Taasiseseisvunud Eesti presidendi (0)

Keskkool - Ühiskond - Ühiskonnaõpetus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kes ma siis olen ?
Kuidas hindate Toomas Hendrik Ilvese esimest presidendikõnet ?

Taasiseseisvunud Eesti presidendid

Autor :Liis Pibre
Juhendaja :Urve Veinmann

Tallinn 2009
Sisukord

Sissejuhatus Lk 1

Lennart Meri Lk 2-15

Kokkuvõtteks Lennart Merest Lk 16

Arnold Rüütel Lk17-20

Toomas-Hendrik Ilves Lk 21-22

Hinnang president Ilvesele ajalehtedes Lk 23-24

Lõpetuseks Lk 25

Kasutatud kirjandus Lk 26

Sissejuhatus
Taasiseseisvunud Eestil on olnud 3 presidenti: Lennart Meri ; Arnold Rüütel ja Toomas-Hendrik Ilves. Nad on oma käejärgi kujundanud Eestit. Neil kõigil on olnud erinev saatus mis on mõjutanud nende iseloomu ja elu. Nad on elanud erinevates tingimustes. Meri on lapsepõlves koos perega palju reisinud, teda on ka Siberisse küüditatud kuid ikkagi on ta Eestisse tagasi tulnud . Ta on ka kirjutanud raamatuid ja artikleid ajalehtedesse nii Eesti kui ka välismaa omadesse. Ta on 2 korda abielus olnud tal on 3 last:2 poega Mart Meri ( 1959 ) ja Kristjan Meri (1966). esimese abikaasaga Regina Meri ja tütar Tuule Meri (1985) teise abikaasa Helle Meriga. 1990.nendal aastal sai Merist Eest välisminister 1992 aastal oli ta veidi aega Eesti Suursaadik Soomes. Kui Eest iseseisvaks sai valiti Meri Eest presidendiks kus ta oli kaks ametiaega.1998. aastal valis Prantsusmaa ajaleht Mere aasta Eurooplaseks.14 märts 2006 suri Lennart Meri ajuvähki ja maeti Metsakalmistule. Lennart Meri kuulub nende suure maailma tegelaste hulka, kes lisaks muudele vaimuoskustele oskasid end väljendada mõjusalt nii kirjas kui kõnes. Lennart Meri oli hingelt kunstnik ja poliitika oli tema kirg, need moodustasid imetabase põimingu. Tema puhul eriti kehtib tõde, et kõikidest loomingu liikidest ülim on looming elus eneses , millest omakorda on suurim ajaloo loomine. Võiks öelda, et Lennart Meri vormis Eestist ja oma elust kunstiteose . Rüütel sündis Saaremaal ,aitas isal pidada talu ta tegeles palju talutöödega. Kuna ta oli pere ainus poiss siis pidi ka talu temale jääma. Ta läks pärast külakooli edasi õppima Kõljala põllunduskooli ja sealt Jäneda tehnikumi . Ning on pärast kooli lõpetamist tegelenud Eesti ja NSV Liidus põllumajandusega.1994-99 Eest Maarahva Erakonna esindaja.1992 kandideeris ta koos Merega presidendiks ja ka 1996 aastal kuid siis ta ei võitnud valimisi. 2001 aastal sai temast Eesti Vabariigi president.2006 aastal andis ta selle ametikoha Toomas-Hendrik Ilvesele üle. Toomas –Hendrik Ilves on väliseestlane ta sündis 1953 .aastal Stockholmis , Rootsi. Ta on ainus Eesti president kes on väliseestlane. Kõrghariduse omandas ta 1976 Columbia Ülikoolis (USA), bakalaureuse psühholoogias ja 1978 Pennsylvania Ülikool (USA), magistri kraadi psühholoogias. Ta on tegelenud välismaal viibides palju poliitikaga ja arendas seal Eesti poliitikat.1993–1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos , 1996–1998 Eesti Vabariigi välisminister, 1998 Põhja-Atlandi Instituudi nõukogu esimees, 1999–2002 Eesti Vabariigi välisminister,2002–2004 Eesti Vabariigi Riigikogu liige,2004–2006 Euroopa Parlamendi liige,2006 Eesti Vabariigi president. Ta on muutnud Eesti välispoliitikat, tal on tutvusi Euroopas ja kindlasti on tänu temale Eesti maailmas rohkem tuntust saanud. Eesti rahva patriarhi rolli esindas Arnold Rüütel kui tasakaaluka, alalhoidliku ja maalähedase hääle esindaja, siis Toomas Hendrik Ilvese kõneleja kujund oli oma olukorda realistlikult hindava, kuid sealjuures ambitsioonika tegija oma. Kuna kolm Taasiseseisvunud Eesti presidenti on nii erinevad siis tahtsingi selles uurimustöös kolme presidenti omavahel võrrelda ja uurida mida teised on nende kohta ütelnud.
