Keskaja poliitiline ajalugu (6)

Poliitiline ajalugu
Suur rahvasterändamine – algas 370ndatel hunnide liikumisega Ida-Euroopasse. Purustasid gootide väe, mis omakorda panid viimased liikuma. Goodid võeti Rooma teenistusse. Edasi liikudes murdsid hunnid Kesk-Euroopasse, mõjutades liikuma teisi rahvaid. Rooma riigi põhjapiir lakkas toimimast. Olulisemad rahvad , kes rändasid olid: vandaalid , ida- ja läänegoodid, hunnid, germaanlased .
Eeldused: Rooma sisestabiilsuse nõrgenemine (Rooma rahu lagunemine , Caracalla edikt 212. Konstantinoopoli nimetamine uueks pealinnaks = Rooma lõhestamine 330.
Põhjused: Barbarite rahvaarvu kasv ja sellest tulenev maapuudus (tuli leida uusi elupaiku), üleüldine kliima jahenemine (sundis inimesi liikuma lõunapoole). Alates 4. sajandist hunnide läände liikumine ja idagootide riigi hävitamine (põgenike tulv Rooma).
Adrianoopoli lahing 378 – 9. august peetud lahing, milles läänegoodid purustasid Rooma keisri Valensi väe (Valens sai surma) ja tungisid Balkani poolsaarele.
Germaani, turgi ja iraani hõimud Euroopas II-IV saj. - Rooma aladele tunginud germaani hõimud: 2. sajandil – markomannid, kvaadid ja tšatid. 3.sajandil alemannid, karpid ja süügid, idagoodid , läänegoodid, frangid , vandaalid, friisid . 5. sajandil burgundid, sueebid, gepiidid. 6. sajandil langobardid .
Türgi ja Iraani hõimud: 2. sajandist sarmaadid, 5. sajandist hunnid, 6. sajandist avaarid.
Barbarite riigid – Frangi riik Gallias
Läänegootide riik Hispaanias, 419-711 vallutasid araablased
Vandaalide riik – tungivad üle Reini jõe, jõuavad 409 Hispaaniasse, liiguvad sealt edasi Põhja-Aafrikasse, loovad sinna riigi u 430-534 ( vallutati Bütsantsi poolt).
Langobardide riik Põhja- ja Kesk-Itaalias (suuremas jaos endistel idagootide aladel, mille langobardid Bütsantsilt vallutasid), 568-774 (Karl Suur)
Odoaker – (umbes 435 – 493) oli germaani väikepealik ja Itaalia kunigas alates 476. aastast kuni surmani. Oli viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse ihukaitseülem ning 476 otsustas ta viimase kukutada . Kuulutas end ametlikult Ida-Rooma keisrile Zenovale alluvaks, kuid tegelikult valitses Itaaliat üksinda. Hiljem läks Zenoga tülli ning too saatis Theoderich Suure ja idagoodid Itaaliat vallutama. Aastaks 493 jõudsid Odoaker ja Theoderich kokkuleppele, et jagavad võimu, kuid Theoderich tappis pidusöögil Odoakeri.
Theoderich Suur – Idagootide kuningas, sündis 454 ja suri 526. Kasvas üles Konstantinoopolis, kus teda hoiti 10 aastat pantvangis, imbus tugevasti läbi rooma kultuurist. Päris isa trooni 475. aastal. Aastal 489 tungis Theoderich idagootide eesotsas Itaaliasse, kus võitles germaanlase Odoakeriga. Odoakeri tapmise järel sai Itaalia ainuvalitsejaks. Üritas sulatada roomlased ja barbarid üheks rahvaks. Näitas üles suurt sallivust katoliikluse suhtes. Toetas antiikpärandi säilitamist ning püüdis lahus hoida ka roomalsi ja idagoote, keelates nendevahelised abielud . Suutis peatada ka frankide ekspansiooni lõunasse, sõlmides selleks liidu läänegootidega. Theoderich rajas tugeva idagootide Itaalia riigi, kuid sellele vaatamata ei suutnud tema järglased eriti edukal vastu seista Justinianus Suure sissetungile, mistõttu Itaalia langes mõneks ajaks taas Ida-Rooma riigi kätte.
Langobardid – Germaani hõim, mis VI sajandil vallutas Itaalia ja 774. aastal sai lüüa Karl Suurelt .
Chlodovech – Sündis umbes 466 ja suri 511. Alates 481. aastast saali frankide kuningas, Childerichi järglane. Saali frankide põhiline keskus oli sellal Tournai. 486 purustas Rooma kindrali Syagriuse ja viis pealinna Soissons'i. Sai enda kätte peaaegu kogu Gallia , peale Provence'i, mida Theoderich ei lasknud tal vallutada. Sai kõikide frankide kuningaks. Tark samm oli katoliiklusse astumine (496), tänu millele sai ortodoksia kaitsjaks ariaanidest barbarivalitsejate vastu. Sai segastel aegadel loota rooma ülikkonna ja vaimulike toetusele. Andis ka ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite , burgundide ja läänegootide vastu.
Merovingid – 5.-8. sajandil praeguse Prantsusmaa ja Saksamaa aladel asunud Frangi riiki valitsenud kuningate suguvõsa. Dünastia sai oma nime Saali frankide kuninga Merovechi järgi. Chlodovech muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile.
Frangi riik – Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase Prantsusmaaga (siit pärineb ka Prantsusmaa nimetus la France ). Frangi riik tekkis 5. sajandil peale Lääne-Rooma riigi lagunemist, kui frangid vallutasid kuningas Chlodovechi juhtimisel enamiku Galliast.
6.sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi siseselt kujunema neli eri piirkonda:

• Neustria Lääne- ja Loode-Gallias, keskusega Pariisis.
  
• Austraasia Kirde-Gallias
  
• Burgundia endise burgundide riigi alal
  
• Alemannia osa tänasest Saksamaast, Prantusmaa idaosast ja Šveitsist
  

7.sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused. Kuningavõim nõrgenes, 687. aastast oli Pippiniidide ülikusuguvõsa käes. Karl Martell loobus majordoomuse nimetusest ja võttis endale Frangi hertsogi tiitli.
Karolingid – 751 võttis Karl Martelli poeg Pippin Lühike endale kuningatiitli. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.
Poitiers'i lahing – (Tours'i lahing) oli kokkupõrge frankide, keda juhtis Karl Martell, ja araablaste vahel 732. aastal, mille võitsid frangid. Seda lahingut on tihti peetud keskaegse Euroopa ajaloos üheks kõige otsustavamaks, kuna see peatas islami ekspansiooni ning kindlustas Frangi riigi püsimajäämise, milles hiljem tekkisid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia.
Pippin Lühike – (714-768) Kuulutas end Frangi riigi kuningaks 751, kroonis end ise 752. Frangi riigi majordoomus. Karl Martelli poeg. Saavutas osava diplomaatia ning sõjalise edu abil ülemvõimu Kesk-Euroopas ja tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti täieliku toetuse. Paavst kroonis ta isiklikult Frangi riigi kuningaks ning toetas Merovingist reaalse võimuta kuninga kukutamist.
Karl Suur – Sündis 742/743. Pippin Lühikese poeg, frankide kuningas koos oma venna Karlmanniga 768. aastast ja pärast tema surma 771. aastal ainus valitseja. Suri 814. aastal.

sõjad: langobardide vastu, kellelt võttis Itaalia krooni (774)
avaaride vastu, kelle ring'i ta väev purustasid (795)
sakside vastu, kelle alistas ja ristiusustas pärast julmi sõjakäike (774-799)
bajuvaaride vastu, kelle alad liitis oma riigiga (788)
muhameedlike ja kristlike hispaanlaste vastu, kellelt vallutas Hispaania margi

Keisririik : Taastati 800. aastal, kui paavst Leo III kroonis ta Roomas keisriks, kuid Karl Suur pidas end eelkõige frankide kuningaks, kelle ta samastas läänepoolse kristliku maailmaga , ja ta taotles Konstantinoopoli keisrilt ainult enda kui võrdse tunnustamist.

Seadusandlus : (kapitulaarid) ja kultuuripoliitika (Karolingide renessanss ), mis katsid kogu Euroopa pinnapealse ja illusoorse läikega. Ta oli kogu keskaja jooksul legendaarne kangelane.
Keisritiitel – Keiser oli Rooma keiser, mitte Frankide (seal oli kuningas). Tiitliga ei kaasnenud tegelikku võimuulatust teiste kuningate üle. Esialgu pärandus tiitel Frangi riigi valitsejate seas. Pärast Lothar I surma 855 sai keisriks see, kes konrollis Itaaliat või vähemalt Rooma linna ning sundis paavsti end keisriks kroonima. 962. aastal, kui Saksamaa kuningas Otto I krooniti keisriks, ühendati keisri tiitel Saksamaa kuningriigiga – tekkis Saksa-Rooma keisririik.
Karolingide renessanss – Karolingide õukond hakkas taas väärtustama antiikaja kultuuripärandit, kogudes enda ümber teadlasi, kunstnikke, kirjamehi. Rajati ilmalikke õppeasutusi, kujunes lõplikult välja kloostrite tähtsus käsikirjade ümberkirjutamises, kasutusele tulid uued põllutööriistad. Karl Suure rahareformi tagajärjel hakati taastootma kohalikke münte. Kultuuri eesmärk oli saavutada Antiik-Rooma tase, kuid renessanss oli eelkõige majandusliku tähtsusega. Lisaks võeti kasutusele ka uus kirjavorm – Karolingide minuskel .
Karl Suure pärijad – Karl Suure poeg Ludwig Vaga (Nõrk) [814-840] suutis vaevaliselt riiki koos hoida. Jagas eluajal selle poegade vahel. Ümberjagamistega rahulolematud pojad Lothar, Ludwig Sakslane ja Karl Paljaspea pidasid sõdu tema vastu kui ka omavahel. Jagasid riigi lõplikult ära 843. aastal.
Ludwig Vaga tegi kokku vaid paar sõjaretke, ta oli tööriist kirikule. Tema pojad vastupidiselt olid mõlemad riigiasjadest väga huvitatud. 3. poega Karli hakkas isa tugevalt eelistama ning seetõttu ka riiki ümber jagama . Poegade vahel tekkisid tülid.
Stra ßburger Eide 842 - 840. aastal Ludwig Vaga suri ning poegadevahelised tülid algasid uue hooga – liitu astusid Ludwig Sakslane ja Karl Kiilaspea . Sõlmisid 842. aastal Straßburger Eide vande, millega kohustusid toetama teineteist võiduka lõpuni vanema venna Lothari vastu. (Vande erilisus seisneb selles, et see on kirjutatud kahes keeles: vana-saksa ja vana-prantsuse (mitte ladina keeles). Ühtlasi viitab vanne selgetele etnilistele erinevustele: ühes riigi osas kõneldi germaani keelt, teised vana-prantsuse).
Verduni leping 843 - Lothar sai võitluses nooremate vendadega lüüa ning sõlmis nendega Verduni lepingu 843. See tähistab Frangi riigi lõppu, mille alusel jaotati riik kolmeks: Ludwig sai endale riigi idaosa (suurim territoorium; Saksamaa, sai nimetuse Ludwig „Sakslane“), Karl Paljaspea sai lääneosa (Prantsusmaa) ning Lothar sai riigi keskosa (pikk koridor Põhjamerest Vahemereni ja Itaalia, st Rooma) ning sealhulgas ka Rooma riigi keisritiitli. Lothari ala oli kõige ebastabiilsem ja killustus peagi. 855. aastal ta suri ning tema riik jagunes omakorda kolmeks: Itaalia (tänane Põhja-Itaalia), Lotring ja Provence.
Edasised jagamised – 870. aastal jaotasid Merseenis Karl Paljaspea ja Ludwig Sakslane Lotringi, va Itaalia, mis jäi Ludwig II kätte, kes oli Lothar I poeg ja nimeliselt keiser. Ribemont'i jagamine (880) nihutas Lotringi itta , Ida-Frangi riigi poole. Pärast sed tundus keisririigi ühtsus hetkeks taastuvat Ludwig Sakslase kolmanda poja Karl Paksu ajal. Pärast tema surma lagunes Karolingide ühtsus kiiresti. Pärast karoling Arnulfi (896-899) kandsid keisritiitlit ainult väiksed itaalia kuningad ja tiitel kadus 924.aastal sootuks. Lääne-Frangi riigis muutusid kuningad taas valitavaks ja Karolingidest kuningad vaheldusid kuningatega Odode suguvõsast. Saksamaal hääbus Karolingide dünastia koos Ludwig Lapsega (911).
Välisinvasioonide ajajärk: 9.-11. sajand invasioonide aeg Euroopas – languse aeg, seda peetakse varakeskaja lõpuks.
viikingite rüüsteretked – 800-1050, mindi kas kaubandustehinguid tegema või haritavat maad otsima (nooremad pojad, sest rahva juurdekasv oli suur ja maad vähe). Rüüsteretked toimusid peamiselt kahte teed pidi: idatee (Soome lahest mööda jõgesid Konstantinoopolisse) ja läänetee (Inglismaa ja Prantsusmaa kaudu Vahemerele).
