatama hakkavad isegi 11le meeldima . Kui frontman tahab kollektiivi tugevdada, korraldab ta lindistusi, nädalalõppe maal jne. Kui tekib võimalus minna nt. Roskildesse esinema , hakavad bändiliikmsed usinamalt proovis käima ja rohkem 11le meeldima. Kui inimesed hirmsasti 11le meeldivad, aga Roskildesse millegipärast ei saagi, korraldatakse
    kontserdireis Elva. Kui nad aga 11le ei meeldi, läheb igaüks oma koju.
    - Miks vajame gruppe?
    * inimene saab sotsiaalseks olendiks alles rühmas tegutsedes
    * Ühine referentsraam annab inimesele enesekindlust sotsiaalses elus.
    * 4 silma näeb rohkem kui 2  ühine tööpanus on tõhusam. Optimaalses olukorras (NB: liikmeid üksteisest võimalikult erinevad) on gruppi tõhusus suurem kui selle kõige parema liikme oma. => Teoorias : suur grupp on tõhusam kui väike. Aga: tegelikkuses on suur grupp tihti raskem organiseerida, on ka väiksem tõenäosus, et nad jõuavad ühisele arusaamale lahendusest.
    # Kui on ülesanne mille lahendamine on seotud väärtushinnanguega, on suur grupp raske. Nt. Riigikogu: suur grupp, erinevad huvid, maailmavaated. Valitsus: väiksem grupp, ühtsed arusaamad -> tõhusam (teine asi kas otsused on õiged või valed).
    # Teatud ülesannete puhul on tähtis, et liikmed on just nimelt võimalikult sarnased. Nt. eri maade sotsioloogiliste uuringurühmade koostöö.

  • SOTSIAALSED ORGANISATSIOONID


    - organiseerumine = Pideva kollektiivse tegevuse korraldamine teatud ühise eesmärgi saavutamiseks; organisatsioon = kollektiivse tegevuse struktuur: eesmärgid, vahendid, kontroll, administratsioon .
    - Organiseerumiseks on vaja
    * aega, materjaalseid, rahalisi ja rahalisi ressursse; oskusi; usaldust jt kultuurilisi eeldusi
    * osalejate füüsilist lähedust (ka telefoni jne jaoks on vajalik kohalik organiseeritus) või kuidas on tänapäeval? Mida me saame / ei saa teha interneti teel?
    * Informatsiooni vahetust osalejate vahel  ühised teadmised ja arvamused, ühised sümbolid. Oma keel, kultuur.
    - Organiseerumise juurde kuulub:
    1) Kollektiivsete eemärkide kindlaks tegemine, määratlemine. Peamised eesmärgid, vahendid, etapiviisilised eesmärgid, erinevate liikmete ülesanded. Organisatsiooni normid ja liikmete rollid / rolliootused.
    # võivad olla täpsemad/lahtisemad; tihti täpsustuvad aegamööda (organisatsioon „kivistub”)
    2) Produktiivse koostöö korraldamine. Liikmete tegevuse ja teiste panuste korraldamine nii, et nad on eesmärkide saavutamiseks kasulikud. Võimuvahekorrad/alluvussuhted liikmete vahel.
    3) Kontroll: Tulemuste üleandmine või jaotamine, nende hindamine ja jälgimine; tagasiside.
    * Amitai Etzioni: sundus (coercion), tasustamine (remuneration) ja sümbolid on organisatsiooni kontrollimise peamised meetmed.
    # vägivald (vangla, sõjavägi); palk (tehas); kiitmine , sümboliline kaasamine (paljud töökollektiivid). NB: samal moel võime vaadata ka nt riiki (sellest pärastpoole rohkem). Paljudes organisatsioonides (nt kool) on kasutusel mingi kombinatsioon nendest kõigist
    # meetmete mõju org-le on erinev. Sundus tekitab kõige rohkem võõrandumist ja paralleelsete („vastu-„) normide, mitteformaalse organiseerumise teket formaalse organisatsiooni sees. Sümboliline kaasamine parandab töötajate seotust org eesmärkidega, sobib seal kus on kõigilt vaja iseseisvat otsustamist
    }=> Väike rühma puhul on rohkem tegemist primaarsete suhetega , tervikliku interaktsiooniga. Eesmärk on tahaplaanil.
     Organisatsioon kui mõiste on kõigepealt seotud sekundaarsete gruppidega. Nt. töökollektiiv, ühingud.
    - Organisatsioonid aegamööda tihti jäigastuvad ja muutuvad hierarhilisemateks.
    Robert Michels (1876-1936) 1911: „ oligarhia raudne seadus”. ”Kes ütleb organisatsioon, ütleb oligarhia”. Uuris Saksamaa ametühinguliikumist, nägi et ametiühingud pidid selleks et olla võimelised läbirääkimisi pidama riigi ja tööandjatega, endale saama juhtkonna kes oli piisavalt haritud ja piisavalt tugevate volitustega et olla n-ö. Võrdseks läbirääkimispartneriks. See aga eemaldas neid realiikmetest.
    # Nietzsche : „Kes piisavalt kaua võitleb draakonitega, hakab ükskord ka ise nende moodi välja nägema”.
    - Max Weber (1864-1920): Bürokraatia ideaaltüüp
    Weber tõlgendas ajalugu alates kapitalismi tekkest kui pidevat ratsionaliseerumise protsessi. Poliitika, religioon, majanduslikud organisatsioonid, administratsioon, noodikiri . (kuula ka Lagerspetzi loeng ööülikoolis” Raadio 2-s)
    * Kapitali akumulatsioon / kogunemine  suuremad üksused. Toodang muutub keerulisemaks  spetsialiseerumine , kommunikatsiooni tähtsus tõuseb. Bürokraatia kui ratsionaalseim ja tõhusaim organisatsiooni vorm.
    => „kõik ulatuslikum kollektiivne tegevus läheb üle bürokraatiale”
    - Tavaliselt kaks ettekujutust bürokraatiast:
    1) Salajane süsteem, ebaefektiivne, aja ja ressursside raiskamine.
    2) Korralikkuse mudel, täpne ja efektiivne.
    - Weberi ise kasutas bürokraatia mõistet ideaaltüübina. Ta ei väitnud, et ta tegelikes org-des alati nii töötab.
    - Weber kasutas mõistet makrosotsioloogilise analüüsi jaoks: poliitiline administratsioon. Hiljem on seda kasutatud veel ettevõtete administratsioonide jaoks.
    - Bürokraatia elemendid Weberi järgi:
    b. Spetsialiseerumine, tööjaotus selge ja formaalne
    a. Hierarhiline struktuur, selged alluvussuhted ja vastutusalad
    c. Tasustamise korraldus, palgasüsteemi olemasolu
    d. Kirjalikud dokumendid asjaajamiseks
    e. Ülesannete sooritamise hindamise ühtsed alused
    f. Isiklike ja avalike tulude lahus hoidmine, isiklik elu ja tööalane elu eraldatud
    g. Motivatsiooni tasustamine (n. tulemuspalk)
    => Kõikide elementide taga on ratsionaalsus ja ennustatavus
    => Veel kaks olulist elementi: tehnilise tõhususe maksimaliseerimine & seaduslikratsionaalne
    autoriteet (sellest varsti rohkem)
    AGA: Helen Constas ’e jaotus a, b, c – bürokraatia; d, e, f, g – ratsionaalne korraldus. Ei ole omavahel vastavuses alati.
    - Mitteformaalsed suhted bürokraatias Blau (1963): mitteformaalsed suhted riiklikus organisatsioonis. Maksuameti ametnikud, kes tegelevad majandusliku kuritegevusega. Kui on probleem, siis peaksid ametnikud arutama seda oma keskastme juhiga ja mitte kõrvalistuvate kolleegidega. Samas, paljud ei arutanud juhi vaid hoopis oma kolleegiga. Süsteemi uued tähendused ametnike jaoks: Minna juhile = teada anda, et pädevusel on nõrgad kohad. Arvatakse, et on halb tulevase karjääri jaoks. Arutelud kolleegidega aitasid ka vähendada stressi, mis omaette vastutusrikas töö tekitab.
    - Ebefektiivne bürokraatia ja jäikus (Robert K. Merton 1957) Reeglite kasutamine rituaalidena, tegelike eesmärkide unustamine. Kui reeglid ei näe ette kõige tõhustamaid vahendeid => ebaefektiivsus . Olukorra muudatused. Spetsialiseerumine: vaatenurga kitsus => uute probleemide lahendamise raskused, (kommunikatsiooni probleemid, ülesanded satuvad vastutusalade vahele.) Kollegiaalsus: Oma grupi huvide kaitse organisatsiooni eeesmärkide kulul.
    - Ebaefektiivsuse nõiaring (Michel Crozier 1964)
    Kolleegide rühmad tahavad maksimeerida oma tegutsemisvabadust => reeglide väline/formaalne heakskiit , eesmärkide ignoreerimine, reeglite mugandumine ametnike omad eesmärkide järgi.
    Salastatud ja moonutatud informatsioon, kui ei ole ülemuste meeltmööda. Kõrgemad juhid võib-olla teavad, et midagi on valesti, aga nendel ei ole lubatud kahtlusealaste alluvate otsest karistamist => uued reeglid juurde, et vältida ametiseisundi kuritarvitamist (kontroll jne) => organisatsioon on puhas, aga tegelik probleem võib olla ikka veel kõrvaldamata. Eriline ebaefektiivsus aladel, kus standardreeglitest ei aita.
    - Nn. uus avalik haldus (New Public Management , NPM) 1980-90 a:d: Tahetakse avaliku sektori (riik, KOV) juhtimisel matkida turumehhanisme. Palk sõltuvusse tulemuslikkusest, tegevuste delegeerimine äriühingutele, konkurentsi tekitamine jne.
    * probleem: „tõhusust” ei saa mõõta samal moel nagu ärielus, sest õiguskindlus, ennustatavus jne. on oluline osa sellest, mida avalikult sektorilt eeldatakse => avaliku halduse teoorias on toimunud teatav naasmine NPM-st tagasi weberliku halduse mudeli juurde

  • JUHTIMINE JA AUTORITEET


    - nagu öeldud, rühmadel ja org on kalduvus ühtlustada oma liikmete norme & väärtusi. Ei tähenda aga alati ühetaolisust
    * Ka rühma sisene tööjaotus tõstab solidaarsust. Sõltub rühma ülesannetest. Mingil moel on liikmed ikka üksteisest erinevad. Analoogia : mehhaniline (ühine kultuur) ja orgaaniline (jagatud töö ja ressurss) olidaarsus.
    * Rühmades toimub tihti spetsiaaliseerumine erinevate ülesannete täitmiseks.
    # Spetsialiseerumine on aga tihti seotud ka erineva sotsiaalse staatusega (prestiiži, positsiooniga).
    => Erinevad suhted normide asetamise ja nende kontrollimisega
    - See, kes teistest rohkem tegeleb normide ja rühma eesmärkide asetamisega, on juht. Kaks lähenemist: sotsioloogiline ja psühholoogiline. Varem arvati, et juhti iseloomustavad teatavad iseloomuomadused. 1950ndatel avastati, et juhtimine erinevate situatsioonides erinev. Uuel ajal - isiksuseomaduste teooria tagasi.
    # (Isiksuseteooriad: olenevad isikuomadustest; kontingentsed teooriad: olenevad olukorrast; suhtlusteooriad: oleneb rühma ja juhi suhetest)
    - Konsensus : isiksuseomadused ja käitumismudelid koos. Juhtimine isiku omadus & teatud positsioon rühmas. =>Sotsioloogias oluline: kui juht on eemal, tuleb teine juht tema asemele.
    - Rühma kontekst ja juht: Juht suhtleb kõikide liikmetega, teised mitte. Eriti suurtes rühmades. Mida kõrgem positsioon, seda laiem on juhi suhtlemisala (kuigi mitte tingimata suhtlemise sagedus).
    Jacob Moreno (1889-1974), sotsiaalpsühholoog, psühhodraama looja
    * Sotsiogrammid positsiooni näitajatena:
    # Mida kõrgem positsioon, seda sagedamini algatab isik suhtlemist.
    # Mida kõrgem positsioon, seda suurem nende liikmete arv, kes tahavad
    temaga suhelda.
    # Mida kõrgem positsioon, seda sagedamini ta suhtelb väljaspool gruppi, grupi
    nimel.
    - Juhi ülesanded sõltuvad rühma ülesannetest. Instrumentaalsed (eesmärkide saavutamise funktsioon) ja ekspressiivsed (grupi seisukohtade ja olukorra väljendamine) funktsioonid.
    - Blake ja Moutoni (1964) juhtimisvõrgustik („managerial grid “, joonis vt Wikipedia)
    * mida sõltuvam või isoleeritum rühm on väliselt, seda rohkem rühma juhi funktsioonid on ekspressiivsed. Nt. vangla. Juht kui vangide omavahelisekommunikatsiooni juhti. Keskendub rühma sisestesse funktsioonidesse.
    * võib olla 2 juhti, kelle funktsioonid on erinevad.
    * Töödejuhataja raske olukord: rollikonflikt. Ühelt poolt nõue omada head kontrolli tööliste üle, aga formaalset jõudlust ei ole; teiselt poolt nõue nõuda pingutust, aga tasustamisvõimalust ei ole.
    -> edukas juhitüüp on tavaliselt pigem planeerija kui kontrollija, pigem initsiaator kui sundija (kontrollib, aga kaugemalt )
    - Kurt Lewin (1890-1947) Uuris organisatsioone - kaasamise olulisus. Õppis USAs samal ajal kui võimule tulid natsid . Perekond tapeti , tapjateks tuttavad.
    - juht võib suuremal või väiksemal mäaral kaasata rühma/org liikmeid otsustesse
    * autoritaarne juhtimine: otsustab ise, kiidab isiklikult, pikemaajalised plaanid segased
    * demokraatlik juht: kaasab teisi, kiidavad kõik, pikemaajalised plaanid kõigile võrdselt teada
    * „ laissez - faire ” juht: ei osale ise otsustesse, tõmbub tagasi
    - Demokraatlikud ja autoritaarsed juhid on tõhustamad kui laissez-faire. Demokraatlik on parim selles mõttes, et grupi sisene kokkukuuluvus ja initsiatiiv on parem, tööprotsess ei sõltu nii palju otsesest kontrollist. NB --> Demokraatlik juhtimisstiil ei tähenda demokraatiat.
    # tõenäoliselt muudame oma käitumist, kui same osaleda analüüsis ja lahendamises
    # viime ellu otsuseid paremini, kui oleme saanud ette valmistada
    # grupis töötamine on tõhusam kui omaette töötamine
    * Teatud olukordades on autoritaarne juhtimine hädavajalik . kui on tegemist äärmusliku olukorraga, mis nõuab kiiret tegutsemist ning on ka selliseid rühmasid, kes vajavad autoritaarset juhtimist (puudub dem. juhtimise harjumus) = orgsanisatsioonikultuurid on erinevad.
    * Kiitmine (positive reinforcement) ehk halba töötaja innustamine hea käitumise puhul on tõestatult efektiivne. 17% efektiivsuse tõusu. Samas võtab vähe ressursse.
    - Definitsioon: Juhtimine = mõju või võimu avaldamine sotsiaalsetes kollektiivides
    * aluseks on seega kas võim või autoriteet
    - Max Weber tegi nende vahel eristuse.
    Võim: põhineb jõu kasutamise võimalusele. Autoriteet: juhi positsioon on legitiimne (= alluvate poolt heaks kiidetud (vrd seaduslik) -> tänapäeval legitiimne suures osas = seaduslik (blasé suhtumine))
    # N erinevusest: tuleb maksta raha - kohtunik või röövel
    - Herbert Simon (1952) „Administrativ behavior ” : autoriteet on pigem psüholoogiline kontseptsioon , mis seisneb inimeste võimu internaliseerimises. Tegutsetakse ilma küsimata, kas see on õige siis kui see langeb meie „area of acceptance” või „zone of indifference”.
    * See on võimalik, kuna ratsionaalse tegutsemise jaoks me lihtsustame maailma. Kogemus/nägemus/mudel maailmast on lihtsam kui maailm (piiratud ratsionaalsuse mudel).
    - George C Homans (1961) vahetusteooria: lisaks ülemuse autoriteedile on oluline, kuidas toetab/ vastandab autoriteeti peer group. Autoriteediga tuleb nõustuda ja seda toetada.
    * Veel kord töödejuhatajast - autoriteet peab mõjuma ka ülespoole ehk suhe oma ülemusega peab olema hea.
    * Segadus ja vägivald vähendab avalike organisatsioonide legitiimsust (vrd anoomia). (nt Prantsuse revolutsiooni järel 1791 Seadusandlik kogu (Feuillants, Girondines, Jacobines), täielik kaos, armee lagunes , pankrot ; 1793 kuningas Louis XVI hukati)
    - Max Weberi kolm autoriteetitüüpi:
    1) Seaduslik-ratsionaalne ( legal - rational ):
    * Teatud formaalsed reeglid või teatud eriline kompetents õigustab juhi positsiooni. Nt. bürokraatia, ettevõted. Seaduste ees ollakse võrdsed
    * Eelis: ratsionaalne, õiglane, erapooletu.
    * Administratsiooni aluseks on statuut - seadust andva kogus seaduspäraselt töödeldud document, mis seab funktsioneerimise alused. (Sellepärast esimene asi on seadustandev kogu)
    2) Traditsiooniline:
    * Iidne praktika, harjumus. Järgitakse sest on kohustus, nii tehakse.
    * Oluline on staatus. Nt. monarhia .
    * Autoriteet saadakse pärimise või isikliku prestiiži teel (mitte obj. kompetents) Nt. haritlane peab juhtima, et lips ees, kompetentsist sõltumata. Ka teatud klass, suguvõsa. Isiku ja positsiooni vahel ei ole vahet
    * Eelised: stabiilsus, seaduslikkus. Probleem: isikliku ja traditsioonilise seaduse lahknemine
    * Administratsioon: patrimonaalne - feodaal valitseb ilma administratsioonita (n perekonna abil), isiklike teenete kaudu. Huvide konflikt isiklikud vs teened -> peab bürokratiseerumisele vastu. Patriarhaalne - feodaal valitseb koos administratsiooniga, pärimise kaudu. Huvide konflikti ei ole (perekond ei peaks valitsema ), konsensuse teel -> võimalus bürokratiseerumiseks. Siiski ei soosi isiklikku vabadust ehk ettevõtlust. Valitsetakse ediktide kaudu.
    3) Karismaatiline:
    *Charisma kreeka keeles kingitus (jumalatelt)
    * Alluvad usuvad juhi erilistesse isiklikke omadustesse, võime korda saata imesid. Järgitakse kahel põhjusel: usk võimetesse, usk kohustustesse
    * Erakorraline - erakorraliste sündmuste ajal suurem võimalus ilmneda. Poliitiline, kunstiline juht. (nt. Jeesus , Muhammed , Nelson Mandela , Gandhi )
    * Administratsioon - mite seaduslik vaid isiklik (jüngrid)
    * Eelis: uuendav, ainus võimalus murda vana praktikat. Probleem: usku ei saa tõestada
    * Pärast üleminek. 1, 2 või rühma lagunemine . (“ karisma rutiniseerumine”). Küsimus: kes asendab? - võimukriis
    * Võimu hoidmise tehnikad : fookus ideaalidel mitte materiaalsusel; karisma teologiseerimine tekstide abil; sõnade ja tegude lahusus (sõnad peavad kandma)
    - NB: tegemist ideaaltüüpidega = mõisted, mille vasteid tegelikkuses ei esine puhtal kujul.
    * Ainult traditsiooni najal ei suuda olla korralik juht. Kompetents võib-olla koosneb osaliselt ka isiklikest omadustest (mitte-formaalsetest). Karismaatiline juht peab ka tegelema konkreetse juhtimisega => kõigi kolme juhitüübi kombinatsioon.
    * Morgan (1996) kolme tüüpi organisatsioonid nõuavad kolme juhtimisstiili
    # unitaarne mudel - legaalne juht
    # pluralistlik mudel - tasakaalustamine , ekspressiivne juht
    # konfliktne mudel - kindle käsi

