Sõnamõrvar (0)

Sõnamõrvar
Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo.
Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube!
Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv -Maikel, minu mees, kes tuli duši alt.
“Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?” küsis ta.
“See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!” ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline.
See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga . Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranžid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranž, kollaste servadega . Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile
“Head aega, ma tulen õhtul.” Ta hakkas naerma ja ütles: “Kui sa siis veel elus oled!”
“Ha, ha. Hea nali!” Ja olingi läinud.
Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin neile otsa vaatama. “Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile.”
“Mida!?” küsisid nad kui ühest suust .
“Kuulsite õigesti – ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama.”
Mu tütar Helen ütles: “Ma loodan, et ta ei ole paks ja kiilaspäine jobu !”
Ma ütlesin vihaselt: “Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti. Sest muidu lastakse mind lahti!”
“See oleks ju päris hea mõte, sest su kostüüm…”
Ma katkestasin oma poja Stiiveni poole lause pealt: “… on väga kena ja mind ei tohi lahti lasta! Saate sellest aru, te ajudeta jõnglased?”
“Jah, ema”, ütlesid nad nördinult, pead alla vajunud.
“Aga nüüd tulge mulle kööki appi!” käskisin neid.
Nad tulid suure kiiruga mulle kööki järele.
Me saime üsna kiiresti kõik köögis tehtud. Ma panin selga oma lilla sädeleva õhtukleidi. Helen pani selga kena miniseeliku ja moeka sekretärijaki. Stiiven pani selga kuue ja viigipüksid ja mu mees Stiiv-Maikel sama, mis Stiivengi.
Uksekell helises .
“Ma avan!” hüüdsin üpris kõvasti. Avasin ukse ja sealt tuli sisse suur tümakas, paks ja kiilaspäine mees, kes oli umbes 43 aastat vana.
Ütlesin: “ Astuge sisse ja tundke end nagu kodus!”
Kõlas kõmisev vastus: “Jah, muidugi, aga enne makske mu taksoarve 670 krooni ja tooge mu kohvrid autost . Kas teie mees ei võiks seda