ÜHISKONNAS VALITSEVAD STEREOTÜÜBID MÕJUTAMAS NOORTEVAHELISI SEKSUAALSUHTEID (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
NOORSOOTÖÖ JA TÄIENDUSÕPPE OSAKOND
Maarika Tungal
NT 31
ÜHISKONNAS VALITSEVAD STEREOTÜÜBID MÕJUTAMAS NOORTEVAHELISI SEKSUAALSUHTEID
Kursusetöö
Konsultant : Luule Press
TALLINN 2012

SISUKORD

1. Noorte seksuaalsuhtlus ja ühiskonna stereotüüpide omavaheline side 5
a. Soo-ja sugupoolesüsteem 5
b. Ühiskonna väärtused ja normid seksuaalelus 8
c. Ühiskonna antiseksuaalsed stereotüübid 11
d. Mõistetu ja arusaamade üleminek noortele 12
e. Noorsootöötaja roll 14
15
KOKKUVÕTE 16
SISSEJUHATUS
Inimesele on alati tähtis olnud ühiskonna arvamus. See, kuidas ta välja näeb, kuidas riietub, kellega ja kuidas suhtleb, tema isiklik elu - see on, oli ja jääb üheks huvitavamaks arutlusteemaks. On inimesi, kes ei armasta afišeerida - tõmmata tähelepanu isiklikule persoonile. On ka inimesi, kes lihtsalt kardavad olla teistsugused . Just sellised inimesed satuvad ühiskonna stereotüübi mõju alla. Loomulikult on igas sotsiaalses grupis olemas ka selliseid inimesi, kes püüavad lõhkuda olemasolevaid stereotüüpe, kuid muutuvad sellega pilgete märklauaks.
Šablooniline ehk omapärata mõtlemine puudutab paljusid ühiskonnasfääre: poliitikat, majandust, kultuuri ja isegi intiimelu. Kindlaks kujunenud moraalsed väärtused ning normid muudavad maailma kaootiliseks, sest viimasel ajal leidub aina rohkem inimesi, kes püüavad tõestada nii endale kui ka teistele, et nad erinevad teistest, tehes vahel isegi rumalaid tegusid .
Stereotüübid on tunginud sügavalt inimellu. Tänapäeval ei suuda me ilma stereotüüpideta oma elu ette kujutada. Siiski - mõningates sfäärides oleks vaja korrigeerida olemasolevaid norme. Näiteks nagu seksuaalsus . Seksuaalsus on inimese jaoks väga oluline ja väärtuslik tunne ning seda ei tohiks alahinnata ning summutada ühiskonnas eksisteerivate normide tõttu, muidugi välja arvatud juhul, kui see väljub moraalse eetika raamidest.
Stereotüüpne mõtlemine pidurdab isiksuse arengut, takistab eneseteostust ühiskonnas, pärsib inimvajaduste rahuldamist. Mitterahuldamise tagajärjeks võib inimene kaotada ennast ühiskonnas ning muutuda agressiivseks ning sisemiselt rahutuks ning rahuldamatuks.
Autor valis selle teema sellepärast, et inimeste seksuaalkäitumisega seotud probleemid on tänapäeval väga aktuaalsed .
Oma töös tahab autor saada vastust järgmisele küsimusele:
1) kuidas noorte seksuaalelu on seotud ühiskonna stereotüüpidega.
Kursusetöö autori eesmärgiks on leida seos ühiskonna stereotüüpide ja noorte seksuaalelu vahel.
Uurimustöö ülesandeks on selgitada ühiskonna ja noorte seksuaalelu vastastikkust seost. Lisaks on töö eesmärgiks selgitada, millised stereotüübid mõjutavad seksuaalelu identiteeti ja kuidas noored satuvad nende mõju alla.
Töö uurimusprobleem tänapäeva maailmas on selles, et ühiskonna stereotüübid on kõige enam mõju avaldavad faktorid inimvajaduste rahuldamisel, sealhulgas seksuaalrahuldamine.
Kursusetöö koosneb ühest osast, mis jaguneb viieks alapeatükiks. Kursusetöö teoreetilises osas käsitletakse seksuaalsuhtlemist noorte seas ning ühiskonna stereotüüpide mõju sellele. Esimeses alapeatükis käsitletakse ühiskonna ideoloogia ja soo- ning sugupoolesüsteemiga seotud problemaatikat. Edasi uuritakse seksuaalkäitumise norme. Järgmises alapeatükis käsitletakse noorte seksuaalkasvatusega seotud probleeme. Viimases alapeatükis annab autor ülevaate noorsootöötaja rollist noorte seksuaalkasvatuses ja sellest, kuidas stereotüübid mõjutavad noori.
Kursusetöö on teoreetiline ja töö koostamisel on kasutatud refereerimist.
Kursusetöö märksõnadeks on:

• seksuaalmoraal - kultuuri või ühiskonna tasandil seksuaalset tähendust ja olemust puudutavate arusaamade kajastumine seksuaalelu puudutavates väärtustes ja normides. Seksuaalmoraal püüab reguleerida seksuaalkäitumist ning määrata, mis selle valdkonnas on õige ja mis väär. Seksuaalmoraali taustal on sageli traditsioonilised või usulised arusaamad, mistõttu see võib aja jooksul muutuda. Subkultuurides võib valitseda valdavast kultuurist erinev seksuaalmoraal (Dan Apter, Leena Väisäla, Kari Kaimola 2006).
  
