Keeleteaduse alused I (1)

Keeleteaduse alused
Loomulik keel ehk keel, mida inimesed kasutavad emakeelena
kõige rohkem keeli Aasias, järgnevad Aafrika, Austraalia ja Okeaania , Ameerika ning Euroopa. Maailma eri keelte kohta on nii erinevaid andmeid sellepärast, et ei teata, kas tegu on keele või murdega, paljude keelte rääkijaid on nii vähe, et need surevad välja, rahvastikuküsitluses ei küsita emakeelt ja see ei näita, kui palju ühe keele kõnelejaid on, tihti pole allikad usaldusväärsed.
Keelte liigitus

• genealoogiline (sugulus ja päritolu) – keelepuude koostamine, ühte rühma kuuluvad keeled, mille päritolu on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada. Genealoogilise liigituse kohaselt kuuluvad ühte rühma keeled, millel on ühine algkeel .
  
• areaalne (kasutuspiirkond ja kontaktid) – keelte jaotus vastavalt kõnelejaskonna piirkonna/riigi geograafilisele asendile. Pole puhas piirkondlik jaotus, kuna lisaks asukohale arvestatakse veel vastastikust suhtlust, ajalugu ja keele kontakte. Keele kontaktide tulemusel tekivad kreoolkeeled, millel on oma sõnavara ja grammatika . Võib tekkida ja pidžin e keel, milles on mõlema keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kõnelejaskond, see võib olla aluseks kreoolkeele tekkele. Märgitakse ära keeleline piirkond. Kui ühes piirkonnas on palju sarnasusi grammatika tasandil, siis on tegu keeleliiduga. Nt Balkani keeleliit, kuhu kuuluvad kreeka, albaania, rumeenia , serbia ja horvaadi keeled. Keelte areaalne makrojaotus: Aafrika, Euraasia , Kagu- Aasia ja Okeaania, Austraalia ja Uus- Guinea , Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika.
  
• sotsiolingvistiline (kasutus ja staatus ühiskonnas) – lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas. Nt on sotsiolingvistiline kõnelejate arvust lähtuv enamuse ja vähemuse keel.
  
• tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) – uuritakse võimalikult suurte tüpoloogiliste andmebaaside abil. Tüpoloogilise jaotuse eesmärgiks on seletada keelte jagunemist maailmas nende omaduste alusel. Keeletüpoloogia oli esialgu (19. saj) sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata küsimustele kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub ja kuidas neid elemente liidetakse.
  

keelte liigitamine on abivahend keelte uurimisel .

sajandi klassikalise morfoloogia tüpoloogia jaotus:

analüütilised – laua peale (abisõnad)

sünteetilised – lauale (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon ; muutumine). Morfeemide liitumise liigid: fusioon – morfeemide piirid on hägusad, kumulatsioon – ühes morfeemis mitu tähendust, muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest)

