Käitumise füsioloogia ja anatoomia kontrolltööks (0)

KÄITUMISE FÜSIOLOOGIA I
SISSEJUHATUS
Anatoomia – organismi ülesehitus, teadus keha koostisosadest , nende kujust , vormist ja seostest osade vahel
Füsioloogia – organismi talitlus elupuhuses olekus, teadus keha ja selle osade toimimisest ja funktsioonidest
Homeostaas – tasakaalu hoidmine organismis
Šimpansil ja inimesel on pärilikest tegureist ühiseid umbes 98,4%.
Struktuuri ja funktsiooni lahutamatuse printsiip – teatud tüüpi struktuur on kujunenud konkreetset funktsiooni täitma, teeb oma omadustega funktsiooni võimalikuks.
Inimkeha 6 tasandit :

Keemiline tasand – aine aatomid ja molekulid, energia ja liikumise tekkemehhanismid

Rakuline tasand – väikseim elus üksus kehas, elu algelement

Koe tasand – kindla funktsiooniga rakkude ja rakuvaheaine kogum

Elundi tasand – eri kudedest moodustunud spetsiifilise funktsiooni ja struktuuriga elundsüsteemi element

Elundsüsteemi tasand – mingi funktsiooni täitmisel koostööd tegevate elundite kogum

Organismi tasand – hõlmab üheks funktsionaalseks tervikuks kõik organismi elu teenindavad elundsüsteemid ja ka keha ja vaimu (psüühika)
Elutähtsad füsioloogilised funktsioonid:

• Piiride hoidmine – väliskeskkonna lahutamine sisemisest erinevate barjääride abil
  
• Ainevahetus
  
• Infovahetus sise- ja väliskeskkonna vahel
  
• Liikvel olek
  
• Kasvamine
  
• Küpsemine
  
• Elu jätkamine – endasuguste tootmine
  

Elu eeltingimused:

• Toitained – energia saamiseks ja rakkude ülesehitamise toormaterjaliks
  
• Hapnik – energia ja toitainete kättesaamiseks toidust
  
• Vesi (60-80% kehakaalust) – elupuhuste keemiliste reaktsioonide tagamiseks organismi sisekeskkonnas
  
• Püsiv kehatemperatuur , ligikaudu 37°C
  
• Atmosfääri õhk – hingamisfunktsiooni ja sealtkaudu ainevahetuse tagamiseks
  

Homeostaasi kriisi sattumisel kujuneb ajutine või püsiv patoloogiline protsess, koekahjustus või haigusseisund, mis võib lõppeda ka surmaga.
Tagasisidesilmuste toimimisprintsiip – organismisiseste sündmuste ahel, mille käigus regulatsioonialust muutujat jälgitakse, pidevalt hinnatakse, muudetakse, vaadatakse üle, hinnatakse üle jne. Koosneb 3 kohustuslikust elemendist: retseptorist, kontrollikeskusest ja korrigeerimismehhanismidest ehk efektorite süsteemist.
Süsteemi reaktsioon näitaja kõikumisele edastab info kontrollikeskusele, näitaja väärtust efektorite kaudu kas vähendades (negatiivne side) või suurendades (positiivne side).
Suunanimetused:

• Anterioorne (ees) – posterioorne (taga)
  
• Superioorne (üleval) – inferioorne (all)
  
• Mediaalne (keskjoonel) – lateraalne (külgmisel)
  
• Intermediaalne ( mingite struktuuride vahele jääv)
  
• Ipsilateraalne (samal kehapoolel asuv) – kontralateraalne (vastaskehapoolel asuv)
  
• Proksimaalne (lähedal) – distaalne (kaugel)
  
• Pindmine (väljaspoolselt) – sügav (sisemuses asuv)
  
• Ventraalne (kõhtmine) – dorsaalne (selgmine)
  

Lõiked:

• Sagitaallõige – poolitab ülevalt alla, jagades keha või organi paremaks ja vasakuks pooleks.
  
• Frontaallõige (koronaallõige) – poolitab ülevalt alla, jagades keha või organi eesmiseks ja tagumiseks pooleks.
  
• Ristilõige (läbilõige) – poolitab horisontaalselt, jagades keha või organi ülemiseks ja alumiseks pooleks.
  

RAKU TASAND
Rakk on inimkeha väikseim, membraani varal muust organismi elutegevusest eristuv elus ja iseseisva toimimisvõimega üksus. Inimese kehas on umbes 200 eri tüüpi rakku. Keemiliste ühendite kooslus ja funktsionaalne eluomaste keemiliste ainete tootmise üksus kehas.
Raku struktuuri elemendid:

• Plasmamembraan – rakku väliselt piirav poolläbilaskev ja elastne ümbriskest, lahutab raku sisekeskkonna kõigest rakku ümbritsevast. Reguleerib dünaamiliselt rakku sisse ja rakust välja transporditava materjali liikumist, tagades niiviisi rakusisese keemilise aktiivsuse toimumiseks vajaliku keskkonna. Koosneb lipiididest ( fosfolipiidid , kolesterool ja glükolipiidid). Membraani valgud määravad raku funktsiooni.
  
• Tsütoplasma – ehk raku sisaldis , mahutab endasse kõik jäävad organellid ja neid ümbritseva rakusisese vedeliku ehk tsütosooli ning on enamuse rakulise aktiivsuse toimumise koht.
  
• Tuum – suur raku keskel paiknev, selle struktuuri ja elutegevust juhtiv organell , milles kromosoomideks (DNA, RNA ja valkude kompleks) pakitud kujul paikneb enamus pärilikkusainest. Tuumata ei suuda rakk paljuneda ning on surmale määratud.
  
• Tsütoskelett ehk raku toes– võrgustik valguniidikesi, struktureerib nii raku kui organellide sisemust. Mikroniidind ehk filament ääristab rakku, põhjustab lihaskontraktsiooni ja raku või selle sopiste liikumist.
  
• Tsentrosoom – tuuma lähiskonnas paiknev, koosneb tsentrioolide paarist ja tsentrioole ümbritsevast materjalist. Organiseerib mitoosikäävi moodustamist ja pisitorukeste juurde tootmist.
  
• Ripsmed ja viburid – ripsmete aerutamislaadne liikumine hoiab rakku ümbritseva vedeliku pidevalt liikvel, puhastades limaskesti, liigutades munarakku munajuhas. Vibur on pikem ja liigutab reeglina tervet rakku, inimkeha ainus viburiga rakk on seemnerakk .
  
• Ribosoom – pisike tume kehake ribosomaalsest ribonukleiinhappest (rRNA) ja valkudest. Toodab valke organellide, plasmamembraani või ekspordi tarbeks.
  
• Endoplasmaatiline retiikulum – tsütoplasma ülatuses hargnev kanalite süsteem membraansete ja ekspordiks minevate valkude tootmiseks, töötlemiseks ja sorteerimiseks.
  
• Golgi aparaat – toimib liikluskorraldajana.
  
• Lüsosoom – hüdrolüütilisi ensüüme sisaldav kehake oma aja ära elanud raku osiste ja rakku sisenenud võõra materjali lammutamiseks või seedimiseks.
  
• Peroksisoom – oksüdeerivaid ensüüme sisaldav põieke, osküdeerib ainevahetuse käigus aminohappeid , rasvhappeid ja mürgitustab kahjulikke aineid.
  
• Proteasoom – valkude peenestaja, leidub nii rakutuumas kui tsütosoolis. Ülesandeks on pidev ebavajalike, kahjustunud või defektsete valkude hävitamine proteaaside abil.
  
• Mitokonder – sisaldab ensüüme, mis toodavad energiat. Tekkiv adenosiintrifosfaat (ATP) on universaalse energia allikaks kõikidele rakus toimuvatele protsessidele.
  

Põhiosa rakust koosneb süsinikust (C), hapnikust (O), vesinikust (H) ja lämmastikust (N).
Elus rakk koosneb 60% ulatuses veest ning vajab eluspüsimiseks veekeskkonda.
Raku läbimõõt võib ulatuda 2 mikromeetrist isegi 1 meetrini.
Plasmamembraani füsioloogia: voolav olek, selektiivne läbilaskvus, aktiivne ja passivne transport.
Aktiivse transpordiga on tegemist kui rakk kasutab energiat ainete kättesaamiseks vastuvoolu kontsentratsiooni või elektrilisele gradiendile.
Põieke – väike ümar kotikesekujuline mahuti , milles erinevaid aineid rakkude seest rakkudevahelisse keskkonda ja vastupidi transporditakse.
Endotsütoos on protsess, millega materjalid plasmamembraanist moodustuvas kotikeses rakku neelatakse ja lüsosoomide poolt rakule vastuvõetavaks seeditakse.

• Retseptor-vahendatud endotsütoos – spetsiifiliste ligandide kättesaamiseks
  
• Fagotsütoos – suurte tahkete osakeste, kurnatud rakkude, tervete bakterite või viiruste äraõgimiseks makrofaagide ja neutrofiilide poolt
  
• Pinotsütoos – rakkudevahelise vedeliku läbikurnamine jääkainete eemaldamiseks neerudes ja toitainete omastamiseks sooles
  

Eksotsütoos on protsess, mille vahendusel rakus moodustunud põieke sulandub plasmamembraani ning selle sisaldis tõstetakse rakust välja.
Transtsütoos – veresooneseina endoteelirakkudes filtreeritakse aineid põiekestes ühest rakust teise ja sealt edasi kolmandasse.
Raku metaboolne ehk interfaas – rakk lihtsalt elab

• sünteesieelne interfaas
  
• sünteesijärgne interfaas
  

Raku jagunemise faas – rakk paljuneb. Raku jagunemine on vajalik uute rakkude tootmiseks organismi kasvades ja vanade rakkude uutega asendamiseks vigastusest või haigusest paranemisel.
Apoptoos – raku surm, tähendab raku lammutamist fagotsüütide poolt.
Valgu süntees:

DNA transkriptsioon ehk ümberkirjutamine ribonukleiinhapete (RNA) keelde leiab aset tuumas.

Translatsioon ehk geneetilise info tõlkimine valkudeks toimub tsütoplasmas ning eeldab DNA molekulist transkribeeritud 3 eri tüüpi RNA ühistööd: transfeer-RNA (tRNA), ribosoomi-RNA (rRNA) ja messenger-RNA (mRNA). T-Rna tunneb ära ja toimetab kohale vajalikud aminohapped , seob need mRNA-ga ning rRNA ehitab üles valgu sünteesi ellu viivad ribosoomid .
DNA replikatsioon – geneetilise materjali täpne kopeerimine.
Raku jagunemine:

rakutuuma jagunemine ehk mitoos

• Profaas – kromatiini vedruniidid tõmbuvad kokku ja tihenevad pulgakujulisteks kehakesteks ehk kromosoomideks mitoosikäävi tellingute najal
  
• Metafaas – kromatiidid reastuvad mitoosikäävil
  
• Anafaas – pärilikkusaine poolitub ja jaguneb uute rakkude vahel
  
• Telofaas – kromosoomid hajuvad kummaski uues rakus tuuma ulatuses uuesti laiali kromatiinimassiks
  

Häire mitoosi protsessis põhjustab rakkude kontrollimatu jagunemise kaudu kasvajaid.

tsütoplasma jagunemine ehk tsütokinees, algus mitoosi anafaasis, kui kromosoomid on jagunenud ja lõpp telofaasis.

Sugurakkude jagunemine ehk meioos, küps viljastamata sugurakk sisaldab vaid poolt igast kromosoomipaarist ehk on haploidne

• Meioos I
  
• Meioos II
  

Organismis tekib iga minut mitu miljonit uut rakku, kuid skeleti lihasrakud ja närvirakud ei jagune kunagi.
Kontrolli alt väljunud ebanormaalne rakkude paljunemine põhjustab kasvajalise koe arengu. Kasvajad jagatakse pahaloomulisteks, kui nad põhjustavad siirdeid, ja healoomulisteks, kui nad seda ei tee.
KOE TASAND
Inimkehas on 4 põhilist koetüüpi: epiteel - ehk kattekude , sidekude, lihaskude ja närvikude.
Kõik need koed saavad alguse ühest viljastatud munarakust, kuid koosnevad väga erinevatest rakutüüpidest.
Kudede uurimisega tegeleb histoloogia, seda on tähtis tunda, kuna haigusi diagnoositakse tihti just kudede patoloogia alusel.
Kude on rühm sarnase struktuuri ja funktsiooni ning ühtse lootelise päritoluga rakke, mis funktsioneerivad koos mingi spetsiifilise tegevuse elluviimise kontekstis. Kude võib olla tahke (luu), poolvedel ( rasv ) või vedel ( veri ).
Inimekeha 4 koetüüpi:

Epiteelkude – katab keha välispindasid ja vooderdab õõnes organeid, kehaõõnsusi, juhasid ning moodustab näärmeid. 3 ülesannet:

• selektiivne barjäär ainete kehasse või kehast välja pääsemisele
  
• näärmeline, rakkudes toodetud nõrede väljumispind
  
• kaitsekiht ümbritseva keskkonna mõjude eest
  

Epiteelkoe ja rakkude pinnad:

• Kõige pindmine ehk apikaalne
  
• Basaalne ehk alumine või kõige sügavamal asetsev külg
  
Epiteelkoe tüübid:

• kattev ja vooderdav epiteel
  
• näärmeepiteel – funktsiooniks nõrede tootmine rakukobarate või üksikute rakkudena sügaval katva ja voodervada epiteelkoe sisemuses. Keha näärmed jagatakse eksokriinseteks ja endokriinseteks vastavalt sellele, kas nende nõre jõuab epiteeli pinnale ja ainult sinna või satub näärmest rakuvaheainesse ja levib sealt vereringe kaudu kogu kehasse.
  
  • Eksokriinsed näärmed – nõristavad oma nõre juhade kaudu katva ja vooderdava epiteeli pinnale.
    
  • Endokriinsed näärmed – nende nõresid nimetatakse hormoonideks ning need reguleerivad paljusid organismi ainevahetuslikke ja füsioloogilisi protsesse homeostaasi püsimise huvides.
    
• lameepiteel
  
• kuubikujuline
  
• silinderrakk
  

Sidekude – kaitseb ja toestab keha ja organeid. Eri tüüpi sidekoed ühendavad organeid omavahel, talletavad energiavaru rasvade kujul ning tagavad immuunsuse haigustekitajate suhtes. Sidekude moodustub ekstratsellulaarsest maatriksist ja sidekoe rakkudest.
Sidekoele tüüpilised rakud :

• Fibroblast – rändab mööda sidekudet, diferentseerub seal ning sünteesib koeomase kiulise materjali ja täiteolluse.
  
• Adipotsüüt – rasvarakk , naha aluskihtides ja organite ümber.
  
• Nuumrakk – veresoonte ümber, immuun - ja kaitsefunktsioon, kohalik põletikureaktsioon.
  
• Vere valgelible – oma alaliikides tungib sidekoesse kui kude on põletikus, allergias või parasiitnakkuses.
  
• Makrofaag ehk õgirakk – hävitab baktereid ja rakujäänuseid fagotsütoosi teel.
  
• Plasmarakk – toodab valgulisi antikehi sissetungijate vastu.
  

Täiteollus määrab sidekoe olemuse.
Sidekoe kiud:

• Kollageenkiud – kollageenist, väga tugevad ja vastupidavad tõmbejõule, siiski paindlikud olenevalt veesiduvusest.
  
• Elastsed kiud – elastiinist ja fibrilliinist, venivad purunemata kuni 150% algpikkusest, venituse järel algkuju taastub.
  
• Retikulaarsed kiud – fibroblastide poolt toodetud peened kollageenkimbud.
  

Lihaskude – arendab kehastruktuuride liikumiseks vajaliku füüsilise jõu ning toodab kehasoojust. Lihaskude paneb keha liikuma, säilitab kehaasendit ning toodab soojust.
Lihaskoe tüübid:

• Skeleti- ehk vöötlihaskude – kinnitub luudele skeletil, skeletilihaste kokkutõmbed ja lõtvumine on tahtega juhitav.
  
• Südamelihaskude
  
• Silelihaskude – silelihaste kokkutõmbed laiendavad või ahendavad veresooni, peenestavad ja liigutavad toitu seedetraktis, liigutavad kehavedelikke ja kõrvaldavad jääkaineid. Ei allu tahtele.
  

Närvikude – tuvastab kehasiseseid ja väliseid muutusi ning reageerib neile tegevuspotentsiaalidega, käivitades lihaste ja näärmete tööd. Funktsiooniks on stimulatsiooni tõlkimine närviimpulsside keelde, juhtides neid mööda teisi neuroneid lihaskoe või näärmeteni.
Kõik koed arenevad kolmest esmasest lootelehest, mis on inimlootes formeerunud 16 päeva pärast viljastumist – välimine looteleht ehk ektoderm , sisemine looteleht ehk endoderm ja kesmine looteleht ehk mesoderm .
Epiteelkude saab oma osa kõigist kolmest. Side- ja lihaskoed tekivad mesodermist. Närvikude tekib ektodermist.
Rakud õmmeldakse kudedeks plasmamembraanide ühenduste varal:

• Tihe ühendus epiteelkoe rakkude vahel rajaneb membraane läbivalt kulgevatel valkudel, takistab seedenõrede tee kudedesse.
  
• Lisapaksendiga liitühendus membraanide ja glükoproteiinide vahel vöötab ja tugevdab koeliidetena seedekulgla kontraktiilseid seinu.
  
• Desmosoom ehk sidekehake ankurdab tihedalt üksteise külge naharakke, võimaldades selle venimist.
  
• Hemidesmosoom ankurdab epiteelirakud basaalmembraani külge.
  
• Tunnelühendus plasmamembraanide vahel juhib ainete ja elektri voolu ühest rakust teise, organiseerides loote arengut ja hiljem südame, emaka, seedekulgla töökorraldust.
  

Närvirakud ja lihasrakud on erutustundlikud rakud, sest need reageerivad elektrilisele ärritamisele tegevuspotentsiaalide genereerimisega.
Kui närviimpulss või tegevuspotentsiaal tekib närvirakus, siis vabastab see keemilisi virgatsaineid, mille kaudu närvirakk saab teiste närvirakkude, lihaskiudude ja näärmetega suhelda.
Kui tegevuspotentsiaal tekib lihasrakus, tõmbub see kokku, pannes liikuma jäseme, toidu peensooles või vere südame-veresoonkonnas.
Koe paranemine seisneb ära kurnatud, kahjustatud või surnud rakkude asendamises.
NÄRVIKUDE
Närvikoe erutustundlikkus võimaldab genereerida närviimpulsse e tegevuspotentsiaale, mis hoiavad kontaktis ning reguleerivad enamuse keha kudede ühist tegutsemist .
Närvi- ja sisenõresüsteem jagavad vastutust keha kui terviku homeostaasi alalhoiu eest, valvates elutähtsate muutujate elu soosivates piirides püsimise järele. Närvisüsteem teeb seda operatiivselt närviimpulsside kaudu, sisenõresüsteem on pikatoimelisem ning toimib hormoonide vahendusel.
Närvikude on vastutav kõigi tajude, käitumiste ja mälestuste eest ning algatab kõik tahtest kontrollitavad ja tahtest kontrollimatud liikumised.
Neuroloogia on meditsiini haru, mis tegeleb närvisüsteemi normaalse talitluse ja häiretega. Neuroloog on arst, kes on spetsialiseerunud närvisüsteemi häirete diagnoosimisele ja ravimisele.
Närvisüsteem kaalub 2 kg ning on seega üks väiksemaid ja samas komplekssemaid inimese keha 11 elundkonna hulgas.
Närvisüsteem on keerukas, kõrge organiseerituse tasemega võrgustik miljarditest närvirakkudest ja samast hulgast gliiarakkudest. See toimib elektriliste impulsside keha ühest osast teise juhtimise printsiibil.
Närvisüsteemi moodustavad struktuurid :

• Peaaju + 12 paari kraniaalnärve
  
• Seljaaju + 31 paari spinaalnärve
  
• Ganglionid väljaspool pea- ja seljaaju
  
• Seedimist reguleerivad enteerilised närvipõimikud
  
• Sensoorsed retseptorid nahas, siseorganites ja väliskeskkonda jälgimas
  

Enteeriline närvisüsteem
Koosneb 100 miljonist närvirakust enteerilistes närvipõimikutes piki seedetrakti ning tegutseb suhteliselt sõltumatult nii autonoomsest kui kesknärvisüsteemist.
Kommunikeerub kesknärvisüsteemiga sümpaatiliste ja parasümpaatiliste närvirakkude vahendusel.
Enteerilise närvisüsteemi sensoorsed neuronid jälgivad seedetrakti keemilisi muutusi ja seedekulgla seinte venitavust. Motoorsed neuronid juhivad seedetrakti silelihaste kokkutõmbeid, tagades nii toidu liikumise läbi seedekulgla, seedenõrede nõristuse ja hormoonide vabanemise.
Närvi on väljaspool peaaju ja seljaaju kulgevate aksonite (100-1000) kimp koos ümbritseva sidekoe ja seda varustavate veresoontega. Iga närv kulgeb oma kindlat rada mööda ning varustab närvivarustusega ehk närvistab ehk innerveerib kindlalt piiritletud alasid kehas.
Ganglion on närvirakkude tuumadest koosnev närvikoe mass väljaspool pea- ja seljaaju.
Enteeriline närvipõimik moodustub seedekulgla närvirakkude võrgustikest.
Sensoorne retseptor võib tähendada sensoorse neuroni dendriite, aga ka spetsiaalseid rakke, mis on tundlikud ühe või teise muutuja suhtes organismisiseses või välises keskkonnas.
Närvisüsteemi funktsioonid:

• Sensoorne valvur – retseptorid avastavad organismi sisesed muutused, näiteks vere liigse happelisuse või välised muutused nagu vihmapiisa käele langemine ning juhivad info spinaal- või kraniaalnärvide pea- või seljaajju.
  
• Integratiivne – sensoorse info taju, analüüs, talletamine ning sellest lähtuvate otsuste langetamine enamasti peaaju tasandil.
  
• Motoorne – vastusreaktsiooni andmine sensoorsele infole lihaste ja näärmete aktiivsuse muutmise kaudu.
  

Neuronid:

• Sensoorne e aferentne neuron – toob infot närvisüsteemi suunas, enamasti unipolaarne , spetsiifilise retseptoriga seotud.
  
• Interneuron e assotsiatsiooni neuron – kesknärvisüsteemi vahelüli sensoorsetele ja motoorsetele neuronitele, enamasti multipolaarne .
  
• Motoorne e eferentne neuron – viib vastuse närvisüsteemist signaalidena välja efektorelundini, enamasti multipolaarne.
  

On kaht tüüpi rakud – närvirakk e neuron ja selle funktsiooni toetav neurogliia (liimaine).
Närvirakule, nagu lihasrakule, on omane erutustundlikkus, võime stiimulile reageerida elektrilise potentsiaali muutusega.
Tegevuspotentsiaal e närviimpulss on ioonide liikumise tõttu kindlas suunas mööda närviraku membraani pinda kulgev elektriline signaal .
Närviimpulss võib liikuda lühikesi (1 mm) või pikki vahemaid (varvastest peaaju alumise osani ) kiirusega 0,5 kuni 130 meetrit sekundis.
Neurogliia moodustab poole närvisüsteemi mahust, selle väiksemaid eri tüüpi rakke on 5-50 korda rohkem kui närvirakke. Neurogliia rakud ei genereeri ega juhi närviimpulsse ning on võimelised jätkuvalt ka täiskasvanud närvisüsteemis jagunema .
Gliiarakkudest arenevad ajukasvajad ehk glioomid on väga ohtlikud ja pahaloomulised .
Neurogliia rakke on 6 eri tüüpi: astrotsüüdid, oligodendrotsüüdid, mikrogliia ja ependüümi rakud kesknärvisüsteemis ning Schwanni rakud ja satelliitrakud piirdenärvisüsteemis.
Neurogliia kesknärvisüsteemis:

Astrotsüüdid e tähtrakud toestavad närvirakke, täiendavad veresoonte endoteeli veri-aju barjääri, juhivad närvirakud loote arengus õigele kohale, tagavad närviimpulsi genereerimist toetava keskkonna ning sünapside heakorra.

Oligodendrotsüüdid ehitavad aksonite ümber müeliinkesta.

Mikrogliia toimib fagotsüüdina, hävitades kehavõõrad rakud, surnud rakud ja nende jäänused.

Ependüümi rakud vooderdavad ajuvatsakesi, toodavad ajuvedelikku, hoiavad selle liikvel ning toimivad veri-aju barjäärina.
Neurogliia piirdenärvisüsteemis:

Schwanni rakud ümbritsevad piirdenärvisüsteemi aksoneid , moodustavad nende ümber müeliinkesta ning stimuleerivad aksoni taastumist.

Satelliitrakud toestavad piirdenärvisüsteemi ganglionides närvirakkude kehasid ja reguleerivad nende ainevahetust.
Müeliniseerumine
Müeliinkest – mitmekihiline lipiididest ja valkudest isolatsioonikiht aksoni ümber, kiirendab närviimpulsi liikumist ning isoleerib elektrilisi protsesse.
Piirdenärvisüsteemi müeliniseerumine algab looteeas, üks Schwanni rakk mähib 100 kordi end ühe aksoni ümber ühest Ranvier soonisest teiseni ja jääb seda ise neurolemmi ehk närvikiu tupena ümbritsema. Neurolemm annab piirdenärvisüsteemi aksonile vigastusest taastamise võime.
Kesknärvisüsteemis müeliniseerib oligodendrotsüüt oma jätkete varal korraga kümneid aksoneid, kuid neurolemmi ei moodusta.
Närviraku osad:

• rakukeha e perikaarüon e sooma on närviraku ainevahetuse kese
  
• dendriidid – puuvõrana hargnevad, koonusja kujuga, lühikesed jätked Nissli sõmeruste, mitokondrite ja muude organellidega
  
• akson – pikk, peen, silinderjas jätke, algab rakukehast närviimpulsi vallandamise päästikuks oleva aksoniküngastikuga. Aksoni plasmas on mitokondreid, mikrotuubuleid ja neurofibrille, aga puuduvad Nissli sõmerused ja seega valgusüntees. Müeliniseeritud akson on ümbritsetud müeliinkihiga, mida aeg-ajalt katkestavad Ranvier soonised.
  Sünaps on neuronite ja neuroni ning efektori kokkupuute ja kommunikatsiooni paik, sisaldab põiekesi kolme või enama erineva virgatsainega, millel on erinev mõju postsünaptilisele rakule.
  Aeglane aksonaalne transport (1-5 mm päevas) toimub ainult raku kehast aksoni suunas ning varustab aksoneid uute aksoplasma elementidega.
  Kiire aksonaalne transport (200-400 mm päevas) toimub valkude najal piki mikrotuubuleid mõlemas suunas, liigutades organelle ja materjale aksonitupe, sünaptiliste terminaalide ja põiekeste moodustamiseks, jäätmete lammutamiseks või raku kasvu mõjutamiseks.
  

Neuroni tüübid:

• multipolaarne – rohkete dendriitide ja ühe aksoniga, tüüpiline pea- ja seljaaju projektsioonineuron
  
• bipolaarne – ühe siseneva dendriiditüve ja ühe aksoniga, meeleorganite närvirakk
  
• unipolaarne – arengu käigus üheks põimunud aksoni ja dendriidiga, sensoorse retseptori rolli täitev piirdenärvisüsteemi närvirakk kehaga spinaal- või kraniaalnärvides.
  

Närviraku füsioloogia
On kahte tüüpi elektrilisi signaale, mida närvisüsteem raku tasemel vaheldumisi tekitab: astmelised potentsiaalid suhtlemiseks üle lühikeste vahemaade ja tegevuspotentsiaalid suhtlemiseks üle pikkade vahemaade.
Astmelised potentsiaalid on kasutusel signaali ülekandes ühe närviraku dendriitidest läbi närviraku keha aksoniküngastikule. Kui astmeline potentsiaal tekib dendriitidel või rakukehal vastuseks virgatsaine mõjule, nimetatakse seda postsünaptiliseks potentsiaaliks.
Kui see tekib meelerakus või sensoorses neuronis nimetatakse seda vastavalt retseptorpotentsiaaliks või generaatorpotentsiaaliks.
Tegevuspotentsiaal ehk närviimpulss tekib aksoniküngastikul ja kulgeb närviraku aksonilõpmeni.
Need 2 potentsiaali saavad tekkida, kui membraan sisaldab vajalikke ioonkanaleid ja on algselt puhkepotentsiaali seisundis.
Ioonkanalite tüübid:

• lekkekanal, mis spontaalselt vaheldumisi avaneb ja sulgub K ja Na ioonide läbivooluks
  
• Ligandi seondumisele tundlik kanal dendriitidel ja rakukehal suleb või avab oma väravad kokkupuutel spetsiifilise keemilise stiimuliga
  
• mehhaanilisel survel avanev kanal sensoorses retseptoris reageerib vibratsioonile, puudutusele, survele või koevenitusele
  
• pingetundlik kanal aksonis avaneb vastavalt muutusele membraanipotentsiaalis ning vallandab niiviisi närviimpulsi ja juhib selle aksoni terminaali.
  

Kõik-või-mitte-midagi-seadus – närviimpulss on ahelreaktsioon, depolarisatsiooni lävendväärtuse peale tekib alati täpselt üks ja sama standardne närviimpulss (ühe ja sama amplituudiga), lävendist väiksema depolarisatsiooni peale poolikut närviimpulssi ei teki.
Stiimuli tugevuse ja närviimpulsside sageduse reegel – ülelävise stiimuli peale tekib vaheldumisi põgusate refraktsiooniperioodidega jada järjestikulisi närviimpulsse.
Närviimpulsi kadudeta intensiivsusega kulgemist aksoniküngastikult närvi- ehk aksonilõpmesse nimetatakse propagatsiooniks. See tähendab, et närviimpulss loob end perioodiliste vahemaade järel piki aksoni membraani ikka ja jälle. Närviimpulss saab kulgeda vaid ühes suunas, sest seljataha jääv membraani pind taastab oma puhkeolekut, läbides hüperpolarisatsiooni ja refraktsiooni faase .
Tetrodoksiin on loomne mürkaine, mis blokeerib närvisüsteemis kõik võimalikud närviimpulsid, istudes pingetundlikesse Na kanalitesse, nii et need ei saa enam avaneda.
Lokaalsed anesteetikumid – novokaiin ja lidokaiin blokeerivad samuti pingetundlikud Na kanalite kaudu närviimpulsside kulgemise kesknärvisüsteemi.
Müeliniseerimata närvikiududes liigub närviimpulss pideval moel.
Müeliniseeritud aksonis on impulsi liikumise kiirus suurem tänu pingetundlike ioonkanalite ebaühtlasele jaotusele ja nn saltatoorsetele ülehüpetele aksoni müeliniseeritud lõikudest.
Närviimpulsi liikumise kiirus sõltub müeliinkesta olemasolust, aksoni läbimõõdust ja kehatemperatuurist.
Sünapsi tasandil toimub info filtreerimine ja integratsioon .
Sünapsi 2 tüüpi:

elektriline – selles kulgeb närviimpulss ühelt rakult teisele otse läbi tunnelühenduse. See seisneb ioonide voolamises ühe raku tsütosoolist teise ning võimaldab kiiret rakkudevahelist kommunikatsiooni ja tervete rakurühmade või lihaskiudude üheaegsete aktiveerimist

keemiline – selle närviülekande toimumispaigas on pre- ja postsünaptiline närvirakk lähestikku, kuid kokku ei puutu . Neid eraldab koevedelikuga täidetud sünaptiline pilu , mille närviimpulss peab ületama keemiliste signaalmolekulide ehk virgatsainete vahendusel.
Retseptori tüübid:

• ionotroopsed – retseptorvalk on ühtlasi ioonkanal
  
• metabotroopsed – saavutavad ühenduse ioonkanaliga G valkude ja teiste virgatsainete vahendusel
  

Närvivõrgustikud:

• divergeeruv – võimendab sensoorsest närvirakust alanud signaali
  
• konvergeeruv – koondab signaali paljudest allikatest nt motoorsele neuronile
  
• kaja- või peegeldav – signaali kestvaks töötluseks
  
• paralleelse vallandumise töötlusvõrgustik – reaktsiooni viimistluseks
  

NAHK
Keha membraanide klassifikatsioon :

• Epiteliaalsed membraanid – pinnakihiks mingi epiteelkoe tüüp
  
  • nahk
    
  • limaskestad
    
  • serooskestad
    
• Sidekoelised membraanid – nii pinnakihiks kui aluskihtideks eri tüüpi sidekoe rakud
  
  • sünoviaalkiled
    

Nahk katab kogu keha välispinda ja on inimkeha suurim elund .
Naha juurde kuuluvad naha derivaadid – nahas paiknevad ja sellest pärinevad struktuurid: karvad, küüned, rasunäärmed, higinäärmed.
Naha funktsioonid:

• mehaaniline kaitse – nahk kaitseb kogu keha ülejäänud elundeid väliskeskkonna kahjulike mõjude eest
  
• kehatemperatuuri regulatsioon – veresoonte ahendamise – laiendamise ja higi eritamise abil
  
• keha veesisalduse kontroll – nii sees oleva vee aurumise kui ka väljas oleva vee sissetungi takistamine
  
• kaitse ultraviolettkiirguse vastu – melaniini abil
  
• jääkainete eritamine – uurea jt higi abil
  
• D vitamiini tootmine
  
• neuroretseptsioon – nahk on ka meeleelund
  

Naha 3 kihti:

epidermis – marrasknahk , koosneb peamiselt epiteeli rakkudest, selle all on basaalmembraan

• basaalkiht – üks rakukiht basaalmembraanil, siin tekivad uued rakud
  
• ogakiht – sees lamellaarkehakesed, algab keratiini süntees
  
• sõmerkiht – sees keratohüaliini sõmerad
  
• läikekiht – esineb ainult nn paksus nahas, surnud rakud, sees palju keratiini
  
• sarvkiht – lamedate, surnud ja täielikult keratiini täis rakkude kiht
  
3 erinevat liiki rakke:

• melanotsüüdid – toodavad melaniini
  
• langerhansi rakud – kuuluvad immuunsüsteemi
  
• merkeli rakud – moodustavad koos närvilõpmetega Merkeli kehakesi – puute- e taktiilseid retseptoreid.
  

dermis – pärisnahk, koosneb peamiselt väheste rakkudega tihedast sidekoest

• papilaarkiht – moodustab näsasid, mis ulatuvad kaugele epidermisesse
  
• retikulaarkiht
  

hüpodermis e subkuutis – alusnahk , peamiselt kohev sidekude ja rasvkude . Sageli hüpodermist ei loeta naha osaks.
Nn paks nahk on peopesadel ja jalataldadel.
Nn õhuke nahk katab ülejäänud keha.
Naha derivaadid:

• karvad – katavad suurema osa kehast. Karval eristatakse karvajuurt ja karvatüvikut. Karv kasvab karvafoliikulist, mille allosas on karvasibul ja selle keskel karvapapil. Karva keskel on karvasäsi, selle ümber karvakoor ja pinnal kutiikul
  
• küüned – plaadikujulised, läbipaistvad keratiinist moodustised. Küünel eristatakse küünejuurt ja küünekeha, selle lõpus on vaba serv. Küünejuurt katab küünevall, mille eesmine õhuke osa on kutiikula , sellest eespool on küünel kuukene
  
• rasunäärmed – hargnenud lõpposaga suhteliselt lühikese juhaga näärmed, mis enamasti avanevad karvafoliikulisse. Rasunäärmed toodavad õlitaolist vedelikku – nahavõiet e rasu . Selle ülesanneteks on nahapinna ja karvade pehmendamine, aga ka bakterite hävitamine selle koostises olevate keemiliste ainete abil
  
• higinäärmed – eritavad higi – vedelikku, milles on peale vee ka lahustunud sooli, jääkaineid, feromoone jne. Värske higi on happeline ja selle tõttu bakteriostaatiline, aurunud higist jäänud ained aga muutuvad bakteritele söötmeks
  
  • ekkriinsed e merokriinsed näärmed – suur hulk üle kogu keha, näärmete juhad avanevad naha pinnal
    
  • apokriinsed näärmed – kaenlaalustes ja häbemepiirkonnas, juhad avenevad karvafoliikulitesse (palju valke ja feromoone)
    
  • rinna- e piimanäärmed – moondunud apokriinnäärmed
    

Limaskestad – ümbritsevad keha sees olevaid õõsi, mis on ühenduses väliskeskkonnaga, seega on ka nende õõnte sees organismi jaoks väliskeskkond. Nende pind on alati niiske. Neid leidub alati mingi hulk lümfoidset kude, mis toodab organismi kaitserakke (lümfotsüüte). Kõigis limaskestades on ka mingeid näärmeid.
Serooskelmed – vooderdavad keha õõsi, mis ei ole otseselt väliskeskkonnaga ühenduses. Serooskelmed moodustavad: üks epiteelirakkude kiht, basaalmembraan ja selle alune sidekude – subserooskude e subseroosa.

• Parietaalne leste – seinu vooderdab seinapidine
  
• Vistseraalne leste – elundeid katab sisusmine
  

Nimetused:

• peritoneum e kõhukile – kõhuõõnes
  
• pleura e rinnakelme e kopsukile – kopsude ümber
  
• perikard – südame ümber
  

Serooskelmede ülesandeks on võimaldada keha õõnte elunditel töö käigus üksteise ja seina peal libiseda – libisemise hõlbustamiseks toodavad seroosvedelikku.
Süniovaalkile vooderdab:

• liigeseõõnte neid sisepindu, mis pole kaetud kõhrega
  
• sünoviaalpaunade sisepindu
  
• sünoviaaltuppede sisepindu
  

PEAAJU JA KRANIAALNÄRVID
Ajuvatsakesed – õõnsused, mis on täidetud ajuvedelikuga.
Piklikaju
Kõik ülenevad (sensoorsed) ja alanevad (motoorsed) juhteteed.
Keskused: südametegevus, hingamine , oksendamine , neelamine , aevastamine, köhimine, luksumine.
Püramiid – piklikaju eespinnal nähtav kortikospinaalaltrakt (motoorsest koorest seljaajju kulgev juhtetee)
Piklikaju ja seljaaju piiril suurem osa nendest juhtetee kiududest ristuvad – püramiidide ristumine e dekussatsioon.
Püramiidi kõrval asub oliiv – väikeaju ja kõrgemate ajuosade suhtlemist korraldavad oliivituumad.
Piklikajus on maitsetundlikkuse, kuulmise ja tasakaalumeele ning 5 paari kraniaalnärvi tuumad .
Ajusild
Tuumad, sensoorsed ja motoorsed juhteteed.
Tahteliste liigutuste signaalid ajusilla tuumade kaudu väikeajju.
Hingamiskeskuse pneumotaksiline ja apnoe ala.
Tuumad: kolmiknärv, eemaldajanärv, näonärv ja esiku-teonärv.
Keskaju
Selle tuumad:

• mustollus – dopamiini tootvad närvirakud
  
• punatuumad – jäsemete tahteliste liigutuste sujuv koordinatsioon
  
• silmaliigutaja ja plokinärvi tuumad
  
• retikulaarformatsioon – serotonenergilised närvirakud, ärkvelolek, lihastoonus ja unest ärkamine
  

Väikeaju
1/10 peaaju massist, pooled kõikidest aju neuronitest.
Kaks poolkera , neid ühendav keskosa vermis (uss).
Tahteliste liigutuste teostus , sujuvus, komplekssed järjestused, alateadlik aspekt skeletilihaste liigutustest, kehahoiak , tasakaal, tunnetus ja keelelise info töötlus.
Väikeaju kahjustusel häirub tahteliste liigutuste koordinatsioon, tekib ataksia e düskoordineeritud liigutus
Vaheaju
Kummalgi pool 3 vatsakest, paariline hallaine moodustis , mida ühendab hallainest talamustevaheliide.
Seljaajust , ajutüvest ajukoore suunas kulgevate sensoorsete impulsside ümberlülituse koht.
Talamus ühendab väikeaju ja basaalganglione ajukoore primaarse motoorse alaga ning aitab kaasa teadvusel püsimisele.
Taalamuse tuumad:

• eesmine tuum sisendiga hüpotalamusest ja väljundiga limbilisse süsteemi; mälu ja emotsioonid
  
• mediaalsed tuumad sisendiga limbiliselt süsteemilt ja basaalganglionidelt, väljundiga ajukoorde; emotsioonid, õppimine, mälu, tunnetuse protsess
  
• lateraalse rühma tuumad sisendiga limbilisest süsteemist, ülakünkakestelt ja ajukoorest, väljundiga tagasi ajukoorde; emotsiooniväljendus, sensoorse sisendi integratsioon
  
• ventraalse rühma tuumad:
  
  • eesmine ja lateraalne tuum – liigutuskontroll
    
  • tagumine tuum – kehatundlikkus
    
  • külgmine põlvikkeha – nägemine
    
  • mediaalne põlvikkeha – kuulmine
    
• intralaminaartuumad – ärkvelolek, sensoorse ja motoorse sisendi integratsioon
  
• keskjoone tuum – mälu ja lõhnatundlikkus
  

Hüpotalamus kontrollib kehasiseseid protsesse ja on üks peamisi homeostaasi regulaatoreid.
Hüpotalamuse funktsioonid:

• närvisüsteemi autonoomse osa juhtimine
  
• hormoonide produktsioon – hüpotalamuse vabastavad ja pärssivad hormoonid reguleerivad ajuripatsi funktsioone
  
• emotsionaalse ja instinktiivse käitumise regulatsioon – koos limbilise süsteemiga reguleerib viha, agressiivsuse, valu ja naudingu väljendusi ning seksuaalsel erutumisel vallanduvaid instinktiivse käitumise mustreid
  
• söögiisu ja joogijanu regulatsioon – nälja, küllastuse ja janutunde keskused
  
• kehatemperatuuri regulatsioon ööpäevarütmide ja teadvuse seisundite regulatsioon
  

Epitalamus – talamusest kõrgemal ja tagapool, koosneb käbinäärmest ja habenulaar tuumadest.
Käbinääre toodab melatoniini, mis teeb meid öösel ja pimedal ajal uniseks.
Suuraju
Sisend ajukoorest, väljund talamuse kaudu ajukoore motoorsetele väljadele, omavahelised ühendused.
Keha liikumiste algatamine ja lõpetamine, soovimatute liigutuste pärssimine ja lihastoonuse regulatsioon, sensoorsed, limbilised, kognitiivsed ja lingvistilised funktsioonid.
Limbiline süsteem
„Emotsionaalse aju“ primaarne roll naudingu, valu, alistuvuse, kiindumuse, hirmu ja viha emotsioonide kogemises ja väljendamises. Haistmismeel ja mälu.
Limbilise süsteemi erinevate osade stimuleerimine kutsub esile ekstreemseid emotsionaalsuse väljendusi ja selgepiirilisi käitumise muutusi.
Mandelkeha kahjustus häirib hirmuemotsiooni töötlust.
Hippokampuse põhiroll on mälufunktsioon.
Sensoorsed väljad
Peamiselt suuraju poolkerade tagumistes osades, tsentraalvagu orientiiriks.
Sensoorne sisend primaarsetele sensoorsetele väljadele, töödeldakse külgnevatel sensoorsetel assotsiatsioonialadel.
Motoorsed väljad
Suuraju poolkerade eesosades, tsentraalvagu orientiiriks.
Primaarne motoorne väli (liigutuskeskus) otsmikusagaras, tsentraalvao ees, kontrollib lihasrühmade kaupa spetsiifiliste lihaste tahtest juhitud kokkutõmbeid.
Broca ala – kõnemotoorika keskus vasakus otsmikusagaras, suuraju külgvao läheduses, aktiveerib kõri, neelu , suu ja hingamislihaseid.
Assotsiatiivsed väljad
Laiaulatuslikud piirkonnad kukla-, kiiru-, oimu- ja otsmikusagarates; primaarsete sensoorsete väljade lähikonnas ja motoorse välja ees.
Vasak ajupoolkera – arutlemine, arvutamine, teaduslik mõtlemine
Parem ajupoolkera – kunstilooming, muusika , ruumiline ja kujundlik mõtlemine, nägude äratundmine, kõne emotsionaalne sisu, lõhnade eristamine, mentaalsete kujutluspiltide loomine ja nendega töötamine
Kraniaalnärvid
12 paari

Haistmisnärv – sensoorne närv nina limaskestalt haistesibulasse; kahjustusel lõhnatunde nõrgenemine või kadu; haistmistrakt lõpeb primaarse haistmisväljal ajukoore oimusagaras.

Nägemisnärv – silmakoopa luumurrud, nägemistee kahjustused ja haigused põhjustavad vaatevälja defekti ja nägemisteravuse languse kuni pimedaksjäämine. Nägemistrakt lõpeb talamuses.

Silmaliigutajanärv – ülalau ja silmamuna liikumine, silmaläätse kumerdumine, pupilli ahendamine .

Plokinärv – silmamuna liikumine.

Eemaldajanärv – silmamuna liikumine.
Need 3 on motoorsed närvid

Kolmiknärv – segatüüpi, suurim kraniaalnärv. Sensoorne osa: puute-, valu-, temperatuuri- ja liikumisaparaadi süvatundlikkus; mälumislihased; närvikahjustus: kolmiknärvi valu, mälulihaste halvatus , näo tundlikkuse nõrgenemine.

Näonärv – segatüüpi; sensoorne osa: puute-, valu- ja temperatuuritundlikkus, süva- ja maitsetundlikkus. Autonoomne motoorika : sülje ja pisaraeritus. Ühepoolne närvikahjustus põletikust või koljupõhimiku murrust. Näolihaste halvatus, maitsetundlikkuse kadu, süljeerituse vähenemine, silmalaug ei sulgu , silmakestad kuivavad.

Esiku-teonärv – esikuharu: tasakaalutunnetus, haru kahjustus põhjustab haiguslikku peapööritust (vertiigo), lihaskoordinatsiooni kadu (ataksia), silmamunade kiiret ja ostsilleerivat liikumist (nüstagm). Teoharu: kuulmismeel, haru kahjustus võib põhjustada tinnitust (kõrvas või peas kuuldav vilin) ja kurtust.

Keele-neelunärv – segatüüpi; sensoorne osa: maitseaistingud keele tagumiselt kolmandikult, kehalised aistingud ( puudutus , valu, temperatuur), neelamislihaste sügavtundlikkus, vererõhk, vere O2 ja CO2 sisaldus hingamise regulatsioonis. Motoorika: tõstab neelamise ja kõnelemise käigus. Autonoomne motoorika: stimuleerib süljeeritust. Kahjustusel neelamisraskused, vähenenud süljeeritus, tundlikkuse kadu kõri piirkonnast , maitsetundlikkuse kadu.

Uitnärv – segatüüpi; sensoorne osa: kõripealise ja kõri maitsenäsad, kaela ja kõrilihaste kehatundlikkus, aordikaare baroretseptorid , rindkere ja kõhuõõne elundite tundlikkus. Motoorne osa: kõri, neelu ja kaela ja pehme suulae lihased, parasümpaatilised aksonid hingamisteede, söögitoru, mao, peensoole, enamuse jämesoole, sapipõie, südamelihase ja seedenäärmete silelihastesse.

Lisanärv – motoorne närv, pea ja õlavöötme liikumine teineteise suhtes. Tuumad seljaaju esimese viie kaelasegmendi hallaine eessarvedes. Innerveerib pea liigutusi koordineerivaid kaelalihaseid. Kahjustuse korral ei suuda inimene õlgu tõsta ja pead pöörata.

Keelealune närv – motoorne närv, tuum piklikajus, innerveerib keelelihaseid. Keele liigutuste juhtimine kõnelemise ja neelamise ajal. Närvikahjustus on seotud raskustega närimisel, kõnelemisel ja neelamisel. Väljasirutatud keel kaldub kahjustatud poolele ning kujuneb kahjustunud poole atroofia.
SELJAAJU JA SPINAALNÄRVID
Seljaaju ja spinaalnärvid toimetavad seljaajureflekse (kiired refleksiivsed vastused paljudele stiimulitele).
Täiskasvanud inimese seljaaju pikkus on 42-45 cm, läbimõõt u 2 cm, kuju silindriline, lamenemisega ees ja taga.
Seljaaju algab peaaju alaosa piklikajust ja lõpeb teise nimmelüli ülemisel piiril.
Lumbaalpunktsioon on kohaliku tuimestusega teostatav protseduur ajuvedeliku proovi võtmiseks; antibiootikumi, kontrastaine valuvaigisti , kemoteraapia manustamiseks; ajuvedeliku surve mõõtmiseks; või meningiidiravi mõju hindamiseks.
Lülisamba segmendid:

• 8 kaelasegmenti
  
• 12 rinnasegmenti
  
• 5 nimmesegmenti
  
• 5 ristluusegmenti
  
• 1 õndrasegment
  

Spinaalnärvid on osa piirdenärvisüsteemist ning ühendavad kesknärvisüsteemi, sealhulgas seljaaju, sensoorsete retseptorite, lihaste ja näärmetega keha erinevates piirkondades. 31 paari spinaalnärve väljuvad korrapäraste vahemaade tagant lülisambast lülivahemulkude kaudu.
Dorsaaljuure kaudu sisenevad dorsaaljuure ganglionisse ja sealt seljaajju sensoorsete närvirakkude aksonid.
Ventraaljuure kaudu väljuvad seljaajust motoorsete närvirakkude aksonid.
Sensoorse sisendi töötlus seljaajus:

sensoorsed retseptorid registreerivad stiimuli

sensoorsed neuronid spinaalnärvi dorsaaljuure ganglionis saadavad oma aksoneid kolmes võimalikus suunas

närviimpulss kulgeb mööda aksonit otse peaaju suunas osana ülenevast sensoorsest traktist

närviimpulss kulgeb mööda aksonit hallaine tagasarve ja pärast sünaptilist ühendust interneuronitega kulgeb nende aksoneid mööda üles peaaju suunas

närviimpulss kulgeb hallaine tagasarve interneuronitesse, mis loovad sünaptilise ühenduse motoorse neuroniga, mis on osaks spinaalrefleksi kaarest
Motoorse väljundi töötlus seljaajus:

peaaju motoorsetest keskustest saabuvad aksonid ühinevad alaneva motoorse juhteteega valgeaine eesväädis ja vabastavad oma virgatsaine sünapsis mõne hallaine eessarve somaatilise motoorse neuroniga või interneuroni vahendusel

somaatiline motoorne neuron saadab närviimpulsi spinaalnärvi ventraaljuure kaudu skeletilihastele

südamelihas, silelihased ja näärmed on juhitud seljaaju hallaine külgsarve autonoomsete motoorsete neuronite kaudu, sealt kulgeb närviimpulss hallaine eessarve ja spinaalnärvi ventraaljuure kaudu seljaajust välja

järgmine ühendus on autonoomse motoneuroniga piirdenärvisüsteemis
Hallainet on rohkem seljaaju kaela ja nimmesegmentides, sest need vastutavad jäsemete sensoorse ja motoorse närvivarustuse eest.
Spinaalnärv on segatüüpi närv, see sisaldab nii sensoorseid kui motoorseid kiude.
Pärast seljaaju väljumist lülivahemulgu kaugu hargneb spinaalnärv tagumiseks-, eesmiseks-, kelme-ja ühendusharudeks.
Spinaalnärvi eesmise haru aksonid moodustavad mõlemas kehapooles naaberspinaalnärvide eesmiste harude aksonitega närvipõimikuid.
NÄRVISÜSTEEM: SENSOORSED, MOTOORSED JA INTEGRATIIVSED SÜSTEEMID
Kehas kulgevad sensoorsed ja motoorsed juhteteed loovad ühendusi olulise info jõudmiseks pea- ja seljaajju. Samuti luuakse ühendusi, et info jõuaks reageerimisvõimeliste sihtorganiteni (nt lihased). Sensoorne info integreeritakse kesknärvisüsteemi suunas kulgevate juhteteede mitmetel lõikudel.
Tunnetus on integratiivne protsess, st iga üksik kesknärvisüsteemi jõudnud närviimpulss ei kutsu esile reaktsiooni.
Taju on aistingute teadvusesse jõudnud koondnähtus, mis sisaldab nende interpretatsiooni, arvestades sealjuures ka varasemaid kogemusi.
Aisting on närviprotsesside vahendatud teave muutusest organismi sise- või väliskeskkonnas.
Sensoorsed impulsid võivad käivitada spinaalrefleksi või ajutüve alaossa välja jõudes komplekssema kraniaalrefleksi.
Kui sensoorne impulss jõuab ajukoorde, saab võimalikuks teadlik aisting stiimulist, selle lokalisatioonist ja spetsiifikast ning tähendusest tajukogemusena.
Aistingu tüüp on sensoorne modaalsus , iga üksik sensoorne närvirakk (meelerakk) kodeerib vaid üht sensoorset modaalsust.
Meeled jagatakse:

üldkehalisteks – tuginevad kõikjale üle keha laiali hajutatud retseptoritele, nende signaalide töötlusprintsiibid on vähem spetsiifilised ja eelkõige enesekohased . Ülesandeks on keha sisetunnetus läbi piirdenärvisüsteemi somaatilise ja autonoomse osa sensoorsete rakkude.

spetsiaalsete organite põhisteks
Somaatiline sensoorika – eristab kokkupuute aistinguid (puudutus, surve, vibratsioon , sügelus ja kõdi), temperatuuri (soe ja külm), valu ning asendi- ja liigutustundlikkust (propriotseptsiooni).
Propriotseptsioon:

• kehaosade ja jäsemete staatilise asendi taju (lihaste ja liigeste asendimeel)
  
• jäsemete ja pea liikumise taju kehatüve suhtes (kinesteesia)
  

Autonoomne e vistseraalne sensoorika - kajastab siseorganites toimuvaid muutusi ( hapnikupuudus , mao või sooleseina väljavenitus), mis jõuavad teadvusesse ebamäärase valu või survetundena.
Aistingu protsess algab sensoorse retseptoriga, milleks võib olla spetsialiseerunud rakk või sensoorse närviraku dendriit. Sensoorne retseptor on valiv, st reageerib tugevalt teatud laadi stimulatsioonile ja nõrgalt või ignoreerib testlaadset.
Aisting eeldab:

stiimuli sattumist retseptori retseptiivsesse välja

stiimulispetsiifilise energia muundamist närvienergiaks elektrilise astmelise potentsiaali kujul

närviimpulsi algatamist esimese töötlustaseme sensoorses närvirakus

sensoorse sisendi töötlemist ja integratsiooni ajukoore aistinguspetsiifilisel alal
Sensoorsete retseptorite liigitus:

• sensoorsete närvirakkude vabad närvilõpmed – valu, temperatuuri, kõdi, sügelemise ja mõned puuteaistingud
  
• sensoorsete närvirakkude sidekoelisest kapslist ümbritsetud närvilõpmed – somaatilised ja vistseraalsed surve, vibratsiooni ja teatud puuteaistingud. Erinevad kapsli tüübid suurendavad retseptori tundlikkust või tundlikkuse spetsiifilisust
  
• spetsiaalsed meelerakud – karvrakud kuulmis - ja tasakaaluelundis, maitserakk maitsmiskühmus, valgusretseptorrakk silma võrkkestas, mis on sensoorse närvirakuga sünaptilistes ühendustes.
  

Retseptorrakud reageerivad stiimulitele astmeliste potentsiaalidega:

• generaatorpotentsiaal tekib vabade närvilõpmete, kapsliga ümbritsetud närvilõpmete või haisteretseptori retseptiivse osa stimulatsioonil
  
• retseptorpotentsiaal on astmeline potentsiaal spetsiaalses meelerakus, mis pannakse ümber postsünaptiliseks potentsiaaliks sünaptilises ühenduses närvirakuga
  

Retseptorite liigitus lähtuvalt asukohast:

• eksteroretseptorid – asuvad keha välispinnal või selle läheduses ning on suunatud välisest keskkonnast pärinevatele stiimulitele
  
• interotseptorid e vistseroretseptorid – asuvad veresoontes, siseorganites, lihastes ja närvisüsteemis ning jälgivad keha sisekeskkonda
  
• proprioretseptorid – asuvad lihastes, kõõlustes, liigestes , sisekõrvas ning reageerivad muutustele keha asendis, lihaste pikkuses ja pinges ning liigeste asendis ja liikuvuses
  

Retseptorite liigitus lähtuvalt stiimuli tüübist:

• mehaanoretseptorid – retseptori deformatsiooni, venituse või painutuse tundlikkus puudutus-, surve-, vibratsiooni-, propriotseptsiooni-, kuulmis-, tasakaaluaistingute ning veresooneseinte ja siseorganite venitusaistingu puhul
  
• termoretseptorid – temperatuuritundlikud
  
• notsitseptorid e valuretseptorid – koe füüsilise või keemilise kahjustuse aistimiseks
  
• fotoretseptorid – tundlikud silma võrkkestale langeva valguse suhtes
  
• kemoretseptorid – tundlikud suus, ninaõõnes ja kehavedelikes ringlevatele kemikaalide suhtes
  
• osmoretseptorid – tundlikud kehavedelike osmootse rõhu suhtes
  

Kehatundlikkuse neli modaalsust:

kompimistundlikkus

temperatuuritundlikkus

valutundlikkus

asendi- ja liigutustundlikkus ehk propriotseptsioon
Puutetundlikkus
Hõlmab puudutuse, surve, vibratsiooni, sügeluse ja kõdiaistingu.
Nende aistingute aluseks on puutetundlikud retseptorid (Meissneri kehakesed , karvajuure põimikud, Merkeli rakud, Ruffini kehakesed, Pacini kehakesed ja vabad närvilõpmed) ärritus nahas või selle aluskihis.
Surve
Sügavamate kudede deformatsioonil tunnetav kestev aisting, laiemal pinnal kui puudutus.
Surveaisting tekib Meissneri kehakeste, Merkeli rakkude ja Pacini kehakeste ühisel aktiveerumisel.
Sügelus ja kõdi, vibratsioon
Vibratsiooniaisting tekib puuteretseptorite tihedast korduvast sensoorsest stimuleerimisest. Meissneri kehakesed registreerivad madala ja Pacini kehakesed kiire sagedusega vibratsiooni.
Sügelusaisting tekib vabade närvilõpmete stimulatsioonist põletikureaktsiooni käigus vabanevate kemikaalidega.
Kõdiaisting on seotus vabade närvilõpmete stimulatsiooniga, kuid tekib vaid siis, kui inimest puudutab miski muu peale tema enda käte või muude kehaosade, vahetegemine selles osas toimub ilmselt väikeajus.
Temperatuuritundlikkus
Termoretseptorid on kiiresti adapteeruvad vabad närvilõpmed, 1 mm retseptiivse väljaga naha pinnal. Külmatundlikud retseptorid aktiveeruvad temperatuuridel 10°-40° C. Kuumatundlikud retseptorid aktiveeruvad temperatuuridel 32°-48° C. Alla 10° või üle 48° C temperatuur stimuleerib eelkõige valu, mitte termoretseptorid.
Valutundlikkus
Valu annab teavet kudesid kahjustavast ja tervist ohustavast olukorrast, see aitab elus püsida.
Koe ärritus või vigastus vabastab prostaglandiine, kiniine ja kaaliumi ioone, mis stimuleerivad valuretseptoreid kestvamalt, isegi pärast valutekitava stiimuli lõppu.
Age ( terav , kiire, torkav) valusignaal jõuab ajju väga kiiresti, 0.1 sekundiga stiimuli toimimisest. On omane pindmisele koele.
Kestev (piinav, krooniline, põletav, tuikav) valu algab sekundi või enamgi pärast stiimulit ja selle intensiivsus suureneb järkjärgult.
Kehatunnetus – kehaosade (eriti pea ja jäsemete) vastastikune asend ja liikumine.
Kinesteesia e liikumistaju lihastes ja kõõlustes peituvate proprioretseptorite abil annab teada lihase pingestatusest, kõõluse venitusest ja liigese asenditest.
Somatosensoorsetelt retseptoritelt liigub info ajukoore primaarsele somatosensoorsele väljale ja väikeajju.