Arvo Valton (2)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Agne Vasmann
12 k
Kirjanik Arvo Valton
14.12.1935-
Referaat
Tallinn 2008
Sisukord:
Sissejuhatus : lk 1
: Elulugu lk 2
: Looming lk 3
: Filmid, näidendid lk 4
: Teised teosed lk 4
: Kasutatud materjal lk 5
1
Elulugu:
Arvo Valton, kodanikunimega Vallikivi, sündis 14-ndal detsembril 1935 aastal Märjamaal. Arvo Valton on tuntud, kui proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ja publitsist. Sündis Märjamaa alevis ettevõtja pojana , õppis 1943-1949 Märjamaa algkoolis. Koos vanematega väljasaadetuna jätkas õpinguid 1949-1951 Novosibirski oblasti Tsanovski sovhoosi 7-klassilises koolis, 1951-1953 Tsanõ Keskkoolis . 1954 lõpetas Magadani oblasti Susumani keskkooli ja tuli tagasi Eestisse. 1954- 1959 õppis TPI keemia- ja mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. 1961-1967 õppis üleliidulises kinoinstituudi kaugõppes, lõpetas filmidramaturgina. Töötas 1959-1961 Maardu keemiakombinaadis vahetusülemana karjääris ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana, 1961-1968 Tallinna mõõduriistade tehases inseneri , konstruktori ja patendiosakonna juhatajana. 1968. aastast kutseline kirjanik; töötanud stuudios “Tallinnfilm” toimetuskolleegiumi liikmena. Kirjanike Liidu liige 1965, juhatuse liige 1971, juhatuse presiidiumi liige 1979. Tegutsenud Tallinna kirjandusklubi “Pegasus” esimehena. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee 1. koosseisu liige. EV Riigikogu saadik 1992-1995. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu. On viibinud kõigis endise NSVL vabariikides ja erilise tähelepanuga jälginud soome-ugri rahvaste saatust. Reisinud paljudes Euroopa riikides, ka Ameerikas ja Austraalias.
Rahvuslasena on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on õhutanud soome-ugri rahvaste iseteadvust: oli soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni aseesimees 1993, esimees 1996, alates 1998 president . 1986 oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle (fosforiidisõda 1987).
Viibinud NSV Liidu paljudes kohtades (Vladivostok, Magadani obl., Altai , Tuva, kõik Kesk- Aasia ja Taga- Kaukaasia vabariigid ning Põhja-Kaukaasia autonoomsed vabariigid, Moldaavia, Uural , Mari, Mordva , Udmurtia, Taga-Karpaatia), külastanud mitmeid välisriike (Soome, Ungari, Mongoolia, USA, Kanada , Prantsusmaa, Austraalia , Uus- Guinea , Singapur, Tai, Poola, Bulgaaria , Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Rootsi, Norra, Taani, Holland, Belgia, Luksemburg)
Enam kui kolm aastat tagasi andis prantsuse suursaadik Eestis Prantsuse riigi nimel kirjanikule, tõlkijale ja mõtlejale Arvo Valtonile üle väärika Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeni, millega kaasneb rüütliseisus.
Orden viis kirjamehe esimese eestlasena seltskonda, kuhu kuuluvad kirjanikest näiteks James Joyce , William Faulkner ja Allen Ginsberg, aga ka näiteks David Bowie , Leonardo DiCaprio ja Meryl Streep. Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordenil (Ordre des Arts et des Lettres ) on kolm järku, millest Valton pälvis rüütli ( chevalier ) oma. Autasu annab Prantsuse riik välja 1957. aastast, tunnustamaks väljapaistvat kirjandus- või kunstialast tegevust.
2
Looming:
Prosaistina debüteeris 1960 novelletiga “Lauad” (“Noorus” 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu “Veider soov” (1963) köitis värske nägemise ja leebe huumoriga. Novellikogus “Rataste vahel” (1966) süvenes realistlik tüpiseerimine; iseloomulik on inimeste soovide kokkupõrge nende täitumist takistavaga ja argielu rataste vahele jäämine. 1960 aastate teisel poolel toimus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuendustes tooniandvaks. Keskseks sai inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimest süsteemis, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmuvad kogud “Kaheksa jaapanlannat” (LR) ja “ Luikede soo. Karussell ” kutsusid esile proosapoleemika; nõukogulikult häälestatud kriitikud süüdistasid kirjanikku nõukoguvaenulikkuses ja eksistentsialismis. Võõrandumisele vastandas Valton eksistentsi kui ehtsa resp. tõelise olemise, teisitiolemise. Novellikogus “Sõnumitooja” (1972) vaatles ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise tingimusis. Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas Valtoni käsitama ajaloosündmusi inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt K. Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus “Õukondlik mäng” (LR 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidete inimliku negatiivsuse avaldumisvorme, mis on kõnekad üle aegade. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton üha uute väljendusvahendite otsingule. Novellikogude “Pööriöö külaskäik” (LR 1974) ja “Läbi unemaastike” (1975) unenäo-ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile teisitiolemise metaloogilise erikuju . 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanrite poolest mitmekülgseks; novellide kõrvale ilmusid romaanid , aforismid, luuletused, näidendid ja lasteraamatud . Novellikogudes “Mustamäe armastus” (1978) ja “Võõras linnas” (1981) paiguti tugevnenud publitsistlik allhoovus on allutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi. Valtoni romaan “Teekond lõpmatuse teise otsa” (1978) on ajalooline, selle mängupaigaks on Kesk-Aasia, jutustatakse mongoli valitsejast Tsingis -khaanist ning tao mungast Chang Chunist. Realistliku romaani kompositsioonireegleid eirab sürrealistlik narratiiv lembemotiivide varieerimisega teoses “Arvid Silberi maailmareis ”(1984, lühem variant LR 1981): autor esitab kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna “Üksildased ajas” (I – 1983; II – 1985) ilmunud kuues lühiromaanis on keskendutud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest. Valtoni on avaldanud aforismikogud “Uksed kriuksuvad öösiti” (1977), “Märklaud kilbiks” (1980), “Tagasi tulevikku” (1985), “Meenutused eikuhugi” (sisaldab ka miniatuure; 1987) ja “Mina, mina, mina” (1998) ning kaks luuletuskogu “Kollasteks laikudeks laguneb” (1978) ja “ Seniks ” (1992). Arvo Vallikivi nimega raamatuist “Retk oobuluste riiki” (1978) jutustab maavarade tekkest , “Ajaprintsess” (1981) on lastele kirjutanud kunstmuinasjuttude kogu “Põhjanaela paine ” (1983) tugineb hüperboolilise folkloori motiividele; müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt. Valton on ilmutanud huvi eurotsentrismi lagunemise tingitud mõttevoolude vastu (zenbudism, taoism jt.). 1979 aastal romaanivõistlustel kõrvalelükatud romaan “Rauakolina etüüdid” koos tsensuuritõketesse jäänud poliitiliste novellide ja muu lühiproosaga ilmusid kogus “Rännak giidi saatel” (1988,
3
J. Smuuli nimeline preemia 1983), milles poliitilised realiteedid on seotud eetikaprobleemidega.
Autor juhib tähelepanu vägivallavaldustele poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdseiks situatsioonideks; idamaade motiive kasutab sel eesmärgil “Pildid filosoofi, prohveti , kunstniku, poeedi elust” (1992). 1949 Siberisse küüditatute elu kujutab romaan “ Masendus ja lootus” (1989, A. H. Tammsaare nimeline kolhoosi auhind).
1990. aastate teisel poolel on Valton avaldanud proosaraamatud “ Liisa ja Robert” (1993), “Unehäired” (1995), “Väike ilus vangimaja” (1996) ja “Kahekesi” (1999), publitsistikavalmik “ Rahvusluse vaateid” ilmus 1997 “Ohtlik leiutis” ja 1979 “Mustamäe avastus”, Vilde-nimeline kolhoosi auhinna “Üksildased ajas” I (1984). Läbilõike Valtoni proosast annavad
“Valitud teosed” I-II (1984), kahekümne neljas köites kavandatud “Kogutud teoste” 1. köide ilmus 1999.
Arvo Valtoni teoseid on tõlgitud vene, saksa, mari, hollandi,udmurd, prantsuse, bulgaaria, poola, ungari, esperanto ja paljudesse muudesse keeltesse. Prantsusmaal tuntakse teda tänu ajakirjadele Nyx, Lettre Internationale ja Auttrement, mis on Valtoni novelle avaldanud.
Prantsuse keelde on Eva Maria Toulouze tõlkinud ka 1992. aastal Valtoni novellikogu «Tõrvikukandja» ja 1993. aastal Valtoni aformismikogu «Valged vaarikad».

Filmid, näidendid

Valton on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel ), "Hundiseaduste aegu" (1984) ja Herman Sergo "Näkimadalate" ainetel ning telemängufilmidele "Minu naine sai vanaemaks" (1976) ja "Ringhoov" (1988, novelli "Mustamäe armastus" motiividel, lavastaja T. Virve). Kogutuna on avaldatud filmistsenaariumid "Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduste aegu" (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridega teatrist ja filmindusest leidub kogus "Proovipildid" (1990). Ka kaks näidendit on avaldatud raamatuna "Vägede valitsejad . Pealkiri" (1988), neist esimene sai " Ugala " teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II auhinna ja lavastati 1986 Pärnu teatris. "Vanemuises" lavastati 1966 Paul-Eerik Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast "Lugusid argielust ehk Valtoniana". Valton on kirjutanud libreto Eino Tambergi ooperile "Lend" ("Estonia" 1980).

Teised teosed

" Muinasjutt Grandi leidmisest " (1976), "Arvidi maailmareis" (LR 1981), "Vanad arved " (1981), "Kiirustav kahetsus" (1989), "Kirikutrepil" (1989), "Kohtunikud ja kohtualused" (1990), "Proovipildid" (1990), "Üks tund Toledos" (1990), "Kuninglik lõbu" (1991), "Liisa ja Robert" (1993), " Liblikas , ilus ja paks" (2003).
4
Kasutatud materjal:
http://www.miksike.ee
http://www.postimees.ee
http://www.koolielu.ee
http://haridus.opleht.ee
http://et.wikipedia.org
5