Lk 1
Lennart Meri
Lennart Meri oli taasiseseisvunud Eesti esimene president. Ta oli suur sugune ning haritud inimene ja poliitik . Lapsepõlv oli tal raske. Tema isa Georg Meri oli diplomaat ja ka kirjanik kes kirjutas majandust, poliitikat ja ajalugu käsitlevaid tekste rahvusvaheliselt tuntud ajakirjadele . Georg Merel oli palju sidemeid tuntud Euroopa ajakirjanike ja kirjanikega. Lennart Meri ongi oma isa pidanud ennekõike eurooplaseks ja seejärel eestlaseks. Lennarti ema Alice Meri oli pärit rannarootsist ja rannarootsi aktsent püsis tal elu lõpuni ’ telegrafist. 1930.aastate alguses saadeti Georg Meri stipendium õpinguteks Sorbonne ´i Ecole Politique´is. Välisministeeriumi teenistusse siirdunud noor diplomaat pidi lihvima oma oskusi ja õppima põhjalikumalt tundma rahvusvahelisi poliitikat. Kolmeliikmeline pere pidi pakkima oma asjad ja sõitma Pariisi. Alguses elas Meri perekond Meudoni eeslinnas, sest seal oli odavam. Lõpuks leiti sobiva hinnaga korter Ladina kvartalis Victor Cousini tänavas. Lennart pääses jesuiitide juhitud lasteaeda. Perekond elas Georg Meri stipendiumist, Alice Meril tööd ei olnud. Majandusliku kitsikuse tõttu käidi Pariisi imedega tutvumas jalgsi, sest bussiga sõitmiseks raha ei olnud. Georg ja Alice Meri olid suured kunstisõbrad ja pikad jalgsimatkad pakkusid neile naudingut. Lennart Meri viibis tundide kaupa Louvre 'is ja linna teistes muuseumides, kuid neist enam jäid väikesele poisile meelde linna valgused ja varjud , meeleolud ja lõhnad. Kui Lennart hakkas väsima, tõstis isa ta oma laiadele õlgadele, kus võis rahulikult magama jääda. Lennartile sai rahvusvahelisus omaseks väga noorelt. Oma Pariisi kodus rääkisid Merid eesti keelt, vanemad mõnikord omavahel inglise keelt. Prantsuse keele õppimine oli sama loomulik kui hingamine . Berliini aastatel sai iseenesestmõistetavaks saksa keele õppimine. Mitmekeelsus oli perekonna elus igapäevane asi. Ei ole ime, et Lennart Meri on keelte õppimise tähtsust alati rõhutanud. 1934. aastal sündis Lennarti vend Hindrek. Samal aastal sai Georg Meri lähetuse Berliini, kus ta oli esialgu saatkonna atasee ja seejärel nõunik. Eesti oli noil aegadel majanduslikult vaene ja lihtne riik. Riigiametnikud ei elanud luksuslikult ei kodu- ega välismaal. Näiteks 1920. aastatel oli Eesti riigiaparaadi käsutuses kokku vaid kolm autot. Ka Eesti saatkonnahoone Berliinis oli tagasihoidlik . Berliinis alustas Lennart oma kooliteed katoliiklikus rahvakoolis, kuigi samas hoones tegutses ka protestantlik kool, mille klasside seinu kaunistasid suured haakristid. Katoliiklikul poolel neid ei olnud. Tõenäoliselt otsustas kooli valiku just see detail. Lapsepõlves puutus Lennart Meri kokku ka totalitarismiga. Mälestuspiltide hulka kuulub hetk Siegesalleelt, kus Adolf Hitler kohtus Saksamaal visiidil olnud Itaalia diktaa tori Benito Mussoliniga. Meril on meeles, et inimestele müüdi periskoope, mis võimaldasid tihedas rahvahulgas diktaatoreid hästi näha. Lapse kõige tugevam mälestus Berliini-perioodist on seotud ühe pühapäevase jalutuskäiguga. Natside rongkäik "Sa marschiert mit ruhig festem Schritt" oli mõjus vaatepilt . Tä naval müüdi haakristilipukesi ja et need kõigil olid, pidi lipu loomulikult saama ka Lennart. Georg Meri keeldus alguses natsilippu ostmast, kuid andis siis "no olgu siis, aga ainult täna õhtuks" -põhimõttel pojale järele.
