Vastus leiad õppematerjalist: Keeleteaduse kordamisküsimused 2013

Keeleteaduse kordamisküsimused 2013 (0)

3 KEHV

Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

Mis on The Ethnologue ja milleks seda kasutada saab?
Mis on WALS ja milleks seda kasutada saab?
Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse?
Kes Objekt keda?
Mida saab teha morfanalüsaatoriga?
Mis on põhitunnus mis eristab konsonante ja vokaale?

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED
KORDAMINE EKSAMIKS sügissemester 2013
LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL
Õpikust (Fred Karlsson : Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed:
Morfoloogia peatükk lk 107-147
Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimusele vastama, ei pea lugema, aga võivad)
Soovitav on lugeda ka
Foneetika ja fonoloogia lk 65-107
Moodle’ist: Keeleteaduse põhimõisteid (nn sõnastik)
Kordamismoodul (8.)

Keel kui kommunikatsioonisüsteem, keele allsüsteemid
Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone.
keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja oma mõtete väljendamiseks. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Elus eelesüsteem muutub pidevalt. Kõne on primaarne, kiri sekundaarne, inimeste omavaheline suhtlus keele abil on universaalne ja eristab teda teistest liikidest. Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil.
Keele allsüsteemid:
Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu.
Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri.
Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited , mis jagunevad omakorda neljaks : infiks, sufiks , prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0.
Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid. Süntaks uurib lause üksuste (fraaside) sisemist struktuuri, nende üksuste omavahelisi suhteid ning seda, kuidas need fraaside sisestruktuur ning fraasidevahelised suhted määravad lause kui terviku tähenduse.
TEKST - keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess.
Semantika - keeleteaduse haru, mis uurib keelelisi tähendusi(kõneleja tähendus ja kuulaja tähendus e konkreetne tähendus ja abstraktne tähendus ehk süsteemi tähendus).. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli-sõnaderühm ,mis suurelt osalt oma tähenduselt kattuvad, polüseemia-mitmetähenduslikkus, mille puhul kõik vormid omavahel seotud(nt jooksma -inimene jookseb ,vesi jookseb)
Pragmaatika - on semiootika haru, mis uurib märkide kasutamist. Keeleteaduse haruna uurib pragmaatika keele kasutamist ning keelelist tegevust. Tegeleb koomiksite ja anekdootidega.

Loomulik keel
Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus.
Loomulik keel on kõige olulisem vahend inimeste vahelises suhtlemises. Vaegkuulajatel on viipekeel ; iga normaalse kognitiivse arenguga inimene räägib mingit loomulikku keelt. Loomulik keel on: 1.arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadadetuhandete aastate jooksul ja sõnavara on kujunenud vastavalt sellele, mida antud ühsikonnas vaja on läinud. 2.inimlaps omandab oma esimese e loomuliku keele loomupäraselt, ilma õpetamiseta, vajab vaid suhtlemisvõimalust teiste inimestega. 3.kui loomulik keel on omandatud, kasutavad inimesed seda igapäevasel muu maailmaga suhtlemiseks ja selle kujutamiseks. Sõnad on enamasti polüseemsed ehk mitmetähenduslikud.

Maailma keelte jaotusi, liigitusaluseid, ( genealoogiline , areaalne , sotsiolingvistiline,tüpoloogiline), etnonüüm; keelte arvandmete suhted
Keelte areaalne jaotus on keelte jaotus vastavalt kõnelejaskonna piirkonna/riigi geograafilisele asendile, lisaks asukohale arvestatakse veel nt vastastikust suhtlust, ajalugu, keelte kontakte (vrd nt ka prantsuse keele tekke lugu).
Keelte areaalne makrojaotus M. Dryeri järgi:Aafrika ; Euraasia ; Kagu- Aasia ja Okeaania ; Austraalia ja Uus- Guinea ; Põhja-Ameerika ; Lõuna-Ameerika
Tüpoloogiliste jaotuste eesmärk on selgitada, kuidas keeled struktuur alusel maailmas jagunenud on.
Sotsiolingvistiline liigitus - lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas, nt kõnelejate arvust lähtuv liigitus enamuse ja vähemuse keeleks .
Genealoogiline ( sugulus ja päritolu, keelepuud) - sugulus- ja põlvnemissuhete järgi liigitamine ehk geneetiliselt liigitamine. Nt ladina keelest-portugali, hispaania, katalaani , prantsuse, itaalia, sari, rumeenia .ladina keel allkeel, teised keeled tütarkeeled. Keele suguluse kõhta väited pärinevad nende võrdlemisest. Võrreldakse grammatikat,põhisõnavara.tänu nendele võrdlemistele on ammu teada faktid keelkondadest ja nendevahelistest suhetest. Sugulaskeelte sarnasus võib tegelikult olla juhuslikult kokkulangevuse tulemus. Võib olla ka laenamise tulemus.seetõttu nõuavad sugulushüpoteesid mitmeid kontrollimisi ja üha rohkem võrreldakse lisaks põhisõnavarale ka erinevate teadusharude tulemusi. Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada. Genealoogilise liigituse alusel kuuluvad samasse rühma sellised keeled, mis on pärit samast algkeelest.
Areaalne (kasutuspiirkond ja kontaktid) - uurib ja jagab keeled selle järgi, mis piirkondades neid räägitakse. Keeled on pikalt olnud geograafiliselt üksteisele lähedal ning paratamatult aja jooksul on muutnud sarnasemaks ka nende tähendussüsteemid ja struktuurid .
Sotsiolingvistiline (kasutus ja staatus ühiskonnas) - uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Keele variatiivsus on peamiseks uurimisobjektiks. eeldab, et sama keelevarianti kõnelevad inimesed kuuluvad ühte. Keeled peegeldub ühiskonna sotsiaalne kihistumine .
Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) - eesmärk on selgitada keelte sutruktuuri võrdlemise teel, kas maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks. Uuritakse semantikat, fonoloogiat, morfologiat, süntaksit
Rahvanimetus ehk etnonüüm on rahva (etnose või subetnose) nimetus. Eestikeelsed etnonüümid kirjutatakse väikese algustähega.
Enda kohta käibel olev rahvanimetus ehk endanimetus on näiteks lätlastel latvieši, poolakatel polacy ja eestlastel eestlased (varem maarahvas).
Maailma keelte arvandmete suhe :6000 -7000 elavat loomulikku keelt (Karlsson 2002 (Grimes (toim) 1996) - Aasia – 2165 (32%) Aafrika – 2011 (30%) Austraalia ja Okeaania – 1302 (19%) Ameerika – 1000 (15%) Euroopa – 225 (3%)

Keelkond , algkeel , haru; keelepuu
Keelkond (varem keelepere) on keeleteaduses kõigi tõestatult suguluses olevate keelte hulk.
Ühte keelkonda kuuluvate keelte omavahelist keelesugulust on võrdlev-ajaloolises keeleteaduses tavaliselt kirjeldatud keelepuu abil.
Algkeel- keel, millest aegade jooksul on välja kujunendu omavahel suguluses olevaid keeli(keelepuu tüvi)
Haru-osa keelepuust-Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedas suguluses
Keelepuu on võrdlev-ajaoolises keeleteaduses tarvitatav mudel suguluses olevate keelte omavaheliste seoste esitamiseks , näiteks keelkondade kirjeldamisel.

Võrdlev-ajalooline keeleteadus , häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia
Võrdlev-ajalooline keeleteadus-püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust
Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel.
Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused- kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes) rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele ‘jalg’ on
rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni). Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA!! Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi:
- laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes , seeme)
- juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog)
Häälikuseadused - erandituse põhimõte põhineb analoogial: sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel.
Etümoloogia-tegeleb sõnade päritolu selgitamisega

Isolaatkeel - Isolaatkeel e keel, millel pole sugulasi . Nt baski , burušaski, jaapani keel.

Areaalse jaotuse põhimõtted
Keelte areaalne jaotus on keelte jaotus vastavalt kõnelejaskonna piirkonna/riigi geograafilisele asendile, lisaks asukohale arvestatakse veel nt vastastikust suhtlust, ajalugu, keelte kontakte (vrd nt ka prantsuse keele tekke lugu).

Mis on The Ethnologue ja milleks seda kasutada saab?
Ethnologue: Maailma Keeled on kompleksne teatmeteos, mis kategoriseerib kõiki maailma elus keeli. Alates 1951.a on Ethnologue olnud aktiivne uurimustöö, mis kaasab endaga sadu lingviste ja teadlasi ümber maailma.

Keelekontakt : substraat , adstraat, superstraat
KEELEKONTAKT: Erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel ja laenavad keelelisi üksusi.
Substraat- keeleline mõju vaadeldava keele suhtes varasemalt kontaktis olnud keelet
Adstraat- mõju, mis on tingitud teisest keelest, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma, et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil
Superstraat-keeleline mõju kontaktis olevalt keelelt, mis on vaadeldava keele suhtes hilisem

Keele ja murde eristamine
Murre või keel? - Arusaadavuse kriteerium (AGA: Põhjamaad; Hiina) - Poliitilised põhjused (Balkani riigid, serbia keel ja horvaadi keel) - Kultuurilised põhjused, identiteet (võru keel, baski keel)

Vähemuskeel, lingua franca, diglossia
Vähemuskeel-keel, mille kõnelejaid on mingis riigis vähem, kui teise keele kõnelejaid
lingua franca (ühine keel); ülemaailmne lingua franca – inglise k =ELF
Diglossia on selline olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju , millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad (nt üks avalikes meediakanalites, hariduse valdkonnas ja teine igapäevases suhtluses), religioossete rituaalide keel (nt kirikuslaavi)

Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel ( fusioon , kumulatioon, muutumine)
Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele:
Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel - Esimeste puhul koosneb iga sõna lauses vaid ühest morfeemist, süntaktilisi seoseid väljendatakse abisõnade, sõnajärje jm abil, sõnu endid ei muudeta ega lisata neile teisi morfeeme või sünteetiline keel - koosnevad paljud sõnad lauses mitmest morfeemist – tüvimorfeemist ja muutemorfeemidest.)
Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne)
Polüsünteetilised – väga palju morfeeme sõna küljes, Nt Gröönimaal kõneldav kalaalisuuti k e inuiti k tusaa+nngit+su+ usaar +tuaannar+sinnaa+nngi+vip+putit - ‘sa lihtsalt ei saa ennast uskuma panna, et sa kunagi ei kuule ’
Sünteetilist väljendusviisi kasutavaid keeli nimetatakse aglutineerivateks keelteks .
Liitumisviisid:- fusioon – morfeemide piirid on hajusad , nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada) - kumulatsioon – ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang ( sing PST)- muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya k eitussufiks: -hira (amryekihira - jahtimata), -hra (yonohra – söömata), -pira (timpira – andmata) - Aglutinatsioon - sõnavormide moodustumisviis morfeemide liitmise teel, näiteks tüvedele liiteid lisades.

Keele muutumine, selle põhjused
Keeled muutuvad - Sama päritolu keelte sarnasusi aja jooksul vähenevad (vrd nt eesti keel ja ungari keel)
Miks keeled muutuvad:1) ÖKONOOMIA: Kommunikatiivse ehk suhtluseesmärgi saavutamiseks püüavad keelekasutajad rääkida võimalikult lühidalt ja selgelt.
2) ANALOOGIA: Ebareeglipärasusi keeles püütakse tasandada - ebareeglipäraseid vorme muudetakse nii, et need kohanduksid reeglipäraste vormidega, mis on moodustatud produktiivse reegli järgi. 3) KEELEKONTAKT: Erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel ja laenavad keelelisi üksusi.

Keeleuniversaalid, universaalide liigid
Keeleuniversaal ehk lingvistiline universaal - keelenähtus, mis on ühine paljudele või kõigile loomulikele keeltele. Keeleuniversaalid jagunevad hõlmavuse alusel absoluutseteks universaalideks ja universaalseteks tendentsideks. Absoluutsed universaalid on keelenähtused, mis esinevad kõigis seni uuritud keeltes. Sellisteks nähtusteks on näiteks kaashäälikute ja täishäälikute olemasolu, vähemalt ühe sulghääliku olemasolu, vahetegemine nimisõnade ja tegusõnade vahel ning küsimuse moodustamise vahendite olemasolu. Absoluutseid universaale on siiski üsna vähe. Universaalsed tendentsid on nähtused, mida leidub enamikus keeltes, kuid mitte kõigis. Selliseid universaale on märksa rohkem, näiteks vokaali [i], sulghäälikute [p], [t], [k], omadussõnade olemasolu.

Mis on WALS ja milleks seda kasutada saab?
The World Atlas of Language Structures (WALS) on suur strukuurilisi omadusi(foneetilisi, grammatilisi, leksikaalne ) hõlmav andmbaas, kogutud kokku erinevatest andmetest 55 autorist koosneva tiimi poolt.

.Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism
Tähistaja- Saussure'i loodud termin keelelise vormi jaoks
Tähistatav - Saussure'i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks
Kaksikliigendus - keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks, teiselt pool vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühenduvateks elementideks
Strukturalism- lähenemisviis ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi teadustes (peamiselt humanitaarteadustes), milles peatähelepanu pööratakse uuritavate objektide struktuuri seaduspärasustele. Strukturalism kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat elementide hulka ning püüab võimalikult üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi seoseid (koode). Struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena. Strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson.

Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele

Kõnekommunikatsiooni ahel: Kõneleja mõte-> Kõnesignaal -> Kuulaja mõte
Kõneleja mõte – kõnesignaal – kuulaja mõte
Lingvistiline tasand Lingvistiline tasand
Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine
Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus
Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand
Närviimpulsid Närviimpulsid
Kõneorganite tegevus Kuulmisorganite tegevus
AKUSTILINE TASAND
SÜNTEES ANALÜÜS

Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused; spektrogramm????????????
Kõnesüntees - Tegu on korpuspõhise kõnesünteesiga, mis vajab sünteesi akustiliseks baasiks kõnekorpust. Sünteesi eelduseks on: 1)foneetiliselt rikas tekstikorpus 2)kõnekorpuse salvestamine keelejuhtide esituses; 3)häälikusüsteemi fikseerimine ja tunnuste valik; 4)kõnekorpuse märgendamine ja segmenteerimine. Teksti lingvistiline töötlus sisaldab täht-häälik teisendust, mittesõnade interpretaatorit ja sõnade morfoloogilist analüüsi. Sobivate kõneüksuste valik on korpussünteesi kõige tähtsam osa. Eelistatakse võimalikult pikki kõnestringe ning optimeeritakse kõneüksuste lingvistilisi ja füüsikalisi parameetreid erinevate sobivuskriteeriumide alusel. Üksuste valikul põhineva kõnesünteesi eeliseks on väljundkõne kõrge segmentaalne kvaliteet ja loomulik kõla. Puuduseks on eelkõige see, et sünteesil on vajalikud mahukad kõnekorpused ja sünteesiprotsessi parameetrid pole reaalajas juhitavad .
Kõneanalüüs – keeletehnoloogia valdkond ; tunnuslike parameetrite väljaeraldamine kõnesignaalist (AS). Arvutitehnoloogia otstarbeks. Kõne analüüs e. kõnetuvastus – suulisest kõnest elektroonilise teksti genereerimine ehk arvuti “kuuleb”
Spektogramm -heli kolmedimensiooniline kujutus ehk funktsioon, mille y- teljel on sagedus, x-teljel on aeg ning z-teljel amplituud . S. Liigid: 1) kitsaribaline spektrogramm: pikk analüüsiaken, väike täpsus aja teljel, suur täpsus sageduse teljel. 2) lairibaspektogramm – lühike analüüsiaken, suur täpsus aja teljel, väike täpsus sageduse teljel

Kõnetuvastus- Kõnetuvastus on tehnoloogia , mille abil leitakse automaatselt sõnad ja laused , mis kõige paremini vastavad sisendiks olevale inimkõnele. Selline tehnoloogia võimaldab luua mitmesuguseid rakendusi, kus kõnetuvastuse väljund võib olla lõpptulemuseks (näit. Dikteerimine) või sisendiks edasisele töötlusele (näit. Tuvastatud sõnade põhjal käskluste edastamine seadmetele, kõne semantiline analüüs automaatses dialoogisüsteemis).

Foneetika ( artikulatoorne , akustiline, taju-) –
Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.
Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme.

Fonoloogia, foneem , allofoon
Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
Foneem - on fonoloogia põhiüksus.
Foneemivariant e. Allofoon - on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.

Kõneorganid, kõnetrakt
Kõneorganid: kõva suulagi, nina-, suuõõs, keel, kilpkõhr, häälekurrud, hingetoru, rinnak , kopsud, pehme suulagi, kõripealis, keeleluu, sõrmuskõhr, söögitoru.
Neelu -, suu- ja ninaõõs moodustavad kõnetrakti.
Aktiivsed artikulatoorsed organid: hääldamisel liigutatakse keelt, huuli ja pehmet suulage. Ülejäänud passiivsed.
Kõnetrakti osad: huuled ( labia ), hambad (dentes), hambasombud (alveoli), kõva suulagi ja selle osad (pre-, medio - ja post- palatum ), pehme suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel , kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix).

Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet ; kategooriline taju; koartikulatsioon;
Eesti häälikusüsteem: Eesti häälikusüsteem:
Vokaalid :
Eesvokaalid
Tagavokaalid
Kõrged vokaalid
i ü
u
Keskkõrged vokaalid
e ö
õ o
Madalad vokaalid
Ä
A
Konsonandid : helilised: l, r, m, n, v, j helitud : p, t, k, h, s, š, f, h

moodustusviis järgi: - sulghäälikud e. klusiilid : k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n,  - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, š, h
moodustuskoha järgi: - huulhäälikud: p, m, v, f, w- hammashäälikud: t, n, s, r, l

Hääliku kvaliteet - häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest; teda mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund.
Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg ( milli )sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks).
Kategooriline taju - Eri keeltes on erinev hulk fonoloogilisi kategooriaid: 1)Lühikese – pika hääliku vastandus 2)Erinev foneemide hulk, näiteks: vokaalid eesti 9; soome 8; itaalia 7; poola 6; tšehhi 5; creek 3
Koartikulatsioon ehk kaasahääldus

Maailma keelte häälikud, implikatiivsed universaalid
Maailma keelte häälikusüsteemid varieeruvad suurel määral. Teadaolevalt on kõige rohkem häälikuid - 141 - !xu keeles, mis kuulub Aafrika lõunaosas asuvasse khoisani keelkonda. Kõige vähem häälikuid on Uus- Guineas kõneldavas rotokase keeles – vaid 11(6 konsonanti ja 5 vokaali.) Mõningaid universaalseid jooni häälikusüsteemidel siiski on. Nii näiteks on kõigis maailma keeltes olemas vokaalid ja konsonandid. Nende hulk aga erinevates keeltes on väga erinev. Keskmine konsonantide arv maailma keeltes on 23, kõige vähem on täheldatud 6 ja kõige rohkem 96 konsontanti. Keskmine vokaalide arv on 9, üldse jääb vokaalide arv maailma keeltes 3 ja 46 vahele.
Paljud universaalid sisaldavad alati ka mingit tingimust, näiteks „Kui keeles on olemas X, siis on selles keeles olemas ka Y“. Selliseid universaale nimetatakse implikatiivseteks.

Koartikulatsiooninähtused: assimilatsioon ja dissimilatsioon- Assimilatsioon (lad. ad+similis) – häälik muutub vastavalt esinemisümbrusele lähedaloleva hääliku sarnaseks. Nt vokaalharmoonia, palatalisatsioon . Dissimilatsioon – saamasugune või sarnane häälik sunnib muutuma teise hääliku temast erinevaks. Nt haploloogia (kahest silbist üks – nt lihulalane = lihulane)

Tajufoneetika - Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Tajufoneetika eesmärgiks on eri kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine ning kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks.

Kõrv -selgroogsete elund , mille ülesandeks on registreerida keskkonna lainelisi võnkumisi kuulmise abil nende põhjustaja registreerimise eesmärgil.
Kõrvad koosnevad kolmest osast: Väliskõrv(Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk – trummikile, mis kaitseb keskkõrva külma ja mikroobide eest)., Sisekõrv, Keskkõrv

Prosoodia : kvantiteet, kvantiteedikeeled; rõhk, kinnistunud pearõhk – Prosoodia hõlmab erinevaid tunnuseid: kõnelõikude (häälik, silp, sõna ja lausung) kestust, hääle kestust ja valjust.
Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks).
Rõhk on mingi sõnaosa (nt silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama sõna või kõneüksuse teiste osadega (nt silpidega) kas helikõrgusega, hääle tugevusega või rõhutatuma artikuleerimisega.
Keeltes võib olla kinnistunud pearõhk (nt eesti k 1. silbil , poola k eelviimasel silbil). Prantsuse keeles ei ole pearõhk kinnistunud – kõnes raske sõnade piire eristada.

Toon, toonikeeled –
Toon on mingi üksuse (nt silbi) heli kõrgus suhtes ümbrusega, nt sama sõna teiste silpidega. Toonikeeltes eristab toon tähendust (nt WALSist, fayu, mandariinihiina)

Intonatsioon - Intonatsioon on toonimuutus lause tasandil

Fonoloogiliste kategooriate kategoriaalne taju

Suprasegmentaalid - segmendiülesed hääldusvahendid ( mõistekiri -> silpkiri -> häälikkiri
Kirjasüsteemide liigid:- foneetiline kirjaviis (tähestik) = foneemile vastab täht, nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi (sh konsonantkirjad nt foiniikia ja standardaraabia)
- logograafiline ehk ideograafiline e mõistekiri (märk ja sõna, nt hiina; logos – kreeka k ‘sõna’) .Silpi tähistava märgiga kirjad e silpkirjad, nt etioopia , brahmsi
AGA!! nt jaapani kiri = nende süsteemide kooskasutus: (kanji – hiina märkide laen ; hiragana (kasutatakse grammatiliste üksuste kirjutamiseks) ja katakana (selliste võõrsõnade kirjapanekuks, millele kanji märke ei ole) on silpkirjad. Jaapani keeles kasutatakse mõnede lühendite kirjapanekuks ka ladina tähti.
Ruunikiri ehk ruunid on vanade germaanlaste tähestik, mis tekkis esimestel sajanditel pKr väidetavalt ladina tähestiku eeskujul.
Korea kiri hangul - Seda kirja on peetud maailma kõige reeglipärasemaks kirjaviisiks, sest häälikuid märkivad tähed sisaldavad ka foneetilist infot – nt samas häälduskohas häälduvad häälikud on ka kirjas kujult sarnased. Tähed moodustavad silpe, millest moodustuvad silbimärgid.
Kirjaviiside jagunemine: ladina kirjal põhinevad kirjad u 30% maailma rahvastikust; hiina 25%; india silpkiri 20%; slaavi kirillitsa 10%; araabia 10%; muud (kreeka, heebrea , etioopia, gruusia , armeenia jt 5%)
Inglise keele kiri - Inglise jts keelte kirjad on küll täht- e häälikkirjad, aga kuna nende keelte kirjakeele ajalugu on olnud nii pikk, siis on keel selle aja jooksul palju muutunud, suuline keel on kirjakeelest erinevaks muutunud, samuti võttis inglise keel väga altilt vastu laensõnu ja seda koos lähtekeele kirjakujuga, eriti prantsuse keelest
Ladina tähestik on tähestik, mida kasutatakse ladina keele kirjutamiseks. Ladina tähestik on ladina kirja aluseks. Arhailine ladina tähestik koosnes 21 kirjamärgist: A B C D E F H I K L M N O P Q R S T V X Z.
Kreeka tähestikku peetakse esimeseks tähestikuks, sest see sisaldas märke üksikute konsonantide jaoks ja vokaalide jaoks. Kreeka tähestik on tänapäeval kasutatava ladina tähestiku aluseks (8. saj eKr tekkinud kreeka 3. kirjasüsteem, mille kreeklased laenasid foiniiklastelt).

Morfoloogia, morfosüntaks
Morfoloogia-keeleteaduse aru, mis uurib sõnade sisestruktuuri
Morfosüntaks uurib grammatilisi kategooriaid või keeleüksusi millel on nii morfoloogilised kui süntaktilised omadused; mida saab defineerida nii morfoloogiliste kui süntaktiliste kriteeriumide järgi.

Morfeemianalüüs, glossimine
Morfeemianalüüs - sõna jagamine morfeemideks (segmentimine) ning morfoloogilise info lisamine igale morfeemile (glossimine)

Morfeem, morf , allomorf
Morfeem- väikseim tähendusega keeleüksus
Morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles
Allomorf – morfeemi variant (nt eesti k osastava e partitiivi eri lõpud, vrd -t, nt lõuna-t ja 0, nt õuna

Vaba ja seotud morfeem
Vaba morfeem võib esineda iseseisva sõnavormina.
Seotud morfeem saab esineda ainult koos teiste morfeemidega. Seotud morfeem on enamasti grammatilise tähendusega. (kui seotud morfeem on seotud nõrgalt, siis nimetatakse kliitik , nt ee k g/ki –liide, sm –kO küsimus)

Grammatiline kategooria
Grammatiline kategooria liikmed 1)väljendavad samasse mõistelisse valdkonda (nt AEG) kuuluvaid tähendusi; 2)esinevad üksteisega vastanduvalt (st korraga ei saa esineda näiteks kaht aja valdkonda kuuluvat morfeemi, millest üks väljendaks olevikku ja teine tulevikku); 3)väljenduvad ühe keele sees tavaliselt sarnasel viisil (nt ajatunnus markeeritakse verbisufiksiga vms).

Markeeritus ja markeerimatus
Sõnu ja grammatilisi morfeeme vaadeldes saab eristada markeeritud ja markeerimata (loomulikke) vorme. (NT arv: ainsus – mitmus; kääne: nimetav – muud; aeg: olevik – muud; tegumood : aktiiv – passiiv , isikuline – umbisikuline; kõne: jaatav- eitav ). Määratlus “markeerimata” võib tähendada kas tunnuse puudumist (nt ainsus, algvõrre, olevik) või seda, et markeerimata liige on ehituslikult lihtsam kui markeeritud (nt ainsuse isiku pöördelõpud on lihtsamad kui mitmuses ).

Sõna – keeleline sümbol, mis näitlikustab heli ja tähenduse seost. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud. Sümboleid liigendatakse. Esimene liigendatus on tähenduse ja vormi sõltumatus. Teine liigendatus on see, kui sümboli vorm jaguneb veel väiksemateks üksusteks, näiteks foneemideks.

Reduplikatsioon -liitmise erijuhtum,mille puhul toimub tüve täielik v osaline kordamine

Grammatiliste morfeemide omadusi
Grammatiliste kategooriate omadused (ühes keeles üsna stabiilne hulk, fikseeritud positsioon, üldine tähendus, kohustuslikkus , kuuluvus sõna juurde/külge)
Tüüpiliste grammatiliste morfeemide omadused:1) grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid; 2) grammatilistel morfeemidel on fikseeritud positsioon (vt täpsemalt õpik lk 131-2); 3) neil on üldine tähendus. Kombineerumisel leksikaalsete morfeemidega on väga vähe piiranguid. Näiteks kui grammatilist kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnadega, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal; 4) kohustuslikkus: kui keeles on mingi kategooria (nt arvukategooria), siis kõneleja on kohustatud seda väljendama (kõneleja peab valima, kas ta räägib mingist asjast ainsuses või mitmuses); 5) grammatilised morfeemid on seotud morfeemid, st nad kuuluvad mingi sõna juurde.

Keelekontaktide universaale Keelekontaktide üks peamisi universaale on teatavasti sõnastatud nii: mitteleksikaalne laenamine on võimalik ainult juhul, kui samast keelest on saadud ka leksikaalseid laene . Sõnavaralaenud on piltlikult väljendades pinnast ettevalmistav kahurituli
morfoloogiliste ja süntaktiliste laenude vastuvõtuks ning võivad seega anda märku võimalikest morfoloogilistest ja süntaktilistest laenudest ja pakkuda uurijale taustatuge nende väljaselgitamiseks

Binaarsed opositsioonid, mitmeliikmelised opositsioonid
Igas grammatilises kategoorias moodustuvad vastavad opositsioonid, mis võivad olla kas binaarsed (kaheliikmelised), nagu seda on eesti keeles arvu vastandus (ainsus – mitmus), või mitmeliikmelised, nagu eesti keele kõneviiside (kindel, käskiv, tingiv jne) opositsioon .

Polüsünteetiline, sünteetiline ja analüütiline väljendusviis; fusioon, kumulatsioon, muutumine
Morfeemide liitmise viisid:1. sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon; fusioon; muutumine) Sünteetilist väljendusviisi kasutavaid keeli nimetatakse aglutineerivateks keelteks.; 2. abisõnad e analüütiline väljendusviis;3. Inkorporeeriv ehk polüsünteetilist väljendusviisi kasutavates keeltes on sõnad pika ja keeruka struktuuriga, sest sõna kui eraldi seisev keeleüksus mahutab endasse terve lause tähenduse.
fusioon – morfeemide piirid on hajusad
nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada)
- kumulatsioon – ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang (sing PST)
- muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya k eitussufiks: -hira (amryekihira - jahtimata), -hra (yonohra – söömata), -pira (timpira – andmata)

Sõnaliigi ja grammatilise kategooria seostest

Sõnaliigi ja lauseliikme seostest
Sõnaliigid (part of speech ) -> fraasid (P, phrase ); Nimisõna ehk substantiiv – substantiivifraas ehk noomenifraas = NP; Omadussõna ehk adjektiiv – AP ;Tegusõna ehk verb (sh infinitiivid ja partitsiibid) – VP; Määrsõna ehk adverb – AdvP; Arvsõna ehk numeraal – QP; Asesõna ehk pronoomen PronP; Määrasõna ehk kvantor - QP
Abisõnad (artikkel, pre-ja postpositsioonid, abiverbid, partiklid jm) PreP ja PspP (kokku PP); Lauseliikmed (grammatical/syntactical function) ja nende tüüpilised väljendajad; Alus ehk subjekt – NP; Öeldis ehk predikaat – VP; Sihitis ehk objekt – NP; Öeldistäide ehk predikatiiv – NP või AP; Määrus ehk adverbiaal – AdvP või PP; Täiend ehk atribuut – AP

Grammatiseerumine , grammatika ja leksika suhe keeles
Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. (Nt –ga, peale, kuna)

Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse?
Substantiiviklasside süsteem on grammatiline süsteem, mida mõnes keeles kasutatakse nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiiviklassid põhinevad sageli (vähemalt osaliselt) referentide omadustele (nt sugu, elusus, kuju).
Klassi võib markeerida: 1)substantiivile liituv afiks; 2)kliitik või mingi sõna; 3)ühilduv afiks verbil.
„Korralikul” substantiiviklasside süsteemil ühes keeles on järgmised omadused:
1) 2-20 klassi, mille vahel jagunevad kõik selle keele substantiivid;2) tavaliselt ei saa üks substantiiv kuuluda korraga mitmesse klassi; 3)substantiiviklassi väljendamine on kohustuslik kõigis kontekstides.
Näide jidiny k (Austraalias) – 20 klassifitseerijat, mis väljendavad referendi olemust või potentsiaalset kasutamisvõimalust, nt: 1)jarruy durrgu ‚CL:LIND öökull’ 2)buri birmar ‚CL:TULI süsi’ 3)mayi badil ‚CL:SÖÖDAV TAIM teatud pähkel’
Tüüpiliseks substantiiviklassi näiteks on indoeuroopa keeltes levinud sugude süsteem.
Klassifitseerimise aluseks võib olla veel näiteks kuju, materjal, suurus jne

Kääne, käändekategooria
Kääne ehk casus , väljendab sõna semantilis-sünktaktilist vahekorda lauste teiste sõnadega.
Käändemärgistus – nom-akk ja abs-erg
Käändekategooria peamine funktsioon on eristada lauses grammatilisi funktsioone, või laiemalt, lause moodustajate semantilisi rolle.
Tavalisemad semantilised rollid: 1) Agent on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning seda kavatsuslikult ja meelega. 2) Patsient on lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele. 3)Teema viitab esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub. 4)Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti. 5)Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti.
Veel nt ka: Asukoht, Allikas, Tee, Instrument ehk vahend, Kogeja
Vahel on käändekategooria alla arvatud ka pre- ja postpositsioonid, eriti postpositsioonid on väga käänete moodi.

Semantiline roll - lause moodustajate semantilisi rolle.
Tavalisemad semantilised rollid:1)Agent on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning seda kavatsuslikult ja meelega. 2)Patsient on lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele. 3)Teema viitab esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub. 4)Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti. 5)Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti.
Veel nt ka: Asukoht, Allikas, Tee, Instrument ehk vahend, Kogeja

Sõnajärg -Agenti ja patsienti (või alust ja sihitist) võidakse sihitislikus lauses eristada ka nende vastastikuse järjestuse alusel.
Sõnajärg on eriti oluline neis keeltes, kus käändeid on vähe või üldse mitte ning kus ka verbiga ei märgita, mis on lauses alus, mis öeldis.
Eesti keeles võivad alus ja sihitis olla mistahes järjekorras, järjekord sõltub pigem rõhust ja sellest, kas osalised on varasemast tekstist tuntud või mitte.

Pro-sõnad- Prosubstantiiv – see, too, tema, mina, Proadjektiiv – niisuke, selline, Proadverb – siin, seal

Deiksis - nähtus, mis seob keele ja konteksti. Deiktiliseks peetakse üldiselt sõnu, mille kasutus ja interpreteerimine sõltuvad täielikult situatsioonist, mis valitseb nende lausumise hetkel. Selliseid sõnu nimetatakse deiktikuteks.

Definiitsus -Määratus ehk definiitsus, Definiitsus on kategooria, mis on seotud diskursuses viidatavate referentide identifitseeritavusega. Definiitsus väljendub artiklite ja afiksite kasutamisel. Nt inglise keele the on definiitne artikkel ja väljendab seda, et kõneleja meelest on referent , millega see artikkel seostatakse, kuulaja jaoks identifitseeritav. Inglise k artikkel a/an väljendab mitteidentifitseeritavust. Lisaks indef. artiklile väljendavad indefiniitsust veel mõningad pronoomenid (ee k mingi, üks). Ungari keeles väljendatakse definiitsust verbi ühildumisega (verbi pööramisel kaks süsteemi – def ja indef sihitise jaoks).

Arv ehk numerus (singular/ pluural /( duaal …). Arv on grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu. Tavaline eristus on üks | rohkem kui üks, s.t substantiivi või pronoomeniga väljendatud referente on kas üks või rohkem kui üks. Võimalik veel duaal ja triaal, lisaks paukaal. Näide: personaalpronoomen tema põhjasaami keeles (lisaks SG ja PL ka DU). Hierarhia SG

Isik ehk persona . Grammatiline isik on deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele , nt kõnelejale, kuulajale ja teistele. Väljendub eelkõige pronoomenite süsteemis, aga verbi lõppudena ning vahel ka substantiividel.

Polaarsus: jaatus ja eitus

Aspekt ehk laad : (lõpetatud / lõpetamata; tulemuslik / mittetulemuslik; punktuaalne / duratiivne; progressiivne) . Aspekt on grammatiline kategooria, mis seostub verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi. Tavaliselt seostub verbi afiksitega, abiverbidega.
Aspekti liike:
Perfektiivne aspekt väljendab sündmust või seisundit lihtsa tervikuna , võtmata arvesse toimumisaja sisemist struktureeritust. Ta jalutas metsas. He walked there .
Imperfektiivne aspekt on aspekt, mis väljendab sündmust või seisundit, võttes arvesse selle sisemist struktuuri, selle asemel et väljendada seda lihtsa tervikuna.
Selle alaliigid veel:
Kontinuatiivne aspekt (continuous aspect) on imperfektiivne aspekt, mis väljendab käimasolevat, aga mitte tavapärast, harjumuslikku seisundit või sündmust: Näiteks ketšua k: -sa- väljendab kontinuatiivset aspekti, rik''usan ‘Ta näeb seda.’ (otsetõlge: ‘ta on seda nägemas’)
Progressiivne aspekt väljendab kontinuatiivset aspekti, mis väljendab protsesse, mitte seisundeid. nt Olen söömas, olin raamatut lugemas, inglise k He is talking .

Aeg ehk tempus - Aeg on grammatiline kategooria, mis viitab verbiga edastatud sündmuse või seisundi ajale, ning seostab seda mingi teise ajahetkega (nt kõnelemisajaga). Tavaliselt markeeritakse verbil. Kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga, on tegemist absoluutse ajaga. Nt tulevik, lihtminevik jne.
Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse (S) või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke (V) suhtes; teine ajahetk ei kattu kõnelemisajaga (K). Nt ee k enneminevik S=sündmushetk; K=kõnehetk; V=viitehetk

Modaalsus , modaalverbid
Kõneviis ehk modus , Kõneviis ja modaalsus, Kõneviis on vormistik , mis annab edasi modaalsust; väljendatakse tavaliselt verbil. Modaalsusega antakse edasi kõneleja subjektiivseid seisukohti ja arvamusi – NB! ei iseloomusta sündmust, vaid väite staatust.

Ühildumine- Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: 1) ühildumine ehk kongruents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine (subjekti ja objektiühildumine)

Klusiiv , Süntaks, morfosüntaks
Klusiiv - On keeli, milles eristatakse INKLUSIIVSEID ja EKSLUSIIVSEID esimese isiku pronoomeneid ja verbiafikseid. • Inklusiivne „meie‟ = „mina ja sina‟. • Eksklusiivne „meie‟ = „mina ja tema‟. Nt põhja-mandariini keeles: INKLUSIIVNE 咱們„meie‟; EKSLUSIIVNE 我們„meie‟ ÜLESANNNE: Määra klusiivsus: tok pisini k personaalpronoomen ( murdeti ): mi mitupela mitripela mipela yumitupela yumitripela yumi
Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid. Süntaks uurib lause üksuste (fraaside) sisemist struktuuri, nende üksuste omavahelisi suhteid ning seda, kuidas need fraaside sisestruktuur ning fraasidevahelised suhted määravad lause kui terviku tähenduse.
Morfosüntaks uurib grammatilisi kategooriaid või keeleüksusi millel on nii morfoloogilised kui süntaktilised omadused; mida saab defineerida nii morfoloogiliste kui süntaktiliste kriteeriumide järgi.

Lause, fraas , moodustaja; fraasi määratlemise viisid
Kirjakeeles lause = üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga . Suulises kõnes vastab lausele süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus, mida osutab mh intonatsioon (lause lõpus tavaliselt intonatsioon (~põhitoon) langeb = tekivad pikemad pausid ). Lause on kõige suurem üksus, millega süntaksis tegeldakse. (Suurem on tekst, sellega tegeleb tekstilingvistika)Lausest väiksem üksus on osalause e klaus (ingl. clause ), mis koosneb tavaliselt ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest.
Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu.
Osalause moodustatakse fraasidest, seetõttu nimetataks neid ka lausemoodustajateks.
Moodustaja (ingl k constituent) on ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. Sõnaliigid (part of speech) -> fraasid (P, phrase) 1)Nimisõna ehk substantiiv – substantiivifraas ehk noomenifraas = NP2)Omadussõna ehk adjektiiv – AP3)Tegusõna ehk verb (sh infinitiivid ja partitsiibid) – VP 4)Määrsõna ehk adverb – AdvP 5)Arvsõna ehk numeraal – QP 6)Asesõna ehk pronoomen PronP 7)Määrasõna ehk kvantor – QP 8)Abisõnad (artikkel, pre-ja postpositsioonid, abiverbid, partiklid jm) PreP ja PspP (kokku PP)

Käändemärgistus: absolutiiv -ergatiivsed ja nominatiiv-akusatiivsed keeled
Käändemärgistus:Maailma keeltes on laiemalt levinud kaks põhitüüpi, kuidas käänete abil anda edasi sihitisliku lause kaht osalist agenti ja patsienti ning mittesihitisliku lause ainsat osalist. (1) nominatiiv-akusatiivne süsteem,(2) absolutiiv-ergatiivne süsteem
Nominatiiv-akusatiivne - akustatiivne süsteem on maailmas rohkem levinud ( kõik euroopa keeled , välja arvatud baski keel). Sel juhul on sihitislikus lauses, kus on nii agent, kui patsient agent tavaliselt nimetavas käändes ja patsient mingis markeeritud käändes. Kui ka mittesihitislikus lauses on alus markeerimata, nimetatakse neid keeli nominatiiv-akusatiivse süsteemiga keelteks.
Euroopa keeltes on tavaline, et sihitislikus e transitiivses lauses, kus on nii agent kui patsient, on agent (lühend A) nimetavas käändes (lühend NOM) ning patsient (P) mingis markeeritud käändes, nt ladina keeles (näited c-d) akusatiivis (ACC), eesti keeles tavaliselt kas osastavas käändes osasihitise korral (näide a) või omastavas käändes täissihitise korral (näide b):
b) Isa sõi pudru ära.
A P
Absolutiiv-ergatiivsed - on keeled, milles sihitisliku lause osalejad on markeeritud erinevalt nominatiiv-akusatiivsetest keeltest. Neis keeltes on sihitisliku lause agent markeeritud, aga patsient markeerimata. Mittesihitislike lausete ainus osaleja on markeerimata käändes ning teda tähistatakse samamoodi kui patsienti.
dyirbali k (Austraalia)
a) ŋuma yaba -ŋgu buɽa-n
P A
isa-ABS ema-ERG nägema-PST
‘Ema nägi isa’
VT a-b: sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (ergatiivi lõpp –ŋgu), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa). Samas on mittesihitislike lausete ainus osaleja (S) markeerimata käändes, seega tähistatakse seda dyirbali keeles samamoodi kui patsienti. Skemaatiliselt: P=S; A

Lauseliikmed (grammatical/syntactical function) ja nende tüüpilised väljendajad
Alus ehk subjekt – NP/ Öeldis ehk predikaat – VP /Sihitis ehk objekt – NP /Öeldistäide ehk predikatiiv – NP või AP / Määrus ehk adverbiaal – AdvP või PP / Täiend ehk atribuut – AP

Süntaktilised seosed
I. Tasandiseosed: 1) rinnastav; 2) alistav (väljenduvad näiteks sidesõnades)
II. Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: 1) ühildumine ehk kongruents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine (subjekti ja objektiühildumine); 2) rektsioon ; 3) eraldi morfeem (nt possessiivsufiks)
III. Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne)

Süntaksi teooriaid: generatiivse grammatika/süntaks, valentsiteooria e sõltuvusgrammatika, käändegrammatika (semantilised rollid), konstruktsioonigrammatika
Generativismi põhiteesid: Noam Chomsky , 1957 Syntactic structures, 1965 Aspects of the Theory of Syntax 1)Keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatilised (õiged) laused.2)Süva- ja pindstruktuur3)Süntaksipuud4)Süntaktilised tranformatioonid: SIIRE ( permutatsioon ), sh topikaliseerimine; ASENDUS; LISAMINE; KUSTUTUS
Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika: 1)Verbi argumentstruktuur 2)Komplement
Verbi valents = verbi kohustuslike laiendite ehk argumentide ehk kohtade arv. (nt Sajab. = 0- valentne verb; Ta aevastab.= 1-valentne; Ta ootab mind = 2-valentne; Ma pakun neile kohvi = 3-valentne) 3)Vabad laiendid
Käändegrammatika – semantilised rollid(alus, kes? Objekt, keda? Jne) kõikidele käänetele vastab mingi küsimus.
(semantilised rollid) – Ch. Fillmore – PUNKT 50. Ja 51.
Konstruktsioonigrammatika – kahe või enam üksteisele liituvat moodustajat

Eesti keele lausetüübid
Eesti keele grammatika (EKG II) M. E r e l t, R. K a s i k, H. M e t s l a n g, H. R a j a n d i, K. R o s s, H. S aa r, K. T a e l, S. V a r e, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn 1993
GS – grammatiline subjekt; TS – tegevussubjekt; PS – pragmaatiline subjekt
Normaallaused (GS = TS = PS)NT: Ta jookseb. Ta ehitab maja.Ta on haige.
Kogeja-omajalaused (GS ≠ TS =PS)NT: Tal on häbi.Talle meeldib tantsida.Teda huvitab botaanika.Tal on see hea raamat.
Eksistentsiaallaused (GS = TS ≠ PS)Peenral kasvavad lilled.Poisist kasvas mees.
Väljas sajab vihma.

Semantika - keeleteaduse haru, mis uurib keelelisi tähendusi(kõneleja tähendus ja kuulaja tähendus e konkreetne tähendus ja abstraktne tähendus ehk süsteemi tähendus).. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli-sõnaderühm ,mis suurelt osalt oma tähenduselt kattuvad, polüseemia-mitmetähenduslikkus, mille puhul kõik vormid omavahel seotud(nt jooksma-inimene jookseb,vesi jookseb)

Tähistaja/keel – tähistatu/meel – referent/maailm
Tähistaja tähistaja /häälikuline vorm/keel
Tähistaja ehk sümbol, sõna puhul on see nn “sõnakest”, nt maja häälduskuju või kirjakuju. KURSIIV
Tähistatu tähistatu /mõiste/ meel
Tähistatu ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me mõtleme, kui ütleme/kirjutame – kuuleme/loeme maja. SUURTÄHT või VÄIKE SUURTÄHTendus
Referent referent / entiteet /maailm
Referent on keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas.

Märgisüsteem, märkide liigid
Märkide liigid (Ch. Peirce): 1)Sümbol – märk, mille vorm ja tähendus ei ole omavahel seotud ( motiveerimata e arbitraarne e konventsionaalne märk), vrd nt enamik liiklusmärke 2) Ikoon on märk, mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega. Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts; onomatopoeetilised sõnad ( kopp -kopp, kikerikii jne) 2)Indeks on märk, mille vorm ja tähendus on seotus järelduse kaudu. Järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. Vrd deiksis

Semantika teooriad: komponentanalüüs, prototüüpanalüüs, kognitiivne semantika
Klassikalise semantika põhimõisteid: 1)Denotatsioon e intensioon – keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele 2) Propositsioon – lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab 3)Presupositsioon – eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte 4)Sünonüümia – samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel Ekstensioon – ühe sõna kõik võimalikud referendid 5)Tähendusväli – tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratletavates paradigmaatilistes suhetes.
Komponentanalüüs:1. Komponendid on põhimõtteliselt jagamatud.2. Iga tähendus (semeem) esitatakse tarvilike ja piisavate tingimuste loeteluna
prototüüpanalüüs (al. 1970ndatest) Prototüüpanalüüs: Cruse'i näide prototüüpse esindaja kohta:VECHICLE – sõiduk; tehtud teedel liikumiseks; sellel on oma; liikumapanev jõud; liigub kiiremini kui inimene ilma abivahendita; võib liigutada ka muid isikuid või esemeid peale juhi; sellel on neli ratast; metallist konstruktsioon ; sisaldab isikuid/esemeid; manööverdab; AUTO on seda kõike, seega on parim näide
kognitiivne semantika (1990ndatest) - Kuigi kognitiivne keeleteadus näeb keelt rohkem terviku seisukohast kui generatiivne lähenemine, saab siiski siingi eristada uurimisobjekti keele tasandi järgi, nii saame rääkida kognitiivsest semantikast, mis uurib (nii leksikaalsete kui ka grammatiliste) keeleüksuste tähendusi kognitiivse keeleteaduse seisukohtadest lähtudes.

Denotatsioon e intensioon– keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele

Ekstensioon - ühe sõna kõik võimalikud referendid

Tähendusväli - tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratletavates paradigmaatilistes suhetes.

Polüseemia - mitmetähenduslikkus, Lyons: polüseem “one lexeme with different senses” “polüseem” = polüseemiline sõna, - üksus,
Polüseemia kognitiivses lingvistikas: Seletada püütakse eri tähenduste vahel olevate sarnasuste ja seoste kaudu.
Polüseemi prototüüpsed tähendused…Nali siis, kui tegelik paigutusvaldkond erineb oodatavast/eeldatust
Keelemängukoomiksid, reklaamid

Propositsioon– lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab

Sünonüümia - samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel

Metafoor – mõtlemise mehhanism , ülekanne, ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas.

Metonüümia (indeksikaalne) (kr metonymia ' nimevahetus , ümbernimetamine') on kõnekujund, troop, tähendusülekanne ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise, kvantitatiivse vm suhte alusel.Metonüümia puhul nimetatakse ühe nähtuse, eseme, isiku asemel teist, mis on inimteadvuses lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, mõistest, esemest või isikust.

Kujunduskeem - on skemaatiline tähenduse tekkimise aluseks olev mõiste või mõistete kogum. Kujundskeem on side kehalise/füüsilise kogemuse ja kõrgemate kognitiivsete valdkondade vahel.

Semantika metakeeled: komponendid, primitiivid, võrgustikud, metafoorsed ülekanded –
Metakeel on kirjelduses kasutatav keel. Metakeelena kasutatakse mingit loomulikku keelt, mida täpsustatakse mingite mõistetega. Näitrkd õpik on rrdti keeles, täpsustused ja näited inglise keeles. Näiteks grammatilised formalismid on metakeele näiteks.
METAKEELED:Komponentanalüüs: mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu.1. Komponendid on põhimõtteliselt jagamatud.2. Iga tähendus (semeem) esitatakse tarvilike ja piisavate tingimuste loeteluna
Semantilised primitiiv ehk elementaartähendus. Elementaartähenduse mõiste kaks liiki: Markerid – ühised kõikidele keeltele. Distinktorid – mittesüsteemsed.

Kognitiivne semantika – ehk kognitiivne tähendusteooria on denotatsioonide kirjeldamine prototüüpide abil. Prototüüpe vaadeldakse sageli kujunditena. Kõikidele inimestele ei ole kujundid samad, näiteks linnu prototüüp võib olla erinev.

Tähenduse kujunemine – etümoloogiad; tähendust kui sellist pole olemas, ta pole materiaalne objekt. Tähendus realiseerub mingi vormilise allsüsteemi kaudu tähendusest ja häälikulisest vormist koosnevate sümbolitena. Tähendus kujuneb grammatiseerudes ja ülekannete süstemaatilisusega.

Tekst, diskursus , tekstilingvistika, diskursuseanalüüs –
Tekst = keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess
Diskursus –tekst koos kontekstiga
Tekstilingvistika- 1970. aastate alguses sugenes lause aktuaalse liigenduse teooriast lähtuv tekstilingvistika. Oluliselt muutus keeleteaduse põhitaotlus: keelestruktuuri asemele seati esiplaanile keele suhtlusfunktsioon (keelelise suhtlemise teooria). Kujunes pragmaatikateooria (semantika). 1970. aastail hakati keeleainestiku süstematiseerimises ja grammatilises analüüsis grammatikate, sagedus-, pöörd- ja muude sõnastike koostamises ning foneetikauurimises laialdaselt kasutama arvuteid, 1980. aastaiks jõuti keeleandmepankade moodustamiseni.
Diskursuseanalüüs – suulise lingvistilise tähenduse uurimine , nt diskursusemarkerite (nt no, noh jts) uurimine

Pragmaatika, kõneakt, viisakusstrateegiad
Pragmaatika - on semiootika haru, mis uurib märkide kasutamist. Keeleteaduse haruna uurib pragmaatika keele kasutamist ning keelelist tegevust. Tegeleb koomiksite ja anekdootidega.
Kõneakt e kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud) (Austin, SEARLE )
Viisakusstrateegia on olemasolev nähtus kõigis keeltes. Igal inimsesel on sotsiaalne nägu, teatud kogum kujutlusi iseendast, mis ei ole psühholoogilised, vaid avalik intetiteed teiste jaoks. Positiivne nägu on lähendav, negatiivne nägu väljendab soovi olla iseseisev.
viisakusprintsiip: minapilt ehk nägu /negatiivne ja positiivne viisakus

Viiteahelad, anafoor
Viiteahelad - keeleelement, mida kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana.
Anafoor- võib olla ka sõna/sõnaühendi kordus värsside või lausete algul.

Konversatsioonianalüüs, voor , vooruvahetus, naaberpaar
KONVERSATSIOONIANALÜÜS ehk VESTLUSANALÜÜS (CA) - Selles ei eristata jäigalt keelestruktuuri ja funktsiooni. Keelekasutust mõistetakse dünaamilise interaktiivse protsessina, mitte valmis „toodete“ (Ssõnade, lausete) analüüsina.
Voor vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima
Vooruvahetus kõnevoorude vahetamine vestluses
Vooruvahetuse (ingl turn taking) põhireeglistik
1) Kui kõnevooru esimeses võimalikus siirdekohas
a) on voor üles ehitatud nii, et kõneleja osutab järgnevale kõnelejale, on sellel õigus ja kohustus voor üle võtta, teistel seda õigust ega kohustust pole;b) pole järgmist kõnelejat määratud, hakkab tööle iseregulatsioon: vooru võtab üle see, kes esimesena jaole jõuab;c) pole järgmist kõnelejat määratud ning keegi vooru ise üle ei võta, võib kõneleja jätkata, kuni esile astub mõni muu.2) Kui esimeses võimalikus siirdekohas ei kasutata reeglit 1a ega 1b, vaid kasutatakse reeglit 1c, hakkab reeglistik 1a-1c järgnevas võimalikus siirdekohas uuesti tööle.
Naaberpaar ehk mitmest voorust koosnev dialoogi osa.
Naaberpaarid, nt küsimus - vastus, ettepanek - nõustumine jne

Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt , allkeeled, idiolekt ). Eesti murdealad.
Variatiivsus: geograafiline; sotsiaalne (vanus, sugu, sotsiaalne klass); situatsiooniline (stiil, formaalsus
Keele variante : dialekt ehk murre, sotsiolekt(subkultuuride kõneldavad alamkeeled,släng) allkeel ( kirjakeel , ühiskeel, argikeel jne), idiolekt (isikukeeled)
Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – põhjaeesti ja lõunaeesti murded (mõnedes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid). Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest eraldumise perioodi. Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. – 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis - ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena.
Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega.

Praktiline ja kvantitatiivne sotsiolingvistika
Praktiline sotsiolingvistika (keele planeerimine, hariduspoliitika , keelepoliitika) jm. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel .
Kitsas mõttes sotsiolingvistika ( Labov jt) ehk kvantitatiivne sotsiolingvistika : keeleüksuse varieerumise täppisanalüüs

Psühholingvistika uurimisalad: 1)keel ja meel, nende areng ( lapsekeel ) 2)eksperimentaalne psühholingvistika 3)lapse keeleline areng 4) kakskeelsus

Korpus, korpuste liigid
Korpus -- polüfunktsionaalne elektroonilisel kujul olev tekstikogu, millesse kuuluvad tekstid on valitud eesmärgipäraselt, nii et nendest koosnev tervik annaks tõepärase pildi kogu keelest.
Tekst = nii kirjalik kui ka suuline keel (kõne transkribeeritud kujul).
Korpuste liigid: 1)kirjaliku keele korpus 2)suulise keele korpus 3)erikorpus – mingit kindlat allkeelt esindav või spetsiaalselt märgendatud tekstikogu, nt murdekorpus, vana kirjakeele korpus, diakrooniline korpus, jne.4)Paralleelkorpus sisaldab teksti ja selle tõlget (tõlkeid), see on tavaliselt joondatud ehk paralleelistatud, st on näidatud, milline osa on millise osa tõlge.

Introspektsioon keeleteaduse meetodina
Introspektsioon ehk sisevaatlus . Lingvist moodustab ise vajalikke näiteid, eeldusel , et ta oskab uuritavat keelt.

Empiiriline keeleuurimine – kogemustel põhinev keeleuurimine

Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid
Kvantitatiivsed uurimismeetodid on teadusliku uurimise meetodid, mis keskenduvad uuritava tunnuste kirjeldamisele läbi mõõtmise, vastates esmajoones küsimusele kui palju mingit nähtust, omadust või tunnust esineb (vrd kvalitatiivsed uurimismeetodid, mis kirjeldavad nähtusi).
Kvalitatiivuuring on teadusliku uurimise meetod, millega otsitakse esmajoones vastust küsimusele, kas mingi tunnus või omadus (kvaliteet) uuritaval esineb või mitte. Sellega üritatakse anda uuritava ammendav kirjeldus lähtuvalt uurimisprobleemist.

