Sõnamõrvar (0)

Sõnamõrvar
Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo.
Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube!
Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv -Maikel, minu mees, kes tuli duši alt.
“Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?” küsis ta.
“See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!” ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline.
See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga . Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranžid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranž, kollaste servadega . Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile
“Head aega, ma tulen õhtul.” Ta hakkas naerma ja ütles: “Kui sa siis veel elus oled!”
“Ha, ha. Hea nali!” Ja olingi läinud.
Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin neile otsa vaatama. “Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile.”
“Mida!?” küsisid nad kui ühest suust .
“Kuulsite õigesti – ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama.”
Mu tütar Helen ütles: “Ma loodan, et ta ei ole paks ja kiilaspäine jobu !”
Ma ütlesin vihaselt: “Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti. Sest muidu lastakse mind lahti!”
“See oleks ju päris hea mõte, sest su kostüüm…”
Ma katkestasin oma poja Stiiveni poole lause pealt: “… on väga kena ja mind ei tohi lahti lasta! Saate sellest aru, te ajudeta jõnglased?”
“Jah, ema”, ütlesid nad nördinult, pead alla vajunud.
“Aga nüüd tulge mulle kööki appi!” käskisin neid.
Nad tulid suure kiiruga mulle kööki järele.
Me saime üsna kiiresti kõik köögis tehtud. Ma panin selga oma lilla sädeleva õhtukleidi. Helen pani selga kena miniseeliku ja moeka sekretärijaki. Stiiven pani selga kuue ja viigipüksid ja mu mees Stiiv-Maikel sama, mis Stiivengi.
Uksekell helises .
“Ma avan!” hüüdsin üpris kõvasti. Avasin ukse ja sealt tuli sisse suur tümakas, paks ja kiilaspäine mees, kes oli umbes 43 aastat vana.
Ütlesin: “ Astuge sisse ja tundke end nagu kodus!”
Kõlas kõmisev vastus: “Jah, muidugi, aga enne makske mu taksoarve 670 krooni ja tooge mu kohvrid autost . Kas teie mees ei võiks seda teha? Takso ootab!” kõlas väljast üks “ piip -piip”.
Ütlesin vaikselt susistades Stiiv-Maikelile: “Maksa ta arve ja too ta kohvrid!” tuli tasane vastus “Kust ma selle raha võtan?”
Vastasin talle: “Minu rahakotist!!”
Stiiv-Maikel asus kiirelt otsima mu rahakotist viiesajast ja sajast ja siis veel seitset kümnelist ka. Ta jooksis välja takso juurde. Ma küsisin oma boss Johnilt: “Miks te ise oma arvet ei maksa?”
“Mul pole raha ära vahetatud ja kindlasti tahad sa ka küsida, miks maksis sõit nii palju. Noh ma siis vastan, ma pidin veel korra Läti piiri ääres ära käima ja ….”
“Sellest pole midagi – peaasi, et te tulla saite!” ütlesin kähku ja närviliselt.
“Nüüd aga asume lauda!” ütlesin kõigile. Stiiv-Maikel tuli sisse, suurte kohvrite sisse mattunud. Tema hääl kostis summutatult:
“Aidake mind, palun!”
Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas mees tulid, oli juba meil peaaegu söödud.
Kui kõigil oli söödud, siis me läksime diivanile istuma ja hakkasime juttu ajama .
“Kuidas te sealt koolist küll ära tahate? Seal on ju nii hea olla!” Küsis John Helenilt ja Stiivenilt.
“Meile ei meeldi eriti koolis!” ütles Helen ebaviisakalt.
“Te mõtlete selle all, et koolis pole hea seltskond . Noh, nad, sa ju tead neid tänapäva noori.”
“Jah, jah, seda küll!”
“Ma olen päris väsinud. Ma lähen üles puhkama !” ütlesid Stiiv-Maikel, Helen ja Stiiven justkui ühest suust.
“Me läksime!” ütlesid nad ja jooksid üles.
“Jäimegi üksi!!” ütlesin laste ja mehe peale solvunult. Tõusin diivanilt ja läksin selle kõrvale.
“Minu arust on see kostüüm liiga selline, noh, see on praegu liiga imelik, mis meil on!!”
“See pole sinu öelda!!” pahandas John rämeda häälega. Ma ehmatasin ning naeratasin närviliselt.
“Nüüd tahan ma magada !” ütles ta.
“Kas ma teen teile aseme diivanile?”
“Ei. Ma sooviksin hoopis magada teie voodis ! Ega teil midagi selle vastu pole?” küsis John.
“Ei ole, mul pole selle vastu midagi!”
Mu mees niheles terve öö diivanil. Ma ei saanud öö otsa magada. Hommikul olime kõik köögis peale Johni.
“Stiiv-Maikel – aja John üles!” käskisin Stiiv-Maikelit.
“Miks mina? Miks ei võiks sina seda teha?” küsis ta hirmunult.
“Sest mina käsin!” käratasin nähvates talle.
“Hea küll, aga kui ta minu peale vihastab, siis sina vastutad!” ütles ta ja jooksis üles.
Kui ta üles jõudis, siis sisenes ta tuppa ja hakkas karjuma ja jooksis alla, nagu oleks tal tuline kartul püksis.
“Kas ta oli alasti?” küsis Helen õhinal.
“Ei!” vastas ta hirmunult.
“Aga, kas ta sai nii vihaseks, et tuli sulle noaga kallale?” küsis Stiiven.
“Ei,” karjus Stiiv-Maikel meeleheitel.
“Noh, mis siis juhtus?” küsisin ta käest.
Stiiv-Maikel vastas: “John on surnud!!!”
“Sa teed nalja !” ütlesin naerdes .
“Ei tee, tõsiselt. Tulge vaadake ise, kui te ei usu!!” ütles Stiiv-Maikel kiiresti. Me jooksime üles vaatama, kas see on tõsi ja oligi, John lamas liikumatult põrandal.
Kui politsei hakkas ära minema, siis ütles üks inspektoreid, et see mees suri infarkti .
“Ma ei suuda seda uskuda !” ütlesin oma mehele.
“Jah, seda tõesti!” ütles ta.
“Aga kes ta nii kaugele viis?” küsis Helen.
“Mina”, vastasin talle.
Ma läksin kirikusse pihile.
“Mis su südant vaevab, mu laps?” küsis preester .
“Ma tapsin ühe hinge oma sõnadega!” vastasin talle meeleheitlikult nuttes .
“Kuidas sa võisid seda teha. Räpane hing!!!” karjus preester.
“Vat võisin!” karjusin talle vastu väga-väga vihaselt. Siis käis üks väga raske hingetõmme ja ka preester oli surnud!
“Mida ma tegin?” küsisin endalt. Ma jooksin kirikust välja nii kiiresti kui jõudsin. Ma ei teadnud , kuhu minna. Aeglustasin jooksu kõndimiseks ja püüdsin olla rahulik.
“Mis nüüd küll teha?” küsisin endalt jälle.
“Ahaa, ma tean – ma lähen pitsabaari ja küsin sõbrantsidelt nõu!” mõtlesin endamisi.
Kui ma sisenesin baari ja läksin leti juurde, siis olin juba rahulikum.
Minult küsiti: “Mis sulle, Jasmiin ?” siis ma ei osanud vastata.
“Ma soovin Kristiinaga rääkida, tagaruumis!” ütlesin Greetele, kes näis mind nähes üsna murelik.
“Jah, seda asja saab küll korraldada!” ütles ta naeratades.
“Ma kohe kutsun ta” ütles Grete .
“Ei, ma parem lähen taharuumi!” ütlesin veidi solvunult. Ma läksin taharuumi ja seal oligi Kristiina.
“Tere, Jasmiin, kuidas sul läheb?” küsis ta.
“Väga halvasti, te vist pole Johni surmast teadlikud?” küsisin talt väga ettevaatlikult.
“Mis Johni surmast? Kas ta on siis surnud?” küsis Kristiina imestunult.
“Kahjuks küll. Mul on väga kahju! Muide, sellest ma tulingi sinuga rääkima. Ma tean seda sellepärast, et see kõik juhtus minu majas minu toas!” ütlesin endalegi üllatuseks.
“Ka-ka-kas ta on siis surnud?!” küsis ta väga nördinult.
“Jah!” vastasin talle.
“Palun räägi, kuidas see suhtus,” palus Kristiina.
Ma jutustasin talle sellest pikalt ja laialt. Järsku muutus ta hingemine raskeks ja ta vajus põrandale. Ma katsusin ta pulssi , aga see ei töötanud.
“Appi, appi, Kristiina ärka üles!” röökisin täiesti kõrgist. Greete jooksis taharuumi ja küsis:
“Mis juhtus?! Ta märkas maas lamavat Kristiinat.
“Ma rääkisin talle, kuidas John suri ja ta kukkus surnult maha!!” kriiskasin ma.
“Mida, John on surnud, Kristiina on surnud! Kes veel?” järsku hakkas Greete värisema ja kukkus minu kõrvale maha. Ma jooksin tagaukse juurde, tahtsin sealt välja minna, aga ei saanud. Ma nägin üht bensiinikanistrit ja teisel riiulil tikke.
“Anna andeks, Grete, anna andeks, Kristiina!” ütlesin mõttes. Kõigepealt võtsin Kristiina taskust uksevõtmed ja tegin ukse lahti, et pärast sealt välja pääseda. Ma võtsin kanistri lahti ja puistasin bensiini ruumis laiali. Kindluse mõttes keerasin baari ja tagaruumi vahelise ukse lukku. Läksin poolenisti uksest välja ja tõmbasin tikku. Viskasin tiku maha ja tuli levis kiiresti. Ma põgenesin ja keerasin ukse enda järelt lukku, viskasin võtmed prügikasti ja läksin ära. Ma ei teadnud, mida teha, kuna ma olin meeleheitel! Ma olin ju oma sõnadega tapnud Johni, preestri, Kristiina ja Greete! See oli katastroof!!! Ja nüüd see tulekahju, mis ma tegin!! Ma pean vist koju minema.
Ma lonkisin koju. Oli juba pime. Ma olin juba kaua kodust ära olnud. Kui Stiiv-Maikel elutoast ukse kriiksu kuulis , jooksis ta ukse juurde.
“Jasmiin, me ootasime sind! Miks sul nii kaua läks?” küsis ta murelikult. Ma ei öelnud kindluse mõttes midagi. Muidu jälle saadan kellegi surma. Ma läksin trepist üles oma tuppa. Õigemini, minu Stiiv-Maikeli tuppa. Ma heitsin voodile pikali ja nutsin paar näotäit. Siis aga rahunesin ja panin teleri mängima. Enda kahjuks tulid sealt just uudised, aga ma otsustasin need siiski ära vaadata.
“Äsja kadunud Pitsabaari omaniku baar tulekahjus! Täna süttis ähmastel oludel Leindholdi pitsa tagaruum, milles hukkus kaks inimest.
Pritsimeestele tegi see muret, et mõlemad sissepääsud olid suletud. Selleks, et sisse saada, pidid nad uksed lahti lõikama! On see vast katastroof!”
“Jah, on see vast katastroof! Meil on ka pealtnägijaid, kes nägid enne tulekahju tagaruumi sisenevat naist. Kes see naine oli, seda ei tea. Aga nüüd las räägib üks pealtnägija:”
“Ma seisin seal leti juures, kui sinna tuli üks naine nimega…”
“Oh ei!” olin väga ehmunud. “… Kahjuks nime ma ei mäleta, väga imelik nimi oli igatahes. Ta rääkis müüjaga ja siis äks taharuumi. Seal ta rääkis ühe hukkunuga ja siis tuli sealt karjeid: “Appi, appi, Kristiina ärka üles! Selle peale läks müüja taharuumi ja sealt kostus veel midagi, aga seda ma ei kuulnud . Pärast ta sealt enam välja ei tulnud! Siis läks üks 20 minutit mööda ja ukse vahelt hakkas välja ajama paksu suitsu. Ma küsisin, kas kellelgi mobiili on, aga kellelgi polnud! Seal leti lähedal oli telefon ja ma helistasin 112. Tänan teid ja nüüd head õhtut!”
“Jumal tänatud, et tal mu nimi meeles ei olnud, sest muidu oleks ma omadega pigis olnud!”
Ma panin ruttu teleka kinni, kuna trepilt kostus tuttavat müdinat, Stiiv-Maikel tuli üles. Kas ka tema oli uudiseid näinud? Ma panin kiiresti ööriided selga ja pugesin teki alla. Ma püüdsin teha nii nagu magaks. Vaevalt olin ma seda teha saanud, kui Stiiv-Maikel astus tuppa.
“Kas sa uudiseid nägid? Leindholdi pitsas oli tulekahju! Kas sa käisid seal?” küsis ta ebalevalt.
“Millest sa üldse räägid ja kas siin majas magada ei lastagi!” küsisin ma väga kurjalt, olgugi, et ma seda polnud.
“Hea küll! Aga järgmine kord katsu varem kodus olla! Muide, ma tean, et käisid kirikus! Kas sa ka seda tead, et preester surnud on?”
Mul tulid ehmatusest külmavärinad peale! Ma pidin ju kuidagi oma mehele seda seletama ! Ta ju ootab!
“Kallis, ma pean sulle midagi tunnistama! Ma olen mõrvar ehk sõnamõrvar! Ma tapsin Johni, preestri, Kristiina ja Greete oma sõnadega!”
“Aga kuidas sai see tulekahju sinna tagaruumi?” küsis ta kulmu kortsutades.
“Ma olin nii meeleheitel, et mul ei jäänud muud üle!” ütlesin läbi nutu.
“Hea küll, hommik on õhtust targem !” ütles Stiiv-Maikel armsalt ja vahetas riided ära. Ta heitis mu kõrvale magama.
Ma jutustasin Stiiv-Maikelile kogu loo hommikul puhtalt ära. Kui järsku hakkas Stiiv-Maikel hingeldama. Ma mõtlesin: mida ma küll teinud olen?
Stiiv-Maikel kukkus kramplikult põrandale. Ma laskusin ta kõrvale põlvili ja hakkasin nutma ! Ma arvasin, et nüüd on ka temal ots peal!
“Boh!!!” ehmatas mind Stiiv-Maikel naerdes. Ta oli mulle vingerpussi mänginud!
“Miks sa nii tegid?” küsisin läbi nutu solvunult.
“Ma tahtsin sind ergutada, sest sa olid nii masendunud!” ütles ta naerdes.
“Aga me peame midagi ette võtma!” ütlesin talle mornilt.
“Jah!” vastas ta sama mornilt.
“Aga mida?” küsisin ta käest.
Me vaikisime natuke aega. Noh umbes kümme minutit. “Ma tean!” hõikasin rõõmsalt.
“Mis nad mulle ikka teha saavad? Ma ütlen midagi hästi kurja ja nad…”
Mu mees segas vahele: “… Sa ei tohi midagi nii kohmetut teha! See oleks juba sarimõrvari tegu!” ütles ta ehmunult.
“Aga mida siis?” küsisin nördinult.
“Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!” ütles Stiiv-Maikel.
Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat.
“Tere! Kas keegi kodus ka on?” küsis Helen.
“Jah, on küll!” ütlesin närviliselt.
“Lapsed peavad mängust välja jääma!” sosistasin Stiiv-Maikelile.
“Kuidas teil koolis läks?” küsis Stiiv-Maikel.
“Hästi!” hüüdsid nad kui ühest suust.
“Mul oli täna superhea päev!” kriiskas Helen õhinal.
“ Oota , las ma räägin enne!” ütles Stiiven, kui Helen tahtis hakata rääkima.
“Ei mina,” “Mina”, “mina”, “mina” karjusid Helen ja Stiiven läbisegi.
“Aitab!” käratasin neile vihaselt.
“Palun rääkige ükshaaval! Kui Helen on 15 ja Stiiven 14, siis las Stiiven alustab!” ütlesin rangelt .
“Hea küll!” ütles Stiiven võidukalt ja hakkas rääkima. Täna tuli meie kooli uus tüdruk ja ta on nii kena ja tal on nii ilusad silmad ka! Muide, ma kutsusin ta välja ja ta ei andnudki mulle korvi! Niisiis , ma pean end sättima minema!” jutustas Stiiven õhinal.
“Kas ma võin nüüd rääkida?” küsis Helen solvunult.
“Jah,” vastasin ma talle. “Noh, ma siis räägin. Täna, kui ma olin koolis kappide juures, siis kukkusid mu õpikud maha ja üks kooli popimaid poisse aitas mul õpikud kokku korjata ja ta kutsus mind täna õhtul välja!! Ema, tule aita mul õhtuks midagi selga valida!” ütles Helen rõõmsalt.
“Hea küll, ma tulen aitan sul midagi ilusat selga valida.”
Läksin Heleni järel üles tema tuppa. Helen ladus oma riided voodile ja sobitas neid peegli ees endale ette.
“Kas see satsiline pluus sobib ja kui ma veel panen põlvpüksid alla? Vaata, kas nii sobib? Või see ilus minikleit, või siis need moodsad püksid ja see ilus nabapluus? Vata, kas nii või nii või ja või hoopis nii?” küsis Helen õhinal.
“Ma arvan, et sa peaksid panema need püksid (näitasin näpuga moodsate pükste peale) ja selle nabapluusi. Too lagedale ka oma jakid!” ütlesin talle arupidavalt.
“Noh, siin need on!” ütles Helen.
“Pane see!” ütlesin hoolikalt valides ja näitasin näpuga helesinise moodsa tekstiiliga nahkjakile.
“Oh ema, see sobib mulle väga hästi! Su valik on suurepärane!” hõiskas Helen rõõmsalt. Ma astusin rahulolevana toast välja ja läksin alla tagasi.
Kui lapsed olid läinud, siis panin raadio käima. Sealt tuli just mu lemmiklaul “ Blue ” esituses “One love”. Kuid siis see laul lõppes ja tulid uudised.
“Meie linna varitseb sarimõrvar, kes tekitab infarkti! On arvata, et selle tulekahju tekitas ka tema! Igatahes avastasid arstid lahkamisel, et mõlemad surid infarkti ning pärast põlesid ära: meil on siin ka nende isikute nimed: Kristiina Sulvaara ja Greete Anders. See naine, kes seal pitsabaaris enne põlengut oli, selle naise nimi on teada: “Jasmiin Saarest . Palun teavitage meile….” “Mida? Kas nad teavad mu nime?” küsisin Stiiv-Maikelilt jahmunult. Ka tema oli väga ehmunud
“Vist küll!” ütles Stiiv-Maikel mõttesse vajunult. “Me peame midagi ette võtma!” ütlesin talle. “Miks meie? Sina ju keetsid selle supi kokku!”
“Mina ei taha olla sellesse asja segatud !” ütles Stiiv-Maikel nõudlikult ja kõmpis üles.
“Aga nad ei tea mu aadressi ja ma saan seda ka eitada!” mõtlesin, et nad tõesti seda teha ei saa! Lapsed tulid alles hilja . Ma mõtlesin terve öö, mida teha, mulle tuli pähe vaid üks mõte.
“Ma põgenen siit linnast valepassiga! Mul on ju raha kõrvale pandud mustadeks päevadeks, noh umbes 80 000–90 000 krooni! Sellest peaks piisama.”
Stiiv-Maikel oli vara välja läinud ja ma kasutasin juhust.
Ma hiilisin enda tuppa, võtsin raha ja panin spordikotti, otsisin mõned riided ka kaasa. Ma võtsin vannikapist blondeerivat juuksevärvi ja käärid, ma lõikasin oma punakaspruunid pikad lokkis juuksed poisipeaks ja blondeerisin ära.
Kui ma olin saanud oma valepassi kätte, läksin lennujaama . Seal oli riidekauplusi ka. Ma ostsin veel riideid kaasa. Otsustasin sõita Plokseri saarele, keset Vaikset ookeani. See saar oli ilus ja väike.
Mul oli aeg minna lennukile. Ma sisenesin lennukisse ja otsisin endale koha 515A, mis oli märgitud mu piletile. See oli aknaalune iste. Ma seadsin end mugavalt sisse.
Kolme päeva pärast olin ma kohal. Ma väljusin lennukist. Vaatepilt oli vapustav ! Kenad väiksed majad, lopsakad taimed, ümberringi meri ja liivane rand . Üürisin endale ranna äärde väikese maja. Seal oli väga hea ola! Kuid ma tundsin oma laste ja Stiiv-Maikeli järele puudust.
Ma turgutasin end rannas . Ujusin ja päevitasin ka. Peale kolmetunnist rannas olekut läksin aurusauna. Seal oli ka päris hea. Mul käisid igasugused mõtted peast läbi. Kas nendega on ikka kõik korras?
* * *
“Kuhu ema küll jääb? Ta on juba neli päeva ära olnud!” ohkas Helen.
“Ma ei tea, aga äkki ta läks reisile?” küsis Stiiven isalt.
“Ma ei tea, lapsed, ma ei tea!” ütles Stiiv-Maikel kurvalt .
“Iga kord, kui telefon heliseb, siis ma loodan, et see on ema, aga…”
Telefon helises, see katkestas Heleni jutu. Isa läks vaikselt telefoni juurde.
“Halloo!” ütles ta. “Nii hea on jälle sinu häält kuulda!” ütles tuttav hääl.
“Jasmiin?” küsis Stiiv-Maikel jahmunult.
“Mida?” küsisid lapsed justkui ühest suust.
“Tšš!!” tegi Stiiv-Maikel tõredalt.
“Kus sa oled?” küsis ta.
“Mu asukoht pole tähtis, peaasi, et te kõik elus ja terved olete!”, ütlesin talle.
“Kas sa tahad lastega ka rääkida?” küsis Stiiv-Maikel.
“Jah! Väga!” ütlesin lootusrikkalt.
“Tulge lapsed!” ütles ta.
Helen haaras toru.
“Ema, ema, kus sa oled? Kunas sa tuled?” küsis Helen.
“Ma ei tule tagasi! Aga kuidas sul ja Stiivenil kohtingud läinud on?” küsisin Helenilt.
“Pole viga! Palun tule tagasi! Ma anume sind! P-A-L-U-N!!!” anus Helen nii nagu oskas.
“Ei!” karjusin ma vihaselt.
“Piip-piip-piip!!” tegi telefon ja Helen pani toru nördinult hargile.
“Ema pani toru ära.” ütles Helen kurvalt ja kõmpis üles. “Mina ei saanudki rääkida!” ütles Stiiven ja jooksis pahuralt üles, Stiiv-Maikel kannul.
Mul oli seal küll natuke igav, aga vähemalt ei saadud mind vangi panna.
Sel õhtul läksin ma ranna peale, seal oli lõbus ja ma sain endale sõpru ja nende kaudu ka tööotsa. Ma olin ju kooli tantsuerialal õppinud ja nüüd olin ma saanud tööd tantsuõpetajana. Kuus sai ka 5000 arklit ehk 10 000 eesti krooni. Mis siis viga elada?
