Olav Ehala elulugu (5)

Tallinna Kristiine Gümnaasium
Olav Ehala
Uurimistöö
Koostja: Erki Reinsalu 10b klass
Juhendaja: Kai Rei
Tallinn 2008
SISSEJUHATUS.................................................................................................3
1. OLAV EHALA LAPSEPÕLV JA ÕPINGUD
1.1 TEE MUUSIKANI.......................................................................................4
1.2 ÕPINGUD MUUSIKAKOOLIS JA KONSERVATOORIUMIS........5
2. LOOMING
2. OLAV EHALA LOOMING..........................................................................7
3. OLAV EHALA TÄHTSAMAD KOOSTÖÖPARTNERID
3.1 KOOSTÖÖ TEATRIGA.............................................................................9
3.2 KOOSTÖÖ PRIIT PÄRNAGA.................................................................12
3.3 KIIGELAULUKUUIK.................................................................................13
4. OLAV EHALA JA 4. KESKKOOL..................................................................14
5. OLAV EHALA PEREKOND............................................................................15
6.TEISED OLAV EHALAST..............................................................................17
7. KOKKUVÕTE.....................................................................................................20
8. KASUTATUD KIRJANDUS..........................................................................21
9. LISAD................................................................................................................22
SISSEJUHATUS
31. juuli 1950 sündis Eesti üks tuntumaid heliloojaid ja pianiste Olav Ehala (sõpradele Olku ), kes juba varases nooruse seadis oma sammud muusika maailma. Laulud nagu ,,Rahalaul”, ,, Kodulaul ” ja muidugi ,,Päikeseratas” on peas ja südameis kõigil noortel ja vanadel.
Olavi tee keerulisse muusikamaailma algas juba noores eas, kui ta 3-4 aastaselt näitas üles huvi klaveri vastu.
Me kõik teame, et Olav Ehala on väga heal tasemel helilooja , aga et Olav Ehala on peale laulude loomise neid ka esitanud lapsepõlves oma bändiga ja vanemas eas vokaalansambliga Kiigelaulukuuik, kellega on antud välja ka mõned plaadid .
Olav Ehala on lõpetanud Tallinna Muusikakooli aastal 1969 ja kompositsiooni eriala aastal 1974. Oli aastatel 1970—1975 Noorsooteatris muusik ja 1975—1991 muusikaala juhataja, aastast 1991 töötab Eesti Muusikaakadeemia õppejõuna.
Ma valisin uurimistöö teemaks Olav Ehala, sest ta väga huvitav persoon olles Eesti üks tuntumaid heliloojaid ja pianiste ja minu kooli Tallinna Kristiine Gümnaasiumi (4. keskkool) vilistlane.
1. LAPSEPÕLV JA ÕPINGUD
1.1 Tee muusikani
Olav Ehala sündis 31. juulil 1950. aastal Tallinnas. Mõlemad ta vanemad olid väga musikaalsed. Ema mängis klaverit ja laulis , isa oli tuntum noodigraafikuna, aga oli ka koori-ja orkestijuht ja mängis trombooni. Mõnda aega täitis ta ka noorsooteatris dirigendi ja kontsertmeistri kohustusi.
Olav Ehala oma lpsepõlvest: ,,Juba päris pisikesena üritasin küünitada üle pea klahvideni ja sealt midagi välja võluda. Kui isa mu hüvi märkas kutsus ta mulle koduõpetaja klaverit õpetama. Muusikakooli läksin mu üsna hilja , alles neljanda klassi poisina, kuid seal õnnestus teha 2 aastat korraga. Vahest oli päris raske vaadata aknast välja ja näha teisi poisse palli mängimas samas kui ise pidin klaverit hajutama ja siis veel sõitma Nõmme lastemuusikakooli, kust tagasi tulles oli juba pime ja teised olid oma pallimängu juba lõpetamas. Pillimängu mulle peale ei sunnitud, aga kuna ma sain kiirelt otsapeale, siis hakkasin juba 14-15 aastaselt bändis mängima ja raha teenima . Muusikakooli ajal hakkasid ka lindistused Eesti Televisioonis ja see kõik oli jube põnev. Lindistused toimusid öösiti, sest telesaated olid otseülekannetega ja päeval stuudiot kasutada ei saadnud, vahepeal tuli ka koolis käia ja nii magasimegi üle öö. Lastemuusikakooli ma lõpetada ei saanud, sest pärast põhikooli läksin proovima Otsa muusikakooli.