• soostereotüübid – sotsiaalselt vastuvõetud uskumused, et teatud omadused omistatakse indiviididele nende sookuuluvuse järgi, ehk soostereotüübid on lihtsustatud ning rõhutatud uskumused naiste ja meeste iseloomulikest joontest (Riikka Mäkinen, 1999).
  
• seksuaalsus – tähtis inimeksistentsi osa. See hõlmab seksuaalset arengut, bioloogilist sugu, sotsiaalset sooidentiteedi ja sellest tulenevat rolli, seksuaalset suundumust, erootilist huvi, naudingut ja intiimsust ning soojätkamist (Dan Apter, Leena Väisäla, Kari Kaimola 2006).
  

Noorte seksuaalsuhtlus ja ühiskonna stereotüüpide omavaheline side

Me kõik teame, et stereotüübid mängivad meie elus suurt rolli. Inimühiskond mõtleb kujundlikult . Ühe jaoks on see kaitsereaktsioon , teise jaoks aga ettekääne end esile tuua. Stereotüübid sisaldavad endas nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Ühelt poolt pole võimalik eksisteerida ilma neid kasutamata. Näiteks ka traditsioone võib käsitleda kui kujundlikku mõtlemist. Ühiskonnas eksisteerib palju häid traditsioone, kuid vahel võib neid valesti kasutades juhtuda nii naljakaid kui ka traagilisi situatsioone (Лихман E. 2011).
Teame ka seda, et vaimuvaene mõtlemine on mõjutanud inimese seksuaalelu. Ühiskonna kehtestatud normid panevad inimese valiku ette ning vahel loobub inimene oma soovist ja valib selle, mida peetakse õigeks.

