Filosoofia (5)

1. 1. METAFÜÜSIKA — küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, seega ka alusteadus kõigile teistele teadustele. Metafüüsika taotlus: saavutada positsioon maailmast väljaspool, et saaks absoluutseid teadmisi (jumala positsioon)
2. EPISTEMOLOOGIA— Mida me saame teada? Teadmise ja tunnetuse probleemid.
3. EETIKA — õpetus moraalist, mida me peame tegema? Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse.
4. LOOGIKA — õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs.
5. ESTEETIKA — filosoofiline õpetus ilust. Noorim filosoofia haru, Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.
2. Maailmapilt : mingist vaatevinklist korrastatud kokkuvõttev teadmiste hulk maailmast. See, mille läbi maailm inimesele “paistab”
Maailmavaade: hoiak, mis avaldub maailmapildi kaudu, maailmavaate kujunemisel oluline koht keskkonnal, kultuuril , maailmavaade on inimesi ühendav.
Vahetud : (Müüdiline, kristlik-religioosne)
Teoreetilised : (filosoofia, teoloogia ,teadus)
MÜÜT: hõimu või sugukonna algkogum, etumoloogiliselt jutt, lugu. Igikestvana ilmnev lugu sugukonna seotusest jumalate ja kangelastega. Müüdis ei olnud loomuliku/üleloomuliku, meelelise/ülemeelelise eristust. Jumalad olid inimnäolised, viibisid inimeste keskel, neid iseloomustasid inimlikud pahed. Olulisim erinevus: jumalad ei suutnud surra, varjatusse minna. Surma mõistsid kreeklased ära-oluna, mitte olematusena. Siit võrsus ka esimene filosoofia küsimus: mis (milline olev) oli kõige alguseks-aluseks (arche).
***Müütide kaudu mõistsid inimesed endid kokkukuuluvana. Kui nüüd üritada seletada filosoofia tekkimist, siis üks põhjus võibki olla jumaliku kohalolu kadumine, müüdi kadumine. Pole juhuslik (kuigi selle tähtsust võib erineval määral rohutada), et filosoofia teke langeb kokku suurte ühiskondlike muutustega — demokraatlike linnriikide tekkimine. Müütide seletusjõud vähenes. Kreeklaste müütides polnud 1) seletatud tekkimist, millest kõik alguse sai — lugu läks tagasi Chaoseni (vrdl. juutide mütoloogias: Jumal lõi maailma eimiskist).2) Valitses see, mis ei olnud algupärane (3. põlvkonna jumalad).
3. Alge (arche) — millest miski algab, tekkiva päritolu. Alguse ja alustavana samas ka alus: see, mis valitseb järgnevat. Küsimus, mis on?- jääb filosoofias kehtima.
Thalese arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett, kõikjal leidub vett.
Anaximandros : Oleva alge tal apeiron (piiritu, mitte-piiriline). Piirid puuduvad, maa ei toetu millelegi.
Anaximenes: Temal arche piiritletud,õhk — nii aine kui ka samas apeiron
Pythagoras : Matemaatikaga tegeles, kuna tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused.
4. Parmenides (u. 540-470). Oluline kuju teel metafüüsika poole. Parmenides tegeleb samuti oleva alge küsimusega, kuid arendab eeldust , et arche peab olema ainus ja valitsev järeldusteni, mis on teravas vastuolus meelelise kogemusega. Alustab seda, mis juba Anaximandrose mõtlemises sees: dualismi — mõteldava/tajutava vastuolu. Piiritleb oleva archena vastandina olematule. Mõtlemises vajalik otsustav vahetegu : kas on või ei ole? 3 teed: et on(tõe tee), et ei ole(käimatu tee), on ja ei ole( doxa ). Zenoni Kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn: kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis sellest poolest pool jne., lõpmatuseni. Järelikult liikumine võimatu. Lendav nool: kuidas nool lendab vibult märklauani? Kui lahutaksime noole lennu lühimateks hetkedeks, siis mingil hetkel seisab nool alati kuskil punktis paigal. Kuid kuidas saab liikumine olla paigalseisude summa?