  • VÕIM


    - Teema, mis ühendab sotsioloogiat politoloogiaga (võimu kasutamine on def. järgi üks riigi ja pol institutsioonide omadusi, Ibn Khalduni def.)
    * samas kalduvad sotsioloogi nägema võimu laiemalt: mitte ainult poliitiline, vaid ka majanduslik võim, klassistruktuurist tulenev võim, sugude ebavõrdsest positsioonist ulenev võim, muude ressursside ebavõrdsest omamisest tulenev võim.
    Ka: Kõneviisis (diskursuses) peituv võim, mis suunab inimeste mõtteid, kommunikatsiooni ja tegevust (Foucault).
    => abstraktne ja üldine mõiste, samas läbib peaaegu kõiki sotsioloogia teemasid
    => erinevad autorid ja teooriatraditsioonid on defineerinud võimu erinevalt
    - Praegu mõned põhilisemad suunad: Weberile tuginev; Marxile tuginev; pluralistlik võimuteooria; Foucault diskursiivse võimu teooria
    I Weber def: Võim = tõenäosus, et isik suudab sotsialses vahekorras teostada oma eesmärke vastupanule vaatamata. Lähedased mõisted domineerimine (Herrschaft): tõenäosus, et grupp inimesi täidab käsku; distsipliin : suur hulk inimesi täidab käsku koheselt ja automaatselt kuuletudes (Weber 1921/1984: 89)
    - Märkimisväärset: 1) Võimu teostajana mainitakse indiviid => seostub valikute, tegevuse, kavatsustega (intentsionaalsus)
    * vrd. üldiselt Weberi teooria subjektikesksus!
    2) võimu teostatakse teiste üle => konflikti ja vastupanu võimalus
    3) eeldatakse, et võimu omava ja mitteomavate huvid on erinevad, 11ga vastuolus (Partei olulisus võimu teostamisel)
    4) võim on n-ö. negatiivne: teiste tegevuse piiramine, sunduse kasutamine - kui võimu kasutamine on alluvate poolt heaks kiidetud, on tegemist autoriteediga (esitas 3 põhilist tüüpi)
    II Marx ja mark(x)sistid: võim on ühiskonnastruktuuri omadus, sõltumatu võimusuhtes osalejate individuaalsest tahtest. Klassistruktuuri tagajärg. Def nt. Nicos Poulantzas (1978): Võim = ühe klassi võimalus oma huvide teostamiseks teiste klasside huvide vastu
    - NB: 1) võim on lahutamatu majanduslikest ja klassisuhetest
    2) võim sisaldab sundust/selle võimalust (politsei, sõjavägi...)
    3) konflikt on tegelikult klasside, mitte indiviidide vahel (vrd. pr. k. société anonyme = osaühing . kaasajal on omamine impersonaalne)
    4) kui tahta analüüsida võimu, tuleb alustada tootmissuhete analüüsist
    - Sellisest võimukäsitlusest tuleb ka mark(x)sismi arusaam poliitiliste institutsioonide iseloomust: kasutavad võimu valitseva klassi huvides. Kui ühiskond oleks ilma ei oleks võimu, samuti mitte riiki.
    - Mark(x)siste on olnud üsna erinevaid; mõned on pööranud tähelepanu ka poliitika ja mitte-materiaalsete tegurite osale võimu saavutamisel ja kindlustamisel.
    * Antonio Gramsci ( 1891 -1937), Itaalia kompartei algataja ja juht, vangis Mussolini ajal, kirjutas üle 3000 lk ajalugu. Toonitas ideoloogia tähtsust kapitalistide võimu kindlustamisel. Esitas jaotuse:
    1) domineerimine: otsesele sunduse võimalusele põhinev võim, mida saab kasutada riik;
    2) hegemoonia : võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne jamoraalne juhtpositsioo
    # selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule; nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid
    # esitas, et kapitalistliku ühiskonna arenedes kasvab hegemoonia osatähtsus võimu kindlustamisel
    # hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik ; samuti kool ja igasugu kodanikeühiskonna institutsioonid, mille piires tegutsedes inimesed võtavad omaks valitsejate poolt pakutava ideoloogia => ei piisa ainult poliitilise võimu
    saavutamisest, vaid tuleb muuta inimeste teadvust  mitte ainult intellektuaalne renessansi intellektuaalne kriitika kirikule, vaid ka protestantlik , massidele sobiv tööst lähtuv kriitika
    # Gramsci aga märkis, et hegemoonia pole iialgi täiuslik, sest inimesed tegutsevad igapäevaelus ja saavad kogemuse kaudu tõepärast infot, mis kohati on vastuolus valitseva ideoloogia väidetega => uskus, et on võimalik aretada inimest revolutioonilist teadvust mis põhineb nende endi kogemustele ( kasvatada „teoreetiliselt õigesti haritud” eliiti kes jääb revolutsioonilist situatsiooni ootama. Töölisklassi intelligendid (orgaanilised intelligendid)  klass on esikohal (kas tänapäeval on?)
    III Pluralistlik võimuteooria: võim on jaotunud üle terve ühiskonna, ei ole ainult eliidi või valitseva klassi käes. Konflikt ja sundus ei ole vältimatud: võim = positiivne. Def. nt. Talcott Parsons: Võim = isiku võime oma ühiskondlikke eesmärke teostada. Analoogiline rahaga : üldine võime
    - võim, mõju ( influence ) ja autoriteet on seega pluralistide jaoks lähedased mõisted.
    -Robert Dahl (s 1915, demokraatiateoreetik, seni kõige mõjukam USA poliitikateoreetik) (1970): mõju on isiku võime muuta teise isiku käitumist
    1) võimu kasutab indiviid (=> intentsionaalsus)
  • Ratsionaalne veenmine - nt arst
  • Manipulatiivne veenmine - nt propaganda
  • Indutseerimine e esile kutsumine- nt altkäemaks
  • Võim - nt vanglaärhvardus
  • Sundus - nt väljapressimine
  • Füüsiline jõud - nt piinamine
    2) ühiskondlik võim on positiivne, mitte lihtsalt teisi piirav, vaid midagi uut võimaldav
    2) võim on kõigi käes (siiski erineval määral)
    3) poliitiline süsteem on avatud ja pluralistlik, kõik saavad mingil määral osaleda
    - näha, et paljud vaidlusküsimused keerlevad struktuuri ja subjekti vahekorra ümber. Kas võim on intentsionaalne või struktuuri omadus?
    - teised küsimused puudutavad konflikti ja konsensust. Võim on teiste inimeste mõjutamist. Kas ka hambapasta reklaam on võimu vahend? Kust tulevad inimeste „huvid”, ja kas nende muutmine, nt uute subjektiivsete „vajaduste” tekitamine tähendab võimu kasutamist? (Inimene ostab uut hambapastat, kuna ta „tahab” seda.)
    IV diskursiivne võim ja Michel Foucault (1926-1984): andis nendele küsimustele uut moodi lahenduse. Selle tulemusel inimene ise allutab ennast võimule, hakkab kontrollima ennast ise. Võim on tema keha ja ta teadvuse üle => „mikrovõim”.
    - Foucault oli Collège de France ’i professor , samas vastuolus valitsevate arusaamadega. „Iga vangi esimene kohus on püüda põgeneda” (TV-saates).
    - filosoof , sotsioloog, ajaloolane, psühholoog jne (kaitses Uppsala ülikoolis doktoriväitekirjana uurimust hullumeelsuse ajaloo kohta)
    - uuris teemasid nagu hullumeelsus , seksuaalsus, kurjategijad, üldse deviantsus; inimest uurivad teadused
    * nende teemade vaheliseks seoseks on arusaam võimu ja diskursuse ühtsusest: deviantsete inimeste määratlemine, teistest eristamine ja normaalsuse piiride kinnitamine on üks võimu kasutamise viis. Selle jaoks on vaja kõneviisi e. diskursust, mis defineeriks ära „normaalsuse”. Inimest uurivad teadused toodavad seda (nt.psühhiaatria, õigusteadus).
    * kui normaalsuse piirid on kinnitatud, inimesed ise püüavad nende sees püsida. Nende teadvus on distsiplineeritud => nad ise teostavad võimu enda üle.
    - Paljud inimesi reguleerivad institutsioonid ja ka inimest uurivad teadused pärinevad 19. saj. algusest n-ö. modernse ühiskonna sünnist ( moodsa pol. demokraatia algus; teadusliku ajalooteaduse, sotsioloogia, psühholoogia jne. algus; tööstusrevolutsioon; mitmete institutsioonide algus). Et näidata diskursuse piire,tegeles Foucault asjaga mida nimetas „teadmiste arheoloogiaks” (Archéologie du savoir): uuris, kust praegu kehtivad diskursused olid saanud oma alguse ja milline oli nende „ebapuhas päritolu”, mida oli diskursusest kõrvale lükatud => huvi keskmes nn. „klassikaline ajastu” (l’âge classique) 16. saj. lõpust 18. saj. lõpuni
    - Folie et déraison: Histoire de la folie à l’âge classique (1961) (hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul) (e.k: Hullus ja arutus ; ingl. k. Madness and Civilisation):
    * 17. saj: pidalitõbiste mahajäetud latsaretidesse paigutati hullumeelsed, hulkurid, prostituudid , kurjategijad, kerjused läbisegi. Varem olid osa ühiskonnast
    # seostab: ühiskonna heakorrastamine, töö eetilise väärtuse tõus [vrd. Weber]
    * 18. saj: hullumeelsed eraldi institutsioonidesse. Teised pandi tööd tegema
    * 1794: hullumeelsed vabastati ahelatest Bicêtre’i haiglas (dr. Pinel). Ahelate asemel ”vaimsed ahelad ”: asendati sisemise kontrolli nõuega
    # nn. modernse psühhiaatria algus
    - Foucault väidab: enne võis hullumeelsus olla tõlgendatud kui moraalne puudujääk, eriline suhe jumalike jõududega vms, nüüd sai see defineeritud kui haigus. Dialoog hullumeelsusega katkestati: sellest polnud enam midagi õppida; distsiplineeritud teadvust defineeriti kui ainuõiget.
    - teine näide: Surveiller et punir: Naissance de la prison (1975) (Valvata ja karistada : vangla teke) (Discipline and Punish)
    * alustab karmi kirjeldusega füüsilisest karistamisest isevalitsusliku monarhia ajal (liikmete rebimine kurjsategija kehast jne.)
    * 18. saj. keskel: karistuse objektiks saab keha asemel inimese hing, südametunnistus.
    Karistuse elemendid:
    1) isolatsioon ; 2) töö; 3) karistuse kohandamine mitte ainult kuritöö, vaid ka indiviidi järgi => karsistuse kanmisest saab pidev patukahetsus
    * kuulus näide: panoptikon . karistaja on nähtamatu, karistatav pidevalt nähtav
    * teises osas kiire kaadrivahetus: sõjavägi, kool, tehas: kuidas nendes institutsioonides drilliti inimese keha, et see töötaks ette nähtud reeglite järgi
    * kõik haakub samaaegse kapitalismi arenguga (tehasetöö jne), aga NB Foucault EI VÄIDA, et tegemist oleks olnud kapitalistide salasepitsusega. Diskursuse muutuse tagan pole mingit subjekti.
    - tegemist ühe osaga distsiplineerimise protsessist. Karistuse asemel on distsipliin ja enesekontroll , seaduse asemel administratiivsed reeglid
    * võim, mis varem oli selgesti nähtav ja ära tuntav, väline jõud, on distsiplineerimise protsessi kaudu saanud inimese seesmiseks omaduseks.
    * võim saab pidevalt ilmsiks konkreetsetes olukordades, selle nägemiseks ei pea eraldi uurima n-ö. võimuinstitutsioone
    * F. tegeles S/M seksiga. Kas püüe läbi elada tegelikku sundust, vägivaldset karistust mis jätab hinge puutumata?
    - F. panus võimu teooriasse :
    1) võim on anonüümne, pole subjekti
    2) inimene ise kontrollib ennast
    3) võimu aluseks on diskursuse poolt distsiplineeritud teadvus
    (=> üks viis struktuuri ja indiviidi vastuolu ületada)
    4) võim on igal pool (mitte ainult teatud institutsioonides)
    - Foucault’ teooriat on raske „rakendada”, aga inspiratsiooniks on ta olnud eriti kultuuri uuringutes: pöörab tähelepanu viisidele, kuidas kõne sees on peidus võim seda saab siis analüüsida.
    Võimuteooria
    Weber
    Marx
    Pluralistid
    Foucault
    Võimu alus
    Sundus/autoriteet
    Sundus
    Mõju
    Diskursus
    Võimu kasutaja
    Isik
    Struktuur
    Isik
    Inimene ise
    Võim on...
    Poliitilise eliidi käes
    Juhtiva klassi käes
    Kõigi ühiskonnaliikmete käes
    Inimesest sõltumatu, igal pool
    - - kõik sotsioloogid pole siiski valmis loobuma võimu seosest kas subjekti või ühiskonna selliste struktuuridega, mis ei mahu diskursuse mõiste alla. Kelle käes võim siis võiks olla? Üks vastus: eliitide
    - Eliidid on vähemusgrupid kellel on võimu, mõju teiste üle
    * oletatakse, et neid on igas ühiskonnas. Seda väitis juba Gaetano Mosca (1896), kes oli eliitide uurimise algatajaid sotsioloogias. Kõik võivade saada eliidiks, selle aluseks on organiseerimisvõimed. Ka pluralistid nõustuvad selle väite „ lahja ” variandiga. (Näiteks Weber: partei eliit või bürokraatlik eliit)
    * marksistid on (kunagi) arvanud, et klassideta, ilma võimuta ühiskond oleks võimalik, aga igal juhul pole nad esitanud ühtki näidet sellisest ühiskonnast (juba Trotski ütles, et Nõukogude bürokraatia ja parteieliit on vana kodanluse osa üle võtnud; hiljem kirjutas sotsialismimaade eliitidest nt. Milovan Djilas ( jugoslaavia poliitik, partisan, teisitimõtleja, Tito ajal tagakiusatud, andis 54 intervjuu New York Timesile, Ungari revolutsiooni toetuse eest pandi vangi, suri 1995) (1959). The New Class ).
    # Marksistid muidugi toonitavad ka, et eliit pole valitsevast klassist sõltumatu,vaid pigem selle osa või käepikendus
    * Poliitika sotsioloogias on pikk eliitide uurimise traditsioon. Vilfredo Pareto (1848- 1923) kirjutas eliidi tsirkuleerimisest: eliidi sees teatud osa on see, kes parajasti on võimul, teised n-ö. ootavad oma korda
    # võimule saamine oleneb olukorra muutustest: stabiilses situatsioonis on võimul „lõvid”, muutuste korral „ rebased ” (kes paremini kohanevad) ( Niccolo Macchiavelli 1469 – 1527, poliitkateaduse rajaja, Prints 1513, kavaluse ja pragmatism pooldaja )
    * Robert Michels (Mosca õpilane) (1876-1936) esitas nn. oligarhia raudse seaduse: kus on organisatsioon, seal on ka oligarhia. Oli uurinud Saksa sots dem parteit, leidis, et organisatsiooni käimas hoidmise jaoks vajalik professionaalsus ja spetsialiseerumine möödapääsmatult viivad juhtkonna kaugenemiseni realiikmetest. (Weber - partei aitab huvisid konsolideerida, kuid partei toodab ikkagi eliiti)
    - esitatud on küsimus: kas ü/k-s on üks eliit või mitu? Võib eristada nt. poliitilist, majanduslikku, sõjalist; ka nende sees võivad olla erinevad rühmitused
    * eksisteerivat demokratiat kaitstaksegi tihti elle väitega, et kuigi eliit valitseb, ta ei ole ühtne ja selle liikmed vahetuvad demokraatliku protsessi tulemusel => eliidi pluraalsus, vahetumine ja avatus kindlustavad siiski demokraatia toimimise
    * Joseph Schumpeter (moraavias sündinud, 1883-1950): demokraatia on ainult võimu vahetamise mehhanism . Tegelikult valitsevad poliitikud , mitte rahvas. Demokraatia on mehhanism, mille abil legitiimselt võimu vahetada
    * See muidugi pole teoreetiline, vaid empiiriline küsimus. Palju uuritakse.
    # tuntud näide: C. Wright Mills (1916-1962): uuris Ühendriike, leidis et erinevate eliidigruppide liikmete vahel olid tihedad perekondlikud, sõprus- ja mud sidemed (ses mõttes ta tulemused toetavad neid, kes on skepitlised kapitalistliku demokraatia suhtes)
    * samas võib see erinevates ühiskondades varieeruda:
    # kui avatud on eliit?
    # kas on ühtne eliit või eliitide võistlus?
    # kas eliidid vahetuvad või mitte?
    * on näiteks uuritud endiste sotsmaade eliitide muutust. Mis oli praeguse eliidi liikmete positsioon nõuk. ajal? Leidub erinevusi: mõnes riigis üleminek isikutasandil sujuvam, mõnes järsum
    - On aga märgitud, et saab kaasaegses ühiskonnas üha raskemaks öelda, kes otsustab,kelle käes on võim.
    * J.K. Galbraith (1967): „Tehnostruktuur”: otsustusprotsess on praegu nii keeruline, et ei saagi öelda, kes otsustas. Spetsialistid , administraatorid, ökonomistid, insenerid jne.valmistavad otsused ette ja poliitiline otsus on formaalne
    * Ulrich Beck (1986) esitas mõiste „riskiühiskond”: tekkinud on sellise ulatusega riskid inimtegevusest (keskkonnakatastroofid), et keegi ei suuda nende eest vastutada . otsustamine ja vastutus hajub - pidev riskide hindamine; 1997. a. raamatus Was ist Globalisierung? märgib ta mh. seda, et otsustamine enam ei toimu ühe rahvusriigi piires
    }=> üldiselt võib öelda, et selle analüüsimine, kus ja kelle käes võim on, on üha keerulisemaks saanud
    * ehk jääbki sellisel juhul ainult üle analüüsida konkreetseid juhtumeid, kus võimu kasutatakse, mitte piirata oma otsinguid kindlate (nt. poliitiliste võimu-) institutsioonidega
    # see väljakutse on eriti suur politoloogide jaoks, kes on harjunud uurima valimistulemusi, valitsuskoalitioonide moodustamist jne, kui aga tuleb välja, et „tegelik võim” asub kuskil mujal