Sünkroonilised ja diakroonilised meetodid
Sünkroonilise uurimise all mõeldakse tavaliselt uurimise toimumisajal kasutuses olevate keelevariantide kirjeldamist ja/või analüüsimist.
Diakroonilised uurimused – kuidas keeleline areng on kulgenud, nt areng
leksikaalsest grammatilisema suunas (desemantiseerumine e semantika tuhmumine ),
kuidas keelendi kasutamisel suurenevad grammatikareeglitest juhitud piirangud ja
väheneb süntaktiline vabadus; kuidas täistähenduslikest sõnadest saavad sisutühjad
funktsioonisõnad ning grammatilised üksused jm

Eksperimentaalsed meetodid - näiteks eksperimentaalne psühholingvistika. Eksperimentaalne meetod võimaldab uurida põhjuslikke seoseid. Püstitatakse hüpoteesid (eeldused) ja kontrollitakse neid.

Mida saab teha morfanalüsaatoriga?
Morfoloogiline analüsaator on programm, mis sõna vormist lähtudes määrab selle sõna struktuuri (nt. tüvi, järelliide, lõpp), sõnaliigi ja käände või pöörde. Sihtgrupp – morfoloogiliste kategooriate üliõpilased, arvutite automaatanalüüs, programmid .

Indoeuroopa keeled - PABERIL

Uurali keeled - PABERIL

Teised tähtsamad keelkonnad (peate oskama nimetada mõnd keelkond, madalamaid tasandeid ei ole vaja)– uurali keeled, afroaasia keeled, kaukaasia keeled

Viipekeel - loomulike keeltega võrdsel tasemel kinnistunud ja arenenud keelesüsteem, mida ei saa samastada keelelist suhtlust saatvate žestide ja miimikaga.

Mis on põhitunnus mis eristab konsonante ja vokaale?
-Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalid puhul väljub õhk aga ilma takistusteta.
Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja.
Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus.

Semantika metakeele rakendamine – tähenduse seletamine
Loomulik semantiline metakeel ehk NSM (Natural Semantic Metalanguage) on semantilise komponentanalüüsiga umbes samal ajal tekkinud leksikaalse dekompositsiooni meetod, mille alusepanijaks on poola lingvist Andrzej Bogusławski ja hilisem tuntuim edasiarendaja samuti poola päritolu, kuid tänapäeval Austraalias elav ja töötav Anna Wierzbicka (nt 1996). NSMi aluseks on samuti oletus universaalsete tähenduskomponentide olemasolust, kuid neid komponente ei peeta loogiliselt tuletatavateks, vaid universaalseteks primitiivideks, inimmõtlemise väikseimateks deﬁneerimatuteks koostisosadeks. Semantiline kirjeldus NSMi abil seisneb tähenduse ümbersõnastuses, mis sisaldab ainult primitiive, st mida ei ole võimalik enam edasi parafraseerida. Meetod ei kasuta mingeid lisasümboleid ega eritermineid, ümbersõnastus on loomuliku keele lause, tõsi küll, tihti väga pikk. Põhimõtteliselt on parafraasi õigsuse kriteeriumiks emakeelne kõneleja: ta peab oma keelepädevuse põhjal suutma otsustada, kas parafraasiga on öeldud täpselt sedasama, mis deﬁneeritava sõnagagi. Just emakeelse kõneleja otsustus tõestuskriteeriumina ongi põhjuseks, miks meetod ei kasuta mingisuguseid abisümboleid ega termineid: kõik parafraasi osad peavad olema mõistetavad ilma eelneva teadmiseta meetodist. Semantiliste primitiivide hulk ei ole lõplikult postuleeritud, vaid muutub meetodi arenedes pidevalt. 1972. aastal ilmunud raamatus „Semantic Primitives ” loetleb Wierzbicka ainult 14 primitiivi, hilisemates töödes on nende hulk olnud umbes 60 (vt tabel 3). Põhimõtteliselt on primitiivid loomuliku keele sõnad, kuid teatud juhtudel võib primitiivina esineda ka sõnaühend või morfeem. Nt on inglise keeles primitiiviks a long time, mis teooria järgi ei ole lahutatav osadeks ja sellele vastab enamasti maailma muudes keeltes hoopis üks leksikaalne üksus (eesti keeles kaua). Kuna primitiivid on universaalsed, saab neid tõlkida kõikidesse keeltesse.

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 68 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-12-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

68 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

hj0005e Õppematerjali autor

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSEDKORDAMINE EKSAMIKS sügissemester 2013LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL

keeleteadus kordamisküsimused 2013

Sarnased õppematerjalid

doc

Üldkeeleteaduse konspekt

· Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) Suurima kõnelejatearvuga keel on mandariinihiina (üle 800 miljoni), järgmine hispaania (üle 320 miljoni), siis inglise (üle 300 miljoni), hindi jne. 13. Keelkond, algkeel, haru (parimate iseseisvate tööde autorid ei pea vastama) Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju. Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha.

Üldkeeleteadus

doc

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

doc

Üldkeeleteaduse eksam

Keeleteadus

doc

Keeleteaduse alused I

Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse. Sõnavara sarnasus võib tuleneda ka laenamisest, kõik laenud ei ole pärit algkeelest. Võib esineda ka juhuslikke kokkulangemisi. Sõnade päritolu = etümoloogia. Keelte muutumine Sama päritolu keeled muutuvad aja jooksul erinevamaks(nt eesti ja ungari keel). Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulatu rohkem kui 8000 aasta taha. Keel arvatakse maailmas olemas olevat viimased 100 000 aastat. Keeleteadus ei võimalda leida vastust küsimusele, kas kunagi oli maailmas vaid üks algkeel. Isolaatkeel e keel, millel pole sugulasi. Nt baski, burusaski, jaapani keel. Maailmas pole ainult üks keel, sest erinevate piirkondade inimesed olid teineteisest niivõrd kaugel, et kujunes välja keel, millest teiste piirkondade inimesed enam aru ei saanud. Keelekontaktide tõttu (prantsuse<->frangi) võis keel seguneda, tekkida uus keel. Ühes piirkonnas räägitakse küll

Keeleteadus

docx

üldkeeleteadus

on võimalik formaliseerida ( vormidesse suruda), eriti süntaksi kohalt. Generatiivse grammatika põhiline idee seisneb sellise grammatika 2 koostamises, mis genereeriks ehk matemaatilises tähenduses produtseeriks kõik keele grammatilised laused, kuid mitte ühtki agrammatilist lauset. Selle lähenemisviisi mõjukaim esindaja on Noam Chomsky, tema teos Aspects on kõige tsiteeritum. Generatiivse grammatika teooria on oluliselt mõjutanud formaalse keeleteaduse arengut. See teooria on mitmes mõttes muutunud, tal on palju järglasi. 9. Onomatopoeetiline sõna. Onomatopoeetiline sõna ehk deskriptiivsõna on hääli matkiv sõna, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud, näiteks auh-auh, kumisema, sihisema jne. Eri keeltes matkitakse hääli erinevalt, see viitab onomatopoeetiliste sõnade osalisele arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike

Keeleteadus

docx

Üldise keeleteaduse mõisted

millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus - tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs- suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon - sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia- tegeleb sõnade päritolu selgitamisega Foneem- fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika - on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis - kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.

Filoloogia

doc

Üldkeeleteaduse põhimõisted eksamiks

selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon: sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia: tegeleb sõnade päritolu selgitamisega. Foneem: fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

docx

Keeleteadus konspekt 2018 sügis

Keeleteadus full konspekt 2018 sügis Keel on märgisüsteem, mida inimene mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutab. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus. Loomulikud keeled on keeleteaduse uurimisobjektid ja sel kursusel räägitakse nendest. On olemas ka tehiskeeled, need on kunstlikult loodud keeled, nt formaalkeeled (teaduslik ja tehniline eesmärk, nt matemaatilised sümbolid) ning rahvusvahelised abikeeled (eesmärk luau universaalkeel, nt Esperanto) Keelt on vaja selleks, et ennast väljendada. Seda ei saa kunagi selgeks ja sellepärast tulebki koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel)

Keeleteadus

Rohkem sarnaseid