Soo-ja sugupoolesüsteem

Sooroll on inimese käitumisviis, mida ühiskonnas seostatakse mees- ja naissooga. Noorte ettekujutus soorollidest määrab, kui „ mehelik “ või „naiselik“ teismeline paistab ja tahab olla. Soorollid hakkavad toimimima lapse sünnist alates, esialgu oma vanemate näitel, seejärel läbi meedia ja ühiskonna, kuid alles teismeliseeas hakatakse soorollides kahtlema ja teadlikult erinevaid rolle valima . Soostereotüüp on lihtsustatud ettekujutus inimesest, mille aluseks loetakse vaid tema soolist kuuluvust. Nii näiteks tüüpilist meessugu ja mehelikkust iseloomustab agressiivsus, jõulisus, julgus, tugevus, kiirus, loogilisus, aktiivsus, kompetentsus ning tüüpilist naissugu ja naiselikkust iseloomustab õrnus, tagasihoidlikkus, nõrkus, saamatus, emotsionaalsus, passiivsus ja sõltuvus ( Gender Identity 2012).
Et saada meheks või naiseks , peab inimene teadvustama oma sugulise kuulumise ja omandama vastava rolli. Sooidentiteet tähendab seda, et inimene saab aru, kuhu ta kuulub, kas ta on poiss või tüdruk, kas talle meeldivad mehed või naised. Kui inimene saab sellest aru, võtab ta omaks selle küsimusega seotud stereotüübid. Kuigi isiksuse psühholoogilise arengu korrapärasused ei ole veel selged, väidavad psühholoogid, et sooidentiteet on sotsialiseerimise ja kasvatuse toode (Смелзер Дж. 1992).
Tänapäeva noorukid on kinni normides. Nad arvavad , et iga olukorra jaoks peavad olema konkreetsed reeglid, nad kardavad kaaslastest erineda. Nii nimetatud «topeltstandardid» annavad meile kaks erinevat moraali: naiste ja meeste — mees peab olema seksuaalselt aktiivne, naine peab kannatlikult ootama, kuni keegi teda valib ja isegi pärast seda valikut peab ta olema tagasihoitud. Vaatamata sellele, et nii mehed kui ka naised tunnevad end ebamugavalt, püüavad nad siiski vastata kriteeriumitele ja reeglitele, mis on ühiskonnas paika pandud (Агеев В. 1990).
Ettekujutus soorollidest mõjutab ka seksuaalkäitumist. Traditsioonilise lähenemise järgi on mees seksuaalkäitumises orienteeritud individualismile ning naine alalhoidlikkusele, alistumisele ja suhete hoidmisele. Stereotüüpne ettekujutus soorollidest võib olla erinev noore soorolli ettekujutlusest ning tekitada raskusi oma tunnetest ja eelistustest arusaamisel ning ebakindlust oma soovide väljendamisel. Sellest, kuidas noored saavad aru mehelikkuse ja naiselikkuse tähendust ning kuivõrd nad on hirmul enda meheliku või naiseliku adekvaatsuse pärast, sõltub ka rasestumisvastaste meetodite kasutamine. Nii näiteks võib tüdruk, soovides meeldida oma partnerile, loobuda kaitsevahendite kasutamisest, ohustades ennast nii soovimatu rasedusega kui ka suguhaigustega. Endas kindlamad ning paindlikuma soorolli-ettekujutusega noored on aga omavahel avameelsemad, ennastkehtestavamad, mille tulemusena alustatakse ka seksuaalelu riskivabamalt. Mittestereotüüpne arusaam soorollidest annab inimesele vabamad käed oma isikliku rollimudeli kujundamisel, kuid samas võib see suurendada sisemise segaduse riski arengu jooksul (Gender Identity 2012).
Tundub, et meedia on seksuaalsusega seotud teemadest üle paisutatud ning näib,
et seksuaalsusest räägitakse liigagi palju, on objektiivset, õpetavat ja faktidel põhinevat teavet seksuaalsuse kohta ebapiisavalt. Seetõttu on noored, kes on meedia mõjude peamine sihtgrupp , mõjutatud meedia pakutavatest soostereotüüpidest – poisid võivad tahta tunda ennast kõvade meestena ehk olla atraktiivsed ja populaarsed naiste seas ega soovi olla “nõrgad”, tüdrukud keskenduda üha enam välise “naiselikkuse” loomisele (Gender Identity 2012).
Küsimus, mis on seotud ühiskonna stereotüübiga, on eriti probleemne poiste jaoks. Kui tüdrukul ilmnevad mingid mehelikud jooned, suhtub ühiskond sellesse arusaavalt. Kuid kui naiselikud jooned avalduvad poistel, hakatakse arvama, et noormehel on psühholoogilised probleemid. Just sellepärast püüavad poisid näidata oma mehelikku külge, mõnikord toob see kaasa agressiivsust suhetes. Meeste soorolli tähendus on iseenesest väga arusaamatu ja segane. Vanema klassi õpilane üritab tõestada nii endale kui ka teistele, et ta vastab kindlale stereotüübile. Samal ajal valgub aga tema individuaalsus raamidest välja (Смелзер Дж. 1992).
Kasvatussüsteem sunnib poissi oma halba mehelikku joont näitama (agressiivsust). Täiskasvanud inimesed ootavad poistelt mehelikku käitumist (nt: «Ära nuta nagu tüdruk»). Selline suhtumine viib selleni , et poisid kardavad paaniliselt teha midagi valesti ehk tüdrukute moodi. See, et poisid ei saa näidata oma mehisust alguses lasteaias, pärast koolis ja hiljem tööl, nõrgendab meeste staatust ühiskonnas (Алешина Ю., Волович А. 1991).
Meeste rollistruktuur moodustub kolmest faktorist. Esimene on seotud ootustega, et mehed võidavad staatuse ja austuse teiste hulgas. Teiseks faktoriks on kindlameelsus, mis näitab mehe vaimset, emotsionaalset ja füüsilist enesekindlust. Kolmas faktor — ootus, et mees peab vältima naiste tegevusi ja ülesandeid (naiseks mitteolemise norm). Tänapäeval selline ettekujutus enamasti ei domineeri , pigem arvavad noored üha rohkem, et mehed ja naised on võrdsed (Агеев В. 1990).
Tüdrukute sotsialiseerimine on lihtsam, aga mõned naiselikkuse jooned võivad tuua kaasa raskusi. Traditsiooniliselt antakse tüdrukutele näiteks sellised hüüdnimed: piripill, kaebaja, argpüks, pugeja jne. Vanemad pööravad tüdrukutele rohkem tähelepanu, mis toob kaasa selle, et tüdrukud hakkavad arvama, et nad ei saa iseseisvalt midagi teha ja alati sõltuvad kellestki. Negatiivseks teguriks naiste soorolli juures on see, et nad peavad ühendama tööalase rolli ja koduperenaise rolli – on raske korraga töötada ja ema olla. Vaatamata sellele, et soorolli identiteet kujuneb tüdrukutel kergemalt, on neil siiski raske aru saada, mis on nende jaoks oluline. Tüdrukud näevad, kuidas elavad emad, nende kohustus on aidata, nad ei tohi hüpata, karjuda jne, sellepärast, et tüdrukutele ei ole see kohane. See on üks põhjusest, miks tüdrukud tahavad poisteks saada ja poiste mänge mängida (Алешина Ю., Волович А. 1991).
Üldsus on huvitatud sookäitumise normidest: millal hakkavad noori huvitama sooküsimused, mis vanuses armutakse esimest korda, millal alustatakse seksuaalelu jne. Sellistele küsimustele ei ole konkreetset vastust. Erinevatel olukordadel võib olla absoluutselt erinev psüühiline tähendus. Moraalse tsensuuri alla läheb kõik, mis on seotud alastusega ja selle sfääriga. See, et täiskasvanud suhtuvad sellesse teemasse nii kriitiliselt, toob endaga kaasa selle, et noor hakkab tundma huvi teise soo vastu, tal tekivad erinevad küsimused ja see ei ole tema jaoks positiivne (Смелзер Дж. 1992).
Seega on võimalik teha järeldus, et juba lapsepõlvest peale mõjutavad inimest stereotüübid. See sunnib teda käituma nii, nagu on normides kirjutatud ja vastavalt sellele, missugune sugu inimesel on.

Ühiskonna väärtused ja normid seksuaalelus

Seksuaaliha ehk libiidot määratletakse kui soovi seksuaalseks rahulduseks. Paljud inimesed ei suuda kontrollida oma käitumist, soove ja tundeid nii enda kui ka teiste inimeste suhtes. Kõikide inimahvatluste seast on seksuaaliha suurim ning tekitab kõige tugevama tunde. Selle mõju all teevad inimesed palju rumalusi, seades seetõttu vahel ohtu nii oma karjääri, pere kui ka elu. Kõikides kultuurides ja ühiskondades on välja mõeldud keel, traditsioonid ja seadused, reguleerimaks ühiskonna seksuaalkäitumist. Koos kultuuriga muutuvad ka seksuaalkäitumise normid (Apter D., Väisäla L., Kaimola K. 2006).
Religioon avaldas väga tugevat mõju eetika kujunemisele ja inimelule üldse, seejuures ka seksuaalsusele. Religioon mõjutas nii juriidilisi kui ka meditsiinilisi norme. See takistas aastaid inimesel tundma õppimast nii ennast kui oma seksuaalelu ning vajadusi. Olemasolevad normid püüdsid pääseda mõjule nii suguelu kui ka hingeelu osas, seda aga jäikades ning kitsastes raamides, arvestamata inimese soove ja vajadusi. Poliitilised, sotsiaalsed, ökonoomilised ja kultuurilised muudatused ühiskonnas tõid kaasa ka moraalsete normide muudatusi. See mõjutas loomulikult ka seksuaalmoraali, mis on osa üldisest moraalist. Seepärast muutusid ajaloo käigus vaated moraalsele hinnangule ning ka seksuaalküsimustele. Need muudatused ei toimunud tormiliselt ning enamasti puudutasid üksikuid küsimusi kogu seksuaalelust. Alles viimastel aastatel on toimunud revolutsioon nii seksuaaleetikas kui ka seksuaalelus. Paljud vanad piiratud vaated osutusid vääradeks, tekitades vajaduse asendada need uutega. Selleks aga kulub palju aega ja uuringuid, et ehitada uued moraali- ja eetikanormid (Моральные нормы сексуальной жизни в обществе 2012).
Seksuaalse normi mõistmine ja kriteeriumide määramine on väga raske ülesanne, mis tekib seepärast, et bioloogilised, sotsiaalsed ja isiklikud faktorid, mis mõjutavad inimese seksuaalelu, seostuvad omavahel. Normidest arusaamine on seotud kultuuriliste faktoritega, usu ja palju muuga. Selline seos toob kaasa väga laia seksuaalsuse tähenduse, samal ajal aga seda ka piiritledes. Veel võib see kaasa tuua selle, et inimesed hakkavad eitama võimalust, et võib olla oma mitmekesist seksuaalsuse väljendumist. Ainult väga konkreetsed teaduslikud kriteeriumid saavad tõmmata piiri selle vahele, mis on normaalne ja terve või mis ebanormaalne ja patoloogiline (Норма сексуальная 2012).
Seksuaalmääratlemine tuleneb ühiskonnast, mis on seotud teatud normidega, müütidega või väärtustega. Tavaliselt sõltub see kõik tugevalt ühiskonna kultuurist, tihtipeale pärandatakse seda põlvest põlve. Kindlaksmääramine ja terminoloogia võivad vanu seadusi kinnitada või ümber lükata. Ühiskonnas väärtustatakse seda, mis muudab elu paremaks. Mida rohkem väärtustub mingi asi, seda rohkem väärtustub ka sellega seotud tunne.Seksuaalsus on inimkonna jaoks väga tähtsal kohal ning sellepärast pööratakse sellele suurt tähelepanu. Ühiskonna normid võivad olla nii formaalsed (nagu seadused) kui ka mitteformaalsed . Tihtipeale inimkond eelistab formaalseid ühiskonnanorme. Seksuaalne moraal tekib seoses kindlaks tehtud väärtuste ja normidega ja püüab juhtida indiviidi seksuaalkäitumist (Aprter D., Väisäla L., Kaimola K. 2006).
Eksisteerib erinevaid seksuaalnormide mõisteid. Statistiline norm - normaalne on see, mida teevad enamus inimesi ja ebanormaalne on see, mida vähemus teeb. Subjektiivne norm - normaalne on see, mida teen mina ja mida pean õigeks mina ning see mis meeldib mulle, ülejäänu on ebanormaalne. See on kõige levinum vorm, kuigi ei ole alati õige. Moraalne ehk kõlbeline norm - õige ja normaalne on see, mis vastab mõlema partneri vajadusele ja soovidele, mis ei kahjusta neid ega haava nende tundeid. Mediko-psühholoogiline norm – normaalseks peetakse tervislikku käitumist, näiteks sellist, mis aitab inimest füüsiliselt, psüühiliselt või sotsiaalselt parema tervise poole. Sellises aspektis on normaalne igasugune suguline lahendus, kus teadvustatakse enda vastutust teineteise ees ning võidakse tekitada füüsilist ja vaimset naudingut ning õnne (Мавров И. 2002).
Normaalseks peetakse seda, mida kohatakse kõige enam ja ebanormaalseks peetakse kõike seda, mida näeb harva. Kusjuures ebanormaalne määr võrdub harvaesinevate määradega. See kujundab siiani ühiskonna arvamust, mis toob kaasa negatiivse hinnangu nende suhtes, kes kuuluvad seksuaalvähemustesse - “need inimesed, kes rahuldavad end teisiti kui enamus inimesi”. Ei ole võimalik anda väga täpset määratlust seksuaalsele normile. Kuigi normide raamidest väljumist taunitakse ühiskonnas (Норма сексуальная 2012).
Võimatu täpselt öelda, mida tähendab seksuaalne norm, sest aeg muutub ja muutuvad normid ja nendesse suhtumine. Viimasel ajal käituvad noored vabalt, nende seksuaalelu on rohkem vaba kui nende vanemate oma. See on nii, aga isegi praegu peetakse seda ebanormaalseks. Ühiskond arutab seda aktiivselt ja mõistab hukka.