polüsünteetilised (reduplikatsioon)
Võrdlev-ajalooline meetod
Süstematiseeritud häälikuerinevuste rekonstrueeringute põhjal otsitakse allkeele kuju. Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse.
Sõnavara sarnasus võib tuleneda ka laenamisest, kõik laenud ei ole pärit algkeelest . Võib esineda ka juhuslikke kokkulangemisi. Sõnade päritolu = etümoloogia.
Keelte muutumine
Sama päritolu keeled muutuvad aja jooksul erinevamaks(nt eesti ja ungari keel). Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulatu rohkem kui 8000 aasta taha. Keel arvatakse maailmas olemas olevat viimased 100 000 aastat. Keeleteadus ei võimalda leida vastust küsimusele, kas kunagi oli maailmas vaid üks algkeel.
Isolaatkeel e keel, millel pole sugulasi. Nt baski , burušaski, jaapani keel.
Maailmas pole ainult üks keel, sest erinevate piirkondade inimesed olid teineteisest niivõrd kaugel, et kujunes välja keel, millest teiste piirkondade inimesed enam aru ei saanud. Keelekontaktide tõttu (prantsusefrangi) võis keel seguneda, tekkida uus keel. Ühes piirkonnas räägitakse küll sarnaseid keeli, aga need on siiski igaüks omaette keel. ( keelepuu )
Prantsuse keele lugu: enne roomlaste vallutusi Gallias kõneldi seal galli keelt( substraat ). Siis hakkasid kohalikud kasutama vulgaarladina keelt(adstraat), millest kujunes välja prantsuse keel(superstaat).
Diglossia e olukord, kus samas riigis on kasutusel kaks eri keelekuju , millel on oma kasutusalad. Nt ühte kasutatakse avalikes meediakanalites, hariduses, teist igapäevases suhtlemises. Religioossete rituaalide keel. Tavaline Lähis-Ida araabiakeelsetes ühiskondades.
Grammatiline kategooria
on hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused. Grammatilised kategooriad esinevad üksteisega vastanduvalt (st korraga nt sama sõna küljes) – nt ei saa esineda kaht aja valdkonda kuuluvat morfeemi, millest üks väljendaks olevikku ja teine tulevikku. Grammatiliste kategooriate väljendusviisid on 1) sünteetiline väljendusviis e afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon. 2) abisõnad e analüütiline väljendusviis 3) reduplikatsioon
Keeleuniversaalid
täielik universaal esineb kõigis maailma keeltes, näiteks on kõigis maailma keeltes võimalik väljendada eitust.
Kolmas loeng
kaksikliigendus – häälikud, millel pole tähendust (kuigi vene keeles on ka üksikfoneemil i tähendus, lisaks loodushääli matkivad häälikud) ja tähenduslikud üksused ehk morfeemid. Häälikuid on piiratud hulk, kuid morfeeme piiramatu hulk.
Foneetika – häälikud; fonoloogia – häälikute ühendid; morfoloogia – morfeemid, nende moodustamine ja liitmine sõnadeks; süntaks – sõnade liitmine osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks; semantika – keelelised tähendused; pragmaatika – keele kasutus mitmekeelses kontekstis.
Foneetika ja fonoloogia
foneetika uurib häälikuid ja nende muutumist kõnevoolus. Artikulatsioon, kõneakustika, -taju. Foneetika on teadus, mis uurib inimkõne üksusi – häälikuid – artikulatoorsest(kõneorganite tegevus kõneloome protsessis), akustilisest(häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilisi omadused) ja pertseptiivsest(häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamine ja tajumine) aspektist . Pertseptiivse e tajufoneetika eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e invariantne etalon on foneem , mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, mis võib saada tähenduse, kuna foneemil endal tähendust pole.
Fonoloogia uurib lõplikku hulka hääldatavaid foneeme, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerib kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.
Kõrva ehitus
teos on basilaarmembraan, milles asuvad fibrillid e kuulmiskiud e basilaarkiud, mida on seal umbes 20000 – 24000. Basilaarmembraani pikkus on 32 mm. Selles asetseb Corti organ e spiraalelund, mis koosneb erinevat liiki karvarakkudest, mis muudavad basilaarmembraani mehaanilised võnkumised elektrilisteks närviimpulssideks, mis teonärvi kiudude kaudu juhitakse ajukoore kuulmiskeskusesse.
Kõnekommunikatsiooni ahel
Kõnelejal tekib mõte ja ta väljendab selle suuliselt(lingvistiline tasand), see tekitab omakorda mõtteid kuulajal. Närviimpulsside töö ja kõneorganite tegevus kuulub füsioloogilise tasandi alla. Edasi toimub heli liikumine akustilisel tasandil, millele järgneb taas füsioloogiline tasand (närviimpulsid ja kuulmisorganite tegevus), millele järgneb lingvistiline tasand.
Eesti häälikusüsteem
Vokaalid :
Eesvokaalid
Tagavokaalid
Kõrged vokaalid
i ja ü
u
Keskkõrged vokaalid
e ja ö
õ ja o
Madalad vokaalid
ä
a
Konsonandid :

helilised – L R M N η V J
helitud – P T K H S Š F H

moodustusviisi järgi: sulghäälikud e klusiilid : K P T, ninahäälikud e masaalid: M N η, ahtushäälikud e spirandid: W V F S R L J Š H