Endal mul tekkis soov muusikat luua, mitte ainult mängida siis kui ma sattusin kooliajal ansamblisse Kristallid . Tollal toimusid veel ansamblite konkursid, kus me plaanisime võita meie lähimaid konkurente, ansamblit Optimistid, kes olid konkursi võitnud eelmine kord. Ja võitsimegi, seepeale anti meile tavatu võimalus: sisustada pooletunnine oma saade. Kuna me pidasime end piisavalt tegijateks, otsustasime esitada oma tehtud lugusi. Nii saingi tehtud esimesed lood. Neid lugusi kuulis ka Uno Naissoo , kes kutsus mu enda juurde ja soovitas tungivalt muusikat õppima minna”.
1.2 Õpingud Muusikakoolis ja konservatooriumis
Kuna 4. Keskkool tehti järsku kaheksa-klassiliseks, jäi Ehalal muusikakooli klaverialal lõpetama. Tema pinginaabri Peeter Podelski soovitusel mindi proovikatsetel Tallinna Muusikakooli ( praegu G. Otsa nim. muusikakool ). Kahjuks ei pääsenud temaga sisse pinginaaber Peeter. Ehala isa, kes oli hea tuttav kooli õppealajuhataja Valdo Ratassepaga, pidas temaga nõu, kas panna Olav õppima klaverit või muusikateooriat. Kui Ratassepp kuulis, et Olav Ehalal jäi lastemuusikakoolis klaver lõpetamata, suunas ta Olavi muusikateooria suunas.
,,Teooria ja harmoonia õpetajaks sai mul karm pedagoog Leo Semlek, kes tegi mulle harmoonia väga hästi selgeks. Tema tundises hakkasin lõpuks mõtlema mitte ainult reeglitega, vaid loomingulisemalt harmooniale lähenema”
,,Väga palju julgustas mind konservatoorimi kompositsiooni erialale minema Uno Naissoo kes andis lühikest aega mulle üht ainet. Kuigi meie vanusevahe oli küllalt suur, saime me väga lähedasteks.
,,Muusikakoolis sattusin mängima bändis Kristallid kuhu mind kutsus TPI`i poiss ja Kristallide juht Olev Künnap, kes otsis klahvpillimängijat. Sellel ajal olid enamus bände kitarribändid aga meie üritasime teha rhytm and blues `i. Bändis polnud keegi muusikalise eriharidusega. Üsna pea liitus bändiga veel Mati Tibar , kes oli minust üks kursus taga ja Jaak Joala kui flöödimängija, kes peagi hakkas mängima basskitarri ja laulma.
Minu ülesanne lisaks klaveri mängimisele oli ka lugude lintidelt maha kirjutamine, et oleks mida esitada. See oli mulle heaks treeninguks ja kooliks, sest harjutas mu kõrva ja peagi olin rühmast ainuke, kes oskas kuulmise järgi noote kirja panna. Selliseid seadeid tegin ka puhkpillidele mingil määral, mis tagantjärgi mõeldes oli väga kasulik, sest tollal seda ei õpetatud.
,,Oma bändiga võitsime ära ka ühe konkursi mille auhinnaks oli oma saade kus me esitasime omi lugusid mis tänu Uno Naissoole leidsid tee Eesti Heliloojate Liitu kus heliloojad hindasid meie palasid üsna headeks. Alates sealt jäi Kristallide bänd tahaplaanile.”
Olav Ehala lõpetas Tallinna Muusikakooli aastal 1969 ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni alal aastal 1974 kus ta õppis prof. Eugen Kapi käe all.
2. LOOMING
2.1 Looming
Olav Ehala on meile teada-tuntud helilooja, kellel loomingul on mitu külge. Ta on loonud instrumentaal- ja vokaalestraadimuusikat nii filmidele kui teatri- etendustele, nii lastele kui kooridele.
,,Inspiratsiooni ma ei otsi ega oota , see pole nagu Tšaikovski filmis, et mees toetub klaverile ja jääb inspiratsiooni ootama. Enamik laulud olid ikkagi tellimustööd, kus mõjutajaks tekst ja tagant õhutajaks tähtajad. Näiteks üks- kord tekkis hea muusikaline lahendus kui maalt kartuleid tõime ja rooli taha istusin, lihtsalt miski sähvatas. Enamuse oma loomingust ma teen kodus, aga ma ei istu mitmeid tunde ühe koha peal, vahepeal, kui ideed ei jooksa jalutan aias ja sätin mõtteid, vahest aitab ka vanade puude all olemine või maja terrassi alumisel astmel istumine mõtteid liikuma panna. Peamiseks inspiratsiooniks on ikka inimene ja armastus ning armastus kauni muusika vastu.