Jõudsid Islandile (874 – pidev talupojaasustus tekkis alles tänu norrakatele, varasem asutus iiri mungad ), Põhja-Ameerikasse (u. 1000, nimetuseks sai Vinland) ja Gröönimaale (10. saj), Aafrika rannikule. Inglismaa vallutamine Knut I poolt ( taanlased ), korduvalt tungiti Pariisini. Probleemi kõrvaldamiseks nõustusid Frangi valitsejad neile maad läänistama. 911. aastal läänistati pealik Rollole ala, millest sai Normandia hertsogkond. Aastaks 1071 olid normannid vallutanud Lõuna-Itaalia, kus tekkis Sitsiilia kuningriik . Kuningate võimu tugevnemise tagajärjel hakkasid viikingid elulaadiga kohanema , viikingiaja lõpp.
Ungarlased – 898 toob hõimujuht Arpad madjarite hõimud üle Karpaatide Doonau madalikule, seal hakkab kujunema Ungari riik. Segunevad paljude rahvustega – kohalike avaaride, slaavlastega (hiljem lisandus veel teiste rahvuste elemente). Toimuvad ungarlaste röövretked Kesk-Euroopasse, eriti kannatas nende all Saksamaa. 955 saavad lüüa Saksi kuninga Otto I käest Lechi lahingus. Pärast lüüasaamist jäid paiseks, võtsid vastu ristiusu (samas on seda lahingut peetud ületähtsustatuks, sest selleks ajaks olid ungarlased juba alustanud paikseks jäämist, pealegi levis juba ristiusk ). Esimene kuningas kroonitakse aastal 1000, seda loetakse Ungari riigi alguseks. Peamiseks tegevusalaks karjakasvatus , aga ka põlluharimine.
Saratseenid – Jõuavad 711 Pürenee poolsaarele, vallutavad kogu Hispaania (vabaks jäi vaid sueebidega asustatud loodeosa, kus kujunes välja Astuuria kuningriik, mis oli Hispaania riigi eelkäija ja reconquista lähtepunkt). Kujunesid välja iseseisvad emiraadid ( Cordoba emiraat, muutus hiljem kalifaadiks). 732. a saavad Karl Martellilt Poitiers'i lahingus lüüa. Tõid olulisi mõjutusi Euroopa kultuuri (teadus, tehnika, arhitektuur ). Hispaanias kujunes välja mauri kultuur. Sõdisid ka Bütsantsiga Vahemere saarte pärast, alistasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika , Kreeta. Jõudsid paiguti ka Lõuna-Euroopa rannikule.
SAKSAMAA
Saksi dünastia – Pärast viimase Karolingi valitseja surma ja segadust hakkas kuningas Franki Konradi ajal valitsema Saksi dünastia (919-1024). Tugevdati kuningavõimu, pandi alus Saksa-Rooma riigile. 911. aastaks oli riik tegelikult jagunenud mitmeks sõltumatuks hertsogiriigiks, mille valitsejad kuningavõimu ei tunnistanud. Varsti pärast Karolingide valitsemise lõppu valisid Saksa hertsogid ja piiskopid kuningaks Saksi hertsogi. Peagi suutsid Saksi soost kuningad oma võimu tugevdada ja Saksamaa taas ühtseks riigiks liita (kaitse organiseerimine ungarlaste vastu ja lõpuks võidu saavutamine selle ohtliku vaenlase üle).
Heinrich I – esimene Saksi dünastiast kuningas, Linnupüüdja (918/9-936). Kauples ühe ungari üliku vangi võtmisega välja 9-aastase rahu ungarlastega. Vaherahu ajal lasi hertsogkonna piirile ehitada palju kindlusi kaitseks sissetungijate vastu. Organiseeris ka rüütlitest koosneva tugeva ratsaväe. Kui vaherahu lõppes, astus ta selle väega ungarlaste vastu ja saavutas nende üle esimese suurema võidu. See tõstis tunduvalt kuninga mainet kogu Saksamaal. Ajas tugevat välispoliitikat, temaga seostatakse „Drang nach Osteni“ algust.
Otto I – (Suur) Heinrich I poeg, kelle viimane lasi juba oma eluajal suurfeodaalidel enda järglaseks valida. Taotles kuningavõimu tugevdamist. Otto I oli võimsaim valitseja Saksi kuningasoos (936-973). Võttis nõuks oma võimu kindlustada, tahtis hertsogid enda külge kinnistada, tehes neist kõikidest oma vasallid . Sellest hoolimata pöördusid nad Otto vastu. Hertsogite ja piiskoppidega ühines ka tema vend, kuid Otto oskas ära kasutada tülisid suurfeodaalide vahel, suutes niiviisi oma vaenlased kas tappa või endale allutada. Piiskopid olid peamised liitlased, annetas kirikule maid, immuniteediõigusi, vabastas piiskopid hertsogile allumisest. Jagas õukonnaametid hertsogite vahel, saavutas nende truuduse. Tahtis endale keisritiitlit, selleks pidi allutama Itaalia.
962 kroonib paavst Otto Roomas keisriks. Keisririik oli seega Lääne-Euroopas taastatud. Uue riigi nimeks sai Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik ehk Püha Rooma Keisririik (või Saksa Keisririik)
Lechi lahing 955 – Otto I üheks tähtsamaks saavutuseks oli ungarlaste võitmine. Otsustav lahing toimus 955 Lechi jõel. Ungarlaste ratsavägi sai saksa rüütlitelt hävitavalt lüüa, suur osa ungari sõjameestest langes. Pärast seda nende rüüsteretked lõppesid. Ungarlased jäid rahulikult elama Doonau-äärsetesse steppidesse, kus tegelesid põlluharimise ja karvakasvatusega. Peagi võtsid vastu ristiusu ning X sajandi II poolel tekkis Ungari riik.
Otto II – Otto I poeg (973-983). Asendas tiitli Imperator Augustus tiitliga Imperator Romanorum (Roomlaste keiser). Tema ajal kaotati maid Elbest idas, sai saratseenidelt ja slaavlastelt lüüa. Suri Itaalias sõjaretkel (sõjaväes puhkesid haigused). Sai jagu oma peavastasest Baieri hertsogist Heinrich II-st, kuid ta võim Saksamaal oli nõrk. Püüdis vallutada varem Bütsantsile kuulunud Lõuna-Itaaliat, kuid sai sama sihti taotlevatelt araablastelt lüüa (Cotrone lahingus 982)
Otto III – (983- 1002 ). Teda mõjutas bütsantslasest emalt saadud haridus . 998. aastal Rooma elama asudes kuulutas Rooma keisririigi taastatuks bullaga Renovatio Imperii Romanorum (ilmalik ja vaimulik võim pidid olema ühendatud. Rooma sai pealinnaks, millest pidi valitsema kogu keisririiki Galliast Slaavimaani). Aastal 1000 tunnustas iseseisvatena Poolat ja Ungarit. Rooma rahvas tõusis Otto vastu üles. Keskvõim riigis nõrgenes, hertsogid tõstsid pead. Tundis vähem huvi Saksa asjade vastu. Sai lüüa Rooma mässulistelt ja Sitsiilia araablaste ja bütsantslaste koalitsioonilt.
Kolme Heinrichi Otto-nimelist järeltulijat nimetatakse ka Ottoonideks .
Translatio imperii – Tähendab võimu kandumist ühe valitseja käest järgmisele (impeeriumite järgnevus). Võimu, kultuuri kandumist idast läände alates tsivilisatsiooni algusest (usk Euroopa arengusse). Valitses lineaarne aja ja ajaloo käsitlus. Keskenduti ainult enda piirkonna võimule, muu maailma võimuvahetused ei puudutanud keskaja inimesi. Keskaegsed autorid käsitlesid võimu kandumist kuni nende piirkonda valitseva monarhini, valitsejale omistati tihti müütilisi esivanemaid, nt kreeka antiikkangelasi (J. Le Goff).
Ottode Reichskirche – Otto I hakkas looma vaimulikke vürstkondi, et tugevdada kuningavõimu võitluses hertsogitega. Määras ise ametisse kõik piiskopid ja abtid, võttes neilt läänivande – vaimulikud said poliitilise võimu, samas tugevnes kuningavõim kirikuvalduste üle ( kirikust sai riigi ühtsuse tagaja ). Kuningate käsutuses laialt kirikumaid, võttis neilt nagu omadeltki maa- aladelt otsemaksu. Tihti jäeti piiskopi või kloostriülema koht mõneks ajaks vakantseks, sest siis läksid kõik tulud kuningale . Lõpuks kuulus kuningale spoolia-õigus (Spolienrecht), st. õigus surnud vaimuliku vallasvara endale võtta, sest see oli tekkinud kirikliku lääni tuludest. Sellest tekkinud pinged hakkasid viima investuuritülini.
Ottode renessanss – Tugeva keskvõimuga ottoonid üritasid taastada antiikaegset kunsti ja kultuuri. Tegelikult polnud vaimulikud üldse riigikiriku vastu ja tundsid, et teenides kuningriiki, käituvad nad Jumala ja kiriku huvides. Tänu neile toimus ka kunsti ja kirjatöö taastund. Säilitati antiikseid käsikirju, osad riigivaimulikud oskasid kreeka keelt (nt Cologne 'i peapiiskop Bruno , kes õpetas välja ka teisi vaimulikke). Ainsaks tsiviliseeritud kunstiks peeti klassikalist , ainsaks hariduseks Ladina haridust, ainsaks impeeriumiks Roomat .
Franki ehk Saali dünastia - Frankimaalt pärinev 1024- 1125 Saksa-Rooma riiki valitsenud dünastia: Konrad II (1024- 1039 ), Heinrich III (1039-56), Heinrich IV (1056-1106), Heinrich V (1106-1125). 1024 suri viimane Saksi dünastia esindaja järglasteta, Saksamaa eliit valis uueks kuningaks Franki hertsogi Konrad II, kes pani aluse Franki dünastiale.
Investuuritüli - Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline võitlus 11.-12. sajandil piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse – investuuri – pärast. Algas 1075 , kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriõiguse kehtetuks. Oli eriti äge Saksamaa valitsejatega (keiser Heinrich IV ja Gregorius VII võitlus, Canossa), see lõppes kompromistliku Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugevnemine ja Saksa-Rooma keisrite võimu nõrgenemine.
Wormsi konkordaat – Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lõpetas investuuritüli. Sõlmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss , selle põhjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli õigus ning ilmaliku investuuri õigus (õigus läänistada maavaldusi valitsuskeppi üle andes ). Ilmalik investituur eelnes vaimulikule (kirjaliku võimu andmisele, mida tähistas sõrmuse ja karjaseraua üleandmine). Teistes keisririigi osades (Itaalias ja Burgunidas) jäi keiser valimistest kõrvale ning ilmalik investituur järgnes vaimulikule 6 kuud hiljem. (Keisril polnud võimalik enam piiskopiameteid täitmata hoida ning nii piiskopkonna tulusid endale võtta).
Heinrich IV – (1056-1106). Polnud nõus paavsti enesest kõrgemaks tunnistama. Heinrichi püe ohjeldada tema alaealisuse ajal tugevnenud vürste vallandas kauakestva ja ägeda sisevõitluse. Saksi aadlike ja talupoegade ülestõusu (1073-75) surus ta raskustega maha. Aastast 1075 võitles ta paavst Gregorius VII ja sele järglaste vastu vahelduva eduga investituuritülis. Tema ajal süvenes Saksamaa killustumus.
Heinrich V – (1106-1125). Kukutas ja pagendas oma isa, Heinrich IV. Tema ja paavst Calixtus II vahel sõlmitud Wormsi konkordaat lõpetas investituuritüli. Troonile saades hakkas ajama oma isa poliitikat – kiriku- ja paavstivastasus on peamiseks erinevuseks Saksi ja Franki dünastia vahel. Suri lasteta , lõppes Franki dünastia.
Sacerdotium ja imperium – Sacredotium ehk vaimulik võim (selle pea oli paavst) / imperium ehk ilmalik võim (seda juhtis keiser). Keisri ja paavsti vaheline konflikt ülemvõimu pärast Euroopas vältas peaaegu kogu kõrgkeskaja. Lõpptulemuseks oli ilmaliku võimu ülekaal, kuigi vahepeal võimutses pikka aega ka vaimulik võim.
Welfid ja Staufenid – Heinrich V surmaga algas võitlus trooni pärast. Tugevaimateks (Hohen)staufenite soost Švaabi ja Franki hertsogid, Welfide soost Baieri hertsogid. Peale jäävad Hohenstaufenid.
Welfid – Baierist pärinev Saksa vürstisuguvõsa. Võitlesid Hohenstaufenitega Saksamaal ülemvõimu saavutamise pärast. Saksa-Rooma keisritest valitses Welfidest Otto IV, pärast tema surma kaotasid suure osa oma valdustest.
Staufenid – (11-13. sajand) Švaabimaa hertsogid, Saksa-Rooma riigi keisrid ja Saksa kuningad, Sitsiilia kuningad. Saksa-Rooma valitseina püüdsid allutada Itaaliat, võitlesid seal gibelliinidele toetudes paavstiga. Pidid Saksamaal tegema mööndusi kohalikele vürstidele, see soodustas feodaalse killustumuse suurenemist. Tähtsaimad Hohenstaufenid olid Friedrich I Barbarossa ja Friedrich II.
Friedrich I Barbarossa – Üritas vahelduva eduga kindlustada keisrivõimu Itaalias ja Saksamaal. Paavstiga sõlmitud Veneetsia rahuga (1177) sai Itaalias tagasi suure osa võimust või vähemasti õigustest. Saksamaal sõdis suurfeodaalide vastu suurema eduga ja tal õnnestus pagendada Heinrich Lõvi (neist kõige võimsam) ja läänistas tema valdused teistele.
Saksamaa kuningas aastast 1152 ja Rooma keiser 1155-90. Taotles rüütlitele tuginedes kuningavõimu tugevnemist ja Edela-Saksamaale kompaktse domeeni loomist. Hävitas Põhja-Itaalia linnade vastupanu murdmaks 1162 Milano . Sai Lombardia Liigaks ühinenud linnadelt, keda toetas paavst, 1176 Legnano lahingus lüüa. Tagas poja abieluga dünastiale Sitsiilia kuningriigi.
Heinrich Lõvi – Welfide suguvõsast. Üks juhtfiguure saksa idaekspansionis, mida teostati nii vallutuse, kolonisatsiooni, kaubanduse kui ristiusustamisega tema võimuses olevates piiskopkondades. Oli konfliktis Friedrich I Barbarossaga, kelle Itaaliapoliitikat ta ei toetanud ja kes pidas teda liiga võimsaks. Sai keisrilt 1180 lüüa ja pidi Inglismaale põgenema.
Philippe von Schwaben ja Otto IV -
Otto IV – Heinrich Lõvi poeg, sai troonile pärast seda, kui Philipp tapeti . Püüdis 1210 vallutada Sitsiilia kuningriiki, kuid sattus vastuollu paavst Innocentius III-ga ja heidetakse kirikust välja. Kaotas pärast lüüasaamist troonitülis Friedrich II-ga ja prantslastelt Bouvines'i lahingus tegeliku võimu.
Philippe von Schwaben – Švaabimaa hertsog Hobenstaufenite perekonnast, Heinrich VI vend.
Pärast Heinrich VI surma keisrivõim nõrgenes, algas võitlus trooni pärast, millesse sekkus ka paavst (Hohenstaufenite vastu). Saksamaal valiti korraga kaks keisrit Otto IV ja Philippe. Paavst vabastas Itaalia Saksa võimu alt. Philippe mõrvatakse paavsti algatusel , Otto IV saab paavsti toel trooni (sõltub täielikult Innocentius III-st). Paavst hakkab Otto impeeriumi ühendamise poliitika tõttu toetama Friedrich II.
Friedrich II – Sitsiilia (a. 1208 / pärast isa surma 1198) ja Saksa kuningas (a. 1212 ). Lõi Sitsiilias tugeva tsentraliseeritud riigi (huvitus rohkem Itaaliast), aga Saksamaal jättis vürstidele faktilise sõltumatuse. Võitles Lombardia linnade ja paavstiga. Olles ise kirikuvande all, korraldas 6. ristisõja, okupeeris Jeruusalemma ja kuulutas 1229 enda selle kuningaks. Oli oma aja haritumaid valitsejaid, rajas 1224 Napoli ülikooli.
1220 kroonis Honorius III ta Rooma keisriks, kuid alates 1228 . a pidas ägedat võitlust paavstide Gregorius IX ja Innocentius IV vastu. Vastased samastasid teda Antikristusega (apokalüptiline tegelane, kes peab juhatama maailma lõpule eelnevaid õnnetusi).
1245 kukutas Innocentius IV ametlikult Friedrich II ja tema armee hävitati. Friedrichi surmaga (2 aastat hiljem) kaasnes põhimõtteliselt ka keisririigi häving. Pärast mõnda ebaõnnestunud valitsejat saavutas paavstivõim lõpliku võimu, aga oli ka lootusetult oma mainet kahjustanud.
Taani poliitika Põhja-Saksamaal 12.-13. sajand – Taani pidas osalt Põhja-Saksa aladega kaubandust, osalt röövis neid. Varustas kala ja põllumajandussaadustega. Knut VI (1182-1202) kasutas ära Saksa-Rooma riigi nõrkust, vallutas suurema osa Pommerist, Holsteini, Mecklenburgi, Lüübeki, Hamburgi . Ülemvõimu laiendamine Läänemerel viis kokkupõrgeteni Saksa feodaalidega. Valdemar II võeti vangi, oli sunnitud loobuma kõigist taanlaste poolt vallutatud aladest Läänemere lõunarannikul. 13. sajandil Taanis kuningavõimu langus, feodaalide iseseisvuse kasv. Kodusõdadest huvitatud sakslased .
Habsburgide esiletõus – Habsburgid olid teisejärguline krahviperekond, kellel olid võrdlemisi väikesed alad Šveitsis ja Elsassis. Rudolf von Habsburg valiti 1273. aastal Saksa keisriks. Habsburgi krahvid tõsteti vürstide poolt troonile just nende nõrkuse pärast, arvestades, et nõrk keiser ei saa nende iseseisvust kõigutada. Rudolfi mõju riigi siseasjadele oli erakordselt väike, aga ta kasutas oma võimupositsiooni perekonna alade laiendamiseks, tehes seda Austria hertsogkonna arvelt. Habsburgide esimene valitsusaeg ei kestnud kuigi kaua, sest vürste tegi Austria vallutamine ja sega Habsburgide tugevnemine rahutuks. 1308 vahetus Luksemburgi krahvide dünastia vastu. Habsburgid säilitasid päriliku valdusena Austria.
Heinrich VII – (1308-1313) esimene Luksemburgi dünastiast pärinev keiser pärast Friedrich II. Liitis oma poja abielu kaudu Tšehhi pärijannaga Luksemburgide valdustega Tšehhi riigi. Üritas laiendada võimu ka Itaaliale. Püüdis taastada keisri tugevat võimu, taasalustades võitlust ka paavstidega. Suri sõjategevuses.
Ludwig IV – Pärast Heinrichi surma ei suutnud vürstid kokkuleppele jõuda ja troonile valiti üheaegselt Ludwig IV Baierist ja Friedrich Hasburg. Võimuvõitluses jäi peale Ludwig ( 1314 -1346). Vastuolud paavstiga. Johannes XXII heitis ta kirikust välja ja pani Saksamaa interdikti alla. Ludwig koondas oma õukonda paavsti vastased ja asus liitu paavstivaenuliku Rooma aristokraatiaga, mistõttu tal õnnestus vallutada Rooma. Tagandas Johannes XXII ja nimetas uueks paavstiks Nicolaus V. Roomas tekkisid rahutused ja vaatamata suurtele väljapressimistele ei suutnud Ludwig palgasõjaväele maksta. Oli sunnitud 1328 Roomast lahkuma. Tema püüe suurendada Baieri dünastia valdusi viis kokkupõrgetele vürstidega, kes valisid uue kuninga Luksemburgide dünastiast – Karl IV.
Karl IV – Saksa ja Tšehhi kuningas (1346-78) ning Saksa-Rooma keiser (1355-78). Loobus aktiivsest poliitikast Itaalias, tunnustas kuldbullaga 1356 Saksamaa kuurvürstide poliitilist iseseisvust. Tugevdas kuningavõimu Tšehhis, liidendas osa Saksimaast, Tüüringist ja Alam-Lausizist. Karl IV valitsemisaega tähistas Tšehhi majanduse ja kultuuri õitseng ( 1348 Praha Ülikool).
Kuurvürstid – kuurvürstidele kuulus 13. sajandist Saksas kuninga valimise õigus. Kuurvürstide kolleegiumi moodustasid algselt seitse kuurvürsti: Mainzi, Kölni ja Trieri peapiiskop ning ilmalikest vürstidest Tšehhi kuningas, Reini pfaltskrahv, Saksi hertsog ja Brandenburgi markkrahv . 1356 kinnitas Karl IV kuldbullaga kuurvürstide eesõigused. Kuurvürstidel oli keisrile nõuandmise õigus üldriiklikes asjades, neile kuulusid keiserlikud õukonnaametid. Saksa-Rooma riigi likvideerimisega (1806) lakkas kuurvürstide kolleegium olemast.
Kuldbulla - sanktsioneeris 7 kuurvürsti ainuõiguse valida Saksa kuningat (keisrit), kuurvürstide jagamatuse ja nende kuninglikud eesõigused, reguleeris maarahu ning keelas linnade liidud.
Keiser tunnustas kuurvürstide täielikku poliitilist iseseisvust ja loobus vahelesegamisest vürstkondade siseasjusse.

kinnitas kuurvürstide õiguse keisreid valida

määras kindlaks kuurvürstide kolleegiumi koosseisu

legaliseeris erasõjad (ainult vasall ei tohi sõdida oma senjööri vastu

keelas ära linnadevahelised liidud
Sigismund - (1411-1437) Karl IV noorem poeg, kes sai võimule pärast kaht ebaõnnestunud valitsejat (esimene tema vend Wenzel). Viimane Luksemburgi dünastiast pärit Saksa kuningas ja Saksa-Rooma keiser. Tema ajal toimub „usulise iseloomuga tšehhi rahvuslik talupoegade sõda Saksa aadli ja Saksa keisri ülemvõimu vastu“.
Juhtis türklastevastast ristisõda, kuid sai Bayezit I-lt Nikopoli lahingus 1396 lüüa. Hoolimata enda antud turbekirjast sanktsioneeris 1414 J. Husi hukkamise. Sigismundi korraldatud hussiitidevastased ristisõjad olid edutud.
Friedrich III – Tark (1486- 1525 ). Saksi hertsog ja kuurvürst. Pooldas riigireformi (eriti riigivalitsuse, s.o keisri juures asuva vürstide komisjoni loomist), kuid loobus talle 1519 pakutud keisritroonist. Asutas 1502 Wittenburgi ülikooli, millest sai luterliku opositsiooni keskus. Jäädes ise katoliiklaseks, soodustas Friedrich reformatsiooni levimist , kaitses M. Lutherit.

Habsburgide soost valitseja ( 1440 -1439), keda on nimetatud nõrgaks ja rumalaks. Tema ajal riik lagunes ja kaotas rea ülitähtsaid valdusi, muuhulgas ka Habsburgide peamise pärusvalduse Austria. Vürstid ei arvestanud keisrit enam üldse ja tal polnud võimalik oma autoriteeti ka taastada, sest tal polnud raha ega sõjaväge.
Maximilian (viimase Burgundia-abielu) – Saksa kuningas aastast 1486. Abielludes Burgundia pärija Mariaga, liitis Habsburgide valdustega Madalmaad ja Franche-Comté. Tagas oma järglaste abielude kaudu Hispaania, Tšehhi ja Ungari trooni, pani nii aluse Habsburgide maailmariigile. Saanud 1499 Švaabi sõjas lüüa, pidi tunnistama Šveitsi lahkulöömist Saksa-Rooma riigist.
1291 Eidgenossenschaft ja Šveitsi tekkimine – Habsburgid püüdsid mägilaste üle võimu saada, kuna kolme kantoni (maakonna) – Schwyzi, Uri ja Unterwaldi – maadelt läks läbi tähtis kaubatee Saksamaa ja Itaalia vahelt, millest mägilased tolli näol ja teejuhtidena töötades kasu lõikasid. Nende kaubateede äärde tekkisid jõukad kaubalinnad. Šveits oli juba ammusest ajast Püha Rooma riigi koosseisus ja seal oli rohkesti maid Habsburgide valduses. Kuna Hasburgide soov nende üle kontrolli saavutada aina tugevnes, sõlmisid 1291 kolm kantonit oma vabaduse ühiselt kaitsmiseks Igavese Liidu ehk Eidgenossenschafti. Seda sündmust loetakse Šveitsi riigi alguseks. Peagi ühines veel teisigi kantoneid ja mõne aja pärast hõlmas liit kogu Šveitsi.
ITAALIA
Keisrivõim ja Itaalia – Itaalia sai pärast Hohenstaufenite langust Saksa-Rooma riigist sõltumatuks. Vaatamata korduvatele sõjakäikudele ei suutnud Saksa keisrid Itaaliat allutada. Itaalia linnad olid kaubandusega rikkaks saanud ja soovisid iseseisvust.
Roncaglia riigipäev 1158 – Itaalia linnade omavalitsusõigused võeti revideerimisele. Tunnustust leidsid need linnaõigused, mis põhinesid keisrite poolt antud ürikuil. Keiser jättis endale õiguse määrata podestá’d ehk keisri ametnikud, kes olid linnades kõrgeimad võimukandjad, tehes sellega linnad endast täielikult sõltuvaks.
Lombardia liiga - Põhja-Itaalia linnade liit, mille eesmärk oli kaitsta oma õigusi Saksa-Rooma keisrite vastu. Asutati Milano juhtimisel 1167 , algul 20-aastaks, kuid püsis aastani 1237. Lombardia liigat toetasid paavst , Veneetsia ja Sitsiilia kuningriik. Legnano lahingus (1176) lõi Lombardia Liiga vägi Friedrich I Barbarossa rüütliväge. Konstanzi rahulepinguga 1183 tunnustas keiser Lombardia linnade omavalitsusõigust.
Gvelfid ja gibelliinid – eellugu : Friedrich I Barbarossa palus tüli käigus Lombardia liigaga abi saksa vürstidelt, nende seas Welfide soost Baieri ja Saksa hertsogi Heinrich Lõvi käest, kelle käes oli toona 2/5 Saksamaa territooriumist. Et viimane aga keeldus, läks Friedrich sõja lõppedes temaga arveid õiendama. Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali.
Hohenstaufenite (kelle soost oli Friedrich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad ). (Nimi gibelliinid tuleb Hohenstaufenite teise pealinnuse Waiblingeini nimest).
Itaalia linnriigid – Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite vastu (Näiteks Friedrich Barbarossa ja Friedrich II), saades seejuures abi Rooma paavstilt. 13. sajandi II poolel, kui keisrite võim enam Itaaliasse ei ulatunud, muutusid linnad sõltumatuks. Tekkisid iseseisvad linnriigid. Eriti kuulsateks kaubalinnadeks olid Veneetsia ja Genova. Suuri ja rikkaid linnu oli Põhja-Itaalias ka sisemaal. Lombardias oli suuremaks Milano. Lõuna pool asus Toskaana maakond, mille tähtsaim linn oli Firenze .
Linnad elatusid ja rikastusid kaubandusest ja olid tihti omavahel vaenujalal nii väliskaubanduse kui ka piiride pärast. Linnriikidele oli iseloomulik vabariiklik või aadlivabariiklik valitsuskord.
Normannid Lõuna-Itaalias – 1050 tungisid normannid Lõuna-Itaaliasse. Paavst tegi nendega liidu ja lasi normannidel vallutada Bütsantsilt kogu Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia. Seal rajasid nad oma riigid (Sitsiilia, Apuulia ja Kalaabria). 12. sajandi algul liideti Lõuna-Itaalia Sitsiilia kuningriigiga.
Melfi konstitutsioon 1231 – pani kehtima riikliku monarhia. Piirati linnade vabadusi, kuningavõim muutus piiramatuks. Kohut , administratsiooni ja finantse valitsesid kuninga ametnikud.
Manfred – Sitsiilia kuningas 1258 – 1266. Friedrich II sohipoeg. 1254 alustas Regnos paavstivastast mässu. 1258 haaras Sitsiilia trooni. Suri 1266 Benevento lahingus, kui Anjou Carlo vallutas paavsti toetusel Sitsiilia.
Anjou Carlo – Sitsiilia kuningas 1266-1282. Napoli kuningas 1282-1285. Anjou hertsog, kes vallutas paavsti toetusel Sitsiilia riigi ja kuulutas end kuningaks. Prantsuse kuninga Louis IX vend. 1286 hukkas Hohenstaufenite viimase võsu, Konradi. Kukutati 1282 Sitsiilia vesperi ajal, sestpeale jäi talle ainult Napoli kuningriik.
Konradin – Sitsiilia kuningas 1254-1258. Viimane Hohenstaufen. Manfred kukutas ta troonilt. 1286 üritas Sitsiiliat Anjou Carlolt tagasi vallutada, aga langes vangi ja hukati.
Sitsiilia vesper 1282 – (Sitsiilia õhtumissa) Anjou dünastia vastane mäss Sitsiilias. Arenes Anjou ja Aragóni dünastia sõjaks. Vastuhakk puhkes 30. märtsil õhtuse jumalateenistuse ajal Palermo lähedal. Laienes Palermosse ja hõlmas aprillis kogu saare. Enamik prantslasi tapeti. Troonile kutsuti Aragóni kuningas Pedro III (Sitsiilias Pietro I). Sõda lõppes 1302 . Sitsiilia jäi 1713. aastani Hispaania ülemvõimu alla.
Aragóni dünastia Itaalias – 1035 sai Aragooniast iseseisev kuningriik. 1118 vallutati mauridelt Zaragova ja tehti Aragoonia pealinnaks. 1172 liideti sellega Roussillon, 1238 Valencia, 1284 Sitsiilia, 1326 Sardiinia, 1442 Napoli kuningriik. Aragoonia kujunes võimsaks mereriigiks.
Sitsiilllased kutsusid appi Aragóni kuninga Pedro III, kes andis vastulöögi Carlo katsele saart uuesti vallutada. Sitsiilia saar jäi sellest ajast Aragóni dünastia kätte. Esimeseks valitsejaks sai Pietro I (Pedro III), kusjuures Aragón ja Sitsiilia ei olnud enamasti personaalunioonis. 1442 siirdus ka Napoli kuningriik Aragóni dünastia kätte.
PRANTSUSMAA
Hugues Capet – (987-996) Pariisi krahv , kes valiti Prantsusmaa kuningaks. Kaitses oma trooni kiriku abil ja ka sõjaväega. Suutis saavutada teatava korra oma riigis. 988 kroonis oma poja kaaskuningaks. (Temalt pärineb Kapetingide dünastia nimi, kuna oli esimene kuningas)
Kapetingid – Prantsuse kuningadünastia, mis valitses 987-1328. Pärast Karolinge. Poegadeta Charles IV surma järel tulid võimule Valois 'd – Kapetingide kõrvalharu.
Kapetingidel oli kombeks troonile asudes võimalikult ruttu kroonida kuningaks ka oma poeg, et jätkuks Kapetingide dünastia võim. Nende ajal kujunes lõplikult välja feodaalkord . Kuningas valitses tegelikult vaid oma domeeni, seetõttu hakkasid Kapetingid tasapisi teisi feodaalvaldusi oma domeeniga liitma. Nii muutus killustatud Prantsusmaa aegamisi tsentraliseeritud riigiks. Nende võimu ajal sai Prantsusmaast tugev kuningriik. Maavaldused asusid Prantsusmaa kesk- ja lääneosas (+ Pariis ja Orleans). Ohtlikem vaenlane oli Inglismaa, sest abielude ja pärimiste läbi olid inglise kuningate käes märksa suuremad maa-alad Prantsusmaal kui prantsuse kuningatel endil.
Louis VI - (Paks) Prantsuse kuningas 1108-1137, kuulus Kapetingide dünastiasse. Andis Põhja-Prantsusmaa linnadele omavalitsuse ning tugevdas neile ja kirikule toetudes kuningavõimu. Alistas oma domeeni feodaalid , purustades nende lossid, ja laiendas võimu ka domeenisst väljapoole. Tema peamine poliitiline nõuandja oli Saint-Denis' kloostri abt Suger .
Suger – Louis VI nõuandja, ehitas üles Prantsuse keskvalitsuse. Sõlmis suhted kuningavõimu ja rüütliordude vahel. Asendas kuningas Louis VII Püha, kui too oli II ristisõjas.
Philippe II Auguste – Prantsuse kuningas 1170-1223, Louis VII poeg. Välispoliitikas pidas lakkamatut võitlust Inglise kuningatega, kasutades ära tülisid Henry II ja tema kahe poja Richard Lõvisüdame ja John Maata vahel. Kaasaegsed võrdlesid teda saavutuste poolest Karl Suurega. Suurendas märgatavalt kuninga domeeni, laiendas oma võimu kõikide suurte läänide üle, toetudes kirikule ja linnadele. Tema rahvusvaheline roll oli märkimisväärne nii Inglise monarhia kriisis ( Magna Carta ) kui ka keisririigi küsimustes. Võit Bouvines'i lahingus ( 1214 ) Braunschweigi Otto üle tugevdas Friedrich II-t ja ka Kapetingide võimu Põhja-Prantsusmaa feodaalide üle.
Bouvines' lahing – 1214 lõi Prantsuse kuningas Phillippe II Auguste'i vägi Inglise kuningas John Maata liitlaste Saksa-Rooma keisri Otto IV ja Flandria krahvi väge. Inglise kuningas minetas suurema osa Prantsusmaa-valdustest, Saksa troontülis saavutas Friedrich II võidu Otto IV üle.
Prantsusmaa riigiaparaadi tsentraliseerimine – Õukonna aadlikud asendati keskklassist nõuandjatega. Vabanevad läänid tulevad tagasi kroonile, kuningas võib neid uuesti läänistada. Suurfeodaalid vastu, linnad toetasid. Vasall on truu vaid oma isandale ja ka kuningale. Ülemkohtu ( parlament ) asutamine. Asutati ametnikkond , kes esindasid kuningat riigi erinevates osades. Algas otsene maksustamine, koostati riigieelarve.
Pariisi parlament – kuningriigi ülemkohus, sellel oli õigus vaadata üle kuninga otsused ja panna veto.
Albilaste sõjad -
albilased – kirikuvastase usulise liikumise pooldajad 12.-13. sajandil Lõuna-Prantsusmaal. Nende peamised tegevuskeskused olid Toulouse ja Albi (viimase järgi nimetus).
Kiriku algatatud ristisõjas, nn albilaste sõdades 1209-29 enamik albilasi hävitati, Languedoc laastati ja liidendati Prantsuse kuninga valdustega. Albilastega võitlemine ajendas inkvisitsiooni ja dominiiklaste ordu asutamise.
Lõuna-Prantsusmaa allutamine kuningavõimule – Albilaste sõjaga sai kuningavõimu Languedoc (endine Toulousi krahvkond). Toulouse'i hertsogi tütar abiellus kuninga vennaga ja 1271 liideti ka Toulouse kuningadomeeniga.
Philippe IV Ilus – Philippe III Vapra poeg ja Louis Püha pojapoeg. (1285-1314) Liitis kuninga domeeniga Navarra ja Champagne'i ning Flandria. Kutsus paavstiga võideldes esimest korda kokku generaalstaadid ja tõi 1309 paavsti residentsi Avignoni (nn Avignoni vangipõlve algus). Et parandada finantsolukorda, pagendas juudid , konfiskeeris nende varanduse ja hävitas Templiordu (1312).
Philippe IV Ilus ja Madalmaad – Flandria oli küll Prantsusmaa koosseisus, aga toetas siiski Inglismaad. 1297- 1299 sõda Inglismaaga. Philippe IV hõivas Flandria. 1302 algas seal mäss, Flandria jalamehed võitsid Prantsuse rüütleid Courtai (Kortrijki) lahingus. 1303 loovutas Philippe Inglismaale Guyenne'i (endise Akvitaania). Inglismaa loobus toetusest Flandriale. 1305 allutas Philippe Flandria.
Philippe Ilus ja paavstid – 1296 maksustas Philippe prantsuse kiriku. Paavst keelas kirikul riigile makse maksta. Philippe keelas prantsuse raha paavstiriiki viimise . 1301 arreteeris Philippe paavsti legaadi, paavst kuulutas vastutasuks paavsti ülimuslikkust kuninga üle. Philippe nõudis paavst Bonifatius VIII kukutamist ja laskis ta röövida, kuid rahvahulk vabastas paavsti (suri hiljem suurest nördimusest). 1305 asus Philippe Ilusa survel ametisse uus, prantslasest paavst Clemens V. Tänu ebastabiilsusele Rooma linnas suutis Philippe ta meelitada resideeruma Avignoni, kus paavst oli Prantsuse kuninga mõju all.
Templiordu likvideerimine – Pärast viimaste valduste kaotamist Pühal maal oli Templiordust saanud vaid kamp võimsaid pankureid. Nende moraal oli alla käinud (tegelesid liigkasu võtmisegga), kuid see-eest oli neil palju raha. 1295 läks prantsuse kuningakassa Templiordu kätte (riik oli neile võlgu). 1307 lasi Philippe kõik templirüütlid arreteerida süüdistatuna ketserluses. 1311-12 põletati paljud rüütlid tuleriidal. Ordu saadeti paavsti käsul laiali. Templiordu varad läksid Prantsuse kuninga kätte. Samuti kustutati kõik riigi võlad Templiordule.
Generaalstaadid – Philippe Ilus nõudis prantsuse vaimulikelt maksude maksmist, paavst keelas selle ära. Oma rahvalt toetuse saamiseks kutsus Philippe 1302 kokku seisuste esinduse ehk generaalstaadid. Esimese seisuse moodustasid vaimulikud, teiseks olid aadlikud – ilmalikud feodaalid alates suurtest senjööridest ja lõpetades väikerüütlitega. Kolmas oli linnakodanike seisus. Kõik seisused pidasid istungeid eraldi ja ainult lõppotsus tehti ühiselt. Generaalstaadid avaldasid kuningale toetust. Järgnevatel sajanditel kutsusid kuningad generaalstaate korduvalt kokku, kuigi nende mõju riigivalitsemisele jäi tunduvalt väiksemaks Inglise parlamendi omast.
Edward III trooninõudlemine ja Saja-aastase sõja algus -
Edward III – Inglise kuningas 1327-77, kuulus Plantagenetide dünastiasse. Taotledes Gascogne'i hertsogina Prantsusmaa trooni, alustas ta sõda (Saja-aastane sõda), kus saavutas alguses edu (Crécy lahing), kuid valitsemisaja lõpuks kaotas kõik oma Prantsusmaa-valdused peale väheste rannikulinnade. Piiras tugevalt paavsti mõju Inglismaal.
Philippe IV oli Kapetingide soost Prantsusmaa kuningas aastatel 1285-1314. Peale teda olid tema kolm poega järgemööda troonil, kuid kellelgi ei olnud meessoost järeltulijat. Philippe'i tütar abiellus Inglismaa kuningaga ja temast sai Edward III ema. Kui Philippe'i viimane poeg 1328. aastal suri, oli Edward III-l kui Philippe'i tütrepojal kõige rohkem õigust Prantsuse troonile. Avanes võimalus kahe kuningriigi ühendamiseks. Prantslased valisid oma kuningaks eelmise valitseja kauge sugulase Philippe VI, kes oli Philippe IV Ilusa noorema venna poeg (Valois' dünastiast). Saja aastase sõja ajendiks oli prantsuse troonijärglase küsimus. Edward III kutsus Philippe VI kahevõitlusele, kuid too keeldus, öeldes, et Edward III omab maad Prantsusmaal ja on seega tema vasall ning oma vasalliga kahevõitlusesse asuda on alandav . Edward III kuulutas Philippe'i troonianastajaks ja alustas sõda Prantsusmaa vastu. Edward III moodustas Philippe VI vastu keerulise liitude süsteemi (tema poolel oli Saksa-Rooma keiser ja veel rohkesti saksa vürste). Saja-aastane sõda kestis 1337 -1453 (vaheaegadega).
Tüli tekitas ka Flandria krahvkond, mille linnades valmistati kalevit, mille tooraineks oli inglise lambavill. Flandria linnaelanikud pooldasid seega tihedaid sidemeid Inglismaaga. Prantsuse kuningate sihiks oli inglaste täielik väljatõrjumine (neil oli seal suuri maa-alasid) ning inglased tahtsid valdused taastada selles ulatuses, nagu need olid Henry II ajal.
Crécy ja Poitiers' lahingud – Sõja algus oli edukas inglise vägedele. Merelahingus purustati prantsuse laevastik . Inglise maaväed tegid Prantsusmaal laastavaid rüüsteretki ning saavutasid mitmeid võite. 1346. aastal võideti prantsuse rüütleid Crécy lahingus, kus prantslaste arv ületas suuresti inglaste arvu. Inglise ammukütid purustasid prantsuse rüütliväe. Veelgi raskemalt said prantslased lüüa 1356. aastal Poitiers' linna juures. Seal suutis arvuliselt väiksem inglise vägi vastase ümber piirata ja isegi nende kuninga vangi võtta. Aasta hiljem vallutasid inglased tähtsa sadamalinna Calais'. Prantslaste olukord oli muutunud äärmiselt raskeks.
Dojään Charles ja generaalstaatide reform – Maarahvas oli rahulolematu, kuna 1348-49 oli katkuepideemia (Must Surm), mis halvendas talurahva olukorda ja vähendas rahvaarvu. Sõja käigus vajas kuningas sõjapidamiseks raha ja nõudis uusi makse. Kuna talupoegi jäi vähemaks, suurendati koormisi. Maksude tõstmise pärast suurenes ka linnarahva rahulolematus. Keelduti sõjamakse maksmast. Kuningas oli vangistuses ja valitses troonipärija – dofään Charles (temast sai hiljem kuningas Charles V). Kutsus kokku generaalstaadid, lootes saada nende nõusolekut uute maksude kehtestamiseks. Generaalstaadid tulid kokku oktoobris 1356, eriti arvukalt oli esindatud kolmas seisus. Nad kritiseerisid valitsuse poliitikat ja dofään saatis generaalstaadid laiali, lootis raha hankida muul viisil. See ei õnnestunud ja veebruaris 1357 tuli generaalstaadid uuesti kokku kutsuda (ülekaalus jälle 3. seisus). Võeti vastu suur Märtsiodonants – valitsejale lubati toetusrahasid, aga nende kogumine ja kulutamine pidi toimuma generaalstaatide kontrolli all. Lepiti kokku, et edaspidi tulevad generaalstaadid kokku 3 korda aastas. Generaalstaadid soovisid muuta kuninga nõukogu ja teisi valitsuse asutusi. Generaalstaatides oli tähtis roll rikkal Pariisi kalevikaupmehel Étienne Marchel'il. Valitsus ei tahtnud arvestada generaalstaatide nõudmistega ja 1358 puhkesid Pariisis uued rahutused.
Jacquerie – 1358. aastal algas Pariisis ülestõus. Selle juhiks oli rikas kalevikaupmees Étienne Marcel. Ülestõusnud vallutasid kuningalossi ja troonipärijal õnnestus vaevu eluga pääseda. Samal ajal algas maal talurahvaülestõus, mis on tuntud kui žakerii (žakkideks – nimest Jaques – kutsuti prantsuse talupoegi. Žakerii = žakkide sõda). Talupojad rüüstasid mõisaid, tapsid feodaale ja põletasid dokumente, kus nende koormised kirjas. Kuid ühtset ja tugevat sõjaväge neil ei kujunenud. Samuti jäid nõrgaks sidemed Pariisi ülestõusnutega. Pärast esimest ehmatust suutsid feodaalid end koguda, lõid talupoegade väe puruks ning surusid ülestõusu julmalt maha. Seejärel õnnestus troonipärijal alistada ka Pariis. Étienne Marcel tapeti ja ülestõusust osavõtjaid karistati karmilt.
Prantsusmaa-Inglismaa vaherahu 1360 – Prantsus ,aa oli nõrgestatud ja pidi 1360 sõlmima Brétigny rahu ning loovutama Inglismaale suuri maa-alasid. Generaalstaadid ei kinnitanud seda rahulepingut. Rahulepingu järgi loobus Inglise kuningas õigusest Prantsuse troonile ja Pr kuningas loobus oma suveräänõigusest Lõuna-Prantsusmaa üle. Need läksid Inglise kuningale pärusvaldusena. Prantsuse kuningas Charles V tegi rahu ajal sõjaväe- ja maksureformi ning vabastas peaaegu kogu Edela-Prantsusmaa. Tegelikult käis sõjategevus edasi. 1361 saadeti Pr kuningas kodumaale lunaraha koguma, mis tal ei õnnestunud ja ta läks Inglismaale vangi tagasi, suri vangistuses. 1364 sai Prantsusmaal võimule Charles V, kes valitses 1386. aastani ning tema valitsemisaja lõpuks oli suur osa Lõuna-Prantusmaast inglastest puhastatud . Inglastele jäid Bordeaux ja Calais, inglased vajasid neid alasid kaubanduse tõttu. 1369 kuulutas Charles V uuesti inglastele sõja.
Charles VI, burgundlased ja armanjakid – Charles VI sai troonile poisikesena aastal 1386 ja kuna ta oli alaealine, tõusid esiplaanile tema onud , vana kuninga vennad Burgundia Philippe ja Orléans'i hertsog. Kahe venna vahel võitlus, sest mõlemad esindasid erinevaid huvigruppe. Orléansi hertsog oli rahvusliku suuna juht. Nende võitluse tõttu jagunes Prantsusmaa kahte leeri: Burgundia hertsogit pooldasid burgundlased ja Orléansi hertsogi pooldasid armanjakid. Täisikka jõudnud kuningas ei olnud valitsemisvõimeline, kuna oli nõrgamõistuslik.
Azincourt'i lahing 1415 - 15. sajandi algul alustas noor Inglise kuningas Henry V uut pealetungi. Prantsuse suurfeodaalide hulgas valitsesid teravad lahkhelid ja võimsaim neist, Burgundia hertsog, liitus inglastega. 1415 saavutasid inglaste ja burgundlaste ühendatud väed Azincourt'i lahingus hiilgava võidu (purustasid armanjakid). Seejärel vallutati kogu Põhja-Prantsusmaa, Pariis kaasaarvatud. Kuid Henry V suri ootamatult. Tema poeg oli alles imikueas ja nii jäid inglased otsustaval hetkel juhita.
Inglise-Prantsuse rahu 1420 – Henry V sõlmis 1420. aastal hiilgava tehingu, abielludes Prantsuse kuninga tütrega, pidi nende poeg pärima Prantsuse trooni. Ta suri ootamatult 1422 ning ta poeg oli siis vaid 9- kuune , päris vanaisa nõrga mõistuse. Charles VI suri paar kuud enne Henry V. Inglased olid soodsas positsioonis, aga ilma kuningata. Prantslased lubasid aktsepteerida kuningana seda, kes on kroonitud Reims'i katedraalis. Henry V ja prantsuse printsessi poeg kuulutati kuningaks Loire jõest lõunapool ning põhjapool oli kuningaks kuulutatud Charles VII (Charles VI poeg). Jätkus sõda Kesk-Prantsusmaal.
Orléans'i piiramine 1428, Jeanne d'Arc ja Charles VII – Inglaste pealetung siiski jätkus ja nende väed asusid piirama Orléans'i linna Loire'i jõe ääres. Selle kaitsmine oli prantslastele väga oluline, sest siit avanenuks vaenlasele pääs Lõuna-Prantsusmaale. 1429, Orléans'i kaitsmise ajal, ilmus kuninga õukonda lihtne talutüdruk, kelle nimi oli Jeanne d'Arc. Ta kinnitas, et Jumal on saatnud teda isamaad päästma ning nõudis, et tal lastaks prantslasi juhtuda. Neiu usk ja meelekindlus avaldasid kuningale sügavat muljet ja tal lubatigi väepealikute kõrval minna inglasi linnast eemale kihutama. Jeanne d'Arci ilmumine tõi pöörde saja-aastasesse sõtta. Temast sai tõeline rahvuskangelane, kes sisendas prantslastesse uut usku, inglastesse aga hirmu ja paanikat. Juba esimeses lahingus olid Jeanne'i juhitud väed edukad ja linn vabastati piiramisrõngast. Edaspidi saavutas Jeanne veel terve rea võite. 1430. aastal langes ta burgundlaste kätte vangi. Need müüsid neiu inglastele, kes organiseerisid Jeanne'i üle inkvisitsioonikohtu. Ta mõisteti süüdi nõidumises ja ketserluses ning põletati tuleriidal. Tagantjärele kuulutas katoliku kirik ta pühakuks.
Charles VII – Ehkki ta isa Charles VI oli lubanud trooni inglise kuningale Henry V-le, kuulutas Charles isa surma järel end kuningaks ning alustas võitlust Prantsusmaale tunginud inglise vägedega. Kuningaks troonimine võimaldus pärast Jeanne d'Arci juhtimisel saavutatud sõjalist edu (krooniti Reimsis). Aastaks 1453 oli Charles kogu maa inglastest vabastanud. Ta lõi riigi tsentraliseerimiseks alalise sõjaväe ja kehtestas alalised maksud .
Saja-aastase sõja lõpp 1453 – Pärast Jeanne d'Arci surma prantslaste võidud jätkusid. Nii feodaalid kui talupojad koondusid vaenlase väljatõrjumiseks kuninga ümber. Burgundia hertsog katkestas oma liidu inglastega ja tuli samuti kuninga poolele. Järk-järgult langesid kõik inglaste valdused Prantsusmaal. 1453, kui sõda lõppes, oli inglastele jäänud vaid Calais' sadamalinn Prantsusmaa põhjarannikul.
Tagajärjed: Prantsusmaa ühendamine sai Pr kuningate juhtimisel teoks, loodi eeldused Pr rahvusriigi loomiseks. Rahutingimuse tulemusena loobus Inglise kuningas troonitaotlustest ja territooriumidest peale Calais'. Prantslaste rahvaarv oli 1/3 võrra vähenenud ja põllud olid võsas.
Louis XI – Prantsuse kuningas 1461-83, Valois' dünastiast, Charles VII poeg. Murdis linnadele ning väike- ja keskaadlile toetudes suurfeodaalide separatismi. Liidendades 1477 Burgundia ja Picardie ning 1481 Anjou, Maine'i ja Provence'i, viis põhiliselt lõpule Prantsusmaa ühendamise. Arendas tööndust ja kaubandust. Rajas Prantsusmaal aluse absolutismile.
Kuningas ei kutsunud enam kokku oma vasallide väesalku – selle asemel oli moodustatud alaline sõjavägi, mille varustamiseks ja ülalpidamiseks koguti kuninga kassasse iga-aastast maksu. Erinevaid piirkondi valitsesid kuninga ametnikud.
HILISKESKAEGNE BURGUNDIA
Philippe Julge – Burgundia hertsog 1364-1404, Pr kuninga Jean Hea poeg. Rajas tugeva riigi, liidendas 1384 Burgundiaga Flandria, Artois' ja Nevers'i ning Franche-Comté.
Jean Kartmatu – Burgundia hertsog 1398-1419
Philippe Hea – Burgundia hertsog 1419-67. Osales saja-aastases sõjas esialgu Inglismaa poolel. 1435 läks Prantsusmaa poolele, tunnistas Charles VII seaduslikuks kuningaks, sõlmis temaga Arrasi lepingu ja sai tasuks Picardie. Laiendas oma valdusi ka abielude sõlmimise ja osava diplomaatiaga.
Charles Südi – Burgundia hertsog 1467-77, Philippe Hea poeg. Taotles Prantsusmaa nõrgestamist ning Burgundia suurriigi loomist, juhtis juba isa eluajal Prantsuse suurfeodaalide kuningavastast liitu. Vallutas 1473 Lorraine'i, kuid Pr kuningas Louis XI lahutas osava diplomaatiaga Charles'i tema liitlastest (sh Inglismaast). Grandsoni ja Morat' lahingus (1476) sai Charles lüüa, Nancy lahingus langes.
Charles Südi vastaseks oli kuningas Louis XI. Kuningas ässitas hertsogi vastu tema enda naabrid .
1477 Nancy lahing ja selle tagajärjed - 1477 toimus otsustav lahing, kus Charles Südil tuli võidelda šveitslaste ja oma võimsa naaberfeodaali Lotringi hertsogi ühendatud vägedega. Charles langes lahingus ja Burgundia sai lüüa. Pärast seda võis Louis XI ilma igasuguse vaevata liita Burgundia hertsogkonna oma valduste külge.
INGLISMAA
Anglosakside riigid – Briti saarte muistseteks asukateks olid keldid ehk britid. Suurbritannias allusid nad V sajandini Rooma keisrite võimule ning võtsid vastu ristiusu. 5. sajandil Rooma ülemvõim Britannias lõppes. Kohe ilmusid aga uued vallutajad: germaani hõimud anglid , saksid ja jüütid, kelle seniseks elupaigaks oli tänapäeva Holland ja Põhja-Saksamaa, purjetasid 5. sajandi II poolel üle Põhjamere ja asusid Suurbritanniasse. Britid tõrjuti saare idaossa või sunniti põgenema Iirimaale. Vallutatud maad hakati nimetama Inglismaaks (Anglia – anglide hõimu järgi) ja selle asukaid anglosaksideks.