  • TÖÖ


    - mis on töö? defineerimisprobleemid (Grint, Keith , The Sociology of Work 1998: 6-8)
    * Töö on tegevus mis kujundab ümber loodust ja millel on teatav kindel sotsiaalne kontekst. Igal juhul nõuab see füüsilisi ja vaimseid pingutusi ning on suunatud ülesannete lahendamisele, mille eesmärk on kaupade ja teenuste tootmine, mis teenivad inimeste vajadusi. Tööks on ka vaimsete väärtuste loomine, sest need rahuldavad inimeste vaimseid ja esteetilisi vajadusi.
    # Aga: inimesed teevad igasugust, mis muudab loodust, kõike ei loeta tööks => Sotsiaalne kontekst määrab ära, millal on ja millal ei ole tegemist tööga: ajalooline, ruumiline, kultuuriline kontekst. Eristatakse nende alusel nt. taidlus, puhkus, töö, kodus askeldamised jne.
    => pole “tööd” üldiselt, see on ühes kindlas (ajalool. kujunenud) ühiskonnas kasutatav kategooria. (=> järelikult võib see definitsioon ka muutua, see pole igaveseks antud)
    -“Tööga” mõeldakse tänapäeval tihtipeale “ palgatööd” . Palgatöö on eesmärgistatud ja otstarbekas tegevus, mille teostamise eest saadakse palka. Töö võib aga olla kavabatahtlik või nt. kodune.
    * raha eest tehtav palgatöö on ajaloos tegelikult suht hiline nähtus. Feodalismis olid inimeste suhted korraldatud teistmoodi, polnud palju “vabat” tööjõudu.
    # samuti ei olnud selge vahetegemine töö ja mittetöö vahel. Tootmine oli suures osas seal kus ka elati . talu, meistri töökoda, kaupmehe elamu jne. Tööaeg javaba aeg ei olnud samal viisil eristatud . Suure muutuse tekitas tehasetöö muutumine üldiseks pärast industriaalrevolutsiooni 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku
    # töö ei olnud diferentseeritud, ainult lapsed ja naised tegid veidi teistsuguseid töid
    - samal ajal suunati varaste sotsioloogide/sotsiaalteadlaste poolt suurt tähelepanu tööjaotuse arengule, mis industrialiseerumisega kaasnes. Adam Smith (18. saj lõpp): “The Wealth of Nations”. Alustab naelatehase kirjeldusega: “Üksinda töötav tööline,kes sooritab kogu töö algusest lõpuni, valmistab võib-olla 20 naela päevas. Kui aga jagada sama protsess 10 töölise vahel, suudavad nad valmistada mitte vähem kui 48,000 naela päevas!”
    => tööjaotuses nähti majandusliku arengu soodustajat
    # 1850ndal USAs 323 erinevat ametit, 1980ndal 35 000
    # de Tocqueville: “mida oodata inimesest, kes on 20 aastat valmistanud nööpnõelapäid? Ta mandub… Kunst areneb, inimene taandareneb”
    #Durkheim: individuaalsus on tööjaotuse tulemus, tekitab anoomiat - ei ole siduvat kultuuri (mehaanilist solidaarsust)
    * Noor Karl Marx kirjutas Saksa Ideoloogias (1845): “Tööjaotus näeb igaühe jaoks ette kindla tegevussfääri, mis on talle peale sunnitud ja millest tal põgeneda on võimatu. Ta on jahimees , kalur, karjane , või kriitiline kriitik , ja peab selleks jääma kui ta ei taha oma elatist kaotada. Kommunistlikus ühiskonnas aga /.../ on mul võimalik jahil käia hommikul , kalastada pärastlõunal, kasvatada karja õhtul, ja kritiseerida pärast õhtusööki täpselt nii nagu mulle endale parasjagu meeldib, ilma et ma sellepärast peaksin hakkama jahimeheks, kaluriks, karjaseks või kriitikuks…”
    => töös nähti inimese eneseväljenduse vormi, mida kapitalistlik tootmine ei lasknud arendada
    * aga leiti ka, et see teeb töö ebainimlikuks. Töö muutub võõraks:
  • Töö ei tähenda enam suhestumist maailmaga läbi oma vajaduste, vaid minu töö muutub abstraktseks. Ma müün tööd kui sellist. Side inimese ja tema toodetud keskkonna vahel muutub samuti ebaisikuliseks - kui mina ei tee, siis keegi ikka teeb.
  • Tööjõu müümine ei ole suhe võrdsete partnerite vahel. Ehkki formaalselt olen ma vaba oma tööjõudu müümast, siis reaalselt pean ma töötama, et elus püsida. Kui ma müün oma tööjõudu annan ma võimu selle üle ära kellelegi teisele. Seepärast, ehkki töö peaks olema eesmärk omaette: „tööline tunneb, et „ise”/inimlik on ta ainult loomalikes funktsioonides - söömine, joomine, sugu tegemine - kuna tema inimlik funktsioon on taandatud looma omadele.” (Marx: Varased kirjutised: 326).
  • Tootmisvahenditest võõrutamine loob klassivõitlust: enamus ei saa lubada endale asju, mida nad on teinud. Minu töö väärtus ei ole seotud asjade väärtusega, mis ma toodan .
    # ehk siis “Ma müüd oma tööjõudu, et toota asju, mida ma ei vaja, et teenida raha, et osta asju, mida ma vajan, kuid ei tooda.”
    - muutunud on ka töö kultuuriline tähendus. Tuntud klassikaline uurimus: Max Weber (1864-1920): Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim, 1904 -5 (e.k. ilmunud ajakirjas Akadeemia):
    * huvitus maailmareligioonide majanduseetikast. Märkas, et edukad firmajuhid on tihti protestandid , mitte katoliiklased (tollal üldteada asi)
    * Weberi järgi on protestandi eetikal olnud oluline roll kapitalismi levimisel ja arengul
    # tekkis idee tööst kui kutsumusest , mitte kui needusest (“palehigis pead sa oma leiba sööma”) (NB: ka Marxi nägemus tööst tegelikult on sarnane kutsumuse ideele)
    * protestantism (eelkõige kalvinism ) tõstis ideaaliks askeesi ja arusaama, et töö ja argielu on “pidev jumalateenistus”. Vaenulik luksusliku tarbimise vastu => ausa tööga saavutatud äriline edu tõsteti iseenesest eetiliseks väärtuseks, mitte seepärast et rikas on tore olla.
    * selline muutus inimeste eetikas soodustas kapitali akumuleerumist ja kapitalismi võidukat levimist. Individualism , ettevõtlikkus, saavutusmotivatsioon jne loetakse “protestandi tööeetika” elementiks
    -Siiski nii lihtne see ei ole. Kes ostavad kaubad , mida kokkuhoiuga toodetakse?
    Tarbimisühiskonna uurija Colin Campbell (1987) “Romantic Ethic and the Spirit of Moderns Consumerism”: protestantlik eetika asendus kiiresti romantilise eetikaga.
    * Uue ihaldamine, luksus.
    * Traditsiooniline ja moodne hedonism : “naudingute” (söömine, puhkamine, laulmine , seksimine, mängimine) asemel pidev “nauding”
    - Samas oli see osaks üldisemast ratsionaliseerumise protsessist mis käis kaasas kapitalismi arenguga. Kasvab kalkuleerimine , emotsioonide, väärtuste ja tavade allutamine tuleviku eesmärkidele.
    - tööprotsessi ratsionaliseerimise ja tööjaotuse tipuks on nn fordism e teilorism e Scientific Management
    - 20. sajandi alguses Frederick Winslow Taylor esitas oma ettepanekud tehasetöö ratsionaliseerimiseks (teilorism = Scientific Management)
    * tööjõu võimalikult kitsas spetsialiseerumine,
    # protsess analüüsiti oma kõige väiksemateks koosttisosadeks, nende tegemiseks vajalike liigutuste kestus mõõdeti stopperiga, tööd jaotati erinevate töötajate vahel => suurem efektiivsus.
    * muutused tööprotsessi kontrolli osas: iga töödejuhataja valvas üht protsessi osa, koordineerisid omavahel, ka tööjõu valik
    # konveier ise kontrollib, sest selle liikumine on ajastatud nii, et töölised peavad täie pingega töötama => puhkepauside lubamine suurendab efektiivsust
    # juhtimisest sai eraldiseisev tegevus kontrolli- ja tehniliste funktsioonide täitmiseks => mänedžerite kihi tähtsuse tõus (“mänedžeride revolutsiooni” algus)
    * muutused tööliste jaoks vajalike kvalifikatsioonide osas. Taylor: suurem efektiivsus => suurem palk. (Tegelikult mitte alati, sest töötajate jaoks olid vajalikud vähesemad oskused =>üldiselt väiksem tööjõu kulu)
    #vrd oskuste kogumine töö käigus käsitöölisel
    * muutus tööprotsessis. Kollektiivselt tehtav töö muutus tööks, mida igaüks teeb eraldi, ilma kokkupuudet teistega
    - Fordi tehased 1908 Michiganis, toodeti ainult ühte autot ( Ford T). Fordism.
    *tootmise standardiseerimine - masstootmine
    * Spetsiaalsed tööriistad ja konveier.
    # varem koguti autod ükshaaval osadest, mitu töötajat koos. Nüüd keeras üks töötaja ühe kruvi kinni/paigutas aknaklaasi jne.
    *oskustööliste kaotamine koos kõrgemate palkadega
    # Ford sai aru, et keegi peab need autod ka ära ostma. Suurem palk => suurem ostujõud
    - fordism võeti kasutusele USA-s enne I ms., Euroopas & N-Liidus veidi hiljem (Taylorismus + Fordismus = Amerikanismus +Vene revolutsioon = Nõukogude tööstus). Rahulolu ei saavutata toga, vaid tööväliste asjadega. Mitte rõõm kingast vaid mingi tüütu kingakontsa allalöömine.
    - praeguseni üks töö organiseerimise põhisuundi.
    - kriitika: mehaanilisus, inimene allutatud masinale. Chaplin: Moodsad ajad.” Robot ” Karel Capeki sõna “Rossum’s Universal Robots” 1921, alguses pidi olema “ labor ”. Tegelikult mõtles välja Josef , Kareli vend.
    - kriitika hiljem: organisatsiooni jäikus ja paindumatus (vt edasi). Fordi töölise treenimiseks ainult 38 dollarit, aga tööjõu liikuvus oli suur. 50 000 inimest aastas. Pidi kuidagi mud moodi kontrollima - rohkem raha, laenud, osakud -> tööline pidi muutma eluharjumusi. “Töö eest annan elumugavusi”
    -1970ndate majanduskriisi ajal Jaapani manageerimissüsteem
    *Tootmine: horisontaalsed rühmad ja täpselt ajastatud ladustamisvaba tootmine => Total Quality Management
    *Tarbimine: kiire tootevahetus, segmenteerimine , gobaliseerimine
    - alternatiiv : nn Human Relations .koolkond tahtis arvestada töökollektiivi liikmete vaheliste suhetega ja saavutada, et rühma protsessid toetaksid tootmistegevust
    - sai alguse Elton Mayo jt. nn. Hawthorne uuringutest (1927-32)
    * firma Western Electric Co. tellimusel tehti uurimust valgustuse mõjust töötulemustele. Tingimuste parandamine: paused, joogid, kaks pausi, valgustus paranes , töötulemused paranesid. AGA valgustus paranes ka siis, kui valgustust halvendati. Lõpuks töötati üsna hämaras, alles siis kui täiesti kottpime oli, ei paranenud töötulemused enam!
    => paranemise jaoks oluline ei olnudki valgustus vaid hoopis see, et töökollektiiv teadis, et teda jälgitakse ja ta tulemusi võrreldakse teiste gruppidega.
    # edasi katsetatigi selliselt, et loodi väikegruppe. Tõstis tõhusust, parandas töössesuhtumist. Aga tekkisid ka mõnes grupis vastupidised, mitteformaalsed normid mis aeglustasid tööd (solidaarsus omavahel, mitte tööandjaga)
    => põhiküsimus: kuidas suunata mitteformaalse rühma tegevus nii, et see soodustab firma eesmärke? => töödejuhatajatele anda koolitust ka rühmaprotsesside suunamisel
    - on kritiseeritud: toonitab rühmaprotsesse üle
    - samas töötajate jaoks töökollektiiv on oluline rühm. Töötajad vajavad sotsiaalset toetust, suhtlemist teistega. Peale füsioloogiliste vajaduste on ka teisi: sõprus, tunnustus, enda vajalikuks tundmine => tööga rahulolu osas on palk ja töötingimused ainult üks tegur
    - vrd. Abraham Maslow. vajaduste püramiidiga (sotsiaalpsühholoogias tuntud):
    eneseteostus
    TUNNUSTUS
    INTERAKTSIOON
    T U R V A L I S U S E T U N N E
    F Ü S I O L O O G I L I S E D V A J A D U S E D
    - kui üks vajadus (n-ö. alamal tasandil asetsev) on rahuldatud, muutuvad indiviidi jaoks tähtsaks järgmise tasandi vajadused
    * tööl näiteks töökollektiiv; võim ja vastutus; kogemus oma tööpanuse väärtusest; töö nõutud professionaalsed oskused ja võimalused edasi areneda
    * samas NB: palk ja töötingimused peavad siiski piisavalt head olema
    - Tööorientatsioon: tööl on inimeste jaoks erinevad tähendused: töö eesmärgid on erinevad, inimeste arusaamad tööst on erinevad.
    * instrumentalism ja solidarism tööorientatsiooni alusena (J.H. Goldthorpe jt.1968- 1969). Ootused tööle ja arusaamad töö tähendused on erinevad
    # nn. Affluent Worker (jõukas tööline) -uurimuses vaadati kaht tööorientatsiooni, mis olid nähtavad Inglismaal Lutonis, traditsioonilises tööstuspiirkonnas
    # jagasid töölised kahte gruppi (mis majanduslikult olid umbes ühesuguses seisus): traditsiooniline tööliskond ja Affluent Worker e instrumentalistlikud töölised
    * ükskõiksus, vähene suhtlemine, ametiühing kui kindlustuspoliis (vähene aktiivsus), suhtlus väljaspool tööd perekonnas v naabritega , mitte teiste töölistega
    - üldiselt on instrumentalistlik tööorientatsioon tavalisem järgmistel rühmadel:
    * füüsilise töö tegijatel
    * organisatsiooni madalamatel tasanditel
    * noorematel töötajatel
    * naistel (NB: seos positsiooniga, aga ka kodu suuremal tähendusel)
    - Tööorientatsioone iseloomustab dünaamilisus, sest sõltuvalt konkreetsest situatsioonist ja ajast võivad nad muutuda, nii nagu muutuvad ajas ja ruumis indiviidi prioriteedid ja subjektiivne kogemus.
    - Fordism ja ka HR-koolkond tekkisid lahendama industriaalühiskonnale omaseid tootmisprobleeme. Toonased industriaalühiskonnad on aga praegu postindustriaalsed
    * mida tähendab? Suht moesõna. Üks kaine definitsioon võiks lähtuda erinevate majandusharude osatähtsusest tööandjatena
    * jagatakse: primaarsed, sekundaarsed ja tertsiaarsed majandusharud
    1) põllumajandus, metsandus , kalandus, kaevandus jne = tooraine muretsemine loodusest
    2) erinevat laadi tööstused ja käsitöö = tooraine töötlemine edasi
    3) teenindus, haridus, administreerimine, informatsiooni käsitlemine = töö tulemus ei ole materiaalne toode
    * areng: põllumajanduslik => tööstuslik ( = industriaal-) => postindustriaalne ühiskond.
    # kõigepealt kasvab sekundaarsetes majandusharudes hõivatud inimeste osakaal tööjõust primaarsete majandusharude arvelt; siis kasvab tertsiaarsetes majandusharudes hõivatud inimeste osakaal. Lihtne definitsioon: kui ta on üle 50 % tööjõust, on teemist postindustriaalse ühiskonnaga
    #muutus USAs 1900-1975: I 38->4 II 36 ->33 III 26 ->62
    # Eestis (2009) I - 24 000 II - 188 000 III - 383 000
    # põhjuseks: ülejääk ja efektiivsus?
    - vastavalt leitakse, et töö organiseerumise vorm muutub => “post-fordism“
    * uur infotehnoloogia
    *tarbimistüüp klassikuuluvuse asemel
    *teenuste ja valgekraede kasv
    *feminiseerumine
    *globaliseerumine
    Põhjused:
    * massiline tööstuslik tootmine läheb allhangetena odavamatesse maadesse
    * teenuste ja kaupade tootmisel kodumaal on primaarseks paindlikkus ja kvaliteet => sihtgruppide eristumine, kiire ümberorienteerumine uutele toodetele
    * teadmiste tähtsuse tõus tootmisel, planeerimisel, turundamisel
    *paindlikkus nõuab ka tööjõu paindlikkust:
    # ebakindlam töösuhe
    # valmidus tööaegu muuta, ka osalise tööajaga töötada
    # valmidus ümberõppeks (=> vajadus suht kõrge üldise haridustaseme järele)
    # valmidus elukohta muuta
    - Mõju kogu ühiskonnale on ilmselt sügav: kogukondade, solidaarsuste, perede lagunemine? identiteetide hägustumine? individualismi lisandumine?
    * üks sotsioloogia praeguse hetke moemuredest. Need tendentsid kindlasti olemas, aga kui sügavad? Ja millised on vastutendentsid (nt uut tüüpi solidaarsuste, võrgustike teke)?
    # jälle: empiiriline küsimus!