Ühiskonna antiseksuaalsed stereotüübid

Seksuaalkasvatus algab juba siis, kui laps hakkab rääkima. Kohe kohtab ta halbu sõnu, mida öelda ei tohi. Need sõnad väljendavad suguorganeid. Loomulik, et lapse alateadvuses kinnituvad need sõnad suguorganitega, mis tema jaoks tähendavad midagi halba. Ühiskond peab aga paljast keha häbiväärseks. Tihtipeale arvatakse seksi mitte ainult intiimseks, vaid ka primitiivseks teoks. Sellepärast ei peeta selle õpetamist vajalikuks. Seksuaalsfäär on ainuke, kus ühiskond ei õpeta oma liikmeid millekski nii nagu ta teeb seda kõikides teistes valdkondades (Гафар Л. 2011).
Negatiivses aspektis võib välja tuua kolm vaadet. Esimene – negatiivne variant kui kättemaks. Mõned emad süvendavad oma tütardes meeste vihkamist, ässitades neid teadlikult meessugupoole vastu. Eriti hästi mõjub see, tuues näitena oma abikaasa (lapse isa). Erilist kahju teeb see tütardele, poisslastele, kui samasoolisele, on see mõju väiksem. Teine negatiivsuse variant – negatiivsus kui enesekinnitus . Tihtipeale on peredele oluline traditsioonide hoidmine. Selle põhiprintsiip on see, et mees peab juhtima . Kolmas variant – negatiivsus kui profülaktika. See variant tekib sagedamini kuulujuttude baasil. Negatiivsus toob perre sageli selliseid resultaate , mida vanemad on püüdnud vältida. Negatiivsust võib iseloomustada mitte ainult perekeskset, vaid ka kui “ühiskonna arvamuse” mõju (Бадерко Г. 2002).
Ühiskond ignoreerib seksuaalset sfääri. Kui vaadata, missugust suhtumist seksuaalsfääri väljendab massimeedia , on arusaadav, et nemad ei anna positiivset infot seksuaalsete suhete kohta. Selline info on seotud ainult negatiivsete aspektidega: seksuaalsed kuriteod, pedofiilia , AIDS, HIV, prostitutsioon, pornograafia jms. Massimeedia näitab täpselt seda, kuidas ühiskond suhtub sellisesse sfääri. On ainult mõned sfäärid ja piirid, kus on võimalik seksist positiivselt rääkida, kuigi massimeedias sellest rääkida ei tohi. Telerist ja teistest massmeedia kanalitest saame me ainult negatiivset infot seksi kohta (Гафар Л. 2011).
Veel on olemas niinimetatud hoiakud, mida vanemad ja ühiskond annavad noorukile. Siin on võimalik eraldada kaks alust: esimene – negatiivne suhtumine seksuaalelusse, teine – tahe last sellest eemal hoida nii kaua kui võimalik. Vanematel tekib negatiivne suhtumine seksuaalelusse. Mõnikord see on seotud sellega, et vanemad on frigiidsed. Alguses püüavad vanemad keelata lastele suhtlemist ja mängimist teisesooliste lastega. Edasi pärsivad nad lapses tema seksuaalset identiteeti. Seejärel sisendatakse ideed ebamoraalsusest ja patust. Tüdruku seoseks meestega jääb ainult see, mis on seotud kasu ja formaalse vajadusega ( abiellumine ). Tüdruk läheb mehele, suhtub aga meestesse negatiivselt, mis on üheks põhjustest, miks pered lahku lähevad. Erinevad hoiakud rõhuvad seksuaaliha ilmingud, suruvad emotsionaalsust allapoole (Бадерко Г. 2002).
Uskumatu, aga see on fakt – seksuaaliha on inimese kõige tugev tunne ja rahuldus on kõige suurem nauding elus. Lapsepõlvest peale kuuleb inimene ainult negatiivset infot selle teema kohta ja alles siis, kui ta oma seksuaalelu alustab, saab ta aru, kui hea on seksuaalse rahulduse tunne. Isegi siis, kui inimene saab sellest kõigest aru, ootab teda ees ühiskonna šablooniline mõtlemine selle teema kohta, mis ütleb talle, kuidas on vaja käituda ja miks just nii.

Mõistetu ja arusaamade üleminek noortele

Esimesed, kes lapsele annavad nõu seksuaalsuse kohta on vanemad või hooldajad. Näiteks imiku-ja väikelapseeas areneb välja lapse võime usaldada teisi inimesi, sel ajal tekib ka esmane arusaam soost ja sugudevahelistest suhetest. Samuti hakkavad lapsed mõistma, et on teistest sõltumatud isikud. Lasteaiakasvatajad ja algkooliõpetajad mängivad olulist rolli lapse seksuaalse harimise juures. Lasteaias puutuvad lapsed kokku teiste lastega ning jagavad omavahel uusi teadmisi üksteise soo ja seksuaalsuse kohta. Koolis antakse noortele algteadmised anatoomiast ja õpetatakse seda, kuidas positiivselt suhtuda oma kehasse ning kuidas tagada isiklikku ohutust ( Part K. 2007).
Seksuaalaktiivsus ei olnud teismelistel nende antisotsiaalse käitumise põhjuseks, siis kui täiskasvanud ning teismelised ise nägid seksuaalelus, suitsetamises, alkoholis ja narkootikumides oma täiskasvanuks saamist. Kui ühiskond lõpetab teismeliste seksuaaltaunimise, muutub rahulikuks, aitab noortele õpetada elutõdesid, kaob deviatiivne käitumine. Seksuaalsus, olles keelust vaba ei ole deviatiivne. Aktiviseerub perekeskne suhtlemine ning vanemate kannatlikus tekitab noormeestes ja tütarlastes rohkem enesekindlust ja vastutust oma tegudes (Молодцова В. 1999).
Algkooli lõpuks ja põhikoolis on iga laps teadlik kas murdeea , seksuaalsel teel levivate haiguste vältimise, rasedaks jäämise, omavanustega läbisaamise või mõne muu teema kohta. Eestis käsitletakse seksuaalhariduse teemasid inimeseõpetuse aine raames, mis on kooli õppeprogrammis kohustuslikku ainena kirja pandud alates 1996. aastast. 4.–6. klassi inimeseõpetuse ainekavas on terviseõpetus (tervis, sooline areng, haigused) ja suhtlemisõpetus (suhtlemine teistega ja iseendaga, enesekehtestamine ja enesekontroll, sotsiaalne kompetentsus, erinevuste aktsepteerimine). 7.–9. klassis pakub inimeseõpetuse kursus õpilastele olulisi teemasid arengu seisukohalt (inimese elukaar ja murdeiga , inimene ja tervislik eluviis). Gümnaasiumi osas on mitmed seksuaalhariduse teemad seotud perekonnaõpetuse (noorte suhted, abielu, perekonnaelu) ja psühholoogia (psüühika ja aju, inimestevahelised erinevused) kursusega. Seksuaalhariduse teemad arendavad sotsiaalseid toimetulekuoskusi ja kujundavad tervislikku eluviisi positiivset suhtumist. Inimeseõpetuse ainetsükli raames toetatakse üldist seksuaalarengut ja räägitakse sellest, et seksuaasus on normaalne nähtus, mida pole mõtet häbeneda. Seksuaalharidus moodustab terviku, mis algab suhetele keskendumisest I kooliastmes ja lõpetades gümnaasiumis juba küllalt spetsiifiliste teemakäsitlustega (Part K. 2007).
Seksuaalhariduse vastased arvavad, et sellega peab tegelema perekond, aga mitte kool ja ühiskond. Kuid see pole kunagi nii olnud. Perekeskses vestluses seksuaalteemadel ei jõuta kuigi kaugele, tekitades pigem päris palju probleeme. Kuigi uuringud näitavad, et sõltumata vanemate kannatlikkusest ja haritusest, orienteeruvad tänapäeva noored siiski omavanuste normidele ja kogemustele ning kuigi vanemad ja perekond ei ole võtmekanaliks, ei ole see otseselt katastroof. Perekond on tähtsaim emotsionaalse kasvatamise faktor, kuigi ta ei anna isikliku seksuaalset haridust. Seda teevad teised - sotsiaalsed suhtluskanalid, nagu näiteks sõbrad, eakaaslased, kool jne. Paljud tähtsad probleemid seksuaalelust jäävad tahaplaanile seoses sellega, et peres soovitakse pigem rääkida seksuaalväärtustest kui vägivallast ja seksi ohtlikkusest. Paljud vanemad ei ole kindlad kasvatamise efektiivsuses ja seepärast jätavad need teemad pigem koolis õppimiseks. Seksuaalne haridus , nagu igasugune haridus, tekitab erinevad normatiivseid piiranguid. Seksuaalses hariduses on kaks tulemust: kohene ja pikaajaline. Kohene tulemus on see, et seksuaalne haridus teeb noorte seksuaalelu rohkem tsiviliseerituks ja ohutuks (nii noore enda kui ka teiste inimeste jaoks). Pikaajaline ehk ajalooline efekt seisneb selles, et inimesed, kes said lapsepõlves hea seksuaalse kasvatuse, elavad ise paremini ja annavad oma teadmised ja oskused edasi oma lapsele. See vähendab pinget lapse ja vanemate vahel ja aitab sotsiaalset kannatust ja kultuuri arendada (Молодцова В. 1999).

Noorsootöötaja roll

Tänapäeval on välja antud väga palju vastavat kirjandust ning õppematerjale, mis aitavad noortel end seksuaalsfääris harida. Soetatud teadmised võivad mõjutada seksuaalsust ja suhteid partneriga. Noorsootöötajal on väga oluline arvestada nende eluvaldkondade (Apter D., Väisäla L., Kaimola K. 2006).
Seksuaalkasvatuslikuks tööks sobivad väga hästi sellised õpetusmeetodid, mis on noortele kergesti omandatavad ja aitavad kaasa teadmistele selles valdkonnas. Kaasaegsetele teooriatele aitavad kaasa sellised õppemeetodid nagu ajurünnak, rollimäng, rühmatöö. Aktiivtööd annavad noorsootöötajale kergemini võimaluse leida noortega kontakti, paremini neid mõista ning luua õppimiseks avatud ja kaitstud keskkond. Seksuaalkasvatuses on väga tähtis õpe noorsootöötajaga, kes mõistab seda, sest teab seksuaalreegleid, toetudes isiklikele väärtustele ning sotsiaalsele arengule oskab suunata, vältimaks riskantseid väärkäitumisi.
Seksuaalhariduse eesmärgid:

• tagada noortele ohutu seksuaalareng, eneseaustus ja tahe terve olla;
  
• anda noortele teadmisi tervisest ja haigustest, toetamaks seksuaalarengut;
  
• positiivse ja avatud suhtumise loomine, väärtuste loomine ja teiste austamise vajalikkuse selgitamine;
  
• teadmiste ja oskuste arendamine (Raudsepp T., Toomet K. 2011).
  

Noorsootöö on see, mis puudutab tööd noortega ja nende arengut formaalses seisundis kooliväliselt. Noorsootöötajal on väga suur vastutus, sest ta peab õpetama noori õigesti vastu võtma seda, mis toimub nende ümber, stereotüübid ja raamid . Noorsootöötaja ei pea lihtsalt rääkima noortele inimeste õigusest. Ta peab viima nendeni teatud väärtused. Põhimõtteliselt peavad noorsootöötajad arendama noortes selliseid väärtuseid, mis toetavad noorte arengut ja enesemääratust (Inimõigused noorsootöös 2009).
Noorsootöötaja peab säilitama konfidentsiaalsust. Mitte alati pole noored kindlad, et nende jutt jääb nende ja vestluskaaslase vahel. Nad kardavad rääkida seksist ja proovivad pigem leida infot internetist, kuid nagu teada, ei anna massmeedia inimestele mitte alati õigeid vastuseid.

KOKKUVÕTE

Stereotüüpne mõtlemine on juba väga ammu inimeste elus. Inimesed mõtlesid välja mõned käitumisnormid selleks, et oma pingutusi säilitada. Vaadates, kuidas teine inimene käitub, saab inimene aru, kas tema ise on moraaliraamide sees või tema käitumine on ebanormaalne. Ühest küljest lihtsustab see inimeste elu, kuid samal ajal ei anna šablooniline mõtlemine võimalust isiksust arendada ja täiustada. Kindlasti puudutab stereotüüpne mõtlemine ka seksuaalelu.
Juba lapsepõlvest peale on inimene stereotüüpide mõju all. Ta peab käituma reeglite ja normide järgi, sõltuvalt sellest, mis soost ta on. Kõiki kõrvelkaldumisi normidest hinnatakse patoloogiana. Eriti on see nähtav poiste puhul. Tüdrukud saavad endale lubada mõningaid poiste jooni, samal ajal kui naiselikkuse avaldumine poistel toob kohe kaasa kaaslaste irvitused või täiskasvanute taunimise. Edaspidi mõjutab see ka noorte seksuaalelu.
Ühiskonnas ilmuvad erinevad antiseksuaalsed stereotüübid. Juba lapsepõlves vanemad sisendavad lastele, et paljas keha ja suguelundid on midagi häbiväärset ja ebaviisakat. Niimoodi kuskil alateadvuse tasemel on seks inimeste jaoks midagi räpast ja ebameeldivat, tegevus, mis on olemas ainult selleks, et oma sugukonda pikendada. Vanemad annavad oma lapsele negatiivsed hoiakud, rääkides oma kogemusest ja massimeediatest. Internetis väga tihti on võimalik näha erinevad artikleid suguhaiguste, prostitutsiooni ja vägivalla kohta; positiivseid artikleid ilmub internetis väga harva. Teleris on samasugune olukord.
Selleks, et hoida noort ühiskonna seksuaalnormides, peavad vanemad ja sotsiaalinstitutsioonid tegelema noorte seksuaalkasvatusega.
Seksuaalkasvatuses on väga oluline roll ka noorsootöötajal. Noored kardavad rääkida oma probleemidest kellegi teisega , sellepärast, et nad ei usalda ja ei tea millega ja kuidas alustada. Noorsootöötaja oskab sellisest teemadest rääkida, teab kuidas alustada, kasutades erinevaid mänge, rühmatöid ja ajurünnakuid. Lisaks garanteerib dialoog noorsootöötajaga konfidentsiaalsuse. Noorsootöötaja põhieesmärk seksuaalkasvatuses on anda noorele teadmisi sellest valdkonnast, tagada tema seksuaalelu ohutus ja tekitada positiivset suhtumist seksi.
Nii nagu teistegi stereotüüpide ilmingud maailmas on duaalsed , nii on ka käesolevas töös arutlusel oleval teemal väljakujunenud stereotüüpidel nii positiivsed kui ka negatiivsed küljed.
KASUTATUD KIRJANDUS
Avaldatud allikad:
Apter D., Väisäla L., Kaimola K. (2006). Seksuaalsus. Soome: Oy Duodecim.
Gender Identity. (2012). http://www.teenhelp.com/teen-sexuality/gender-identity.html
27. september 2012
Inimõigused noorsootöös. (2009). AKEN november.
Raudsepp T., Toomet K. (2011). Räägime tervisest.
Tervise Arengu Instituut: Lakrito AS.
Part, K. (2007).Õpilase seksuaaltervis. Tegevusjuhend kooli tervishoiutöötajale.
Tallinn: Eesti Seksuaaltervise Liit.
Агеев В. (1990). Межгрупповое взаимодействие. Москва: Махаон.
Алешина Ю., Волович А. (1991). Проблемы усвоения ролей мужчины и женщины. «Вопросы психологии» № 4.
Гафар Л. (2011). Антисексуальные стереотипы в обществе. http://www.lilygafar.com/index.php/muzhchina-i-zhenshina/60-antiseksualnye-stereotipy-v-obshestve.html 5. august 2012.
Колесов В. (1988). Беседы о половом воспитании. 2-е изд.
Лихман Е. (2011). Влияние стереотипов на нашу жизнь.
http://energiya-zdorovya.ru/vliyanie-stereotipov-na-nashu-zhizn/ 6. august 2012.
Мавров И. (2002). Половые болезни. Москва: Олма-пресс.
Молодцова В. (1999). Секс: развращение вместо просвещения.
Российская газета № 110.
Моральные нормы сексуальной жизни в обществе. (2012). http://bealpha.com/content/view/1822/42/ 7. august 2012.
Норма сексуальная. (2012). http://www.medpulse.ru/encyclopedia/359.html
7. august 2012.
Смелзер Дж. (1992). Сексуальные различия и социальные вознаграждения. Социологические исследования №10.
Avaldamata allikad:
Mäkinen R. (1999). Soostereotüübid Eesti ja Soome koolinoorte seas. Bakalaureusetöö
Бадерко Г. (2002). Отношение к сексу подростков и юношей. Дипломная работа
19