5. Sokratese pööre: see viitab probleemiasetuse muutusele ning olulisusele. Pööre seisneb üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Eristamaks ennast sofistidest ei võta ta õpetamise eest tasu. Oli ka eraelus askeetlik. Kõndis Ateena tänavail ja kõnetas inimesi, et nendega filosofeerida , ajapikku koguski pooldajaskonna. Ma tean, et ma midagi ei tea.
6. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks ( idea ). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee.Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee. Ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks. On selge, et ideid ei saaks tunnetada kui inimene kuuluks jäägitult nähtuste valdkonda. Nähtav maailm: Meeltega tabatav, Näivus, paistvus, Tekkimine, hävimine, muutumine, Ajaline, Ruumilis-kehaline, liitne, jagatav , Nähtuste paljusus ja individuaalsus, Ebatäiuslikkus.
Ideede, olemuste maailm:Mõistusega tabatav, Tegelik, tõeline, tõevaldkond, Tekkimatu, hävimatu, muutumatu, Igavene, ajatu , Ruumiliste karakteristikuteta, lihtne, Ühtne, universaalne, Täiuslikkus, Normatiivsus .
7. Aristotelese arvates toimub kõik maailmas põhjuslikult, seda nimetatakse teleoloogiliseks maailmakirjelduseks.
Ükski põhjus ei saa esineda teistest eraldi. Iga tagajärg on põhjuseks mingile uuele sündmusele, iga mõne teise liigutaja poolt liikuma pandud sündmus paneb omakorda midagi uut liikuma.
8. Keskajal oli filosoofia roll kultuuris sekundaarne. Valitses ilmutususk (vahetu maailmamõistmine, algkristluses) või siis juba teoloogia.Jumal oli iseoleva alus ja algpõhjus, kes loob maailma eimiskist. Ka eetika küsimus oli kindla suunaga. Pääsemine seisneb Jumalas. Inimene ise ei suuda ennast päästa, lunastada. Usk langeb inimestele osaks vahetult, ilmutusena. Anselm: Jumalast suuremat pole võimalik mõelda. Jumal on suurim. Idee suurimast on jumalikku päritolu, olematu poleks mõeldav. Thomas : mõeldavusest ei järeldu olemasolu.. Jumal on liikumatu liigutaja. Vahetud ja lõplikud põhjused. Miski pole olemas juhuslikult. Jumal kui väärtuste ja hinnangute absoluutne alus. Maailmas valitseb eesmärgipärasus ja peab olema juht, kes seda suunab.
9. Siit uusajast peale inimese maailmasolemist iseloomustanud subjekt — objekt suhe. Descartes 'i pöördega uusajal sai mõtlev subjekt, inimene ise oma teadmiskindluse (tõe) aluseks, mis soodustas üha enam küsimuse tekkimist: kuidas me saame teadmisi, ja siit ka: kas metafüüsika mõttekonstruktsioonid on mõttekad, kui neil puudub side igapäevase tunnetusega.
10. Empirism on tänaseni elujõuline (ka pragmatismis), ratsionalismi-empirismi vaidlus tunnetusteoorias jääb klassikaliseks filosoofiliseks probleemiks. Uusaegne teaduste areng võttis üle ratsionalismilt range deduktiivse mõtlemise ja empirismilt kogemuslikkuse ( vaatlus , eksperiment). Spinoza : " Substantsi all mõtlen ma seda, mis on olemas iseenesest ja mis jaguneb iseenese kaudu: teiste sõnadega miski, mida saab käsitleda kõigest muust eraldi." Substants on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. Samuti samastab Spinoza substantsi Jumalaga ( panteism — samastab jumala ja looduse), millega vihastab kirikut. Kuna maailm sisaldub substantsis, valitseb maailmas Spinoza järgi täielik determinism , s.o. juhuslikkust ja vaba tahet ei ole. . Leibniz : oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju. Asuvad ettemääratud harmoonias ja on ulatuvuseta, vastasmõjuta ning jagamatud. Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Mitte miski ei ole ilma küllaldase aluseta (nihil est sine ratio). Siit ka järeldus, et Jumal on loonud parima võimalikest maailmadest.John Locke : Empirismi rajaja. Me ei peaks muretsema selle pärast, kui mõned asjad jäävad väljapoole meie teadmist. Teeb ettepaneku uurida vaid inimlikku kogemust. Locke'i väide: meil ei ole sünnipäraseid ideid. Mõistus on sündides puhas tahvel , kuhu kogemus kirjutab oma märgid. Tavaliselt peetakse sünnipäraseks loogikaseadusi, näit. pole võimalik korraga olla ja mitte olla. Jumal on Locke'i arvates andnud inimesele meeled, et ta kõike ise kogeks, seega kõik ideed pärit kogemusest. Berkeley : ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas. "Ma näen seda kirssi, ma puudutan seda, ma maitsen seda: ja ma olen kindel, et eimiskit ei saa näha või puudutada või maitsta: seega on see tõeline. Kui me kõrvaldame pehmuse, niiskuse, punase ja magushapu aistingud, kõrvaldame me ka kirsi enda. Sest see ei ole miski neist aistingutest eraldi seisev asi." Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud.
11. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab , et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö.
12. oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted. Marx arvas , et filosoofia saab muuta konstruktiivseks metafüüsika materialistliku ümberpööramise läbi. Ajalugu, kuidas Jumala surm pärale jõuab, nimetas Nietzsche nihilismikS. Üleinimene- see, kes saab leppida eksistentsi mõttetusega.
13. konstruktiivne võimalikkus metafüüsika põhiküsimus: mis ja miks on olev tervenisti? Idealism : olev on täielikult vaimne, ülemeeleline.. Subjektiive idealism: individuaalne teadvussisu,tunnetusvälise reaalsuse uskumine,Objektiivne idealism: olev on tunnetavast inimesest sõltumatu ülemeeleline tervik, väidetel on mingi olemuslik seos asjadega. Skeptitsism: väidete tähendus sõltub üksnes inimlikest kujutlustest ja kokkulepetest, meie tunnetuse piiratus ei võimalda meil vastata.Konstruktiivne-tegeldakse teiste oluliste küsimustega. Radikaalne -üldistav tunnetus on ülepea võimatu.. Materialism :olev on tervenisti materiaalne, meeleline, oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted. Monism : on ainult üks printsiip(vaim või mateeria ) ja teine osa on pettekujutelm. Dualism :olev koosneb nii vaimsest kui materiaalsest poolusest, kuigi üks on olulisem. Solipsism : pole midagi olemas peale ainsa mina.
14. teadmine: tuttavolek, oskus, teadmine-et. teadmine on põhjendatud tõene uskumus . Intuitsioon: puhta ja tähelepaneliku meelemõistuse ühtlane ja distinktne mõistmine. Popper eristab 3 maailma: füüsiline objektide maailm, teadvuse seisundite maailm; mõtlemise objektiivse sisu, teooriate ja üldistuste maailm.
15. induktivism- teaduslik teadmine algab faktidest.(Hume: mingite nähtuste kordumine pole veel kinnitus, et tegemist on põhjuslikkusega, ei sobi teadusliku teadmise põhjendamiseks). Verifikatsionism- faktiteadustes sisalduv empiiriline osa võimaldab kindlamat tõesust kui metafüüsilised abstraktsioonid, kasutatakse vaatlusi , eksperimente, annab lootust kindlamaks tõesuseks. Loogilises positivismis vallandunud mõtteviis. Eitati metafüüsikat! Falsifikatsionism- teadused ei taandu meelteandmetele. Tõesuse väidetele ei saa otsida absoluutset tõesusprintsiipi, põhimõtteline ümberlükatavus. olelusvõitlus. Uurimisprogrammid-( Lakatos ) – teooriaid sisaldavad võrgustikud. lähtub teaduse tegelikust ajaloost. Igal programmil on oma tuum, millest sõltuvalt valitakse meetodeid ja uurimisvaldkondi. Võib sisaldada ja metafääsilisi elemente. Lisaks tuumale on kaitsevöö ja heuristiline aparatuur teooria kaitsmiseks ning meetodite valimiseks. Thomas Kuhn Teadusrevolutsioonide teooria- suunatud teadususlike teadmiste kumulatiivse kasvu vastu. Kuhni kaudu jõudis relativism teadusfilosoofiasse. On ka selliseid
teadusfilosoofe, kes eeldavad objektiivset teadmist. Paul Feyerabend Epistemoloogiline anarhia - teaduses on kõik lubatud. Tuleb kaitsta ja pooldada pluralismi. Pidas oluliseks teaduse lahutamist riigist.
16. Epistemoloogiline tõeteooria: tõde on vastavussuhe väite ja väidetava objekti vahel,tõde kui teadmiskindlus. Ontoloogiline: tekkis vastandus doxa(arvamus)-teadmine. Omistab omaduse olla tõene olevale endale, mitte väitele või teadmisele. Tõe tunnetamiseks vaja menetlust. Skeptikud võitlevad ontoloogilise vastu! Pragmatismi tõeteooria: absoluutseid suhteid eitav , jäädakse terve mõistuse positsioonile, vaadatakse, kuidas saab olla tõde ühiskondlikult kasulik, Tõde on see, mis osutub heaks uskumuste vadkonnas! Koherentsiteooria : tõde on kooskõla erinevate väidete vahel, uue väite võrdlemine olevasolevatega. Korrespondentsiteooria : tõde on vastavussuhe väite ja väidetava objekti vahel.eristub empiristlik ja ratsionalistlik seisukoht. Tõestamismeetodid keskpunktis ! Descartes- tõde kui teadmiskindlus. Tarski lahendus: tuleb eristada keelt, millest me räägime ( objektkeel ) ja keelt, millest me räägime ( metakeel ). Tunnetuslikke probleeme keeleanalüüs ei lahenda.
17. Matemaatika aksioomide tõesus: Üldine on olemas, tõde käib üldise kohta. Lähtekohad intuitiivselt tõesed.Tõene väide on püsivalt tõene.
18. Realism teadusliku tõe suhtes: tõde teaduses on vastavus teaduse väidete (teooriate) ja tegelikkuse vahel.
Instrumentalistlik: teadusteooriates leiduvad objektid (nagu nt. aatom) on fiktsionaalsed, teadlaste
mõttekonstruktsioonid. Teadusteooriad võivad olla edukad (tõe pragmaatilise kontseptsiooni järgi), kuid nad ei kirjelda reaalsust. Teoreetiline entiteet- asi, mis ei ole vahetult meetega tajutav, kuid mille olemasolu teooria eeldab, seletades teatud nähtusi. Nt aatom, elektron ja magnetväli. Realismi kohaselt reaalselt olemas, instrumentalismi puhul väljamõeldis.
19. Fatalism - saatus alati varjul, elu on ära määratud kaootiliste jõudude poolt, aktiivselt ellusekuv deemonlik jumal, ei otsitud seadust, mille järgi elada. Jäik determinism- väidab, et maailmas valitseb põhjuslikkus. Me ei saa valida oma tahtmisi, need on samuti determineeritud Järelikult pole ka vabadust. Spinoza metafüüsika kirjeldas maailma üheainsa ainulise substantsina, loomulikult ei mahu sinna juhus ja vabadus., mõistus saavat kontrollida tundeid. Freud oli seisukohal, et ka kõige tühisemad valikud, mida elus teeme, on alateadvuse poolt determineeritud. Tema teraapia sisuks oli samuti hegellik "tunnetatud paratamatus" — kui saame aru, mis meie käitumist tingib, vabaneme neuroosidest. Indeterminism- väidab, et maailmas ei valitse ranget põhjuslikkust.Järelikult on juhus ja valik võimalikud. Tahtevabadust tunnistavad vankumatult kristlased .
Inimesel on tahtevabadus : s.o. valida ise endast lähtuvalt, mida tahta. Nõrk determinism- nõustub jäiga determinismi kahe esimese teesiga, kuid väidab, et siiski on mõttekas rääkida vabadusest. Eksistentsialistid usuvad, et on võimatu anda ühtseid moraaliprintsiipe. Piirolukordades need ei aita. Kuid kui õpime elama totaalselt vabana, absurdis, siis avanevad samas tohutud võimalused eneseteostuseks. Descartes: mõistus on lõplik, Jumala vägevus lõpmatu. Rumal oleks kahelda vabaduse olemasolus, mida me nii sügavalt mõistame ja isiklikult kogeme, selle tõttu, et me ei mõista Jumalat, kes — nagu me teame — on oma loomuseltki meie jaoks käsitamatu.
20. Berlini negatiivne vabadus- sunni puudumine. Positiivne- võimalus tahtmisi ellu viia. Hobbes :nõrk determinism, negatiivne vabadus. Mill: negatiivne vabadus. Rousseau: jäik determinism, vabadust ei saa olla. Inimesed on loomu poolest head.
21. Monism: tunnistavad keha või vaimu. Subjektiivne idealism (Berkeley): kuna meil pole muud kui tajud , tuleb järeldada,et kogu maailm on vaimne. Kahe aspekti teooriad (Spinoza)vaim ja keha on sama asja 2 aspekti. Kimbu-teooriad (Hume, Mach ) keha ja vaim on sama sorti asjade erinevalt koostatud kimbud ,Ekstreemne materialism: biheiviorism( Watson ), füsikalism ( Carnap ) mõtteid, tundeid jne. pole kunagi olnudki, neid saab seletada, teaduslikult,Identsusteooria( Smart ,Armstrong)vaimne sõnavara osutab füüsikalisele nähtusele, ajule., Funktsionalism (Putnam).,Dennetti materialism.
Dualism: tunnistavad keha ja vaimu. Interaktsionism (Descartes) keha ja vaim on 2 substantsi, mõjutavad teineteist. Okasionalism (Malebranche) kehalised ja vaimsed nähtused on kooskõlas, kuna Jumal neid pidevalt kooskõlastab. Parallelism (Leibniz) keha ja vaimon seotud, kuid mitte põhjuslikult. On algselt sünkroniseeritud, n.ö."jumalikud kellad" ,Epifenomenalism (Huxley) kehalised protsessid põhjustavad vaimseid,Subjektiivse valdkonna kaitsjad (Nagel, Searle ) teadvusel olemine, subjektiivsus, intentsionaalsus ei ole redutseeritavad materiaalseteks kirjeldusteks.
Dualistlik interaktsionism- keha ja vaim mõjutavad teineteist. Biheiviorism- taandas kõik vaimuseisundid käitumisele, käitumise jälgimine sünnist surmani. Identsusteooria- vaim ei võrdu käitumisviisiga. Vaim ja aju on identsed. Episteemiline autoriteetsus: olla teadvusel, mõtelda. Solipsism: ma ei saa kunagi olla kindel teiste vaimude olemasolus. Meem : mõistelised ühikud, mis võivad ise eksisteerida, nagu geenid .
22. Aristoteles eristas: Praktiline filosoofia -üldteadmine, mille järgi saab toimida, norm(eetika, esteetika, sots-poliitiline filo, ajaloofilo) Teoreetiline filosoofia- teadmine, mida taotletakse tema enese pärast, teadmine asjade olemusest, kirjeldav(metafüüsika, tunnetusteooria, keele-,vaimu-, teadusfilosoofia , loogika) Moraal - kombelisus, Eetika- teoreetiline arutlus moraali üle., kolm võimalikku tasandit : kirjeldav(ajalooline või teaduslik vaatlus, mis seletab moraalsust ühes või teises kultuuris, ajastus), normatiivne(arutletakse, mis on õige või hea, kuidas tuleb käituda,sõnastatakse reeglid) metaeetiline.(analüütiline., tegeleb keeleliste ja tunnetuslike küsimustega, nt mis on moraal , mida tähendab hea jne.uurimus eetikast). Emotivism - moraalne hinnang väljendab ainult hindaja emotsioone ja ei saa seetõttu olla ei tõene ega väär.järelikult pole olemas ka moraalset teadmist.
23. Teleoloogiline eetikateooria - leida kokkuleppeliselt mingi moraaliväline väärtus, millele rajada moraaliteooria. Teo teeb moraalseks tema tagajärg välise väärtuse suhtes. Deontoloogiline eetikateooria- leida puhta mõistuse abil objektiivne väärtus moraalist enesest. Sel juhul ei sõltu moraalne tegu
tagajärgedest, vaid reegli järgi toimimisest. Kanti eetika ja utilitarism : eetikaküsimus tugineb metafüüsikale. Kanti küsimuseks on moraalireeglite põhjendamine, mitte see, mida teha ühes või teises konkreetses olukorras. Inimene on mõistusolend, moraalireegli annab mõistusolend ise endale oma mõistusest lõhtudes ja nõustub sellega. Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Kanti
arvates on moraalivälisel väärtustamisel põhinevad eetikateooriad puudulikud. Elu on empiiriline, mitte ratsionaalne nähtus, sestap loobugem moraali üle kõneldes seda seostama hea eluga. Tegutse vaid sellise maksiimi alusel, mida võid ühtlasi tahta saavat üldiseks seaduseks! Utilitarism- Moraali käivitavaks naturalistlikuks väärtuseks võetakse naudingud ja kannatuste vältimine. Teguviisi valides kaalun kannatuste ja naudingute vahekorda ja valin sellise, mis pakub kõige rohkem naudinguid. Võimalikult suur hulk naudinguid võimalikult suurele hulgaleinimestele!Kategooriline imperatiiv - kui minu teod peavad saama üldiseks seaduseks, siis ei tohi ma ju teha midagi vägivaldset, kuna ma enda suhtes vägivalda ei soovi. Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse! Moraalne on vaid teadlik kategoorilise imperatiivi järgimine.
24. Aktiivne ja passiivne eutanaasia : kas lõpetame lootusetult haige kunstliku elushoidmise või teeme aktiivse süsti. Tahtlik ja tahtmatu eutanaasia: kas patsient avaldab oma tahet või on letargilises seisundis. Viimasel juhul kaasatakse sugulasi . tahtlik passiivne eutanaasia pole midagi muud kui patsiendi soovi täitmine — inimese õigusest elule lähtudes ei tohi kedagi vastu tema tahtmist ravida. Tahtliku aktiivse eutanaasia puhul tuleb mängu teine aspekt — keegi kõrvaline peab sooritama fataalse teo Karistuse funktsioonid: 1. Retributiivne karistuse õigustamine on tagasivaatav, ajaloos tuntud moto silm silma, hammas hamba vastu. Selle teooria järgi tuleb kurjategijale põhjustada sama palju kannatusi kui põhjustati ohvrile. Sellist karistust võib tõlgendada kättemaksuna või ka teatud õiglusena: kurjategijale väärilisi kannatusi põhjustades kaitseme ohvri õigusi jne. 2. Karistuse õigustamine on ennetava funktsiooni kaudu. Karistusel peab olema ennetav, kuritegusid vähendav efekt. Kui üksikjuhtumi puhul on surmanuhtlus tõesti uut kuritegu 100% ennetav (surnu ei tee uusi kuritegusid, aga eluaegne vang võib põgeneda), siis üldennetav efekt (et surmanuhtlus hirmutaks teisi) ei ole üheselt tõestatud — eri uuringud näitavad erinevaid tulemusi. 3. Rehabiliteeriv. Karistust pole, on karm kontroll??
25. Võimu põhjendamine: 1) N.ö. sotsioloogiline-kirjeldav lähenemine: väidetakse, et ühiskonda mõjutavad mingid kindlad objektiivsed või subjektiivsed asjaolud, ning meie võimuses ei ole seda põhimõtteliselt muuta. Sel juhul käsitletakse ühiskonda permanentse võimuvõitlusena, mitte ratsionaalsete isikute tegevusena ühise kasu nimel.(Machiavelli). 2) Ratsionaalne-normatiivne lähenemine. Eeldab, et inimene on võimeline mõistlikeks poliitilisteks valikuteks, s.h. omakasust loobumiseks üldise kasu nimel. Siin on valdavaks normatiivsus: millist eesmärki peaks ühiskond järgima, ning kuidas seda saavutada? Hamptoni järgi: 1. Jumalik autoriteet. Siin palju võimalusi, kuid see seletus kõige vanem. 2. Loomulik autoriteet. Inimesed on ebavõrdsed, mõnele on loomuomane alluda (Aristoteles). 3. Autoriteet hüvest. Siia kuulub Platoni perfektsionism. Valitsema peab see, kes on kõige targem . 4. Nõusolekul baseeruvad teooriad. See on populaarseim seletusviis tänapäeval. Erinevalt eelnevast kolmest eeldab see kõigi ühiskondlikes protsessides osalejate võrdset õigussubjektsust. Ühiskondliku lepingu teooria. See võimu õigustamise viis on mõjutanud kõige rohkem tänapäeva ühiskonda. Kuigi juba antiikaja sofistid väitsid, et ühiskond on kokkuleppeline, ei kirjeldanud nad siiski hüpoteetilist olukorda, kuidas ja miks see kokkulepe võiks sündida. Teooria eelduseks on inimeste põhimõtteline võrdsus. Hobbes väitis oma peateoses "Leviathan" ( 1651 ), et inimene on loomu poolest parandamatu egoist, järelikult on loomulik seisund kõigi sõda kõikide vastu. ühiskondliku lepingu teooria ei ole ajaloolisele tõele pretendeeriv lugu, vaid normatiivne ettepanek, kuidas oleks hea ühiskonda käsitleda. Sellise käsitluse eesmärgiks on allutada riigivõim ratsionaalsusele ja juurutada võrdsust. Sotsialism - Kui ühiskondliku lepingu teooria rõhutas vaid inimeste võrdust seaduse ees ning samas ka vabadusi, muuhulgas omandivabadust, siis sotsialism mõtleb võrdsusest radikaalsemalt. Kui eraomand põhjustab ebavõrdsust ja rõhumist, siis oli sotsialistide ettepanekuks sellest loobuda. Luua assotsiatsioone, kus tootmisvahendid oleksid ühised ja kõik töötaksid võrdselt. Algse sotsialismi meetoditeks olid veenmine ja eeskuju (mitte nt. revolutsioon ). Anarhism on kõige utoopilisem võimuvastane projekt. Kõigi autorite ühisjooneks on vastalisus riigi institutsioonide suhtes. Kuidas ilma riigita elada, ses osas lahknevad individualistlike (Stirner) ja kollektivistlike (Kropotkin) anarhistide seisukohad, kuid igatahes peab anarhism kuulutama vääraks Hobbesi teesi loodusliku olukorra võimatusest.Ideoloogiakriitika: kapitalism viib totaalselt hallatava ühiskonnani. Klassivõitlus ei toimi, kuna inimesed tasalülitatakse popkultuuri ja meedia abil. Siit ka ideoloogiakriitika vajalikkus — paljastada meie
ühiskonna ideoloogilised "alusmüürid". Foucault : "Mulle näib, et tegelikuks poliitiliseks ülesandeks meie ühiskonnas on kritiseerida institutsioonide toimimist, mis näivad esmapilgul neutraalsed ja sõltumatud; kritiseerida neid sellisel viisil, et paljastuks see poliitiline vägivald, mis nende kaudu ennast alati hämaralt teostanud on, nii et me saaksime nende vastu võidelda.“ Rawlsi eeldused: inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed. Poliitikas osaledes vajavad sel juhul esmalt kokkulepet, milliste põhimõtete alusel praktikaid muuta. Kuna kõik on kasuahned ja enam-vähem võrdsed, on praktika eesmärgiks võrdsus (erinevused lubatavad vaid siis, kui noid ka need tunnistavad, kes selle kaudu hüvet ei saa). Õiglane on selline printsiip, millega nõustume vaatamata oma positsioonile (ehk mõtleme alati, et teises olukorras võib see olla meile kahjuks). Õiglus : 1) võrdsed vabadused ja kohustused ühiskonnas 2) sotsiaalsed ja majanduslikud ebavõrdsused tuleb korrastada nii, et nad a) oleksid kõige vähem kindlustatute huvides b) nendega seotud ametid oleksid avatud kõigile (ausus). Toimides kõige vähem kindlustatute huvides viime pikapeale ellu võrdsust.
Prohvet Muhamedi üle irvitavate piltide avaldamine üle-eelmisel aastal tõi endaga kaasa suure pahameelelaine islamimaailmas. Protestidest võtsid osa sajad tuhanded moslemid . Mõningad meeleavaldused võtsid äärmusliku pöörde, kus põletati Taani lippe ja hukkusid kümned inimesed
Kas Jumal on olemas? Huvitav, et seda nii ägedalt arutatakse. Viimatiste uurimuste põhjal usub maailmas üle 90% inimestest Jumala või mingi kõrgema võimu olemasolu. Miskipärast oodatakse neilt , kes usuvad Jumala olemasolu, et nad tõestaksid, et Ta tõepoolest eksisteerib.
Jumal on olemas ja lõpuks teab igaüks, et Ta on olemas. Tõsiasi, et mõned nii agressiivselt püüavad Jumala olemasolu ümber lükata, on pigem argument Tema olemasolu kasuks.
Ma arvan, et Jumal on olemas, kuid mitte tõepärasena ja ta eksisteerib vaid siis, kui teda väga uskuda. Jumal a olemasolu on juba vanast ajast püütud tõestada ning erinevad seinamaalingud ja ajalugu näitab, et Jumalad on tõesti kunagi eksisteerinud. Nad võisid olla kui ülimad valitsejad inimeste üle, kuid see on minu arust ebatõenäoline, et nad suutsid end mingil moel kõige eest kaitsta ja nähtamatud olla ning ka terve maailma üle valitseda. Kuigi räägitakse, et Julmal lõi inimese oma näo järgi, siis selles mõttes võib see õige olla, kuna maailmas on palju erinevaid uske ning usutakse erinevaid Jumalaid, seega on ka maailma rahvas erisugune. Maailmas on väga palju ateiste, kes on kindlameelselt lükanud ümber Jumala olemasolu. Kuid mina arvan, et iga üks meist usub oma Jumalat, olgu see siis välja mõeldud või teatud religiooniga seotud Jumal. Inimesed, kes Jumalat isegi natukene usuvad, teavad, et alati on keegi, kellelt ka kõige suuremas hädas abi loota ning teades, et keegi kuskil võib sind aidata, vähendab inimestes pingeid. Inimesed, kes tõemeeli Jumalat usuvad, on valmis end isegi tema nimel ohverdama ja kõigega riskima,arvates, et siis saavad nad õndsasse taevariiki,kus elavad muretut elu.