antigeeniga. Aminohappeline järjestus Y-kujulise antikeha tippudes annabki sellele molekulile spetsiifilisuse, kuna see on väga erinev igal antikehal. Antigeen Organismi sattunud võõrainet, mis kutsub esile immuunvastuse, nimetatakse antigeeniks. Antigeenideks võivad olla mikroobid, viirused ja parasiidid, mis tungivad organismi. Samas võivad antigeenidena käituda ka kehale mitteomased ained (nt võõrvalkude), mis satuvad organismi. See osa antigeenist, mis seondub antikehaga on epitoop. See on osa, mille immuunsüsteem ehk antikehad tunnevad ära. Näiteks epitoobiks võib olla 5-6 aminohappest koosnev järjestus mingist valgust. Hapteen on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust. Seega enamik madalmolekulaarseid ühendeid iseseisvalt ei ole suutelised esile kutsuma organismis immuunvastust. Ainult sel juhul, kui nad on seotud kõrgmolekulaarsele kandjale (näit
antikeha võiks mittespetsiifiliselt seonduda (Passiivne adsorptsioon). Blokeerimine toimub valgulahusega (piimapulbri lahus (lõssipulber), veise seeumalbumiini lahu, mõne muu looma seerum). Primaarne antikeha antikeha, mis on toodetud kindla valgu, peptiidi, kabohüdraadi vms vastu. Sekundaarne antikeha antikeha, mis on toodetud kindlast organismist pärit antikehade vastu. Enamasti seotud fluorokroomidega. Epitoop antikeha seondumiskoht antigeeni molekulis. Väga spetsiifiline. Monoklonaalne antikeha omab vaid üht seondumiskohta e. epitoopi. Spetsiifiline. Vahel ei leia mono-AK oma üht ja ainust epitoopi üles (epitoop varjestatud teiste molekulide poolt). Polüklonaalne antikeha tegu on antikehade kloonide seguga, millest iga erinev kloon võib seonduda sihtmärgiga, selle erineva piirkonna kaudu. Erinevaid kloone võib olla varieeruvalt 10-100 nt, igaüht toodab erinev B-rakk.
lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega. IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike. HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust. EPITOOP ehk antigeenne determinant on antigeeni osa, kuhu antikeha seondub. Immunogeensus - võime esile kutsuda spetsiifilise im.vastuse (humoraalsel või rakulisel tasandil). Antigeensus on võime spetsiifiliselt seonduda AK-de või TCR-iga KAASASÜNDINUD IMMUUNSUS moodustab esmase kaitseliini, kiire, kuid mitte tõhus: a. Anatoomiline i. Nahk patogeenivastane barjäär, happeline keskkond.
immuunsüsteemi defekt, mis avaldub organism nõrgenenud vastureaktsioonis kahjustavate faktorite toimele. - Autoimmuunsus – on immuunreaktsioonide kvalitatiivne muutus, mille korral immuunsüsteem hakkab AG-ks pidama kehaomaseid aineid. Organismis tekivad tema enda kudede vastased antikehad, mis reageerivad kudedega ja kahjustavad neid. 5. Mis on antigeen? – aine, mille immuunsüsteem liigitab kehavõõraks ning mis põhjustab immuunvastuse teket. 6. Mis on epitoop? – antigeeni koosseisu kuuluv aminohape, oligosahhariid või lipiidimolekul. 7. Mis on antikeha? – globuliinide hulka kuuluv valk, millel on võime reageerida ainult tema teket põhjustanud antigeeniga. 8. Kuidas nimetatkse vereseerumi antikehi? – immuunglobuliinid. 9. Nimeta 5 liiki vereseerumi antikehi. – IgA, IgD, IgE, IgG, IgM. 10. Milliseid antikehi tekib esimesel nakatumisel/ kordusnakkusel/allergia korral? - Esimesel nakatumisel: IgM - Kordusnakkusel: IgG
Kuna antikehad on ka valgud, siis see etapp takistab antikehade ebaspetsiifilist seondumist. Teine päev – immuunotsütokeemia Immuunotsütokeemias kasutatakse valkude detekteerimiseks rakus antikehasid. Rakubioloogias kasutatakse kahte tüüpi antikehasid: monoklonaalsed ja polüklonaalsed. Monoklonaalsed antikehad on toodetud kindla peptiidi vastu, samas kui polüklonaalsed antikehad tunnevad ära ühe valgu mitut piirkonda ehk epitoopi. Epitoop võib olla konformatiivne kui ka liniaarne. Konformatiivne epitoop on selline epitoop, mida antikeha tunneb 3D struktuuri, ehk natiivsel kujul. Mõned kemikaalid või termiline töötlus võivad seda struktuuri muuta. Liniaarne epitoop on primaarne peptiidjärjestus. Monoklonaalsed antikehad üldjuhul spetsiifilisemad, aga polüklonaalsed antikehad annavad tugevama signaali kuna neidseondub märklaud valgule rohkem. Lisaks eristatakse antikehi selle järgi, kas nad on
4.reportergeeni (GFP, lutsiferaas, lacZ jt.) või märgise (tag; FLAG, myc, V5, GFP) järjestust. 5.eukarüootset promootorit (CMV, SV40) ja polüadenüleerimisjärjestust (SV40); 6.selektsioonimarkeri ekspressioonikassetti. Praktiline töö III Immuunotsütokeemia 1. Mille poolest on erinevad monoklonaalsed ja polüklonaalsed antikehad? Mka reageerivad vaid ühe epitoobiga antigeeni molekulis, on väga spetsiifilised 2. Mis on epitoop? Too välja kaks erinevat tüüpi epitoopide rühma ja kirjelda mille poolest need erinevad. Antigeeni osa, mis seostub spetsiifiliselt antikeha retseptorile. Konformatsioonilised(tertsiaarstruktuuri järgi) ja lineaarsed(aminohappejäägi järjestuse järgi) 3. Kuidas töötab fluorestsentsmikroskoop? Ergastav valgus juhitakse läbi filtri uuritava objektini. Filter laseb läbi ainult kindla lainepikkusega valgust, mis on sobiv fluorokroomi ergastamiseks. Emiteeritud valgus
markerit umbes 230-st MHC valgud esitavad immuunsüsteemi rakkudele antigeene TCR – T-cell receptor; T-lümfotsüüdil olev antigeeni retseptor, seostub antigeeni ja MHC molekuli kompleksiga BCR – B-cell receptor; B-lümfotsüüdil olev antigeeni retseptor APC rakud – antigeeni esitavad rakud: esitab entigeeni T4-lümfotsüütidele ja B- lümfotsüütidele; Esinevad veres, lümfisõlmedes, põrnas, lümfifolliikulites, maksas, nahas jm Antigeeni epitoop – antigeeni suhteliselt väiksed piirkonnad. Immuunsüsteem ei tunneta organismi sattunud mikroobi või võõrmolekuli kui tervikut, vaid ainult tema teatud piirkonda ehk epitoopi. Antigeeni valentsus – Identsete epitoopide arv määrab ära antigeeni valentsuse Antikeha paratoop – antigeeni epitoobi vastandiks on antikeha paratoop – so antikeha variaabelses osas asuv piirkond, mis seostub antigeeniga Superantigeenid – suhteliselt heterogeenne klass mitmesuguseid
Liidesega valk ehk liitvalk (näiteks lisatakse uuritvale valgule – täpsemalt seda kodeerivale dna-le fluorestseeruva valku nagu green fluorscent protein - gfp kodeeriv dna või peptiide järjestuse (kuni 8-12 aminohapet, nt flag, muc, v5, e2 (tartus välja töötatud!) Dna, nende tag’ide äratundmiseks on olemas kommertsiaalselt saadaval antikehad. Niisugust ‘’tägitud’’ valku kodeeriv cdna viiakse tootmiseksbakteri- või eukarüootsetesse rakkudesse. Epitoop –immunoloogias see osa (uuritavast) valgust, mida (spetsiaalselt katseloomas toodetud) spetsiifiline antikeha (ka valk) ära tunneb. Transgeensete/ geneetiliselt muundatud organismide tootmine ja kasutamisvõimalusi. Transgeensed organismid ehk GMO-d ehk geneetiliselt muundatud organismid on elusolendid, sh. taimed ja ka nendest saadud tooted, nt. loomasööt, kelle pärilikkuse ainele
kõrge (kitsas) spetsiifilisus - [pole absoluutne] "mälu" - [antigeeni püsimine või pikaealiste mälurakkude teke] Autoreaktiivsete T-lümfotsüütide deletsioon toimub põhiliselt juba tüümuses. Klooni anergia - lümfotsüütide klooni olek inaktiivses seisundis; aktivatsiooniks vajalik lisasignaal. Esmaseks aktiveeruvaks rakuks on peamiselt T-lümfotsüüt (aktiveerijaks valgulise antigeeni epitoop APC pinnal), harva B-lümfotsüüt (siis vahetuks aktiveerijaks polüepitoopsed antigeenid - näiteks endotoksiinid). Lümfotsüütide pidev tsirkulatsioon versus "homing". Lümfotsüütidel "homing" ("pesastumis") retseptorid. Endoteliaalsetes veenulites vaskulaarsed adressiinid. Immuunvastuse etapid: antigeeni töötlus ("protsessing") antigeeni esitava raku (APC) poolt APC- (antigen-presenting cell):
Antigeenid - molekulid, mis kutsuvad esile antikehade teket ja seostuvad nendega. Mitte kõik antigeenid ei kutsu iseenesest esile antikehade teket, mistõttu ainult neid antigeene nimetatakse immunogeenideks, mis on võimelised ise antikehade teket esile kutsuma. Antigeenne determinant - see osa antigeeni molekulist, mis seostub konkreetsele antikehale; seda piirkonda kutsutakse ka epitoobiks. Hapteenid on madalmolekulaarsed ained, millel küll on epitoop, kuid mis ei kutsu esile immuunvastust. Kui nad on aga seotud kõrgmolekulaarsele kandjale, siis nad kutsuvad esile antikeha tekke. Tolerants - võime mitte vastata antigeeni toimele. Organismil on tolerants enda antigeenide suhtes. Selle puudumisel võib immuunsüsteem hävitada organismi enda kudesid (autoimmuunhaigused). Immuunsüsteemi rakulised komponendid. Lümfotsüüdid: B-lümfotsüüdid-arenevad vereloome tüvirakkudest loote maksas ja hiljem diferentseeruvad luuüdis
annaabi.ee 
