1. Tunda filosoofia valdkondi (metafüüsika, epistemoloogia, eetika, loogika, esteetika) ning mida nad uurivad. Metafüüsika - küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, seega ka alusteadus kõigile teistele teadustele. Metafüüsika eelnes tunnetusteooriale. Tänapäeval ei ole metafüüsika populaarne, valitseb relativistlik-liberaalne kõigi arvamuste suhtelisus. Kuna maailm ei ole enam metafüüsiliste küsimuste jaoks avatud, siis elab moodne filosoofia igavesti oma lõppu läbi. Käesoleva kursuse lähtekohaks siiski, et metafüüsika on esimene filosoofia -- mitte ainult ajalooliselt, aga ka tähtsuse poolest. Kõigis filosoofia reformimise kavades on sees varjatud metafüüsika, arusaam oleva tervikust (kuna metafüüsika fundamentalismina ei ole moes, siis sageli nüüd varjatud kujul). Metafüüsika taotlus: saavutada positsioon maailmast väljaspool, et saaks absoluutseid teadmisi (jumala positsioon).
kord ja harmoonia. * Pythagoras (570-495 eKr) uskus, et arvud, mis väljenduvad geomeetrilistes kujundites on maailma aluseks. -) Ta uskus nelja põhilisse elementi ning tema arust tulele vastas tetraeeder, maale vastas dodekaeeder, õhule vastas oktaeeder ja veele vastas ikosaeeder. -) Tema arust oli maailma liikuma panevaks jõuks paaris ja paaritute arvude vastandumine, kuna uskus, et paarisarvud on ebatäiuslikud numbrid (v.a kümme, mis oli täiuslikkuse tunnus). -) Ta oli esimene filosoof, kes asetab asjade tõelise olemuse loodusest väljaspoole. -) Ta pani alguse ka oma koolile, mis oli revolutsiooniline, kuna võttis õppima ka naisi. Seal koolis pidid õpilased õppima viis aastat järjest, ei tohtinud kunagi rääkida sellest, mida nad seal õppisid ning pidid alati väitma, et kõik nende mõtted olid tegelikult õpetaja mõtted. Eleaadid ehk elea koolkond * Koolkond, mis sai alguse Lõuna-Itaalias. * Elea koolkond oli idealismi esindaja.
Vahetud maailmavaated- müütline, kristlik-religioosne; teoreetilised maalimavaated- filosoofia, teoloogia, teadus. 3.Oleva alge probleem- millest sai maailm alguse. Alge- millest miski algab, tekkiva päritolu. Thales- arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett ja kõikjal leidub vett. Anaximandros- oleva alge apeiron(piiriti, mitte-piiriline) Anaximenes- arche piiritletud, õhk-nii aine kui samas ka apeiron. Pythagoras- tegelas matemaatikaga, tema jaoks arche arv. Kaust esimesena sõna filosoof. 4. Parmenides- tegelas ka oleva alge küsimustega. Arendas eeldust, et alge peab olema ainus ja valitsev. Tema mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast, et on. Toob sisse olematu mõiste. Piiritleb olema archena vastandina olematule. Mõtlemise vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? Otsustus on või ei ole on Parmenidese järgi hädavajalik, on 3 võimalikku teed: et on, on ja ei ole, et ei ole(käimatu tee)Tuleb valida tee ja seda mööda käia, vihja metoodilisele mõtlemisele
1. 1. METAFÜÜSIKA -- küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, seega ka alusteadus kõigile teistele teadustele. Metafüüsika taotlus: saavutada positsioon maailmast väljaspool, et saaks absoluutseid teadmisi (jumala positsioon) 2. EPISTEMOLOOGIA-- Mida me saame teada? Teadmise ja tunnetuse probleemid. 3. EETIKA -- õpetus moraalist, mida me peame tegema? Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse. 4.LOOGIKA -- õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs. 5. ESTEETIKA -- filosoofiline
Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene
seda, mis on selgesti ja arusaadavalt tunnetatav. Keerulistele probleemidele tuleks läheneda osadeks jaotutena, minnes lihtsamatelt objektidelt aste-astmelt keerulisemate juurde. Eesmärk on jõuda 'lihtsate loomuste' juurde, mis peavad olema vahetult mõistetavad. Descartes'i lähtepunktiks on aga kahtlus, ta otsib meetodeid, milles ei saa kahelda. Autoriteet, komme või harjumus pole piisav, et kahtlemisest loobuda. Kahtluse-meetodi teel jõuab filosoof kõige evidentsema (ilmsema) juurde ja selleks on eneseteadvus. 'Mõtlen, järelikult olen olemas.' Mu enda olemasolu on täielikult väljaspool kahtlust, sest vastasel juhul ei saakski ma ju kahelda. Eneseteadvus on vundament, millele Descartes oma filosoofia rajab. Descartes väidab, et ideed võivad pärineda teadvusest endast, välismaailmast või mingilt kõrgemalt astmelt. Sellest tulenevalt jõuab ta Jumala tõestuseni. Jumal ei saa olla seotud
inimmõistusele, mitte autoriteedile. Paljud küsimused, mida kunagi peeti filosoofilisteks, on tänapäevaks läinud teaduse valdkonda ning leidnud ka täpse vastuse. Filosoofia eesmärk on teoreetiline saada teoreetiliselt aru maailmast mitte aga praktiline (looduse alistamine vms). Seetõttu ongi filosofeerimiseks tarvis võimalust tõusta veidi kõrgemale läbinisti praktilistest igapäevastest muredest ja kirgedest. Russell kirjutas: Ma ei räägi sellest, et filosoof peaks olema ilma tunnete ja emotsioonideta. Inimene ilma emotsioonideta (kui selline üldse on olemas) ei tee midagi ja ei saavuta midagi. Kuid kellelgi pole lootust saada 2 heaks filosoofiks, kuni tal ei ilmne mõned mitte just eriti levinud tunded. Tal peab olema tugev soov maailma mõista niivõrd kuivõrd see võimalik on
Filosoofia on reeglina kriitiline kolmes suhtes: 1. Argimõtted, tava-arusaamad, käibetõed, iseenesestmõistetavused, eelarvamused, loomulikkused. 2. Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide, varjatud eelduste, järelduskäikude jms suhtes 3. Oma enese eelduste suhtes. Filosoofia argumenteerib Kriitikas esitatakse põhjendusi, kaalutlusi, konstrueeritakse argumente. Filosoof ia argumenteerib, mitte ei jutlusta. Asi ei piirdu ainult vastuargumentidega. Esitatakse oma positiivne teooria/ seisukoht/kaalutlused. Filosoofia abstraheerib – üldistab, lihtsustab, abstraktseid mõisteid looma, nähtuse mõnda tunnust mõtteliselt esile tooma. Filosoofia analüüsib (mõisteid: tõde, õiglus ja vabadus)- teiste arvamuste analüüs.
Kõik kommentaarid