Lk 2
Järgmisel päeval koju lõunale tulnud Georg Meri nägi, et Lennartil on natsilipp ikka veel alles. Ta võttis lipu ja murdis selle katki. Lennart Meri sõnul pole ta oma isa ei enne ega pärast nii vihasena näinud. Alice Meri oli üritanud meest rahustada, öeldes, et Lennart on alles laps, aga sellest ei olnud palju abi. Lennart Meri on nentinud, et lapsepõlvest peale on ta elanud poliitiliselt teadlikus õhkkonnas. Kodus peetud vestlused ning vanemate hoiakud ja arvamused kujundasid Lennarti veendumusi ja seisukohti, ilma et ta seda ise oleks alati teadlikult tajunud. Lennart oli 1936. aasta Berliini olümpiamängude ajal seitsmeaastane . Diplomaadi pojana pääses ta istuma tähtsate külaliste tribüünile ja nägi seal teiste hulgas mitu korda ka Hitlerit. Lennart tundis end mängudel hästi. Väike kohvik , kust võis tuua kooke, šokolaadi ja kakaod, oli väikemehele palju tähtsam kui kõik maailma vägevad poliitikud kokku. Oma eestlusest oli Lennart sel ajal juba teadlik. Kodumaa oli saanud lähedasemaks, sest perekonna paranenud majanduslik olukord oli võimaldanud veeta suvepuhkused Eestis. 1938. aastal viidi Georg Meri üle Pariisi. Sealne saatkonnahoone oli palju uhkem kui Berliinis. Hoonel oli siseõu, lift ja palju muud luksuslikku. Alguses oli Lennartil kohanemisraskusi, sest keel oli jõudnud ununeda. Olukori paranes siiski kiiresti ning peagi rääkis ta prantsuse ja saksa keelt ühtviisi ladusalt. Lennart jätkas kooliteed Jansonde-Sailly lütseumis. Millegipärast ei õpetatud Lennartit eesti keeles kirjutama, ema pani ta hoopis klaveritundi. Lennart ei tundnud end klaveri taga kuigi mõnusalt muusikaõpingud vahetati inglise keele tundide vastu. Need olid poisi meelest sama vastumeelsed ja igavad kui klaveritunnidki. Teisel Pariisi-perioodil said prantsuse gootika , Reimsi ja Roueni katedraalid, muuseumid , Louvre, Luxembourg 'i aed ja teised vaatamisväärsused pere vanemale pojale hoopis teistmoodi tuttavaks kui mõni aasta varem. Lennart tundis hästi Pariisi arvukaid kultuuriväärtusi, aga Eesti kultuurist kirjandusest, ajaloost ja geograafiast teadis ta väga vähe. Eesti kultuuri tundmaõppimisele aitas kaasa vanaema saadetud eesti lasteraamatute lugemine. Üheksa-aastasena oli Lennart kosmopoliit, kelle isamaaks oli perekond. "Selline elu - Pariis, Berliin, siis jälle Pariis, vahepeal suvepuhkused Eestis - näis mulle täiesti loomulik. Ma olin koos oma vanematega ja tundsin end järelikult kõikjal kodus," on Lennart Meri meenutanud. Lennart Meri sõnul oli teine, lühike Pariisi-periood perekonna õnnelikem aeg. Paraku jäi õnneaeg lühikeseks, sest samal aastal kutsuti Georg Meri tagasi Eestisse. Hilissügisel 1938 nimetati Georg Meri Eesti Välisministeeriumi välismajanduse osakonna juhatajaks ja Merid naasid kodumaale . Läbi Euroopa reisides saadi mitmesuguseid kogemusi, millest mõni äratas hirmugi. Koduteel ööbis pere kond Saksamaal Torgaus. Öösel oli nende prantsuse numbrimärgiga ja paksu tolmukihi all olnud autole kirjutatud tekst - Deutschland erwache !'Hiljem peatusid Merid ühes tanklas, et kütusepaaki täita. Pere rahuliku kohvipausi katkestas tanklaomanik, kes tuli teatama, et keegi oli nende autos traadid süüteküünaldest otse bensiinipaaki vedanud. Tankla -juhtum on püsinud Meril meeles tänase päevani.
Lk 3
