Filosoofia eksami kordamisküsimuste vastused (22)

1.Metafüüsika- küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järgi. Aristotelsest alates esimene filosoofia. Küsib: mis on? Epistemoloogia - tunnetusteoori. Küsib mida me saame teada? Eetika - üldine moraaliteooria. Küsib mida me peame tegema. Loogika – õpetus väidete vormimise, omavahelistest seostest, Esteetika- mis on ilus?
2.Maailm- inimese poolt mõistetud tervik, milles ta asub ja millesse ise kuulub. Maailmapilt- mingist vaatevinklist korrastatud kokkuvõttev teadmiste hulk maailmas. See mille läbi maailm inimesele „paistab“. Maailmavaade- hoiak, mis avaldub maailmapildi kaudu. Vahetud maailmavaated- müütline, kristlik-religioosne; teoreetilised maalimavaated- filosoofia, teoloogia, teadus.
3.Oleva alge probleem- millest sai maailm alguse. Alge- millest miski algab, tekkiva päritolu. Thales - arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett ja kõikjal leidub vett. Anaximandros- oleva alge apeiron (piiriti, mitte-piiriline) Anaximenes- arche piiritletud , õhk-nii aine kui samas ka apeiron. Pythagoras - tegelas matemaatikaga, tema jaoks arche arv. Kaust esimesena sõna filosoof .
4. Parmenides- tegelas ka oleva alge küsimustega. Arendas eeldust, et alge peab olema ainus ja valitsev. Tema mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast, et on. Toob sisse olematu mõiste. Piiritleb olema archena vastandina olematule. Mõtlemise vajalik otsustav vahetegu : kas on või ei ole? Otsustus on või ei ole on Parmenidese järgi hädavajalik, on 3 võimalikku teed: et on, on ja ei ole, et ei ole(käimatu tee)Tuleb valida tee ja seda mööda käia, vihja metoodilisele mõtlemisele. Zenoni apooriad- Achilleus ja kilpkonn, Lendav Nool.
5. Herakleitos - seda kõigile samat maailma ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, jääb igavest olema, mõõdujörgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva utlena. Tuli-arche-liikuv, kooshoidev. Teine arche- logos -kõne lausumine.
6.Sokratese pööre- üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Vastandas ennast sofistidele-olid prof õpetajad, õpetasid eelkõige vaidluskunsti, mida läks vaja rahvakoosolekutel esinemiseks. Ametist sõltuvalt ei otsinud viimset tõõde, õpetasid kuidas argumenteerida. (kuulsaim sofist Protagoras). Sokrates eristamaks end sofistidest ei võta õpetamise eest tasu. Ei esitanud doktriine vaid lähenes kriitiliselt, kahtlevalt tavakeele mõistetele. Ma tean, et ma midagi ei tea. Tegevuse mõtet nägi nö vaimses ämmaemandakunstis. Hüüdlause: tunneta iseennast .
7. Platon - rajas esimese metafüüsilise süsteemi. Mis on olev tervikuna ? Kantud sokraatilisest intuitsioonist, et üldine on olemas. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus. Olemus? See on üline, üldisus jõuab olemuste eristamiseni- ideeõpetuseni. Üldine on mõeldav, mitte kogetav. Üldmõiste sisuk on asjade olemus-idee. Metafüüsika põhiküsimuse vastus- olev on tervenisti idee. Üldmõisted on tal ülimad realiteedid. Idemaalima isel- ideed on muutumatud, igavesed , ainulised. Olev ise jag 2ks: nähtav maailm( meeltega tabatav, näivus, paistvus, tekkimine, hävimine, ajaline, ruumilis-kehaline, nähtuste paljusus , ebatäisulikkus) ja ideede maailm (mõistusega tabatav, tegelik, tõeline, tekkimatu, hävimatu, muutumatu, igavene , ajatu, ruumiliste karakteristikuteta, ühtne, täiuslikkus, normatiivsus ). Ideepüramiid tipneb ideega, mis sis kõiki teisi- hüvesuse idee. Idee suhe nähtustega:ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks. Nähtus saab osa ideest . Hinges kolm osa: mõistuslik, tahtev ja himustav- mõistusliku kaudu seotud idineme ideemaailmaga.
8. Aristoteles – eeldab üldist elementi filosoofia teemana. Filosoofia ül on määratleta, mis on oleva kui sellise põhjused- 1)mat põhjus-millest olev on; 2)formaalne põhjus- mis olev on; 3)liikumispõhjus- põhjus kui liikumise ja paigalseisu lähtekoht; 4) eesmärkpõhjus- millepärast olev on. Aristotele arvates toim maalimas põhjuslikult, nim teleoloogiliseks maailmakirjelduseks. Iga tagajärg on põhjuseks mingile uuele sündmusele, iga mõne teise liigutaja poolt liikuma pandud sündmus paneb omakorda midagi uut liikuma. Aristoteles arvab , et on olemas esimene algpõhjus, mis pole mõne teise põhjuse tagajärg: esimene liigutaja, mida ennast pole liikuma pandud.
9. kesaja filosoofia tunnused- roll kultuuris oli sekundaarne . Valitses ilmutususk või teoloogia. Usk saab inimesele osaks vahetult, ilmutusena. Jag: ptristline ajastu, skolastiline ajastu. Augustinius- rangelt võttes on tema meelest vaid olevik . Minevik on inimese mälestustes, tulevik ootustes. Aeg on üksnes hingeline nähtus ja jumala asetamine ajalistesse seostesse on väär. Jumalatõestus- 1)liikumatu liigutaja; 2)põhjuslikkus; 3)võimalikkus ja paratamatus; 4)jumal kui väärtuste ja hinnangute absoluutne alus; 5) maailmas valitseb teleoloogia, eesmärgipärasus. Peab olema juht, kes suunab.
10. Descartes- eesmärgiks oli ehitada kõik inimlikud teadmised üles ühtse süsteemida. Dedukstioon on tõene siis kui aksioomid on tõesed. Millistele aksioomidele rajada filosoofia? Tema arvates peab metafüüsika andma teadmistele vundamendi. Et mitte rajada teadmiste süsteemi näivatele eeldustele, rakendas ta metoodilist kahtlus . Kas filosoofia saaks rajada meelelistele kogemustele , kuid meeled petavad meid vahel. Mõtlen, järelikult olen- uusaegse pöörde moto , ratsionalismi lähtekoht. Subjekt - iseenesena aluseks lebav, iseseisvalt olev. Uusajal saab subjektiks mõtlev mina ja teised muutuvad selle jaoks objektiks . Objekt- vastas-ese, see mille mõtlev subjekt enda vastu asetab. Subjekt-objekt suhtes kaotavad asjad oma iseseisvuse maailm on niivõrdk ui subjekt seda tunnetab. Mõtleva mina subjektiivsus on d-l olemise garantiiks.
11. Ratsionalism - tähtis koht intuitsioonil ja sünnipärastel ideedel. Sellised ideed, mille peale peab paratamatult tulema, kui oma mõistust kasutad. Sünnipäraste ideede olemasolu- tüli empirismiga. Spinoza - rajab oma metafüüsika substantsi mõistele. Substantsi all mõtleb seda, mis on olemas iseenesest ja mis jaguneb iseenese kaudu, on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Samastab substantsi jumalaga . Panteism- jamala asetamine kogu loodusesse. Determinism - juhuslikkust ja vabat tahet ei ole. Leibniz – rajab metafüüsika süsteemi monaadidele- vaimsed punktide, mida lõpmatu palju. Asuvad ettemääratud harmoonias ja on ulatuvuseta. Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Empirism - esimene suur metafüüsika vastane programm. Seab kahtluse alla metafüüsika kui kõikehõlmava teaduste süsteemi mõtekuse. John Locke - empirismi rajaja. Teeb ettepaneku uurida üksned inimlikku kogemust. Meie eesmärk on teada saada seda, millel on tähendus meie tegevuse seisukohalt. Berkley- väidabet ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas. Olla tähendab olla tajutud.
12. Kant - enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Tunnetuse mõistuslikalge- aprioorsed, meeleline aposterioorne. Otsustused jagunevad: 1) analüütilised- ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid. Kõik analüülitilsed otsustused on apriioorsed, nende tõestus lähtb üksned vasturääkivuse seadusest. 2) sünteetilised- laiendavad meie teadmisi. Jag aposterioorsed- tõestus sõltub meelelistest kogemustest. Aprioorsed.
13. saksa klassikaline idealism . Fichte - tema õpetus põhineb absoluutsel minal. Teaduse võib rajada mina ja mittemina suhetele. Filosoofias peab toim teesi ja eituse, mina ja mittemina süntees. Igasugune teadmine kujutabki endats sünteesi. Mina seab passivseks, mittemina-kõigest ennast määrava absoluutse mina produkt . Hegel - taotluseks haarata kogu olevaat. Filosoofia on teadus absoluutsest vaimust. Vaim on absoluut ja tegelikkus on vaimne.
14. Marx - pööras idealismi ümber. Vaatleb filosoofiat majanduslike suhete poolt determineerituna. Maailma areng on tootmissuhete areng. Inimese olemuseks on TÖÖ. Kapitalismis peab inimene müüma oma olemust. Pealisehitus: tootmissuhted, tootlikud jõud (inimene, töö, vahendid)-> administratsioon -tema vorm sõltub baasist->ideoloogia-poliitika religioon, kunst jne.
15. metafüüsika põhiküsimus- mis(ja miks) on olev tervenisti. Miks on ülepea miski olemas ja mid moodust olemasoleva olemuse, mis on oleva algpõhjused. Metafüüsika tegeleb oma põhiküsimuse üldisuse tõttu aprioorsete tõestustega, mitte mepiirilistega. Metafüüsika põhiküsimus on konstant. Metafüüsilisele mõtlemisele isel äärmuslik tõesuspretensioon. Metafüüsika käsitab ennast progressiivse liikumisena lõppvastuse suunas. Vastused põhiküsimusele: idealism (olev tervenisti on vaimne, ülemeeleline, platon; olev on idee; spinoza: olev on substants; fichte: olev on absoluutne mina; hegel: olev on objektiivne vaim)- materjalism (olev on materiaalne, meeleline, aristoteles, marx)