SEKSUOLOOGIA JA SEKSUAALKASVATUS
08.09.2008
Seksuoloogia on teadus, mis käsitleb ja uurib inimese sugulisi suhteid, hõlmab soo jätkamisega seoses olevaid bioloogilisi, füsiolooglisi, psühholoogilisi, meditsiinilisi, sotsiaalseid, juriidilisi, pedagoogilisi ja filosoofilisi probleeme.
Seksuoloog – isik, kes uurib või praktiseerib seksuoloogia valdkonnaga seonduvat (60% paaridest esineb seksprobleeme).
Seksuoloogia funktsiooniks on tagada inimese seksuaalne tervis, s.o võime

• nautida seksuaalelu
  
• saada soovitud lapsi
  
• kontrollida seksuaalkäitumise vastavust ühiskondlikule ja isiklikule moraalile
  
• mitte tunda põhjendamatut hirmu, häbi või süütunnet seksuaalsusega seonduvates küsimustes ja olla vabad eelarvamustest
  

Seksuaalpatoloogia – meditsiiniline seksuoloogia valdkond , käsitleb seksuaalfunktsioonide häireid
Seksuaalpsühholoogia – psühholoogia valdkond, uurib seksuaalkäitumise põhjusi psühholoogilisest aspektist lähtudes
Multidistsiplinaarne lähenemine seksuaalsusele:
Sotsioloogia – huvitatud inimeste grupi käitumisest ja ühiskonna mõjust indiviidile, indiviid ühiskondliku subjektina, sotsiaalsed küsimused
Antropoloogia – kultuuriline vaatenurk, kultuuridevahelised erinevused seksuaalkäitumises jms
Psühholoogia – organismide seksuaalse käitumise uurimine (inimesed, aga ka loomad), indiviidi tasand
Käsitlevad ühiseid mõisteid – inimese areng, käitumine, kasvamine
Meditsiin – uuritakse kõike seda, mis puudutab seksuaalsust meditsiinilse mudeli järgi: patoloogiat, sümptomeid, ravi jms (uroloogid, günekoloogid, psühhiaatrid, antropoloogid)

Õigusteadus ja majandusteadus – eesmärk kaitsta privaatset valdkonda.

Usuteadus

Seksuoloogia on arenenud rasketes tingimustes.
Analüüsi tasemed : mikro (meditsiiniline mudel)- ja makrotasand (sotiaalpsühholoogiliste mõjurite vaatevinkel; kultuuriline, laiem vaatenurk)
Põhimõisted
Seksuaalses valdkonnas peab olema negatiivsetest eelarvamustest vaba!
Seksuaalsus – 1) oma soo tunnetamine ja nautimine. Seksuaalsusel on nii privaatne kui avalik aspekt; 2) kõik aspektid, mis puudutavad seda, et inimene tunnetab end seksuaalse olendina
Seksuaalsuse erinevad aspektid:

• bioloogiline – reproduktiivsus, seksuaalfunktisoonid, bioloogilised faktorid , seksuaaltungid, suguorganite füsioloogilised reaktsioonid jms
  
• psühhosotsiaalne aspekt – tunded, mõtted, suhtumised, väärtused, otsused (öeldakse, et pärit lapsepõlvest)
  
• käitumuslik – kuidas inimene käitub, kohaneb seksuaalses vallas, milline on normaale seksuaalkäitumine?
  
• kliiniline – füsioloogilised probleemid, tervisega seonduv
  
• kultuuriline – kultuurilised väärtushinnangud seksuaalsust puudutava kohta (läänes normaliseerunud, seksuaalkäitumist aktsepteeritakse rohkem)
  

Seks – sünonüümiks on kujunenud seksuaalvahekord e koitus; tegelikult kõik seksuaalsed väljendusvormid; seksuaalse käitumise üldnimetus
Sugu – bioloogiline eristumine sugude vahel
Seksapiil – vastassugupoole veetlus , külgetõmbejõud
Suguelu – suguküpse organismi sugutumisega seotud käitumisviisid, füsioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed protsessid ja suhted, mis põhinevad suguihal ning mille abil suguiha rahuldatakse; kihud ja instintkid (K.Lonradi järgi) – mida põhjustavad organismi seesmised tegurid, instinktid, mida vallandavad välisärritajad
Suguühe e suguakt e koitus – inimeste lähedane suhe, kus mehe suguti viiakse naise tuppe ja sellega kaasnevad erutus ja hingelised seksuaalsed tunded (K.Kõiv)
Erogeenne – suguiha tekitav; erogeensed piirkonnad väljaspool suguelundeid (huuled, rinnad jne), mille puudutamine või ärritus tekitab suguiha, sekundaarsed erootilised piirkonnad
Erootika – armuelamuste valdkond, armastusse puutuv, armu- ja suguelu
Sooindentsus – gender , mitte sex; sotsiaalsed faktorid, mis mõjutavad sooidentsuse kujunemist, teadlikkus oma mehe- või naiselikkusest
Soorollid – käitumisviisid, mida ühiskonnas seostatakse ühe või teise sooga; meestelt või naistelt ühiskonna poolt oodatav sobiv käitumine
Soostereotüübid – lihtsustatud ettekujutus inimesest, mis lähtub vaid tema soolisest kuuluvusest; käitumine, mida peetakse tüüpiliseks meestele või naistele;
Seksuaalkasvatus e suguline kasvatus e seksuaalharidus – sexual education – on inimese seksuaaltedvuse ja –käitumise kujundamine ja kõlbeline suunamine. Algab imikueas , vanemate, eriti ema ja lapse emotisonaalne ja füüsiline lähedus tagavad lapsele turvatunde. Seksuaalkäitumise malle ja hoiakuid omandatakse nii kuuldud teabest kui ka miimikast, žestidest, asjasse suhtumisest

15.09.2008

Seksuoloogia arengulugu

Et aru saada olevikust, peame pöörama pilgu minevikku.

• Eelajalooline periood – inimese eellaste ajal monogaamiat ei eksisteerinud. Polügaamia. Polügüünia, polüandria. Elati grupiviisilist elustiili, u 12-40 inimest koos. Mehed ja naised mõlemad andsid panuse, et sugukond ellu jääks. 20-30 tuhat aastat tagasi olid seksuaalsus ja sensuaalsus täiesti olemas. Tolle aja kunstilised esemed olid erootilise tähendusega. U 5000 aastat tagasi avastati, et ka meestel on roll laste saamisel. Siis said mehed autoriteeti juurde. Tekkis ka selektiivsus partnerite valikul. Hiljem paiksemaks jäädes jäi naiste põhifunktsiooniks laste kasvatamine ning mehed hakkasid „mehetööd“ tegema. Suguküpsusaeg oli lühem. Paleoliitikumis sünnitas naine keskmiselt 8 last, paljud neist surid imikueas.
  
• “Vana aeg”
  
  • Vana Sumer – tekkis u 3500 a eKr – vanadel sumerlastel valitsesid nii polüandria kui polügüünia. Urugandina lõpetas polüandria, võttis kasutusele abielukombed ja kehtestas polügüünia. Vanast sumerist peale näitab rikkust ja sotsiaalset positsiooni naiste arv mehel.
    
  • Babüloonia – Hammurabi koodeks – naine võis lahutada vägivaldsest mehest. Süütu naise vägistamise eest võeti mehel pea maha, muidu võis mehel olla 2 armukest. Truudusetu naine seoti kinni ja uputati.
    
