Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium Agne Vasmann 12 k Kirjanik Arvo Valton 14.12.1935- Referaat Tallinn 2008 Sisukord: Sissejuhatus : lk 1 : Elulugu lk 2 : Looming lk 3 : Filmid, näidendid lk 4 : Teised teosed lk 4 : Kasutatud materjal lk 5 1 Elulugu:
ARVO VALTON 1935- ALLIKAD: Väike eesti kirjanduslugu Eesti kirjanduslugu a.kull kulli pilk j.talvet tõrjumatu äär r.veidemann olla kriitik... väike eesti kirjanike leksikon v.vahing vaimuhaiguse müüt ,,Väike Eesti kirjanduslugu" Märt Hennoste, lk 390-392 Arvo Valton on viljelnud eri kirjanduszanre (novell, jutustus, romaan, aforism, luuletus, muinasjutt, näidend, filmistsenaarium), kuid enim on ta mõjutanud eesti novelli arengut.valton on ennekõike novellikirjanik, kelle loomingut iseloomstab kirjanduse uute võimaluste otsimine. Ta on leidnud tunnustust iseseisva juurdlejana. Saanud noorukina tunda ülekohut(perekond küüditati 1949. a. ja tulevase kirjaniku kooliaastad möödusid Novosibirski oblastis), on Valton kujunenud
realism (palju on varasemast 1960ndatest romantika realismi põimumist) nagu ka: probleem + realism, mudelproosa (mudeldav tendents proosasse, eriti proosa radikaalsemasse osasse), psühholoogiline modernism (1970nda algus. Eriti psühhoanalüüsiga seotud laine, mis tuleb noores proosas, eesotsas Vaino Vahing, Unt följetonistlik proosa (kujutamisviisiga on seoseid ka Undil). Autorid: Mati Unt, Arvo Valton, Paul Kuusberg, Enn Vetemaa (lühiromaani teke. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan ,,Aken"). Aimee Beekman (,,Väntorel" (1970)). Teet Kallas (üleloomulikuga flirtiv novellikogu ,,Verine padi" (1971) ja romaan ,,Heliseb, kõliseb" (1972). Heino Kiik (koomika ja groteski peavoolu suurejoonelisem teos ,,Tondiöömaja" (1970). Mats Traat. 6
I MAAILMAKIRJANDUS ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi v
ebamäärane. "Hees" "Marm" - mässumeelsus. Esialgu vähemalt ei ole palju poliitilist dissidentlust. Mida aeg edasi, seda rohkem poliitilist värki tuleb. Tuevad tagasilöögid ja karitused. Jõuga pannakse laine kinni. 68. aasta on märgitud eraldi ka Eesti kirjanduses eksistentsalismipoleemikana. Enne Praha sündmusi, läheb lahti sellest, et parteikriitika hakkab ründama noort proosat. Valtoni novellikogu "Kaheksa jaapanlannat" kriitika alla ka Mati Unt. Ta pääseb sealt, Valton saab põhihoobi. See on päris poleemika. Üks arvab üht, teine teist jne. Kui vaatame 60ndat ja loeme kõrvale Peet Lepiku artiklit Akadeemiast, siis 60ndatel tümitati noori kui keegi arvas vastupidist. Lauristin nüüd räägib, et Unt on hea ja noor kirjandus on hea. Iseloomulik nõukogulikule väitluskultuurile, et kasutatakse demagoogiat. Eesti proosas on näha eksistentsialismimõjusid. Väitlused lõpuks administratiivselt lõpetati
Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp. 18. "Laevad kaotavad tüüri" (1993, ilmus postuumselt tütar leidis pärast isa surma sahtlist juba nooruses kirjutatud käsikirja) 1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest. Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine need on tolle aja valikud. Tähtis koht on romaanis antud
AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8. Iseloomujooned vajavad soodsat pinnast, et täies hiilguses õide puhkeda. 9. Kergem on näidata näpuga teise inimese kui iseenda peale. 10. Hing saab kergesti täis, rahakott aga mitte kunagi. 11. Enesekiitust ei pea teostama alati kiituse vormis. 12. Mida vähem on meil vigu, seda paremini saame nendest aru ja julgemini oleme valmis neid ka teistele tunnistama. 13. Soovide täit
Kõik kommentaarid