  • KLASSID JA KIHISTUMINE


    - Ühiskonna liikmete vahel erinevusi:
    * Bioloogilised (vanus, sugu, „rass”)
    * Isiklikud omadused (väärtused, võimed, intelligents , oskused)
    * Ühiskondlik positsioon (koht ühiskondlikus tööjaotuses, roll)
    - Stratifikatsioon (kihistumine): ühiskonna liikmed jaotatakse hierarhiliselt teatud dimensioonide järgi (sissetulek, varandus , võim, prestiiž, vanus, rahvus jne).
    * Ühe straatumi (kihi) liikmetel on tavaliselt sarnased võimalused (life-chances; majanduslikud ja kultuurilised) ja elulaad (life-style; sotsiaalsete suhete mustrid, materiaalne tarbimine, kultuur) ja neil on tihti ühine identiteet, kokkukuuluvustunne: (N: millest räägitakse).
    - Erinevaid kihistumise vorme ajalooliselt:
    Orjapidamine -- kast (caste)-- seisus ( estate )-- klass (class) /kiht
    * avatud või suletud kihid
    - Orjapidamine: Ekstreemselt ebavõrdne süsteem. Ühed inimesed on teiste inimeste omadus. Piiratud juriidiliste õigustega, või hoopis ilma (USA). 16.saj ja 17.saj USAs, Lõuna-Ameerikas.
    * Klassikalised Ateenas olid orjad igal pool ühiskonnas väljaarvatud poliitikas ja sõjaväes. Ametnikud, käsitöölised jne. Roomas oli juhtiv klass arvamusel, et kaubandus ja äri ei sobi neile ja orjad, kes tegelesid kaubandusega said väga rikaks. Jõukatel orjadel olid ka omad orjad.
    - Kast: rituaalse puhtsuse järjekord. Kõrgem on puhtam. Endogaamia (kokkulepeabielud samasse kasti kuuluvate vahel, eraldi reeglid verepilastuse vastu) (vastand: eksogaamia ).
    * Rahvuslikud erinevused ja tööjaotus aluseks. Reguleerib tööjõuturgu ja sotsiaalset mobiilsust . India (ametlikult kuni 1949): „Varna”: Neli kategooriat sotsiaalset austamist (Brahmin - preestrid, õpetlased, Kshatriya - ülikud ja sõdurid, Vaisya - kaupmehed ja käsitöölised ja Sudra - lihttöölised). „Jati”: kohalikud (ametipõhised) grupeeringud, mis panevad kastide positsioonid paika. Väljaspool süsteemi on kastitud (paariad, Harijan). Põhineb hinduismi traditsioonide ja kohustuste täitmise olulisusel.
    # Keenias kõige rohkem haritlasi ja edasijõudnud oli hindude seas
    * Giddens : Mõiste väljaspool India konteksti tähendab midagi muud. Kaks või enam etnilist rühma on segregeeritud ja esinevad arusaamad, et oma etniline rühm on teistest puhtam. Tabud ja mõnikord seadused, mis takistavad segaabielusid. USA, Lõuna-Aafrika (intiimsuhted ja abielud varem seadusega, praegu nõrgemat laadi sotsiaalsete normidega keelatud valgete ja mustade vahel).
    * Majanduslik kommentaar: tööjõu mobiilsus on takistatud => majanduslik areng ja kapitalism on võimatu.
    - Seisus: Feodalism Euroopas, Venemaal. Mitte-religioosne alus (vrd. kast): seadused. Ka endogaamia. Jäik tööjaotus. Straatumitel on erinevad kohustused ja õigused.
    * Vaimulikud , aadel , kodanlased, talupojad (Prantsusmaal riigipäevadel esindatud 3 seisust ; Rootsis 4 . talupoegade esindatus oli Euroopas haruldane).
    * Erinevus kast-seisus: Kaste ei saa vahetada, seisused on aga mingil määral vahetatavad ja abielud seisuste vahel mingil määral võimalikud. Kodanik tubli sõjas => aadel kuninga käsul. Rikas kaupmees ostab endale tiitli jne.
    - Klass: Võrreldes teiste süsteemidega iseloomustavad klassiühiskonda jägmised neli aspekti:
    1) Klasside moodustamise aluseks ei ole juriidilised või religioossed tingimused. Liikmelisus ei lähtu päritolust, traditsioonidest ega seadustest . Klassisüsteem on rohkem liikuv kui teised kihistumissüsteemid ja klasside vahelised piirid ei ole sama konkreetsed. Formaalselt ei ole midagi, mis takistaks klasside üleseid abielusid.
    2) Klassikuuluvus ei ole ainult pärandatav, kuigi perekond mõjutab indiviidi edasist elukäiku. Individuaalne sotsiaalne mobiilsus on tavalisem ja võimalikum kui teiste stratifikatsioonisüsteemide puhul.
    3) Klasside taga on majanduslik ebavõrdsus erinevate rühmade ja indiviidide vahel. Materjaalsete ressurside omamine oluline. Teiste süsteemide puhul ei ole majanduslikud faktorid olulised. Sa võid olla rikas ori, aga ori oled ikka.
    4) Teiste stratifikatsioonisüsteemide puhul väljendub ebavõrdsus eelkõige isikuvahelistes suhetes . õigused ja kohustused. Isand ja ori, valitseja ja pärisori, kõrge ja madal kast. Klasside erinevusi väljendatakse aga teisiti, palkade ja töötingimuste kaudu. Kollektiivselt märgatav ja mitte ilmtingimata individuaalselt.
    - Klass ja kiht on kesksed mõisted sotsioloogias.
    * Sellega seotud väga palju muid asju (ennustatavus): IQ, pere suurus, haridussaavutused, tervis, võimalus saada karistatud, maitse, kas tuled seksimise ajal põlevad või mitte ehk moraal
    *On olemas üsna erinevaid käsitlusi
    - erinevate teooriate jaotuse on esitanud Stanislaw Ossowski (1963) (JOONIS).
    * esimene valik: kas tegemist kvalitatiivse või kvantitatiivse jaotusega . st., kas klassid eksisteerivad ka tegelikkuses, selgepiiriliselt, või on tegemist kokkuleppelise jaotusega (siis eelistatakse pigem terminit “kiht”).
    * teine valik: kas klassid on antagonistlikud (st omavahel vastuolus olevate huvidega) või valitseb nende vahel koostöö?
    * kolmas valik: kas klasside erinevus põhineb ühele tegurile või mitmele?
    * kihtide puhul teine valik: kas kihtide 11st eristamise aluseks on üks tegur või mitu?
    1) Parsons ja funktsionalistid:
    * klassijaotuse aluseks inimeste saavutused ja kompetents, mille järgi nad paigutuvad erinevatesse positsioonidesse ühiskondlikus tööjaotuses (meritokraatia)
    * ühiskondlikud positsioonid on ühiskonnas reastatud nende funktsionaalse tähtsuse järgi
    * et saada inimesi tähtsatele kohtadele, on vaja nendele anda head palka ja muid hüvesid (sest hüvesid on alati piiratud hulgal. Kui neid on kõigile pole tegemist palga või muudmoodi tausga vaid normaalsega)
    * ühiskonnas valitseb üldine konsensus selles, millised positsioonid on tähtsamad ja millised vähemtähtsad
    #mitte igasugune positsioon, vaid vastastikkuselt oluline (ühiskond kui vastastikkus )
    - kriitika: USA tegeliku sots ebavõrdsuse legitimeerimine
    * tsirkulaarsus (kust teame millised positsioonid on funktsionaalselt teistest tähtsamad?) => probleem empiirilise tõestamisega
    * Varandus? Võim? Klassipositsiooni pärandamine?
    2a) Marx:
    - Objektiivsed tegurid on klassisüsteemi aluseks. Ei olene arvamustest või sellest, milline on inimeste endi arusaam oma ühiskondlikust positsioonist.
    - Tootmisvahendite omamine on olulisim tegur. Lisakriteeriumid: kas kasutab võõrast tööjõudu? Kas teeb ise tööd? Osaliselt katuvad omavahel.
    * milline on nende kriteeriumide suhe? Marx ei kasuta alati ühesuguseid kriteeriume, teoreetilistes töödes on tal jaotus lihtsam, empiirilistes analüüsides toob ta sisse rohkem tegureid ja jaotusi
    - Oluline on tal revolutsiooni perspektiiv: oodata on ühiskonna polariseerumist kaheks põhiklassiks: kodanlus ja töölisklass
    * on n-ö vahepealseid klasse : talupojad, väikeettevõtjad, iseseisvad professionaalid ja töölised, aga nad on pärit ajast enne kapitalismi võidukäiku.
    * tehnoloogia ja majanduse arengu tulemusel tootmine kontsentreerub üha suurematesse üksustesse, väiketootmine läheb kahjumisse => vaheklassid kaovad ära
    #vrd praegune Eesti: väikepoodide kadumine kaubanduskeskuste mõjul
    - teravneb ebavõrdsus ja vastuolu kahe põhiklassi vahel. Selle tulemusel aga tekib ka revolutsiooniline teadvus: „klassist iseneses” („an sich ” - väljaspoolt määratlev: inimesed, kellel on ühesugune suhe tootmisvahenditega) saab „klass iseenda jaoks” („für sich” - ühiseid huvisid teadvustav ja nende eest võitlev klass)
    # valitseva klassi ideoloogia on ühiskonna ideoloogia - väärteadus
    # siin oluline tähelepanek - kas klass on objektiivne või subjektiivne määratlus - kus arvad olevat või kus oled tegelikult? Edaspidi tegeleb Bourideu.
    - Kriitika: tootmisvahendite käsutamine ei ole ikka seotud omamisega. Ei saa võtta omandit ja selle järgi vaadata objektiivselt (ainult).
    * Marxi teooria jaoks uus: tehnostruktuur: professionaalid, manadžerid, institutsioonid, fondid .
    * L-Eur ja USA koemus ei toeta polariseerumisteesi. Kasvab nn. keskklass!
    - vastus kriitikale: 1) töölisliikumise tegevuse tõttu Marxi ennustus kummutas iseennast; 2) kapitalism on globaalne, globaalne proletariaat asub “Lõunas” 3) Edasiarendusi Marxi teooriast:
    - Ralf Dahrendorf (1959): Konfliktidest tähtsam on võimu jagunemine ühiskonnas.
    Tähtis pole seega mitte omamine, vaid käsutamine.
    # Näiteks valgekraedest võib olla vähem võimu ( teenindajal ) kui alamastme juhil.
    # Naiste positsioon - kas on sama palju võimu?
    - Erik Olin Wright (1976): Oluline on tootlike jõudude kontroll.
    1. Ressurside paigutamise, investeeringute kontroll.
    2. Tootmisvahendite ( seadmed , tehased jms.) kontroll.
    3. Tööjõu kontroll.
    * erinevad inimesed omavad erineval määral kontrolli:
    # Kapitalistid ja tippjuhid : 1, 2, 3.
    # Kõrgemad juhid: 2, 3.
    # Madalamad juhid: 2, 3.
    # Töödejuhatajad: 3.
    # Alima tasandi töötajad: puudub kontroll ka oma tööjõu üle. (Mitte ainult
    füüsilise töö tegijad)
    - selline jaotus ei pea oluliseks omamist (nagu nägime, on see hajunud ja anonüümseks saanud), aga alus on ikkagi tootmissuhetes, mistõttu sellist teooriat võib ka pidada mingil määral marksistlikuks
    - on aga klassijaotuse aluseks esitatud ka teisi kui majanduslike tegureid:
    2b) Weber:
    - klassijaotuse alusena eristab majanduslikku (=eluvõimalused), sotsiaalset ja ühiste huvide möödet.
    * majanduslikud klassid tulenevad sellest, et inimestel on erinevad võimalused
    materiaalsete väärtuste omandamiseeks. Omand, tulud, suhted. Teadvus või mitteteadvus pole oluline
    * teist tüüpi jaotus: Seisused/Staatusrühmad (Stände/ status groups). Erinev prestiiž. Elulaad, haridus, päritolu. Ainult omamisest ei aita.
    # Näiteks askeedid, osavad kunstnikud , Islandil igaüks muusik , Venemaal “hudožnik” hinnas
    # Tähtsam ajal, kui sotsiaalsed muudatused on aeglased.
    * kolmas jaotus: Erakonnad /huvirühmad (Parteien). Rühmad, mille liikmetel on ühised huvid ja on sellest teadlikud. Võib kattuda majandusliku ideoloogia ja positsiooniga, aga pigem mitte: rahvus, religion, perekond
    - kõik jaotused on olemas, aga erinevates situatsioonides on nendel erinev tähtsus
    4) kihtidesse jaotamine ühe teguri najal:
    - Nt. sissetulekud; ametid.
    - sissetulekute järgi võib inimesi jagada kategooriatesse väga mitmel viisil, kustkohast täpselt skaala tükideks tehakse on suvaline . kvalitatiivset vahet ei ole
    - Amet on väga tavaline jaotamise alus, kuna selle kohta on kerge hankida informatsiooni; samas ütleb amet üsna palju inimese terviksituatsiooni kohta
    - nt. küsimus turuuuringuettevõtte EMOR ankeedist:
    Millisel ametikohal Te töötate?
    asutuse/ettevõtte tippjuht ..................... 1
    keskastme juht..................................... 2
    tippspetsialist (ametikohale vastava kõrgharidusega) 3
    keskastme spetsialist, abispetsialist .... 4
    ametnik , kontoritöötaja, isiku-/ klienditeenindaja ,
    kaitse-/päästeteenistuses .................... 5
    oskustööline, seadmeoperaator, sõidukijuht 6
    lihttööline.............................................. 7
    - lisanduvad muidugi veel need, kes ei ole palgatööl: ettevõtjad/talunikud, lapsehoolduspuhkusel, kodused, töötud, ajateenijad , õpilased/üliõpilased.
    Eestis
    2007: 655 000 hõivatut, (359 000 mitteaktiivset), 32 000 töötut
    2010: 595 000 hõivatut, 137 000 - 73 000 töötut
    Primaarsektoris langeb 5%, 60% tertsiaarsektoris, sekundaar 35%
    5) kihtidesse jaotamine mitme teguri najal:
    - Erinevaid ressurese hinnatakse ja ühendatakse. Paigutatakse skaalale , mis jaotakse suvalisest kohast. Näiteks
    * Omand (Eestis talu 10%, pere või ridaelamu 20%, korter 70%)
    * Tulud (leibkonna keskmine 7000 krooni, kõrgem 8600 paari ilma lasteta, madalam 3500 üksik vanur; töölise palk ( neto ) 4500, juhid, riigiametis 12 000, finantsvahetus 15000)
    * Poliitiline mõju
    * Teadmised / haridus (praegu ülikoolis bak 52 000 inimest, 10 000 magistris, 1682 doktoris, aastas u 100 doktorit (tõuseb) kokku veidi üle 1000 Eestis)
    * Amet
    * Prestiiž (ametialane)
    * Tarbeesemete omamine
    # Nt. auto, korter, televiisor, telefon. Sotsioökonoomiline indeks.
    5?)-2?) Pierre Bourdieu
    - Erinevad kapitali liigid.
    * Bourdieu analüüsides on ühiskonnas erinevad suhteliselt autonoomsed tegevusväljad, mis samas on klassivõtluse tegevusväljad. Võitluses oluline omada vajalikku kapitali
    # Kapitali liigid: majanduslik (omand, tulud, ametipositsioon), kultuuriline (haridus, kunstikapital, keel), sotsiaalne (sidemed, käitumisreeglite valdamine).
    (Võimalik ette kujutada ka teisi kapitali liike, B ei nimeta teisi)
    * Tegevusväli: sellele sissepääs on piiratud. Uustulnuk peab tõestama, et ta tunneb seal kehtivaid reegleid.
    # Uute huvides on reeglite muutmine nii, et nende suhteline positsioon paraneb , aga mitte nii palju, et terve tegevusväli minetab oma hierarhilise struktuuri. Positsioni õigustamine, hegemoonia
    # Näide: arhitektuuri stiili vahetumine historitsismist jugendiks (ja hiljem funktsionalismiks): vanade juhtfiguuride positsioon põhines eelmise stiili valdamisele, uute huvides oli selle kõigutamine => Uued žanrid, väljal valitseva hierarhhia ümberstruktureerimine.
    * et oma positsiooni parandada, tahavad inimesed maksimeerida seda kapitali liiki, mis kõnealusel tegevusväljal on kõige väärtuslikum => püütakse üht kapitali teiseks “ konverteerida ”.
    # Majandusliku kapitali suunamine kultuurile : kunstikollektsioonid, sponsorlus , tarbimine.
    # (mitte Bourdieu näide:) nõukogude ajal saavutatud .poliitilise. või .sotsiaalse kapitali. konverteerimine majanduslikuks kapitaliks nn. üleminekuperioodi alguses; selle pärastised konverteerimise katsed sotsiaalseks või kultuuriliseks kapitaliks prestii_setel üritustel osalemise, portreede tellimise, tarbimise abil
    - Bourdieu räägib põhiliselt kolmest klassist: kõrgklass, kes ise kehtestab reeglid; keskklass, kes püüab neid jäljendada; alamklass , kes on rahul sellega mida talle pakutakse
    * vrd. keel: rahva murdekeel . kodanlik hüperkorrektsus . intellektuaalide lohakas keel.
    - Arusaam klassist: klass on tõeline ( kvalitatiivselt teistest erinev) kui on inimesi, kes väljendavad seda: ” classe en acte” , tegutsev klass.
    * Tavaliselt ainult kriisiolukorras. Erinevaid tegevusväljasid on normaalses olukorras võimalik jaotada mitmeti.
    * Marx: klass on olemas ka objektiivselt. Bourdieu: klass on vaid teoreetiline jaotus normaalolukorras.
    * Mitmemõõtmelisus . vrd Weber!
    * Mõlemad (konflikt ja fuknts) seletavad klasse: konflikt kontrollimehanisme, funkts põhjusi
    - Stratifikatsiooni empiiriliste uuringutega seotud küsimusi on näiteks.
    * millised ressurssid on kõige tähtsamad, n-ö viivad teiste saavutamisele?
    # Muundatavad ressursid: majanduslikud, kooliharidus ja poliitiline võim.
    * tulude jaotus: ebavõrdsem vähem arenenud ühiskondades. Räägidakse „püramiid-„ „liivakella“ ja „sibulamudelist”. Väljendatakse nt. nn. Gini indeksiga
    * sotsiaalne mobiilsus: millisel määral inimese ühiskondlik positsioon on tema päritolu poolt määratud? Vahelduval määral erinevates ühiskondades ja erinevatel aegadel
    * absoluutne - kogu ühiskond (USA peale II ms), suhteline (elu jooksul, võrreldes teistega)
    # kiire muutus soosib sotsiaalset mobiilsust
    # haridussüsteem võib sotsiaalset mobiilsust kas soodustada või takistada
    # NB: demokraatia eeldab eliitide vaheldumist; kapitalistlikku klassiühiskonda legitimeerivatest väidetest tähtsaim on see, et inimeste ebavõrdsuse aluseks on nende endi võimekus ja mitte nt. vanemate positsioon ühiskonnas

