Antigeen Organismi sattunud võõrainet, mis kutsub esile immuunvastuse, nimetatakse antigeeniks. Antigeenideks võivad olla mikroobid, viirused ja parasiidid, mis tungivad organismi. Samas võivad antigeenidena käituda ka kehale mitteomased ained (nt võõrvalkude), mis satuvad organismi. See osa antigeenist, mis seondub antikehaga on epitoop. See on osa, mille immuunsüsteem ehk antikehad tunnevad ära. Näiteks epitoobiks võib olla 5-6 aminohappest koosnev järjestus mingist valgust. Hapteen on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust. Seega enamik madalmolekulaarseid ühendeid iseseisvalt ei ole suutelised esile kutsuma organismis immuunvastust. Ainult sel juhul, kui nad on seotud kõrgmolekulaarsele kandjale (näit. mingile valgule), on võimalik saada nende vastu antikeha. Mõningatel valkudel on mingeid motiive mitmetes kordustes, seega võib neil olla ka mingeid epitoope rohkem kui üks
Atoopia pole riskifaktor!!! Ravimi keemilised omadused: 1) molekulkaal a) väikesed hapteenid, b) suuremad immunogeensed Manustamisviis Risk raskemaks reaktsiooniks ravimi korduvekspositsioonil Diagnostilised testid Penitsilliini allergia 2% ravimit saanutest Anafülaktiline reaktsioon 1/10 000 Pole püsiv Leetritaoline eksanteem Sageli diagnoosimisvead, anamestiline teave väheusaldatav - valediagnoos antibiootikumi allergia asemel ,,viiruseksanteem" Hapteen immunogeenseks siis kui seostub koe valkudega Diagnostika NTT IgE ak (ak erütrotsüüdi vastane antikeha) suurte determinantide vastu Väikeste determinantide vastu pole kommertsiaalset preparaati Penitsilliin G Ristreaktsioonid penitsilliini ja tsefalosporiinide (tsefalosporiinid on bakteritsiidsed laia toimespektriga b-laktamaas antibiootikumid) vahel, enamasti 1. põlvkonna tsefalosporiinidega Imipeneemile (-laktaam antibiootikum) enam reaktsioone penitsilliini allergikutel
lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega. IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike. HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust. EPITOOP ehk antigeenne determinant on antigeeni osa, kuhu antikeha seondub. Immunogeensus - võime esile kutsuda spetsiifilise im.vastuse (humoraalsel või rakulisel tasandil). Antigeensus on võime spetsiifiliselt seonduda AK-de või TCR-iga KAASASÜNDINUD IMMUUNSUS moodustab esmase kaitseliini, kiire, kuid mitte tõhus: a. Anatoomiline i
maatriksi külge sidumist. Mõlemad tõstavad makromolekulide lahustumatust, hõlbustavadd nende fagotsütoosi ning tõstavad immunogeensust. Mõned väikesed molekulid hapteenid on antigeenid, aga nad ei kutsu esile immuunvastust st neil puudub immunogeensus. Kandjale sidumisel muutuvad immunogeeniks, sageli immunoloogiliselt dominantseks epitoobiks. Paljud bioloogiliselt tähtsad substantsid: ravimid, peptiid-hormoonid ja steroidsed hormoonid funktsioneerivad hapteenidena. Hapteen + kandjamolekul (BSA) abiga saab tekitada hapteen-spetsiifilisi antikehasid. Viimaste abil võib organismis tuvastada vastavate hapteenide olemasolu. Mõned organismis tekkivad (ravim + valk)- konjugaadid võivad tekitada nö ravimi allergiat (vahel eluohtlikud). B- ja T rakud tunnevad ära antigeeni teatud piirkonda, mida nimetakase eipitoobiks, ehk antigeenseteks determinantideks. Epitoobid on immunogeeni immunoloogiliselt aktiivsed piirkonnad, mis seostuvad
molekulmassiga (>10kDa), kompleksse ehitusega, mittelahustuvad koevedelikes, denatureerunud (natiivses vormis pole nii immunogeensed), degradeeritavad (mida kergem on antigeeni fagotsüteerida, seda immunogeensem ta on; nt T-rakkudele antigeeni esitlemiseks on vaja see esmalt proteolüütiliselt töödelda APC-de poolt). Parimad antigeenid on valgud, polüsahhariidid ja lipiidid on nõrgema immunogeensusega. Hapteen on molekul, mis pole eraldivõetuna immunogeenne, aga on võimeline reageerima spetsiifilise immuunvastuse mehhanismidega, juhul kui eelnevalt on immuunvastus esile kutsutud. Hapteenid on väiksed molekulid, mis ei kutsu ise esile immuunvastust, välja arvatud juhul kui nad on seotud kandja- molekuliga. Hapteen-kandja kompleks: hapteen ja kandja on omavahel kovalentselt seotud, immunogeense osa moodustab kandja. Hapteen pole immunogeenne, küll aga antigeenne. Neil
annaabi.ee 