,,Üldjuhul loon muusikat ikka tellimuse peale, raha pärast töödest ära ei ütle küll aga aja pärast, mis tihti jätab sees midagi kripeldama. „
Oma teoste hulgas Olkul lemmikut ei ole. ,,Kõik on ühtemoodi kallid.´´ Kuid kõige edukamaks võiks pidada ,,Nukitsameest” kus sees on laulud ,,Kodulaul” ja ,,Päikeseratas”. ,,Ma olen igat teost teinud nii hästi kui oskan, vahest juhtub ka seda, et koostöö lavastajaga ei suju hästi, aga seda tuleb harva ette”.
Ehala pole ühtegi laulu otseselt laulupeo jaoks loonud aga oma tee sinna on leidnud kõigile tuntud ,,Kodulaul”.
Tuntuimateks filmideks , millele Ehala on muusikat kirjutanud peab ta ,,Nukitsameest”, Priit Pärna animafilmi ,,Eine murul ” ja animafilmi ,, Lotte ”. Priiduga on Ehala teinud koostööd mitmel korral, nii filmi ,, Karli ja Marliny” , ,,Eine murul”, ,,Harjutusi isesisvaks eluks”puhul on nende kahe koostöö olnud väga hea ja sujuv . Ehala hindab Priitu selle poolest, et ta annb muusika osas vabad käed, kuigi ütleb julgelt välja oma arvamuse. Filmi ,,Karli ja Marliny´´
tegemisel nähti palju vaeva et film ja muusika kokku viia, kuid sellega saadi hakkama. Selle filmi eest sai Priit veel kiita kui hästi oli film ,,muusikasse tehtud”. Kui kuuldi, et muusika on tehtud pildist hiljem, ei tahetud seda uskuda .
Ehala teoseid on peetud ka liiga keerulisteks, nende pidevalt vahelduvate taktimõõtude ja raskesti arusaadava rütmi ja loogika pärast.
Nagu J. Viiding on kunagi öelnud – lihtsad aga väga sügavamõttelised.
Mõned tuntumad teosed milllele Ehala on muusikat kirjutanud.
Muusikalid :
,,Sabata krokodill ” (1972), ,,Oliver ja Jennifer” (1972), ,,Buratino” (1975) ja ,,Johnny” (1980, koos J. Nõgisto ja P. Volkonskiga) – kõik Noorsooteatris, ,,Thijl Ulenspiegel” (1987 ja ,,Endlas” 1996), ,, Nukitsamees ” (1999 ,,Estonias” ).
Filmid:
„Don Juan Tallinnas“ ( 1971 ; resissöör Arvo Kruusement), „ Karoliine hõbelõng“ (1985), „Nukitsamees“ (1981), „Tulivesi“ (1994), ,,Aeg maha”, ,,Eine murul”, ,,Ärasõit”, ,, Papa Carlo teater” jt. Olav Ehala muusikaga joonis- ja nukufilmid on pälvinud rahvusvahelisi auhindu. Muusikafilmide „Nukitsamees“ ja „Karoliine hõbelõng“ laulud on saanud hittideks.
Muusikalisi kujundusi:
Marani ,,Tuline jäätis „ (1970), Tšehhovi ,, Kirsiaed „ (1971) ja ,,Kolm õde” (1973 Draamateatris), Cocteau’ ,, Hoolimatu armuke! (1976, ka peaosatäitja), Ibseni ,,Kui me, surnud ärkame! (1976 Draamateatris) ja ,, Peer Gynt” (1980 Lätis), Benelli ,,Il Matinello” (1984 Lätis), Ehini ,,Kalevipoja lood” (1988).
3. OLAV EHALA TÄHTSAMAD KOOSTÖÖPARTNERID
3.1 Koostöö teatriga
Olav Ehala: ,,Teatriga olen olnud väga seotud. Olin ju kakskümmend aastat Noorsooteatri,praeguse Linnateatri muusikaala juhataja. Kirjutasin igal aastal draamalavastustele muusikat. Ka Riiga šapirole.