moodustuskoha järgi: huulhäälikud: P M V F W, hammashäälikud: T N S R L, suulaehäälikud: K η J Š, kõrihäälik: H
Kirja teke
Kiri sündis arvatavasti sõltumatult Lähis-Idas sumeritel ~5000 aastat tagasi (vrd keele teke!) ja maiadel Lõuna-Ameerikas ~2000 aastat tagasi. Kirja teke toimus piltide joonistamise kaudu, millele hakati omistama tähendusi(Saussure), seega võib kirja sünniks pidada ühenduse teket tähistaja(pilt) ja tähistatava(sõna) vahel. Areng algas sealtmaalt, kui sarnaseid sõnu hakati tähistama sarnaste märkidega. Kiri on nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud või trükitud) või teisiti tajutavate (kombitavale – pimedate kiri) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks.
Kirjasüsteemide liigid: 1) foneetiline kirjaviis = foneemile vastab täht(nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi ), 2)logograafiline (märk ja sõna, nt hiina). Silpi tähistatava märgiga kirjad e silpkirjad (nt korea, etioopia , brahmsi). Jaapani kiri on nende kirjasüsteemide kooskasutus (kanji – hiina märkide laen ; hiraganat kasutatakse grammatiliste üksuste kirjutamiseks) ja katakanat selliste võõrsõnade kirjapanemiseks, millele kanji märke pole. Mõlemad on silpkirjad. Jaapani keeles kasutatakse mõnee lühendite kirjapanekuks ka ladina tähti. Inkade kipud e sõlmkiri on küll kiri, kuid ei koosne graafilistest sümbolitest.
Tänapäeval on keelel 2 avaldumisvormi: suuline kõne ja kirjalik tekst, keel avaldub nii kõnes ku ikirjas. Uurida saab suulist kõne või kirjalikku teksti. Nende põhjal saab teha järeldusi keele kui süsteemi kohta. Keele põhiline avaldumisvorm on kõne, mis on kirjast vanem. Osa kirja liike ongi kõne jäädvustamise vahendid. Kõnes avaldub keele üksteisele järgnevate häälikute jada (segmentaalfoneemide) ning nende häälikute rõhulisuse, kestuse ja tooniga seotud nähtuste (suprasegmentaalsete nähtuste) summa. Korea kirja hanguli on peetud maailma kõige reeglipärasemaks kirjaviisiks, kus häälikuid märkivad tähed sisaldavad ka foneetilist infot – samas häälduskohas häälduvad häälikud on kirjas kujult sarnased ja tähtedest moodustunud silbid moodustavad omakorda silbimärke.
Kaasaegsed tähtkirjad on lähtunud piltkirjast ( piktograafia ). Vaheetapiks on mõistekiri (mõistemärgid). Seda mõjutas fonetisatsioon ehk sõna märk hakkas tähistama ka teist samakõlalist sõna vb keeleüksust(reebus)). Tekkis silpkiri >häälikkiri.
Egiptuse, semiidi kiri
Ladina tähestik arenes egiptuse hieroglüüfkirjast (või sellest arenenud hieraatsest kirjast). E. Hieroglüüfkiri oli osalt mõiste, osalt tähtkiri (tglt konsonantkiri, sest tähed märgivad kaashäälikuid). Semi kiri, siis siinai kiri, siis vist foiniikia jt semi kirjad (aramea, heebrea , araabia , etioopia). Egiptlased ja semiidid kirjutasid paremalt vasakule. Foiniikia konsonantkirja laenasid kreeklased , kes hakkasid oma keeles puuduvate kaashäälikute märkidega tähistama täishäälikuid, muudeti ka tähtede kuju ja lisati tähti, kreeka kirja kirjutati samuti algul paremalt vasakule, siis vaheödati edasi-tagasi(2. Rida oli peegelpildis vasakult paremale, kreeka k bustrophon = künnihärja pöördumise viis). Tekkis 1. tähestik. 6.-5. saj eKr hakati kõiki ridu kirjutama vasakult paremale ja tähed jäidki peegelpildi. Kreeka keelest tulenes slaavi kiri (kirillita ja glogoolitsa). Kreeka läänepoolse levikuga kirja teisendi võtsid aluseks etruskid ja neilt ilmselt roomlased , see tp ladina kiri. Ladina või etruski kiri on mõjutanud ruunikirja . Algul olid ladina kirjas ainult suurtähed, väiketähed alates 9. saj pKr.
Kreeka tähestik
arvatakse olevat esimene tähestik, sest sisaldas märke üksikute konsonantide jaoks ja vokaalide jaoks. Oli tp kasutatava ladina tähestiku aluseks (8. saj eKr tekkinud kreeka 3. kirjasüsteem, mille kreeklased laenasid foiniiklastelt) See kiri tekkis kakskeelses keskkonnas. Hakati märkima vokaale, milleks võeti kasutusele sellised foiniikia kirja konsonandimärgid, mida kreeka k kirjapanekuks ei olnud vaja.
Maailmakirjad
ladina kirjal põhinevad kirjad - ~30% maailma rahvastikust; Hiina 25%, India silpkiri 20%, Slaavi kirillitsa 10%, Araabia 10%, muud (kreeka, heebrea, etioopia, gruusia , armeenia jne 5%)
Inglise keel
on küll täht- e häälikkiri, aga kuna keele kirjakeele ajalugu on olnud nii pikk, siis on keel selle aja jooksul palju muutunud, suuline keel on kirjakeelest erinevaks muutunud. Inglise kiri erineb hääldusest, sest inglise kirjakeelel on pikk ajalugu, 9. saj alates on seda kirja pandud ladina tähtedega, kirjaviis kinnistus 16. sajandil. Inglise kirjakeel on ~1200 a vana (vrd eesti kirjakeel vaid paarsada aastat), mille jooksul on inglise keele hääldus palju muutunud (vrd eest k). Teiseks võttis inglise keel väga altilt vastu laensõnu ja seda koos lähtekeele kirjakujuga.
Karlssoni õpikust
Glossimine = morfoloogilise info lisamine. Sõna määratlus: 1) paus ja vahe – suulises kõnes pausid , kirjakeeles tühikud. Kuigi suulises kõnes käituvad paljud sõnad ühe sünana, samuti võidakse lahku hääldada liitsõnu(arusaamis probleemid). 2) lahutamatus – sõnade lisamisel juba olemasolevasse lausesse pannakse need teiste sõnade vahele, mitte nende sisse. 3) üksikesinemine – sõna kui vaba morfeem ja väikseim tähendusega üksis esineb keeles üksi. Va inglise keele artliklid. 4) foneetilised piirid – sõna kõla osutab selle alguse ja lõpu. Vokaalide liikumine paneb paika uue sõna alguse. 5) semantiline üksus – sõnad on semantilised üksused e tähendusega. Grammatiliste morfeemide omadused: 1) nende hulka lisandub harva uusi liikmeid