  • SOTSIAALSED PROBLEEMID


    - Termin sotsiaalsed probleemid (SP) viitab ”sotsiaalsetele tingimustele, protsessidele, ühiskonnakorralduse aspektidele või hoiakutele mida peetakse mittesoovitavateks, negatiivseteks, või mille kohta arvatakse et nad ähvardavad selliseid väärtusi või huve nagu sotsiaalne sidusus, seaduslik kord, moraal, sots. institutsioonide stabiilsus, jõukus või inimeste vabadus” (Adam Jamrozik & Luisa Nocella 1998: The Sociology of Social Problems. Theoretical Perspectives and Methods of Intervention. Cambridge etc.: Cambridge UP: 1) (See on muidugi ainult üks definitsioon).
    * see def. niisiis ei eelda, et oleks mingi väärtuste või hoiakute neutraalsus
    * SP kui mõiste on (enamasti, vähemalt avalikus diskussioonis ) seotud väitega, et midagi peab ette võtma
    * omamoodi teaduse ja poliitika vahepeal . Kuidas kokku sobitada?
    - meenutus teisest loengust: sots. teaduse positivistlik ideaal on nii, et teadus on väärtustevaba.
    * Poliitikaga saab kokku sobitada nii, et teadlane seletab võimalikud kausaalsuhted ja tulemid mis ühel või teisel pol. meetmel võiksid olla. Tihti n-ö. neutraliseeritud keeles „maksimeerib rahulolu”, „kasvatab konfliktiohtu” jne.
    # Poliitikud samas eeldavad, et antaks kindlaid ennustusi: „kui haridustase kasvab, rohkem (või vähem) kompetentseid inimesi valitakse riigiorganitesse”; „üldine õppemaks teeb ülikoolihariduse võrdsemalt kättesaadavaks” jne. (näited Richard Rorty 1980/1994: „Method, social science, and social hope” teoses Steven Seidman (ed.): The Postmodern Turn. New Perspectives on Social Theory. Cambridge etc.: Cambridge UP: 46-64: 51)
    * selle arusaama järgi on poliitiku ülesandeks teha otsuseid mis juba sisaldavad poliitilisi väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile mille on teinud teadlased
    * praktikas muidugi peidub selle neutraalse keele tagan juba üsna selgeid poliitikasoovitusi. Poliitikutel on tihti ka võimalik „tellida” sobivaid tulemusi. Kas nt. uimastiprobleemide kohta tellitakse selgitus kriminoloogi või sotsiaalmeditsiini eksperdi käest? „Poliitik ja uurimus = joodik ja lambipost”
    * ka poliitika on läinud tehnokraatilisemaks: ”ideoloogiate lõpp” (D. Bell ja SM Lipset 1950. aastatel; „hiliskapitalismi legitimatsioonikriis” (Jürgen Habermas 1974: The Legitimation Crisis). Eesmärgiks
    efektiivsus
    }=> teatav teaduse ja poliitika segunemine , piir „poliitilise otsuse” ja „ekspertsoovituse” või „teadusliku hinnangu” vahel ei olegi selge
    - See on niisiis praktika. Võib öelda et põhjuseks on nt. teaduse mittepiisav autonoomsus , mida siis positivismi (ja üldisemaltki levinud arvamuse) järgi tuleks kaitsta, et ei seguneks teadus ja pol. väärtused.
    - sellisel juhul oleks üks võimalus öelda, et praktilise poliitika tegemise kohta võivad eriarvamused jääda poliitikute lahendada, aga SP iseenesest on midagi mille olemasolu saame väita objektiivselt. Kuritegevus, perevägivald, vaesus ...
    => objektivistlik vaade
    - aga kas ei ole ka mingi põhimõtteline põhjus olemas, miks SP ei saagi olla objektiivne termin?
    1. SP tähistab seda, et olukord erineb sellest, milline ta oleks „heas” või „normaalses” ühiskonnas. Aga kes otsustab, milline on hea või talumatu olukord?
    * nt. tööpuuduse kohta leiavad mõned, et see saab probleemiks alles kui ta on saavutanud teatud taseme, et kapitalismisse kuulubki teatav pidev tööpuudus mis võimaldab tööjõu suuremat mobiilsust ja hoiab ära palkade ja tootmiskulude liiga kiire tõusu
    * nt. autoliiklus saastab õhku, ohustab inimeste elusid (liiklusõnnetustes hukub Eestis igal aastal 400-500 inimest), rikub linnade väljanägemist ja nõuab hiigelinvesteeringuid teedesse jne. Keegi ei ütle, et see iseenesest on SP
    2. SP eeldab, et kogu ühiskonna jaoks on mingi asi probleem. Aga kas ühiskond (normid, väärtused, huvid) on ühtne? Mis ühe rühma jaoks on SP. ei ole seda teise jaoks
    * P. Berger 1961: Sotsiaaltöötajad ja vanemad leiavad, et noortekambad on probleem ja lahenduseks on et korraldada mingit harrastustegevust noortele mis on täiskasvanute silma all. Kambajuhid leiavad, et probleem on selles et kambad kipuvad lagunema kuna mõned noored lähevad mingisuguste harrastustega tegelema. Lahendus oleks see, kui „sotsiaaltöötajad keriksid tagasi sinna kust nad tulid”.
    * arstid: alkoholi suur tarbimine on probleem. Tootjad: alkohol ei ole probleem, seaduslik alkohol hoiab solgi turult ära ja see ainult on probleem. Laiem üldsus: uimastid on probleem. Tarbijad: meie oskame uimasteid kasutada nii et see probleem ei ole, probleem on ainult osa inimestega ja tuleneb millestki muust, mitte ainest endast.
    3. Ka ajalooliselt on muutunud mida peetakse probleemiks. Poliitilised kampaaniad (nt. NL) aga ka inimeste suhtumine ja tavad on muutunud
    * 1760 . a:te Stockholmis oli 30,000 elanikku ja 300 kõrtsi. Probleemiks oli aga kohv, selle pakkumine keelati ja määrati trahv. Kontrollörid otsisid seadusevastase joogi pakkujaid lõhna järgi. Kohvikupidajad kes oma tegevusest loobusid said aga kompensatsiooniks õiguse müüa alkoholi.
    * tekkivad uued definitsioonid, mingit asja mida varem probleemiks ei peetud defineeritakse sellisena nüüd. Nt. perevägivald; osteoporoos (enne peeti loomulikuks et vanad inimesed on kõvera seljaga)
    4. Erinevad kultuurid kiidavad heaks või peavad problemaatiliseks erinevaid asju. Alkohol vs. uimastid. Naise positsioon ühiskonnas.
    5. Vaieldav, milline probleem on just SOTSIAALNE P. C. Wright Mills (1959): The Sociological Imagination: sotsiaalsed probleemid ja isiklikud mured.
    * nt. Vilosius: AIDS on nende probleem kellel see on, vaadaku kuhu oma t...i topivad. NB: küsimus ei ole selles, kui palju või vähe inimesi probleemi all kannatavad, vaid selles, kuhu ulatub riigi/avaliku võimu/ avalikkuse vastutus!
    - teiselt poolt: sotsiaalsed probleemid ja asjad mille heaks midagi teha ei saa. Eelmine osteoporoosi näide; autode näide; võiks võrrelda looduskatatroofiga
    * samas kui nt. üleuputusi saaks kuidagi ära hoida või nende tagajärgi leevendada, oleks see ka sotsiaalne probleem.
    * Hewitt & Hall (1973: „Social Problems, Problematic Situations, and Quasi -Theories”, Am. Soc. Review 39, June , 367-374) ütlevad, et ei ole nii et kõigepealt on probleem ja siis lahendus. Vaid nii, et kõigepealt on nn. kvaasiteooria mis pakub lahendust, ja siis alles saab problemaatiline olukord defineeritud sotsiaalse probleemina
    - see punkt väga selge näide selle kohta, et termin SP on seotud nimelt poliitika eesmärkide ja võimalustega.
    - need vastuväited 1-5 viitavad sellele, et SP-ga on paratamatult seotud väärtushinnanguid. Selles mõtte termin on subjektiivne => subjektivistlik vaade.
    - võib aga siinkohal ka kaugemale minna:
    6. Kas need nähtused tegelikult on olemaski mida SP -ks nimetatakse?
    * paljud SP .ks nimetatud nähtusekategooriad on defineerimise tulemus. Nt.kuritegevus ei ole mingi ühtne tegevuste liik, vaid koosneb lihtsalt asjadest mis onkeelatud (raamatupidamise võltsimine, kaklemine, keelatud aine tarvitamine...). Homoseksuaalsus oli enne registreeritud kui haigus või ka kui kuritegu . Üldse mis onhaigus või puue?
    * statistika ei ole objektiivsete olude peegeldus , vaid tekib ühelt poolt nähtusekategooriate defineerimise tulemusel. Teiselt poolt nende institutsioonid tegevusest kes valdkonnaga tegelevad.
    # Kui politsei teeb rohkem tööd või kui politseid rohkem usaldatakse, kasvab registreeritud kuritegude arv. Kui narkomaanide rehabilitatsioon on korraldatud halvasti, väheneb narkomaaniaravile pöördujate ja seal viibijate arv.
    - kõige kaugemale lähevad aga need, kes küsivad:
    7. Kas üldse on võimalik sotsiaalse tegelikkuse kohta midagi teada? Ka selline suund sotsiaalsete probleemide uurijate hulgas on olemas kes ütleb, et ei ole, ning et SP uurimine saabki piirduda ainult selle uurimisega, mida tegelikkuse kohta VÄIDETAKSE, aga ei ole mingit alust hinnata, kas need väited ka paika peavad võ mitte (nt. Ibarra & Kitsuse 1993).
    - nagu näha, siin on juba jõutud postmodernismi n-ö. kaugeima vormini, epistemoloogilise relativismini.
    * aga juba eelnevatestki küsimustest tuleb välja, et SP on suuresti „ modernne ” mõiste. Modernsusele on ju peetud tüüpiliseks Valgustusest pärinevat usku ratsionaalsuse ja progressi sisse, et ühiskonna ratsionaalne planeerimine on võimalik, et saab ja peab poliitiliste vahenditega midagi teatud hädade vastu ette võtta, ning et see progress on ühesuunaline, objektiivne . on teada mis on hea, see ei ole väärtustest vaid mõistusest tuletatud .
    * st. taustaks on 1) mõtte sellise kategooria nagu SP olemasolust (midagi, mille vastu tuleb midagi ette võtta, ühiskonna ratsionaalne arendamine on kohustuseks ja eesmärgiks . vastandiks sellele, et pole riigi asi, on kas isiklik või looduse probleem) ning
    * 2) mõtte sellest, et SP on objektiivselt diagnoositav. Mõlemad mõtted on „modernistlikud”.
    - samm sellest modernismist eemale on juba see kui öelda et SP on sisuliselt (vähemalt osaliselt) poliitiline ja mitte tervenisti teaduslik mõiste ning põhineb väärtushinnangutele.

