Oxfordshire'is. Churchillil oli üks vend, John Strange Spencer-Churchill.1 Iseseisva loomuse pärast läks Churchillil koolis üsna kehvasti, mille eest teda ka karistati. Teda hariti kolmes koolis: St George'i Kool Berkshire'is, Brunswick'i kool Hove'is ja Harrow'i koolis, kus muuseas algas tema sõjaväe karjäär. Paar nädalat peale kohale jõudmist liitus ta Harrow'i laskur korpusega. Ta sai head hinded Inglise keeles ja Ajaloos. Huvitava faktina olgu lisatud, et ta oli kooli vehklemis meister. Winstoni ema külastas teda harva. Poiss ise aga kirjutas oma emale tihti, et paluda oma ema, et naine teda kooli vaatama läheks või lubaks tal koju tema juurde minna. Poisi läbisaamine isaga ei läinud samuti väga hästi. Nad harva rääkisid üksteisega. Selle vanemliku kontaki puudumise tõttu sai ta väga lähedaseks enda lapsehoidjaga, Elizabeth Anna Everestiga, keda ta kutsus ,,Vanaks Woom'iks". Winston Churchilli isa suri 24. Jaanuaril 1895. aastal 45-aastaselt
Iphikles pistis karjuma, kuid Herakles asus madudega võitlema. Ema kuulis Iphiklese kisa, hüüdis abikaasa appi ja tormas lastekambrisse. Kui Alkmene kambrisse jõudis, hoidis Herakles käes kahte surnud madu. Nüüd teadsid kõik, et Herakles hakkab suuri tegusid tegema. Poisi harimisele hakati suurt rõhku panema. Heraklesele aga ei meeldinud muusika või muusikaõpetaja ja ta lõi õpetaja pea kitharaga lõhki. Herakles tegi seda vaid hetkelisest raevuhoost. Vehklemis-, maadlus- ja ratsutamisõpetajad jäid kõik ellu, sest need ained sobisid Heraklesele paremini. Kui Herakles sai 18, tappis ta üksi suure Thespia lõvi ja hakkas tema nahka kandma. Herakles võitles minüaanidega, kes olid pannud teebalastele rõhuva tribuudi. Tänulikud kodanikud andsid Heraklesele tasuks printsess Megaira, kellesse Herakles väga armunud oli. Ent nende abielu tõi Heraklesele kaasa suurima õnnetuse elus ning palju ohte
Trepile iõudes oli asi veelgi täbaram: trepi esimestel astmetel lõbustasid ennast neli musketäri allpoolkirjeldatud harjutustega, kuna kümme või kaksteist kaaslast trepiplatvormil järge ootasid, et omakorda mängust osa võtta. Üks musketär seisis ülemisel astmel, paljastatud mõõk käes, ja takistas või vähemalt püüdis takistada teistel kolmel üles minemast. Need kolm võitlesid väga osavalt oma mõõkadega esimese vastu. D'Artagnan pidas mõõku algul vehklemis-florettideks ja arvas, et need on ümmarguste otstega. Varsti aga nägi ta mõnedest kriimustustest, et otse vastupidi -- mõõgad olid teravaks ihutud ja iga kriimustuse peale naersid hullupööra mitte üksnes pealtvaatajad, vaid ka võitlejad ise. Too, kes praegusel hetkel ülemisel trepiastmel seisis, hoidis oma vastaseid imeosavalt eemal. Pealtvaatajad seisid ringis nende ümber. Tingimuseks oli, et iga saadud löögi
annaabi.ee 