neil on fikseeritud positsioon

neil on üldine tähendus – kui gram . Kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnaga, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal

kohustuslikkus – kõneleja on kohustatud keeles olevat kategooriat väljendama

grammatilised morfeemid kuuluvad mingi sõna juurde, nad on seotud morfeemid.
Grammatika
grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja nende arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks.
Leksikaalne üksus
Grammatiline üksus
Tähendus
Konkreetne
Abstraktne
Referentsiaalsus
Viitab reaalse maailma objektidele
Viitab suhetele objektide vahel
Moodustamine
Ebaregulaarselt
Regulaarselt
Tõlgendamine
Käsitletakse holistiliselt
Käsitletakse analüütliselt
Substantiiviklass
nende süsteem on grammatiline süsteem, mida osad keeled kasutavad nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiivklassid põhinevad tihti referentide omadustel, nagu sugu, elusus , kuju. Klasside eristamine: 1) substantiivile liituva afiksi abil, 2) kliitiku või NP koosseisu kuuluva sõna abil, 3) ühilduvate afiksite abil verbil või NP koosseisu kuuluval moodustajal. Muud substantiivklasside süsteemid kategoriseerivad substantiive nende referentide spetsiifiliste semantiliste omaduste põhjal: 1) aine – elusus, abstraktsed ja verbaalsubstantiivid, elutus, 2) kuju – silmatorkavalt ühedimensionaalne, kahedimensionaalne või kolmedimensionaalne, 3) terviklikkus , konsistents – painduv, kõva/jäik või mittejagatav, 4) suurus – substantiivklassi süsteem hõlmab o~2-20 klassi, mille vahel jagunevad kõik selle klassi substantiivid; tavaliselt ei saa üks substantiiv kuuluda korraga mitmesse klassi; klassi väljendamine on kohustuslik kõigis kontekstides.
Kääne
on grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilist-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega. Kääne väljendab objekti-, koha-, ajasuhteid. Käändekategooria peamine funktsioon on eristada lauseis grammatilisi funktsioone e lause moodustajate semantilisi rolle: agent – tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning seda kavatsuslikult ja meelega. ( Elmar narrib Avot), patsient – lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele (Elmar narrib Avot). Teema – viitab esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutustele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omad või mille omanik muutub. Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti, siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti(tee läheb Tartust Tallinnasse), veel asukoht; allikas; tee; instrument ; kogeja ja omaja . Määra roll: mul vedas, tal on uus jalgratas, ta peab minema.
Sõnajärg
on väga oluline tähendust kandev vahend.
Morfosüntaks
morfo =nähtused sõna piires, süntaks=seosed sõnade vahel. Süntaks on sõnade organiseerimise viis, millega antakse edasi tähendusi ja seoseid sõnade vahel lause sees ja mõnikord ka lausete vahel. Süntaksi põhiüksuse on lause e üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga ja fraas . Suulises kõnes on lause süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus. Ühtlasi on lause kõige suurem üksus, millega süntaksis tegeletakse. Lausest väiksem üksus on osalause , mis koosneb tavaliselt ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. Osalause moodustataksegi fraasidest, seetõttu nimetatakse neid ka lausemoodustajateks. Nt lauses mees läks metsa seenele on 4 fraasi nagu ka lauses üks väga vana ja paks mees läks hilissügisesse metsa seenele. Mis vahet on fraasil ja moodustajal? Moodustaja on ühest või mitmest sõnas koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. Keele kirjeldamisel on vaheastmeks tähenduse ja vormi vahel süntaktilised funktsioonid ehk lauseliikmete tasant: alus, sihitis , määrus ja öeldis. Sõnajärg lauses muutub, kui lauset tõstetakse esile ja muutub rõhuasetus või muutub lause infostruktuur (uus info lause lõpus).
Glossid:
A - agent
P - patsient
S – mittesihitisliku lause ainuke osaline
ABS - absolutiiv
ERG - ergatiiv
DEF – definiitne pööramine
INDEF – indefiniitne pööramine
ANTIPASS - antipassiiv
MASC - meessugu
FEM – naissugu
Q – kvantor (keegi, igaüks)
DET – artikkel
P, PREP – prepositsioon e eessõna
P, PSP – postpositsioon e tagasõna
C - sidesõna
vertikaalne orientatsioon – too seal all, too seal üleval; relatsiooniline orientatsioon e suhtes rannikuga: too põhjas, too lõunas.
Deiksis ehk keelend , mis on otseliselt seotud kõnehetke ja/või -kohaga ehk kui ei tea, millises kontekstis kasutatakse, ei saa aru. Nt: kas sa nendega juba rääkisid? - kellega? Millest? Verbid minema ja tulema, kohasõnad ees ja taga, lausumishetk eile, täna, homme
arv on grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu.
Isik grammatiline isik on deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele , nt kõnelejale, kuulajale ja teistele. Väljendub eelkõige pronoomenite süsteemis, aga ka verbi lõppudena ning vahel ka substantiividel.
Polaarsus e kõneliik on grammatiline kategooria, mis eristab jaatust ja eitust. Eituse väljendamise sagedasemad viisid: 1)verbile lisatakse eituspartikkel (nt eesti k see ei lähe) 2)lisatakse eitusverb 3)eitust märgitakse verbi afiksitega
Aspekt on grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi. Vormiliselt enamasti verbi afiksid või abiverbid. (nt inglise k he is talking). Imperfektiivne aspekt väljendab sündmust või seisundist, võttes arvesse selle sisemist struktuuri, selle asemel, et väljendada seda lihtsa tervikuna . Selle alaliigid: 1) kontinuatiivne aspekt, mis väljendab käimasolevat aega (nt inglise k he sees it) 2) progressiivne aspekt, mis väljendab protsesse(nt eesti k olen söömas). Perfektiivne aspekt väljendab sündmust või seisundit lihtsa tervikuna, võtmata arvesse toimumisaja sisemist struktueeritust. (nt eesti k ta jalutas metsas).
Aeg on grammatiline kategooria, mis viitab verbiga edastatud sündmuse või seisundi ajale, ning seostab seda mingi teise ajahetkega (nt kõnelemisajaga). Tavaliselt markeeritakse verbi abil. Kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga, on tegemist absoluutse ajaga . Nt tulevik, lihtminevik. Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke suhtes; teine ajahetk ei kattu kõnelemisajaga: Nt ee k enneminevik. sündmushetk(s) kõnehetk(k) viitehetk(v). olevik : s, k, (v); lihtminevik: s k(v); tulevik: k(v) s; minevik : s____k(v); enneminevik: s____v k
Nt yagua keeles on 1. lähiminevik ehk mõni tund enne kõnehetke, 2. lähiminevik ehk üks päev enne kõnehetke, 1. minevik ehk ~kuu..nädal tagasi, 2. minevik ehk ~1..2kuud kuni 1..2 aastat tagasi, 3.minevik ehk kauge või jutustav minevik.
Kõneviis on vormistik , mis annab edasi modaalsus , väljendatakse tavaliselt verbil. Modaalsus on kõneleja seisukoha grammatiseerunud väljendusvahend. Kõneleja iseloomustab sündmust oma suhtumise kaudu, väljendades seda, kas seisund/sündmus oli tema arvates usutav , reaalne, obligatoorne vms. Kõneleja annab modaalsete väljendusvahenditega edasi oma eesmärke ja kavatsusi, seda, miks üldse lausungi moodustas(nt käst, soov). Konditsionaal on kasutatav selleks, et väljendada kindluse puudumist tegevuse toimumise suhtes, potentsiaal väljendab kõneleja arvamust, et tegevus tõenäoliselt toimub, subjunktiiv väljendab iseseisvates lausetes mitmeid tähendusi: hüpoteetilisi või ebatõenäoliselt toimuvaid sündmusi, arvamusi , emotsioone, viisakaid palveid jne, sõltuvalt keelest. (nt inglise k it was necessary that he speak ). Dünaamiline ja deontiline modaalsus moodustavad juurmodaalsuse e tegijamodaalsuse. Episteemilist modaalsust on tegijamoodalsusele vastandades nimetatud ka kõnelejamodaalsuseks. Tähenduste universaalne arenemise suund on konkreetselt abstraktsele, nt verbide laskma ja pidama modaaltähendused on tõenäoliselt tekkinud nende tegevuse tähenduseks (nt võrke merre lasma). Modaaltähenduse klassikaline arenguskeem on dünaamiline>deontiline>episteemiline e võime>luba>tõenäosus. Saan kala>saan kala süüa>sain võimaluse kala süüa.
Tegumood väljendab moodustajate grammatiliste suhete ja sematiliste rollide suhet. Nt seda, kas objekt on agent või patsient. Passiiv passiveerimise käigus muudetakse alglause (alus=agent; sihitis=patsient) vastupidiseks (alus=patsient; sihitis=agent). Selle tegevuse käigus lisatakse üldjuhul ka verbile mingi marker . Skemaatiliselt: P=S. Passiveerimise eesmärk on üldjuhul patsiendi esiletõstmine: patsient saab selleks, mille kohta kogu lause käib, kusjuures agenti alandatakse, ta viiakse kas mõnda kõrvalisse käändesse või jäetakse üldse lausest välja. Patsient tõstetakse enamasti passiivlause aluseks. Inglise keele passiiv: passiveerida saab peaaegu kõiki sihitislikke lauseid . Eesti k passiiv erineb inglise k passiivist: eesti keeles ei väljendata tihti alglause agenti ja alglause patsient ei pruugi muutuda aluseks, vaid jääb sihitislikku käändesse.
Ühildumine eesti keeles ühildab verbi ainult alus, see võib toimuda isikus (Juhan sööb õuna)ja arvus(Karud söövad mett ). Vene keeles sooühildumine.
Käändemärgistus maailma keeltes on laiemalt levinud kaks põhitüüpi, kuidas käänete abil anda edasi sihitisliku lause kaht osalist: agent ja patsient ning mittesihitisliku lause ainsat osalist:

nominatiiv-akusatiivne süsteem – agent nimetavas käändes, patsient mingis markeeritud käändes(eesti k osastavas/omastavas): isa sõi putru; isa sõi pudru ära. Mõnes keeles avaldub käändemärgistus ainult asesõnade korral (inglse k he hits me, I hit him) antud näidetes on alus markeerimata ja sihitis markeeritud käändes. Kui alus on markeerimata, siis on tegu nominatiiv-akusatiivse süsteemiga keeltega. Skemaatiliselt A=S; P. See süsteem on rohkem levinud.

absolutiiv-ergatiivsed keeled – sihitisliku lause osalejad võivad olla markeeritud teisiti: sihitisliku lause agent on markeeritud, patsient on markeerimata. Mittesihitislike lausete ainus osaleja on markeerimata. Skemaatiliselt P=S; A
Süntaktilised seosed 1) rinnastav 2)alistav. Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: ühildumine e kongruents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine(objekti ja subjektiühildumine); rektsioon. Sõnajärje kaudu väljendatavad seosed(lauseliikmed, teema-reema suhted). Enim levinud SOV(alus sihitis verb ). Süntaktilisi teooriaid :
1) generatiivne süntaks, transformatsioonid – keelt esitatagu rangelt defineerivate feeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatiliselt (õiged) laused . Süntaktiline süvastruktuur: markeerimata tuumlause (nt lapsed laulsid aulas), millest tehakse markeeritud, ühtekuuluvad pindlaused- kas lapsed laulsid aulas? Lapsed ei laulnud aulas. Aulas laulsid lapsed. Lapsed laulsid aulas vä? Transformatsioonid – tuumlause on Kevade on Lutsu parim teos.
SIIRE e permutatsioon: Lutsu parim teos on Kevade. ASENDUS: See on Lutsu parim teos, Kevade on tema parim teos. LISAMINE: Kas Kevade on Lutsu parim teos? KUSTUTUS : poiss tahtis+poiss õpib+poiss loeb: Poiss tahtis õppida lugema.
2) valentsiteooria e sõltuvusgrammatika 3)lause aktuaalne liigendus , 4)käändegrammatika, 5)konstruktsioonigrammatika - 6) lausetüübid
Eesti lausete põhitüübid(EKG)
GS – grammatiline subjekt ; TS – tegevussubjekt; PS – pragmaatiline subjekt. Normaallausetes omavahel võrduvad. Nt Ta jookseb , ta ehitab maja, ta on haige. Kogeja-omajalauses GS҂ TS=PS. Nt Tal on häbi, talle meeldib tantsida, teda huvitab botaanika, tal on see hea raamat. Eksistentsiaallauses GS=TS҂PS. Nt Peenral kasvavad lilled, poisist kasvas mees, väljas sajab vihma.
Semantika uurib seda, mida miski tähendab , pragmaatika uurib, mida sellega öelda tahetakse.
Tähistaja – sümbol, sõna puhul selle kest, nt maja puhul häälduskuju või kirjakuju.
Tähistatu – e signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me mõtleme, kui ütleme või kirjutame sõna maja.
Referent – keeleväline olend , omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas.
Tähendus võib olla nii abstraktne kui konkreetne (kõneleja või kuulaja tähendus). Seda uuritakse kolme erineva analüüsi abil:

komponentanalüüs (1960ndad, sobilik ühe tähendusvälja sees kasutamiseks) – komponendid on põhimõtteliselt jagamatud, nende abil esitatakse terviklikke ja piisavate tingimuste loeteluna iga tähendus.

prototüüpanalüüs (alates 1970ndad ) – võetakse mingi konkreetne näide, et näidata selle parimat sobivust selle jaoks, milleks on ta loodud. Vrd auto ja rong. 3) kognitiivne semantika ( 1990ndad )
mõisteid semantikas :
denotatsioon e intensioon – keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele e referentidele.