Kõige varasem Britannia riik – Kent – asutati jüütide poolt Jüüti poolsaare kaguossa. Saksid hõivasid saare lõunaosa ja lõid kolm riiki: Wessex, Sussex ja Essex ehk idasakside, lõunasakside ja läänesakside riik. Anglid rajasid põhja pool kaks riiki: East -Anglia ja Northumbria. Anglide ja sakside vahel oli segaasustusega Meroia riik. Algas seitsme riigi verine võitlus ülemvõimu üle. Juhtiv positsioon pendeldas kuni viikingiaja alguseni (esimene rüüsteretk 793), mil esivõim oli siirdunud Wessexi kätte, kes jäi taanlaste ehk normannide (anglosaksid kutsusid taanlasi nõnda) laastamisest esialgu kõrvale. Viimaks otsustas välisohu tõttu Wessexi kuningas Egbert 829. a ühendada kõik anglosaksi riigid Inglise kuningriigiks.
Alfred Suur – 9. sajandil hakkasid Inglismaad rüüstama normannide väesalgad. 865 saabus suur Taani viikingite sõjavägi ja vallutas ühe maakonna teise järel. Paljud taanlased asusid elama Inglismaa põhja-ja lõunaossa. Normannidevastase võitluse juhiks sai Lõuna-Inglismaa kuningas Alfred (871-899) hüüdnimega Suur. Olukorras, kus vastupanu näis juba lootusetu, suutis ta koguda anglosakside väe ja normanne lahingus võita. Seejärel rajas ta laevastiku, millest edaspidi oli palju abi normannide tagasitõrjumisel. Alfredi järeltulijad allutasid senised normannide alad Inglismaal, sealsed taanlased muutusid aga inglise kuninga alamateks ja sulasid aegamööda inglastega ühte. Alfredi suureks teeneks oli anglosaksi seadustekogu koostamine.
Danelagh – Alfred Suur sõlmis taanlastega 878 kokkuleppe, mille järgi jagati Britannia kaheks osaks (Taani osa on tuntud kui Taani õiguse alana – Danelaw e. Danelagh – seal asusid elama viikingid oma ekspansiooni ajal. Poliitiliselt oli see koht ebaühtne, see oli vaid Taani õiguse all, st põhjamaised elanikud võisid oma seaduste juurde jääda. Ka maksusüsteem erines seal veidi).
Danegeld – Taanlaste rüüstamisi suudeti tihti ära hoida regulaarse andami ehk taani maksu ehk danegeldi läbi, mida taanlased inglastelt välja pressisid kuningas Aethelred II valitsusajast saadik. Danegeldi maksti välja üleriigiliselt hõbedas, 2 shillingut maksustatud ala kohta või vahel isegi 4 või enam shillingut. Danegeldi maksti välja vähemalt 991 kuni aastani 1051.
Knud Suur – Rajas Taani suurriigi, kuhu kuulusid Inglismaa (1016), Taani (1018), osa Norrast (1028) ja Läänemere lõunarannik. Käis palverändunina Roomas ja osales Konrad II kroonimisel. See suurriik lagunes pärast tema surma.
Võttis aastast 1013 osa normannide vallutusretkedest Inglismaale. Valiti pärast kuningas Edmund II surma kogu Inglismaa kuningaks. Tugevdas seal kujunevat feodaalaristrokraatiat ja kirikut. Jagas neile maad ja privileege. Pärast venna Harald I surma sai ka Taani kuningaks. '
Edward Usutunnistaja – Anglosaksi soost Inglismaa kuningas, valitses aastast 1042. Jumalakartliku ja võimetu kuningana tugines ta valitsemisel oma normandia feodaalidest kaaskonnale (sümpaatia normandlaste vastu). Nende võimutsemine põhjustas ülestõusu, mis lõppes normandlaste väljakihutamisega (1053). Surres pärandas riigi Harold II-le. Laskis ehitada Westminster Abbey.
Normanni vallutus Inglismaal 1066 – Normandia hertsog Guillaume (ehk William I Vallutaja, kelle selja taga seisis kogu Prantsusmaa ja ka Rooma paavst) värbas sõjaväge Normandiast ja Prantsusmaalt, et troonilt tõugata Inglismaa kuningas Harold. Otsustav lahing toimus detsembris 1066, mil Normandia vägi ületas La Manche 'i ja pidas anglosaksidega lahingu maha Lõuna-Inglismaal Hastingsis. Lahing lõppes normannide võiduga ja troonile tuli uus kuningas Guillaume ehk William Vallutaja – Inglismaa troonile tuli uus dünastia.
Domesday Book – (viimse kohtupäeva raamat) Inglise maarevisjoni protokoll, koostatud kuningas William I Vallutaja käsul 1086 maksustuskorralduste täpsustamiseks. DB-s on loetletud mõisad koos nende valdajate, põllumaa suuruse, maksustusüksuste ja talupoegade arvuga. DB, Euroopa varaseim maarevisjon, on väärtuslik allikas keskaja Inglismaa ühiskonna-majandusarengu uurijaile.
Williamit ähvardas eelseisev taanlaste invasioon , mis nõudis kindlat ettekujutust enda sõjalisest piirvõimekusest.
Plantagenetid – Inglise kuningadünastia 1154 -1399. Saanud nime dünastia rajaja Henry II isa Anjou krahvi Geoffroi V järgi: ta kandis kiivri küljes leetpõõsa (lad planta genista) oksa. Plantagenetid on nt Richard I Lõvisüda, John Maata, Henry III, Edward I, II, III ja Richard II. 1399 läks võim dünastia kõrvalliinile, algul Lancasteritele ja hiljem Yorkidele.
Henry II reformid – Inglise kuningas 1154-89, Plantageneti dünastia rajaja. Tugevdas kuningavõimu, pani ulatusliku seadusandlusega aluse üleriigilisele feodaalsele õigusele (common law) ja vandekohtule. Võimaldas feodaalidel asendada sõjaväekohustust kilbirahaga.
Talle kuulus Inglismaa, Normandia, ja ka pool Prantsusmaad feodaalvaldustena – kõikuma löönud sisekorra taaskehtestamiseks lõi reforme võimu tsentraliseerimiseks läbi kohtuvõimu ja majanduse reformimise. Kohtusüsteemis tekkis vandekohus, mis koosnes, eri seisusest 12 kuriteo uurijast ehk vandemehest. Rüütlitel tekkis võimalus end vabaks osta, nõnda andes raha Henry palgasõdurite hankimiseks ja vältides nõnda aadlikkude möödahiilimist sõjaväeteenistusest.
Thomas Becket – inglise kirikutegelane , aastast 1155 kuningas Henry II kantsler. Saanud 1162 Canterbury peapiiskopiks, asus kaitsma katoliku kiriku traditsioonilisi, eriti kohtupidamisalaseid õigusi. Vastustas kuninga maksustamispoliitikat. Sattus kuningavõimu lepitamatusse vastuollu ja Henry II rüütlid tapsid ta Canterbury katedraalis.
Püüdis kirikuvõimu kuningavõimust kõrgemale seada.
Richard Lõvisüda – (1183-1199), Henry II poeg, kes sai kuningaks tänu ta vanema venna enneaegsele surmale . Veetis suurema osa oma valitsemisajast sõjakäikudel olles poliitilisest tegevusest nõnda kõrvale astunud – selle kompenseeris tema isa loodud valitsus ja administratiivüksused. Osales III ristisõjas aastatel 1190- 1194 . Olenemata tema sõjalistest oskustest puudusid tal järeltulijad ja tema trooni võttis üle ta vend John Maata.
Magna Charta Liberatum 1215 – Inglise põhiseaduslik akt, millele 15.06.1215 kirjutas alla Inglise kuningas John Maata. Akt piiras kuninga õigusi, fikseeris eelkõige kuninga ja ta vasallide – parunite – suhted ning kinnitas seisuste senised õigused ja vabadused. Vaba meest võis vangistada ja tema vara konfiskeerida ainult tema seisuse kohtuotsuse põhjal ja maa seaduste alusel. Kuningal keelati võtta feodaalidelt erakorralisi makse nende nõusolekuta.
Henry III – Inglise kuningas 1216-72, John Maata poeg. Henry sõltuvus paavstist, prantslaste soosimine ja riigivara pillamine põhjustasid kodusõja (1263-67). 1264 vangistasid Henri opositsionäärid Simon de Montfort'i juhatusel . Nende algatusel kutsuti 1265 esimest korda kokku Inglise parlament rüütelkonna ja linnade esindajate osavõtul.
Parlament – Ajapikku kuningas rikkus Magna Charta Liberatumit, kehtestas liialt suuri makse. See põhjustas uue ülestõusu, milles kuninga väed said lüüa. 1265 kutsuti kokku suurfeodaalide, rüütlite ja linnakodanike ühine nõupidamine – parlament. See nõupidamine muutus hiljem regulaarseks, kusjuures parlament jagunes Edward III valitsusajal kaheks: ülemkojaks (House of Lords ) ja alamkojaks (House of Commons). Ülemkoja moodustasid vaimulikud ja suurfeodaalid, kes olid nimetatud kuninga poolt. Alamkotta saatis iga krahvkond kaks rüütlit ja iga linn kaks kodanikku. Parlamendi nõusolekuta ei tohtinud kuningad makse kehtestada ning aja möödudes hakati seal ka koos kuningaga seadusi vastu võtma.
Bastard feudalism – termin, mida kasutatakse hiliskeskaja feodaalkorra iseloomustamiseks, põhiliselt Inglismaal. See termin pärineb Inglismaalt, kus kuningad asendasid feodaalide sõjaväekohustuse rahalise maksuga, mille eest palkasid endale palgasõdureid. (värd(jas) feodalism
Edward II – äärmiselt nõrk Inglise kuningas, keda iseloomustasid ebakompetentsus, poliitiline nääklemine ja sõjaline ebaõnn. Edward II valitsusajal lõi Inglismaast lahku Šotimaa Bannockbumi lahingu järel. 1327 eemaldati ta troonilt.
Edward III – Inglise kuningas 1327-77, kuulus Plantagenetide dünastiasse, Edward II ja Philippe IV Ilusa poeg. Taotledes Gascogne'i hertsogina Prantsusmaa trooni, alustas ta sõda (Saja-aastane sõda), kus saavutas alguses edu (Crécy lahing), kuid valitsemisaja lõpuks kaotas kõik oma Prantsusmaa-valdused peale väheste rannikulinnade. Piiras tugevalt paavsti mõju Inglismaal.
Lollardid – Katoliku kirikut arvustavad rändjutlustajad Lääne-Euroopas 14.-15. sajand. Lollardite liikumine algas 1300 Antverpenis ja levis 14.sajandil eriti Inglismaal, kus nad jutlustasid J. Wyclif'i õpetust ja täiendasid seda sotsiaalse võrdsuse nõudega. Lollardid valmistasid ette Wat Tyleri ülestõusu ( 1381 ) ja reformatsiooni. Rüüstati mõise ja kloostreid, tapeti vaimmulikke ja feodaale. Jõuti Londonini, kus nõuti pärisorjuse ja teokoormiste kaotamist. Kuningas lubas need nõudmised rahuldada, kuid pettis peagi talupoegi ja surus julmalt ülestõusu maha. Aastast 1401 jälitati neid Inglismaal kui ketsereid, paljud pagesid mandrile või Šotimaale.
Lancasterite võimuletulek – Aastatel 1154-1399 oli valitsenud Plantagenet' dünastia, kelle viimaseks kuningaks oli Richard II. Tema võimuletuleku algul oli täies hoos 100-aastane sõda Prantsusmaaga. Sõda oli kulukas ning vajas palju ressursse, mida saadi talupoegade kurnamisest (mitmed ülestõusud). Samuti oli Richard II väga karm poliitoponentide suhtes, hukates mitmeid ning saates paljud pagendusse. Üks neist oli Henry Bolingbroke Lancasterite suguvõsast (oli ka suguluses Plantagenetidega, teme vanaisa oli Edward III). Aastal 1399 lahkus Richard II Inglismaalt, et minna Iirimaale. Seda võimalust kasutas ära Henry Bolingbroke, kes naasis eksiilist ning kogus kiiresti teiste aadlike usaldust ning sõjalist jõudu. Richard II oli Iirimaalt naasmisega aeglane, ning kui ta viimaks tagasi jõudis, pidi ta oma vastase paremust tunnistama. Ametlik allaandmine toimus 15. augustil 1399. Richard II vangistati ning kokkukutsutud parlament otsustas, et peab oma troonist loobuma ning uueks kuningaks saab Henry Bolingbroke (Henry IV). Esimene Lancastarite dünastia kuningas. Peale teda valitsesid samast dünastiast Henry V ja Henry VI, kuni nad Yorkide dünastia poolt Rooside sõjaga kukutati.
Rooside sõda – 1455-1485 Inglismaal Lancasteri ja Yorki dünastia vahel peetud sõda, nimi tuleneb Lancasterite vapil olnud punasest ja Yorkide vapil olnud valgest roosist. Lancastereid toetasid Põhja-Inglismaa suurfeodaalid, nende juhid olid Henry VI ja tema abikaasa Margaret . Yorke pooldasid Lõuna-Inglismaa suurfeodaalid, uusaadlikud ja kodanlased, nende juhid olid hertsog Richard (hukati 1460) ja tema poeg Edward, kes 1461 tõusis troonile Edward VI-na. Vahelduva eduga peetud sõda lõppes 1485 Bosworthi lahinguga . Et rooside sõjas hukkus enamik Inglise kõrgaadlist, tugevnes kuningavõim.
Bosworthi lahing 1485 – Lancasteri soost pärit Henry Tudor (Henry VII) ja Yorki dünastiast lahku löönud väed võitsid viimasst Yorki soost kuningat, Richard III. See lahing märgib ka sümboolset lõppu Inglise keskajale.
PÕHJA-EUROOPA
Viikingid – Viikingid olid pärit peamiselt Taani ja Norra aladelt, aga ka Rootsist. Nende kõrgaeg jääb tinglikult perioodi 800-1066, mille jooksul vallutati, rüüstati ja koloniseeriti väga erinevaid piirkondi. Üks põhjustest, miks välja rännati on tõenäoliselt viljaka pinna vähesus ja rasked elutingimused . Asundused olid nii Inglismaal, seda ümbritsevatel saartel, tänapäeva Prantsusmaal, Islandil, Gröönimaal, aga ka Põhja-Venemaal ja kaubanduslikud sidemed ulatasid isegi kuni Konstantinoopolini. Neid kutsuti väga erinevate nimedega (normannid, varjaagid , põhjamaa mehed).
Viikingid olid väga usinad kauplejad ning nende peamiseks müügiartikliks oli karusnahk, mida nad kogusid nii Skandinaaviast kui ka Läänemere idarannikult.
Maadeavastajad ! (982 Erik Punane – Gröönimaa, tema poeg Leif u. 1000 – Põhja-Ameerika)
Tähtsamad viikingiasulad olid Birka tänapäeva Stockholmi lähedal ja Uppsala. Väljaspool Skandinaaviat asuv Novgorod oli üks tähtsamatest linnadest, mille esimesed valitsejad olid Skandinaavia päritolu.
Skandinaavia ristiusustamine ja riikide teke – Skandinaavia konungid tülitsesid pidevalt omavahel. Igaüks püüdis saada endale võimalikult rohkem maakondi. Vahel suutis mõni võimsam konung ühendada ulatuslikke piirkondi ja kuulutada end terve maa valitsejaks. Nii tekkisid 9.-11. sajandil riigid eesotsas kuningatega.
Taanis sai 9. sajandil maa ühendajaks kuningas Harald Sinihammas, kes laiendas riiki Norra arvel. Taani valitsejate võim üha kasvas.
Knut Suur valitses ühtaegu nii Taanis, Norras kui Inglismaal. (Taanist sai kõige võimsam Skandinaavia riik keskajal.)
Norra ühendas esimesena kuningas Harald Kaunisjuus.
Rootsis kaks ajaloolist piirkonda: svealaste maa Skandinaavia ps keskosas ja götalaste maa sellest lõunapool. 11. sajandi lõpus ühendas svealaste kuningas Olaf Sülekuningas mõlemad piirkonnad ühtseks riigiks.
Ristiusustamine
Viikingiretkedel õppisid skandinaavlased tundma ristiusku. Olid ju vastased enamasti juba ammu kristlased . Skandinaavlaste arvates tuli võõral maal edu saavutamiseks kindlustada endale sealse jumala toetus. Seetõttu lasid mitmed Lääne-Euroopasse siirdunud viikingid end ristida . Peagi võttis katoliku kirik sihiks kogu Skandinaavia ristiusustamise. Selleks saadeti sinna mitmeid misjonäre (tuntuim neist saksa piiskop Ansgar). Esimestena võtsid tavaliselt ristiusu vastu kuningad ja nende lähemad sugulased. Lihtviikingid suhtusid uude usku küllalt ükskõikselt (surivoodil, igaks juhuks). Võitlus paganluse ja kristluse vahel kestis sajandeid. Lõpuks jäi võitjaks ristiusk (1104 Lundi peapiiskopkond, hõlmas kogu Skandinaavia. Rajati ristiusu kirikud).
Taani
Valdemar I – (Suur) Taani kuningas 1157-82. Tugevdas pärast sisevõitlusi kiriku abiga kuningavõimu. Korraldas mitu ristiretke polaabi slaavlaste vastu.
Valdemar II – (Võitja) Taani kuningas 1202-41, Valdemar I poeg. Korraldas 1206 sõjakäigu Saaremaale ning 1210 Preisimaale ja Samlandi. Purustas 1219 eestlaste sõjaväe ja rajas Toompeale linnuse. Vallutas 1222 osa Saaremaad. Kindlustas Stensby lepinguga oma võimu Eestimaal. Laskis koostada Jüütimaa seadustekogu ning Taani hindamisraamatu.
Taani interregnum 1332 -40 – Pärast Valdemar II oli riigis jätkuvalt suurenenud aadliku võim, riigiasjade üle otsustavaks institutsiooniks oli saanud Danhof (aadlike omavalitsus ) ning asi jõudis oma kulminatsioonini, Danehof otsustas ametisse määrata Kristofer II, keda peetakse läbi Taani ajaloo üheks saamatumaks kuningaks. Ta pantis enamiku Taani aladest sakslastele ja rootslastele ning kui ta 1332 suri, ei määratut uut kuningat, sest lihtsalt polnud enam enam, mida valitseda (Taani kuninga võimu alla oli jäänud vaid üks maakond Jüüti poolsaarel). Seega interregnumi ajal Taani kuningriiki ei eksisteerinud. Olukord muutus, kui 1340 . astal naasis kodumaale siiamaani pagenduses olnud Kristoferi poeg, kellest sai hiljem Valdemar IV.
Valdemar IV – Taani kuningas 1340-75. Valitsemisaja alguses piirdus võimupiirkond Põhja-Jüütimaaga, 1340ndatel ühendas enamiku killustunud kuningriigist. Pärast Jüriöö ülestõusu müüs 1346 Põhja-Eesti Saksa Ordule. Võitluses ülemvõimu pärast Läänemerel vallutas 1361 Gotlandi, kuid 1367-70 Hansa Liiduga peetud sõda lõppes ränga lüüasaamisega.
Stralsundi rahu – 1370 lõpetas Hansa Liidu võiduka Taani-vastase sõja. Valdemar IV + Hansa liidu rahuleping. Rahu sätestas, et hansakaupmehed said Taanis vaba kauplemisõiguse ning Hansa poliitikud said koguni kaasarääkimisõiguse Taani kuningate valimisel. Et nende tingimuste täitmist tagada, hoidis Hansa enda käes nelja Skåne kindlust ning kogus 15 aasta jooksul ¾ kõigist maksudest.
Norra
Håkon IV – valitses aastail 1217 -1263. Lõpetas suure segaduste perioodi Norras, kus olid eelnevalt olnud pidevad vaidlused valitsusküsimustes. Andis välja Norra troonipärimisseaduse, mille kohaselt võis trooni pärida vaid valitseja vanim poeg (seadus, mis tihti on väga palju verd ära hoidnud). Tema valitsemisajal andsid ennast vabatahtlikult Norra krooni alla ka Island ja Gröönimaa.
Magnus Seadusteandja – valitses aastail 1263-1280. On ajalukku läinud oma seadusandlike uuendustega. Tähtsamad punktid nendes uuendustes olid näiteks aadlike õiguste reguleerimine, samuti sõjaväekohustuse seaduslik paikapanemine ning ka linnade käsitlemine eraldi õigusliku süsteemi alusel. Samuti oli tema uuendustes sätestatud kuninga enda volitused.
Rootsi
Jarlid - Skandinaavia riikide kõrge ametimees 9.-14. sajand. Rootsis 12.saj – 1226 sõjalaevastiku ja mereretkede juht, tähtsuselt kuninga järel teine. Tuntuimad olid Birger Brosa ja Birger J.
Jarlid olid keskaegse Rootsi kõrgeimad riigimehed ning 12.-13. sajandil oli nende võim nii suur, et ületas tihti kuningavõimugi. Birger Jarlinil 13. sajandi keskpaigast õnnestus luua suhteliselt tugev keskvõim ning loodi nn. Provintsiseadustik, mis piiras maakondade iseseisvust.
Magnus Eriksson – Valitses aastail 1319-1363. Oli oma valitsusaja algul ka Norra kuningas, kuid vastuseisu tõttu pidi Norra krooni loovutama oma pojale, Haakon VI-le. Tema valitsusajal riik nõrgenes aadlike ja keskvõimu konfliktide tõttu ning oldi ka sunnitud Skåne Taanile loovutama. Vastuseis viis nii kaugele, et Magnus Eriksson tagandati kroonilt ning võimule sai Magnuse õemehe poeg Mecklenburgi Albrecht , kes langes kohe suurde ebasoosingusse oma võõramaise päritolu pärast.
Kuninganna Margarete ja Kalmari unioon 1397 – Kuninganna Margarete oli Taani kuninga Valdemar IV tütar, kes oli abielus Norra kuninga Haakon VI. Kuna aga Valdemar IV ei olnud poega, läks peale Haakon VI surma Norra kroon Margarete ja Haakoni noorele pojale Olufile ning Margaretest sai mõlema riigi regent (Oluf ei olnud veel valitsemiseas). Samuti olid keerulised sündmused toimumas Rootsis, kus võimul oli ebapopulaarne Mecklenburgi Albrecht. Rootsi aadel ei olnud tema tegevusega sugugi rahul ning vastutasuks Albrechti minemakihutamise eest lubasid nad Margaretele ka Rootsi regendi õiguseid. Nii ka sündis ning ühtäkki olid kõik kolm suurt Skandinaavia riiki koondunud ühe trooni alla. 1387 . aastal oli surnud ka Oluf ning Margaretest oli saanud ainuvalitseja. Asi pandi kirja ning formaliseeriti Kalmari linnas Lõuna-Rootsis 1397. aastal suure ning piduliku tseremooniaga. Kalmari unioonis oli sätestatud, et riigid peavad olema ühtsed oma välispoliitikas, peab olema vaid üks valitseja kolme riigi peale, kuid siiski kohalikku elu korraldavad riigid enamjaolt ise.
Rootsi ja Kalmari unioon 15. sajandil – Kohe peale Margarete surma 1412 . aastal ilmnesid Kalmari uniooni nõrkused. Kriitiliseks muutus olukord Rootsis, kus paljudes valdkondades olid võimu haaranud taanlased. Suur talupoegade ülestõus algas 1343. aastal Engelbrekt Engelbrektssoni juhatusel, kes ise oli pärit saksa kaevuriperekonnast. Tema juhitud ülestõus oli edukas, enamiku Rootsi alade üle saavutati kontroll ning kokku kutsuti rahvaesindus ehk Riksdag , mis otsustas Engelbrektssoni Rootsis regendiks valida. Sellele oli vastu aga ka Rootsi enda aadel ning ta tapeti. Sellest hoolimata oli Rootsi ajutiselt Kalmari unioonist välja astunud. See omakorda vallandas Rootsi ja Taani vahelised sõjad, mis kestsid vaheaegadega pea 50 aastat. 1483. aastal Kalmari unioon taastati, kuid ta jäi püsima taaskord küllaltki lühikeseks perioodiks, kuni Gustav Vasa võimuletulekuni 16. sajandi I poolel. Kalmari unioonist kui ühtsest tervikust saab rääkida vaid Margarete ajal, sest ülejäänud perioodi ilmestasid peamiselt sõjad Rootsi ja Taani vahel.
IDA-EUROOPA
Suur-Määri riik – lääneslaavi riik 9. sajandil ja 10. sajandi alguses peamiselt. Tšehhimaa alal, pealinn Velehrad. Suur-Määri vürstiriik tekkis frankidevastases võitluses, esimene teada olev vürst oli Moimir I (836-846). Vürst Rostislav (846-870) tugevdas riiki poliitiliselt ja rajas u 869 Saksamaast sõltumatu Määri piiskopkonna. Umbes 874 liitis vürst Svatopluk (870-894) Suur-Määri vürstiriigiga Pannoonias asuva Blateni vürstiriigi. Pärast Svatopluki surma jagunes riik tema poegade vahel. 895 eraldus sellest Tšehhi ning 897 Lužica sorbide ala. Riigi hävitasid ungari hõimud 906.
Tšehhi riigi algus – 6. sajandil saabusid slaavlased. 623-658 kuulusid Tšehhi alad Samo riiki, hiljem Suur-Määri riiki. Vaclav I Püha (921-929) edendas ristiusu levikut läänest. 973 rajati Praha piiskopkond . Alates 10. sajandist olid Tšehhi kuningad Saksa keisri vasallid ja sõdisid Poola ja Ungariga. 1085 sai Vratislav II kuningatiitli Heinrich IV-lt. 1212 sai Tšehhi Saksa-Rooma riigist iseseisvaks ja 13. saj kuulutati ka Tšehhi kuningas keisrit valivaks kuurvürstiks. 1198 lasi Otakar I end Böömimaa kuningaks kroonida ja rajas Presmysliidide dünastia (alates temast sai võim päritavaks, dünastia ise toimis entsüklopeedia andmetel 895-1306). Böömimaa kuningad tegutsesid ka Saksa vürstidena ja mängisid seal ohtlikku mängi. Otkar II (hüüdnimega „kuldkuningas“) taotles iseendale keisrikrooni. Ta lisas oma Böömi-ja Määrimaale vallutustega Austria, Steiermargi, Kärnteni jne. Sai aga Habsburgi Rudolfilt 1278 Dürnkruti lahingus lüüa. Suur-Böömi unistus oli sellega läbi. Böömimaad koloniseeris aina kasvav Saksa immigratsioon . Pärast Presmysliidide hääbumist tuli võimule Luxemburgide dünastia (1310-1437).
Poola riigi algus – 9. sajandil oli Poolas umbes 13 hõimuriigikest, sh Gniezno ümbruses polaanide ja Krakovi ümbruses vislaanide oma. Polaani vürst Mieszko I (960-992) ühendas 10. saj lõpus enamiku tänapäeva Poola aladest, rajas Poola riigi (Piastide dünastia) ja võttis vastu ristiusu (966). Mieszko I poeg Boleslaw I saavutas Saksa-Rooma riigiga sõdides täieliku poliitilise ja kirikliku iseseisvuse ning kroonis end 1025 ametlikult Poola kuningaks. Pärast Boleslaw Julget, kes krooniti 1076, pole Poolas enam mõnda aega kuningat, Piastide dünastia jätkab hertsogitega ja Poola on killustunud kuni 13. saj lõpuni.
Ungari riigi algus – Keskaja alguses olid Ungaris vaheldumisi hunnid, gepiidid ja avaarid. 9.sajandi lõpus tungisid Ungari aladele vürst Arpadi (tema järgi ka valitsenud Arpadi dünastia) juhtimisel ungari hõimud. Peamiselt rändkarjakasvatajad. Nad korraldasid laastavaid rüüsteretki mujale Euroopasse, aga said 955. aasdtal Otto I-lt Lechi lahingus lüüa. Istvan I (vürst 997- 1001 , kuningas 1001-1038) võttis vastu katoliku usu ja jagas riigi komitaatideks. 11.-12. sajandil nõrgendasid paljud pärilustülid Arpadeid. Hoolimata sellest õnnestus neil isegi oma kuningriiki laiendada Transilvaania, Sloveenia ja Horvaatia arvelt. Kuldbulla (1222) suurendas feodaalide võimu ja nõrgendas monarhiat ( Andras II ajal). 1301 – viimase Arpadi surm, võõrvõim.
Mongolite rüüsteretk Ida-Euroopas 1241- 1242 – toimus mongolite ja nendega kaasas olnud rahvaste, sh venelaste, suur sissetung Kesk-Euroopasse. Saksa Ordu kandis selle tõrjumisel raskeid kaotusi. Mongolid tungisid Euroopasse kolme armeega. Põhjapoolne armee lõi poolakaid ja ordu vägesid, mida juhtis Henri II, Sileesia krahv. Teine armee tuli üle Karpaatide ja kolmas mööda Doonaud. Armeed regrupeerusid ja ründasid kohutavate tagajärgedega Ungarit (~pool ungari elanikkonnast suri). Kimbutati ka Austriat, Dalmaatsiat ja Moraaviat.
Saksa ordu asumine Preisimaale – Masoovia (Poolas) vürst kutsus Saksa Ordu appi võitlema paganatest preislaste vastu ja andis SO-le Chelmno ( Kulm ) linna. 1226 Rimini kuldbullaga saab ordu valduseks Preisimaa ning on Saksa-Rooma vasall. 1234 allutati Saksa Ordu otse paavstile. 1231- 1283 vallutati Visla ja Nemunase jõe alamjooksul elanud preislased.
Kasimir III Suur – kuningas 1333-1370. Püüdis riiki tsentraliseerida, suurendas linnade õigusi. Kehtestas riigis Saksa õiguse, moodustas kõrgema kohtu. 1446-1447 andis välja Poola seadustekogu. Kestis sõda Tšehhi ja SO-ga. 1343 sõlmiti Kaliszi rahu Tšehhi ja SO-ga, kaotas SO-le Ida- Pommeri ja Tšehhile Sileesia, Masoovia ja Tšelmno, sai SO-lt Kujavia ja Dobryni. 1346 sõdis Tšehhiga, 1351 sai Masoovia oma vasalliks. 1340-1366 sõjad Leeduga, vallutas Galiitsia , osa Volõõniat ja Podoolia. Sõdades Leeduga toetas Kasimir Ungarit (troonil oli Kasimiri õepoeg ja troonipärija Lajos I Suur). 1364 asutas Krakovi ülikooli. Viimane Piastide dünastiast.
Poola võitlused Saksa Orduga 15. sajandil – 1234 rajati osaliselt Poola aladele Saksa Orduriik . 1308-09 hõivas SO Poolalt Ida-Pommeri. 14. sajandi algul peatasid tugevad valitsejad Vladislav I ja Kasimir III SO edasitungi Poola aladel. Siiski jätkusid pidevad kaitsesõjad ja ordurüütlite rüüsteretked kogu 14. sajandi vältel. Lajos I (ka Ungari kuningas) ja Jadwiga valitsemise ajal Saksa Ordu oht kasvas. 1385 sõlmiti Poola ja Leedu vahel Krevo Unioon. Poola ja Leedu läksid Leedu kuninga Jagailo (Poolas Vladislav II Jagiello (1386- 1434 )) valitsemise alla. Algas edukas koostöö sõdades SO vastu. 1410 Grunvaldi lahing: Leedu-Poola esimene suurem võit SO üle. 1411 sõlmiti SO-ga (1) Toruni rahu - SO loovutas Leedule Žemaitja. 1414-1432 ja 1454-1466 järjekordsed sõjad SO vastu, mis lõppesid (2) Toruni rahuga – Poola sai Ida-Pommeri, Chelmnomaa ja Lääne-Preisimaa, Saksa Orduriik muutus Poola vasallriigiks. 1519-1521 sõda SO-ga. 1525 SO alistus Poolale ja liideti Poola riigiga.
Přemysliidid – Tšehhi päritolu kuninglik dünastia, mis valitses Böömimaal (9.saj – 1306) ja Poolas (1300-1306).
Luxemburgid Tšehhi troonil - (1310-1437) Tšehhi trooniheitlusest tuli võidukalt välja Luksemburgi krahv Johann. Tšehhi troonile sai Luxemburgide dünastia, kelle ajal sai Tšehhi riik taas Saksa-Rooma osaks. 14. sajandi algul sõditi Poolaga. Kui Karel I 1347 Saksa-Rooma keisriks sai, siis sai Tšehhist Saksa-Rooma keskus. Samal ajal tekkis tšehhidel, kes moodustasid peamiselt alamkihi, valitsevate sakslaste vastu vaen. 1387 läks Luxemburgide kätte ka Ungari troon (seal valitses kõrvalliin). Aastal 1400 kaotasid Luxemburgid Saksa-Rooma trooni. 1410 tekkis tšehhide hulgas uus ristiusku reformiv liikumine – hussiidid . 1419 Ungari, Tšehhi ja Saksa-Rooma ühendati personaaluniooniga. 1419-1437 kestnud hussiitide sõdade ajal kaotasid Luxemburgid võimu Tšehhi üle. 1437 sai Luxemburgide liin otsa ning lõppes Saksa-Roomat, Tšehhit ja Ungarit ühendanud personaalunioon .
Karl I -
Vaclav IV – Tšehhi kuningas 1378-1400. Karl IV poeg. Vaclavi ajal nõrgenes Tšehhis kuningavõim ja tugevnes feodaalide mõjuvõim (kuninganõukogu asutamine 1396). Saksa troonilt kukutasid ta 1400 kuurvürstid. Vaclav toetas algul J. Husi ja hussiitide tegevust, hiljem ühines nendevastase liiduga.
Hussiidid – J. Husi õpetuse pooldajad, feodalismi ja katoliku kiriku vastasest revolutsioonilisest liikumisest osavõtjad. Hussiidid hakkasid katoliku kirikust eralduma 1410. aasta paiku, eristavaks sai nõue anda ilmikuile (nagu vaimulikelegi armulaual veini (karikat). Nad rõhutasid alamate õigust valitsejaile jõuga vastu hakata, kui need ei pea kinni jumalasõnast, ja nõudsid kiriku vara sekulariseerimist. 1419 jagunesid hussiidid kaheks: mõõduka suuna moodustasid kariklased, radikaalse taboriidid . Nende ühisprogramm oli „4 Praha artiklit “, taboriitide nõudmisi väljendas „12 Praha artiklit“. Äärmuslikud taboriidid nõudsid inimeste täielikku varanduslikku ja õiguslikku võrdsust.
Hussiitide sõjad – Feodalismi ja katoliku kiriku vastane revolutsiooniline liikumine Euroopas 15. sajandi I poolel, haripunkt oli Tšehhis 1419-37. J. Husi hukkamine (1415) tekitas Tšehhis suure rahulolematuse ning elavdas sakslaste ülemvõimu ja katoliku kiriku vastast liikumist. 1419 algas Prahas J. Želivski ( tapetud 1422) juhtimisel ülestõus ning võim linnas läks hussiitidele. Samal ajal kindlustusid hussiidid ka Tšehhi lõuna- ja kirdeosas. Katoliku kiriku vara sekulariseeriti. Hussiitide peamiseks sõjajõuks said taboriitide väed, mida juhtis J. Žižka. Katoliku kõrgvaimulikkond ja feodaalid korraldasid keiser Sigismundi juhtimisel mitu hussiitidevastast ristisõda, kuid said iga kord lüüa. Taboriidid tegid retki naabermaadele ja levitasid oma õpetust. Hussiitide edust hoolimata põhjustasid pikka aega kestnud sõja tagajärjel tekkinud majandusraskused Tšehhis rahutaotluse. Baseli kirikukogu algatusel leppis Sigismund kariklastega. Taboriitide vägi sai 1434 Lipany lahingus kariklaste ja katoliiklaste ühendatud väelt hävitavalt lüüa. Vähesed taboriitide salgad jätkasid võitlust 1437. aastani. Tabori linn alistus alles1452. Hussiidi sõjad hoogustasid feodalismivastast liikumist kogu Euroopas.
Tšehhimaa kuningad 15. sajandil – 1437 läks Tšehhi troon Luxemburgide käest ära. 1440 sai Tšehhi kuningaks Austria hertsog Ladislaus Postumus (Habsburg). Personaaluniooni Saksa-Roomaga asemel tekkis 1444 personaalunioon Ungariga (Ladislaus sai Ungari kuningaks). Tänu hussiitide sõdadele oli linnade tähtsus vähenenud ja pärast aastat 1452, mil vallutati Tabori linn, oli Tšehhi keskvõim varasemast tugevam. 1457 sai troonile J. Podiebrad, kelle ajal algas sõda Ungariga. 1471 sai Tšehhi troonile Poola dünastia Jagelloonid. Esimene Jagelloon Vladislav II kaotas 1478 lõppenud sõjas Ungariga suuri alasid. 1490 sai ta Ungari trooni ja liitis kaotatud alad tagasi Tšehhiga. Taastus ka personaalunioon Ungariga.
István I Püha – Ungari vürst 997-1001, kuningas 1001-38. Viis lõpule Ungari varafeodaalse riigi rajamise, murdis aastaks 1028 viimaste hõimuvürstide vastupanu ning jagas riigi komitaatideks, kus haldusvõim kuulus kuninga määratud išpanitele (komitaadi ülematele). Võttis vastu katoliku usu ja laskis rahva ristida. Jagas rohkesti maid õukondlastele, väejuhtidele ja kirikule. Lõi 1030 edukalt tagasi saksa feodaalide kallaletungi .
Ungari kuningas Lajos I Suur - 1342-82 ja Poola kuningas (Ludwik I) 1370-82, Anjou dünastiast. Sõdis edukalt Napoli, Veneetsia ja Leeduga, alistas Horvaatia ja Dalmaatsia . Andis 1364 Poola aadlile Košice privileegi. Rajas Ungari suurriigi, sedaes Bulgaaria , Bosnia , Serbia , Valahhia ja Moldova Ungarist vasallisõltuvusse.
Ungari võitlused türklastega 14.-15. sajandil – 14.sajandi lõpul tungisid Türgi väed Euroopasse ja selle käigus ründasid ühtlasi ka Ungari vasallriike. Aastatel 1395-1396 jõudsid türklased viimaks ka Ungari aladeni ning alistasid Põhja-Bulgaaria, Vidini ja Dobrudža. 1402 vallutas Timur mõneks ajaks Türgi ning seetõttu vähenes oht ka türklaste ülemvõimu ees. Aastaks 1413 ühendati Türgi uuesti ning juba 1416 ja 1418. aastal võtsid türklased ette uusi rüüsteretki Ungari aladele. 1437 võtsid ungarlased türklastelt tagasi Smerdevo. Vahemikus 1440-41 vallutasid türklased Bulgaaria, osa Serbiast ja Bosniast ning Hertsegoviina. 1440 piirasid türklased Belgradi ning lõpuks ka vallutasid selle. Seejärel tõusis Ungari vägede etteotsa Transilvaania vojevood.
János Hunyadi – Ungari väepealik ja 1444 (või 1446) – 1452 Ungari riigihoidja. Juhtis 1441-56 Balkani poolsaarel Türgi vägede vastast sangarlikku võitlust ja vabastas 1456 ristisõdijate väega türklaste piiramisest Belgradi. Hunyadi on ungari, rumeenia ja serbia rahvalaulude lemmikkangelasi.
Mátyás I Corvin Hunyadi – Ungari kuningas 1458-90, Janos Hunyadi poeg. Tugines väike- ja keskaadlile ning linnadele. Ajas tsentraliseerimispoliitikat (moodustas alalise sõjaväe, võimaldas linnade esindajail osa võtta riigipäevast). Sõdis aastast 1468 Tšehhiga, sai sellest 1478 Moraavia, Sileesia ja Lužica. Sõjas Türgiga vallutas osa Bosniast, Moldova ja Valahhia, sõjas Habsburgidega 1485 Austria koos Viiniga. Asustas Pressburgi (Bratislava) ülikooli, ühe Euroopa suurimaid raamatukogusid ja trükikoja.