Sissejuhatus
Taasiseseisvunud
Eestil on olnud 3 presidenti: Lennart Meri ; Arnold Rüütel ja
Toomas-Hendrik Ilves. Nad on oma käejärgi kujundanud
Eestit. Neil kõigil on olnud erinev saatus mis on mõjutanud nende
iseloomu ja elu. Nad on elanud erinevates tingimustes. Meri on lapsepõlves
koos perega palju reisinud, teda on ka Siberisse küüditatud kuid
ikkagi on ta Eestisse tagasi tulnud . Ta on ka kirjutanud raamatuid
ja artikleid ajalehtedesse nii Eesti kui ka
välismaa omadesse. Ta on 2 korda abielus olnud tal on 3 last:2 poega Mart
Meri ( 1959 ) ja Kristjan Meri (1966).
esimese abikaasaga Regina Meri ja tütar Tuule Meri (1985) teise abikaasa Helle Meriga.
1990.nendal aastal sai Merist Eest välisminister 1992 aastal oli ta
veidi aega Eesti Suursaadik Soomes. Kui Eest iseseisvaks sai valiti
Meri Eest presidendiks kus ta oli kaks ametiaega.1998. aastal valis
Prantsusmaa ajaleht Mere aasta Eurooplaseks.14 märts 2006 suri
Lennart Meri ajuvähki ja maeti Metsakalmistule. Lennart Meri
kuulubnende suure maailma tegelaste hulka, kes lisaks muudele
vaimuoskustele oskasid end väljendada mõjusalt nii kirjas kui
kõnes. Lennart
Meri oli hingelt kunstnik ja poliitika oli tema kirg, need
moodustasid imetabase põimingu. Tema puhul eriti kehtib tõde, et
kõikidest loomingu liikidest ülim on looming elus eneses , millest
omakorda on suurim ajaloo loomine. Võiks öelda, et Lennart Meri
vormis Eestist ja oma elust kunstiteose . Rüütel sündis Saaremaal ,aitas
isal pidada talu ta tegeles palju talutöödega. Kuna ta oli pere
ainus poiss siis pidi ka talu temale jääma. Ta läks pärast
külakooli edasi õppima Kõljala
põllunduskooli ja sealt Jäneda tehnikumi . Ning on pärast kooli
lõpetamist tegelenud Eesti ja NSV Liidus põllumajandusega.1994-99
Eest Maarahva Erakonna esindaja.1992 kandideeris ta koos Merega
presidendiks ja ka 1996 aastal kuid siis ta ei võitnud valimisi.
2001 aastal sai temast Eesti Vabariigi president.2006 aastal andis ta
selle ametikoha Toomas-Hendrik Ilvesele üle. Toomas –Hendrik Ilves on väliseestlane
ta sündis 1953 .aastal Stockholmis , Rootsi. Ta on ainus Eesti president kes on väliseestlane.
Kõrghariduse omandas ta 1976 Columbia Ülikoolis (USA), bakalaureuse psühholoogias ja 1978 Pennsylvania Ülikool (USA), magistri kraadi
psühholoogias. Ta on tegelenud välismaal viibides palju poliitikaga
ja arendas seal Eesti poliitikat.1993–1996 Eesti Vabariigi
suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos , 1996–1998
Eesti Vabariigi välisminister, 1998 Põhja-Atlandi Instituudi nõukogu esimees, 1999–2002 Eesti Vabariigi välisminister,2002–2004
Eesti Vabariigi Riigikogu liige,2004–2006 Euroopa Parlamendi
liige,2006 Eesti Vabariigi president. Ta on muutnud Eesti välispoliitikat, tal on tutvusi
Euroopas ja kindlasti on tänu temale Eesti maailmas rohkem tuntust
saanud. Eesti rahva patriarhi rolli esindas Arnold Rüütel kui
tasakaaluka, alalhoidliku ja maalähedase hääle esindaja, siis
Toomas Hendrik Ilvese kõneleja kujund oli oma olukorda realistlikult
hindava, kuid sealjuures ambitsioonika tegija oma. Kuna kolm Taasiseseisvunud
Eesti presidenti on nii erinevad siis tahtsingi selles uurimustöös
kolme presidenti omavahel võrrelda ja uurida mida teised on nende
kohta ütelnud. Lk
1 Lennart
Meri
Lennart
Meri oli taasiseseisvunud Eesti esimene president. Ta oli suur sugune
ning haritud inimene ja poliitik . Lapsepõlv oli tal raske. Tema isa
Georg Meri oli diplomaat ja ka kirjanik kes kirjutas majandust,
poliitikat ja ajalugu käsitlevaid tekste rahvusvaheliselt tuntud ajakirjadele . Georg Merel oli palju sidemeid tuntud Euroopa
ajakirjanike ja kirjanikega. Lennart Meri ongi oma isa pidanud
ennekõike eurooplaseks ja seejärel eestlaseks. Lennarti ema Alice Meri oli pärit rannarootsist ja rannarootsi aktsent püsis tal elu
lõpuni ’ telegrafist. 1930.aastate alguses saadeti Georg Meri stipendium õpinguteks Sorbonne ´i Ecole Politique´is. Välisministeeriumi
teenistusse siirdunud noor diplomaat pidi lihvima oma oskusi ja
õppima põhjalikumalt tundma rahvusvahelisi poliitikat.
Kolmeliikmeline pere pidi pakkima oma asjad ja sõitma Pariisi. Alguses
elas Meri perekond Meudoni eeslinnas, sest seal oli odavam. Lõpuks
leiti sobiva hinnaga korter Ladina kvartalis Victor Cousini tänavas.
Lennart pääses jesuiitide juhitud lasteaeda. Perekond elas Georg
Meri stipendiumist, Alice Meril tööd ei olnud. Majandusliku
kitsikuse tõttu käidi Pariisi imedega tutvumas jalgsi, sest bussiga
sõitmiseks raha ei olnud. Georg
ja Alice Meri olid suured kunstisõbrad ja pikad jalgsimatkad pakkusid neile naudingut. Lennart Meri viibistundide kaupa Louvre 'is
ja linna teistes muuseumides, kuid neist enam jäid väikesele poisile meelde linna valgused ja varjud , meeleolud ja lõhnad. Kui
Lennart hakkas väsima, tõstis isa ta oma laiadele õlgadele, kus
võis rahulikult magama jääda. Lennartile sai rahvusvahelisus omaseks väga noorelt. Oma Pariisi
kodus rääkisid Merid eesti keelt, vanemad mõnikord omavahel
inglise keelt. Prantsuse keele õppimine oli sama loomulik kui hingamine . Berliini aastatel sai iseenesestmõistetavaks saksa keele
õppimine. Mitmekeelsus oli perekonna elus igapäevane asi. Ei
ole ime, et Lennart Meri on keelte õppimise tähtsust alati
rõhutanud. 1934. aastal sündis Lennarti vend Hindrek. Samal aastal sai
Georg Meri lähetuse Berliini, kus ta oli esialgu saatkonna
atasee ja seejärel nõunik. Eesti oli noil aegadel majanduslikult
vaene ja lihtne riik. Riigiametnikud ei elanud luksuslikult ei kodu-
ega välismaal. Näiteks 1920. aastatel oli Eesti riigiaparaadi
käsutuses kokku vaid kolm autot. Ka Eesti saatkonnahoone Berliinis
oli tagasihoidlik . Berliinis
alustas Lennart oma kooliteed katoliiklikus rahvakoolis, kuigi samas hoones tegutses ka protestantlik kool, mille klasside seinu kaunistasid suured haakristid.
Katoliiklikul poolel neid ei olnud. Tõenäoliselt otsustas kooli
valiku just see detail. Lapsepõlves puutus Lennart Meri kokku ka
totalitarismiga. Mälestuspiltide hulka kuulub hetk
Siegesalleelt, kus Adolf Hitler kohtus Saksamaal visiidil olnud
Itaalia diktaa toriBenito Mussoliniga. Meril on meeles, et
inimestele müüdi periskoope, mis võimaldasid tihedas rahvahulgas
diktaatoreid hästi näha. Lapse kõige tugevam mälestus
Berliini-perioodist on seotud ühe pühapäevase jalutuskäiguga.
Natside rongkäik "Sa marschiert mit ruhig festem Schritt"
oli mõjus vaatepilt . Tä naval müüdi haakristilipukesi ja et
need kõigil olid, pidi lipu loomulikult saama ka Lennart. Georg Meri
keeldus alguses natsilippu ostmast, kuid andis siis "no olgu
siis, aga ainult täna õhtuks" -põhimõttel pojale järele.
Lk
2
Järgmisel
päeval koju lõunale tulnud Georg Meri nägi, et Lennartil on
natsilipp ikka veel alles. Ta võttis lipu ja murdis selle katki. Lennart Meri sõnul
pole ta oma isa ei enne ega pärast nii vihasena näinud. Alice Meri
oli üritanud meest rahustada, öeldes, et Lennart on alles
laps, aga sellest ei olnud palju abi. Lennart Meri on nentinud,
et lapsepõlvest peale on ta elanud poliitiliselt teadlikus
õhkkonnas. Kodus peetud vestlused ning vanemate hoiakud ja arvamused
kujundasid Lennarti veendumusi ja seisukohti, ilma et ta seda ise
oleks alati teadlikult tajunud. Lennart oli 1936. aasta Berliini
olümpiamängude ajal seitsmeaastane . Diplomaadi pojana pääses ta istuma tähtsate külaliste tribüünile ja
nägi seal teiste hulgas mitu korda ka Hitlerit. Lennart
tundis end mängudel hästi. Väike kohvik , kust võis tuua kooke,
šokolaadi ja kakaod, oli väikemehele palju tähtsam kui kõik
maailma vägevad poliitikud kokku. Oma eestlusest oli Lennart sel
ajal juba teadlik. Kodumaa oli saanud lähedasemaks, sest
perekonna paranenud majanduslik olukord oli võimaldanud veeta
suvepuhkused Eestis. 1938. aastal viidi Georg Meri üle Pariisi. Sealne saatkonnahoone
oli palju uhkem kui Berliinis. Hoonel oli siseõu, lift ja palju muud
luksuslikku. Alguses oli Lennartil kohanemisraskusi, sest keel
oli jõudnud ununeda. Olukori paranes siiski kiiresti ning peagi
rääkis ta prantsuse ja saksa keelt ühtviisi ladusalt. Lennart
jätkas kooliteed Jansonde-Sailly lütseumis. Millegipärast ei
õpetatud Lennartit eesti keeles kirjutama, ema pani ta hoopis
klaveritundi. Lennart ei tundnud end klaveri taga kuigi mõnusalt
muusikaõpingud vahetati inglise keele tundide vastu. Need olid poisi meelest sama vastumeelsed ja igavad kui klaveritunnidki. Teisel
Pariisi-perioodil said prantsuse gootika , Reimsi ja Roueni katedraalid, muuseumid , Louvre, Luxembourg 'i aed ja teised
vaatamisväärsused pere vanemale pojale hoopis teistmoodi tuttavaks
kui mõni aasta varem. Lennart tundis hästi Pariisi arvukaid
kultuuriväärtusi, aga
Eesti kultuurist kirjandusest, ajaloost ja geograafiast teadis ta väga vähe. Eesti
kultuuri tundmaõppimisele aitas kaasa vanaema saadetud eesti
lasteraamatute lugemine. Üheksa-aastasena oli Lennart kosmopoliit,
kelle isamaaks oli perekond. "Selline elu - Pariis, Berliin, siis jälle Pariis, vahepeal suvepuhkused Eestis - näis mulle täiesti loomulik. Ma
olin koos oma vanematega ja tundsin end järelikult kõikjal kodus,"
on Lennart Meri meenutanud. Lennart
Meri sõnul oli teine, lühike Pariisi-periood perekonna
õnnelikem aeg. Paraku jäi õnneaeg lühikeseks, sest samal aastal
kutsuti Georg Meri tagasi Eestisse. Hilissügisel 1938 nimetati Georg
Meri Eesti Välisministeeriumi välismajanduse osakonna
juhatajaks ja Merid naasid kodumaale . Läbi Euroopa reisides saadi
mitmesuguseid kogemusi, millest mõni äratas hirmugi. Koduteel
ööbis pere kond Saksamaal Torgaus. Öösel oli nende prantsuse
numbrimärgiga ja paksu tolmukihi all olnud autole kirjutatud
tekst - Deutschland erwache !'Hiljem peatusid Merid ühes tanklas,
et kütusepaaki täita. Pere rahuliku kohvipausi katkestas
tanklaomanik, kes tuli teatama, et keegi oli nende autos traadid süüteküünaldest otse bensiinipaaki vedanud. Tankla -juhtum on püsinud Meril meeles tänase
päevani.
Lk
3
Teos
väljendus võõra rahva vihkamine ja fanaatilisus, mida Meri ei ole
suutnud kunagi mõista, ammugi mitte omaks võtta. Meri perekonnal ei olnud
Eestis oma maja ega korterit . Puhkuste ajal oli elatud vanaema juures või pansionis.
Nüüd ootas peret päris oma maja Tallinnas Nõmmel. Uus kodu oli
avar ja moodne. Selles oli kümmekond tuba. Poisid said kumbki omaette toa, samuti nagu kaasavõetud koduõpetaja ja
teenijannagi. Avaral söögitoal oli tohutu suur aken, mis avanes
läände. Lennart
Meri oli naasnud kodumaale mille järgnevate aastakümnete ajaloo
lehekülgedele oli talle saatusest määratud jätta oma jälg.
Lennart oli oma eluaastate kohta palju näinud. Ta on kokku
arvutanud, et pidi elu jooksul vahetama seitse korda kooli ja
neli korda õppekeelt. Tallinnas sai tema kooliks Westholmi gümnaasium. Ajad olid rahutud ja isa
Georg otsustas igaks juhuks Alke'i ja pojad mõneks ajaks Soome
saata. Lennart Meri mäletab, et oma esimesel külaskäigul Soome
elas ta nädala hotellis , mis asus raudteejaama lähedal. Kõigest
hoolimata näis
elu kulgevat rahulikult ja ühel päeval teatas Alice Meri lastele,
et neid ootab ees kodutee . Ta lubas Lennartile ja Hindrekule, et nad
jõuavad koju juba järgmisel päeval. See oli tõenäoliselt oktoobri alguses, sest viimane laev Helsingist Tallinna läks 7.
oktoobril 1939. Aurulaeval
Suomi oli viimasel reisil 50 reisijat. Soome
piirivalvurid hoiatasid Tallinna sõitvaid soomlasi , et nad ei
pruugi enam kunagi koju tagasi pääseda. Kahjuks paljude puhul
nii ka juhtus. Georg Meri ei teadnud , et ta pere Eestisse tagasi
tuleb. Lennart Meri sõnul oli isa nende kojutuleku üle küll
rõõmus, aga samas ka millegipärast rahutu ja mures. Lapsed ei
võinud ju teada, et ei olnud mingit põhjust optimismiks, kuigi
perekonna jaoks oli ka üks rõõmus uudis: Georg Meri oli määratud
Eesti saadikuks Washingtoni. Lennart Meri on kinnitanud, et 1939. aasta sügiseks oli tema
poliitiline teadlikkus täielikult ärganud. Koos teiste lastega
mõistis ta hukka Poola jagamise kui alatu teo. Tõsi küll,
esimest korda esines ta poliitilise seisukohavõtuga juba
seitsmeaastaselt, avaldades pahameelt Abessiinia sõja üle. Kommunistid korraldasid Eesti eri paigus meeleavaldusi ja õhutasid
rahutusi ning 21. juunil 1940 moodustati uus, okupantidele
meelepärane valitsus. Valitsuse etteotsa sai Pärnust pärit arst ja
luuletaja Johannes Vares - Barbarus . Kiiruga korraldatud
parlamendivalimistel võis saadikukandidaate üles seada ainult
Eesti Töötava Rahva Liit. Uue parlamendi otsusega kuulutati
Eesti sotsialistlikuks vabariigiks ja ühtlasi paluti see vastu võtta
Nõukogude Liidu koosseisu. Uus võim aega ei viitnud. Kõik Eesti seadused ja määrused
ning teadaanded avaldatakse Riigi Teatajas. Juuli lõpus oli
" uuenduste " fabritseerimise tempo peadpööritav.
Väljaandest võib lugeda, et võtmekohtadel olnud kõrged
riigiametnikud on üksteise järel tagasi astunud ja kõigi
errumineku põhjus on sama: lahkunud omal soovil. Tegelikult nad
sunniti lahkuma . 1940
aasta
25. juuli Riigi Teatajas on määrus number 190,kus teatatakse, et
välismajanduse osakonna juhataja Georg Meri on 24. juulil ametist
vabastatud. Aja vaimu kohaselt omal soovil. 1940. aasta sügise
ja talve oli Georg Meri töötu. Ta otsis võimalust, kuidas saaks
perekond okupeeritud Eestist põgeneda, kuid võimalust paraku
ei tulnud. Järgmisel aastal sai Georg Meri raamatupidaja koha
põlevkivitööstuse ühes harukontoris. Lennart Meri sõnul ei
piirdunud alandused sellega, vaid perekond kaotas ka oma kodu, kuna
sellest tehti ühiskorter.
Lk
4
Isast
sai majahoidja omaenese kodus. Natuke hiljem oldi sunnitud sealt
Koidu tänavasse kolima . ´ Lennart
Meri on meenutanud, et neljapäev, 13. juuni 1941 oli soe ja
päikesepaisteline. Ta oli saanud just tunnistuse, kuhu oli
kirjutatud: "Viiakse üle Nõukogude kooli 6. klassi". Ees
oli pikk suvi. Lennart käis emaga Kadriorus ujumiskursuste eest
maksmas. Poiss häbenes seda, et ei osanud ujuda , ja ootas õhinal,
millal pääseb basseini. Tol õhtul pidi varakult magama minema, et hommikul õigeks ajaks Kadriorgu jõuda. Tramm läks otse koduukse eest. Aga öö
kujunes rahutuks. Lennart ärkas juba kella nelja paiku. Akna all seisis soldat, toetudes täägistatud püssile. Ka teise akna juures
oli soldat ja keset tuba seisis ohvitser . Söögilaua ääres
märkas poiss kaht heledas mantlis noort meest. Ema pildus samal ajal
riideid kohvrisse Üks meestest vaatas kella ja teatas, et aega on
kakskümmend minutit. Pereliikmete rõivad kästi pakkida eraldi kohvritesse. Kui ema selle
üle imestust avaldas, heideti tema üle vaid nalja . Georg Meri
pakkis oma kohvrit sõnagi lausumata. Lipsud, millel olid sildid "
Extra Long " ja "Sonderklasse" viskas ta kõrvale,
kuid abikaasa nõudel võeti need ikkagi kaasa. Hiljem oli
lipsudest abi: kui kohvri lukud üles ütlesid, seoti kohver kinni
lipsudega. Üks küüditajatest pististaskusseordeni , mille ta oli
leidnud kirjutuslauasahtlist. Ka perekonna pildid võeti kaasa.
Georg
Meri lahutati perest ja saadeti laagrisse . Alice ja lapsed viidi Kirovi oblastisse, kuhu jõudis suurem osa 1941. aastal väljasaadetud
eestlastest. Seal oli võimalik kokku saada paljude tuttavatega,
näiteks Eesti endise Soome saadiku ja hilisema riigivanema Friedrich Akeli abikaasaga. Tema mees oli tõenäoliselt maha lastud juba
Tallinnas. Suurem osa küüditatavaid valiti klassikuuluvuse alusel.
Nõukogude venelaste tegevuses puudus aga järjekindlus, niisamuti
nagu kaheksa aastat hiljemgi. Väljasaadetute
hulgas oli täiesti tavalisi, isegi puruvaeseid inimesi. Lennart õppis ujuma alles Venemaal. Peale selle õppis ta puid
raiuma, palke parvetama, kala püüdma, seeni, marju ja murulauku
kuivatama, uudismaad harima , leiba küpsetama ja ennekõike - ellu
jääma. Isa iga kiri võis jääda viimaseks . Ühes kirjas oli prantsuskeelne lause, mis on poegadele antud õpetusest ehk
kõige väärtuslikum: "Il
faut savoir faire flech
e
de tout bois " ehk
"Igast puust peab oskama teha noole’’ Lennart Meri on
meenutanud, et nende esimene peatuspaik oli Malmõz, kus elasid venelased , tatarlased ja marid. Aliee, Lennart ja Hindrek Meri uueks koduks sai barakk . Ebainimlik viletsus üllatas ja kohutas. Kuidas
tulijad hakkama saavad, kui kohalikelgi puudusid kõige
algelisemad elamistingimused? Pere ei olnud Malmõlis kuigi
kaua. Peagi koliti lähedal asuvasse metsatööstuskeskusesse,
kus sai paremat palka. Toitu oli vähe ja see maksis kõrget hinda.
Meri perekond vahetas kodunt kaasa võetud esemeid turul toidu vastu.
Perekonna väärtasjad hakkasid kiiresti lõppema ja peagi olid isa
pikad lipsud pere ainus varandus . Soojade riiete puudumine suurendas
ebameeldivusi. Abi ei olnud kusagilt oodata ja igaüks pidi ise
hakkama saama. Argipäev oli julm ja lohutu. Georg Meri nagu
teisedki perekondadest lahutatud mehed. sattus laagrisse ja
sealt edasi Sverdlovski vanglasse, kus ta mõisteti surma. Otsust
siiski täide viia ei jõutud. Meri päästis käsk viia ta üle Moskva Lubjanka vanglasse. Talle oli ette nähtud mingi eriülesanne,
mille olemus ei ole tänase päevani selgunud . Tõenäoliselt
tahtis Moskva vajadusekorral
kasutada rahvusvaheliste ülesannete täitmiseks.
Lk
5
Pärast
neljanädalast ootamist Kremli plaanid ilmselt muutusid ja Meri pere
küüditati uuesti itta . Isa jäi Lubjankasse. Sedakorda oli ema ja
laste sihtkoht Malaja Subotihha nimeline küla, mis asus Kirovi
lähedal.
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui
laed faili alla
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 25 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-04-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
13 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kõik kommentaarid