Hommikul läksin antud aadressi järgi parki või aia moodi kohta. Seal kasvas hõredalt puid ja muru oli ka rohelisem kui Eestis. Ma astusin sissepääsust sisse ja jäin ringi vaatama. Üks mees jäi mulle otsa vaatama ja siis seletas teistele midagi, hakkas minu poole tulema . Ma jäin kohmetult seisma ja talle otsa vaatama. Kui ta minuni jõudis, siis ta kummardas ja küsis:
“Kas mul on au kohtuda meie uue tantsuõpetajaga?”
“Jah, see ma olen!” ütlesin veidi punastades.
“Ma kohe juhatan teid teie grupi juurde”.
Me kõndisime diagonaalis üle pargi ja selle kõige tagumises nurgas oli telk . Suur telk, mille peale olid trükitud igasugused firmanimed , mis toetavad kampaaniaid, millel käiakse esinemas.
Minu ülesandeks oli õpetada tantsima 26 rüblikut ja ise mõelda tantse välja. Mulle anti ka nimekiri ja raha, mille eest ma pidin ostma nimekirjas olevad kassetid ja plaadid. Mul oli palju tööd ja ma sain koju alles kell 8.05. Muidugi pidin ma täna need kassetid ära ostma. Mul oli ostetud 52 ja 15 oli veel osta. Ma käisin ujumas veel kell 24.00. Sa kindlasti oleksid minu asemel maganud, aga mina ei saanud magada. Ma olin mõelnud kolm tantsu tänasega valmis. Ja peale ujumast tulekut panin ööriided selga ja kuivatasin juuksed fööniga ära. Ma sõin natuke nuudleid ja siis heitsin magama. Kell oli 01.20.
Hommikul ärgates olin väga väsinud. Ma koperdasin uimaselt kööki. Ma tegin endale selle moepärase kohvi, mis oli väga maitsev ja väga ergutav. Peale kohvi joomist tundsin ma end poole paremini. Panin jalga roosad sortsid, selga võrkvarrukatega nabapluusi. Ma panin kassetid väikesesse seljakotti. Tõmbasin rulluisud jalga ja pleieri vööle ja veel kõrvaklapid kõrva. Mulle tundus, et see päev on täiuslik, aga ma eksisin rängalt.
Kui ma neile uut tantsu õpetasin, siis üks tüdruk ei osanud sammu ja hakkas pirtsutama.
“Mina ei saa neid samme teha,” turtsus ta.
“Saad küll!” ütlesin malbelt.
“Ei saa! Sa vastik eit!” karjus ta mu peale.
“Aitab! Sa ei räägi minuga nii, on selge? Ke sa sihuke oled, et tuled mulle ütlema, kes ma olen!!?” karjusin talle näkku.
Ta hingamine muutus raskeks. See väike vaene tüdruk kukkus teadvusetult maha!
“Aidake keegi ometi!!” rääkisin ma meeleheitlikult.
“Aga te ju ei teinud midagi, õpetaja!” imestasid lapsed kordamööda.
Kui kiirabi lapse ära viis, tuli boss mult selgitust nõudma.
“Mis seal juhtus?” küsis ta rangelt.
“Ta lihtsalt hakkas ütlema, et ta ei oska ja ma ütlesin, et oskad küll! Siis ta sõimas mind vastikuks eideks ja ma pahandasin ta kallal pisut ja siis see juhtuski!”
“Hea küll! Ma muidu laseksin su lahti, aga sa lähed lastele hästi peale.”
Ma hingasin kergendunult. Kuid ma teadsin , et see tüdruk sureb ! Neid asju hakkas juba liiga tihti juhtuma! Mind lasti töölt lahti ja saadeti psühhiaatri juurde.
Arst tegi minu aju-uuringud. Ja mul kontrolliti mõtlemisvõimet ja ka silmanägemist. Veel ka südant. Ma kartsin, et arst saab aru, et ma olen sõnamõrvar! Õnneks seda ei juhtunud.
“Ma soovitan teil võtta neid rohtusid kaks korda päevas,” ütles arst ulatades mulle kolm lehte rohtu . Üht rohtu oli kaks lehte, aga teist rohtu üks leht.
Kui ma koju jõudsin, siis ma olin surmväsinud. Ma heitsin voodisse magama.
7 kuud hiljem
Seitse kuud oli päris rahulikult möödunud. Ma otsisin tööd, aga keegi ei tahtnud mind tööle võtta. Lõpuks ma tüdinesin ja oligi parem. Kuna ma olin ju palju inimesi oma sõnadega tapnud, siis ma olen tööl rohkem kahjuks kui kasuks.
Seal külas, kus ma praegu peatun, on ka oma tavad, kuid on tulemas mõni üritus, siis seda kuulutatakse ruuporitega. Nii siis sedasi ka seekord .
“Täna õhtul ja ka homme lõunani kestab “ Veenus vee- party !” Niisiis tulge kõik täna kella kaheksaks “Veenuse ööklubisse! Piletid maksavad 50 arklit! Osta pilet ja võida endale vaba pääse järgmisele Veenuse peole ! Piletid müügil piletikassades!” kõlas kuulutaja hääl. Ma vaatasin , kas mul jätkub selleks raha.
Ah jaa! Ma olen ju ka selle seitsme kuuga muutunud. Mul on õlgadeni pruunid sirged juuksed ka. Ma pidin otsima välja riided, millega oleks sobilik veepeole minna. Peale hoolikat valimist otsustasin selga panna kollased paeltega ja äärtest rohelised püksid. Muidugi panin ma ka midagi sinna peale. Ma valisin miniseeliku, mis oli üpris lai. See seelik oli värvilisi lilli täis. Ma panin võrkpluusi peale ja olingi valmis. Ah muidugi pidin ma oma juuksed kuidagi korda seadma. Ma tegin endale pea punupatse täis. Kui ma päris valmis olin, siis pidin ma minema hakkama, sest see Veenuse ööklubi on siit päris kaugel. Noh ja kell oli juba seitse ka. Ma tõmbasin rulluisud jalga ja panin kaitsmed külge. Et mul minnes igav ei hakkaks , siis võtsin pleieri ka kaasa.
Ma jõudsin kohale 45 minutiga. Ma ostsin pileti ja ootasin, kunas Veenus avatakse.
“Palun võtke rulluisud ära, kuna meil ei lasta nendega sisse,” ütles üks mees, kes oli umbes 36 aastat vana.
“Hea küll!” ütlesin häbelikult ja võtsin rulluisud kiiresti jalast ära.
“Aga kuhu ma saaksin need panna?” küsisin selle mehe käest.
“Andke, ma panen need tööruumi!” ütles mees käsi välja sirutades. Ulatasin uisud talle.
“Kas teil juba tantsupartner on?” küsis mees, kui oli tagasi tulnud.
“Ei ole!” hõiskasin rõõmsalt.
“Kas te siis tahaksite, et ma teiega tantsiksin? Muide, minu nimi on Andres. Andres Mitser!” ütles Andres lahkelt.
“Jah! Meeleldi! Ja minu nimi on Jasmiin Saarest,” ütlesin talle rõõmsalt. “Näe, avatigi!” ütles ta lõbusalt.
Me tantsisime ja ta tegi mulle jää ja banaani kokteili välja. Ma vaatasin oma pileti tagapoolt ja – ennäe! Seal oli kirjas, et te olete võitnud vabapääsme järgmisele Veenuse peole ja te osalete auhindade loomisel! Selleks tuleb teil saata sellel numbril sõnum, mis on pileti allserval.
“Juhuu!” hõiskasin rõõmsalt.
“Mis on!” küsis Andres minult kulmu kortsutades.
“Ma võitsin!” kriiskasin talle.
Haarasin tal kaelast ja Andres tõstis mu üles. Kui ta mu maha pani, siis ma punastasin. Järsku hakkas vesi voolama laest , seintest välja ja põrandast tulid välja väikesed purskkaevud. Kui pidu oli läbi, siis Andres sõidutas mu koju.
“Meil oli tõesti väga lõbus!” ütles Andres rõõmsalt, kui ta oli mu maha pannud .
“Mul ka!” ütlesin õhinal.
“Kas sa nõustuksid minuga veel kunagi välja tulema?” küsis Andres lootusrikkalt.
“Muidugi! Aga millal?” küsisin talt õhinal.
“Näiteks kui ma tuleksin sulle täna kell viis järgi ja siis me läheks lõbustusparki, sööma, randa ja linna peale?” küsis ta.
“Jah, mulle sobib!”
Andres sõitis ära ja ma läksin sisse. Ma panin selga kuivad riided. Ma istusin diivanile ja panin teleri mängima. Sealt tuli mu lemmikseebikas “Armastuse Allikas”. Ma seadsin end mugavalt sisse. Kui seebikas lõppes, panin ma teleka kinni. Ma pidin ju endale midagi ilusat selga panema. Ma panin selga helerohelised lõhikuga põlvpüksid ja valge kapuutsiga sviitri. Ma tegin patsid lahti ja sättisin oma lokkis juuksed kõrgele hobusesappa.
Väljas kostis auto sireen. Ma võtsin oma koti ja läksin välja. Andres juba ootas mind.
“Tere!” hüüdsin rõõmsalt.
“Tere!” hüüdis ka tema.
“Kas sa oled abielus?” küsis Andres imelikult .
“Jah… Aga ma ei ela enam oma mehega ja ma lahutan end temast peagi,” ütlesin talle.
“Kas sa oleksid nõus minuga kolme kuu pärast abielluma?” küsis Andres mu käest lootusrikkalt ja ulatas mulle karbi , milles oli kristallidega hõbesõrmus.
“No ma ei tea! See käis nii kähku!” ütlesin kohmetult.
“Me võime veel natuke oodata!” ütles Andres.
“Aga pane see sõrme, et siis sa tead, et oled kindel, eks?” ütles Andres.
“Hea küll!” ütlesin rõõmsalt.
Meie päev läks suurepäraselt! Andres näitas mulle linna igast nurgast.
Õhtul hilja kui ma koju jõudsin, siis läksin kohe magama. Hommikul helistasin Stiiv-Maikelile ja ajasin lahutuse asjad jutti. Ma saatsin faksiga talle paberi, millele ta andis allkirja ja saatis tagasi. Niisiis olin ma kihlatud Andresega!
3 kuud hiljem
Mu pulmapäev oli saabunud! Ma olin ka muutunud. Mu juuksed olid üle poole käsivarre pikad ja ma lasksin endale teha afropatsid.
“Jasmiin, siin on su kleit!” hüüdis Katariina, Andrese ema.
“Jah, ma panen selle kohe selga!” ütlesin uhkelt.
See kleit oli väga-väga kena. Olid kenad pikad varrukad , aga ülevalt küljelt lahti lõigatud. Ülemine osa oli pitsist, alumisest osast oli kitsas , aga alt läks laiemaks. Loori mul ei olnud, kuna ma abiellusin ju teist korda. Ma olin nii õnnelik, et oleks äärepealt sellest lõhki läinud.
“Aeg on minna!” kõlas Katariina lõbus hääl.
“Ma tulen!” hõikasin kõrvarõngaid kõrva pannes.
Ma võtsin oma lillekimbu ja läksin kööki. Seal juba oodati mind.
“Auto on ees,” ütles autojuht .
“Sa oled väga kena!” ütles Katariina elavlevalt.
“Aitäh!” ütlesin õrnalt.
Ma astusin välja, hoides oma kleidiserva üleval, et see ei määrduks.
Kui ma pulmamajja jõudsin ja autost välja astusin, tuli suur plaksutamiskoor ja hõisked vallandusid inimeste suudest. Ma astusin suurde valgesse majja. Minu isameheks oli Andrese isa. Kui meid oli paari pandud, siis viidi meid mere platoole, kus meilt võeti allkirjad . Kui ka need olid antud, siis ma viskasin pruudikimbu üle õla ja selle sai mu kallis sõbranna.
“Kibe, kibe, kibe!” hõiskas rahvas.
Meid viidi meie uude suurde majja. See maja on lausa vapustav! Nii me elasime õnnelikult. Ja minu sõnamõrvari võime kadus jäägitult!
Ma lõpetan jutustuse, sest nii see lugu täpselt juhtus ja ka lõppes!
* * *
“Kuidas küll suudaks oma elu taastada?!”
“Olen keskeas naine, kellel on kaks last ja mees. Minu elu on pealtnäha ilus. Kuid nii see pole. Mul on kusagilt päritud sõnamõrvarianne. Ma püüan seda annet kaotada, aga kas see ka mul õnnestub? Kas ma saan taastada elu oma laste ja mehega? Kas ma pean looma uue elu, või saan hakkama? Seda kõike loe juba ise!”
KUIDAS KÕIK SAI ALGUSE?
On möödunud viis aastat sellest, mis juhtus eelmises jutustuses. See lugu juhtus siis, kui ma olin 42-aastane. Ma jutustan teile selle loo olevikus .
Kui aus olla, pole mul meestega eriti vedanud . Andresel on hea tööots kaugel Itaalias. Siit saarelt ikka ühe-poole päeva tee. Ta on seal ehitaja. Paneb büroodele katuseid ja aknaid. Tal ei ole eriti aega üldse kodus oma naise juures olla. Mulle ei meeldi üldse üksi olla! Ma lähen nii vihaseks. Üksi suures majas. Päris õudne, mis? Ja siis tulid tagasi mõtted sellest, mis oli 5–6 aastat tagasi. See, kuidas inimesed muudkui surid läbi minu sõnade! Siis hakkan ma alati nutma, kuna ma kardan , et see juhtub uuesti. See kõik oli ju nii kohutav! Ainuüksi mõtlemine sellele ajab judinad peale. Aga siis lohutan ma end mõttega, et see on läbi. Vahel on mul tunne, et see on tagasi, kuna mind valdab pidevalt imelik tunne, nagu tahaks kedagi läbi sõimata. Nii see tunne kogu aeg kasvab.
2
Sõnamõrvari tagasitulek
Ühel hommikul, kui ma jälle ehmatades üles ärkasin, tundsin, kuidas kõik mind vihastas. Turgutasin ennast külma veega, aga ka see mulle ei meeldinud. Panin riidesse ja helistasin Anabelile. Mul oli tuju minna kuhugi lõbutsema. Tol ajal tundsin ma vaheldust kunstiga tegeldes. Nüüd ma püüdsingi Anabeli nõusse saada, et ta minuga loodusesse joonistama tuleks. “Tere!” alustasin kõnet.
“Tere, tere, Jasmiin! Kuidas läheb?” vastas Anabel.
“No ikka läheb. Kas sa ei tahaks minuga koos kusagile joonistama tulla?” küsisin talt.
“No ma tuleksin küll, aga ma tahaks minna kusagile lõbutsema. Näiteks “Souki” kontserdile. Mis on praegu väga odav. 15 arklit! Üliodav!” vaidles Anabel vastu. Ma olin sügavalt solvunud.
“No hästi! Mine siis sina sinna nõmedale kontserdile. Mina sõidan parem Itaaliasse Andrese juurde. Mina ei taha enam sinust midagi kuulda! Kah sõber!” karjusin talle telefoni. Viskasin toru hargile. Olin vihast lõhkemas. Läksin baarikapi juurde, võtsin välja viski ja lahmisin pool pudelit sisse. Kui olin rahunenud, läksin kohvreid pakkima . Kui olin jõudnud tõsta tühjaks kolm sahtlit, kus mu riided olid, helises telefon.
“Tirr-tirr-trr-trr”.
“Ei noh, nüüd hakkab Anabel veel pärima, mis mul viga on!!” torisesin ma.
“Halloo, Jasmiin Saarest kuuleb !” vastasin ise tahtmata telefonile.
“Miks? Miks sa talle infarkti põhjustasid? Miks sa küll pidid teda sõimama? Miks?” Telefonist kostus Anabeli mehe meeleheitel hääl, mis segunes nutu ja vihaga: “Daavid? Oled see sina? Mis lahti, millest sa räägid? Palun rahune!!!”
Ei saanud ma alguses millestki aru.
“Sina tapsid ta oma sõnadega!!!! SINA!! TA OLI SU PARIM SÕBER JA SINA TEGID NII!” röökis Daavid telefoni. Ma olin meeleheitel! Sest need sõnad, mis ta ütles, pärinesid viie aasta eest Eestist.
“Pa-pa-palun ära rä-ägi sellest ke-ke-kellelegi! Ma-ma pa-pa-palun si-sind!”
Hakkasin ma teda kokutades paluma. Aga tema viskas toru hargile! See juhtus jälle”
“Ma ei suuda seda uskuda! See on lausa kohutav!” ma halasin natuke aega, aga siis hakkas mul kiire. Ma pakkisin ruttu kohvrid ja kihutasin lennujaama. “Kunas väljub esimene lennuk Itaaliasse?” küsisin pileti kassast.
“45 minuti pärast, proua. Kas te soovite osta piletit?” küsis kassapidaja .
“Jah, soovin küll,” vastasin kiiruga.
“Ma palun teie isikuttõendavat dokumenti. Kas passi , ID-kaarti või sünnitunnistust,” ladus ta mulle ette. Ma andsin talle oma passi.
“Palun, siin on teie pilet. Palun pange oma kohvrid pagasi kontrolli!”
Need olid viimased sõnad kassapidaja poolt ja ma olin läinud.
3
Lennuõnnetus
Lennuk oli peaaegu täis. Seal oli väga palav . Lausa lämmatav! Ma olin väga närviline. Ma jälgisin peaaegu iga stjuardessi liigutust, kuna ma kartsin, et Daavid on sellest politseile teatanud.
“ Vabandage , proua, kas te tunnete end halvasti? Äkki soovite klaasi vett?” oli stjuardess väga abivalmis, kuna ta märkas minu närvilisust.
“Jah, oleks väga kena! Kuna ma tõesti ei tunne end hästi,” ütlesin kuidagi nõutult. Kui olin vee alla kugistanud, tundsin end veidi paremini.
Me olime juba üpris kaua lennanud, kui miski muutus pilootide juures imelikuks. Stjuardessid hakkasid ringi siblima. Nagu valmistuksid millekski kohutavaks. Ajapikku hakkasid kõik taipama, mis toimub. Kõik hakkas järsku värisema, valgus muutus punaseks ja hakkas vilkuma . Eest pilootide juurest kostus meeleheitlikke katseid abi leida:
“Mayday! Mayday! Lennuk F 754 vajab abi! Lennuki mootoriruum on vigastatud ja parem lennukitiib ka,” kordasid piloodid vahetpidamata. “Me kaotame kõrgust! Palun kinnitage päästevööd! Säilitage rahu! Palun kinnitage hapnikuballoonid suule!” rääkisid stjuardessid ruuporisse.
Reisijad röökisid läbisegi:
“Me kõik saame surma, me saame surma!”
Lapsed ja naised nutsid, mehed püüdsid olla rahulikud, aga mõned mehed ka nutsid. Ma tundsin, kuidas me suure kiirusega alla langesime. “Lõppeks see õudus juba!” mõtlesin endamisi. Sest see oli hirmus .
Ma palusin jumalat, et minu mees elab õnnelikult edasi.
Ja siis juhtus kõik nii kähku. Me kukkusime lennukiga alla. Keset džunglit!
4
Sündmuspaigal
“Aiii…. mu pea!” oigasin ma poolenisti meelemärkuseta. “Aiii mu jalg…”.
Kui ma jälle meelemärkusele tulin ei olnud mul eriti midagi meeles. Ma ei teadnud miks mul kõik kohad valutavad. Kui ma enda ümber vaatasin, ei uskunud ma oma silmi. See oli kohtav! Kõik ümberringi oli verine ja segi. Igal pool vedeles üleni veriseid surnukehi!!! Kui ma oma pead katsusin, oli mul väga valus . Vaatasin oma kätt ja see oli verine. Mul jooksis peast verd. Miski oli mul jalga lõiganud. Seest tohutult valutas ja ma tundsin end üldse väga halvasti.
Kui ma veidike toibusin, hakkasin vaatama, kuidas ma lennukist välja saaks. Õnneks polnud ma millegi all kinni. Osad inimesed röökisid ja sonisid. Väga paljud olid pinkide või kappide alla jäänud. Enamus hädaldasid. Kõndisin kohmetult ja hirmunult lennukit mööda ringi otsides väljapääsu. Mind ehmatas iga äkiline häälitsus. Mu jalg ja pea valutasid hirmsasti. Ma olin väsinud üle ja ümber ronimast asjadest ja laipadest. Miski haaras mul jalast. “Äääh!!!”, kiljatasin ma. Ma ehmusin kohutavalt.
“Ärge kartke ! Ma lihtsalt vajan teie abi,” ütles üks naine, kes oli jäänud ühe väiksemat sorti kapi alla. Ta ise oli liiga nõrk, et seda kappi nihutada.
“Ma palun, aidake mult see kapp pealt ära!! Ma südamest palun! Võib-olla tunnen ma seda ümbruskonda ja saan meid siit välja aidata!” nurus see naine.
Ma nihutasin seda kappi veidi. Ma tundsin, et see kapp polegi nii raske ja tõstsin selle ilma suurema vaevata selle naise pealt ära.
“Aitäh! Ma olen sulle suure tänu võlgu!” ütles naine.
“Minu nimi on Miina . Mis on sinu nimi?” küsis ta.
“Minu nimi on Jasmiin. Te olete raskelt haavatud. Kuidas te üldse liigutadagi saate?” küsisin kohkunult.
Miinal oli kõhus küllaltki suur ja jäle haav . Käsi ja jalg olid ka vigastatud, suu juurest jooksis verd.
“Ah, pole mul häda kedagi! Küll ma saan. Peaaasi, et ma üldse ellu jään!” ütles Miina.
Koos hakkasime väljapääsu otsima. Mul aga valutas süda sellepärast, et äkki kukub Miina keset džunglit kokku. Või lihtsalt sureb ära. Mis ma küll siis teen?
Lennuk oli alla kukkudes murdnud parema tiiva ja nüüd oli seal suur auk.
“Siit saamegi välja!” olin rõõmus.
Aga kui heitsin pilgu välja, polnud ma eriti rõõmus. Me olime kukkunud keset jõge, kus kõik oli läbi põimitud puuokste ja liaanidega. Jões ulpisid mõned väljakukkunud istmed ja inimesed. Vaatepilt oli küllaltki kohutav. “Kuidas me üle jõe pääseme?” oli Miina mures. “Äkki saame mööda liaane üle jõe? Või ma ei tea… Kui sa oled nii tugev, et neist kinni haarata?” olin mures.
“Me peame vähemalt proovimagi. Sest ma arvan, et sa ei taha siin nälga surra!” arvas Miina.
Me ronisime ettevaatlikult, kuid valurikkalt lennukist välja ühe puu peale. “Võib-olla saame ka mööda puid üle jõe?” arvasin ma.
“Võib-olla tõesti. Köh, köhö, köhö!!!” hakkas Miina vaevaliselt rääkima ja köhima. Ma sain kohe aru, et tal on mõni roie murtud .
“Oled sa ikka kindel?” olin mures.
“Jah, ja, jah! Palun liigume !” sundis ta mind.
Ma haarasin ühest liaanist kinni ja hüppasin teise puu peale. Mu jalg sai üpris palju haiget. Ma saatsin liaani Miinale tagasi.
