Gradeerima-väärtuslikuks tegema Gradueerima-teaduslikku kraadi andma Aspekt-seisukoht Asbest-materjal Sünekdohh-kõnekujund Patendeerima-töö taotlustunnistust andma Bloknoot-rebitavate lehtedega märkmik Standard-norm Tsehh-tootmisjaoskond tehases Almanahh-kunstialane koguetos Sahhariin-roosuhkrust 500x magusam värvuseta aine Stiihia-iseeneslik purustav loodusjõud Papaaha-kõrge karusnahkne meestemüts Mahorka-tubakaliik Krahh-häving Brigantiin-kahemastiline kiirepurjelaev Katamaraan-kahekereline veesõiduk Grafomaan-palju ja väärtusetult kirjutav isik Tsellofaan-läbipaistev kile Kulinaar-kokk Arhivaar-arhiiviametnik Magistral-suur autotee Aforism-lühike vaimukas mõttetera Formalist-oma töös välist vormi jälgiv inimene Karahvin-pikema kaelaga klaasist lauanõu jookide serveerimiseks Atasee-saatkonnas või diplomaatilisel missioonil oma riiki teatud alal esindav diplomat Sarmikas-võluv Tehnoloogia-töötlemisviis Ekskursioon-õppe või huvireis Ek...
Sörenit vaevasid pidevad kahtlused, et kas ta ikka suudab tütarlast õnnelikuks teha. Mõne aja pärast oli ta kindel, et kihlus tuleb katkestada. Ta arvas, et algatus peab tulema tütarlapselt, mistõttu hakkas käituma eemaletõukavalt. Aasta peale kihlumist läksidki nad Regine ettepanekul lahku. Emotsionaalne shokk tuli Kierkegaardile kasuks, kuna temas vallandus kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit. Sören oli grafomaan. Vahel kirjutas terve öö järjest. Sören arvas, et ilma Regineta poleks ta kunagi saanud iseendaks. Mõtlejana: Mitteakadeemiline, kirglik, järsk, ettearvamatu, tulihingeline, kaasahaarav. Mõned teosed: Ahistus, Surmatõbi, Minu kirjanikutöö seisukoht Vaated: Tunneb suurt huvi eksistentsiaalsete probleemide vastu iga inimene puutub kokku eksistentsiaalsete probleemidega, st probleemidega, mis on niivõrd individuaalsed, et mingeid lahendusmalle ei saagi olemas olla
Ja kui ma ausalt ütlen, siis ma seda kirjandit ise ei kirjutanudki. Alles mingi aja pärast leidsin, et väga kerge on kirjutada nii, nagu inimesed räägivad.“ (5) Aga kirjanikuks ta ennast ikkagi ei pea. Oma intervjuus Aare Pilvega 2008. aastal on ta öelnud: „Kirjanik ei ole ma tõesti kunagi olla tahtnud, aga kui ma seda nüüd juhtumisi olen (kui olen), siis sellepärast, et mul enam muud mõistlikku tegevust pole, aga kirjanikuks ei taha end siiski pidada, ütleme parem, et olen grafomaan.“ (6) Kõiv on autor, kes armastab esitada väljakutseid nii teatri kui ka kirjanduse stampidele. Nii võivad tema raamatud ja näidendid esmapilgul mõjuda üsna ootamatuna. (2) „Teatri peale ei ole ma peaaegu kunagi mõelnud. Ma mõtlen kinnisele ruumile. Tähendab, kui ma seda kirjutasin, siis ma mõtlesin seda kohta, kus see füüsiliselt toimub, mitte seda, kus see mõtteliselt toimub. Kinnine ruum lahtise seinaga, mille taga on pimedus. See, mis seal pimeduses oli, see jäi sinna
aastal pihtis isa talle oma poisipõlvepattu(Jumala needmist) ning Sorenis tekitas see tunde, et nende perekonnal lasub mingi needus. Ta arvas ehk, et lahkuminek Reginest on Jumalale meelepärane ohver. Mõelda võinuks ka vastupidi et Jumal tahab Sorenit proovile panna, kas ta suudab seda andi(Reginet) hoida.(4) Lahkuminekuga kaasnev emotsionaalne sokk tuli Kierkegaardile kasuks. Nimelt vallandus nüüd tema kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit. Kierkegaard oli grafomaan. Igas tema korteri toas olid laudadel paberivirnad, sageli valis ta mõne neist, istus laua taha ja hakkas kirjutama, vahel terve öö järjest. Niimoodi jõudis ta täis kirjutada ligi kümme tuhat lehekülge. Ta ei suhtunud kirjutatusse kriitiliselt ega teinud kunagi parandusi. Oma teosed kirjutas ta isikliku rahaga(isa oli talle pärandanud üle 30 000 riigitaalri väärtoaberites).(4) Kierkegaard leidis, et kui ta abiellunuks Reginega, poleks ta kunagi saanud iseendaks.
Ma ei räägi üksnes korruptsioonist, aga kui näen ebaõiglust, siis pean selle vastu välja astuma. Oled öelnud, et kirjutad siis, kui jumal käsib ja meeleolu on. Aga vahel peab ju ennast ka sundima. Üldiselt on mul jumalaga hea läbisaamine, ta käsib mind sageli. Ma ei arva, et ma end sundima pean. Kui on käsil mingi pikem asi, siis ma pean lugema eelnevaid lehekülgi, end häälestama, et asjaga edasi minna. Ja noh, mulle meeldib kirjutada, iga kirjanik on natuke ka grafomaan. Millist oma teost ise kõige tähtsamaks pead? Kõige paremaks asjaks pean 1992. aastal ilmunud nelja lühiromaani raamatut "Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" ja ma arvan, et see jääbki minu parimaks teoseks. Püüdsin selles avaldada oma nägemusi filosoofia, usu, kunsti ja poliitika kohta. Kõiges selles on parasjagu eneseirooniat. Matkiks lõpetuseks natuke Urmas Otti. Kas tahad teha mingi ekstra avalduse, ülestunnistuse, esineda pihtimusega, soovida "Teater
W. Adorno . massikultuuri, massiühiskonna kriitik; Hanns Eisler: kapitalism on ,,die wahre Kunst zur Ware Kunst gemacht" Massikultuur = kultuur, mis on kaup; kultuur, mida toodetakse tööstuslikult; kultuur, mida ,,massid" tarbivad ,,massiühiskonnas"; kultuur, mis on esteetiliselt vähemväärtuslik. Kõik need kriteeriumid üldiselt problemaatilised (näiteks ...), terminil tugev halvustav tähendus (parem nt. populaarkultuur) * esteetilised kriteeriumid: süvamuusika <-> pop, kirjanik <-> grafomaan, jne. Mõnikord püütakse neid nihutada: Dzäss/rahvatants/koomiksid on ka kultuur, aga hierarhiline struktuur jääb alles. Oluline on kultuurinähtuse ja selle looja suhe kultuurielu defineerivatesse institutsioonidesse. => seega enamasti ,,päris" kultuur = professionaalne, lisaks on nt. rahvakultuur, harrastusk jne. # vrd. Pierre Bourdieu: ka kõrgkultuuri saab analüüsida kui osalejate vahelise võistluse välja (nt. Haute côuture ja kõrgkultuur)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