Ekstensioon – sõna ekstensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid.
(tähendus)väli – tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad
Polüseemia – mitmetähenduslikkus; üksuse tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud. Nt teeb suitsu, kana söömine, kõva mees, istub hästi, küll vingub, kojamehe luud on nurga peal maas , ma viskan su ära jne. Tegelik paigutusvaldkond erinev oodatavast.
Propositsioon – lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab.
Presupositsioon – eeldus, mis peab olema tõene, et lausel oleks üldse mingi mõte
Sünonüümia – samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel (EKK; sünonüümid on kujult üksteiselt erinevad, tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang)
Metafoor – ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas (EKK; Inimesel on raske aru saada abstraktsetest mõistetest, metafoor on mõtlemise ja keele vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse või samastatakse konkreetsematega, mis on inimestele juba tuttavad. Nt elu asemel elutee; noorus on eluhommik, elukevad)
Kujundskeem – skemaatiline tähenduse tekkimise aluseks olev mõiste või mõistete kogum.
Metakeeli kasutatakse kirjeldamiseks, selle alla kuuluvad ka terminid, millega kirjeldatakse. Näiteks: mõiste EMA kirjeldus NSMis: X on Yi ema = mõni aeg enne nüüdset oli Y väga väike, sel ajal oli Y Xi keha sees, Y oli Xi osa. Selle tõttu võivadki mõned inimesed öelda: X tahab Yle head, X ei taha, et Yga juhtuks midagi halba. Semantilised metakeeled, millest saab teha jooniseid. Mappingud kui metafoorsed ülekanded – metafoor: armastus on teekond . Teelised = armastajad , sõiduvahend = suhe; tee = sündmused suhtes; läbitud vahemaa = edasijõudmine; takistused = kogetud raskused jne
tavalisemad allikvaldkonnad metafoorseteks ülekanneteks on inimese keha, loomade, taimede, toidu ja jõududega seotud valdkonnad. Tavalisemad sihtvaldkonnad on emotsioon , moraalsus, mõte, inimsuhted , aeg. (vrd abstraktsus )
Liikuv aeg (jõulud lähenevad, sellest on palju aega mööda läinud, eksam tuleb järjest lähemale)ja liikuv vaatleja (astusime uude aastatuhandesse, kas sa jääd pikaks ajaks?)
Metonüümia – pimesool tahab koju minna; NÄGU või FOTO inimese asemel. Mehhanismid : elus elutut asendamas – looja loodu asemel ( loen Vildet), konkreetne abstraktset asendamas – keha, muu nähtav või katsutav asendab tunnet , tegevust, taju, nähtamatut abstraktsust (pea suu, ta on südametu)
tähendused kujunevad grammatiseerumise ja ülekannete süstemaatilisuse kaudu.
Eesti keele seletussõnaraamat kus on antud lühike kirjeldav seletus ja sünonüümid.
Tekst (keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess)ja diskursus (tekst koos kontekstiga). Diskursuseanalüüs – suulise lingvistilise tähenduse uurimine , nt diskursusemarkerite (no, noh) uurimine
Pragmaatika – kõneakt e kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab. Printsiibid ja maksiimid nt viisakusprintsiip: minapilt e nägu ning negatiivne ja positiivne viisakus (loe Oma Keele artiklit 11. loeng).
Anafoor – keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks.
Vestlusanalüüs – seosed atropoloogia, sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogiaga. Sisuliselt on konveresatsioonianalüüs argikeele analüüs selle loomulikus ümbruses. Vooruvahetus: kui kõnevooru esimeses võimalikus siirdekohas

on voor üles ehitatud nii, et kõneleja osutab järgnevale kõnelejale ja sellel on kohustus voor üle võtta, kusjuures teistel see kohustus puudub

kui järgmist kõnelejat pole määratud, hakkab tööle iseregulatsioon: vooru võtab üle see, kes esimesena jaole jõuab

kui järgmist kõnelejat pole määratud ja keegi vooru ise üle ei võta, võib kõneleja järkata, kuni esile astub mõni muu
kui esimeses võimalikus siirdekohas ei kasutata esimest ega teist reeglit, vaid kolmandat, hakkab reeglistik uuesti ringlema.
Naaberpaarid
küsimus-vastus, tervitus-vastutervitus, ettepanek-nõustumine/mittenõustumine
Sotsiolingvistika uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas:
variatiivsus, geograafiline, sotsiaalne(vanus, sugu, sots. Klass), situatsiooniline(stiil, formaalsus ), keele variante : dialekt e murre(Ranna, Alutaguse , Kesk, Ida, Lääne, Saare, Mulgi, Tartu, Võru, Setu), sotsiolekt , släng, allkeel, idiolekt
laias mõttes uurib sl vestluse struktuuri, keele varieerumist ja kakskeelset ühiskonda. Praktiline sl on keele planeerimine , haridus - ja keelepoliitika , millede meetodiks on enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel . Kitsas mõttes uuritakse keeleüksuse varieerumise täppisanalüüsi.
Psühholingvistika tegeleb keele ja meele ning nende arenguga, lapse keelelise arengu ja kakskeelsusega. Teise keele omandamine on lapse ja täiskasvanu vahel erinev:

• neuroloogiliselt
  
• täiskasvanud oskab võrreldes emakeelt õppiva lapsega lugeda ja kirjutada
  
• täiskasvanu oskab juba ühte keelt seega on motivatsioon väiksem ja ühte keelt omandatakse läbi teise
  
• täiskasvanu on silmitsi rohkemate situatsioonide ja teemadega
  
• täiskasvanu omab vähem aega
  
• täiskasvanu õpib tavaliselt ebaloomulikus olukorras (keeletund) ja omab harva „ema“
  

Korpus e tekstikogu, arvutiajastul polüfunktsionaalne elektroonilisel kujul olev tekstikogu, millesse kuuluvad tekstid on valitud eesmärgipäraselt, nii et nendest koosnev tervik annaks tõepärase pildi kogu keelest. Korpuste liigid:

kirjaliku keele korpus

suulise keele korpus

erikorpus – mingit kindlat allkeelt esindav või spetsiaalselt märgendatud tekstikogu nt murdekorpus, vana kirjakeele korpus

paralleelkorpus – sisaldab teksti ja selle tõlget. Tavaliselt on see osa märgistatud, mis on tõlge.