“Palun ole ettevaatlik!” hõikasin talle.
“Ja, jah!” hõikas ta mulle vastu. Nii muudkui edasi. Mu jalg jäi järjest valusamaks ja Miina hingamine järjest vaevalisemaks. Lõpuks olime jõudnud kaldale.”
5
Jõekaldal
Me heitsime kaldale pikali, kuna me olime väga väsinud.
“Mul on nälg, aga ma arvan, et täna ärme edasi liigu. Äkki tullakse rususid läbi kammima,” arvas Miina.
“Ma loodan ka. Aga nälg on küll suur,” ütlesin ma.
Ma märkasin ühte kohvrit meie poole ulpimas.
“Äkki on seal kohvris midagi söödavat?” arvasin ma ja õngitsesin selle veest välja. Hakkasime Miinaga kohvrist asju välja kookima. Seal sees olid kaks mineraalveepudelit, valuvaigistit – mis tulid meile väga kasuks, – pähklid, pirukad , läkaköha šurruti, paberid, pastakad ja riided. Need asjad olid väga hästi kokku pakitud ja kohvrisse mahutatud.
“Jee!!! Nendest asjadest on meil palju abi!” rõõmustasime.
“Näe! Seal on veel paar kohvrit!” märkas Miina. Need kookisime ka välja ja sealt saime palju vajalikku. Me saime kõhu veidike rohkem täis ja ka riideid rohkem ümber. Meie juurde ujus veel üks spordikott. Selle võtsime ka veest välja. Seal aga polnud midagi muud peale täispuhutava alusmadratsi.
“Ilma pumbata ei tee me sellega midagi,” arvas Miina.
“Aga võib-olla saame ka. Niisama külje alla saaks seda ikka panna,” arvasin ma.
Me sättisime enda magamisasemed valmis.
“Ma arvan, et me peaksime valuvaigistit võtma. See vast aitab! Mulle tundub, et sul on väga vilets olla, või mis?” küsisin Miinalt.
Me mõlemad võtsime rohud ja keerasime magama.
“Kas sul lapsi on?” küsis Miina.
“Jah, on küll. Poiss ja tüdruk,” vastasin ma.
“Mis nende nimed on?” küsis ta.
“Nende nimed on Stiiven ja Helen. Mul oli enne teine mees. Tema nimi on Stiiv-Maikel. Aga tema ei aidanud mind, kui mul teda vaja läks ja siis me läksime lahku,” vastasin ma.
“Aa. Ka mul on laps. Tema nimi on Endrik. Ta on alles 7-aastane. Mul on väga kahju, kui ta minust ilma jääb. Aga meest mul ei ole. Ma olen lesk,” ütles Miina väga süngelt.
“Mul on kahju! Äkki palvetame oma ligimeste eest mõttes ja täname jumalat, et ta lasi meil sellest raskest õnnetusest eluga pääseda,” pakkusin ma välja. Kui me olime lõpetanud, läksime magama.
6
Meljaeeni küla
Ma tundsin järsku mingit head toidulõhna. Ma olin unustanud, kus me oleme ja ütlesin: “Miina, mis nii hästi lõhnab? Kas sa teed täna hommikuks vahvleid siirupi ja meega?”
Olin kohkunud , kui vastust ei kuulnud. Siis aga tuli mulle kõik meelde ja ma tegin silmad lahti, et vaadata, mis niimoodi lõhnab.
“ Issand jumal! Kus me oleme? Miina! Miina! Ärka ülesse! Kiiresti!!!” olin väga ehmunud.
“Mis, mis??! Mis juhtus? … Issand, kus me oleme? Ma ei mõista! Me olime ju jõe ääres maas lamamas, või kuidas?” oli ka Miina ehmunud.
Meie ümber seisis õlgedest ja okstest punutud püstkoda, mille keskel istus vana indiaani naine ja küpsetas midagi tulel.
“Te olete “kauuri” indiaani külas. Olge rahulikult. Muidu teete endale viga. Ma just lõpetasin ravitsemise!” ütles vana naine.
“Minu nimi on Selgesilm. Ma teadsin ette, et teie lennuk kukub alla ja meie mehed teid jõe ääres leiavad,” lausus naine.
“Minu nimi on Jasmiin Saarest või Jasmiin Kiibet. Tema nimi on Miina.” “Miina Kustauloots,” lisas Miina, kuna mina ta perekonnanime ei teadnud.
“Jasmiin, sinu mees elab Itaalias, vähemalt sinu mõtetes on see nii…. Miina, sinu mees on surnud. Sa ei tea, kuidas. Ta leiti Itaaliapoolsest džunglist surnuna teadmata põhjustel. Sinu mees tapeti nõidusega. Kuna ta sees oli üks mõrvarivõime, mis ei olnud inimestele kohane ja meie džungli kuulus võlur Udhaphi pidi ta tapma . Ilma jälgedeta. Aga kahjuks läks see mõrvarianne kaduma. Udhaphi oli teinud midagi valesti ja see nõidus pääses valla. Nüüd on see anne ühe teise inimese sees ja ma ei tea, kelle,” rääkis Selgesilm pikalt.
Miina hakkas suure häälega nutma. Mulle tundus see asi kuidagi tuttav. Aga ma ei teadnud, kuidas.
“Tulge ma näitan teile meie küla. Kui te end nii hästi tunnete, et suudate kaasa tulla?” ütles naine ja läks välja.
Oli tunda, et see naine oli elu näinud ja teadis palju. Me läksime Miinga sellele naisele järele. Selgesilm näitas meile kogu küla ja tutvustas meile paljusid hõimuliikmeid.
“Näe, pange need riided selga. Siidhunt ja Kaunihaava aitavad teid,” nende sõnadega läks Selgesilm suurde hütti, mille ukse kohal oli suur piisoni pealuu . Ta oli andnud meile indiaani rõivad.
Meid koheldi kui printsesse. Me imestasime riiete üle, mis nad meile selga olid andnud. Nagu tõeliste indiaani printsesside rõivad.
“Hämmastav, kui kenad riided meile anti!” imestasin ma. “Kui vana sa oled?” küsis Miina minu käest.
“42, mis siis?” vastasin talle.
“Sa näed noorem välja kui mina – olgugi, et mina olen 31!” imestas Miina.
“Ma olen lihtsalt paremini säilinud,” ütlesin naljatades.
“Tegelikult, Jasmiin, olete te nii vana? Issand küll! Püha Udhaphi! Miks me teile üldse nii nooruslikud rõivad andsime?” küsis Kaunihaava väga jultunult.
“Kuidas sa julged?!!! Sa solvad mind niiviisi! Kaunihaava tähendab Iludust, aga sinust seda küll välja ei loe. Nõmedik!!!”
Ma olin vihast lõhkemas. Ma tundsin sedasama tunnet , mis siiski, kui ma Anabeli sõimasin. Mul hakkas järsku paha. Kaunihaava kukkus surnult maha. Ja ma kaotasin meelemärkuse.
7
Pääsemine
Kui ma meelemärkusele tulin, seisid kõik hõimuliikmed minu ümber. Mina aga seisin posti kõrval kõrge paku peal.
Järsku hakkasid kõik kummardama ja mingit laulu ümisema. Kui ma sain aega ringi vaadata, nägin ma kohutavalt suurt ja tugevat meest, kellel oli peas piisoni pealuu ja nahk ja nende peal veel pika sabaga sulgedest indiaani kroon. Tema järel kõndis Vananaine, kellel oli seljas pikk tumesinine “Lina” ehk mingi imelik kostüüm. Ta oli nii imelik, nagu mingi nõid. Ma sain aru, et see mees on pealik Kuaariphi, aga see naine “Udhaphi, Udhaphi, Kuaariphi, Kuaariphi!” kordasid hõimu liikmed kooris. Ma sain aru, kes see naine on: “Kurikuulus Udhaphi!” Mind valdas hirm. Ma teadsin, et nüüd ma suren ! See hirmutas mind.
Kuaarihpi ja Udhaphi jäid seisma Kaunihaava laiba ees, mis oli ümbritsetud lilledest ja ehetest. Võrreldes minuga olid tal ilusad printsessi riided (indiaani), mis olid nahast. Minul oli aga seljas vana lapiline kleit, mis polnud maani ega lühike, vaid veidi üle põlvede, pikkade varrukatega ja heledat värvi, mingi hallikas-beež. Juuksed lehvisid lahtiselt tuules .
“Sa tapsid minu tütre, kes oli ainus! Mul on küll poeg, aga tütar toob järglasi! Selle eest ma lasen Udhaphil su tappa!”
Kahju, et mu poeg praegu siin ei ole, ta tahab olla hobuste juures, talle ei meeldi olla siin, kui see juhtub. Ole selleks valmis! Mis on sinu viimased sõnad?” rääkis Kaariphi suure vihaga. Ma imestasin, et nad ei teadnud, mis tegelikult Kaunihaava tappis.
“Kallis Miina, ma loodan, et sa saad ilma minuta hakkama ja nad saadavad su koju. Andres seal kaugel teadis, ma hakkan sinust puudust tundma!”
Stiiv-Maikel, Helen ja Stiiven elage ilusasti edasi. Hüvasti mu sõbrad! Hüvasti!!!” ütlesin nutma puhkedes. Üks mees sidus mu posti külge. Järsku tuli kiiruga kena must hobune minu poole, mille seljas istus vist pealiku poeg. Tema käes oli pussnuga . Hobune tegi enne mind hüppe ja mees lõikas köie läbi, haaras mu kaasa ja tõstis mu sõidupealt selga. Me kappasime värava poole, mis oli suletud. Ma kartsin, et nüüd me kukume. Ma ei saanud veel eriti midagi aru, kui me juba kaugel džunglis olime.
“Kes sa oled? Miks sa mu päästsid? Kas sa oled pealiku poeg?” küsisin, kui hobune peatus.
“Jah, ma olen Kojott, pealiku poeg. Ma päästsin su sellepärast, et sinu sees on see mõrvarianne, mis 6 aastat tagasi kaduma läks. Kui Udhaphi oleks su tapnud, siis oleks see võime jälle lendu läinud! Jumal teab, kelle sisse läinud?” vastas see mees mulle.
“Kuhu sa mu viia kavatsed?” küsisin Kojotilt.
“Ma arvan, et ma saadan su hobusega Itaaliasse, aga ma pole veel kindel. Sest ma ei tea, kas sa selle hobusega hakkama saad. Kõigepealt viin ma su rusude juurde, kust me su leidsime. Äkki saad sealt koju koos päästjatega?”
rääkis Kojutt. Me asusime rusude poole teele. Tee oli pikk. Hobune pidi läbi ronima kitsastest kohtadest ja liaanidest läbipõimitud vihmametsadest. Kojott pani mind kahe kilomeetri kaugusel rusudest maha.
“Nüüd mine otse edasi ja kui näed paksu ilma ülemiste oksteta vana tohletanud puud, roni puu otsa ja mine paremale poole põiki mööda liaane edasi! Muidu vajud soo sisse. Kui jõuad järgmise vana ilma ladvata paksu tohletanud puu juurde, siis pööra ennast jälle otsesesse suunda ja mine otse edasi. Head teed!”
Ja ta ratsutas minema. Alustasin teekonda rahulikult. Ma ei kartnud, et midagi võiks juhtuda. Varsti hakkas paistma suur vana tohletanud puu.
Noh, näe, olengi ohutult jõudnud selle vana puuni. Nüüd tuleb ainult puu otsa ronida ja õige suund leida ja liaane mööda teise puuni jõuda ja siis… ahh! Noh, tegelikult tuleb veel päris palju ette võtta enne, kui rusudeni jõuan!” rääkisin endamisi. Ma ronisin puu otsa ja otsisin õiget suunda.
“Paistab, et see on õige suund, kuna samasugune puu paistab otse minu ees,” rõõmustasin ma. Haarasin esimesest liaanist kinni ja püüdsin kätte saada teist liaani. Alguses see ebaõnnestus, aga pärast läks asi juba hõlpsamini. Olin juba poolel teel, kui tundsin järsku, et ma hakkan väsima. Ma püüdsin teha kiiresti, et jõuda kiiremini puu juurde. Aga see ei aidanud. Mu jõud kadus üha kiiremini ja kiiremini. Ja siis kaotasin ma tasakaalu.
8
Džunglist lahkuma …!
“Ma potsatasin maha! Ma olen kadunud!” arvasin ma. Ma kukkusin hoopiski tugeva maapinna peale. Mu jalg sai väga haiget. Ma ei vajunud sealt läbi. Ma olin imestunud.
“See pidi ju soo olema!!” ütlesin imestunult. Istusin veidi maas ja siis ronisin igaks juhuks liaanide otsa tagasi. Ma ju ei teadnud seda maad ja kas siin on siis või mitte.
* * *
Kui olin jõudnud rusudele päris lähedale, et kuulsin, kuidas töömehed rahmisid, hõikusid ja keevitasid – nägin enda poole roomamas suurt boamadu, mis oli oma kolm ja pool meetrit pikk ja maailmatu paks, nagu oleks keskmise palgi alla kugistanud. Ma olin väga hirmul ja ma ei osanud midagi teha. Madu roomas järjest minu poole vilksatades pead tõstes keelt. Ma olin loodussaadetest kuulnud ja näinud, et boa on oma suuruselt väga väle madu.
“Tema eest putku pistes ei jõua ma kuhugile! Ta on selleks liiga väle. Aga äkki kuulevad töömehed mind?...” mõtlesin endamisi.
“Appi! Appi! Boamadu tahab mind rünnata, appi, appi, tulge ruttu appi!!!” karjusin täiest kõrist. Kovitamine??? vaikis ja minu kõrvu kostis tööliste hõikeid.
“Siia, siia, ma olen siin! Tulge ruttu appi!!!” hõikasin neile. Nad jõudsid mao lähedusse. “Olge rahulik, proua! Me peame väga ettevaatlikud olema, iga äkiline liigutus viib boa väga närvi!” ütlesid päästjad ja püüdsid mind rahustada. Üks mees tuli mulle matšeetega aeglaselt ja vaikselt lähemale. Siis tegi aga madu sööstu minu poole, aga õnneks oli töömees maost kiirem ja lõi tal matšeetaga pea maha. Madu sööstis minu poole sellepärast, et töömees koperdas ja oleks peaaegu kukkunud.
“Kas te olete hull väga!!! Ta oleks võind ju mu tappa! Ise te käskisite äkilisi liigutusi mitte teha! Aga vaadake, mis te ise teete. See madu sööstis minu poole teie liigutuste pärast!” karjusin talle väga vihasena näkku.
Järsku hakkas mees hingeldama ja toetus puule kiskudes enda kaelaauku paljamaks ja vabamaks , aga järsku jäi ta kangeks ja kukkus pikali maha. Mina puhkesin nutma.
“Ta on surnud!” ütles üks mees selle teise mehe pulssi katsudes.
“Kes te olete? Kas te olite ka selles lennukis , mis alla kukkus?” küsis üks töömeestest.
“Jah, olen küll ja üks teine naine oli ka minuga. Ta on vist praegu indiaani külas. Sealt ma just tulengi. Ma põgenesin sealt. Seal oli väga kohutav!...” rääkisin väga kurvalt. Ma jutustasin kõigest, mis juhtus, isegi oma mõrvariandest.
“Mõnes mõttes teil vedas. Kuna te jäite ellu selles traagilises õnnetuses, pääsesite külmast ja et see mees sealt indiaani külast päästis.”
Mehe jutu katkestasid hõiked.
“Jasmiin! Jasmiin! Kus sa oled? Jasmiin!” hõikas keegi tuttava häälega. Lähemale jõudes tundsin ma ta ära. See oli mu kallis mees!
“Andres! See oled sina! Oh Andres!” ei suutnud ma kuidagi uskuda, et ma teda siin näen. Ma jooksin talle vastu ja embasin teda kõvasti. Olgugi, et mu jalg ja kõht veel küllaltki palju valutasid.
“Oh kallis! Kui tore on, et sa elus ja peaaegu terve oled! Kui ma sellest õnnetusest kuulsin, pidin ma peaaegu kokku kukkuma . Ma kihutasin helikopteriga siia nii kiiresti, kui sain. Sest ma tahtsin teada, kas sa oled elus või mitte. Siia jõudes kuulsin töömeestelt, et sa olid siin maolaika??? juures,” rääkis Andres pisar silmis . “Ka mina lootsin sind varsti näha! Aga selle lootuse pidin vahel muutma . Ilma sinuta oli mul ka kodus raske,” rääkisin kurvalt.
“No mis siis juhtus? Kas midagi kohutavat? küsis Andres kohkunult ja jälle pidin hakkama kõike algusest jutustama.
“Need asjad olid siis ikka kohutavad küll! Aga nüüd viin ma su haiglasse ja siis koju puhkama!” püüdis Andres mind lohutada ja me sammusime kopteri poole. Andres helistas haiglasse ja käskis ratastooliga meile – haigla kopteri maandumiskohale vastu tulla.
“Ma loodan, et Miina tuuakse ka varsti ära ja ta saab terveks,” ütlesin kopterisse istudes .
“Ma luban , et lasen ta juba täna ära tuua!” ütles Andres lõbusalt ja istus minu kõrvale kopterisse, andis mulle teki ümber ja ma pugesin talle hästi lähedale, et ta saaks mult ümbert kinni võtta.
Me tõusime lendu ja 20 minutiga olime haigla kohal. Ma vaatasin alla ja nägin paljusid ajakirjanikke ja arste. Arvatavasti oli see peaarst, kes ratastooliga seal seisis, sest teised arstid kandsid labasemaid arstivorme kui see teine, kes ratastooli hoidis. Kui me maandusime, välja astusime ja mind ratastooli pandi, hakati mind kohe pildistama ja mulle küsimusi esitama, ma olin vait. Ma korrutasin, et räägime sellest kunagi hiljem, sest ma olen väga väsinud.
9
Haiglas
Mu pea ja jalg vajasid õmblemist. Oli vaja kontrollida, kas mul on sisemist verejooksu, kas mõni luu on puruks, kas mõni elund on saanud põrutada ja kontrolliti mu mõtlemist, seedimist, nägemist, kuulmist , hingamist ja liikumist. Mu sisemust uuriti väga põhjalikult.
Mind viidi ratastooliga ultahelisse sisemust uurima . Tavaliselt oli Andres kõikjal kaasas, aga sinna ja mõnda teise säärasesse kohta teda kaasa ei lastud.
“ Doktor Kaares, palun tulge siia! – Vaadake, mis see on?” küsis õde, kes mind uuris. Doktor tuli lähemale, pani prillid ette ja uuris seda asja väga hoolikalt, mille peale õde osutas.
“See on vist…” jutt läks selliseks sosinaks, et ma ei kuulnud. “Mis see on? Kas midagi ohtlikku?” küsisin neilt .
“Eeeee… see on mingi must tomp, mis on veidike kasvaja moodi, aga samas ka mitte…” ütles doktor kõhklevalt. “Kas teil on iiveldust, või kõhuvalu, või midagi taolist, mis kaasneks sellise tombuga?” küsis doktor väga murelikult. “Eeeei… vähemalt ma ei mäleta küll,” ütlesin mitte väga kindlalt. “Ma arvan, et uurime seda veel veidi ja siis võib-olla opereerime…” Arst ei saanud lõpetada, sest ma segasin vahele.
“Ei, ei, ei, seda ma usun, et vaja küll pole, sest seda pole arstid siiamaani ära opereerinud. See on mul olnud mitu head aastat juba!” ütlesin rutakalt.
“No kui nii, siis nii!” ütles doktor ja lahkus ruumist.
“Noh, kuidas läks? Kas on midagi hullu ka vä?” tundis Andres kohe huvi, kui me sealt ruumist välja tulime .
“Ah! Kõik oli enam-vähem korras,” ütlesin talle.
Mind viidi oma palatisse puhkama. Mul veidi valutas seest ja pea käis ringi. Arstid andsid mulle valuvaigisteid ja läksid ära. Ainult Andres jäi minu juurde. Õhtu oli juba hiline ja ma jäin magama.
Hommikul ärgates, kui ma silmad avasin, nägin enda kõrval Miinat. Ma olin väga õnnelik.
“Oi näe, kes ka džunglist ära toodi! Kas sinuga on ikka kõik korras, äkki nad tegid sulle seal hõimus kuidagi haiget? Minu pärast eks!? Sest sa oled kuidagi kahvatu, kahtlaselt kahvatu,” rääkisin vaikse häälega, olles Miina pärast väga mures.
“Natuke küll, nag panid mu puuri kinni ja arvasid, et ma olen neetud. See Selgesilm võib kõike ette näha, aga enne selle juhtumist ei saa ta midagi teha ega öelda. Enne sai, aga nüüd ei saa! Nad süüdistavad selles mind! Tegelikult oled selles natuke sina ka süüdi, aga ega ma sellepärast vimma kanna, ei, ei ma lihtsalt ütlen. Nad ei andnud mulle seal süüa ega juua, sidusid käed-jalad kinni ja ähvardasid kogu aeg. Õnneks tulid päästjad mind sinna otsima ja indiaanlased olid suure lunimise peale nõus mu vabastama. Mind uuriti öö otsa ja ma olen nüüd väga väsinud, aga ma otsustasin enne puhkama minekut sinu juurest läbi tulla. Nüüd olen ma nii väsinud, et lähen tõesti puhkama.
“Haaaa….hhh!!!,” haigutas Miina pidevalt jutu sees. Ma tundsin end pahasti selle pärast, mis Miinaga seal tehti.
“Anna andeks! Mul on kahju, et sa pidid minu pärast kannatama !” ütlesin kurvalt ja Miina läks oma palatisse magama.
“Noh, õnneseen! On aeg süsti teha, et sa “ruttu” terveks saaks! Ähh, küll sul vedas, et sa üldse ellugi jäid!” ärples ja mälus nätsu üks väga matslik haiglaõde.
“Mida sa vingud mu kallal? Kas sul muud pole teha vä? Parem ravi inimesi, mitte ära vingu nende kallal! Sa oled üks väga vastik haiglaõde! Ma ei saa aru, kuidas sinusugune üldse haiglasse tööle võeti?!!!” sain ma väga pahaseks.
“Hähh! Köhhö, köhhö, köhhö, köhho, höööö!!!” Sellel õel läks näts vist kurku ja ta kukkus teadvusetult maha.
“Appi, appi! Tulge appi! See õde kaotas teadvuse! Tulge ruttu!” hõikasin meeleheitel. Arstid tulid nii kiiresti, kui suutsid, arvates, et minuga on midagi juhtunud. Kui nad palatisse jõudsid, olid nad keeletud.
“Mis juhtus?” küsis doktor. “Ta tõmbas vist nätsu kurku või midagi taolist!” ütlesin väga ehmunult ja hirmunult.
“Ta on tõesti lämbunud. Aga miski muu on ka surma põhjustanud,” ütles üks asjatundlik arst. Nad kutsusid laibakoristajad. Laip viidi lahkamisele.