  • Iisrael – kristlikus traditisoonis (Piibel) on seksuaalsus taandatud seksile vaid selleks, et järglasi sigitada, kõik muud seksuaalsed ilmingud olid tabu . Kes abiellusid ja lapsi ei saanud, said ühiskondliku hukkamõistu osaliseks . Abielurikkumine oli tabu, sõna “truudusetus” ei kasutatud. 3000 a tagasi oli naistel väga vähe õigusi, naised olid meeste vara, nagu ka Vanas Kreekas ja Roomas. Kristus sündis süütust neitsist, ta ei olnud oma elu jooksul ka ise kordagi vahekorras. Vallaliste suhtes oli negatiivne hoiak. Abielu on püha! Õhutati abielluma ja lapsi saama. Mees on perekonnas dominantne, vaieldamatult liidri rollis. Kristlikus traditisoonis eraldati seksuaalsus ja füüsilisus jumalikust
    

Vana ja Uus Testament on siiani väga suur mõjutaja seksuaalsuse juures. Kiriklikult on seks vaid selleks, et järglasi saada, sugu jätkata. Need, kes lapsi ei saanud, mõisteti ühiskonnas hukka.

• India – seksuaalne ja füüsiline on ühendatud jumalikuga. Hinduistlikus traditsioonis valitseb tolerantsus kõigi seksuaalsuse ilmingute suhtes. Ühtsus mehe ja naise vahel saavutati seksuaalaktis. Kamasutra – armastuse käsiraamat 4. sajandist eKr – detailsed kirjeldused seksuaalvahekorras, aga ka nt 10 erinevat kirjeldust, kuidas suudelda. Samas oli Indias ka sekte, kes seksuaalsust eitasid.
  
• Vana Kreeka ja Rooma – seksuaalsust puudutavad teemad olid tähtsad nii kirjanduses kui ka kunstis. Iluideaalid, kehakultus. Seaduslikult oli fikseeritud intsestikeeld, samas võeti naisi kui muud vara, tal ei olnud rohkem õigusi kui orjal. Meestel võis olla mitu naist. Levis prostitutsioon. Seksuaalsust aktsepteeriti kui loomulikku osa inimese elust. Homoseksuaalsust tolereetiti, täiskasvanud mehe ja puberteediea läbinud noormehe vahelised seksuaalsuhted olid aktsepteeritud. Vanem mees oli nooremale õpetajaks. Vanem mees omas naist ja lapsi ja ka noormees võis hiljem abielluda ja lapsi saada. Ülikud võisid noorukid ka adopteerida, et nad päriksid nende vara. Naistel ei olnud poliitilisi ega materiaalseid õigusi, sõltusid täielikult oma meestest, neid nimetati güüneks – laste sünnitajaks. Naisi peeti moraalselt ja ka intellektuaalselt arenemisvõimetuteks. Psyche – sõprusega seonduv; Eros – seksuaalsusega seonduv. Arvati, et vaid kahe mehe vahel on võimalik kõige täiuslikumat, kõrgeimat suhet saavutada, kuna siis on võimalik saavutada mõlemat (Erose ja Psyche) poolt. Mehe ja naise vaheline sõprus ei olnud võimalik, kuna naised olid madalamad olendid, meeste vara. Eelkõige Kreeka mütoloogiast on pärit enamik tänapäevaseid seksuaalsusega seonduvaid mõisteid. Prostituudid elasid koos perega, abieluvälised suhted olid avalikud, ka abielunaine suhtus tolerantselt oma mehe ja teise naise suhetesse. Abielu Vanas-Kreekas oli puhtalt majanduslik ühendus, selleks, et varasid ühendada. Hippokrates – meditsiini rajaja, Kreeka arst. Tema ajal oli inimkeha lahkamine keelatud, inimese suguorganeid kirjeldati sea suguorganite abil. Inimeste suguanatoomia oli tundmatu. Arvas , et suguakti ajal toimub mehe ja naise vahel vedelikevahetus ja sagedase seksi tulemusena suguti suureneb, vähese korral kärbub. Vanast Kreekast ja Roomast on pärit esimesed ülestähendused kondoomide kohta, samuti panid naised villatupsu tuppe, et mitte rasedaks jääda.
  