Ühest mälumängust jäi välja küsimus: „Kes on see mees, kes esimest korda
esines professionaalsel teatrilaval koos Salme Reegi, Velda Otsuse, Helmut Vaagi
ja Alfred Meringuga?” Tõsi see minu kohta on, mängisin klaverit Uno Naissoo
muusikaga etenduses. Salme Reegile tegin hiljem mitmeid kuuldemängu kujundusi.
Kui Noorsooteater loodi, sattusid mu ema ja isa sinna tööle. Käisin sel ajal
muusikakoolis. Lavakunstikateedri poole vaadati tollal kui millegi väga ihaldusväärse poole, enamik noortest tahtis saada näitlejaks. Käisin teatris väga palju. Tuli Panso lavastus „80 päevaga ümber maailma”. Niisugune staaride paraad: Endel Pärn, Jüri Järvet, Ants Lauter! Viive Ernesaksa muusikaline kujundus, ta ise mängis lava taga elusmuusikat kaasa. See oli nii vaimukas … Käisin seda mitukümmend korda vaatamas. Sõbrunesin näitlejatega. Kuna mina tegin muusikat, kutsuti mind teatri pidudele mängima. Viive Ernesaksaga tekkis suur sõprus ja tema leidis, et kui juba siin oled, hakka ka originaalmuusikat kirjutama. Nii see läks. Olen lähedalt näinud mitut uut näitlejate põlvkonda Elmo Nüganeni viimase lennu noorteni välja. Aga mida ma räägin praegu noortele sellest, kes oli näiteks Lisl Lindau ? Ise olen temaga lähedalt kokku puutunud, sama etendust teinud. Või Eskola, Mandri või Panso, kellega olen isiklikult suhelnud… Mikiveriga olen tohutult palju koos teinud, Komissaroviga.
Tõeline tundekool olid minu jaoks Šapiro proovid . See, kuidas ta oskas kõike
lahata, sõnastada, põhjendada, miks suhted tegelaste vahel on sellised, nagu nad
on… See oli juba filosoofia. Oli ikka tõesti õnnelik juhus, et Šapiro tuli siia „Kirsi-
aeda ” lavastama ja Viive Ernesaks tõmbas mind kaasa sellele muusikat tegema.
Sõjaväkke sattusin Riiga. Aasta sõjaväes läks nagu lupsti, sest ma tegin selle
jooksul muusika kolmele Šapiro lavastusele. Istusin proovides. Jäin sellepärast
ükskord isegi „hüppes” olles vahele. Aga ma sain selle patu kergesti andeks.
Ohvitser, kes mind otsides teatrisse helistas, olevat olnud nii jahmunud, et ma
tõepoolest olen seal! Tavaliselt mindi ju hüppesse kõrtsi või jumal teab kuhu.
Aga see, et ma olin tõesti „ebaseaduslikult” teatris… istusin kümnetes Sapiro proovides lihtsalt selleks, et elu ja inimeste suhtes targemaks saada.
Koostöö temaga ei olnud arendav mitte eelkõige oma alal, vaid maailmast aru saamise koha pealt. Peale selle, et ta oli tohutult hea analüüsivõimega, oskas ta ka oma mõtted väga vaimukalt ja arusaadavalt edasi anda. Usun, et hea tehnikaga näitleja sai temalt tohutult impulsse, kuidas oma rolli lahendada. Šapiro rääkis sageli kujundite abil, tõi mõnest hoopis teisest valdkonnast absurdse näite. Mäletan, kuidas ta nõukogude ajal lavastas draamateatris klassikalist tükki, aga näitlejale ütles, et tead ju küll, kuidas keskkomitee teine sekretär tegi. Kuidas puutus see klassikasse? Mitte kuidagi, aga kõik said aru, kuhu ta sihtis, sest tolle aja taustad olid kõigile selged. Ühekorraga lõbus ja hariv. Alati, kui ta Tallinnas käib, ütleb, et peab minuga ikka veel midagi koos tegema.
Impulsse annavad kõige rohkem asjad, mis on oma ajas teistsugused , mõjuvad
uuena. Näiteks armastuslugu „Oliver ja Jennifer”, Komissarov lavastas, Lapin oli
kunstnik. Või „Johnny”, mis oli elava muusikaga. Komissarov oli ju üldse
uuenduslike julgete mõtete mees.
Üks meeldejääv koostöö sündis, kui tulin sõjaväest ja läksin teatrisse tööle.
Komissarov kutsus Kaarin Raidi lavastama Cocteau „Hoolimatut armukest” ja
ütles talle, et „võta pane Olku ka mängima”. See oli jälle omamoodi kogemus. Asi
algas tühjast ruumist, hakkasime improviseerima . Laidlal oli küll kaksteist lehekülge teksti, aga tuli mõelda, kuidas terve õhtu täita. Kujunes ühistöö oma otsimiste ja leidmistega, milles oluline osa oli Helmi Tohvelmanil ja Aime Undil. Improviseerisime tekste, mis olid iga päev isemoodi . Tavaliselt päevakohased teemad ja nükked nõukogude värgi kohta. Lustlik etendus, mängisime seda kolme aasta jooksul 130 korda. Ja sõprus Raidiga kestab tänaseni.
Ka Linnateatri „Kaotajates” sündis kõik töö käigus, mängisin igas proovis
midagi ette. Arvatagu „Kaotajatest” mida arvatakse, aga sellest ei oleks tulnud
see, mis tuli, kui kõik oleks olnud ainult Tätte või minu teha. Elmo oli selle juures
tohutult oluline. Nagu ka Riina Roose, kes tegi pühendunult ja ennastsalgavalt
näitlejatega hommikust õhtuni proove. Elmo kujutas kõige paremini tervikut ette
— kus on tihe, kus jääb venima, tegi ettepanekuid , mida välja visata . See, kes loo
ise on kirjutanud, ei raatsi ju kuigi kerge käega midagi välja jätta.
Nüüd tegin kaasa „Estonia“ teatri draamalavastuses „Teatriromanss”. Sellel
tükil on arenguruumi, kevadised etendused tulevad kindlasti hoopis teistsugused
kui need kümme, mis sügisel olid”.
3.2 Koostöö Priit Pärnaga
Olav Ehala on öelnud:,, Priit on filmi ideest mulle alati rääkinud enne, kui see on tal paberile pandud.
Ta ütleb, kas muusika tema arvates sobib või mitte, aga ei suru peale oma nägemust. Ta räägib täiesti „oma sõnadega” ja jätab vabad käed. Muidugi on ka Priidu enda kogemus muusika alal suurenenud. Viimase filmi, „Karli ja Marilyni” puhul oli konkreetselt juttu , et see võiks alata mingist ugrilikust ürgüminast, aga kuhu ja kuidas see edasi kulgeb, oli minu rida. Või on ta teinud ettepaneku, et miski oleks biitlite sound’iga. Meil on tekkinud vastastikune arusaamine ja usaldus. Esimestest joonistatud episoodidest näen enam-vähem ära tüübid, stiili. Minu arvates on heliloojale filmist ülevaate saamiseks kõige parem vaadata materjali, mis on küll järjestatud, aga ei ole veel kokku monteeritud.
Pildil on oma rütm, mis loomulikult muusika tegemist mõjutab. Hollywoodis
on sageli tehtud muusika enne valmis ja siis sobitatud animatsioon muusika sisse.
„Harjutuste” tegemisel toimus meie töö paralleelselt ja Priit tahtis, et selles filmis oleks mingi oma rütmika. Leppisime kokku, et „liigutused” muusikas ja pildis
toimuvad ühes rütmis või siis poole kiiremini. Kui episoodid olid kokku monteeritud, selgus, et midagi läks vahepeal viltu . Aga siis avastasin enda jaoks huvitava asja — väga hea, et tekkisid plaanivälised ebasümmeetriad. Tõstsin pildi järgi muusikat veel taktide kaupa ümber. Pärast olevat Priit ühel festivalil saanud kiita, kui hästi on ta selle filmi „muusikasse teinud”. Kui kuuldi, et muusika on tehtud pildist hiljem, ei tahetud uskuda. Kui hakkasime tegema filmi „Eine murul”,
ei olnud ma veel ühtegi katkendit näinud, aga tema loojutustamise põhjal mõtlesin, milline võiks see pisut kurb ja masendav poolus selles olla. Sündis see lihtne viienoodiline arenev jupp, mis seal nüüd on, võib-olla veidi regilaululik.
Tema filmidega on ju ka nii, et esimestel kordadel jääb palju segaseks, aga viiendal korral hakkad juba arusaama”.
3.3 Kiigelaulukuuik
Kiigelaulukuuik on mänginud Olav Ehala elus tähtsat rolli lastes tal luua lugusid ja esitada neid koos omaaja tegijatega. See bänd kujunes välja 80dail Tallinna Muusikakooli õpilastest. Esialgu prooviti jõudu Gene Puerlingi( Singers Unlimited) arranzeeringutega. Esimene etteaste oli aasta 1985 3. juunil Tõnu Kaljuste eestvedamisel. Sellest ülesastumisest algaski Kuuiku ajaarvamine .
Asutamise algusest peale laulavad ansamblis Riina Roose ( ansambli juht), Toomas Rull-vabakutseline muusik, esineb löökpillimängijana( Ultima Thule , Eldorado ), Olavi Kõrre, kes on samuti vabakutseline muusik( Kukerpillid), Riho Ridbeck ( dirigent , laulja), Kadi Selde- vabakutseline laulja, Elo Toodo - lauluõpetaja G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ning viiuldaja .
Kiigelaulukuuik on koostööd teinud veel paljude teiste Eesti pillimeestega nagu Taavo Remme, Villu Veski, Jaak Jürisson, Raivo Tafenau, Ain Agan , Ivo Varts, Ain Varts, Raul Sööt jpt, aga Kuuiku suurim sõber on siiani Olav Ehala, kes on ansamblis helilooja, klaverisaatja ja konferansjee. Kuuik on välja andnud 3 CD plaati, millel kõlavad Eesti heliloojate laulud, enamus neid on tulnud Olav Ehala ja Toomas Rulli sulest.
4. OLAV EHALA JA 4. KESKKOOL
Olav Ehala on lõpetanud Tallinna 4. keskkooli (praegune Tallinna Kristiine Gümnaasium) 8 klassi.
8 klassi sellepärast, et sellel ajal kui Olav koolis käis oli direktor muutnud kooli 8 klassiliseks. Selline olukord oli umbes 3 aastat, misjärel tehti kool uuesti keskkooliks tagasi.
Olav Ehala pinginaabriks oli hea sõber ja ka naaber Peeter Podelski, kellega koos prooviti muusikalist haridust omandada ja mängiti ka koos bändis. Bändi moodustas neist nende joonistusõpetaja A. Meristo, kes pani Olavi klaverile, Peetri trummidele ja veel ühe poisi Jaani kontrabassile.
Väga hooliti Olavi klassis nende klassijuhatajast Haide Kurskist, kes oli muidu tütarlaste käsitööõpetaja. Kui neile õpetaja Kursk määrati klassijuhatajaks, oldi väga nördinud kuna teda teati kui väga karmi ja kurja õpetajat aga tuli välja, et tegelikult oli õpetaja klassijuhatajana väga tore ja seisis tihti nende eest.
Koolibändiga saadi ühe esinemise eest preemia, milleks oli ekskursioon Leningradi, kus ööbiti ühes sealses koolis. Seal koolis magades kukkus aga öösel seina pealt maha Lenini pilt, mille raam läks natuke katki, sellel pildil olnud Leninile oli veel joonistatud ette vuntsid. Sellest tekkis aga väikest viisi poliitiline jama , millega oldi koolist väljakukkumisele üsna lähedal. Nende eest seisiski klassijuhataja Haide Kursk ja tänu temale jäädi kooli edasi.
Veel oli matemaatika õpetaja Kimber kes oli väga nõudlik aga mõistis nalja , klassi poolt oli talle antud hüüdnimi Kimbu.
Ehala ei osanud öelda, kes oli kõige lemmikum õpetajatest aga esile tooks ta kõigist teistest oma kalli klassijuhataja Haide Kurski, kes oli neile rohkem oluline inimene kui õpetaja.
Kui küsida Ehalalt, kas ta teab rääkida mõnest huvitavast juhtumist koolipäevilt, tuleb talle meelde 2 seika.
Enne kui Nõmme tee ja Tedre nurgal olnud kool valmis sai käidi koolis Koidu tänaval, mis oli sellel ajal segakool. Seal koolis käis üks poiss kellel olid vanemad välismaal. Nad saatsid poisile närimiskummi, mis muutis poisi päevapealt koolis populaarseks, sest närimiskummist oldi varem ainult kuuldud . Kuna kõik tahtsid seda proovida, käis sama näts kõikide laste suust läbi kes olid seal klassis, et kui näts Olavani jõudis, ei olnud maitsest enam midagi järel.
Sellel ajal kui Olav koolis käis oli kevadel kohustil aiatöö. Igal koolil oli oma väike lapike, mida õpilased pidid harima , see aga Olkule ei meeldinud. Kui aga uus kool valmis sai, oli poiste ülesandeks aiatöö asemel viia uude kooli uued koolipingid. See oli tähelepanuväärne kuna vanas koolis olid pingid tumedad ja värvitud aga uude toodi heledad ja lakitud pingid.
4. Keskkoolis oli selline kord, et iga nädal oli mingi klass korrapidaja ametis. Klass, kes oli korrapidajaks ei pidanud tunnis osalema . Eriti vedas neil, kes olid valitud korda pidama sööklasse, sest seal saadi hästi läbi sööklatädidega kes jagasid rohkesti magustoitu korrapidajatele.
5. OLAV EHALA PEREKOND
Ehalate perre kuulub (vana)isa Olav (vana)ema Katrin, tütar Eeva -Liisa ja poeg Tanel ja lapselaps Tauri .
Olav Ehala tutvus oma naise Katriniga konservatooriumis, kus lähemalt tuttavaks saadi talvel suusalaagris toimunud tantsupeol. ,,Katrin on minult mitu korda küsinud, miks sa just minu valisid, seal peol oli ju teisigi. No mis ma oskan vastata, kui tunned , et just see inimene on õige siis jäätegi kokku. Lõpetasin konservatooriumi ja kuu aega enne sõjaväge abiellusime”.
,,Kuna Katrin laulis T. Kaljuste kammerkooris, oli ta tihti kodunt eemal kui Eeva-Liisa neljaseks sai, ja mina olin palju kodunt ära kui Tanel väike oli”.
Kooselu valemiks peab Ehala armastust, teistega arvestamist ja ühiseid huve.
,,Laste kasvatamisel pooldan pigem leebet liberalismi, vitsa andmist või ilmajätmist ei poolda. Kui Eeva-Liisa teismeline oli, siis polnud nii väga tähtis kui kaua ta väljas on, vaid et meie teaksime kus ta on. Nüüd, mobiiliajastul, on muidugi kõik palju lihtsam.”
,,Lapsi üritame kohelda kui võrdseid, vihastasin koledasti kui meid lastega päise päeva ajal restorani ei lastud . Kui külalised käisid, oli tavaline et lapsed istusid samas lauas kus teisedki.”
,,Taneliga meid seob ühine muusikamaitse- dzässilikud rütmid ( Grieg ja Liszt ).
Koos on tehtud ka isadepäeva kontsert ”.
Kui Ehala tütar poja sai ütles Ehala, et lapselaps toob kindlasti palju lisa elujõudu, sest kui vaadata kui kiiresti väike laps areneb ja kõike jälgib, see on väga põnev.
,,Lapsi muusikat valima me pole sundinud , neil on lihtsalt selleks eeldused. Eeva-Liisa on Vanemuises viiuldaja ja Tanel käis mingit aega Reaalkoolis aga kui sai korraks klaveri taha pandud, lõid geenid välja”.
6. TEISED OLAV EHALAST
Reet Linna,kauaaegne sõber ja kolleeg :
Tunnen Olkut juba 1969. aastast, kui olin Olavi saatebändi Merl laulja. Olkule ei meeldi, kui talle öeldakse Ola(e)v, siis ta lisab sinna kohe «nimed» Saav ja Rajav . Ta on väga uudishimulik ja seetõttu on tema silmaring lai. Ta on suurepärane jookide tundja ja suur gurmaan. Vene ajal tõi ta alati reisidelt kastiga head konjakit, viskit või veini kaasa. Kuna ta on eluaeg olnud väga külalislahke, teadsid kõik, kes end vähegi sõbraks said pidada, et sünnipäeval või uusaastapeol olid Olku pool uksed avatud.
Mõnikord võib talle tagasilööke anda see, et ta ei oska «ei» öelda. Muusikat kirjutab ta sellist, mida mina laulda ei oska, kuid ta on väga hea kontsertmeister ja ma imestan, et ta end tööga lõhki kiskunud pole. Temas on lapsemeelsust ning kulm kortsus olekut on tema puhul üldse väga vähe nähtud. Võib-olla on ta nüüd selle selgeks saanud, aga minu meelest ei ole ta osanud raha küsida. Ta on lihtsalt hea ja tagasihoidlik inimene.
Lauri Nebel, kauaaegne sõber, Ehalale hüüdnime «Olku» andja:
Olku on üks vähestest, kelle kohta ma võin tõesti öelda SÕBER. Oleme koos olnud kogu oma murdeea ja kujunemise aja ja saan temast rääkida ainult ülivõrdeis. Riius pole me sõpradena kunagi olnud, kuigi lahkarvamusi on olnud küll ja küll. Kuid Olku on selles osas äärmiselt tark ja taktitundeline, nii et kui mina emotsionaalselt üle keesin, tasandas tema kõik kenasti ära.
Üks asi, mida ma talle juba varases nooruses alati ette heitsin, oli see, et ta on kole lahke – lubas alati kõiki aidata ja töötas seetõttu ööd läbi. Tean, et tal olid vahepeal sellepärast isegi tervisehädad. Kui meie ühine õpetaja Uno Naissoo suri, pihtis Olku mulle, et temal on nüüd ka öösel töötamisega lõpp. Aga ma hästi ei usu seda.
Alati kui ma temaga juba kaks-kolm lauset vahetan, on kohe huumorinoodid jutu sees, ega meil sellist tõsimeelset koos konutamist pole küll kunagi olnud.
Ants Johanson, kontserdi „Päikeseratas“ peakorraldaja:
Pärast Tõnis Mäe suurkontserti Tartu lauluväljakul mõtlesime, et kes võiks olla veel nõnda rahva hinge läinud muusik, kelle õhtu tooks lauluväljakutäie rahvast kokku. Ega Eestimaal taolisi inimesi just väga palju olegi. Tegin Olkule galakontserdi ettepaneku juba kaks-kolm aastat tagasi. Oma tagasihoidlikkuses ta toona sellest loobus. Olku muusika on läinud mitme põlvkonna hinge.
Tõnis Mägi, sõber ja mõnikord esinemiskaaslane:
Olav Ehala on meil praegu ainuke kergemuusika helilooja. „Ta on isetegija ja teda võib nimetada vanaks mohikaanlaseks. Ta on klassik ja samas kihvt inimene, kellega on alati rõõm koos töötada.“ Mägi avaldab enim tunnustust Ehala töödest „Nukitsamehele“ ja rokkooperile „Johnny“. “Ta on kirjutanud väga palju head muusikat. Ehalal on erakordne anne, ta on suur isiksus.“
Lembit Saarsalu, ammune sõber ja kolleeg:
Olku ongi täpselt selline nagu välja paistab – alati elurõõmus, humoorikas , andekas, teotahteline ja ideesid täis. Kui sageli tuleb ette, et andekas inimene on laisk, siis Olku puhul see ei kehti. Tal on tohutu töövõime ja ta on sirge seljaga. Võiks ju teha ka lihtsamaid tantsulaulukesi ja Eurovisioonil särada. Olku on kõrgprofessionaal, kes ei ole loorberites puhkama jäänud. Heliloojana on tal oma käekiri, eriline harmooniatunnetus ja orkestrikäsitlus.
7. KOKKUVÕTE
Olav Ehala on oma elus saavutanud selle millest palju unistavad, kuid vähesed saavutavad. Ta on kirjutanud muusikat mitmetele filmidele, teatrietendustele ja kooridele. Tema heliteoseid on esitatud nii laulupidudel kui kontserditel. Ja lisaks kõigele sellele on ta kahe lapse isa ja uhke vanaisa pisipõnnile Tauri kellega tal on käed-jalad tööd täis.
Praegu täidab Ehala elu õpetaja amet Muusikaakadeemias ja esimehekoht Heliloojate Liidus mille kõrvalt on raske uusi heliteoseid luua, aga elame näeme.
Kuigi Olav Ehalal on juba väärikas vanus 58 ei ole ta veel pensionipõlveks valmistumas, vaid põtkib sama hooga edasi.
Kohtumiseni laulupeol !
8. KASUTATUD KIRJANDUS
1. http://www.temuki.ee/arhiiv/2005/01/lugu2.pdf
2. http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=8024
3. http://www.epl.ee/?artikkel=299330
4. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=179290
5. http://www.dcc.ttu.ee/bands/get.asp?ident=4071
6. http://muusika.kul.ee/2003-01_olav_ehala.html
7. http://www.kappiyhing.ee/esi/kiigelaulukuuik_2001.html
9.Intervjuu Olav Ehalaga
9. LISAD
23