  • KULTUUR


    - kultuur
    1) = inimeste poolt loodud vaimsete ja materjaalsete väärtuste koguhulk (antropoloogiline def. . uuritakse nt. “võõraid kultuure”)
    * nt. ehitised, tööriistad, relvad; koduloomad , rongid, telefonid ; laulud, raamatud jne.
    = “kõik mida inimesed teevad ja mida nad ei tee” (H. M. Enzensberger )
    2) = inimühiskonna sümbolitega vahendatav, õpitud külg. Kitsam.
    * nt. raamatud, kunstiteosed jne; aga ka religioon, seadused, oskused, väärtused, keel jne.
    Siiski mitte veel eriti kitsas def. Sotsioloogias tavaline. Räägitakse ka “subkultuuridest/ allkultuuridest”, mis on iseloomulikud teatud sots. rühmadele ja sots. kontekstidele. NB: mitte halvustav! Suurt tähelepanu on küll pööratud deviantsetele subkultuuridele, ja dev. käitumist on tihti püütud seletada subkultuuri mõjudega, aga samamoodi võib rääkida nt. näitlejate, akad. institutsioonide, arvutispetsialistide subkultuuridest. St. alati, kui rühma kultuur mingil määral erineb enamuse omast)
    3) = selline kunstilise eneseväljendamise viis, mis vastab valitsevale normatiivsele arusaamale „väärtuslikust” vaimsest loomingust. (normatiivne def.)
    * Saksa romantil. filosoofia (19-20. saj.) vastandas Kultur Zivilisation. Viimane = tehniline progress, tõsine kultuur on sellest sõltumatu => Nt. Mozart on k, mobiiltelefon pole. Halamine: tsivilisatsioon areneb, kultuur mitte.
    => vastandub ka „massikultuurile”. Th. W. Adorno . massikultuuri, massiühiskonna kriitik; Hanns Eisler: kapitalism on „die wahre Kunst zur Ware Kunst gemacht”
    Massikultuur = kultuur, mis on kaup; kultuur, mida toodetakse tööstuslikult; kultuur, mida „massid” tarbivad „massiühiskonnas”; kultuur, mis on esteetiliselt vähemväärtuslik. Kõik need kriteeriumid üldiselt problemaatilised (näiteks ...), terminil tugev halvustav tähendus (parem nt. populaarkultuur )
    * esteetilised kriteeriumid: süvamuusika pop, kirjanik grafomaan, jne.
    Mõnikord püütakse neid nihutada: Dzäss/ rahvatants /koomiksid on ka kultuur, aga hierarhiline struktuur jääb alles. Oluline on kultuurinähtuse ja selle looja suhe kultuurielu defineerivatesse institutsioonidesse.
    => seega enamasti „päris” kultuur = professionaalne, lisaks on nt. rahvakultuur, harrastusk jne.
    # vrd. Pierre Bourdieu: ka kõrgkultuuri saab analüüsida kui osalejate vahelise
    võistluse välja (nt. Haute côuture ja kõrgkultuur). Osal vanadel olijatel on juhtiv positsioon juba saavutatud; nad püüavad takistada uute tulekut ja muutusi valitsevas hierarhias . Uued tulijad püüavad muuta hierarhia aluseks olevaid kriteeriume, et selle kaudu nõrgendada vanade positsioone. Nt. funktsionalismi tulek arhitektuurisse: kuulutati vana esteetika aegunuks ja vana stiil inetuks => vanade juhtfiguuride „kultuuriline kapital” kaotas oma väärtust; uute „kapitali” aluseks aga oli uus stiil millel oli oma esteetika, kaanonid mida vanad ei olnud omandanud . Bourdieu toonitab: „kultuurirevolutsionääride” eesmärgiks ei ole hierarhia kummutamine, vaid positsioonide muutmine selle sees, samas kui välja kogu ülesehitus jääb edasi püsima hierarhilisusele.
    - Ka kultuuri uurivate teaduste lähtekohaks oli varem (tihti implitsiitselt) just hierarhiline vaade. Ilmes nt. selles, milliseid kultuurinähtusi üldse peeti uurimis väärivaks . suuri kunstiteoseid ja kunsti tunnustatud loojaid, mitte „massikultuuri”. Ka rahvakultuurist otsiti „puhtamaid”, „väärtuslikemaid” ilminguid , mitte seda mis oli tavapärane ja tegelikult igapäevaelule iseloomulik. Tsenseeriti roppuseid, seda mis oli oletatavalt hilisem kultuuriline laen jne. Ka seda, mis ei sobinud kokku valitsevate teooriate ja arusaamadega rahvusest (jällegi nt. laenud!).
    - Kaasaegne, Britanniast levinud nn. Cultural Studies (kultuuriuuringud) on sellisest hierarhilisest lähtekohast püüdnud loobuda (nii 1960-70-ndatest alates. CCCS Birminghamis 1964???). Keeleteaduse, semiootika, antropoloogia ja sotsioloogia kaudu on tulnud uusi impulsse kultuuri uurimisse. Subkultuurid on huvitanud sotsiolooge juba 1930-ndatest (nn. Chicago koolkond). Populaarkultuur ka uurimise alla: kaubavormi tõttu on eesmgiks lai levik, ning on tihti ühiskonnas valitsevatele arusaamadele/ideoloogiatele lähemal, kergemini nähtavalt seotud kui kõrge kunst.
    Seepoolest huvitavam/viljakam uurimusaines kui eesmärgiks on mõista ühiskonda laiemalt, mitte ainult individuaalselt kunstiteost ennast.
    * üheks uurimise teemaks ongi nende kolme ( subkult , popkult, kõrgkultuuri kaanon ) vah. suhe ning suhe n-ö. valitseva ideoloogiaga ( Patrick Fuery & Nick Mansfield (2000): Cultural Studies and Critical Theory. Oxford : Oxford UP, lk. 24-35). Subkult tihti vastandub ideoloogiale, popkult on sellele lähedal, kaanon ei vastandu (per definitionem) aga sisaldab ka autonoomsemaid elemente rohkem.
    # samas toimub ka liikumine nende vahel: subkultuurist poppi [nt. punk], populaarkultuurist kaanonisse [nt. Hitchcock ], [või ka kaks sammu . dzäss], kaanonist poppi ja subkultuurisse [ Mona Lisa; „ gootid ”; viimane on keerulisemgi juhtum: Poe, Baudelaire -> vampiirifilmid -> subkult -> varsti läheb ka kommertsiks kätte]. Üks siin tekkiv küsimus on: mida sellised muutumised räägivad ühiskonna, kultuuritööstuse, teiste kult. institutsioonide & ideoloogia vahelistest suhetest?
    # näeme, et erinevate kultuurivormide vahelist hierarhiat vaadeldakse siin lihtsalt kui empiirias eksisteerivat nähtust, ühiskonna institutsionaalse korralduse omadust, mitte ei püüta teadusele anda ülesannet põhjendada, miks üks kultuurinähtus on väärtuslikum kui teine.
    # [vrd. David Hume - inglise empirist ( 1711 -1776): Uurimus (Enquiry) inimmõistusest ( 1748 . vrd. Locke ” An Essay Concerning Human Understanding ” 1670 . vaidleb vastu L. arusaamale, et lisaks aistingutele ja nende jälgetele on meeles olemas veel mingi substants . vähemalt ei ole sellest vïmalik teada saada.): „Moraal ja esteetika õieti ei kuulu mõistuse, vaid maitse ja tundeelu valdkonda. Ilu, olgu siis vaimne või looduslik, on rohkem tunnetatav kui arusaadav. Kui suuname oma mõistuse ilule ja püüame selle jaoks kehtestada mõõdupuu, peame vaatluse alla võtma mõne uue fakti, nagu inimsoo üldise maitse või mõne teise seda laadi nähtuse mis saab olla uurimise ja analüüsi objektiks” => teaduslikult ei saa põhjendada esteetiliste väärtushinnangute õigsust, saab ainult empiiriliselt uurida selliste hinnangute olemasolu inimeste hulgas]
    - Jutuks oli kultuuri defineerimine teaduses . Välditakse normatiivset definitsiooni => „inimühiskonna sümbolitega vahendatav, õpitud külg” (sotsioloogiline def.) või ka elulaad laiemalt (antropoloogilisem).
    - Kultuuri sotsiaalteadusliku uurimise korral kasutatake tihti täpsemaid termineid: „tõekspidamiste süsteemid”, „.väärtuste süsteemid”, „elulaad”, „ideoloogia” jne.
    - kultuuri/neid kitsamaid mõisteid tihti kasutatakse selleks, et seletada erinevusi 1) ühiskondade, 2) sotsiaalsete rühmade, 3) ajastute vahel: miks inimesed valivad tegutseda just teatud viisil ja mitte teisiti?
    * nt. D.C. McClelland (1961): Achievement motivation „saavutusmotivatsioon”: kui töökas ja vastupidav inimene on, et saavutada häid tulemusi võrreldes konkurrentidega, ja kui nõudlikud on need standardid mida püütakse saavutada? Seletas sellise kultuuri omadusega seda, et kui levinud on ettevõtlus ja kas võib eeldada ühiskonna kiiret majanduskasvu. Võrdles riike ja leidis seose
    * nt. deviantsed subkultuurid: seletatakse nt. noorsookuritegevust, uimastite kasutamist sellega, et inimesed sotsialiseeruvad teatud subkultuurisse, mille normid ja väärtused on teistsugused kui ühiskonnas üldiselt valitsevad.
    * nt. moderniseerumise/postmoderniseerumise teooriad: tehnol. ja majandusliku muutusega kaasnevad muutused väärtustes, identiteetides, poliitikas, kommunikatsioonis, kultuuris. . trad . =>kaasaegne/ modernne. (=> postmodernne ) ühiskond.
    # ka siin esitatakse, et majandusarengu seiskumine võib olla seotud kultuuriga . Trad. mudelid segavad, ei taheta muuta elulaadi, vähe saavutusmotivatsiooni
    # emotsionaalsus => ratsionaalsus (=> refleksiivsus ); partikularism => universalism (=>partikularism?); religioossed => materialistlikud => postmaterialistlikud väärtused; staatilisus => progressi narratiiv => suurte narratiivide kadumine; seisused => klassid => „hõimud” (Michel Maffessoli 1988)
    - nendest näidetest nähtub ka, et kriitikaks on mõnel puhul palju võimalusi:
    * kas modernistlikud väärtused vabadus, võrdsus, vendlus on „materialistlikud”? Kas majanduskasvu idee on praegu vähem domineeriv kui mõned aastakümned tagasi ( palgatöö levimine, feodaalsete suhete kaotamine (tööliste „vabastamine”), kapitalism. Üha keerulisema ja kallima tehnoloogia teke => monopoolsed suurettevõtted, klassivastuolude teravnemine => revolutsioon ja üleminek kommunismile.
    * tõukeks majandus ja tootmine, mitte kultuur (või „vaim”; vrd Hegel - filosoofia pea pealt jalgadele)
    - kultuur kuulub „pealisehitusse”, mille arengu „lõppkokkuvõttes” otsustab „baas”.
