Poliitiline ajalugu keskaeg (0)

POLIITILINE AJALUGU
SUUR RAHVASTERÄNDAMINE , SELLE PÕHJUSED JA KÄIK.
Suur rahvasterändamine algas 370 aastal hunnide liikumisega Ida-Euroopasse. Nad purustasid gootide väe, mis omakorda põhjustas gootide liikumise. Gootid võeti Rooma teenistusse. Edasi liikusid hunnid Kesk-Euroopasse pannes liikuma ka teised rahvad . Rooma riigi põhjapiir lakkas toimimast. Olulised rahvad, kes rändasid olid: vandaalid , ida- ja läänegoodid, hunnid ning germaanlased.
Eeldused: Rooma sisestabiilsuse nõrgenemine (Rooma lagunemine , Caracalla edikt 212-> kodakondsuse laienemine kõigile vabadele , Konstantinoopoli nim. Uueks pealinnaks)
Põhjused: Barbarite rahvaarvu kasv -> sellest tulenev maapuudus, üleüldine kliima jahenemine-> sundis inimesi liikuma lõuna poole
ADRIANOPOLI LAHING 378: 9. august peetud lahing, milles läänegoodid purustasid Rooma keisri Valensi väe ja tungisid Balkani poolsaarele.
GERMAANI, TÜRGI JA IRAANI HÕIMUD EUROOPAS II-IV SAJAND.
Rooma aladele tunginud germaani hõimud:

• II SAJANDIL: marokmannid, kvaadid ja tšatid
  
• III SAJANDIL: alemannid, karpid, süügid, idagoodid , läänegoodid, frangid , vandaalid, friisid
  
• V SAJANDIL: burgundid, sueebid, gepiidid
  
• VI SAJANDIL: langobardid
  

Türgi jA Iraani hõimud:

• II SAJAND: sarmaadid
  
• V SAJAND: hunnid
  
• VI SAJAND: avaarid
  

BARBARITE RIIGID:
Frangi riik ->Gallias
Läänegootide riik-> Hispaanias
Vandaalide riik-> tungivad üle Reini jõe, jõuavad 409 Hispaniasse, liiguvad sealt edasi Põhja-Aafrikasse, loovad sinna riigi u 430-534
Lanborgide riik ->Põhja ja Kesk-Itaalias (suuremas jaos endistel idagootide aladel, mille langoboardid Bütsantsilt vallutasid, 568-774
FRANGI RIIK: Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase Prantsusmaaga . Frangi riik tekkis 5. Sajandil peale Lääne- Rooma riigi lagunemist, kui frangid vallutasid kuningas Chlodovechi juhtimisel enamiku Galliast.
VI lõpust hakkasid kujunema neli piirkonda:

• Neustria: Lääne ja Loode Gallias, keskusega Pariisis
  
• Austraasia: Kirde Gallias
  
• Burgundia : endise burgundide riigi alal
  
• Alemannia: osa tänasest Saksamaast, Prantsusmaa idaosast ja Šveitsist.
  

POITIERS LAHING 732 ( TOURS LAHING): Oli kokkupõrge frankide, keda juhtis Karl Martell ja araablaste vahel 732. Aastal, kokkupõrke võitsid frangid. Seda lahingut on tihti peetud keskaegse Euroopa ajaloos kõige otsustavamaks, kunas see peatas islami ekspansiooni ning kindlustas Frangi riifi püsimajäämise, millest hiljem tekkisid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia.
KARL SUUR, TEMA RIIK JA SÕJAD ; SEADUSANDLUS

• SÕJAD: 774 langobardie vastu, kellelt võttis Itaalia krooni
  

795 avaaride vastu, kelle ring’i ta väed purustasid
774-799 sakside vastu, kelle alistas ja ristiusustas pärast julmi sõjakäike
778 bajuvaaride vastu, kelle alad liitis oma riigiga
muhameedike ja kristlike hispaanlaste vastu, kellelt vallutas Hispaania margi.

• KEISRIRIIK : Taastati 800. Aastal kui paavst Leo III kroonis ta Rooma keisriks, kuid Karl Suur pidas end eelkõige frankide kuningaks, kelle ta samastas läänepoolse kristliku maailmaga ning ta taotles Konstantinoopopli keisrilt ainult enda kui võrdse tunnustamist.
  
• SEADUSANDLUS: kapitulaarid ja kultuuripoliitika (Karolingide renessanss ), mis katsid kogu Euroopa pinnapealse ja illusoorse läikega. Ta oli kogu keskaja jooksul legendaarne kangelane.
  
• KEISRITIITEL: Keiser oli Rooma keiser, mitte Frankide. Tiitliga ei kaasnenud tegelikku võimulatust teiste kuningate üle. Esialgu pärandus tiitel Frangi riigi valitsejate seas. Pärast Lothar I surma 855 sai keisriks see, kes kontrollis Itaaliat või vähemalt Rooma linna. 962. Kui Saksamaa kuningas Otto I krooniti keisriks ühendati keisri tiitel Saksamaa kuningriigiga-> tekkis Saksa-Rooma keisririik.
  
• KAROLINGIDE RENESSANS: Karolingide õukond hakkas taas väärtustama antiikaja kultuuripärandit, kogudes enda ümber teadlasi, kunstnikke, kirjamehi. Rajati ilmalikke õppeasutusi, kujunes lõplikult välja kloostrite tähtsus käsikirjade ümberkirjutamises, kasutusele tulid uued põllutööriistad . Karl Suure rahareformi tagajärjel hakati taastotma kohalikke münte . Kultuur eesmärk oli saavutada Antiik-Rooma tase, kuid renessanss oli eelkõige majandusliku tähtsusega. Lisaks võeti kasutusele uus kirjavorm-> Karolingide minuskel (üksiktähed esitati reeglipärasel stiiliputal naabertähtedest sidumata kujul)
  

Straßburger Eide 842: 840 aastal suri Karl Suure poeg Ludwig Vaga ning poegade vahelised tülid suurenesid. Liidu moodustasid Ludwig Sakslane ja Karl Kiilaspea. Nad sõlmisid 842 Straßburger Eide vande, millega kohustusid toetama teineteist võiduka lõpuni vanema venna Lothari vastu. Vanne on eriline, sest see on kirjutatud kahes keeles: vana-saksa ja vana-prantsuse. See viitab selgelt ka etnilistele erinevustele: ühes riigi osas kõneldi germaani, teises vana-prantsuse keelt.
VERDUNI LEPING 843: Lothar sai võitluses nooremate vendadega lüüa ning sõlmis nendega Verduni lepingu. See tähistab Frangi riigi lõppu, mille alusel jaotati riik kolmeks: Ludwig sai endale riigi idaosa (Sasamaa), Karl Paljaspea sai lääneosa (Prantsusmaa) ning Lothar sai riigi keskosa (pikk koridor Põhjamerest Vahemereni ja Itaalia) ning sealhulgas Rooma keisritiitli. Lothari ala oli kõige ebastabiilsem ja killustus peagi. 855 ta suri ning ta riik jagunes omakorda kolmeks: Itaalia (tänane Põhja Itaalia), Lotring ja Provence.
EDASISED JAGAMISED: 870. aastal jaotasid Merseenis Karl Paljaspea ja Ludwig Sakslane Lotringi, v. a Itaalia, mis jäi Ludwig II (Lothari poeg ja nimelisel keiser) kätte. Ribemonti jagamine nihutas Lotringi itta, Ida-Frangi riigi poole. Pärast seda tundus keisririigi ühtsus hetkeks taastuvat Ludwig Saksase kolmanda poja Karl Paksu ajal. Pärast tema surma lagunes Karolingide ühtsus kiiresti. Pärast karoling Armulfi kandsid keisritiitlit ainult väksed itaalia kuninga ning tiitel kadus 924. Sootuks. Lääne-Frangi riigis muutusid kuningad taas valitavaks ja Karolingidest kuningad vaheldusid kuningatega Odode suguvõsast. Saksamaal hääbus Karolingide dünastia koos Ludwig Lapsega.
VÄLISINVANSIOONIE AJAJÄRK:

• VIIKINGITE RÜÜSTERETKED (800-1050): mindi kas kaubandustehinguid tegema või haritavat maad otsima . Rüüsteretked toimusid peamiselt kahte teed pidi: idatee (Soome lahest mööda jõgesid Konstantinoopolisse) ja läänetee (Inglismaa ja Prantsusmaa kaudu Vahemerele). Viikingid jõudsid Islandile, Põhja-Ameerikasse, Gröönimaale, Aafrika rannikule . Inglismaa vallutamine Knut I poolt, korduvalt tungiti Pariisini. Probleemi kõrvaldamiseks nõustusid Frangi valitsejad neile maad läänistama. 911. Läänistati pealik Rollole ala, millest sai Normandia hertsogkond. Aastaks 1071 olid normannid vallutanud Lõuna-Itaalia, kus tekkis Sitsiilia kuningriik . Kuningate võimu tugevnemise tagajärjel hakkasid viikingid elulaadiga kohanema .
  
• UNGARLASED : 898 toob hõimujuht Arpad madjarite hõimud üle Karpaatide Doonau madalikule, seal hakkab kujunema Ungari riik. Segunevad paljude rahvustega- kohalike avaaride, sllavlastega. Toimuvad ungarlaste röövretked Kesk-Euroopasse, eriti kannatas nende all Saksamaa. 955. Saavad Saksi kuninga Otto I käest Lechi lahingus lüüa. Pärast lüüasaamist jäid paikseks, võtsid vastu ristiusu. Esimene kuningas kroonitakse aastal 1000, mida loetakse Ungari riigi alguseks.
  
• SARATSEENID: Jõuavad 711 Pürenee poolsaarele, vallutavad kogu Hispaania v.a loodeosa. Kujunesid välja iseseisvad emiraadid. 732 saavad Karl Martellilt Poitiersi lahingus lüüa. Tõid olulisi mõjutusi Euroopa kultuuri (teadus, tehnika, arhitektuur). Hispaanias kjunes välja mauri kultuur. Sõdisid ka Bütsantsiga Vahemere saarte pärast, alistasid Sitsiilia, Sardiinia , Korsika, Kreeta . Jõudsid paiguti ka Lõuna-Euroopa rannikule.
  

SAKSAMAA:
LECHI LAHING 955: Otto üheks tähtsaimaks saavutuseks oli ungarlaste võitmine. Otsustav lahing toimus 955. Aastal LECHI jõel. Ungarlaste ratsavägi sai saksa rüütlitelt hävitavalt lüüa, suur osa ungari sõjameestest langes. Pärast seda nende rüüsteretked õppesid. Ungarlased jäid rahulikult elama Doonau äärsetesse steppidesse, kus tegelesid põlluharimise ja karjakasvatusega. Peagi võtsid vastu ristiusu ning X sajandi teisel poolel tekkis Ungari riik.
RENOVATIO IMPERII ROMANORUM : Otto III välja antud bulla , millega ta kuulutas Rooma impeeriumi taastatuks, millega Rooma sai pealinnaks. Ja ta uskus, et kõrgeim võim peaks kuuluma keisrile, nii ilmalik kui ka vaimulik, sh Rooma paavst peaks alluma keisrile.
TRANSLATIO IMPERII: Tähendab võimu kandumist ühe valitseja käest järgmisele (impeeriumite järgnevus). Võimu, kultuuri kandumist idast läände alates tsivilisatsiooni algusest. Ajalooline konseptsioon , mis tähendas lineaarset aja ja ajaloo käsitlust. Keskenduti ainult enda piirkonna võimule, muu maailma võimuvahetused ei puudutanud keskaja inimesi . Keskaegsed autorid käsitleisd võimu kandumist kuni nende piirkonda valitseva monarhini.
OTTODE REINCHSKIRCHE: Otto I hakkas looma vaimulikke vürtskondi, et tugevdada kuningavõimu võitluses hertsogitega. Määras ise ametisse kõik piiskopid ja abtid, võttes neilt läänivande- vaimulikud said poliitilise võimu, samas tugevnes kuningavõim kirikuvalduste üle. Tihti jäeti piiskopi või kloostriülema koht mõneks ajaks vakantseks, sest siis läksid kõik tulud kuningale . Lõpus kuulus kuningale spoolia-õigus (Spolienrecht), st. õigus surnud vaimuliku vallasvara endale võtta, sest see oli tekkinud kirikliku lääni tuludest. Sellest tekkinud pinged hakkasid viima investuuritülini.
OTTODE RENESSANSS: Tugeva keskvõimuga ottoonid üritasid taastada antiikaegset kunsti ja kultuuri. Säilitati antiikseid käsikirju, osad riigivaimulikud oskasid kreeka keelt nt Cologne peapiiskop Bruno , kes õpetas ka teistele. Ainsaks tsivilieeritud kunstiks peeti klassikalist , ainsaks hariduseks Ladina haridust, ainsaks impteeriumiks Roomat.
INVESTUURITÜLI: Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline võitlus. 11.-12. Sajandil piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse- investuuri- pärast. Algas 1075 , kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriõiguse kehtetuks .1076 heitis paavst Heinrich IV kirikust välja, mille peale Saksa hertsogid otsustasid, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse. 1077. Aasta jaanuaris seisis Heinrich IV kolm päeva lumes Canossa paavsti residentsi ees ning paavst andis alle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt 1980 pani paavst Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich kelle käes oli sõjaline võim, lasi valida vastupaavstiks Clemens III. Heinrich V ajal toimus taas kirkust välja heitmised ja vastupaavstide määramised. Investuuritüli lõpetas Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugenvemine ja Saksa Rooma keisrite võimu nõrgenemine.
WORMSI KONKORDAAT 1122 ( Pactum Calixtinum): Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lõpetas investuuritüli. Sõlmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss , mille põhjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli õigus ning ilmaliku investuuri õigus (õigus läänistada maavaldusi valitsuskeppi üle andes ). Ilmalik invesituur eelnes vaimulikule (kirjaliku võimu andmisele, mida tähistas sõrmuse ja karjaseraua üleandmine). Teistes keisririigi osades (Itaalias ja Burgunidas) jäi keiser valimistest kõrvale ning ilmalik investituur järgnes vaimulikule 6 kuud hiljem.
SACREDOTIUM JA IMPERIUM: Sacredotium ehk vaimulik võim (selle pea oli paavst)/ imperium ehk ilmalik võim (selle pea oli keiser).
TAANI POLIITIKA PÕHJA-SAKSAMAAL 12-13 SAJAND: Taani pidas osaliselt Põhja-Saksa aladega kaubandust, osalt röövis neid. Varustas kala ja põllumajandussaadustega. Knut VI kasutas ära Saksa- Rooma riigi nõrkust, vallutas suurema osa Pommerist, Holsteini, Mecklenburgi, Lüübeki, Hamburgi . Ülemvõimu laiendamine Läänemerel viis kokkupõrgeteni Saksa feodaalidega. Valdemar II võeti vandi , oli sunnitud loobuma kõigist taanlaste poolt vallutatud aladest Läänemere lõunarannikul. 13. Sajandil Taanis kuningavõimu langus, feodaalide iseseisvuse kasv.
KUURVÜRSTID: Kuurvürstidele kuulus 13. Sajandist Saksamaal kuninga valimise õigus. Kuurvürstide kolleegiumi moodustasid algselt seitse kuurvürsti: Mainzi, Kölni, Trieri peapiiskop ning ilmalikest Tšehhi kuningas, Reini pfaltskrahv, Saksi hertsog ja Brandenburgi markkrahv. 1356 kinnitas Karl IV kuldbullaga kuurvürstide eesõigused. Kuurvürstidel oli keisrile nõuandmise õigus üldriklikes asjades, neile kuulusid keiserlikud õukonnaametid. Saksa-Rooma riigi likvideerimisega lakkas kuurvürstide kolleegium olemast.
KULDBULLA: Sanktsioneeris 7 kuurvürsti ainuõiguse valida Saksa kuningat, kuurvürstide jagamatuse ja nende kuninglikud eesõigused, reguleeris maarahu ning keelas linnade liidud. Keiser tunnustas kuurvürstide täielikku poliitilist iseseisvust ja loobus vahelesegamisest vürstkondade siseasjadesse. : -
-> Kinnitas kuurvürstide õiguse keisreid valida

