Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine (0)

Tartu Ülikool - Meditsiin - Anatoomia ja füsioloogia
1 Hindamata
Punktid
Kevad - Vesised teed, sulav lumi, tärkavad lumikellukesed - teebki kevadest kevade

Esitatud küsimused

  • Miks looteeas on ja hiljem ei ole?
  • Miks on see rõhu langus nii suur?
  • Mida pulsi abil hinnatakse?
  • Miks tekib südamelihase infarkt?
  • Miks on kõrgvererõhutõbi ohtlik?
Eksami kordamisküsimused (kevad).
 
  • Südame ehitus ja selle ealised iseärasused. Kaasasündinud südamerikked.
    Süda paikneb rindkere õõnes, rinnaku taga ja jääb pisut vasakule. Südamel eristatakse tippu ja põhimikku. Tipp on suunatud allapoole ( teravam osa) ja põhimik ülesse. Tipp jääb suuremal osal inimestest viiendasse roide vahemikku, vasaku rinnanibu joonele. Südamel lihase suurenemise korral on ka tipuasend muutunud. Südame kokkutõmmete ajal annab tipp tõuke vastu rindkere siseseina (seestpoolt). Seda nimetatakse tipu tõukeks. See on käega hästi tuntav (kui just kehakaal suur ei ole, hästi lastel tunda). Südame suurus sõltub vanusest ja treenitusest ja patoloogiast. Südame haiguste korral võib südame mass olla märksa suurem, kui nt. tavaliselt (sportlastel on ka suurem umbes 300 g).
    Süda on neljakambriline, neid kutsutakse kodadeks ja vatsakesteks, 2 koda, 2 vatsakest, vasakul ja paremal pool. Vasaku ja parema poole vahel on vahesein . Südamesiseselt paremalt vasakule ja vastupidi veri liikuda ei saa. Südame kambreid eraldavad üksteisest peale vaheseina ka klapid . Klapid jagunevad kahte rühma:
    • atrioventrikulaarklapid – kodade ja vatsakeste vahel, neid on omakorda 2. Klappide funkt on takistada tagasivoolu
        • Vasaku koja ja vasaku vatsakese vahel – kahehõlmne ehk mitraalklapp
        • Parema koja ja parema vatsakese vahel – kolmehõlmne - Need ei lase klappidel tagurpidi minna (kodade poole).
    • poolkuuklapp – suurte veresoonte ja vatsakeste vahel. Aort ja kopsuarter. Juhtida verd vatsakestest vasakusse aorti

    Mille poolest looteeas ja esimestele elukuudel südame ehitus erineb juba lapseeas ja täiskasvanueas?
    • Looteeas on kodade vahel südamel ühendus. See ühendus on ovaalakna kaudu. Sulgub pärast sundi.
    • Päris esimestel lootekuudel on ka vatsakeste vahel ühendus, see sulgub looteeas.
    • Looteeas on kopsuarteri ja aordi vahel ühendus, seda ühendust kutsutakse botallo -juhaks. See likvideerub pärast sündi.
    • Looteeas ja vastsündinul on süda ümmargune, hiljem alles muutub südamekujuliseks ja kujuneb välja südame tipp.

    Miks looteeas on ja hiljem ei ole?
    Looteeas kogu organismi verevahetus käib ema vere kaudu, toob hapnikku. Pärast sündi kasvab kinni botallo-juga hiljemalt 11ndaks kuuks, ovaalaken kasvab kinni 6 kuu lõpuks või 7 kuu alguseks. Kui ei kasva kinni, siis selle lapse aju areng kannatab kõvasti. Sama lugu ja botallo-joaga.
    Loote ja vastsündinu süda on ümmargune, alles hiljem muutub südamekujuliseks, tipuga allapoole. Vatsakeste muskulatuur on sama paks kui kodade oma. Alles 18.eluaastaks saavutab süda sama seisukorra täiskasvanuga.
    Kaasasündinud südamerikked:
    Kaasasündinud ehk kongenitaalne tähendab, et tegemist on arenguhäirega, mis on kujunenud looteeas. Ladina keeles tähistatakse kaasasündinud südameriket terminiga vitium cordis congenitum, millest arstid loovad sageli lühendi VCC ning kasutavad seda vahel ka arstlikes dokumentides . Kaasasündinud südamerikked on südame struktuurse ehituse muutus alates sünnist. Südamerike tekib varases looteeas ja võib haarata südameklappe, veresooni, südameõõnte vahelisi vaheseinu või südame arengut tervikuna . Südamerikked on kõige sagedasemad arenguhäired
    ja võivad lõppeda surmaga kohe sünnijärgselt. Kaasasündinud südamerikkeid esineb sagedusega ühel lapsel 100 vastsündinu kohta ehk siis 1%–l lastest. Eestis sünnib umbes 120–130 südamerikkega last aastas. Tänu meditsiini arengule — südamerikete diagnoosimise ja kirurgilise ravi võimalustele — jäävad enamik kaasasündinud südameriketega lastest elama ja jõuavad ka koolini. Umbes pooled kaasasündinud südameriketega lastest vajavad operatsiooni kas täielikuks või osaliseks rikke likvideerimiseks. Mõned kaasasündinud rikked võiva lapse arenedes ja kasvades loomulikul teel paraneda. Teatud hulk rikkeid on nii väikeses mõjuga, et ei vaja mingisugust aktiivset ravi ja lapsed on võimelised elama oma normaalset eakohast elu.
  • Suur ja väike vereringe .
    SUUR VERERINGE saab alguse vasakust vatsakesest, vasakust vatsakesest suundub veri aorti, aort hargneb edasi arteriteks , need arterioonideks, edasi kapillaarideks (kõige peenemad veresooned , mille vahendusel toimub toitainete minek kudedesse), kapillaaridele järgnevad peenikesed veenid, kui arterites voolab hapinkurikas veri, siis kapillaarides gaasivahetuse tagajärjel vere koostis muutub (CO2 rikas veri – venoosne veri). Veenulid koonduvad suurema läbimõõduga veenideks, need omakorda alumiseks ja ülemiseks õõnesveeniks., mõlemad õõnesveenid suubuvad paremasse kotta (suur vererigne lõpp). Paremast kojast suubub veri paremasse vatsakesse ja parema vatsakesega algab VÄIKE ehk kopsuvereringe . Paremast vatsakesest läheb veri kopsuarterisse, kopsuarteri algusosa nim. kopsuarteri tüveks, Kopsuarteri tüvi hargneb kaheks (vasakuks ja paremaks kopusarteriks), ´(kopsuarterites voolab C02 rikas veri), kopsu kaks arterit hargnevad omakorda väiksemateks arteriteks, need omakorda arerioonideks ja kapillaarideks. Kopus kapillaarid paiknevad kopsu alveoolide seintes (õhukese seinaga viinamarja taolised moodustised, kuhu tuleb sissetulev õhk. Kapillaarides rikastub veri … edasi hakkavad muutuma suuremateks vere sooned, neid nim. veenuliteks, need omakorda koonduvad veenideks, kuni nelja kopsuveenini, mis suunduvad vasakusse kotta. Kopsuveenides voolab aga hapnikurikas veri. Sellega väike vereringe lõppeb.
  • Südame erutustekke ja -juhte süsteem.
    Südame erutuse tekke ja juhtesüsteem meenutab struktuurilt närvi ja lihaskoe vahepealset moodustist. So koht kust südames tekib erutus ja mille kaudu juhitakse erutus edasi südamelihasele. Erutus tekib sinoatriaalsiõlm (siinusõlm), inimesel paikneb see moodustis parema koja seinas. Siinusõlmest kandub erutus edasi kodade muskulatuurile (spetsiifiliste kiudude kaudu), koondub kodade ja vatsakeste piiril olevasse teise sõlme, mida nim. aatrioventrikulaarsõlmeks.Atrioventrikulaarsõlmelt liigub erutus edasi hisikimpu, mis jaguneb kaheks sääreks – vasakuks ja paremaks. Hisikimbu sääred jagunevad peenikesteks kiududeks, mida nim. purkinje -kiududeks, mis lõppevad vatsakeste muskulatuuril. Kui erutus on selle süsteemi läbinud, alles siis jõuab erutus südametippu (tipp tõmbab esimesena kokku).
  • Südame tsükkel ja vere liikumine südames tsükli jooksul. Südame toonid.
    Südame parem ja vasak pool on vereringesse järjestikku ühendatud pumbad . Vere ühesuunalise liikumise südames ja veresoontes tagavad kodade ja vatsakeste vahel asuvad kodade-vatsakeste (atrioventrikulaar-) e hõlmased klapid ning südamest väljuvate suurte veresoonte ja vatsakeste vahel olevad poolkuu - e semilunaarklapid. Vasaku koja ja vatsakese vahel on kahehõlmane e mitraalklapp ning parema koja ja vatsakese vahel kolmahõlmane klapp .
    Südamelihase kokkutõmbed (süstolid) ja lõõgastumised (diastolid) vahelduvad korrapäraselt ning moodustavad ühe südametsükli, milles on võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit. Kui südametsükleid on ühes minutis 60 või 70, siis on südame löögisagedus 60 või 70 korda minutis ja südametsükkel kestab 60/60=1s või 60/70=0,85s. Parema ja vasaku südamepoole südametsükli kestustes ja mahu muutustes ei ole olulisi erinevusi, märkimisväärselt erinevad parema ja vasaku vatsakese poolt arendatavad rõhud. Nii on maksimaalne (süstoolne) rõhk paremas vatsakeses 25 mmHg ja vasakus vatsakeses 120 mmHg, mis ületab parema vatsakese rõhu umbes 5 korda.
    Südame süstol ja diastol . Moodustavad koos südame ühe tsükli. *Süstol on lihase kokkutõmme ja *Diastol südamelihase lõõgastumine. Süstol on vere väljutamine vatsakesest ja diastol vere taaskogunemine kodadesse. Südamelihase kokkutõmbed ja lõõgastumised vahelduvad korrapäraselt ning moodustavad ühe südametsükli, millest on võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit. Parema ja vasaku südamepoole tsükli kestuses ja mahu muutustes pole erinevusi, erinevus on vatsakeste poolt arendatavad rõhud. Kodade tsükkel- kodade kokkutõmme (0,1 sek) lisab lõõgastumise ajal täitunud vatsakestesse täiendava koguse verd (kogumahust 8 – 10 %). Kodade kokkut. Lõpetab vatsakeste täitumise faasi – TÄITUMISMAHT (70-80ml)/kumbki vatsake sisaldab 150 ml verd-VATSAKESTE LÕPPDIASTOOLNE MAHT/, algab kodade lõõgastus. Vatsakeste tsükkel- kodade kokkutõmbele järgneb vatsakeste kokkutõmme, mille algatajaks on sinna jõudnud erutusimpulss (Q-saki algus). Vatsakeste kokkutõmme algab asükroonse kontraktsiooni faasiga.
    SÜDAMETOONID
    Südame tööga kaasuvad akustilised nähud, mida nimetatakse südametoonideks. I südametoon e süstoolne toon tekib atrioventrikulaarklappide sulgumisel süstoli algul. II südametoon e diastoolne toon tekib aordi- ja pulmonaalarteriklappide sulgumisel kui algab diastol. I ja II südametooni peamiseks tekkepõhjuseks on kalpihõlmade võnkumine sulgumise hetkel, millest tulenevad ka toonide kõrguste ja kestuste erinevused. I südametoon on madalam ja kestvam kui II südametoon. Kuna südame parema ja vasaku poole klapid sulguvad samaaegselt, pole kahe- ja kolmehõlmase klapi ning aordi- ja pulmonaalarteri klappide sulgumisel tekkivad helid eraldi kuuldavad. Eristatakse veel III südametooni, mille põhjustab vatsakeste seinte võnkumine täitumisfaasi algul, ja IV südametooni, mis tekib kodade süstoli ajal täitumisfaasi lõpul. Südametoonide kuulatlusel e auskultatsioonil on kuuldavad I ja II südametoon. Südametoonide registreerimist nimetatakse fonokardiogrammiks (FKG), sellel on eristatavad ka III ja IV südametoon. Südametoonide kuulatlus annab arstile teavet südameklappide seisundi kohta. Klappide mittetäieliku sulgumise või südameõõnte vaheliste avade ahenemise korral tekivad kahinad, nende järgi on võimalik klapirikkeid diagnoosida. Kaasajal kasutatakse südameklappide seisundi hindamiseks ultraheli abil tehtavaid uuringuid.
  • Südame löögisageduse, löögi- ja minutimahu mõisted, nende suurused sõltuvalt vanusest. Südame rütmi muutused ja rütmihäired.
    Löögisagedus on löögi kokkutõmmete arv minutis. (60-80) Löögisagedus puhkeolukorras sõltub kas sümpaatilise ja parasümp. Toonus on tasakaalus. Sümp toonuse ülekaalu korral kõrgem, parasümp. toonuse korral madalam. Vastsündinu löögisagedus 120-140 kokkutõmmet minutis,. 1-2 – 110-120. 5a -95-100. 10-14a- 75-90, 15-18-65-75.
    Südame löögimaht on 1 süstoliga südamest väljapaisatav verehulk. Täiskasvanul keskm. 70 ml (sõltub inimese pikkusest, kaalust, treenitusest). Vastsündinul on löögimaht 2,5-3 ml. 1. Aastasel 10 ml, 7. Aastasel 23, 12 a 40 ml, 13-16 55-60 ml.
    Südame minutimaht on verekogus, mida süda 1 minutiga välja pumpab. Minutimahu suurus võrdub löögimaht korda löögisagedus. Süda ei tühjene verest tsüstoli ajal kunagi täielikult. Südamesse jääb alati umbes 50-70 ml verd. Seda nim. südame jääkmahuks.
    Südame puudulikkuse nähud
    • Rütmi kiirenemine
    • tekib tsüonoos (naha ja limaskestade siniseks muutumine) hapniku kogus veres väheneb. Huuled, käed
    • hingeldus – koed ei saa piisavalt hapnikku, süda ei jõua nii palju verd pumbata
    Vastsündinul on löögisagedus 120-140, täiskasvanul 70-80, 5aastasel 95-100, 10-14 aastasl 75-90, 15-18 aastasel 65-75. Löögimaht vastsündinul 2,5-3. Löögimaht 1.aastasel 10 ml, 7.aastasel 23-25ml, 12 aastaselt 40ml, 13-16 vanuses 55-60ml, täiskasvanul 60-80ml. Täiskasvanu löögisagedus sõltub mitmest asjast . Sümpaatiline NS.
    Südame rütmi muutused Osa südame rütmimuutusi on füsioloogilised, mis tekivad kas teatud vanuses või teatud füsioloogiliste tingimuste korral.
    • Hingamisarütmia – sissehingamisel südame löögisagedus suureneb( kiireneb ), väljahingamisel aga aeglustub. Miks? Sissehingamise ajal suureneb sümpaatilise närvisüsteemi toonus. Väljahingamisel aga prasümpaatiline, sellele vastavalt siis südametegevus muutub. Enam on südame arütmia välja arenenud lastel. Eriti vanuses 7-9 ja 16-18.
    • Tahhükardia – Südame tegevuse kiirenemine ehk südame pekslemine. Füsioloogiline tahhükardia esineb emotsionaalse pinge ja füüsilise koormuse korral ning temperatuuri tõusu korral (palaviku korral väga iseloomulik). Patoloogiline tahhükardia võib olla südame vereringe puudlikkuse näitajaks. Tahhükardia võib olla ka põhjustatud kilpnäärme ületalitlusest (liialt palju toodetakse kilpnäärme hormoone)
    • Bradükardia – löögisageduse alanemine alla normi (alla 60 minutis) Lühiajaline bradükardia tekib jahenemisel. (külma kätte minnes nt.) Sportlastel on ka puhkeolukorras bradükardia ja see on füsioloogiline. Kui aga bradükardia tekib äkitselt , siis on südame erutuse tekke häire juhtesüsteemis. See on inimesele väga häiriv, sest süda on täiesti rütmist väljas.
    • Ekstrasüstol – väljaspool normaalselt kokkutõmmete korral tekkinud süstol. Ekstrasüstoleid võib päeva jooksul esineda, neid ei saa nim. patoloogilisteks. Pikali heites tõuseb parasümp. Toonus järsult ja parasümpaatikus avaldab aeglustavat mõju. Ekstrasüstolile järgneb kompensatoorne paus , kus süda jätab ühe löögi vahele ja jätab vahele löögi, mis oleks normaalse korral tulema pidanud. Kompensatoorne erutus tekib sellest, et norm impulsi saabudes on südamelihas refraktaarseisus st. erutumatu. Inimene seda ise ei tunne üldiselt, küll aga tunneb ta seda kompensatoorset pausi.
    • Blokaad – häire erutustekke juhtesüsteemis, kus mingil põhjusel mõnd normaalset impulssi ei teki üldse. Täielik blokaad lõppeb surmaga (sest süda seisab). Osalist blokaadi võib esineda, kus nt. iga kolmas impulss ei pääse edasi vatsakestele. Blokaadi asukoha kindlaks tegemist on kõige parem teostada elektrokardiogrammiga.
    • Fibrillatsioon – südame laperdus ja virvendus. So v äga suure sagedusega, ebakorrapärane südame lihase erutusseisund. Fibrillatsiooni korral terve süda enam tervikuna ei suuuda kokku tõmbuda. Erinevad lihaskiud tõmbuvad eri aegadel kokku, see ei võimalda südame lihasel verega täituda. Kasutatakse defibrillaatorit . et rütmi taastada.
  • Südametegevuse uurimismeetodid . EKG. Pulss ja selle mõõtmine. Vererõhk ja selle mõõtmine.
    EKG.
    EKG- elektrokardiogramm . Erutuse levimisel ja vaibumisel südames tekib elektriväli, mis ulatub kuni keha välispinnani. Selle välja suuruses ning suunas jooksvalt erinevaid muutusi saab kindlaks teha keha välispinna erinevate kohtade vaheliste potentsiaalidiferentside mõõtmise teel. EKG kujutab enesest nende ajas muutuvate potentsiaalidiferentside kõverat ja on seega südame erutuse, mitte kontraktsiooni väljendus .
    EKG-s eristatakse atriaalosa ning ventrikulaarosa. Atriaalosa langeb P-lainega, mis väljendab erutuse levikut üle mõlema koja. PQ-lõigu ajal on kojad tervikuna haaratud erutusest. Ventrikulaarosa ulatub Q algusest kuni T lõpuni. QRS kompleks väljendab erutuse levikut üle mõlema vatsakese, T-laine ventrikulaarse erutusprotsessi vaibumist. Nende vahele jääb ST- lõik, mis analoogiliselt PQ-lõigule kodades näitab, et erutuses on kogu vatsakeste müokard. Mõnikord võib T- laine järel näha ka U lainet, mis tõenäoliselt väljendab erutuse vaibumist erutusjuhtesüsteemi lõppharudes.
    Intervalli nimetusega tähistatakse sakki koos sellele järgneva segmendiga (näit. PQ-intervall P-algusest kuni Q- alguseni ).
    Vererõhk ja selle mõõtmine.
    Vererõhk veresoontes on tingitud kahest asjaolust:
    • Südame tööst – süda paiskab kokkutõmbe ajal verd survega välja veresoontesse.
    • Arterite seinte vastupanust – arterite seintes on silelihased , mis on teatud pingeseisundis, mitte lõdvalt ja nad avaldavad seega südamest välja paisatud verele survet .
    Nende kahe tulemusena tekibki veresoontes rõhk. Erinevates veresoonte osades on rõhk erinev. Kõige kõrgem on rõhk arterites. Arterites eristatakse kahesugust rõhku:
    • Maksimaalset e. süstoolset rõhku
    • Minimaalset e. diastoolset rõhku.
    Vererõhku mõõdetakse mmHg (120mmHg). Arterid on veresoontest võttes ainsaks piirkonnaks, kus on kaks rõhku. Vastavalt südame tsükli faasile südame rütm kõigub. Rõhuväärtuste norm on keskmiselt 120/80, aga eristatakse ka lubatavaid maksimaalseid väärtusi, mida ei loeta haiguslikeks. (ÕISis tabel hüpertensiooni klassifikatsioon ) Kõrgvererõhu haigust nim. hüpertoonia tõveks.
    Veri peab liikumisel veresoontes ületama hõõrdumistakistust vastu veresoone seina. Seetõttu rõhk südamest kaugenedes väheneb. Kõige suurem rõhu langus leiabki aset arteritele järgnevates arerioonides. Arterioonide alguses on rõhk ligikaudu 80 mmHg ja arterite lõpposas (kapillaaride algusosas) 40 mmHg. Nüüd ei ole enam vahet diastoolse ja süstoolse rõhu vahel.
    Miks on see rõhu langus nii suur? Arterioonide seinte summaarne pindala on teiste veresoonte seinte summaarsete pindalaga võrreldes kõige suurem, seetõttu takistus vere liikumisele arterioonides ongi kõige suurem. Ülejäänud veresoonte seinte summaarne pindala on väiksem. Arterioonidele järgnevad kapillaarid, kus vererõhk langeb 40nelt 15ni mmHg. Veenulites ja veenides langeb vererõhk 15nelt kuni -5mmHg õõnesveenide suubimise kohani .
    Vererõhku saab mõõta otseselt ja kaudselt . Otsene mõõtmine tähendab rõhu mõõtmist otse veresoonest. Seda inimesel kasutatakse harvemini, ainult kliinikus ja siiski väga rasketel haigetel , kellel on pandud kanüül otse veresoonde pidevalt, või operatsioonidel. See on otse ühendatud monomeetriga, mis aitab jälgida koguaeg vererõhku. Kõige sagedamini kasutatakse korotkovi meetodit. Korotkovi meetodil asetatakse õlavarrele manomeetri mansett , mis on manomeetriga ühendatud. Alpeeritakse välja pulss küünararteri ja sinna asetatakse stetoskoobi mikrofon. Edasi tõstetakse kummiballooni abil rõhk mansetis kõrgemaks kui oletatav süstoolne rõhk. Mansett surub sellisel juhul arteri kinni (kui on süstoolsest rõhust kõrgemaks pumbatud) ja veri arterist läbi ei pääse. Samal ajal kuulatakse stetoskoobi abil toone, need on korotkovi toonid, mida oodatakse . Kui rõhk mansetis on kõrgem kui arteris , siis midagi kuulda ei ole, veri ei pääse läbi, toone ei ole. Edasi hakatakse rõhku mansetis aegamööda langetama . Kui rõhk mansetis võrdsustub süstoolse rõhuga või muutub sellest pisut madalamaks, hakkab veri arterist läbi pääsema ja sel momendil on kuulda toonide teket. Rõhu suurus fikseeritakse toonide momendil ja see vastab süstoolsele (ehk maksimaalsele) arteriaalsele rõhule. Rõhku langetatakse kuni toonid kaovad, see tekib momendil, kui veri pääseb läbi. Ja vabalt hakkab veri pääsema läbi sel hetkel kui rõhk tasakaalustub diastoolse rõhuga. Rõhu mõõtmisel on tähtis kehaasend, rõhumansett asetatakse südame kõrgusele . Enne peaks paar minutit istuma, ja alles siis mõõtma. (kellel hüpertooniale kalduvus , peaks enne 10-15 minutit puhkama ). Enamus inimesi on psüühiliselt mõjutatavad sellest mõõtmise situatsioonist (eriti kui ta teab et tal võib olla rõhk kõrgem) ehk siis mõõtmise situatsioon ise tõstab rõhku. Sellises situatsioonis tuleks lihtsalt mõõta mitu korda.
    Pulss ja selle mõõtmine.
    Pulss on arterite seinte rütmiline võnkumine südame toost tingituna . Süda paiskab süstoli ajal järjekordse portsjoni verd aorti, mis paneb aordi seina võnkuma. Ja see võnkumine kandub lainena piki aordi seina edasi arteritele ja ka teistele veresoontele (arterioonidele, kapillaaridele, veenidele).Pulssi mõõdetaksegi arteritel, seal on ta küllalt tugev ja hästi tuntav. Pulssi on võimalik pampeerida (käsitsi tunda/ katsuda ). Või on võimalik registreerida andurite abil (andurid pannakse arteri peale ja aparaat registreerib võnked). Paremad registreerimis ja pampeerimiskohad on pindmisematel asetsevatel veresoontel. Eriti kui alla jäävad luuline osa. Sellisteks kohtades on randmepiirkonnas kodararter (ld. Arteruium Radialis), seepärast nimetatakse randmepiirkonnast mõõdetud pulssi radialispulsiks. Hästi on pulss palpeeritav ka kaelapiirkonnas, põlveõndla piirkonnas, lastel oimuarteri piirkonnas, jalal sisemise täksi piirkonnas. Lastel ja kõhnadel inimestel on pulss hästi tuntav ka kõhuaordil.
    Mida pulsi abil hinnatakse?
    Pulsi abil saab hinnata südamelöögi sagedust. Aga kui pulss on väga kiire, siis võib randmel raske olla. Pulsi abil hinnatakse selle tugevust, kas pulss on hästi tunda või ei ole (arterite seinad võnguvad keskmise või nõrga tugevusega (siis võib rõhk olla madal kui nõrk tugevus).
  • Südametegevuse ja veresoonte talitluse regulatsioon , selle iseärasused lastel.
    Regulatsioonis toimivad mõlemad süsteemid: närvisüsteem ja humoraalne süsteem. Regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul. Lisaks osaleb regulatsioonis vasomotoorne keskus, mis paikneb piklikus ajus ja mille mõjul on veresoontel pidevalt teatud toonus e pinge. Sümpaatilise ns mõju südamele ja veresoontele: südame tegevus kiireneb, kokkutõmmete ulatus suureneb (kokkutõmbed tugevnevad), paraneb ka südamelihase erutuvus ja paraneb erutuvuse juhtivuse kiirus (erutustekke ja juhtesüsteemis). Veresoontele avaldab sümpaatikus aga kahesugust mõju: naha ja siseelundite veresooned ahenevad , skeletilihastel ja osalt ka aju veresooned aga laienevad ( sümpaatikuse erutusel). Parasümpaatiline ns (uitnärv) avaldab südamele aga vastupidist pidurdavat mõju: kokkutõmmete sagedus väheneb, kokkutõmmete ulatus samuti. Veresoontele on parasümp. Ns-il sümpaatilise ns-ile ka vastupidine mõju. Parasümpaatilised närvid innerveerivad suguelundite veresooni, korgaskeha veresooned (veenid) laienevad parasümpaatikuse erutuse tõttu, seega suguti erektsioon on vahendatud parasümpaatilise ns poolt. Sümpaatikuse erutus pidurdab, aga parasümpaatiline vastupidi.
    Humoraalne süsteem: süsteem, mis toimib veres ringlevate ainete kaudu, aineteks on adrenaliin (neerupealise säsi hormoon ), adrenaliin avaldab südamele samagust mõju nagu erutus. Veresoontele avaldab adrenaliin toimet Beeta adrenoretseptorite kaudu , skeletilihaste veresooned laienevad. Samal ajal naha ja siseelundite veresooned ahenevad. Südame pärgarterid aga laienevad. Histamiin avaldab mõju kapillaaridele suuremalt jaolt . Kapillaarid laienevad. Angiotensiin 2, võimas veresooni ahendav aine. (vt. RAAS SÜSTEEMI). Kodade naatriureetiline peptiid laiendab veresooni, langetab vererõhku. Kaltsiumioonid avaldab südame tegevusele stimuleerivat mõju ja kaaliumioonid avaldavad pidurdavat mõju.
  • Südame-vereringe häired. Südame klapirikked. Südame isheemiatõbi, stenokardia ja müokardi infarkt . Hüpo- ja hüpertoonia mõiste ning põhjused.

    Südame isheemiatõveks nimetatakse südame verevarustuse probleeme, mis on tingitud veresoonte aterosklerootilistest muutustest (harvematel juhtudel ka muudest probleemidest). Aterosklerootiline protsess võib alata inimese sünnist, kulgedes tasapisi kogu elu. Veresoone seina sisekestale ladestuvad tasapisi rasvained ja kaltsiumisoolad , mille tõttu veresoone valendik aheneb. Südame pärgarterite ahenemisel üle 50% valendiku läbimõõdust tekivad inimesel valud südame piirkonnas ehk stenokardilised vaevused . Valud tekivad, sest hapnikurikas veri ei jõua veresoone ahenemise tõttu piisavalt südamelihase rakkudeni. Südamelihas on hapnikupuudusele väga tundlik, tekib südamelihase hapnikunälgus ehk südame isheemiatõbi. Südames võib olla välja arenenud n.ö. lisaveresoonte võrgustik ehk kollateraal -verevarustus. Kollateraalid on väikesed veresooned, mis tavaliselt ei ole avatud. Kui südame pärgarterid ahenevad, võivad kollateraalveresooned avaneda, aidates seeläbi transportida verd hapnikunäljas südamelihase piirkonda. Sageli ei ole see siiski piisav ning vastavas südamelihase piirkonnas võib tekkida kahjustus. Väga eakatel inimestel, suhkruhaigetel ja neerupuudulikkusega haigetel võib südamelihase hapnikunälgus kulgeda ka ilma valuta rinnus . Seda nimetatakse tummaks isheemiaks. Neil patsientidel võib valu asemel tekkida õhupuudustunne, jõuetus jms.
    Stenokardia ehk rinnaangiin
    Stenokardiat põhjustab südame pärgarterite aterosklerootiline või kramplik ahenemine .
    Ahenemise tagajärjel halveneb südame vere- ja seega ka hapnikuvarustus.
    Kehalise pingutuse ajal rinnas äkki tekkiv tugev valu on kõige sagedamini stenokardia ehk rinnaangiini tunnus.
    Valuhoogudena avalduv stenokardia on südame isheemiatõve ehk koronaartõve kergem vorm, mille süvenemisel võib aga ühel heal päeval tekkida südameinfarkt.
    Esineb ka nn. ebatüüpilist rinnaangiini, mille korral valud ei ole seotud kehalise koormusega ja esinevad peamiselt öösiti. Neid kaebavad sageli nooremaealised ja valu põhjustavad pärgarterite lihaskihi kokkutõmbed. Sellistel haigetel on suur infarktioht.
    Stenokardia tunnused:
    Äkki tekkinud ängistav, pigistav või põletav valu rinnaku taga.
    Valu võib kiirguda vasakusse õlga ja kätte (harvem paremasse), vahel ka abaluude piirkonda või ülakõhtu; raskematel juhtudel ka selga , kaela ja kõri piirkonda.
    Valu ei ole alati tugev, kuid põhjustab ebameeldiva tunde.
    Valu püsib mõnest minutist 20 minutini.
    Valuhoog võib vallanduda harilikult kehalise koormuse või psüühilise erutuse (tugeva emotsiooni) mõjul, eriti aga mõlema koosmõjul.
    Esimene stenokardiahoog võib tekkida sageli hommikul tööle tõtates, eriti trepist üles või vastu tuult minnes.
    Vahel võib aga stenokardia tekkida ka öösel magades või täielikus rahuolekus .
    Valu sagedus on varieeruv (mõnest korrast päevas kuni paar korda aastas). Aja jooksul võib sagedus muutuda.
    Ataki ajal on pulss kiirenenud, et parandada verevoolu südame pärgarteritesse.
    Iiveldus , nõrkus, pearinglus .
    Higistamine .
    Õhupuudustunne ja südamepekslemine (ebaregulaarne südametöö, ”loperdamine”).
    Südamelihase ehk müokardi infarkt tekib tavaliselt ühe südame veresoone ehk pärgarteri või selle haru sulgusest trombi, harvem emboli või veresoone spasmi tõttu. See on äkki tekkiv tugev valusööst rinnus, millega kaasneb sageli surmahirm , Verevarustuse katkemise tõttu tekib südamelihasesse suurem või väiksem kahjustusala.
    Miks tekib südamelihase infarkt?
    Teatud osa südamelihasest sureb , sest ei saa piisavalt verd, kuna vereringe ühes pärgarteris on katkenud täielikult arteri sulguse tõttu.See on pöördumatu südamelihase kahjustus.
    Esiteks võib verevoolu katkemise põhjustada südame pärgarterite lupjumine ja ummistumine.
    Teiseks võib arteri lõpliku sulguse põhjustada verehüüve ehk tromb , mis tekib arteri kahjustatud seina külge.
    Veresoonte spasm ehk kokkutõmbumine võib olla kolmandaks tekkepõhjuseks, mis näiteks tekib sagedamini narkootikumide üledoosist.
    Et südameinfarkti peamiseks põhjuseks on veresoonte lubjastumine ehk ateroskleroos , siis on tähtis seda aastatega kujunevat haigust juba varakult ennetada.
    Arterite ummistumisele viib südame isheemiatõbi.
    Madal vererõhk ehk hüpotoonia
    Madalaks loetakse vererõhku siis, kui rahuolekus korduval mõõtmisel ei ületa süstoolne rõhk 100 mmHg ja diastoolne 60 mmHg.
    Eristatakse kaht tüüpi hüpotooniat: üks on haiguslik ja teine inimese individuaalne eripära. Haiguslikku hüpotooniat võivad põhjustada kilpnäärmehaigused, suuremad verejooksud , ateroskleroos, samuti kahjustatud närvisüsteem, korrast ära ainevahetus ja aneemia .
    Tavaliselt on madal vererõhk päritav.
    Ennekõike tuleb seda ette kõhnadel inimestel.
    Alanenud vererõhuga harjub inimene ära ja tunneb end enamasti hästi.
    Kui kõrge vererõhk vajab pidevat jälgimist ning ka regulaarset ravi, siis madala vererõhu korral aitab aktiivne eluviis.
    Ajutine vererõhu langus võib esineda rasedatel , sagedamini 9.-32. rasedusnädalal.
    Noortel ja treenitud inimestel on tavaliselt stabiilne ja madal vererõhk.
    Seesugune inimene talub hästi füüsilist koormust ning vaimset pinget, mis kõrge vererõhu puhul võib ohtlikuks osutuda. Näiteks võib noorel inimesel füüsilise koormuse haripunktil ülemine vererõhk tõusta , kuid alumine vererõhk hoopis tabamatuks jääda. On täiesti loomulik, et treeningu ajal ülemine vererõhk tõuseb, alumine aga langeb või jääb samaks.
    Kui alumine vererõhk samuti tõuseb, viitab see kehvale treenitusele või mõnele haigusele.
    Vähemagi koormusega kerkiv ülemine rõhk viitab kõikuvale vererõhule, mis pikapeale võib muutuda valdavalt kõrgeks vererõhuks.
    Madal vererõhk ei pruugi püsida inimese elu lõpuni. Kõrge eani säilib madal või normaalne vererõhk harva. Kõik võiks alates 40. eluaastast lasta oma vererõhku aeg-ajalt mõõta, et halbu üllatusi ennetada.
    Madal vererõhk ei anna ka garantiid , et teie südamega midagi ei juhtu. Tõenäosus haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse on madala vererõhuga inimestel küll väiksem, aga kõik südameprobleemid ei tulene ainult vererõhust.
    Kõrge vererõhk e. Hüpertoonia Kõrgenenuks peetakse vererõhku, mis korduvatel mõõtmistel ületab piiri – "ülemine" ≥ 140 ja "alumine" üle ≥ 90 mmHg.
    Normaalne vererõhk on 130/ 85 mm Hg.
    Piiripealne vererõhk on 130–139/ 85–89 mm Hg. Risk kõrgenenud vererõhu tekkeks suureneb eaga. Ligi 50% üle 65 aastastest isikutest kannatab hüpertooniatõve all. Üha rohkem diagnoositakse 30-40 aastaste noorte meeste hüpertooniatõbe !!! Kõrgenenud vererõhku ei tohiks suhtuda pealispindselt, see tuleb hoida pideva kontrolli all ja tarvitusele võtta kõik tervist tugevdavad meetmed.
    Miks on kõrgvererõhutõbi ohtlik? Hüpertooniatõbi võib endaga kaasa tuua:
    paljude haiguste süvenemise või ka ootamatu äkksurma; aju veresoonte probleemid; südame pärgarterite probleemid, südame puudulikkus, vasaku südamevatsakese puudulikkuse, isheemiatõbi; silmapõhjade muutused ning nägemise halvenemine; insuldi; infarkti ; neeruhaigused ja neerupuudulikkuse.
  • Seedeelundite talitluse häired: gastriit , haavandtõbi, maksa talitluse häired - hepatiit ja maksa tsirroos.
    Gastriit on mao limaskesta põletik . Järsku tekkinud ja lühikest aega kestnud põletikku korral on tegemist ägeda, pikka aega kestnud aga kroonilise gastriidiga.
    Ülevaade
    Gastriit on üsna sageli esinev haigus, mis on tihedalt seotud inimese eluviisidega — toitumisharjumused , alkoholi, ravimite pruukimine, stressirikas elu jms. Haigus avaldub peamiselt valuna mao piirkonnas ning ravile allub hästi.
    Gastriidi teke on sageli seotud inimese toitumisharjumustega. Erinevad toiduained vallandavad erineval määral tugeva seedevõimega maomahla eritumist. Probleemiks on tasakaalu saavutamine seedemahlu ergutava ja samal ajal siduva toime vahel. Harva esineb ka autoimmuunset gastriiti. See tähendab seda, et organism ei tunne enam oma seedenõresid tootvaid maorakke ära ja hakkab nende hävitamiseks tootma antikehi ehk vastuaineid.
    Kroonilise gastriidi korral maonäärmete hulk väheneb, mistõttu seedeensüüme toodetakse maos vähe.
    Maolimaskesta kaitseb mao rakkude poolt toodetav lima. Kui lima on vähe ja seedemahlasid toodetud rohkem kui vaja, siis hakkab magu seedima iseennast . Tekib maolimaskesta põletik. Seedenõrede toime jätkudes võivad tekkida maohaavandid.
    Gastriit häirib normaalset seedimist. Seetõttu põhjustab ebamugavustunnet ning valusid mao piirkonnas.
    Sageli võivad tekkida ka isutus , iiveldus, oksendamine , rõhumistunne ülakõhus, ebameeldiv maitse suus .
    Haavandtõbi on haigus, mille puhul esineb mao- või kaksteistsõrmiksoole haavand .
    Haavandtõbi on üsna sageli esinev kroonilise kuluga haigus. Makku või peensoole algusossa kaksteistsõrmiksoolde tekib maohappe toimel haavand, mis ulatub läbi limaskestaaluse lihaskihi ja põhjustab kõhuvalu.
    Haavand tekib limaskesta kaitsevõime vähenemise ja limaskesta kahjustavate faktorite koostoimel.
    Limaskesta kaitsevõimet vähendavad suitsetamine , valuvaigistid (aspiriin, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid ) ja vananemine.
    Lisaks nendele on haavandi tekkimisel väga oluline roll mao limaskestas sageli esineval bakteril Helicobacter pylori, mis hävitab mao ja kaksteistsõrmiku limaskesta kaitsvat lima ning seega soodustab kahjustava maohappe jõudmist limaskestani. Alati ei teki Helicobacter pylori esinemisel haavandit, aga kui inimesel on haavand ja leitakse ka H. pylori, siis arvestatakse sellega ravimisel.
    Haavandi tagajärjel võivad tekkida tüsistused: verejooks haavandist, haavandi perforatsioon ehk tungimine läbi mao (kaksteistsõrmiksoole) seina, mille tõttu tekib kõhukelme põletik ehk peritoniit , haavandi penetratsioon ehk tungimine läbi mao (kaksteistsõrmiksoole) seina kõrvalolevasse elundisse ning mao tühjenemist takistav mao ja kaksteistsõrmiku ülemineku koha ahenemine ehk pülorostenoos.
    Hepatiit on maksapõletik. Maks on elutähtis organ, mis muu hulgas osaleb ainevahetuses, toodab seedimiseks vajalikku sappi ning aitab organismil vabaneda jääkainetest. Hepatiit ka Hepatiiti põhjustavad mitmesugused viirused , alkohol , uimastid , ravimid ja muud tegurid. Seda võib põhjustada ka mitu tegurit korraga
    Kõik need viirused võivad põhjustada ägedat haiguse kulgu. Mõned viirused, nagu B-või C- hepatiidi viirused, võivad põhjustada ka kroonilist nakkust. hjustab neid maksa funktsioone.
    On olemas A, B, C, E ja D hepatiit, tuntumad neist on A,B ja C hepatiit. Hepatiidid erinevad levikuteede, raskuse ning kulu poolest. Hepatiitide sümptonid on sarnased.
    A-hepatiit on healoomulise kuluga haigus, mis levib pesemata käte, saastunud toidu ja vee kaudu. Haigusnähtudeks on väsimus , naha kollaseks muutumine, palavik, ja oksendamine. Üldjuhul kulgeb haigus soodsalt . Läbipõdemisega saab inimene eluaegse immuunsuse. Haigusnähud tekivad kuni poolteise kuu jooksul pärast nakatumist. erinevalt B- ja C-hepatiidist ei muutu A-hepatiit krooniliseks. A-hepatiidi vastu saab lasta end vaktsineerida .
    B-hepatiit on nakkushaigus , mis võib põhjustada tõsiseid maksakahjustusi. Iseloomulikuks tunnuseks on naha, limaskestade ja silmavalgete kollakaks värvumine. Erinevalt A-hepatiidist ei levi B-hepatiit ei vee ega toidu kaudu, vaid suguliselt ja vere kaudu Üheksal inimesel kümnest kaob viirus iseenesest. Ühel inimesel kümnest B-hepatiit aga ei kao ning tal kujuneb välja krooniline B-hepatiit. Need inimesed on nakkusohtlikud. Krooniline B-hepatiit võib põhjustada maksa kärbumise ja maks ei tööta enam korralikult. Samuti võib lõpuks areneda välja maksavähk. B-hepatiidi vastu saab lasta end vaktsineerida.
    C-hepatiit levib peamiselt nakatunud vere kaudu, Seksuaalsel teel levib nakkus harva. Samuti ei levi C-hepatiidi viirus olmekontaktide, vee ega toidu kaudu. Sümptomid on samad mis A- ja B-hepatiidil.Organismi immuunsüsteemil on C-hepatiidist tunduvalt raskem vabaneda kui A- ja B-hepatiidist. 80% nakatunetest areneb välja krooniline C-hepatiit, mis põhjustab maksa kärbumist ja -vähki.
    Maksatsirroosi korral on tegemist maksarakkude kärbumise ning sidekoelise asendumisega.
    Ülevaade
    Maksatsirroos on mitmesuguste maksahaiguste hiline tagajärg, st selle tekkimiseni kulub üsna pikk aeg. Kõige sagedasemaks põhjuseks on alkohoolne maksahaigus.
    Pikaajalise alkoholi liigtarbimise tagajärjel maksarakud hävivad ning asenduvad sidekoega. Seetõttu halveneb aga maksa töövõime.
    Maksa üheks tähtsamaks ülesandeks on organismile kahjulikke aineid kahjutuks muuta. Olles sunnitud pidevalt töötlema suurtes kogustes alkoholi, muutub maksa ainevahetus, mürgiste ainete pikaajalise suure koormuse tõttu ei tule maks toime ning tema rakud hävivad.
    Maksa ülesandeks on ka inaktiveerida ehk “võimetuks” muuta mitmeid hormoone, nagu näiteks aldosterooni, mis vastutab liigse vee väljutamise eest organismist, naissuguhormoone ehk östrogeene ja meessuguhormoone ehk androgeene. Kahjustunud maksarakud sellega aga toime ei tule.
    Sagedasemad põhjused makasatsirroosi tekkimisel on alkohoolne maksapõletik, viiruste poolt põhjustatud (B- ja C-hepatiit) ja immuunsüsteemiga seotud (krooniline autoimmuunne hepatiit, primaarne biliaarne tsirroos, skleroseeriv kolangiit) pikaajalised maksahaigused.
    Maksarakkude kahjustuse viirushepatiidi korral põhjustavad nii viiruse elutegevus kui ka inimese enda immuunsüsteemi rakud, mis püüavad raku sisse viiruseni jõuda, et sissetungijaga võitlusse asuda , kuid purustavad seeläbi rakuümbrise ja rakk hävib.
  • Sisesekretoorsete näärmete üldiseloomustus. Hormoonide transpordi viisid efektoriteni ja toimemehhanism efektorrakkudele. Näärme hüpo- ja hüperfunktsioon.
    Sisesekretsiooni näärmed on need näärmed, mis on produkti ehk hormooni saadavad kas verre või rakuvahelisse ruumi. Välissekretoorsed e eksokriinnsed näärmed aga saadavad oma produkti keha pinnale ja keha õõnde (seedenäärmetele – suhu , makku, soolde ). Sisesekretoorsed näärmed jaotatakse kahte suurde rühma:
    1. KLASSIKALISED SISESEKRETOORSED NÄÄRMED – nende hulka kuuluvad suhteliselt hästi uuritud näärmed, mis koosnevad kompaktselt suurest hulgast ühesugustest näärmerakkudest (ühes näärmes mitu ühesugust näärmerakku). Need sisesekretoorsed näärmed on: AJURIPATS (HÜPOFÜÜS), KÄBINÄÄRE, KILPNÄÄRE, KÕRVALKILPNÄÄRMED, HARKNÄÄRE, NEERUPEALISED, KÕHUNÄÄRE, SUGUNÄÄRMED . Nendest on kõhunääre ja sugunäärmed – seganäärmed (st. neil on sise kui ka välissekretoorsed näärmed). Kõhunäärme sisesekretoorsed rakud toodavad hormoone – insuliini, glükagooni, somatostatiini ja pankrease polüpeptiidi. Välissekretoorne funktsioon kõhunäärmel aga seisneb kõhunäärme nõre tootmisel. Sugunäärmete sisesekretoorne funktsioon seisneb suguhormoonide produktsioonis. Välissekretoorne funktsioon seisneb aga naistel munaraku produktsioonis, mehel aga välissekretoorne funktsioon on spermatosoidide produktsioonis.
    2. MITTEKLASSIKALISED NÄÄRMED (moodustavad difuusse neuroendokriisse närvisüsteemi) - sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult erinevates elundites paiknevad sisesekretoorsed näärmerakud. Eriti rohkesti on neid närvisüsteemis ja seedeelundkonnas ( peensooles ja mao limaskestas).
    Hormooni väljutus näärmerakust edasi võib toimuda mitmel erineval viisil:
    a) vere kaudu e endokriinselt
    b) parakriinselt - s.o vahetusnaabruses olevale efektorrakule (täidesaatvale rakule)
    c) autokriinselt - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse sageli näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel (kui hormoon puutub kokku oma rakuga, siis see hakkab pidurdama edasist hormooni väljutamist).
    d) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku kehas ja sealt transporditakse hormoon piki aksonit aksoni lõppjätkeni, kus ta vabaneb kas verre või rakuvahelisse ruumi.
    Hormooni toimemehhanism efektorrakkudele
    Hormoon avaldab toimet nendele rakkudele, millel on vastava hormooni suhtes tundlik retseptor . Retseptorid jagunevad kahte suurde rühma:
    1. MEMBRAANRETSEPTORID – paiknevad efektorraku membraani pinnal.
    2. RAKUSISESED e INTRATSELLULAARSED RETSEPTORID – kaks alarühma: a) tsütoplasma retseptorid ja b)
    tuumaretseptorid. Nende kaudu toimivad näiteks steroidhormoonid , need on need hormoonid, mille lähteaineks on kolesterool .
    Steroidhormoonid on nt. suguhormoonid , neerupealiste koore hormoonid, kaltsitriool.
    Kui hormoon on retseptoriga seondunud, käivitub rakus rakusisene intratsellulaarne toimemehhanism. Intratsellulaarseid erutusmehhanisme on mitmeid: kui hormoon toimib membraanretseptorile, siis käivitunud raku erutusmehhanismi tulemusel vabaneb raku sees aine, mida kutsutakse teisaseks virgatsaineks e sekundaarne Messenger, mis käivitab selle raku jaoks spetsiifilise iseloomuliku protsessi.
    Näärme hüpofunktsioon – näärme alatalitlus , kus nääre produtseerib hormooni liiga vähe või ei produtseeri üldse.
    Näärme hüperfunktsioon – nääre produtseerib hormooni liiga palju, siis on sellele hormoonile iseloomulikud toimed ülemäära tugevalt väljendunud. Näiteks: kilpnäärme ületalitluse korral on ainevahetus märksa kiirem, tekib rohkem soojust (need inimesed on kõhnad, nende nahatemperatuur on tavalisest kõrgem ja südametegevus on normist palju kiirem). Hormooni toimet me näeme üle- ja alatalitluse korral.
  • Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem. Neurohüpofüüs ja selle hormoonid - ADH ja oksütotsiin. Adenohüpofüüs ja selle hormoonid - AKTH , türeotroopne hormoon, gonadotroopsed hormoonid FSH ja LH; prolaktiin , kasvuhormoon .
    4. GHRH - stomatoliberiin ehk kasvuhormooni riliising hormoon. Stimuleerib hüpofüüsi eessagara kasvuhormooni produktsiooni, ei mõjuta endokriinset nääret, vaid kasvu.
    Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem
    Sellesse süsteemi kuuluvad hüpotalamus ja hüpofüüs. Hüpofüüsi varre kaudu on nad seotud. Sellel süsteemil on kaks alasüsteemi:
    HÜPOTALAMUSE HÜPOFÜSIOTROOPNE ALA ( SOODUSTAV ALA) JA HÜPOFÜÜSI EESSAGAR E ADENOHÜPOFÜÜS – hüpofüsiotroopses alas paiknevad neurosekretoorsed rakud, millel on närviraku funktsioon st. erutust tekitav funktsioon ja millel on ka näärmeraku funktsioon, produtseerida hormooni. Hormooni süntees toimub närvirakukehades. Hormoon laskub piki aksonit allapoole ja jõuab hüpofüüsi varre piirkonnas oleva veresoonte põimikuni, need on arteriaalsed veresooned. Edasi liigub hormoon veresoonte põimikust venoossete veresoonte kaudu eessagarasse ja mõjutab eessagara näärmerakkude talitlust. Need hüpotaalamusest pärit eessagara talitlust mõjutavad hormoonid on kahesugused: 1) liberiinid (riliisinghormoonid); vabastajad – need stimuleerivad eessagara näärmete tööd 2) statiinid (inhibeerivad hormoonid); pidurdajad – need pidurdavad eessagara näärmerakkude tööd.
    Liberiinid – hüpotalamuses on
    1) gonadoliberiin (gonadotropiinriliising hormoon) , see stimuleerib hüpofüüsi eessagaras luteiniseeriva(LH) hormooni teket ja follikulostimuleeriva hormooni teket(FSH). LH mõjutab munasarjas kollakeha teket ja arengut ning FSH mõjutab munasarjas foliikli arengut ja selles munaraku küpsemist.
    2) Kortikuliberiin (CRH), see hormoon stimuleerib hüpofüüsi eessagaras AKTH (adrenokortikotroopne hormoon) teket. AKTH omakorda stimuleerib neerupealiste koores eelkõige glükokortikoidide teket, glükokortikoidide esindaja on kortisool .
    3) Türeoliberiin (türeotropiinriliisinghormoon) , see stimuleerib hüpofüüsi eessagaras türeotroopse hormooni (TTH) teket. Tema mõjutab kilpnäärmes kilpnäärme hormoonide teket.
    Statiinid –
    somatostatiin – see pidurdab hüpofüüsi eessagaras kasvuhormooni teket. Kasvuhormooni teket aga stimuleerib somatoliberiin e kasvuhormooni riliisinghormoon (GHRH). Hüpofüüsi eessagara kaks efektoorset hormooni on kasvuhormoon ja prolaktiin. Miks neid efektoorseteks kutsutakse? Nemad ei mõjuta teiste sisesekretoorse näärmete talitlust. Prolaktiin - mõjutab piima teket rinnanäärmetes ning piimanäärmete kasvu ja näärmerakkude arengut raseduse ja rinnaga toitmise ajal.
    Kasvuhormoon – produtseeritakse hüpofüüsi eessagaras, hüpotaalamuse somatoliberiini kontrolli all, mis stimuleerib selle teket. Pidurdab kasvuhormooni teket somatostatiin. Kasvuhormoonil on kaudsed ja otsesed mõjud ainevahetusele. Kaudsed mõjud realiseeruvad maksas tekkivate hormoonide somatomediinide kaudu. Somatomediinid omakorda stimuleerivad kõhrerakkude e kontrotsüütide paljunemist luudes . Kontrotsüüdid järk-järgult luustuvad ja nii tekib järk-järgult luukude ja luud pikenevad. Ainevahetuslikult kasvuhormoon somatomediinide kaudu stimuleerib valkude sünteesi (ka lihasvalgu sünteesi). See toime on enam avaldanud just kasvueas. Kasvuhormooni otsene toime on seotud rasvade ja süsivesikute ainevahetusega. Nimelt stimuleerib rasvkoe rakkude lammutamist e lipolüüsi ja võimaldab rasvkoe rakkudest paremini energiat kätte saada. Samuti stimuleerib glükogeneesist glükoosi teket.
    Neurohüpofüüs ja selle hormoonid
    Neurohüpofüüsi moodustavad tagasagar ja hüpotalamuse neurosekretoorsed tuumad :
    1)Paraventrikulaarne
    2)supraoptiline
    Nemad produtseerivad antidiureetilist hormooni (ADH) ja oksüdotsiini. Nende kahe hormooni süntees toimub hüpotalamuse tuumas. Mõlemad transporditakse piki aksonit tagasagarasse. Sealt vabanevad nad verre vastava stiimuli korral. Nad võivad jääda esialgu tagasagarasse aksoni lõppossa graanulite kujul pidama (ehk kohe ei väljutata, kui tuleb stiimul, paisatakse verre, aga võib ka kohe paisata verre).
    ADH e vasopressiin teket ja vallandumist stimuleerib A) osmoose rõhu tõus – see võib olla põhjustatud soolase (annab nt. naatriumkloriid ) või rohke magusa toidu(glükoos, sahharoos ) söömisest ja joomisest. Osmootne rõhk võib tõusta ka suurel vee kaotusel – higistamise, oksendamise või kõhulahtisuse korral. B) Vere mahu ja rõhu langus – see võib olla põhjustatud vere kaotusest, oksendamisest, kõhulahtisusest, tugevast higistamisest.
    Sellel hormoonil (ADH) on järgmised põhitoimed:
    Toime neerudele – diureesi (uriini) teket vähendav. ADH toimib nefronis kogumistorukestes ja distaalsetes väänilistes torukestes lõpposades, ta suurendab nendes torukestes epiteelirakkude läbilaskvust vee suhtes. Seetõttu imendub rohkem vett (organismi) verre tagasi. Lõpliku uriini kogus jääb seetõttu väiksemaks. Kui ADH’d on vähe, tekib uriini rohkem (nt. kui vett on joodud liiga palju).
    Toime veresoontele – mõju veresoontele avaldub siis, kui vasopresiini ehk ADH’d eritub tavalisest rohkem (vere mahu ja rõhu langus). Suurema koguse ADH mõjul veresoonte silelihased tõmbuvad kokku, veresooned ahenevad ja vererõhk tõuseb – seda nim. vasopressoorseks toimeks. ADH’l on kaks erinevat retseptorit – V1(veresoonte silelihastel) ja V2 (kogumistorukestel - tundlikkus ADH suhtes on kõrgem)
    OKSÜDOTSIIN produtseeritakse hüpofüüsis ja sealt läheb tagasagarasse, nagu ADHgi. Oksüdotsiini põhitoimed:
    Stimuleerib emaka kontraktsioone – teda vabaneb rohkem siis, kui välja kantud loode laskub emakas allapoole ja venitab emakakaela. See venitus on stiimuliks, mis vabastab hüpotalamuses ja hüpofüüsis oksüdotsiini. Selle toime tõttu sünnitustegevus intensiivistub (tugevneb). Pärast loote väljutust tõmbub emakas oksüdotsiini toimel kokku. See on oluline verejooksu peatamiseks (lõtv emakas veritseks edasi). Kui mõnikord emakas ise kokku ei tõmbu, siis seda saab käega stimuleerida, et see kokku tõmbuks.
    • Stimuleerib piima väljutust rinnaga toitmisel – kui laps võetakse sööma, siis puudutus vastu rinnanibusid ongi stiimuliks piima väljutusele. Peiteperiood momendist kui laps puudutab rinnanibu kuni piimaväljutuseni on umbes 30 sekundit. Piimajuhade silelihased tõmbuvad kokku ja sellega viiakse piim välja.
    • Soodustab ematunde teket (eriti just loomadel).
    • Soodustab paarissuhte teket – vastastikuse sümpaatia väljakujunemine. (samuti suurem just loomadel).
    • Meestel soodustab see hormoon seemnevedeliku väljutust suguühte ajal. Naistel soodustab suguühte ajal sperma liikumist munajuhadesse.
    5. Prolaktiin- tekib eessagaras, tavaliselt on tema produtksioon pärsitud. Teket kontrollib dopamiin - pidurdab prolaktiini teket. Selleks et prolaktiin saaks tekkida, tuleb pidurdus maha võtta. Selleks on näiteks hormoon VIP- vasoaktiivne intestinaalne polüpeptiid. Kui pidurdav mõju on maha võetud, saab prolaktiin vabaneda, toimib rinnanäärmele, stimuleerib rinnanäärme koe kasvu ja piima teket rinnanäärmes. Mõju ei avaldu raseduse ajal, vaid pärast lapse sündi. Naissuguhmoonid kõrvaldavad ka dopamiini mõju.
    6. Kasvuhormoon vabaneb hüpofüüsi eessagarast hüpotaalamuse somatoliberiinide mõju. On erinevatele kudele mitmesusguseid mõjusid. Kasvu ennast otseselt ei mõjuta, vaid kaudselt- stimuleerib maksas somatomediinide teket (maksa endokriinne funtksioon). Somatomediinide mõjul suureneb luudes kõhre teke- kondrogenees. Luu kasvamine toimub somatomediinide vahendatud mõjul, kondrotsüüdid luustuvad- ca soolad ladestuvad. Toimub nii piki kasv kui kasv paksusesse. Stomatomediinid stimuleerivad valgu sünteesi. Kasvuhormoni kaudne mõju avadub ainevahetuse kaudu- stimuleerib lipolüüsi ehk rasvkoe lammutamist ja glükogenolüüsi ehk glükogeeni lammutamist. Mõlemad võimaldavad kasutada glükoosi energia saamiseks.
    Prolaktiin ja kasvuhormoon on kokku efektoorsed hormoonid (ei mõjuta sisesekretoorset nääret)
    Statiinid- ei ole nii palju, et iga jaoks oleks oma statiin
    1. Stomatostatiin (SS)- tekib paljudes kohtades, pärsib kasvuhormoni produktsiooni, pärsib ka kilpnäärme hormoonide teket.
    2. Dopamiin (DA)- prolaktiini inhibeerib hormoon.
  • Kilpnääre. Kilpnäärme talitluse häired - türeotoksikoos, kretinism, müksödeem.
    Kilpnääre on suurim sisesekretoorne nääre, mille mass on umbes 40 g. Kilpnääre paikneb kaela eespinnal kilpkõhre ja esimeste trahhea kõhrede kohal hingetoru ees. Kilpnääre jaotub paremaks ja vasakuks sagaraks, mida ühendab kitsas ala, mida nimetatakse kilpnäärme kitsikuseks.
    Nääre on kaetud fibroosse sidekoega, millest lähtuvad vaheseinad jagavad elundi sagarikeks. Sagarike vaheseinad sisaldavad närve ja arvukalt veresooni, mis tagavad elundi rikkalliku verevarustuse.
    Kilpnäärme talitust reguleerivad hüpotalamus ja hüpofüüs. Kilpnäärme hormoonide teket mõjutab hüpotalamusest pärinev riliisinghormoon türeoliberiin (TRH). TRH siirdub hüpofüüsi värativeenide kaudu adenohüpofüüsi, mille toimel vabaneb hüpofüüsist türeotropiin (TSH). TSH on süsivesikut sisaldav proteiinhormoon, mis stimuleerib kilpnäärme hormoonide produktsiooni. See stimuleerib joodi liikumist verest kilpnäärmesse, kilpnäärmehormoonide sünteesi ja vabastamist vereringesse. Kilpnäärme ning hüpofüüsi vahel toimib tagasisidesüsteem. Kilpnäärme hormoonide vähesus stimuleerib TSH produktsiooni ning kui vere türoksiini (kilpnäärmes toodetud hormoon) sisaldus on normaalsusega võrreldes kõrge siis türeotropiini eritus peatub.
    Kilpnäärme regulatsioon: Türeoliberiin (hüpotaalamus) → türeotropiin (hüpofüüs) → jood vereringest ja T4 ja T3 süntees kilpnäärmes
    Kilpnäärmehormoonide sünteesiks on vajalik kindla joodihulga saamine (u 150 μg ööpäevas), organism võib taluda joodi puudumist toidust mõned kuud [4]. Kilpnäärmes koguneb vee ja toiduga organismi tulnud jood, kus see ühineb aminohappe türosiiniga ja moodustuvad hormoonid türoksiin ja trijoodtüroniin. Kilpnäärme normaalse töö korral eritub hormoonide koostises päeva jooksul kuni 0,3 mg joodi.
    Kilpnäärme töö sõltub hormoonide sisaldusest veres. Kui neid on liiga palju, lõpetab kilpnääre uute hormoonide tootmise. Kui aga nende tase langeb, alustab ta uuesti tööd. Sellele regulatsioonile aitab kaasa ka hüpofüüs, mis toodab kilpnääret stimuleerivat hormooni, ja selle hulga muutus veres näitabki kilpnäärmele, kuidas toimida.
    Eristatakse erinevaid kilpnäärme seisundeid ja haigusi.
    Kilpnäärme ületalitlus.
    Türeotoksikoos/hüpertüreoos/ Basedowi tõvi/Gravesi haigus- autoimmunsüsteemi haigus ( Graves avastas).
    Produtseeritakse hormoone liialt ja seetõttu:
    1. Ainevahetus on kiirenenud, tekib rohkem soojust, mida antakse ka rohkem ära, sellest tulenevalt on nendel haigetel nahk pidevalt niiske ja roosakas. Norm üle 15 % Harris Benedicti tabeliga võrreldes.
    2. Esineb tahhükardia- südame pekslemine, raskematel juhtudel ka arütmia (ebakorrapärane). Kui inimesel on südame talitluse häire, siis võib põhjusi olla mitmeid.
    3. Punnsilmsus- silma munad on esilie tungivad , valged ehk skleerad on märgatavalt nähtavad.
    4. Kaelal suurenenud kilpnääre ehk hõõtsik ehk struuma .
    5. Käte värisemine ehk tremor. Seotus KNS ja neuromuskulaarse ülekandega, erutus on tõusnud.
    6. Emotsionaalne labiilsus- emotsioonid muutuvad kergesti.
    Kilpnäärme kude- follikulaarrakud, kus on vedelik. Seal produtseeritakse T3, T4.
    Graves haiguse oletus- tekivad organismis autoantikehad, need seonudavad kilpnäärme vastavate retseptoridtega, stimuleerivad pidevalt kilpnäärme talitlust, sellest kilpnäärme hormoonide üleproduktsioon.
    Kilpnäärme alatalitlus
    Produtseeritakse kilpnäärme hormoone liiga vähe. 2 vormi:
    1. Lapseeas esinev alatalitlus- gretinism, avaldub vaimses alaarengus (ei teki närvi kasvu faktoris piisavalt) ja kääbuskasvus. Peaks kiiresti diagnoosima, hormoonasendusravuga saab seda vähendada.
    2. Alatalitlus täiskasvanul põhjustav limaturse ehk müksödeemi tekke.Tunnuseks on:
    • Limakoe ladestumine naha alla, inimene oleks nagu turses , see ei ole vesi vaid lima. Eriti märgatav on see näol.
    • Ainevahetus on aeglustunud, rasvkude võib olla ka liialt.
    • Südametegevus on tavalisest aeglasem.
    • Nad on väheliikuvad, erutusprotsessid on pärsitud
    • Täiskasvanu aeas avaldudes hakkavad vaimsed võimed taanduma.
    • Nahk on kahvatu ja kuiv, juuksed muutuvad hapraks, ihukarvad murduvad kergesti.
    • Sugufuntksioon langeb kuni viljatuseni ja suguvõimetuseni.
    • Saab asendusteraapiaga asendada .
    Kilpnäärmehormoonide vaegus varases lapseeas põhjustab raske kehalise ja vaimse arengu pidurdumise – kretinismi.
  • Kõrvalkilpnäärmed. Harknääre
    Kõrvalkilpnäärmed- paiknevad kilpnäärmete kõrval, neid on 4.
    Väikesed näärmed- produtseerivad hormooni- PTH- paratüreoidhormooni- mõjutab Ca ainevahetust, Ca ainevahetust mõjutab kilpnäärme kaltsitoniin - PTH tase sõltub Ca tasemest veres. 2,3-2,5 mM/L- ca norm tase veres. Ca taseme langemine stimuleerib PTH teket. Samal ajal pidurdab kaltsitoniini teket. PTH mõjul :
    • Vabaneb luudest Ca, mis läheb verre, et taastada Ca norm taset
    • Neerudes suureneb esmasuriinist Ca tagasiimendumine verre läbi neerutorukeste seina, sellega tõstetakse Ca taset vereplasmas
    • PTH mõjul intensiivistub neerudes vitamiin D3 hormooni ehk kaltsitriooli teke, kaltsitriooli mõjul intensiivistub Ca imendumine peensoolest verre.
    • Kui Ca tase on veres liialt kõrge, väheneb PTH produktsioon , suureneb kilpnäärme C rakkudest kaltritoniini produktsioon. Ülarune Ca läheb luudesse, deponeetitakse seal, neerudest väheb Ca tagasiimendumine, viiakse rohkem Ca uriiniga välja. Püütakse langetada Ca taset veres. Kui PTHd on vähe, siis kaltsitriooli tekib vähem.
    Harknääre ehkk tüümus
    Paikneb rinnaku taga. Tema funktsioon on kõige enam väljendunud lapseeas, tema poolt produtseeritavad hormoonis mõjutavad immuunsüsteemi arengut ja talitlust.
    Immuunsüsteem kujunebki lapseeas. Produtserib hormoone tsütokiinid. Täiskasvanu eas härknääre mõnevõrra taandareneb, toimub immunsüsteem kaitsevõime väljakujunemine. Immunsüsteem tekitab antikehi haigusetekitaja vastu. Igale tekitajale kindlad antikehad , tekitavad immuunsuse.
  • Neerupealiste säsi- ja koorehormoonid.
    Paarisnäärmed kummagi neeru peal. Keskel on säsi ehk medulla , selle ümber koor ehk korteks. Kolmnurkse kujuga.
    Korteksil on 3 kihti- pealtpoolt sõmerrakuline kiht Zona glomerulosa, Zona fasciculata, Zona reticularis ehk võrkkiht.
    Säsi produtseerib adrenaliini
    Koore erinevad kihid produtseerivad erinevaid hordmoone:
    • glomeruloasa produtseerib aldosterooni,
    • fascicuata glükokortikoide- nt kortisool;
    • reticularis – suguhormoone - samu mida sugunäärmed produtseerivad.
    • Mehe neerupealised produtseerivad ka naissuguhormoone ja vastupidi. Nende poolt produtseeritud mõju võib ületalitluse puhul avalduda.
    Koore hormoonid:
    1. Aldosteroon- z. glomerulosa. Mineralokortikoid- tema mõju suureneb neerutorukestes Henle lingus Na ja Cl tagasiimendumine verre, imendub tagasi ka vesi. Osa diureetikume on aldosterooni antagonistid. Pärsitakse aldosterooni mõju, vesi viiakse välja, vererõhk langeb. Stimuleerib ka Na imendumist soolest verre.
    2. Glükokortikoidid (kortisool)- z. fasciculata. Kortisooli väljutust reguleeritakse kortisooli enda taseme järgi veres. Kui tase on kõrge, avaldub negatiivne mõju, lühike tagasisede hüpofüüsi eessagaral, kortisooli tase langeb. Kui tase on madal, siis stimuleeritakse kortikoliberiini produktsiooni, see omakorda AKTH produktsiooni , suureneb kortisooli produktsioon.
    Kortisool tuntud kui stressi hormoon- organismis pinget tekitavad tegurid (külm, kuumus, haiguse tekitajad ) stimuleerivad hüpotaalamuses kortikoliberiini, AKTH, kortisooli.
    Kortisooli prodiktsioon on mõjutatav ööpäeva ringselt, tema tase on kõige kõrgem hommikl päikese tõusu ajal, kõige madalam õhtupoolikul, ka öösel-tsirkadiaanrütm.
    Kortisooli toimed organismis:
    • Kortsiool mõjutab maksas stimuleerivalt glükoneogeneesi- glükoosi teke amonihapetest, püruvaadist, laktaadist, glütseroolist. Võimaldab reserve kasutusele võtta.
    • Pärsib immuunsüsteemi, surub alla antikehade teket.
    • Valgu ainevahetusele kataboolne toime- valkude lammutamist stimuleeriv mõju
    • Rasvkoele lipolüütiline toime- rasvkoe lammutamine .
    • Põletikuvastane toime- võtab turset ja valu ära, surub alla antikehade teket, nt allergia puhul. Kortisooli sünteetilised preparaadid on ravimid. Neid kasutatakse ka vereloome kasvajate korral- suruvad selle alla. Liigsel tarbimisel- kõrvalnähud - jalad on peeniksed, lihas on ära lammutatud suures osas, naha peale tekivad punased triibud - striia. Striia tekib kollageeni vähenemisest nahas, nahk venib sealt välja, nahk on seal õhuke. Kõhul, puusadel. Teine tunnus on kuunägu. Ravimina on efektiivne, kuid salakaval- võtab turse , valu ära, aga mikroobide vastu ei toimi, mikroobid saavad tegutseda, kuna antikehade teke on pärsitud.
    • Suguhormoonid mõjuvad siis, kui on üleproduktsioon, muidu mitte.
    Neeupealise säsi produtseerib adrenaliini. Avaldab samasugust toimet nagu sümptaailise NS:
    • Südametegevus kiireneb
    • Laienevad skeletilihaste, aju veresooned ja südame pärgarterid, kuid ahenevad naha ja teiste siseelundite vererooned, va süda.
    • Hingamine kiireneb, bronhid laienevad, paraneb kopsude ventilatsioon ja hapniku varustus
    • Silmaava ehk pupill laineb
    • Karvad tõusevad püsti
    • Seedenäärmete talitslus pidurdub, seedeelundite motoorika samuti.
    • Vere glükoosi tase tõuseb, lipolüüs intensiivistub (rasvkoe lammutamine)
    • Vere hüübimine kiireneb.
  • Kõhunäärme sisesekretoorne talitlus. Vere glükoosisialduse regulatsioon. Suhkurtõbi.
    Kõhunääre produtseerib 4 hormooni- glükagoon, insuliin , stomatostatiin, pankrease polüpeptiid. Glükagooni produtseerivad A rakud, insluiini B rakud, somatostatiini D rakud, polüpeptiidi PP rakud.
    • Insuliin ja glükagoon- vere glükoositaseme regulatsioon- mis neid vallandab, mis teevad. Mis mehhanismid , ise vaadata!
    • Stomatostatiin reguleerib insuliini ja glükagooni vastastikust reaktsiooni?
    • Polüpeptiid pidurdab kõhunäärme välissekretsioon- kõhunäärme nõre ja selles sisalduvate komponentide ehitust.
  • Suguelundite ja sugunäärmete üldiseloomustus.
    Sugunäärmed paiknevad meestel testistes, seal toimub spermatogenees , mis on välissekretoorne funktsioon. Spermatogenees sertoli rakkudes, sisesekretoorne on tsetosterooni produktsioon ( meessuguhormoon ), produtseeritakse testistes Leydigi rakkudes ehk interstitasiaal rakud.
    Suguelundite kujunemine algab juba embrüonaalfaasis. Edasine areng toimub lapseeas ja üleminek puberteedieas.
    Naise suguelunditeks on munasarjad, need produtseerivad munarakku, mis on nende välissekretoorne funktsioon ja suguhormoone, mis on nende sisesekretoorne funktsioon. Veel on naiste suguelunditeks emakas ja tupp . Naisel kujunevad suguelundid täielikult funktsioneerivatena välja östrogeenide mõjul. Selle mõjul kujunevad välja ka sekundaarsed suguelundid
    Meeste suguelunditeks on munandid , mis on ühtlasi ka sugunäärmeteks, välissekretoorne funktsioon on seemnerakkude produktsioon ja sisesekretoorne funktsioon on meessuguhormoonide produktsioon. Veel on suguelunditeks suguti. Mehel kujunevad suguelundid välja lõplikult samuti puberteedi perioodil, suguküpsusega kaasnemisel, testosterooni mõjul, samuti ka sekundaarsed sugutunnused .
    Naissugunäärmeteks on munasarjad, nende välissekretoorseks funktsiooniks on munaraku produktsioon ning sisesekretoorseks naissuguhormoonide produktsioon:
    1. Östrogeenid- östradiool, östroon, östriool.
    2. Gestageenid- progesteroon
  • Suguhormoonid - nende funktsioon ja eritumise regulatsioon.
    Meessuguhormoonid .
    Testosterooni vallandumine toimub vastavalt tema enda tasemele veres.
    • Taseme langusel stimuleeritakse hüpotaalamust produtseerima gonadoliberiine, need omakorda stimuleerivad hüpofüüsi eessagaras LH (luteiniseeriva) hormooni produktsiooni.
    • LH toimib omakorda Leydigi rakkkudele testistes, mis produtseerivad testosterooni.
    • Testosterooni taseme tõus hakkab negatiivse tagasiside mõjul pidurdama hormooni produktsiooni. Negatiivne tagasiside kas hüpotaalamusele või eesmisele hüpofüüsile, kus väheneb LH produktsioon.
    • Testosteroon mõjutab ka spermatogeneeni sertoli rakkudes.
    • Testosteroonil on peale spermatogeeni ka teisi mõjusid, mis avalduvad puberteedi eas ja hiljem suguküpsuse perioodil.
    Puberteedieas meestele omastse sekundaarsete sugutunnuste väljakujunemine:
    • Hääl
    • habeme kasv
    • keha intensiivsem karvakasv
    • skeleti omapärana laiemad õlad ja kitsamad puusad
    • rasva ladestumine, juhul kui siis kõhu piironda (naistel on rasva ladestumine puusadele ja rinna piirkonda).
    • lõplik toruluude luustumine- kõhreplaadid kasvavad kinni, luude pikikasv ei ole enam võimalik, Ca soolad ladestuvad kõhre plaatidesse, kõhrerakud ei saa enam sinna vahele. Toruluud ei saa enam pikeneda, vaid väikesed luud.
    • testosteroonil on anaboolne toime valgu ainevahetusele- stimuleerib valgu sünteesi- meestel on anaboolne toime koguaeg nii puberteedi ajal ja suguküsuse perioodil, seepärast on meestel lihasmass suurem.
    • mõjutab ka käitumist ja psüühikat meestel, nagu naissuguhormoonid naistel.
    • liibido ehk vastassugu poole huvi tekitavaid hormoone.
    Testosterooni produktsiooni puudulikkus/langus põhjustab meestele iseloomulike sekundaarsete sugutunnuste taandumist, see oleneb ajas millal juhtub- ei pruugigi kujuneda sekundaarseid sugutunnuseid. Kui testised on eemaldatud kasvaja tõttu, siis ei kao kõik tunnused ära, tekib rindade suurenemine- suurem rasva ladestumine kehale, habeme kasv peatub, hääl jääb poisile iseloomulikuks siis, kui testised on eemaldatud enne häälemurret.
    Võimalik kõrvalmõju dopingainete kasutamisel : erinevad meestel ja naistel. On keelatud, kuna kõrvalmõjude tõttu ja sellepärast, et sportlased ei ole võrdsetes tingimustes.
    Meestel kõrvalmõjud:
    • lihased võivad liiga tugevaks muutuda, järskude liigutuste korral võib lihas rebeneda või lihas kõõluse küljest rebeneda, või rebeneb kõõlus luu küljest.
    • normaalse negatiivse tagasiside rikkumine - meesuguhormoonide kõrgem tase veres, seetõttu pidurdub loomulik regulatsioon, hüpotaalamus ei produtseeri gonadoliberiine, füsioloogiline stiimul testistele on nõrk, sugunäärmed on ilma tööta, hakkavad atrofeeruma. Sugunäärmed ei pruugi normaalselt tööle hakata, funktsioon ei taastu , impotentsus isegi kui dopingu ära jätta.
    Naistel kõrvalmõjud:
    • lihase, kõõluse traumad - lihased muutuvad tugevaks
    • meestele iseloomulik sekundaarsed sugutunnused- habe, rinnanäärmed taanduvad, rasvkude kaob ära; kui väga noorena- lai õlavööde, kitsad puusad; hääl muutub jämedaks
    • häiritud naisele omane sugufunktsioon- menstruatsioon võib täielikult lakata, järglasi ei saa.
    Naissuguhormoonid.
    • Munasarjades produtseeritakse kahesuguseid hormoone- östrogeene ja gestageene (ÕISis!!)
    • Follikel- koht kus munarakk hakkab küpsema. Theka ja granulosa ümbritsevad folliiklit. Karvade paigutus naistel ja meestel erinevad.
    • Ektragenitaalsed toimed- naistel juuste parem kasv, meestel juuksekasvu meessuguhormoonid ei stimuleeri. Suguelundite piirkonnas erinev- naistel kolmnurkne, meestel rombikujuline.
    Endomeetirum- kõige sisemine emaka kiht. Müomeetrium- keskmine emaka kiht. Emakakaela kanalile avanev mõju- naissuguhormoonide tõus. Happeline kk takistab spermatosoidide liikumist, seepärast peab olema aluseline kk, kui toimub viljastamine . Sõnajalalehe fenomen- tekivad enne ovulatsiooni, tupe limaskesta raku kuju, nähatavad mikroskoobi preparaadis. Munasarjad, munajuha - munarakk eraldub, läheb kõhuõõnde kõigepealt , sealt munajuhasse. Tupp.
  • Menstruatsioonitsükli iseloomustus.
    Kujutab endast perioodilisi muutusi naise organismis, mis toimuvad hüpotalamuses, hüpofüüsis, emakas, munasarjas, tupe limaskestas ja vähemal määral rinnanäärmetes. Tsüklil eristatakse munasarjafaase ja emaka limaskesta faase .
    Munasarja faase on kaks:
    1) Follikulaarfaas
    2) Kollakeha e luteaalfaas. Neid lahutab üksteisest ovulatsioon , mis seisneb munaraku väljumises folliikulist.
    Emaka limaskesta faase tavaliselt eristatakse kolme faasi:
    1) Menstruatsioonifaas e deskvamatsioon – selle faasi keskus on 1-5(7), selles faasis toimub emaka limaskesta irdumine, millele kaasneb verejooks.
    2) Proliferatiivne faas - päevad 6-14, juhul kui tegemist on enam esineva 28 tsükliga, sel juhul on ovulatsioon 14 päeval). Selles faasis emaka limaskesta rakud vohavad. Limaskest muutub paksemaks, limaskesta sisse ilmuvad uued veresooned ja näärmerakud.
    3) Sekretsiooni faas – päevad 15-28, juhul kui tegemist on nelja nädalase tsükliga. Selles faasis emaka limaskest pakseneb veelgi, näärmed muutuvad kohevamaks, näärmerakkudesse ladestub glükogeeni, mis on toitainete varuks. Veresooned muutuvad väänilisemaks, veresoonte võrgustik limaskestas suureneb. Seega luuakse optimaalsed tingimused viljastatud munaraku vastuvõtuks. Limaskest saavutab oma kõige optimaalsema seisundi 6ndaks – 7ndaks päevaks pärast ovulatsiooni. See on ka aeg, mil viljastumise korral viljastatud munarakk implanteerub. (Implantatsioon – viljastatud munaraku kinnistumine limaskestale ja sinna sissetungimine). Kui viljastumist ei toimu, hakkab emaka limaskest taandarenema, tema verevarustus halveneb ja toimub uus deskvamatsioon.
    Tsükli kestvus on neli nädalat. Selle juures püsiv pikkuselt on kollakeha faas – 14 päeva. Ovulatsioon võib mõne päeva ulatuses kõikuda ja sellest sõltuvalt, millal ovulatsioon on, on ka follikulaarfaasi kestvus ja kogu tsükli kestvus. Normaalseks kõikumiseks loetakse 5 päeva (kui nt. ovulatsioon on 12 päeval, siis on tsükli kestvus 26 päeva, kui tsükkel kestab 30 päeva, siis ovulatsioon on 16 päeval. Kui tsükkel kestab nt. 24 päeva, siis on 10 päeval ovulatsioon) Menstruatsioonitsükkel võib olla ka näiteks 3 või 5 nädalat. Kui on 35 päeva tsükli kestvus, siis on ovulatsioon 21 päeval.
    Menstruatsioonitsükli regulatsioon tervikuna.
    Tsükli alguses hakkab tõusma foliikulostimuleeriva hormooni (FSH) taseme tõus. Selle mõjul hakkab folliikulis küpsema munarakk, mis FSH mõjul ühtlasi produtseerib östradiaooli. Folliiklis produtseeritakse ka hormooni nimega inhibiiner. Inhibiin avaldab pidurdavat mõju hüpofüüsi eessagarale, mistõttu FSH tase hakkab langema ja seetõttu ei saa hakata paralleelselt arenema teine folliikel. Östradiaooli tase järkjärgult tõuseb, saavutab oma maksimumi 12-13 päevaks ja selle östradiaooli taseme tõttu, tõuseb järsul LH tase. (See on üks organismi positiivne tagasiside). LH tõus kutsubki esile ovulatsiooni, mis seisneb selles, et folliikel lõhkeb ja munarakk väljub. Munarakk satub kõigepealt kõhuõõnde, munajuhade naabruses. Ta haaratakse aga munajuhade narmaste e fimbriate poolt ja suunatakse munajuhasse. Edasi tekib folliikulist kollakeha ja selle arengut mõjutab nii LH kui ka FSH. Kollakeha hakkab produtseerima kollakeha hormooni progesterooni, mille mõjul viiakse limaskest sekretsiooni faasi. Kollakeha produtseerib ka östrogeene. Östrogeenid ja progesteroos avaldavad aga neg. Tagasiside teel mõju adenohüpofüüsile ning FSH tase on madal ja uus folliikel veel kohe arenema ei saa hakata. Kui viljastumist ei toimu, hakkab kollakeha taandarenema, emaka limaskesta verevarustus halveneb ja tekib uus limaskesta irdumine – tsükkel algab otsast peale.
    Pärast ovulatsiooni umbes 24 tunni möödudes , temperatuur tõuseb ligikaudu poole kraadi võrra ja jääb kõrgenenuks kogu tsükli teisel poolel.
  • Viljastumine ja raseduse hormonaalne regulatsioon.
    Viljastumine tähendab seemnerakkude tungimist munarakku, mille järgselt viljastatud munarakk kinnitub emaka limaskestale ja hakkab arenema loode.
    Viljastumine saab toimuda:
    • Peab arvestama nii munaraku kui spermatosidide eluaega ja liikumisvõimega. Peavad vähemalt osaliselt kokku langema.
    • Et spermatosoidid tuppe läbides ei hukkuks, et nende liikuvus ei oleks pidurdatud. Soodsates tingimustes nii ongi.
    • Munaraku eluiga ehk viljastuvõimeline püsimine on umbes 24 tundi. Peab arvestama ovultasiooniga, pärast seda 24 tunni jooksul püsib munarakk viljastuvõimelisena.
    • Spermatosoidide liikumisvõime on ligikaudu 48 tundi, eluiga võib olla pikem- kuni 4 ööpäeva. Tõenäosus viljastumiseks on siis aga väga väike, nii et 2 päeva on viljastuvõimelised.
    • Speramtosoidid läbivad teekonna munajuhadeni väga individuaalselt, max 5 minutit ( on väga hea viljastusvõimega), muidu mõni tund.
    • Viljastusvõime sõltub ka spermatosoidide hulgast. Ühekordse ejakulatsiooni kogus on 3-4 ml, 1ml-s on keskmisel 40 miljonit spermatosoidi. Kui spermatosoidide hulk langeb alla 20 miljoni/ml, siis ei ole viljastusvõimeline. Viljatus võib sõltuda ka mehe sperma kvaliteedist ja hulgast.
    • Keskkonna saastatus , radiatsioon , hormoonpreparaadid- kuid ükski neist ei ole kindel kvaliteedi languse põhjus.
    • Sekreedi viskoosus väheneb, emakakael avaneb . See on küllaltki lühike aeg, millal spermatosoid saab viljastada ja siseneda munajuhasse.
    • Kui üks spermatoisoid on munajuhasse tunginud, blokeeritakse sissepääs teistele.
    • Pärast viljastumist sügoot (viljastatud munarakk) hakkab lõigustumine. Sügoot liigub emakasse 4-5 päeva- sellel ajal on lõigustmine, 5-6 päeval jõuab emakasse, ei kinnitu kohe limaskestale, vaid implantatsioon ehk pesastumine leiab aset 6,5-7 päeva pärast viljastamist. Kui ovulatsioon on 14 päeval, siis 21 päeval emakas sellises seisus, et sügoot jääks seina püsima. Algab rasedus .
    Pärast viljastumist hakkab kohe arenema platsenta ehk emakook, see produtseerib hormoone.
    1. Kõige esimene hormoon, mida hakatakse pärast viljastumist produtseerima, on inimese koorion konadotropiin (HCG)- selle hormooni määramisele põhineb esimene rasedustest . 7-9 päeval pärast viljastumist on tõusnud, tõuseb veelgi järk-järgult, saavutab maksimumi 6 rasedusnädalaks, püsib suhteliselt kõrgena ka 12 nädalani. See hormoon toimib kollakehale sarnaselt LHga, ei lase kollakeha taandareneda, emaka limaskest ei irdu . On hädavajalik.
    2. 8ndast nädalast järk järgult hakkab platsenta ise produtseerima progesterooni. Kollakeha enda produktsioon langeb, aga ei kao ära.
    3. Platsenta produtseerib ka östrogeene- soodustavad raseduse ajal emaka enda kasvu ja veresoonte kasvu emakas. Emaka limaskesta tundlikkus on langenud östrogeeni suhtes, kuna progesteroon võtab selle tundlikkuse maha
    4. HPL- inimsese platsentaarne laktogeen- selle hormooni mõjul raseduse ajal suurenevad rinnanäärmed. Valmistatkse ette rinnaga toitmiseks.
  • Hüpofüüsi talitluse häired ja selle tagajärjed teistele sisesekretoorsetele näärmetele.
    Hüpofüüs on peaaju alumiselt pinnalt rippuv hormoone tootev endokriin - ehk sisenõrenääre. Hüpofüüs reguleerib ja kontrollib teiste endokriinnäärmete (näiteks munasarjade ja neerupealiste) tööd ning seetõttu paljusid organismis toimuvaid protsesse.
    Põhjused:
    Sageli on tegemist hüpofüüsi e ajuripatsi kasvajaga, mis võib võib toota liigselt hormoone;võib kasvades suruda teistele ajuosadele (näiteks nägemisnärvile) või põhjustada hüpofüüsi alatalitlust (kasvades hävitab tuumor hormoone tootvad rakud). Hüpofüüsi kasvajad moodustavad ajukasvajatest 10%. Enamik ajuripatsi kasvajatest on healoomulised - adenoomid ehk näärmekasvajad.
    Hüpofüüsil on 3 sagarat:
    eessagar produtseerib kasvu, adrenokortikotroopset, gonadotroopset ja türeotroopset hormooni
    kesksagara hormoon reguleerib naha pigmendisisaldust
    tagasagar produtseerib oksütotsiini ja vasopressiini
    Eesaagara liigtalitlusel tekkivad seisundid :
    hüpofüsaarne gigantism e hiidkasv - kasvuhormooni liigproduktsioon enne pikkusea lõppemist
    hüpofüsaarne nanism e kääbuskasv - kasvuhormooni vaegus (täiskasvanu alla 1,5 m). Lastel saab ajuripatsi talitlushäirest tingitud kasvupeetust ravida kasvuhormoonipreparaatidega.
    hüpofüsaarne akromegaalia - kasvuhormooni liigproduktsioon täiskasvanueas, millele on iseloomulik perifeersete kehaosade (käte, jalgade, nina) suurenemine. Näojooned muutuvad robustemaks, hambavahed laienevad, siseorganid suurenevad. Hääl muutub karedaks.
    Hüpofüüsi eessagara puudulikkuse korral tekib:
    Hüpopituitarism ehk hüpofüüsi eessagara puudulikkus, mis võib olla osaline või täielik. Hüpofüüsi eessagara täielikku puudulikkust nimetatakse Simmondsi tõveks.
  • Neerupealiste talitluse häired.
    Neerupealised Toodavad mitmeid hormoone milledest tuntuim on adrenaliin. Adrenaliin kiirendab südametegevust, tõstab vererõhku ja soodustab veresuhkru kasutamist lihasrakkudes. Neerupealsete hormoonid kontrollivad organismi iga raku elu, reguleerides oksüdatsiooniprotsesse kõikides keharakkudes.
    Neerupealise talitluse puudulikkus (kas üle- või alatalitlus) põhjustab inimestel mitmeid hormonaalseid häired, mis põhjustavad paljusid haiguslikke seisundeid: Addisoni tõbe, Cushingi sündroomi, hirsutismi, hüperaldosterismi jpt.
  • Suguhormoonide liig- või alaproduktsiooni põhjused ja kaasnevad häired.
    Meessuguhormoonid
    Mõjutavad:
    mehe suguelundite arenemist , spermatsoidide tekkimist.
    suurendab higi eritumist , suurendab karvakasvu, parandab juuste kasvu
    teeb hääle madalamaks
    kasvatab lihasmassi ning rasvkudet , parandab füüsilist vastupidavust .
    stimuleerib sugutungi,
    tugevdab viha ja agressiivsust
    Meestel toodetakse munandites.
    Testosteroon on peamine meessuguhormoon, mis keemiliselt olemuselt kuulub steroidide hulka (veel on dihüdrotestosteroon, androsteendioon, androsteroon, dihüdroepiandrosteroon, etiokoolanoloon jne.)
    See esineb nii meeste kui naiste organismis (naistel reeglina umbes 10 korda vähem)
    Naistel toodetakse meessuguhormoone munasarjades ja vähesel määral neerupealistes.
    Mehe organismis moodustub testosterooni 2-14 korda rohkem kui naisel ja seda on kõige rohkem 30. eluaasta paiku. Pärast seda hakkab testosterooni aeglaselt vähemaks jääma
    Peale suguküpsuse perioodi saabumist on noormeeste lihasjõu treenitavus 2 x suurem kui tütarlastel.
    Jõuharjutused soodustavad meessuguhormoonide tootmist. Pärast jõutreeningut on hormoonide tootmine organismis maksimaalne ! Jooksmine, pallimängud jne pärsivad meessuguhormoonide tootmist
    Naissuguhormoonid
    tootmist kontrollivad hüpotaalamus ( eesaju piirkond) ja hüpofüüs e. ajuripats. Ajuripats toodab hormoone, mis ergutab munasarju moodustama naissuguhormoone. Vereringe kannab suguhormoonid kehas laiali, nii jõuavad need kõigi elunditeni.
    Östrogeen - toodetakse munasarjades, selle mõjul arenevad tütarlapsel emakõhus välja suguelundid ja hiljem puberteedieas teised tunnused.
    Mõjutab kõiki elundeid ja kudesid ning paneb aluse naiselikkusele.
    Naise organism toodab östrogeeni 2-10 x rohkem, kui mehe oma.
    Mõjutab naise sugulist aktiivsust;
    avaldab aktiivset mõju kesknärvisüsteemile- tujud , agressiivsus jt.
    väga oluline roll süsivesikute ja valkude ainevahetuses (soodustab rasvapolstri teket )
    võime luukoes kinni hoida kaltsiumi!
    kaitseb veresooni lupjumise eest, hoiab tasakaalus vererõhu
    oluline roll naha, limaskestade ja juuste ainevahetuses
    Östrogeene on naise veres kõige rohkem ovulatsiooniperioodil ( seepärast ongi viljastumine sel ajal kõige parem ). Samal ajal on aga naise füüsilise töö võime (võrreldes ühe menstruaaltsükli jooksul ) kõige madalam.
    Tugevad kehalised koormused avaldavad östrogeenide tootmisele pidurdavat mõju
    Progesteroon (e. gestageen) tekib samuti munasarjades .
    Paneb aluse naiselikkusele,
    reguleerib menstruaaltsüklit, puudus põhjustab ebaregulaarset tsüklit;
    aitab kaasa viljastatud munaraku pesastumisele emakas ja loote arengule.
    Naise organism toodab progesterooni 3-60 x rohkem, kui mehe oma.
    Progesteroon tekitab murdeeas huvi vastassugupoole vastu.
    Hormooni hulk suureneb ovulatsiooni järel, kui munarakk on munasarjast väljunud. Juhul, kui rasestumist ei toimu, väheneb progesterooni hulk organismis ning limaskest irdub - tekib menstruatsioon ja algab uus tsükkel.
    Naistel moodustub suurem osa naissuguhormoonidest munasarjades, see on keeruline biokeemiline protsess, kus lähtematerjaliks on kolesterool )
    Meestel toodetakse naissuguhormoone vähesel määral neerupealistes
    Oksütotsiin tekib ajus ( hüpotalamuses ). Kutsub esile emaka kokkutõmbed sünnituse ajal ja piima eritumist rinnast pärast sünnitust
    Prolaktiin tekib ajuripatsis, soodustab piimanäärmete kasvu raseduse ajal ja piima teket (laktatsiooni) pärast sünnitust
    Takistab ovulatsiooni imetamise ajal
    Liiga suur hulk kehas võib põhjustada anovulatsiooni ja viljatust.
    HCG (ehk korionaalne gonadotropiin) naise organismis hakkab tootma seda platsenta, aitab kindlaks teha raseduse. Tekib pärast munaraku viljastumist ning stimuleerib munasarju jätkama östrogeeni ja progesterooni tootmist, mistõttu menstruatsioonid jäävad raseduse ajaks ära. Kasutatakse viljatuse ravis ja ja antakse rasedatele , kelle progesterooni hulk on väike ja seetõttu on oht raseduse katkemiseks.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 30 lk · .docx · 59 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #1 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #2 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #3 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #4 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #5 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #6 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #7 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #8 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #9 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #10 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #11 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #12 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #13 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #14 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #15 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #16 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #17 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #18 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #19 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #20 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #21 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #22 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #23 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #24 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #25 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #26 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #27 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #28 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #29 Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine #30
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-09-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 59 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor GerliEssi Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Normaalse ja patoloogilise anatoomia ja füsioloogia aine kordamisküsimused. Vastused kevadsemestri kordamisküsimustele. Aine läbitud eripedagoogika 1.aastal.
    süda vereringe EKG vererõhk südame-vereringehäired seedeelundite talitluse häired kilpnääre harknääre suguhormoonid

    Sarnased õppematerjalid

    Sisesekretsioon
    11
    docx

    Sisesekretsioon

    peatub, hääl jääb poisile iseloomulikuks siis, kui testised on eemaldatud enne häälemurret. Võimalik kõrvalmõju dopingainete kasutamisel: erinevad meestel ja naistel. On keelatud, kuna kõrvalmõjude tõttu ja sellepärast, et sportlased ei ole võrdsetes tingimustes. Meestel kõrvalmõjud: · lihased võivad liiga tugevaks muutuda, järskude liigutuste korral võib lihas rebeneda või lihas kõõluse küljest rebeneda, või rebeneb kõõlus luu küljest. · normaalse negatiivse tagasiside rikkumine- meesuguhormoonide kõrgem tase veres, seetõttu pidurdub loomulik regulatsioon, hüpotaalamus ei produtseeri gonadoliberiine, füsioloogiline stiimul testistele on nõrk, sugunäärmed on ilma tööta, hakkavad atrofeeruma. Sugunäärmed ei pruugi normaalselt tööle hakata, funktsioon ei taastu, impotentsus isegi kui dopingu ära jätta. Naistel kõrvalmõjud: · lihase, kõõluse traumad- lihased muutuvad tugevaks

    Anatoomia ja füsioloogia
    SISESEKRETSIOON
    16
    docx

    SISESEKRETSIOON

    retseptorid ja b) tuumaretseptorid. Nende kaudu toimivad näiteks steroidhormoonid, need on need hormoonid, mille lähteaineks on kolesterool. Steroidhormoonid on nt. suguhormoonid, neerupealiste koore hormoonid, kaltsitriool. Kui hormoon on retseptoriga seondunud, käivitub rakus rakusisene intratsellulaarne toimemehhanism. Intratsellulaarseid erutusmehhanisme on mitmeid: kui hormoon toimib membraanretseptorile, siis käivitunud raku erutusmehhanismi tulemusel vabaneb raku sees aine, mida kutsutakse teisaseks virgatsaineks e sekundaarne Messenger, mis käivitab selle raku jaoks spetsiifilise iseloomuliku protsessi. Näärme hüpofunktsioon ­ näärme alatalitlus, kus nääre produtseerib hormooni liiga vähe või ei produtseeri üldse. Näärme hüperfunktsioon ­ nääre produtseerib hormooni liiga palju, siis on sellele hormoonile iseloomulikud toimed ülemäära tugevalt väljendunud. Näiteks: kilpnäärme

    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja...
    Sisesekretsioon
    18
    rtf

    Sisesekretsioon

    Reniini mõjul vabaneb 2 aminohapet ja tekib valk, mille nimi on angiotensiin1, ka see ei ole aktiivne. Angiotensiin1-ele omakorda toimib ensüüm, mille nimi on angiotensiinkonverteenensüüm ehk AKE. Ja tuleb veel 2 aminohapet ära ja tekib angiotensiin2, mis ON AKTIIVNE. Angiotensiin2 toimed: 1) vallandab adosterooni ja aldosterooni mõjul naatrium imendub tagasi verre. 2) ahendab veresooni ja tõstab vererõhku 3) angiotensiin2 tekitab janu - kõige võimsam aine organismis, mis tekitab janu 4) vabastab ADH (antidiureetline hormoon) Neerupealiste säsi · selle hormoon on adrenaliin. Selle produktsioon ja väljutus suureneb emotsionaalse ja füüsilise pinge korral. Sümpaatiline närvisüsteem. Adrenaliin avaldab toimed: 1) südame tegevus kiireneb ja kokkutõmmete ulatus suureneb. Südame pärgarterid adrenaliini toimel laienevad, mille tõttu paraneb südamelihase enda verevarustus.

    Anatoomia ja füsioloogia
    Sisesekretsioon
    11
    docx

    Sisesekretsioon

    eemaldatud enne häälemurret. Võimalik kõrvalmõju dopingainete kasutamisel: erinevad meestel ja naistel. On keelatud, kuna kõrvalmõjude tõttu ja sellepärast, et sportlased ei ole võrdsetes tingimustes. Meestel kõrvalmõjud: · lihased võivad liiga tugevaks muutuda, järskude liigutuste korral võib lihas rebeneda või lihas kõõluse küljest rebeneda, või rebeneb kõõlus luu küljest. · normaalse negatiivse tagasiside rikkumine- meesuguhormoonide kõrgem tase veres, seetõttu pidurdub loomulik regulatsioon, hüpotaalamus ei produtseeri gonadoliberiine, füsioloogiline stiimul testistele on nõrk, sugunäärmed on ilma tööta, hakkavad atrofeeruma. Sugunäärmed ei pruugi normaalselt tööle hakata, funktsioon ei taastu, impotentsus isegi kui dopingu ära jätta. Naistel kõrvalmõjud: · lihas, kõõluse traumad- lihased muutuvad tugevaks

    Terviseõpetus
    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia konspekt
    53
    docx

    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia konspekt

    väliskeskkonnast ja peaaju koorest, eriti pingeolukorras ja need stiimulid/mõjud omakorda mõjutavad hüpotaalamust ja hüpotaalamus omakorda siseelundite ja veresoonte talitlust.  janukeskus. Osa närvirakkude kogumikke ja neurosekretoorseid (erutuse juhtimine, hormooni produtseerimine) rakke, mille erutus tekitab janutunde või vähendab janutunnet. Kõige võimsam janu tekitav aine on angiotensiin 2 (vt RAAS süsteem), mis võib vedelikupuudusel või ioonide kontsentratsiooni tõusul vabaneda hüpotaalamuses endas või vabaneda kehas ja vere kaudu jõuab ajju. Hüpotaalamuse seos hüpofüüsiga. Hüpofüüs on sisesekretoorne nääre, mis on hüpotaalamusega hüpofüüsi varre kaudu seotud. Hüpotaalamus moodustab hüpofüüsiga hüpotaalamu-hüpofüsaalsüsteemi. E. Peaaaju närvid (12 paari) ja nende f-oonid.

    Eripedagoogika
    1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia
    88
    doc

    1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia

    Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks NORMAALNE JA PATOLOOGILINE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA (ARFS. 01.078 ) I. Luud ja lihased 1. Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende võimalikud põhjused. Luud moodustavad organismi tugiaparaadi. Osa luudest on ka kaitseks (N: kolju – peaajule, rindkere – kopsudele ja südamele, vaagen – kõhuõõne elunditele, eritus- ja suguelunditele). Oma kuju poolest eristatakse 1) Toruluud – jäesemete luud

    Eripedagoogika
    Ainevahetus-veri-vererakud-sisesekretsioon
    23
    docx

    Ainevahetus, veri, vererakud, sisesekretsioon

    protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolism ehk assimilatsioon on organismis asetleidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid. Protsessi käigus vajatakse energiat ja aine. (rohelistel taimedel põhineb anabolism fotosünteesil, mis lähtub lihtsaist anorgaanilistest ühenditest CO", H2O, NH3; loomadel, seentel, väiksemal osal taimedest aga pms toiduga saadavatest valmis, kuid kehavõõrastest orgaanilisest ainest, mis paljudel juhtudel pärast esialgset teatava tasemelist lagundamist, kasutatakse organismiomaste ainete ehitamiseks). Katabolismil toimub organismi kehaomaste ainete või vastuvõetud toitainete lammutamine lihtsamateks ühenditeks e

    Füsioloogia
    SISESEKRETSIOON-ainevahetus
    8
    pdf

    SISESEKRETSIOON-ainevahet us

    (ajuripatsi tagasagara)​ tööd. - VABASTAJAD e LIBERIINID ​(realising): rguleerivad troopsete hormoonide sekretsiooni ja vabastamist - STATIINID​, mis pärsivad adenohüpofüüsi troopsete hormoonide tööd. ★ endokriinse süsteemi vahetu sida NS-ga! Hormoonide tootmise regulatsioon: ● Hormooni enda hulk veres reguleerib ​hormooni tootmist ● Reguleeritava aine hulk veres​ või reguleeritava valdkonna seisund mõjutab hormooni tootimise taset. ● NS toime mõjutab​ teatud hormoonide tootmist. ● Teisi hormoone​ reguleeriv toime. Hormoonide toimemehhanismid: ● Vabaneva hormooni ​hulk sõltub​ organismi vajadusest antud ajahetkel. ● Nad on mitmesuguste funktsioonide regulatsioonisüsteemide lülid: 1. rühm: ​hormoonid nagu adrenaliin=epinefriin, noradrenaliin=norepinefriin,

    Anatoomia ja füsioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun