Vastus leiad õppematerjalist: Taasiseseisvunud Eesti presidendi

Taasiseseisvunud Eesti presidendi (0)

Keskkool - Ühiskond - Ühiskonnaõpetus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kes ma siis olen?
Kuidas hindate Toomas Hendrik Ilvese esimest presidendikõnet?

Taasiseseisvunud Eesti presidendid
Autor :Liis Pibre
Juhendaja :Urve Veinmann
Tallinn 2009
Sisukord

Sissejuhatus Lk 1

Lennart Meri Lk 2-15

Kokkuvõtteks Lennart Merest Lk 16

Arnold Rüütel Lk17-20

Toomas-Hendrik Ilves Lk 21-22

Hinnang president Ilvesele ajalehtedes Lk 23-24

Lõpetuseks Lk 25

Kasutatud kirjandus Lk 26
Sissejuhatus
Taasiseseisvunud Eestil on olnud 3 presidenti: Lennart Meri ; Arnold Rüütel ja Toomas-Hendrik Ilves. Nad on oma käejärgi kujundanud Eestit. Neil kõigil on olnud erinev saatus mis on mõjutanud nende iseloomu ja elu. Nad on elanud erinevates tingimustes. Meri on lapsepõlves koos perega palju reisinud, teda on ka Siberisse küüditatud kuid ikkagi on ta Eestisse tagasi tulnud . Ta on ka kirjutanud raamatuid ja artikleid ajalehtedesse nii Eesti kui ka välismaa omadesse. Ta on 2 korda abielus olnud tal on 3 last:2 poega Mart Meri ( 1959 ) ja Kristjan Meri (1966). esimese abikaasaga Regina Meri ja tütar Tuule Meri (1985) teise abikaasa Helle Meriga. 1990.nendal aastal sai Merist Eest välisminister 1992 aastal oli ta veidi aega Eesti Suursaadik Soomes. Kui Eest iseseisvaks sai valiti Meri Eest presidendiks kus ta oli kaks ametiaega.1998. aastal valis Prantsusmaa ajaleht Mere aasta Eurooplaseks.14 märts 2006 suri Lennart Meri ajuvähki ja maeti Metsakalmistule. Lennart Meri kuulub nende suure maailma tegelaste hulka, kes lisaks muudele vaimuoskustele oskasid end väljendada mõjusalt nii kirjas kui kõnes. Lennart Meri oli hingelt kunstnik ja poliitika oli tema kirg, need moodustasid imetabase põimingu. Tema puhul eriti kehtib tõde, et kõikidest loomingu liikidest ülim on looming elus eneses , millest omakorda on suurim ajaloo loomine. Võiks öelda, et Lennart Meri vormis Eestist ja oma elust kunstiteose . Rüütel sündis Saaremaal ,aitas isal pidada talu ta tegeles palju talutöödega. Kuna ta oli pere ainus poiss siis pidi ka talu temale jääma. Ta läks pärast külakooli edasi õppima Kõljala põllunduskooli ja sealt Jäneda tehnikumi . Ning on pärast kooli lõpetamist tegelenud Eesti ja NSV Liidus põllumajandusega.1994-99 Eest Maarahva Erakonna esindaja.1992 kandideeris ta koos Merega presidendiks ja ka 1996 aastal kuid siis ta ei võitnud valimisi. 2001 aastal sai temast Eesti Vabariigi president.2006 aastal andis ta selle ametikoha Toomas-Hendrik Ilvesele üle. Toomas –Hendrik Ilves on väliseestlane ta sündis 1953 .aastal Stockholmis , Rootsi. Ta on ainus Eesti president kes on väliseestlane. Kõrghariduse omandas ta 1976 Columbia Ülikoolis (USA), bakalaureuse psühholoogias ja 1978 Pennsylvania Ülikool (USA), magistri kraadi psühholoogias. Ta on tegelenud välismaal viibides palju poliitikaga ja arendas seal Eesti poliitikat.1993–1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos , 1996–1998 Eesti Vabariigi välisminister, 1998 Põhja-Atlandi Instituudi nõukogu esimees, 1999–2002 Eesti Vabariigi välisminister,2002–2004 Eesti Vabariigi Riigikogu liige,2004–2006 Euroopa Parlamendi liige,2006 Eesti Vabariigi president. Ta on muutnud Eesti välispoliitikat, tal on tutvusi Euroopas ja kindlasti on tänu temale Eesti maailmas rohkem tuntust saanud. Eesti rahva patriarhi rolli esindas Arnold Rüütel kui tasakaaluka, alalhoidliku ja maalähedase hääle esindaja, siis Toomas Hendrik Ilvese kõneleja kujund oli oma olukorda realistlikult hindava, kuid sealjuures ambitsioonika tegija oma. Kuna kolm Taasiseseisvunud Eesti presidenti on nii erinevad siis tahtsingi selles uurimustöös kolme presidenti omavahel võrrelda ja uurida mida teised on nende kohta ütelnud.
Lk 1
Lennart Meri
Lennart Meri oli taasiseseisvunud Eesti esimene president. Ta oli suur sugune ning haritud inimene ja poliitik . Lapsepõlv oli tal raske. Tema isa Georg Meri oli diplomaat ja ka kirjanik kes kirjutas majandust, poliitikat ja ajalugu käsitlevaid tekste rahvusvaheliselt tuntud ajakirjadele . Georg Merel oli palju sidemeid tuntud Euroopa ajakirjanike ja kirjanikega. Lennart Meri ongi oma isa pidanud ennekõike eurooplaseks ja seejärel eestlaseks. Lennarti ema Alice Meri oli pärit rannarootsist ja rannarootsi aktsent püsis tal elu lõpuni ’ telegrafist. 1930.aastate alguses saadeti Georg Meri stipendium õpinguteks Sorbonne ´i Ecole Politique´is. Välisministeeriumi teenistusse siirdunud noor diplomaat pidi lihvima oma oskusi ja õppima põhjalikumalt tundma rahvusvahelisi poliitikat. Kolmeliikmeline pere pidi pakkima oma asjad ja sõitma Pariisi. Alguses elas Meri perekond Meudoni eeslinnas, sest seal oli odavam. Lõpuks leiti sobiva hinnaga korter Ladina kvartalis Victor Cousini tänavas. Lennart pääses jesuiitide juhitud lasteaeda. Perekond elas Georg Meri stipendiumist, Alice Meril tööd ei olnud. Majandusliku kitsikuse tõttu käidi Pariisi imedega tutvumas jalgsi, sest bussiga sõitmiseks raha ei olnud. Georg ja Alice Meri olid suured kunstisõbrad ja pikad jalgsimatkad pakkusid neile naudingut. Lennart Meri viibis tundide kaupa Louvre 'is ja linna teistes muuseumides, kuid neist enam jäid väikesele poisile meelde linna valgused ja varjud , meeleolud ja lõhnad. Kui Lennart hakkas väsima, tõstis isa ta oma laiadele õlgadele, kus võis rahulikult magama jääda. Lennartile sai rahvusvahelisus omaseks väga noorelt. Oma Pariisi kodus rääkisid Merid eesti keelt, vanemad mõnikord omavahel inglise keelt. Prantsuse keele õppimine oli sama loomulik kui hingamine . Berliini aastatel sai iseenesestmõistetavaks saksa keele õppimine. Mitmekeelsus oli perekonna elus igapäevane asi. Ei ole ime, et Lennart Meri on keelte õppimise tähtsust alati rõhutanud. 1934. aastal sündis Lennarti vend Hindrek. Samal aastal sai Georg Meri lähetuse Berliini, kus ta oli esialgu saatkonna atasee ja seejärel nõunik. Eesti oli noil aegadel majanduslikult vaene ja lihtne riik. Riigiametnikud ei elanud luksuslikult ei kodu- ega välismaal. Näiteks 1920. aastatel oli Eesti riigiaparaadi käsutuses kokku vaid kolm autot. Ka Eesti saatkonnahoone Berliinis oli tagasihoidlik . Berliinis alustas Lennart oma kooliteed katoliiklikus rahvakoolis, kuigi samas hoones tegutses ka protestantlik kool, mille klasside seinu kaunistasid suured haakristid. Katoliiklikul poolel neid ei olnud. Tõenäoliselt otsustas kooli valiku just see detail. Lapsepõlves puutus Lennart Meri kokku ka totalitarismiga. Mälestuspiltide hulka kuulub hetk Siegesalleelt, kus Adolf Hitler kohtus Saksamaal visiidil olnud Itaalia diktaa tori Benito Mussoliniga. Meril on meeles, et inimestele müüdi periskoope, mis võimaldasid tihedas rahvahulgas diktaatoreid hästi näha. Lapse kõige tugevam mälestus Berliini-perioodist on seotud ühe pühapäevase jalutuskäiguga. Natside rongkäik "Sa marschiert mit ruhig festem Schritt" oli mõjus vaatepilt . Tä naval müüdi haakristilipukesi ja et need kõigil olid, pidi lipu loomulikult saama ka Lennart. Georg Meri keeldus alguses natsilippu ostmast, kuid andis siis "no olgu siis, aga ainult täna õhtuks" -põhimõttel pojale järele.
Lk 2
Järgmisel päeval koju lõunale tulnud Georg Meri nägi, et Lennartil on natsilipp ikka veel alles. Ta võttis lipu ja murdis selle katki. Lennart Meri sõnul pole ta oma isa ei enne ega pärast nii vihasena näinud. Alice Meri oli üritanud meest rahustada, öeldes, et Lennart on alles laps, aga sellest ei olnud palju abi. Lennart Meri on nentinud, et lapsepõlvest peale on ta elanud poliitiliselt teadlikus õhkkonnas. Kodus peetud vestlused ning vanemate hoiakud ja arvamused kujundasid Lennarti veendumusi ja seisukohti, ilma et ta seda ise oleks alati teadlikult tajunud. Lennart oli 1936. aasta Berliini olümpiamängude ajal seitsmeaastane . Diplomaadi pojana pääses ta istuma tähtsate külaliste tribüünile ja nägi seal teiste hulgas mitu korda ka Hitlerit. Lennart tundis end mängudel hästi. Väike kohvik , kust võis tuua kooke, šokolaadi ja kakaod, oli väikemehele palju tähtsam kui kõik maailma vägevad poliitikud kokku. Oma eestlusest oli Lennart sel ajal juba teadlik. Kodumaa oli saanud lähedasemaks, sest perekonna paranenud majanduslik olukord oli võimaldanud veeta suvepuhkused Eestis. 1938. aastal viidi Georg Meri üle Pariisi. Sealne saatkonnahoone oli palju uhkem kui Berliinis. Hoonel oli siseõu, lift ja palju muud luksuslikku. Alguses oli Lennartil kohanemisraskusi, sest keel oli jõudnud ununeda. Olukori paranes siiski kiiresti ning peagi rääkis ta prantsuse ja saksa keelt ühtviisi ladusalt. Lennart jätkas kooliteed Jansonde-Sailly lütseumis. Millegipärast ei õpetatud Lennartit eesti keeles kirjutama, ema pani ta hoopis klaveritundi. Lennart ei tundnud end klaveri taga kuigi mõnusalt muusikaõpingud vahetati inglise keele tundide vastu. Need olid poisi meelest sama vastumeelsed ja igavad kui klaveritunnidki. Teisel Pariisi-perioodil said prantsuse gootika , Reimsi ja Roueni katedraalid, muuseumid , Louvre, Luxembourg 'i aed ja teised vaatamisväärsused pere vanemale pojale hoopis teistmoodi tuttavaks kui mõni aasta varem. Lennart tundis hästi Pariisi arvukaid kultuuriväärtusi, aga Eesti kultuurist kirjandusest, ajaloost ja geograafiast teadis ta väga vähe. Eesti kultuuri tundmaõppimisele aitas kaasa vanaema saadetud eesti lasteraamatute lugemine. Üheksa-aastasena oli Lennart kosmopoliit, kelle isamaaks oli perekond. "Selline elu - Pariis, Berliin, siis jälle Pariis, vahepeal suvepuhkused Eestis - näis mulle täiesti loomulik. Ma olin koos oma vanematega ja tundsin end järelikult kõikjal kodus," on Lennart Meri meenutanud. Lennart Meri sõnul oli teine, lühike Pariisi-periood perekonna õnnelikem aeg. Paraku jäi õnneaeg lühikeseks, sest samal aastal kutsuti Georg Meri tagasi Eestisse. Hilissügisel 1938 nimetati Georg Meri Eesti Välisministeeriumi välismajanduse osakonna juhatajaks ja Merid naasid kodumaale . Läbi Euroopa reisides saadi mitmesuguseid kogemusi, millest mõni äratas hirmugi. Koduteel ööbis pere kond Saksamaal Torgaus. Öösel oli nende prantsuse numbrimärgiga ja paksu tolmukihi all olnud autole kirjutatud tekst - Deutschland erwache !'Hiljem peatusid Merid ühes tanklas, et kütusepaaki täita. Pere rahuliku kohvipausi katkestas tanklaomanik, kes tuli teatama, et keegi oli nende autos traadid süüteküünaldest otse bensiinipaaki vedanud. Tankla -juhtum on püsinud Meril meeles tänase päevani.
Lk 3
Teos väljendus võõra rahva vihkamine ja fanaatilisus, mida Meri ei ole suutnud kunagi mõista, ammugi mitte omaks võtta. Meri perekonnal ei olnud Eestis oma maja ega korterit . Puhkuste ajal oli elatud vanaema juures või pansionis. Nüüd ootas peret päris oma maja Tallinnas Nõmmel. Uus kodu oli avar ja moodne. Selles oli kümmekond tuba. Poisid said kumbki omaette toa, samuti nagu kaasavõetud koduõpetaja ja teenijannagi. Avaral söögitoal oli tohutu suur aken, mis avanes läände. Lennart Meri oli naasnud kodumaale mille järgnevate aastakümnete ajaloo lehekülgedele oli talle saatusest määratud jätta oma jälg. Lennart oli oma eluaastate kohta palju näinud. Ta on kokku arvutanud, et pidi elu jooksul vahetama seitse korda kooli ja neli korda õppekeelt. Tallinnas sai tema kooliks Westholmi gümnaasium. Ajad olid rahutud ja isa Georg otsustas igaks juhuks Alke'i ja pojad mõneks ajaks Soome saata. Lennart Meri mäletab, et oma esimesel külaskäigul Soome elas ta nädala hotellis , mis asus raudteejaama lähedal. Kõigest hoolimata näis elu kulgevat rahulikult ja ühel päeval teatas Alice Meri lastele, et neid ootab ees kodutee . Ta lubas Lennartile ja Hindrekule, et nad jõuavad koju juba järgmisel päeval. See oli tõenäoliselt oktoobri alguses, sest viimane laev Helsingist Tallinna läks 7. oktoobril 1939. Aurulaeval Suomi oli viimasel reisil 50 reisijat. Soome piirivalvurid hoiatasid Tallinna sõitvaid soomlasi , et nad ei pruugi enam kunagi koju tagasi pääseda. Kahjuks paljude puhul nii ka juhtus. Georg Meri ei teadnud , et ta pere Eestisse tagasi tuleb. Lennart Meri sõnul oli isa nende kojutuleku üle küll rõõmus, aga samas ka millegipärast rahutu ja mures. Lapsed ei võinud ju teada, et ei olnud mingit põhjust optimismiks, kuigi perekonna jaoks oli ka üks rõõmus uudis: Georg Meri oli määratud Eesti saadikuks Washingtoni. Lennart Meri on kinnitanud, et 1939. aasta sügiseks oli tema poliitiline teadlikkus täielikult ärganud. Koos teiste lastega mõistis ta hukka Poola jagamise kui alatu teo. Tõsi küll, esimest korda esines ta poliitilise seisukohavõtuga juba seitsmeaastaselt, avaldades pahameelt Abessiinia sõja üle. Kommunistid korraldasid Eesti eri paigus meeleavaldusi ja õhutasid rahutusi ning 21. juunil 1940 moodustati uus, okupantidele meelepärane valitsus. Valitsuse etteotsa sai Pärnust pärit arst ja luuletaja Johannes Vares - Barbarus . Kiiruga korraldatud parlamendivalimistel võis saadikukandidaate üles seada ainult Eesti Töötava Rahva Liit. Uue parlamendi otsusega kuulutati Eesti sotsialistlikuks vabariigiks ja ühtlasi paluti see vastu võtta Nõukogude Liidu koosseisu. Uus võim aega ei viitnud. Kõik Eesti seadused ja määrused ning teadaanded avaldatakse Riigi Teatajas. Juuli lõpus oli " uuenduste " fabritseerimise tempo peadpööritav. Väljaandest võib lugeda, et võtmekohtadel olnud kõrged riigiametnikud on üksteise järel tagasi astunud ja kõigi errumineku põhjus on sama: lahkunud omal soovil. Tegelikult nad sunniti lahkuma . 1940 aasta 25. juuli Riigi Teatajas on määrus number 190,kus teatatakse, et välismajanduse osakonna juhataja Georg Meri on 24. juulil ametist vabastatud. Aja vaimu kohaselt omal soovil. 1940. aasta sügise ja talve oli Georg Meri töötu. Ta otsis võimalust, kuidas saaks perekond okupeeritud Eestist põgeneda, kuid võimalust paraku ei tulnud. Järgmisel aastal sai Georg Meri raamatupidaja koha põlevkivitööstuse ühes harukontoris. Lennart Meri sõnul ei piirdunud alandused sellega, vaid perekond kaotas ka oma kodu, kuna sellest tehti ühiskorter.
Lk 4
Isast sai majahoidja omaenese kodus. Natuke hiljem oldi sunnitud sealt Koidu tänavasse kolima . ´ Lennart Meri on meenutanud, et neljapäev, 13. juuni 1941 oli soe ja päikesepaisteline. Ta oli saanud just tunnistuse, kuhu oli kirjutatud: "Viiakse üle Nõukogude kooli 6. klassi". Ees oli pikk suvi. Lennart käis emaga Kadriorus ujumiskursuste eest maksmas. Poiss häbenes seda, et ei osanud ujuda , ja ootas õhinal, millal pääseb basseini. Tol õhtul pidi varakult magama minema, et hommikul õigeks ajaks Kadriorgu jõuda. Tramm läks otse koduukse eest. Aga öö kujunes rahutuks. Lennart ärkas juba kella nelja paiku. Akna all seisis soldat, toetudes täägistatud püssile. Ka teise akna juures oli soldat ja keset tuba seisis ohvitser . Söögilaua ääres märkas poiss kaht heledas mantlis noort meest. Ema pildus samal ajal riideid kohvrisse Üks meestest vaatas kella ja teatas, et aega on kakskümmend minutit. Pereliikmete rõivad kästi pakkida eraldi kohvritesse. Kui ema selle üle imestust avaldas, heideti tema üle vaid nalja . Georg Meri pakkis oma kohvrit sõnagi lausumata. Lipsud, millel olid sildid " Extra Long " ja "Sonderklasse" viskas ta kõrvale, kuid abikaasa nõudel võeti need ikkagi kaasa. Hiljem oli lipsudest abi: kui kohvri lukud üles ütlesid, seoti kohver kinni lipsudega. Üks küüditajatest pistis taskusse ordeni , mille ta oli leidnud kirjutuslauasahtlist. Ka perekonna pildid võeti kaasa. Georg Meri lahutati perest ja saadeti laagrisse . Alice ja lapsed viidi Kirovi oblastisse, kuhu jõudis suurem osa 1941. aastal väljasaadetud eestlastest. Seal oli võimalik kokku saada paljude tuttavatega, näiteks Eesti endise Soome saadiku ja hilisema riigivanema Friedrich Akeli abikaasaga. Tema mees oli tõenäoliselt maha lastud juba Tallinnas. Suurem osa küüditatavaid valiti klassikuuluvuse alusel. Nõukogude venelaste tegevuses puudus aga järjekindlus, niisamuti nagu kaheksa aastat hiljemgi. Väljasaadetute hulgas oli täiesti tavalisi, isegi puruvaeseid inimesi. Lennart õppis ujuma alles Venemaal. Peale selle õppis ta puid raiuma, palke parvetama, kala püüdma, seeni, marju ja murulauku kuivatama, uudismaad harima , leiba küpsetama ja ennekõike - ellu jääma. Isa iga kiri võis jääda viimaseks . Ühes kirjas oli prantsuskeelne lause, mis on poegadele antud õpetusest ehk kõige väärtuslikum: "Il faut savoir faire flech e de tout bois " ehk "Igast puust peab oskama teha noole’’ Lennart Meri on meenutanud, et nende esimene peatuspaik oli Malmõz, kus elasid venelased , tatarlased ja marid. Aliee, Lennart ja Hindrek Meri uueks koduks sai barakk . Ebainimlik viletsus üllatas ja kohutas. Kuidas tulijad hakkama saavad, kui kohalikelgi puudusid kõige algelisemad elamistingimused? Pere ei olnud Malmõlis kuigi kaua. Peagi koliti lähedal asuvasse metsatööstuskeskusesse, kus sai paremat palka. Toitu oli vähe ja see maksis kõrget hinda. Meri perekond vahetas kodunt kaasa võetud esemeid turul toidu vastu. Perekonna väärtasjad hakkasid kiiresti lõppema ja peagi olid isa pikad lipsud pere ainus varandus . Soojade riiete puudumine suurendas ebameeldivusi. Abi ei olnud kusagilt oodata ja igaüks pidi ise hakkama saama. Argipäev oli julm ja lohutu. Georg Meri nagu teisedki perekondadest lahutatud mehed. sattus laagrisse ja sealt edasi Sverdlovski vanglasse, kus ta mõisteti surma. Otsust siiski täide viia ei jõutud. Meri päästis käsk viia ta üle Moskva Lubjanka vanglasse. Talle oli ette nähtud mingi eriülesanne, mille olemus ei ole tänase päevani selgunud . Tõenäoliselt tahtis Moskva vajaduse korral kasutada rahvusvaheliste ülesannete täitmiseks.
Lk 5
Pärast neljanädalast ootamist Kremli plaanid ilmselt muutusid ja Meri pere küüditati uuesti itta . Isa jäi Lubjankasse. Sedakorda oli ema ja laste sihtkoht Malaja Subotihha nimeline küla, mis asus Kirovi lähedal. Ent pere ei jäänud sinna kauaks ,sest toiduainete poolest olid kohalikud olud viletsad. Alice Meril soovitati otsida selline koht, kus süüa tahtjaid on vähem. Perekond võttis suuna sisealadele, kaugemale maanteedest ja eriti raudteest . Uus elukoht leiti Jaranskist, mis oli raudteest umbes 200' kilomeetri kaugusel. Teekond Jaranskisse oli äärmiselt vaevaline, sest paukuvas pakases rännati enamasti jalgsi. Alice ja lapsed jõudsid kohale, kuid ees ootasid tõelised piinanädalad. Lennart ja Alice haigestusid tüüfusesse ning Hindrek jäi üksi. Ema pääses haiglast enne vanemat poega ja tõi noorema tagasi perest, kus too oli hoida olnud. 1943. aasta kevadel pääses nõrgaks jäänud Lennartki jälle ema ja noorema venna juurde. 1943. aasta sügisel hakkas Lennart Jaranskis koolis käima. Ta oli klassis ainuke, kes tundis ladina tähti, seetõttu tuli tal töötada inglise keele asendusõpetajana. Üle kolmekümne aasta hiljem ekspeditsiooni! olles pöördus Meri Jaranskisse tagasi ja leidis maja, kus oli elanud. Ta kohtas ka korteriomaniku arstist tütart. Üks eluring oli täis saanud. Pärast sõda oli Nõukogude Liidus tunda teatud vabanemist. Läänest puhuvad tuuled suutsid mingil määral puhastada sumbunud õhku, milles kogu suur maa elas. Lõpuks võis pere Eestisse naasta kuid kojutulek tähendas vanematele uut olelusvõitlust, mida neil tuli pidada täiesti muutunud ja poliitiliselt vihameelses keskkonnas. Siberist tulnutel ei olnud kerge tööd leida. Pärast Venemaalt naasmist tegi Georg Meri nimekirja neist lääne kirjanduse teostest, mida tasus eesti keelde tõlkida. Ta läks sellega Eesti Riiklikku Kirjastusse, kus ta saigi tõlkija ja toimetaja koha ning õiguse töötada kodus. Samal ajal seisis Lennartil ees kooliminek, mis teda natuke hirmutas: "Kaasõpilased ei teadnud minust mitte midagi [---] Olin Venemaal läbi põdenud rõuged, mistõttu oli mu pea ikka veel paljaks pöetud [---] Lisaks sellele kandsin ma kehvi rõivaid [---] ja ma rääkisin eesti keelt vene aktsendiga. Ma olin võõrkeha." Lennarti eesti keel oli alguses tõepoolest suure aktsendiga ja klassikaaslased pidasid teda venemaa-eestlaseks. Et tollastes oludes oli seda parem, mida vähem teistest teadsid, jäi ka Lennart rohkem omaette. Seega ei alanud tema kaks ja pool aastat kestnud õpingud Nõmmel Tallinna 10. keskkoolis kuigi õnnelikult. Niisiis ei püüdnud Lennart vähemalt alguses teiste hulgas silma torgata. Venemaa kogemustest teadis ta, et liiga palju lobiseda ei ole kasulik. Klassikaaslased mäletavad, et rääkides näis ta kaaluvat igat sõna. Ta tegi lausete vahel nii pikki pause, et kuulaja võis kannatuse kaotada ja kuulamast tüdineda. Kuid kõik, mis ta ütles, oli valmis ja viimist letud, selle ümber ei pruukinud enam pikalt-laialt seletada. Ta oli 17-aastasena küpsem, kogenum ja enam maailma näinud kui suurem osa temaealisi. Kõigepealt oli ta õppinud oma kogemusi analüüsima Isoleeritus kestis umbes neli nädalat. Siis ühel päeval kogunesid kõik Lennarti klassikaaslased tema ümber: "Tead sa“ ütlesid nad, "me kuulsime, et sa olid küüditatud. Meil on hirmus kahju!" Perekonna lugu ei olnud jäänud saladuseks. Keskkoolipäevil lõi Lennart innukalt kaasa ringis , mille liikmeid ühendas huvi kirjanduse ja teiste humanitaarainete vastu. Vahel oli kogunemiskohaks tuntud kirjaniku ja tõlkija Marta Sillaotsa kodu.
Lk 6
Sillaots oli õpilastele omamoodi vaimne ema, kes paar aastat hiljem sattus viieks aastaks Sverdlovski oblasti vanglasse. Peale Lennarti külastasid kirjanikku ka teised tulevased Eesti silmapaistvad inimesed. Need olid helilooja Eino Tamberg, akadeemikud Erast Parmasto ja Hans Trass , arhitekt Boris Mirov (1929-1996), rahvaluuleuurija Ruth Mirov, fennougrist Valmen Hallap (1928-1987) ja prantsuse kirjanduse asjatundja Leili -Maria Kask (1928-1996). Nad kõik olid sama keskkooli õpilased, enamik neist lausa klassikaaslased. Ringi kogunemistel arutleti eelkõige kirjanduse üle. Mingil põhjusel sattus erilise lahkamise objektiks Baudelaire'i luule, eriti "Kurja lilled", mida käsitleti mitmekülgselt ja süviti. Ruth Mirov on veel tagantjärele imestanud selle üle, et vestlusteemad olid väga argised, otsekui "kurja lilled" ei olekski õitsenud kõikjal. Uue aja kirjanikke ja nende loomingut ei käsitletud peaaegu üldse. Aleksandr Fadejevi "Noor Kaardivägi" oli esimesi uuemaid teoseid, mille üle toimus arutelu. Lennart hämmastas oma sõpru tihti sellega, et .leidis igale asjale oma, täiesti üllatava vaatenurga. Ta pani oma ütlustega teised tihti lausa jahmatama. Ja siis tuli hakata arutama, kas saab üldse nii mõelda, kas selline seos oleks ülepea võimalik; meenutab akadeemik Hans Trass. Lennart valmistas sõpradele pidevalt üllatusi ja nautis seda, et suutis teisi pahviks lüüa. Ta sai hüüdnimeks Johnny, ilmselt sellepärast, et ta meenutas oma käitumiselt ja olemuselt inglise härrasmeest, vähemasti tüdrukute meelest . Kui Lennart 1948. aastal kooli lõpetas, soovis direktor neile Eesti värvidele viidates eluks kaasa sinist taevast, viljakat musta mulda ja valget, säravat lootust. Veidi hiljem direktor vangistati. Pärast keskkooli lõpueksamite sooritamist tahtis Lennart Meri minna Tartu ülikooli ajalugu õppima. Esimestel sõjajärgsetel aastatel olid ülikooli uksed veel avatud kõigile ja sünnipärast hoolimata ei olnud Lennartil sinna raske pääseda. Ülikoolikaaslased mäletavad, et ta oli noorhärra, kes rääkis enesekindlalt ja käskiva tooniga. Ta oli alati "kohal". Tema esinemisstiil ei lubanud vasturääkimist. Ta ei olnud alandlik ega anuv, ei siis ega hiljemgi. Ilmselt lisas enesekindlust ka suurepärane vene keele oskus. Lennart rääkis vene keelt ladusamalt kui paljud uue aja ametnikud. '"Igaühel olid omad nipid . Mina ei osanud käituda aristokraatlikult nagu Lennart ja vene keelt rääkisin ka halvas ti, niisiis teeskles in pigem rumalat ja abitut. Minu stiil oli: ehk aitate mind! See oli teine viis uute võimukandjatega manipuleerida . Lennarti ees kummardati ja temale kuuletuti, mina omakorda äratasin soovi aidata. Mõlemad käitumisviisid avaldasid venelastele ja eriti vene ametnikule muljet;“ räägib Ain Kaalep . Lennart oli lahti saanud kahest palju aega nõudvast õppeainest. Kohe selle järel sooritas ta ka Nõukogude Liidu ajaloo lõpueksami. Eksamite ettetegemine oli tõenäoliselt võimalik seetõttu, et ülikool elas üleminekuajas ning käske ja keelde ei tulnud veel tingimusteta täita nagu hilisemal nõukogude perioodil. Mõni aasta hiljem poleks Lennarti selline õpitempo võimalik olnud. Tähtsate eksamite ettetegemine jättis Lennartile palju vaba aega üle ja ta võis elu korraldada oma soovi järgi. Paljud sõbrad olid seetõttu pisut kadedad ja hakkasid kutsuma teda härra eraõpetlaseks. Enamiku vabast ajast veetis Lennart ülikooli suurepärases raamatukogus. Samuti käis ta kuulamas õigusteaduse, psühholoogia ja hispaania keele loenguid. Et vaba aega oli küllaga, tekkis Lennartil olulisi, õpingukaaslaste meelest mõnikord kummalisigi tutvusi. üks neist oli ülikooli raamatukogu töötaja härra Weltmann. Raamatukogust sai Lennarti vaimne kodu. Lk 7
Ta võis seal kasutada vabadusi, mis tavaliselt ei tulnud kõne allagi. Weltmann oli andnud talle oma soovituse ja palunud töötajail aidata Lennartit alati, kui ta vajas või palus abi. Teine huvitav tuttav oli Vene juudist õppejõud, kelle nimi sai hiljem tuntuks kogu maailmas. See oli semiootik Juri Lotman , kes juudi päritolu tõttu ja vana hea tsaristliknõukoguliku kombe kohaselt oli sunnitud otsima tööd provintsiülikoolis. Meri ja Lotman jõudsid kohe ühele lainepikkusele. Meri valdas vene keelt ja vestlusteemadest puudu ei tulnud. Neist said parimad sõbrad ja iseenesest võr ratu paar: üks oli pikk ja elegantne oma tumedate juustega, tema peaaegu poole lühem, aga muljetavaldav oma kohutavalt suurte vurrudega. Sõprade iseloomustatud Lennart Meri oli Tartu üliõpilaste seas tuntud kuju, kes paistis teiste hulgast silma oma eruditsiooniga. Erilist tähelepanu äratas tema silmatorkav keelteoskus . Ta oskas hästi saksa, prantsuse ja vene keelt. Just vene keel oli tõeline trump ja inglise keele oskuski hakkas tasapisi edenema. "Lennarti pidev harrastus oli kuulata BBC-d. Tema kõrv oli hommikust õhtuni raadio küljes. Ta teadis poliitikast kõike ja see loomulikult avardas maailmapilti. Kui valiti Inglismaa parlamenti - konservatiivid tulid tagasi ja Churchillist sai jälle peaminister -, ei tulnud ta hetkekski toast välja, vaid jälgis olukorda pingsalt, Churchilli pilt ühiselamu toa seinal rippumas. Pärast õnnitlesime Lennartit valimistulemuste puhul ja sel puhul, et ta oli Churchilli jälle võimule aidanud," jutustab Ain Kaalep. Isegi pärast 1949. aasta küüditamist uskus suur osa üliõpilastest, et nõukogude võim ei püsi kaua. Olukorda peeti ajutiseks ja vabastajaid oodati saabuvat iga hetk. Tõenäoliselt andis optimismiks alust uue võimusüsteemi vähene tundmine. Noorte veendumust kinnitasid andmed nõukogude süsteemi nõrkuse kohta. "Seepärast tuli kasutada võimalust ja näha võimalikult palju Nõukogude Liitu, mis oli täis põnevaid ja huvitavaid maid ja rahvaid. See oli see juhttäht, mis ajas Lennart Meri hiljem ekspeditsioonidele, impeeriumi risti ja rästi läbi uurima . Kesk- Aasia kohta oli tal juba siis mõningaid teadmisi. Ta teadis rääkida, et sealt võiks saada häid teenistuskohti.“ jutustab Ain Kaalep. Lennart oli pikk ja rühikas, nii et ta jäi tüdrukutele kergesti meelde. Tal olid paksud lokkis mustad juuksed. Ta torkas silma ka oma hea käitumisega ja alkohol ei kuulunud tema nõrkuste hulka. Seltskonnas Lennart küll pruukis alkoholi, kuid keegi ei mäleta, et ta oleks kunagi purjus olnud. "Tüdrukutele meeldis ta väga. Loomulikult oli Lennartil silma tüdrukute jaoks, kuigi mingi seelikukütt ta ei olnud. Talle meeldisid tüdrukud, nagu ikka noortele meestele, aga ta oli pigem valiv:' meenutab Kaalep. Lennarti väljavalitu oli ka tõeline kaunitar, arstiteadust õppiv sporditüdruk Regina Ojavere. Paljud sõbrad mäletavad, kuidas Lennart hõikus tervitusi Toomemäel tennist mängivale Reginale. Noored armusid ja Lennart kosis Reginat ajaloolisel päeval, 5. märtsil 1953. Linnas kõndinud Lennart kuulis valjuhääldajast, et Stalin on surnud. Noormees kiirustas Annelinna, koputas Regina aknale ja ütles: "Tead, tänane päev on õnnepäev, abiellume!"Regina vaatas Lennartile suuri silmi otsa ja noogutas. Pikemalt mõtlemata viisid noored avalduse sisse. Abielu registreeriti perekonnaseisuametis 21. märtsil, pärast seaduses ettenähtud kahenädalast mõtlemisaega. Teine rõõmus sündmus Meri perekonnas oli 1950. aastal uuesti vangi mõistetud isa vabanemine . Samal ajal alustas Lennart oma kirjanduslikku karjääri, avaldades artikleid Tartu lehes.
Lk 8
Kirjutistest saadud honorar suurendas pere sissetulekuid. Esimese leheloo teema oli inglise utopist Owen. Meri meenutab, et julges viia oma loo Edasi toimetusse Juhan Peeglile alles pärast seda, kui sõber Eno Raud oli punase pliiatsiga peaaegu kogu öö selle kallal vaeva näinud. Pikka aega muukeelsetes koolides õppimine oli jätnud kirjutamisoskusele oma jälje. Ideoloogilistel põhjustel ei kõlvanud ta nõukogude kooli õpetajaks, aga tuttava kaudu leidus muud tööd. Esimene töökoht oli eesti teatri häll Vanemuine , kuhu Lennart sai kirjandusala juhataja koha. Palk oli aga nii väike, et Lennart hankis lisatulusid, kirjutades lugusid Eesti Raadiole. Tegemist oli tulevase kirjaniku esimese suurema kirjandusalase tööga. Lennart Meri Tartu-periood lõppes 1955. aastal, kui ta tuli päriselt Tallinna Eesti Raadio teenistusse, Abikaasa Regina jäi kaheks aastaks Tartusse , et lõpetada õpingud" Kauged maad ja reisimine lummasid Merit üha rohkem. Ühe Karpaatia reisi ajal juhtus midagi sellist, mis tegi Lennart Merist lõplikult uurimisreisil. Mööda mäekülge alla laskudes pidas grupp väikest puhkepausi, kui matkal kaasas olnud tuntud teatrilavastaja Voldemar Panso äkki hüüatas: "Poisid, kui me siit eluga välja tuleme, põrutame sügisel Tjan- šani." Meri on meenutanud, et kõik pidasid Panso hüüatust tühipaljaks naljaks, aga kui sügis tuli, võttis grupp tõesti suuna Tjan-Sanile. Spordiselts "Kalev" oli moodustanud matkagrupi, mis suundus Kesk-Aasia asustamata aladele , ja sellega liitus ka Meri seltskonnaga .Nii algas Meri esimene tõeline ekspeditsioon , mis äratas endisest tugevama huvi uute ja tundmatute paikade vastu. Esimese reisi sihtkohtadeks olid Taškent, Samarkand ja Ašhabad. Samarkandil on Meri mälestustes eriline koht, sest ta oli kuueaastaselt saanud kingituseks "Tuhande ja ühe öö" köite Edmund Dulaci toredate lustratsioonidega. "Samarkand oli minu kujutluses Simbad ja Ali Baba salapäraseks kodumaaks: “on Meri öelnud. Kesk aasia ja Usbekistaniga oli tal ja tema sõpradel olnud Omalaadne kokkupuude juba Tartus üliõpilaspõlves. Oma esimese raamatu oli Meri kiiresti valmis saanud, aga teise kallal töötas ta põhjalikult. "Laevapoisid rohelisel ookeanil" ilmus Tallinnas 1961. aastal trükiarvuga 14 000. Nii nagu Meri esikteos , äratas ka see tähelepanu ja teenis ära hiilgavad arvustused. "Tänu sellele, et autor on nii tavatult hea ja ergas 100dusevaatleja, kelle uurijahuvi ja teadmised ühinevad tugeva ilutundega, mahub sõnadesse teinekord ilmselt rohkem, kui saab jäädvustada fotoläätse abil - just nende meeleolude ja tundevirvenduste osas, mis teiste jaoks muidu paratamatult kaotsi läheksid," kirjutas Asta Hameri ajakirjas Keel ja Kirjandus. Reisikirjanikuna saavutatud edu andis Merile eneseusku endisest julgemate plaanide kavandamiseks. Ta tegi ettepaneku saata noorte teadlaste grupp ametlikule ekspeditsioonile Kaug-Itta, Kamtšatka poolsaarele. Ettepanek kiideti heaks ja ettevõtmisele andis õnnistuse Eesti Teaduste Akadeemia. Loomulikult kirjutas Meri ka sellest reisist raamatu, mida ta ise on pidanud oma tõeliseks läbimurdeks. Augustis 1960 olid ettevalmistused tehtud ja reis võis alata . Noorte meeste kaks kuud kestnud teaduslik ekspeditsioon äratas omal ajal suurt tähelepanu. Veel tänaselgi päeval imestatakse, kuidas selline plaan ülepea võis teoks saada. Ekspeditsioonil osalenud teadlased olid kõik Meri koolikaaslased. Paljud neist tema klassikaaslased, kellest mitu oli akadeemilise karjääri redelil jõudnud kõrgele.
Lk 9
Meri ei olnud esimene soome- ugri rahvaste uurija, kes Kamtšatka mail liikus. Soome kirjanik, etnograaf ja arheoloog Sakar Pälsi oli jõudnud sinna märgatavalt varem. Ta oli Meri eelkäija ka selles mõttes, et talletas juba 1917. aastal etnograafilist materjali filmina . Jakuutia rohelisel ookeanil seilates oli Lennart Meri olnud "reavõitleja", üks grupi liikmetest, aga polnud seda enam 1960. aasta augustis. Ta oli ametlikult nimetatud juhtima kümnest mehest koosnevat ekspeditsiooni, mille keskmine vanus oli 28,5 aastat ja reisimarsruudiks Tallinn Moskva- Habarovsk –Petropavlovsk . Sellel reisil hakkasid ilmnema Meri juhiomadustele ja vastutusvõimeleviitavad jooned, mis tema hilisemas tegevuses nii tuttavaks said. Lennart oli tõesti meie -grupi juht ja me kutsusime teda bossiks. Ega ta meid siiski käsutanud, sest olime ju kõik jõudnud akadeemilisel redelil üsna kõrgele. Tal polnud vaja häält kõrgendada, kuigi kujutasime endast kirjut kampa erinevaid iseloomusid. Taipasime alateadlikult, et me peame seda meest uskuma," meenutab retkest osa võtnud Hans Trass ehk Sambliku-Ants, nagu kaaslased teda kutsusid. Ka Erast Parmasto märkas Kaug-Ida reisi ajal esimest korda tema juhiomadusi: "Välispidiselt ei andnud tema juhistaatusest miski märku, kui selleks mitte arvata nahkset kaarditaskut, mida ei unusta mainida ükski Lennartiga koos ekspeditsioonil käinu. Legendaarne kaarditasku oli nagu osa temast endast, alati kaasas ja käeulatuses. Oli ka põhjust taskut hoolsalt hoida, sest see sisaldas ametlikke, kõrgelennulises stiilis koostatud tõendeid, avaldusi ja soovitusi , mis olid varustatud rohkete pitsatite ja mõjuvõimsate inimeste allkirjadega. Sellised venekeelsed propuskid olid reisi ajal hädavajalikud, sest neil oli vene ametimeeste peale nõiduslik mõju. Lisaks mainitud paberitele hoidis Meri kaarditaskus veel märkmiku ja pliiatsit, mille ta võimaluse avanedes kohe välja võttis, et ülestähendusi teha;' meenutab Parmasto . Kamtšatka-reisi tulemus oli mitu ametlikku uurimusaru annet . Peale nende avaldasid matkamehed ka oma reisikirjeldusi, millest üks laiaulatuslikumaid on Loomingus ilmunud Hans Trassi "Lumi ja laava ". Lennart Meri tõeline läbimurdeteos "Tulemägede maale" ilmus Tallinnas 1964. aastal ja raamatu trükiarv oli 16 000. Sama raamat ilmus täiendatuna aastal 1977 nime all "Lähenevad rannad", tiraaž 36 000. Soomes ilmus raamat Eva Lille tõlkes alles 1988. aastal. Ka seda soomekeelset väljaannet on Lennart Meri ositi redigeerinud ja täiendanud, muu hulgas Sakari Pätsi tsitaatidega. Lõppkokkuvõttes võeti raamat Soomes soojalt . Meri elu 1960. aastatel positiivne. Kümne aasta jooksul oli ta teinud kaks tähelepanu äratanud ekspeditsiooni, kirjutanud kaks suurepärase vastuvõtu saanud raamatut, saanud Eesti Kirjanike Liidu liikmeks ja valitud selle juhatusse, astunud Eesti Kinoliidu liikmeks ja käinud esimest korda välismaal, Ida-Saksamaal Leipzigis. Eraelus oli kõige tähtsam sündmus noorema poja Kristjani sünd 1966. aastal. 1963. Aastal oli Meri asunud Tallinnfilmi teenistusse. Toimetuskolleegiumi liikmena oli tema esmane ülesanne hoolitseda stsenaariumide eest. Toibunud esimesest sokist, mille põhjustas stuudio peaaegu ainult venekeelne personal, märkas ta, et uus töökoht pakub uusi väljavaateid. Meril tekkis võimalus hakata tasapisi ellu viima oma soomeugri-projekti, millest kujunes üks tema suuri elutöid. Teine oluline eluülesanne oli vaba ja iseseisev Eesti. See oli suurprojekt, mis lõpuks kõik muu kõrvale tõrjus. 1975. aastal juhtus lõpuks see, mida Meri oli oodanu peaaegu kakskümmend aastat. Tal õnnestus külastada Soomet. Taustamõjutajaks oli Paavo Rintala, kes kõndis ühel ilusal päeval Helsingis Nõukogude Liidu suursaatkonda; teatas, et lahkub Soome Rahukaitsjate esimehe kohalt, kl tema eesti sõpra Soome ei lubata. Peagi helistas Moskva: Nõukogude Liidu Rahukaitsekomitee sekretär ja uuris väga viisakalt, kas Lennart Georgijevits ei leiaks ehk vaba aeg; et Soome sõita. Niipalju aega seltsimees Meri mõistagi leidis. Riigipiiri ületades meenus talle kunagi antud lubadus . Tõesti, Meri sõitiski Läände alles nüüd, kui nõukogud võimukandjad olid tal palunud seda teha.
Lk 10
Soomlaste kaasamist projekti kergendas kindlasti see, et Meri oli loonud endale maine juba oma eelmise filmiga ja ennekõike raamatutega, millest "Virmaliste väraval" just tõlgiti ja äsja Eestis ilmunud "Hõbevalge" sünnitatud vaimustuse ja vihkamise laine oli kandunud ka Soome. "Pea püsti, me oleme vähemalt omaenda mineviku peremehed!" on Lennart Meri määratlenud oma vahest kõige ambitsioonikama teose sõnumi. 1976. aastal ilmunud raamat "Hõbevalge" oli Merile suur väljakutse. Ta kirjutas vastuseid eestlaste sünnipära ja ajalugu puudutavatele küsimustele. Meri maalis meie ette pildi sellest, kuidas muu maailm leidis Eesti ning kuidas antiikaja ja araabia õpetatud meeste kirjeldustes jäädvustus pilt legendaarsest Ultima Thulest. Ta andis oma kaasaegsetele uue rakursi soome-ugri rahvaste muinasaega piilumiseks ja see tugevdas rahvuse identiteeti. Meri sõnum jõudis eestlasteni olukorras, kus uus venestamislaine oli haripunktis. Raamatu trükiarv oli 32 000 eksemplari. Need müüdi läbi kahe päeva. Mõni asjatundja oli arvamusel, et Meri on ajalugu moonutanud. Raamat küttis kired nii üles, et selle maatasa tegemiseks korraldati eraldi koosolek. Aga Meri sõbrad teatasid kirjanikule, kus ja millal laimukoosolek peetakse. Meri ootas väljas, kuni oponent oli end peaaegu marru rääkinud, ja ilmus siis nagu muuseas kohale. Ta palus andeks, et oli hil jaks jäänud, sättis end esimesse ritta istuma ja hakkas kõnelejale üksisilmi otsa vaatama. Too läks närvi, ajas sõnad segi ja hakkas kogelema. Materdamine kukkus läbi. Eesti ühiskond kääris ja ega Lennart Meri isiklik elugi rahulikult kulgenud. Pikka aega kestnud abielu jooksis karile, kui Regina Meri 1980. aastal ühisest kodust lahkus. Teine tagasilöök oli isa surm. Georg Meri oli kaua suutnud oma rasket haigust perekonna eest salajas hoida, kuid 1983. aasta kevadel ei olnud see enam võimalik. Georg Meri suri 10. juunil. Lennart Meri kaotas oma suure eeskuju, Eesti kultuurielu aga suurepärase Shakespeare 'i uurija ja tõlkija. Meie keskelt oli lahkunud vana hea aja härrasmees. 1986. aasta jõulupühade ajal tabas Lennart Merit uus löök: liiklusõnnetuses sai surma tema ema Aliee. Aliee Meri tellitud takso oli just liikuma hakanud, kui taksojuht, lootes otseteed pidi kiiremini kohale jõuda, tegi saatusliku vea. Lennart Meri 1980. aastate rõõmsate sündmuste hulka kuulub uue armastuse leidmine. Armastatu oli Tallinna draamateatri näitlejanna Helle Pihlak (praegu Meri). 1985. aastal sündis perre tütar Tuule. Muutus ka Meri karjäär. Ühiskonna revolutsiooniline protsess ja poliitika haarasid kirjaniku ja uurimisreisija täielikult oma võimusesse. Ometi jõudis Meri 1980. aastatel töötada ka kultuuripõllul. Raamat "Hõbevalgem" ilmus Tallinnas 1984. aastal, käsikiri oli valminud kaks aastat varem. Tegu ei ole kaheksa aastat varem ilmunud "Hõbevalge" jätkuga, vaid selle sissejuhatuse ja esimese peatükiga. Avaliku elu autoriteet läks ametiasutustelt intelligentsi esindajatele. Meri lülitus võitlusesse täie jõuga ja tegi oma poliitilise karjääri avangu. Ta kulutas terve kuu 22-lehekülielise fosforiidi kaevandamist käsitleva venekeelse artikli kirjutamiseks. Eestis tekitas artikli avaldamine vastuseisu la Meri sõitis Moskvasse. Ta pakkus oma artiklit vabameelsena tuntud Literaturnaja Gazetale. Artikkel ilmus kahe nädala pärast, kuigi Meri jutu järgi oli peatoimetaja alguses vastu tõrkunud, väites, et tal on keelatud artiklit avaldada. Teade Meri artiklist oli niisiis kohale jõudnud enne kui mees ise. Meri arvates oli artikli ilmumine omamoodi tunnistus KGB haarde nõrgenemisest. Hirm selle institutsiooni ees oli vähenenud. Meri laiaulatuslik fosforiiditeemaline artikkel ilmus lühendatult ajakirjas Suomen Kuvalehti 20. novembril 1987 pealkirja all "Syytettynä rikollinen kevytmielisyys" ("Süüpingis kuritegelik kergemeelsus"). Leht tõdeb artikli saatesõnas, et fosforiidivastasest heitlusest kasvab ilmselgelt suurim keskkonnakaitsevõitlus Nõukogude Liidus. Eesti fosforiididraama oli äratanud tähelepanu ka Soome lahe põhjakaldal, sest kõik, mis ohustab Eesti keskkonda, on ohtlik ka Soomele. Eestis toimunud muutused hakkasid soomlasi huvitama üha enam.
Lk 11
1990. aasta märtsis sai Lennart Meri kutse Toompea lossi. Savisaar ja Meri arutasid nagu muuseas poliitilisi küsimusi. Savisaar ütles, et valitsuse moodustab tõenäoliselt tema, ja küsis, kas Meri ei tahaks hakata välisministriks. "Ma polnud sellele iialgi mõelnud, et seda ametit pidada. Sellest hoolimata võtsin pakkumise spontaanselt kohe vastu," on Meri tunnistanud. Toompeal kiitsid saadikud Meri kandidatuuri heaks, kuid mõnele asjaosalisele jäi asi rääkimata. Lennart Meri ei alustanud välisministrikarjääri madalat profiili hoides, vaid laskis hakatuseks lahti kõik ministeeriumi endised töötajad, Muidugi tekitas selline tegu kõmu ja järgmise päeva lehtedes ilmus juhtumist artikleid suurte pealkirjade all. Kuid Meril ei olnud muid võimalusi. Meri sõnul koosnes Eesti Välisministeeriumi personal mõ nest KGB mehest ja paarist sekretärist. Meri teadis, et uue aja välisministeeriumi ei olnud võimalik vanale põhjale ehitada, niisiis olid radikaalsed meetmed vajalikud. Ta võis lubada endale otsust vana võimu esindajad lahti lasta, sest Eesti Instituudis oli küllalt noori andekaid inimesi, kellest hiljem, kasvas välja uus rahvusvahelise tasemega ametnikkond . Eesti sai Nõukogude Liidu lagunedes avalikkuse suure tähelepanu osaliseks ja tema välisministril ei olnud selles vähe teeneid. Lennart Meri ei olnud enam üksnes kultuuridiplomaat, kellena teda lähiümbruses tunti. Temast oli saanud arvestatav poliitik, kelle mitmekülgsed võimed said teenitud tähelepanu osaliseks. Meri torkas teiste poliitikute hulgas silma ka oma isiksusega. 1990. aastal valitses Eesti sisepoliitikas üleminekuperiood, mis pidi kestma kuni vabariigi seadusjärgsete võimuorganite valimiseni. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi asemel sai riigi ametlikuks nimeks Eesti Vabariik. Oma tähenduse said tagasi ka vapp, lipp ja hümn. Vastureaktsioon ei jäänud muidugi tulemata. Paljud olid pidanud Balti ketti laulva revolutsiooni viimaseks laiaulatuslikuks meeleavalduseks, mis suured rahvahulgad liikuma pani. Nad eksisid. Seda näitas 15. mai 1990, mil eestlaste meeli valdas hetkeks taas hirm. Nõukogudemeelne Interliikumine üritas vallutada Toompea lossi. Liikumine oli juba paar päeva varem provotseerinud venelasi massimeeleavaldustele. Venelased kogusidki oma jõud ja valgusid Lossi platsile, eesmärgiga heisata punalipp endisele kohale. Õhkkond muutus üha agressiivsemaks, peagi murti maha värav ning ärritunud rahvahulk tungis lossiõuele. Oli ainult aja küsimus, millal vallutajad lossi sisse pääsevad. Meri vaatas koos Savisaarega Toompea rõdult, kui rahvahulga keskele tekkis umbes meetrilaiune läbikäik, mida mööda vallutajad lahkuma hakkasid. Meri sõnul hoidsid inimesed käsi kõvasti selja taga, üritades end ilmselt tagasi hoida ja kokkupõrkeid vältida. Keegi ei saanud viga, mida võib pidada imeks, kui arvestada olukorra kriitilisust. See viimaseks jäänud konflikt oli kõige ohtlikum. Eestlased olid valmis kaitsma laulva revolutsiooni saavutusi, ehkki revolutsiooni rahvusromantiline etapp oli seljataha jäänud. Rahvas oli küps uueks iseseisvuseks. Meri on pidanud rahareformi eestlaste vaimse kapitali tunnistuseks. Eestlaste hinnang endise Nõukogude Liidu majanduslikule arengule olid täpsemad kui näiteks ameerika majandusteadlaste ennustused. Eestlased tundsid nõukogude süsteemi seestpoolt, mis andis võimaluse ette näha reformide tulemusi ning keerulisi põhjuse ja tagajärje seoseid. Meri on rõhutanud, et eestlased säilitasid läbi aastakümnete lääneliku mõtteviisi, mis aitas neil kujundada selge pildi nõukogude tegelikkusest. President on võrrelnud eestlasi Piibli Joonaga, kes valaskala seestpoolt tundis. Noorte mõjukate inimeste meelest vajas Eesti juhti, kellel ei olnud kommunistlikku minevikku. Indrek Kanniku sõnul analüüsisid Isamaa valimisliidu tuumiku moodustanud noored olukorda ja arutasid, kes võiks olla kõige sobivam kandidaat.
Lk 12
Suurem osa noori tundis Merit välisministeeriumi alguspäevilt. "Arutasime kaua ja olime kahevahel, kas meie kandidaat on Lennart Meri või Jaan Kross . Mõlemad esindasid kultuuriintelligentsi, kes nõukogude ajal oli olnud rahva südametunnistus. Mõlemal oli ka visioon ühiskonnast ja maailmast. Lõpuks jäime Meri juurde, sest Kross oli oma kandidatuuri suhtes ebakindel. Peale selle kallutas kaalukaussi Meri kasuks tema kogemus, ta oli kaks aastat töötanud välisministrina. Arvestasime ka tema keelteoskust," räägib Kannik. Isamaa valimisliidu noortest koosnenud delegatsioon, sealhulgas tulevane vaba Eesti esimene peaminister Mart Laar, läks Merit paluma oma presidendikandidaadiks. Nagu mitu korda varemgi, otsustas Meri peaaegu kohe väljakutse vastu võtta. Meri tundis, et tema rahvusvahelistest suhetest oleks Eestile tulevikuski abi, nii et otsust teha oli kerge. Alguses paistis, et Rüütel võidab kohe esimeses ringis, aga valimiste lähenedes hakkas ilmuma veel kandidaate. Lisaks Merile ja Rüütlile pretendeerisid presidendiks ka Eesti tuntumate teisitimõtlejate hulka kuulunud Lagle Parek ja väliseestlane, politoloogiadoktor Rein Taagepera , kes oli ka valimisseaduse autoreid. Rüütel läks esimesele ringile soosikuna, kuid Taageperale ja Parekile anti nii palju hääli, et ükski kandidaatidest ei saanud lihthäälteenamust. Teisele ringile pääsesid Rüütel ja Meri. Valimiste võitja Isamaa oli parlamendis juhtpositsioonil, lisaks andis Taagepera oma toetajate hääled Merile. Nii tekkis enamuse koalitsioon, kelle toel Meri võitis hääletuse 59:31. Lennart Merist oli saanud Eesti Vabariigi president. Oleks võinud ka teisiti minna. "Elu on täis paradokse. Ega Meri eriti õnnelik olnud, kui ta pidi välisministri kohalt lahkuma. Aga ilmselt arvas uus peaminister Vähi, et aetian'i aeg on möödas ning tuleb hakata üles ehitama organisatsiooni ja tegelikke struktuure. Selleks oli vähemalt tema arvates vaja teistsugust meest. Kui Meri oleks jätkanud, ei oleks võinud temast saada Isamaa presidendikandidaati ega presidenti. Elu on tõesti paradoksaalne," arutab Kannik. Lennart Meri kujundas oma seisukoha presidendi rolli kohta juba kandidaat olles. Ta võttis endale kohustuse järgida võimalikult täpselt presidendile põhiseadusega ette nähtud ülesandeid. Ta lubas teha valitsuse ametisse nimetamise otsuse puhtalt valimistulemuste põhjal. Oma vaatepunkti põhjendades tõdes ta, et isiklike rõhuasetuste unustamine võib üksikisikule olla raske, aga riigimehele on see vältimatu. Presidendi ametiaja alguses tegi Eesti mitu suurt sammu teel uude tulevikku. Lisaks oma rahale, põhiseadusele, mitmeparteilisele parlamendile ja presidendile suurendasid tulevikulootusi erastamisprotsess ning Eesti vastuvõtmine tähtsamate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks. Uue peaministrina alustas tööd Isamaa liider Mart Laar. Meri on rõhutanud, et õnnestunud kaitsepoliitika eelduseks on hästi teostatud välispoliitika. Enne kui tõsiseltvõetavast kaitsepoliitikast Eestis üldse rääkida sai, pidi riik lama korralikud piirid, mille sees ei ole võõrvägesid 1992. aasta sügisel oldi sellest olukorrast veel päris kaugel. President Lennart Meri esimene pressisekretär, praegune parlamendisaadik Enn Eesmaa ütleb oma hinnangus : "Lennart Meri poleks kindlasti Eestile parim president kõigiks aegadeks, kuid ta oli ilmtingimata seda just selles aegruumis, milles tema tegutses. Ta pole küll suutnud Venemaaga suurepäraseid suhteid saavutada, kuid isegi kriitilisimal ajal pole meie tänavatel voolanud veri . Ta ise on sageli öelnud, et Venemaa pole riik, vaid kontinent. Selles liialduses on lisaks vaimukusele ka suur tera tõtt, milles on laagerdunud Meri elukogemus Venemaal veedetud aegadest Vene vägede Eestist lahkumine oli Merile poliitiline triumf . Eesmaa tahab meelde tuletada ka presidendi ametiaja rasket külge, mis üldsuse silmis jääb tihti ametihiilguse varju. Meri populaarsus rahva seas ei olnud alguses enesestmõistetav, kuid "ta suutis ühtaegu olla üks oma rahva hulgast ning samal ajal enamikust mitme sammu võrra ees, vahest ka kõrgemal".
Lk 13
See aga ei tekitanud rahva seas protesti, pigem hoopis vaimustust. "President oli ühtviisi kodus nii Hiiumaa õllemeistri juures kui ka akadeemikute vestlusringis. Kõik võtsid ta tõrkumata omaks [---] Seegi oli suur töövõit," nendib Eesmaa, kelle arvates tasub Meri tegevust tulevikuski jälgida, kuigi ta on Kadrioru lossist lahkunud. "Loodetavasti kirjutab ta mõne mälestusteraamatu, sest tema laserpilk võiks selgemaks valgustada mõnegi hämara episoodi meie lähiajaloost [ ---] Ennekõike oleks aga huvitav ja kasulik lugeda tema arvamusi elust ja oludest meie uuele elule tõusnud riigis aastatel, mil kõik tahtsid otsekohe hästi ja hästi palju, kuid vähesed mõistsid, kuidas seda nii lühikese ajaga saavutada ... Lennart Meri kuulus nende väheste hulka, kes seda mõistsid“. "Riigi taastamine ei ole lambinupule vajutamine, millest hetkega sünnib piibellik valgus. Riik sünnib nagu laps: valude ja vaevadega. Aga nagu laps, sünnib ta armastusest ja sünnitab omakorda armastust:' on Meri tõdenud. Eesmaa sõnul oli Meri valimine aastal 1998. Aasta Eurooplaseks täiesti õigustatud. President on eurooplane nii mõttemaailma kui ka olemuse poolest: "Ta on mitmes Euroopa riigis elanud ja õppinud ning sellest väga palju õppinud. Nüüd õpetab ta oma rahvale Euroopat, sellist, mil lest tasub õppida. Ta õpetab kasutama võimalust rikkamaks saada. Ennekõike vaimselt, kuid miks mitte ka kõigis teistes avaldustes." "Ta kadestamisväärt keelteoskus [---] teeks temast oivalisel kandidaadi ÜRO peasekretäri kohale. Ning mitte pelgalt vormi poolest. Meri on rahvusvahelisele tasemele juhtinud riigi, mis üle poole sajandi puudus kaardilt;' lõpetab Eesmaa. "Iga riigipea peab olema selle riigi parem nägu, nägu, mida kõik tahavad vaadata ja mis ajalukku kuuludes ei jäta kunagi ükskõikseks. Seda riigipea olemuslikku funktsiooni on Eesti Vabariigi president aastail 1992-2001 Lennart Meri täitnud 9 aastat ehk kaks valimisperioodi kindlasti meeldejääval moel. Tema oli Eesti nägu;' resümeerib Riigikogu endine liige Peeter Olesk .Presidendi ametiajal kujundas Meri oma ametist institutsiooni, kasvatades samas rahva toetust endale. 1996. aastal valiti ta teiseks ametiajaks. Sedakorda tehti otsus valijameeste kogus, kus Meri võitis jälle oma vastaskandidaa diks olevat Rüütlit häältega 196:126. Võib põhjendatult öelda, et Lennart Merist sai presidendiaastate jooksul tõeline maa isa. Kahtlemata oleks tal olnud tugevat toetust kolmandakski ametiajaks, kuid Eesti põhiseadus ei anna selleks võimalust. Meri järglaseks valiti 21. septembril 2001 talle kaks korda alla jääma pidanud Arnold Rüütel. Literaat Enn Soosaare sõnul pidi Lennart Meri alustama presidendi ametiaega nullist. Meri kui ajaloolane teadis, kui raske tema roll on, sest eeskujusid kahe maailmasõja vahelisest ajast võtta ei olnud. 1920. aasta põhiseadus määras riigi vundamendiks parlamentarismi ja välistas sõltumatu, kindlaks ametiajaks valitud riigipea. Ma ei tea, kui palju kasutas Meri nõuandjate abi ning soovitusi, küll aga mõistan tagantjärele, et Eesti president institutsionaalses mõttes jääb aastakümneteks Lennart Meri nägu," on Soosaar veendunud. Soosaare sõnul on täiesti selge, et Lennart Meri taoline dünaamiline, iseseisvalt otsustama kalduv mees, kellel kõigele lisaks on tubli annus kirjanikufantaasiat, tundis end 1992. aastal teatud määral kammitsetuna. Eestis ongi vaieldud selle üle, kas Meri on kõik need üheksa aastat suutnud püsida parlamentaarse demokraatia raamides. "Mina kuulun nende hulka, kes on veendunud, et venitas ta mis venitas neid põhiseaduses sätestatud piire enda jaoks laiemaks või pikemaks, aga üle neist ei astunud. Ta jäi parlamentaarse riigi presidendiks, kellega, tõsi küll, meie vähekogenud ja sageli uljalt isemeelsetel seadusandjatel ei olnud kerge toime tulla. Enamik seadusi, mis Meri Riigikokku parandamiseks tagasi saatis, osutusidki puudulikuks," tuletab Soosaar meelde.Välispoliitika oli ta lemmikvaldkond. Siin on saavutused sedavõrd silmapaistvad, et neid on olnud nõus tunnistama ka tema poliitilised vastased. Ühelt poolt on Lennart Meri oma eesmärgi saavutanud.
Lk 14
Eesti ei ole kindlasti enam see võõrvõimu ikke alt äsjavabanenud riik, kes uudistab talvevangist kevadisele karjamaale pääsenud vasikana ümbrust, ebaleb ega mõista uues olukorras uut moodi käituda. Majanduslike edusammude kõrval oleme märgatavalt arenenud ka poliitiliselt. Poliitilise maastiku kujundamisel ning korrastamisel on osalenud paljud, kuid ei kellegi roll üksikisikuna ole olnud määravam kui presidendil. Teiselt poolt oleme siiski alles poolel teel, meie Rubico on ületamata ja tagasilöökide ning venimajäämise oht endiselt arvestatav," hindab Soosaar ja jätkab: "Loomulikult tegi nõukogude võim kõik, et eestlaste hulgas omariikluse ideed mõnitada ning hävitada. Iseen nast ja teisi petavad need, kes virisevad praegu, et toona ei olnud võimalik ennast harida iseseisvalt mõtlema ning demokraatia põhimõtteid hindama , harjutada kas või režiimiga valeturakat tagudes tulevikupartiisid välja mängima. Mina, kinnitas Lennart Meri enda kohta, olen Eesti Vabariigi poliitikuks ette valmistunud oma viiskümmend aastat vähemasti. Rootsi endine peaminister Carl Bildt andis Meri tegevusele hinnangu tema "Presidendikõnede" järelsõnana ilmunud essees "Eestimaa eestkõneleja". Selles tõdeb ta muuhulgas, et Lennart Meri - mees, kelle häält kuulatakse Euroopa diplomaatilisel areenil - kehastab "kolme Eesti rahvusliku taassünni kõige olulisemat tunnusjoont: visa kinnipidamist riikliku järjepidevuse põhimõttest, vankumatut usku, et eesti rahvas tõuseb taas jalule, ja kõigi jõudude rakendamist Eesti taasliitumiseks Euroopaga ja maailma riikide perega“.“ Parlamentarism on nõrk, kui inimesed hoiavad riigist eemale. Presidendi otsene kohus on sellele kogu aeg tähelepanu juhtida. [---] Tema töö on muretseda selle pärast, et inimesed tunneksid ennast võimude tasakaalu osana , mitte aga poksikotina;' nendib Peeter Olesk. Oleski arvates ei ole Meri väsinud seda rõhutamast. Ta on rääkinud oma rahvaga otsesõnu. Tema sõnad on avaldanud tugevat mõju vastutustahtelistele kodanikele, keda on huvitanud autoriteetse kõneleja visioonid Eesti kohast teiste riikide hulgas. "Presidendina on Lennart Meri pidanud allutama oma iseloomu oma kohustustele. Ent ta on algusest peale vallanud kunsti panna teisi arvestama tema aega. Võib-olla on see pärit tema filmimehe- aastaist , võib-olla on see õpitud diplomaadist isalt - ja muidugi tekitab see mõnikord vastakaid tundeid. Aga juhtida seda vähest aega, mis on siin maa peal sinu päralt, ise, on suur oskus ja ei ole liialdus väita, et see on üks demokraatliku kodanikukasvatuse aluseid. President ei ole ju tähtsam ega suurem, ehkki on primus inter pares . Olen näinud nende, enamasti vanemate [---] inimeste nägusid, kes on võinud veenduda, et meie presidendil seisab see meeles;' jätkab Olesk. Kui Lennart Meri algatas 1997. aastal kodukaunistamiskampaania, siis selles saavad kokku ju õieti kõik riigi iseseisvuse ning selle kestvuse osad: loodus, inimene, perekond, oma kätega tehtud asjad, katus pea kohal, leib laual, julgeolek ja naaber üle aia. Maailma haavatavus meie ümber ei kao, kuid meie julgeolek oma kodus peab kasvama. See saab tegelikkuseks ainult siis, kui me rahvusvahelises maailmas askeldades hoolitseme selle eest, mida meilt ei tohi võtta ja mida me ise ei tohi ära anda," arutleb Olesk. "Ütleksin, et Lennart Meri presidendiaastate üheks jäävaks tulemuseks on selle tarkuse rakendamine ning õpetamine," lõpetab Olesk. 1992. aastal alustatud suur struktuurimuutus jõudis Meri presidendi ametiaja jooksul peaaegu lõpuni. Eestist on jälle saanud euroopalik riik. Peagi avanevad tema ees Euroopa Liidu ja ka NATO uksed. Meri on tõdenud, et asjad on edenenud hämmastava kiirusega, aga samas on nad muutunud endisest keerulisemaks. Ta on võrrelnud Eestit Alice'iga Imedemaal , kes pidi väledalt jooksma , et paigal püsida. Aja kadumist on Meri oma kujundlikus keeles võrrelnud kurja varjuga , mis eestlaste kannul kõnnib.
Lk 15
Kokkuvõtteks Lennart Merest
Lennart Meri kuulub nende suure maailma tegelaste hulka, kes lisaks muudele vaimuoskustele oskasid end väljendada mõjusalt nii kirjas kui kõnes. Mere jaoks oli sõna demokraatia tööriist ja vabaduse kandja, humanismi ülim avaldus. Mõnadagi inimese käekäigus on määratud väliste teguritega. Lennart Mere isa oli diplomaat ja seepärast puutus ta juba poisipõlves kokku Lääne- ja Idakultuuriga. Pärast ülikooli lõpetamist olid mitmed teed tema ees valla ning tal oli palju vaba aega. Neid aegu täitis kirjandus ja kunst , tuues kaasa kogemusi mis väljapaistvate looduse antud eelduste ja paljutõotava hariduspõhjaga võimaldasid tal astuda poliitikurolli eas, kui teised hakkavad eluotsi juba kokku tõmbama. Tema kirjanduslik pärand ei ole mahult suur, küll aga originaalne. Lisaks mitmele väärtteose tõlkimisele sai üheks tema elutööks Siberi ja Soome- Ugri rahvaste uurimine niihästi filmina kui raamatutes. Selle ainevalla vahendamine aitas tervel põlvkonnal Eestlastel tundma õppida esindamata rahvaste saatust N Liidus ning teravdas meie endi ohutunnet, arendas meie identiteeti. Erakordse ajalootunnetuse tõttu oli Meri lähenemine ka poolmüütilisele ainele äärmiselt tänapäevane, ta lõi sildu eri valdkondade ja uurimismeetodite vahele. „Hõbevalged“ jäävad omaette peatükiks Eesti kultuuri- ja kirjandusloos. Lennart Meri oli hingelt kunstnik ja poliitika oli tema kirg, need moodustasid imetabase põimingu. Tema puhul eriti kehtib tõde, et kõikidest loomingu liikidest ülim on looming elus eneses, millest omakorda on suurim ajaloo loomine. Võiks öelda, et Lennart Meri vormis Eestist ja oma elust kunstiteose. Loovharitlaste, kirjanike ja kunstnike rolli eestluse kandmisel läbi pimeduseaja on raske üle hinnata. Vaimu sõltumatuse nõue haakus Eesti oludes loomuldasa rahva ja riigi sõltumatuse nõudega. Need pürgimused kehastusid ja tipnesid Lennart Meres, kirja- ja kinomehes, kellest sai pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist selle esimene president. Nautides olukordade groteski ja absurdi, toonitas Lennart Meri samas kogu oma olemusega, et kunstniku ja haritlase roll on olla oma rahva teejuht. Selles oli ta kompromissitu. Lennart Meri üksikisiku kohta haruldasel määral kaasa Eesti vabanemisele ning arengule ja tõstis kauaks ajaks meie enesetunnet ja eneseväärikust. Ta tõi au meie loometsunftidele, tõi au eesti kirjanikele ja kunstnikele, kogu eesti vaimueliidile.
Lk 16
Arnold Rüütel
Arnold Rüütel on oma elust kirjutanud raamatus „Tuleviku taassünd .„ Sündisin 1928. aasta 10. mail Saaremaal Laimjala valla Pahavalla külas. Nii isa Feodor kui ema Julia olid siitsamast pärit. On teada, et meie suguvõsa on vähemalt seitsme põlve vältel siin elanud. Saareelaniku mõtteviis on tasakaalukas, tegutsemine ettenägelik, säästlik ja alalhoidlik. Meri avardab silmaringi, soodustab suhtlemist muu maailmaga , samas asetavad aga maa vähesus ja kehv mullapind saareelanike võimalustele selged piirid, sundides alatasa mõtlema elu järjepidevuse säilitamisele. Minu Tartu-kodus on praeguseni elektriniiduki kõrval kasutusel need vikatilüsid, mis kunagi ammu said kodumetsast võetud. Need olid juba otstarvet silmas pidades õla järgi paindesse kasvatatud : isa valis metsas kasvava sobiva puu välja ja painutas selle vajadust mööda kas reejalaseks, vikatilüsiks või millekski muuks. Talumees ei saanud olla ühepäevaperemees, vaid pidi ikka mitu sammu ette vaatama. Minu kodus hoiti au sees külaühiskonnas põlvkondade vältel kujunenud väärtusi, nagu ausus, töökus, austus vanemate vastu, aga samuti säästev ja tulevaste põlvede heaolule orienteeritud eluviis. Mäletan, et tollases külas kanti hoolt paljulapseliste perede eest. Neile jagas külavanem isiklikult paremaid heinamaid ja kalastamiskohti. Mu vanaisagi oli kunagi külavanem ning teda jälgides hoomasin neid põhimõtteid, mida väärtustas toonane külaühiskond. Suurem osa neist on mulle tänini eeskujuks. Kuna Saaremaa ei paista ega paistnud ka siis silma viljakate põllumaadega, tuli teha seda rohkem tööd, et peret elatada. Põllud olid siiski alati korralikult haritud ning looduslikud heinamaad paistsid lausa kuninglike metsaparkidena. Keskmiselt oli meie kandis taludel põllumaad kümne hektari ringis, nii ka minu kodutaius Toomal. Talu kogusuurus oli 30 ha. Kõik lapsed olid haaratud talutöödega, igaüks oma ea kohaselt. Mina käisin kooliminekuni karjas, vist 7-aastaselt võisin hakata käsitsi niitma, 8-9-selt pääsesin hoburakendiga kündma, äestama ja kultiveerima. Hiljem tulin toime isegi sepatööga. Minu kaks õde tegid naistetöid majas ja laudas. Nende ülesanne oli ka igal laupäevaõhtul õu ja tänav puhtaks pühkida. Kogu elu on mul meeles püsinud isa sõnad: „poiss, ära kunagi kakle külatänaval, see ei ole mehetegu!“ Arvan, et seejuures ei mõelnud ta sugugi üksnes poisikeste kaklusi. Hiljem olen ka poliitikasse ülekantuna püüdnud isa õpetuse järgi toimida. Ma ei usu, et keegi võiks mulle etteheiteid teha sõimlemise või käsutamise pärast. Ma pole püüdnud panna kedagi vastu tema tahtmist ja vägisi midagi tegema. Olen ikka lasknud inimestel endil selgusele jõuda ja otsuse langetada. Heaga saavutab ju rohkem kui kurjaga. Ehk nimetab keegi seda ka liigseks pehmuseks, kuid kõvakäelisus pole tõepoolest minu stiil. Vaba Eesti oli loomulik osa minu lapsepõlvest. Kuid see lõppes ootamatult järsult 1940. aasta sündmustega. Minu vanemad kartsid küüditamist, sest mõlemad olid pärit 30-hektarilisest talust. Sõda jättis mulle koledaid mälestuspilte: massimõrva süütud ohvrid Kuressaares, lahingud Sõrves ja kodukülas, toitu röövivad sõdurid. Olin isa kõrval, kui ta Omakaitse liikmena marodööridega tulevahetust pidas. 1943. aastal viidi Saaremaa kaudu Saksamaale Leningradi oblastist pärit ingerlasi. Hakkasin selle rahva vastu huvi tundma, otsisin kirjandust, mis viis mu ühtlasi soome-ugri rahvaste ajaloo juurde. Siit ehk saigi mulle väga lähedaseks väikerahvaste saatus üldse, nende kultuur ja ajalugu.
Lk 17
Austus rahvuslike traditsioonide vastu anti mulle juba kodust kaasa. Rahvusmeelsus oli tugev nii minu isa kui ema vanematekodus. Mu isa suri 1965. aastal liiga noorelt, 65-aastasena. Olin just Rootsis teaduskomandeeringus, kui sain selle ootamatu teate. Ema jõudis aga õnneks ära näha igatsetud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise. Ta oli südamest kaasa elanud kõigile neile muutustele, mis 1980-ndate lõpust alates aset leidsid , ja tuleb tunnistada, et oli aeg-ajalt minu pärast väga mures. Ta suri 1995. aastal, oma 90. eluaastal õnnelikuna taasnähtud Eesti iseseisvuse üle. Minu saatuse määras Audla algkooli lõpetamise järel see, et olin ainus poeg ja talu pärija. Ehkki tegelesin kunstiga ja olin unistanud õppida arhitektuuri, polnud mul ka põllumajanduse vastu midagi. Läksingi edasi õppima Kõljala põllunduskooli ja sealt Jäneda tehnikumi. Õppimisega polnud muret, hinded olid valdavalt viied . Jõudsin tegelda ka pillimängu ja spordiga - peamiselt võrk- ja korvpalliga. Jänedal valiti mind mu aktiivse tegutsemise tõttu õppurkonna komitee esimeheks. Sealt said alguse ka mu esimesed poliitilised vastuolud. Üks niisuguseid tekkis kooli direktori, Venemaa eestlase Pressiga. Komitee tegeles kõigi koolielu tahkudega, samuti võtsin osa õppenõukogu koosolekutest, kus minu arvamus erines mõnigi kord direktori omast. Hoolimata tema vastuseisust valiti mind esimeheks ka teisel aastal. Siis aga heideti n.-ö. nõukogudevastase tegevuse eest koolist välja. Põhjus oli kooli lõpumärgi kavandis, mis ei sisaldanud ühtki nõukogude sümbolit. Kursusejuhendaja, hilisema kirjaniku Veera Saare pealekäimisel võeti mind küll paari kuu pärast tagasi, kuid siis hakkas direktor tegema takistusi minu lõpetamisele kiitusega. Sain aga "viied" kõigi nelja riigieksami eest, millest igaüks koosnes omakorda neljast õppeainest. Direktor nõudis "neljade" panemist. Mu kursusejuhendaja lahkus protestiks eksamikomisjonist. Lõpuks nõustus direktor kompromissiga: kaks "nelja" ja kaks " viit ". Sellega õnnestus tal aga nurjata minu edasipääs ülikooli statsionaarsesse õppesse - sinna pääsesid tehnikumist ainult kiitusega lõpetanud. Läksin kodusaarele agronoomiks. Oli aasta 1949, hiljuti oli meiegi kandist küüditatud sadu inimesi. Mulle tehti ettepanek võtta vastu Pöide masina-traktorijaama direktori koht. Keeldusin, sest see oli väga tugevalt politiseeritud amet. Viis päeva pärast seitsmendat korda tehtud pakkumise tagasilükkamist saadeti mind sõjaväkke. Teenisin algul Karjalas metsatöödel, hiljem aga viis aastat mereväes. Seal elasin üle laevaõnnetuse ja raske olukorra loodusõnnetuse tagajär gede likvideerimisel ning sain seetõttu juba noorelt esimesed hallid juuksed. 1955. aastal pääsesin koju ja asusin õppima agronoomiat Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) kaugõppes. Leiba teenisin algul Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kutsekoolis õpetajana, seejärel aga peazootehniku ja direktorina Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi ( ELVI ) Tähtvere katsebaasis. Hiljem katsebaasi laiendati ja sellest sai Tartu näidiskatsesovhoos, mille direktoriks mind 1963. aastal edutati. Seejärel nõuti ka parteisse astumist. Sovhoosis sattusin silmitsi tühjeneva ja laguneva külaga. Nõukogude poliitika oli hävitamas Eesti traditsioonilist elulaadi; küüditamiste ja taludele lõpu tegemise järel lahkusid maalt inimesed, kes seni seda elulaadi olid hoidnud . Linnastumine ja täistuuridel käiv venestamine pani rahvuslikult mõtleva intelligentsi muretsema eestlaste tuleviku pärast. 1958. aastal olin abiellunud inimesega, kelles leidsin mõttekaaslase, rahvuslikult tundliku meelega inimese. Abikaasa Ingridile oli eriti südamelähedane soome-ugri rahvaste saatus ja kultuur, mida ta on nüüdseks palju aastaid uurinud. Teadusdoktori ja hinnatud folkloristina tegutseb ta aktiivselt mitme rahvusvahelise rahvakultuuri - ja teadusühenduse juhtkonnas.
Lk 18
Eestis, kuna mind kutsuti aga rektoriks tolle aja kohta ebaharilikul viisil - õppejõudude üldkoosoleku üksmeelse otsuse põhjal, siis nõustusin. EPA hoonetes oli üle 10 000 ruutmeetri põrandapinda, enamik ehitisi oli aga kehvas seisus. Kahe aasta jooksul õnnestus valdavosa hoonetest korda teha, ja seda peamiselt üliõpilaste tööga. Imestan siiani, kui entusiastlikult olid tollased tudengid oma õppehoonete ja ühiselamute remontimisel abiks, saamata selle eest kopikatki! Neidude tööga sai paika elektriseadmestik Ülenurme peahoones, noormehed ehitasid Järvselja katsemajandi tootmishooned ja jahilassi. Tasuks andis katsemajand üliõpilassööklale tasuta kartuleid ja juurvilja. EPA ehitas tornühiselamu ja esimese kõrgkoolina üliõpilasperede elamu. Selle kõrvale kerkis üliõpilaste järelkasvu jaoks lasteaed taas suuresti tudengite endi kätetööga. EPA juhtkond toetas igati I noori peresid. Peaaegu kogu raha, mis rektorifondina kasutada oli, eraldasin toetusteks lastega peredele. Ka diplomiaktusele olid lõpetajad kutsutud koos oma lastega. Meie soovoli, et noored läheksid maale tööle juba perekonnana, sest võõras kohas seda looma hakata olnuks palju raskem. Samuti ei vahetanud lastega pered nii sageli elukohta ja neist kujunes tõeline "maa sool". Just Eesti maa-asustuse püsimine aitas oluliselt vältida venestamist, kuna linnaelanikkonna demograafilist struktuuri oli märksa kergem muuta. Et teadusuuringute raha kokku hoida ja ühtlasi siduda õppetööd teadustegevusega, võtsime oma tudengeid poole kohaga laborantidena tööle. Nii töötas kolmandik meie üliõpilastest. Küllap osaliselt ka tänu sellele võitis just EPA kõige rohkem auhinnalisi kohti Eesti üleliidulistel üliõpilasteaduse konkurssidel. Ka EPA-sse taheti sarnaselt teiste kõrgkoolidega luua sõjalise õpetuse kateeder. See oleks tähendanud vähemalt tosina ohvitseri tööleasumist, mis oleks ka hävitanud rahvusmeelse õhkkonna meie koolis. Õnneks suutsime kateedrile leida piisavalt mõjusaid vastuarg' mente. Samuti läks EKP Keskkomiteest läbi mu ettepanek kaotada kutselise parteisekretäri ametikoht EPA-s. Meie kateedrijuhatajad olid külakorras aasta kaupa nõus neid ülesandeid täitma, kaotades küll seetõttu palgas umbes sada rubla kuus, mis oli tol ajal suur summa Võitsime aga suurema sõltumatuse ja pääsesime parteilistest totrustest ja survest. Kui võimuesindajad nõudsid Tartu üliõpilaspäeva meeleavalduse korraldajate koolist väljaheitmist, siis erinevalt Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) parteikomiteest suutsime meie oma tundel kaitsta. 1977. aastast on Arnold Rüütel olnud mitmetel kõrgetel riiklikel ametikohtadel, algul poliitilistes struktuurides, seejärel täitev- ja seadusandlikes võimuorganites. 1983. aastal valiti ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.
Arnold Rüütlil oli oluline osa Eesti suveräänsusdeklaratsiooni ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel 16. novembril 1988, mis pani sisuliselt aluse NSV Liidu lagunemisele. Arnold Rüütel sai maailmas tuntuks Eesti suveräänsuse kaitsjana konfliktis Moskva keskvõimuga.
1990. aasta märtsis valis Eesti rahvas Arnold Rüütli ülemnõukogu liikmeks ja seejärel valis ülemnõukogu oma esimesel istungil ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimeheks. Rüütli kaastegevusel võttis toonane Eesti kõrgeim legitiimne võim vastu otsuse "Eesti riiklikust staatusest ". Selles deklareeriti NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle kehtestamise momendist alates ja kuulutati välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Arnold Rüütel oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees kuni oktoobrikuuni 1992.
12. mail 1990 loodi Arnold Rüütli initsiatiivil Tallinnas Balti Riikide Nõukogu, mis iseseisvusvõitluse seisukohalt etendas olulist osa Balti riikide ühisrinde loomisel. 20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja juba 17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik vastu ÜRO täieõiguslikuks liikmeks.
Lk 19
Eestis veretult kulgenud pingeline võitlus iseseisvuse eest oli kandnud vilja. Arnold Rüütel oli nendel aastatel Eesti riigijuht ja etendas olulist osa rahva ja poliitiliste jõudude koondamisel ühise eesmärgi nimel. Riigijuhtimisega paralleelselt jätkas Arnold Rüütel teadustööd, kaitstes 1991. aastal põllumajandusdoktori kraadi. Ta on USA Bentley College'i audoktor, Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor, Helsingi Ülikooli audoktor, Ukraina Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliige, Napoli II ülikooli audoktor, Kasahstani L. N. Gumiljovi nimelise Euraasia Riikliku Ülikooli audoktor ja Ungari Püha Istvani Ülikooli audoktor. Tema sulest on Eestis ja välismaal ilmunud üle saja teadusliku töö. 1991. aastal esines Arnold Rüütel Eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi ta ettekande Rio de Janieros ÜRO keskkonnakonverentsil. See konverents pani kogu maailmas aluse loodushoiu uuele etapile.
1991-1992 oli Arnold Rüütel Eesti Vabariigi uut põhiseadust koostanud Põhiseadusliku Assamblee liige, 1992 kandideeris ta Eesti Vabariigi presidendi ametikohale ja kogus 43% rahva häältest. 1995. aastal valiti ta rekordarvu häältega Riigikogu liikmeks, seejärel Riigikogu aseesimeheks. 1994-2000 oli Arnold Rüütel Eesti ühe suurema liikmeskonnaga partei, paremtsentristliku Maarahva Erakonna esimees. 1999. aastast kannab partei nimetust Eestimaa Rahvaliit.
1995 valiti Arnold Rüütel Riigikogu Balti Assamblee delegatsiooni juhiks ja Balti Assamblee Presiidiumi esimeheks vaheaegadega kuni aastani 1999.
Pingelise töö kõrval on Arnold Rüütel tuntud ka avaliku elu tegelasena. Aastail 1981-1988 oli ta loodushoidu ja -kasvatust propageeriva Eesti Looduskaitse Seltsi esimees, 1989-2002 oli ta hariduselu edendava Forseliuse Seltsi esimees. 1993. aastal asutas Arnold Rüütel ühiskondlikel alustel tegutseva Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi, mis on oma eesmärgiks seadnud Eesti peamiste arengufaktorite uurimise. 1993. aastal sai temast ülemaailmse Rohelise Risti Eesti rahvusliku organisatsiooni president. Organisatsioon on eelkõige hea seisnud selle eest, et puhastada Eesti territoorium Nõukogude armee reostusest ja selle tagajärgedest ning hoida Eesti järeltulevatele põlvedele puhta ning loodussõbralikuna. Samast aastast kuni presidendiks valimiseni oli Arnold Rüütel ka liikumise Hoia Eesti Merd esimees. See ühendus on oma hoole alla võtnud Eesti enam kui 3,5 tuhande kilomeetri pikkuse rannajoone korrastamise ning pühendunud väikesadamate taastamisele ja rajamisele.
Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütel on humanitaarteaduste doktor, rahvusvaheliselt tuntud folklorist, folklooriassotsiatsiooni Baltica president. Peres on kaks tütart ja kuus lapselast.
Arnold Rüütel valiti 21. septembril 2001 valijameeste kogu poolt Eesti Vabariigi presidendiks. Vabariigi Presidendi ametisse astus Arnold Rüütel 8. oktoobril 2001.
Lk 20
Toomas -Hendrik Ilves
Sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis. Kõrgema hariduse saanud Columbia Ülikoolis psühholoogia valdkonnas, psühholoogiamagistri kraadi saavutas Pennsylvania Ülikoolis. EÜSi liige alates 1995.a. kevadest. Toomas Hendrik Ilves oli töötas teadustöödel psühholoogia, inglise keele ning Eesti kirjanduse valdkonnas, samuti oli pikka aega tegev raadio Vaba Euroopa juures, aastatel 1993 kuni 1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos, välisminister aastatel 1996 kuni 1998 ning 1999 kuni 2002. On olnud Riigikogu ja Europarlamendi liige Euroopa parlamendi USA delegatsiooni liige, Venemaa delegatsiooni asendusliige, Euroopa sotsiaaldemokraatliku partei fraktsiooni Eesti delegatsiooni juht ja Eesti sotsiaaldemokraatliku erakonna juhatuse liige. 1997. aasta lõpus astus Eesti Talurahva Erakonda, mis ühines aprillis 1998 erakonnaga Parempoolsed . Liitumisel tekkinud Rahvaerakonna asutajaid ja aastani 1999 selle esimees, aastast 1999 Rahvaerakond Mõõdukad aseesimees, seejärel kuni aastani 2002 esimees. 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirja esinumbrina. Alates 2006. aastast Eesti Vabariigi president. Abielust psühholoog Merry Bullockiga on Toomas Hendrik Ilvesel lapsed Luukas Kristjan (sündinud 1987) ja Juulia Kristiine (1992). Luukas Kristjan õpib Stanfordi ülikoolis filosoofiat . Ta avaldas pärast keskkooli lõpetamist soovi kohe Eesti kaitseväkke aega teenima minna, kuid Eesti kaitseatašee USA-s soovitas tal ülikooli astuda. Aastal 2004 abiellus Toomas Hendrik Ilves Evelin . Aastal 2003 sündis neil tütar Kadri Keiu. Oma hobideks on ta märkinud välispoliitika, lugemise, Ärma talu taastamise ja raamatukogu rajamise ,vahemere köök. Ilvesele on antud Läti Vabariigi Kolme Tähe Ordeni, Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi orden ja Prantsuse Vabariigi autasuga Grand Commandeur Legion d'Honeur.
Toomas-Hendrik Ilves on kirjutanud ajakirjandusele lühiessee kus ta ennast tutvustab ja iseloomustab ennast .- „Mina olen pikemat aega elanud viies riigis: Rootsis, USAs, Kanadas, Saksamaal ja Eestis. Millegipärast, ilmselt tänu sellele, et räägin inglise keelt teatud aktsendiga – mitte ameerika, mis on jaburdus, vaid Manhattani, õigemini Upper West Side’i aktsendiga –, arvatakse, et mu filosoofilised tõekspidamised, eetilised arvamused, esteetilised eelistused ja poliitilised hoiakud on ameerikalikud. Tegemist on üpris kummalise , ent uskumatult laialt levinud versiooniga Whorf -Sapiri hüpoteesist: keel kujundab mõtlemist, kujundab teadvust. Mida siis arvata minu pojast, kes sündis Saksamaal, on elanud seal, USAs ja Eestis, ent kõneleb kolme keelt nagu „pärismaalane”?
Identiteet pole mulle kunagi olnud intellektuaalselt huvitavaks küsimuseks. Ei ole otsinud juuri ega käinud täienduskoolis või osalenud pagulaspoliitikas ega pea vajalikuks põdeda: mis või kes ma siis olen?
Kui mulle ütleb keegi, et inglise keele oskuse, mujal saadud hariduse või ajutiselt võõra passi tõttu olen ma ameeriklane, siis see on sama jabur kui ütelda, et minu kolleeg Harri Tiido oma vene keele oskuse ja kunagise NSV Liidu passi omamise tõttu on sovett.
Lk 21
Mulle on alati olnud selge, et olen eestlane. Juba kummalise nime tõttu olen nagu tegelane Johnny Cashi laulus „A boy named Sue” pidanud välismaal eluaeg peaaegu iga allkirja andmisel seletama mõnele uudishimulikule, miks mul selline nimi on. Järgnevad kommentaarid: kus Eesti on, miks ta kaardil puudub, kas ma keelt oskan, öelgu ma siis midagi jne…
See, et ma alustasin eelmist lauset viitega banaalseks peet USA popkultuurile, on aga näide mingist muust osast mu teadvuses. Kas see on osa mu identiteedist ? Tont teab.
Kui aga kollased väljaanded tahavad mult intervjuud teemal „Toomas Hendrik Ilves kui Inimene” (mida iganes see peaks tähendama), saadan ma neile leheküljepikkuse loetelu mind enam mõjutanud raamatuist, teatades, et ajakirjanikule saan ma vastata ainult keskustelles nois raamatuis käsiteldu üle.
27-ndal eluaastal omandate ning 39-ndal eluaastal loovutate USA pass avas küll mulle reisimisvõimalusi, kuidas see aga on mu identiteeti kujundanud, seda on küll raske seletada. Minu elu võiks lihtsustatult pidada üheks teoseks, millest suur osa kuulub köitesse „Eesti”.
Sedavõrd kui ma üldse suudan tuvastada endal mingit teadvust, on vaimne ainulaadsus minu elu peaaegu ainus konstant. Eesti on lihtsalt osa sellest, nagu inglise-prantsuse valgustusajastu filosoofia. Seega on Eesti ja iseseisvuse taastamine ning kinnistamine intellektuaalne projekt, mis ei tähenda, et selline määratlus alavääristab teemat, pigem vastupidi. Olgu see eesti kirjanduse õpetamine või tõlkimine, ENSV rahvuspoliitika analüüsimine ja artiklite kirjutamine Vaba Euroopa Uurimisinstituudis, RVE eestikeelsete saadete juhtimine või diplomaatiline töö: see on mulle huvitav, huvitavam kui miski muu ja seepärast ma sellega tegelengi.“
Lk 22
Hinnang president Ilvesele ajalehtedes
President Ilves ja Bruce Spingsteen
Columbia Ülikooli üliõpilaslehes ilmus lugu president Ilvesest, kelle klassikaaslased mäletavad teda kui äärmiselt avameelset üliõpilast ja kellest vaid üksikud nägid ette tema poliitilist karjääri. Ilvese kooliaegne sõber David Luther räägib tänase presidendi heast huumorimeelest ja elavast väitlus- ja poliitikahuvist. Luther lisab, et Ilvese seisukohad olid enamasti äärmiselt konservatiivsed , kuid siiski oli temaga väga lõbus koos aega veeta. Luther meenutab Ilvest kui õpingutesse süvenenud noormeest, kes ometigi ei öelnud ära ka paarist õllest ja sõprade seltskonnast. Peale õpingute oli Ilvese suurimaks kireks muusika . Ilves oli see, kes Lutherile Bruce Springsteeni, Lou Reedi ja Kinky Friedman 'i tutvustas . Luther lisab, et tol ajal oli tegu uute nägudega, kelle muusikat mängides oli Ilves öelnud: „Seda tüüpi pead sa küll kuulma !". Toomas Hendrik Ilves, ülikooliaegsetele sõpradele Tom, meenutab ise aegu Columbia ülikoolis nii: „Columbia oli intellektuaalsete avastamiste aeg. Ja kui ma ei tahtnud parajasti midagi intellektuaalset avastada , tuli lihtsalt metrooga kesklinna sõita".
Ajalehe „ Postimees „küsimusele pärast presidendi valimisi kui oma esimese kõnega presidendina astus üles Toomas-Hendrik Ilves. “ Kuidas hindate Toomas Hendrik Ilvese esimest presidendikõnet? „(0)Vormi lõpp
Siim Kallas-Euroopa Komisjoni asepresident:
•• Toomas Hendrik Ilvese kõne oli hea. Selles ei olnud küll otsest üllatust, pigem vastas see neile ootustele, mis mul olid.
•• Ilvese välispoliitiline maine on ju väljaspool igasugust kahtlust. Ta kujutab endast välispoliitiliselt nii olulist tegelast, et tal oli esimeses presidendikõnes vaja eelkõige rõhutada oma sisepoliitilist mõõdet. Seda ta ka tegi – see kõne oli eelkõige sisepoliitiline kõne.
•• Kõnes olid teatud kriitilised ja teravad momendid , aga selles oli ka koostöö ja kokkuleppimise soovi. Ma arvan, et väga tähtis ongi see, et president oma praeguste funktsioonidega oleks huvigruppide ülene. Ja see on asi, mida tuleks kasutada mõistlikult ja delikaatselt, aga samas mitte väga formaalselt.
•• Ma tean, et Ilves kirjutas oma esimese presidendikõne ise. Kõne kirjutamine on väga keeruline ülesanne, eriti presidendikõne puhul. Esmatähtis on valida õige toon. Ma arvan, et Ilves valis oma esimese kõne puhul õige tooni.
Mart Laar-ekspeaminister, riigikogu liige
•• Lootsin , et Ilves annab oma esimese presidendikõnega optimistliku ja tulevikku vaatava perspektiivi.
Lk 23
Seda ta kahtlemata ka tegi. Kõne sisaldas ka Lennart merelikke nükkeid ja tähelepanekuid.
•• Kõne pani maha vähemalt viieaastase eesmärgi – et elaksime viie aasta pärast sellises Eestis, kus ei oleks enam näha ja tunda 50-aastase okupatsiooni jälgi, kus põlvkond, kes on sündinud ja koolis käinud iseseisvas Eestis, ei räägiks enam taasiseseisvunud Eestist, kelle jaoks iseseisvus oleks loomulik ja ise-enesestmõistetav.
•• Välispoliitilises mõttes tegi ta ühe väga olulise tähelepaneku. See puudutas kohta, kus ta rääkis hoolivusest, mida kipume kaotama, seda nii oma lähiinimeste kui ka riikide ja rahvaste vastu.
•• See andis üsna selge vihje probleemidele, mis on praegu meie lähinaabruskonnas ja mille suhtes valitseb Eestis vahetevahel suhtumine, et mis meil sellest, see pole meie asi ja miks me peaksime neid kaitsma. See väike nüanss kõnes oli väga oluline, sest viitas natuke aktiivsemale välispoliitikale ja selle hoolivamaks muutumisele.
•• Uus president suutis taktitundeliselt hoiduda näpuga näitamisest. Oli vaid natuke Lennart merelikku näpuga vibutamist
Hinnang Toomas-Hendrik Ilvese presidendi kõnele ajalehes „Postimees“
Toomas Hendrik Ilves järgis oma kõnes Eestis välja kujunenud presidendikõne traditsiooni, vastavalt millele seisab president parteipoliitilistest nägelustest kõrgemal, meenutab kaklevatele, lühinägelikke sihte seadvatele poliitikutele üldrahvalikke ja üldriiklikke kõrgemaid väärtusi ning kutsub neid üles poliitilisele väärikusele. Kui Lennart Meri kasutas selle žesti tegemiseks Eesti rahva patriarhi rolli ja Arnold Rüütel esines kui tasakaaluka, alalhoidliku ja maalähedase hääle esindaja, siis Toomas Hendrik Ilvese kõneleja kujund oli oma olukorda realistlikult hindava, kuid sealjuures ambitsioonika tegija oma. Toomas Hendrik Ilvese analüüsivõime ja tulevikku suunatud pilk, tema kodumaa-armastus ning rahvusvaheline kogemus on voolinud temast isiku, kes järgmisel viiel aastal suudab Eesti Vabariigi presidendina oma rahvale rohkem anda kui tema vastaskandidaat Arnold Rüütel. Me teame, et nii arvab ka enamus eestlastest. Me hoolime oma vabast riigist ning kutsume kõiki üles jätkama kokkuhoidva ja avatud Eesti ülesehitamist.

LK 24
Lõpetuseks
Taasiseseisvunud Eestis on olnud 3 presidenti. Kõik nad olid enne rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud inimesed Eesti saatuse kujundamisel on neil kõigil suur teene . Olenemata sellest on meil olnud 3absoluutselt erinevat presidenti. Ma jagaksin taasiseseisvunud Eesti ülesehtuse ja arengu 3 etappi . Et Eesti üldse iseseisvuse sai on neil kõigil suur teene. Arvan, et Rüütli kõige suurem teene oli ,et saime vabaks püssipauguta, rahulikult, diplomaatilisel teel . Lennart Meri selgitas „välismaalastele“ olukorda Eestis nõukogude võimu ajal. Ta käsitles nii ökoloogilisi, rahvuslikke kui sotsiaalseid probleeme. Suure edu põhjuseks oli muidugi Lennart Mere haritus. Keelte oskus isiklik sarm ja tõenäoliselt suur sõnaseadmise oskus. Toomas-Hendrik Ilves kirjutas, elades ise vabas maailmas, rohkest artikleid, kus käsitles eestlust ja siinseid probleeme.
Lk 25
Kasutatud kirjandus
1.“Tuleviku taassünd“ Arnold Rüütel
2.“President“ koostanud Ester Šank
3.“Poilltiline testament“ Lennart Meri
4.“Presidendi kõned“ Lennart Meri
5.“Vikerkaare värvid“ Kulle Raig
6. http://www.president.ee
7. www.postimees.ee
8.www.vikipeedia .ee
9. 23. september 2006 ärileht.ee
Lk 26

.DOCX Laadi alla originaalfail 25 lk · .docx · 17 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-04-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

17 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kyty Õppematerjali autor

eesti presidendid

Kasutatud allikad

https://www.postimees.ee

Sarnased õppematerjalid

docx

EESTI PRESIDENDID: NENDE ROLL EESTI AJALOOS

............................................................................................................................2 Sissejuhatus.......................................................................................................................3 1.EESTI VABARIIGI PRESIDENT.................................................................................4 1.1.Valimine ja ametiaeg................................................................................................4 1.2. Presidendi kohustused.............................................................................................4 2. KONSTANTIN PÄTS...................................................................................................5 3. LENNART GEORG MERI...........................................................................................8 4. ARNOLD RÜÜTEL....................................................................................................10 5. TOOMAS HENDRIK ILVES.................

Ajalugu

doc

LENNART MERI ELULUGU

.................................................................................................................19 LISA 2: KÜSITLUS LENNART MERI KOHTA......................................................................20 KUI KÕIK MUU ON VALMIS; TEE SISUKORD UUESTI 2 SISSEJUHATUS Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas. Ta oli väljapaistev kirjanik, filmitegija, diplomaat, poliitik ja taasiseseisvunud Eesti esimene president. Lennart Meri oli ka ajaloolane ja kirjanik. Kuigi tal ei lubatud Nõukogude võimu poolt ajaloolasena töötada, leidis ta tööd dramaturgina ning hiljem Eesti Raadios toimetajana. Samuti on ta kirjutanud mitmeid raamatuid, millest üks tuntumaid on ,,Hõbevalge". Lennart Meri kuulsamaid filme on ,,Linnutee tuuled". Lennart Meri oli noore Eesti Vabariigi üks väljapaistvamaid poliitikuid. Aastatel 199092 oli ta Eesti välisminister

Ühiskond

doc

Lennart meri

Kohila Gümnaasium Taasiseseisvunud Eesti esimene president ehk Lennart Georg Meri juhendaja: Silvi Ivanova koostanud: Kairi Kuldma KOHILA 2009 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................................................4 Lennart Meri noorusaastad.................................................................................................

Ühiskonnaõpetus

doc

Eesti Vabariigi presidendid

1909 tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ vanglas 19101911. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe ,,Tallinna Teataja" toimetajana ning naasis poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. 1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolsevike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis

Ajalugu

doc

Eesti vabariigi presidendid

Eesti Vabariigi presidendid Eestil Vabariigil on olnud kolm presidenti. Need on Konstantin Päts, Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Praegu on Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas. Kohalikud räägivad, et tema ema Olga pidi ta sünnitama ühe teeäärse talu laudas, sest ei jõudnud arsti juurde. Õppima hakkas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonna koolis. Vanemad kolisid Raeküla alevisse. Siin õppis Konstantin Nikolai koolis, edasi õppis Riia vaimulikus seminaris, siit lahkus enne lõpetamist ja läks Pärnu Gümnaasiumi. 1898.a

Ühiskonnaõpetus

doc

Lennart Meri

............................ 6-7 Perekond................................................................................. 8 Poliitika.................................................................................. 9 Kokkuvõte............................................................................ 10 Kasutatud kirjandus............................................................. 11 Sissejuhatus Lennast- Georg Meri oli Eesti kirjanik, produtsent, diplomaat ja poliitin ning Eesti president aastatel 1992- 2001. Lennart meri on õppinud Berliinis, Pariisis, Jaranskis ja Tallinnas ning paljudes teistes koolides. 1953. aastal lõpetas Meri Tartu Ülikooli diplomiga, erialaks oli ajalugu. Elulugu (1929- 2006) Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat ja hilisem William Shakespeare'i tõlkija

Kirjandus

docx

Lennart Meri

Referaat Lennart Meri (1929 – 2006) Lennart – Georg Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas ja suri 14. märtsil 2006 peaaju pahaloomuliku kasvaja tõttu. Lennart Meri on maetud Metsakalmistule. Lennart Meri valdas saksa, inglise, eesti, vene, prantsuse ja soome keelt. Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat ja hilisem William Shakespeare'i tõlkija Georg Meri ning Alice-Brigitta Engmann, kellel olid eestirootsi juured. Isa viibis diplomaadiameti tõttu pidevalt välislähetustel, seetõttu pidi ka poeg lapsepõlve peamiselt välismaal veetma. Tänu Lennarti mitmesugustele kooliteedele nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal oli tal hea keelte oskus. Pärast Eesti okupeerimist küüditati Georg Meri perekond, kui punavõimude jaoks vaenulik element, 1941. aastal Siberisse

Ajalugu

doc

Lennart Meri

......................................................................................................................10 Kokkuvõte..........................................................................................................................11 Kasutatud allikad...............................................................................................................12 Elulugu Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas Eesti diplomaadi ja hilisema Shakespeare'i tõlkija Georg Meri perekonnas vanema pojana. Tema ema oli Alice- Brigitta Engmann, kel olid eestirootsi juured. Koos perekonnaga lahkus ta varakult Eestist ning on pidanud üheksa korda kooli ning neli korda keelt vahetama. Kõige soojemalt meenutas ta oma õpinguid Lycée Janson de Sailly's Pariisis, Prantsusmaal. Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt tabas perekonda Tallinnas. Aastal 1941

Ajalugu

Rohkem sarnaseid