• Tänapäeva lätted – 16 – 17. sajand; G. Falloppio – Itaalia arst; (sünd 1523) – 16. sajandil uuris esimest korda hoolikalt inimese seksuaalseid funktsioone ja suguorganeid, uuris ka rasedust. Siiani olid seksuaalsusega tegelenud vaid kunstnikud ja filosoofid . J. Hunter – vaatles esimest korda suguhaigusi teisiti, enne teda peeti suguhaigusi patuks , mitte haiguseks. Ütles esimesena, et suguhaigusi tuleb ravida; tõestas, et suguhaigused on nagu teisedki haigused. Romantilise armastuse idee mõjutas inimeste mõtlemist ( Rousseau ). 16-17 sajandil eksisteerisid kahesugused iluideaalid; 1) halb, õel, paha, patule ahvatleja 2) tubli kodukana, hea naine, kel oli õigus oma meest rahuldada. 1684 – tõlgiti Aristotelese ”Õpetaja väärtus”, mis sisaldas seksuaalsust puudutavat infot, käsitledes nii psüühilist kui seksuaalset aspekti. Kuni 17. sajandini mõjutas inimesi religioosne mõttelaad. Tolleaegset mõttelaadi mõjutas ka N. Venette “Tableau de l´amour conjugal” 1698 – kirjeldatakse seksuaalanatoomiat, vahekorda jms suhteliselt õigesti; öeldakse, et seks on loomulik osa inimese elust, räägitakse seksuaalvahekorra mõjust inimese psüühikale ja füüsilsele. Kirjeldatakse ka rasedust ja sünnitust. Euroopas on sel ajal ideaaliks suur pere, palju lapsi. 18. sajandil hakkab esimest korda populaarseks muutuma idee väiksest perekonnast, võetakse kasutusele ja hakatakse kirjutama rasestumisvastastest vahenditest (kondoomid, tuppe pandavad tropid , mida enne vahekorda niisutati konjakis), naistel tekkis valikuvabadus . Kuid suhtumine rasestumisvastastesse vahenditesse oli ühiskonnas eitav . Naistel tekkis õigus seksuaalvahekorrast keelduda. Hakkasid ilmuma erinevaid seksuaakäitumise tüüpe ja rasestumisvastaseid vahendeid käsitlevaid kirjutised, pisitrükised. Üldsus tunneb huvi seksuaalse informatsiooni järele. 19. sajandi I pool – romantiline armastus, rüütellikkus, õukonnaafäärid. Seksuaalteemaline kirjandus oli kättesaadav ja inimesed tundsid selle vastu ka huvi. Ka tavainimesed hakkasid seksuaalsuse vallas eksperimenteerima. Mõnedes kohtades praktiseeritu grupiseksi ja nudismi. Euroopat mõjutas 19. sajandi keskel (1839 sündinud) kuninganna Victoria, kes tolleaegse Inglismaaga seonduvalt kehtestas seadusandlikud piirangud ja oli ka ise moraalse puhtuse mudeliks rahva moraalilõtvuse vastu. Tolleaegsed teadlased ütlesid, et mida vähem seksi (vähem kui kord kuus), seda võimekam on mees, seda suurem on selle riigi võimsus. Ka Victoria-aegne riietus oli eriti jalgu kattev (ka klaveri- ja toolijalad kaeti kinni - peeti erootiliseks), keelatud juust, munad ja piim, mis pidid seksuaalset iha suurendama . Naiste dekoltee avar, seda ei peetud erootiliseks. Oma genitaalide puutumist karistati. Masturbeerivad naised saadeti hullumajja, puberteedieas poistele loodi erektsiooni vältimiseks aktribuutika. Öeldi, et naistel ei ole võimalik orgasmi saavutada ega seksi nautida. Victoria ajal tekkisid võimsad foobiad ja kartused seoses seksuaalsusega. Seks läks põranda alla. Sellest ajast on pärit kõige ilusam, sensuaalsem erootiline kirjandus. Seksuaalsus väljendus kirjanduses, ringlesid selleteemalised pildid, levis prostitutsioon, kondoomid ka lihtrahvale kättesaadavad. Meestel suurem seksuaalvabadus kui naistel (double standard) – meestel oli õigus käia lõbumajades; lastega vallalised naised aga põlu all.
  

22.09.2008

• Tänapäev
  

20. sajandi 3 esimest aastakümmet
Naistel paljastusid jalad ja selg, mehed ja naised võisid avalikult flirtida.
40-50-ndad aastad
Seksuaalmoraal muutus kiiresti, tekkisid vabaabielud.
A. Kinsey
Seksoloogia teadusena oli aktsepteeritud. Samuti abielueelsed suhted. Toimusid muutused hinnangutes .
60-ndad aastad:
Esimest korda tekkisid topless-baarid, nudism, grupiseks, vastuhakk konservatiivsusele; homoseksuaalid tulid esimest korda avalikult tänavatele. Võeti kasutusele pillid, mis andis naisele veel suurema seksuaalvabaduse.
70-80-ndad:
Seksuaalrevolutsioon . Vabaabielus olevate paaride plahvatuslik suurenemine. Kooli õppekavadesse tuli seksuaalkasvatus. Euroopa ülikoolides hakati lugema seksuoloogiat ja perekonda puudutavaid kursusi. Plahvatuslikult tekkisid perenõustamiskabinetid. 1973. võtsid psühhiaatrid homoseksuaalsuse rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist välja. 1978 toimus esimene edukas kunstlik viljastamine. AIDSiepideemia. Hakati rääkima laste (seksuaalsest) väärkohtlemisest.
Tänapäev:
Vabalt kooselavate paaride kõrvale on tulnud konservatiivsed hoiakud, taas hakatakse abielu väärtustama.
Androgüünsus, soorollide võrdsus.
Seksualiseerimine. Nähtustele, mis iseenesest ei oma seksuaalset sõnumit, antakse seksuaalne tähendus. Tungib erinevatesse eluvaldkondadesse, süveneb, seda eksponeeritakse üha enam.
Tavainimese seksuaalsus avalikuks.
Seksuaalelu algab üha varasemas eas. Nii mehed kui naised fokuseerivad tähelepanu rohkem Psyche-armastusele (sõpruse ja lähedusega seonduv).

29.09.2008
Teaduslikud uurimused ja uurimismeetodid seksuoloogia vallas
Seksuoloogia puhul on kultuuriline taust takistanud selle uurimist .
Seksuoloogia on noor teadus.
Seksuoloogia uurib inimese tegevust intiimsfääris seoses seksuaalsusega.
Seksuoloogia on teadus, mis käsitleb inimese sugulisi suhteid, hõlmab soo jätkamisega seoses olevaid bioloogilisi, füsioloogilisi, psühholoogilisi, meditsiinilisi, sotsiaalseid, juriidilisi, pedagoogilisi ja filosoofilisi probleeme.
Seksuoloogia on interdistsiplinaarne teadus.
Ükski teadusharu ei ole kasvanud nii rasketes tingimustes.
Pioneerid seksuoloogia teadusliku uurimuse vallas:

• Richard von Kraff-Ebing (1840- 1902 ) – erialalt neuroloog, psühhiaater, kriminalist, töötas politseis. Temast saab alguse teaduslik lähenemine seksuoloogiale. Kirjutas oma raamatu 1886 . aastal ladina keeles, et tavalugeja seda lugeda ei saaks. Raamatutes kirjeldas seksuaalhälbeid ( masohhism , sadism , fetišism). Arvas, et masturbatsioon blokeerib normaalse erootilise elamuse. Masturbeerijad muutuvad hiljem impotentideks. Homoseksuaalsust pidas psüühiliseks häireks, arvas, et see on kaasa sündinud. Sugufunktsioonid tulevad selja- ja peaajust. Tema kirjutamislaad oli selline, et kõikidel indiviididel esinevadki hälbed, selle lugemine oli hirmutav. Kirjeldas neid juhtumeid negatiivses emotsionaalses laadis. Toetas meeste suuremat seksuaalset vabadust. Truudusetu naine ei sobivat lapsevanemaks, häbistab peret ja ennast. Victoria ajastu, milles ta elas, oli seksuaalsust eitav. Temast said mõjutusi ka hilisemad uurijad .
  
• Henry Hevelock Ellis ( 1859 -1935) – teda kirjeldatakse kui arsti, kes oli tark, ettearvamatu ja lahtise peaga. Raamatus “Seksuaalpsühholoogia uuringud” (1896) käsitles seda, kuidas erinevatest kultuuridest tulevad inimesed suhtuvad seksuaalsusesse ja kuidas nad käituvad erinevalt. Saadi teada, et neid kehaosi, mida läänes varjati, eksponeeriti teistes kultuurides või ei peetud neid üldse seksuaalse alatooniga kehaosadeks. Juhtis tähelepanu sellele, et uurima peaks ka teisi rahvusi väljaspool lääne kultuuri. Soovis multikultuursust. Tema kirjutamislaad oli esimest korda positiivne ja seksuaalsust jaatav. Suhtus seksuaalsusesse positiivselt. Tõi esimest korda esile selle, et hälbeid ei põhjusta füsioloogilised põhjused. Ütles esimese mehena , et ka naistel on seksuaalsed ihad ning et masturbatsioon ei ole halb ega tekita hälbeid. Samas arvas, et homoseksuaalsus on kaasa sündinud hälve. Mõnes mõttes oli siiski oma ajastu ohver.
  
• Sigmund Freud ( 1856 -1939). Hariduselt meditsiinidoktor. Praktiseeris kõrgklassi täiskasvanutel. Patsiendid ei olnud normkontingent (nagu ka kahe esimese pioneeri puhul). Freudi mõjutas Ellis, kellelt ta võttis üle ideid, et masturbeerimine on tavaline nähus, ei põhjusta hälbeid. Küll arvas, et hälbeid põhjustab seksuaalsete tungide mahasurumine. Teooria formuleeris ta umbes 100 patsiendi põhjal. Jõudis järeldusele, et seksuaalsed impulsid vajavad rahuldamist, kui need maha surutakse, siis ilmnevad häired. Seksuaalsuses on midagi enamat kui ainult genitaalidega seonduv. Sugutung läbib oma arengus teatud vaheastmed. Erootiline erutus saadakse erinevas eas erinevatelt kehapiirkondadelt. Freud oli esimene, kes eristas primaarseid ja sekundaarseid erogeenseid piirkondi. (primaarsed genitaalid , suu, pärak, sekundaarsed, selg, tuharad, rinnad, rindkere ). Oma põhilised seisukohad esitas 1940. aastal “Visandis psühhoanalüüsist”. Seksuaalsus ei ole täiskasvanuea küsimus, vaid väljendub juba imikueas. Freud eristas mõisteid seksuaalne ja genitaalne. Laps on sündinud potentsiaaliga õppida ja areneda erineval moel seoses erinevate seksuaalsete orientatsioonidega. Seksuaaltungi mahasurumine võib põhjustada ängi, depressiooni, häireid. Siiski ei olda osaga tema vaadetest nõus (nt peenisekultus).
  

Kõik pioneerid olid väga entusiastlikud arstid, kes tegelesid laiemalt kõikide nende küsimustega, mis puudutavad seksuaalsust. Kõik uurimused põhinesid patsientide uurimisel, laiendasid patsientide põhjal tehtud järeldusi normkontingendile.
Seksuaoloogia teadusuurimused tänapäeval:

• D. Bromley
  
• F.H. Britten
  

Uurisid esimesena normkontingenti. USAs 1938 aastal anti 1363 tudengile 46-st ülikoolist ankeedid, esimene empiiriline uurimus seksuoloogia vallas. Eelkõige uuriti seksuaalsust puudutavaid teemasid. Enamik masturbeeris, enamikul oli olemas romantiline kogemus vastassugupoolest partneriga.

• Alfred C. Kinsey (1894-1956) – putukateadlane. Töötas Harvardis. Tema poole pöörduti 1937, et ta loeks loengut teemal, mis puudutab perekonda. Oli väga põhjalik ja leidus, et saadaolevad materjalid on puudulikud.