• Määras kindlaks kuurvürstide kolleegiumi koosseisu
  
• Legaliseeris erasõjad
  
• Keelas ära linnade vahelised liidud
  

1291 Eidgenossenschaft ja Šveitsi tekkimine: Hasburgid püüdsid mägilaste üle võimu saada, kuna kolme kantoni(maakonna)- Schwyzi, Uri ja Unterwaldi- maadelt läks läbi tähtis kaubatee Saksamaa ja Itaalia vahelt, millest mägilased tolli näol ja teejuhtidena töötades kasu lõikasid. Nende kaubateede äärde tekkisid jõukad kaubalinnad. Šveits oli juba ammusest ajast Püha-Rooma riigi kooseisus ja seal oli rohkesti maid Hasburgide valduses. Kunas Hasburgide soov nende üle kontrolli saavutada aina tugevnes, sõlmisid 1291 kolm kantonit oma vabaduse ühiselt kaitsmiseks Igavese Liidu ehk Eidgenossenschafti. Seda sündmust loetakse Šveitsi riigi alguseks.
TAALIAI
Itaalia sai pärast Hohenstaufenite langust Saksa-Rooma riigist sõltumatuks. Vaatamata korduvatele sõjakäikudele ei suutnud Saksa keisrid Itaaliat allutada. Itaalia linnad olid kaubandusega rikkaks saanud ja soovisid iseseisvust.
RONCAGLIA RIIGIPÄEV 1158: Itaalia linnade omavalitsusõigused võeti revideerimisele. Tunnustust leidsid need linnaõigused, mis põhinesid keisrite poolt antud ürikuil. Keiser jättis endale õiguse määrata podesta’d ehk keisri ametnikud, kes olid linnade kõrgemaid võimukandjad, tehes sellega linnad endast täielikult sõltuvaks.
LOMBARDIA LIIGA- Põhja-Itaalia linnade liit, mille eesmärk oli kaitsta oma õigusi Saksa-Rooma keisrite vastu. Asutati Milano juhtimisel 1167 , algul 20 aastaks, kuid püsis aastani 1237 . Lombardia liigat toetasid paavst, Veneetsia ja Sitsiilia uningriik. Legnano lahingus 1176 lõi lombardia Liiga vägi Friedrich I Barbarossa rüütliväge. Konstanzi rahulepinguga tunnustas keiser Lombardia linnade omavalitsusõigust.
GVELFID JA GIBELLIINID: eellugu: Friedrich I Barbarossa palus tüli käigus Lombardia liigaga abi saksa vürstidelt, nende seasl Welfide soost Baieri ja Saksa hertsogi Heinrich Lõvi käest, kelle käes oli tooma 2/5 Saksamaa territooriumist, viimane aga keeldus ning seetõttu läks Friedrich sõja lõppedes temaga arveid õiendama. Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Frederich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad ).
ITAALIA LINNRIIGID : Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. Sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite vastu, saades seejuures abi Rooma paavstilt. 13. Sajandi II poolel, kui keisrite võim enam Itaaliasse ei ulatanud, muutusid linnad sõltumatuks. Tekkisid iseseisvad linnriigid. Eriti kuulsateks kaubalinnadeks olid Veneetsia ja Genova . Suuri ja rikkaid linnu oli Põhja-Itaalias ka seisemaal. Lombardias oli suuremaks Milano. Lõuna pool asus Toskaanamaakond, mille tähtsaim linn oli Firenze . Linnad elatusid ja rikastusid kaubandusest ja olid tihti omavahel vaenujalal nii väliskaubanduse kui ka piiride pärast. Linnriikidele oli iseloomulik vabariiklik või aadlivabariiklik valitsuskord .
NORMANNID LÕUNA-ITAALIAS: 1050 tungisid normannid Lõuna-Itaaliasse. Paavst tegi nendega liidu ja lasi normannidel vallutada Bütsantsilt kogu Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia. Seal rajasid nad oma riigid. 12. Sajandi algul liideti Lõuna-Itaalia sitsiilia kuningriigiga.
MELFI KONSTITUTSIOON 1231: Pani kehtima riikliku monarhia . Piirati linnade vabadusi, kuningavõim muutus piiramatuks. Kohut , administratsiooni ja finantse valitsesid kuninga ametnikud.
SITSIILIA VESPER 1282: Anjou dünastia vastane mäss Sitsiilias. Arenes Anjou ja Aragoni dünastia sõjaks. Vastuhakk puhkes 30. Märtsi õhtuse jumalateenistuse ajal Palermo lähedal. Laienes Palermosse ja hõlmas aprillis kogu saare. Enamik pranslasi tapeti . Troonile kutsuti Aragoni kuningas Pedro III. Sõda lõppes 1302.
PRANTSUSMAA:
BOUVENIS’ LAHING: 1214 llõi Prantsusmaa kuningas Philippe II Auguste vägi Inglise John Maata liitlaste Saksa- Rooma keisri Otto IV ja Flandria krahvi väge. Inglise kuningas minetas suurema osa Prantsusmaa-valdustest, Saksa troonitülis saavutas Friedrich II võidu Otto IV üle.
PRANTSUSMAA RIIGIAPARAADI TSENTRALISEERIMINE : Õukonna aadlikud asendati keskklassit nõuandjatega. Vabanevad läänid tulevad tagasi kroonile, kuningas võib neid uuesti läänistada. Suurfeodaalid vastu, linnad toetasid. Vasall on truu vaid oma isandale ja ka kuningale. Ülemkohtu ( parlament ) asutamine. Asutati ametikkond, kes esindasid kuningat riigi erinevates osades. Algas otsene maksustamine, koostati riigieelarve .
PARIISI PARLAMENT: Kuningriigi ülemkohus, sellel oli õigus vaadata üle kuninga otsused ja panna veto .
ALBILIASTE SÕJAD: albilased olid kirikuvastase usulise liikumise pooldajad 12-13. Sajandil Lõuna-Prantsusmaal. Nende peamised tegevuskeskused olid Toulouse ja Albi. Kiriku algatatud ristisõjas nn albilaste sõdades 1209-29 enamik albilasi hävitati. Languedoc laastati ja liidendati Prantsuse kuninga valdustega. Albilaste võitlemine ajendas inkvisitsiooni ja dominiiklaste ordu asutamise.
LÕUNA-PRANTSUSMAA ALLUTAMINE KUNINGAVÕIMULE: Albilaste sõjaga sai kuningavõimu Languedoc (endine Toulousi krahvkond) Toulouse hertsogi tütar abiellus kuninga vennaga ja 1271 liideti ka Toulouse kuningadomeeniga.
PHILIPPE ILUS JA MADALMAAD: Flandria oli küll Prantsusmaa koosseisus , aga toetas siiski Inglismaad. 1297- 1299 sõda Inglismaaga. Philippe IV hõivas Flandria. 1302 algas seal mäss, Flandria jalamehed võitsid Prantsuse rüütleid Courtai lahingus. 1302 loovutas Philippe Inglismaale Guyenne’I (endise Aktivaania). Inglismaa loobus toetusest Flandriale. 1305 allutas Philippe Flandria.
PHILIPPE ILUS JA PAAVSTID : 1296 maksustas Philippe prantsuse kiriku. Paavst keelas kirikul riigile makse maksta. Philippe keelas prantsuse raha paavstiriiki viimise. 1301 arreteeris Philippe paavsti legaadi, paavst kuulutas vastutasuks paavsti ülemuslikkust kuninga üle. Philippe nõudis paavsti BONIFATIUS VIII kukutamist ja laskis ta röövida, kuid rahvahulk vabastas paavsti. 1305 asus Philippe Ilusa survel ametisse uus, pranslasest paavst Clemens V. Tänu ebastabiilsusele Rooma linnas suutis Philippe ta meelitada resideeruma Avignoni, kus paavst oli Prantsuse kuninga mõju all.
TEMPLIORDU LIKVIDEERIMINE- Pärast viimaste valduste kaotamist Pühal maal oli Templiordust saanud vaid kamp võimsaid pankureid. Nende moraal oli alla käinud (tegelesid liigkasu võtmisega), kuid see-eest oli neil palju raha. 1295 läks prantsuse kuningakassa Templiordu kätte (riik oli neile võlgu). 1307 lasi Philippe kõik templirüütlid arreteerida süüdisatuna ketserluyses. 1311-12 põletati paljud rüütlid tuleriidal. Ordu saadeti paavsti käsul laiali. Templiordu varad läksid Prantsuse kuninga kätte. Samuti kustutati kõik riigi võlad Templiordule.
GENERAALSTAADID : Philippe Ilus nõudis prantsuse vaimulikelt maksude maksmist, paavst keelas selle ära. Oma rahvalt toetuse saamiseks kutsus Philippe 1302 kokku seisuste esinduse ehk generaalstaadid. Esimese seisuse moodustasid vaimulikud, teiseks olid aadlikud ja kolmas oli linnakodanike seisus. Kõik seisused pidasid istungeid eraldi, ainult lõppotsus tehti ühiselt. Generaalstaadid avaldasid kuningale toetust. Järgnevatel sajanditel kutsusid kuningad generaalstaate korduvalt kokku, kuigi nende mõju riigivalitsemisele jäi tunduvald väiksemaks Inglise parlamendi omast.
EDWARD III TROONINÕUDMINE JA SAJA-AASTASE SÕJA ALGUS: Edward III- Inglise kuningas 1327-77, kuulus Plantagenetide dünastiasse. Taotledes Gascogne’I hertsogina Prantsusmaa trooni , alustas ta sõda (Saja aastane sõda), kus saavutas alguses edu, kuid valitsemisaja lõpuks kaotas kõik oma Prantsusmaa valdused peale väheste rannikulinnade. Sõja ajendiks oli prantsuse troonijärglase küsimus. Edward III kutsus Philippe VI kahevõitlusele, kuid too keeldus, öeldes, et Edward III omab maad Prantsusmaal ja on seega tema vasall ning oma vasalliga kahevõitlusesse astuda on alandav. Edward III kuulutas Philippe troonianastajaks ja alustas sõda Prantsusmaa vastu. Piiras tugevalt paavsti mõju Inglismaal. Tüli tekitas ka Flandria krahvkond, mille linnades valimstati kalevit, mille tooraineks oli inglise lambavill. Flandria linnaelanikud pooldasid seega tihedaid sidemeid Inglismaaga. Prantsuse kuningate sihiks oli inglaste täielik väljatõrjumine (neil oli seal suuri maa-alasid) ning inglased tahtsid valdused taastada selles ulatuses nagu need olid Henry II ajal.
CRECY JA POITIERS’ LAHINGUD: Sõja algus oli edukas inglise vägedele. Merelahingus purustati prantsuse laevastik . Inglise maaväed tegid Prantsusmaal laastavaid rüüsteretki ning saavutasid mitmeid võite . 1346. Aastal võideti prantsuse rüütleid Crecy lahingus, kus prantslaste arv ületas suuresti inglaste arvu. Inglise ammukütid purustasid prantsuse rüütliväe . Veelgi raskemalt said prantslased lüüa 1356. aastal Poitiers’ lina juures. Seal suutis arvuliselt väiksem inglise vägi vastase ümber piirata ja isegi nende kuninga vangi võtta . Aasta hiljem vallutasid inglased tähtsa sadamalinna Calais’. Prantslaste olukord oli muutunud äärmiselt raskeks.
DOFÄÄN CHARLES JA GENERAALSTAATIDE REFORM : Maarahvas oli rahulolematu, kuna 1348 -49 oli katkuepideemia (Must Surm), mis halvendas talurahva olukorda ja vähendas rahvaarvu. Sõjakäigus vajas kuningas sõjapidamiseks raha ja nõudis uusi makse. Kuna talupoegi jäi vähemaks , suurendati koormisi. Maksude tõstise pärast suurenes ka linnarahva rahulolematus . Keelduti sõjamakse maksmast. Kuningas oli vangistuses ja valitses troonipärija-> dofään Charles. Kutsus kokku generaalstaadid, lootes saada nende nõusolekut uute maksude kehtestamiseks. Generaalstaadid tulid kokku oktoobris 1356, eriti arvukalt oli esindatud kolmas seisus. Nad kritiseerisid valitsuse poliitikat ja dofään saatis generaalstaadid lailali, lootes raha hankida muul viisil. See ei õnnestunud ja veebruaris 1357 tuli generaalstaadid uuesti kokku kutsuda. Võeti vastu suur Märtsidonants-> valitsejale lubati toetusrahasid, aga nende kogumine ja kulutamine pidi toimuma generaalstaatide kontrolli all. Lepiti kokku, et edaspidi tulevad generaalstaadid kokku 3x aatas. Generaalstaadid soovisid muuta kuninga nõukodu ja teisi valitsuse asutusi . Generaalstaatides oli tähtis roll rikkal Pariisi kalevikaupmehel Etienne Marchelil. Valitsus ei tahtnud arvestada generaalstaatide nõudmistega ja 1358 puhkesid Pariisis uued rahutused .
JAQUERIE- 1358 algas Pariisis ülestõus. Selle juhiks oli rikas kalevikaupmees Etienne Marcel. Ülestõusmised vallutasid kuningalossi ja troonipärijal õnnestus vaevu eluga pääseda. Samal ajal algas maal talurahvaülestõus, mis on tuntud kui žakerii. (Jaques kutsuti prantsuse talupoegasid). Talupojad rüüstasid mõistaid, tapsid feodaale ja põletasid dokumente, kus nende koormised kirjas. Kuid ühtset ja tugevat sõjaväge neil ei kujunenud. Saumuti jäid nõrgaks sidemed Pariisi ülestõusnutega. Pärast esimest ehmatust suutsid feodaalid end koguda, lõid talupoegade väe puruks ning surusid ülestõusu julmalt maha. Seejärel nnestus troonipärijal alistada ka Pariis. Etienne Marcel tapeti ja ülestõusust osavõtjaid karistati karmilt.
PRANTSUSMAA-INGLISMAA VAHERAHU 1360- Prantsusmaa oli nõrgestatud ja pidi 1360 sõlmima Bretigny rahu ning loovutama Inglismaale suuri maa-alasid. Genreaalstaadid ei kinnitanud seda rahulepingut. Rahulepingu järgi loobus Inglise kuningas õigusest Prantsuse troonile ja Prantsuse kuningas loobus oma suvenääriõigusest Lõuna Prantsusmaa üle. Need läksid Inglise kuningale pärusvaldusena. Prantsuse kuningas Charles V tegi rahu ajal sõjaväe ja maksuregormi ning vabastas peaaegu kogu Edela Prantsusmaa.
AZINCOURT’I LAHING 1415- 15 sajandi algul alustas noor Inglise kuningas Henry V uut pealetungi. Prantsuse suurfeodaalide hulgas valitsesid teravad lahkhelid ja võisaim neist, Burgundia hertsog, liitus inglastega. 1415 saavutasid inglaste ja burgundlaste ühendatud väed Azincourt’I lahingud hiilgava võidu. Seejärel vallutati kogu Põhja Prantsusmaa, Pariis kaasaarvaud. Kuid Henry V suri ootamatult. Tema poeg oli alles imikueasi ja nii jäid inglased otsustaval hetkel juhita.
INGLISE-PRANTSUSE RAHU 1420 - Henry V sõlmis 1420 aastal hiilgava tehingu abielludes Prantsuse kuninga tütrega, pidi nende poeg pärima Prantsuse trooni. Ta suri ootamatult 1422 ning ta poeg oli vaid 9-kuune, päris vanaisa nõrga mõistuse. Charles VI suri paar kuud enne Henry V. Inglased olid soodsas positsioonis, aga ilma kuningata. Prantslased lubasid aktsepteerida kuningana seda, kes on kroonitud Reimsi katedraalis. Henry V ja prantsuse printsessi poeg kuulutati kuningaks. Loire jõest lõunapool ning põhjapool oli kuningaks kuulutatud Charles VII (Charles VI poeg. ) Jätkus sõda.
ORLEANSI PIIRAMINE 1428 : Inglaste pealetund siiski jätkus ja nende väed asusid piirama Orleansi linna Loire jõe ääres. Selle kaitsmine oli pranstlastele väga oluline, sest siit avanenuks vaenlasele pääs Lõuna-Prantsusmaale. 1429 Orleansi kaitsmise ajal, ilmus kuninga õukonda lihtne talutüdruk, kelle nimi on Jeanne dArc. Ta kinnitas, et Jumal on saatnud teda isamaad päästma ning nõudis, et tal lastaks prantslasi juhtida. Neiu usk ja meelekindlus avaldasid kunindale sügavat muljet ning ta lubatigi väepealike kõrval minna inglasi linnast eemale kihutama. Jeanne d’Arci ilmumine tõi pöörde saja-aastasesse sõtta. Temast sai tõeline rahvuskangelane, kes sisendas prantslastesse uut usku, inglastesse aga hirmu ja paanikat. Juba esimese lahingus olid Jeanne juhitud väed edukad ja linn vabastati piiramisrõngast. Edaspidi saavutas Jeanne veel terve rea võite. 1340 langes ta burgundlaste kätte vangi. Need müüsid neiu inglastele, kes organiseerisid Jeanne’I üle inkvisitsioonikohtu. Ta mõisteti süüdi nõidumises ja ketserluses ning põletati tuleriidal. Tagantjärele kuulutas katoliku kirik ta pühakuks.
SAJA AASTASE SÕJA LÕPP 1453: Pärast Jeanne d’Arci surma prantslaste võidud jätkusid. Nii feodaalid kui talupojad koondusid vaenlase väljatõrjumiseks kuninga ümber. Burgundia hertsog katkestas oma liidu inglastega ja tuli samuti kuninga poolele. Järk-järgult langesid kõik inglaste valduse Prantsusmaal. 1453 kui sõda lõppes, oli inglastele jäänud vaid Calais sadamalinn Prantsusmaa põhjarannikul. Tagajärjed: Prantsusmaa ühendamine sai Prantsuse kuningate juhtimisel teoks, loodi eeludse Prantsuse rahvusriigi loomiseks. Rahutingimuse tulemusena loobus Inglise kuningas troonitaotlusest ja territooriumides peale Calais’i. Prantslaste rahvaarv oli 1/3 võrra vähenenud ja põllud olid võsas.
HILISKESKAEGNE BURGUNDIA
1477 NANCY LAHING JA SELLE TAGAJÄRJED: 1477 toimus otsustav lahing, kus Charles Südil tuli võidelda šveitslaste ja oma võimsa naabri naaberfeodaali Lotringi hertsogi ühendatud vägedega. Charles langes lahingus ja Burgundia sai lüüa. Pärast seda võis Louis XI ilma igasuguse vaevata liita Burgundia hertsogkonna oma valduste külge.
INGLISMAA
ANGLOSAKSIDE RIIGID: Briti saarte muistseteks asukateks olid keldid ehk britid. Suurbritannias allusid nad V sajandini Rooma keisrite võimule ning võtsid vastu ristiusu. 5. Sajandil Rooma ülemvõim Britannias lõppes. Kohe ilmusid aga uued vallutajad: germaani hõimud: anglid , saksid ja jüütid, kelle seniseks elupaigaks oli tänapäeva Holland ja Põhja-Saksamaa, purjetasid 5. Sajandi II poolel üle põhjamere ja asusid Suurbritanniasse. Britid tõrjuti saare idaossa või sunniti põgenema Iirimaale. Vallutatud maad hakati nimetama Inglismaaks (Anglia- angli hõimu järi) ja selle asukaid anglosaksideks.
Kõige varasem Britannia riik-Kent- asutati jüütide poolt Jüüti poolsaare kaguossa. Saksid hõivasid saare lõunaosa ja lõid kolm riiki : Wessex, Sussex, Essex ehk idasakside, lõunasakside ja läänesakside riik. Anglid rajasid põhja pool kaks riiki : East -Anglia ja Northumbria . Anglide ja sakside vahel oli segaasutusega Meroia riik. Algas seitsme riigi verine võitlus ülemvõimu üle. Juhtiv poistisoon pendeldas kuni viikingiaja alguseni. (esimene rüüsteretk 793), mil esivõim oli siirdunud Wessexi kätte, kes jäi taanlaste ehk normannide (anglosaksid kutsusid taanlasi nõnda) laastamisest esialgu kõrvale. Viimaks otsusas välisohu tõttu Wessexi kuningas Egbert 829. a ühendada kõik anglosaksi riigid Inglise kuningriigiks.
DANELAGH: Alfred Suur sõlmis taanlastega 878 a. kokkuleppe, mille järgi jagati Britannia kaheks osaks. Taani osa on tuntud kui Taani õiguse alana - Danelaw e. Danelagh, seal asusid elama viikingid oma ekspansiooni ajal.
DANEGELD- Taanlaste rüüstamisel suudeti tihti ära hoida regulaarse andami ehk taani maksu ehk danegeldi läbi, mida taanlased inglastelt välja pressisid kuningas Aethereld II valitsusajast saadik. Danegeldi maksti välja üleriigilises hõbedas, 2 shillingut maksustatud ala kohta või vahel isedi 4 või enam shillingut.
NORMANNI VALLUTUS INGLISMAAL 1066: Normandia hertsog Guillaume (William I Vallutaja) värbas sõjaväge Normandiast ja Prantsusmaalt, et troonilt tõugata Inglismaa kuningas Harold . Otsustav lahing toimus detsembris 1066, mil Normandia vägi ületas La Manche ja pidas anglosaksidega lahingu maha Lõuna-Inglismaal Hastingsis. Lahing lõppes normannide võiduga ja troonile tuli uus kuningas Guillame ehk William Vallutaja-> Inglismaa troonile tuli uus dünastia.
DOMESDAY BOOK: (viimse kohtupäeva raamat). Inglise maarevisjoni protokoll , mis on kostatud kunignas William I Vallutaja käsul 1086 maksustuskorralduste täpsustamiseks. DB’s on loetletud mõisad koos nende valdajate, põllumaa suuruse, maksustusüksuste ja talupoegade arvuda. DB, Euroopa varaseim maarevisjon, on väärtuslik allikas keskaja Inglismaa ühiskonna-majandusarengu uurijaile. Williamit ähvardas eelseisev taanlaste invansioon, mis nõudis kindlat ettekujutust enda sõjalisest piirvõimekusest.
MAGNA CHARTA LIBERATUM 1215: Inglise põhiseaduslik akt, millele 15.06. 1215 kirjutas alla Inglise kuningas John Maata. Akt piiras kuninga õigusi, fikseeris eelkõige kuninga ja ta vasallide - parunite suhted ning kinnitas seisuste senised õigused ja vabadused . Vaba meest või vangistada ja tema vara konfiseerida ainult tema seisuse kohtuotsuse põhjal ja maa seaduste alusel. Kuningail keelati võtta feodaalidelt erakorralisi makse nende nõusolekuta .
PARLAMENT: Ajapikku kuningas rikkus Magna Charta Liberatumit, kehtestas liialt suuri makse. See põhjustas ülestõusu, milles kuninga väed said lüüa. 1265 kutsuti kokku suurfeodaalide, rüütlite ja linnakodanike ühine nõupidamine- parlament. See nõupidamine muutus hiljem regulaarseks, kusjuures parlament jagunes Edward III valitsusajal kaheks: ülemkojaks (House of Lords ) ja alamkojaks (House of Commons). Ülemkoja moodustasid vaimulikud ja suurfeodaalid, kes olid nimemtatud kuninga poolt. Alamkotta saatis iga krahvkond kaks rüütlit ja iga linn kaks kodanikku. Parlamendi nõusolekuta ei tohitnud kuningas makse kehtestada ning aja möödudes hakati seal ka koos kuningaga seadusi vastu võtma.
LANCASTERITE VÕIMULETULEK: Aastatel 1154-1399 oli valitsenud Plantagenet dünastia, kelle viimaseks kuningaks oli Richard II. Tema võimuletuleku algul oli täiest hoos 100-aastane sõda Prantsusmaga. Sõda oli kulukas ning vajas palju ressursse, mida saadi talupoegade kurnamisest. Samuti oli Richard II väga karm poliitoponentide suhtes, kuhates mitmed ning saates paljud pagendusse. Üks neist oli Henry Bolingbroke Lancasterite sugusvõsast. Aastal 1399 lahkus Richard II Inglismaalt, et minna Iirimaale. Seda võimalust kasutas ära Henry Bloingbroke, kes naasis eksiilist ning kogus kiiresti teiste aadlike usaldust ning sõjalis jõudu. Richard II oli Iirimalt naasmisega aegalane ning kuita viimaks tagasi jõudis, pidi ta oma vastase paremust tunnistama. Ametlik allaandmine toimus 15. Augustil 1399. Richard II vangistati ning kokkukutsutud parlament otsustas, et peab oma troonist loobuma ning uueks kuningaks saab Henry Bolingbroke (HENRY IV). Esimene Lancastarite dünastia kuningas. Peale teda valitsesid samast dünastiast Henry V ja Henry VI, kuni nad Yorkide dünastia poolt Rooside sõjaga kukutati.
ROOSIDE SÕDA: 1455-1485 Inglismaal Lancasteri (punane roos) ja Yorki dünastia (valge roos) vahel peetud sõda. Lancasterid toetasid Põhja-Inglismaa suurfeodaalid, nende juhid olid Henry VI ja tema abikaasa Margaret . Yorke pooldasid Lõuna-Inglismaa suurfeodaalid, uusaadlikud ja kodanlased, nende juhid olid hertsog Richard ja tema poeg Edard, kes tõusis 1461 troonile Edward VI- na. Vahelduva eduga peetud sõda lõppes 1485 Bosworthi lahinguga. Et rooside sõjas hukkus enamik inglise kõrgaadlist, tugevnes kuningavõim.
Bosworthi lahhing 1485: Lancasteri soost pärit Henry Tudor (Henry VII) ja Yorki dünastiast lahku löönud väed võitsid viimast Yorki soost kuningat Richard III. See lahing märgib ka sümboolset lõppu Inglise keskajale.
BASTARD FEUDALISM: Termind, mida kasutatakse hiliskeskajal feodaalkorra iseloomustamiseks, põhiliselt Inglismaal. Termin pärineb Inglismaalt, kus kuningad asendasid feodaalide sõjaväekohustuse rahalise maksuga, mille eest palkasid endale palgasõdureid.
PÕHJA-EUROOPA
SKANDINAAVIA RISTIUSUSTAMINE JA RIIKIDE TEKE: Skandinaavia konungid tülitsesid
pidevalt omavahel. Igaüks püüdis saada endale võimalikult rohkem maakondi. Vahel
suutis mõni võimsam konung ühendada ulatuslikke piirkondi ja kuulutada end terve
maa valitsejaks. Nii tekkisid 9.-11. sajandil riigid eesotsas kuningatega.
Taanis sai 9. sajandil maa ühendajaks kuningas Harald Sinihammas, kes laiendas riiki Norra arvel. Taani valitsejate võim üha kasvas.
Knut Suur valitses ühtaegu nii Taanis, Norras kui Inglismaal. (Taanist sai kõige võimsam Skandinaavia riik keskajal.) Norra ühendas esimesena kuningas Harald Kaunisjuus. Rootsis kaks ajaloolist piirkonda: svealaste maa Skandinaavia ps keskosas ja götalaste maa sellest lõunapool. 11. sajandi lõpus ühendas svealaste kuningas Olaf Sülekuningas mõlemad piirkonnad ühtseks riigiks.
Viikingiretkedel õppisid skandinaavlased tundma ristiusku. Olid ju vastased enamasti juba ammu kristlased. Skandinaavlaste arvates tuli võõral maal edu saavutamiseks kindlustada endale sealse jumala toetus. Seetõttu lasid mitmed Lääne-Euroopasse siirdunud viikingid end ristida . Peagi võttis katoliku kirik sihiks kogu Skandinaavia ristiusustamise. Selleks saadeti sinna mitmeid misjonäre (tuntuim neist saksa piiskop Ansgar). Esimestena võtsid tavaliselt ristiusu vastu kuningad ja nende lähemad sugulased. Lihtviikingid suhtusid uude usku küllalt ükskõikselt (surivoodil, igaks juhuks). Võitlus paganluse ja kristluse vahel kestis sajandeid . Lõpuks jäi võitjaks ristiusk (1104 Lundi peapiiskopkond, hõlmas kogu Skandinaavia. Rajati ristiusu kirikud).
TAANI INTERREGNUM 1332 -40: Pärast Valdemar II oli riigis jätkuvalt suurenenud aadliku võim, riigiasjade üle otsustavaks institutsiooniks oli saanud DANHOF (aadlike omavalitsus ) ning asi jõudis kulminatsioonini kui Danehof otsustas ametisse määrata Kristofer II, keda peetakse läbi Taani ajaloo üheks saamatumaks kuningaks. Ta pantis enamiku Taani alades sakslastele ja rootslastele ning kui ta 1332 suri, ei määratut uut kuningat, sest polnud enam mida valitseda. Seega interregnumi ajal Taani kuningriiki ei eksisteerinud. Olukord muutus kui 1340 aastal naasis kodumaale siiani pagenduses olnud Kristoferi poeg, kellest sai hiljem Valdemar IV
STRALSUNDI RAHU: 1370 lõpetas Hansa Liit võiduka Taani-vastase sõja. Rahu sätestas, et hansakaupmehed said Taanis vaba kauplemisõiguse ning Hansa poliitikud said koguni kaasarääkimisõiguse Taani kuningate valimistel. Et nende tingimuste täitmist tagada, hoidis Hansa enda käes nelja Skane kindlust ning kogus 15 aasta jooksul ¾ maksudest.
ROOTSI JA KALMARI UNIOON 15. SAJANDIL: kohe pärast Margarete surma 1412. Ilmnesid Kalmari uniooni nõrkused. Kriitiliseks muutus olukord Rootsis, kus paljudes valdkondades olid võimu haaranud taanlased. Suur talupoegade ülestõus algas 1343. Aastal Engelbrekt Engelbrektssoni juhatusel , kes ise oli pärit saksa kaevuriperekonnast. Tema juhtiud ülestõus oli edukas, enamiku Rootsi alade üle saavutati kontroll ning kokku kutsuti rahvaesindus ehk iksdag, mis otsustas Engelbretssoni Rootsi regendiks valida. Sellele oli aga vastu Rootsi enda aadel ning ta tapeti. Sellest hoolimata oli Rootsi ajutiselt Kalmari unioonist välja astunud . See omakorda vallandas Rootsi ja Taani vahelised sõjad, mis kestsid vaheaegadega pea 50 aastat. 1483. Aastal Kalmari unioon taastati, kuid jäi püsima küllaltki lühikeseks perioodiks kuni Gustav Vasa võimuletulekuni 16. Sajandi I poolel. Kalmari Unioonist kui ühtsest tervikust saab rääkida vaid Margarete ajal, sest ülejäänud perioodi ilmestasid peamiselt sõjad Rootsi ja Taani vahel.
IDA EUROOPA
SUUR-MÄÄRI RIIK: Lääneslaavi riik 9. Sajandil ja 10. Sajandi alguses peamiselt Tšehhimaa alal, pealin Velehard. Suur Määri vürstiriik tekkis frankidevastases võitluses, esimene teada olev vürst oli Moimir I. Vürst Rotislav tugevdas riiki poliitiliselt ja rajas u 869 Saksamaast sõltumatu Määri piiskopkonna. Umbes 874 liitis vürst Svatopluk Suur Määri vürstiriigiga.Pannoonias asuva vürstiriigi. Pärast Svatopluki surma jagunes riik tema poegade vahel. 895 eraldus sellest Tšehhi ning 897 Lužica sorbide ala. Riigi hävitasid ungari hõimud 906.
TŠEHHI RIIGI ALGUS: 6. Sajandil saabusid slaavlased . 623-658 kuulusid Tšehhi alad Samo riiki, hiljem Suur-Määri riiki. Vaclav I Püha edendas ristiusu levikut läänest. 973 rajati Praha piiskopkond . Alates 10. Sajandis olid Tšehhi kuingad Saksa keisri vasallid ja sõdisid Poola ja Ungariga. 1212 sai Tšehhi Saksa-Rooma riigist iseseisvaks ja 12. saj kuulutati ka Tšehhi kuningas keisrit valivaks kuurvürstiks.
POOLA RIIGI ALGUS: 9. Sajandil oli Poolas umbes 13 hõimuriigikest, sh Gniezno ümbruses polaanide ja Krakovi ümbruses vislaanide oma. Polaani vürst Mieszko I ühendas 10 saj. lõpus enamiku tänapäeva Poola aladest, rajas Poola riigi ja võttis vastu ristiusu. Mieszko I poeg Boleslaw saavutas Saksa-Rooma riigiga sõdides täieliku poliitilise ja kirikliku iseseisvuse ning kroonis end 1025 ametlikult Poola kuningaks. Pärast Boleslaw Julget, kes krooniti 1076, pole Poolas enam mõnda aega kuningat, Pastide dünastia jätkub hertsogitega ja Poola on killustunud kuni 13. Sajandi lõpuni.
UNGARI RIIGI ALGUS: Keskaja alguses olid Ungaris vaheldumisi hunnid, gepiidid ja avaarid. 9. sajandi lõpus tungisid Ungari aladele vürst Arpadi juhtimisel ungari hõimud. Peamiselt ränkarjakasvatajad. Nad korraldasid laastavaid rüüsteretki mujale Euroopasse, aga said 955. aastal Otto I’lt Lechi lahingus lüüa. Istvan I võttis vastu katoliku usu ja jagas riigi komitaatideks. 11-12 sajandil nõrgendasid paljud pärilustülid Arpadeid. Hoolimata sellest õnnestus neil isegi oma kuningriiki laiendada Transilvaania, Sloveenia ja Horvaatia arvelt. Kuldbulla suurendas feodaalide võimu ja nõrgendas monarhiat.
MONGOLITE RÜÜSTERETK IDA-EUROOPAS 1241- 1242 : Toimus mongolite ja nendega kaasas olnud rahvaste, sh venelaste suur sissetung Kesk-Euroopasse. Saksa Ordu kandis selle tõrjumisel raskeid kaotusi. Mongolid tungisid Euroopasse kolme armeega. Põhjapoolne armee lõi poolakaid ja ordu vägesid, mida juhtis Henri II, Sileesia krahv . Teine armee tuli üle Karpaatide ja kolmas mööda Doonaud. Armeed regrupeerusid ja ründasid kohutavate tagajärgedega Ungarit. Kimbutati ka Austriat, Dalmaatsiat ja Moraaviat.
SAKSA ORDU ASUMINE PREISIMAALE: Masoovia (Poolas) vürst kutsus Saksa Ordu appi võitlema paganatest preislaste vastu ja andis SO-le Chelmno ( Kulm ) linna. 1226 Rimini kuldbullaga saab ordu valduseks Preisimaa ning on Saksa-Rooma vasall. 1234 allutati Saksa Ordu otse paavstile. 1231- 1283 vallutati Visla ja Nemunase jõe alamjooksul elanud preislased.
POOLA VÕITLUSED SAKSA ORDUGA 15. SAJANDIL: 1234 rajati osaliselt Poola aladele Saksa Orduriik. 1308-09 hõivas SO Poolalt Ida- Pommeri . 14. sajandi algul peatasid tugevad valitsejad Vladislav I ja Kasimir III SO edasitungi Poola aladel. Siiski jätkusid pidevad kaitsesõjad ja ordurüütlite rüüsteretked kogu 14. sajandi vältel. Lajos I (ka Ungari kuningas) ja Jadwiga valitsemise ajal Saksa Ordu oht kasvas. 1385 sõlmiti Poola ja Leedu vahel Krevo Unioon. Poola ja Leedu läksid Leedu kuninga Jagailo (Poolas Vladislav II Jagiello (1386- 1434 )) valitsemise alla. Algas edukas koostöö sõdades SO vastu. 1410 Grunvaldi lahing: Leedu-Poola esimene suurem võit SO üle. 1411 sõlmiti SO-ga (1) Toruni rahu - SO loovutas Leedule Žemaitja. 1414-1432 ja 1454-1466 järjekordsed sõjad SO vastu, mis lõppesid (2) Toruni rahuga – Poola sai Ida-Pommeri, Chelmnomaa ja Lääne-Preisimaa, Saksa Orduriik muutus Poola vasallriigiks. 1519-1521 sõda SO-ga. 1525 SO alistus Poolale ja liideti Poola riigiga.
HUSSIITIDE SÕJAD: Feodalismi ja karoliku kirik vastane revolutsiooniline liikumine Euroopas 15. Sajandi I poolel, haripunkt oli Tšehhis 1419-37. J. Husi hukkamine (1415) tekitas Tšehhis suure rahulolematuse ning elavdas sakslaste ülemvõimu ja katoliku kiriku vastast liikumist. 1419 algas Prahas J. Želivski (tapetud 1422) juhtimisel ülestõus ning võim linnas läks hussiitidele. Samal ajal kindlustusid hussiidid ka Tšehhi lõuna- ja kirdeosas. Katoliku kiriku vara sekulariseeriti. Hussiitide peamiseks sõjajõuks said taboriitide väed, mida juhtis J. Žižka. Katoliku kõrgvaimulikkond ja feodaalid korraldasid keiser Sigismundi juhtimisel mitu hussiitidevastast ristisõda , kuid said iga kord lüüa. Taboriidid tegid retki naabermaadele ja levitasid oma õpetust. Hussiitide edust hoolimata põhjustasid pikka aega kestnud sõja tagajärjel tekkinud majandusraskused Tšehhis rahutaotluse.
UNGARI VÕITLUSED TÜRKLASTEGA 14-15. SAJANDIL: 14.sajandi lõpul tungisid Türgi väed Euroopasse ja selle käigus ründasid ühtlasi ka Ungari vasallriike. Aastatel 1395- 1396 jõudsid türklased viimaks ka Ungari aladeni ning alistasid Põhja- Bulgaaria , Vidini ja Dobrudža. 1402 vallutas Timur mõneks ajaks Türgi ning seetõttu vähenes oht ka türklaste ülemvõimu ees. Aastaks 1413 ühendati Türgi uuesti ning juba 1416 ja 1418. aastal võtsid türklased ette uusi rüüsteretki Ungari aladele. 1437 võtsid ungarlased türklastelt tagasi Smerdevo. Vahemikus 1440 -41 vallutasid türklased Bulgaaria, osa Serbiast ja Bosniast ning Hertsegoviina. 1440 piirasid türklased Belgradi ning lõpuks ka vallutasid selle. Seejärel tõusis Ungari vägede etteotsa Transilvaania vojevood