    * baas: tootmisvahendid , tööline, kapitalist = majandus, korraldatud ühiskonnaleomasteks tootmisuheteks, vastavuses tootmisvahendite arengutasemega
    * pealisehitus: vaimsed moodustised, institutsioonid (pol, õigusl, usulised)
    - Marx ( 1859 ): Poliitilise ökonoomia kriitikast (eessõna, lk. 8): „Oma elu ühiskondlikus tootmises astuvad inimesed teatavaisse, paratamatuisse, nende tahtest sõltumatutese suhetesse . tootmissuhetesse, mis vastavad nende materiaalsete tootlike jõudude teatavale arenemisastmele. Nende tootmissuhete kogusumma moodustab ühiskonna majandusliku struktuuri, reaalse baasi, millel kerkib juriidiline ja poliitiline pealisehitus ja millele vastavad kindlad ühiskondliku teaduse vormid. Materiaalse elu
    tootmise viis tingib sotsiaalse, poliitilise ja vaimse elu protsessi üldse. Mitte inimeste teadvus ei määra nende olemist, vaid, vastupidi, nende ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse...”
    - Marx & Engels (1845): Saksa ideoloogia: „Juhtiva klassi ideed on igal ajastul ka juhtivad ideed: st., klass mis on ühiskonnas juhtiv materiaalne jõud, on ka selle juhtivaks intellektuaalseks jõuks [...]. Juhtivad ideed ei ole midagi muud kui valitsevate materiaalsete suhete mõtteline väljendus, valitsevate materiaalsete suhete kehastumine ideedeks.”
    - M&E teooriat tõlgendatakse tihti ökonoomilise determinismina. Samas:
    1) seadused määravad omandisuhted, seega ka tootmissuhted. Seadused on pealisehituse osa => selle muutmine muudab baasi?
    2) revolutsioon tekkib siis kui on revolutsiooniline teadvus. Töölisklass on olnud klass iseenesest (an sich), peab saama klassiks iseenese jaoks (für sich)! => teadvuse muutuseta ei muutu baas?
    3) inimeste „ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse”. Kas niisiis on erinevatel klassidel erinev teadvus, kuna „ü/k olemine” erinev? Või kas on üks teadvus, mis on „juhtiva klassi ideede” poolt paika pandud?
    }=> pole siiski täpselt öeldav, mida tähendas ( Engelsi ) ütlus, et kuigi pealisehitus võib ka baasi mõjutada, on baasi mõju „lõppkokkuvõttes” otsustav
    - mingil määral ka „muna ja kana ” küsimus.
    - Max Weber (1864-1920): Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim, 1904-5:
    * protestantism (eelkõige kalvinism) tõstis ideaaliks askeesi ja arusaama, et töö ja argielu on „pidev jumalateenistus”. Vaenulik luksusliku tarbimise vastu => ausa tööga saavutatud äriline edu tõsteti iseenesest eetiliseks väärtuseks, mitte seepärast et rikas on tore olla.
    * selline muutus inimeste eetikas soodustas kapitali akumuleerumist ja kapitalismi võidukat levimist
    - Kui Weber oli selle avaldanud, öeldi diskussioonis, et ta on Marxi teooria kummutanud. Weber aga: Marx on näidanud ühte seost majanduse ja inimeste teadvuse vahel, mina näidan teist => st. teooriad pole 11ga vastuolus, vaid 11st täiendavad . „muna ja kana”
    * aga ütleb ka, et pärast esialgset prot. eetika levimist on kapitalism juba organiseerunud institutsioonidena selliselt, et „võidukas kapitalism” enam ei vaja eetikat enda toeks. St., on loodud juba materiaalne reaalsus mis enam ei sõltu mõtteviisidest:
    „Pärast seda, kui asketism vormis ümber maailma ja hakkas ennast maailmas teostama , on selle maailma hüved saavutanud ikka suurema, ja lõpuks halastamatu võimu inimeste üle, nagu mitte kunagi varem ajaloo käigus. Tänaseks on too vaim - kas lõplikult, kes teab? - puurist juba põgenenud. Aga võidukas kapitalism, tuginedes mehaanilisele alusele, ei vaja enam selle toetust. Idee inimese kutsumusest hiilib meie elu ümber surnud religioossete uskumuste varjuna...”

  • KOOSKONNAD, KODANIKEÜHISKOND, SOTSIAALSED LIIKUMISED


    - Durkheim kirjutas „ mehaanilisest ja orgaanilisest solidaarsusest”.
    * lihtsam, ühesugune vs. keerulisem, diferentseeritud
    - suht sarnase jaotuse esitas veidi varem Ferdinand Tönnies (1855-1936), raamatus 1887: „ Gemeinschaft (kooskond - Community) ja Gesellschaft (assotsiatsioon)”.
    * oli Durkheimist pessimistlikum: pidas, et areng oli halvemuse poole
    Gemeinschaft
    - valitseb loomulik tahe: instinktiivsed vajadused, harjumused, veendumused, kalduvused
    - isiklikud sidemed (sugulus-, sõprus-) on olulisimad
    - harjumused, traditsioonid
    - rollide terviklikkus
    - nt. küla
    Gesellschaft
    - valitseb ratsionaalne tahe: mõistus, kalkuleerimine, ratsionaalsedarvestused
    - mitteisiklikud, formaalsed suhted inimeste vahel
    - lepingud
    - rollide spetsiifilisus
    - nt. linn
    - tegemist ideaaltüüpidega (vrd. Weber!)
    -„kui kõik sotsioloogiateadus läheks kaduma, võiks sellest vastandpaarist koguteaduse uuesti konstrueerida , nagu arheoloog konstrueerib ühe killu abil terve amfora ”.
    - ongi palju kirjutatud selle vastanduse abiga, tihti näitamas ühiskondlikku muutust, aga ka kaasajal eksisteerivate eri tüüpi kollektiivide kirjeldamisel
    * nt. Parsons: erinevad allsüsteemid on erineval määral traditsioonilised/kaasaegsed
    * nt. Habermasi elavik (Lebenswelt) vs. süsteem (Systemwelt): ühes isiklikud, suhted, teises seadused, lepingud, turusuhted , st. ebaisikulised suhted. Iseloomuliku ühiskonna erinevatele sfääridele: intiimne , poliitiline, turusuhete sfäär.
    # ka siin arengu idee: elaviku „koloniseerimine” süsteemi poolt.
    - vastavalt on palju kirjeldusi probleemidele, mida see muutus võib tekitada.
    Terminitest tähtsaimad 2:
    1) Durkheim: anoomia (tal oli üleminekuolukord, Mertonil enam mitte) (oli juttu seoses normidega!);
    2) Marx: võõrandumine (Entfremdung; alienation). Inimese tööjõust saab kaup (ostu ja müügi objekt) => ta võõrandub tööst, töö tulemuisest, teistest inimestest ja ka inimloomusest (kuna töö on inimloomuse osa)
    - mõlemat on kasutatud seoses erinevat laadi sotsiaalsete probleemidega. Oluline: viidatakse „häirele” inimese ja kollektiivi vahelises suhtes
    * kollektiiv ei ole võimeline tootma liikmete vahelist kokukuuluvust, solidaarsust, „sotsiaalset kapitali” (termini juurde tagasi hiljem).
    - mõlemad viitavad kapitalismi ja industrialismi probleemidele. Kriitika nii „vasakult” (vanasti Marx ja erinevat laadi sotsialistid , praegu ka rohelised, nn. „uued sotsiaalsed liikumised”) kui ka „paremalt” (konservatiivid) => tegemist suurel määral ka poliitilise probleemiga: kuidas saavutada paremat kooskonna/kogukonnatunnet? Või: Kuidas kaitsta kooskonda lagunemise eest?
    * vanasti nn. utoopiliste sotsialistide kommuuniideed ja kommuunikatsed. Hiljem nt. roheliste, alternatiivete eluviiside pooldajate katsed
    # aga ka nt. usulised kogukonnad (Ameerikas nt. Amish’id)
    * nt. linnaplaneerimises on püütud leida viise, kuias toetada „kogukonnavaimu” teket
    * sotsiaalfilosoofiline ja poliitiline mõttesuund kommunitarism (communitarianism): arusaam, et kogukond on indiviidi alus, mitte vastupidi. Poliitilises plaanis: trad. moraali toetamine , riigi võimu ja ressurside vähendamine (ideega, et inimesed is korraldavad oma eluks vajalikud teenused kooskonna baasil)
    - Kooskonna taastamine ja kaitse on üks asjadest, mida on loodetud saavutada nn. kodanikeühiskonna (Civil Society) abil. Teisi lootusi: demokraatia arendamine osalusdemokraatia suunas; heaoluriigi asendamine odavamate teenustega mõnes valdkonnas
    - kodanikeühiskond: on 2 tüüpi definitsioone: tähistamas 1) kogu ühiskonda või 2) nii, et taoline ühiskond sisaldab kodanikeühiskonna "kitsamas mõttes" (Gellner, lk. 193)
    RIIK
    K/Ü (1)
    - politoloogia traditsioonis pigem def 1. tüüpi. Alternatiiv demokraatia terminile: pluralism, õiguste kaitse riigi/ärisektori liialdatud nõudmiste eest
    - sotsioloogias pigem 2. tüüpi: ühiskonna see osa, mis asub „kõrgemal” indiviidist ja perekonnast, aga „madalamal” riigist.
    * millised ühiskonna osad & inst:d sinna loetakse, on suurel määral sõltuv sellest, kes defineerib .
    # Sisaldab üldiselt alati:
    mittetulunduslikud, valitsusvälised ühendused (ehk 3. sektor .)
    tihti: meedia, usuühendused, ametiühingud, naabruskonnad, koolid, ülikoolid
    mõnikord: kooperatiivsed ja väikeettevõtted, kohalikud omavalitsused, poliitilised parteid, perekond,
    => st. tõmmatakse ühelt poolt piiri riigi, teiselt poolt ärielu, ja kolmandaks veel eraelu suunas. Piiri aga pole järsud
    -k/ü kui vastuseis masside osalemise ja mõju eest (totalitarismi uurija Hanna Arendt, masside uurija Ortega Y Gasset)
    - teiselt poolt eliididemokraatia vastu (Schumpeter: demokraatia miinimumdefintsioon – aitab juhte vahetada)
    Nendest mõlemast tulenevalt taaselustumine 80ndatel :
    - NLiidu lagunemise kontekstis (Solidarnosc, Eestis ja mujal rohelised): inimesed (ühiskond) vs riik
    -Lääne-Euroopas ja Ameerikas: eliidi võimu ja manipuleerimise vastu. Lõuna-Ameerika revolutsioonides: populismi, klientalismi ja kaose vastu
    -Praegu tendents: vabatahtlik sektor (vrd uudissõna: vabasektor); PPP ehk ülesannete andmine ühendustele (eliidile meeldib)
    -Jätkuv küsimus: Kuidas hoida ühiskonda pidevalt avatuna?

  • ÜHISKONDLIK MUUTUS


    - Küsimus sotsiaalse muutuse kohta on ühel või teisel viisil iga sotsioloogilise teooria, isegi iga sotsioloogilise uurimuse koostisosaks
    * kuidas muutub ühiskond? Kas mingis teatud suunas?
    * mis on selle muutuse ajendiks?
    * kuidas peegeldub muutus erinevates üksikutes ühiskondlikes nähtustes ja ka inimeste teadvuses?
    # ka: kuidas jäävad mõned nähtused endisteks vaatamata muutustele? Paul Willis (1977): Learning to Labour : - vaatamata ühiskonna ja haridussüsteemi formaalsest demokratiseerumisest taastoodab hariduse sfäär eksisteerivat klassistruktuuri teistel viisidel ! => ka siis, kui vaadatakse seda mis ei muutu, on muutuse teema implitsiitselt sees
    - sotsioloogia põhiküsimuseks on ühiskondlik kord: „kuidas on ühiskond võimalik?” Seetõttu küsitakse ka, mis viisidel ü/k muudub ja muutuste käigus ikka püsima jääb
    * (nagu varem öeldud: ü/k struktuur = see mis püsib, kuigi inimesed vahetuvad!)
    # (st., sotsioloogia on mingis (mitte tavapoliitika) mõttes „ konservatiivne ” diskursus: kuidas ühiskond muutusega hakkama saab?)
    - teine põhiküsimus on: „kas võib luua paremat ühikonda?” Seetõttu vaadatakse, milline on muutus ja kuhu ta viib. (St. sotsioloogia on mingis mõttes jällegi „progressiivne” diskursus, mis teenib poliitilist muutust (kas valitsuse poolt või väljastpoolt)
    - sotsioloogia sündiski vastusena muutusele. Varem olid sots suhted, inimese ja ü/k vahelised uhted, sots struktuur stabiilsemad, seega rohkem „enesestmõistetavad”.
    - industrialiseerumine, revolutsioonid jne. => vajadus lahti mõtestada mis toimub, millest on tingitud uued probleemid
    * lisaks kokkupuuted võõraste kultuuridega (alguses ”avastamine”, siis juba kolonialismi süvenemine: mitte ainult toorainete koguine kaubandusjaamades, vaid ka tootmise: farmide, tehaste organiseerimine kohalike elanike rakendamisega): õhtumaistele ühiskondadele eelnenud ühiskonnamoodustised?
    - üldse: sotsioloogia kui osa „modernsest” maailmapildist, mis näeb arengut ja püüab seda seletada
    - 19 saj I pool: evolutsionism: Darwin : liikide teke loodusliku valiku teel. Ka enne (nt v Baer )
    - Arengu teooriaid: kas rõhk subjektil või struktuuril? Majandusel või teadvusel? Evolutsioonil või revolutsioonil?
    * osaliselt katuvad küsimused, osaliselt mitte.
    - GWFr Hegel (1770- 1831 ): ühiskonna pidev areng läbi dialektika . Käivitajaks „Weltgeist” (Tõnu Viik : tegelikult vastab kaasaja mõistele „kultuur”. See sõna võeti „vaimu” asemel kasutusel alles 19. saj. keskel!)
    - Marx: „ Hegeli dialektika on pea pealt jalgadele tõstetud”: Karl Marx (1813-1883) & Friedrich Engels (1820-1895): dialektilise materialismi teooria. Seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga muutuvad ka tootmissuhted, st see, kuidas tootmine on organiseeritud. Üleminek tööstuslikule tootmisele => palgatöö levimine, feodaalsete suhete kaotamine (tööliste „vabastamine”), kapitalism. Üha keerulisema ja kallima tehnoloogia teke => monopoolsed suurettevõtted, klassivastuolude teravnemine => revolutsioon ja üleminek kommunismile.
    * tõukeks majandus ja tootmine, mitte kultuur
    - kultuur kuulub „pealisehitusse”, mille arengu „lõppkokkuvõttes” otsustab „baas”.
    * baas: tootmisvahendid, tööline, kapitalist = majandus, korraldatud ühiskonnale omasteks tootmisuheteks, vastavuses tootmisvahendite arengutasemega
    * pealisehitus: vaimsed moodustised, institutsioonid (pol, õigusl, usulised)
    - sotsioloogias üldiselt: pole nõustutud majandusliku determinismiga . pigem on sotsioloogia püüdnud rõhutada .ühiskonna. autonoomsust. Samas on pidevalt näidatud, kuidas „kultuur” muutub koos materjaalsete tingimustega
    * „muna ja kana” küsimus (vrd. Weberi kommentaari Protestantliku eetika diskussioonis!).
    - Vrd. nt. moderniseerumise/postmoderniseerumise teooriad: tehnol. ja majandusliku muutusega kaasnevad muutused väärtustes, identiteetides, poliitikas, kommunikatsioonis, kultuuris. .trad. => „kaasaegne/modernne” (=> „postmodernne”) ühiskond.
    * ka siin esitatakse, et majandusarengu seiskumine võib olla seotud kultuuriga . trad. mudelid segavad, ei taheta muuta elulaadi, vähe saavutusmotivatsiooni
    * potmaterialistlikud väärtused: Inglehart : kui elatustase on piisav ja materjaalsed vajadused rahuldatud, järgnevad uued vajadused: keskkond, inimeste vaheliste suhetekvaliteet, enda olulisuse tunnetamine , elu mõte jne.
    trad ühiskond =>
    kaasaegne/modernne =>
    postmodernne?
    religioossed väärtused
    materialistlikud
    postmaterialistlikud
    staatilisus
    progressi narratiiv
    suurte narratiivide kadumine
    kogukond
    rahvusriik
    maailm
    emotsionaalsus
    ratsionaalsus
    refleksiivsus
    - nendest näidetest nähtub ka, et kriitikaks on mõnel puhul palju võimalusi:
    * kas modernistlikud väärtused vabadus, võrdsus, vendlus on „materialistlikud”? Kas majanduskasvu idee on praegu vähem domineeriv kui mõned aastakümned tagasi ( mõned murelikud sotsioloogid räägivad .ühiskonna lagunemisest., mida väljendab teisel moel Anthony Giddensi ütlus: „rahvusriik on saanud liiga suureks, et elu väikseid probleeme, ja liiga väikseks selleks, et elu suuri probleeme lahendada”.
    => kuigi praegu veel nii on, ei pea riik olema iseenesestmõistetav üksus, milletasandit sotsioloogia vaatab. Ka väiksemad kogukonnad ja rühmad, ning rv. võrgustikud, võimusuhted jne. - jääb ka küsimus ratsionaalsusest: kuhu on viinud Weberi poolt identifitseeritud „puhas” ratsionaalsus? Kasvuhooneeffekt jne.
    * progressi idee eeldab pidevat kasvu, mis loogiliselt võttes ei saa võimalik olla. keskkond, üleilmne õiglus? (terrorism jne.: WTC (3000 inimest); juba esimesed avaldused enne USA rünnakut -> (kümned?) tuhanded ohvrid põgenemise tõttu ohustatud piirkondadest)
    * kuidas saaks „arenenud” maailm oma heaolust (või heaolu kasvust) loobuda nii, et ühiskondlik kord kokku ei kukuks (palju sellest on praegu üles ehitatud progressi ideele)?
    => jutt on sellest, et „ratsionaalne” olles tuleb ratsionaalselt vaadata ka seda, kuhu ratsionaalsus on viinud. Weber: formaalne ratsionaalsus on „tühi”, ta ei ole „hea” võI „halb” väärtuste mõttes, vaid järgib oma loogikat; v. Wright: ratsionaalsus on nagu taskulamp siis kui kõnnime pimedas koopas : näeme paremini enda järgmist sammu, aga selle valguse tõttu me ei suuda näha, kus on väljapääs pimedusest
    => kasvav vajadus refleksiivsuse, ühiskonna eneseanalüüsi järele
    - sotsioloogia on siiamaani olnud teooria progessi kohta. Ehk on aeg hakata looma uut teooriat, mis praeguse sotsioloogia seisukohast võiks välja näha kui taandarengu teooria?
    • .DOC Laadi alla originaalfail 56 lk · .doc · 180 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #1 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #2 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #3 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #4 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #5 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #6 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #7 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #8 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #9 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #10 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #11 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #12 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #13 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #14 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #15 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #16 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #17 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #18 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #19 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #20 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #21 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #22 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #23 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #24 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #25 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #26 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #27 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #28 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #29 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #30 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #31 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #32 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #33 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #34 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #35 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #36 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #37 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #38 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #39 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #40 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #41 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #42 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #43 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #44 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #45 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #46 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #47 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #48 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #49 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #50 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #51 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #52 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #53 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #54 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #55 Sissejuhatus sotsioloogiasse - KONSPEKT #56
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 56 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-10-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 180 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kertu R. Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Konspekt
    sotsioloogia Sissejuhatus sotsioloogiasse SOTSIOLOOG poliitik

    Sarnased õppematerjalid

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    25
    docx

    Sissejuhatus sotsioloogiasse

    I Küsimused 1. Mis on teooria? Mis on empiiria? Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Teaduse põhikomponendid: Empiiria-uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine. Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).'

    Sotsioloogia
    Ühiskonna uurimine ja analüüs eksami küsimuste vastused 2017
    50
    docx

    Ühiskonna uurimine ja analüüs eksami küsimuste vastused 2017

    I Küsimused 1. Mis on teooria? Mis on empiiria? Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Teaduse põhikomponendid: Empiiria-uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine. Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).’

    Sotsioloogia
    Sotsioloogia eksami küsimuste vastused 2017
    48
    docx

    Sotsioloogia eksami küsimuste vastused 2017

    I Küsimused 1. Mis on teooria? Mis on empiiria? Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Teaduse põhikomponendid: Empiiria-uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine. Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).’

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Sissejuhatus sotsioloogiasse - EKSAM
    7
    doc

    Sissejuhatus sotsioloogiasse - EKSAM

    Küsimusi: 1. Sotsioloogi ja poliitiku suhetest- Sotsioloogia on "väärtustevaba" selles mõttes, et seda võib kasutada väga mitmete erinevate eesmärkide saavutamiseks. Teadus ise ei sisalda kohustust ühe või teise väärtustesüsteemi heaks töötada (M. Weber). - Samas too ei tähenda seda, et sotsioloogil endal ei või (ja pea) olema väärtusi (poliitilisi, usulisi, eetilisi tõekspidamisi). Sotsioloog kui kodanik, poliitik, filosoof. Kuna sotsioloogia siiski on empiiriline teadus, sotsioloog püüab aru saada sellest, mis tegelikult toimub. See võib olla talle meeltmööda või mitte, aga tema kohustus teadlasena on selgitada asjade tegelik seis. 2. Sotsioloogia teaduseideaalid ja -eesmärgid Durkheimi ja Weberi järgi - Durkheim :Inimeste elu reguleerivad reeglid on püsivad (perekonnaelu, majandus) ja toimivad inimestes eraldiseisvana. Durkheim lootis, et kui töötada välja sotsioloogia distsipliin, siis selle abil kehtestatud reeglid

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    SOTSIOLOOGIA EKSAMI KÜSIMUSED
    24
    docx

    SOTSIOLOOGIA EKSAMI KÜSIMUSED

    teooria, mis on saadud (hetkel aktsepteeritud) teaduslikke meetodeid järgides. Mis on empiiria? Välismaailma tajumine meeleelundite varal; vaatlus harilikes loomulikes tingimustes (vastandina eksperimendile) Empiiria on arusaamine, et teadmine tuleb meelte abil kogetust (Empiiria, kuidas on, normatiivsus, kuidas peaks olema. Poliitik võib teadlaselt tellida uurimuse, mis sobib tema poolt ettenähtud raamistikku, poliitiku otsused on alati juba mingi ideoloogilise suuna järgi kallutatud. Sotsioloog peaks kirjeldama sotsiaalseid nähtusi neutraalselt, meeldigu see, mida ta näeb talle või mitte.) Milles seisneb sotsioloogias pinge või vastuolu teooria ja empiiria vahel? Võiks öelda, et on olemas teatav pinge empiiria ja teooria vahel, kui palju sotsioloogia/ sotsiaalteadus toonitada empiiria, kui palju teooria olulisust. *Eristatakse kahte peamist koolkonda: naiivempiritsism (range empiiria) ja loogiline empiritsism. Esimese järgi tuleneb ainuke teadmine meeletorganite läbi

    Sotsioloogia
    Sissejuhatus sotsioloogiasse-Eksami kordamisküsimused ja mõisted-2014
    15
    docx

    Sissejuhatus sotsioloogiasse. Eksami kordamisküsimused ja mõisted (2014)

    • Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud).’ • Milles seisneb sotsioloogi pinge või vastuolu empiiria ja normatiivsuse vahel? Millised võiks või peaks oleme seega sotsioloogia ja poliitika vaheline suhe? Sotsioloogia on “väärtustevaba” selles mõttes, et seda võib kasutada väga mitmete erinevate eesmärkide saavutamiseks. Teadus ise ei sisalda kohustust ühe või teise väärtustesüsteemi heaks töötada (M. Weber). - Samas too ei tähenda seda, et sotsioloogil endal ei või (ja pea) olema väärtusi (poliitilisi, usulisi, eetilisi tõekspidamisi). Sotsioloog kui kodanik, poliitik, filosoof. Kuna

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt
    22
    docx

    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt

    SISSEJUHATUS SOTSIOLOOGIASSE, 4. Milline olukord on näide sotsiaalsete normide EKSAMI KÜSIMUSED internaliseerimisest? (Internaliseeritud reegleid ja norme täidab 1. Sotsioloog tahab uurida, kuidas inimese inimene vabatahtlikult ning nende vastu haridus ja sotsiaalne päritolu mõjutavad tema eksimine toob kaasa ebameeldivaid sissetulekut. Mis on selle uurimuse emotsioone). sõltumatu(d) muutuja(d)?

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID
    198
    doc

    SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID

    SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID Sisukord 1. Sotsioloogia alused........................................................................................................4 1.1. Mis on sotsioloogia?...............................................................................................4 1.2. Sotsiaalsed institutsioonid...................................................................................... 6 1.3. Sotsiaalsed faktid....................................................................................................7 1.4. Sotsioloogiline kujutlus..........................................................................................7 1.5

    Sotsioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (1)

    wyoming profiilipilt
    wyoming: väga korralik kokkuvõte
    17:48 20-10-2014



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun