Keskaeg (0)

1. LOENG 01.09.2020  Sissejuhatus (vaata ka eksami faili!) Mis on keskaeg? Fenomen seisneb selles, et teaduslikult põhjendatud
kujutlus ja tavakujutlus keskajast on üsna erinevad.  Keskaja mõiste on tulnud hiljem, seda pole kaasajal kasutatud – see
aeg on millegi  „keskel“. Keskaeg kui negatiivne hinnang – seda on
nähtud kui allakäiku (ladina keele allakäiku), keskaja lõpus hakati
püüdlema taas antiikaja arhitektuuri, keele jms poole – renessanss. 
Sellise   aja   periodiseerimise   juurutamisega   tegeleti   peamiselt
Saksamaal, nt Cellarius (Keller). Keskaja algus 476 – Lääne-Rooma riik langes.  Keskaja   lõpp   –   1453   –   Bütsantsi   riigi   langemine/   1492/1517   –
Ameerika avastamine. Need numbrid on valitud hiljem, pole ühtegi
sündmust,   mis   oleks   tervet   Euroopat   mõjutanud   –   tolleaegsed
inimesed ei tajunud, et ajastu on muutunud. Ümmargune ajaloo periodiseering on 500 – 1500 – tinglik, see on
periood, mille jooksul Euroopa muutus väga tugevalt.  Keskaja algusdaatumid: - 313 – Milano edikt (Milano edikt oli proklamatsioon,  mis
kehtestas ristiusu Rooma riigis sallitud usuks. Nüüdsest peale
olid   kristlastel   samad   õigused   nagu   teiste   religioonide
järgijatel.) - 476 – Odoakeri võimuletulek Roomas - 711 – araablaste maabumine Hispaanias Lõpudaatumid: - 1453 – Konstantinoopoli langemine türklastele - 1492 – Ameerika avastamine - 1517 – reformatsiooni algus Saksamaal Keskaja sisemine periodiseerimine: - Varakeskaeg – 5. – 11. sajand - Kõrgkeskaeg – 11. – 13. sajand - Hiliskeskaeg – 13. – 15. sajand Keskaja   mõistet   on   tugevalt   kritiseeritud   –   kas   meil   on   mõtet
kasutada sellist suhtelist terminit, mis mitte midagi ei kirjelda. Legoff – „pikk keskaeg“, kristluse domineerimine Euroopas, 6. – 18.
saj.  Jaotus on tingitud sellest, et mida hilisem aeg, seda rohkem on meil
allikaid – kujutelmad hiliskeskajast on paremad kui varakeskajast. Umbes   aasta   1000   –   algab   kuningavõimu   uus   ülesehitamine,
agraarkord on välja kujunenud Hiliskeskaeg   on   keerukam,   süsteem   on   muutunud   detailsemaks,
algab keskuste kujunemine – viib uusaegsete riikide kujunemiseni –
moodsa Euroopa kujunemise algus. Alternatiivid: - Nt Eesti keskaeg algab 13. sajandil, seni kestab muinasaeg. - Skandinaavia  ristiusustatakse  9.  –  10.  saj,   Euroopa  piiride
laienemine toimub tasapisi Dark age – keskaja algus, mitte pime ja kole aeg, vaid sellest ajast
on allikaid vähe. 1


Feodalism   –   kitsamas   mõttes   on   see   läänikord   (feood),   kuid
klassikalisest läänikorrast saab rääkida alles 10. – 13. sajandil (ja
mitte kõigis Euroopa piirkondades). Laiemas tähenduses nimetatakse
nii   ühiskonda,     mida   iseloomustavad   isiklike   sõltuvussuhete
domineerimine riiklike ja omandisuhete üle, elukutseliste sõjameeste
(aadlike)   domineerimine   ühiskonnas   ning   aadli   võim   sõltuvate
talupoegade üle.  Mida keskajaga seostatakse?  - Keskajaga   seostuvad   tihti   nõiaprotsessid,   kuid   massiline
nõiajaht on 16. – 17. sajandi fenomen.  - Keskaegne katedraal – tornid, gooti stiil (nt Kölni katedraal –
19.   saj)   –   praegune   kujutus   on   palju   gootilikum   kui   see
keskajal kunagi olnud on.  - Keskaja linnus – palju torne ja tornikesi. Suur osa nendest on
19. sajandi romantiliste restauraatorite lisandus.  - Keskaegsed piinakambrid – üle reklaamitud, turismimagnet. - Keskaja inimestele ei olnud oluline, kas maa on lame või ei,
igapäeva elus seda vaja ei olnud. Astroloogid teadsid juba
antiikajal, et maa on ümmargune.  - Hommage  – keskajaga seostatakse põlvitavaid rüütleid, kes
annavad  vasallivandeid  jne – see süsteem  ei ole  üle  kogu
Euroopa   levinud,   samuti   pole   sellist   asja   olnud   keskaja
alguses, see on pigem kõrgkeskaja ja hiliskeskaja teema.  - Keskaja talupoeg – pärisori (see termin tähendab eri aegadel
ja  eri  kohtades  väga  erinevaid   asju).  Talupoegade   olukord
muutub kogu keskaja vältel, ei saa teha üldistusi.  - Keskaeg oli räpane, levisid taudid ja katk – vale, inimesed
siiski pesid end, olid olemas pesemiskombed. Probleem oli tegelikult selles, et meditsiinilist abi ei olnud – võisid surra
ka väikesesse haava.  - Arusaam,   et   tehnilist   progressi   polnud   –   vaadati   antiiki,
igatseti seda taga, kõik hea ja ilus on ära olnud. Inimesed
siiski   otsisid   viise,   kuidas   elu   paremaks   teha   –   näiteks
kolmeväljasüsteem,   uued   põllutööriistad,   13.   saj   –
mehhaanilised   kellad   jne.   Samuti   on   nt   keskaegne   leiutis
ülikool.  2. LOENG 07.09.2020  Allikad ja kirjakultuur Erinevad perioodid on allikatega kaetud väga erineval viisil ja väga
erinevas mahus. Siin tuleb mängu allikate säilivus ja ka regionaalsed
eripärad. Arvestada tuleb ka sellega, et uurija kasutab allikaid nende
loojast erinevatel eesmärkidel – allikate tõlgendamine võib tekitada
probleeme.  Keskaja ajaloo allikad: - Kirjalikud allikad – keskajal oli domineeriv suuline kultuur,
kirjasõna oli vaid valitute pärusmaa, kirjaoskajaid oli vähe.
Kirja pandi tihtilugu suuliseks ette kandmiseks või siis kirja
pandi napisõnalised faktid. Mida aeg edasi, seda olulisemaks
muutuvad kirjalikud allikad.  - Ainelised allikad – miski materiaalne, mis on osaliselt või
täielikult säilinud (arheoloogilised leiud) - Visuaalkultuuri mälestised - Keelemälestised Mis   on   ajalooallikas?  Iga   objekt,   mälestis   või   tekst,   mis   annab
meile infot mingi perioodi kohta. Primaarne – ese või tekst sellest 2


vastavast   ajast;   sekundaarne   –   tekst   või   ese,   mis   on   tehtud   selle
perioodi põhjal, nt tänapäeval kirjutatud raamat keskajast. Kirjalikud allikad Liigitamine:  Dokumentaalsed   –   kõikvõimalikud   ürikud,   seadust
kinnitavad dokumendid jne.  Õigusallikad – õigusaktid, seadused. See, et miski on kirja
pandud,   ei   tähenda   seda,   et   kõiki   seaduseid   sõna-sõnalt
järgiti.   Jutustavad   –  kroonikad,   üldiselt   need   kirjeldavad   autorile
kõige lähemat aega, oluline on allikakriitika. Mida rohkem
me  teame   autorist,   tema   eluloost   ja  poliitilistest   vaadetest,
seda   enam   on   meil   võimalik   kroonikast   välja   lugeda.
Kroonika   ja   annaali   erinevus   –  annaal  räägib   ühe   aasta
sündmustest, kroonika on tihti õpetliku sisuga jutustus.  Kirjandus   kõige   laiemas   tähenduses   –   suur   probleem   on
selles, et žanre on väga raske määratleda. Marek Tamm –
keskajal ei olnud ühtegi žanri, mida ei oleks võinud laulu
sisse panna. Ürik – õigust loov või õigust kinnitav dokument (testament vms) Koodeks  –   kokku   köidetud   pärgamendilehtede   kogu,   tihtilugu   on
kokku köidetud sarnase sisuga lehed. Allikate uurimine ja kasutamine:  - Liik (dokumentaalne, jutustav, mis tüüpi on) - Väljaandja (autor, väljaandja, tellija, kopeerija vms). - Sisu (millest allikas räägib?) - Ajalooline taust (allika tekkelugu, miks on selline tekst kirja
pandud?) - Kaasaegne mõju ja taust (aeg, millal tekst kirja pandi) - Allikate hindamine kogumis (kui üksik allikas midagi uut ei
anna, siis tasub vaadata allikaid kogumina) Kirjakultuur ja suuline kultuur Need on tihedalt läbi põimunud ja pidevas muutumises – keskaja
vältel muutus kirjakultuuri osatähtsus drastiliselt.  Regionaalsed eripärad – väga suured, nt meil algab ajalooline aeg
12. – 13. saj, samal ajal on mujal Euroopas kirjaoskus juba väga
levinud. Kirjaoskus ja selle vahevormid – varem liigitati vaid kirjaoskajateks
ja kirjaoskamatuteks, kuid viimasel ajal on lisandunud ka mitmeid
vahevorme – nt sa võid osata kirjutada, kuid samas sa ei pruugi osata
lugeda.  Ladina keel, selle tähtsus ja piirkondlik variatiivsus – see oli oluline,
kuid piirkonniti väga erinev. Ladina keel oli eliidi keel, kuid samas
kõrgkeskajal algas ka rahvakeeles kirjutamine. Käsikirjaline kultuur Keegi peab tekste ümber kirjutama – tekivad kutselised kirjutajad
(scriptor).   Lisaks   on   olemas   veel   kompileerija,   kommenteerija,
autor. Kommentaarid näitavad meile praktilist kirjaoskust – kuidas
tekstist aru saada. Kompileerija teeb tekstidest kokkuvõtteid ja annab
teksti mõtteid edasi. Vana peeti au sees, plagiaat kui selline polnud
oluline, vanu mõtteid kirjutati uuesti ümber jne.  3


Ühe käsikirja koostamiseks võis kuluda pikki aastaid – see nõudis
väga palju tööd, tunde ja ka raha.  Ka   kirjutamisel   tuli   järgida   kindlat   vormi   –   pöördumised,
sissejuhatused   jne.   Kirjaliigid   ja   nende   teisenemine   –   mida   ajas
edasi,   seda   olulisemaks   kirjutamine   muutub.   Erinevatele
perioodidele vastab mingi erinev kirjatehnika. Manuskelkiri  – omane varakeskajale. Tihtilugu valesti dateeritud,
kuna   erinevates   regioonides   levisid   erinevad   kirjaviisid   eri
perioodidel. Minuskelkiri – kõrgkeskajale omane. Hästi loetav, isegi kui ladina
keelt ei oska.  Mida   ajas   edasi,   seda   keerulisemaks   läheb   lugemine,   tekib   aina
rohkem   lühendeid   jne,   kujunevad   välja   personaalsed   käekirjad.
Allikate   puhul   on   probleem   see,   et   tihtilugu   kujutatakse   piltidel
inimesi autori kaasajal levinud riietes ja kaasajal levinud esemetega,
isegi kui tahetakse kujutada mitmesaja aasta tagust aega.  Koodeks  – kokkuköidetud pärgamendilehed,  tänapäevase  raamatu
eelkäia. Võiks arvata, et ühte koodeksisse köidetakse kokku sarnase
sisuga lehed, kuid tegelikult see ei pruugi nii olla. Käsikirjade levikut mõjutavad : - Ülikoolid   –   õpetlased   reisisid   päris   palju,   oma   käsikirjad
võeti kaasa.  - Raamatukogud – neid on suhteliselt vähe, nt kloostritel olid
oma raamatukogud, jõukate pärusmaa - isikutevahelised   suhted   -   vahetatakse   nt   kirju,   isikud   on
käsikirjade levikus väga olulised! - kontsiilid   -  kirikukogud   olid   kohad,   kus  oli   üldiselt   kohal
kogu   vaimulik   eliit,   seal   arutati   väga   olulisi   päevakajalisi
teemasid.   Ristiusk kui raamatureligioon Koos katoliikliku usu levikuga levis ka ladina keel (piibel oli ladina
keelne),   sellega   kaasnes   ka   kirjaoskuse   ja   lugemisoskuse   levik.
Lisaks paneb see aluse kirjalike rahvuskeelte sünnile. Lisaks toimus
ladina keele kristianiseerimine, lisandus uusi sõnu ning tähendused
teisenesid.  Tekstide liigid: - missad ja palveraamatud - vagaduskirjandus - kommentaariköited pühakirjale - hagiograafilised tekstid – pühakute elulood, reliikviate lood,
märtriks saamise lood jne. - Topos  –   kõikvõimalikud   vagaduskirjanduse   alla   liigituvad
tekstid, mingisuguse õpetliku elemendiga, standardiseeritud
vormis, võivad reaalsusest tugevalt erineda.  - Artes praedicandi, näidisjutlused - Florilegia – tsitaatide kogum (?) - Exemplum’id – õpetliku sisuga lugu, manitseb vagadusele. - Religioosne draama, kirikuhümnoodia 3. LOENG 07.09.2020 Aeg ja ruum Inimese maailmapilt määrab inimese arusaama iseendast. Praegu on
meil   selge   arusaam,   millal   ja   kus   me   elame,   kuid   keskajal   seda 4


polnud   –   lihtinimesed   ei   tundnud   eriti   geograafiat,   aja   ja   ruumi
tajumine olid väga subjektiivsed.  Ka   siin   on   oluline   suulise   ja   kirjaliku   kultuuri   vahekord,   kuid
keskmine talupoeg ei suutnud lugeda ega kirjutada samal tasemel,
kui nt vaimulikud – seetõttu on ka nende maailmapilt teistsugune.
See vahekord dikteerib väga palju ka arusaama maailmast, inimese
kohta maailmas jne.  Maailmakäsitluse  aluseks olevad  väärtused – need on aja jooksul
muutunud, nt suhtumine vaesusesse, õiglusesse jne.  Varakeskaeg   ja   kõrgkeskaeg   –   olemas   oli   väga   kindel   sotsiaalne
püramiid,   st   inimesel   oli   ühiskonnas   olemas   kindel   koht,
hiliskeskajal   muutub   see   asi   keerulisemaks.   Hiliskeskajaks   on
ühiskond   sootuks   erinev,   kirjaoskuse   kasv   toob   kaasa   võimaluse
sotsiaalsel  redelil üles pürgimiseks – oli vaja inimesi, kes oskaks
tekste kopeerida, tunneks õiguseid, koostaks dokumente jne.  „Keskaja“ ja „keskaegne“ inimene on väga suur üldistus ja tihtilugu
on see eksitav, arvestada tuleb regionaalsete eripäradega, perioodide
eripäradega, individuaalsete eripäradega jne.  Aeg - Agraargne aeg – talupoegade aeg - Sugukondlik   aeg   –   Varakeskajal   –   osatakse   end   ajas
positsioneerida esivanemate ja laste järgi, dünastiline aeg oli
sootuks erinev, tajuti pikemat aega - Tsükliline aeg – keskaeg oli põllumajandusest domineeritud,
agraarne aeg (külviaeg, saagikoristusaeg jne) – ei pruugitud
teada, mis kuu on, kuid teati, et nt praegu on viljalõikusaeg
(viljakuu) - Ühiskondlik aeg – kõik erinevad arusaamad ajast on kokku
koondatud   (talupoegade   aeg,   vaimulike   aeg   jne,   nt   millal
saab minna andamit koguma, st millal saaki lõigatakse). - Kaupmeeste aeg – kaubanduse arenguga seoses hakati aega
täpsemalt mõõtma Mütoloogiline aeg ja „Piibli aeg“ – keskajal usuti üldiselt, et Piibli
sündmused on täiesti reaalsed.  Kust   me   teame,   et   keskaja   (kirjaoskaja)   inimese   arusaamad   olid
sellised?   Tekstides   on   aru   saada,   et   liikumine   ei   ole   vaid
geograafiline, vaid toimub ka kultuuriline ja sisemine muutumine.
Saadi   aru,   et   sa   võid   sattuda   ruumilise   ümberpaiknemisega   teise
kohta ja aega.  Keskajal oli maailma keskmeks üks konkreetne linn – Jeruusalemm,
seda on kaartidel kujutatud keskmes.  Ajalookirjutus Ajalookäsitlus   nüüdisajal   uurib   ja   kirjeldab   muutusi   ajas,   aeg   on
kestus   ja   sündmuste   järgnevus,   sh   on   aeg   ja   ruum   objektiivsed
kriteeriumid. Keskaja kohta uuritakse subjektiivset aja- ja ruumitaju. „Ajalooline aeg“ – kuni Kristuse sünnini ja pärast seda, keskajal oli
levinud arusaam, et elatakse lõpu ajastul.  Arheoloogiline   aeg   ja   ajalooline   aeg   tänapäeval   –   ajalooline   aeg
algab alates esimestes kirjalikest allikatest, kuid see ei tähenda, et
varem poleks keskaega olnud. Geograafiline ja vaimne silmapiir 5


Praeguseks ei piira meie geograafilisi teadmisi see, kas me oleme
kuskil käinud või ei, näiteks kui sa pole Roomas käinud, siis sellegi
poolest sa ilmselt ei kahtle, et Rooma on olemas. Keskajal   üldiselt   geograafiline   ja   vaimne   silmapiir   kattusid   –
inimese teadmised maailmast ulatusid nii kaugele, kui kaugele ulatus
reaalne silmapiir või kui palju ta oli lugenud. Muidugi reisiti, kuid nt
talupoegadel polnud ühtegi põhjust reisimiseks.  Inimene   oli   sõltuvuses   looduse   rütmidest,   liikuvus   oli   piiratud
teeoludega – nt kevadel ja sügisel seoses vihmadega olid teeolud pea
olematud. Arusaam ruumist on individuaalne ja erilaadiline – iga inimene tajub
ruumi erinev. Piibli ajal on absoluutne väärtus, nendes sündmustes ja
imedes ei tohi kahelda.  Mappa mundi – maailma kaart TO-kaardid – maa on jagatud kolmeks: Euroopa, Aasia ja Aafrika. Maa   on   lame   –   see   on   ilmselge   uusaegne   müüt   keskaja   kohta,
õpetatud   inimesed   keskajal   nii   ei   arvanud!   Kaartidel   millegi
kujutamise eesmärk oli hoopis teistsugune kui meil praegu, samuti
tajuti maailma teistsugusena.  Herefordi kaart – peetakse keskaja kartograafia tipuks, 14. saj algus,
näitab õpetatud inimese maailmapilti, kuidas tajuti geograafiat, aega,
ruumi jne. Keskel on Jeruusalemm, samas on kaardi tipus kujutatud
viimne   kohtupäev   (usuti   reaalselt,   et   see   päev   on   ees   ootamas).
Minevik, olevik ja tulevik põimuvad kõik ühtseks narratiiviks. Inimene ja loodus Inimene ja loodus peaksid ideaalkujutelmas eksisteerima käsikäes ja
harmoonias. Kristlikus maailmas pidi iga loom, eluta asi, puu jms
inimesele midagi õpetama.  Rituaalid ja vormelid Vasallivanne – vägagi rituaalne tegevus (hommage). Samuti oli ka
kohtuprotsessidel oluline, et teatud vormelid välja öeldaks.  Ristirahva vaenlased Ristirahvas   –   inimesed,   kes   on   ristitud,  christianitas.   Vastristitud
aladel   ristitakse   tavaliselt   vaid   pealik,   valitseja   usk   laieneb   ka
rahvale. Usu   levik   on   seotud   kartograafilise   maailmaga   –   on   kristlaste
maailm ja uskmatute maailm.  Hereetikud – teadlikult katoliku kirikust välja astunud isik Skismaatik – inimene, kes on teadlikult kiriku usutõdede vastu (nt
Vene õigeusk) Pagan – inimene, keda pole ristitud Lood müütilistest rassidest (nt koerakoonlased) tulid juba antiigis –
kui sa neid näinud ei ole, siis ei pruugi see tähendada, et neid olemas
pole. Küsimus tekkis siis, kui kiriklik maailm laienema hakkas – kui
tungiti   paganate   maale,   siis   tekkis   küsimus,   et   kui   kohatakse
koerakoonlast,   siis   kas   ta   on   loom   või   inimene?   Kas   teda   tuleb
ristida?   (need   olid   reaalsed   debatid),   Tulemus   –   ei   ole   oluline,
millisesse kehasse on Jumal hinge loonud, oluline on, kuidas ta end
ülal   peab.   Kui   kohtutakse   koerakoonlasega,   siis   võiks   kristluse 6


põhitõdesid   siiski   tutvustada.   Need   müütilised   elukad
sümboliseerisid kristliku maailma serva.  4. LOENG 14.09.2020 Kristlik Euroopa Keskaeg   on   kristluse   valitsemise   aeg,   see   täidab   ühteaegu   nii
religiooni kui ka ideoloogia funktsiooni ning see on väga keerulises
seoses   feodaalühiskonnaga,   mida   ta   ühteaegu   nii   taunib   kui   ka
õigustab. Kristlane   –   mittekristlane  –   mittekristlane   keskajal   oli   keegi
väljaspool ühiskonda, välismaalane.  Kristlane – pagan  – pagan oli keegi, kes esindas mittekristlikku
maailmavaadet (va. juudid). Pagan võis olla ka keegi, kes tuli väljast
poolt.  Usklik   –   uskmatu  –   usklik   on   inimene,   kes   on   rangema
distsipliiniga koguduse liige, ta elus on religioon rohkem nähtaval.
Keskaja   kontekstis   on   ateism   mõeldamatu   –   uskmatuteks
nimetatakse inimesi, kes ei ole kristlased, kuid ometigi nad usuvad
mingit asja (nt muhameedlased).  Katoliiklane – ketser/hereetik  – ketser oli inimene, kes ei olnud
hea   katoliiklane,   ta   usk   on   ametliku   kiriku   vaatepunktist   vigane,
ebaõige. Luterlased on ketserites näinud reformatsiooni eelkäijaid,
vabamõtlejaid. Ketserlus on tegelikult liikumine, mis asub tavakiriku
vastu, kuna leiab, et selle põhimõtted on liiga leebed, kritiseeritakse
vaimulikke jne. Ketserlikud liikumised kerkivad esile 12. – 13. saj
Lõuna- ja Lääne-Euroopas, samas on ketseritena nähtud ka 14. saj
tegutsenud ametlikku kirikut kritiseerinud teolooge. Katoliiklane   –   õigeusklik/skismaatik  –   Skisma,   kirikulõhe   –
skismaatikud   ei   tunnistanud   paavsti   kui   kirikupead.   Nad   on   ka
kristlased, kuid „teises parteis“. Ketserid on põhimõtteliselt vigased,
kuid skismaatikuid nähti kui endasuguseid.  Vaimulik – ilmalik –  Ilmalik on miski, mis on väljaspool kirikut,
kuid mis ei ole väljaspool religiooni. Ilmikvaimulikud – vaimulikud,
kes   elavad   väljaspool   kloostrit,   kuid   on   sellegi   poolest   100%
vaimulikud.  Mittekristlased   keskaja   Euroopas:   juudid,   mudejar’id
(muhameedlased, kes jäid Pürenee poolsaarele edasi elama ka siis,
kui   varasemad   islami   alad   olid   kristlaste   poolt   tagasi   vallutatud).
Ainus tolereeritud mittekristlaste grupp olid juudid.  Keskajal   oli   suurem   osa   rahvastikust   kristlased,   väljaspool   seda
eksisteerimine oli mõeldamatu – inimene ei saa toimida väljaspool
ühiskonda ja see ühiskond oli kristlik.  Religioon muutus väga tugevasti keskaja jooksul, samuti muutub ka
selle   roll   inimeste   elus   –   see   hakkab   inimeste   elu   aina   suuremal
määral kujundama. 6. saj – abielu on puht ilmalik akt (eriti germaani
maailmas),   olemas   oli   polügaamia   jne.   15.   saj   –   abielu   on   selge
kiriku poolt kontrollitud  asi, polügaamia  on keelatud  – abielu  on
muutunud   kiriklikuks.   Sellega   naiste   õigused   teoorias   laienesid,
nõusolekut küsitakse ka naiselt.  Keskaja religiooni pärand –  Anno Domini  (issanda aastal). Ka see
on keskaja jooksul palju muutunud. Praegu on ajaarvamise alguseks
Jeesuse   sünd.   See   ei   tulnud   kasutusele   siis,   kui   Jeesus   sündis.
Dionysius Exiguus – tegutses 6. saj, ta arvutas Jeesuse sünni välja, 7


et   asendada   see   varasema   kalendriga,   mida   arvestati   valitsejate
valitsusaastate järgi.  Ta algatus ei läinud alguses läbi. Läbi keskaja dateeritakse mitmel
pool valitseja valitsusaastate järgi. Kõigepealt juurdus  Anno Domini  Briti saartel,  valdavaks saab ta
Euroopas alles 13./14. sajand. Ka   aasta   algus   võis   olla   erinev   –   jõulud   (Kristuse   sünd),   hiljem
hakati aasta alguseks lugema jõuludele kõige lähemat kuu vahetust
(1. jaanuar). Paastumaarja päev 25. märts – Kristuse eostamise päev,
ka seda on aasta alguseks loetud. Suurem osa keskajast dateeriti  kuupäevi kalendide  ja iidide järgi,
kuupäevi hakati dateerima keskaja lõpu poole.  Arenev religioon Raske   on   öelda,   mida   see   rahvas   siis   kristlastena   siiski   uskus.
Teame,   mis   on   „teoloogide   kristlus“,   kuid   milline   oli   „rahvalik
kristlus“? Teoloogid olid nn „tippteadlased“, kuid nad moodustasid
vaid   väikese   osa   ühiskonnast.   Rahvalik   kristlus   on   olnud   üsna
teistsugune   teoloogide   kristlusest.   Teoloogide   mõju   rahvale   saab
tugevamaks 14. – 15. sajandil, mil Euroopa on läbinisti kristlikuks
muutunud.  Olulised   on   ka   regionaalsed   eripärad   –   kirik   on   püüelnud   alati
ühtlustamise poole, kuid see pole alati õnnestunud ja regionaalseid
eripärasid on ka tolereeritud. Alates 13. sajandist  Euroopa nimevara  kahaneb oluliselt  – lastele
hakatakse panema nimesid, mis lähtuvad piiblinimedest ja pühakute nimedest,   omakeelsed   nimed   kaovad   tihtilugu   käibelt.   Keskaja
lõpuks on kristlikud nimed saanud tavaliseks.  Üha olulisemaks saab kiriklik õigus, see mõjutab ilmalikku elu väga
oluliselt,   nt   abielud,   kohtuprotsessid   (inkvisitsiooniprotsessid   –
kohtupidamise tüüp, kus kohtunik viib läbi juurdluse – hakatakse
juurdlema, mis tegelikult juhtus). Arusaam   oma   usust   tekitab   inimestes   arusaama,   et   ollakse
„äravalitud“ rahvas, see saab ka ettekäändeks nt ristisõdadele. Valik oskussõnu Liturgia  –   osa   jumalateenistusest,   kus   preester   ja   kogudus
vastastikku   laulavad,   see   on   kindlalt   kindlaks   määratud,   omab
kindlaid osi (on olemas ka lokaalsed variandid) Pühakukultus  –   usk,   et   väga   head   ja   õiged   inimesed   suudavad
mõjutada  inimeste  elu ka pärast enda surma, nad suudavad kosta
inimese   eest   Jumala   ees.   Pühakutel   olid   erinevad   „erialad“,
kullasseppade kaitsjad jne. Reliikvia – pühakuga seotud ese, tema kehaosa, mille lähedus annab
võimaluse osa saada selle pühaku mõjust. Palverännak  – raske ja pingutav rännak pühasse kohta (keskajal
olid   peamised   Santiago   de   Compostela,   Rooma,   Jeruusalemm),
hiliskeskajal kujuneb välja palju kohalikke palverännaku keskuseid –
muutub võimalikuks rohkematele. Head teod  – kerjustele annetamine, kiriku ehituse finantseerimine
jne – võimalus patte heaks teha 8


Indulgents  –   patukahetsuse   lühendamine   või   heastamine,   selleks
saab teha häid tegusid, käia palverännakul jne. Ei ole patukustutus!!
Algul   on   kättesaadav   vaid   vähestele,   kuid   hiliskeskajal   on
kättesaadav laiemale üldsusele.  Memoria  –   Mälestamise   kultus,   rajatakse   hauamonumente,
kirjutatakse nimesid üles. Ka juba lahkunu puhastustules viibimise
aega   saab   lühendada,   kui   lahkunut   meeles   peetakse,   ta   eest
palvetatakse jne.  Evangeelium – Uus testament, kristlik põhitekst Vulgata    -  Ladinakeelne   piiblitõlge,   Püha   Hieronymuse   tõlge,
kristluse alustekst (varasemalt oli Vana testament heebrea keeles ja
Uus testament kreeka (???) keeles) Tsölibaat  –  Abielutus,   vaimulikud   ei   tohi   olla   abielus   –
kirikuvarandus   muutuks   perekonna   varanduseks   (nt   preester
pärandaks oma koha pojale jne).  Euroopa   maade   ja   rahvaste   ristiusustamise   käik   5.   kuni   15,
sajandini 313   –   Lääne-Rooma   keiser   Constantinus   suur,   Milano   edikt,
kristlaste usuvabadus 380/381 – Theodosius keelab paganliku kultuse 496 – Frangi kuninga Chlodovechi ristimine 5. sajand – Püha Patrick – kristianiseeris Iirimaa 772 – 802 – Karl Suur sunnib Saksi sõdades saksid ristiusu vastu
võtma 865 – Püha Ansgarius – alustas Skandinaavia ristiusustamist U 1000 – Poola ja Ungari riigid kristianiseeriti 1030 – Olaf Püha ristiusustas Norra (?) 1186 – Liivlaste piiskop Meinhard 1283 – Preisimaa vallutamine 1385 – Krewo unioon 1492  Granada ühendamine Katoliku kirik Kiriku organisatsioon:  Kihelkond – kihelkonnakirik, preester  Piiskopkond (diötsees)  -  Rooma  riigi  haldusüksus,  piiskop
(järelevaataja), sinna alla kuuluvad mitmed kihelkonnad.
-Saksamaa: piiskop kui ilmalik vürst – erandlik, laieneb ka
Tartule nt.
- Toomkapiitel – preestrite kolleegium, on piiskopile toeks ja
aitavad juhtida piiskopkonda  Kirikuprovints (peapiiskopkond) – Peapiiskop ei valitsenud
ise neid piiskopkondi, kuid tal olid erilised eesõigused. 
-extemptio – piirkonnad, mis allusid otse paavstile.  Paavst  ja   kuuria  (curia)  –  paavst   oli  kiriku  valitseja,   teda
toetas kuuria (paavsti õukond). Ilmikvaimulikud – vaimulikud, kes elavad väljaspool kloostrit, kuid
on sellegi poolest 100% vaimulikud 9


Regulaarvaimulikud  – mungad (?), pühendavad oma elu Jumala
teenimisele.  Vaimulikud ordud Ordo - kord Mungaordud: - Benediktiinlased – domineeriv Karl Suure ajast kuni 11./12.
sajandini - Tsistertslased   –   said   alguse   11./12.   sajandi   vahetusel
benediktiini ordust, tõlgendasid reegleid karmimalt. Mungad
pidid   eralduma   ümbritsevast   maailmast,   nad   ei   olnud
mõeldud jutlustamiseks. Kerjusordud: ei sulgunud kloostri seinte vahele, vaid rahva sekka - Dominiiklased - Frantsisklased Rüütliordud   –   sündisid   12.   saj,   pidasid   sõda   ristirahva   kaitseks,
sündisid Palestiinas. - Templirüütlid - Johanniidid - Saksa ordu Nunnaordud  - sinna koondusid nt naised, keda ei saa mehele panna,
kuid kellele tagatakse seisusekohane elu. Kolmandad ordud (tertsiaarid) Paavst ja kuuria  Paavsti  primaat  –  paavst  on kogu  kiriku  pea.  Esialgu  oli   Rooma
piiskop teiste piiskoppidega võrdne, kuid alates 325 oli ta Lääne-
Rooma   patriarh   (ülejäänud   3   patriarhaati   olid   idas).   389-ndail
Theodosius   Suur   tunnustab   Rooma   piiskoppi   kiriku   kõrgeima
autoriteedina   (oluline   paavsti   ja   Peetruse   sarnasus).   Paavst   Leo   I
(440-461)   on   primaadi   alusepanija   –   445   Lääne-rooma   keiser
tunnistab, et paavst on kiriku juht. Kuuria  –   õukond,   aga   samas   ka   administratsioon.   Kardinalid   –
paavsti abilised, toetasid teda ja täitsid paavsti käske. Kujunes eraldi
kolleegiumiks, mis juhtis kirikut siis, kui paavsti polnud (nt paavsti
vahetumise ajal).  „tsentraliseeritud kirik“ – kirik püüdles selle poole, kuid see oli vaid
ideaal – teostatavus oli kaheldav, kuna nt ühest kohast jõudis sõnum
teise kohta kuudega.  Sacerdotium et imperium (regnum)   Idee kahest mõõgast – paavsti käes on ilmalik ja vaimulik mõõk,
vaimulik on kõrgemal kui ilmalik  800   –   Karl   Suure   kroonimine,   paavstil   on   õigus   keisrit   ka   mitte
kroonida (investituuritüli, kujuneb välja 11./12. saj – kes nimetab
Saksamaa piiskopi?) Kiriklik ja ilmalik võimusuhetes – kumb ikkagi domineerib? Kirik
suudab   end   keskaja   lõpu   poole   ilmaliku   valitseja   kõrval   maksma
panna Vaimulikud pühitsused (ja ametid) Piiskop: õigus pühitseda preestreid, leeri vastu võtta 10


- Paavst (ta on ka Rooma piiskop) - Kardinalpiiskop - Peapiiskop - Piiskop Preester: Tal on õigus läbi viia jumalateenistusi, võtta vastu pihti,
viia läbi armulauda.  - Kardinalpreester - Toomhärra - Kihelkonnapreester - Vikaarpreester Diakon:   Diakon   on   vaimulik,   kellel   ei   ole   õigust   läbi   viia
jumalateenistust, ta on abiline, hoolitseb nt vaeste hoolekande eest.  - Kardinaldiakon - Kogudusekiriku diakon Madalamad pühitsused Vaimulikud ametid: - Paavst - Kardinal - Peapiiskop - Piiskop - Preester - Abt, abtiss Vaimulike tasu:  kümnis  (1/10 saagist, keskajal saab sellest ilmalik
maks),   maavaldus,   benefiits,  prebend  (vaimulikule   makstav
elatusraha) Paavsti valimine: Varakeskajal – sageli nimetab Bütsantsi keiser 1059 – kardinalide kolleegium, valivad 1241   –   Coelestinus   IV   –   valiti  konklaavis  –   spetsiaalne
valimissüsteem,   1274   –   konklaav   suletakse   eraldi   ruumi,   enne
vabaks ei lasta, kui paavst on valitud.  1179 – peab olema 2/3 häälteenamus 1378 – viimane mitte-kardinal Paavstiks võib valida iga meessoost katoliiklase.  5. LOENG 21.09.2020 Varakeskaja allikate põhijooned Kirjalikke allikaid on napilt, ainuvaldav on ladina keel (v.a. Briti
saared).   Lähtuvad   antiikaja   (Rooma)   kirjutamistraditsioonist,
kohandades   seda   oma   kaasajale).   Neid   on   vähe,   kuna
administratsioon, mis lagunenud Roomas oli, kukkus kokku. Samuti
polnud kirjutamiseks väga vajadust, kuna rahvaarv langes, lisaks on
palju sellest, mis oli, hävinenud. Keskused, kus tekstid säilisid, olid
kloostrid, seal tegeleti käsikirjade ümberkirjutamine. Kirjakeeleks oli ladina keel, samas kui rahvakeel  muutus. Arenes
välja   ka   rahvalik   ladina   keel   (eri   piirkondades   erinev,   hiljem
kujunesid   sellest   nt   prantsuse,   itaalia   jne   keel).   Kirjutamis-   ja
lugemisoskus eeldas ladina keele oskust – õpetati kloostrites. Briti saartel kirjutati ka kohalikes keeltes. See oli üks kirikliku elu
keskuseid.  11


Rooma autorid, nt  Tacitus  (1.saj, antiikautor, mainis esmakordselt
Eestit   (Aesti))   –   temalt   pärineb   meie   ettekujutus   Germaani
rahvastest.   Kas   kirjutas   kui   etnograaf   või   oli   see   tekst   poliitilise
eesmärgiga? Jordanes  – gooti päritolu Rooma ametnik 6. saj, kirjutas mitmeid
teoseid   ajaloo   alal,   eriti   kirjutas   gootide   ajaloost.   See   pole
originaalne teos, vaid kokkuvõte teise autori teosest (see teos ei ole
säilinud).  Kirjutamise materjal oli pärgament, kallis, aga tugev. Palimptsest –
taaskasutatud pärgament. Pärgamendi pealt oli võimalik tekst pimsskiviga maha nühkida ja
seda uuesti kasutada. Sevilla   Isidorus  –   elas   6.   saj,   tegi   keskajal   antiikaja   pärandi
kättesaadavaks, tuntuim teos on „Etümoloogiad“ Keskaja   leiutised   olid   veel   suur-   ja   väiketähed   –   teeb   lugemise
tunduvalt mugavamaks. Gregorius Tours’ist  – Prantsuse kroonik ja vaimulik, elas 6. saj,
peamine   teos   on   jutustav   teos   poliitilisest   ajaloost   Frangi   riigi
alguses Beda Venerabilis – Elas 7. – 8. saj, Inglismaa kroonik, munk, kelle
„Inglise kiriku ajalugu“ on keskne teos Varakeskajal   on   oluline   allikas  hagiograafia  (pühakute   elulood).
Need   on   imaginaarsed   e.   kujuteldavad   tekstid   –   lood   imedest,
kangelastegevustest jne, mis on sooritatud märtrite poolt. Keeruline
kasutada, kuna raske on lugeda välja asju argielu kohta. Kesksed
keskaegsed pühakud on just varakristlikud märtrid, need tekstid on peamiselt kirja pandud keskaja algussajanditel. Teadlased on välja
uurinud, et need on olnud suuremas osas välja mõeldud inimesed. Nt
Püha   Mauritiuse   legend   –   sõdurpühak,   keda   austati   Saksa   ordus,
legendi   järgi   oli   ta   Rooma   leegioner   (Teeba   leegionist   3.   saj   –
astusid kõik ristiusku, nad kõik tapeti, surid 286 kõik märtrisurma).
Legend pandi kirja mitmesaja km kaugusel mitusada aastat hiljem.
See kultus sai oluliseks 10. sajandil Saksamaal (Rooma riigis) tänu
Magdeburgile   (keskus)   –   ta   sai   oluliseks   sõdurpühakuks).   Meie
teame   teda   mustpeana,   mustanahalisena   hakati   teda   kujutama
tegelikult alles 13. sajandil. Õigustekstid – nt barbarite õigused. Lisaks on veel ürikud jt dokumendid – neid toodeti vähe ning neid
on säilinud väga vähe. Lääne-Rooma riigi viimane sajand Constantinus   Suure   valitsusaeg   306   -337,   Milaano   edikt   –
usuvabadus kristlastele. Lisaks rajas ta Konstantinoopoli linna – alus
teisele pealinnale Rooma riigis – Rooma jagunes kaheks – Lääne- ja
Ida-Roomaks. Lääne-Roomas algas germaanlaste sissetung, Ida-Roomat puudutas
vähem.   Germaanlased   olid   olulised   piiritagused   rahvad,   barbarid
(teiskeelsed, mitteroomlased). Samal ajal asusid nad ka Rooma riiki
elama,   nende   pealikud   olid   Rooma   teenistuses,   nende   olulisus
Rooma   sõjaväes   kasvas   aina   –   räägitakse   küll   Rooma   ja
germaanlaste vastuseisust, kuid tegelikult süvenes nende sümbioos.  Tegelikkuses   oli   Lääne-Roomas   majanduskriis   ja   demograafiline
tagasiminek   alanud   juba   varem,   ei   saa   seostada   germaanlaste 12


sissetungiga. 540. aastad – Justianuse katk, laastas Ida-Rooma keisri
Justianuse valitsusajal. Seda   aega   nimetatakse  Suureks   rahvasterändamiseks:   -
üleminekuaeg antiikaja ja keskaja vahel - 375 – hunnide sissetung Euroopasse – rahvasterände algus,
selle tagajärjel tungisid goodid Ida-Rooma - 378 – Adrianoopoli lahing – goodid tungisid Ida-Roomasse
ja võitsid Rooma keisrit, Theodosius Suure ametiaja lõpuga
toimus ka lõplik Rooma jagunemine. - Theodosius Suur (379 – 395)
395 – Rooma impeeriumi jagunemine - 406 – Rooma võimu lõpp Britannias ja Gallias - 408 – läänegootide sissetung Itaaliasse - 410   –   vandaalid   rüüstavad   Rooma   linna   (siit   tuleb   sõna
„vandalism“, Läänegoodid tungisid Lääne-Rooma.  - 418 – Läänegootide riik Akvitaanias  - 429 – Vandaalide sissetung Aafrikasse - Rooma föderaadid - Attila surm 453. - Theoderich Suur (454 – 526) – gootide kuningas - 451 – Katalaunia lahing - Romulus   Augustulus   (475   –   476),   476   kukutas  Odoaker
(surm. 493) ta, Odoaker ei krooninud end kuningaks, vaid
saatis krooni  Rooma keisrile (??).  Põhjusteks   on   pakutud   kliimamuutust,   kui   Aasia   pool   muutusid
karjamaad liiga kuivaks ja tuli minna uusi alasid otsima. Nimed   rahvagruppidele   on   pandud   väliste   autorite   poolt,   need   ei
pruukinud moodustada isegi ühtset rahvast. Germaani hõimud - Goodid (idagoodid - Itaalias, läänegoodid -Püreneedel) - Vandaalid – tungivad Aafrikasse - Burgundid - Itaalias - Langobardid P.Itaalia - Frangid (Saali ja Ripuaari) – frangi riik, Reini ääres - Saksid – Sulavad varasemate keltidega kokku - Anglid – Inglismaal, sulavad keltidega kokku - Skandinaavia germaanlased  Slaavi hõimud - Päritolu küsimus – Florin Curta – hea ajaloolane, teooria, et
slaavlased on konstrueeritud Rooma autorite poolt – mingid
rahvad,   mis   on   teisel   pool   germaanlasi   –   nende   kohta   ei
teatud eriti palju. Kui slaavlased sellest teada said, kas nad
hakkasid siis kõik slaavi keeli rääkima?  - Hunnid   –   päritolu   ei   tea,   on   pakutud   eri   võimalusi,   mis
keelkonna hõim see oli - Hõim,   etnos,   rahvas,   kuningriik   –   varakeskajal   on   need
mõisted väga suhtelised. „Barbarite riigid“ Integratsioonis mängis olulist rolli religioon – integratsioon toimus
kergemini   seal,   kus   eri   rahvad   olid   võrdselt   katoliiklased.   Oli
piirkondi,   kus   levis   Ariaanlus   (kristluse   teine   haru)   –   Kristus   on
loodud. Katoliikluse evolutsioon 13


Ka kristlik religioon muutus ja arenes keskaja jooksul, see ei olnud
mingi   staatiline   asi,   on   kasutatud   väljendit,   et   „mitte   ainult
germaanlasi ei kristianiseeritud, vaid ka kristlus germaniseerus“.  Dogma kujunemine – see kujunes välja pika aja jooksul. - Manilus – usuline suund, mis näeb maailma hea ja kurja alge
omavahelise   võitlusena,   hilisemate   autorite   jaoks   on   see
ketserluse või väärõpetuse arheotüüp, selle põhjal on hiljem
hakatud kirjeldama ketsereid. - Ariaanlus  (Areius)   –   levis   4.  –   7.  kristus   ei   ole   jumalana
sündinud,   paljud   germaani   rahvad   ristiusustati   ariaanlaste
poolt,   hiljem   mingi   tasapisi   üle   katoliiklusesse   –   verine
tagakiusamine. Ühesõnaga eitab kolmainsust – „oli aeg, kui
Jeesust ei olnud“ – ühesõnaga ta on loodud. - Kolmainsuse dogma – jumal on üks ja kolm – isa, poeg ja
püha vaim – need on selle ühe jumala kolm olemust. Sellele
astus   vastu   Alexandria   preester   Areius   –   kujunes   välja
ariaanlus. - Kristuse loomuse dogma – kas kristus on jumal või inimene?
Kas ta on inimene, kes sai jumalaks? Diskussioonid kestsid
sajandeid. - Paavsti   primaadi   dogma   –   küsimus   sellest,   kas   paavst   on
kogu kiriku pea Kaheksa oikumeenilist kirikukogu e. kontsiili 325   –   Nikaia   –   Nikaia   usutunnistus   –   kolmainsuse   dogma
katoliikliklaste jaoks. Keisri toetus katoliiklastele, tauniti ariaanlasi. 431 – Ephesos – nestoriaanide küsimus, nestoriaane tauniti, nende
seisukoht tunnistati valeks. Nestoriaanide kristlus oli levinud Lähis-
Idas, Aasias jne. – Neitsi Maarja kultuse teema. 451  –  Halkedon  –  monofüsiitide   küsimus  –  tauniti  monofüsiitide
õpetust (tänapäevani Armeenias levinud) – kristus on ainult jumal.
Kõik kristluse voolud, mis tunnistavad kirikukogude otsuseid kuni
Halkedonini, võivad paralleelselt eksisteerida. Halkedonis otsustati,
et kristusel on jumalik ja inimlik olemus. 869 – 870 – Konstantinoopol, paavsti primaadi küsimus – tunnustati
paavsti primaati – õigeusu kirik seda ei tunnista, see tunnistab vaid
seitset kirikukogu.  Kristianiseerimise kulg - keldi rahvad ristiti juba Rooma ajal, Iirlased 5. – 6. saj, slaavi
rahvad   10.   –   11.   saj,   Vendid   (Läänemere   lõunaranniku
slaavlased) – 12. saj. - Valitsejate  ristimine  vs rahva kristianiseerimine  – allikates
kirjeldatakse   vaid   valitsejate   ristimist,   kuid   rahva
kristianiseerimine võttis aega sajandeid. Kuni 13. sajandini
on kirik olnud suhteliselt ükskõikne lihtrahva usuliste tavade
suhtes. - Katehhees   (usuõpetus)   –   ristimine   –   need   on   keerulises
seoses, Antiikajal leiti, et enne õpetatakse ja siis ristitakse,
Keskajal saadi aru vastupidi – enne sõlmitakse ristimise läbi
inimese   ja   kiriku   vahel   leping   ja   siis   hakati   õpetama.
Vaderite (ristivanemate) roll – peavad last vanemate kõrval
õpetama. - Iiri   kirik  –   katoliseeritud   inglaste   poolt   12.   –   13.   saj.
Eripäraks   oli   kloostrite   suur   roll.   Katolikus   kirikus   olid 14


olulised piiskopid – asusid linnades, kuid Iirimaal linnu ei
olnud. Iirimaalt lähtusid usukuulutajad, kes rekristianiseerisid
Inglismaa   peale   germaanlaste   sissetungi.   Sealt   lähtusid   ka
Saksa   aladel   tegutsenud   misjonärid.   Iiri   kirikute
likvideerimine toimus seoses Inglise kuningavõimu tekkega,
küsimus, kas Iirlased olid üldse katoliiklased? - Anglosaksi kuningriigid - Püha Bonifacius - sakside apostel winfrid, kes pühitseti 722.
aastal   piiskopiks   ning   paavst   gregorius   andis   talle   nime
bonifatius. Pani aluse Saksa piiskopkondadele.  - Püha   Ansgarius   –   tegi   misjonitööd   Norras,   üks   esimesi
misjonäre Paavstlus varakeskajal Paavstivõim   sõltus   poliitilisest   olukorrast,   ta   roll   oli   suhteliselt
väikene, ta roll oli pigem pretendeeriv. Paavstide mõju väljaspool Roomat ja Itaaliat Paavstid ja Bütsants Gregorius   I   Suur   (590   –   604)   –  esimene   munk,   kes   pühitseti
paavstiks. Pallium   –   peapiisopi   (tähtsa   piiskopi)   tunnus.   Üks   tähtsamaid
piiskopist pühakuid oli Lähis-Idast pärit Püha Nikolaus (jõuluvana)
– punane kuub ja valge serv.  6. LOENG 21.09.2020 Varakeskaja ühiskondlikud hierarhiad Varakeskajal tabab Euroopat demograafiline kriis,  kasvama hakkab
see tasapisi alles 6. saj. Varakeskajale on omane ka see, et domineeris põllumajandus – selle
osakaal   on   suurem,   kui   hiljem.   Varasel   keskajal   on   sõltuvus
põllumajandus eriti päevakajaline, hiljem on see küll oluline, kuid
mitte nii suurel määral. Ollakse sunnitud harima üles maad, mis ei
sobi   olemasolevate   taimede   kasvatamiseks   (nt   viinamarjad
Inglismaal).  Samuti ei ole tihtilugu võimalik midagi kaugemalt sisse tuua, kuna
teeolud   olid   kehvad   –   ära   olid   kadunud   need   kuulsad   Rooma
kaubateed. Varasem teedevõrgustik kaotab tähtsuse. Domineerima jääb 
luksuskaupade kaugkaubandus, kuna need on eliidile vajalikud. 
Olulised kaubaartiklid on ka relvad. juudid, friislased ja viikingid 
olid peamised grupid, kes tegelesid kaubandusega.  Naturaalmajandus   ja   rahamajandus  –   päris   tihti   mõeldakse
naturaalmajanduse   all   kaup   kauba   vastu   tehinguid,   keskajal   on
vahetus viidud miinimumini – kõike katsutakse ise kasvatada. Raha
kui   selline   käibelt   ei   kao,   kuid   see   saab   pigem   väärtusühikuks.
Arusaam sellest, mis on raha väärtus, on ajas muutuv ja varakeskajal
on   see   hoopis   teine   kui   hiliskeskajal   (nt   Karolingide   luksuslikult
kaunistatud   käsikirjad).   Varakeskajal   valitses   suhteliselt   argine
suhtumine kõike ilusasse – vajadusel nt sulatati mingid kaunistused
müntideks ümber jne.  Ühiskondlikud hierarhiad 15


Hierarhia   eri   kihtide   vahel   on   raske   vahet   teha,   kuna   vastavaid
allikaid on vähe, ka erinevad õigusallikad jätavad eri ühiskondadest
väga erineva pildi. Inimestel oli erinev õigusjõulisus – sõltuvalt sellest, millist rolli sa
täitsid   (olid   sa   talupoeg,   kuulusid   eliidi   hulka   jne).   Samuti   on
erinevad   õigused   meeste   ja   naiste   vahel   –   meestel   oli   rohkem
vabadusi kui naistel.  Kujuneb   välja   priviligeeritud   hulk   inimesi   –   aadlikud.   Neil   on
rohkem   õiguseid   ja   vabadusi   kui   nt   talupoegadel.   Ühiskondlik
struktuur on dikteeritud sellest, milline oli tollane maailm. Seniores   et   melhiores  –   kujuneb   arusaam   eliidist,   kes   ühiskonda
juhivad, neil on otsustusõigus. Kõiki sündmusi tuleb vaadelda vastavas ajas – keskaeg ei ole „maha
jäänud“,   lihtsalt   selline   õigussüsteem   ja   vabaduste   süsteem   sobis
sellele ajale ja ühiskonnale. Pere ja perekond kui õigusrühm – inimene on ühiskonnas olemas
sedavõrd,   kui   ta   on   mingi   kollektiivi   liige   (kasvõi   nt   burgund,
lambogard jne). Kõige väiksem õiguslik üksus on familia ehk pere.
Perekond – sõltlasrühm. Talurahva seas on perekond inimesed, kes
harivad   ühist   maatükki,   valitsejate   seas   on   lisaks   vanematele   ja
lastele olulised ka lähisugulased.  Kõik pereliikmed on perepea võimu all – ta otsustab kõigi teiste elu
ja tegevuste üle.  Varasel keskajal ei ole abielu sama, mida me tõlgendame kristliku
abieluna, kristlikel valitsejatel võis olla nt mitu naist, lahutamine oli
aktsepteeritav jne. Ühiskonda hoidis koos religioon, kirik üritas abielu jms oma hoole
alla saada. Abielu ei olnud kahe armastava inimese vahel, vaid sellel
oli tihti muu tagamõte – vaenu lõpetamine, võimu laiendamine jne.
Hilisemal   keskajal   tuleb   ka   nõue,   et   mõlemad   pooled   peavad
abieluga   nõus   olema,   varakeskajal   ei   ole   see   veel   oluline.
Dünastiline abielu ja kiriklik abielu – need ei käi käsikäes, need on
erinevad. Miks   muutuvad   kiriklikud   abielud   oluliseks?   Valitseja   võimu
legimiteerib   kirik   –   see   on   põhjus,   miks   nad   peavad   kirikuga
arvestama. Abielu   mõiste   vaesemates   kihtides   on   muidugi   teistsugune,   seda
mõistetakse erinevalt.  Perekonnast   suurem   rakuke   on   hõim.  Hõim  –   kultuuri   ja
õigusühendus, hõimu mõiste on tinglik. Riiklikud   moodustised   hakkavad   kujunema   alles   hiliskeskajal,
varakeskajal neid veel ei ole. Nt Frangi riik ei olnud selline riik,
nagu meie harjunud oleme. Valitseja võim sõltus sellest, kui suurel
alal   ta   seda   hoida   suutis   ja   kui   suurtel   aladel   ta   liikuda   suutis   –
„rändav   kuningas“  –  ta   pidi  riiki  mööda   ringi   liikuma  ja   suhteid
pidevalt kinnitama – isiklikel suhetel põhinev riik. Valitseja andis
teatud   alad   oma   riigist   teisele   inimesele   hallata,   kes   tegi   seda
valitseja nimel – põhines usaldusel, kuna maa saanud inimene võis
ju valitseja vastu tõusta. Isikute vahelisi suhteid tugevdas ka abielu.  Rex (valitseja), dux (hertsog), comes (krahv) – varakeskaeg on aeg,
mil   hakkab   välja   kujunema   aadlikiht.   Esimestel  dux’idel   oli
väepealiku   roll.  Mark,   markkrahv   –   piiriala   valitseja.   Krahv   oli 16


keegi, kes haldas väiksemat territooriumi, see võis olla ka kuninga
lähikondne. Rahvakoosolek  – ei ole nii rahvast ega ka koosolekut, mõeldud on
vaid ühiskondlikku eliiti – talupoegi ja orje ilmselgelt ei kutsutud.  Õigus Naistel puudus näiteks pärimisõigus. Hiljem pooldab kirik seda, et
surija saaks oma vara anda just sellele, kellele tahab. Arusaam naiste
õigustest,   pärimisõigusest   jne   muutub   seoses   religiooni   võimu
suurenemisega.  Naise   õiguste   olulisus   –   kõrgema   klassi   naine   viib   abiellu   kaasa
suure   kaasavara,   kuid   mis   saab   sellest   lahutuse   korral?   Kas
kaasavara on naise oma, tema mehe oma või ühisomand? Kõikvõimalikud   tüliküsimused   lahendati   perekondade,   mitte
üksikisikute vahel. Peamine, mis me tollastest kultuuridest teame, tuleb õigusallikatest. Rahvasterände ajal muutub ka õigus. Kui jäädakse paikseks, siis on
vaja ka ühiskonda veidi teisiti reguleerida. Germaanlaste paikseks
jäämine   –   on   vallutajad   (Ida-   ja   Läänegoodid)   –   vallutajad   on
mahajäänumad kui need, keda nad valitsevad. Teine probleem on
see,   kuidas   säilitada   oma   identiteet   ja   tavad   tingimustes,   kus   on
lihtne see kultuur ära kaotada. Arhailine   õigus   –   varakeskaja   varane   periood.   Õigus   oli   suuline,
kirja pandi vaid siis, kui seda dikteeris ühiskondlik vajadus. Arhailise õiguse tunnusjooned: Abstraktsiooniprintiibi defitsiit – väga vähe on abstraktseid mõisteid
– karistused olid konkreetsed, milline oli nt karistus kana või sea
varguse puhul, polnud kirjas, milline karistus on looma või linnu
varguse   puhul.   Alati   tuleb   allikat   hinnata   selle   aja   kontekstis!
Ühiskond ei olnud maha jäänud,  vaid nii oli ühiskonnale kasulik
kirja panna. Süsteemsus – kõikvõimalikud erinevad probleemid segunevad üheks
koodeksiks.  Maagilisus   –   vanne,   mida   ei   tohtinud   murda,   valet   ei   tohtinud
vanduda, muidu juhtub midagi. Kirjutatud ja kirjutamata õigustraditsiooni probleemiks on see, et me
ei tea teooria ja praktika erinevusi, me ei tea, mil määral teooriat
kasutati. Tava   ja  tavaõigus  –   tava   tekib   siis,   kui   mingit   situatsiooni
lahendatakse   mitu   korda   ühel   viisil,   ühe   või   teise   probleemi
lahendamiseks tekib mingi traditsioon Arhailine õigus on suunatud mingile kindlale kollektiivile. Õiguslik   parikularism   –   ühiskonnas   on   mitu   erinevat   õigust,   eri
kihtidel oli erinevad õigused pluralism - õiguslik killustatus Isikute õiguslik killustatus – nt naistel oli vähem õigusi kui meestel. Õigus on hüve, rahu ja kord. Arusaam teispoolsuse ja selle maailma
õhkõrnast piirist – arvati, et kui siin ilmas midagi valesti teed, siis
see mõjutab sind ka teispoolsuses. Kirjapanemisel   on   olulised   tol   ajal   kehtinud   arusaamad   ja
süstemaatika. 17


Õigus   põhineb   inimesel,   mitte   alal   (nt   burgundide   õigus,   mitte
burgundia õigus). Õiguslik dualism – vaimuliku ja ilmaliku õiguse vahekord. Nt abielu Õiguslik parikularism – ühel ja samal territooriumil ühes ja samas
ühiskonnad   kehtib   (ja   konkureerib   omavahel)   samaaegselt   mitu
erinevat õigussüsteemi. Õiguslik killustatus – territoriaalne, seisuslik, isikuline jm. Arhailine kohtupidamine Oluline on kohtupidamise aeg, koht, kus kohtunik asetseb jne.  Ordaal – jumalakohus. Keskajal oli levinud arusaam, et valet ei saa vanduda. Meheraha  –   mida   enam   ühiskond   edasi   jõuab,   seda   enam   üritati
vägivalda   ühiskonnas   piirata   –   karistused   asendati   trahvide   ja
hüvitistega.  7. LOENG 28.09.2020 Frangi riik Eristatakse kahte hõimu –  saali  ja  ripuaari  frangid. Erisus tuleb
geograafilisest   asualast,   saalid   olid   Reini   suudmealal,   ripuaarid
elasid Reini kaldal. Ripuaarid võitlesid 5. saj Rooma poolel, saalid
olid nende vastu. Frankide juht Chlodovech (Clovis I) (466 – 511) - 486 – Chlodovech võidab Syagriuse (Rooma väejuht).  - 497/498 toimus Reimsis ristimine, Chlodovech ristitakse –
esimene, kes võttis vastu ristiusu. Alates temast võib rääkida
kristlikust   Frangi   riigist.   Frangi   riigis   võetakse   ühene
orientatsioon riigi ja kiriku koostööle.  - 507   –   Frangid   alistasid   Chlodovech   I   juhtimisel
Läänegootide väe ning allutasid Akvitaania 6.   saj.   II   p.   –   kujuneb   välja   kolmikjaotus:   Austaasia,   Neustria,
Burgundia   –   nendest   saavad   keskused.   Kuni   Karolingide   võimu
kinnistamiseni käib võitlus nende piirkondade ülemvõimu pärast. Merovingide dünastia Nad viivad oma alguse legendaarse kuninga Merovechini  (ilmselt
pole kunagi olemas olnud).   Pärast Chlodovechi surma puhkesid sisevõitlused ta pärijate vahel.
614   –  Edictum   Chlotarii,   Clothari   edikt,   ta   oli   Chlodovechi
järeltulija, suutis frangi riigi alad ühendada edikti abil, kuid ta oli
sunnitud   kinnistama   ka   krahvide   võimu,   kuna   ta   kasutas   võimu
saavutamisel   nende   tuge.   Eri   riigi   osades   teostavad   võimu   need
inimesed,   kelle   kuningas   seal   on   valitsema   määranud   –   usalduse
küsimus,   ajapikku   haaravad   võimu  majordoomused.   Periood   on
tuntud   „laiskade   kuningate“   nime   all,   aadlike   võim   kasvab   ja
Merovingide valitsejad ei saa oma aadlist jagu. Merovingide   kuningatel   olid   pikad   juuksed,   maha   lõikamine   oli
häbiasi.   Järgmine   suguvõsa   oli  Karolingid,   neil   olid   lühikesed
juuksed.  Heristali Pippin (Pippin II), snd 635 (valitses 679-714), Austraasia
majordoomus – ta oli Austraasia  asevalitseja,  Austraasia oli väga
oluline piirkond. Pippin oli oma aja konteksis väga võimas valitseja. 18


Kuidas ta suutis majordoomusena valitsejaks jõuda? Ta tegi teiste
majordoomustega   koostööd   võimule   pääsemiseks   (abielusidemete
kaudu), sellega  ta kinnistas oma võimu.  Pippin suudab saavutada
selle, et ta nimetatakse Frangi riigi hertsogiks (valitsejaks). 687 – Pippin alistab  Neustria ja Burgundia, Merovingide kuningas
jääb titulaarseks nimetuseks, sisuliselt haarab võimu Pippin.  Dux Francorum, dux Franciae – Frankide krahv Dux et princeps Francorum – Frankide valitseja Kuninga alluvate ülesanne oli teostada võimu koha peal. Sisuliselt
pidid nad vastutama kindla maa eest, et valitseja võim seal püsiks
ning vajadusel tuli sõjaliselt appi minna. Kui valitseja on nõrk, siis
piirkondade valitsejad saavad võimu enda kätte haarata – nii kadus
sisuliselt Merovingide võim. Merovingid   püüdlesid   algsel   tasandil   õigusliku   ühtlustumise
poole   –   territoriaalõiguse   alged,   enam   pole   oluline   inimese
päritolu. Merovingide   riigis   keskendutakse   pretsedentidele   ja
pretsedendiõigusele  – õigustundjate  ülesandeks on meeles  pidada,
kuidas mingi probleem varem lahendatud on. Administratsiooni kinnitamine  – kuningas annab alamale  maad.
Merovingide puhul on huvitav poliitika – et vältida, et suured maa
alad valitseja võimu alt välja libiseksid, pannakse maid valitsema
oma  sugulased   (abielusuhted   olid   suhtelised  segased   –  liignaised,
konkubiinid jne).  Merovingide   ajal   annetatakse   suuri   alasid   kirikutele,   kuna
kirikumaad ei kuulu sellisel määral maksustamise alla kui ilmalikud maad – see on soodne sugulaste paigutamiseks, kuna siis on neil nn
„soe   koht“   –   said   maa,   kuid   maksud   on   väiksemad,   sugulaseid
määrati piiskoppideks jne. Samuti oli siis võimalus vajadusel kirikult
tuge saada. Allikad  –   hagiograafat   leiab   Merovingide   ajast   eriti   palju,   pole
ühtegi Merovingide valitsejat, keda poleks kuulutatud pühakuks. Merovingide valitsuse algusest meil allikaid ei ole, allikad pärinevad
peamiselt hilisemast ajast vaenlaste kirjutajate sulest – pilt nendest
on kallutatud. Merovingide   puhul   on   oluline   fakt   pidev   Frangi   riigi   jagamine
kogukäeõiguse  alusel. See tähendab, et kuigi riiki käsitletakse kui
tervikut, siis kuninga surma puhul jagatakse riik võrdseteks osadeks
kuninga poegade vahel – riik on tervik, kuid eri osasid valitsevad eri
inimesed.   Frangi   riigi   ajalugu   iseloomustab   pidev   võimuvõitlus,
üritatakse   vendasid   kõrvaldada   jne.   Seetõttu   on   tihtilugu   meestel
mitu naist, palju lapsi jne.  Karolingide dünastia Et jätkata tava, siis jagas Pippin maa oma poegade vahel, võimu sai
enda kätte Pippini sohilaps Karl Martell (714 – 741). Karolingid – Carolus, Karolingi, karling, kerling Martell   –   sõjahaamer.   Karl   oli   väga   hea   sõjamees,   see
perekonnanimi pandi talle, ta ei sündinud Martellina. Karl läks ajalukku erakordselt võimeka valitsejana, kes suutis oma
võimu   kinnistada,   mitmeid   piirkondi   alistada   jne.   Ta   pööras
tähelepanu sõjalistele reformidele, et sõjaline abi oleks tagatud. 19


Riigi ja kiriku koostöö jätkus, ilmalik valitseja võis ametisse määrata
vaimulikke valitsejaid. Hiljem hakkab kirik selle vatsu võitlema.  732   –   Poitiers’   lahing  –   Karl   Martell   suutis   võita   moslemeid,
sellega   pandi   piir   moslemite   Euroopasse   tungimisele   ning   tagati
Frangi riigi püsimajäämine. Pippin Lühike (Valitses 754 – 768)   – Karl Martelli  poeg, viis
Merovingide kõrvaldamise lõpule (Childerich III) 751. aastal, peale
seda salviti  Pippin kuningaks 754;   756   –   Pippini   sõjaretked   Itaaliasse,  Kirikuriigi   loomine  -
kirikuriik hõlmas paavsti otsese suveräänse ilmaliku valitsemise all
olevaid territooriume Pippin   Lühikese   nimi   –   tal   olid   lühikesed   juuksed   (vastandina
Merovingidele!) Peale Pippini surma jagatakse ta riik kahe poja vahele. Ta oli küll
võimekas valitseja, kuid ta jääb oma poegade varju.  Karl   Suur  –   Pippini   poeg,   valitses   788   –   814,   800   toimus
kroonimine   keisriks,   sisuliselt   krooniti   roomlaste   keisriks.   Ta
valitseb   koos   venna   Karlomanniga   (?).   Karlomann   läks
vabatahtlikult kloostrisse, kuid Karlomannist jäid järgi pojad – Karl
Suur pidas nendega tulist võitlust. Ta korraldas arvukalt sõjakäike, nt 772 – 804 sõjad sakside vastu,
773 – 774 vallutas ta langobardide riigi. Karl on see valitseja, kes
suudab edukalt ühendada kristianiseerimise ja vallutussõjad – riigi ja
kiriku koostöö.  Karl Suur pälvis väga palju imetlust, peale teda kinnistus Euroopas
arusaam heast valitsejast. Ta oli abielus vähemalt neli korda, lapsi oli väga palju  . Selleks, et vältida  võimu kõrvalliinide  teket, ei
pannud Karl ühtegi oma tütart mehele. Samas ta vaatas täielikult läbi
sõrmedele, mida ta tütred tegid – nad polnud küll abielus, kuid olid
liiderlikke elukommetega.  Karl Martell, Pippin lühike ja ka Karl Suur olid kõik saanud väga
hea hariduse. Karl Suur küll püüdis kirjutamist kui ka lugemist ära
õppida,   kuid   ilmselt   ta   lihtsalt   ei   jõudnud   seda   teha   valitsemise
kõrvalt. Samas ta soosis kunsti, õpetatud inimesi jne, ta koondas oma
õukonda kunstnikke, õpetlasi jne.  Administratsioonsüsteem   kinnistub   Karl   Suure   ajal.   Ta   nimetab
ametisse markkrahvid ehk markiid. Piirialad olid kõige olulisemad,
kuna   seal   tuli   tagada   sõjaline   kohalolu   vältimaks   võimu   käest
libisemist.  Märtsiväljad ja maiväljad  – märtsiväljad  pärinevad  merolingide
ajast,   maiväljad   karolingide   ajast.   Muutus   aeg,   mil   peamiselt
koosolekuid ja sõjakäike korraldati. „Rändav kunigas“ – ta liikus oma riigis ringi, hoides seda kontrolli
all.  Vasalliteet ja läänikord Läänikord kujuneb välja karolingide ajal. Kuningas  annetas  kirikule  maa,   kuid kuningas  kasutas  neid  maid
tihedalt – andis sugulastele jne. Läänikord kujuneb seoses vabade sõjameeste hulga vähenemisega –
läänimehed hoolitsesid selle eest, et nende alal säiliks kuninga võim.
Läänisüsteem muutis sõjaväelased ka ustavamaks – talle on antud
maa, mille eest ta tasub sõjateenistusega. Sel ajal ei olnud võimalik 20


sõjaväge rahaliselt tasustada – maa oligi palk, varakeskajal oli raha
käibel veel suhteliselt vähe.  Läänikord   =   lään   +   vasallivanne,   ehk   vasall   annab   senjöörile
lubaduse maa eest teda sõjaliselt aidata ja nõu anda (consilium et
auxilium). Lään (lehen – võlg) – antud justkui laenuks, selle eest tuleb tasuda.
Lääniga sai kinnistada inimesi oma võimu alla.  Ajaga kujuneb välja allood – see on vabalt kasutatav ja pärandatav –
kuna selle saab pojale edasi anda, siis on see motiveerivam, samas
seeläbi   kaugenevad   inimesed   ajapikku   senjöörist.  Meeslään  –   ka
vasallilään, naistele pärandada ei saa, kui on ainult tütred, siis läheb
lään senjöörile tagasi. Läänistamise   vastuolulisus   –   senjöör   annab   oma   maad   teistele
kasutusse ja sellega tugevdab oma sõltlaskonda, samas see killustab
maavaldusi ja sissetulek väheneb. Aadel kui suletud seisus kujunes välja varakeskajal. Keskaja alguses
oli esikohal indiviidi õiguslik staatus – kes on vaba ja kes ori. Oli
olemas arusaam õilsamatest suguvõsadest, kuid olude ebakindlus ja
heitlikkus   ei   soodustanud   püsiva   võimuala   ja   omandikompleksi
väljakujunemist.   Suguvõsad   koondusid   parasjagu   võimekaima
liikme   ümber,   kõrgkeskajal   kujunes   välja   pealiin   ning   kindel
suguvõsa residents. Domeen – kuninga pärisvaldus.  Immuniteet   -   teatud   maa-alal   mitme   riigivõimufunktsiooni
(kohtumõistmise, maksude kogumise jm) annetamine feodaalile ühes tema vabastamisega mõningaist riiklikest kohustustest (nt maksude
maksmisest) Kultuuripoliitika „Karolingide   renessanss“   –   karolingide   läbi   viidud   muutused
ühiskonnas. Karl Suur tegeles kristliku hilisantiigi pärandi teadliku
taaselustamisega nii hariduses kui ka valitsejaeeskujude otsimisel –
seda   on   nimetatud   Karolingide   renessansiks.   Karl   Suur   tegeles
kirikuelu, kõlbluse ja hariduse parandamisega, ta lasi rajada kloostri-
ja toomkoole ning oma aja juhtivad õpetlased koondas ta kooli, mis
asus õukonna juures.  Majandus  Varakeskajal oli domineeriv naturaalmajandus, st käibel olevat raha
oli vähe ja kaupasid vahetati teiste kaupade vastu. Merovingide ajal
ringlesid   Vana-Rooma   eeskujul   kuldmündid   e.   solidused,
Karolingide ajal tulid kasutusele väiksema väärtusega hõbemündid –
pennid   ehk   denaarid   –   need   vastasid   paremini   argivajadustele.   8.
sajandi lõpul kehtestas Karl Suur oma riigis rahaarvestussüsteemi,
mis jäi püsima kogu keskaja vältel: 1 nael = 20 killingit (solidust) 1 killing = 12 penni Benediktiini   ordu   ja   kloostrite   roll   kirjakultuuri   kandjana   –
kloostrites kirjutati tekste ümber, tekitati neid jne. Kloostrid läksid
õitsele Karl Suure ajal. 21


Kapitulaar   –   kuninga   korraldus,   Karl   Suure   ajal   muutusid   need
levinumaks.   Neid   võib   olla   väga   erinevaid,   näiteks   kapitulaar   de
villis – reguleeritakse maa harimist, maksude maksmist jne. Karl Suure pärijad: Peale teda sai võimule Ludwig Vaga [814 – 840], kes jagas juba
enda eluajal riigi kolme poja vahel – Lothari, Ludwigi ja Pippini
vahel. Hiljem sündis ka neljas poeg Charles, kelle pärast jagati teiste
poegade   kahjuks   maa   ümber.   Ludwig   krooniti   813.   aastal
kaaskeisriks, kes omakorda kroonis kaaskeisriks Lothari 817. aastal,
ühtlasi määras ta, et keisritiitel saab üle minna vaid vanimale pojale.  Peale Ludwig Vaga surma puhkes vendade vahel sõda, 842. aastal
sõlmisid   Ludwig   Sakslane   ja   Charles   Paljaspea   omavahel
Strassburgi   vande   –   leping,   mille   kohaselt   pidi   Karl   Suure   riik
jagunema   Saksamaaks   ja   Prantsusmaaks.   843   –   vendade   vahel
sõlmiti  Verduni leping,  mille  kohaselt  jagati  võim  vendade  vahel
(tegelikkuses ka riik). Tulemus: Lothar I säilitas keisritiitli, valitses
riigi keskosa kitsa ribana Itaaliast Madalmaadeni; Charles Paljaspea
sai riigi lääneosa (Prantsusmaa) ning Ludwig Sakslane sai idaosa e.
Saksamaa.  8. LOENG 28.09.2020 Ida-Frangi riigist Saksamaaks Praegune   Saksamaa   hõlmab   endas   sakside   hõimualasid,   need   on
praeguses Loode-Saksamaal. Germania slavica – slaavi Saksamaa Keskajal oli Saksamaa kuningriik – sakslased valisid kuninga, kellel
oli õigus saada kroonitud keisriks. Põhimõtteliselt oli kuningavõim
valitav.  Valis „rahvas“, keda esindasid suurnikud – kõrgaadlikud.
Valimine toimus kuningaks aklamatsiooniga ehk üles hüüdmisega.
Achenisse kogunesid suurnikud, kes hüüdsid, et tahavad seda või
teist kuningaks. Kui pole ühtset kandidaati, siis sai otsustavaks sõda
konkureerivate leeride pool.  Aja jooksul kujunevad välja kuurvürstid ehk valijavürstid, kellel oli
õigus kuningat valida, lõpuks oli neid seitse (hiliskeskajal arv veidi
tõuseb) Prantsusmaal   oli   nt   kuningavõim   päritav.   Samas   valiti   üldjoontes
olemasoleva   kuninga   poeg,   niiet   tegelik   elu   ei   erinenud   eriti
Prantsusmaa süsteemist.  Pärast kroonimist sai kuningast keiser – pm Rooma keiser. Saksa kuningale kuulus kolm krooni: Rooma kroon, Langobardide
kroon ja Burgundia kroon.  10. sajand Väliskallaletungid – madjarlased, ungarlased, viikingid, slaavlased
jne – need nõrgendasid Saksa kuningavõimu pidevalt.  Heinrich I (919 – 936) – pani alguse Saksi dünastiale, dünastia oli
võimul kuni 1224. Ta oli poliitiliselt edukas kuningas, kes laiendas
oma võimuala lääne- ja ida suunas. Teda tunnustati Lääne-Frangi
riigi valitseja poolt kui võrdväärset kuningat (Tulevane Prantsusmaa
ja Saksamaa). Heinrichi järeltulijad olid järgemööda Ottod – I, II ja III, 10. saj on
nimetatud Ottode ajastuks. 22


Otto I (936 – 973) – tegeles aktiivselt võimuprobeemidega – tema
ajal toimusid mitmed hertsogite vastuhakud jms. Samal ajal suutis ta
edukalt   oma   alasid   laiendada   ning   ta   tegeles   lääneslaavlaste
ristiusustamisega. 955   –   Lechi   (Lechfeldi)   lahing  –   sellega   võideti   paganlikke
ungarlasi, kes olid regulaarselt Saksamaale rüüsteretki korraldanud,
peale seda alistamist nende rüüsteretked lakkasid.   960. aastatel rajati Mageburgi peapiiskopkond – see sai oluliseks,
kuna sellest sai keskus, kust lähtus uute alade ristiusustamine.  951 – 952 – Otto I esimene sõjaretk Itaaliasse – oluline suund tema
poliitikas.  962   –   Otto   I   keisriks   kroonimine.   See   tähendas,   et   vahepeal
hääbunud   keisritiitel   oli   taas   taastunud,   see   seostus   Ida-Frangi
valitsejatega.   Samuti   otsustati,   et   keisri   kroonib   paavst!   Esialgu
mindi Rooma kroonima, hiljem mindi Rooma sõjaga (???). Küsimus,
kas paavstil on õigus keelduda? Hiljem   on   mõeldud,   kas   Saksamaa   oleks   pidanud   suunama   oma
pilgu hoopis itta, kuna seal oleks saavutatud edu? Otto II (973 – 983)  – ta abiellus  Bütsantsi printsessiga, mistõttu
Bütsants tunnustas teda. Suri 983. aastal Roomas maalaariasse, kui
oli lasknud 2-3 aastase Otto III kuningaks valida ja kroonida.  Otto III (983 – 1002)  – ta oli valitsejaks saamise ajal alaealine,
mistõttu oli teda kerge kukutada. Tema ajal nõrgenes kuningavõim
tugevalt, iseseisvalt hakkas ta valitsema 994. aastal. Olulist osa riigis etendasid naised. Kolm olulisemat – Otto II naine
kuninganna Theophanu, Ottode sugulane lesknaine Adelheid, abtiss
Mathilde. Otto   III   sihiks   oli   universaalse   kogu   ristirahvast   ühendava
keisrivõimu   üles   ehitamine,   nagu   seda   oli   varem   maailmariik
Rooma.  Renovatio   imperii   Romanium  –   roomlaste   keisririigi
taastamine. 1002 – Otto III suri ootamatult 21 aastasena.  Kogu seda programmi on nimetatud „Ottode renessanssiks“. See oli
ka   kultuuriline   programm   –   edendati   käsikirjade   koostamist,
illumineerimist, haridust, ehitust jne. Riigikirik – riik ja kirik olid segunenud ja langesid kokku. Kuningas
läänistas oma maid, sh andis ta teatud hulga maadest piiskoppidele,
kes  kiriku  valitsemise  kõrval   täitsid   ka  kohalike  administraatorite
ülesandeid   –   nad   olid   ühteaegu   ka   ilmalikud   vürstid.   Riigikiriku
loomine   algas   Otto   I   ajal,   kui   ta   läänistas   maid   oma   sugulastest
vaimulikele.  1000 – Gniezno kirikuprovints – Poola kirikuprovints U 1000 – Esztergomi kirikuprovints – Ungari kirikuprovints Investituuritüli   –   kellel   on   õigus   piiskoppe   ametisse   määrata,
kuningal või paavstil? Kesk-Euroopa maad Kus on Kes-Euroopa? See on see ala, mida praegu mõistetakse Ida-
Euroopana.  Riikluse kujunemine: 23


- 7. saj – Samo rajatud riik – Samo oli ilmselt Frangi päritolu
kaupmees, kes suutis Kesk-Euroopas oa võimu kindlustada,
keskmeks   olid   Tšehhi   alad.   Praegune   Tšehhi   vabariik
koosneb Määrimaast ja Böömimaast.  - 9.   saj   –   Suur-Määri   riik   –   see   haaras   enda   alla   suurema
territooriumi kui Määrimaa oli, see likvideeriti 10. saj. seoses
ungarlaste rüüsteretkedega.  - 970. aastad – Praha piiskopkonna rajamine - Premysliidide dünastia – hääbus 13. saj alguses.  - 11.   saj   –   Tšehhi   (Böömi)   kuningatiitel   –   annetati   keisrite
poolt, päritavaks muutus see alles 13. sajandil.  Ungari riik – ühed kõige uuemad sisserändajad Euroopas, saabusid
u   900   Pannooniasse,   terroriseerisid   oma   rüüsteretkedega   eriti
Saksamaad,   u   10.   saj   algul   võeti   vastu   ristiusk   –   käis   käsikäes
kuningavõimu loomisega, Arpadi dünastia – esimene kuningas oli
Istvan I Püha (u 1000 – 1038). Ta sai paavstilt kuningatiili ja krooni.
Ungari   poliitiline   ajalugu   sisemiselt   on   olnud   üsna   keerukas.
Hiljemalt   12.   saj.   algab   Ungari   kuninga   võimuala   laienemine
Balkanil – oluline poliitiline suund. Poola riik – Piastide dünastia, Mieszko I (u 960 – 992) – Mieszko
oli   esimene,   kes   võttis   vastu   ristiusu.   1025   –   alates   kuningas
Boleslawist   hakati   kuningatiitlit   järjepidevalt   kandma,   kuid   see
traditsioon   kadus   taas   12.   sajandil,   kui   Poola   jagunes
hertsogkondadeks.  Põhja-Euroopa maad Viikingiaeg – 800 – 1050. Skandinaavia hirmsus on ilmselgelt üle
paisutatud.  Allikad   perioodist   –   Skandinaavia   saagad,   suurel   määral
kirjanduslikud;  ruunikirjad  jne. Saagad  on kirja  pandud tunduvalt
hiljem – allikakriitika on oluline! 793 – Lindisfarne’i kloostri ründamine Viikingite   olemus   ei   seisnenud   vaid   sõjapidamises,   nad   olid   ka
kaupmehed, võõrsil palgasõdurid jne. Birka ja Haithabu – kaubanduslikud keskused Skandinaavlaste   avastusretked   ulatusid   Islandile,   Gröönimaale,
Newfoundlandile   –   seal   oli   nende   asustus,   Gröönimaal   ja
Newfoundlandil   hääbus   see   14.   saj   seoses   kliima   muutustega,
karjakasvatus polnud enam võimalik. On arheoloogiliselt leitud, et
tõepoolest hävitasid elanikkonna alatoitumus ja haigused.  Väljarändajad   rajasid   uusi   dünastiaid   ka   Mandri-Euroopas   –
Normandia, Sitsiilia, Vana-Vene.  Viiking, normann, variaag – enam-vähem sünonüümid Taani – Harald Sinihammas (u 960 – u 987) – tema ajal toimub
Taani ristiusustamine Dannevirke – Taanlaste vastane kaitsevall Saksamaa ja Taani vahel Knud Suur (elas u 990 – 1035) – Lõi üle kogu Põhjamere ulatuva
suurriigi. Knud Püha (valitses 1080 – 1086) – ta tapeti, loodi kohalik kultus. Norra – Olav Tryggvason (995 – 1000), Olav Püha (1016 – 1028) –
temast sai alguse Norra ristiusustamine, ta langes 1030 Stikelstadi
lahingus. 24


Rootsi – Olof Skötkonung (u 995 – u 1020) – svealased ja götalased
– kaks rivaalitsevat hõimu, ühtse riigi kujunemine võttis pikalt aega.  9. LOENG 05.10.2020 Kõrgkeskaja põhijooned Kokkuleppeliselt on kõrgkeskaja algus 11. sajand, olemas on juba
riigid jne. Allikad Kõrgkeskajal on allikaid tunduvalt rohkem kui varasemal ajal, samas
muutub ka nende iseloom. Allikate hulga kasv on tihedalt seotud
kirjaoskuse levikuga ühiskonnas. Kõrgkeskajal tekib ka palju uusi
linnu,   kus   on   ka   vaja   asjaajamisdokumente,   tekivad
haridusinstitutsoonid, kantseleid, arhiivid jne.  Kõrgkeskajaks   hakkab   kaubandus   ja   majandus   teisenema,
kõrgkeskaja lõpuks ei pea kaupmees ilmtingimata oma kaupadega
kaasa   minema   –   seotud   ka   uute   asjaajamisdokumentidega.   Tekib
printsiip, et kaupu saab saata ilma ise kaasa minemata.  Selleks peab
tegema kokkuleppe, et keegi kuskil võtab kauba vastu. Selleks, et eri
piirkondades   saaksid   inimesed   suhelda,   on   vaja   osata   kirjutada,
seetõttu oli kirjaoskus kaubanduses oluline.  Haridusinstitutsioonid   –   Frangi   riigis   pöörati   haridusele   küll
tähelepanu,   kuid   kõrgemaid   koole   ei   rajatud.   Kõrgkeskajal   tekib
Bolognas esimene ülikool, 12./13. saj vahetusel. Kõrgkeskajal jääb
ülikool   Lääne-   ja   Lõuna-Euroopa   pärusmaaks.   Ülikoolid   aitavad
kaasa   kirjaoskuse   ja   lugemisoskuse   levikule,   samuti   hakkavad
levima rohkem ka käsikirjad.  Kantseleid,   arhiivid   –   uued   institutsioonid,   seal   töötasid
professionaalsed   kirjutajad,   tegelesid   käsikirjade   kopeerimisega,
süstematiseerimisega jne.  Ühesõnaga   muutub   kirjaoskus   tunduvalt   olulisemaks   ja   sellega
kaasneb ka allikate kasv.  Uued allikaliigid – kroonikad jäävad alles, samas tulevad juurde nt
institutsioonide   kroonikad   (linnade   kroonikad,   õukondade
kroonikad).   Nt   Thietmar   Merseburgist,   Mattheus   Parisiensis,
Lübecki Arnold. (Linn viitab krooniku päritolule). Ühiskondlikud   struktuurid   muutuvad   kõrgkeskajal   kardinaalselt.
Välja on kujunenud väga selge arusaam, mis on riik ja millised on
riigi tunnused (kindel territoorium, kindel rahvastik, võimu teostus
kindla   ala   ja   rahva   üle).   Kõrgkeskajast   saab   rääkida     näiteks
rahvusriikide   algest.   Kujuneb   välja   riiklik   struktuur   ja
halduskorraldus,   töötab   professionaalne   ametnikkond   jne.
Süstemaatiliselt hakatakse fikseerima õigust.  Paavsti kantseleis toimub kirjalike allikate hüppeline kasv – paavsti
võimu tunnustatakse, talle saab kohtuotsuseid apelleerida jne.  Ürik kui allikaliik – Kõik õigused, käsud, kokkulepped jm peavad
olema   kirjalikult   fikseeritud   (kasvõi   tagantjärele)!   Ürikute   hulk
suureneb. Kui õigust hakatakse kirja panema, kaob ära „maagiline mõtlemine“,
arhailine õigus kaob. Varem oli õigus isikuline (kehtis teatud rahvusgruppidele nt), mitte
veel territoriaalne. Kõrgkeskajal hakkab õigus ühtlustuma, kirjalik
õigus peab olema ühtne kogu valitseja aladel. Varasemast ajast me ei 25


tea teooria ja praktika  erinevusi, kuid kõrgkeskajal see muutub –
kõrgkeskajal hakatakse õigust süstemaatiliselt kirja panema.  Demograafia Kolm alaperioodi: - Kuni 1000 - 1000 – 1350 - 1350 – 1500 Rahvastikuajaloo allikad jagunevad ebaühtlaselt. Kuni   aastani   1000   oli   rahvastiku   kasv   väga   tugevalt   mõjutatud
saagikusest ja põllumajandusest. Selles suhtes on kõrgkeskaeg väga
soodne põllumajandusele – kliima soojeneb, väga suuri epideemiaid
ei ole (pisemaid taude ja näljahädasid on alati) 1350 – Must surm, kolmanda perioodi algus.  Nt maksuloendid, hingeloendid – need ei ole fikseeritud rahvaarvu
kindlakstegemise   eesmärgil,   nt   on   maksuloenditesse   kirja   pandud
vaid maksualused inimesed ehk ainult mehed. Tegurid, mis tingivad rahvastiku kasvu kõrgkeskajal: - Toitlustusolud paranevad - Epideemiate vähene hulk - Sõjalised   konfliktid   –   lokaalseid   konflikte   oli,   kuid   üle-
Euroopalisi   sõdu   ei   olnud.   Sõda   ei   ole   ilmtingimata
verevalamine. - Abieluline   käitumine   –   kõrgkeskajal   erinevad   abielud
talupoegkonnas ja aadlite seas tugevalt. Nt talupoegade puhul
– kui tulevasele perele pole võimalik tagada elukohta jne, siis kiputakse abielluma pigem hiljem. Ilmaliku eliidi seas aga
võidakse   abielu   määrata   juba   imikute   puhul,   kuid
abiellutakse suguküpseks saades.  - Kõrgkeskajal   on   kliima   soodne,   hiljem   tuleb   nn   „väike
jääaeg“. - Eluiga sõltus soost ja ka sotsiaalsest päritolust.  Laste suremus oli keskajal väga suur, kui laps elas 5-6 aastaseks, siis
oli   suhteliselt   suur   tõenäosus,   et   ta   saab   täiskasvanuks.   Oodatav
eluiga oli väga väike näiteks suguküpsetel naistel – suur suremus
sünnitamisel.   Linnades   oli   loomulik   iive   alati   negatiivne!
Rahvastiku tihedus suurem, sanitaarolud kehvad – tingib haiguste
kiire leviku.  Rahvastiku tihedus - Ida-Euroopas oli rahvastik hõredam, seal see
nii kiirelt ei kasvanud.  Abielu ja perekond Kirikuõiguse   järgi   oli   paras   abiellumisvanus   12   –   14,   samas
praktikas võis vanus teine olla. Abiellumine sõltus ka sellest, kas
mehel oli võimalik peret ülal pidada. Vallalisel naisel oli kindlasti
olemas ka eeskostja.  Laulatus kujunes seoses kirikliku  arusaamaga abielust, Kiriklikust
vaatepunktist on oluline see, et abielu on lahutamatu, monogaamne
ning   et   mõlemad   pooled   on   abieluga   nõus.   Dünastiliste   abielude
puhul ei saa alati tagada seda, et mõlemad pooled on sellega nõus –
see ei ole eesmärk. Kas abielu  oli armastus või tehing? Tihtilugu  neid vastandatakse,
samas võis ka dünastilistes abieludes armastus olla, keskajal ei olnud 26


selline   vahe   tegemine   kohane,   küsimus   armastuse   üle   ei   olnud
oluline.  Perekonna   suurus   on   hinnanguline,   sest   allikates   on   tihtilugu
mainitud   vaid   nt   meesisikud   või   vaid   maksualused   inimesed.
Keskmine suurus on hinnanguliselt viis inimest.  Seisuslik ühiskond Kolm   seisust   –  bellatores,   oratores,   laboratores  –   sõjamehed,
vaimulikud   ja   töölised.   See   jaotus   oli   kohane   varakeskajal,   kuid
kõrgkeskajal muutub süsteem palju keerukamaks, kujunevad välja
inimesed, kes ei kuulunud ühtegi seisusesse – nt linnakodanikud,
kingsepad jne, nn „kolmas seisus“ – esimene seisus – vaimulikud,
teine seisus – aadlikud, kolmas seisus – talupojad. Lõuna pool Alpe on linnad ise tekkinud, linna algust kui sellist on
raske   määrata.   Põhja   pool   Alpe   saavad   enamik   linnasid   alguse
linnaõigusega, kui maahärra annetab linnale linnaõiguse. Kõik linnas elavad inimesed ei ole kodanikud – kodanik peab olema
isiklikult   vaba   (ei   saa   olla   talupoeg,   ori),   peab   omama   linnas
kinnisvara,   peab   olema   meessoost   (kui   mees   on   kodanik,   siis
loetakse ka tema naine kodanikuks). Kodaniku staatus toob kaasa
õiguse   osaleda   rae   valimisel   ja   linna   juhtimisel.   Kodanikud   on
üldjuhul kaupmehed.  Vabad   ja   mittevabad   –   aina   enam   on   vaja   neid   ja   nende
õiguseid/kohustusi piiritleda, varem oli piir suhteliselt hägune. Kõrgkeskajal   kujuneb   välja   eraldi   aadli   seisus,   ei   pruugi
ilmtingimata   tegeleda   sõjategevusega.   Kõrgaadel   ja   väike-   või lihtaadel   –   ükskõik   kui   vaene   kõrgaadel   on   alati   kõrgemal   kui
kuitahes rikas väikeaadel.  Ministeriaalid  –  need  mittevabadest   pärinevad  inimesed,   kes tänu
oma teenetele on tõstetud aadliga samasse seisusesse – formaalselt
on nad tõstetud aadlite hulka, kuid nad pole isiklikult vabad. See
käib eriti Saksa-Rooma keisririigi kohta.  Õigus Valitsusaparaadi   väljakujunemine   toob   kaasa   kirjaliku   õiguse
süstematiseerimise   –   see   toob   kaasa   selle,   et   see   on   praktikas
rakendatav.   Õigusest   saab   ratsionaalse   uurimise   objekt,   arusaam
õigusest muutub.  Õigus   muutub   territoriaalseks,   see   on   ühe   konkreetse   valitseja
valitsusinstrument.  Vaimulik   ja   ilmalik   õigus   –   mõlemad   valdkonnad   mõjutavad
teineteist tugevalt.  Corpus iuris canonici Decreti Gratiani – 1140 – vastuoluliste kaanonite kogum, Gratianus
oli esimene, kes õigust süstematiseerima hakkas, uuris seda ja selle
rakendamisvõimalusi Liber extra – 1234 Liber sextus – 1298 Clementinae – 1314 Ühelgi ilmalikul valitsejal ei ole mingil juhul õigust süstematiseerida
vaimulikku õigust, nii on ka vastupidi. 13. saj saab ka kanooniline 27


(vaimulik) õigus ühtse kirjapildi, st ka vaimulikku õigust hakatakse
kirja panema. Vaimulik õigus kehtis igal pool.  Inkvisitsiooniprotsess  –   kujuneb   välja   13.   sajandil.   Väga   selgelt
küsitakse tõe järele, otsitakse põhjust, kuulama hakatakse inimese
enda ütlusi. 13. saj kaotatakse paavsti korraldusega arhailise õiguse
elemendid – tuleproov, rauaproov jne. Vaenus   ja   jumalarahu   –   mida   enam   aeg   edasi,   seda   enam   tahab
valitseja   vägivallamonopoli   enda   kätte   –   tema   ülesandeks   jääb
karistuste   määramine   jne.   Jumalarahu   on   asi,   mis   saab   alguse
kirikust, hiljem saab sellest ilmalik instituut. Suund võetakse sellele,
et kaitsta nõrgemaid ning vähendada vägivalda. Vaenus peab olema
õigesti   välja   kuulutatud,   süütuid   ei   tohi   ilmaasjata   karistada.
Jumalarahu kehtib kõigile, tahad seda või ei. Ilmalik   vaste   jumalarahule   on   maarahu   –   ilmalik   võim   on
kehtestanud teatud  rahumaad,  kus ei tohi  relva tõsta või tegeleda
vaenutegevusega. Esimene   ülikool   rajatakse   13.   saj   alguses   Bolognas,   see   oli
õigusteadusliku suunaga. Õpitakse tundma rooma õigust, mis olid
vahepeal   vajunud   unustusse,   kuna   puudusid   allikad.   11.   (13.?)
sajandil taasavastati see, kuna leiti kadunud õiguskoodeksid.  Õiguse   mõistmine   sõltus   suuresti   sellest,   kuidas   seda   ülikoolis
õpetati. Rooma õigus oli abiks siis, kui kehtivast õigusest vastust
probleemile ei leia. Selge suund on õiguse territoriaalsusele – õigus
kehtib teatud valitseja valdustes.  Õiguspeegel  – kui sa vaatad õiguspeeglisse, siis sealt vaatab vastu
täislikkus   –   milline   peaks   olema   õigus,   ühiskonnnakorraldus   jne,
sina pead end vastavalt sellele peegeldusele täiendama ja parandama. Linnas ja maal olid erinevad õigused, linnas kehtis linnaõigus /nt
Lübecki õigus, Magdeburgi õigus).  Turve   –   inimese   turvalisus.   Keskajal   oli   turbeõigus   väga   oluline,
kellel on õigus kindlustada, kas inimese või kaupade reisimine on
turvaline? Linnasaras – linna majanduspiirkond. Linnas põllumajandusega ei
tegeleta, linnasaras kuulus ka linnaõiguse alla, kuid see oli füüsiliselt
linnamüüridest väljaspool.  Ius   mercatoria  –   kaupmeeste   õigus   (ei   ole   kaubandusõigus!!),
kõikvõimalikud lepingud ja kokkulepped tehakse kaupmeeste vahel.  10. LOENG 05.10.2020 Talupoegkond Põhilise osa inimestest keskajal moodustasid talupojad, varakeskajal
oli see protsent peaaegu 100%, kõrgkeskajal osades kohtades 75%,
osades   kohtades   90%.   Kuna   talupoegade   elu   polnud   seotud
kirjalikkusega, siis meil ei ole nende kohta eriti allikaid, kuid näiteks
on olemas pildid talutöödest.  Põllumajandus Majandusliku   osatähtsuse   poolest   on   põllumajandus   peamine.
Võrreldes tänapäevaga  on produktiivsus väga väike, mistõttu  pidi
suur osa inimestest põllutöid tegema, et elanikkonda ära elatada.  On   olemas   piirkonnad,   mis   ei   suuda   end   kohaliku   toiduga   ära
elatada, nad sõltuvad vilja sisseveost, kuna vili oli peamine toiduaine
(nt Madalmaade linnad). 28


Põllumajanduse   areng   aitab   kaasa   demograafilisele   arengule.   Kui
mõni suurnik asutas kloostri, andis ta sellega kaasa ka maa, millest
klooster elatuda saaks. Tavaliselt oli maa esmalt harimata – sinna
kutsuti   elama   talupoegi,   kes   said   maksuvabasid   aastaid,   et   oma
põllud rajada ja talud üles ehitada jne. Nii toimus ka Ida-Euroopa
asustamine   –   Saksamaalt   veeti   sinna   talupoegi.   Lisaks   aitas
saagikuse   kasvule   kaasa   ka   tehnilised   uuendused:   rakmed,
põllutööriistad, veskid, vesiveskid jne. Tuli uut tüüpi ader, mis aitas
paremini künda ja saagikust tõsta. Kolmevälja süsteem – põlispõld jagatakse kolmeks osaks, esimene
osa   külvatakse   täis  talivilja,   teine  osa  külvatakse  täis   suvivilja   ja
kolmas   osa   puhkab   ehk   on   kesas.   Varem   oli   levinud
kaheväljasüsteem   –   nüüd   saadi   sama   põllupinna   pealt   oluliselt
rohkem   saaki.   Kolmeväljasüsteem   hakkab   juurduma   keskajal,
ilmselt suurmaaomanike eestvedamisel. Oluline oli ka see, et ühel
väljal   vili   vahelduks   –   parandab   saagikust,   vähendab   parasiitide
hulka jne. Samuti on põllumajanduse jaoks oluline see, et viljakus on selges
seoses loomakasvatusega – põld vajab väetist ehk sõnnikut. Mida
rohkem on võimalik loomi pidada, seda suurem on saagikus. Saagikust on hinnatud keskajal nii, et ühe külvatud tera kohta tuli
kolm seemet.  Tähtsamad kultuurid: Lõuna-Euroopas nisu, Põhja-Euroopas rukis,
suviviljana   oder,   hobuste   toiduks   kaer.   Kus   vähegi   kliima   lubas,
kasvatati ka viinamarju, oliive, kaunvilju, juurvilju ja ka puuvilju. Loomadest   kasvatati   lambaid,   veiseid   (veoloomad,   lihaloomad,
piima osatähtsus oli tagasihoidlikum), sigu Maakasutuse tüübid – ribapõllud, nöörimaad, väljasund – see tuli
kaasa   kolmeväljasüsteemiga.   Talude   maad   olid   ribadena   laiali
jaotatud, et kõigil oleks võrdse kvaliteediga maad. Need siilud ei
olnud üksinda majandatavad, põllutöid tehti külaga koos – väljasund
– küla otsustab, mis järjekorras maid kasutatakse ja millal põllutöid
tehakse. Talul oli tavaliselt õigus kasutada ka heinamaid, karjamaid
ja   metsa,   need   olid   ühiskasutuses   –   ka   nende   kasutust   reguleeris
esialgu   mõis,   hiljem   juba   talukogukond,   neid   alasid   nimetatakse
külasaraseks. Küla oli tihedalt seotud mõisaga. Mõis oli mõisniku haldusüksuse
keskus,   millel   olid   oma   põllud.   Neid   põldusid   harisid   talupojad
teotööna. Seda suhet nimetati villikatsiooniks. Põhimikkuhärrus  –  mõisa  võim   maa   ja  inimeste   üle  käib   koos  –
mõisale kuulub maa koos talupoegadega, tal oli nende talupoegade
üle ka politsei- ja kohtuvõim. Sõltuvad talupojad Antiikajal olid domineerivad suurmaavaldused, kus töötasid orjad.
Lääne-Roomas   hakkas   süsteem   muutuma   –   pigem   saadeti   orjad
eraldi taludesse, kus nad harisid oma maad ja pidasid omi talusid,
neist said koloonid. Varakeskajal arenesid välja vabad talupojad, kuid keskaja jooksul
nende hulk vähenes. Nende hulga vähenemine on seotud varakeskaja
lõpu ühiskondlike muudatustega – vaba talupoeg on ka sõjamees.
Talupoeg   ei   saa   aastateks   sõtta   minna,   samuti   hakatakse   jalaväe
asemel kasutama ratsaväge – iga talupoeg ei jaksa seda kohustust
enam kanda. Seetõttu hakatakse end suurnike kaitse alla andma – 29


prekaarium.  Sisuliselt  andis  talupoeg   sellega   enda  vabadused   ära,
kuid samas vabanes sõjaväekohustusest. Sõltuvusel oli ka erinevaid vorme – isiklik (laenud nt), maa kaudu
(talupoeg   harib   kelleltki   saadud   maad,   maksab   selle   eest),
kohtuvõimu kaudu (kes peab talupoja üle kohut).  Pärisorjus,   mittevaba   talupoeg   –   talupojal   puudus   õigus   ümber
asuda, ta   kuulus mõisnikule   ja  mõisa  alla,   ta  ei  tohi  kolida  teise
mõisa alla, samas võib mõisnik ta koos maaga ära müüa. Eri aegadel
on see eri tähendusega. Sunnismaisus – talupoeg ei või omavoliliselt oma maalt lahkuda. Hilisemal   ajal   asendus   teotöö   rahamaksuga   –   seoses   sellega,   et
talupoeg sai käia linnas oma tooteid müümas. Mõisnik kontrollib suuresti talupoegade elu, näiteks tema abiellumisi
jne. Legaalselt ei saa mõisnik aga talupoega ära ajada, kui maksud
on ilusti tasutud. Hiljem asenduvad need suhted rendisuhetega  ja talupoeg vabaneb
järk-järgult   mõisa   võimu   alt.   Hiliskeskajal   on   talupoeg   mitmetes
piirkondades isiklikult vaba, ta maksab küll renti, kuid ei pea tegema
nt   teotööd.   Olulisemaks   saab   külakogukond,   mis   hakkab   mõisa
asemel otsuseid vastu võtma. Samas õiguslikult parem olukord ei
tähenda majanduslikult paremat olukorda – hiliskeskajal on talude
tulusus väiksem. Talupoegade koormised: - Teotöö – mõisas tehtav töö, seda peeti orjuse märgiks - Loonusandamid – produktide andmine mõisale - Rahaandamid   –   areng   kulges   laias   laastus   teotöö
domineerimiselt   rahaandamite   domineerimisele.   Selleks,   et
talu saaks raha, peab ta midagi müüma - Rendisuhete kujunemine - Talu autarkia ja suhted turuga – talude esmane eesmärk on
enda ära elatamine. Rahaandamid kohustasid talupoegi turule
minema, et oma andameid müüa. Professionaalse käsitöö sünd: - Kodukäsitöö   –   see   oli   igas   talus   tavaline,   naised   tegid
kangaid, mehed puutööd jne. Kõik riided ja tööriistad toodeti
ise.  - Käsitöötooted   andamina   –   ise   tehtud   asjad   kuulusid   ka
loonusandamite hulka, mõisnikud hakkasid neid müüma. - Käsitöö professionaliseerumine linnades – käsitöö tootmine
turu jaoks liikus taludest linna – käsitööst sai peatoidus, seda
ei tehtud enam tavatööde kõrvalt. - Tekstiilitootmine   –   esmajoones   kalev   (villane   kangas)   –
Madalmaad,   Põhja-Itaalia.   Hiliskeskajal   muutuvad
laialdasemaks   odavamad   kangad,   kuid   samas   kasvab   ka
tarbijaskond. - Looduslike   ressursside   kasutamine   –   seotud
metallitööstusega,   tootlikkus   suureneb,   toimub
professionaliseerumine.  - Mäetöötuse   sünd   –   14.   saj   tulevad   kasutusele   uued
hõbedakaevandused,   teeb   lõpu   hõbedakriisile.   Kaevandusi
ekspluateerisid artellid ehk … - Oluline  artikkel  oli  ka sool, sisemaal  olid  soojaveeallikad,
lõuna pool kasutati järvede vett, kust sool välja aurutati. - Piirkondlik spetsialiseerumine. 30


- Kujunes välja turule tootev professionaalne käsitöö, toodeti
kaupasid   vastavalt   turu   vajadustele,   kaubandussidemed   eri
Euroopa piirkondade vahel tugevnesid.  Hiliskeskajal   toimub   massiproduktsiooni   jaoks   taas   linnast   maale
minek, kuna seal ei ole nt tsunfti piiranguid, saab kasutada veejõudu,
on rohkem ruumi jne.  Kirik kõrgkeskajal Kiriku olukord 10. – 11. sajandil – kiriku seisukord ei olnud eriti
hea. Reichskirche – seoses Ottodega Saksamaal – piiskopid ei olnud
pelgalt kirikupead, vaid ka kuninga või keisri esindajad – kirik ja riik
langesid kokku. Eigenkirche – erakirik, faktiliselt kuulus kirikuinstitutsioon kellelegi,
moodustades osa ilmalikust omandikompleksist mida ilmalik isand
valitses, nt kui maa omanik rajas oma maale kloostri. Samuti oli ka
kihelkonnakirikuga nt.  „Idee kiriku iseseisvusest“ – arusaam, et kirik on ilmalikust võimust
üle. Seda   aega   on   nimetatud   ka   paavsti   võimu   allakäigu   ajaks,
„Tusculumi paavstid“ (Benedictus VIII, Johannes XIX, Benedictus
IX) – Tusculumi krahvid määrasid paavstid oma suguvõsa hulgast. Cluny klooster – pooldas reforminõuet, ei olnud olukorraga nõus.
See klooster oli rajatud 10. saj kohaliku ilmaliku isanda poolt, see oli
loodud   selge   teadmisega,   et   see   peab   eksisteerima   väljaspool
eigenkirche  süsteemi. See sai kriitika keskuseks, ta koondas enda
ümber   teisi   kloostreid,   moodustades   kloostrite   süsteemi,   Cluny
kongregatsioon.   Alates   11.   saj   keskpaigast   hakkas   see   liikumine mõjutama kiriku juhtkonda, Paavst Leo IX – tema õukonda kuulus
nõuandja   Cluny   kloostrist.   Hiljem   sai   sellest   nõuandjast   paavst
Gregorius VII nime all.  Gregoriuse reform:  - Kirik   peab   olema   majanduslikult   ja   poliitiliselt   kuni
madalaima astmeni välja iseseisev. - Ka ilmalikes asjades on paavsti võim kõrgem kuninga omast - Ilmalik senjöör – kui mingil riigil pole valitsejat, siis paavst
võib selle riigi kellelegi anda.  - Investituuritüli algus – 11. saj lõpp Saksamaal, küsimuse all
on   investituur   ehk   kes   võib   piiskoppe   ametisse   seada?
Piiskopid määras ametisse kuningas või keiser, kuid see läks
vastuollu   Gregoriuse   reformiga.   Lahendus   tuli   Wormsi
konkordaadiga.   See   konflikt   eksisteeris   sisuliselt   keskaja
lõpuni.  Gregoriaanliku kirikureformi tulemus oli paavstliku võimu kasv. Patronaadiõigus  –   asendab   omandikirikusüsteemi   –   kellelgi
ilmalikel   inimestel   on   suurem   õigus   kaasa   rääkida   nt   preestri
ametisse määramisel, kuid ta ei oma seda kirikut.  Mitmed askeesiliikumised – ilmalikust maailmast ära pöördumine –
keskne organisatsioon oli Tsistertslaste ordu – munga-nunna ordu,
põhineb   Püha   Benedictuse   reeglil,   nende   kloostrid   moodustavad
keskselt juhitud hierarhilise organisatsiooni. Nimi – esiklooster on
ladinakeeli  Cistercium. Uute kloostrite asutamine toimus sedaviisi,
et vanemast kloostrist lahkus mingi hulk munki, kes moodustasid
uue kloostri tuumiku.  31


Tekivad ordud, mis eeldavad, et kõik nende liikmed on preestrid –
premonstraatlased   (keskus   Magdeburg)   ja   augustiinlased-
koorihärrad. Lõuna-Euroopa   ketserlikud   liikumised   –   õpetuslikult
opositsioonilised ametlikule kirikule. Paljude ketserlikke liikumiste
põhimõte on, et ametlik kirik on liiga väheusklik, see on seotud ka
suurte muudatustega ühiskonnaelus. Samuti pole ametlikus kirikus
inimesi, kes rahvast õpetaks – preester peab vaid mõne missa ja see
on kõik. Selle lünga täidavadki isehakanud õpetajad. Kerjusordude
loomine 13. saj.  Ristisõdade algus 11. saj – püha maa vabastamine muhameedlaste
võimu   alt.   Ristisõja   eesmärk   ei   olnud   saada   saaki   jne,   vaid
ristiusustada   uskmatuid.   Ristisõjad   olid   sõjameestele   tihtilugu
kulukad, nad ei saanud sellest tulu. 11. LOENG Saksamaa 11.-13. saj *Saali dünastia: 1024 - 1125 Valitsejad,   kes   olid   pärit   saali   frankide   hõimualalt.   Mõnikord
nimetatud   ka   franki   dünastiaks,   aga   saksa   keeles   on   just   Saali
dünastia nimetus levinuim. Valitsejad olid reeglina tugevad, suutsid
oma võimu ka tegelikult Saksamaal tugevasti kehtestada. Ajasid ka
aktiivset välispoliitikat. Suutsid tagada dünastilise järgnevuse, troon
ja kroonid päriti ühe dünastia piires, isalt pojale.  Konrad   II   [1024-1039]  -   1032  hankis   endale   Burgundia   krooni  -
võimekas   valitseja.   Saksa   valitsejatele   kuulus   3   krooni:   Rooma
kuninga   ehk   Saksamaa,   Itaalia   kuninga   ehk   langobardide,   ja
Burgundia ehk arelaadi kuninga kroon. Heinrich III [1039-1056] Heinrich IV [1056-1106] Investituuritüli *Gregoriaanlik   kirikureform   -   kõige   teravamad   vastuolud   seoses
Saksamaaga,   keisri   ja   paavsti   vahelistes   suhetes.   Küsimus   oli
esimeses järjekorras investituuris (investituur - küsimus, kes nimetab
ametisse   piiskoppe?   kust   nad   tulevad?).   Reichskirche   süsteemis
Saksamaal   olid   piiskopid   ühtlasi   valitseja   ametnikud,   niisiis   oli
kiriku   iseseisvuse   ja   Saksamaa   piiskoppide   rolli   vahel   konflikt.
Gregoriaanliku   kirikureformi   kohaselt   oleks   piiskopid   tulnud
ametisse   nimetada   toomkapiitli   või   paavsti   poolt,   kindlasti   ilma
ilmaliku   valitseja   vahelesegamiseta.   Teisalt,   Saksamaa   riikliku
süsteemi   olemus   nägi   ette,   et   piiskopid,   kes   olid   ka   oma
piiskopkondades   territoriaalvalitsejad,   tulid   kuningale   lähedastest
perekondadest, sageli ka kuninga end suguvõsast, ja ametisse määras
nad kuningas või keiser. Konflikt läks teravaks: keisril/kuningal oli
sõjaline   jõud,   paavsti   aga   võimalus   karistada   oma   oponente
kirikuvande   alla   panemisega   (isiklikult   ekskommunitseeritud
inimesel pole õigust armulauast osa saada, peale surma ei saa ka
lunastust).   Valitsejate   ekskommunitseerimisel   ka   poliitiline
funktsioon: kas alamad peavad valitsejale üldse kuuletuma, kui ta on
kirikuvande all? Alamad on keskaegses isiklikel suhetel põhinevas
süsteemis seotud valitsejaga talle antud vande kaudu, kuid kas vanne
kehtib, kui see on antud kirikust väljaheidetule? 32


*1077 - kuningas Heinrich IV käik Canossasse - Canossas käik on
muutunud   levinud   kõnekäänuks,   millega   tähistatakse   “alandavat
allaandmisteekonda”   -   kirikuvanne   ja   sellest   tulenev   sisemine
aristokraatia   opositsioon   valitsejale   sundisid   1077.   a   Heinrich   IV
allaandmisteekonnale paavst Gregoriuse juurde. Viimane viibis sel
ajal Canossa linnuses Toscanas, linnuse omanik oli Toscana Matilde.
Linnus asus paigas, kuhu suure sõjaväega tungimine olnuks võimatu
- linnus asub mägises paigas, kus on pehme liiv. Canossas andis
kuningas   järele,   aga   konflikt   jätkus.   Kui   poliitiline   tasakaal   ja
asjaolud muutusid, siis puhkes konflikt taas. Heinrich IV saavutas
oma keisriks kroonimise 1084. aastal, aga see oli vastupaavsti poolt
(ehk   Heinrichile   lojaalsed   piiskopid   nimetasid   ametisse   teise
konkureeriva paavsti). Lõpuks leidis investituuritüli lahenduse alles
Heinrich V ajal, kui 1122 sõlmiti Wormsi linnas Reini ääres paavsti
esindajatega   kokkulepe,   nn   Wormsi   konkordaat.   See   oli
kompromiss, mis nägi ette investituuri kaheks jagamise: piiskopid
tuli   valida   vaimulike   poolt   “ilma   äraostmist   ja   ähvardusi
kasutamata”,   sellele   pidi   järgnema   ilmalik   investituur,   ehk   need
piiskopid, kes olid Saksamaal ühtlasi riigivürstid (ilmaliku aukandja
rollis),   andsid   truudusevande   ka   kuningale   või   keisrile.   Saksa
kontekstis   nimetatakse   riigivürstiks   neid   territorialvalitsejaid/-
härrasid   (erineva   piiskonna   valitsejaid,   nt   krahve,   hertsoge,
piiskoppe, aga ka madalamaid astmeid, nt rüütleid), kes saavad oma
lääni   otse   kuningalt/keisrilt,   kes   on   andnud   truudusevande   otse
kuningale.   Wormsi   konkordaat   sai   tegelikuks   suuresti   ka   tänu
sellele, et konflikti olemus oli vahepeal muutunud: piiskopivõimu
roll Saksa haldussüsteemis oli teisenenud, polnud enam nii keskne.
Niimoodi olid mõlemad pooled valmis järeleandmisteks.  Welfid ja Staufenid *Heinrich   V,   Saali   dünastia   valitseja,   suri   lastetult.   Trooni
pretendentidena   kerkivad   esile   kaks   olulist   perekonda,   kes
pretendeerisid   kroonile   ja   troonile   -   Welfid   ja   Staufenid.   Oluline
teema Saksa ajaloos läbi 12. saj ja 13. saj alguses: kahe dünastia,
Welfide   ja   Staufenite   omavaheline   konkurents.   Welfid   olid
karolingide-aegne   suguvõsa,   põhilised   valdused   olid   Švaabimaal
(tänapäeva Baden-Württenbergimaal). Nimi tuleneb sellest, et selle
suguvõsa meeste nimed olid paljuski Welfid. Staufenid olid samuti
Švaabimaa   suguvõsa,   algselt   suhteliselt   keskmise   tasemega
aadlisuguvõsa, hiljem  11. saj said hertsogitiitli  abielu  kaudu, olid
seotud Saali dünastiaga ja võisid seega pretendeerida päriluses. Nimi
“Staufen” tuleneb sellest, et see oli selle suguvõsa keskse linnuse
nimi Švaabimaal. 10.-11. saj saavad aadlikud endale nimed. Enne oli
selge arusaam, et on eliit, nende suguvõsad ja perekonnad, aga samal
ajal oli kogu poliitiline ja ühiskondlik süsteem sedavõrd ebastabiilne,
et   omand   käis   käest   kätte,   hierarhia   muutus,   koonduti   sageli
tugevaima   peremehe   juurde.   Kui   ühiskond   u   1000.   a   paiku
stabiilsemaks   muutub,   läheb   stabiilsemaks   ka   omand,   ja
aadliperekonna   jaoks   saab   tähtsaimaks   võimuelemendiks   tema
kodulinnus   (võib   olla   maja,   mõis,   kivimaja),   mille   nimest   saab
“perekonna   nimi”.   Keskaja   lõpuks   saab   sellest   omakorda
“perekonnanimi”.   Oluline   on   aadli   päritolu:   nimedes   esinevad
eesliited   näitavad,   kust   keegi   on,   nagu   nt   Prantsusmaal   “de”,
Saksamaal “von”, Inglismaal “of”. Prantsuse ja saksa traditsioonis
kujunevad need hiljem aadlitiitliks. Aga algselt on tegemist lihtsalt
grammatilise eesliitega, mis näitab, kust keegi on pärit. *Heinrich Lõvi (u 1130-1195) - silmapaistvaim Welf 12. sajandil,
kes   ise   küll   kunagi   kuningaks/keisriks   ei   saanud.   Baieri   ja   Saksi
hertsog, kes sel ajal, kui keisrite poliitiline huvi oli suunatud lõuna 33


poole,   oli   tegelikult   Saksamaal   põhja   pool   alpe   kõige   võimsam
valitseja,   kes   ehitas   üles   oma   suurvõimu   keskuse   Saksimaal
Braunschweigis. Elu lõpul läks keisriga tülli, mispeale ta tagandati
oma hertsogkondadest ning oli sunnitud Inglismaale eksiili minema. Friedrich I Barbarossa [1152-1190] *Tema poliitiline huvi oli seotud suuresti Itaaliaga, tegi sinna lausa 6
sõjakäiku,   veendununa   kuninga-   ja   keisrivõimu   sakraalsuses   -
suheldes paavstiga oli tal vaja oma olulist rolli näidata. Olulist rolli
mängisid ka Itaalia linnad, kes sel ajal olid muutunud iseseisvateks
riikideks.   Friedrichi   eesmärk   oli   oma   võimu   ja   autoriteedi
kaaskehtestamine seal. Teine suur vastasmängija Friedrichi Itaalia-
poliitikas   oli   paavst   Alexander   III   [1159-1181],   kes   selgelt   asus
Itaalia poolele, mitte ainult keisri ja paavsti, vaid ka keisri ja Itaalia
linnade konfliktis. Üheks tulemuseks oli see, et järjekordselt seadis
keiser ametisse vastupaavsti (ehk ametis mitu paavsti) - kirikulõhe
ehk skisma, kus konkureerisid kaks paavsti Alexander III ja keisrile
alluv paavst. *Friedrich nõudis, et tal on õigus saada keisriks kroonitud. Kuigi tol
ajal eeldas selle teokstegemine alati sõjakäiguga Itaaliasse minekut,
kuna tulevasel keisril on vaja oma võimu näidata, on vaja näha, et
tema Itaalia alamad talle kuuletuksid, siis tegelikult see enam nii ei
käinud, kuna Itaalia linnadel ja kohalikel aristokraatidel olid omad
poliitilised huvid. Niisiis on troonipretendendi jaoks alati oluline, et
teda tunnustatakse, seega oli faktiliselt iga keisrikrooni järele minek
üks  sõjakäik.  (Samas  14.  saj  keskel  käis  Karl  IV  lihtsalt  väikese
kaaskonnaga Roomas ära ja krooniti keisriks, temal enam Itaalias
poliitilisi huvisid polnud.) *12.   saj   on   Saksamaa   kuningate/keisrite   poliitilised   huvid   selgelt
Itaalias, samas on aga Saksamaa poliitilised huvid sel ajal ka tema
idapiiride taga, aga need pole niivõrd seotud kuninga/keisriga, vaid
hoopis nende vahetult slaavi aladega piirnevate vürstide poliitiliste
huvidega. 1152 sai Heinrich Lõvi Baieri hertsogiks, et aga senist
Baieri hertsogi  kuidagi kompenseerida,  siis loodi 1156. a Austria
(sks. Österreich ehk “idariik”) hertsogkond, mille ta endale sai. Saksamaa 12. sajandil *Aktiivne poliitika Elbe jõest idas. Oluline lisaks Lõvile ka teiste
kohalike   Saksi   hertsogite   tegevus.   1159.   a   rajas   Heinrich   Lõvi
Lübecki linna (vana Lübecki asula viidi mõnisada meetrit eemale
uude asupaika Trave jõe idakaldale, varasem asula oli lääne pool,
Trave läänekaldal). Lüübekist saab esimene saksa linn Läänemere
ääres,   mis   hiljem   etendab   kogu   Põhja-Euroopa   majanduses   ja
linnaelu arengus keskset rolli. 1140. aastatel nn Vendi ristisõda (nn
sõda   vendide   vastu   -   vendid   olid   lääneslaavi   hõimud/rahvad,   kes
elasid Elbe jõest idas) ebaõnnestus, aga järgnevatel aastakümnetel
12. saj teisel poolel vendi alad ja Holstein (Jüüti poolsaare kitsas
lõunaosa)   alistatakse   saksa   vürstide   võimu   alla   (mitte   alati
vägivaldselt). 12. saj viimastel ja 13. saj esimestel aastakümnetel oli
Taani   konkurents   -   Taani   kuningad   konkureerisid   samuti   nendele
regioonidele, nt 13. saj alguses kuulus Lüübek Taani kuningale. Ka
nt Rügeni saar kuni 14. sajandini oli Taani kuningate valdus. Saksa
enda kuninga/keisri huvid Saksamaa põhjaossa ei jõudnud. *Valitseja võimubaas: kujuneb välja süsteem, kus valitsejal on ühelt
poolt   riigi   valdused   ja   teiselt   poolt   dünastia   valdused   (aga   nt
Prantsusmaal on dünastia ja riik samad). Aadlisuguvõsal on omad
perekonnavaldused   ja   need   võivad   olla   väga   ulatuslikud.   Riigi 34


valdused   on   territooriumid,   mille   sissetulekud   kuuluvad   otseselt
kuningale/keisrile.   Selleks   et   saada   kuningaks,   on   oluline   isiku
poliitiline   jõud,   mille   aluseks   on   tema   majanduslik   jõud,   seega
võimalus saada valituks on nendel suguvõsade esindajatel, kellel on
piisavalt suur perekonnavaldus, et üldse üleriigilist poliitikat ajada
(et nt saada kiiresti kokku piisavalt suur sõjavägi). Kui keegi saab
kuningaks,   siis   on   tema   ülesandeks   saada   enda   valdusse   ka   riigi
valdused. EHK kui kroon ja troon lähevad isalt pojale, siis probleemi
ei   teki,   aga   kui   vahetub   dünastia,   siis   kaasnevad   väga   suured
raskused, sest veel ametisolev kuningas ning tema dünastia ei taha
oma   võimu   ja   sissetulekuid   käest   lasta.   Saksamaal   nimetatakse
kuninga   mõisa   Pfalz.   Kuningavõimu   teostamine   seisneb   oma
valduste erinevate piirkondade külastamises (“rändavate kuningate
fenomen”), kuningas liikus ühest pfalzist teise, näitas end inimestele,
mõistis kohut jne. Kui üks pfalz sai paljaks söödud, siis liiguti teise,
asutakse   koguma   uusi   varusid   ja   õukond   asub   taas   liikvele   uude
pfalzi. Õukonda on kergem kaasas kanda kui toidutagavarasid. 13.
saj tekivad püsivad residentsikohad ja kogu see asi muutub, enam
kuningad ei rända, sest asjatoimetusi oli palju ja kuningat vaid üks.
Seda enam, kui Saksa kuningad/keisrid pidevalt Itaalias käisid, nt
sõjakäikudel, aga 13. saj ka pidevalt seal resideerusid. Welfide ja
Staufenite alad olid Lõuna-Saksamaal.  *13.   saj   ja   vb   natuke   varemgi   “kuningalähedased”   ja
“kuningakauged” alad - mõned alad on kuningaga seotud tihedalt, nt
kuninga   perekonnavaldused,   ka   linnad   kus   nad   viibivad;
“kuningakauged” alad on nt Põhja-Saksamaal, kuhu aastakümnete
või isegi sajandite vältel kuningad ei satu, kust nad ka sissetulekuid
ei   saa   (seetõttu   nende   huvi   ka   väiksem),   ja   kus   kuningavõim   ei
tähenda   selle   igapäevast   teostamist,   vaid   mingite   kõrgemate   ja üldisemate   privileegide   andmist   ja   sageli   pelgalt   sümboolse
ülemvalitseja rolli täitmist.  *Regioonid   kui   sellised   on   üha   olulisemad   oma   iseseisvas
arengutees,   mille   üheks   väljenduseks   on   territoriaalõiguste
kodifitseerimine.   See tähendab,  et  kohalikud   õigustavad  pannakse
kirja,   kodifitseeritakse,   aga   mitte   üleriigiliselt,   vaid   kohalikes
regioonides. Samal ajal algab ka linnaõiguste kodifitseerimine, kus
Põhja-Saksamaal on sündinud kaks olulist linnaõigust, Magdeburgi
ja Lübecki linnaõigused. *1179 - Heinrich Lõvi keeldub keisri sõjakäigule kaasaminemast,
mille   peale   pannakse   ta   riigivande   alla,   tunnistatakse   ebatruuks
vasalliks. 1181. a suundub ta Inglismaale pagendusse, tema tütar oli
Inglise kuninganna. Saksamaa linnastumise algus *Saksamaa  ala  oli   osalt   kuulunud juba   Rooma  riiki,  seetõttu   just
Lääne-Saksamaal/Reinimaal   Moseli   ääres  olid  linnad  olemas  juba
antiikajal, nt Trier ja Köln (nimi tuleb rooma traditsioonist nimetada
oma vallutatud alasid kolooniateks, colonia -> Köln). Keskajal oli
Kölni   rooma-aegne   linnamüür   liiga   suur,   seega   kolis   linnasüda
müüride vahelt välja  Reini jõe ja linnamüüri  vahele, kus kujunes
keskaegne   Kölni   linn.   Kõrgkeskajal   kasvas   Köln   kui   piiskopilinn
suuremaks, kui ta oli Rooma ajal eales olnud. Linnade säilivusele
põhja pool Alpe aitas oluliselt kaasa asjaolu, kas linnas on piiskoppe
(on piiskopilinn või mitte?). *Kerkisid   esile   uued   piiskopilinnad,   nt   Magdeburg.   Tõeline
linnastusbuum Saksamaal algas 12. saj ja kestis veel 13. sajandilgi.  35


*Linnast   kui   kaubanduskeskusest,   kus   elavad   käsitöölised,   kus
elavad kaupmehed ja muud tähtsad tegelased (nt piiskop, valitseja
ametnikud),   sai   oluline   tegur   sissetulekute   hankimisel   kohaliku
valitseja  pool. Linnadest  tulid  maksud tollid,  kohtukulud, trahvid.
Nii   kuningad   kui   hertsogid,   ka   madalamad   maaomanikud,   olid
huvitatud   linnade   sünnist.   Nii   rajati   12.   sajandil   palju   linnu,   nt
Lübeck,   München,   Göttingen   jpt.   Linna   rajamine   ei   toimu   alati
tühjale kohale - tähendab tavaliselt mõnele olemasolevale ja soodsas
kohas   asuvale   paigale   linnaõiguse   andmist.   Linnaõigus   -   üldine
nimetus   kompleksile   erinevatest   privileegidest   ja   õigusnormidest,
mida linnades rakendati. Linnaõiguse andmine tähendab sellele linna
kogukonnale ulatusliku või piiratud õiguse andmist. Linnaeelseid   asulaid,   mis   pole   veel   linnaõigust   saanud,   on
ajalookirjutuses   nimetatud   sageli   “aolinnadeks”   (agu   ->   varajane
linn).  Olulist  rolli   eriti  Saksamaa   12. saj  linnade   kujunemises  on
mänginud   ministeriaalid.   Ministeriaalid   on   valitseja   mittevabad
ametnikud linnas, kes on olnud nt mündimeistrid, kogunud valitseja
nimel tolle, mõistnud kohut jms. Kuna aga ministeriaalide perekonna
liikmed on hakanud tegelema kaubandusega, siis 13. saj jooksul on
need   ministeriaalid   kui   eraldi   kiht   linnadest   kadunud   ja   kokku
sulanud linna kaubandusliku eliidiga.  *Riigilinn   ja   vabalinn   -   Riigilinnad   olid   Saksamaal   omaette
staatuses: senjööriks/maahärraks oli kuningas/keiser. Riigilinn võis
olla   üsna   väike   ja   tähtsuseta,   tingimata   ei   tähenda,   et   tegu   oleks
suure ja tähtsa linnaga, kuigi selliseid ka oli, nt Lübeck peale Taani
võimuperioodi   lõppu.   Suur   ja   tähtis   linn   oli   võimeline   ajama   ka
iseseisvat   poliitikat,   võides   mõnikord   sattuda   vastuollu   ka   oma
maahärraga. Saksa traditsioonis nimetatakse selliseid vabalinnadeks,
mõned vabalinnad olid riigilinnad, mõned mitte.  *Linnade   tekke   näide   -   Quedlinburg:   Quedlinburgi   nunnaklooster
(abtissideks   kuninga   perekonnaliikmed),   kloostri   ümber
mäenõlvadele   kujunes   asula.   Kloostris   käisid   palverändurid   jms
külalised, keda oli vaja majutada -> kloostri ette tekkis asula vicus
(lad. k. “tänav”, eesti k. ka viik). Lisaks usulistel põhjustel külastasid
paika   ka   muud   tegelased,   nt   kaupmehed,   (käsi)töölised   jne.   13.
sajandiks kujuneb välja linnavalitsus, Saksa ruumis raad (raehärrad,
kelle eesotsas on bürgermeister).  Friedrich I järeltulijad *FI oli isa poolt Staufen ja ema poolt Welf - kompromisskandidaat.
Tema   järeltulijaks   Heinrich   VI,   kes   asus   Lõuna-Itaalias   (abiellus
1186.   a   sitsiilia   Constance’iga).   Friedrich   I   hukkus   1190.   a
Anatoolias ristisõdijana, uppudes ühte jõkke.  1191   Heinrich   VI   krooniti   keisriks.   1194   krooniti   ta   Sitsiilia
kuningaks. 1197. aastal suri Messinas ootamatult malaariasse. 1196. a valiti kuningaks Heinrichi poeg Friedrich II, kes oli siis veel
väikelaps (valimine seega sümboolne). Konkureerivalt valiti 1198. a
vastaskandidaadiks Otto IV (Welf), Heinrich Lõvi poeg (Welfide ja
Staufenite   konkurents   puhkes   taas   -   järgnes   kodusõda).   Oli   ka
kolmas   kuninga   kandidaat   Švaabimaa   hertsog   Philipp   (Staufen).
Saavutas kodusõjas edu, paistis, et on vääriline kuningas ja võiks
keisriks   saada.   Kuigi   traditsiooniliselt   olid   Staufenid   paavstiga
opositsioonis,   siis   Philipp   saavutas   ka   paavstiga   (Innocentius   III)
kokkuleppe. Aga 1208. a Philipp tapetakse ühe eratüli käigus (vaenu
kandev vasall tappis ta). Seega valiti Otto IV uuesti kuningaks ja
krooniti   keisriks.   1209   abiellus   Philippi   tütrega   (seega   kodusõja
olukord lõpetatud). Aga paavsti ja keisri omavahelises pingeväljas
sattus   ka   Otto   paavstiga   konflikti.   Vastukandidaadiks   Ottole 36


valitakse Friedrich II, kes oli vahepeal saanud noorukiks (asus sel
ajal Sitsiilias). 1220. a krooniti Friedrich II keisriks. 13. saj I poolt
vermis suuresti paavsti algatatud paavstide ja Friedrich II vaheline
konflikt. Paavstlus 13. saj I poolel - Innocentius III [1198-1216] - Honorius III [1216-1227] - Gregorius IX [1227-1241] - 13.   saj   omandavad   kuuria   ja   kantselei   senisest   olulisema
tähenduse.   Paavsti   asjaajamine   üha   kasvab,   seega   vaja
rohkem   inimesi,   kes   nendega   tegeleksid,   tohutult   kasvab
dokumentide tootmine.  - “paavstlik universaalmonarhia” - 12.-13. saj kujuneb välja paavsti legaatide roll -  legaat  on
paavsti   saadik/esindaja,   tegutseb   paavsti   täieliku   usalduse
alusel, otsus samaväärne paavsti otsusega. Legaate oli eriti
vaja perifeersetel aladel, nt Liivimaa. Teine paavsti saadiku
tiitel   on  nuntsius,   kellel   on   volitus   mingiks   kindlaks
ülesandeks, legaadil on aga volitused enam-vähem teha kõiki
otsuseid mingil kindlal territooriumil. - kerjusordude kujunemine  - dominiiklased  ja frantsisklased;
rolliks ühiskonnas jutlustamine ja katehhees; Friedrich II võim Saksamaal Suhe Saksamaaga polnud isiklik. Peamised huvid seotud Itaaliaga.
Teda   esindas   Saksamaal   tema   poeg   Heinrich   (VII)   [1220-1225],
alguses   päris   lapsena   (tegelikult   lihtsalt   nimeline   asendaja),   tema
asendajaks oli kaua aega (1220-1225) regendina Kölni peapiiskop
Engelbert. Saksa traditsioonis kirjutatakse Heinrichil “VII” sulgudes, kuna ta hakkas 1234. a isale vastu ja ta tagandati. Peale teda on
ametis Heinrich VII ilma sulgudeta, 14. saj. Taani ekspansioon Põhja-Saksamaal Interregnum Saksamaal 1245 - Lyoni kirikukogu tagandas Friedrich II, demonstreerides nii
paavstliku universaalmonarhia taotlusi. 1250-1273   ajavahemikku   FII   surmast   alates   nimetatakse
Interregnumiks (kuningate vaheline aeg). Ühtegi õiget kuningat pole.
Peamised kandidaadid tulid Reinimaalt: - 1246-1247 Heinrich Raspe - 1247-1256 Hollandi Wilhelm - 1257 kaks konkureerivat kuningat: Cornwalli Richard (kuni
1272) ja Kastiilia Alfonso (kuni 1273). 1273 uueks kuningaks Rudolf von Habsburg Švaabimaalt, suutis end
kehtestada ja seega sai interregnum läbi. 12. LOENG Itaalia keisrid ja paavstid, Itaalia 11. – 13. sajand Itaalia oli üks kolmest kroonist, mis Saksa keisrile kuulus – Saksa
kroon, Rooma kroon ja Langobardide kroon.  Rooma oli oluline, kuna see oli keisriks kroonimise koht – kinnistus
Karl Suure ja Ottode ajal. Sel ajal oli kohal äärmiselt suur tähtsus.
Läbi sajandite pidid Saksa kuningad minema sõjakäiguga Rooma, et
lasta end paavstiks kuulutada. 37


Samal   ajal   käis   Itaalia   linnriikide   iseseisvumine.   Need   linnad
tuginesid   piiskopkondadele,   aadel   sai   võimu   oma   kätte,   tekkisid
territoriaalselt   eraldiseisvad   üksused   –   nad   juhtisid   end   ise,   kuid
faktiliselt olid Saksa keisri alamad. Selle üheks põhjuseks on ka see,
et osad keisrid ei olnud piisavalt tugevad, et oma võimu igal pool
kinnitada, mis tõi kaasa eri piirkondade iseseisvumise. Üks   oluline   teema,   millega   paavstid   pidevalt   kokku   puutusid,   oli
Rooma linna valitsemine. Rooma kogukond oli tihtilugu paavstide
kui monarhide suhtes opositsioonis, aadel oli suhteliselt iseteadlik.
Näiteks kuulutati 1143 aastal välja Rooma vabariik. Brescia Arnold
– vabariigi juht, ta vangistati ja hukati 1155. Sellistel puhkudel otsisid tihtilugu paavstid Saksa keisrilt abi ja tuge. Friedrich I Barbarossa (valitses 1152 – 1190) – Saksa kuningas, ta
sai võimule, olles kompromissandidaat Staufenite ja Welfide vahel.
Tema võimule tulek lõpetas (ajutiselt) kahe hõimu vahelise vaenu.  1153   –   Konstanzi   leping   –   Rahuleping   paavsti   ja   Saksa   kuninga
vahel,   kuningas   oli   kohustatud   paavstile   appi   minema   Rooma
sisetülide asjus 1154  –  1155  –  1.  Itaalia  sõjaretk  –  seoses  paavsti  toetamisega,
Rooma vabariigi vastu.  1155 – Friedrichi kroonimine keisriks – ta läbis Rooma minnes ka
Langobardia alad, misläbi krooniti ta ka Itaalia kuningaks.  Pro Petro, non Adriano – Peetruse nimel, mitte Adrianuse pärast –
Friedrichil   õnnestus   paavstiga   tema   kroonimise   eel   tülli   minna.
Friedrich lausus need sõnad oma kroonimisel, kui ta tunnistas end
paavsti ees alamaks.  Tema kroonimise ajal hakkasid roomlased mässama – pidi ka selle
maha suruma. Üks tema eesmärkidest oli ka Sitsiilia allutamine, ta
pidi ka Itaalia linnad taas allutama jne – Sitsiilia allutamine jäi katki. Järgmisel aastal lähevad paavst ja keiser taas ja veel hullemalt tülli.
Paavst läänistab Sitsiilia, Apuulia ja Capua Sitsiilia normanni soost
valitsejale Gugliemo I-le (valitses 1154 – 1166) 1156 – Benevento rahu, sellega saab Gugliemo I need maad endale.
Olulisus – Itaalias oli loodud nüüd vastukaal Saksa-Rooma keisrite
nõudmistele. 1158   –   1160   –   2.   Itaalia   sõjaretk   –  täpselt   samad   eesmärgid   –
kinnistada   võimu   Põhja-Itaalia   linnade   üle,   võita   linnadelt   tagasi
kuninglikud regaaliõigused (maksude kogumise õigus, võim linnade
valitsejate   üle).   Vastupanu   juhtis   Milano,   kuid   Milano   ülestõus
suruti maha.  1158 – Roncaglia riigipäev (riigipäev – Saksamaal valitseja ja tema
riigivürstide   koosolek,   kus   sõlmitakse   omavahelisi   kokkuleppeid,
need   on   toimunud   läbi   keskaja   vajadust   mööda,   ebaregulaarselt).
Seal   osalesid   olulisemad   kõrgemad   vaimulikud,   aadlikud,   Itaalia
linnade (Lombardia liiga – P.-Itaalia linnade liit) esindajad. Otsus –
keiser saab oma tahtmise, Itaalia linnad alluvad temale (tegelikkuses
seda kokkulepet igas detailis ei peetud). Esimene kord ajaloos, mil
me näeme dokumenteeritud Rooma õiguse praktilist kasutamist.  Itaalia linnade juhiks kujunes paavst Aleksander III (valitses 1159 –
1181), ta oli linnade poolel. Normannid   Lõuna-Itaalias   (Guglielmo   I)   –   nad   pärinesid
viikingitest,   nad   moodustasid   kolmanda   osapoole   12.   saj.
konfliktides.  38


Järgnevad sõjaretked: - 1163 – 1164 – Itaalia sõjaretk - 1165 – 1168 – Itaalia sõjaretk - Lombardia   liiga   –   keisri   vastane   liit,   12.   saj.   kolmandal
veerandil mängis väga olulist rolli Itaalia poliitikas. See oli
ühtlasi ka sõjaline koondumine, nad suutsid korduvalt keisri
vägesid tagasi tõrjuda.  - 1174 – 1178 – Itaalia sõjaretk - 1176 – Legano lahing – Itaalia linnad võitsid keisri vägesid,
kahe   järgneva   rahuga   pidi   Saksa   keiser   oma   taotlustest
Itaalias loobuma. - 1177   –   Veneetsia   rahu   –   Keiser   ja   paavst   leppisid,   kuid
Friederich I oli sunnitud tunnistama paavsti ülemvõimu - 1183   –   Konstanzi   rahu   –   keiser   kinnitas   küll   oma   teatud
sissetulekud   Itaalias,   kuid   tal   polnud   erilist   võimu   nendel
aladel - 1186   –   Heinrich   IV   (Fredericku   poeg)   abielu   Sitsiilia
kuninga tädi Constance’iga – dünastiline side Lõuna-Itaalia
ja Saksamaa vahel. Ta oli silmapaistvalt hea haridusega, ta
oli ette valmistatud vaimuliku eluks, kuid kui ta vanem vend
suri, siis ta pidi trooni ise üle võtma.  Normanni riigid Itaalias 11. saj – Normannide sissetungid Itaaliasse Robert Guiscard (surn. 1085) 1061 – 1091 – normanni valitsejad vallutavad Sitsiilia Roger II, Sitsiilia kuningas (valitses 1130 – 1154) 1186 – Constance’i abielu Heinrich IV-ga Tankred (valitses 1190 – 1194) Heinrich VI oli Sitsiilia kuningas 1194 – 1197 – tal ei õnnestunud
Tankredit võimult kõrvaldada, sai troonile alles pärast tolle surma.
Sellega  on  sisuliselt  kogu  Itaalia  titularselt   (v.a.  kirikuriik)  Saksa
keisri kontrolli all. Itaalia linnad ja linnriigid - Samal ajal toimub tegeliku omavalitsuse kujunemine – linna
autonoomia ulatus 12. saj sinnamaale, et linna rael (senatil)
oli ka seadusandlik võim – linnad olid ka poliitiline võim.
Itaalia linnade eripära – aadel elas linnades. Põhja pool Alpe
elasid aadlikud linnustes, linnadest väljas pool. Ka aadel asus
tegelema panganduse ja kaubandusega, nende sissetulekud ei
tulnud vaid maast!! Küll oli ka maa omamine oluline.   - Contado – linna ümbruses asuv maa
Capitanei – linnas elavad aristokraadid
Valvassores   –  linnas   elavad   lihtaadlikud,   aristokraatide
vasallid
Podesta – palgaline linna valitseja, ta pidi olema neutraalne
kohtunik linna rivaalitsevate suguvõsade vahel. - Merekaubandus:   Veneetsia,   Genova,   Pisa   –   omavahel
konkureeruvad   linnad.   Kõik   lõid   enda   kaubanduslikud
tugipunktid, nn kaubanduslikud impeeriumid.  - Käsitöönduslik   tootmine,   nt   Firenze,   Milano   –   olulised
kaubanduskeskused   sisemaal.   Milanos   olid   olulised
metallitööd, sealt käis läbi suur osa Itaalia ja Põhja-Euroopa
kaupadest. 39


- Pangandus:   Firenze,   Siena,   Lucca   –   pangandus   hakkas
tekkima just Itaalias. - Tarbimine: Rooma – Paavsti keskus, palverändajate keskus.
Roomas oli oluline õukonda jm tähtsaid inimesi ülal pidada.  Panganduse sünd Pangad sündisid 12. – 13. saj, kuid roll kujuneb välja alles 14. – 15
saj.  banco – rahavahetaja laud.  „Kommertsiaalne revolutsioon“ – 14. – 15. sajand, pangandus saab
tänapäevase tähenduse.  Rahavahetamine, valitsejate krediteerimine Ülekanded   –   ühest   punktist   teise   toimetati   vaid  veksel,   mitte
reaalselt see metallihunnik, kuna see oli sõna otseses mõttes raske.  Esimene suur pankrotilaine toimus 13. sajandil, pangad ei suutnud
enam oma rolli täita, nt valitsejad ei maksnud oma võlgu tagasi.  Friedrich II võim Itaalias – sai võimule väikelapsena, tema asemel
valitses regent, ministeriaal Markward von Annweiler (surm 1202).
Alates 1209 hakkab valitsema iseseisvalt. Tema ajal kujuneb välja
eeskujulik Sitsiilia kuningriigi administratsioon (üheks teguriks oli
see, et majandus oli heal järjel). Esialgu oli ta paavstlik kandidaat
Otto IV vastu. 1231  –   Melfi   konstitutsioon   (Liber   Augustalis)  (Melfi   on  linn)   –
suund   kehtestada   oma   võim   ka   õiguslikult.   Sitsiilia   kuningriigi
õiguskoodeks. 1227   –   Paavsti-keisri   konflikti   algus,   kuna   Friedrich   oli   lubanud
minna ristisõtta, kuid ta lükkas seda korduvalt  edasi. Paavst nägi
seda kui ettekäänet, kuid tegelikkuses ta tegigi 1228 – 1229 aastatel
kuuenda ristisõja. See oli oluline, kuna suurem osa Jeruusalemma
saadeti Saratseenidelt tagasi. Samas on sellel kaheldav väärtus, kuna
Friedrich II ei vallutanud neid alasid, vaid ta sõlmis Saratseenide
juhiga kokkuleppe, mille kohaselt jagati Jeruusalemm ära.  Traditsiooniliselt ka tema ajal nimetati tema pooldajaid ja vastaseid
guelfideks ja gibelliinideks. Guelfid – paavsti pooldajad, gibelliinid
– keisri pooldajad.  Hermann   von   Salza   –   Saksa   ministeriaalisoost   aadlimees,   ta   oli
Friedrich II ajal Saksa ordu kõrgmeister, Saksa ordu sai ise alguse
12. sajandi teisel kümnendil pühal maal. Ta tagas ordu mõju kiire
kasvu,   nimelt   Lõuna-Itaalias   saab   sellest   kolmas   suur   ordu
Templiordu ja Johanniitide kõrval. 1237 – Cortenuova lahing – Lombardia liiga saab keisri vägedelt
lüüa.   Vastuolud   jätkuvad,   kuid   keisrid   suudavad   nüüdsest   end
linnade suhtes mingil määral siiski kehtestada.   Friedrich II ise oli  haritud mees, ta on ise teoseid  loonud. Tema
õukond oli oma aja oluline kultuurikeskus, seal kohtusid nt Euroopa
ja Araabia kultuur jne.  Friedrich II järeltulijad Itaalias Friedrich tagandati 1245. aastal, ta sureb 1250. aastal. Tagandamise
põhjus – paavsti ja keisri süvenev lõhe. Tegelikult see tagandamine
mingeid tagajärgi ei toonud, võimuvahetus toimus alles peale tema
surma, uueks kuningaks sai Konrad IV (valitses 1250 – 1254) – ta
kindlustas end küll Sitsiilias, kuid see võim läks peagi kaduma.  40


1265 – Paavst läänistas Sitsiilia kuningriigi Anjou Carlole (valitses
1266   –   1285).   Muuhulgas   alustas   ta   Balkanimaade   vallutamist.
Samal   ajal   valitses   päriselt   Sitsiiliat   Friedrichi   abieluväline   poeg
Manfredi, (valitses 1258 – 1266), üheks troonipretedendiks oli ka
Konradi poeg Konradin (1252 – 1268), ta hukati Anjou Carlo käsul. Kirikuriik – Kesk-Itaalia, pea oli paavst. 1282 – Sitsiilia vesper – õhtupalvuse ajal tapeti hulk itaallasi, algab
ülestõus,   mis   kestab   u   20   aastat,   selle   tulemusel   läheb   Sitsiilia
Aragoni dünastia kätte. 1302 – Aragoni dünastia kindlustab endale
Sitsiilia Pürenee poolsaar 10. – 13. sajandil Araabia   vallutus   –   araablased   olid   kanda   kinnitanud   Pürenee
poolsaarel, samas olid seal ka kristlikud valitsejad (väikesed riigid).
Kristlased olid allasurutud positsioonis. See oli komplitseeritud ka
seetõttu,   et   ajapikku   toimus   tagasivallutus   ehk  renconquista,
tähtsaim   juht   El   Cid   (surn   1099).   Ta   oli   tegeliku   olukorra   hea
kehastus – ta jõudis valitseda nii kristlaste kui moslemite poolel.  Navarra, Leon, Aragon, Barcelona – tähtsamad piirkonnad. Hidalgos  – vastand saksa ministeriaalile. Sõjameeste väikeaadlike
kiht. Kastiilia kuningriik – sõja tulemus, Kastiilia ehk linnuste (kastellide)
maa.   Piirialadel   toimus   linnuste   ehitamine   ja   oma   võimu
kinnitamine. Sancho III Suur (valitses 1000 – 1035) jagab 1029 riigi oma kolme
poja   vahel:   Kastiilia,   Aragon,   Navarra.   Aragon   –   poolsaare
idarannikul, Kastiilia – poolsaare keskosa. Renconqista tähtsündmused 1085, 1118 ja 1147: Alfonso VI (valitses 1072 – 1086)  – Kastiilia ja Leoni kuningas,
1085 – Toledo vallutamine, kujunev Kastiilia pealinnaks. Alfonso I (valitses 1104 – 1134)  – Aragoni ja Navarra kuningas.
1118 – Zaragoza vallutamine, Navarra eraldub Aragonist. Alfonso I Henriques (valitseb 1128 – 1185)  –  1147  – Lissaboni
vallutamine, Portugali kuningriik 1137 – Barcelona (Kataloonia) ja Aragoni ühendamine 1212  – Las Navas de Tolosa lahing – Aragoni, Portugali, Navarra,
Kastiilia ja Leoni ühisvägi, saavutatakse edu Araabia vägede üle. Jacobo I (valitses 1213 -1276) – Aragoni kuningas - 1229 – Mallorca vallutamine - 1239 – Valencia vallutamine Fernando III (valitses 1217 – 1252) - 1230 – Leoni liitmine Kastiiliaga – kujuneb Leoni ja Kastiilia
ühisriik. - 1236 – Cordoba vallutamine - 1248 – Sevilla vallutamine Alfonso X (valitses 1252 – 1284)  – kehvapoolne valitseja, kuid ta
võtab suuna territoriaalõiguse kirja panekule. - 1264 – 1266 – mudejaride (muhameedlaste) ülestõus - Siete Partidas Reconquista  edu   põhines   ka   selles,   et   kogu   elanikkond   ei   olnud
kristased, oli ka juute ja muhameedlasi. 41


Pedro III Suur (valitses 1276 – 1285) – Aragoni kuningas, edukas
Itaalias. - 1282 – Sitsiilia - Vastuolud paavstiga - Cortes  –   analoogiline   nõupidamine   kuningate   ja   aadlike
vahel, just nagu riigipäevad (?) Saksamaal.  13. LOENG 19.10.2020 Anglosaksi kuningriigid 5.   saj   –   algab   (kulmineerub)   anglide   ja   sakside   sissetung   Briti
saartele, 7. sajandiks kujunevad välja peamised kuningriigid (10 tk):
Kent   –   jüüdid,   Sussex,   Wessex,   Essex   -   saksid   Mercia,   Wales,
Northumbria, East-Anglia, Iirimaa – britid Kõige olulisemaks kujunevad Northumbria ja Mercia – olulist rolli
mängivad geograafilised olud! Aethelberth  – Kenti kuningas (surn 616/618), väga aktiivne Briti
saarte ristiusustaja- - 580 – abielu Berthaga (Chlothar I lapselaps) – kristlik naine,
mõjutas tugevalt oma meest - 596   –   Gregorius   Suur   –   paavst   kuulutas   ametlikult   välja
misjonitöö Briti saartel - 597   –   Cantebury   Augustinus   –   tema   alustas   reaalset
misjonitööd Raedwald  –   East-Anglia   kuningas   (surn   624)   –   tema   algatusel
toimus East-Anglia ristiusustamine Penda – Mercia kuningas (surn 655) – viimane paganlik valitseja Aethelred – Mercia kuningas (surn 704) – tema viis lõpuni Mercia
ristiusustamise 6 sajandil ja 7. sajandi algul mõistsid Anglosaksi valitsejad, et enda
riigi ristiusuga sidumine on kasulik, see aitab võimu kinnitada jne –
puht pragmaatilised põhjused.  Allikad Allikaid on napilt, on üksikuid õigustekste, kuid pikki põhjalikke
jutustusi meil ei ole (v.a. Anglosaksi kroonika).  Oluliseid valitsejaid: Offa (valitses 757/758 – 796) – Mercia kuningas, tema valitsemise
ajal   algas   skandinaavlaste   sissetung.   Ta   on   läinud   ajalukku   kahe
suure   saavutusega   –   üritas   rajada   kaitsevalle   Skandinaavia
invasiooni   vastu.   Karolingide   eeskujul   hakati   Offa   valitsuse   ajal
Inglismaal vermima penne ja kuldmünte. Kusjuures neid kuldmünte
väga ei kasutatud, pigem olid iluasjad. 9.   sajandi   algusest   muutub   skandinaavlaste   invasioon
intensiivsemaks, see muutus suureks probleemiks. Taani   maksukogumine   –   kujunes   maksuks,   et   võidelda
skandinaavlaste invasiooni vastu. Egbert   (valitses   802   –   839)  –   Wessexi   kuningas,   taktikaliselt
andekas, kasutas ära Inglismaa geograafilisi olusid. Alfred Suur (valitses 871 – 899) – Wessexi kuningas, tal õnnestus
tagasi tõrjuda Skandinaavia vallutus. Oma aja kontekstis erakordselt
võimekas   valitseja,   väga   haritud   inimene.   Tema   õukond   oli   väga
kirev, ta koondas sinna õpetatud inimesi. Ta tegeles säilinud tekstide 42


säilitamise ja tõlkimisega (reaalselt tegi ise seda), seda tegi ka ta
õukond.   Samuti   tegeles   õiguse   kodifitseerimisega,   tema   ajal
pannakse kirja Inglise õiguseid ja tavasid, neid ühtlustatakse jne.  Edgar (valitses 959 – 975) – ta suudab edukate vallutustegevusega
võimu enda kätte haarata, 973 kroonitakse ja salvitakse ta Inglismaa
kuningaks.  Briti   saared:   Šotimaa,   Wales,   Iirimaa,   Cornwall,   Bretagne  –
kindlasti tuleb vahet teha, kultuuriliselt erinevad kohad! 10. sajandiks kujuneb välja situatsioon, kus Skandinaavia mõju on
Briti   saarte   keskel   (Danelagh),   sellest   lõuna   poole   jääb   Inglise
kuningriik.  10. saj – Skandinaavia (Taani) sissetung 1013 – Svend Harkhabe – vallutab Inglismaa osa, seab end püsivalt
sisse Knud Suur (valitses 1016 – 1035) – Harkhabeme järeltulija, ta on
sisuliselt   kogu   toonase   Skandinaavia   valitseja.   Ta   abiellub   1017
aastal Normandia printsessi Emmaga.  Edward Usutunnistaja (valitses 1042 – 1066) – sai troonile peale
Hardeknudi,   kuid   ta   sureb   ilma   järeltulijateta   (kuigi   oli   Wessexi
printsessi Edithiga  abielus). Probleeme  tekib Godwiniga, Wessexi
valitsejaga   –   ta   ei   saa   Godwinist   jagu.   Sisuliselt   on   troon   vaba
vallutamiseks.  1066 – Kõige olulisemaks trooni pretedendiks peale Godwinit sai
William Vallutaja (surn 1087). 14 okt. 1066 – Hastingsi lahingus
saab võimu Inglismaa üle.  William oli Normandia valitseja (Emma oli   Normandiast,   seetõttu   oli   tal   ka   õigus   võimutaotlusele
Inglismaal). William   kroonitakse   Westminsteris,   see   kinnitatakse
aklamatsiooniga.  Läänisüsteem   –   William   Vallutaja   kinnitab   Inglismaal   Lääne-
Euroopale omase läänisüsteemi – ei saa olla maad ilma senjöörita,
ehk igal maatükil peab olema valitseja (vabanenud maa arvelt oli
võimalik suurendada krooni valduseid. William läänistab väga suuri
alasid oma vasallidele.  Lisaks   ühtlustab   ta   kaasaegset   õiguskorda,   täielikult   kaob   ära
printsiip, et vallutaja õigus on kuidagi ülem kohalikust õigusest –
William püüdleb ühtsuse poole.  1086 –  Domesday Book  – maakataster,  kuhu on koondatud kogu
info, kellele mingi maa kuulub. Väga oluline allikas, näeme, millised
piirkonnad olid enam asustatud, milline oli maksukoormus jne.  1086   –   Salisbury   kuuletumisvanne   –   William   nõudis   oma
kaasaegsetelt läänimeestelt läänikuulekust. Tähendus – kas tegemist
on läänivandega või moodsa riigi algega? Ilmelt kinnitatakse ikka
läänitruudust kuningale (konkreetsele isikule), mitte riigile.  William   jagab   oma   riigi   kahe   poja   vahel   –   Robert   ja   William,
lõppkokkuvõttes tõuseb troonile William II (valitses 1087 – 1100) –
millegi silmapaistvaga ajalikku jäänud ei ole. Henry I (valitses 1100 – 1135)  – ta poeg upub (merel), tekivad
probleemid   tütre  Mathildaga   (surm   1167).   Tal   polnud   rohkem
meessoost   järeltulijaid,   mistõttu   ta   laseb   truudust   vanduda   oma
tütrele, lootuses, et see hoiab ära edasised tülid trooni pärast. Esimest 43


korda   oli   abielus   Heinrich   V-ga   (Saksa   keiser),   teine   abielu   oli
Anjou Geoffreyga. Võimu haarab Henry õepoeg Stephen (valitses
1135 – 1154). Henry   II   (valitses   1154   -   1189)  –   Mathilda   poeg,   saab   peale
Stephenit   troonile.   Tema   troonile   tulekuga   stabiliseerub   olukord
Inglismaal. - 1152   –   abielu   Akvitaania   printsessi   Eleonore’iga   –
Akvitaania oli jõukas piirkond. - Plantagenetide   suurriik   (nimi   kinnistub   perekonnanimena
alles   15.   saj,   mitte   kaasajal!).   Henry   II   pärib   ema,   isa   ja
abielu   kaudu:   Normandia,   Bretagne,   (ema   kaudu)   Anjou,
Maine, Touraine (isa kaudu), Akvitaania (Poitou, Guyenne,
Gascogne), Inglismaa (abielu kaudu) – Väga suured alad!! - Ta   reformib   kuninglikku   administratsiooni   –   paneb   rõhku
efektiivsemale   maksude   kogumisele,   tegeleb   riigi   halduse
korrastamisega. - Thomas   Becket   (valitses   1162   –   1170)   –   Cantebury
peapiiskop,  kuninga  oluline   nõuandja  ja  sõber.  Kui  Henry
hakkas oma reformidega mõjutama kirikumaksude kogumist,
kiriku   maid   maksustama   jne,   siis   mindi   totaalselt   tülli   –
näiteks   keeldus   Becket   Henry   II   poega   kuningaks
kroonimast.  Richard Lõvisüda (valitses 1189 – 1199) – Henry II kolmas poeg,
enamiku ajast Inglismaal eemal.  John  Maata (valitses 1199 – 1216) – erakordselt ebakompetentne
valitseja, kuna oli noorim poeg, siis talle ei jätkunud maid.  - 1214   –   Bouvine’s   lahing   –   John   kaotab   sisuliselt   kõik
Inglismaale kuuluvad Prantsuse maad.  - 1215   –  Magna   Charta   Libertatum  -   Kuningale   surutakse
peale tingimused, mis piiravad tugevalt kuningavõimu, nt on
sunnitud kokku kutsuma kuningliku nõukogu, kellega ta peab
valitsema   jne.   Kuningas   peab   arvestama   valitsemisel
nõunikega Henry III (valitses 1216/1227 – 1272)  – sai alaealisena troonile,
samuti väga ebaedukas, tahtis kehtestada suuremat maksukoormust
jne  – kõrgaadel   tõuseb  tema  vastu  üles,  parunite   ülestõus, juhiks
saab   Simon   de   Montfort   (surm   1265   (ei   ole   ta   isa,   isa   on   sama
nimega!!)  - 1258 – Oxfordi provisioonid - Tema  ajal piiratakse veelgi
kuninga võimu, tal peab olema stabiilselt 15 kõrgest isikust
koosnev nõukogu, ta peab kolm korda aastas kokku kutsuma
parlamendi, mis kontrollib omakorda nõukogu tööd. - 1259   –   Westminsteri   provisioonid   –   kuninga   võimu
piiratakse taas. - 1267   –   Malborough’   statuut   –   Kuningas   on   sunnitud
varasemalt aadlile antud kokkuleppeid kinnitama Edward I (valitses 1272 – 1307) - eesmärgiks on Inglismaa, Walesi
ja Šotimaa ühendamine. Ta on sunnitud makse tõstma, samas on ta
läinud   ajalukku   sellega,   et   tema   ajal   oli   sisepoliitika   suhteliselt
rahulik. - Parlamendis osalesid ka linnade ja krahvkondade esindajad! - Walesi   prints   –   titulaarse   Inglise   troonipärija   valduseks
kujuneb Wales, tegelikkuses Walesi vürst 44


Prantsusmaa Kapetingid  Kuninga   domeen   oli   10.   saj   lõpus   väga   väikene,   räägitakse   ka
Oreansi   kuningast,   mitte   Prantsuse   kuningast.   Justnimelt
Prantsusmaa   on   see,   kes   kujuneb   kõrgkeskajal   absolutistliku
võimuga edukaks, kuid võim ei jää püsima.  Esimene   Kapetingist   valitseja   oli  Hugues   Capet   (valitses   987   –
996)  –   otsustas,   et   valida   tuleb   kaaskuningas.   Sellega   kinnistas
kuningavõimu sakraalsust, kinnitas selle, et kuningavõim on päritav.
Aristokraatia faktiline iseseisvus Louis   VI   (valitses   1108   –   1137)   –  Eesmärgiks   võimuala
laiendamine,   aristokraatia   tihedam   sidumine   kuningaga,   teeb
mitmeid reforme – laseb nt lammutada kõige ohtlikumate vasallide
linnused. Louis VII (valitses 1137 – 1180) – Abiellus Akvitaania Eleanoriga,
lahutasid 1152, Eleanor abiellus Henry II-ga. Ka tema eesmärk oli
võimuala laiendamine.  Kõik Kapetingid tegelevad õukonnaametite kujundamisega, olulisel
kohal oli haridus. Saint-Denis’ abt Suger (surn. 1151) –  oluline nõuandja nii Louis
VI-le ja Louis VII-le. Akvitaania Eleanor  – probleem lahutusega oli see, et Akvitaania
läks Inglise kuningale – sisuliselt  oli Inglise kuningas Akvitaania
hertsog,   mistõttu   oli   ta   Prantsuse   kuninga   vasall   –   tekitas   palju
probleeme, viis Bouvines’i lahinguni Philippe II Auguste (valitses 1179 – 1223) - 1214 – Bouvines’ lahing – Philippe võitis Johan Maata-t - 1209 – 1229 – Albilaste (Katarite) ristisõda – esmalt katsetati
rahumeelselt   neid   ümber   veenda,   kuid   see   ei   õnnestunud.
Tolouse’i krahv Raymond VI (valitses 1194 – 1222) – üks
tema   õukondlane   olevat   tapnud   paavsti   legaadi,   see   sai
ettekäändeks   ristisõja   alustamiseks.   Väga   verine   sõda.
Albilased – piirkonna nime järgi - 1229 – Pariisi leping – Toulouse’i krahvkond allutati Lõuna-
Prantsusmaa alla. Ainus erand oli Avignon, sellest kujunes
paavsti valdus.  Kuningavõimu   geograafiline   laienemine   –  vallutused,   dünastilised
abielud Louis IX Püha (valitses 1226 – 1270)  – pöörab veelgi suuremat
tähelepanu sellele, et riigi kohalolu ametnike näol oleks olemas igal
pool   tema   valitsevatel   aladel.   Kujuneb   välja   Pariisi   parlament
(peamiselt kohtuorgan). Champagne’i laadad Madalmaad hakkavad kaubanduslikult esile tõusma. Philippe IV Ilus (valitses 1285 – 1314) - 1302     -   Kortrijki   lahing,   Flandria   linnaväed   purustavad
Philippe väed - Väga   vastuoluline   valitseja   –   Isabelle   (Philippe   poeg)   ja
Edward II (Inglise kuningas) abielu, palju probleeme.  - 1307 – 1312 – Templiordu hävitamine 45


- Tekivad vastuolud paavs  Bonifacius VIII-ga  (valitses 1294
– 1303). 1296 annab paavst välja üriku Cleris laicos – kirik
on iseseisev, ta ei sõltu kuningast
1302   –  Unam   sanctam  –   ilmalik   võim   allub   vaimulikule,
igasugu   ilmalikku   võimu   võib   rakendada   läbi   vaimuliku
võimu.
Guillauime   Nogaret   –   tippametnik   kui   uus   nähtus   (mitte
sünnipära järgi) -  kujunes välja õukonnaametniku ametikoht,
sinna tõusmiseks ei pea olema sünnipäralt aadlik.  14. LOENG 26.10.2020 Kõrgkeskaeg on periood, mil Kesk- ja Põhja-Euroopa liitub Ladina-
Euroopaga   –  üheks  põhjuseks  olid  geograafilised   olud.  Liitumine
toimus   pika   aja   jooksul,   kuid   ometigi   polnud   varem   see   ala
isoleeritud – lihtsalt kontaktid muutusid intensiivsemaks.  Põhja-Euroopa – Skandinaavia (Taani, Rootsi ja Norra) Kesk-Euroopa – Ungari, Tšehhi ja Poola (praegu peame seda Ida-
Euroopaks, kuid see on Külma sõja jäänuk).  Kesk-Euroopa Ungari kuningriik Varem on juttu olnud sellest, kuidas ungarlased olid steppidest pärit
rändrahvas – massilised migratsioonid jms. Päritolu müüt oli alati
rahvaste ja dünastiate lugudes väga tähtis, mistõttu oli see olulisel
kohal. Ungari ekspansioon Balkani poolsaarel – seda ekspansiooni juhtis
kuningas  Kalman  (valitses   1095   –   1116),   see   tõi   kaasa   sõdu
Bütsantsiga.   Dünastilised   sidemed   ulatusid   ka   Vana-Venemaale, Bütsantsi, kuid samas ka stepirahvasteni – Ungari oli dünastiliselt
seotud ka teiste naabritega peale Ladina-Euroopa naabrite. Sloveenid,   horvaadid   ja   serblased   –   keeleliselt   väga   lähedased
rahvad.   Vahe   seisneb   selles,   et   Sloveenia   oli   ajalooliselt   seotud
Austriaga,   Horvaatia   oli   seotud   Ungariga   ja   Serbia   oli   seotud
bosnialastega (õigeusk, hiljem islam). Olulised valitsejad: Istvan III (valitses 1162 – 1172) – Mõlemad olid seotud nii Balkani
kontrollimisega kui ka aristokraatia tülidega. Bela III (valitses 1172 – 1196) Oluline oli kuninga ja aadli suhe – Ungaris oli tugev aadli võim, st
aadlil   oli  suur maavaldus,   tal  oli  tugev  positsioon.  Lisaks  areneb
Ungaris   välja   tugev   kuningavõimu   ja   aristokraatia   konflikt   –
küsimus, kui suur on kuninga võim aristokraatia üle jne.  Andras II  (valitses 1205 – 1235) – andis välja kuldbullad 1222 ja
1231 – kinnitas aristokraatia laia mõjuvõimu. Kuldbulla – dokumenti
tõendas pitser, tavaliselt tehti see vahast. Vahapitseri kõrval oli teine
traditsioon   –   teha   pitsereid   pliiga.   Bulla   tähendab   sõnasõnalt
pliipitserit. Pidulikel juhtudel tehti pitsereid kuldlehtedest. 1241   –   oluline   pööre,   Mongoli   sõjaretk   Kesk-Euroopasse   ja
Venemaale.   Batu   khaani   sõjavägi   tungis   sisse   tänapäeva   Poola
aladele, tungides välja Ungarini ja Vahemereni, sealt pöördus tagasi,
ilma, et seda ala oleks alistatud, küll aga tegi ulatuslike rüüstamisi.
Ungari kuninga Bela (?) vägi sai lüüa, kuningas pages üldse maalt. Kuningavõim   jätkas   nõrgenemist,   aristokraadid   kasvatasid   oma
võimu. Magnaat – Ungaris olnud aristokraadid, suurmaaomanikud.  46


13.   saj   teisel   poolel   olid   Ungaris   olulisel   kohal   veel   stepirahvad
(kumaanid   (polovetsid)),   osad   neist   jäid   paikseks   ja   võtsid   vastu
ristiusu.   Valahhia   –   Ungari   kuningate   võim   ulatus   vahepeal   ka
sinnani (tänapäeva Rumeenias).  Oluline oli ka Transilvaania – ajalooline Ungari kuningriigi osa, seal
on läbi aegade olnud eri rahvaid (rumeenlasi, sakslasi jne). Pärast I
ms läks see ala Rumeeniale – tekitab tülisid siiani. 14. sajandil tuli Ungaris võimule Lõuna-Itaalia Anjou dünastia. Tšehhimaa Tšehhi   koosneb   kahest   osast   –   Böömimaast   (keskus   Praha)   ja
Määrimaast. Algselt valitseti neid eraldi, kuid Määrimaa hertsog oli
alati Böömimaa kuninga vasall, tihtilugu on oldud ka opositsioonis.
Need   piirkonnad   on   ka   kultuuriliselt   erinevad,   sageli   seostub
Tšehhimaa   õlletootmisega,   samas   kui   Määrimaa   on   olnud   üldse
veinitootmise piirkond. Oluline   on   olnud   ka   seos   Saksamaaga   –   Tšehhimaa   on   keset
saksakeelseid alasid. Muuhulgas moodustavad Tšehhi piirid erinevad
mäestikud – mäestikualad asustati kõrg- ja hiliskeskajal just Saksa
immigrantide   poolt,   tekkisid   kaevanduslinnad-   ja   asulad   –
sudeedisakslased.   Samuti   oli   linnade   kujunemine   seotud   Saksa
sisserändajatega – eliit oli üldiselt saksakeelne (tuleb meeles pidada,
et olemas oli ka tšehhi keelne aadel ja õukond!) Poliitiline seos Saksamaaga – 12. – 13. saj kujunevad Saksamaal
välja kuurvürstid (vürst, kes on õigustatud osalema Saksa kuninga
valimistel),   Tšehhi   kuningas   oli   üks   kuurvürstidest.   Tšehhi
kuningavõim   hakkas   tugevnema   13.   sajandil,   esimene   oluline
kuningas oli Otakar I Premysi (valitses 1198 – 1230) – kindlustas Praha   ülemvõimu   teiste   vürstide   üle.   Teine   oluline   kuningas   oli
Otakar II Premysi (valitses 1253 – 1278) – oluliseim  Saksa riigi
vürst. Otakar II oli üks Saksa trooni pretedentidest, tema valimise
vastu oli argument, et ta polnud Saksa soost. Pigem oli mittevalimise
põhjuseks see, et ta oli niivõrd tugev valitseja,  et ta oleks Saksa
aadlike võimusuhted paigast nihutanud. Otakar pretendeeris ka Austria troonile, kuid ta suri enne ära. Tšehhimaa   läks   Luxemburgi   dünastia   kätte,   Prahast   saab   oluline
kultuuriline ja majanduslik keskus. Sinna koguneb õukond, piirkond
muutub jõukamaks jne – kultuur ja majandus löövad õitsele.  Praha   on   tüüpiline   keskaegne   linn,   seal   on   näha   erinevad
arengujärgud.   Oluline   osa   Kesk-Euroopa   elanikkonnas   oli   juudi
elanikkond   –   neil   oli   sageli   oma   linnaosa   (geto)   –   sisemiselt
autonoomne ja suletud linnaosa.  Poola  Boleslaw   III   Krywousty   (valitses   1202   –   1238   (Või   1102   –
1138????)) – üks tugevamaid vürste Poola hertsogkonnad: Suur-Poola (Poznan) – Poola peapiiskopi keskus, vanim piirkond.
Lääne-Poolas Väike-Poola (Krakow) – tänapäeva Poola lõunaosa, Krakowist sai
keskaegse Poola pealinn, sellest sai kuninga residents.  Masoovia   (Varssavi)   –   Kesk-Poola,   pealinn   koliti   sinna   peale
keskaega   seoses   dünastiliste   muutustega.   Keskaja   kontekstis
hõredamalt asustatud ja majanduslikult tahaplaanile hoidev regioon. 47


Kujaavia (Wloclawek) – jääb Masoovia ja Suur-Poola vahele Sileesia (Wroclaw) – tänapäeval Poola edelaosa, oluline, kuna asus
Tšehhi-Saksa-Poola kolmnurgas, see piirkond käis dünastiliselt käest
kätte.  Tugevnes ka  Saksa  sisseränne,  keskaja lõpuks oli  suur osa
Sileesiast germaniseerunud (peale linnaelanike olid germaniseerunud
ka talupojad).  1241 – Legnica lahing – seotud Mongoli invasiooniga, katse seda
peatada – ebaõnnestus.  Vaclav   II  /  Vaclaw  III  Czeski   /  Wenzel  II  (surn  1305)  –  millist
varianti kasutada? Wladyslaw I Lokietek (kuningas 1320 – 1333) – hertsog, ühendas
oma võimu alla eri Poola hertsogiriigid, 1320 sai Poola kuningaks.  Ostsiedlung – see ei ole vägivaldne protsess. Suurmaavaldajad olid
huvitatud suuremast sissetulekust, asustustihedus oli Poola (aga ka
Tšehhis,   Pommeris)   aladel   hõre,   samas   kui   Saksamaal   toimus
ülerahvastatus   -     suurmaavaldaja   pakkus   soodustusi,   et   talupoegi
enda   aladele   kutsuda.   Lokaator   –   värbas   talupoegi,   moodustas
külasid   ja   lokaatorist   sai   külavanem.   Talupoegadele   anti   paar
maksuvaba aastat, et nad saaksid jalad alla ja siis määrati maksud.
Lokaatoritel oli ükskõik, kust talupojad toodi, seal oli sakslasi, kuid
lisaks ka nt slaavlasi – see tõi kaasa piirkondade germaniseerumise
(slaavlaste   aladel   germaanlased   slaavistusid).   Slaavi   külad
orienteerusid paremas seisus olevate germaani külade järgi, võttes
üle germaanlaste süsteemid jne.  Drang nach osten – tund itta, väljend sündis 19. saj., saksavaenulik
väljend. Loob väära mulje, nagu oleks saksakeelse asustusala kasv sihipärane   tegevus,   see   oli   pigem   juhuslike   asjaolude
kokkulangemine.  Preisimaa Just Preisimaal rajati Saksa ordu, 16. sajandil ärastas viimane Saksa
ordu kõrgmeister Preisimaa alad. Ordu ise oli rajatud 12. saj pühal
maal. Preisimaast kujunes oluline poliitiline ja majanduslik keskus. Masoovia vürst Konrad (valitses 1199 – 1247) – ta kutsus endale
piirikaitseks   appi  1220. aastatel   Saksa  ordu rüütlid.   Sellega   algas
Saksa ordu tegevus Põhja-Euroopas. Piiskop Christian (surn 1245) – ta sattus orduga konflikti, ta lükati
ordu poolt kõrvale. 1285 – Preisimaa oli alistatud ja kristianiseeritud, seal oli loodud
kiriklik süsteem. 1255 – Königsbergi kindluse rajamine (tänapäeval Kaliningrad) 1309 – Malbork (Marienburg) – Marienburgi hakati välja ehitama,
ilmselt oli üks suuremaid keskaegseid kindlusekomplekse.   Saksa   ordu   kolm   haru   –   Preisimaa   haru   (valitses   kõrgmeister),
Liivimaa haru (valitses Liivimaa meister), Saksa haru (valitses Saksa
meister), Saksa ordu on tänapäevani olemas. Preussenreisen – Preisimaa reisimine, st Preisimaa sõjakäik. 1309   –   Väike-Pommeri   (Gdansk)   vallutamine   Saksa   ordu   poolt,
sellest sai oluline hansalinn. Taani Taani impeerium – 13. sajandi esimese poole kontekst 48


Knud Lavard (surn 1131) – ta alustas oma mõjuvõimu laiendamist,
tast   sai   selle   dünastia   pühak.   Kanuti   gild   –   Knud   Lavardi   järgi,
hiljem peeti seda gildi seotuks kuningas Knudiga (Knud VI (valitses
1182 – 1202)). See gild esindas käsitöölisi ja väikekaupmehi, algselt
kuulus sinna ka laevnikke ja rüütleid.  Valdemar   I   Suur   (valitses   1157   –   1182)  –   pani   aluse   Taani
ekspansioonile,   ajuti  koostöös  Lundi  peapiiskop  Eskiliga   (valitses
1137 – 1177) ajuti olid nad opositsioonis. 1168 – Rügeni vallutamine, see oli Taani osa 14. sajandini välja. Lübeck, Taani valudses 1202 – 1225  Valdemar II Võitja (valitses 1202 – 1241) – kindlustas oma võimu
Baltikumis ja Soomes, sõjakäigud Läänemerel. 1223 – 1225 – Valdemari  vangipõli, osad alad läksid Taani  riigi
võimu alt ära.  1227 – Bornhövdeni lahing, Saksa hertsogid võitsid Taani kuningat Lundi   peapiiskop   Jakob   Erlandsen   (valitses   1254   –   1274)   –
vastuolud kuningaga. Erik   VI   Menved   (valitses   1286   –   1319)   –   tugevdas   taas   Taani
kuningavõimu regioonis.  Norra Sverrir Sigurdarson (valitses 1177 – 1202) 1184 – Norra ühendamine Birkebeiner’id (viisujalad) – kuninga toetajad, talupoegkond Balger’id (piiskopisauamehed) – kirikujuhtidega seotud opositsiooni
liikmed Hakon Hakonsson (valitses 1217 – 1263) – Lõpetas Norra sisesõja Magnus Hakonsson Seaduseparandaja (valitses 1263 – 1280)  –
Norra traditsioonis olulisel kohal, korrastas riigi administratsiooni. 1262 – 1264 – Islandi allutamine Magnus Eriksson (valitses 1319 – 1355; 1371 – 1374) Rootsi Svealased ja götalased – kaks rivaalitsevat võimu, ühendati 10. – 11.
saj  Erik Püha (surn u 1160) Sverki ja Folkungi dünastiad Jarlid - varakeskajal sellise kõrgüliku, kes juhtis suurt piirkonda või
oli kuninga lähim mees, ametinimetus. Jarl Birger (surn 1266) Magnus Aidalukk (valitses 1275 – 1290) Kolm Soome ristisõda – 1293 Viiburi 1317   –   Nyköpingi   pidusöök   -   jõulupidu,   mille   käigus   vangistati
hertsog Erik ja hertsog Valdemar, kes olid Rootsi kuninga Birgeri
vennad. 15. LOENG 26.10.2020 Ristisõdade ideoloogiline ja teoloogiline taust 49


Ristisõda   kui   termin   ei   võrdu   keskajaga!   Esialgu   olid   ristisõjad
mõeldud vaid muhameedlaste vastu.  Mis on ristisõda ja mis ei ole? Otsuse tegemine on keeruline, see,
mida ristisõdade kontekstis käsitletakse, on olnud eri aegadel ja eri
autorite puhul erinev. Keskajal   oli   tavalised   terminid  peregrinatio  (palverännak)   ja
expeditio (igasugune sõjakäik).  Õiglane sõda – sõda nt enesekaitseks või üllastel eesmärkidel. Kui nt
vaenlane tuleb rüüstama, siis see on enesekaitse. Samuti on tapmine
õigustatud, kui vaenlane on teiseusuline ja ta rüüstab nt kirikuid või
tapab   vaenlasi.   Mõned   sõjad   on   erilisemad,   kui   kaitstakse   nt
ristirahvast. Keskaja   teise   poole   patukahetsuspraktika   –   varem   pihtis   inimene
preestrile, preester määras kahetsusteod või karistuse. Inimene täitis
selle ja pärast seda kuulutati preestri poolt, et ta on andeks saanud.
Keskaja   teisel   poolel   arenes   välja   tänapäeval   tuttav   printsiip   –
andeks anti kohe peale siirast pihti, karistust võis kanda ka pärast
surma, teispoolsuses (puhastustule mõiste).  Kaks võimalust – paradiis ja põrgu. Põrgu oli igavene, sealt enam
minema   ei   saanud.   Paradiis   oli   võimalik   vaid   vähestele   –
kuningatele,  pühakutele ja munkadele. Puhastustuli muutis seda –
pääs paradiisi  muutus võimalikuks pea kõigile  (kuigi  puhastustuli
võis olla äärmiselt pikk). Üheks   kahetsusteoks,   millega   võis   eksimusi   heaks   teha,   sai   ka
ristiretkele minek.  Millised   teod   saab   andeks?   Palverännak   –   eelkõige   minek
Jeruusalemma,   Rooma   või   Santiagosse.   Äärmiselt   ohtlik   teekond,
tõeline   patukahetsus.   Ristisõtta   minek   oli   veelgi   suurem   ohtu
sattumine   –   sõna   otseses   mõttes   enese   ohverdamine.   Ristisõtta
mineja sai täieliku patukaristuse kustutuse ehk täieliku indulgentsi
(st pääses puhastustulest ja nt palverännakust). Ristisõja   definitsioon  –   inimesed   usuvad   ja   arvavad,   et   see   on
osalemine sõjas, mille tasuks on patukaristuse täielik kustutamine.
Ristisõtta mineku motiiviks ei olnud kasu saamine – enamasti tuldi
pigem kahjumiga tagasi.  Varem oli levinud arvamus, et ristisõjad olid vaid sõjad pühal maal
11. – 13. saj, tegelikult olid ristisõjad ka 13. saj Itaalia sisesõjad, Ida-
Euroopa ristiusustamiseks tehtud sõjad jne.  Ristisõdade algus 11. sajand toimus türklaste ekspansioon Väike-Aasias – tollal olid
need   alad   veel   kristlikud.   Türkide   pealetung   tõi   kaasa   Bütsantsi
laienemise,   palverännakud   Jeruusalemma   olid   takistatud   jne.
Vahemere idaosas oodati välisabi. Esimene ristisõda 1096 - 1099 1095 –  Paavst  Urbanus  II kõne  Clermonti’is   – kutsus  vabastama
Püha Maad islamiusuliste käest.  Esimene suurem keskus, mis vallutati, oli Antiookia 1098. aastal,
1099   vabastati   Jeruusalemm.   Alguse   sai   Jeruusalemma   kuningate
dünastia.  Kristlaste   riigid   Lähis-Idas:  Tripoli   krahvkond,   Jeruusalemma
kuningriik, Edessa krahvkond ja Antiookia krahvkond. 50


Riikide   tipus   olid   frangid   (Prantuskeelsetelt   aladelt   sisserännanud
aristokraadid). Ristisõjad 12. sajandil, Teine ristisõda 1147 – 1149 Õnn pöördus, 1144. aastal langes Edessa, see oli ajendiks Teisele
ristisõjale (ei toonud erilist edu) Bernard Clairvaux (1090 – 1153) – vaimulik, tähtsaim eestvedaja,
jutlustaja   ja   üleskutsuja.   Kiitis   heaks   ka   paralleelse   sõjakäigu
vendide (lääne-slaavlaste) vastu. Vendi ristisõda – sõjalises mõttes
tulutu, kuid aitas kaasa vendide ala alistamisele Taani ja Poola poolt.
Lisaks on Vendi ristiretk oluline, kuna see tõi kaasa arusaama, et
ristisõja eesmärgiks saab olla ka kristianiseerimine.  Vaba tahte ja
sõja   ühendamine   –   arusaam,   et   kristlaseks   ei   saa   sundida,   kuid
ristiusust loobumise eest võib karistada, just nagu Kristuse reetmine.
10.   –   11.   saj   olid   vendid   kristianiseeritud,   kuid   nad   olid   usust
taganenud – järelikult võib neid karistada.  Muhameedlaste puhul polnud ristiusustamine eesmärk, see eesmärk
tekkis seal alles 13. saj. 1187 – muhameedlaste kätte langeb Jeruusalemm, nende eesotsas oli
Saladin (valitses 1174 – 1193), ta oli Egiptuse (???) sultan.  Kolmas ristisõda 1189 – 1192 Puhkes   Jeruusalemma   langemise   tõttu,   kuid   see   oli   taas   edutu,
Jeruusalemm jäi vallutamata.  Neljas ristisõda 1202 – 1204 1204 aastal vallutati hoopis Konstantinoopol, arvatud on, et mängus
oli Veneetsia käsi. Palestiina asemel mindi Egiptuse vastu – Egiptust tuleb   lüüa   Egiptuses,   siis   vabaneb   Egiptuse   võimu   alt   ka
Jeruusalemm.  Sõda   ise   oli   selleks   ajaks   oluliselt   muutunud   –   oluliseks   said
logistika,   finantseerimine.   Oluliseks   said   Itaalia   merelinnad,   nt
plaaniti   kasutada   Veneetsia   kaubalaevu,   et   sõdurid   Egiptusesse
toimetada.  Ristisõja üleskutse oli vähem edukas kui algselt plaaniti, sõjameeste
hulk   oli   tunduvalt   väiksem,   kui   algselt   plaanitud.   Veneetsiasse
kogunenud rüütlid ei suutnud üleveo tasu maksta (kuna inimesi oli
tunduvalt vähem, kui plaanis oli). Tähelepanuväärne on ka see, et
tegelikult olid Veneetsial tihedad sidemed Saladiniga. Ristisõdijad
asusid   Veneetsia   alluvusse,   Veneetsia   saatis   nad   hoopis   Ungari
kuninga vastu. Purjetati   hoopis   Konstantinoopoli   alla,   seal   oli   troonitüli.
Ristisõdijad läksid ühte pretedenti troonile aitama. Konstantinoopoli
vallutamises   nähti,   et   Ida-   ja   Läänekirik   ühendati   –   tegelikult
suurendas lõhet veelgi. Ladina   keisririik   –   ristisõdijate   poolt   pärast   Neljandat   ristisõda
Bütsantsi   aladele   rajatud   feodaalne   riik.   See   rajati   pärast
Konstantinoopoli vallutamist 1204. aastal ning kestis 1261. aastani,
mil   nikaialastel   õnnestus   linn   vallutada   ja   Ida-Rooma   impeerium
taastada. Nikaia keisririik – kaitsepositsioonis Bütsantsi vastu Ristisõjad 13. sajandil Ristisõjad   institutsionaliseeriti   –   see   on   seotud   eriti   1215   (?)
toimunud lateraani kirikukoguga.  51


Sõjandus oli muutunud, oluliseks puuduseks polnud mitte inimesed,
vaid raha – logistika muutus keerukamaks jne. Kõik inimesed olid
huvitatud   täielikust   indulgentsist,   kuid   neid,   kes   olid   võimelised
reaalselt sõtta minema, oli vähe. Nt ei saanud osaleda naised, lapsed,
vigased vms – tekkis võimalus asendada ristisõtta minek rahaga –
kujuneb välja müüdav indulgents. Raha annetamiseks kujunes välja
kindel koht ja aeg.  Ristisõja jutluse kampaaniad on enam-vähem regulaarsed, keskaja
lõpu poole muutuvad need pikemaks ja rohkemat hõlmavamaks.  13. saj kujuneb välja arusaam, et ristisõtta võib minna ka ristiusuliste
vastu (nt Bütsantsi vastu minek). Tagada tuleb kristlaste ühtsus – see
tagab   ka   lõpliku   edu.   Ühesõnaga   tekivad   ristisõjad   ketserite   ja
paavsti poliitiliste vaenlaste vastu.  Ebaedu põhjus – Jumala arvates on kristlased selle ära teeninud, nad
on teinud vigu. Äkki on ristisõjad viga? 1248 – 1254, 1270 – Louis IX ristiretked – ristiretked Aafrikasse,
lõppes epideemiaga.  1291 – Akko langemine Albilaste ristisõda – ketserliku õpetuse vastu, katarite religioon nägi
maailma   hea   ja   kurja   võitlusena.   Maine   maailm   –   kuratlik,   halb,
teispoolsus – hea. Üheks ajendiks oli paavsti legaadi tapmine. See
viis Lõuna-Prantsusmaa Pariisi kuninga võimu alla, samas albilus
levis teatud määral veel 14. sajandini.   Ristisõja eeldus oli see, et seda peab juhtima kristlik valitseja – selle
eesmärk   oli   siiski   kaitsta   ristirahvast.   Kultuuriline   ja   ühiskondlik
surve pani kuningatele selle kohustuse. Kui anti tõotus seda teha, siis näiteks sai ta kiriku kaitse alla, ta vastu ei tohtinud sõda alustada jne
– kasutati kui kaitsemehhanismi.  Hiliskeskaja ristisõjad Rekuperatsiooniplaanid   –   püha   maa   tagasi   vallutamise   plaanid,
korraldati rahakogumisi jne.  Reconquista – 8. saj vallutati saratseenide poolt …, koheselt algas ka
tagasivallutamine,   lõpule   jõudis   see   15.   sajandil   Granada
vallutamisega.  Ristisõjad türklaste vastu – seostub Püha maa tagasi vallutamisega.  1444 – Varna lahing – üle-Euroopaline plaan türklased tagasi lüüa,
kuid ebaõnnestus.  Vaimulikud rüütliordud Militia  et  malitia  –  rüütlid,  kes  peaksid   olema   kõigi   kaitsjad,   on
muutunud pahelisteks – nad röövivad, tapavad ja koguvad varandust.
Ühendada tuleb vaimuliku pühendumine ja sõjaline töö, nt pidid nad
palverändureid kaitsma. Lisaks   jäävad   vaimulikud   rüütliordud   kohapeale,   et   kindlustada
ristiusu säilimine vallutatud maal. U 1120 – nendest kaitsesalkadest arenes välja Templiordu. 1128 – Bernard koostab Templiordu reegli. 11.   saj.   Johanniitide   ehk   Hospitaliitide   ordu   –   eesmärk
palverändurite   eest   hoolitseda,   pidid   pakkuma,   ravi,   peavarju   ja
toitu.   Domineerivaks   haigete   hoolitsemise   kõrval   sai   ka 52


sõjapidamine,   kuid   samas   nad   säilitasid   läbi   keskaja   ka
hoolitsemisfunktsiooni. Esialgu asusid Rhodosel, hiljem Maltal. 12.   saj.   lõpp   –   Saksa   ordu   –   kujuneb   välja   Akkos,   kujuneb
kolmandaks suureks orduks. Ordu Saksamaa haru säilis, keskus oli
Lõuna-Prantsusmaal   (varauusajal   Viin   nt),   20.   saj   reformiti   puht
vaimulikuks   orduks   –   peavad   üleval   meditsiini   ja   tegelevad
heategevusega. Pürenee poolsaare rüütliordud – väiksemad rüütliordud. 16. LOENG 02.11.2020 Hiliskeskaeg – 14. – 15. sajand, piirkonniti on see erinev, Itaalias nt
peetakse 15. sajandit juba renessansiks.  Allikad Allikate hulk hiliskeskajal kasvab tugevalt, kuna rahvaarv kasvab,
lisaks muutub asjaajamine aina kirjalikumaks (kantseleid, arhiivid,
haridusinstitutsioonid),   linnad   laienevad   jne.   Kantseleide   hulk
kasvas.   Lisaks   tiheneb   kirjavahetus,   laieneb   haridus.   Kirjutamist
nõudis ka kaupmehe amet (kaupmehed ei reisinud enam kaubaga
kaasa). Hiliskeskajal tõuseb esile rahvakeel – et lugeda ja kirjutada, ei pea
oskama enam vaid ladina keelt. Üsna tavaliseks muutub ka see, et ka
naised oskavad lugeda-kirjutada. Selle kõige tulemuseks on massiallikate sünd – esimest korda saab
võimalikuks   statistiline   meetod   ajaloo   uurimisel,   saab   uurida
rahvaarvu,   käivet   jne.   Kõige   mahukam   arhiiv   tekib   paavstikuuria
juurde, 14. sajand Avignonis, 15. sajand juba Roomas.  15. sajandist algab ka trükkimine – trükiti seda, mida kõige rohkem
vaja oli – näiteks Piibel!! Esimesed trükised imiteerisid käsikirjasid,
initsiaalid maaliti käsitsi juurde. Lisaks oli oluline trükiartikkel ka
õigustekstid ning ka „ühe lehe trükid“ – dokumentide  vormingud
jne.  Inkunaabel – 15. saj trükitud raamat. Rahvastik Keskne   sündmus   on   suur   demogr.   tagasilöök   14.   saj.   keskel.
Euroopa   rahvastik   langes   oluliselt,   tagasilöögi   suuruse   üle   on
vaieldud. Üldised rahvaarvu languse hinnangud on 30% – 40%, kuid
rahvaarv võis langeda ka lausa 60% Arvestada tuleb ka laste suure
suremusega. Põhjused: - Väikene jääaeg Euroopas 14. saj, kliima jahenes. Üles olid
haritud   palju   uusi   põlde,   need   ei   olnud   enam   eriti   hea
kvaliteediga.   Kui   kliima   jahenes,   siis   nt   mäestikualadel
põllupinna hulk langes. Näiteks Gröönimaal asustus  hääbus
selle tulemusena.  - 1315 – 1317 näljahäda – tabas suurt osa Euroopat, mitmel
aastal järjest vili ikaldus (halbade ilmade tõttu) - 1347 – 1353 – Must Surm – katkulaine. Mis haigus see katk
õigupoolest   oli?   See   haigus   oli   tõepoolest   katk   (see   on
olemas   ka   tänapäeva   maailmas,   kuid   pole   nii   nakkav).
Ühiskondlik vastus sellele oli püüe vaigistada Jumala viha
(mis   muidu   seda   põhjustada   saab).   Flagellandid   (?)   –
enesepiitsutajad,   liikusid   1340.   –   ja   1350.   aastatel   mööda
linnasid ringi. Probleemiks oli see, et nende protsessioonid 53


sattusid vastuollu ametliku liikumisega. Katku vaibumisega
vaibus ka nende liikumine. Ühiskondlik areng hiliskeskajal Talupoegkond   ja   aadel  –   domineeriv   on   Lääne-Euroopas   vaba
talupoeg. Ta on isiklikult vaba, kuid sõltub aadlikust (elab aadliku
maal, maksab talle renti ja käib tema kohtuvõimu alla). Tükati säilis
ka orjanduslik suurmaapidamine, kuid valdavalt olid siiski talupojad
isiklikult   vabad.   Ida-Euroopas   (ida   pool   Elbet)   on   aga   olukord
sootuks teine – seal kujuneb välja pärisorjus. Põhjuseid on mitmeid,
näiteks   demograafiline   tagasilöök.   Idas   oli   talude   põhiliseks
tegevusalaks viljakasvatus, muid tegevusalasid oli väikesel määral.
See   tähendas,   et   mõisa   sissetulek   sõltus   sellest,   palju   maad
suudetakse harida. Kui harijaid jäi epideemia tõttu vähemaks, siis
muutus iga üksikisik aina olulisemaks, kasutati sunnimeetodeid, et
töölisi paigal hoida. Lääne  pool  suudeti  majandust   nõnda  ümber  kujundada,  et  tööjõu
vähenemine   ei   mõjutanud   nii   tugevalt   sissetulekut.   Näiteks
Inglismaal   hakati   piirama   talupoegade   kolimist,   samuti   määrati
ülempalk. 1381 – suur talupoegade ülestõus Inglismaal. Kui   talupoeg   on   isiklikult   vaba,   siis   tähendab   see   seda,   et
talupoegade autonoomsus kasvab, tekivad külakogukonnad. Olulised muutused toimusid ka aadli  seas. Põllumajandussaaduste
hind   langes,   mistõttu   langes   ka   saadav   tulu.   Kujunes   välja
väikeaadlike kiht. Väikeaadlikud asusid õukondades tugevamate isandate (kuningate,
vaimulike)   alluvusse,   nad   said   õukonnaametitesse.   Algas   ka teenisaadli sünd – mitteaadlikud said aadlitiitli, kui näiteks töötasid
õukonnas.  Linnastumine  –   iseloomulikuks   saavad   sisemiselt   autonoomsed
linnad,   kodanike   kaasarääkimisõigus   saab   garanteerituks.   Tuleb
kindlasti vahet teha kodanikul ja elanikul! Kodanikkond – vandeliit,
tõotatakse   vastastikku   abi   ja   toetust.   Kodanikuks   olemine   käib
käsikäes kinnisvara omamisega. Iseloomulik   oli   kodanikke   koondumine   erinevatesse
organisatsioonidesse   –   gildidesse   ja   tsunftidesse.   Tsunftid   olid
erialased gildid, ühendasid näiteks mingi kindla käsitööeriala inimesi
(puusseppi, rätseppi jne). Need täitsid ka seltskondlikke ja usulisi
funktsioone,   eesmärgiks   oli   teineteise   toetamine,   tegeleti
sotsiaalhoolekandega jne. Raad  –   linnavalitsus,   liikmed   oli   raehärrad.   Rae   eesotsas   olid
bürgermeistrid  (Saksa   traditsiooni   järgi):   Raad   esindas kodanikkonda, kuid see oli üsna oligarhiline institutsioon – inimeste
arv, kes sinna astuda said, oli suhteliselt piiratud, sinna said vaid
jõukad inimesed. Itaalias olid mitmed eripärad, näiteks oli seal linnades tihtilugu ühe
perekonna ainuvõim. Linna   kodanike   hulka   kuulusid   ka   eristaatuses   grupid   (juudid,
vaimulikud).   Nad   elasid   oma   reeglite   järgi,   nende   suhted   teiste
kodanikega   ei   pruukinud   olla   just   eriti   head.   Juudid   olid   näiteks
tihtilugu valitsejate kaitse all, kuid samas olid linnaelanikest eraldi.  Õpetatud õigus hiliskeskajal 54


Valitsejate   initsiatiiv   õigusloomes   üha   kasvas,   kuningas   hakkas
seadusi   välja   andma,   seda   hakatakse   looma   ja   muutma.   Murenes
arusaam, et aegade alguses paika pandud õigus on see üks ja õige.
Samuti toimub õiguse territorialiseerimine – ühel alal kehtib kõigile
üks   õigus.   Samas   jääb   õigus   seisuslikuks,   igal   seisusel   on   eraldi
kohtud ja eraldi õigused. Ius commune - õigustava Inquere  – inkivistsiooniprotsess – kohtuprotsessi tüüp, mille puhul
kohtunik   viib   läbi   juurdluse.   Olulisus   –   arhailine   kohtuprotsess
põhines   vormelitel   (vanded,   kindel   koht   jne).   Eesmärk   ei   olnud
kurjategija paljastamine ja karistamine, kuid inkvisitsiooniprotsessil
sai oluliseks kurjategija paljastamine.  Linnaõigus Ius mercatorum Linnaõiguse perekonnad – õiguslikus mõttes arenenumate  linnade
õigus anti maaisanda poolt ka teistele linnadele (nt Lübecki õigus,
Magdeburgi õigus) Magdeburger   Schöppenstuhl   –   Magdeburgi   Schöppenite   pink.
Kolleegium, mille liikmed valitsesid Magdeburgi. Linnaõhk   teeb   vabaks   –   kui   talupoeg   on   mingi   aja   end   linnas
varjanud   ja   ta   omanik   ei   ole   teda   kätte   saadud,   siis   on   ta   vaba.
Linnad on huvitatud sisserändest, kuna loomulik iive on negatiivne.  Konfliktid   aadli   ja   linna   vahel   –   aadel   oli   huvitatud   talupoegade
paigal hoidmisest, kuid linnad tahtsid, et talupojad sisse rändaksid.  Švaabi linnade liit 1376, sai lüüa suures Saksa linnade sõjas.  Majandus Hiliskeskaja   kriis?   Pilt   oli   suhteliselt   kirju,   olid   olemas
kriisinähtused. Mingis regioonis senised majandamisviisid enam ei
toiminud,  aadel  vaesus. Samas teistes  piirkondades hakati  tegema
midagi   uut   moodi,   majandus   kasvas.   Näiteks   Madalmaades
majanduse   tulusus   langes,   kalevi   tootmine   vähenes   jne,   hakati
tootma odavamat ja lihtsamat kalevit.  Floriin – Firenze kuldmünt Tukat – Veneetsia kuldmünt Kulden – Saksa kuldmünt Mündihalvendus – tekkis mündimetalli puudus.  Brakeaat  – 12. – 13. saj hõbemünt, mis on nii õhuke, et seda saab
vermida vaid ühelt poolt.  Kross – esimesed suuremad rahad, mitme penni väärtus. Käsitöö Hiliskeskajal  oli   tugevalt  seotud   tsunftidega.   Meistrite   all   õppisid
sellid ja õpipoisid. Tsunftis oli piiratud ühe eriala inimeste arv, et
kõik saaksid seisusekohase äraelamise. Tsunftijänes – illegaalne käsitööline, keda tuleb represseerida.  Kodukäsitöö on veel oluline, kuid neid, kes suudavad linnakäsitöö
asju osta, tekib aina rohkem. Linnakäsitöö muutub aina odavamaks,
mahud   suurenevad   ja   algab   mehhaniseerimine   (nt   veejõu
kasutuselevõtt vanutamisel).  Kaubandus 55


Madalmaade   keskus   oli   Brugge.   Itaalia   keskused   olid   Veneetsia,
Genova ja Firenze.  Peamised kaubaartiklid olid luksuskaubad ja massikaubad.  Hiliskeskajal valitses mõõtude ja kaalude kirevus – ühine standard
puudus, erinevates linnades olid need erinevad.  Euroopas   oli   olemas   erakordne   luksus,   samas   oli   olemas   ka
äärmuslik vaesus.  Pangandus Kujuneb   välja   hiliskeskajal,   rahavahetajate   kompaniidest   saavad
pangad. Nad tegelesid rahavahetusega.  Vekslid ja ülekanded – summa oli võimalik maksta nt Brügges, selle
eest saadi veksel ja raha saadi kätte näiteks Roomas.  Esile tõuseb Medicite pank Firenzes. Pankrotid – näiteks kuningas võis suuri summasid laenata ja öelda,
et   ta   ei   maksa   tagasi.   Samuti   oli   pangandus   tasakaalustamata   (nt
Prantsuse pangad ei suutnud veksleid välja maksta).  Vaesed ja rikkad Majanduslik diferentseeritus kasvas – rikkad said aina rikkamaks.
Majandus   koondus   aina   vähesematesse   kätesse.   Samuti   kasvas
marginaalsete (ühiskonna äärealadel asuvate) rühmade kasv. 17. LOENG 02.11.2020 Inglismaa   ja   Prantsusmaa   olid   hiliskeskajal   väga   tugevalt   seotud,
Inglise   pretensioonid   Prantsuse   troonile   lüüakse   tagasi,   mille
tagajärjel Inglismaa kaotab oma valdused Mandri-Euroopas. Troonipärimise probleem Prantsusmaal Philippe IV Ilus (valitses 1285 – 1314) – oma aja võimsam valitseja,
tahtis,   et   ta   pojast   saaks   keiser   (ebaõnnestus),   ta   likvideeris
Templiordu   jne.   Tal   oli   kolm   poega,   kes   olid   abielus   Burgundia
dünastiast pärit printsessidega. 1314 – printsesside abielurikkumise
protsess.   Kõiki   süüdistati   abielurikkumises,   kahe   puhul   oli   see
tõendatud. Tekkis oluline küsimus - kes on troonipärija tegelik isa?
Naiste armukesed tapeti piinarikkal viisil. Louis X (valitses 1314 – 1316) – Margaret Philippe V (valitses 1316 – 1322) – Jeanne Charles IV (valitses 1322 – 1328) – Blanche Philippe IV poegadel polnud ühtegi legitiimset poega, aga Philippe
IV-l oli tütar Isabelle, kes oli abielus Inglise kuningaga. Kui teda
oleks arvestatud troonipärijana, siis oleks võinud minna Prantsusmaa
Inglise kuninga alla. Selle tulemus oli 1317 – troonipärimisseadus,
mis   põhines   Saali   õigusele,   mis   sisaldab   normi,   et   tütred   ei   saa
pärida maad. Seega kehtestati reegel, et naisliin on troonipärimisest
kõrvale jäetud (samas Inglismaal võisid ka naised trooni pärida).  Troonipärimise võimalus Prantsusmaal: - Jeanne, Louis X tütar (Navarra) - Philippe, Philippe III pojapoeg ehk Philippe IV vennapoeg
(Valois) – saab võimule - Edward III, Philippe IV tütrepoeg (Inglismaa) Inglismaa 14. sajandil 56


Edward   II   [1307   –   1327]   –   Isabellaga   abielus.   Teda   on   peetud
ebaõnnestunuks,   kuna   ta   favoriidid   tegelesid   valitsemisega.   Pidas
sõdu Šotimaaga. Edward II favoriidid: (neid on peetud kuninga homoseksuaalseteks
partneriteks) Peter Gaveston ja Hugh Despenser seenjor ja juunior 1327 – Edward II tagandamine, selle eesotsas on Isabelle Edward III [1327 – 1377] – esialgu valitseb ta ema Isabelle,1330
asub   ise   Inglismaad   valitsema.   Ta   poliitiline   eesmärk   oli   saada
Prantsusmaa troon. Šoti-Prantsuse liit Inglise kuninga vastu. Prantsusmaa   jagunemine  –   seal   asusid   Inglismaa   kuninglikud
valdused   (nt   Guyenne).   Inglismaa   majanduslik   võim   oli   seal
suhteliselt suur, majanduslikult olid Inglismaaga seotud suured alad.  1337 – Inglismaa alade konfiskeerimine Prantsusmaal, algas Saja-
aastane sõda. Saja-aastane sõda (1337 – 1453) Inglismaa   jaoks   algab   sõda   edukalt,   järjest   võidetakse   mitmeid
lahinguid. 1346 – Crecy lahing, inglaste jaoks edukas Edward,   Must   Prints   (elas   1330   –   1376)   –   Inglise   väejuht
Prantsusmaal, troonile ei jõudnud, sest suri enne oma isa. Temaga
seostatakse Inglismaa sõjalist edu Prantsusmaal.  Õukonnaordud   (nt   Inglismaal   sukapaelaordu,   Burgundias
kuldvillakuordu).  Inglismaale edukad lahingud: 1348 – Calais langemine 1349 – Dauphine – Prantsuse väepealik (väge ei juhtinud kuningas!)
Prantsuse troonipärija saab endale tiitli  dofään, kuna see piirkond
antakse troonipärijale seniks, kuni ta troonil ei ole. 1356   –   Poitiers   lahing,   Prantsuse   kuningas   Jean   II   Hea   langes
inglaste kätte vangi, oli vangis kuni surmani 1358 – Etienne Marcel ja Pariisi vastuhakk 1358   –  Jacquerie  –   suur   talupoegade   ülestõus,   „Jaakude   mäss“.
Haaras põhjapoolse Prantsusmaa, see suruti maha, kuid see tõi kaasa
olulisi tagasilööke Prantsusmaale.  1360   –   Bretigny   rahu-   Prantsusmaa   aktsepteeris   Inglise   vallutusi
Prantsuse pinnal. Inglise ja Prantsuse sõjaväed olid väga erinevad, Inglise sõjaväes oli
lai   sotsiaalne   taust,   samas   kui   Prantsuse   sõjaväes   olid   peamised
rüütlid.   Inglise   vägi   suutis   end   kiiremini   muutuvatele   oludele
kohandada ning vastu võtta uuendusi – see tõi võidu. Burgundia hertsogiriik Apanage - kuningadünastia kõrvalliinile kuuluv valdus Philippe Julge [1363 – 1404] – Burgundia, Flandria, Franche-Comte
valitseja Jean Kartmatu [1404 – 1419] Philippe hea ]1419 – 1467] 57


Charles Südi [1467 – 1477] – sõdades ta üritas pretedentide vastu
hertsogiriiki kaitsta, kuid ta langes ja Burgundia jagati Habsburgide
ja Prantsusmaa vahel. Hertsogid tahtsid muuta seda kuningriigiks, kuid see ei õnnestunud
kunagi. See riik kestis veidi üle sajandi. Burgundia   oli   Saja-aastases   sõjas   tihtilugu   Inglastega   mestis   ja
sõdisid prantslaste vastu. Saja-aastase sõja uus algus Charles V [1364 – 1380] – algatas Saja-aastase sõja uue alguse, kuna
ei saanud aktsepteerida, et suur osa tema kuningriigist kuulub teisele
dünastiale.  Charles VI [1380 – 1422] – vaimuhaige, ei suutnud kogu aeg ise
valitseda Sõda kujunes sisesõjaks – armanjakkide ja burgundlaste sõda Uuendused: lihtrahva seast palgatud palgasõdurid, tulevad tulirelvad,
hiljem ka käsitulirelvad jne. Kui kuningas ei suutnud palgasõduritele
maksta, siis need võisid ära minna, nad moodustasid eraldi salku ja
näiteks vallutasid isegi linnasid.  1415   –   Henry   V   (Inglise   kuninga)   maabumine   Prantsusmaal,   ta
pärines Lancasterite dünastiast.  Richard II [1377 – 1399] 1381 – suur talupoegade ülestõus Inglismaal,  Wat Tyler. Suureks
probleemiks oli tööjõupuudus, talupoegi üritati sunnismaistada (eriti
ei õnnestunud). Lollardid   –   rändjutlustajad,   juhiks   oli   teoloog   John   Wycliffe.   Ta
esitas radikaalseid ideid kiriku reformimise kohta, kirik peaks alluma
riigile jne. Muuhulgas alustas ta Piibli tõlkimist inglise keelde. Ta
eluajal   teda   ei   represseeritud,   kuid   peale   ta   surma   kuulutati   ta
ketseriks. Kui Aadam kündis ja Eeva ketras, kus siis mõisnik oli? Parlamendi   ja   kuninga   konflikt   –   konflikt   võimupiiride   üle,
maksustamise üle jne 1399 – Richard II tagandamine, võimule tulid Lancasterid Lancastarite dünastia: Henry IV [1399 – 1413] Henry V [1413 – 1422] – 1415 tungib  Prantsusmaale,  uus etapp
Saja-aastases sõjas 1415 – Azincourti lahing 1420 – Inglise – Prantsuse rahu, pidi lõpetama dünastilise konflikti,
kompromiss: Inglise prints Henry VI abiellub Prantsuse printsessiga,
ta saab Prantsuse troonile ja nende lapsed on Inglise ja Prantsuse
ühised kuningad. Kusjuures oli Henry VI alles sülelaps! Henry V ja Charles VI surid mõlemad 1422, keegi ei garanteerinud
enam lepingu täideviimist Charles VII [1422 – 1461] – jätkas Prantsusmaa valitsemist 1428 – 1429 – Orleans’i piiramine Jeanne d’Arc e. Orleansi neitsi (elas u 1412 – 1431) – Prantsuse
rahvuskangelane,   ta   hukati   ketserina,   hiljem   sai   temast   katoliku
pühak  58


1430 – burgundlased vangistavad Jeanne’i, annavad ta inglastele üle,
kes hukkavad ta 1431 tuleriidal.  1435   –   Arras’   leping   –   Prantuse   kuningas   tunnistas   Burgundia
hertsogiriigi iseseisvust, sõlmivad liidu Inglismaa vastu 1453 – Castilloni lahing – prantslased said Inglaste üle võidu. Sõda lõppeb sellega, et Inglismaa kaotab kõik oma Euroopa mandril
vallutatud alad, va. see koht, mis neil ka alguses oli (Calais) Inglismaa 15. sajandil Henry VI [1422 - 1461] – vaimuhaige, kukutatakse troonilt 1450 – Kenti ülestõus Al. 1453 – kuninga tervisemured süvenevad 1455 – 1487 – Rooside sõda (mõlema perekonna vapil olid roosid),
Yorkide ja Lancasterite vahel, Yorkide troonipretensioonid. Edward VI [1461 – 1482]- Yorkide esindaja sai troonile Henry VI [1470 – 1471] – saab hetkeks taas troonile Edward V [aprill-juuni 1483] Richard III [1483 – 1485] – Edward VI vend, kõrvaldas Edward VI
lapsed. Tema ajaks ei olnud küsimus enam Yorkide ja Lancasterite
tüli, vaid Yorkide ja Tuudorite võimuvõitlus.  1485 – Bosworthi lahing, Richard III langeb, Tudorid võidavad.  Henry VII Tudor [1485 – 1509], abielus Yorki Elizabethiga „kuritegelikud   kuningad“   –   nt   Richard   III   osalus   vennalaste
tapmises. William   Shakespeare   –   kuvand   kuningate   kohta   on   pärit   tema
näidenditest.   Ta   elas   Tudorite   Inglismaal,   legimiteerib   Tudorite
dünastia   võimuletulekut   (rõhutab   Yorkide   ja   Lancasteride
hirmutegusid).  Prantsusmaa 15. saj II poolel Charles   VII   [1422   –   1461]   –   liitis   Prantsusmaa   ühtseks   riigiks,
tugevdasid kuningavõimu Louis   XI   [1461   –   1488]   –   likvideeris   pool-autonoomseid
hertsogiriike, suurendas kuninga sekkumisõigust eri piirkondades.  1477   –   Nancy   lahing   –   Burgundia   hertsogkond   likvideeriti   selle
lahingu käigus, Charles Südi kaotas sõja. (Burgundia vastu võitlesid
nt Šveitsi palgasõdurid). 1477 – Burgundia Maria (Charles Südi tütar) – abielus Maximilian I-
ga (Habsburgide dünastiast) 1488   –   Burgundia   jagamine   Habsburgide   ja   Valois’de   vahel,
ajalooline   Burgundia   läks   Prantsusmaale,   Madalmaad   läksid
Habsburgidele.  Charles VIII [1483 – 1498] – jätkab  ekspansioonipoliitikat,  1491
liidab ta  Bretagne’i, smauti alustab 1494 sõdu Itaalias.  18. LOENG 09.11.2020 Vahemeremaad hiliskeskajal 59


Vahemeremaad – Euroopa lõunapool Alpe, selle kesksel kohal on
Itaalia.   Itaalia   oli   dünastiliselt   ja   poliitiliselt   seotud   omakorda
Pürenee   poolsaarega   (kuid   ometigi   oli   see   piirkond   suhteliselt
erinev). Lisaks on oluline veel Balkani poolsaar (läänerannik). Itaaliat   iseloomustab   erakordselt   lõhestunud   poliitiline   maastik,
samas   on   see   piirkond   poliitiliste   ja   kultuuriliste   murrangutega
esirinnas. Itaalia 13. – 15. sajandil 14. sajandi esimesel poolel oli jätkuvalt oluline keisrite teema Itaalia
ajaloos.   Keisri   ja   paavsti   suhted   olid   nüüdseks   kantud   sellest,   et
Itaalia   linnad   ja   riigid   toetusid   oma   sisekonfliktides   rohkem
keisritele. Itaalias kohapeal said kohalikud valitsejad kroonivikaari
tiitli, mis andis neile õiguse olla keisri asetäitja kohapeal. Keisrite
tegelik võim Itaalias oli 14. sajandiks kadunud. 14. sajandil oli oluline ka see, et paavstid olid enamiku ajast eemal –
nad   resideerusid  Avignonis  (Lõuna-Prantsusmaal).   Paavstidel   oli
poliitilistel   põhjustel   raske   Rooma   jääda!   Mõeldes   sellele,   et
paavstid   olid   ühtlasi   ka   Rooma   piiskopid,   siis   oli   nende
eemalviibimine tegelikult lubamatu. Ka Rooma linna jaoks oli see
majanduslikult   keerukas   –   majandus   tugines   paavsti   õukonna
teenindamisele. Keiser   kaotab   sajandi   jooksul   oma   mõju   Itaalias.   Linnades
kujunenud   parteid   säilitavad   oma   vana   nime   –   guelfid
(paavstimeelsed) ja gibelliinid (keisrimeelsed). Kuid kuna paavsti ja
keisri   mõju   on   vähenenud   ja   mõlemad   on   eemal,   siis   on   need
nimetused pigem  traditsiooniliste  võistlevate  parteide  omad, mitte
otseselt keisripartei ja paavstipartei.  Selle   vastaseisu   asemel   kujuneb   välja   linnriikide   ja   poolsaare
lõunaosa monarhide konkurents, mis on seotud dünastiliste huvidega
Pürenee poolsaarel ja Balkanil.  Itaalia linnriigid Linnriigid on Itaalia fenomen, need on faktiliselt iseseisvad linnad,
mis valitsevad ka enda ümber olevat ala ja väiksemaid linnasid –
contado. Hiliskeskajal hakkavad need üksteisega sõdima, vallutavad
uusi alasid jne – käituvad nagu tõelised riigid. Suurimad   on  Veneetsia,   Genova,   Firenze   ja   Milano.  Nõrgemad
keskused   langevad   nende   tugevamate   poliitilise   mõju   alla   –
tulemuseks on linnadevahelised sõjad. Näiteks alaline oli konkurents
Genova ja Veneetsia vahel – mitmed meresõjad, tuntuim on 1378 –
1381   Chioggia   sõda.   Sõdades   kasutati   palgasõdureid,   st   linnad
palkasid   endale   armeed,   see   ei   olnud   aadliratsaväe   sõda,   nagu
kõrgkeskaegsed sõjad. Linnad olid jõukad, mistõttu oli neil võimalus
palgasõdureid palgata.  Palgasõdurite palkamine – palgati pealik, kes koondas omale väe.
Kusjuures   need   pealikud   hakkasid   mõnikord   ajama   oma   rida   ja
võisid ka endale mõningaid alasid vallutada. 15. sajandil sai oluliseks ka see, kelle mõju all paavstid on (paavst
naasis   15.   saj   Itaaliasse)   –   linnad   üritasid   „oma   mehe“
paavstitroonile saada. Nt „Firenze paavst“ või „Genova paavst“.  Veneetsia Veneetsia eripäraks oli see, et domineerisid patritsiaadiperekonnad
– mõnisada perekonda, kes olid haaratud kaubandusse, neil oli püsiv
maa jne, nad jagasid omavahel võimu linna valitsemisel. 60


Linn/riik/linnriik/“kaubandusimpeerium“   –   Veneetsia   oli   äärmiselt
oluline   kaubanduskeskus.   Veneetsia   kontrollis   kas   otseselt   või
kaudselt tugipunkte Vahemereruumis, Veneetsia võim ulatus Itaalia
mandrile   ning   ka   Balkani   poolsaare   rannikualadele   –   need   olid
Veneetsiale alluvad alad.  Doodž    -   Veneetsia   eesotsas,   mugandus   sõnast   dux   ehk   hertsog.
Linna juht, kes valitakse eluks ajaks patritsiaadiperekondade hulgast.
Valimissüsteem oli äärmiselt keerukas, loosid, nõukogud jne, selle
eesmärk oli võim jagada võrdselt perekondade vahel, et üks pere ei
saaks   võimu   enda   kätte.   Kusjuures   mitmetes   teistes   linnades
kehtestati ühe perekonna võim  - Veneetsia hirm oli põhjendatud. Veneetsia   eripära   on   ka   tema   veesidusus   –   Veneetsia   asub
kanalisaartel,   ta   hiliskeskaegsest   jõukusest   annavad   märku   paljud
tänaseni säilinud patritsiaadipaleed.  Veneetsiasse koondus väga suur majanduslik võimsus ja seeläbi ka
väga suur poliitiline mõju. Varauusajal hakkas ta võim järk-järgult
hääbuma, tänu millele  on ka tollane arhitektuur  säilinud – muidu
oleks majad asendatud moodsamatega.  Veneetsia ja ristisõjad Ristisõjad   toetusid   majanduslikult   Veneetsiale,   samas   olid
Veneetsial   partnerid   ka   islamimaades   –   kahepalgeline   käitumine.
Sellest tuleneb ka nt vandenõuteooria, et Veneetsia suunas ristisõja,
mis oleks pidanud minema Egiptuse vastu, hoopis Konstantinoopoli
alla, mistõttu vallutati Konstantinoopol 1204. 1204   –   1261   –   Ladina   keisririik   Balkani   poolsaarel   ja
Konstantinoopolis, see oli tugevalt Veneetsia võimu all. Veneetsia ja Genova konkurents – Veneetsia oli võimukam, kuid ta
ei suutnud alistada Genovat Veneetsia sai ülemvõimu Dalmaatsias, see põhjustas sõjad Ungariga. 15.   sajandi   ekspansioon   mandril   (Padua,   Vicenza,   Verona)   –   P.
Itaalia   linnad,   Veneetsia   saab   enda   kontrolli   alla   osa   mandrist,
terraferma (kindel maa) Konkurents Osmani impeeriumiga 14. sajandil – mitmed Veneetsia
alad   lähevad   Türgi   võimu   alla.   Areneb   välja   meresõda,   kuid
suuremad lahingud jäävad 16. sajandisse. Veneetsia sümbol on tiivuline lõvi, Püha Markuse märk – Veneetsia
kaitsepühak. Genova Asub Liguurias,  poolsaare läänerannikul.  Tema huvid olid samuti
mitmel pool Vahemere- ja Musta mere ruumis – ka tema oli Türgi
ekspansioonist   tugevalt   mõjutatud,   1453   –   türklased   vallutasid
Konstantinoopoli.   See   tähendas   Genova   kaubandusliku   võimu
piiramist, tähtsad tugipunktid läksid kaduma. 1261 – Genova aitas Bütsantsi taastamisele kaasa, selles väljendus
Genova ja Bütsantsi poliitiline vastasseis. 1284 – Teine Meloria merelahing, mille tulemusena suutis Genova
oma naabri Pisa tahaplaanile tõrjuda, ta kaotab oma olulisuse (see
läheb hiljem üldse Firenze kontrolli alla). Genoval   oli   tänu   oma   asukohale   vastasseisud   Prantsusmaa   ja
Napoliga   –   Prantsusmaa   kuningatel   oli   huvi   saada   Genova   oma
võimu alla. 61


Genova sisepoliitika Guelfide   ja   gibelliinide   võitlus   –   tugev   sisemine   konkurents
perekondade ja parteide vahel. Sagedased riigipöörded, ülestõusud.
Perekonnad   ja   parteid   toetuvad   tihtilugu   välistele   jõududele
(Heinrich VII. Napoli, Milano). Välise abi otsimise tõttu on Genova
ajuti välisjõudude kontrolli all – Prantsusmaa, Milano. Eripäraks (just keskaja lõpul) on ka see, et teoorias valitseti Genovat
nõukogu poolt, kuid tegelikult võim linnas ei kuulunud valitsusele,
vaid hoopis kohalikule pangale –  Casa San Giorgiole  (Püha Jüri
maja). Põhjuseks oli suur sisevõlg – sõjad Veneetsiaga, konkurentsid
jne   –   vahendeid   laenati   pangast.   Sisuliselt   oli   Genova   pankrotis,
otsused   langetati   pankuritest   võlausaldajate   poolt   mitte   valitsejate
poolt.  Firenze 1282 – „vabariiklik“ valitsemiskord, valitses kollektiivne nõukogu Konkurents Pisa ja Luccaga – konkureeris edukalt.  Firenze sisemisi parteisid on nimetatud „valgeteks“ ja „mustadeks“. 14.   sajandi   II   pool   –   kriisiperiood:   katk   (loe   nt   Decameroni
sissejuhatust, kirjeldab just Firenzet), katku tulemusena suri u 2/3
linnaelanikkonnast. Pankrotilained – valitsejatest laenajad ei suutnud
laenusid   tagasi   maksta.   1378   –   Ciompi   ülestõus   –   taotleti
kaasarääkimisõigusega   inimeste   sotsiaalse   tausta   laiendamist   (et
kaasa saaksid rääkida ka vaesemad). Firenzes oli oluline kaubaartikkel tekstiil, kuid seda tabasid mitmed
kriisid   –   seetõttu   polnud   tihtilugu   paljudel   mittemingisugust
sissetulekut – näitab kirikliku hoolekande tähtsust.  Esile tõusis uus eliit, kuid nad olid vana eliidi poolt kõrvale tõrjutud
– see viis Ciompi ülestõusuni, kuna nad tahtsid kaasarääkimisõigust. Sisuliselt oli tegu oligarhilise valitsemisega, Firenzet valitses vaid
kitsas   perekondade   ring   (vahepeal   oli   kitsam,   vahepeal   laiem).
Oligarhia   süvenemine   tõi   kaasa   Medicite   perekonna   esiletõusu
(pankurite   perekond,   üks   oluliseim   pank,   teenindasid   ka   nt
paavstikuuriat), nad said valitsevaks perekonnaks, kes oma mõju ja
võimu   isalt   pojale   pärandas.   Ometigi   ametlikult   ei   olnud   nad
valitsevad – lihtsalt linnal oli teada, kes on tegelikult võimul, isegi
kui see polnud ametlikult sätestatud. Pärilik võim vormistatakse alles
uusajal. Girolamo   Savinarola   (surn   1498)   –   dominikaani   munk,   käivitas
Firenzes   „revolutsiooni“,   ajutiselt   kõrvaldas   valitsemise   juurest
Medicite perekonna. Mäss suruti lõpuks maha. Milano Viscontide dünastia – 1277 – 1447 – linna juhtiv perekond, esindaja
valiti algselt pikaajaliseks isandaks (Signore perpetuo), et üle saada
pidevatest   ülestõusudest   ja   riigipööretest,   hiljem   sai   ta   täielikuks
isandaks (Signore assoluto), tegu oli dünastilise võimuga. 1396   –   kuningas   müüs   Milanole   ja   Viscontide   dünastiale
hertsogitiitli.  Ka   Milano   tegeleb   uute   alade   vallutamisega,   14.   sajandil
vallutatakse Lombardia linnad. 1378 – 1402 – Gian Galeazzo Viscionti – sai esimesena hertsogitiitli. 1450 . 1466 – Francesco Sforza – võim läheb tema suguvõsa kätte,
ta ajas ekspansiivset poliitikat.  62


Sitsiilia Sitsiilia   oli   üks   Itaalia   kuningriikidest   (lisaks   oli   veel   Napoli   ja
Kirikuriik), valitsev oli Aragoni dünastia. 1282 – Palermo ülestõus (Sitsiilia vesper), selle tulemusena läheb
Sitsiilia Aragoni dünastia kõrvalliini võimu alla. 1412 – Sitsiiliast saab Aragoni riigi osa Sitsiilia kuningriiki nimetati ka Trinacriaks, selle mandriosa nimetati
Napoli kuningriigiks, kuid tegelikkuses oli see siiski Sitsiilia osa. Napoli Ametlik   riiginimi   oli   Sitsiilia.   Poliitika   oli   suunatud   Balkani
poolsaarele, seal konkureerisid Durazzo ja Anjou dünastiad. 1442 –
1458   olid   Napoli   ja   Sitsiilia   ajutiselt   ühendatud.   Lõpuks   viis   see
areng   Aragoni   dünastia   võimu   kehtestamiseni   Napolis   (1442   –
1501). Kirikuriik 14. sajandil paavstid ise Roomas ei olnud, mingil määral suutsid ala
Avignonist juhtida - Avignoni paavstlus. 15. sajand  –  paavstide  keskse  võimu  taastamine,  Rooma  teadliku
väljaehitamise algus justnimelt kiriku pealinnana – suurejooneliseks
märgiks on Rooma Uue Peetri kiriku ehituse algus. 1455   –   Itaalia   liiga   –   leping,   mis   pidi   tagama   poliitilise   rahu
poolsaarel. Itaalia sõjad  1458 – Prantsusmaa kontroll Genova üle, Napoli läheb Aragonile 1494 – Charles VII sissetung 1495 – Charles VII vallutab Napoli Türgi pealetung Pealetungi üritati küll peatada, kuid see oli edutu. 1444 – Varna lahing – kristlased kaotasid 1448 – Kosovo lahing – kristlased kaotasid 1453 – Konstantinoopoli langemine türklastele 1459 – Serbia alistamine türklaste poolt 1463 – Morea alistamine türklaste poolt 1470 – Türgi vallutab Euboia 1473 – 1479 – Veneetsia-Türgi sõda – pidurdab vallutust, kuid ei
suuda peatada. 1480 – 1481 - Otranto langeb Türgi kätte 1489   –   Veneetsia   kehtestab   kontrolli   Küprose   üle,   Veneetsia
edusamm, see jääb Veneetsia tugipunktiks.  Pürenee poolsaar 13. – 15. sajandil Aragon Pedro III Suur [1276 – 1285] – konflikt Prantsusmaa ja Paavstiga
Sitsiilia pärast. 1285 aastal liidab Mallorca.  Cortes – aristokraatlik nõukogu Itaalias Konflikt Genovaga Sardiinia pärast 14. sajandil. 63


Jaime II [1291 – 1327] Pedro IV [1336 – 1387] – need kaks olid kõige tugevamad valitsejad
sel ajal, kuid oluline roll oli ka majanduslikult arenenud linnadel –
Barcelona, Valencia. 1462 – 1472 – Kataloonia kodusõda – sisemise konflikti väljendus. 1469   –   Aragoni   Fernando   abiellub   Kastiilia   Isabellega   –   alus
Aragoni ja Kastiilia ühendamisele. Kastiilia Läbiv   teema   on   pidev   sõda   lõunapiiridel   –   Araabia   emiraadiga,
muhameedlastega.   See   kujundas   suuresti   ka   Hispaania   olemust.
Hõivatud alasid tuli tihti uuesti asustada, uuesti tagasi vallutada jne. 14.   sajandil   oli   Kastiilias   suhteliselt   tugev   kuningavõim,   kui   15.
sajandil hakkab kasvama aristokraatia mõju.  Mesta  – aristokraatlik
ühendus, tihtilugu tülis talupoegadega. Läbi   Kastiilia   ajaloo   on   tegu   pidevate   dünastiliste   tülidega,
stabiliseerumine toimub Enrique Meresõitja ajal (elas 1394 – 1460). Kastiilia ja Aragoni ühendamine Fernando II [1479 – 1516] – ühine kuningas, tema abikaasa oli 
Isabel [1474 – 1504]. 1492 – Granada vallutamine, reconquista lõpp 1492 – juutide pagendamine, teiseusuliste tagakiusamise algus. 
Hiljem hakati ka ristitud teiseusulisi tagasi kiusama, sellest areneb 
välja Hispaania inkvisitsioon.  Uute alade vallutades jäid teiseusulised paigale, neid hakati 
meelitama ja sundima kristlust omaks võtma.  Convversos – ristitud juudid Morscos – ristitud moslemid Portugal Pidevalt Kastiiliaga sõjajalal, tähelepanuväärne on selle ekspansioon
lõunapoole. 1415 – Ceuta vallutamine  1419 – Madeira vallutamine 1429 – Assoori saarte hõivamine 1456 – Roheneeme saarte avastamine Enrique Meresõitja (1394 – 1460) – organiseeris teadlikult 
meresõite, uute maade avastamist, vallutamist jne. Hiliskeskaja kultuur Haridus Kujunes välja koolisüsteem, kujundati õppesüsteem, toimus inimeste
liikumine   erinevate   koolide   ja   ülikoolide   vahel   –   kujunes   välja
mingisugune haridusstandard.  Toomkoolid   –   õpetasid   välja   preestreid,   kuid   seal   õppisid   ka
ilmalikud inimesed. Näiteks  kujuneb  välja   arusaam,   et  kõrgvaimulikud   peaksid  olema
käinud ülikoolis. 64


12.   sajandil   hakkasid   Lõuna-Euroopas   kujunema   ülikoolid   –
pikaajaline protsess. Iseloomulik on, et nendes koolides keskenduti
õigusele või meditsiinile. 13. sajandil hakkavad ülikoolid tekkima ka
põhjapool   Alpe,   hiljem   hakatakse   neid   valitsejate   poolt   sihilikult
rajama – oli vaja õpetatud ametnikke. Vaimulikud   ordud   aitavad   kaasa   hariduse   levikule,   rajavad
hariduskeskuseid – nt Kölni stuudium.  Sinna   kõrvale   ilmuvad   ka   linnade   koolid   –   ilmalikud
haridusasutused, näiteks kaupmeestele, kes pidid oskama lugeda ja
kirjutada. Peregrinatio academica – inimesed liikusid ülikoolide vahel, toimus
teadmiste,   kogemuste,   käsikirjade   jne   vahetus,   toimus
standardiseerimine.  Teoloogia Skolastika  –   argumenteerimismeetod,   milles   kaalutakse   poolt-   ja
vastuargumente Aquino   Thomas   –   silmapaistev   teoloog,   töötas   välja   teoloogilise
süsteemi, tornismi – katoliku kiriku ametlik filosoofia tänapäevani. Empiirilise   uurimise   algus   –   uurimise   aluseks   on   vaatlus   mitte
autoriteet, oluliseks saab isiklik kogemus. Müstika – vahetu religioosse kogemuse tähtsustamine Devotio modema  – hiliskeskajal levinud religioonitajumise suund,
formaalse jumalateenistuse asemel toonitab isiklikku panust. Renessansskultuur Nähti end antiigi taassünnina, kuid tegelikult see nii ei olnud. Hakati
huvi tundma antiigi pärandi vastu, õpiti tundma Kreeka pärandit. Rahvakeelne kirjandus Hiliskeskajal   hakkas   sündima   ka   rahvakeelne   kirjandus.   Teoste
eesmärgiks   sai   aja   viitmine,   olulisemad   autorid   nt   Boccaccio,
Chaucher, Petrarca. 19. LOENG 14.11.2020 Saksamaa 13. – 15. sajandil Saksamaa on sõna otseses mõttes keset Euroopat, paljud Saksamaad
puudutavat teemad on seotud kogu Euroopaga. 1245 – Friedrichi tagandamine 13.   sajandi   teist   poolt   nimetatakse  interreegnumiks  –   kuningate
vaheline periood 1245/1250 – 1273. Tegelikult oli probleem selles,
et   kuningaid   oli   mitu,   kuid   ükski   neist   ei   olnud   kas   üldiselt
tunnustatud või nad ei suutnud oma võimu kinnitada.  Interreegnumi
lõpp   1273   –   kuningaks   valiti   Rudolf   I   Habsburg   –   esimene
Habsburgide esindaja Saksa troonil, see suguvõsa hakkab edendama
suurt   rolli   Saksamaa   ajaloos.   Varem   olid   neil   läänid   Lõuna-
Saksamaal, kuid Rudolf I pojad Albrecht ja Rudolf saavad lääniks
Austria – mängib rolli I maailmasõja eel!  1291 – Rudolf I surm. Rudolf   I   konkurendiks   oli   Otakar   II   Premysli   (Tšehhi   kuningas).
Nende vahel kestis sõda 1276 – 1278, Otakar langeb 1278 Dürnkruti
lahingus. 65


Peale   Rudolfi   surma   Habsburgid   püsivad   mingit   aega
troonikonkurentsis, kuid näiteks Albrecht [1298 – 1308] tapetakse
sugulase poolt. Samuti tapetakse peagi Johann Parricida (surn 1313),
mispeale   valitakse   kuningaks   läänepoolsetelt   aladelt   Heinrich   VII
Luxemburg   [1308   –   1313].   Ta   kroonitakse   keisriks   (erinevalt
eelnevatest  kuningatest).  Ta poeg Johann abiellus  1310 a. Tšehhi
printsessi   Elisabethiga,   seekaudu   pärivad   Luxemburgid   hiljem
Tšehhi.  Wittelsbachid ja Luxemburgid Ludwig IV Wittelsbach [1314 – 1347], ta oli konkurentsis kuningaga
Friedrich von Habsburgiga [1314 – 1325/1330] – valitsesid samal
ajal. 1291   –  eidgenossenschaft,   konföderatsioon,   sisuliselt   sai   sellest
alguse   Šveitsi   riigi   loomine   Uri,   Schwyz   ja   Unterwalden   –
moodustavad   Habsburgide   vastu   liidu,   seda   loetakse   Šveitsi   riigi
alguseks Ludwig IV oli vastuolus paavstiga Itaalia poliitika pärast. 1324 –
Johannes XXII paneb Ludwigi kirikuvande alla, kuid too pöördub
siiski  Itaaliasse,  kus  ta   1328.  aastal   kroonitakse   Giacomo  Sciarra
Colonna poolt keisriks (oluline, kuna teda ei krooninud paavst!). 1327 – 1328 – Ludwigi Itaalia-Sõjaretk. Ludwigi õukonnas oli palju frantsisklasi, kes kritiseerisid kiriklikku
hierarhiat ja paavsti – nad olid paavstivastase suhtumisega. Keiser
toetas   neid   õpetlasi   ja   lasi   neil   enda   lähikonnas   tegutseda,   kuna
paavst ei  sallinud  neid ja  nimetas  ketseriteks  – ühesõnaga  kiusas
taga. 1338   –   kuurvürstide   deklaratsioon   roomlaste   (Saksa)   kuninga
enamusvalimisest ilma paavsti heakskiiduta – see oli paavsti ja keisri
tülide tulemuseks. Kas paavstil on õigus keelduda talle ebasobivat
kuningat kroonimast? Enam ei ole paavsti heakskiit vajalik. 1338 – Frankfurdi riigipäev, licet iuris 1346 – Tšehhi kuningaks valitakse Karl IV, temal oli paavsti toetus
olemas   –   Ludwig   oli   veel   elus,   kuid   tema   positsioonid   olid   aina
nõrgenenud. Ludwig sureb 1347. aastal. 1346 – Crecy lahing, Karl IV isa Johann Luxemburg sureb, ta saab
ametlikult   Tšehhi   kuningaks   –   tegelikult   valitses   juba   varem   isa
asemel. 1355. aastal kroonitakse Karl IV keisriks – tähelepanuväärne
on see, et Rooma minek ei ole enam sõjakäik, vaid lihtsalt retk – tal
pole enam poliitilisi pretensioone Itaaliale. 1356 –  kuldbulla, seostatakse Karl IV-ga. See määratleb Karl IV
valitsemiskorra – see fikseerib juba kujunenud korra. Algselt valis
kuninga rahvas, kuid ajapikku valijate ring aina kitsenes (nt vabade
inimeste ring kitsenes), ring kitsenes aristokraatiale, hiljem piirdus
valijaskond 7 kuurvürstiga, 3 vaimulikku ja 4 ilmalikku.  Kuurvürstid: - Mainzi, Trieri ja Kölni peapiiskop - Reini pfaltskrahv - Saksimaa hertsog - Brandenburgi markkrahv - Tšehhimaa kuningas – suveräänne kuningas, kuid samas on
seotud Saksa kuninga valimisega. Pikka aega oli Tšehhi ja
Saksa kuninga troon ühendatud. 66


Traditsiooniline valimiskoht oli Frakfurt – kui valiti mujal, siis oli
legitiimsus kaheldav. Teine selline koht oli Achen.  Saksa riik hiliskeskajal Oluline   on   ,   et   olid   „kuningalähedased“   (Tšehhimaa,   Austria)   ja
„kuningakauged“ (Põhja-Saksamaa, Holstein) piirkonnad – on saksa
alad,   mis   on   kuningavõimuga   tihedalt   seotud   (kuninga   linna
ümbruskond, sissetulekute allikad, õukonnas olevate inimeste alad
jne).   Teised   regioonid   olid   sellised,   kus   kuninga   mõju   oli   väga
väikene – kuningas oli tunnustatud, talt saadi privileege, lääne jne,
kuid   initsiatiiv   tuleb   perifeeriast   enesest   mitte   kuninga   poolt
(põhjuseks on see, et tulu sealt on väikene ning sealsed inimesed ei
ole õukonnaga seotud). Muidugi on ka vahepealseid vorme olemas,
kuid laias laastus saab nii jaotada.  Olemas   on   valitsejadünastia   pärusvaldus   ning   riigivaldus.   Kui
kuningavõim   on   pikemalt   ühe   dünastia   käes,   siis   hakatakse
riigivaldust tihtilugu nimetama pärusvalduseks. Kui uus kuningas on
teisest   dünastiast,   siis   ta   peab   hakkama   tegelema   sellega,   kuidas
riigivaldus uuesti tagasi saada. See sünnitas konkurentsi regioonide
ja dünastiate vahel – kuningavõim tähendas privileegide piiramist,
kohalikud dünastiad hakkasid sellele vastu. Miks ei toimunud „tsentraliseerimist“ kuningavõimu tasemel? - Vahendite nappus - Dünastiate  vaheldumine  – ka „pealinn“  muutus – Karl IV
asus   Prahas,   järgnevad   olid   tihtilugu   Viinis   jne   –
administratiivne   kompentents   oli   esialgu   puudulik   (iga
kuningas   pidi   hakkama   võimu   uuesti   üles   ehitama),   see
takistas   järjepidevat   võimu   ülesehitamist.   Võim   koondub paljudesse   väiksematesse   keskustesse   –   see   on   säilinud
tänapäevani. - Tugevate regioonide ja kohalike dünastiate konkurents Õukonnapäevad   –   õukonnas   toimunud   aristokraatide   koosolekud,
arenevad 15. sajandil riigipäevadeks – üle riigi kutsutakse kuninga
vasallid   kokku,   et   koosolekuid   pidada.   Laias   laastus   on
vabatahtlikud ja konsensuslikud.  Läbi 15. sajandi on üldiselt diskuteeritav teema ka riigimaks ristisõja
heaks – keskajal selle kehtestamiseni ei jõuta. Regionaalsel   tasemel   kujunesid   välja   maapäevad   –   regionaalsed
seisuslikud kogud, mis aitasid valitseda. Riigilinn – maahärraks on kuningas või keiser ise, ei pruugi olla
suured linnad.  Vabalinn – tugevad piiskopilinnad, majandusliku ja poliitilise kaalu
tõttu on need faktiliselt iseseisvad.  Luxemburgid 1376 – Wenzel (Karli poeg) valitakse kuningas, Karl IV sureb ise
1378   –   lasi   poja   troonile   juba   oma   eluajal.   Wenzel   tagandatakse
1400   aastal,   kuna   ta   oli   läbikukkunud   valitseja,   ei   suutnud   oma
võimu kindlustada. Sigismund   [1410   –   1437]   –   Wenzeli   vend,   sai   peale   Wenzelit
troonile. Friedrich   III   Habsburg   [1440   –   1493]   –   sai   troonile   peale
Sigismundi.   Ta  paneb   aluse  püsivale   Habsburgide  võimule  Saksa 67


troonil. Ta oli pigem nõrk valitseja, oli mitmeid tagasilööke. Pidi ise
Viinist pagema, kui Viin oli Ungari kuninga kontrolli all. Erzschlafmütze  –   ertshertsogi   eeskujul   moodustatud   sõna,
„ülemunimüts“ – väljendamaks Friedrich III passiivsust (ta ise sõdu
jms ei algatanud, samas suutis ta oma konkurendid kõrvaldada – ta
oli väga pikaealine, konkurendid surid lihtsalt ära).  Samuti suutis ta sõlmida mitmeid edukaid abielusid oma lastele –
„Teised  võivad  ju  sõda  pidada,  las  Austria   abiellub“.   Dünastiline
võrgustik   tagas   lojaalsed   naabrid.   Ta   võimuala   jäi   pigem   Lõuna-
Saksamaale   ja   Austriasse,   Põhja-Saksamaa   oli   vaid   faktiliselt
keisriga seotud. Asi, mis kogu riiki sidus, oli kogu riigi kohus, mis
loodi 15. sajandi lõpul kogu keisririigi jaoks. Maximilian   I   Habsburg   [1493   –   1519]   –   ta   abielus   Burgundia
printsessiga, 1493 – suurem osa Burgundiast läheb Habsburgidele. Tšehhimaa Otakar II Premysl [1253 – 1278] – üks silmapaistvaimaid kuningaid,
jäi Saksa kuningaks valimata, kuna ta polnud Saksa soost (tegelikult
kardeti,   et   ta   on   liiga   tugev).   14.   sajandil   Premysliidide   dünastia
hääbus. Jan (Johann) [1310 – 1346] Karl IV (Karel I) Praha õukond Vaclav IV (Wenzel) [1378 – 1419]- ta tagandati 1400 Saksa troonilt. Praha   peapiiskop   Jan   [1379   –   1396]   –   vastasseisus   kuningaga.
Vastasseisu   üks   väljendusi   oli   Praha   preestri   Johann   Nepomuki
hukkamine kuninga poolt 1393. aastal.  Kui Karl IV oli Tšehhi valitseja ning samal ajal Saksa keiser, siis
Tšehhi   aadel   tundis   end   Saksa   aadli   poolt   kõrvaletõugatuna,   mis
tekitas mitmeid sisemisi konflikte.  Tšehhi pealinn oli Prahas – see aitas kaasa kultuurilisele arengule,
kuid samas tekitas ka Saksa-Tšehhi tülisid. 1348   –   Praha   ülikool,   konfliktid   koondusid   ka   sinna,   tekkisid
vastuolud sakslaste ja tšehhide vahel. 1409   –   Kutna   Hora   dekreet   –   kuningas   andis   võimu   ülikooli
valitsemises tšehhi natsiooni kätte, saksa natsioon tõugati kõrvale,
mispeale rajasid sakslased 1409 Leipzigi ülikooli. Ülikoolides   hakati   kritiseerima   hierarhilist   ja   paavstikeskset
kirikujuhtimist. Kuningas esialgu toetas seda liikumist, kuna ta oli
paavstiga konfliktis – arenes kiiresti Tšehhi-Saksa konfliktiks. 1415. aastal hukatakse Jan Hus, kes oli Praha jutlustaja ja ülikooli
õppejõud,   ta   oli   kriitiliste   seisukohtade   esitaja,   temast   sai
sümbolfiguur, tema järgi sai nime hussiitide liikumine 15. sajandi
esimestel   kümnenditel.   Jan   Hus   kutsuti   aru   andma   Konstanzi
kirikukogule (1414 – 1418). Kuningas Sigismund andis talle turbe,
kuid   turbest   hoolimata   ta   hukatakse.   Seda   on   peetud   reeturlikuks
sündmuseks,   samas   võib   seda   käsitleda   ka   nii,   et   turve   kehtib
senikaua, kui teda ketseriks ei tunnistata.  Ta hukkamine vallandas politiilise vastuhaku Tšehhimaal.  1419 – Esimene Praha defenestratsioon – „aknast välja viskamine“ –
kuninga saadikud tapeti?? See vallandas  Hussiitide sõjad  1420 –
1434. 68


Sõja ühel pool oli Tšehhi aadel ja linlased, kes pooldasid Jan Husi
vaateid,   teisel   pool   oli   eelkõige   keiser   Sigismund,   kes   Wenzeli
vennana taotleb Tšehhi kuninga trooni.  Korraldatakse neli ristiretke Hussiitide vastu, kuid need kõik lüüakse
tagasi.   Samal   ajal   ulatuvad   need   ristiretked   Tšehhi   piiridest
kaugemale – Poolasse, Saksamaale jne.  Hussiitide   sõjaliseks   keskuseks   oli   Tabori   linnus   ja   nende
väepealikuks   oli   Tšehhi   aadlik   Jan   Žižka   (surn   1424).   Hussiidid
jagunesid   omakorda   kaheks   –   mõõdukamad   utrakvistid   ja
äärmuslikumad taboriidid – palju on vaja uue korra kehtestamiseks
vägivalda kasutada?  Utrakvistide nimi tuleneb sellest, et nad jagavad armulauda mõlemal
kombel (leiba ja veini), katoliku kirikus anti lihtrahvale lihtsalt leiba,
vein oli pigem preestritele.  Baseli kontsiil 1433 – kokkulepe, mille kohaselt aktsepteeriti Tšehhi
kiriku eripärasid.  Baseli kompaktaadid 1433 – võimalus koostööks ametliku kiriku ja
mõõdukama   tiiva   vahel,   mille   tulemusena   löödi   1434   Lipany
lahingus   radikaalsemat   tiiba.   Paavst   neid   kompaktaate   ei
aktsepteerinud, sest ta ei aktsepteerinud ka Baseli kontsiili ennast. Tšehhis valitses aadlik Jiri Podebradist [1448/1458 – 1471] – alguses
regendina, hiljem kuningana. Ta oli ise utrakvist. Faktiliselt oli ta
kuningas, samas katoliiklikud naabrid ei tunnistanud ta võimu, kuna
ta oli ketser – Ungari ja Poola pretendeerisid Tšehhi troonile. Wladislaw [1471 – 1516] – Poola kuningas, kindlustas end Tšehhi
troonil, Tšehhi läks Habsburgide võimu alla. Ungari Bela IV [1235 – 1270] – oli kuningas, kui 1241 – 1242 tabas Ungarit
mongoli invasioon. Ungari   jaoks   olid   olulised   suhted   naabritega   Lõuna-   ja   Ida   pool,
Ungari   võim   laienes   Horvaatiale,   ta   konkureeris   Veneetsiaga
Dalmaatsia pärast, samuti pretendeeris Bosniale ja Valahhiale. Ungarile on iseloomulikud suurmaavaldajad ja aristokraatia suur roll
kuningate kõrval – magnaadid.  Andras III [1290 – 1301] – viimane Arpad Karoly I Anju [1301/1307 – 1342] – mitte Prantsuse Anjoud, vaid
Napoli Anjoud! Sigismund   [1387   –   1437]   –   Wenzeli   vend,   kes   sai   kuningaks   ja
keisriks. Luxemburgide ja Anjou konkurents, selles osalesid ka Habsburgid.
Selle tulemusena kerkis esile hoopis kohalik dünastia. Wladislaw III
[1434 – 1444] sai Varna lahingus surma, kuid juba tema ajal valitses
Ungarit riigihoidja  Janos Hunyadi  (surn. 1456). Juba tema eluajal
krooniti kuningaks tema poeg  Matyas I Corvin Hunyadi  1458 –
1490].   Temaga   on   seotud   Ungari   kultuuriline   areng   15.   sajandi
lõpul.   Ta   oli   Habsburgide   konkurent   Ungaris   ja   mujal   (nt   1485
hõivas Viini). 1464 – leping Habsburgidega 16.   sajandil   läks   Ungari   suuresti   türklaste   võimu   alla,
tähtsündmuseks on 1526  Mohaci lahing. Poola 69


Poola jagunes hertsogkondadeks, mida asus ühendama Wladislaw I
Küünrapikkune, kuningas 1320 – 1333 – ta taastas kuningavõimu
Poolas! 1308 – Poola ja Saksa ordu konflikt Väike-Pommeri pärast – Saksa
ordu vallutas selle ala, kuid sellele pretendeeris ka Poola kuningas.
Poola kuningad ei aktsepteerinud Pomerelleni (?) vallutamist ordu
poolt,   see   oleks   pidanud   pärimise   järgi   minema   Poola   kuningale
Wladislaw I-le. Tolleaegsed juristid seavad kahtluse alla ka üldse ordu legitiimsuse. Sileesia küsimus – kas peaks kuuluma Poolale või Tšehhile? Kazimierz   III   Suur   [1333   –   1370]   –   Poola   üks   silmapaistvaim
valitseja. „Kui Kazimierz võttis vastu puust Poola, siis ta andis edasi
kivist Poola“. 1364 – Krakowi ülikool Linnade areng – Kazimierz asub rajama uusi linnu, samuti arendab
ta vanu linnasid – puust linnad muutuvad kivist linnadeks.  Juutide sisseränne – mujal toimus massiline tagakiusamine, mistõttu
Kazimierz  kutsub neid  oma vastasutatud linnadesse – seetõttu  on
Poola linnades ka suur juutide osakaal! Šlahta   –   Poola   väikeaadel,   omandab   hiljem   väga   suure   poliitilise
kaalu, kuna Poola aadel on väga arvukas.  Poola naaber Leedu oli paganlik (v.a. lõunaosa, mis kuulus varem
Kiievi-Vene (?) alla).  Krewo   leping   1385   –   viis   kuninganna   Jadwiga   abieluni   Leedu
suurvürsti   Jogailaga   1386   aastal,   moodustati   Poola-Leedu   unioon
(püsiv unioon saab alguse 15. saj lõpul või 16. saj algul).  Wladislaw   II   Jagiello   [1386   –   1434]   –   paneb   aluse   Jagelloonide
dünastiale, mis püsib troonil 16. sajandini. 1410 – Tannenbergi lahing – Poola-Leedu väed võidavad Saksa ordu
väge, Saksa ordu kaotab järk-järgult oma positsioone. 1466   –   Toruni   rahu   –   Saksamaa   kaotab   Preisimaa   lääneosa
Pomerelleni Poola-Leedule. 1525 – Saksa ordu muutub Poola kuninga vasallriigiks. 20. LOENG 16.11.2020 Skandinaavia kuniningriigid Kuningriikide   ajalugu   on   suuresti   nende   omavaheliste
integratsioonide  ajalugu,  näiteks  hääbus  ajapikku   Norra  ja  kuulus
pikka   aega   Taani   alla.   Moodustati   mitmeid   unioone,   kuningas
määras   valitsema   enda   usaldusisikuid   –   kohalik   aadel   tundis   end
kõrvaletõugatuna, mistõttu tekkis mitmeid tülisid.  Taani Interregnum 1332 – 1340 – Taanis puudus tunnustatud kuningavõim,
kuna   Taani   kuninga   valdused   olid   läinud   pandipidajate   kätte.
Kuningad olid oma välispoliitika ajamiseks võtnud võlgu ja selleks
pantinud   enda   maad   –   ühesõnaga   nad   ei   suutnud   oma   valduseid
hallata ja kaitsta Valdemar IV [1340 – 1375] – ta suutis Taani kuningriigi uuesti üles
ehitada   –   Ta   oli   sõber   keiser   Ludwig   IV-ga,   ta   sõlmis   edukaid 70


dünastilisi abielusid, ta suutis panditud maad tagasi osta, ta müüs
Põhja-Eesti Saksa ordule (et saaks raha) jne – ühesõnaga oli tugev
kuningas.  Kui Valdemar suutis oma positsiooni taastada, siis 1361 vallutas ta
taas Ojamaa  – oluline  sündmus, sai Visby taas oma kätte.  Visby
kaotas   oma   varasema   tähtsuse   –   üheks   põhjuseks   oli   laevanduse
areng – enam ei olnud vaja teha vahepeatuseid Ojamaal.  Teine Valdemari poliitiline suund oli konkurents Hansa linnadega –
mõlemad tahtsid domineerida Läänemerel, Hansa liit kogus kokku
oma laevastiku.  1370   –   Stralsundi   rahu   –   Taani   kuningas   pidi   aktsepteerima
Hansalinnade   võitu,   Taani   väinade   toll   läks   mõneks   ajaks
Hansalinnade kätte.  Rootsi Magnus   Eriksson   [1319   –   1364]   –   tema   valitsusajal   kehtestati
maaseadus,   mis   oli   mõeldud   Rootsi   kuningriigi   õiguse
unifitseerimiseks,   kuid   seda   ei   suudetud   täita,   õigus   jäi   suuresti
regionaalseks.   Samuti   proovis   ta   läbi   viia   ekspansiivset
vallutuspoliitikat,   1348   –   1351   –   sõda   Novgorodi   vastu   -
ebaõnnestus (toimus ristisõja ideoloogia raames – esimene kord, kui
ristisõja vajadust põhjendati sellega, et vastased on õigeusklikud ehk
skismaatikud). Rootsi kuningad taotlesid kontrolli Neeva (?) jõe üle
– Novgorod kontrollis seda jõge. Vallutuskatseid on tehtud läbi 13. –
14. sajandil.  Soome oli väikese rahvaarvuga, samas piiri taga oli palju inimesi.
Piir   oli   suhteliselt   üldine,   kindlaid   piire   polnud   –   osadelt
piirkondadelt   võtsid   näiteks   nii   Rootsi   kui   ka   Venemaa   maksu (maksti   karusnahkades).   Kui   maksusüsteem   muutus   rohkem
põllumajandusele   tuginema,   siis   oli   vaja   ka   piir   täpsemalt   paika
panna – piir fikseeritakse 16. sajandil.  Püha Birgitta – Rootsi pühakust nunn, tema pani aluse Püha Birgitta
ordule, ordu suurejooneliseim klooster oli Pirita klooster. Albrecht Mecklenburgist [1364 – 1405] – Rootsi oli tema suhtes
vastumeelne, samas Margrete võimu tunnustati. Kalmari unioon – kolme kuningriigi ühendus (Tanai, Norra, Rootsi
ja Rügeni hertsogkond (?)) (1397) 1363   –   Norra   kuningas   Hakon   abiellub   Valdemar   IV   tütre
Margretega. Poeg   Olaf     (1370   –   1387)   –   lapskuningas,   tema   eest   valitses
kuninganna Margrete – üks võimsaimaid valitsejaid 14. sajandil - Taani kuningas 1376 - Norra kuningas 1380 1388 – Rootsi aadel tunnistab Margrete võimu Pommeri Erik – Margreti õetütre poeg, saab kõigi kolme kuningriigi
valitsejaks (1397 a.) Norra   ei   suhtunud   uniooni   hästi,   sellest   sai   sisuliselt   Taani   osa.
Rootsile ei meeldinud see seetõttu, et Rootsi aadel tõrjuti kõrvale,
mitmed ülestõusud, nt 1434 Dalarnas. Engelbrekt Engelbrektsson [1435 – 1436] – riigihoidja.  1439 – Eriku tagandamine Rootsis Christoffer III – Taani ja Norra kuningas [1440 – 1448] 71


Christian I [1449 – 1481] 1448 – Karl Knutsson saab Rootsi kuningaks (???) Sten Sture – viib Rootsi unioonist lõplikult välja Põhja-Euroopa linnad Linnade   majanduslikku   ja   poliitilist   koostööd   kehastab   suuresti
Hansa (lisaks kuningatele). Hansa   linnad   ei   moodusta   riiki,   nagu   Vahemeremaades   olid
linnriigid.   Nad   võisid   ajada   oma   poliitikat,   kuid   nad   ei   olnud
iseseisvad poliitilises mõttes.  Hansa sünd 12. – 13. sajand – linnaelu Põhja-Euroopas ( Saksi hertsogi Heinrich
Lõvi poolt 1159 rajatud Lübeck, 1201 - Riia jne). Juba viikingiajal
eksisteerisid kaubanduslikud keskused, kuid need olid vaid suured
asulad, mis olid pigem seotud perioodilise kaubandusega. Lisaks ei
olnud neile antud linnaõigust. Majanduslik   alus   –   Hansa   algust   seostatakse   Madalmaade   ja
Venemaa vahel toimunud kaubandusega – Ida-Euroopa metsavööndi
kaupade   (nahad,   vaha)   vedu   Lääne-Euroopasse,   Lääne-Euroopast
veeti   Ida-aladele   luksuskaupu   (veini,   soola   jne).   Selleks   oli   vaja
infrastruktuuri   –   sadamaid,   usaldusväärseid   kaubanduspartnereid,
turukohti jne. 12. sajandil hakkasid Läänemere äärsetesse linnadesse
asuma   Saksa   kaupmehed,   Hansa   hakkas   tuginema   nende
perekondlikele sidemetele.  Vene kaubandus ei seleta ära kindlasti kogu Hansa kaubandust –
kaubeldi ka odavamate kaupadega (vili, raud, käsitöötooted), mille maht oli küll suurem, kuid allikates pole neid nii hästi kajastatud.
Ühesõnaga olid olemas ka teised kauplemissuunad. Saksa päritolu kaupmeeste eelis oli uus laevatüüp – koge ehk suure
kandevõimega   laev.   Laevanduse   areng   on   ka   üldiselt   Läänemere
jaoks väga oluline teema – varasemad laevad olid viikingilaeva tüüpi
– ilma tekita, purjega jne. Koge oli küll aeglane, küll aga mahukas –
võimaldas vedada suuremaid  koguseid kaupa suhteliselt  mõistliku
hinnaga. Merelaevad ei saanud enam väga kaugele sisemaale jõgesid
mööda sõita – oluliseks said mere ääres olevad linnad – enamasti ei
ole linnad täiesti mere ääres, tavaliselt on need mõned kilomeetrid
jõesuudmest   ülesvoolu   –   samas   Tallinn   on   täiesti   mere   ääres.
Seetõttu   kaotavad   uusajal   mitmed   keskused   tähtsuse   –   laevad
muutuvad suuremaks ning vool kannab jõesuudmed liiva täis – ei
saa enam linnani sõita.  Kaupmehed, laevnikud ja käsitöölised koondusid vennaskondadesse
ehk   gildidesse   –   aidati   üksteist,   see   moodustas   usaldusväärse
partnerite ühenduse.  Hansa   –   hiliskeskaegne   Saksa   linnade   liit,   millel   on   oma
kaubanduslikud huvid ja poliitiline koostöö. Samas tänapäeval selle
definitsiooniga enam ei nõustuta, tehakse vahet kaupmeeste hansal ja
linnade   hansa.   Hansaks   nimetati   kaupmeeste   ühendust,   neid   oli
palju,   nt   Ojamaa  communitas  –   nad   laiendasid   enda   võimu   üle
Läänemere. Ühest sellisest kaupmeeste ühendusest kujuneski välja
Hansa liit – see oli eelkõige kaupmeeste liit. Hansakontor (Novgorogis, Brügges, Londonis ja Bergenis) – Hansa
liidu   keskused,   neil   oli   oma   põhikiri  skraa  jne,   mis   reguleerib
kaupmeeste tegevust, Hansa siseelu jne. Hansakontorites kaupmehed
„talvitusid“, kui uuesti liikvele pääseti, siis mindi taas kauplema. 72


13. sajandi II poolel sai kaupmeeste Hansast linnade Hansa. Kuna
kaupmehed ei pidanud enam oma kaupadega kaasa reisima, siis jäid
nad  paikseks.  Nende  võim  kasvas,  nad  asusid  maahärrade   kõrval
valitsema,   ajapikku   võtsid   jõukad   kaupmehed   võimu   linnas   enda
kätte   –   linnad   muutusid   kaupmeeste   linnadeks,   mistõttu   sai   ka
Hansast sisuliselt linnade liit.  Seetõttu on ka kohatu küsida, millal
„linn   Hansasse   astus“   –   see   juhtus   ajapikku,   formaalset   linnade
vastuvõtmist   ei   olnud.   Kaupmehi   ühendasid   privileegid   –   eri
kaubanduslinnades   saadi   eesõiguseid,   Hansasse   kuuludes   sai
kaupmees osa nendest privileegidest. Kui   palju   neid   Hansalinnasid   oli?   Privileegid   puudutasid
kaugkaubandust   ja   suuremahulist   kaubandust,   mistõttu   näiteks
väikelinnasid pole väga Hansalinnadeks loetud. Hansalinnad ulatusid
Liivimaalt Hollandini, Stockholmist Westfaalini. Südaala oli Alam-
Saksimaa ja Läänemere lõunarannik. Traditsioonilisi Hansalinnasid
on olnud 170 – 200, hiliskeskajal arvestati ise, et Hansalinnu on 72
(sümboolne arv) – ega ise ka ei teatud, palju neid on. Omavalitsuslik linn Põhja-Euroopas Linnaõigused   Põhja-Euroopas   kujunevad   välja   13.   sajandil   –
maahärra annetab asulale linnaõiguse (tavaliselt annetati õigus, mis
kehtis juba mingis teises linnas, nt Lübecki õigus, Magdeburgi õigus
(suurim õigusperekond Kesk- ja Ida-Euroopas). Linna   eesotsas   seisis   raad   ehk   magistraat   –   valitsev   kogu,   mis
koosnes raehärradest ja mille eesotsas seisis bürgermeister (meistrid)
– arv sõltus linna suurusest. Raad seisis linna kogukonna ees – ei
esindanud seda, pigem kehastas seda – mõned otsused võeti vastu
„kogu   kogukonna   otsusena“   (vähemalt   teoorias).   Raad   oli
oligarhiline  organisatsioon,  raad nimetas  ise  oma liikmed  – valiti linna eliidi liikmete hulgast – „raekõlblikud“ perekonnad. Raeamet
oli auamet – see oli palgata, vähemjõukas inimene poleks saanud rae
liige olla, kuna raehärral oli vaja maksta kinni esinduskulud. Linn   muutus   rae   olemasoluga   autonoomseks,   kuid   ka   sellel   olid
omad piirid – sõltus linna suurusest ja mõjukusest. Nt Lübeck oli
praktiliselt iseseisev, seda on nimetatud ka Hansa „pealinnaks“ (oli
14. sajandil kõige mõjukam, kuid ta ei täitnud sisulise keskuse rolli.
Väikelinnade   autonoomia   piirdus   vaid   sisemise   korraldamisega,
tähtsamad otsused tehti maahärra ja maahärra ametnike poolt.  Inimesed olid väga mobiilsed (perekondlikud sidemed ulatusid väga
kaugele),   inimestevahelised   võrgustikud   ulatusid   Madalmaadest
Liivimaani, Skandinaaviast Vestfaalini – seda on hakatud nimetama
ka   Hansaruumiks.   Seda   ruumi   ühendas   lisaks   ka   alamsaksa   keel
(põhjapoolsel Saksamaal kasutatud Saksa keele variant). Linn moodustas kommuuni, mille eesotsas oli raad. Arusaam linnast
kui   kommuunist   –   seal   oli   kodanikkond   (üksteisele   on   antud
kodaniku vanne, üksteist toetatakse ja abistatakse) – teoorias oldi
võrdsed, kuid praktilises elus päris nii ei olnud. Kodanikkond nautis
privileege, mis linnaõigus neile andis. Bursprake  –   kodanikud   said   linnaõiguse   piires   ise   oma   õigust
kohandada ja täpsustada.  Lisaks elasid linnas ka elanikud – linnaõigus neile ei laienenud (?),
neil ei olnud linnas kinnisvara, näiteks rentisid maja jms.  Linnasaras – linnamüüridest väljaspool asuvad alad, mis kuulusid ka
linnale, seal asusid linlaste põllud, karjamaad, metsad jne. 73


Gildid,  tsunftid  ja  vennaskonnad  –  need  kombineerivad   erinevaid
erialaseid ühendusi, pöörasid tähelepanu religioonile (neil olid omad
kabelid jne), samuti toetati ja aidati üksteist. Oluline struktuur, mis
fikseerib linnaelu. Need ühendasid inimesi väga erinevatest kihtidest
–  teenijatüdrukutest  patriitsiperekondadeni  –  moodustasid   omaette
kogukondi linnakogukonna sees.  15.   sajandil   rajasid   Hansalinnad   oma   ülikoole,   kuna   oli   vaja
vaimulikke ja kirjaoskajaid ametnikke – nt Rostockis. Domineerivaks said massikaubad, luksuskaubad jäid tahaplaanile.  Alates   1356.   aastast   hakati   korraldama   hansapäevasid   –
Hansalinnade saadikud kutsuti kokku ühiseid otsuseid vastu võtma,
osalesid need, keda vastuvõetavad otsused puudutasid, nt suuremad
linnad esindasid väiksemaid linnasid. Vendi linnad  – Lübeck  ja teised  Läänemere  lõunaranniku  linnad,
olulised   Hansalinnad.   Visby,   mis   oli   13.   sajandil   oluline,   tõrjuti
kõrvale. Kaubandus   sõltus   privileegidest   ja   regulatsioonidest   -   Hansa   on
kasutanud kaubandussulgu, st keelati mõne piirkonnaga kauplemine,
et see sundida järeleandmistele. Mitte   iga   tee   ei   olnud   see,   mida   võis   kauplemiseks   kasutata   –
kaupmehed suunati läbi teede ja linnade, kus oli tolli võtmise õigus,
samuti suunati linnadesse, kus oli laokoha õigus jne. Välja ei kujunenud pangandust, kuna rahaasjad sai aetud ilma selleta
– tegeleti tasakaubandusega, üldiselt liikusid kaubad mitte rahad. 21. LOENG 30.11.2020 Hiliskeskaegne kirik Hiliskeskaeg on aeg, kus Euroopa ühiskond saab kuni perifeersete
aladeni kristlikuks – argielu hakkab mõjutama mure, kas saadakse
ikka lunastust jne. Erinevus varasematest sajanditest – varem eeldati,
et   lunastuse   saamist   vahendab   kirik   ja   et   igaühele   ei   olegi   see
kättesaadav, kuid hiliskeskajal saadakse aru, et kirik ei pea olema
vahendaja. Hiliskeskajal tekkis puhastustule mõiste – surmahetkel
polnud veel otsustatud, kas hing läheb taevasse või põrgusse, vaid on
ka kolmas võimalus – puhastustuli. Inimene kannab oma karistuse
seal   ära   ja   pääseb   siis   paradiisi.   Ühesõnaga   tekkis   arusaam,   et
inimene oma igapäevaste tegevustega saab oma saatust teispoolsuses
otseselt mõjutada.  Teine   teema   hiliskeskajal   on   suured   segadused
kirikuorganisatsioonis   –   14.   saj   kirikulõhe   e.   skisma   (korraga   oli
kaks paavsti).  Oluline   teema   on   ka   kiriku   roll   metseenina,   kunsti   ja   kirjanduse
tellijana (eriti Lõuna-Euroopas) – negatiivne kuvand preestritest ja
paavstidest – esinevad kasuahnetena jne.  Avignoni vangipõli Albilaste   ristisõja   tulemusena   omandas   paavst   valdused   Lõuna-
Prantsusmaal,   keskuseks   oli   Avignon   (see   ei   kuulunud   Prantsuse
kuningriiki). 14. saj alguses muutus poliitiline olukord Roomas ja
Itaalias  eriti  keeruliseks,  mistõttu  ei suutnud paavstid oma võimu
Roomas kehtestada ja nad põgenesid Itaaliast. Urbanus V [1362 – 1370] – tegi katse Rooma  naasta, kuid ta ei
saanud seal hakkama, pöördus Avignoni tagasi.  74


Gregorius XI [1370 – 1378] – otsustas lõplikult Rooma naasta, kus
ta ka suri (vb oleks tahtnud tagasi Avignoni minna, aga suri enne
ära).  Paavste mõjutas ka Prantsuse kuninga Philippe Ilusa poliitika – ta oli
tugev   kuningas,   kuid   ta   ei   sundinud   paavste   lahkuma,   samavõrd
mõjutas paavste poliitiline olukord Itaalias eneses. Paavsti   kuuria   Roomas   koosnes   valdavalt   itaallastest,   samas
Prantsusmaa   paavsti   õukonnas   olid   peamiselt   prantslased   ja   ka
paavstid olid seal prantslased – Prantsuse mõju kirikus kasvas.  Seda nimetatakse Avignoni vangipõlveks – nime andsid itaallased,
kuna nende jaoks oli probleem, et paavstid asusid Roomast eemal. Templirüütlite   ordu   –   väidetavalt   praktiseerisid   ketserlikke
tseremooniaid, aga ilmselt tahtis Prantsuse kuningas lihtsalt nende
varasid   endale.   Ketserite   kohta   me   teame   enamasti   ülekuulajate
kaudu, kuid nende märkused põhinevad sellel, kuidas neid õpetatud
on. Kui templirüütlite ordu laiali läks, läksid allesjäänud johanniitide
alla – suur osa varast läks valitsejatele. Prantsuse kuningas vabandas
seda sellega, et see summa läks protsessikulude katteks.  Kusjuures   oli   hiliskeskajal   paavstide,   kirikute   ja   kuningate
kritiseerimine täiesti aktsepteeritav – õpetus oli muutunud. Selleks, et saada pühakuks, piisas sellest, et keegi kuskil austas seda
inimest   –   pühakuks   kuulutada   võis   ka   nt   kohalik   valitseja.   Selle
juurde   kuulus   kanoniseerimisprotsess,   mille   käigus   uuriti,   kas
inimene on ikka pühakule vastavate tegudega hakkama saanud.  Rooma linn vajas majanduslikus mõttes ellujäämiseks seda, et kuuria
asuks seal. Rooma elanikkond elatas end paavsti kuuria, seal juures olevate külaliste ja palverändurite teenindamisega. Kui paavst sealt
ära   läks,   siis   „jäi   Rooma   orvuks“.   Paavst   asus   Avignoni,   kuhu
kujunes ta residents koos paavstipaleega.  Õhtumaa kirikulõhe Kui Gregorius XI suri Roomas, siis järgnes topeltpaavsti valimine –
Urbanus VI [1378 – 1389] Roomas ja Clemens VII [1378 – 1394]
Avignonis. Esmakordselt valiti Itaalia päritolu paavst Urbanus VI –
ta   valiti   valimisreegleid   eirates.   Urbanus   VI   oli   lühikest   aega
Avignonis ja mujal aktsepteeritud paavst, kuid ta hakkas ette võtma
selgelt   Prantsuse   vastaseid   samme,   siis   valis   Prantsuse   kardinal
vastupaavstiks   Clemens   VII   –   alguse   sai   õhtumaa   skisma.   Laias
laastus   jagunes   Euroopa   kahte   leeri   kirikliku   alluvuse   poolest:
Prantsusmaa,   Hispaania,   L.   –   Itaalia   ja   Šotimaa   tunnustasid
Avignoni paavsti, aga Inglismaa, P. – Itaalia, Skandinaavia, Ungari
ja   Tšehhi   Rooma   paavsti   ning   Saksa   keisririik   ja   Portugal   olid
neutraalsed. Tagantjärele on hakatud ütlema, et Roomas oli paavst ja Avignonis
oli vastupaavst – kaasajal ei olnud see sugugi nii kindel, kumb on
legitiivsem paavst.  Obödientsi probleem – olemas on kaks kõrgemat kirikujuhti, osad
toetavad üht, teised teist. Kusjuures vastavalt vajadusele võidi teisele
poolele üle minna – oleneb, kumb pool parasjagu kasulikum oli. Tekkinud olukord tekitas kompetentsi probleeme. Paavsti õukond oli
Avignonis   (õukonnas   olid   ametnikud,   kes   teadsid,   kuidas   neid
ameteid   täita,   vastupaavstil   ei   olnud   vajalikku   kantseleid   ega
majanduslikku   kompetentsi.   Urbanus   VI   ei   olnud   lojaalseid
ametnikke,   kuid   kust   neid   võtta?   Ainsana   oli   avatud   võimalus 75


tugineda   oma   perekonnale   ja   seotud   isikutele   –   napollastele.
Korruptsiooni vastu võitlemise sildi all paavstiks saanud Urbanus VI
osutus kõige korrumpeerunumaks paavstiks.  Sellega oli seotud ka reaalne finantsprobleem – nüüd oli kaks kuuriat
ehk   kaks   ametnikkonda   –   raha   oli   kaks   korda   rohkem   vaja,   kui
varem! Raha hankimisega süvenesid ka korruptsiooniprobleemid –
rahamure süvendas asju, mida kaasaegsed kiriku puhul kritiseerisid. Ajapikku   kaotasid   Avignoni   paavstid   oma   mõjukust   –   kiriku   ees
seisvad probleemid tuleb kuidagi lahendada – kahte paavsti ei saa
olla.  1409   –   Pisa   kontsiil   –   kuulutati   mõlemad   paavstid   tagandatuks,
ametisse valiti uus paavst: Johannes XXIII [1410 – 1415], suri 1419
aastal – hiljem tunnistati ta vastupaavstiks. Kumbki varasem paavst
Johannest ega Pisa kontsiili ei tunnistanud – nüüd oli ametis hoopis
kolm paavsti . Samas suurem osa Euroopast tunnustas Johannest ja
teised paavstid olid sisuliselt oma mõjuvõimu kaotanud.   Johannes
XXIII põgenes Roomast, kui suhted teravaks läksid.  1414 – 1418 – Konstanzi kontsiil – kokku kutsus keiser Sigismund,
Johannes   XXIII   tagandati   tagaselja,   kuna   temaga   satuti   konflikti.
Uueks   paavstiks   valiti   Martinus   V   [1417   –   1431].   Martinus   V
valimisega lõpetati õhtumaa skisma.  Johannesega   oli   veel   see   probleem,   et   üheks   ta   tagandamise
ettekäändeks   oli   see,   et   varem   oli   ta   mereröövel   Barbarossa  .
Noorpõlves   oli   ta   olnud   tõepoolest   meremees,   kuid   paavstiks
saamise ajaks oli  ta käinud ülikoolis teoloogiat õppimas jne.  Kirikukogu  – kõrgemate vaimulike (hiliskeksajas ka teoloogide ja
õpetlaste)   kogunemine,   kus   arutatakse   tähtsamaid   kirikupoliitilisi küsimusi. Kirikukogu oli legitiimne siis, kui see on oikumeeniline
(üleilmne) ning sellel on paavsti nõusolek. Selle otsuseid tunnustas
katoliku kirik, mitte õigeusu kirik. Olulised oli ka ilmaliku poliitika
küsimused. Kontsiliarism – 15. saj oli kontiilide ajajärk. Idee, et mitte paavst ei
peaks olema kirikus võim, vaid hoopis kontsiil. Paavsti roll peaks
olema pigem nende otsuste täideviija.  Tollal   oli   kirikul   mitmeid   probleeme,   oluliseks   probleemiks   oli
korruptsioon!   Hädasti   vajasid   ilma   korruptsioonielemendita
korrastamist   ka   kirikufinantsid   (läksid   käest   ära   siis,   kui   oli
topeltkuuria aeg). Kirikudistsipliin vajas tugevdamist jne. 1431 – 1449 – Baseli kontsiil – kokku kutsus Eugenius IV [1431 –
1447], et korruptsiooniprobleeme ja distsipliiniprobleeme lahendada.
Paavst ja kontsiil sattusid konflikti, paavst lõpetas kontsiili, kuid see
töötas ikka edasi. Seepeale kutsus paavst kokku oma kontsiili - 1438
–   1444   –   Ferrara-Firenze   kontsiil.   Ferrara-Firenze   kontsiil   oli
oikumeeniline,   kuid   samas   Baseli   kontsiili   toetas   suurem   osa
rahvast. F-F kontsiil tegeles Lääne ja Idakiriku ühendamisega, kuid
Baseli   oma   tegeles   reaalselt   vajalike   asjadega.   Baseli   kontsiil
tagandas paavsti ja seadis ametisse vastupaavst Felix V. See oli aga
liiga   radikaalne   samm  ning  Baseli  kontsiil  kaotas  oma   toetuse  ja
hääbus.  Millega Baseli kontsiilil tegeleti? - Leiti, et vaimulikud ja mungad peavad rohkem tähelepanu
pöörama sellele, mida ja kuidas tavainimesed usuvad, mida
tuleb   teha,   et   neid   õigele   teele   juhtida   jne.   Kokku  kutsuti
regionaalsed   nõukogud,  kus  arutati,   mida   talurahva   õigeks 76


harimiseks teha. Teine  pool sellel  suundumusel oli  see, et
paavstivõim kahanes ilmaliku võimu kasuks. Kui kuningavõim tugevnes, siis võeti kiriku valitsemine aina rohkem
ilmaliku   valitseja   võimu   alla.   Kirikus   toimus   suurem
regionaliseerumine   –   vaimulike   mobiilsus   jäi   harvemaks.
Gallikanism  – Prantsusmaal  oli aktsepteeritud  kuninga sekkumine
kiriku valitsemisse ning vaimulike kohtade täitmisesse.  Katoliku ja õigeusu kiriku suhted – kumb usk oli õigem? Paavsti
primaadi   tunnustamise   probleem   (õigeusu   kirik   ei   tunnustanud
paavsti üldise kirikujuhina). Filioque – küsimus – Filioque on „ja pojast“ – Nikaia usutunnistuse
kohaselt   pärineb   püha   vaim   isast   ja   pojast   –   ühesõnaga   küsimus
kolmainsuse kohta. Ladina kirik jagab jumala kaheks, kuid jumalat
on üks. Ladina kirik ütles, et Rooma kirik seab isa pojast kõrgemaks,
kuid kolmainsuses ei saa hierarhilist süsteemi olla. 1054   –   vastastikused   kirikuvanded   –   Rooma   kirikujuhid   ja
Konsantinoopoli   kirikujuhid   panid   üksteist   vastastiku   kirikuvande
alla. 1054 on kirikulõhe kehtestamise aasta. Vande alla pandi vaid
kirikujuhid.   Idakirikut   nähti   skismaatilisena   –   nad   ei   olnud
ketserlikud,   vaid   olid   lihtsalt   organisatsiooniliselt   lahku   löönud.
Kirikuvanne võeti maha alles 1960. aastatel. 1204 – Konstantinoopoli vallutamine ristisõdijate poolt – on nähtud,
et sellega lõhestati kirik, samas katoliku kirik on seda näinud kui
kahe kiriku ühendamist.  1275 – „Lyoni unioon“ - kirikukogu, saavutati kokkulepe Bütsantsi
ja ladina kiriku ühendamise osas – teoks ei saanud. Bütsantsi poliitiline olukord oli keeruline – türklased oli pea kogu
kunagise   Bütsantsi   riigi   vallutanud,   Bütsants   piirdus
Konstantinoopoli   linnaga.   Tuge   otsiti   Lääne-Euroopast,   korduvalt
plaaniti ristisõda türklaste vastu. Bütsantsi vaimulikkond oli valmis
katoliku vaimulikega läbi rääkima, mistõttu korraldatigi F-F kontsiil.
Diskussioonide tulemuseks oli kokkulepe kiriku ühendamise kohta –
kompromiss. See seisnes selles, et Ladina kirik aktsepteeris Kreeka
kiriku   liturgiat,   ei   nõutud   muutmist.   Omakorda   Kreeka   kirik
aktsepteeris   paavsti   primaati   –   kõrgem   võim   kuulub   paavstile   ja
seeläbi sai see osaks katoliku kirikuga. 1439 –  laetentur coeli  – seal võeti vastu F-F kontsiili otsused, et
kaks kirikut tuleb ühendada. See on jäänud aluseks kõikidele teistele
unioonidele hilisemal ajal.  1453 – Konstantinoopol langeb türklaste kätte. Renessansiajastu paavstid See on periood, mil kirikuvõimu ja paavste tugevalt  kritiseeriti  –
kriitika oli oma kohal. Seda võimendas hiljem reformatsioon.  Nepotism – ladina keeles nõbu, see oli poliitika, mis andis 14. – 15.
saj kirikus tooni. Kõrge vaimuliku ameti saanud isik aitas upitada
kõrgemale ka oma sugulasi ja sõpru. Oma pere kõrgemale kohale
aitamine   oli   tegelikult   hiliskeskajal   norm,   selle   kaudu  loodi   enda
ümber   sõltlastest   inimeste   ring   ja   sellega   tugevdati   oma   võimu.
Tavaliselt tähendas see võimu pärandamist isalt pojale, kuid reeglina
vaimulikel pärimisõiguslikke lapsi vaimulikel olla ei saanud olla ,
mistõttu   pärandati   oma   positsiooni   lähisuguslastele,   nt   nõbudele.
Seda   mõisteti   üldiselt   hukka.   Mitmed   paavstid   ei   vastanud   vaba
kirikujuhi ideaalidele, kuid samas nt oli Pius II [1458 –1463] (Enea 77


Silvio Bartolomeo Piccolomini) tuntud humanist ja õpetlane, teisest
küljest   oli   silmapaistev   kirikujuht,   kuid   ta   eluviis   ei   vastanud
paavstilt nõutavale eluviisile. Aleksander VI [1492 – 1503] - Borgiate suguvõsa esindaja (pärit
Pürenee   poolsaarelt),   selle   suguvõsaga   on   seostatud   nepotismi
kõrgaega. Euroopa   piirkonnad   olid   paavstikuuriaga   väga   erinevalt   seotud   –
tihedalt   oli   seotud   nt   Itaalia   (kuid   ka   eri   piirkonnad   Itaalias   olid
erinevalt seotud).  21. LOENG 30.11.2020 Kuuria   finantseeringud   pärinesid   suures   osas   teistest   Euroopa
maadest   väljastpoolt   Itaaliat.   Vaimulikud  pidid   maksma   erinevaid
lõivusid ja tasusid, mis jõudsid paavstikuuria kassasse. Saksamaal
tekkis ettekujutus, et paavstikuuria imeb Saksamaa rahast tühjaks –
tänapäevane uurimistöö on näidanud, et Saksamaad küll tühjaks ei
imetud, kuid samas Saksamaale midagi tagasi ka ei antud. Mõnedes
regioonides   olid   tihedad   isiklikud   sidemed   kuuriaga   –   saadi   aru,
mille eest maksti, samas nt Saksamaal selliseid isiklikke sidemeid ei
olnud – maksti justkui mitte millegi jaoks.  Kiriku organisatsioon hiliskeskajal Administratsioon   jääb   keskaja   jooksul   samaks,   lihtsalt   muutub
keerukamaks. Kuuria on keskaja jooksul kasvanud, administratsioon
muutub   keerukamaks.   Kuuria   juurde   kujuneb   kantselei,   kus
toodetakse paavsti nimel dokumente, mis paavsti juurde kunagi ei
jõua   (nende   maht   on   liiga   suur).   Kujuneb   välja   kindel   reeglistik,
kuidas dokumente vormistada jne. Oluline   ametnikkond   kuuria   juures   on   pönitentsiaalamet.
Madalamad   vaimulikud   ei   saanud   sakramendivastaseid   eksimusi
andeks   anda,   nende   pattude   andestamine   oli   paavsti   pärusmaa.
Ilmselgelt   ta   ise   sellega   tegeleda   ei   jõudnud,   sellega   tegelesid
pönitetsiaalametnikud   –   nad   uurisid   patu   tagamaid   jne   ja   siis
otsustasid, kas annavad andeks või ei. Nende teemade alla käisid nt
abielu   rikkumine,   abiellumistõotuse   tagasi   võtmine   (mees   lubas
abielluda,   aga   ei   täida   lubadust),   preestriks   pühitsemisel   oli
eelduseks   seaduslikust   abielust   sündimine,   kuid   kinnitusega   sai
preestriks ka vallaslaps jne. Preestriameti puhul on huvitav see, et
kaebus esitati tihtilugu iseenda peale – kui nt preester arvas, et ta on
põhjustanud kellegi surma. Sellised kaasused (just vallaslaste omad)
on   massilised,   paljude   vallaslaste   juhtumid   on   seotud   sellega,   et
nende isaks oli vaimulik, kellel ei tohiks lapsi olla. Kirik   jagunes   kirikuprovintsideks   ja   piiskopkondadeks   –   süsteem
kujuneb   lõplikult   välja   hiliskeskajaks,   kuna   kristianiseerimine   on
lõpule jõudnud. Kohalike   võimude   mõju   kasvas,   paavsti   mõju   provintsides   isegi
vähenes võrreldes nt 13. saj. Suureks   muutuseks   on   see,   et   vaimulike   hariduse   tase   tõuseb
tugevalt. Saab normiks, et kõrgemad vaimulikud on käinud ülikoolis
(see pole nõue, kuid suurel osal neist see juba on). Muidugi oleneb
ka piirkonnast – osades piirkondades oli ülikoole  rohkem, osades
kohtades   vähem.   Samuti   oli   ülikoolidel   erinev   profiil   –   mõned
keskendusid  nt  teoloogiale,  osad  õigusele  jne.   Vaimuliku   karjääri
eelduseks ei olnud teoloogiline haridus, sobis ka nt õigusteaduslik
haridus. 78


Vaimulikud   ametid   olid   hierarhilised,   samuti   oli   nt   kloostrites
hierarhia – ilmikvaimulikud ja …. Hiliskeskaja   pärand   –   paavst   asub   Vatikanis.   See   sai   paavstide
asupaigaks alles peale Avignoni kirikulõhet, varem oldi Lateraanis. Kiriku sissetulekud Kiriku raha tuli suurelt jaolt maavaldustest – nt kihelkonnakirikutel
oli  tihtilugu oma ala – kirikumõis.  Kuuriat aitasid ülal pidada erinevad maksud, need kutsusid sageli
esile   kriitikat.   Üks   oluline   maks   oli   nnt  servituim   commune  –
„ühiseks hüvanguks“ vms. Alates 13. – 14 saj vahetusest pidid seda
ametisse asudes maksma piiskopid ja abtid. Probleem oli selles, et
summa ei muutunud sajandite vältel – üritati vähendada, demogr.
katastroofi ajal oli see maks väga ränk. Madalamatel vaimulikukohtadel pidid vaimulikud maksma annate –
need olid paika pandud sissetulekute järgi. Indulgentside müük – oluline rahaallikas kirikute jaoks, selle raha
eest ehitati nt uusi kirikuid, samas rahastati ka ristisõdu. 13. sajandil
sai   ristisõjast   reeglistatud   ettevõte   ning   alguse   sai   indulgentside
annetamine  muude asjade  eest, kui isiklik ristisõtta  minek  – neid
hakati müüma organiseeritud kampaaniate käigus, et mingi kindla
asja jaoks raha saada. Selles on nähtud „kurjajuurt“ hiliskeskaegses
kirikus – seda kritiseeris enim Martin Luther. Indulgentsidel polnud
kindlat   hinda,   inimene   maksis   nii   palju,   kui   sai.   Peraudi   jõudis
järeldusele, et vaestele tuleks jagada neid tasuta – lunastuse saamist
ei   tohiks   siduda   varandusega.   Õiguse   eest   omal   territooriumil
indulgentsimüümist läbi viia hakkasid maaomanikud nõudma teatud
protsenti – nii mõnelgi juhul olid kulud suuremad kui tulud. Juubeliaasta – saadakse patud andeks. Need, kes sel aastal Rooma
läksid, said plenaarindulgentsi. Esimene oli 1300, hiljem tehti aina
tihedamini, nt 25 aasta tagant. Provisioonid,   ooted   ja   benefiitside   kumulatsioonid   –   kaasajal
tugevalt kritiseeritud. Provisioon – vaimuliku koha täitmine kuuria
poolt. Benefiitside kumulatsioon ehk prebend – vaimuliku amet koos
tasuga. Aina tavalisemaks sai see, et üks isik koondas enda kätte
mitu ametit. Kuid tekkis probleem – üks inimene ei saanud korraga
mitmes   kohas   olla,   mistõttu   palgati   asendajaid   ehk   vikaare   (teda
tasustati halvemini, kui prebendi sissetulek oli).  Sinekuur   (sine   cura   animarum)   –   ilma   hingehoiukohustuseta
vaimuliku   amet   ehk   sisuliselt   sissetulek,   milleks   ei   pea   midagi
tegema.  Mõned sinekuurid olid ka nt ülikoolide  õppejõud, kes ei
jõudnud jumalateenistusi läbi viia. Vaimulikud ordud Edasi eksisteerisid „vanad ordud“ – benediktlased, tsistertslased –
nende tegevus oli suunatud kloostriseinte vahele, nad ei tegelenud
jutlusega rahva seas. 13.   sajandil   tekkisid   kerjusordud,   näiteks   dominiiklased   või
frantsisklased. Need olid tsentraalselt juhitud ordud, nende eesmärk
oli   jutlustamine   inimeste   ja   koguduse   hulgas,   toonitati
tagasihoidlikkuse ja lihtsuse olulisust. Muuhulgas olid nad avatumad
madalamatele sotsiaalsetele kihtidele.  Jutlustamine – meil on protestantlik ettekujutus, et katoliku kirikus
ei   jutlustata.   Tegelikult   sai   see   korrapäraseks   13.   saj,   varem   oli
harvem. Sellega tegelesidki just kerjusordude liikmed. 79


Eksemplum – näide, sai jutluste väga olulisteks, need olid õpetlikud
ja naljakad lood. 14.   sajandil   kujunes   välja   Püha   Birgitta   ordu.   Birgitta   oli   Rootsi
aristokraat,   veetis   elu   teise   poole   Roomas.   Pani   aluse   uut   tüüpi
konventidele – kiriku ümber olid ühendatud nunnade ja preestrite
konvent.  Tertsiaarid – kolmandad ordud, esimeseks orduks oli vendade haru,
teine   oli   õdede   haru   ja   kolmandad   olid   ilmikud,   kes   munkade
juhtimise all elasid kloostri juures, kuid nad polnud mungatõotust
andnud. Nad olid vahelüli ilmaliku maailma ja kloostrite vahel.  Nunnaordudel   oli   suuresti   sotsiaalhoolekande   roll,   samas
võimaldasid need ka naistele religioosset elu ning ka haridust. Usuelu areng Hiliskeskajal   oli   Euroopa   sügavalt   kristlik   ühiskond.   Lisaks
kogudusekirikutele kujunesid välja kabelid, mille preestritel polnud
õigus   jagada   armuleiba.   Kabelid   on   sageli   erainitsiatiivil   rajatud,
näiteks on need seotud kohaliku kultusega. Hiliskeskajal   sai   omaseks   puhastustuli,   inimesed   tundsid   aina
rohkem muret, kas nad saavad oma patud andeks – oluliseks saab
lahkunute mälestamine, nende eest palvetamine jne. Populaarseks   said   kohalikud   palverännakud   näiteks   Wilsnacki,
Canterburysse   või   Thanni,   üheks   põhjuseks   oli   nt   see,   et
Jeruusalemm   langes   saratseenide   kätte   ja   sinna   minek   oli
raskendatud. Samuti oli võimalik palverännak delegeerida kellelegi
teatud summa eest.  Oluline  oli rahvakeelse  usulise  kirjanduse  levik.  See oli  mõeldud
neile,   kes   oskasid   küll   lugeda,   kuid   kes   ei   osanud   lugeda   ladina
keelt.   Samuti   keskendutakse   isiklikule   usulisele   kogemusele,
oluliseks saab müstika ja müstiline kirjandus.  80