Filosoofia ajalugu (0)

E. Saarinen Tipult tipule kokkuvõte
Sokrates Platon kirjutas Sokratesest. Need kaks olid omavahel nii kokku loodud, et ei saanud aru, kust algas 1 või lõppes teine. Sokratest kirjeldati inetuna. Ta hukati süüdimõistetuna väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumise pärast. Platoni Pidusöögi dialoogi jutustuse moodustab pidu, mille Agathoni nimeline luuletaja on korraldanud. Ka Sokrates kuulub piduvõõraste hulka. Ta on sel peol elavam kui kunagi varem. Peol otsustati, et keegi ei joo end purju . Sokrates võiks palju juua, sest kannab palju. Öö möödudes avaldavad mehed oma versiooni armastuse olemusest. Sokratese arvates kuulu armastus tarkusele, sest tarkus on üks kõige kaunim hüve. Pärast kõnet pidu katkeb ja sisse astub Alkibiades koos joobnud seltskonnaga, ta ülistab Sokratest, et kui vapper ja kui palju jooki kannab. Lisaks oli tal väga hea enesevalitsus , et ei alistunud homoerootilistele ahvatlustele. Alkibiades oli kena mees, aga Sokrates ei lasknud end mõjutada. Sokratese teoreetiline panusfilosoofiasse on vähene. Ta ei aretanud mingit õpetust ega esitanud terviklikku filosoofiat . Ta oli kiusupunn, kes oma küsimustega paljastas kasslase tegeliku olemuse. Sokrates mitte ei näita kaaslase arusaamade lünklikkust vaid lausa nöögib neid.
Kuulsaks saab ta aga peale surma, ta oli surres 70 aastane. Platon viibis kohtuprotsessi juures ja oli siis vaevalt täisealine. Aristhopanes –näitekirjanik kirjutas Sokratesest pilkavaid näidendeid ehk teda armastati parodeerida. 501 ateenlast hääletasid tema surma poolt, need otsustajad valiti hääletades. Süüdi mõisteti tema isiku ümber tekkinud poleemika tõttu ja et ta käitus kohtus julmalt ega tundnud kahetsust. Enne surma saatmist ja peale ahelaist vabastamist räägib Sokrates veel hinge ja keha vastandlikkusest, hinge surematusest ja filosoofia olemusest. Filosoofia on tugevam kui surm –osa Sokratese müüdist. Ta hukati mürgi joomise läbi.
Sokraatiline meetod – ta kuulab vestluspartnerit mingit teemat rääkimas, tehes nägu nagu ei tea sellest midagi. Seeläbi saab kaasvestleja selgeks omaenese mõtted. Sokratese filosoofia põhiküsimus on „Mis on teadmine?“. Ta pärib seletust ja analüüsimist asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesestmõistetavaks. I püütakse teadmine ankurdada selle kogemuse külge, mille vahendab meile vaatlus . Sokratest see vastus ei rahulda. Teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Seega ei saa teadmine olla vaatlus. II teadmine on õige mõistmine. Aga kui õige mõistmine on juhuslikul või vääral põhjusel ? III Teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega. See seletus kestab tänapäevani. Filosoofias ei usuta midagi ilma mõistuspärase põhjenduseta. Sokrates – õppimine on meelde tuletamine ehk meenutamine . Teine Sokratese seletus on, et õige mõistmine viib õigete tegudeni. Ta oli filosoof , kes armastas tarkuse otsimist.
Platon
Kui Sokrates 399ekr suri, oli tema andekaim õpilane Platon 28-aastane. Tema Surma vapustas Platonit ja ta asus teda kirjutistes kaitsma. Mõnedes kirjutas ta Sokratese tegevust, kuid mõnedes peitus Sokratese nime taha ja arendas enda seisukohti. Erinevalt Sokratesest ta kirjutas palju ja tema kirjutised on siiani säilinud. Ta ei olnud niivõrd filosoofiline „ämmaemand“, kes aitas teistel sünnitada vaid sünteesiv , tervikstruktuuri poole püüdlev filosoof. Ta kirjutas tihti näidendlikus dialoogivormis, ta ei esinenud seal ise kunagi tegelaskujuna. Ta on eemaldanud oma teostest iseenda. Ta tahtis olla eelkõige õpetaja ehk mees, kes äratab inimesi iseseisvale mõtlemisele ja vabastab neid kammitsevaist eksiarvamusist. Tal oli oma akadeemia, mis tegutses 900 aastat ja selle mõju teaduse arengule on olnud tohutu. Tal oli kindel moraalne hoiak. Tema mõistuseteenimine muutus peaaegu, et koomiliseks. Platoni õpetuse arusaam on, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast ehk subjektiivusest. Sest tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud.
Mittetõeliseks pidas ta meeleliselt kogetavat ehk empiiriliseks – teadmised tulevad meelte kaudu (nägemine, maitsmine , kuulmine ….). Tõeliseks pidas ta ideed ennast.
Ainususe tunnetamine paljususes on Platoni kesksemaid teemasid. Tema arvates on ideed muutumatud, püsivad ja igavesed. Platoni mõtlemist ülistav filosoofia on üleskutse teoretiseerida, analüüsida, otsida sügavamaid põhjusi vahetult ilmneva näilisuse taga.
Ideed moraali alusena
Platon on moralist. Hüve eri liigid on Platoni üksikasjaliku uurimise objektiks – vaprus, mõistlikkus ja õiglus . Eetilised , poliitilised ja moraalifilosoofilised küsimused on tema jaoks põletavalt tähtsad. Platon ja ühiskonnafilosoofia. Inimest ei saa eraldada kaasinimesest ega riigist, mille nad koos moodustavad. Tal on auahne eesmärk esitada üksikasjalik visioon ideaalsest riigist. Valitseja põhiline oskus on eristada arvamus tõelisest teadmisest. See on Platoni Sokrateselt päritud intellektuaalse eetika järgi – ülim ja puhtaim hüve. Filosoof on tõe armastaja . Platoni riik on aristokraatia „parimate võim“ – selle sõna täpses tähenduses. Platon ei usu demokraatia efektiivsusesse. Tema arvates peab riigis tegelema iga inimene sellega, milleks ta on võimeline. Näiteks pooldas ta orjapidamist, ta arvas, et vb just need inimesed sobivadki hästi orjadeks. Õiglus nii nagu Platon seda näeb põhinebki eri ühiskonnakihtide harmoonilisel vahekorral. Mis juhtub konflikti olukorras, sellega Platon ei tegele. Riigis pidi valitsema ühtsus, kus kellelgi ei ole midagi „oma“. Ei oma naist, oma lapsi, oma eluruumi. Üksik inimene on uputatud tervikusse. Tema arvamuse kohaselt vajasid inimesed toimimiseks riiki ja tema seisukoht oli, et mehed kui naised on võrdsed.
Aristoteles
Kui Aristoteles Platoni akadeemiasse jõudis, siis oli ta 18 aastane, ta oli päris arstide suguvõsast. Akadeemiast sai ta tol ajal parima hariduse. Selleks ajaks oli akadeemia töös olnud 20 aastat. Ta lahkus akadeemiast alles peale Platoni surma 37 aastaselt. Platoni akadeemial ja Platoni isiksusel oli Aristotelesele kustumatu mõju. Tema looming oli tohutu.
Tema surmast möödus 2000 aastat, ilme et maailm oleks sünnitanud ainsatki filosoofi. On raske nimetada teadmiste valdkonda, mida Aristoteles poleks käsitlenud. Erinevalt Platonist on Aristotelesel huvi hoopis empiiriliste teadmiste järele. Kui Platonit võlus ideede maailm, siis Aristoteles kogub kannatlikult materjali. On iseloomulik, et esimese süstemaatilise raamatu loob just Aristoteles.
Vaid osa tema töödest on säilinud, hävinud on laiemale lugemiskonnale mõeldud teosed. Platonil oli dialoogi vormis kaasakiskuv kirjastiil, Aristotelesel seevastu kohmakas proosa. Ta suri 62 aastasena. Ta oli oma vaadetelt elulähedane. Aristoteles oli ka Aleksander Suure koduõpetaja. Ta oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud ja kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult. Ta lõi enda tervikfilosoofia. Ideeõpetus oli aga kogu tema mõtlemise taustsüsteem. Aristoteles peab Platoni põhiveaks maailma „kahestumist“ ideed-meeleline. Oma metafüüsikat arendades kavatseb Aristoteles Platoni vigu vältida. Metafüüsika on kõige üldisemate aluste ja esmaste põhjuste uurimine . Ta uurib olevat olevana.
Põhjuste analüüs – põhjus on vastus küsimusele miks. Ta üritas igale nähtusele leida põhjuse. Kui Platon nägi iga asja taga ideed, siis Aristoteles tegeles põhjuste uurimisega ja põhiliselt tõi ta välja 4 põhjuste olemust.
Aristotelest võlub muutumine, see on filosoofilises mõttes põhiline osa tegelikkusest. Ta kasutas teleoloogilist käsitlust. Maailm on selline nagu ta on ja sellistele muutustele alluv, kuna tal on siht ja eesmärk – ta püüdleb millegi poole. Ta püüab näidata, et looduses ei toimu midagi asjata. Ta tahab näidata, et bioloogias on lõpp-põhjused kõigist põhjustest tähtsamad.
Tegelikkus ja võimalikkus Miks sai A-st B, sest B-s oli A-st juba midagi olemas. Võimalikust võib saada tegelikkus, kui miskit teda ei sega. Näiteks tõugust võib saada liblikas, õunapuu võib hakata kandma vilju .
Kui peale Aristotelese surma tema teosed kokku koguti, siis anti neile nimetus Organon – abivahend . Aristoteles rajab loogika teaduse. Ta arendas õpetust õigest järeldamisest.
Aristotelese kategooriad. Ta määratles seda, millest me räägime.
Eesmärgipärasus on tema mõttekäikude kandev idee. Teda ei huvitanud tinglikud eesmärgid vaid ta tahtis välja selgitada elu lõplikku eesmärki.
Augustinus on nimetatud apostlite järel kiriku kõige väljapaistvamaks õpetajaks. Ta on katoliku kiriku pühak , kelle tähtsus ka luteri kiriku jaoks on tohutu. Ta käsitleb puhast filosoofiat harva, aga kui ta seda teeb, siis näitab ta üles väga suurt võimekust . Tema filosoofiaalane töö on seotud ristiusuga. Augustinus on seisukohal, et filosoofilised uurimused peavad olema kooskõlas piibliga. Filo ja religiooni piir on alati olnud hägune. Ta on kirjutanud maailma I autobiograafia Pihtimus. Tal on tugevad süümepiinad, mis tulenevad seksuaalsusest. Ta elas koos sõbratariga ja sellest suhtest sündis ka laps.
Kui ta peale raskeid katsumusi lõpuks usku pöördus, siis loobus ta ka suhetest teise sugupoolega. Temast sai musternäidis maistest rõõmudest ja naudingutest loobunud Jumala-armastaja. Ta käsitles Pihtimuses ka maailma kui kahe erineva vastandliku jõu halastamatut võitlust (Jeerusalemm – „jumalariik“ ja Babülon – „maapealne“.) Ta väidab, et jumalas ei ole aega, aeg on vaid hingeline. Kuna jumalas ei ole aega, siis on maailma loomise ajaline määratlemine mõttetu. Aeg on vaid hingeline. Küsimused „varasemast“ või „hilisemast“ on mõte vaid inimreaalsuse kaudu.
Igaüks, kes kahtleb, on paratamatult teadlik ühest tõest – omaenda olemasolust. Seda, keda ei ole olemas, ei saa petta .
Aquino Thomas ühendas ristiusu Aristotelese filosoofiaga .
Descartes koos prantslase Descartesega murdub vana aja ülemvõim filosoofias ja teaduses . Ta oli mees, kes armastas soojust ja mõtiskles tihti ahjus olles, vältis inimesi. Muutis pidevalt oma aadressi, kõige produktiivsemal perioodil elas ta Hollandis. „Teadusliku maailma“ esimene filosoof tundub pigem laisa kui töökana. Ta avaldas oma töid suhteliselt vähe. Tema esimene teos oli Arutluse meetod, teine Geomeetria, Metafüüsilised mõtisklused. Viimane on neist kõige tuntum. Tema kõige mahukam töö Filosoofia põhimõtted olid pühendatud printsess Elizabethile. Ta armastas suhteid kuninglike isikutega pidas kirjavahetust Rootsi kuninganna Kristiinaga, kes ta ka hiljem oma õukonda kutsus. Ta sõitiski Rootsi ja pidi ärkama hommikul kell 5, et kuningannale filosoofiat õpetada. Ta suri kopsupõletikku paar kuud peale Rootsi jõudmist. Ta oli peale filosoofiks olemist ka kirjanik. Kui Augustinus otsis kindlust usu ja rahu läbi, siis Descartes püüab saavutada teadmist. Süstemaatilise kahtlemise meetod – kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda.
Cogito , ergo sum - mõtlen, järelikult olen olemas, see on kogu Descartese filosoofia lähtekoht. Kui siiani uuriti taevakehade liikumist ja muid maailma omadusi, siis Descartes kuulutab, et kindlaim teadmine on inimestes endis. Meeled on eksitavad, ta soovitas distantseeruda meeltest ja igapäevastest uskumustest ja tuleks vaadata enda sisse ehk mediteerida. Ta väidab, et inimese keha ja hing on eraldiseisvad, et hing eksisteerib edasi ilma kehata. Ta väidab, et inimhing on vaba.
Spinoza (1634- 1677) – oli suurtest filosoofidest õilsaim ja armastatuim. Ta oli juudi päritolu ja elas Hollandis. Töötas optikuna ja klaasläätsede lihvijana. Ta oli kartmatu ja omapärane filosoof. Juudi kogudus sundis teda oma arvamust enda teada hoidm, kuid kuna ta seda ei teinud, siis heideti ta kogukonnast välja. Tema kartmatus kõikus hullumeelsuse piiril , see tekitas plahvatuse isegi vabameelses Hollandis. Tema eesmärk oli näidata, et ei kristlik ega juudi usk ole seadnud takistusi mõtlemisvabadusele. Ta väidab, et piiblil ja filosoofial ei ole midagi ühist. Ta keeldus omaks võtmast aksioomi, et Piibli iga lõik on jumalik tõde.
Tema jaoks ei ole mõtlemise vabadus midagi „soovitavat“ vaid see on vältimatu . Kui tema teoloogilis-poliitiline traktaat ilmus 1670, siis oli tema hea nimi hoobilt kadunud. Ta keeldus avaldamast oma põhitööd Eetika, milles ta arendas oma mõtteid veelgi radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles põrast tema surma.
Spinoza kõneleb ajatust ja igavikulisest maailmavaatest, kui Descartes on vaid mina. keskne vaatenurk. Spinozat ja Descartest ühendab usaldus geomeetria kui kogu teadmiste ideaali vastu.
Spinoza metafüüsika esindab monismi, ainususfilosoofiat. On ainult üks substants ja see on lõpmatu . Ta ütleb et kõik mis on, on jumalas ja ilma jumalata ei saa mitte miski olemas olla. Tulemuseks on determinism, mille poolest Spinoza metafüüsika ongi kuulus. Tema vaatevinklist on argimõtlemises vead.
Leibniz (1646-1716) Ta on olnud üks mitmekülgsemaid geeniusi maailmas.
Ta ei tegutsenud kunagi elukutselise filosoofina. Tema isa oli moraalifilosoofia professor . Kogu elu kiitles Leibniz oma haridusega. 29 aastaselt arendas ta välja diferentsiaal - ja integraalarvutuse. Ta oli eriskummaline, tujukas ja mõistatuslik inimene. Pidas palju kirjavahetusi, säilinud on umbes 15 000 kirja. Tänu tema tegevusele loodi Berliini Akadeemia. Suure osa oma ajast töötas ta erinevates õukondades nõuandja, ajalookirjutaja ja raamatukoguhoidjana. Ta oli kõigi aegade suurimaid loogikuid. Üks tema olulisi iseid puudutab teaduslikku ideaalkeelt, mida ta ise nimetas characteristica universalis. See oleks üldine ja ühtne mõtlemise keel.
Leibnizi metafüüsika. Nii Spinoza kui Leibniz olid kuulsaimad süsteemiehitajad. Mõlemad olid julged spekulatiivsed metafüüsikud, keda ühendab hämmastav usaldus mõistuse jõu suhtes. Suur osa tema parimast filosoofiast sisaldub just kirjavahetuses ja see materjal jõudis avalikkuse ette hulk aega peale tema surma.
Tema kuulsaim saavutus on monadoloogia. Tema veendumus on, et tegelikkus koosneb ühikutest ja monaadid on seega metafüüsilised põhiühikud. Jumalal on Leibnizi metafüüsiaks võtmepositsioon.Ta vajab teda selleks, et süsteemi püsti hoida. Ei saa luua filosoofiliselt täiuslikku tervikpilti oletamata Jumala olemasolu.
Küllaldase aluse printsiip – ta ütleb, et kõik mis juhtub, kõigel on põhjus.
Uusaja empirism
Locke Ta on kaine mõistusega tagasihoidlik mees (inglane). Ta on viisakas härrasmees, kes on omaks võtnud Aristotelese õpetuse kuldsest keskteest. Ta ei kavatse teha uusi avastusi vaid püüab kobestada pinda, millel me juba seisame . Tema eesmärk oli uurida inimliku teadmise päritolu, paikapidavust ja ulatust. Ta valmistas oma esseed ette 15 aastat ja kui see ilmus, oli ta 58 aastane. Ilmudes kutsus see esile laialdase diskussiooni. Tema stiil oli kergeltloetav, mitte tehniline ja tõlgiti varsti ka prantsuse ja ladina keelde. Tema eluajal tehti sellest 3 kordustrükki. Ta oli õppinud Oxfordis filosoofiat üsna kehvade tulemustega. Ta luges vähe, aga Descartese teosed olid erand . Descartes mõjutas Locki empirismi kujunemist rohkem kui keegi teine. Suurema osa oma elust töötas ta riigiametites, millel ei olnud filosoofiaga seost. 1683 põgenes Locke Hollandisse. Peale revolutsiooni naases ta kodumaale ja pühendus kirjutamisele.
Locki inimmõistuse käsitlus algab tema esitatud kaasasündinud ideede kriitikaga. Kust tuleb minu meelde see materjal, millega minu mõistus töötab? Ta ütleb, et mingeid kaasasündinud ideid ei ole. Ka moraaliprintsiibid ei ole kaasasündinud. Ta on sügavalt veendunud rahvaste, kultuuride, tavade ja mõtlemisviiside erinevuses. Inimeste erinevus tunnistatakse filosoofiliselt paratamatus tõsiasjaks. Ka jumala idee ei ole kaasasündinud.
Teadmiste eetika Õpetus kaasasündinud ideedest on ohtlik. Tõde peab olema meie uurimise ainus eesmärk.
Mõistus on sündides puhas tahvel. Meie teadmised tulenevad kogemusest.
Ta ütleb, et ma võin kahelda, kas sulepea , mis näib olevat minu käes, siiski on olemas. Kuid ma ei või kahelda, et mul on sellest aisting. Ta iseloomustab kogemusel põhineva meelelise teadmise loomust üksikasjalikumalt kui keegi teine enne teda. Tema empirism sisaldab ratsionalismi. Descartese ratsionalism sisaldas empirismi.
Berkley 1685 -1753 Fanaatiline idealism – tegelikkuse vaimne käsitlus viiakse ennekuulmatule tasemele . Ta oli iirlasest geenius . Tema arvates ei ole mateeriat olemas. Ta väidab, et esemed ei ole midagi muud kui aistingud . Kui talle näidata üksikuid esemeid näiteks õuna, kohvitassi ja tooli, siis ta väidab, et need on vaid üksikud esemed, mitte mateeria. Ta väidab, et kõik omadused on oma päritolult hingelised.
Esse est percipi – eksisteerida tähendab olla tajutav. Ta mõõdab eksistentsi empiirilise kogemuse mõistega. Sellist seisukohta filosoofia ajaloos nimetatakse fenomenalismiks. Kogu maailm ei ole muud, kui tohutu kogum fenomene, hinge ideid. Tema mõttekäik on teravmeelne. Ta on näidanud, et pole olemas midagi muud peale hingede ja hingede ideede, siis millest muust võib seaduspärasus tulla kui mitte piiritust hingest – Jumalast. Maailma ei ole ju olemas.
Hume 1711 -1776
Kirjutas oma filosoofilise peateose 26 aastaselt. Tema teose ilmumine ei äratanud mingit tähelepanu. Tema enda sõnul „ilmus trükis surnuna sündinult“. 8 aastat hiljem avaldas ta lühema versiooni, mis saigi teatavat tähelepanu kriitika ja pilkamise näol. Teda süüdistati au- ja rahaahnuses. Tema filosoofiat on kombeks nimetada skeptiliseks empirismiks. Ta usub nagu Locke ja Berkeley , et kogemus on kõigi teadmiste allikas. Humei tunnetusteooria algab ideede ja muljete teineteisest eristamisega. Meil ei ole põhjust uskuda ei ainelise ega hingelise substantsi olemasolusse.
Hume skeptilise empirismi kõige kuulsam ja mõjusam osa käsitleb põhjuse ja tagajärje suhet(kasuaalsus). Kui me võtame loomulikuna, et joome vett ja see meid ei mürgita või, et kui igal hommikul tõuseb päike, siis on loomulik, et ka homme tõuseb päike. Hume ütleb selle peale „ei“. Ta küsib, et kas on mingit alust uskuda, et reaalsus on ajaliselt alluv seaduspärasusele ja muutumatu? Ta vastab, et selleks puudub meil igasugune alus.
Kant 1724- 1804 Kas metafüüsika on üldse võimalik? Ta tekitas pöörde kogu filosoofias.
Ta oli esimene suur ülikoolifilosoof, vanapoiss. Oli saksa kuulsaim professor. Inimlik arukas kogemus on tema vaatluse alus. Tema jaoks on maailm kahene – aru ja tunnetus. Kant ühendab teineteisega ratsionalismi ja empirismi. „ Ehkki meie tunnetus algab kogemusest, ei sünni ta siiski tervikuna kogemusest. Tajupildid ilma mõisteta on pimedad , nii nagu on mõisted ilma tajupiltideta tühjad.“ Tema filosoofiat kutsutakse transtsendentaalseks filosoofiaks. Ta vaatleb meelelise tunnetuse ja aru eeldatud põhimõtteid eraldi. Aru kategooriad: kasuaalsus(põhjus-tagajärg). Ta eristab 12 kategooriat. Maailma sellisena nagu ta meile ilmneb ei ole olemas ilma paratamatuse ja juhuseta.
Traditsioonilise metafüüsika kriitika. Ta analüüsib hinge ja jumala mõisteid. Kuidas saab meie mõistusesse tekkida ideid, millele pole reaalses elus vasteid. Kant seostab seda inimese erilisusega. Inimese tegevuses tuleb taju ja aru kõrvale lisada veel üks tasand – puhas mõistus. Puhta mõistuse ideed lähevad kaugemale mistahes kogemusest.
Moraaliõpetus praktiliseks mõistuseks nim. ta seda mõistuse osa, mis juhib meie tegevust ja millel põhineb meie moraalne käitumine.
Moraalikäsk on antud meile puhta mõistuse asjana, ta ei vaja kogemusel põhinevat kinnitust.
Ülimat põhimõtet, mida Kant oma moraaliteoorias tunnustab, kutsub ta kategooriliseks imperatiiviks. Põhimõte on imperatiiv kuna ta kohustab. Ta eeldab, et inimeses on kaks poolt, mõistuslik pool, millest tõuseb moraalne tahe ja soovide, kalduvuste ja muude psühholoogiliste juhusejõudude valitsetav pool, mis peaks esimesele kuuletuma .
Kant mõtleb, et inimsuse ülim sisu ilmneb selles enese pimedas sidumises moraaliseadusega. „Tahan armastuses inimese vastu möönda, et enamik meie tegudest on moraalsed , aga kui ma vaatan inimeste mõtteid, siis kohtan igal sammul kallist mina, mis torkab alati silma ja millele nende mõte toetub , selmet ta toetuks kohuse rangele käsule, mis enamjaolt nõuaks eneseselagamist.“
Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes alati ka eesmärgina ja mitte kunagi pelgalt vahendina. See on kanti eetika üks kuulsamaid ja kaunimaid kohti. Ta mainib näitena enesetappu - enesetapja ei kohtle ennast eesmärgina iseeneses, vaid ainult vahendina saavutamaks teatavat eesmärki: seisundit , milles elupiina ei ole. Nii muudab enesetapja oma inimsuse vahendiks ja tema tegu eksib moraali vastu.
Praktilise mõistuse postulaadid Vabadus on põhimõte, mille oletamist meie praktiline mõistus nõuab, aga mida kuidagi ei saa tõestada. Ta tunnustab ka kaht teist praktilise mõistuse oletust, millel on vabadusega võrreldav positsioon – hinge surematus ja jumala olemasolu.
Hegel 1770-1831 Ta uskus, et kõik varasemad olid vaid eri teemad ühe suure filosoofia ajaloos, mille tema oli nüüd saavutanud. Ta oli süsteemilooja, kes viis kõik ühtede ja samade kategooriate alla. Kogu tema hiigelperioodi filosoofia on ühe ja sama teema korduv üksikasjalik kirjeldmine. Ta oli üks saksa juhtivaid vaimuelu suunajaid, kellele loengutele oli tohutu tung.
Ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane ja selle seaduspärasuse paljastamine on tema ülesanne. Hegel on ratsionalist, kellele reaalsus on olemuselt mõistuspärane. Tema filosoofia olemus on tugevalt religioosne. Hegel liigub uuelaadse ühtsuse poole. Maailmaajalugu väljendav teoloogia on Hegeli areng millegi parema suunas. Ta on idealist – ta kirjeldab vaimset reaalsust. Maailmaajalugu on vaimu, teadvuse areng ja teadvust ei saagi käsitleda kuidagi teisiti kui suhtes ajalooga. Õigus, moraal ja riik ja ainult need on positiivne reaalsus ja vabaduse garantii . Tõeline vabadus on vaid siis, kui on riik ja seadused. Üksikisiku vabadus on kirgede ja erinevate välisjõudude meelevallas ja ei saa teostuda. Ta otsib süsteemi, kus üksikisik ja riik oleksid lahutamatult seotud. Tema metafüüsilises ratsionalismis on just mõistus kõige mõõdupuu.
Teadvuse arengu all peab Hegel silmas tegelikkus tunnetuse arengut, mille eesmärgiks on absoluutne teadmine. Teadvuse arengule on iseloomulikud järgmised etapid:
Meeleline taju, mille puhul on olulisel kohal iseenda aistingud.
Enda kõrval teise teadvuse märkamine , st arusaamine, et teine on ka subjekt , mitte objekt, ta on eesmärk, mitte abivahend, ka tema areneb.
Absoluutne teadmine – see on hetk, mil teadvus tunneb end ära teises teadvuses ja näeb oma olemise universaalsust ning märkab, et kõik on üks tervik.
Absoluutne teadmine on ühtesulandumine kõiksusega ehk Absoluudiga.
Kierkegaard
Sören Kierkegaard ( 1813 -1855) oli Taani filosoof, eksistentsialismi eelkäija. Ta süüdistas Hegelit selles, et viimase filosoofia oli essentsialistlik  (ld essentia 'olemus'), st abstraktne . Selline filosoofia jätab tähelepanuta üksiku , individuaalse, mis on kordumatu ning ei suuda seega mõista inimese eksistentsi, mida just nimelt iseloomustabki individuaalsus , kordumatus . Kierkegaard nimetas oma arusaama eksistentsialismiks. Iga inimene puutub oma elus kokku eksistentsiaalsete probleemidega, st probleemidega, mis on niivõrd individuaalsed, et mingeid lahendusmalle ei saagi olemas olla.
Inimese eksistentsis võib Kierkegaardi arvates eristada kolme staadiumi: esteetilist (kraisthesis 'taju, tunne'), eetilist ja religioosset.
Esteetilisel staadiumil (sõna  esteetiline  tähendus ei ole siin tavapärane; pigem võiks tema sünonüümiks olla meeleline) on inimene elunautija, boheemlane . Esteedi näiteks sobib don Juan . Mida rohkem esteet andub naudingutele, seda suuremaks muutub rahulolematus , sest ta soovib kogu aeg midagi uudset ja kordumatut.
Eetilisel staadiumil valitseb kohusetunne ning kõlbelised väärtused. Eetik täidab rõõmsal meelel oma kohust, näiteks abielumehena. Eetiku kirjandusliku kujuna pakkus Kierkegaard välja kriminaalkohtu assessori Wilhelmi, korraliku abielumehe ning isa.
Religioossel staadiumil usub inimene end suhtlevat otse Jumalaga , tõustes kõrgemale inimlikust kõlblusest. Selle sümboliks on Aabraham , keda Jumal käskis ohverdada oma ainukese poja Iisaki. (vt 1. Mo 22: 1-12). Ingli kaudu andis Jumal küll hiljem teada, et ärgu Aabraham ohverdagu oma poega , kuid enne seda seisis Aabrahami ees ikkagi raske valik: ühelt poolt nõuab inimlik kõlblus oma poja hoidmist, kuid sellele räägib vastu Jumala käsk . Aabraham ei saa isegi selles kindel olla, kas ta on Jumalast õigesti aru saanud. Sellises olukorras tunneb inimene end tõesti täiesti üksi ning vastutavana kõigi valikute eest.
Marx
Oli rahvuselt juut. Ta omandas Hegeli mõtlemise põhjalikult. Samamoodi nagu Hegel poleks toiminud Kantita, ei toiminud Marx ilma Hegelita. Nad mõlemad olid süstemaatikud . Ta on materjalist. 1844 tutvus ta Pariisis Engelsiga. Nad oli noored ja vihased ja läksid rünnakule Hegeli vastu. Marx kirjutas raamatu „kommunistliku partei manifest“. Engels oli hea kirjamees , kes viimistles Marxi kirjutatud teoseid. Londonis kirjutas ta oma peateose „ Kapital “. Oma mõjuvõimult võib selle kõrvale asetada üksnes Piibli. Londonis elas ta slummis nälja piiril ja 3 tema 6-st lapsest surid. Ta oli krooniliselt haige ja kui tema abikaasa, kellega ta oli 40 aastat abielus suri vähki, siis kustus ka Marx. Ka tema teosed kirjeldavad vaesust . Marx oli teoreetik . Ta ei olnud Lenini-sarnane revolutsioonijuht. Revolutsioon on tema element, siiski pürgis ta teaduslikkusele ja püüdis oma teooriaga tungida alusmüürideni.
Marx annab materialismile uue sisu. Filosoofia põhiküsimuseks saab teadvuse ja tegelikkuse suhe. „ühiskondlik “ tootmine, „tootmissuhted“ ja majanduslikud formatsioonid on tema olulisemad mõisted. Ta on majandusteadlane. Materiaalsed tootmissuhted vajutavad oma pitseri kõikjale. „Vaimul“ lasub kohe algusest peale needus, olla koormatud mateeriaga. Ta on majandusteoreetik, filosoofiliselt on ta pealiskaudne, ebaselge .
Võõrandunud töö. Tema uurimustest üks paeluvamaid on võõrandumise analüüs, filosoofiliselt kõige hiilgavam töö. Tema lähtekohaks on tegutsev, meelelisse reaalsusesse lülitatud inimene. Inimene asub maailmas ja on looduse osa. Tööl on Marxi jaoks filosoofiline tähendus, töö juurde kuulub tõeline, piiritu inimlikkus. Hegel oli esimesena mõistnud, et just töö konkretiseerib ja materialiseerib inimese tegevuse. Töö kaudu inimene loob iseennast . Ta kritiseerib Hegelit, kes tema arvates tunnistab tööks vaid vaimse töö. Inimese võõrandumine on Marxile võõrandumine tööst. Inimene ei võõrandu ainuüksi oma tööst, vaid k kaasinimestest, maailmast, iseendast. Võimalus inimlikuks eluks kaob. Hegeli käsitluses sünnitab võõrandumist ennekõike teadmatus . Marx usub, et inimeste teadvus ei määra nende olemist vaid vastupidi, nende ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse. Võõrandumine on reaalprobleem ja selle lahenduseks on revolutsioon. On tarvis muuta tootmissuhteid, kummutada majandussüsteem ja see täiesti uut moodi üles ehitada.
Ta on veendunud, et kodanlikus majandussüsteemis on palgatöö kasutamine töö riisumine. Kapitalismis ülistatud „ ettevõtja risk“ on lihtsalt seebimull. Kuna kogu väärtus sisaldub töös ja tööd teevad töölised. Selle, mis kapitalistile on kasum, nimetab Marx röövsaagiks. Ta räägib „klassideta ühiskonnast“, kus tootlikud jõud ei ole eraomanduses ja kus kasumi väärtust peetakse täiel määral selle tootnud tööjõu kasuks.
Materialistlik ajalookäsitlus, selle tuum on ühiskondliku evolutsiooni idee. Tänu Darwinile ja Marxile elas Euroopa kultuur üle kriisiajad. Ta avastas inimkonna ajaloo arenemise seaduse. Ajaloo ülim määrav jõud on majanduslikud tegurid.
Nietzsche 1844-1900
Peavalu, oksendushoogude all ja peaaegu pimedana lahkus ta ülikoolist 34 aastasena. Ta langes hullumeelsusesse ja jäi ka osaliselt halvatuks. Ta oli filosoofia ajaloo vihatuim mees. Ta tahtis häirida ja haavata lugejaid, purustada nende turvalised unistused. Ta kuulutab, ründab ja norib, kui mõni teine filosoof arutaks ja paluks täpsustusi. Ta on subjektivist. Igasuguses objektivismis peitub taustal subjekt. Ta on võitlev filosoof. Filosoof ei kirjelda, mõista ega seleta, vaid loob, määrab ja otsustab; filosoof väänab reaalsust. Ekslikult on teda peetud saksa natsionalistiks.“Nii nagu ma olen loodud, olen ma sisimas võõras kõigele saksalikule, isegi sel määral, et sakslase kohalolek häirib mu seedimist.“ Ta vihkam masse ja masivaimu. Ta oli keerulise stiiliga ega hoolinud lugeja harvamusest. Ta on kirjanduslik filosoof. Ta väidab, et teeb oma filosoofiat vasaraga: “ Tähtsaim tingimus on vasara tugevus, rõõm hävitamisestki. Käsk “saa tugevaks ”, sügav veendumus selles, et igaüks, kes loob, on tugev...”
Nietzsche tunnetusteooria – selle taustaks on vaatepunkti õpetus, mille järgi iga tõde on tõde, teatud vaatepunktist, ilma võimaluseta absoluutsusele. Ta väidab, et mingit lõplikku tõde ega filosoofiat ei ole olemas. On vaid tõlgendus. Inimeste instinktidele antakse võtmepositsioon, neid ei saa kuidagi vältida. Ta hülgab absoluutsed määrangud, mida möödunud filosoofia on au sees pidanud. On vaid tõlgendused, soovidesse mähkunud inimloom, kes pidevalt loob oma reaalsust. Ta näin eeldavat, et mingi tõde ja moraal on olemas, kõigutamatult kõige muu all kusagil sügaval. Tema põhihoiak oli psühholoogiline ja ta on kirjandusliik filosoof.
Pragmatism
Teadmine koosneb uskumustest, millest on kasu.

• Kogu reaalsus põhineb võimutahtel.
  

Elu on võimutahe ehk teisisõnu ”...võõra ja nõrgema enda alla heitmine, õiguste rikkumine, allutamine, rõhumine, nende kallal vägivalla tarvitamine, oma mõõtkavasse surumine, endasse liitmine, vähemalt – kõige leebemal kujul – ekspluateerimine
Anti-Kristus – Ristiusk on enesehävitamise õpetus. Mina olen saatus – kuulutab Niezsche.
Üliinimene – inimene sünnib inimesena alles siis, kui ta võtab enda kanda selle ülesande, mis varem oli reserveeritud Jumalale. Niezsche üliinimene on metafoor . Üliinimlikkus on ideaal, mille poole liigutakse.
Skolastika – keskaegne kristlik mõtteviis
Metafüüsika – filosoofia osa, mis uurib reaalsust.