“Mis siin tegelikult juhtus?” küsis Andres kahtlustavalt. “Ta hakkas minu kallal ülbitsema ja ma sõimasin teda vastu. Ja siis läks ta nii ähmi täis, et tõmbas nätsu kurku,” rääkisin kurvalt. Järgmine kord ära mine sellepärast närvi, sa võid sellega omale suurt kahju tekitada, sest kui saadakse…” rääkis Andres, aga ta ei saanud lõpetada, sest haiglaõde tuli sisse. “Vabandage mind, proua, te peate süsti saama. Teid lastakse vist homme koju. Te peate kiiresti terveks saama. Muide, doktor ütles, et ajakirjanikud tulevad varsti siia,” rääkis õde süsti tehes.
“Väga tore, et sa juba homme välja saad! Ma saan su koju puhkama viia ja kui sa terveks saad, viin su kusagile reisile!” rõõmustas Andres. “Tõesti on see väga hea uudis! Ma tahan juba hirmsasti koju saada. Ja reisida oleks ka väga tore!” olin ka mina väga rõõmus.
Paari tunni pärast tulid ajakirjanikud mind küsitlema. Neil oli väga palju küsimusi.
“Kuidas see õnnetus teie silmis välja nägi?” küsis üks ajakirjanik.
“Arvatavasti ikka nagu iga teine lennuõnnetus. Alguses kõik kisasid, karjusid, nutsid ja hüsteeritsesid. Kui õnnetus oli lõppenud ja ma teadvusele tulin, olid väga paljud istmete, kappide ja üksteise all kinni. Maas lamas palju laipu ja haavatuid. Mina polnud õnneks millegi all kinni ja sain õnnelikult lennukist välja,” jutustasin neile.
“Aga mis edasi juhtus?” küsis järgmine.
“Mina ja Miina saime kaldal süüa ja õnnetuse järgsel hommikul ärgates polnud me enam jõe ääres…” nii ma jutustasin peaaegu kõik ära, aga mõrvariande jätsin ma vahele.
Lõpuks läksid nad ära. Nad olid mu juures umbes natuke üle tunni või nii. Õhtul käis mu juures politseinik . Ta tahtis teada, et kas ma aiman, miks võis mootori ruum lennukil viga saada? Mina aga seda ei osanud aimata ja politseinik läks ära. Siis jäin ma magama. Ja hommikul viidi mind koju.”
10
Uus kodu
Oh kui hea, et ma jälle haiglast välja sain!
“Kas me sõidame varsti koju tagasi? Või jäämegi Itaaliasse?” küsisin uksest sisse astudes. Me läksime Andrese korterisse, mitte ei sõitnud tagasi sinna saarele, kus me elame.
“Nüüd me elame vast natuke aega siin. Kas sa tahaksid siia elama jääda? Me müüks selle saarel asuva maja maha ja ostaksime omale uue väiksema ja hubasema maja. Kas sa oleksid nõus?” küsis Andres väga lootusrikkalt.
“No minu arust on see väga hea idee! Ma muretseksin endale siin mingi töö ja sa saaksid ju ka siis siin oma tööd edasi teha!” olin väga rõõmus, et me siia jääme elama.
Järgmisel päeval hakkas Andres maja müümisasju ajama. Ta tellis lennuki, mis meie enamik asjad meie uude majja toimetab, kui me uue maja oleme juba ostnud. Teised asjad müüb ta koos majaga maha. Ajalehte pani ta kuulutuse, et ostan keskmise suurusega maja, millel on vähemalt neli tuba pluss vannituba ja tualettruum . Kahekordne – rõdu ja väikese aiaga.
Kolme nädala pärast tehti meile majapakkumine. Loomulikult me otsustasime selle osta. See asus ilusas, rõõmsas Itaalia väikelinnas. See maja oli väga kena. Väljast oli maja väga kena beežikas-kollane, natuke roosat oli ka, ja ta oli tõesti väga kena – unelmate maja! Kenade põõsaste ja lillepeenratega aed, ilus roheline muru, aia ääres kena hekk ja ilus väike aiamajake, mille “seinad” olid võred ja mida mööda kasvasid igasugused ronivad taimed. Sellel oli üks neljast seinast puudu. Selle majakese sees oli väike ümmargune laud ja kolm ilusat pinki . Maja ise oli väga kena. Sellel oli ilus väike rõdu. Maja seest oli ka väga kena. Alumisel korrusel oli köök, puhketuba ja koridor . Maja taga oli väike, lapergune ilus bassein. Ülakorrusel olid magamistuba , väike vaheruum, tualett ja vannituba. Vaheruumi küljes oli kena väike rõdu. Trepp , mis viis üles ja alla oli kena keeruga.
“Milline ilus unelmate kodu! See on kõige ilusam maja, mida ma kunagi üldse näinud olen!” rõõmustasin väga.
“Tõesti! See maja on üle ootuste!” Oli ka Andres väga rõõmus.
Järgmisel päeval hakkasime sisse kolima , kuna me saime ka oma vana maja maha müüdud.
Lennuk, milles asjad olid, maandus 15 kilomeetri kaugusel meie majast. Seal pandi mööbel ja asjad veoautode peale ning toodi maja juurde. Seal hakkasid töömehed asju majja tassima. Meie Andresega näitasime, kuhu ja kuidas midagi paigutada. Mul oli abiks Andrese tuttav kujundaja. Me alustasime kööki mööbli paigutamisega. Seal saime mõne tunniga valmis. Siis alustasime puhketoa paigutamist. Selle saime päeva lõpuks valmis. Järgmisel varahommikul alustasime koridori paigutamist. Alumine korrus oli väga hubaselt sisustatud. Siis läksime ülemist korrust sisustama. Me alustasime magamistoast. See oli juba päris suur pähkel. Selle peale läks kõvasti üle kolme tunni. Kell oli juba 16.27, kui me sellega lõpetasime. Siis alustasime vahetoaga. Selle peale läks veidi üle tunni aja. Siis läksime vannituba sisustama. Seal saime tunniga hakkama. Aias vaatasime ka natuke ringi ja maja oligi elamiseks valmis.
Me pakkusime kõigile töölistele kartuliputru, pitsat ja külma limonaadi . Kella poole kümne paiku olime Andresega kahekesi.
“Oh, küll ma olen väsinud. Aga tulemus on suurepräane! Ai! Mu pea ja jalg valutavad küllaltki palju. Ma peaksin vist puhkama minema,” rääkisin väga kurnatuna, aga rõõmsana.
“Jah, sa näed tõesti halb välja,” ütles Andres väga mõistvalt.
Ma läksin üles. Võtsin kapist riided ja läksin duši alla. Pärast duši all käiku läksin riideid vahetama ja siis läksin rõdule juukseid kuivatama. Järsku haaras keegi mu kätest kinni.
“Äääh!” kiljatasin hirmunult. Ma ehmatasin kohutavalt.
“Ära karju, see olen mina!” naeris Andres lõbusalt.
“Sa ehmatasid mind väga!” ütlesin veidi solvunult, “ära pahanda! Ma tahtsin ainult nalja teha!” ütles Andres.
“Nojah! Vaata, kui ilus päike on, nagu punane pall punases meres. Ja linn on ka väga kena,” ütlesin juba rõõmsamalt.
“Tule! Lähme sisse. Siin läheb juba jahedaks. Muidu külmetad end veel ära ka! Muide, su pea veritseb ! Vaata käterätikut!” ütles Andres hoolitsevalt, aga korraga valdas teda hirm minu pea pärast.
“Tule! Ma puhastan su pea ära ja panen sideme peale,” kutsus Andres mu endaga kaasa. Ta võttis mul käest kinni ja viis mu magamistuppa.
“Näe, istu siia, ma lähen toon alt arstikohvri!” Andres osutas voodile ja läks alla.
“Noh nii, ongi plaasterdatud,” ütles Andres ja me läksime magama.
11
Ettevalmistused töövestluseks
Ma olin pool ööd mõelnud, kuhu ma võiksin tööle minna. Lõpuks olin otsustanud, et loen ja vaatan , kas kuskil on mõni kuulutus , kus pakutakse minusugusele tööd. Hommikul, kui ajaleht tuli, otsisin kohe üles kuulutused. Sealt leidsin viis töökuulutust. Üks neist pakkus tööd poemüüjale, teine tööd turvamehele, kolmas kunstiõpetajale, neljas puudeladujale ja viies moejüngritele.
“Poemüüja on liiga labane olla. See kohe mitte ei sobi. Järgmine on meestele, kunstiõpetaja haridust mul pole. Muidu see sobiks. Puudeladuja! Mitte iial!! Aga moe alal võiks ju katsetada! Nii… helistage sellel telefonil ja jätke oma andmed. Selleks, et sinna tööle saada, peab oskama kas kunsti, õmblemist, modelli kõndimist jne… Nii, nii, nii... kunsti ma oskan, õmmelda ka küllaltki palju, aga modelli must küll ei saa! Tasuks sinna helistada küll!” arutlesin endamisi.
“Niiiii... null, null, kaheksa, kuus, kolm, viis…” valisin numbrit.
“Tere! Minu nimi on Jasmiin Külvet. Ma helistan teie tööpakkumise peale. Ma oskan kunsti ja õmmelda, aga modelli minust ei saaks,” rääkisin telefoni.
“Mis haridus teil on?” küsiti vastu.
“Põhikool, keskkool ja paar eriala,” vastasin sellele naisele.
“Ahah. Nii. Kus te elate, ehk aadress, mis on teie telefoninumber, e-mail, nimi, vanus, sünniaeg ja haridus? Palun kirjutage need küsimused üksteise alla ja kirjutage andmed järgi. Aadress, telefon…” rääkis naine ja ladus need asjad ette. Ma kirjutasin oma andmed kirja ja lugesin sellele naisele ette.
“Väga hea! Ma sooviksin teiega homme kell 13.00 kohtuda ja siis räägime sellest pikemalt . Ma annan teile aadresssi, kuhu te peate tulema. Nii – palun kirjutage üles…” ta ütles aadressi ja rääkis edasi.
“Palun võtke üks mapp puhaste paberitega kaasa, pastakas ja harilik ka. Palun tulge kindlasti! Kui midagi ette tuleb, siis helistage samal telefonil ja teatage, mis ajal teile uuesti sobiks.”
“Aitäh! Ma tulen kindlasti! Head päeva!” ütlesin talle vastu.
“Head päeva teile ka!” Ja me mõlemad panime telefonid ära.
“Andres! Ma lähen homme töö jaoks linna teise otsa moefirmasse!” hõikasin alla Andresele. Aga vastust ei tulnud.
“Andres! Kus sa oled?” küsisin hästi kõvasti, peaaegu karjudes. Aga ikka vastust ei tulnud. Ma läksin alla vaatama, kus ta on.
Köögis teda polnud, puhketoas samuti ja aias ka mitte! Ma läksin köögilaua juurde ja istusin toolile. Ma ei osanud midagi mõelda. Siis aga märkasin laual kirja. Seal seisis: “Kallis Jasmiin! Anna andeks, et ilma ütlemata ära läksin! Mul oli väga kiire ja sa ka veel magasid . Ma ei tahtnud sind üles ajada. Ma pidin töö asjus firmasse sõitma. See oli asi, mis ei lasknud oodata. Kui koju tulen, räägin lähemalt! Ära unusta jalakompressi. Andres.”
Ma olin algul väga solvunud ja vihane .
“Ta oleks võinud mu ju siiski üles ajada! Ma magasin niigi liiga kaua!” torisesin omaette .
Aga siis polnud mul enam aega sellele mõelda. Ma pidin mõtlema, mis ma homme töövestlusele selga panen. Ma läksin üles. Otsisin kõik oma kapid läbi ja tõstsin kenamad ja sobilikumad riided välja. Ma tõstsin välja lühikesed kleidid , pikad pidulikud kleidid ja seelikud , kenad pikad laia säärega mustad peopüksid, pika varrukaga pluusid ja kenad lühikesed seelikud. Nendest valisin ka kõige ilusamad välja. Siis hakkasin neid kokku sobitama ja enda ette proovima.
“See seelik ja see pluus… ei! Need ei sobi üldse kokku, aga need? Võib-olla see seelik ja see jakk ja alla see pluus… Ei! See ka ei sobi. See …. ei! See … ei, see ei sobi, see … see ka ei sobi! Oh issand! Mitte miski ei sobi! Ma pean vist ikka poodi minema! Ega muud ju üle ei jää,” arutasin endamisi. Siis kirjutasin Andresele, kuhu ma läksin.
“Andres, ma läksin töövestluse jaoks kaubanduskeskusesse riideid ostma! Jasmiin.”
Ma panin teised riided ja otsisin oma rahakotti, aga ei leidnud. Ma otsisin seda igalt poolt, aga ei leidnud.
“No kus see küll olla võiks?” imestasin ma. “Mul ei jää vist muud üle, kui pean Andrese käest raha laenama,” mõtlesin vastumeelselt. Võtsin oma mobiiltelefoni ja valisin Andrese telefoninumbri.
“Jaa, halloo!” võttis Andres pika kutsumise peale toru.
“Tere kallis!” vastasin talle.
“Mis juhtus? Kas sul hakkas kusagilt valutama ?” küsis murelikult, kui ta mu häält kuulis. “Ei, ei. Aga juhtus see, et mu rahakott on kaduud. Ma pean töövestluse jaoks riideid ostma,” vastasin talle kiiresti.
“Aaa… No siis on hästi!” oli Andres juba rahulikum.
“Aga ma vajaks veidi raha. Sest mu pangakaart oli ka rahakotis ,” nuiasin Andrest.
“Hea küll. Kui palju sa tahad?” oli Andres minuga nõus.
“Noo umbes… 2500 arklit. Ma ei tea, kui palju see Itaalia rahas on, aga noh, ma loodan, et sa annad, sest ma maksan tagasi, kui ma tööle saan,” ütlesin lootusrikkalt.
“Hea küll, sa saad selle raha. Kohtume poole tunni pärast linnaväljaku juures. Ole seal!” oli hea kuulda, et Andres mulle nii palju raha lubab.
“Ok, tšau! Seal näeme!” Ja me mõlemad panime torud ära. Ma viskasin kirja ära. Ma vahetasin riideid ja läksin autoga linnaväljaku juurde.
Andres andis mulle selle raha ja ma läksin suurde kaubanduskeskusse. Kohe kõndisin naisteriiete osakonda. Sea oli tohutult palju pidulikke riideid! Kui ma olin juba tund aega seal ringi kõndinud, otsustasin osta helesinised sisse õmmeldud viigiga pikad väga moekad ja pidulikud püksid, nendega väga hästi kokku sobiva helesinise pikade varrukatega jaki ja selle jaki alla kena, valge lühikeste varrukatega nööpideta pluusi . Otsustasin osta ka kenad valged rihmikkingad.
“Mul läheb ka ehteid vaja,” arvasin mõttes. Ma ostsin kena kullast kaelakee, kullast kella, kullast sõrmuse, kullast käekoti ja kullast kõrvarõngad. Peegli ees neid endale selga proovides tundusin ma väga soliidne ja ametlik. Kui riided ja ehted ostetud, läksin maniküüri tegema. Ma panin homseks kella 11-ks kosmeetiku juurde aja kinni ja sellega oli mu kaubanduskeskuse päev läbi ja ma läksin ülejäänud raha eest koju süüa ostma. Mulle tuli meelde, et kui me Andresega linna ekskursioonil käisime, siis me sõime ühe pingi peal lõunat ja ma võtsin rahakoti käekotist välja.
“Ahaaa! Õigus! Seal ma seda ju enam tagasi ei pannud. Ma pean minema vaatama, et on see veel seal?” mõtlesin endamisi.
Ma pöörasin poodi viivast teest kõrvale ja suundusin pargi pole, kus me lõunat sõime. Kui ma parki jõudsin, jäin selle pingi juurde seisma, kus me Andresega istusime. Ma otsisin terve pingiümbruse läbi, aga ei leidnud midagi. Ma otsisin ka teiste pinkide juurest, aga ei leidnud midagi.
Istusin nördinult tagasi autosse ja sõitsin toidupoodi. Poest ostsin ülejäänud raha eest süüa ja juua. Kui ma õhtul koju jõudsin, olin väga väsinud ja kurb, et ma rahakotti üles ei leidnud, aga samas rõõmus, et sain endale riided, mida vajasin.
Andrest polnud veel kodus. Ma istusin väsinult diivanile ja viskasin võtmed lauale. Ma ei saanud seal veel kahte minutitki istuda, kui helises uksekell.
”Ja, jaa… ma tulen!” hõikasin väsinult. Läksin lönta, lönta, ukse juurde ja avasin selle. Ma arvasin, et näen enda ees mõnda suurt kasvu olevust, aga ma eksisin. Ma vaatasin täpselt enda ette. Ma ei näinud kedagi, aga kui ma vaatasin enda alla, siis nägin ühte tillukest roosa kleidiga tüdrukut, kes küünitas kätt minu poole ja ta käes oli – ennäe imet , mu rahakott!
“Oi näe! Kes sa oled?” ütlesin imestunult.
“Kas see on teie oma?” küsis tüdruk väga armsa ja häbeliku häälega.
“Jah, on küll! Kui tore, et sa selle ära tõid! Kuule , tule aga sisse, mis sa väljas ootad ! See tegu vajab preemiat,” ütlesin naeratades.
See väike tüdruk tuli sisse ja ma juhatasin ta kööki.
“Näe, palun! Võta jäätist ja apelsinimahla !” ulatasin tema poole väikese kandiku, millel olid pokaal mahlaga ja keskmine kauss šokolaadijäätisega.
“Aitäh, proua! See mahl ja jäätis olid väga maitsvad. Minu nimi on Karmeliina. Mis on teie nimi?” ütles see tüdruk väga viisakalt.
“Pole tänu väärt! Minu nimi on Jasmiin. Ma pean sind tänama, et sa võtsid vaevaks tulla mu rahakotti tooma !” tänasin teda väga.
“Pole viga! Ma elan siinsamas tänaval, maja nr 13,” ütles tüdruk armsalt ja lisas: “Ma pean nüüd minema”. Mu ema hakkab muidu muretsema!” Ja ta läks ära.
“Head aega! Võib-olla me veel kohtume!” hõikasin talle järele.
Andres tuli alles siis koju, kui ma juba ammu magasin.
“Tere hommikust! Kuidas magasid?” küsisin, kui Andres kööki tuli.
“Hästi! Tänan küsimast. Aga sina?” vastas ta.
“Ka hästi! Muide, üks väike tüdruk tõi mu rahakoti ära. Ta elab majas nr 13,” ütlesin talle, kui ta endale kohvi valas .
“No siis on hästi!” ütles Andres rõõmsalt. “Ma saan nüüd sulle tagasi maksta!” ütlesin Andresele võttes rahakotist raha ja ulatades selle tema poole.
“Ei! Sa ei pea mulle tagasi maksma. Ma andsin selle raha sulle selleks, et sa saaks omale tööasju osta, mitte, et sa oleks seda raha ninni-nänni ostmiseks palunud,” ütles Andres väga lahkelt ja lükkas mu käe tagasi.
“Tänks!” Ma kallistasin teda ja läksin üles riideid vahetama, kuna ma pidin kosmeetiku juurde minema.
“Ooo! Kui kena sa välja näed!” imestas Andres väga kelmikalt, kui ma alla tulin. Ma panin need riided, ehted ja kingad , mis ma eile ostsin. Mul oli käes kena käekott ja mu juuksed olid kuldse väga ilusa klambriga üles kõrgele hobusesappa pandud.
“Aitäh!” ütlesin talle vastu ja läksin ukse poole. “Ma lähen kosmeetiku juurde ja siis töövestlusele! Ah, õigus, mu mapp jäi üles!” ütlesin Andresele. Ma hakkasin üles tagasi minema….
“Ei, ei, ei, ei, ei! Ma toon ise!” Ja Andres lippas üles. Ja kohe, kohe tuli tagasi ka.
“Aitäh, kallis!” ja ma andsin talle põse peale musi .
“Nüüd pean ma küll minema!” ütlesin rutakalt, läksin kähku ukse poole.
“ Tsau !” ütles Andres.
“Tsau, tsau! Õhtul räägime!” ütlesin talle vastu ja olingi läinud.
12
Töövestlusel
Kui ma kosmeetiku juurest pärast minu meikimist peeglisse vaatasin, nägin midagi väga ilusat ja soliidset.
“See meik on nii kena! See sobib selle töövestluse jaoks ideaalselt!” olin väga rõõmus, tänasin kosmeetikut ja maksin talle selle meigi eest. Ma läksin oma auto juurde ja vaatasin kella. Kell oli 10 minuti pärast pool üks! Appikene! Ma olin peaaegu poolteist tundi kosmeetiku juures! Olin väga üllatunud! Ma istusin autosse ja hakkasin ruttu moefirma poole sõitma. Ma olin kohal viieteist minutiga. Ma olin väga närvis.
“Ma loodan, et nad võtavad mu tööle!” mõtlesin endamisi. Ma vaatasin seda hoonet, millesse ma suundusin. See oli väga suur peaaegu klaasist hoone. Selle hoone uksel seisid kaks turvameest.
“Kas teil sissepääsuluba on?” küsis üks turvamees ja seisis ukse ette, kui ma tahtsin sisse minna.
“Kirjalikku mitte, aga ma tulin siia töövestlusele. Minu nimi on Jasmiin Kiibet. Näe! Mu dokument on siin…” ütlesin jahmunult.
“Hea küll! Evelissa moemaja võtab teid suure heameelega vastu! Tere tulemast!” ütles turvamees juba leebemalt, tuli ukse eest ära ja tegi mulle ukse lahti.
“Aitäh teile!” ütlesin turvameestele ja läksin sisse. Kui ma sisse jõudsin, jäi mul suu imestusest lahti. See kõik oli väga suursugune . Pikk klaasist koridor, rõdud, sisepurskkaev, suured aknad, pikad rõdude moodi korrused, paljud uksed, mille peale oli kirjutatud, mis ruum see on. See kõik tegi kokku väga ilusa vaatepildi. Minust sõidutati mööda ratastega pikad riidepuudega nagid, mille küljes rippusid väga omapärased riided, igal pool oli näha riietes mannekeene. Nad asetsesid purskkaevude peal, suurte akende all, rõdudel, taimede all, käikudes, uste juures ja mõned üksikud mööda korrust laiali. Ma imetlesin seda kõike viisteist minutit. Järsku tuli minu juurde üks naljaka välimusega mees.
“Terrrvist! Kas teie nimi on Anabel Kuis, või Aniita, Kaurrilei või Jasmiin Saulus, või siis Jasmiin Riilut? küsis see mees “r” põristades.
“Tere! Minu nimi on Jasmiin Kiibet. Ma tulin siia töövestlusele,” ütlesin väga pidulikult.
“Ooo! No siss on hästa! Siit kaudo!” juhatas kentsakas mees. Ma järgnesin talle kogu aeg. Me kõndisime üle suure saali, mööda pikka koridori, trepist üles, mööda klaasist tunnelit, liftiga üles ja mööda koridori ühe ukse juurde.