Teos väljendus võõra rahva vihkamine ja fanaatilisus, mida Meri ei ole suutnud kunagi mõista, ammugi mitte omaks võtta. Meri perekonnal ei olnud Eestis oma maja ega korterit . Puhkuste ajal oli elatud vanaema juures või pansionis. Nüüd ootas peret päris oma maja Tallinnas Nõmmel. Uus kodu oli avar ja moodne. Selles oli kümmekond tuba. Poisid said kumbki omaette toa, samuti nagu kaasavõetud koduõpetaja ja teenijannagi. Avaral söögitoal oli tohutu suur aken, mis avanes läände. Lennart Meri oli naasnud kodumaale mille järgnevate aastakümnete ajaloo lehekülgedele oli talle saatusest määratud jätta oma jälg. Lennart oli oma eluaastate kohta palju näinud. Ta on kokku arvutanud, et pidi elu jooksul vahetama seitse korda kooli ja neli korda õppekeelt. Tallinnas sai tema kooliks Westholmi gümnaasium. Ajad olid rahutud ja isa Georg otsustas igaks juhuks Alke'i ja pojad mõneks ajaks Soome saata. Lennart Meri mäletab, et oma esimesel külaskäigul Soome elas ta nädala hotellis , mis asus raudteejaama lähedal. Kõigest hoolimata näis elu kulgevat rahulikult ja ühel päeval teatas Alice Meri lastele, et neid ootab ees kodutee . Ta lubas Lennartile ja Hindrekule, et nad jõuavad koju juba järgmisel päeval. See oli tõenäoliselt oktoobri alguses, sest viimane laev Helsingist Tallinna läks 7. oktoobril 1939. Aurulaeval Suomi oli viimasel reisil 50 reisijat. Soome piirivalvurid hoiatasid Tallinna sõitvaid soomlasi , et nad ei pruugi enam kunagi koju tagasi pääseda. Kahjuks paljude puhul nii ka juhtus. Georg Meri ei teadnud , et ta pere Eestisse tagasi tuleb. Lennart Meri sõnul oli isa nende kojutuleku üle küll rõõmus, aga samas ka millegipärast rahutu ja mures. Lapsed ei võinud ju teada, et ei olnud mingit põhjust optimismiks, kuigi perekonna jaoks oli ka üks rõõmus uudis: Georg Meri oli määratud Eesti saadikuks Washingtoni. Lennart Meri on kinnitanud, et 1939. aasta sügiseks oli tema poliitiline teadlikkus täielikult ärganud. Koos teiste lastega mõistis ta hukka Poola jagamise kui alatu teo. Tõsi küll, esimest korda esines ta poliitilise seisukohavõtuga juba seitsmeaastaselt, avaldades pahameelt Abessiinia sõja üle. Kommunistid korraldasid Eesti eri paigus meeleavaldusi ja õhutasid rahutusi ning 21. juunil 1940 moodustati uus, okupantidele meelepärane valitsus. Valitsuse etteotsa sai Pärnust pärit arst ja luuletaja Johannes Vares - Barbarus . Kiiruga korraldatud parlamendivalimistel võis saadikukandidaate üles seada ainult Eesti Töötava Rahva Liit. Uue parlamendi otsusega kuulutati Eesti sotsialistlikuks vabariigiks ja ühtlasi paluti see vastu võtta Nõukogude Liidu koosseisu. Uus võim aega ei viitnud. Kõik Eesti seadused ja määrused ning teadaanded avaldatakse Riigi Teatajas. Juuli lõpus oli " uuenduste " fabritseerimise tempo peadpööritav. Väljaandest võib lugeda, et võtmekohtadel olnud kõrged riigiametnikud on üksteise järel tagasi astunud ja kõigi errumineku põhjus on sama: lahkunud omal soovil. Tegelikult nad sunniti lahkuma . 1940 aasta 25. juuli Riigi Teatajas on määrus number 190,kus teatatakse, et välismajanduse osakonna juhataja Georg Meri on 24. juulil ametist vabastatud. Aja vaimu kohaselt omal soovil. 1940. aasta sügise ja talve oli Georg Meri töötu. Ta otsis võimalust, kuidas saaks perekond okupeeritud Eestist põgeneda, kuid võimalust paraku ei tulnud. Järgmisel aastal sai Georg Meri raamatupidaja koha põlevkivitööstuse ühes harukontoris. Lennart Meri sõnul ei piirdunud alandused sellega, vaid perekond kaotas ka oma kodu, kuna sellest tehti ühiskorter.
Lk 4
