VARAKESKAEG (476 – 1054) (0)

VARAKESKAEG (476 – 1054 )
Suur rahvasterändamine algas 370-ndatel hunnide liikumisega Ida-Euroopasse ning purustasid gootide väe, mis omakorda pani viimased liikuma. Goodid võeti Rooma teenistusse. Edasi liikudes murdsid hunnid Kesk-Euroopasse, mõjutades liikuma teisi rahvaid. Rooma riigi põhjapiir lakkas toimimast. Olulisemad rahvad, kes rändasid: vandaalid, ida- ja läänegoodid, hunnid, germaanlased. 410 rüüstasid läänegoodid Alarichi juhtimisel Rooma ning lõid territooriumi Hispaanias. Vandaalide terr. sai Põhja-Aafrika.Lääne-Rooma kontroll provintside üle lakkas. Hunnide impeeriumi rajas Attila, kes terroriseeris kogu Euroopat sõdides kõikjal kõigiga. 476 tõukas Odoaker viimase Lääne-Rooma keisri võimult.480ndatel vallutasid frankid Chlodovechi juhtimisel Gallia ning võtsid vastu ristiusu. 5. saj. lõpul tungisid Itaaliasse idagoodid Theoderichi juhtimisel. 5. saj. lõpuks oli Rooma riik desintegreerunud. Keisririik püsis nime poolest. Olulist kriisi ei toonud rünnakud kaasa. Rooma riigi kultuur toimis, kuigi mandunud moel.
Algas antiikkultuuri kristianiseerumine. “Piibel” tõlgiti ladina keelde (Vulgata). Formuleerusid ristiusu lõplikud tõed (Augustinus). Kujunes kristlik õpetus antiikkultuuri taustal (Cassiodorus), intellektuaalse kloostri idee. Algas kloostrielu 3. saj. Lõpust Egiptuses, kus kujunesid eremiitide kogukonnad. Põhiliseks tegevuseks sai askees. Lääneosas muutus kloostrielu aristokraatlikuks pelgupaigaks.
Keskaegsele kloostrielule pani algus Benedictus Nursiast, kes asutas 526 Monte Cassino kloostri. Põhiteesiks sai mõõdukus ja kuuletumine kloostrireeglitele. Lõviosa kloostritest kõrgeskajani olid benediktlaste loodud. Antiigi langusperiood algas 6. saj. keskpaigal, peale seda kui Bütsantsi keiser Justinianus üritas Rooma riiki uuendada.
Justinianus purustas vandaalid ning alustas goodi sõja ja üritas Hispaania vallutada. Allakäigule avaldasid mõju 6. saj. keskpaiku ikaldus ja katk. Need nõrgendasid Bütsantsi riiki.
Saabusid uued sissetungijad 6. saj. Itaalia vallutasid langobardid , kes domineerisid Itaalias 774. a-ni. Langobardid kui ebakultuursed inimesed hävitasid antiiktsiv. Lõplikult. Samal ajal tungisid Balkanile slaavlased, kes tungisid kuni Kreeka lõunaosani. Euroopat laostas ka araablaste sissetung 7. saj. II poolel. Araablasi peeti ketseriteks ja uskmatuteks. Araablased vallutasid Pärsia riigi, Põhja-Aafrika, Hispaania, Levanti. Araablaste vallutatud alad islamiseerusid ja arabiseerusid.
Araablaste rünnak oli viimane hoop antiiktsivilisatsioonile. Araabia mereröövlid tegelesid piraatlusega Vahemerel. Toimus Vahemere lõhenemine: islamiusuline lõunarannik ja kristlik põhjarannik. Toimus kristliku maailma lõhenemine: Bütsantsi ei peetud enam Rooma keisririigi järglaseks, Lääne-Euroopa ei kuuletunud enam talle. Varakeskaega esimest ajajärku nim. tumedaks ajajärguks (5. – 8. saj. Algus). Sellel perioodil käis antiiktsiv. alla, hääbusid linnad, kultuuri ja antiiktsiv. Mandumine. Langus puudutas vähem Vahemere piirkonda. Hoopideta ei pääsenud ka Bütsants , mis muutus antiiktsiv. jätkajaks. Bütsantsi kultuur muutus Kreeka- keskseks . Kristliku maailma
suurlinn oli Konstantinoopol .
Tumedat ajajärku ei eksisteerinud Araabia Kalifaadis. Varakeskaeg oli Araabia maade kõrgpunkt. Tohutud kultuuri, kunsti, kaubanduse edusammud. Araablased kujunesid kultuuri levitajateks Euroopas. Tõus hakkas toimuma 8. saj. Alguses. Bütsantsi jaoks kujunes eksistentsiaalseks 7. saj., kuid hoolimata võõrvallutajate sissetungist, jäi riik püsima. Suureks ohuks kujunesid araablased ja bulgaarlased. Jätkusid sisevastuolud: 725 – 843 avaldasid mõju pildisõjad. Tulemuseks olid kiriku ja keisri vastuolud. Pildisõjad halvendasid suhteid läänega . Kriis suudeti ületada ikoonide
austamise jätkumsega. Bütsantsi ühiskonna ümberkorraldumine: keisri võim muutus päritavaks, vastasseisud keisri ja aristokraatia vahel, sõjavägi muutus poolprofessionaalseks maakaitsearmeeks, mille liikmed võeti teemadest. Sõjalise aristokraatia tuumiku mood. strateegid. Selle tulemusena suurenes sõjaväe motivatsioon ja võitlusvõime. 9. saj. algas Bütsantsi uus tõus. Taasvallutati Kreeta , suur osa Väike-Aasiast, Bulgaaria, piiride ulatumine Doonauni. Toimus talupoegkonna laostumine, Bütsantsile isel. jäid talupojad vabadeks, nüüd läksid suured maavaldused ülikute kätte. Tulemuseks oli sõjaväe nõrgenemine.
11. saj. II poolel ohustasid Bütsantsi seldžukid. 10. saj. vallutasid ja rüüstasid nad Kesk-Aasiat ja Iraani . Vastu võeti islami usk. 11. saj. I poolel vallutasid seldžukud Mesopotaamia. 1071 purustasid seldžukid Bütsantsi Manzikerti lahingus. Selle tagajärjel vallutasid seldžukid suure osa Väike-Aasiast. Alguse sai Väike- Aasia türgistumine. Seldžukkide rünnakutega sai alguse Bütsantsi pöördumatu langus. Lääne-Euroopas toimus paavsti autoriteedi tõus ja Frangi riigi hiilgus. Paavst, kes algselt oli üks piiskopitest. Paavstil puudus ilmalik võim ning ta allus keisrile.
Keisrivõimu nõrkus Läänes põhjustas paavsti võimu ilmalikustamist. Murrangu tõi Gregorius I (590 – 604), kes pani paavsti maj. aluse ning esitles end itaallaste kaitsjana langobardide vastu. Toimus ka vaimulike autoriteedi tõus, mis päädis ristiusu levitamisega Põhja-Euroopas: Briti saared, Germaania. Algas ulatuslik kloostrite rajamine.
Frangi riigile pandi alus 5. saj. Chlodovechi poolt. 6. saj. Frangi riigi esimene õitseng, mis siiski killustus sajandi lõpul. Riigi killustumine 7. saj.: Neustria, Austraasia, Akvitaania. Riigi taasühendamine 7. saj. Lõpul (687) majordoomuse Pippin Keskmine poolt. Valitseva Merovingide dünastia hääbumine. De facto valitsesid riiki karolingidest majordoomused. Karl Martell (714 – 741) tõrjus tagasi araablaste kallaletungi 732. Poitiers' lahingus. Karl Martell kujundas välja frangi ratsaväe, hakates vasallidele maid läänistama. Võib väita, et Karl Martell pani alguse keskaegsele feodaalkorrale. Martelli poeg Pippin Lühike (741 – 768) tugevad Frangi kuningate ja Rooma paavsti liitu seoses Itaalia keskosa andmisega paavsti ilmaliku võimu alla 754. Pippin kuulutati kuningaks 751. Sellega sai alguse paavsti ilmalik võim Itaalias. Pippini järglane oli Karl Suur (768 – 814). Karl Suurest sai ideaalse kuninga prototüüp. Ta muutus peaaegu kogu Kr läänemaailma valitsejaks (v.a Britannia). Ta vallutas langobardide ning sakside territooriumi. Karl Suur kuulutati 800 keisriks paavsti teol . Siit algab keskaegse keisririigi taastamine. Rooma impeeriumil oli nüüd kaks keisrit .
8. saj-sse langeb karolingide renessanss . Kult õitseng sai alguse 7. saj. Iirimaal. Briti kloostrikultuur saavutas õitsengu 8. saj-l, Beda Venerabilise ajal, kes kirj raamatu Briti kiriku ajaloost. Karl Suur edendas kloostrikultuuri Mandri-Euroopas ning ka kujundas õukonnakultuuri. Verduni lepinguga 843 lagunes Frangi riik kolmeks. 9. saj. lõpul kadus keisritiitel käibelt. Algasid uued nomaadide rünnakud Lääne-Euroopale. Meritsi hoidsid Euroopat hirmu all saratseenid, idast tulid ungarlased ning 10. saj. I poolel olid Lääne-Euroopa purustav jõud. Põhja poolt ründasid normannid , kelle mõju oli kõige suurem. Normannid rüüstasid eelkõige Briti saari , Pr rannikut ning rajasid oma riike Briti saarel (Danelaw) ja Normandias (Rollo), viimane küll frankiseerus. Normannid rajasid oma riigi Sitsiilias. Nomaadide retked vaibusid 10. saj lõpuks. Ungarlaste retked lõppesid Lechi lahinguga 955. 10. saj ristiusustati suurem osa Skandinaaviast. 11. saj I poolde tekkis Skandinaavia suurriik , mille valitsejaks oli Knud Suur.
Ida pool tekkis Vana-Vene riik. Slaavlaste tuumikala oli Dnepri ja Visla vahel. Slaavlaste liikumisega põhja poole kaasnes ugri elanikkonna assimileerumine. 9. saj II poole sai alguse nn slaavlaste võiduristimine (Kyrillos ja Methodios). Vennad leiutasid kaks slaavi tähestikku: kirillitsa ja glagoolitsa. Seoses ristiusustamisega sai alguse ka slaavlaste riiklus. 862 rajas Rjurik Vene riigi. Tema järglane Oleg vallutas 882 Kiievi ning allutas suurema osa slaavlaste terr-st. Skandinaavia ülikkond venestus.
Feodaalkorra kujunemine-Feodalism kui termin tuleneb läänikorraldusest, kus senjöör annab vasallile lääni. Feodaalkord sai alguse Karl Martelli ajast, kujunes 11. – 12. saj-l. Läänikorra juurde kuulus talupoegade sõltuvus feodaalidest. Ühelt poolt on feodalism talupoegade sõltuvus maaisandast ning teiselt poolt maaisandate läänisuhe.
Talupoegade sõltuvus hakkas kujunema hilises Rooma keisririigis (kolonnaat). Peale Rooma allakäiku paranes talurahva õiguslik olukord. Seoses Frangi riigi tõusuga laostunud talupojad andsid end isandate kaitse alla. Talumehest sai maaisanda rentnik ning osteti end vabaks sõjaväekohustuseks. Talumeestega sulasid ühte ka orjad. Talupoegkond
allutati 9. saj-ks (rendi- ja teoorjus). Nominaalselt olid inimesed vabad v sunnismaised rentnikud. Sellega kaasnes talupoegkonna sõjaväe asendumine palgasõjaväega. Algselt ei saanud vasallid senjöörilt mingit maavaldust. Lääni v feoodi (benefiits) hakati jagama al Karl Martelli ajast. Vasallide tähtsus oli alguses väike. Ka suurmaaomanikud tunnistasid end vasallideks, s.t tõusis vasalli staatus. Kõrgkeskajal kujunes välja läänihierarhia. Kujunesid välja ka suurmaaomanike pärisvaldused, kellel puudus vasallivahekord. Seoses mitme vasallivandega tekkisid lojaalsuseprobleemid.
KÕRGKESKAEG (1054 – 1347 )
Kõrgkeskajal toimus Lääne-Euroopa kiire areng. Pol-lt ja maj-lt jõuti Oriendist ja Bütsantsist mööda. Kujunes välja aadliseisus kui rüütliseisus . Hindama hakati rüütli voorusi, truudust senjöörile. Seda aega isel enim just rüütliga seotud rituaalid . Rüütlite ajastu. Tekkisid kivikindlused. Kõrgekeskajal ei kandnud rüütlid raudrüüd.Põllumajanduses võeti kasut mitmeid uuendusi: ratasader, rangid (hobune kui künniloom), kolmeväljasüsteem. Seoses külvipindadega laiendamisega langetati ulatuslikult metsi. Elanikkonna kasv. Toimus sakslaste kolonisatsioon, mis tõi kaasa Läänemere regiooni ristimise (“sakslaste tung itta”). Murranguliseks osutus linnade teke.Teke sai alguse 11. – 12. saj, seoses kaubanduse arenemisega. Linnad olid korporatiivsed kodanike kollektiivid. Võim kuulus linnanõukogule, mis koosnes pms kaubandusaristokraatiast.Kuna linnad tekkisid senjööride maadele, taotlesid paljud linnad senjööride võimu alt vabaks saama (vabalinnad). Kujunesid linnvabariigid ning linnade liidud. Tüüpiline linn oli siiski senjöörist sõltuv.
Koos linnadega arenguga arenes kaubandus. Külad hakkasid tootma linnaturule. Maksevahendiks sai metallraha. Muutus mõisate funktsioon: hakati järjest rohkem majandama palgasulastega ning orienteeruti turule. Teo- ja loonusrendi asemel nõuti rohkem raharenti. Suurenes talupoegade liikumisvabadus, vähenes sunnismaisus. Suurenesid võimalused vabaks saada (“linnaõhk teeb vabaks”), mida hakati ka müüma. 12 – 13. saj ostsid paljud talupoegi end vabaks.
Kujunesid välja kaubateed: Levanti kaubatee (Araabia-Lõuna-Euroopa),Läänemere kaubatee (Venemaa-Põhja-Euroopa), Põhjamere kaubatee ( Flandria -Inglismaa). Champagne'ist sai kaubanduse sõlmkoht (laatade süsteem). Kauplemise tõusuga sai Itaaias alguse pangandus . Kõrgkeskajal kujunes välja see keskaegne süsteem, mida me tunneme tänapäeval. Rikastumisega sai alguse välisekspansioon Ida-Euroopasse ja islami maailma vastu. Võitlus islami vastu sai alguse Sitsiilia vallutamisega normannide. Sitsiilias kujunes välja multikultuurne ühiskond. Paralleelselt Sitsiilia vallutamisega algas Hispaanias reconquista. 13. saj alguseks suudeti Pürenee ps suurtes piirides tagasi vallutada.Välisekspansiooni musternäidiseks kujunesid ristisõjad .Ristisõja põhjusteks võib nim türklaste kasvavat ekspansiooni Väike-Aasias,mistõttu Bütsantsi keisrid palusid Lääne-Euroopalt abi. Ristisõjast oli huvitatud ka paavst,
kelle võim algas tugevnema. Ristisõjast olid huvitatud ka tsentraliseeritud riigid. Seega said sõjakad rüütlid end välja elada moslemite peal. Turu suurenemise võimalust kasut ära ka Itaalia kaubalinnad. Ristisõja kuulutas 1095 välja paavst Urbanus II. I ristisõda oli edukas, vallutati Palestiina ja vabastati Jeruusalem . Ristisõdijad lõid oma kuningriigid Palestiinasse.
Püha haua kaitsmiseks loodi vaimulikud rüütliordud: hospitaliidid, templirüütlid ning Saksa Ordu. Tagasivallutamise eest seisis Saladin, kes vallutas 1187 Jeruusalemma tagasi. Taasvallutamine ebaõnnestus. Ambitsioonikaim oli III ristisõda: kus kolm kroonitud pead üritasid Jeruusalemma tagasi vallutada ( Philippe II Auguste , Friedrich Barbarossa,
Richard I Lõvisüda). IV ristisõja organiseeris Innocentius III, vastu ootusi vallutati hoopis Konstantinoopol. Ristisõjad olid üks suur läbikukkumine, millel ei puudunud pos mõjud. Võeti üle arenenumate riikide kult mõjud.
10. saj-l taastati Püha Rooma keisririik. Keisririigi rajas Otto I (936 – 973), kes krooniti keisriks 962. Valitsejad kandsid kahte tiitlit: Saksa kuningas ja Rooma keiser. Kuni 12. saj keskpaigani olid Püha Rooma keisrid Euroopa võimsaimad valitsejad. Riik oli hästi tsentraliseeritud, stabiilne. Paavst oli keisri käpa all ning paavst valiti tavaliselt keisri poolt. Olukord hakkas muutuma 11. saj keskpaiku olukord muutus. Paavstid hakkasid vaidlustama keisrite legitiimsust. Murrangu alguseks võib pidada Cluny-liikumist, mis seadis programmiks vaimuliku võimu vabastamise ilmaliku eeskoste all. Võideldi tsölibaadi eest ja simoonia vastu. 1059 muudeti paavstide määramise kord, valida sai nüüdsest kiriklik kolleegium. Seega kadus paavsti valimise juhuslikkus. 1054 toimus kristliku kiriku lõhenemine ida- ja läänekirikuks. Vaidluse põhjuseks oli püha vaimu lähtumine (idakirik uskus et isast, läänekirik isast ja pojast).
Paavsti võimu asus tugevdama Gregorius VII (1073 – 1085). Paavsti võim ei sõltunud enam ilmalikust võimust ning keisril pole paavsti võimuga mingit pistmist. Keisritega vägikaikavedamine sai alguse investituuritüliga (vaimulike ametisse nimetamine). Gregorius VII vastaseks kujunes Heinrich IV (1054 – 1106). Konflikti värvikamaks hetkes tuleb pidada Canossa patukahetsust 1077. 11. saj-l saavutati siiski kompromiss : maa läänistas keiser, vaimuliku tunnuse andis paavst.
Konflikti kulminatsioon oli Hohenstaufenite ajal. Friedrich I Barbarossa üritas keisri pretensioone legitiimsusele seada. Friedrich tugines Rooma õigusele, mille järgi oli võimuandja keiser. Friedrich maksustas tugevalt Itaalia linnasid, mis põhjustas vastuseisu keisrile. Keiser kaotas sõja Itaalia linnadele (1176 Legnano). Friedrich II (1212 – 1250 )
ajal paavstiriik ümbritseti Hohenstaufenite valdustega, kuna Friedrich omandas Sitsiilia. Friedrich aga keskendus põhil Sitsiilia poliitikale. Saksamaal müüs ta keisrivõimu aadlikele, mis pikemas perspektiivis osutus keisritele hukatuslikuks. Friedrich II-l tekkisid mitmed konfliktid paavstiga. Pärast Friedrichi surma kaotasid keisrid peaaegu kogu oma ilmaliku valduse. Konfliktis jäi võitjaks paavst. Saksamaa jäi killustatuks.
Paavsti võimu autoriteetsus kasvas Innocentius III (1198 – 1216) ajal. Innocentius oli ülemuslik valitsjete suhtes. Loodi paavstlik bürokraatlik süsteem. Alguse sai kirikulaulude kogumine ja inkvisitsioon. 13. saj on paavstivõimu kõrgaeg Lääne-Euroopas. Prantsusmaal tuli 987 võimule Kapetingide dünastia. Alguses olid nende valdused
marginaalsed. Ajapikku Pr kuningate võim kindlustus järk-järgult seoses vasalliteediga. Inglismaa kuningavõimu kindlustas Normandia hertsog William Vallutaja, kes kehtestas eeskujuliku läänikorra. Suhted Ingl ja Pr vahel muutus teravaks, kuna abielude teel omandasid Inglise kuningad ulatuslikke valdusi Prantsusmaal. Inglise kuningad omandasid
Normandia, Akvitaania, Anjou ( Henry II). Linnade toel saavutas Philippe II Auguste 1180– 1223) võidu Inglise vägede üle ning Inglismaa kaotas oma territooriumi Prantsusmaal. 13. saj-l kujunesid välja parlamendid. Vastu kuninga tahtmist pidi John Maata nõustuma Magna Chartaga 1215 , millega tunnustati aadlite privileege. Sellest sai alguse ka kohtusüsteem ning kuningavõimu asus kontrollima kõrgaadli nõukogu. Viimasest sai alguse parlament (1265). Lisaks rüütlitele said esindatuse linnad ja vaimulikud. Parlament jagunes ülem- ja alamkojast. Prantsusmaal kutsuti parlament kokku kuninga soovil. Philippe IV Ilus, kes oli rahahädas, soovis kehtestada uusi makse ning vajas seisuste nõusolekut. 1302 kutsuti seepärast kokku generalstaadid. Viimane ei olnud siiski nii mõjukas kui Inglise parlament. Samuti ei tekkinud Inglismaal teravaid seisusevahesid kui Prantsusmaal.
Viimaseks paganlikuks saarekeseks jäi Põhja-Euroopa (Baltimaad). Baltimaade ristiusustamine sai alguse 12. saj lõpul sakslaste, taanlaste ja rootslaste initsiatiivil. Sõjakäigus mood Mõõgavendade ordu, mis mängis otsustavat rolli Liivimaa vallutamisel. Hiljem valitses Baltimaid Saksa Ordu. Viimaseks paganlikuks piirkonnaks jäi Leedu (a-ni 1385). Leedu kujunes väga edukaks paganlikuks riigiks, olukorra raskuste kiuste. Täieliku ootamatusena mõjus Euroopas 13. saj-l mongolite sissetung. Tšingis khaan (1206 – 1227) vallutas suured territooriumid Vaiksest ookeanist Vahemereni.
Tšingis khaani järglane Batu khaan tungis Läände, vallutades Vene vürstiriigid ning tungiti Kesk-Euroopasse Aadria mereni. Venemaa sattus mongolitest sõltuvusse 15. saj lõpuni. Euroopas mood mongolite riigina kuldhord.
Maailmapilt
Keskaja maailmavaade oli konservatiivne, millega kaasnes antiikautoriteedi ja “Piibli” kultus . Keskaja maailmavaade oli universalistlik. Idee järgi rahvusriiki ei eksisteerinud. Lingua franca oli ladina keel. Maailmapilt oli orienteeritud teispoolsusele ning oli dualistlik. Inimese hinge pärast võitlevad saatan ja jumal. Sakramentide järgi vahendab jumala armu kirik . Sakramendid olid: ristimine , armulaud, pihtimine, abielu, leeritamine, ordinatsioon ja viimne võidmine. Seega oli õndsakssaamine ilma katoliku kirikuta vältimatu. Pärast surma läksid inimesed kas paradiisi või põrgusse. Aktuaalne teema oli Viimne kohtupäev – Kristuse kohus inimeste üle. Levinud oli purgatooriumi mõiste, kus patused vabanesid oma pattudest.
Kloostrite
Kloostritest domineerisid benediktiinide kloostrid. Kloostritest said uued majapidamis- ja kultuurikeskused. Uued ordud loodi lähtuvalt Benedictuse põhimõtetest, kuna tootva töö osakaal oli kadunud. Võimsamaks benediktiini kloostriks sai Cluny. 12. saj-l tekkis Tsitertslaste ordu Citeaux' kloostri järgi. Tsistertslaste siht oli pöörduda apostelliku lihtsuse juurde ning vähendasid talupoegade abi tööde tegemisel. Kloostreid rajati tsivilisatsioonist eemale ning elati kasinat elu. Kloostrite tekkimisega suurenesid aga tsisterslaste rikkused, mistõttu kujunesid ka tsisterslastest majapidamismungad. Töödel kasut ilmikvendasid. Tsisterslased muutusid keskaja lõpul poolkapitalistlikeks asutusteks. Eestis oli Padise klooster tsisterslaste klooster.
Kuna kloostrite ideoloogiline puhtus jätkuvalt oli ähmane, tekkisid veelgi radikaalsemad liikumised e kerjusmungaordud. Tuntumateks olid frantsiklased ja dominiiklased, mis kujunesid 12. ja 13. saj vahendusel. Frantsiskaani ordu rajajaks oli Assisi Franciscus, kes rändas kerjusmungana mööda Itaaliat . 13. saj algul kujundati
frantsiklastest paavsti kaitse all olev ordu. Ordu põhinõudeks oli vaesuse nõue, kus kehtisid mitmed tabud. Hiljem kadusid õilsad põhimõtted, hakati mood kloostreid (eeskätt linnades), mis tõi kaasa lõhesid endi hulgas. Dominiiklaste ordu rajajaks oli püha Dominicus, kelle peamine siht oli jutlustada paganluse ja ketserluste tõkestamiseks. Dominiiklaste põhivahendiks muutus jutlus . Dominiiklastel tekkis tihe side skolasitikaga ning ülikoolidega. Dominiiklastest said ka põhilised inkivisiitorid ning rajati ka linnadesse kloostreid.
Juudid , ketserid
Varakeskaja inimesel oli juutidega vähe pistmist, kuna juudid olid enamasti kaupmehed , mida taunisid kristlased. Kõrgkeskajal olukord muutus: linnade ja kaubanduse arenemisega tekkis konkurents juutidega, seeläbi suurenesid ka vastuolud. Liigkasuvõtmises jäid juudid lombardlastele alla, seetõttu pidid nad tegelema väikeäridega,mis tõi kaasa lihtrahva kurnamise. Hakkas tekkima vastuseis juutidele igal tasandil. 12. saj-l tekkisid juutide tagakiusamise lained, enamasti seoses Ristisõdadega. Juutide tagakiusamisega haakus ka ketserite tagakiusamine . Ketserite liikumisi oli
kahesuguseid: 1) vastuseis katoliku kiriku ilmalikustamisele ja rikkusele, propageeriti lihtsust , otseselt kirikut ei kritiseeritud; 2) kritiseeriti katoliku kirikut. Suurimaks ketserlikuks liikumiseks sai katarite liikumine, kelle sõnumiks sai absoluutne dualism, mille eeskujuks oli zoroastrism, samuti ei tunnistatud VT-d. Katarid jagunesid kaheks: 1) täiuslikud, kes üritasid elada askeetlikku elu, 2) usklikud, kes pidasid ülal täiuslikke. Iga uue inimese sündi peeti saatana võiduks. Katoliku kiriku eesmärk oli jätta mitte hingi saatanale e kataritele. Katoliku kirik toetud eeskätt ilmaliku kiriku vastu, nt ristisõda albilaste vastu. 1209 vallandati Innocentius III poolt Lõuna-Prantsusmaa ketserite pesa vastu. Need
sõjaretked tõid kaasa suuri rüüstamisi. Kuna asi väljus kiriku kontrolli alt, hakati kujundama järk-järgult inkivisitsiooni. Hakasid kujunema inkivisiitorid, lõpliku inkivisitsiooni kujundas välja Gregorius IX. Inkivisitsiooni eesmärk oli hingede päästmine. Inkivisitsioonis kasut piinamisi patukahetusest keeldujate vastu. Raskeim karistus oli surmanuhtlus, mille viis täide ilmalik võim.
Haridus ja teadus
Kõrgkeskajal tekkisid esimesed haridusasutused kirikute ja linnade juurde. Koolid olid kahesuguse suunitlusega: teoloogilise ja kaubandusliku. Katedraalikoolidest kujunesid järk-järgult välja ülikoolid . Kuna ülikoole algselt ei asutatud, on raske nende täpset asutamisaega dateerida. Ülikoolidest kujunesid õpetajate ja õpilaste korporatsioonid.
Esimesel astmel õpetati seitset vabat kunsti, mis jagunesid alamaks ja ülemaks astmeks. Teaduskondi kui selliseid tihti ei eksisteerinud. Seitsmele vabale kunstile lisandusid teoloogia, õigusteadus ja arstiteadus. Formaalset õppeaega ja vastuvõttu ei eksisteerinud. Haridus oli ladinakeelne.
Ülikoolide arenguga kujunes välja skolastika, mis põhines autoriteetidel. Suurimaks autoriteediks oli “Piibel”. Lisaks “Piiblile” muutusid oluliseks antiikautorite teosed ja Rooma õigus. Kõik teadmised üritati siduda loogiliseks tervikuks – filosoofia pidi toetama teoloogiat. Põhiliseks vaidlusobjektiks said universaalid (nominalistid ja realistid ), lõpuks jõuti järeldusele et universaalid on üldistused reaalsete asjade põhjal. Tuntuim filosoof oli Aquino Thomas , kes oli Pariisi ülikooli professor. Aquino Thomas üritas ühildada filosoofiat ja “ Piiblit ”.
HILISKESKAEG (1347 – 1492)
Hiliskeskaeg oli suurte muutuste ja maj languse periood. Hiliskeskaeg algas Musta surmaga, mis tabas kõige arenenumaid Euroopa piirkondi ning vähendas rahvaarvu 1/3 võrra. Seeläbi elavnesid mitmesugused eshatoloogilised usuliikumised. Vähenesid feodaalide tulud, tulemuseks oli koormiste suurendamine ja talurahvaülestõusud (1358 Jacquerie, 1380 Wat Tyler'i ületõus). Lääne-Euroopas jäi koormiste suurendamine ajutiseks nähtuseks, seetõttu feodaalid hakkasid üle minema kapitalistlikule majandamisele. Ida-Euroopas kujunes aga välja pärisorjus. Feodaalsuhetes pöörati rohkem tähelepanu rahale, mitte vasallsõltuvusele. Vasallidest koosnevad väed asendusid
palgavägedega. Üha rohkem hakati kasutama jalaväge, kuna arenesid ründerelvad. Kasut võeti amb, pikkvibu, piik, tulirelvad . Uute relvade mõju oli ambivalentne: tugevdati rüütlite relvastust (raudrüü), millega kaasnes rüütlite kohmakus; suurenes palgaliste jalaväelaste osakaal sõjaväes, kes olid varustatud tulirelvade/laskerelvade ja/võ piikidega. Seeläbi kaotas tähtsust rüütliseisus. Maaomand hakkas kuuluma konkreetse isiku kätte ning maa muutus võõrandatavaks ja äritehingute objektiks .
Linnades muutus rangemaks tsunftikord, seoses turgude algse kahanemisega. Seeläbi tekkisid manufaktuurid linnast välja. Manufaktuurid arenesid välja külakäsitööst. Manufaktuurid arenesid eeskätt Flandria ja Põhja-Itaalias. Kujunesid välja kaubandussuguvõsad ( Medicid ). Villatootmise suurenemine Inglismaal tõi kaasa tarastamise e talupoegade maalt äraajamine.
Inglismaal ja Prantsusmaal kindlustus kuningavõim, kujunes absoluutne monarhia . Nende riikide vahel toimus Saja-aastane sõda (1337 – 1453). Sõja alguses oli edukam Inglismaa, kuid lõppkokkuvõttes võitis sõda Prantsusmaa, suuresti tänu Jeanne d'Arci edukusele. Peale Saja-aastat sõda algas Inglismaal Rooside sõda, mis kujunes Yorkide ja
Lancasteride vaheliseks feodaalide tapmise sõjaks. Sõja lõpuga kujunes Inglismaal välja Tudorite tugev monarhia. Prantsusmaal, 1477, elimineeris Louis XI Burgundia riigi, mille kuningas oli Charles Südi. Sellega viidi Prantsusmaa ühendamise lõpule.Kaotsi läks Flandria, mis läks Habsburgide kätte.
Pol ühtsuse oli minetanud Saksa keisririik (a-st 1250). Interregnumi 13. saj-l lõpetas Rudolf Habsburg , kuid troon käis mitme suguvõsa käes, kuna troon oli valitav. Kuningat said valida kuurvürstid (7). Kusjuures valiti tihti nõrkasid valitsejaid. 1348 legaliseeris Karl IV Sks pol killustatuse. Paljud suguvõsad kasut keisritiitlit isiklike pärusvalduste suurenamiseks. Valduste konsolideerimisel tekkisid Habsburgidel konfliktid šveitslastega. Konflikt lõppes alles 1499 Baseli rahuga, millega mööndi konföderatsiooni sõltumatust.
Koos keisrivõimuga kaotas oma tähtsuse paavstivõim . Murranguks kujunes 13. saj lõpp Bonifacius VIII ajal. Bonifacius VIII tekkis konflikt Philippe IV Ilusaga kirikukümnise kontrollimise pärast. Konflikti võitis Prantsusmaa kun, mistõttu tekkis paavstivõimu kriis. 1305 a-st valiti paavstiks prantsuse päritolu kardinal ning valis oma residentsiks Avignoni (kuni 1378). Paavstid langesid Pr kun kontrolli alla. Avignoni vangipõlv tekitas vastuseisu Roomale, 1378 valiti kaks paavsti, millest arenes skisma (kuni 1415). Konflikti lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogusid. Kriis lahendati Konstanzi kirikukoguga. Hiljem paavstivõim ei taastunud, paavstid möönsid kirikute sõltumatust riikidest.
Peale musta surma levis hoogsamalt ka ketserlus, mis omandas sotsiaalse värvingu. John Wycliff kritiseeris kiriku liigset ilmalikkust ning jumalateenistus pidi olema emakeelne. Jan Husi programm oli sarnane Wycliffi omale, kritiseerides veel vaimulike eelistamist armulaual ilmalikele. Husi nõudmised muutusid rahvuslikuks liikumiseks
(saksavastane). 1415 põletati Hus Konstantzi kirikukogul. Jan Husi surm provotseeris hussiitide sõja. Tšehhid lõid edukalt tagasi sakslaste juhitud ristisõjad. Konflikt lõppes 1434 taboriitide lüüasaamisega.
Itaalia oli pol killustatud ja maj arenenuim Euroopa piirkond. Aragonia käes oli mõlema Sitsiilia kuningriik . Kesk-Itaalias domineeris Paavstiriik ja Toskaana hertsogkond. Põhja-Itaalia oli äärmiselt killustatud. Kroonilised olid sisevõitlused linnades. Linnriikides tulid sageli võimule türannid (Medicid), kes lõhkusid vabariikliku korra. Sisevõitluse tagajärjel mood suuremad riigid. Itaalias sai alguse renessansskultuur. Renessanss oli eelkõige alguse saanud metseenide kunstisponsorlusest. Metseenlusega kaasnes humanistlik maailmavaade. Hakati väärtustama inimest kui indiviidi ning ka loodust. Epohhi eeskuju leiti antiikajast. Antiikaja autoriteete kasut humanistliku vaatekoha kinnitamiseks. Kunstis prooviti kujutada tõetruult. Tekkis kriitilisem suhtumine autoriteetidesse. Samuti kriitilisem suhtumine antiikaja teadusse. Lorenzo Valla paljastas Constantinuse kinkeüriku kui võltsingu ning kritiseeris Aristotelest. Niccolo Macchiavelli tähtsaim teos “Vürst” oli pessimistlik inimloomuse suhtes. Macchiavelli leidis
et poliitikas pühitseb eesmärk abinõu. Õitses renessansskunst, tuntumad kunstnikud olid Raffael, Leonardo da Vinci, Michelangelo Buonarroti. Trükikunsti Euroopas leiutas Gutenberg, tõlkides piibli saksa keelde 1456.
Põhja-Euroopas kujunes tugevaimaks riigiks Taani, mis sai 1397 Kalmari uniooniga Rootsi oma võimu alla. 15. saj toimusid pidevad vastuhakud Kalmari uniooni vastu. Tekkis Leedu-Venemaa vürstide vastasseis. Läänepoolsed vürstiriigid langesid Leedu võimu alla. Samal ajal tugevnes Moskva vürstiriik. Leedulased olid üritanud tagajärjetult ka Moskvat vallutada. 1386 sõlmiti Krevo unioon Leedu suurvürsti Jogaila ja Poola kuninganna Jadwiga vahel. Liit Poolaga ristiusustas Leedu. Suurvürstiriigi tipp oli Vytautas Suure valitsusajal. Konflikti Saksa Orduga lahendasid Poola-Leedu väed 1410 Grunwaldi lahingus otsustava võiduga. Pikemas perspektiivis nõrgendas katoliiklik usk Leedu võimu idas. Vürstiriikide sümpaatia kasvas Moskva poole. Sisuliselt ühendas suurem osa Vene riike suurvürst Ivan III (1478 – 1505). Ivan III ajal lõppes ka mongoli ike Venemaal. Poola-Leedu riigis suurenes Poola roll. Balkani poolsaarel kujunes domineerivaks jõuks Osmani impeerium . 1389 võideti Kosovo lahingus serblasi, 1453 vallutati Konstantinoopol. 15. saj lõpuks oli vallutatud kogu Balkani poolsaarel.