“Nii! Siin ootab teid töövezzztlus! Ma zoovin teile edthu!” ja see mees läks ära. Ma lugesin ukse peal olevalt sildilt “Evelissa moemaja direktor ”.
“Siin on mu saatuse uks!” mõtlesin endamisi ja tõmbasin hinge. Ma koputasin küllaltki tugevasti uksele.
“Ja, jah! Ma pole kurt! Palun, võite sisse tulla,” ütles range hääl ja ma kohkusin, aga siiski astusin julgelt sisse.
“Tere! Minu nimi on Jasmiin Kiibet. Ma tulin siia töövestlusele,” ütlesin väga viisakalt ja julgelt.
“Hmm! Mulle paistab, et see julgus koputas uksele, mitte sina! Aga noh! Palun võtke istet!” ütles see naine väga kavalalt, aga üldse mitte kurjalt. Ma istusin sinna, kuhu see naine osutas.
“Nii…! Minu nimi on Evelissa Meidsoon. Eks siis läheme ametliku peale. Mulle hakkas kohe silma su moekas riietus. Sa oskad riideid hästi selga sobitada ja sinna väikseid lisandeid ka panna. Ma sooviks näha, kuidas sa joonistad ja ise riideid välja mõtled. Selle teadasaamiseks pead sa läbima eksamid. Niisiis räägi natuke endast ka!” rääkis pr Evelissa. Ka tema nägi väga kena ja soliidne välja.
“Ma olen oma välimuse kohta väga vana. Ma olen 42 aasta vanune. Mul on kaks last. Stiiven – ta on praegu 20 aastat vana ja Helen, kes on 21 aastat vana. Nad mõlemad elavad Eestis. Mu praeguse mehe nimi on Andres, ta on 43 aastat vana. Ta töötab ehitajana kuulsas Itaalia firmas, “Ileenas”. Mul oli 6 aastat tagasi teine mees. Ma ei tea, mis temast saanud on, aga ma tean, et ta elab ka Eestis.
Minu huvialadeks on kunst , kokandus , kosmeetika ja sport . Ma elan majas nr 17. Tänaval nimega “Pargi 1”, rääkisin pr Evelissale pikalt ja laialt.
“Hmm! Ma elan samal tänaval majas nr 13!” ütles ta üllatunult.
“Ma ei vaadanud teie aadressi üldse täpselt,” ütles pr Evelissa üllatunult.
“Kas teil on tütar ja kas ta nimi on Karmeliina?” küsin suure huviga
“Ja on, mis siis?” küsis ta.
“Teie tütar tõi eile õhtul mu kadunud rahakoti ära! Pealegi polnud mu rahakotis puudu ühtegi senti!” olin viga imestunud.
“Mul on hea meel, et ta oskas rahakotti nii hoida, et sealt ei kadunud midagi! Pealegi on ta ju nii väike,” ütlesin rõõmsalt ja juba peaaegu unustades oma töö asjad.
“Hmmm… Palun, kas me läheks tagasi töö asjade juurde?” küsis pr kulmu kortsutades.
“Ja-ja-ja-jah! Palun vabandust!” ütlesin häbelikult.
Me rääkisime kõigest: reeglitest, eksamitest, moest , moekunstniku tööst, tööliikidest ja paljust moealaga seonduvatest asjadest.
13
Eksam
Me rääkisime pr Evelissaga üle kolme tunni. Ma jõudsin koju alles 16.17! Läksin jalamaid üles riideid vahetama.
“Noh, kuidas läks? Kas said tööle?” küsis Andres, kui ma magamistoast kööki läksin.
“Hästi! Mul on homme hommikul kell 9.00 eksam. Siis kui selle läbin, saan tööle, kui ei, siis ei saa,” ütlesin külmkapist mahla võttes ja klaasi valades.
“Oo! Siis on ju hea! Kas te seal midagi mappi ka joonistasite?” ütles Andres rõõmsalt.
“Jah. Joonistasime küll. Pr Evelissa tahtis näha, kuidas ma oma moemõtted paberile panen,” ütlesin endale röstsaia tehes.
“Lahe. Kuule, kas sa ei näitaks mulle ka neid pilte? Ma tahaks ka näha, sest mulle meeldib see, et sa tegeled sellise asjaga nagu kunst ,” rääkis Andres väga toredasti.
“No hea küll, kui sa just niiväga tahad…” ütlesin naeratades ja läksin üles mapi järgi. Kui tulin alla, siis nägin, et Andres oli mulle röstsaiad lauale valmis pannud ja klaasi veel mahla valanud. Läksin naeratades laua juurde.
“Aitäh! Näe, siin need on…” ütlesin rõõmsalt.
“Palun, palun!” ütles Andres ja võttis mu käest mapi. Mu mapis oli kolm joonistatud pilti, paar lehte üles kirjutatud punkti ja eksami kohta ka mõned lehed.
“Ooo! See on eriti äge kostüüm, see on ka väga lahe! Ja see on üle kõigist!” ütles Andres minu joonistustest sisse võetud. Olin meelitatud .
“Oi, aitäh!” ütlesin veidike punastades.
Kui Andres oli mu mapi läbi vaadanud, küsisin Andreselt veidi solvunult.
“No, kus sa siis eile terve päeva olid?”.
Andres jahmus veidi “Eee… Ma pidin päästjatel aitama õnnetust likvideerida . Ühel tänaval kukkus kaubaauto külili vastu ühte maja ja maja üks külg varises auto peale. Sa oleks pidanud seda ka raadiost kuulma või telekast,” rääkis Andres väga kurvaks muutudes .
“Oh, kui kohutav! Kas seal õnnetuses keegi viga ka sai?” küsisin murelikult.
“Jah, see õnnetus nõudis viis surnut ja need on autojuht, kaks jalakäijat ja kaks majas viibijat. Majas viibijad olid mõlemad lapsed. Osad jalakäijad ja autojuhid said vigastada. Seda õnnetust oli väga raske likvideerida. Õhtuks olime kõik surmväsinud ja higist läbiimbunud,” rääkis Andres veelgi kurvemaks muutudes.
“Pole hullu! On juhtunud hullemaidki õnnetusi,” lohutasin teda.
* * *
Moemaja poole sõites mõtlesin eksamist ja oleksin ääre pealt ühele autole otsa sõitnud, aga õnneks märkasin seda autot viimasel hetkel.
Kui moemaja juurde jõudsin, tulid mulle meelde need turvamehed.
“Teie sissepääsuluba!” seisid turvamehed jälle ukse ette. Ma otsisin oma kotist välja lipiku, mille peal oli pr Evelissa midagi kirjutanud ja käskinud selle turvameestele anda. Kui ma selle neile andsin, lasksid turvamehed mu kohe sisse.
“Edu eksamiteks!!! Head päeva!” ütlesid turvamehed ja tegid mulle ukse lahti. Ma astusin sisse ja läksin endast paremale maja plaani juurde. Ma võtsin välja oma mapi. Sinna oli kirjutatud, et eksam toimub arvutisaalis, disainitoas, õmblemisruumis, moelaval ja saalis.
Kõigepealt otsisin välja arvutisaali. Kui olin leidnud otsitava, hakkasin selle poole minema. See paistis olevat elektroonilise majaplaani järgi päris lähedal. Ma liikusin koridori mööda edasi, mis läks minust veel rohkem paremale kui majaplaan . See koridor või selline vahetunnel oli küllaltki lühike, sealt edasi tuli vist mingi ooteruum või mingi selline koht, edasi läksin üle selle “ooteruumi” ja sealt läks edasi trepp üles ja sealt vasakule pöörates ripub üleval silt: “Arvutisaal eksamiteks”.
Ma astusin arvutisaali sisse. Vaatasin oma mappi ja leidsin arvuti numbri, mille taga ma pidin esimest eksamiosa tegema. Seal seisis, et ma pean minema arvutisse nr 7. Vaatasin arvutite kohal rippuvaid numbreid ja lõpuks märkasin arvutit nr. 7. Ma läksin ruttu selle arvuti juurde ja istusin toolile, mis selle arvuti juures oli.
“Esimene eksamiosa koosneb 60 riidetükist arvutis, millest te peate välja lõikama väga erilise piduliku kostüümi või kleidi. Arvuti ekraanil paremal pool on riba riidetükkidega ja vasakul pool on riba vormide, kääride, kriitide, kustutusvahendite ja muude tööks vajalike asjadega. See on kõik! Keskenduge sellele tööle väga! Mõelge, et te teete Itaalia presidendi naisele riideid!!!” seletas eksami juht.
Mu peast käis läbi palju mõttevälksatusi. Kõigepealt lõikasin valgest riidest pikad kolmnurgad, siis roosast riidest samasugused tükid, sellest pidi kokku tulema seelikupealne, läbipaistvast riidest lõikasin selle seeliku alla sellise nagu alusseeliku moodi pika sabaga asju, ülemise osa lõikasin ühe paksu õlapaelaga heleroosa ja valgega riidest ja veel paar lisandit ning oligi valmis! “Enter” ja töö oli lõpetatud. Nüüd pidin ma minema disainituppa. Kõik, kellel valmis olid, läksid sinna kuhu minagi . Disainitoas pidime vaatama, kuidas proff disainib ja ise disainima inimesele riided selga. Muidugi inimese asemel oli mannekeen .
Peale seda läksime õmblemisruumi. Seal taheti näha, kuidas me teeme erinevaid keerulisi õmblusi kiiresti ja õigesti. Osad õmblused olid tohutu rasked, aga ma sain enda arvates päris hästi hakkama. Meiega liikusid kaasas ülevaatajad, kes käisid ühe juurest teise juurde, kirjutasid iga inimese kohta midagi üles.
Järgmiseks läksime moelavale. Seal õpetati meile pöördeid ja kõndimist. Meid katsetati, kas me saaksime modellitööga hakkama. Ma ei saanud ja see polnud ka selle eksami jaoks tähtis. Kõige lõpuks läksin saali. Seal taheti veel näha, kuidas me oma moemõtteid paberile paneme ja peeti loeng. Peale loengut pidime vastama küsimustele. Need olid üldiselt üle kogu eksami, aga kõige rohkem ikka loengu kohta. Meile anti tund aega puhata ja majas ringi vaadata. Ja meile juhatati kätte ka söögikoht, kus saime lõunatada.
Ma olin saalis nagu kellavärk. Ma lootsin väga, et saan tööle. Oma arust läks mul päris hästi.
Mul käisid judinad üle, kui nägin pr Evelissat ja žüriid saali astumas.
“Ma olen õnnelik! Te kõik läbisite eksami kenasti. Kunagi pole olnud eksamil nii asjatundlikke inimesi. Meie žürii hindas kõike väga põhjalikult. Maksimumpunktid, mis võis saada olid 40 punkti koos kõndimisega. Ma ütlen nüüd punktisummad. Alustan viie inimesega kes peavad läbima uued eksamid. 7 punktiga Avelissoo Ruubest, 2. 9 punktiga Tiina Liivit, 3. ka 9 punktiga Karmen Tiias, 4. 11 punktiga Jennifer Kairas ja 5. 13 punktiga Aavo Seilit. Ma ootan teid homme kell üheksa sama plaani järgi siin moemajas. Nüüd need, kes saavad modellitööd. Neid on sellest grupist vaid kaks. 1. 39 punktiga Jasmiin Saulus, ja teine, 27 punktiga Liina Avelissa, mis ta sa sai modellilaval võimaliku ehk maksimumsumma punkte. Nii – teid ootan ma ka homme siia, aga kell 13.00 oma kabinetis. Õmblejaks saab vaid üks, 17 punktiga Pürjo Kaiseleht. 11 punkti 17-st punktist sai ta õmblemisruumis. Disaineriks saavad kolm inimest: 1. Adolf Runnel , 2. Kaurjaana Leiset ja 3. Akilita Paulus . Need kõik said punkte vaid disainimise eest. Viimane asi, millest me räägime, on moekunstnikud . Neid on vaid üks. Meil üks moekunstnik on, aga ega topelt ei kärise! 35 punktiga saab selle au Jasmiin Kiibet! Palju õnne! Nii – need, kelle nimesid ma ette ei lugenud – kukkusid läbi. Õmblejaid ootan täna kell 16.00 enda kabinetis, disainereid ootan homme kell 11.00 siinsamas ja moekunstnikku ülehomme kell 8.00 disainiruumis! Läbikukkunuid oli vaid kaks! Tavaliselt on neid ikka rohkem. Tänan teid tubli töö eest ja kohtume kokkulepitud aegadel ! Head päeva!”
Peale pikka kõnet olid osad õnnetud, osad rõõmsad. Rõõmsate hulka kuulusin ka mina. Ma naeratasin kõigile ja särasin nii kuidas jaksasin. Tegelikult olin ma väga väsinud. Kell oli juba 15.27. Läksin moemajast välja auto juurde. Ma olin kurnatud. Seda õhutas veel see, et järsku käis mu peast nagu suur tuul läbi. Ma ehmatasin väga. Aga istusin kiiresti autosse ja hakkasin kodu poole sõitma. Mu mõtted liikusid jälle ta pealt ära. Ma hakkasin mõtlema eksamitest ja sellest tuulest, mis enne mu peas tiirles. Mu mõtted haarasid mu sügavale kaasa. Järsku käis suur pauk ja see raputas mind kõvasti, isegi nii kõvasti, et ma tõusin oma mõtetest üles. Ma ei saanud alguses aru, mis oli täpselt juhtunud. Aga siis taipasin. Ma ei olnud jälginud liiklust ja ma olin sõitnud punase tule all seisvale autole otsa. Mu sees tõusis viha. Ma astusin autost välja.
“Mida te kooserdate mu ees! Vaadake, milline mõlk nüüd mu autol on! Mu kena auto on rikutud! Sa vastik elajas!” karjusin marus olles.
“Eee-ee-ee, ma lihtsalt seisin siin punase tule all kui te mulle otsa sõitsite…” rääkis see naine, kellele ma tegelikult oma süüga otsa sõitsin. Aga ma ei lasknud tal lõpetada.
“Sa vaata! Näe, kui ma sulle otsa sõitsin, tagurdasid sa ja põrkasid millegi vastu, sa vastik eit!” kisendasin talle näkku.
Naine muutus kahvatuks ja hakkas hingeldama. Ta kukkus värisedes maha. Ma puhkesin nutma.
“Miks minuga selliseid asju küll juhtub?” pomisesin läbi nutu.
Siis nägin ühte tuttava näoga naist. See oli Miina! Ta sammus minu poole ja ütles: “Rahune! Ma viin su koju. Laseme puksiiril su auto parandusse viia ja küll Andres selle eest hoolitseb, et sa selle pärast kätte saad. Tule, lähme,” rääkis Miina leebelt ja viis mu tema autosse. Ma olin väga kahvatu ja hirmul.
Politseinik sammus meie poole, kui ma autosse istusin.
“Khõõ, khõmm! Ja kuhu teie oma arust sõidate? Kas te ei peaks ootama politseid ja puksiiri?” küsis politseinik auto juurde jõudes.
“Ta on suures šokis…!” ütles Miina.
“Ei huvita,” ütles politseinik.
“Aga ta polnud süüdi!” kaitses Miina.
“Ei huvita! Sündmuskohalt põgenemine on ka omakorda kuritegu.
“Aga…” politseinik ei lasknud Miinal veel alustadagi.
“Ei tule kõne allagi,” ütles politseinik käsi puusa pannes ja mulle kurjalt otsa vaadates.
“Asi oli nii, et ma tulin töölt. Siin oli punane tuli ja ma hakkasin seisma jääma, kui see auto mulle otsa tagurdas…” seletasin väriseval häälel, kuid politseinik segas end vahele.
“Aga kuidas te seletate selle teise autojuhi äkksurma?” Ma ehmusin väga.
“Kust mina seda teadma peaks? Ega ma mingi arst pole! Seda seletagu lahkajad!” venitasin kuidagi ääri-veeri ära.
“Hea küll! Sa võid lahkuda, las pukiir viib auto parandusse ja keegi tuleb sellele nädala pärast järele,” rääkis politseinik ja me sõitsime koju.
14
Imelik juhtum minuga
Kui Andres oli kodus mu ära kuulanud, siis oli ta solvunud. Ma ei saanud algul aru, miks, aga pärast sain. See auto oli ju tema kingitud. Kena helesinine, pealt lahtine .
“Anna mulle andeks! Ma ei tahtnud seda autot meelega mõlkida! Ma lihtsalt vajusin enda tahtmata mõttesse,” seletasin kurvalt.
“Pole viga, aga järgmine kord hoia silmad lahti!” ütles Andres ja läks üles. Ma istusin veidi aega veel elutoas ja viis läksin ka üles.
Andres luges rõdul ajalehte. Ma panin vabamad riided selja ja läksin vaheruumi. Ma istusin sinna kiik-diivanile ja hakkasin tööasju üle vaatama. Järsku karjatas Andres imestunult:
“Issand Jumal! Jasmiin! Sa oled ajalehes .”
“Miks? Mis lahti?” küsisin ehmunult.
“Siin seisab, et sa oled Itaalia ees valetanud!” ütles Andres imelikult.
“Mida!? Mina, ja valetanud! Milline laim!” muutusin väga vihaseks.
“Ära ärritu! Muidu juhtub veel midagi hirmsat!” muretses Andres minust üle karjuda püüdes.
“Sa mõtled ainult endale! Et sa mitte mingil juhul minu sõnade tõttu ei sureks! Ega sinagi teistest parem pole!” röökisin Andresele ja jooksin nutma puhkedes magamistuppa. Ma lõin ukse paukudes kinni ja läksin nuttes pikali, teadmata, mis Andresest sai. Kui ma olin tükk aega nutnud, tuli Andres murelikult magamistuppa ja istus voodi servale. Ma olin seljaga tema poole ja ma ikka veel nuuksusin. Ta pani oma käe mu õlale ja ütles:
“Rahune, ma ei tahtnud, et sa mind valesti mõistad. Ma kardan sinu pärast, mitte enda elu pärast. Mind sa tappa ei saa. Kui sa mind ei armastaks, oleks minust juba ammu kopitav laip saanud.”
Nende sõnade peale jäi maja vaikseks, isegi nii vaikseks, et putukate vaikset lendu oli kuulda. Ma keerasin end Andrese poole ja embasin teda uuesti nutma puhkedes.
“Mis ma küll ilma sinuta teeks ? Sa toetad mind alati, mitte nii nagu Stiiv-Maikel 6 aastat tagasi,” pomisesin Andresele läbi nutu kõrva.
“Ilma minuta oleksid praegu vanglas . Ma ei taha küll sind kurvastada, aga ilma sinu teadmata on osad saanud teada sinu võimest ja tahavad, et sa vanglas mädaneksid. Ma olen juba paar aastat selle vastu siin Itaalias võidelnud ja ka võitnud. Praegugi viskavad töökaaslased nina peale, et ma elan koos mõrvariga. Ma ei ole sellest väljagi teinud. Olen otsinud mooduseid, kuidas sind sellest andest vabastada, aga asjata. Selle põhjal ka see artikkel ajalehes. See, et sa oled Itaalia ees valetanud, tähendab seda, et sa ei rääkinud põhjusi, miks inimesed sinu läheduses surid. Sa oled valetanud ja keegi rääkis sellest ajakirjanduses,” rääkis Andres ja ta iga sõna muutus järjest ebakindlamaks. Ma vaatasin talle kahvatult otsa ja jutu lõpus ma minestasin.
Kui ma lõpuks toibusin, olin kiirabiautos ja mu kõrval olid arstid ja Andres. Ma ei saanud algul aru, mis toimub. Vaatasin Andresele küsivalt otsa. “Jumal tänatud, et te lõpuks meelemärkusele tulite! Teie mees püüdis teid kõigepealt nuuskpiiritusega äratada, aga peale 15 minutilist katset teid äratada kutsus ta kiirabi. Ja nüüd olemegi teel haiglasse,” rääkis mulle juba tuttav kiirabiarst. Mulle tuli meelde, mis juhtus ja mulle tulid pisarad silma.
“Ma ei taha haiglasse minna! Ma tulin juba meelemärkusele! Pealegi ma minestasin ainult ehmatusest. Mitte midagi hullu!” püüdsin arsti veenda, et nad mu tagasi koju viiksid.
“Jasmiin, nad ei saa seda teha! Sa oled näost kriitvalge ja ma oleksin saanud su nuuskpiirituse abil äratada, kui poleks olnud mingit kahjustust,” rääkis Andres murelikult. Arstid sagisid mu ümber nagu sipelgad . Mul oli selline tunne, nagu ma oleksin mingi kartulikott, mis on juba nii täis, et sinna lihtsalt ei mahu enam midagi. Ma tundsin, nagu viskaksin iga hetk pildi kotti . Ma hoidsin silmi vaevu lahti. Seda tunnet ei oska ma kirjeldada, mis mind valdas.
Me jõudsime haiglasse. Arstid tõstsid mu kanderaamiga autost maha ja viisid hästi kiiresti haiglasse sisse. Minu küljes oli palju juhtmeid ja paar masinat, mille küljes need juhtmed olid.
Mind uuriti ja puuriti igatepidi ja püüti aru saada, mis mul viga on. Vererõhk oli madal, olin pool-meelemärkusel ja pool-meelemärkuseta, pulss oli nõrk ja ma olin üleni lumivalge.
Arstid uurisid mind mitu tundi. Lõpuks leiti viga ja mind viidi operatsioonile. Arstid panid mu narkoosi alla enne kui ma jõudsin midagigi küsida, et miks nad mind opereerivad.
Operatsioon kestis kolm tundi. Ma ärkasin tund peale operatsiooni lõppu. Mu silmad olid palju selgemad ja kergem oli olla. Õde sättis minu ümber olevaid juhtmeid ja valvas mind.
“Mis minuga tehti?” küsisin õelt.
“Teie kopsude vahel olev must tombuke opereeriti ära. See põhjustaski teie üle kontrolli kaotamise. Nüüd aga on see ära lõigatud. Kohe näha, et te tunnete end palju paremini!” ütles õde väga siiralt.
“Aga kus Andres on?” küsisin õe käest.
“Ta läks teie töö juurde, teie asemel direktorile aru andma,” ütles ta ja istus toolile.
“Mille põhjal?” küsisin imestunult.
“Ajalehe artikli ja teie õnnetuse üle,” vastas õde ja hakkas ajakirju sirvima. Ma mõtlesin kõige üle järele. Mu lõikushaav hakkas mulle valu tegema. See oli ääretult ebamugav.
“Mu haav valutab väga palju!” ütlesin niheledes. Õde kargas püsti ja sidus mu haava lahti. Peale veidi aega uurimist ütles ta:
“Ma pean niite pingutama, kuna niidid ei hoia haava koos. See teebki teile valu.”
Õde andis teistele teada, et nad tuleksid talle appi ja tooksid vajalikud vahendid. Mulle anti valuvaigistit ja nad sättisid mu haava uuesti kokku.
Kahe tunni pärast tuli ka Andres tagasi haiglasse.
“Kuidas sa end tunned , kallis?” küsis Andres, kui nägi, et olen ärkvel.
“Täitsa hästi. Aga ma tahaksin teada, miks sa käisid pr Evelissa jutul?” küsisin solvunult.
“Pr Evelissa kutsus sind oma jutule, aga ma pidin talle ju ütlema, mis sinuga juhtus. Ta nõudis seletust artikli kohta, mis oli ajalehes. Pr Evelissa ei soovi endale tööl määritud nime. Ma sain ta nõusse, et me läheme reisile ja peale seda oled sa pingetest vaba ja võid oma tööd alustada edukamalt kui keegi teine. Nii, et jah, kui sa terveks saad, läheme kenale reisile!” rääkis Andres.
“Ohh jah! No siis küll,” ütlesin väsinult. Paari minuti pärast jäin magama. Kell oli juba 23.00 paari minuti pärast ja oli tõesti hilja.
15
Reisile!
Kahe nädala pärast lasti mind haiglast välja. Andres oligi juba ära ostnud piletid. Ta oli otsustanud, et me sõidame Austraaliasse troopiliste mägede ja metsadega retkele. Ma pidin ju veidi aega kodus kosuma ja alles siis sain minna reisile.
Kuu aega pärast õnnetust me läksimegi reisile. Juba eelmisel päeval olime kohvrid kokku pakkinud. Sel päeval tuli ainult auto peale asjad panna, ise autosse istuda ja lennukiga Austraalia poole sõita. Sedasi me tegimegi.
Ma olin võrdlemisi õnnelik. Aga samas ma ei tahtnud, et minust tööjuures halvasti mõeldakse.
Olin endale selga ajanud poolpikad beežid taskutega püksid, tumerohelise sportsärgi, taskutega beeži vesti , beeži “lötu”, botaste ja kahe patsiga . Neid riideid polnud ma varem kandnud. No kohvrisse ei tulnud eriti teistsugususeid riideid panna ja mitte eriti palju riideid.
Ma pabistasin väga, nagu arvata võib, lennukis olles. Andres patsutas mulle õlale. “Ära muretse! Selle firma lennukid on rohkem valvatud kui ühelgi teisel firmal!” lohutas ta. Ma muutusin rahulikuks, kui nägin, et lennuk hakkas maanduma. Lennujaam oli väga omapärane. Liivane, puust majadega ja imelikesse riietesse mässitud riietega. Me astusime lennukist välja. Mulle meeldis see koht väga! Nii rahulik ja ilus. Me istusime katuseta “Willisesse”.
“Tere!” ütlesin rõõmsalt autosse istudes.
“Tere, tere! Ma tutvustan teile meie reisikaaslasi! See on Jahn , autojuht, Kabrevitši, kohalik, kes juhatab reisi, mina, Kabrevitši “parem käsi”, minu nimi on Jastiin. Ja mis on teie nimed?” rääkis üks tore naine, kellest oli kohe näha, et ta on looduseuurija. Tema ja kõigi teistega oli tore tutvuda.
“Minu nimi on Jasmiin ja ma kohe peale puhkust lähen Evelissa moemajja tööle ja see on mu mees Andres, kes töötab kuulsas ehitusfirmas,” rääkisin väga enesekindlalt. Nimelt mu väga heaks omaduseks oligi enesekindlus . Aga vahel tekitas see ka tibatillukesi probleeme.
“Väga tore oleks teiega lähemalt tuttavaks saada! Nii, aga nüüd meie reisiplaanist. Kõigepealt läheme ühte külla, kus saame osad oma asjad ära panna, edasi läheme vaatama troopilisi vihmametsi ja muud taolist, homme läheme Austraalia suurima mäe juurde ja edasi veel vaatama. Kindel plaan on minna suure austatud inimese Ididrikise juurde, ta jutustab meile kindlasti midagi põnevat,” rääkis see naine, kui me sõitma hakkasime. Ma vaatasin autost välja, ega märganudki, kui Andres mind kõnetas:
“Jasmiin!” ütles Andres juba väga kõvasti ja alles siis ärkasin ümbrusest. Ma olin nii vaimustuses kõigest sellest, mis meid ümbritses. Need savannid, metsad , orud, mäed, külad, pargid ja sillerdavad jõed, järved! See oli vapustav! Mhh, mis on?” küsisin kohmetult kui olin mõtetest ärganud.
“Ma rääkisin sulle pika jutu maha! Sa üldse ei kuulanud mind! Ma rääkisin, et see naine, kelle juurde me homme jutustusi kuulama läheme, on üle 100 aasta vana ja ta on pool-nõid, pool-võlur, see oleneb uskumustest! Ma lugesin seda ühest targast raamatust,” ütles Andres solvunult.
“Anna andeks! Ma olin ümbrusest nii sisse võetud!” ütlesin häbelikult.
“Pole hullu! Ega minagi, kes olen seda Austraaliat näinud ja tunnen seda veidi vähem kui oma viit sõrme, pean tunnistama, et ka mina olen hoidnud silmad teest kõrval maastiku peal ja sellega on juhtunud nii mõningaidki õnnetusi. Just hiljuti sõitsin sellepärast kurvist välja kellegi aeda sisse! Aga ega sellepärast elu seisma jää! Kõigil juhtub!” rääkis autojuht Jahn naljatades. Ma naeratasin lõbusalt ja jälle oli kõigil hea tuju.
Poole tunni pärast olime külas. Kell oli just saanud kolm. Me viisime asjad laagriplatsile, mis asus keset küla. Me lõime telgid üles ja panime asjad telkidesse.”
16
Troopilised vihmametsad
Kell viis hakkasime hobustega Austraalia ühe väga troopilise ala poole liikuma. Hobused olid alguses mulle võõrad. Eriti ei jätkunud julgust selgagi istuda.
“Eks ajapikku ikka ära harjub,” mõtlesin hobusele selga istudes. Hobustega oli kaasas ka varustus. Selle öö pidime veetma metsas. See mõte meeldis mulle juba algusest peale. Ma olin väikesest peale tahtnud ööbida telgiga metsas. See oli veidi hirmus, aga lõbus! Tõepoolest ma harjusin hobustega väga kähku ära. Hobusega üle järve ujuda oli väga vahva . See oli ka väga lõbus, et ma mitu korda üle järve mines hobuse seljast maha libisesin . Pealegi päike lõõmas hirmsasti ja see oligi hea jahutus. Me rändasime tund aega ja siis olimegi kohal. Tee peal nägime palju troopilisi loomi: elevante, ahve, kaelkirjakuid, jõehobusid ja isegi gepardit. See oli vapustav! Ussidest ja igasugu putukatest ei jäänud metsas väheks. Uurisime, pildistasime ja filmisime loomi ja igasugu olendeid, kes elasid metsas. Hilisööks olime leidnud laagriplatsi, kuhu saime teha lõkke ja magamisasemed maha. Me ei võtnud kaasa telke , kuna need olid liiga kohmakad. Me magasime magamiskottides lageda taeva all. Ka see meeldis mulle väga. Mina ja Jastiin valmistasime lõkkel külast kaasavõetud kala. See maitses kõigile väga. Enne magamajäämist rääkis Kabrevitši meile sellest vihmametsast palju huvitavaid muistendeid ja lugusid.
Kui kõik oma asemetel pikali olid, sai kell juba kaks öösel. Päev oli olnud väsitav, aga väga huvitav. Öösel magati nagu notid. Ainult Kabrevitši oli iga krabina peale üleval, aga sellegipoolest sai ta oma une täis magada.
Hommikul praadisime veel kala ja vaatasime metsas ringi. See mets oli tihe. Valgus paistis vähe läbi metsa. Küllaltki palju oli langenud puid. Metsas leidus vaid paar lagedat platsi, kuhu võiks magama jääda. Me läksime peale hommikusööki väikese kose juurde. See kosk oli kena läbipaistev, sillerdav, vahune ja vaikne. Kose all oli väike tiigi moodi “ loik ”, milles oli puhas läbipaistav vesi. Ilmselt allikavesi . Seda ümbritsesid kenad põõsad ja siledad kivid. Me arvasime, et kui me seal supleks, ei võtaks see meil tükki küljest! Mõeldud–tehtud!
Järgmisel hetkel olime juba vees. Mõni julge ronis ka kose alla. Mina kaasa arvatud! Vesi oli väga mõnus ja värskendav. Ainult veidi külm. Pealegi olid kivid päikesest kuumad ja me istusime kividele, et me ära kuivaks . See toimis – poole tunni pärast olime peaaegu kuivad ja alustasime teed mägedesse.
“Meil on plaan minna sügavale mäekoopasse, kus on küllaltki jahe. Aga kõigepealt peame tihedast troopikametsast läbi tungima , hobustega ma mõtlen,” rääkis Jastiin kui me hobuste selga istusime ja teele asusime. Tõepoolest oli tee kitsas ja puud tungisid peale. Me saime teel mägedesse väga palju kriimustusi, mis kipitasid hirmsasti. Tunni, või rohkemaga läbisime selle kohutava metsa. Me võtsime aja maha ja hakkasime kriimustusi ravima. Jastiinil olid kaasas ravimtaimed ja sidemed. Paar plaastrit leidsid teised oma taskust ka. Peale tohterdamist asusime uuesti teele. Kahju oli sellest, et me pidime hobused maha jätma.
“Hobustega oleks liiga raske seda teed läbida! Nad oleksid meile vaid koormaks!” ütles Kabrevitši. Me liikusime edasi. Ette tuli veel üks mets, mis oli veel tihedam ja pimedam, kui eelmine . Tõepoolest oleks olnud hobustega seal raske. Ja metsad muutusid järjest tihedamaks ja pimedamaks.
Me kõndisime hanereas: Kabrevitši kõige ees, siis Andres, siis mina, siis Jastiin ja kõige lõpus John. Kabrevitši raius oma matšeetega meile teed. Tee mägedesse oli väga pikk. Päike oli juba väga, väga kõrgel kui me metsadest puhtale ja tühjale mäeseljandikule välja jõudsime.
17
Jutustus Modšiogost
Mäeseljandik oli lausa vapustav! Küll kivine, aga samas jälle rohetas mõnest kandist ka. Me puhkasime ja einestasime. Kabrevitši leidis aega ka meile natuke jutustada sellest mäest ja selle asukatest.
“Jah, omal ajal elas siin kuulsaid nõide ja vapraid hingi,” alustas ta oma jutustust. Just see lugu jäi mulle hästi kõrvu.
“See mägi oli ka võimsam kui praegu. Üks “nõid” elab praegugi siin mäel. Selle nõia juurde me täna lähemegi. Aga see on teine jutt. Tal oli poeg nimega Modšiogo. Ta oli pool-nõid pool-inimene. Aga see oli uskumustel ja oletavate seaduste vastu. Poisi isa oli inimene. “Jumal” oli karistanud seda poissi needusega. Olgugi, et ta polnud süüdi. Nõidade jumal oli Kaidšikibihi. Ta oli väga julm ja halastamatu. Poiss hakkas kandma sõnamõrvari nime,” jutustas Kabrevitši. Ma võpatasin hirmunult, aga ei tohtinud seda välja näidata.
“Ta tappis oma sõnadega palju inimesi ja see tõi talle halba kuulsust . Poisi ema aga püüdis teha kõik, et last teiste kurjuse ja põlgamise eest päästa. Ta otsis ravimeid ja loitse, aga miski ei aidanud.
Ühel päeval ei suutnud Modšiogo seda enam kannatada ja hüppas selle mäe kõrgeimast kaljunukist alla. Ta suri, aga tema needus pääses valla ja rändas teistes edasi. Ididšikine oli oma poja kaotusest murtud. Ta otsis edasi inimesi, kelle sisse see võime läks, aga ka asjata.” Kabrevitši muutus imelikult vaikseks, kui ta oli peaaegu lõpetanud.
“Edasi oskab vaid Ididšikikene jutustada.” Ja lool oligi lõppp. Me kõik olime väga vaiksed. Ma põrnitsesin Andrest kohmetult ja murelikult.
“Mis lahti, Jasmiin?” küsis Andres jahmunult.
“See lugu, jälle minuga seotud lugu! Täpipealt nagu indiaani külas! Ma kardan!” sosistasin talle kõrva ja võtsin tal käest kinni.
“Pole viga! Varsti saad ehk sellest õudusest lahti, kui räägid Ididšikinega. Ta ehk oskab aidata?!” sosistas Andres mulle vastu.
18
Minus needuse avastamine
Peale jutustust hakkasime ruttu ülespoole liikuma, kuna kell sai juba kaks. Me kõndisime üpris kiiresti, et ruttu-ruttu kohale jõuda. Kõik tahtsid teada, mis jutus edasi sai.
“Kuule, Jasmiin, miks sa nii vaikseks jäid? Kas oled nii väga jutu peale mõtlemisega hõivatud, et ei suuda isegi jalgade ette vaadata?” küsis John naljatades, kui ma kivi otsa koperdasin ja kukkusin.
“Ei! Loomulikult mitte! Ma lihtsalt… Rhhhhh. Ma ei saa midagi rahulikult mõelda!” käratasin, kui punastades üles tõusin. Ma läksin vihaselt teiste eest ära.
“A-a-aga ma ei tahtnud mida…” ütles John arusaamatult käsi laiutades.
Aga nagu arvata, kukkuski ta teadvusetult maha. Jälle! Jälle olin ma tapnud inimese! Jastiin röögatas ja jooksis minu juurde. Ma pöörasin silmi pööritades tema poole. Ta andis mulle kõva laksu vastu kõrvu.
“Äääh! Miks sa mind lõid?” kiljatasin valust ja ehmatusest.
“Sa igavene ! Ma tuleksin sulle heameelega kallale!” torises Jastiin vihaselt, tema blondid juuksesalgud näo ees.
“Ei tea, milleks?” kirtsustasin põske kinni hoides nina.
“Sa “tapsid” meie autojuhi! Kes nüüd sinu arust autot juhib? Sina vä?”
Ja Jastiin tuli nende sõnadega mulle uuesti kallale.
”Jätta!” röökisin.
“Sa igavene!” röökis ta vastu.
“Mõrvar!” karjus ta uuesti.
“Mis mina sinna teha saan, et ma sõnamõrvari vande all olen? Ah?” röökisin talle vastu, kui parajasti Kabrevitši ja Andres meid lahutasid. Järsku jäi
Jastiin vait.
“Ah sina oled see, kes peab minema Ididšikine juurde armu paluma, siis on asi teisiti,” ütles Jastiin rahulikult. Mehed lasksid meid lahti ja me võtsime maast oma asjad. Me pidime edasi liikuma ilma Johnita. Jastiin kirjutas noaga pehmele kivile mingis võõras keeles teksti ja me liikusime edasi. Kõik olid mornid ja me valasime Johni pärast pisaraid. Ma tundsin end kohutavalt. Me kõndisime kiiresti edasi. Kell oli just löönud kolm. Me jõudsime kella poole neljaks koobasteni.
19
Koobastes
Koopad olid suured. Kabrevitši juhatas meid ühe eriti suure koopaava juurde.
“Me läheme nüüd esivanemate kaugete aegade tagusesse elamisasemesse. Seal all on väga jahe, aga sinna ei pääsenud kiskjad ja märg ligi. Lähme aeglaselt ja ettevaatlikult alla. Mina ees, Andres, Jasmiin ja Jastiin kõige lõpus. Nii, eks asume siis teele.
“Aaa! Ettevaatust tillukeste allikatega ! Need asuvad kivide all ja vahel. Nii, et hoiduge sisse kukkumast!” ütles Kabrevitši ja me asusime aeglase rongina teele. Alguses oli koobas valge, aga varsti muutus nii pimedaks , et tõrvikud olid seintele kinnitatud. Kabrevitši ja Jastiin võtsid mõlemad tõrvikud. Sammusime aeglaselt ja ettevaatlikult edasi.
Me nägime koopa seintel ilusaid maalinguid ja me Andresega peatusime, et neid pildistada. Me läksime kiiresti teistele järgi. Varsti jõudsime trepini, mille alt paistis väike saal või tuba. Trepist alla läksid ühed noored. Naine ja mees.
“Helen! Ettevaatust, et sa ei kuku! Muide, kas sa paned lapsele nimeks Jasmiin Saarest või Jasmiin Piuro?” manitses noormees naist, kellel oli ees suur kõht.
“No ma ei tea,” vastas naine.
Ma ei uskunud oma kõrvu! Helen Saarest ja Jasmiin! Ka mina panin Helenile nime oma kadunud ema järgi! Pealegi Saarest! Milline kokkusattumus! Ma ei kõhelnud hetkegi, vaid läksin kiiresti allapoole.
“Jasmiin, oota! Sa võid kukkuda !” hõikas Andres mulle järgi.
Ma jõudsin kiiresti alla ja kui ma selle naise nägu nägin, tuli mul pisar silma. “Helen Saarest?”! küsisin kohmetult.
“Jah, mis siis?!” küsis Helen kulmu kortsutades.
“Helen! Ma olen Jasmiin Saarest! See olen mina, su ema! Su vend on Stiiven ja isa Stiiv-Maikel, eks?!” küsisin rõõmsalt naeratades.
“Jah! Kas see oled tõepoolest sina? Sa oled nii muutunud! Tänaval vastu tulles ma sind küll ära ei tunneks! Mõelda vaid! Ema, kes on olnud 6 aastat kadunud! Vapustav!” rääkis Helen, pisarad mööda põski alla veeremas. See kõik oli nii uskumatu ja liigutav, et isegi Heleni kaaslane hakkas liigutusest nutma.
“Ja see, kas see on su mees? Ja lapse isa?” küsisin ja mõõtsin noormeest pilguga. Helen oli valinud omale kenade riietega, kasitud ja nägusa noormehe . Ma olin selle üle õnnelik.
“Jah, see ta on! Ta nimi on Rihard Riuoro. Ta on tõesti minu lapse isa. Me oleme koos elanud juba kolm aastat ja oleme väga õnnelikud,” rääkis Helen õhinal. “No siis on väga tore! Aga näe, see on mu praegune mees Andres Kiibet. Me elame Itaalias. Andres – see on mu tütar Helen ja see on Heleni mees Rihard Pieero. Pealegi Helen, kas sa tahad oma lapsele Eesti Jasmiin nimeks panna?” tutvustasin õhinal.
“Jah! Tere! Tore on näha ema praegust meest! Väga meeldiv!” ütles Helen armsalt.
“Samad sõnad!” ütles Andres.
“Kuulge, kallikesed, liigume edasi! Seal all on saal, kus meie esivanemad elasid ja pidutsesid, aga Kabrevitši oskab sellest rohkem rääkida,” manitses Jastiin ja me kõik läksime ühes pundis alla. Ma ei suutnud millegi muu peale mõelda, kui Heleni peale. Kabrevitši rääkis küll kogu aeg sellest koopast ja ma ootasin seda hetke, kui ta sellest koopast veel räägib, aga nüüd mõtlesin ainult Helenile ja ei kuulnud midagi.
Ma ärkasin oma mõtetest suure vopsu peale, mis ma vastu otsaesist sain. Ma oleksin kukkunud maha, kui Andrest minu taga poleks olnud. Ta püüdis mu kinni. Ma olin põrganud vastu koopa lage, mis muutus järsku madalaks.
“Aiih! Mu pea! Auuu, mis see oli?” küsisin valus oiates.
“Kabrevitši hoiatas, et ärge oma pead ära lööge, aga sa ei kuulanud! No kus su mõtted küll täna on?” küsis Andres naljatades.
“Loomulikult oma tütrel, keda ma täna üle pika aja jälle näen! See on ju loomulik!” ütlesin naeratades ja võtsin Helenil käest kinni. Ma läksin küürakuti ja me läksime jälle ilusasti edasi.
“ Mamps , ma imestan, et sa nii nooruslik välja näed! See on hämmastav! Ma olen näinud inimesi, kes on 20 ja näevad vanemad välja kui sina!” imestas Helen.
“Vahest juhtub! Ma olen hästi säilinud! No see on küll kõnekäänd, aga jah… Sa ise oled ka väga kena! Ma märkasin, et su juuksed on peaaegu sama värvi, mis kuus aastat tagasi. See on tore! Ainult punast on sisse värvitud, aga see sobib sulle. Su juuksed on nii ilusad pikad!” ütlesin naljatades.
“Aga sinu juuksed on minu omadest palju pikemad ! Ma kuulsin, et sul olid vahepeal afropatsid. Lahe! Aga kus su lokid on? Su juuksed on nii siledad, et ma ei saaks arugi , et sul seal kunagi midagi oleks olnud,” rääkis Helen meelitavalt.
“Njah, ma lasin patsid peale kahte aastat kandmist lahti võtta. Umbes aasta olin suurte lokkidega, aga siis tundusid need liiga lühikesed ja lasin ära triikida. Tuka lasin lõigata hoopis hiljem. Nüüd olen ma siis selline, nagu sa näed!...” rääkisime Heleniga kui me koobastes ringi rändasime.
“Kas me juba Ididsikise juurde ei peaks minema hakkama?! Või mis?!” küsis Andres pealetükkivalt, kuna kell sai juba kuus. Tõepoolest oli kell juba palju ja koopad muutusid juba tüütuks. Me hakkasime koobastest välja liikuma. Me olime vait ja hea tuju oli läinud. Lõpuks jõudsime välja ja puhkasime jalgu .
20
Ididsikine…
Kell seitse hakkasime mäetippu ronima. Mitte eriti raskelt, aga ikkagi. Ididsikine “koobas” asus just seal üleval, udupilvede vahel. Udu muutus juba väga tihedaks, kui Kabrevitši ütles, et varsti hakkavad paistma üleval tõrvikud ja kaljuseinas must auk. Tõepoolest hakkas paari minuti pärast udust paistma õrna valguskuma. Veel lähemale jõudes paistis ka silma must kogu. See oligi Ididsikine koobas. Ma hakkasin järjest rohkem kartma , et ma teen end Ididsikine ees lolliks ja ta lihtsalt laseb mu elu käest. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni Ididsikine võimetesse. Me jõudsime koopa juurde just siis, kui päike hakkas vajuma selle kaljunuki taha. Läbi paksu udu kumas päikese punakas valgus, kui me hanereas koopasuhu kadusime. Koopa suu oli suur ja pime, aga koopa lõpust paistis suur “tuba”, mis oli tõrvikutega valgustatud. Väsimus tükkis hirmsasti peale. Me läksime “tuppa”, kus istus vana kurb ja väsinud välimusega naine. See oligi Ididsikine! Ma võpatasin, kui ta pilk peatus minul ja ta vaatas mind igatpidi mõõtes. Ta ilme oli kuri ja isegi vastik. Me läksime lähemale ja Ididsikine ütles: “Te võtke istet! Kas te oletegi need reisijad, kes ei püsi omal maal ja omadel aladel, trügivad võõrastele maadele ja aladele ! Aga noh, võtke istet, egas ma teid ära söö!?...” rääkis naine pilkavalt ja ta hääl kärises vanadusest. Me võtsime istet. Kabrevitši noogutas mulle vihjates. Ma sain aru, et ta käsib mul hakata enda probleemidest rääkima. Ma raputasin ehmunult pead. Kabrevitši sai aru, et ma pole valmis ise sellist jutlust alustama.
“Meiega on kaasas üks naine nimega Jasmiin Kiibet. Tal on üks probleem, aga me palume, et te räägiksite meile lõpuni loo oma pojast, kui te olete sellega nõus!” rääkis Kabrevitši arglikult. Olgugi, et ta oli alati julge ja tubli.
“Hea küll, aga lubage mulle, kui ma olen lõpetanud, siis te räägite mulle sellest probleemist!” seadis Ididsikine tingimuse, rüüpas imelikku keedist ja ja hakkas jutustama. Peale mu poja surma läks see võime kaduma. See teeb inimestele palju kadu! Ma otsisin inimesi, kes võisid seda võimet praegu endaga kaasas kanda, aga asjata. Ma rändasin mööda maid ringi, aga ei leidnud midagi! Olen vaid kuulnud nõidadest, kes on püüdnud võimet tühistada, aga on sellega kõigest inimese tapnud ja needus on ikka ühest inimesest sisse käinud. Ma rändasin läbi kõik nõiad, kes olid neid inimesi kohanud, aga ka nendest polnud abi! Ma otsustasin tagasi siia tulla ja oodata jumala kutset . Ühel päeval andis meie jumal mulle märku, mida ma pean tegema. Ma alustasin ravimi valmistamist , mis aitaks vähehaaval nõidusest vabaneda . Mu juures on käinud palju inimesi, kes arvavad , et temas on see needus, aga üheski inimeses pole seda olnud! Ma olin sellest juba päris väsinud! Vastik on loota , et ta on õige, aga pärast selgub , et ta on inimene, kellega on juhtunud kokkusattumus. See on väga väsitav. See ongi praegu loo lõpp! Nii, mis teil mureks, aga ärge mind jälle asjatult tööle pange ja ennast ka!” rääkis Ididsikine jutti vahepeal keedist rüübates.
“Tema mure… Palun räägi, Jasmiin!” alustas Kabrevitši aga andis sõna kohe mulle üle. “See… Ma… Noh… Vaat see needus, millest te rääkisite, on mind jälitanud seitse aastat. Selle tõttu olen pidanud vahetama oma perekonda ja elupaika. Mul on olnud selle pärast politsei kannul ja mu sõbrad on surnud läbi minu sõnade…” Ma puhkesin nutma. “Mind põlatakse ja ma ei suuda seda kannatada! Viis aastat oli pausi ja nüüd olen jälle mõrvar valmis! See on kohutav! Tööd pole ma ka saanud. Jälle tänu needusele…. Nüüd elan oma mehega Itaalias. Täna kohtusin juhuslikult koobastes oma esimese lapsega, kes elab Eestis. Aga praegu on mul tema ees veidike häbi rääkida. Nüüd on vist kõik jutustatud või nii…” jutustasin häbelikult ja vaatasin pidevalt muretsedes Helenile otsa. Helen tõusis püsti, astus minu juurde, kükitas mu õlale toetudes ja ütles:
“Me nüüd läheme! Ole tubli!” ja ta astus minust eemale. Nad läksid ära, Helen ja Rihard. Helen naeratas ja lehvitas koopasuu peal ja nad hakkasid aeglaselt mäeseljakult alla laskuma. Ididsikine muigas mu jutu peale:
“Ja, jah… See peaks tõepoolest see õige inimene olema…” vajus Ididsikine mõttesse.
“Ma tean, kuidas saad sa sellest needusest lahti. Sa pead kõike tegema nii, nagu ma käsin. See kõik on küllaltki raske, aga ma arvan, et sa soovid sellest needusest siiski lahti saada!” Ma ehmusin veidi ta jutu peale.
“Jah, ma soovin tõesti sellest needusest vabaneda! Aga mis ma selleks tegema pean?” andsin oma jah-sõna ja jäin õpetust ootama.
“Ma olen uurinud paljusid taimi, kivimeid, nõiarohtusid ja erinevaid allikaveesid. Nendest kokku saab massi, millest pressin medaljoni , mille ümber on kuld. See medaljon kujutab jõudu, usku, tahet ja veel palju rikkalikke omadusi. Sa pead need taimed ja muu vajaliku minu andmetel korjama. Kui medaljon on valmis, siis riputan sulle selle nõiasõnadega kaela. See medaljon hakkab aeglaselt, aga tuluga needust sinust välja peletama. Sa ei tohi kartma hakata! See teeb haiget ja sa ei saa öösiti magada, aga see kõik aitab sul terveks ja jälle inimeseks saada. Kuna sa soovid otsimist alustada?” rääkis Ididsikine võimsal nõiahäälel. See hirmutas mind. Aga ma vastasin ikka julgelt: “Niipea kui saab! Aga kas ma pean otsima ravimeid üksi?”
“Jah, aga sa võid kaasa võtta omale kõige kallima asja. See kaitseb sind ohtude eest,” vastas ta ja valas omale uuesti imelikku keedist.
“Aga kas ma võin võtta kaasa näiteks Andrese? Ta on mulle kõige kallim!” küsisin häbelikult.
“Kui ta on ikka sulle siin elus tähtsaim! Hea küll, nüüd annan ma sulle nimekirja vajalikust, mis sa otsima pead ja kust sa võid need leida,” olin vastuse üle õnnelik. Nimekiri oli pikk. Ididsikine andis mulle mäekaardi, kuhu oli märgitud, kust ma midagi võin leida.
21
Õnnetus…
Me ööbisime koopas . Ma ei saanud öösel magada. Ma mõtlesn ainult sellele, kuidas ma leian need ained üles. Olin just uinumas, kui Ididsikine mind ja Andrest üles ajas. Pea lausa valutas mõtetest. Me ajasime end suurivaevu üles. Me saime mõlemad moonakotid ja medaljoni materjalikotid selga. Vöö peale saime kotiga joogipudelid. Kell oli alles viis hommikul, kui me minema hakkasime.
“Esimene on taim, mis me leidma peame! Selle leiame sealt!” ütles Andres kaardile osutades.
Me olime leidnud juba paar kivimit, mõned taimed ja kahte sorti allikavett. Veel oli vaja otsida üles üks nõid, kelle käest tuli saada kolm kanget nõiarohtu. Sellega kaasnes ka väike seiklus või õnnetus. Me Andresega vaatasime, et ongi jäänud ainult veel üks koht, kuhu minna, ühtegi õnnetust pole juhtunud ja rännak on läinud lihtsalt. Ainult paar kriimustust ja taimede kõrvetust. Osad taimed kõrvetasid väga valusasti. Sellest ei tulnud lihtsalt välja teha. Me hakkasime kaardi järgi liikuma. Tee peal tuli ette kaljusid ja suuri kive. Paar tillukest ojakest tuli ka ette. Ette tuli üks suur kalju. Andres alustas selle kalju ületamist. Ta oli jõudnud umbes viis meetrit kalju äärt pidi edasi, kui ma hakksin ronima. Edasi jõudsime kiiresti ja vaevata. Olime juba lõpu lähedal, kui minu kõrval oli kindel maa, aga natuke eemal oli auk. See väike maa, mis asus kalju ja augu vahel, oli kaetud kivikribuga. Mu käed olid väsinud ja ma otsustasin astuda viivuks kindlale maale. Astusin ja jäin põlvedele toetudes seisma. Järsku kadus mu jalge alt kindel maa ja ma libisesin kiiresti alla auku. Ma kiljatasin valjusti ja kohe pööras Andres tähelepanu minule , aga oli juba hilja! Ma olin vajunud sügavasse auku! Andres hüppas kiiresti killustikule. Õnneks ta ei libastunud. Ta vaatas ettevaatlikult alla auku. Ma lebasin seal kivide otsas, aga õnneks polnud ma kaotanud meelemärkust.
“Jasmiin! Jasmiin! On sinuga kõik korras? Palun ole rahulikult ja ära liiguta! Sa oled kõvasti viga saanud!” kisas Andres jahmunult.
“Oooo… mu jalg on nii valus ja kindlasti ka katki. Kõige hullem on selg… aiiiii…. ega peagi eriti parem ole…. ai-ai-ai-ai-ai… Nii valus!” Oigasin valust ägisedes. Need olid mu elu ühed traagilisemad ja valulisemad hetked ! Andres vaatas ehmunult ringi.
“ Uuuu ?! On siin keegi!? Tulge appi! Appi! Palun! Keegi ometigi!” röökis Andres täiesti kõrist nii kuidas jaksas. Ta lausa puhkes nutma!
“Hallo!? Kes hüüab?!” Kes vajab abi?! Uuuu….!” kostus tüki aja pärast kellegi hääl, see hääl oli väga lapsik ja naljakas.
“Siin, siin! Ruttu siia! Mu naine kukkus suurde auku! Tulge ruttu appi!” tõusis Andres kiiresti kivilt püsti ja hakkas hääle poole kätega vehima. Kaljunuki tagant ilmus nähtavale üks noor poiss. Andres vaatas poisile jahmunult otsa.
“Sina, kuidas sa aidata saad?” imestas Andres kulmu kortsutades.
“No ma ei tea… Ma vist ei saagi teid ise aidata, aga ma võin käia külas ja tuua abi, aga siiski enne tahaks näha, mis seisus juhtum ja kannatanu on…” rääkis poiss päris asjatundlikult.
“No jah…” ütles Andres ja juhatas poisi augu juurde.
“Nii, nii…” ütles poiss.
Poiss vaatas veel alla. Olukord oli päris õudne ja lootusetu. Mu jalg oli verine ja tõenäoliselt murdunud, pea oli ka verine, selg valutas mul ka väga hirmsasti.
“Asi on päris kriitiline, kuna vigastused on suured. Eks ma siis lippan ruttu külla ja kutsun abi!” hõikas ta ja jooksis külla. Andres hingas kergemalt, aga ma olin kaotanud meelemärkuse. Varsti tuli poiss koos nelja suure ja tugeva mehega. Meestel omakorda olid käes liaanideset punutud köied ja paks riie.
“Mis juhtus?” küsis suur, musklites mees. Oli näha, et see mees on väga tugev ja võib-olla ka küla pealik…
“Nii mehed, meil pole aega raisata! Teie ronige alla. Nii, meie laseme selle alla, teie tõstate peale ettevaatlikult, ja meie tõstame üles! Nii, ruttu, ruttu!” kamandas see mees ja kõik tegid nii nagu kästud. Ilma suurema vaevata olin august väljas.
“Aga meil on rännak pooleli ! See on väga tähtis! Meil oli jäänud vaid kaks päeva veel! Palun!” ütles Andres, kartes, et ma ei saa needusest lahti.
“Kuule mees! Kas sa tahad, et su naine sureb?” küsis üks meestest ja nad hakkasid mind riide peal nende küla poole vedama.
“Me peame minema ühe nõia juurde, kellel on nõiarohtusid, et mu naist hukatusest päästa! Me peame rännaku koos lõpetama ja me ei tohi teelt kõrvale kalduda!” kisendas Andres alandlikult.
“Paistab, et me läheme siis selle nõia juurde! Sest me ei sooviks, et su naine sureks! Muudame kurssi, mehed!” hõikas see mees, kes ikka teisi kamandas ja käigu pealt pöörasid nad ümber.
“Kus see nõid asub?” küsis ta.
“Vaat siin!” näitas Andres kaardile.
“Ahah! Upšikik!” andis see mees käsu ja kandja suundus sinnapoole, kus nõid elas. Andres kõndis vaikselt nende järel. Varsti jõuti kohale. Nõid oli pika kepi najal koopa suu juures. Üks mees hakkas mingis võõras keeles rääkima. Nõid vastas talle sama keelega. See mees, kes seda keelt kõneles, pöördus Andrese poole:
“Mis ravimeid te soovite?” küsis see mees ja Andres ulatas mehele nimekirja. Mees ulatas selle nõiale. Nõid noogutas ja läks koopasse . Natukese aja pärast tuli naine tagasi, käes kaanega topsikud, mille sees olid igasugused õlid ja taimed. Ühes potsikus oli mingi salv. Nõid kõndis minu juurde. Ta istus minu kõrvale ja pani ravimid , peale salvi , minu kõrvale kanderaamile. Ta määris salvi minu haavadele ja kattis pehme samblaga. Ta tilgutas mingit õli mulle ninna ja ma tulin teadvusele. Ma ei saanud algul millestki aru, kus ja miks ma olen. Andres rääkis mulle kõigest, kui ma Ididsikise juurde tagasi hakkasime minema.
Järgmiseks hommikuks olime kohal. Siis tundsin ma end juba tervena , aga mul ei lubatud veel ise liikuda .
22
Medaljon
Me puhkasime veidi ja siis kutsus Ididsikine meid koopasse.
“Ma uurisin neid asju, mis te tõite ja ma leian, et me alustame medaljoni valmistmist juba täna! Niisiis need kõik asjad, mis te tõite, paneme ühte patta ja lisame nõiarohud, mis sulatavad need asjad üheks massiks. Sellega läheb natuke aega, aga teie parem kaevake seinte seest kulda, mis ma medaljoni ümber panen! Näete, labidad on seal!” ütles Ididsikine ja hakkas medaljoni valmistama. Teised kõik peale minu hakkasid kulda välja kaevama . Paistis, et kulda oli koopaseintes palju. Ididsikine keetis ja sulatas , lausus nõiasõnu ja keeras pada pidevalt ringi. Mina aga istusin ja vaatasin, mida teised teevad.
Umbes kahe tunni pärast hõikas Ididsikine:
“Mass on valmis! Tulge kullaga siia!” Ise aga läks ta suure maast laeni riiuli juurde ja võttis sealt vormi, paela , mingi happe ja väikese kopsiku. Vormi ja paela pani ta kivile, happe ja kopsiku pani ta aga lauale. Kulla pani ta kopsikusse ja valas selle happe peale. Paari minutiga oli kõvast kullast vedel mass. Ididsikine määris vormi mõlemad pooled kullaga ja lasi sellel natuke aega seista, siis valas ta teise massi sügavamasse vormipoolde, pani nööri vahele ja vajutas vormipooled kõvasti kokku. Vormi poolte vahelt paistis helesininine valgus ja imeliku lõhnaga aur hoovas õhku. Mind valdas jälle hirm.
“Nii! Valmis! Oi, mis kõuekäratus seal väljas käratas!” ütles Ididsikine ja ma ärkasin suure kõuekäraka peale oma sügavatest mõtetest ja kahtlustest. Väljas hakkas pladinal vihma kallama. Ididsikine avas vormi, võttis seal nööripidi medaljoni ja pistis selle jääkülma vette jahtuma. Me kõik ootasime pinevil. Varsti võttis Ididsikine medaljoni välja, kuivatas ära ja kutsus mu enda juurde. Ma astusin arglikult Ididsikise juurde. Ma vaatasin talle kohmetult otsa.
“ Karta ei tohi!” käratas Ididsikine vihaselt.
“Jah!” ütlesin ruttu ja kindlaks muutudes. Ta pani silmad kinni ja käskis mul olla pulksirgelt. Seda ma ka tegin.
“Keeduhabi, haviktivi, mulgugitiši, habrireeviti…” pomises Ididsikine nõiasõnu ja pani hästi aeglaselt medaljoni mulle kaela. Mu seest käis läbi kerge tuulehoog ja medaljon eritas helesinist lainelist kiirgust.
“Keskendu! Pane silmad kinni! Aja käed natuke laiali ja pea natuke kuklasse!” ütles Ididsikine iga sõna järel pisikest pausi pidades. Ma tegin nii nagu kästud. Tuul hakkas tõmbama. Mu juuksed lehvisid ja riided ka. Ka mina hakkasin helesinist valgust eritama. Mõne sekundi pärast see lõppes. Mul oli tunne, nagu oleks torm mu seest läbi käinud ja midagi ära viinud.
“Nüüd on teil aeg minna!” ütles Ididsikine.
“Aga, Jasmiin, vaata. See klaas on siin sinu needuse koguja. Siin on natuke juba kogutud. See must liiv siin näitab, kui palju sult on seda eemaldunud. Aga nüüd lahkuge! Kiiresti!” kamandas ta ja me läksime välja. Vihma kallas hirmsasti. Ma seisatasin ja vaatasin medaljoni… Mu mõtted oli pühendatud medaljonile. See möirgava lõvipea, lootuselilled medaljoni külgedel, medaljoni taga peeker, mille sees oli ??? asemel sisisev madu, see kõik oli nii võimas! Ma imetlesin seda medaljoni, kui kuulsin Andrest mind hüüdmas:
”Jasmiin, on aeg minna!” Ma allusin ta käsule ja ruttasin teistele järele.
Ma tundsin oma jalas valu ja toetusin Andrese õlale. Me alustasime rasket ja rutakat teekonda mäest alla. Mu mõtted olid kogu tee mäest alla medaljonil. Ma märkasin metsa serval nelja hobust.
“Aga kus viies on?” tekkis küsimus.
“Kas tõesti on küla saanud teada, et ma olen mõrvar?” imestasin mõttes. Ka vihm oli üle jäänud, aga nüüd ümbritses meid õhuke uduvine. Me jõudsime varsti alla hobuste juurde. Ma suundusin longates oma hobuse juurde. Ta hakkas perutama kui ma talle lähenesin. See ehmatas mind ja ma kukkusin selili maha. Jastiin ja Kabrevitši rahustasid hobuseid ja Andres aitas mu püsti. Aga kui ma olin vaevalt püsi tõusnud, hakkasid hobused jälle perutama ja kisendama. Mu medaljon hakkas siniselt helendama ja nii imelik kui see ka pole, rahunesid hobused kohe maha. Me saime aru, et mu medaljon hirmutab loomi. Mul oli selle pärast paha tunne. Aga me saime vähemalt teada, mis hobuseid ärritab. Me järeldasime seda, et medaljon on võimsam kui arvasime. See võis meile veel paksu pahandust põhjustada.
23
Koju
Kui hobused olid rahunenud, sõitsime külla. Tagasiminek läks kiiremini kui tulek mägedesse. Paari tunniga olime külas. Me olime ära olnud nädal aega. Telgid olid meie jaoks juba üles pandud. Õhtu oli käes ja oli saabunud õhtusöögi aeg. Meile serveeriti mägihirve praadi, puuvilja, kitsepiima, puuviljast pressitud mahla, riisi ja palju muid hõrgutavaid roogi. See oli kõik nii isuäratav ja pealegi olid kõigil kõhud tühjad. Me sõime kõike ja varsti tundsime, et kõht on nii täis, et rohkem ei mahu. Peale einet kutsuti meid tantsima ühte nende rahvapärast tantsu. Kõigil oli kohutavalt lõbus ja päeva lõpuks olid kõik väsinud. Me heitsime rahulikult puhkama.
Järgmisel hommikul hakkasime asju pakkima. Meil oli aeg lahkuda. Ma tundsin kergendust. Ma polnud saanud öösel eriti magada. Miski urgitses mu sees ja mul oli muidu ka paha olla. Aga sellega tuli harjuda. Nüüd on kõik järgnevad ööd sellised. Andres jälgis mind oma õnneliku pilguga. Me olime rõõmsad, et saab tagasi koju! Meile otsiti uus autojuht ja me kõik sõitsimegi lennujaama.
“Kas sa oled meie reisiga rahul?” küsis Andres, kui me lennujaama juurde jõudsime.
“Osaliselt küll jah, aga kodus on ikka kõige parem! Kui aus olla, siis mul on tunne, et õnn hakkab meile tagasi tulema! Kas sa ei arva nii?” küsisin sügavalt ohates ja naeratades.
“Jah, seda küll! Tule, läheme nüüd teiste juurde!” ütles Andres ja läks autost välja. Ja järgnesin talle ja võtsin tal käest kinni. Ta naeratas mulle nii mõnusasti, et mul tekkis tahtmine, et ta naerataks kogu aeg nii… Jastiin võttis meilt kohvrid ja andis need piloodile, et too paneks need lennuki pagasisse. Meie Andresega aga astusime lennukisse ja seadsime end sisse. Me lendasime väga kaua. Ma olin pugenud Andresele võimalikult lähedale ja jäänud magama. Ma ärkasin õrna raputamise peale. See oli Andres.
“Ärka! Me hakkame varsti maanduma! Ole mureta, me oleme varsti päral!” ütles ta õrnal ja soojal häälel. Ma ärkasin veidi segaduses, nagu ikka, kui sind unest äratatakse.
Varsti paistis eemalt lennuvälja uhke klaasist hoone ja punased, kollased tuled maandumisteel. Kell oli täpselt 9 hommikul. Me olime sõitnud vähem kui ööpäeva.
Umbes kell 11 enne lõunat olime kodus. Ma viskasin võtmed klaasist elutoa lauale ja viskusin pehmele sohvale.
“Ooo, kui hea on olla jälle kodus! Tere elutuba , tere armas pehme sohva, tere laud, tere köök ja tere kogu see maja pere! Ai – jah, peab ikka duši all ära käima!” ütlesin käega neile asjadele viibates ja tõusin sohvalt, et üles minna.
“Dušš on vaba, võid tulla!” ütlesin ligi tunni aja pärast alla tulles.
“Jah, kohe!” ütles Andres ja viskas mulle froteeräti. Ta läks üles. Ma läksin elutuppa, panin teleri mängima ja istusin sohvale juukseid kuivatama. Telerist tuli just midagi Eestist. Ma olin üllatunud ja panin teleri hääle valjemaks.
“Eestis on esile kerkinud noormees, kes on asunud edukalt kaitsma oma tüdrukut kuulsa mõrvari eest! Noormehe kallimat ründas ühel õhtul halbade kavatsustega sarimõrvar, aga ei saanud tüdrukule viga teha, kuna tema elukaaslane Stiiven Saarest astus julgelt vastu ja nii korduvalt! Teda on autasustatud mitmel pool oma julguse eest. Nüüd on võtnud noormees ettekäändeks tabada ja kinni nabida see sarimõrvar! Ka teie saate sellele kaasa aidata,” rääkisid lõunased uudised, mis võtsid kokku kogu maailmast olulisema. Ma olin jahmunud ja pealegi – siis on Stiiven suures ohus ja veel ka tähelepanu keskmes.” Järsku tuli mulle veel midagi meelde. Ma panin teleri kinni ja ruttasin kalendri juurde. Ma vaatasin kalendrit . Homsele oli ümber tehtud punane ring! See oli minu sünnipäev! Ma hakkasin rõõmust keksima ja vaikselt ümisema.
“Wow! Mis sa keksid?” küsis Andres itsitades. Ma jäin vait, seisatasin otse keksimise pealt ja läksin näost tulipunaseks, siis aga pahvatasin naerma.
“Noh, mis?” ta tuli minu juurde, andis mulle põsele musi ja pani oma välisjalanõud jalga.
“Ma… hii… Kuhu sa lähed?” naersin ma ja muutusin siis järsku tõsiseks.
“Ma pean töö juurde minema. Ma tulen alles õhtul!” ütles ta ja võttis nagist jaki.
“Tead, ma kuulsin oma pojast hulle uudiseid! Ta pidi praegu väga kuulus ja hulljulge olema! Lahe eks?!” ütlesin talle tema mobiili ja rahakotti ulatades.
“Jah, kihvt küll!” OK, tsau! Õhta näeme!” Ja läinud ta oligi.
Mina aga tormasin üles. Ma pidin ju oma sünnipäeva päeval ilus välja nägema. Ma tõstsin kapi riietest tühjaks, otsisin välja meigi ja soengu materjalid, kingakapist otsisin välja kõige ilusamad kingad, ehtekarbid tõstsin sahtlitega ka kõik välja ja tõin alt topsiga vett. Peale nende asjade tegemist keerasin pähe suured rullid , et mu soeng oleks homme võrratu! Kui rullid peas, määrisin pähe ühte geeli, mis jätab lokid ilusaks, kohevaks, kauapüsivaks ja läikivaks. Ma tõmbasin endale roosa magamismütsi pähe ja hakkasin oma riideid sorteerima.
Lõpuks otsustasin hästi nunnu heleroosa lühikese kleidi kasuks. Esiteks oli see väga ilus, teiseks see sobis mulle väga ja kolmandaks ma armastan selliseid kleite üle kõige! Nüüd tuli ju ka otsida sobivad kingad. Ma tõmbasin kleidi seljast ja panin selga oma heleroosa, pehme, sooja ja mugava hommikumantli. Kingadest valisin kenad roosa ja valgega rihmikud, mille rihmade peal oli ka hõbedast kaunistusi. Mulle väga meeldisid need kingad. Ma suundusin nüüd oma ehtekarpide juurde, sealt võtsin sõrmuseid, käekette, hõbedase mõne kristalliga kella, kaelakee ja kenad kõrvarõngad. Meigiks valisin roosa ja valge lauvärvi, mis õrnalt läikis, roosa sädeleva huuleläike, musta väga hea ripsmetuši ja natuke põsepuna. Sellega olin ettevalmistused lõpetanud. Nüüd panin selga ööriided ja hommikumantli. Otsustasin natuke kraamida. Imesin vaipadelt tolmu, pühkisin tolmu, lõin nõud läikima, puhastasin kapid, lauad, toolid ja seinad plekkidest ja mustusest, kloppisin padjad kohevaks, kastsin lilli, pesin aknaid ja palju muid koristustöid tegin veel. Kui tööd tehtud, tundsin end rahulolevana ja stressivabana. Õhtu oli juba kätte jõudnud ja ma tegin õhtusöögi valmis. Ma sõin ise, tõstsin Andrese portsu ahju soojenema ja läksin üles magamistuppa. Ma pugesin sooja teki alla ja uinusin peagi. Andres saabus alles siis, kui ma olin ammu uinunud…
24
Minu sünnipäev!
“Õnne soovin ma sull, õnne soovin ma sull! Palju õnne ja rõõmu…” need sõnad äratasid mu sügavast ja rahulikust unest. See oli Andres! Tema käes oli pruun šokolaaditort, millel põlesid kenad väikesed küünlad, teises käes olid valged ja punased roosid ja rooside juures ka pudel šampanjat. Mul tikkus vägisi pisar silma!
“Oi…. ma ei oska kohe midagi öelda! See kõik on nii ilus! Suur-suur aitäh sulle, mu kallis! Oh, mul pole kohe sõnu!” Ma olin nii õnnelik! Tordilt puhusin ära küünlad ja soovisin soovi…
“Tule! Pane riidesse ja tule alla!” ütles Andres.
“Aa, jah! Ma panen riidesse, aga mul läheb aega! Ole hea ja vii tort alla, pane lilled vaasi ja vii šampanja ka kaasa!” ütlesin end püsti ajades.
“OK! Tule siis alla, ma lõikan tordi lahti!” ütles Andres ja läks uksest välja. Mina aga otsisin välja oma asjad.
Umbes kahekümne minuti pärast läksin alla. Ma läksin elutuppa ja… mis ma nägin?” Välisukse kõrval seisis hästi suur kingikarp. Ma olin imestunud!
“Üllatus!” hõikas Andres. Välisuksest, kardinate tagant, laudade alt, kappidest ja teistest tubadest hakkasid mu parimad sõbrad ja tuttavad välja voolama! Kõigil käes kingitus ja lilled.
“Üllatus, üllatus, meie kallis Jasmiin!” ütlesid kõik külalised ühest suust. Mõelda vaid, kes kohal olid! Helen ja ta peika, Stiiven koos oma tüdrukuga, Stiiv-Maikel, Kabrevitši, Jastiin, Evelissa ja ta lapsuke, isegi kadunud Anabeli mees Daavid, Miina ja ta poeg Endrik, Sandra, mu sõber sealt saarelt, tema mees ja kaks last, Andrese ema ja isa ja kõige lõpuks minu kunstiõpetaja ja mõned kaasõpilased!!
“Appikene, ma olen nii keeletu, et hingata on raskegi! Teie kõik, ma poleks seda ealaski oodanud! Oi, aitäh! Aitäh, kallid lapsed! Aitäh-aitäh! Oi tänan!” tänasin teisi õnnesoovide ja kinkide ning lillede eest.
“Nüüd on vist aeg avada kink minu poolt!?” ütles Andres osutades suurele kingikarbile, mis seisis üksikult teistest eraldi.
“Hea küll!” ütlesin, teised kingid diivanile poetades. Ma sammusin vaikselt paki juurde. Ma katsusin selle paki pinda, see oli nii siidine ja hästi suure lehviga. Ma avasin vaikselt paki. Esimesena võtsin pakist välja väikese sametise karbi, avasin selle ja ennäe! Seal sees olid kenad kõrvarõngad, kaelekee ja sõrmus! Need olid imetlusväärsed!
“Oi jumal küll! Aitäh!” ma embasin Andrest kõvasti. Teisena leidsin pakist karbi, kus olid ilusad maalitöö värvid, pintslid ja lõuendid. Mul vajus suu lahti. Need olid asjad, mida ma olin tahtnud. Järgmisena leidsin pakist midagi suurt ja siidist. See oli hästi kena õhtukleit.
“Ma … mul pole… tõepoolest sõnu!” puhkesin õnnest pisaraid paotama. Ja viimasena leidsin paki põhjast korvi, punutud korvi, ehk lemmiklooma magamiskorvi. Ma tõstsin selle korvi välja ja mis ma nägin? Selle sees oli armas, pehme, karvane , soe ja väike olend . See oli spanjelikutsikas! Ta oli nii ilus helepruun, natuke tumedat ja natuke heledat pruuni.
“Nii ilus! Issand, kui armas ta on! Ma poleks oodanud midagi nii ilusat! Aitäh, Andres!” ja ma embasin teda jälle. Ma olin nii õnnelik!
“Palju õnne! Sa oled seda kõike ja veel enamatki väärt!” ütles Andres samuti väga õnnelikult. Teised kinkisid mulle veel väga ilusaid asju! See oli minu elu ilusaim sünnipäev.
“Nii, palun kõik lauda!” hõikas Helen. Ma vaatasin köögi poole ja nägin, et Helen oli meile valmistanud võrratu sünnipäevalaua! See kõik oli nii võrratu ja südantliigutav. Kõik tegid mulle komplimente ja silitasid mu koera . Vähemalt said Stiiv-Maikel ja Andres hästi läbi. Kõik ajasid sõprusjuuri???. Oli näha, et oldi rahul. Ma otsisin kutsikale kapist piima ja vorsti. Me rääkisime juttu ja sõime. Igaüks sai endast rääkida. No mitte palju, aga ikka sai. Me Andresega võtsime selle kõik lindi peale. Meil oli hästi tore.
“Kuule, Jasmiin, ma arvan, et sa tahaksid juba tööle tulla. Või kuidas?” küsis Evelissa kokteili rüübates.
“No ma arvan küll, raha läheb alati vaja… või nii, ma arvan. Oleks tore küll, kui ma saaksin teistega tööl hästi läbi…” rääkisin rõõmsalt.
“Ma usun, et sa saad teistega paremini läbi, kui enne reisile minekut. Nii, et tule tööle kasvõi ülehomme!” ütles Evelissa ja võttis suurest koogist taldrikul ampsu.
Tunnid muudkui veeresid ja veeresid. Kätte jõudis aeg, kus külalised pidid lahkuma. Ma olin sünnipäevaüllatusega väga rahul.
“Aitäh kõigile! Mul on hea meel, et te võtsite vaevaks siia tulla! Nüüd nägin ma oma vanu sõpru ja kallist peret. Aitäh, aitäh!” ma kallistasin ja tänasin äraminejaid. Nemad omakorda tänasid mind külalislahkuse eest.
Lõpuks olid kõik läinud. Me Andresega olime kahekesi. Ainult kutsikas oli seal meile seltsiks. Me istusime vaikides diivanile. Kutsikas hüppas mulle sülle ja haigutas magusasti. Ma tundsin end võrratult hästi.
“Noh, kuidas on? Näe, kutsikas on sinusse kiindunud! Me ei saa teda ainult kutsikaks kutsuda, tal peab ka nimi olema! Või mis sa arvad ?” küsis Andres kavalalt.
“Jah! Nii, mis ta nimi võikski olla… haa! Ma tean! Kastanike – või Tšilli! Minu meelest sobiks Chjutice ka! Või Barbaara-Tšilli-Fentamoene! Nii idamaine ! Mis sa arvad?” olin väga õhinal. Andres vajus mõttesse.
“Ma arvan, et see peaks olema midagi pehmet ja armsat … – näiteks Karva-Tupsu! See sobiks! Või Nunnutis! Või midagi ametlikumat, näiteks Rex, Bimbo, Tomi, Tarzan , Jerry, Pitsu või, või – Pango!” Ma olin imestunud, et Andres nii närvi läks.
“Leedi!” hõikasin ma mõne minuti pärast.
“Vao! See on ilus nimi! See oleks sellele leedile imeilus nimi!” oli Andres vaimustuses.
“Hea küll! Me ristime ta Leediks!” Tule siia, Leedi! Tubli kutsu!” Ma kutsusin kutsika, nüüd juba Leedi, enda juurde ja tõstsin ta sülle.
“Mina, Andres ja tema, Jasmiin, ristime Su, kaunis kutsu, Leediks! Aplaus !” ütles Andres ametlikult. Me plaksutasime käsi ja kuldasime Leedi vee asemel suudluste ja kallistustega üle.
Meie õhtu oli edasi veel väga tore. Me vaatasime filme ja jutustasime igasuguseid asju. Me Andresega koristasime “läbu” ära ja heitsime magama.
25
“Lõpp on liiga lähedal!”
Jälle on üks traagiline ja piinarikas öö möödas. Nagu Ididsikine ütles, nii ka oli. Ma ei saanud korralikult magada. Kattusin pidevalt külma higiga ja karjusin. See oligi asja juures kõige jubedam.
Hommik oil ilus, päike paistis ja linnud laulsid. Ma ärkasin varakult ja ma tegin endale turgutavat kohvi.
Ma mõtlesin pidevalt sellele, milline ma olin ja olen, kas üldse maksab nii vaevarikkalt haiguse vastu võidelda?
“Aga lõpp on liiga lähedal!” ütlesin siis alati endale. Mul oli pidevalt kiusatus kedagi sõimata aga ma hoidsin end Andrese pärast tagasi. See oli raske, väga raske.
* * *
“Issand! Vaat mis ime! Vaat mis ime!” hõikas Ididsikine rõõmsalt oma koopa??? laua juures.
“Jasmiin saab terveks! Ainult natukene veel! Ta ei kahetse seda iial! Mitte iial!” hõiskas ta rõõmsalt. Ta vaatas oma laual seisvat klaasi ja selle peaaegu katnud musta liiva paiku. Äärtest oli puudu vaid üksikuid millimeetreid.
“Ma pean andma Jasmiinile kuidagi teada, mis toimub, et ta lõpus pingutaks! Lõpp on liiga lähedal! Ja see on veel raskem kui kõik kokku!” ütles Ididsikine mõttesse vajudes.
Andres tuli kipsadi-kõpsadi kerge jalaga trepist alla.
“Tere hommikust!” ütles Andres naeratades ja asus kohe külmiku kallale.
“Tere! Tere! Kuidas magasid?” ütlesin sama reipalt kui tema. Ma võpatasin, panin silmad kinni, ahmisin õhku ja värisesin.
“Issand! Jasmiin! Mis viga?!” karjatas Andres ja ta piimapakk kukkus käest maha puruks. Ta jooksis minu juurde ja katsus mu laupa . Ma ärkasin ehmatades.
“Hää, hää! Köhh, köhho, köhho! Ma… Ma nägin… seda …. noh… nägemust!”
Klaas, millel oli liiv, peaaegu kaetud musta liivaga , valu, raskus, medaljon ja Ididsikine! Ma nägin seda! See klaas oli ju mu needuse näitaja. See oli peaaegu kaetud selle needusega, ma pean edasi olema tugevam ja ma ei tohi järele anda! Medaljon peab olema kaitstud ja Ididsikine hoiab mind ja jälgib mind! Ma ei suuda seda uskuda! Ma saan terveks!” ütlesin hirmunult ja ma puhkesin nutma. Andres hoidis ja kallistas mind. Ta oli mulle suureks toeks . Andres lohutas mind, aitas mu püsti ja viis diivanile puhkama.
“Ole rahulikult! Sa saad terveks! Lõpuks ometi! Ma olen nii rõõmus! Näe, Leedi tuleb ka sind lohutama ja õnnitlema!” ütles Andres rõõmsalt ja suudles mind põsele.
“Post!” karjus keegi ukse taga ja pistis ukse küljest olevast august sisse tänase posti.
“Aitäh!” hõikas Andres vastu ja tõi posti minu kätte.
“Oi, mulle on kiri!” ütlesin imestunult ja lugesin ümbrikult aadressi. See oli mu ema! Ma polnud oma emast kuulnud aastaid, ligi kümme aastat juba! See oli liigutav! Ma rebisin ümbriku lahti ja võitsin seal välja kirja ja postkaardi. Postkaart oli mulle sünnipäevaks. See kaart oli väga ilus! Vaatasin kirja ja hakkasin seda uudishimuga lugema:
“Kallis Jasmiin!
Tütreke…
Ma tean, et olen olnud alatu ja pole sulle helistanud, kirjutanud, ega sulle külla tulnud. Mul pole olnud kerge. Nüüd, kus olen väga vana ja väga haige, sain lõpuks kirjutatud. Ma ei tea, kas ma siis veel elus olen, kui sa seda kirja loed, aga tea, et ma armastan sind väga ja alati! Ma ei ela enam Eesetis, vaid Venemaal, ja seal pole elu eriti kerge. Sul on sünnipäev ja palju õnne, kallis laps! Ma tahan, et sa saaksid minust mälestuseks ühe kena foto! Mul on sinust ka üks uuem foto, see on väga ilus. Sa näed endiselt ülikena välja! Kallis laps, ma tahan, et sa mulle andestaksid, siis saaksin ma rahus puhata.
Armastusega,
ema!”
Ma olin keeletu! Ema, kes polnud oma lapsest eriti hoolinud, kirjutab nüüd oma lapsele liigutava kirja. Mul tulid pisarad silma ja ma hakkasin jälle nutma.
Andres ehmus : “Noh? Mis nüüd? Kallikene, mis jälle juhtus?” Ma ei saanud sõnagi suust.
“See, seda, et! Mu ema saatis mulle kirja! Ta on suremas!” ägisesin läbi nutu.
Andres pilgutas imestusest silmi: “Suremas?”…”
“Jah, aga see pole ainus põhjus, miks ma nutan. Ema pole võtnud minuga ühendust pea kümme aastat ja nüüd! Ja nüüd, kui ta on suremas ja võib-olla ka juba surnud, võtab ta minuga ühendust! Lausa võimatu! Ta oleks minu peale varem mõtlema!” ütlesin mõtlikult pisarad silmas.
Ma ulatasin Andresele kirja ja ta luges selle läbi. Ma potsatasin diivanile uuesti istuma, uuesti, kuna tõusin ehmatusest püsti. Ma tundsin end süüdi, kuid ei teadnud, miks.
“Jah, raske juhus. Püüa üle olla! Küll sa hakkama saad!” ütles ta ja istus mu kõrvale tagasi ja võttis mu enda embusesse.
26
Needusest lahti!
Möödus kolm õuduste nädalat. See oli kohutav! Valu, piin , ja ma ei saanud teistega vabalt suheldagi. Mul oli tunne, et ma ei pea enam vastu. Aga ma pidin olema tugev, Andrese pärast. Ööd olid pikad ja päevad vaevalised. Aga ma jäin tugevaks ! Ma murdsin läbi!
Oli kusagil keskpäeva paiku. Ma istusin üleval kiikdiivanil ja lugesin raamatut, kui kuulsin mingit häält. See oleks nagu öelnud:
“Jasmiin, sa saad vabaks!” Ma tõusin püsti ja vaatasin magamistoa uksest sisse. Voodil istus Ididsikine! Ma panin ukse kinni ja mõtlesin veidi. Tegin uuesti ukse lahti ja seal polnud enam kedagi.
“Imelik…!” ütlesin endamisi. Järsku hakkas mu medaljon helendama ja ma tundsin midagi imelikku. Ma muutusin lõdvaks ja ma hakkasin ise ka valgust kiirgama . Valgusvihtude vahelt tulid läbi mustad täpid, nagu liiv, aga eemale nihkudes need haihtusid! Ma muutusin nõrgaks. Järsku nagu plahvatas mu kaelas rippuv medaljon miljoniks killuks ja siis need killud haihtusid. Ma muutusin järsku nii nõrgaks, et isegi minestasin. Ma kukkusin teadvusetult maha.
“Jasmiin! Kuule, su boss helistas! Jasmiin! – Haa! Jasmiin, mis on! Mis juhtus?” Andres hõikas mind trepist üles tulles, aga kui ta üles jõudis, leidis ta minu ja oli meeleheitel. Ma toibusin juba vaikselt ja vist isegi sonisin.
“Ah… mis on?”… Mis juhtus? – Haaah! Kus mu medaljon on? Ma… Ma ei saa enam midagi aru!” Ma olin päris meeleheitel. Siis hakkasin taipama.
“Ma olen vaba,” tähendas seda, et kohe olen sellest needusest vaba, need mustad täpid olid minu viimased needusejäägid ja medaljon kadus, kuna needus oli läinud, ma minestasin, kuna energia oli minust väljas. Ma taipasin lõpuks kõike!
“Ma kartsin, et sa said infarkti või midagi säärast!” oli Andres imestunud. Ta aitas mu jalule ja aitas kiikdiivanile istuma ka.
“Ma olen needusest vaba! Andres, ma olen jälle vaba! Mu kullakene! Näe, medaljon on kadunud!” hõikasin rõõmsalt naeratades. Ma kallistasin Andrest ja olin valmis teda ennast kuulama.
“Nii tore! Sa oled vaba! Palju õnne, mu Jasmiin!” ütles Andres rõõmsalt, imestunud nägu peas. Me olime õnnelikud, naersime, viskasime nalja selle üle, mis oli varem juhtunud, aga siis tuli mulle meelde, et Andres rääkis midagi mu bossist.
“Kuule, mu boss oli ju helistanud, või nii?” küsisin uudishimulikult Andrese otsa põrnitsedes.
“Aaa, jah! Ta ütles, et ta ootab sind homme kell 9.00 tööle! Eks ole tore! Pealegi pidid sa hakkama saama topeltpalka! Ma olen su üle nii uhke!” ütles Andres rõõmsalt! Ma olin nii õnnelik.
“Jaa! Ma saan jälle tööd!” Ma embasin Andrest.
Me rääkisime veel pikalt-pikalt. See oli väga tore päev.
27
Mis juhtus edasi…
Ma hakkasin jälle ilusasti elama. Tööl oli väga tore. Me Andresega saime omale nüüd palju rohkem lubada. Me hakkasime tihedamini reisidel käima ja puha. Kõik kujunes hästi. Mõne aasta pärast saime Andresega isegi lapse! Nii vanad kui me siis olime. Me saime omale tütre ja panime talle nimeks Nataly.
Me käisime Andresega isegi Ididsikine juures teda tänamas.
Nüüd on sellest kõigest möödas nii palju aastaid, et ma olen jäänud nii vanaks ja ei saa enam seigelda. Nataly hoolitseb minu eest hästi. Me Andresega oleme koos oma elu lõpuni! Mina olen praegu 78-aastane ja ratastooli aheldatud, et mul ei jäänud muud üle kui jutustada oma seiklustest ja elust. Ning lasta need kirja panna.”
Selline ma siis nüüd olen!
Autorist
Agnes Alas (sündinud 1991.a. 19. detsembril) oli 12-aastane koolitüdruk, kui ta selle raamatu kirjutas. Esimese osa sarjast “Sõna Mõrvar” kirjutas ta 11-aastaselt. Peale kirjutamise tegeleb ta veel kunstiga ja soovib kokku panna oma kunstinäituse.
Natuke selle raamatu ideest. Selle raamatu idee tuli ühest sarjast või õigemini selle ühest osast. Sarja nimi oli “Minu Pere”. Päriselt pole keegi autorile seda lugu jutustanud vaid autor mõtles kõik ise välja.
Autori üheks suurimaks unistuseks on saada omale hobune. Ta elab koos ema, suurema õe ja väikese õega. Päris isa elab tal Tallinnas.
Väiksemana on ta ka päris palju kirjutanud. Ta on kirjutanud luuletusi, muinaslugusid ja omaloomingulisi jutte . Ta elab sellises väikeses kohas nagu Kõpu. Agnes loodab, et ta raamatud meeldivad lugejatele.
Autor töötas selle raamatu kallal suure soojuse ja armastusega.
Sisukord
Kuidas kõik alguse sai
Sõnamõrvari tagasitulek
Lennuõnnetus
Sündmuspaigal
Jõekaldal
Indiaaniküla
Pääsemine
Džunglist lahkumine
Haiglas
Uus kodu
Ettevalmistused töövestluseks
Töövestlusel
Eksam
Imelik juhtum minuga
Reisile! Troopilised vihmametsad
Jutustus Modšiogost
Minus needuse avastamine
Koobastes
Ididsikine…
Õnnetus
Medaljon
Koju!!!
Minu sünnipäev!
Lõpp on liiga lähedal!”
Needusest vabaks!
Mis juhtus edasi…
Autorist
Kas jälle need jubedad sekeldused?!
Jasmiin on jälle hädas oma needusega.
See lööb iga päevaga järjest rohkem välja! See peab lõppema enne, kui Jasmiini ootab vangla ! Mida selleks teha? Kust küll loota abi? Pärast jubedat lennuõnnetust tuleb kõik iseenesest kätte, aga mida tuleb Jasmiinil ja Andresel selle nimel teha? Kas nad saavad kurvast saatusest mööda, või ei?!
Toredat lugemist!
Alas
“Ma loodan, et see raamat meeldib teile!”