Isast sai majahoidja omaenese kodus. Natuke hiljem oldi sunnitud sealt Koidu tänavasse kolima . ´ Lennart Meri on meenutanud, et neljapäev, 13. juuni 1941 oli soe ja päikesepaisteline. Ta oli saanud just tunnistuse, kuhu oli kirjutatud: "Viiakse üle Nõukogude kooli 6. klassi". Ees oli pikk suvi. Lennart käis emaga Kadriorus ujumiskursuste eest maksmas. Poiss häbenes seda, et ei osanud ujuda , ja ootas õhinal, millal pääseb basseini. Tol õhtul pidi varakult magama minema, et hommikul õigeks ajaks Kadriorgu jõuda. Tramm läks otse koduukse eest. Aga öö kujunes rahutuks. Lennart ärkas juba kella nelja paiku. Akna all seisis soldat, toetudes täägistatud püssile. Ka teise akna juures oli soldat ja keset tuba seisis ohvitser . Söögilaua ääres märkas poiss kaht heledas mantlis noort meest. Ema pildus samal ajal riideid kohvrisse Üks meestest vaatas kella ja teatas, et aega on kakskümmend minutit. Pereliikmete rõivad kästi pakkida eraldi kohvritesse. Kui ema selle üle imestust avaldas, heideti tema üle vaid nalja . Georg Meri pakkis oma kohvrit sõnagi lausumata. Lipsud, millel olid sildid " Extra Long " ja "Sonderklasse" viskas ta kõrvale, kuid abikaasa nõudel võeti need ikkagi kaasa. Hiljem oli lipsudest abi: kui kohvri lukud üles ütlesid, seoti kohver kinni lipsudega. Üks küüditajatest pistis taskusse ordeni , mille ta oli leidnud kirjutuslauasahtlist. Ka perekonna pildid võeti kaasa. Georg Meri lahutati perest ja saadeti laagrisse . Alice ja lapsed viidi Kirovi oblastisse, kuhu jõudis suurem osa 1941. aastal väljasaadetud eestlastest. Seal oli võimalik kokku saada paljude tuttavatega, näiteks Eesti endise Soome saadiku ja hilisema riigivanema Friedrich Akeli abikaasaga. Tema mees oli tõenäoliselt maha lastud juba Tallinnas. Suurem osa küüditatavaid valiti klassikuuluvuse alusel. Nõukogude venelaste tegevuses puudus aga järjekindlus, niisamuti nagu kaheksa aastat hiljemgi. Väljasaadetute hulgas oli täiesti tavalisi, isegi puruvaeseid inimesi. Lennart õppis ujuma alles Venemaal. Peale selle õppis ta puid raiuma, palke parvetama, kala püüdma, seeni, marju ja murulauku kuivatama, uudismaad harima , leiba küpsetama ja ennekõike - ellu jääma. Isa iga kiri võis jääda viimaseks . Ühes kirjas oli prantsuskeelne lause, mis on poegadele antud õpetusest ehk kõige väärtuslikum: "Il faut savoir faire flech e de tout bois " ehk "Igast puust peab oskama teha noole’’ Lennart Meri on meenutanud, et nende esimene peatuspaik oli Malmõz, kus elasid venelased , tatarlased ja marid. Aliee, Lennart ja Hindrek Meri uueks koduks sai barakk . Ebainimlik viletsus üllatas ja kohutas. Kuidas tulijad hakkama saavad, kui kohalikelgi puudusid kõige algelisemad elamistingimused? Pere ei olnud Malmõlis kuigi kaua. Peagi koliti lähedal asuvasse metsatööstuskeskusesse, kus sai paremat palka. Toitu oli vähe ja see maksis kõrget hinda. Meri perekond vahetas kodunt kaasa võetud esemeid turul toidu vastu. Perekonna väärtasjad hakkasid kiiresti lõppema ja peagi olid isa pikad lipsud pere ainus varandus . Soojade riiete puudumine suurendas ebameeldivusi. Abi ei olnud kusagilt oodata ja igaüks pidi ise hakkama saama. Argipäev oli julm ja lohutu. Georg Meri nagu teisedki perekondadest lahutatud mehed. sattus laagrisse ja sealt edasi Sverdlovski vanglasse, kus ta mõisteti surma. Otsust siiski täide viia ei jõutud. Meri päästis käsk viia ta üle Moskva Lubjanka vanglasse. Talle oli ette nähtud mingi eriülesanne, mille olemus ei ole tänase päevani selgunud . Tõenäoliselt tahtis Moskva vajaduse korral kasutada rahvusvaheliste ülesannete täitmiseks.
Lk 5
Pärast neljanädalast ootamist Kremli plaanid ilmselt muutusid ja Meri pere küüditati uuesti itta . Isa jäi Lubjankasse. Sedakorda oli ema ja laste sihtkoht Malaja Subotihha nimeline küla, mis asus Kirovi lähedal.

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla