SISESEKRETSIOON (0)

X. SISESEKRETSIOON
1. Sisesekretoorsete näärmete üldiseloomustus. Hormoonide transpordi viisid efektoriteni ja toimemehhanism efektorrakkudele. Näärme hüpo - ja hüperfunktsioon.
Sisesekretsiooni näärmed on need näärmed, mis on produkti ehk hormooni saadavad kas verre või rakuvahelisse ruumi. Välissekretoorsed e eksokriinnsed näärmed aga saadavad oma produkti keha pinnale ja keha õõnde (seedenäärmetele – suhu , makku, soolde ). Sisesekretoorsed näärmed jaotatakse kahte suurde rühma:
1. KLASSIKALISED SISESEKRETOORSED NÄÄRMED – nende hulka kuuluvad suhteliselt hästi uuritud näärmed, mis koosnevad kompaktselt suurest hulgast ühesugustest näärmerakkudest (ühes näärmes mitu ühesugust näärmerakku). Need sisesekretoorsed näärmed on: AJURIPATS (HÜPOFÜÜS), KÄBINÄÄRE, KILPNÄÄRE, KÕRVALKILPNÄÄRMED, HARKNÄÄRE, NEERUPEALISED, KÕHUNÄÄRE , SUGUNÄÄRMED. Nendest on kõhunääre ja sugunäärmed – seganäärmed (st. neil on sise kui ka välissekretoorsed näärmed). Kõhunäärme sisesekretoorsed rakud toodavad hormoone – insuliini, glükagooni, somatostatiini ja pankrease polüpeptiidi. Välissekretoorne funktsioon kõhunäärmel aga seisneb kõhunäärme nõre tootmisel. Sugunäärmete sisesekretoorne funktsioon seisneb suguhormoonide produktsioonis. Välissekretoorne funktsioon seisneb aga naistel munaraku produktsioonis, mehel aga välissekretoorne funktsioon on spermatosoidide produktsioonis.
2. MITTEKLASSIKALISED NÄÄRMED (moodustavad difuusse neuroendokriisse närvisüsteemi) - sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult erinevates elundites paiknevad sisesekretoorsed näärmerakud. Eriti rohkesti on neid närvisüsteemis ja seedeelundkonnas ( peensooles ja mao limaskestas ).
Hormooni väljutus näärmerakust edasi võib toimuda mitmel erineval viisil:
a) vere kaudu e endokriinselt
b) parakriinselt - s.o vahetusnaabruses olevale efektorrakule (täidesaatvale rakule)
c) autokriinselt - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse sageli näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel (kui hormoon puutub kokku oma rakuga, siis see hakkab pidurdama edasist hormooni väljutamist).
d) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku kehas ja sealt transporditakse hormoon piki aksonit aksoni lõppjätkeni, kus ta vabaneb kas verre või rakuvahelisse ruumi.
Hormooni toimemehhanism efektorrakkudele
Hormoon avaldab toimet nendele rakkudele, millel on vastava hormooni suhtes tundlik retseptor . Retseptorid jagunevad kahte suurde rühma:
1. MEMBRAANRETSEPTORID – paiknevad efektorraku membraani pinnal.
2. RAKUSISESED e INTRATSELLULAARSED RETSEPTORID – kaks alarühma: a) tsütoplasma retseptorid ja b)
tuumaretseptorid. Nende kaudu toimivad näiteks steroidhormoonid , need on need hormoonid, mille lähteaineks on kolesterool.
Steroidhormoonid on nt. suguhormoonid , neerupealiste koore hormoonid, kaltsitriool .
Kui hormoon on retseptoriga seondunud, käivitub rakus rakusisene intratsellulaarne toimemehhanism. Intratsellulaarseid erutusmehhanisme on mitmeid: kui hormoon toimib membraanretseptorile, siis käivitunud raku erutusmehhanismi tulemusel vabaneb raku sees aine, mida kutsutakse teisaseks virgatsaineks e sekundaarne Messenger, mis käivitab selle raku jaoks spetsiifilise iseloomuliku protsessi.
Näärme hüpofunktsioon – näärme alatalitlus , kus nääre produtseerib hormooni liiga vähe või ei produtseeri üldse.
Näärme hüperfunktsioon – nääre produtseerib hormooni liiga palju, siis on sellele hormoonile iseloomulikud toimed ülemäära tugevalt väljendunud. Näiteks: kilpnäärme ületalitluse korral on ainevahetus märksa kiirem, tekib rohkem soojust (need inimesed on kõhnad, nende nahatemperatuur on tavalisest kõrgem ja südametegevus on normist palju kiirem). Hormooni toimet me näeme üle- ja alatalitluse korral.
2. Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem. Neurohüpofüüs ja selle hormoonid – ADH ja oksütotsiin.     Adenohüpofüüs ja selle hormoonid – AKTH , türeotroopne hormoon, gonadotroopsed hormoonid FSH ja LH; prolaktiin , kasvuhormoon .
Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem
Sellesse süsteemi kuuluvad hüpotalamus ja hüpofüüs. Hüpofüüsi varre kaudu on nad seotud. Sellel süsteemil on kaks alasüsteemi:
Hüpotalamuse hüpofüsiotroopne ala ( soodustav ala) ja hüpofüüsi eessagar e adenohüpofüüs – hüpofüsiotroopses alas paiknevad neurosekretoorsed rakud, millel on närviraku funktsioon st. erutust tekitav funktsioon ja millel on ka näärmeraku funktsioon, produtseerida hormooni. Hormooni süntees toimub närvirakukehades. Hormoon laskub piki aksonit allapoole ja jõuab hüpofüüsi varre piirkonnas oleva veresoonte põimikuni, need on arteriaalsed veresooned . Edasi liigub hormoon veresoonte põimikust venoossete veresoonte kaudu eessagarasse ja mõjutab eessagara näärmerakkude talitlust. Need hüpotaalamusest pärit eessagara talitlust mõjutavad hormoonid on kahesugused: 1) liberiinid (riliisinghormoonid); vabastajad – need stimuleerivad eessagara näärmete tööd 2) statiinid (inhibeerivad hormoonid); pidurdajad – need pidurdavad eessagara näärmerakkude tööd.
Liberiinid – hüpotalamuses on
1) gonadoliberiin (gonadotropiinriliising hormoon) , see stimuleerib hüpofüüsi eessagaras luteiniseeriva(LH) hormooni teket ja follikulostimuleeriva hormooni teket(FSH). LH mõjutab munasarjas kollakeha teket ja arengut ning FSH mõjutab munasarjas foliikli arengut ja selles munaraku küpsemist.
2) Kortikuliberiin (CRH), see hormoon stimuleerib hüpofüüsi eessagaras AKTH (adrenokortikotroopne hormoon) teket. AKTH omakorda stimuleerib neerupealiste koores eelkõige glükokortikoidide teket, glükokortikoidide esindaja on kortisool .
3) Türeoliberiin (türeotropiinriliisinghormoon) , see stimuleerib hüpofüüsi eessagaras türeotroopse hormooni (TTH) teket. Tema mõjutab kilpnäärmes kilpnäärme hormoonide teket.
Statiinid –
somatostatiin – see pidurdab hüpofüüsi eessagaras kasvuhormooni teket. Kasvuhormooni teket aga stimuleerib somatoliberiin e kasvuhormooni riliisinghormoon ( GHRH ). Hüpofüüsi eessagara kaks efektoorset hormooni on kasvuhormoon ja prolaktiin. Miks neid efektoorseteks kutsutakse? Nemad ei mõjuta teiste sisesekretoorse näärmete talitlust. Prolaktiin - mõjutab piima teket rinnanäärmetes ning piimanäärmete kasvu ja näärmerakkude arengut raseduse ja rinnaga toitmise ajal.
Kasvuhormoon – produtseeritakse hüpofüüsi eessagaras, hüpotaalamuse somatoliberiini kontrolli all, mis stimuleerib selle teket. Pidurdab kasvuhormooni teket somatostatiin. Kasvuhormoonil on kaudsed ja otsesed mõjud ainevahetusele. Kaudsed mõjud realiseeruvad maksas tekkivate hormoonide somatomediinide kaudu. Somatomediinid omakorda stimuleerivad kõhrerakkude e kontrotsüütide paljunemist luudes. Kontrotsüüdid järk-järgult luustuvad ja nii tekib järk-järgult luukude ja luud pikenevad. Ainevahetuslikult kasvuhormoon somatomediinide kaudu stimuleerib valkude sünteesi (ka lihasvalgu sünteesi). See toime on enam avaldanud just kasvueas. Kasvuhormooni otsene toime on seotud rasvade ja süsivesikute ainevahetusega. Nimelt stimuleerib rasvkoe rakkude lammutamist e lipolüüsi ja võimaldab rasvkoe rakkudest paremini energiat kätte saada. Samuti stimuleerib glükogeneesist glükoosi teket.
Neurohüpofüüs ja selle hormoonid
Neurohüpofüüsi moodustavad tagasagar ja hüpotalamuse neurosekretoorsed tuumad :
1)Paraventrikulaarne
2)supraoptiline
Nemad produtseerivad antidiureetilist hormooni (ADH) ja oksüdotsiini. Nende kahe hormooni süntees toimub hüpotalamuse tuumas. Mõlemad transporditakse piki aksonit tagasagarasse. Sealt vabanevad nad verre vastava stiimuli korral. Nad võivad jääda esialgu tagasagarasse aksoni lõppossa graanulite kujul pidama (ehk kohe ei väljutata, kui tuleb stiimul, paisatakse verre, aga võib ka kohe paisata verre).
ADH e vasopressiin teket ja vallandumist stimuleerib A) osmoose rõhu tõus – see võib olla põhjustatud soolase (annab nt. naatriumkloriid ) või rohke magusa toidu( glükoos , sahharoos) söömisest ja joomisest. Osmootne rõhk võib tõusta ka suurel vee kaotusel – higistamise , oksendamise või kõhulahtisuse korral. B) Vere mahu ja rõhu langus – see võib olla põhjustatud vere kaotusest, oksendamisest, kõhulahtisusest, tugevast higistamisest.
Sellel hormoonil (ADH) on järgmised põhitoimed:
Toime neerudele – diureesi (uriini) teket vähendav. ADH toimib nefronis kogumistorukestes ja distaalsetes väänilistes torukestes lõpposades, ta suurendab nendes torukestes epiteelirakkude läbilaskvust vee suhtes. Seetõttu imendub rohkem vett (organismi) verre tagasi. Lõpliku uriini kogus jääb seetõttu väiksemaks. Kui ADH’d on vähe, tekib uriini rohkem (nt. kui vett on joodud liiga palju).
Toime veresoontele – mõju veresoontele avaldub siis, kui vasopresiini ehk ADH’d eritub tavalisest rohkem (vere mahu ja rõhu langus). Suurema koguse ADH mõjul veresoonte silelihased tõmbuvad kokku, veresooned ahenevad ja vererõhk tõuseb – seda nim. vasopressoorseks toimeks. ADH’l on kaks erinevat retseptorit – V1(veresoonte silelihastel) ja V2 (kogumistorukestel - tundlikkus ADH suhtes on kõrgem)
OKSÜDOTSIIN produtseeritakse hüpofüüsis ja sealt läheb tagasagarasse, nagu ADHgi. Oksüdotsiini põhitoimed:
Stimuleerib emaka kontraktsioone – teda vabaneb rohkem siis, kui välja kantud loode laskub emakas allapoole ja venitab emakakaela. See venitus on stiimuliks, mis vabastab hüpotalamuses ja hüpofüüsis oksüdotsiini. Selle toime tõttu sünnitustegevus intensiivistub (tugevneb). Pärast loote väljutust tõmbub emakas oksüdotsiini toimel kokku. See on oluline verejooksu peatamiseks (lõtv emakas veritseks edasi). Kui mõnikord emakas ise kokku ei tõmbu, siis seda saab käega stimuleerida, et see kokku tõmbuks.

• Stimuleerib piima väljutust rinnaga toitmisel – kui laps võetakse sööma, siis puudutus vastu rinnanibusid ongi stiimuliks piima väljutusele. Peiteperiood momendist kui laps puudutab rinnanibu kuni piimaväljutuseni on umbes 30 sekundit. Piimajuhade silelihased tõmbuvad kokku ja sellega viiakse piim välja.
  
• Soodustab ematunde teket (eriti just loomadel).
  
• Soodustab paarissuhte teket – vastastikuse sümpaatia väljakujunemine. (samuti suurem just loomadel).
  
• Meestel soodustab see hormoon seemnevedeliku väljutust suguühte ajal. Naistel soodustab suguühte ajal sperma liikumist munajuhadesse.
  

3. Kilpnääre.
Paikneb kaela piirkonnas. Eristatakse kahte sagarat, vahel ka kolme. Nimetuse on saanud sellest, et ta meenutab kilpi. Kilpnäärme hormoonide väljutust kontrollitakse hüpofüüsi ja hüpotalamuse eessagara kaudu. Stimulatsioon või väljutuse pidurdus toimub vastavalt enda hormoonide tasemele veres. Kui kilpnäärme hormoonide tase langeb, stimuleeritakse hüpotalamuses türeoliberiini produktsiooni ja see omakorda stimuleerib hüpofüüsi eessagarast türeotroopse(TTH) hormooni väljutust. Kui kilpnäärmete hormoonide tase tõuseb, siis türeotroopse hormooni ja türeoliberiini produktsioon väheneb. Kilpnääre produtseerib hormoonidest trijoodtüroniini(T3) ja tetrajoodtüroniini e türoksiini (T4). T4 on väga vähe aktiivne, ta on umbes nagu depoo (tagavara), mis vajadusel annab ühe joodi ära ja hakkab aktiivseks. T3 on aktiivne. Üks hormoon on veel, aga oma toime poolest ei ole T3 ja T4-ga sarnane. See hormoon on türeokaltsitoniin e kaltsitoniin , teda produtseeritakse C-rakkude poolt. Kaltsitoniin on seotud kaltsiumi ja fosfori ainevahetusega. Kaltsitoniini mõjul läheb verest rohkem kaltsiumi luudesse, tema liigproduktsiooni korral on luude tihedus tavalisest märksa kõrgem.
T3 ja T4 toimed:
1)Kilpnäärme hormoonid stimuleerivad PAV’i – teevad seda süsivesikute oksüdatsiooni stimuleerides. PAV intensiivistub, tekib rohkem soojust. PAV’i hindamist kasutatakse ka kilpnäärme talitluse hindamiseks.
2)Kilpnäärme hormoonid stimuleerivad südame tegevust (kiirendavad) – seda teevad tänu südame erutustekke ja juhtesüsteemi tundlikkuse suurenemisele adrenaliini suhtes.
3)Loote ja varases lapseeas stimuleerivad kilpnäärme hormoonid närvikasvu faktori(stimuleerib aju närvirakkude arengut) teket ja on vajalikud kasvuhormooni toime avaldumiseks.
4)Stimuleerivad erutusprotsesse närvisüsteemis ja erutusülekandel närvilt lihasele .
5)Valkude ainevahetust mõjutavad kasvuperioodil sünteesi stimuleerivad, aga täiskasvanu eas rohkem kataboolselt ( valkude lammutamist soodustavad). Stimuleerivad lipolüüsi (rasvkoe lammutamine ) ja glükogenolüüsi (glükogeeni ärakasutamine ).
Kilpnäärme ületalitlus
Kilpnäärme ületalitluse korral produtseeritakse T3 ja T4 liiga suures koguses normiga võrreldes. See tekitab hormoonide liigse toime tõttu seisundi, mida nimetatakse türeotoksikoosiks (kilpnäärme mürgistatus). Ületalitluse põhjused võivad olla erinevad. Enam levinud on autoimmuunkehade teke, mis seonduvad kilpnäärme hormoone produtseerivate rakkude retseptoritega ja hakkavad stimuleerima nende talitlust nii, nagu seda teeb türeotroopne hormoon. Autoimmuunkehade tekke ületalitluse haiguse nimi on Graves Basedowi tõbi.
Millised on ületalitlusele iseloomulikud tunnused:
1) Põhiainevahetus on kiirenenud, sellest tulenevalt tekib organismis rohkem soojust, keha temperatuur on pisut kõrgem, soojuse äraandmine on suurenenud, nahk on pidevalt niiske ja roosakas . Kuna ainevahetus on kiirenenud, siis võib inimene ka kõhnuda (just täiskasvanu eas). Lapseeas stimuleerib valgusünteesi.
2) Esineb eksoftalmia e punnsilmsus. Silmamunad on esile tunginud. Neil inimestel on selline hirmunud ilme – silmavalged võivad ka paista.
3) Kilpnääre kaelal võib olla suurenenud, seda suurenenud kilpnääret kutsutakse struuma e hõõtsik. Aga kilpnääre ei pea olema suurenenud ületalitluse korral, samas võib ta olla suurenenud ka alatalitluse korral.
4) Südame tegevus on kiirenenud e esineb tahhükardia. Võib esineda ka südame arütmia.
5) Käte värisemine e tremor. See pole selline tunnus, mis võib olla vaid kilpnäärme ületalitluse korral. See on ka kroonilise alkoholismi korral, neurosüüfilise e närvisüsteemi kahjustuse korral süüfilisest tulenevalt, parkinsonismi korral, vanadel inimestel on see iseloomulik.
6) Emotsionaalne labiilsus – inimesed erutuvad kergesti, hakkavad nutma kergesti. Samuti läheb negatiivne meeleolu kiiresti mööda ja inimene hakkab naerma . Vihastavad kergesti ja see läheb ruttu mööda – hakkab naerma.
Kilpnäärme alatalitlus
Alatalitlus lapseeas avaldub kretinismina. Iseloomulikeks tunnusteks on kääbuskasv ja vaimne alaareng . Alaareng on tingitud närvikasvu faktori puudumisest või vähesusest. Kääbuskasv on tingitud sellest, et hormoonide teke kasvule jääb ära. Kretinismi korral seisneb ravi kilpnäärmehormoonide kunstlikus manustamises. Kretinismi põhjuseks võib olla joodi vaegus joogivees või toidus.
Kilpnäärme alatalitlus täiskasvanul avaldub limaturse e müksödeemina. Limakude hakkab ladestuma naha alla. Nahk on kahvatu, hallikas ja vajutamisel taigna sarnane. Iseloomulik on veel see, et juuksed muutuvad hapraks – hakkavad välja langema , ihukarvad on rabedad – murduvad. Nahk on paksenenud. Need inimesed on apaatsed – huvi ümbritseva maailma vastu väheneb, vaimsed võimed jäävad seisma, ei arene edasi ja varsti võib tekkida taandareng. Nad on väheliikuvad, mälu nõrgeneb, sugufunktsioon nõrgeneb, naistel võivad menstruatsioonid ära jääda või olla ebaregulaarsed, kõhukinnisus. Selle seisundi raviks kasutatakse samuti kilpnäärmehormoonide manustamist.
4. Kõrvalkilpnäärmed. Harknääre.
Kõrvalkilpnäärmed
Neli väikest nääret, mis kõik paiknevad kilpnäärme kõrval. Kõrvalkilpnäärmed produtseerivad hormooni nimega parathormoon (PTH) (ld. Glandula parathyreoidea) . PTH väljutus sõltub kaltsiumi tasemest veres – reguleeritakse vastavalt kaltsiumi sisaldusele veres. Kaltsiumi sisalduse langus veres alla 2,4 mmol/l stimuleerib PTH sekretsiooni.
PTH toimed: PTH mõjul aktiveeritakse luudes luukudet lammutavad rakud e osteoklastid ja vabanev kaltsium läheb verre. PTH teine toime on suunatud neerudele. Neerudes suureneb kaltsiumi tagasiimendumine esmasest uriinist. Kaltsiumi tase veres tõuseb. PTH kolmas toime – PTH mõjul suureneb vitamiin D3 hormooni e kaltsitriooli süntees ja kaltsitriooli mõjul omakorda suureneb peensoolest kaltsiumi imendumine verre.
Kui kaltsiumi tase veres normaliseerub või on kõrgem, siis PTH sekretsioon väheneb. Kaltsiumi omastamine samuti väheneb, kui kaltsiumi tase veres on liiga kõrge, siis suureneb kilpnäärme hormooni türeokaltsitoniini süntees. Kaltsitoniinil on PTHle vastupidine mõju – kaltsium läheb verest luudesse. Kaltsitoniini kõrgenenud produktsioon põhjustab kaltsiumi ladestumise luudesse ülemääraselt ja kaltsiumi ladestumise teistesse kudedesse (nt. neerudesse, siis võib olla neerukivide teke tulenenud kaltsitoniini kõrgenenud produktsioonist).
Harknääre
Paikneb rinnaku taga. Harknääre e tüümus produtseerib mitmeid hormoone või hormooni sarnaseid aineid, mida kutsutakse tsütokiinideks. Ühine omadus neile on, et nad mõjutavad immuunsüsteemi. Harknääre omab kõige suuremat tähtsust lapseeas immuunsüsteemi väljakujundamisel. Kõige suurem on ta vanuses 11-15 keskmiselt 37,5 g. Hiljem ta järkjärgult taandareneb. Lapseeas stimuleerib kogu immuunsüsteemi rakkude teket, kaitsevõime väljakujunemist, võimalike haiguste korral kaitsekehade e antikehade teket.
5. Neerupealiste säsi- ja koorehormoonid. ERALDI LEHEL OLEMAS
Nimetus selles, et nad paiknevad neerude peal. Kaks tükki kummagi neeru peal. Nad koosnevad koorest ja säsist. Koores eristatakse kolme kihti: kõige välimine on sõmerrakkude kiht ( zona glomerulosa ). See kiht produtseerib mineralokortikoide, mille esindajaks on aldosteroon. Järgmine kiht on zona fasciculata , tema produtseerib glükokortikoide (hormoonid, mis mõjutavad süsivesikute ainevahetust, tõstab glükoosi taset veres). Esindajaks on kortisool. Kolmas koorekiht on zona reticularis (võrkkiht). Ta produtseerib suguhormoone. Neljas kiht on säsi: säsi produtseerib adrenaliini.
6. Kõhunäärme sisesekretoorne talitlus.
Kõhunäärme sisesekretoorse funktsiooniga on seotud rakud, mida nende avastaja järgi nimetatakse Langerhansi saarteks. Kogu näärmemassist moodustavad nad ligikaudu 1%, ühtekokku on neid kõhunäärmes kuni 2 miljonit ning nad sisaldavad erineva funktsiooniga A-, B- ja D-rakkude kogumikke.
Insuliin . B-rakud, mida on rakkude koguarvust valdav enamus (u 60%), produtseerivad insuliini. Insuliin kiirendab glükoosi transporti rakkudesse ja intensiivistab glükoosi oksüdatsiooni. Insuliini toimel kasutatakse enam suhkrut glükogeeni moodustamiseks, maksa glükogeenivarud suurenevad. Insuliin tõstab ka lipiidide ja valgu sünteesi maksas. Normaalselt on glükoosi tase veres 4,4…6,1 mmol/l (0,8…1,1 g/l). Insuliini puudumisel veresuhkru tase tõuseb üle normväärtuse, seda nimetatakse hüperglükeemiaks. Kui glükoosi on veres juba 8,8…10 mmol/l (1,6…1,8 g/l), on neerude glükoosi tagasiimendumise võime ammendunud ja glükoos läheb üle uriini, tekib glükosuuria . Sellega seoses suureneb diurees (polüuuria), see põhjustab janu ja suurema hulga vee joomise (polüdipsia). Need sümptomid on iseloomulikud insuliini tekke puudulikkuse korral arenevale suhkurtõvele.
Glükagoon. A-rakud, mida on rakkude üldarvust ligi 25%, produtseerivad glükagooni. Glükagoon kiirendab maksas glükogeeni lammutamist e glükogenolüüsi ja selle tagajärjel veresuhkru tase tõuseb. Olles insuliini antagonistiks, on glükagoon oluline veresuhkru normaalse taseme säilitaja. Glükagooni teket stimuleerib veresuhkru taseme langus.
Somatostatiin. D-rakud toodavad somatostatiini. Somatostatiin on identne hüpotalamusest pärineva ja peensoole D-rakkude poolt produtseeritud samanimelise hormooniga. Somatoatatiin pidurdab hüpofüüsi kasvuhormooni teket, kõhunäärmes vähendab ta insuliini ja glükogooni sekretsiooni, seedetraktis pidurdab soolhappe, gastriini ja pepsiini teket ning kõhunäärme ekskretoorset funktsiooni.
7. Suguelundite ja sugunäärmete üldiseloomustus. Suguhormoonid – nende funktsioon ja eritumise regulatsioon . PRINDITUD ÖSTROGEENID, GESTAGEENID
Suguelundite kujunemine algab juba embrüonaalfaasis. Edasine areng toimub lapseeas ja üleminek puberteedieas.
Naise suguelunditeks on munasarjad, need produtseerivad munarakku, mis on nende välissekretoorne funktsioon ja suguhormoone, mis on nende sisesekretoorne funktsioon. Veel on naiste suguelunditeks emakas ja tupp . Naisel kujunevad suguelundid täielikult funktsioneerivatena välja östrogeenide mõjul. Selle mõjul kujunevad välja ka sekundaarsed suguelundid
Meeste suguelunditeks on munandid , mis on ühtlasi ka sugunäärmeteks, välissekretoorne funktsioon on seemnerakkude produktsioon ja sisesekretoorne funktsioon on meessuguhormoonide produktsioon. Veel on suguelunditeks suguti. Mehel kujunevad suguelundid välja lõplikult samuti puberteedi perioodil, suguküpsusega kaasnemisel, testosterooni mõjul, samuti ka sekundaarsed sugutunnused .
Sekundaarsed sugutunnused: hääletämbri muutus (häälemurd), karvakasv ja selle omapära (meestel habe, intensiivsem karvakasv kehal, kätel, jalgadel, seljal, juuste kasv naistega võrreldes kehvem, karvade paigutus häbemepiirkonnas on meestel ja naistel erinev. Naistel kolmnurkse kujuga, meestel rombikujuline), skeletiehituse ja rasva ladestumise omapära (naised on laiemate puusade ja kitsamate õlgadega, meestel vastupidi. Rasva ladustamine toimub naistel rinna ja puusade piirkonda, meestel kõhu piirkonda), psüühika ja käitumise omapära (suguhormoonid mõjutavad aju kaudu erinevalt meeste ja naiste psüühikat ja käitumist.
Kuidas reguleeritakse suguhormoonide väljutust?
Suguhormoonide väljutus toimub suguhormoonide taseme järgi veres negatiivse tagasiside teel. Testosterooni taseme langus veres stimuleerib hüpotalamuse ja hüpofüüsi vahendusel produtseerima sugunäärmetes rohkem testosterooni. Hüpotalamuses on suguhormoonide produktsiooni mõjutavaks gonadoliberiin.
Naise organismis reguleerib hormoonide väljutust hüpotalamus ja hüpofüüsi eessagar, aga kuna naissuguhormoone on rohkem kui 1, siis on regulatsioon mitmekesisem. Hüpofüüsi eessagara hormoon (FSH), stimuleerib östrogeenide produktsiooni ja LH naisel stimuleerib gestageenide produktsiooni. Ühtlasi LH stimuleerib kollakeha arengut, FSH aga folliikuli arengut.
8. Menstruatsioonitsükli iseloomustus.
Kujutab endast perioodilisi muutusi naise organismis, mis toimuvad hüpotalamuses, hüpofüüsis, emakas, munasarjas, tupe limaskestas ja vähemal määral rinnanäärmetes. Tsüklil eristatakse munasarjafaase ja emaka limaskesta faase .
Munasarja faase on kaks:
1) Follikulaarfaas
2) Kollakeha e luteaalfaas. Neid lahutab üksteisest ovulatsioon , mis seisneb munaraku väljumises folliikulist.
Emaka limaskesta faase tavaliselt eristatakse kolme faasi:
1) Menstruatsioonifaas e deskvamatsioon – selle faasi keskus on 1-5(7), selles faasis toimub emaka limaskesta irdumine, millele kaasneb verejooks .
2) Proliferatiivne faas - päevad 6-14, juhul kui tegemist on enam esineva 28 tsükliga, sel juhul on ovulatsioon 14 päeval). Selles faasis emaka limaskesta rakud vohavad. Limaskest muutub paksemaks, limaskesta sisse ilmuvad uued veresooned ja näärmerakud.
3) Sekretsiooni faas – päevad 15-28, juhul kui tegemist on nelja nädalase tsükliga. Selles faasis emaka limaskest pakseneb veelgi, näärmed muutuvad kohevamaks, näärmerakkudesse ladestub glükogeeni, mis on toitainete varuks. Veresooned muutuvad väänilisemaks, veresoonte võrgustik limaskestas suureneb. Seega luuakse optimaalsed tingimused viljastatud munaraku vastuvõtuks. Limaskest saavutab oma kõige optimaalsema seisundi 6ndaks – 7ndaks päevaks pärast ovulatsiooni. See on ka aeg, mil viljastumise korral viljastatud munarakk implanteerub. (Implantatsioon – viljastatud munaraku kinnistumine limaskestale ja sinna sissetungimine). Kui viljastumist ei toimu, hakkab emaka limaskest taandarenema, tema verevarustus halveneb ja toimub uus deskvamatsioon.
Tsükli kestvus on neli nädalat. Selle juures püsiv pikkuselt on kollakeha faas – 14 päeva. Ovulatsioon võib mõne päeva ulatuses kõikuda ja sellest sõltuvalt, millal ovulatsioon on, on ka follikulaarfaasi kestvus ja kogu tsükli kestvus. Normaalseks kõikumiseks loetakse 5 päeva (kui nt. ovulatsioon on 12 päeval, siis on tsükli kestvus 26 päeva, kui tsükkel kestab 30 päeva, siis ovulatsioon on 16 päeval. Kui tsükkel kestab nt. 24 päeva, siis on 10 päeval ovulatsioon) Menstruatsioonitsükkel võib olla ka näiteks 3 või 5 nädalat. Kui on 35 päeva tsükli kestvus, siis on ovulatsioon 21 päeval.
Menstruatsioonitsükli regulatsioon tervikuna .
Tsükli alguses hakkab tõusma foliikulostimuleeriva hormooni (FSH) taseme tõus. Selle mõjul hakkab folliikulis küpsema munarakk, mis FSH mõjul ühtlasi produtseerib östradiaooli. Folliiklis produtseeritakse ka hormooni nimega inhibiiner. Inhibiin avaldab pidurdavat mõju hüpofüüsi eessagarale, mistõttu FSH tase hakkab langema ja seetõttu ei saa hakata paralleelselt arenema teine folliikel. Östradiaooli tase järkjärgult tõuseb, saavutab oma maksimumi 12-13 päevaks ja selle östradiaooli taseme tõttu, tõuseb järsul LH tase. (See on üks organismi positiivne tagasiside). LH tõus kutsubki esile ovulatsiooni, mis seisneb selles, et folliikel lõhkeb ja munarakk väljub. Munarakk satub kõigepealt kõhuõõnde, munajuhade naabruses . Ta haaratakse aga munajuhade narmaste e fimbriate poolt ja suunatakse munajuhasse. Edasi tekib folliikulist kollakeha ja selle arengut mõjutab nii LH kui ka FSH. Kollakeha hakkab produtseerima kollakeha hormooni progesterooni, mille mõjul viiakse limaskest sekretsiooni faasi. Kollakeha produtseerib ka östrogeene. Östrogeenid ja progesteroos avaldavad aga neg. Tagasiside teel mõju adenohüpofüüsile ning FSH tase on madal ja uus folliikel veel kohe arenema ei saa hakata. Kui viljastumist ei toimu, hakkab kollakeha taandarenema, emaka limaskesta verevarustus halveneb ja tekib uus limaskesta irdumine – tsükkel algab otsast peale.
Pärast ovulatsiooni umbes 24 tunni möödudes, temperatuur tõuseb ligikaudu poole kraadi võrra ja jääb kõrgenenuks kogu tsükli teisel poolel.
9. Viljastumine ja raseduse hormonaalne regulatsioon.
Viljastumine tähendab spermatosoidide tungimist munarakku. Sisse saab tungida 1 spermatosoid, ülejäänutele blokeeritakse sissepääs, kuid selleks, et munarakku viljastada, ei piisa ühest spermatosoidist. Loetakse, et „abiks“ peab olema umbes 100 spermatosoidi, mis paneb munaraku pöörlema ja üks tungib siis sisse. Viljastamine normaalselt toimub munajuhas ja see on võimalik ovulatsiooni eel (juhul kui suguühe toimus 2 päeva enne ovulatsiooni, sest spermatosoidide liikumisvõime püsib u 2 ööpäeva; munaraku eluiga on umbes 24 tundi) või järgselt (pärast ovulatsiooni on viljastumine võimalik 24 tunni jooksul, kuna munarakk elab 24 tundi). Ovulatsiooni saab aga ette määrata tõenäosuse põhjal, aga ka ultraheliga. Tagantjärele saab määrata kehatemperatuuri põhjal.
Viljastatud munarakk kannab nimetust sügoot ja see hakkab esialgu arenema munajuhas, kus ta lõigustub ja nende rakkude arv selles suureneb. Munajuhasse jääb sügoot umbes neljaks päevaks ja neljandal v viiendal päeval jõuab see viljastatud munarakk emakasse. Ta ei implanteeru kohe, vaid esialgu jääb limaskesta peale hõljuma ja kinnitub emaka limaskestale 6-7 päeval ja algabki loote areng.
Loote areng toimub platsentas. Platsenta areneb viljastatud munaraku kestas nimetusega trofoplast, mis hakkab otsekohe produtseerima hormooni, mille nimi on HCG e korionigonadotrpiin. See on ka esimene rasedust diagnoosida võimaldav hormoon veres. Tema taset veres on võimalik määrata juba 7-9 päeval pärast viljastumist. HCG’l on LH mõju – ta ei lase kollakehal taandareneda. Kui viljastumine on toimunud, siis kollakeha ei taandarene tänu HCG-le. HCG tase püsib kõrge esimesed kümme rasedusnädalat. Siis ta hakkab langema ja 12 nädala lõpuks on ta oma tähtsuse kaotanud ning selleks ajaks on platsenta suuteline ise raseduse säilitamiseks vajalikul määral progesterooni tootma (e platsenta võtab kollakeha funktsiooni üle). Kollakeha ära ei kao, aga tema hormoonide produktsioon langeb ja see pole enam oluline. Platsenta produtseerib lisaks veel progesterooli, östrogeene ja platsentaarset laktogeenset hormooni (HPL).
HPL’il on mõju rinnanäärmete arengule ja piimanäärmete arengule rinnanäärmes. Sellest ka nimetus laktogeenne. Selle hormooni tase järk-järgult raseduse käigus suureneb. Progesterooni sekretsioon platsenta poolt suureneb samuti, see on rasedust säilitav hormoon. Progesteroon vähendab emaka kontraktiivsust (emaka silelihaste kokkutõmbeid). Ta langetab ka tundlikkust oksüdotsiini ja östrogeenide suhtes. Juhul kui progesterooni tase on madal, siis see ongi üks tavalisemaid raseduse katkemise põhjuseid. Platsenta produtseerib ka östrogeene. Eriti platsenta produtseerib östrodiooli. Östrogeenide tähtsaim funktsioon on soodustada emaka kasvu ja paksenemist ja veresoonte arenemist emakas.
Sünnitus
Mis käivitab sünnitustegevust, see pole päris selge, arvatakse, et sünnitustegevus algab siis, kui loode on välja kantud ja välja kantud loote neerupealised suurendavad järsul kortisooli produktsiooni. Selle kortisooli mõjul väheneb platsenta poolt progesterooni produktsioon ja suureneb östrogeenide produktsioon. See toob kaasa emaka kontraktiivsuse suurenemise. Väljakantud loode laskub emakas allapoole emakakaela piirkonda ja tekitab selle venituse . Selle venituse tagajärjel vabaneb rohkesti osküdotsiini. Kuna emaka tundlikkus oksüdotsiini suhtes on tõusnud, siis emaka kontraktsioonid tugevnevad järsult. Oksüdotsiini mõjul vabaneb emakas ka prostaglandiine, millel on samuti kontraktsioone tugevdav mõju. Pärast sündi platsenta eemaldub samuti ja oksüdotsiini mõjul tõmbub emakas kokku, mis on oluline verejooksu katkestamisel. Lõtv emakas veritseks edasi.
8