Kreeka Vanim Periood (0)

Kreeka Vanim Periood
Referaat
Tallinn 2007
Sisukord
Eessõna 3
Article I. Maa ja selle rahvastik 4
Section I.1 Kreeka loodus 4
Section I.2 Rahvastik . 5
Article II. Kreeta -mükeene kultuur 5
Section II.1 Väljakaevamised. Schliemann . 5
Section II.2 Evans. Knosose palee . 6
Article III. Kreeka usund 8
Section III.1 Müüt maailma algusest. 8
Section III.2 Kreeka jumalad 8
Section III.3 Inimeste teke. Prometheus . 10
Section III.4 Müüt neljast ajastust. 10
Section III.5 Lühiülevaade Olümpose jumalatest. 11
Article IV. Kangelasmüüdid 13
Section IV.1 Theseus . 14
Section IV.2 Oidipus . 15
Article I. Argonautide müüt 16
Article I. Vana-Kreeka eepos " Ilias " 17
Article I. Vana- Kreek eepos "Odüsseia" 20
Article II. Sõjandus ja ühiskondlikud mängud. Oraaklid 22
Kasutatud kirjandus 26

Eessõna

Kreekat peetakse üheks ajaloo kultuuri hälliks. Klassikalisest kreeka ajastust on tulnud tänapäeva maailma, paljud kultuurilised ja poliitilised aspektid. Näiteks, Demokraatia kui mõiste on saabunud läbi aegade täna päeva poliitikasse ja valitsemise korda Klassikalisest kreekast , Ateena linnriigist. Sama moodi on pärit sellest ajastust ka teadri alus tõed. Kuna klassikalisest ajastus hakkati Ateena linnriigist komöödia ja tragöödia ettendusi. Kuid me unustame alati ära tõe, et paljud müüdid ja legendid , mida tänase päevani harrastatakse rääkida oma lastele ja kasutada on pärit just Klassikalise kreeka ajastu eelnevast perioodist. Vana kreeka ajastust pida täna päeval tuntakse kui Kreeka -Mükeene kultuuri.
Kreeka- Mükeene kultuuri ajastu oli väga rikkalik paljudes tegurites. Sellest ajastust on pärit Heraklese müüd mida on paljudes vormides tänapäeva inimeste ette toodud. Homeros kirjutas siis oma surematud eeposed „ Iilias “ ja „Odüsseia“ millest kirjeldatakse Trooja linna hävitamist ja Itaka kuninga Odysseuse eksirännakuid. Samal ajastul kujunes ka välja Kreeka usund , mille hiljem võttis üle suur ja uhke Rooma impeerium , mis kujundas selle oma keele ja põhimõtede järgi. Kreeka-Mükeene kultuur on paljuski Klassikalise kreeka kultuuri ja tänapäeva elu aluse panija, kuid me kippume seda alati unustama .

Maa ja selle rahvastik

Kreeka loodus

Vana- Kreeka võttis oma alla Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared ja Väike- Aasia ranniku. Kreeka mandrit uhub kolmest küljest meri. Ta kaldad pole igal pool ühesugused.
Kreeka idarannik on maakera üks lõhestatumaid ja laherikkamaid. Meri on seal vaikne ja suure hulga sobivate ja ohutute sadamatega. Kreeklased võisid siit rannikult varakult teostada kaugeid merereise. Algul ulatusid need Egeuse mere saartele ja Väike- Aasia rannikule . Hiljem tungisid nad Hellespontose (Dardanellide) kaudu Propontisesse ( Marmara merre) ja Traakia Bosporuse kaudu koguni Musta mere põhjarannikuni.
Kreeka lääne- ja lõunarannik on vähe lõhestatud, kaljune ja rohkete leetseljakutega. Sadamate ehitamiseks sobivaid lahti esineb seal harva.
Kreeka manner jaguneb oma looduselt kolme ossa : Põhja-, Kesk- ja Lõuna- Kreekaks.
Põhja- Kreeka just nagu lõigatakse Pindose mäeseljandikuga kaheks suureks piirkonnaks : lääne pool asuvaks Epeiroseks ja idapoolseks Tessaaliaks. Põhja- Kreekast käis tee Kesk- Kreekasse läbi Thermopylai kitsuse. See oli kitsas rajakene kõrgete mägede ja jääraku merekalda vahel.
Kesk- Kreeka jaotub mägedest mitmeks iseseisvaks maakonnaks. Tuntuimad neist olid antiikajal Boiootia ja Atika . Mägine Korintose maakitsus ühendab Kesk- Kreekat Lõuna- Kreekaga.
Lõuna- Kreekat nimetati Peloponnesoseks. Selles osas asusid viljarikkad maakonnad: Messenia, Lakoonia ja Argolis.
Tähtsamad saared asetsevad Kreekast ida pool Egeuse meres. Suuremad neist on: Euboia - Kesk- Kreeka ranniku lähedal, Lesbos , Chios, Samos, Rhodos - Väike- Aasia läänerannikul ja Kreeta - Egeuse mere lõunaosas. Väiksemaist saartest paistsid silma Deelos, mida kreeklased pidasid pühaks, ja Paros, mis oli kuulus oma rikkalike lumivalge marmori kihtidega.
Kreeka kliima on mõõdukalt soe ja väga tervislik; ta loodus on mitmekesine ja kaunis. Mägised alad olid vanasti kaetud männi- , tamme- , pöökpuu- ja kastanimetsadega. Orgudes kasvasid igihaljad küpressid, loorberid ja oleandrid. Mäekallakuil kasvatati viinapuid ja oliivisalusid. Orgude viljakandvais osades külvati viljataimedest peamiselt otra .
Kreeka pinnas ei paistnud silma oma viljakusega ja nõudis hoolikat harimist. Seepärast evis majanduses suurt tähtsust karjandus . Peeti peamiselt toidus vähenõudlikke kariloomi: sigu , kitsi ja lambaid . Tessaalias ja Argolises tegeldi hobusekasvatamisega.

Rahvastik.

Vanad kreeklased nimetasid oma maad Hellaseks ja endid helleenideks. Helleenid jagunesid mitmesugusteks suguharudeks. Tuntud on neli kreeka peasuguharu: aioolia,
doorid, ahhaia ja joonia suguharu . Kreeka muistendid jutustavad rohkesti kreeka suguharude liikumisest ja ühtede suguharude vallutamisest teiste poolt. Nõnda näiteks alistati helleenide poolt pelasgid, kes hiljem sulasid nendega ühte; pelasgid olid muistendi järgi Kreeka ürgelanikud. Teine muistend jutustab, kuidas doorlased liikusid Kesk- Kreekas asuvast Doorisest Peloponnesosse ja vallutasid selle pikkamisi.
Joonis 1 Iidsed Trooja müürid

Kreeta-mükeene kultuur

Väljakaevamised. Schliemann.

Kreeka ajaloo vanimaist perioodist teame praegusajal muististe järgi, mis on avastatud väljakaevamiste puhul: ehitiste, relvade, tarberiistade jne jäänuste järgi. Varemalt tundsid õpetlased vanimat perioodi ainult kahe tuntud poeemi "Iliase" ja "Odüsseia" järgi. Need poeemid jutustavad Trooja sõjast. See sõda toimus kreeklaste ja troojalaste vahel Väike- Aasias (Trooja juures). Mingisuguseid muid mälestusmärke sellest Kreeka ajaloo kaugest perioodist tollajal polnud. Seepärast arvasid õpetlased, et sündmused, mida kirjeldavad "Ilias" ja "Odüsseia", on lihtsalt välja mõeldud. Kuid hiljem väljakaevamiste käigus selgus, et paljugi, millest jutustatakse " Iliases " ja "Odüsseias", on tõepoolest sündinud.
Esimene, kes püüdis "Iliases" ja "Odüsseias" esitatud sündmuste esemelisi mälestusmärke leida, oli saksa õpetlane Heinrich Schliemann. Jutustatakse, et teda ahvatlesid need poeemid juba noorusest peale ja ta uskus, et nad kirjeldavad tegelikku elu.
1870.a. siirdus Schliemann Väike-Aasia rannikule ja alustas väljakaevamisi Hellespontose juures Hissarliki künkal. Ta lootis avastada muistset Troojat, kus muistendi järgi valitses kuningas Priamos . Schliemann arvas , et Trooja linna jäänused asuvad kõige madalamates pinnasekihtides ja seepärast ei pööranudki erilist tähelepanu neile keskmistele kihtidele, mis purunesid väljakaevamiste juures. Selles tegi aga Schliemann vea, sest koos nende keskmiste kihtidega hävitaski ta just selle Trooja mälestusmärgid, mida ta otsis. Hiljem pööras sellele tähelepanu üks ta abilisi, kes leidis just selle Trooja, mida kirjeldab "Ilias".
Pärast mitmeaastast väsimatut Trooja väljakaevamise tööd sõitis Schliemann Balkani poolsaare lõunaossa. Seal toimetas ta väljakaevamisi kreeklaste juhi Agamemnoni linnas Mükeenes. Juba ta esimesi samme kroonis üllatav edu. Ta leidis otsekohe mitu hauda, millest avastas surnute toredaid ehiseid: kuld - ja hõbeilustisi, kuldmaske, mis pandi surnutele näole, ja samuti kaunilt väljatöötatud relvi . Seejärel avastas Schliemann akropolise (linnuse) müüride jäänused, mis olid laotud massiivseist kividest. Niisuguseid massiivseid kiviehitisi nimetasid kreeklased kükloopilisiks. Eriti paistis silma oma iluga kahe kivist lõvikujuga värav. Samuti avastati suur hauakamber, mille Schliemann nimetas kuningas Atreuse (Agamemnoni isa) varakambriks. Hiljem teostas Schliemann väljakaevamisi ka teistes Kreeka osades. Sealt leidis ta samuti mälestusmärke, mis sarnanesid Mükeene omadega. Kõik need kõnelevad varasest, ülivanast kultuurist, mida nimetatakse mükeene kultuuriks .

Evans. Knosose palee.

Pärast Schliemanni tegi ülitähtsaid avastusi Kreeta saarel peamiselt inglise õpetlane Evans. XX sajandi algul toodi siin Evansi juhtimisel toimunud väljakaevamiste tulemusena päevavalgele veelgi vanema kui mükeene kultuuri mälestusmärke. Kaevati välja kaks lossi - Knososes ja Phaistoses.
Eriti üllatavad oma suurusega Knosose palee jäänused, mis koosnesid hulgast ruumidest. Kreeka muistendi järgi nimetas Evans ta kuningas Minose paleeks. Kreeka muistendite seas esineb jutustus sellest, kuidas Kreeta võimas kuningas Minos käskinud osaval meistril Daidalosel ehitada Knososesse suur palee. Selles oli hulk suuri ja väikesi saale ning koridore, milles võis kergesti ära eksida. Seda paleed nimetati labürindiks. Kreetal avastati samuti teisigi ehitisi : töökodasid, ladusid , toredaid hauakambreid, väikesi losse jne. Kunsti ja käsitöö mälestusesemeist on meie päevini säilinud peamiselt ilusaid savinõud kunstipäraste kirjatistega, pronkskujukesi, relvi jne. Ruumide siseseinad, nõud ja muud kodused tarbeesemed on kaunistatud mitmesuguste rahva elu kujutavate piltidega. On kujutatud naiste tantsu, meeste rusikavõitlust, sõdurite sõjaretki; vahel joonistati loomi, härjajahti, samuti lilli ja mitmesuguseid mustreid .
Kreetalt leiti samuti kirjalikke mälestusmärke, kuid õpetlased pole neid suutnud seni lugeda. Seepärast teame alles vähe paljudestki Kreeta eluavaldustest.
Meil on teada, et Kreeta riik oli tugev ja oli suhtlemises mõningate suurte Idamaa riikidega (näit. Egiptusega).
Kreeta kultuur sarnaneb paljuski mükeene kultuuri mälestusmärkidega; nii üks kui teine esineb III ja II aastatuhandel e. u. a. ja on tuntud ühise kreeta- mükeene kultuurina. Seega õitses seegi kultuur selsamal ajal, kui eksisteerisid Egiptus , Babüloonia ja teised Idamaa riigid.
Joonis 2 Lõvi väravad

Kreeka usund

Müüt maailma algusest.

Kreeka kultuur kujunes sellal, kui inimesed tundsid alles vähe nende poolt tähelepandavate loodusnähtuste põhjusi. Siis olid kreeklased jõuetud võitluses loodusega. Seepärast seletasid nad nähtusi mingisuguste jumalike jõudude tegevusena . See avaldus ka kreeka usundis .
Oma vaateid maailma tekkele ja algusele väljendasid kreeklased arvukais fantastilisis muistendeis ehk müütides. Nende müütide põhjal polnud algul olemas ei eraldi maad, vett ega taevast. Kõik see asus kaose ehk korratuse seisundis. Siis eraldusid sellest kaosest jumalatar Gaia (maa) ja jumal Uranos (taevas) . Gaiast ja Uranosest sündisid võimsad titaanid . Uranos, kartes, et lapsed võiksid talt võimu ära võtta, sulges titaanid maa alla sügavasse kuristikku. Kuid ühel neist, Kronosel, õnnestus vabastada titaanid. Kronos võttis nende abil isalt võimu ja hakkas ise maailma valitsema . Seda jumalat asendas omakorda peale ägedat sõda ta noorim poeg Zeus .
Zeus ja teda ümbritsevad jumalad elasid muistendi järgi Olümpose mäel (Tessaalias), mispärast kreeklased nimetasid neid olümplasteks.

Kreeka jumalad

Peale võitu jaotas Zeus enda ja oma poolehoidjate vahel võimu kogu maailma üle. Teda ennast peeti kõue ja välgu jumalaks . Ta naine Hera sai taeva valitsejaks. Oma venna Poseidoni hooleks andis Zeus mere, teise venna Hadese hooleks allmaailma valitsemise. Apollon sai valguse ja luulekunsti jumalaks; tema valitsuse all olid üheksa teadusi ja kunste kaitsvat muusat. Tule ja sepinduse jumalaks oli lonkur Hephaistos , ilu jumalatar oli Aphrodite , sõja jumal oli Ares ja tarkuse jumalatar - Athena .
Õige peatselt algasid Zeusil hirmsad peavalud . Meeleheitlikus püüdes valusid leevendada kutsus ta Hephaistose ja käskis , et sepp tema pea puruks lööks. Kõheldes tõstis Hephaistos oma suure vasara ning lasi ohjeldatud jõuga isa otsmikule langeda…Ja mis üllatus! Otsemaid sähvatas ebamaine valgus, ja Zeusi peast kargas välja tarkusejumalanna Pallas Athena. Ta polnud mingi vastsündinud lapsuke. Vaid nägus sinislimne neiu , ehitus tarkuse, julguse ja jõuga. Seljas oli tal pikk rüü ja peas särav kiiver . Vasakul õlal rippus Athenal raske kilp ja paremas käes hoidis ta pikka oda.1
Joonis 3 Pallas Athena
Üldse oli igal inimese majanduslikul tegevusharul oma kaitsejumal : põllundust kaitses Demeter, viinapuude kasvatust Dionysos , kangurutööd Athena, kaubandust Hermes , jahindust Artemis . Peale nende üld- kreeka jumalate olid igal Kreeka maakonnal veel oma kohalikud jumalad, kes elasid metsas, lätetes, aasadel ja mägedes. Niisugust paljude jumalate austamist nimetatakse polüteismiks (paljujumaluseks).
Kreeklased pidasid oma jumalaid surematuteks ja kõikvõimsaiks. Siiski polnud ka jumalad vabad muredest , sest nende nagu inimestegi üle valitses vältimatu saatus. Kreeklased nimetasid teda Moiraks. Selles saatuse usus ilmnes kreeklaste hirm neile tundmatute loodusjõudude ees.
Kreeklased mõtlesid, et saatus (Moira) eest ei pääse keegi, ta juhib nii inimeste kui ka jumalate elu.
Jumalate elukorraldust Olümposel kujutlesid kreeklased niisamasugusena nagu inimestegi seas. Jumalaid kujutati rikkalikus rõivastuses, ülikaunis relvastuses ja võimu tunnustega. Nad tuletasid paljus meelde aristokraate ("paremaid inimesi"), kes valitsesid rahva üle. Kummardades jumalaid õppisid inimesed austama ka rikkaid aristokraate.
Jumalate kujutlemist inimeste näol nimetatakse antropomorfismiks.

Inimeste teke. Prometheus.

Inimeste tekke kohta oli kreeklastel mitmesuguseid muistendeid . Ühe muistendi ehk müüdi järgi loonud inimesed savist ja veest titaan Prometheus. Teise müüdi järgi muutunud Prometheus inimesed mõistuseta olenditest arukaiks ja osavaiks. Ta tegi seda sel viisil, et varastas Zeusilt tule ja õpetas inimesi seda kasutama.
Prometheuse peale vihastunud Zeus karistas teda karmilt. Ta käskis Prometheuse neetida raudahelatega kaugel Kaukasuses ligipääsmatu kalju külge ja saatis iga päev tema juurde kotka , kes nokkis titaani maksa. Kuid Prometheus talus kõik kannatused mehiselt ega alistunud Zeusi ees.
Prometheuse müüdis väljendub kreeklaste austus kangelase mehisuse ja kindluse ees, kes ei kartnud välja astuda jumalate vastu ega võtta endale karme kannatusi.
Inimesele kingitud tule eest ei karistanud Zeus mitte ainuüksi Prometheust, vaid ka inimesi.Ta tegi seda järgnevalt. Ta sulges kõik mured ja viletsused laekasse, mis sattus kaunitar Pandora kätte. See oli naine, kes polnud kuulus üksi oma iluga, vaid ka äärmise uudishimuga; näinud laekakest, otsustas ta selle avada. Niipea kui Pandora avas kaane , lendasid laekast välja kõik õnnetused ja hädad ja levisid kähku inimeste seas.

Müüt neljast ajastust.

Kreeklastel oli inimlike hädade tekke kohta teinegi müüt. Algul, veel enne Zeusi, kui valitses alles Kronos, olid kõik inimesed õnnelikud. See oli kuldne ajastu. Kuid aja jooksul kadus rahu inimeste hulgast. Inimesed hakkasid üksteist kadestama, sageli tekkisid vaidlused ja tülid. Saabus hõbedane ajastu. Hõbedase ajastu järel tuli vaskajastu. Inimesed õppisid taguma vaskrelvi ja hävitasid üksteist ägedates sõdades. Lõpuks saabus kõige halvem aeg - raudajastu, mil maa peal enam üldse ei jäänud tõde ega õiglust. Inimesed petsid, riisusid ja tapsid üksteist.
Nõnda püüdsid kreeklased naiivselt seletada raskusi ja ebaõiglust inimelus.

Lühiülevaade Olümpose jumalatest.

Zeus lad. Jupiter - peajumal , taeva ja tuulte valiseja.
Kujutatud sageli piksenoolte, egiidi ja tammepärjaga varases keskeas mehena . Sümboliteks olid tamm, mille lehtede kohinast oraakel luges välja Zeusi mõtteid, ja kotkas.
Hera lad. Juno - Zeusi abikaasa, abielunaiste kaitsja.
Olevat olnud noor ja kaunis, kuid mitte veetlev. Oli ka alati tohutult armukade , kuna Zeus polnud just truuduse võrdkuju.
Kujutatud on enamasti diadeemiga peas. Sümboliteks olid lehm ja paabulind .
Poseidon lad. Neptunus - Zeusi vend, vete valitseja.
Teda on kujutatud enamasti habetunud, kolmharki käes hoidva mehe või ka kalana. Poseidoni loomaks oli hobune.
Hades lad. Pluton ehk Pluto - Zeusi vend, allilma jumal, surnute valitseja.
Sümboliks oli granaatõun.
Demeter lad. Ceres - maa- ja viljakusjumalanna .
Kujutatud on teda tavaliselt viljapeadega.
Apollon lad. Apollo - kunstide ja muusade kaitsja,
jahijumalanna Artemise kaksikvend, Zeusi poeg.
Tema sümboliks oli lüüra ja kujutati teda sageli koos muusadega.
Artemis lad. Diana - jahijumalanna, Apolloni kaksikõde ja Zeusi tütar. Üks Olümpose kolmest neitsilikust jumalannast.
Teda peeti ka parimaks kütiks. Kujutati Artemist jahikoera , vibu ja nooltega lühikeses kitoonis koos loodusjumalannade nümfidega. Tema loomaks oli emahirv.
Athena ehk Pallas Athena ehk Athena Parthenos lad. Minerva - tarkuse jumalanna ja s&otide;jameeste kaitsja, Zeusi peast sündinud tütar, üks Olümpose kolmest neitsist.
Teda kujutati alati täies varustuses kiivri ja odaga. Mõnikord hoidis ta käes ka võidujumalanna Niket. Oli Ateena linna kaitsja ja talle opli pühendatud ka Ateena Akropoli Parthenoni tempel.
Tema sümboliks oli öökull.
Aphrodite lad. Venus - ilu ja armastuse jumalanna, Zeusi tütar, kes sündis merevahust Küprose saare lähedal ja oli väga ilus.
Kujutati teda peamiselt peegli, lillede ja oma poja Erosega.
Eros lad. Amor - armastuse jumal, Aphrodie ja Arese poeg.
Teda kujutati peamiselt tiivulise lapse või noorukina, vibu ja nooltega käes, mõnikord ka seotud silmadega .
Ares lad. Mars - sõjajumal, Zeusi ning Hera poeg.
Oli julge, kuid taltsutamatu ja väikese aruga . Aphrodite kallim.
Kujutati alati relvade, kilbi ja kiivriga.
Hephaistos lad. Vulcanos - sepatöö umal seppade kaitsja. Aphrodite abikaasa.
Kunstnike ja käsitööliste hoidja. Ainuke inetu jumal, kuid väga õiglane ja heasüdamlik.Oli lonkur.
Teda on kujutatud sepavasara ja tangidega.
Hermes lad. Mercurius ehk Mercurio - kaupmeeste ja varaste jumal Ettevõtlike inimeste kaitsja ning jumalate käskjalg.
Uljas nooruk, kes ainukesena võis minna allilma, keda Kerberos ainukesena läbi laskis . Teda võib ära tunda tiivulistest sandaalidest ja tiibadega kübarast.
Dionysos lad. Bacchos ehk Bacchus - veini- ja viljakusjumal .
Alati viinapuupärjaga peas, viinamarjakobara ja veinipeekriga.
Teda saatsid sileenid, saatürid ja menaadid .
Nike lad. Victoria - võidujumalanna.
Kärbitud tiibade, võidupärja ja pasunaga jumalanna. Sageli koos Athenaga.
Helios lad. Sole ehk Sol - päikesejumal.
Oli väga ilus, kuldsete pikkade lokkidega mees. Tihti on teda kujutatud neljahobusevankril, pea kiirgamas kuldseid kiiri .
Selene lad. Luna - kuujumalanna, eelmise õde.
Oli kahvatu, kuusirbiga juustes, kahehobusevankriga.
Eos lad. Aurora - koidujumalanna.
Kujutati tegelikult vähe, peamiselt roosa taevana.
Tema lilledeks olid kollased nelgid. Kui teda kujutati inimesena , siis veeanumaga, millest puistas kastepiisku, käes.
Paan lad. Faun - maarahva ja karjuste jumal.
Elas metsades ja soodes . alle meeldis oma tavatu välimusega inimesi ehmatada - sellest ka sõna paanika. Ilmus tihti unenägudes. Oli sokujalgade ja teravatipuliste kõrvadega, vilepilli mängiv jumal.
Hestia lad. Vesta - kolmas Olümpose kolmest neitsilikust jumalannast. Kodukolde jumalanna. Roomas vestaalide kaitsja.
Herakles lad. Hercules - Kreeka kangelane, Zeusi poeg, kes peale surma jumalaks sai. Tegi elu jooksul 12+2 vägitööd.

Kangelasmüüdid

Herakles.
Vanade kreeklaste rohkete muistendite hulgast paistavad eriti silma müüdid pooljumalaist, keda kreeklased nimetasid kangelasteks. Kangelastele omistasid kreeklased üleinimlikku füüsilist jõudu või erilist kavalust ning mõistust. Paljud kangelased andsid kreeka muinaslugude järgi oma jõu ja võimed inimestele abistamiseks . Nad hävitasid koletisi , metselajaid, röövleid, kes segasid inimeste normaalset ja rahulikku elu. Neis kangelasmüütides peegelduvad paljude inimpõlvede vaev ja pingutused võitluses metsiku loodusega ja eluraskustega kaugetel aegadel . Nende raskuste ületamise kirjutas rahva fantaasia tavaliselt üksikute kangelaste arvele.
Kõige enam jutustasid kreeklased Heraklese ebatavalistest kangelastegudest. See oli kreeka mütoloogias tõeline rahvuskangelane, vägev töömees ja kannataja. Vaatamata kõigile oma suurejoonelistele vägitegudele pidi Herakles jumalate käsul seisma tühise ja omakasupüüdliku kuninga orjuses.
Herakles sooritas palju imetegusi: ta tappis lõvi, kes oli tekitanud hirmu inimestes ja söönud ära Nemea linna (Argolises) elanike karjad ; teises kohas tappis ta kohutava üheksapäise hüdra, kes sõi inimesi ja loomi. Arkaadias surmas Herakles hirmsad linnud , kel olid vasest küüned ja nokad. Muistend jutustab samuti, et ta käinud kalju juures, kus vaevles Zeusi poolt kinni needitud Prometheus. Herakles tappis kotka, kes õgis
Joonis 4 Herakles
Prometheuse maksa, ja vabastas inimeste eest kannataja.
Oma rännakute aegu Kaukasusest kuni Hispaaniani purustas Herakles tõkke Vahemere ja Atlandi ookeani vahel: osa kive heitis ta Hispaania poolele, teise osa Aafrika poolele. Nõnda tekkisid kaks suurt kaljut, mida kreeklased nimetasid "Heraklese sammasteks" (praeguse Gibraltari väina juures).
Hispaaniast suundus Herakles Liibüasse (Aafrikasse). Siin kohtus ta kuulsa ja võitmatu kangelase Antaiosega.
Muistendi järgi oli Antaiose merejumala Poseidoni ja maa jumalatari Gaia poeg. Iga kord, kui Antaiosel võitluses vastasega tuli kitsas kätte, puudutas ta maad. Emakese- maa käest sai ta uut jõudu juurde, muutus võitmatuks ja hävitas iga võõra, kes tuli tema maale.
Kuid Antaiosel oli nõrk koht - oht saada mingil viisil lahutatud emakesest- maast. Seda nimelt võttis arvesse ka Herakles, kui ta kohtas Antaiost. Võitluses selle kuulsa kangelasega kiskus Herakles ta maast lahti, tõstis õhku ja kägistas ära.
Peale arvutuid vägitegusid võttis Zeus lõpuks Heraklese taevasse ja ta sai jumalaks.

Theseus.

Atika peakangelaseks loeti Thesust, kuningas Aigeuse poega . Tema vägitööd meenutavad palju Heraklese vägitöid. Theseus surmas Atika kõige julmema röövli Prokrustese. Prokrustes kutsus mööduvad teekäijad enda juurde, kostitas neid ja seejärel käskis neil puhata oma voodis . Kui säng oli külalisele lühike, siis raius Prokrustes tal jalad otsast; kui see oli pikk, siis venitas ta külalist. Seda voodit nimetatigi "Prokrustese sängiks". Theseus tappis Prokrustese, langetades ta tema oma voodisse, mis osutus talle liiga lühikeseks.
Theseuse peamine vägitegu oli oma maa vabastamine raskest ja hirmsast andamist, mis tuli saata Kreeta kuningale Minosele. Iga üheksa aasta järel saadeti Minosele seitse neidu ja seitse noormeest, kelle ta andis süüa Minotaurosele. See oli inimkeha ja härja peaga koletis , kes elas labürindis.
Selle vägitöö raskus ei seisnud mitte niivõrd selles, et surmata hirmus koletis, kuivõrd selles, et pärast labürindist välja pääseda. Kuid Minose tütar Ariadne armus Theseusesse ja andis talle niidikera. Theseus sidus niidi sissekäigu juurde, tungis labürinti, surmas Minotaurose ja leidis seejärel niidi abil väljapääsu labürindist.
Sõites sellele vägiteole ütles Theseus isale , et kui kõik lõpeb õnnelikult, siis tõstab ta laevale valged purjed . Õnnetuse puhul jäetakse aga laevale mustad purjed peale. Kuid võidust joovastatud Theseus unustas selle ja sõitis mustade purjedega. Aigeus, kes kogu aja ootas kaldal laeva, nägi musti purjesid ja otsustas selle järgi, et Theseus on hukkunud. Meeleheites viskus ta merre. Sellest ajast peale, kõneleb muistend, hakati seda merd nimetama Egeuse mereks.

Oidipus.

Boiootias ja Atikas jutustati müüti Boiootia kuninga Laiose pojast Oidipusest. Oidipus kasvas võõrsil, tundmata oma vanemaid. Kord teel Boiootia pealinna Teebaisse kohtas ta kedagi vanakest, kes ei tahtnud talle teed anda. Oidipus läks temaga tülli ja surmas riiu keskel vanakese ja tema teenrid. Pääses ainult üks teener, kes jooksis minema. See vanakene oli Oidipuse isa, kuid Oidipus ei teadnud seda ja jätkas rahulikult oma teed.
Peagi jõudis ta Teebaisse, kus tollal elutses linna lähedal kaljul hirmus koletis Sfinks . See oli pooliti lõvi, pooliti naine. Igale möödakäijale esitas Sfinks mõistatuse ja kes seda ära ei mõistatanud, selle tappis ta. Oidipus otsustas vabastada rahva sellest koletisest. Oli teada, et Sfinks hukkub, kui keegi lahendab ta mõistatuse. Kui Oidipus astus koletise juurde, siis küsis see temalt: "Kes käib hommikul nelja jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal?" Oidipus lahendas selle mõistatuse, öeldes, et see on inimene: varases lapsepõlves roomab ta, suuremaks kasvades käib ta kahel jalal, aga vanas põlves tarvitab ta keppi. Siis kukutas Sfinks end oma kaljurünkalt alla ja hukkus.
Tänulikud teebailased kutsusid Oidipuse kuningaks Laiose asemele, kelle nende arvates olid tapnud röövlid. Oidipusele anti naiseks Laiose lesk Iokaste, s.t. Oidipuse ema.
Mõne aja pärast tabas Teebaid hirmus taud, mis viis palju inimesi hauda. Muistendi järgi teatanud jumalad, et see õnnetus ei lakka enne, kui teebailased ajavad minema selle, kelle käed on rüvetatud Laiose verega. Ori, kes oli pääsenud kallaletungi puhul Laiosele, tundis Oidipuse ära ja teatas talle, et tema oligi tapnud Laiose teel Teebaisse. Meeleheites pistis Oidipus enda pimedaks ja läks maapakku.

Argonautide müüt

Kreeka müütidest peegeldusid samuti kreeklaste sõja- ja mereretked kaugetele maadele. Nii kirjeldab üks poeem kreeka kangelaste meresõitu " Argo "- nimelisel laeval, mille järgi nimetatakse ka kangelasi argonautideks (kreeka keeles "Argol sõitjateks"). Retke juhiks oli Tessaalia kangelane Jason, kellele kuningas Pelias tegi ülesandeks ära tuua kuidvillak (nõiduslik jäära nahk), mida hoiti kaugel Kolchises (Kaukasuses). Kuldvillaku kättesaamiseks tuli Jasonil teostada pikk ja ohtuderikas teekond Musta mere idarannikule.
Ühe esimesi vägitegusid teostasid argonaudid , kui nad olid jõudnud poolsaarele, kus elutses kuningas Phineus, kes oli kord vihastanud Zeusi; Zeus oli ta selle eest pimedaks löönud ja saatnud ta kallale metsikud linnud harpüiad. Harpüiadel oli raudne nahk ja küüned. Nad võtsid ära pimeda Phineuse jaoks valmistatud toidu ja lendasid minema. Phineuse teenrid raiusid harpüiasid mõõkadega, kuid ei suutnud neile midagi teha. Kuningas Phineust ähvardas näljasurm. Kuid selleks ajaks jõudsid kohale argonaudid. Nad ajasid harpüiad minema, vabastasid pimeda Phineuse ja päästsid ta näljast.
Edasi tuli argonautidel läbi elada veel rida seiklusi. Nii pidid nad läbi sõitma kahe hiigelkalju vahelt. Need kaljud ujusid meres teineteise lähedal ja läksid iga kord kokku, kui nende vahele ilmus miski asi.
Argonaudid kasutasid kavalust: lähenenud kaljudele, lasksid nad lahti tuvi, kes ruttu lendas nende vahelt läbi. Kaljud lähenesid teineteisele, kuid said kinni ainult tuvi sabast. Niipea kui kaljud uuesti eemaldusid, sõitsid argonaudid kiiresti nende vahelt läbi. Kaljud jõudsid laeval ära murda ainult tüki ahtrit.
Nõnda jõudsid argonaudid peale rohkearvulisi seiklusi lõpuks Kolchisesse. Kuldvillakut oli väga raske kätte saada. Ta asus hiies, kus rippus puu otsas. Seda puud valvas hirmus draakon. Kuid argonautide juht Jason sai abi Kolchise tütrelt, nõiatar Medeialt. See valmistas draakoni uinutamiseks kooke ja minnes hiide andis need draakonile. See kargas kohe kookide kallale, sõi nad ära ja uinus. Sel ajal võttis Jason kuldvillaku ja pöördus laevale. Peale seda sõitis ta tagasi oma kodumaale . Temaga koos sõitis ka Medeia , kes oli hakanud teda armastama . Tagasiteel juhtus nendega uusi seiklusi.
Nii jutustatakse laulik Orpheusest, kes asus laeval ja päästis argonaudid merekoletiste käest oma muusikaga. Orpheus mängis ja laulis nõnda hästi, et tema laulu jäid kuulama mitte ainult inimesed, vaid isegi loomad, metsad ja mäed. Ja kui argonaudid sõitsid mööda mereneitsidest, heledahäälelistest sireenidest, hakkas Orpheus mängima ja võlus nad mänguga. Sireenid unustasid kõik ja lasksid argonaudid mööda.
Selle müüdi muinasjutuliste sündmuste taga peituvad muistsete kreeklaste mälestused nende varasemaist kaugetest teekondadest metalli, eriti vase ja kulla järele. Kuldvillaku all mõeldakse kulda, mida muiste saadi Kolchises.

Vana-Kreeka eepos "Ilias"

Tuntumaid kreeka muinaslood sisalduvad lugulauludes "Ilias" ja "Odüsseia". Rahvajutu järgi oli nende lugulaulude autoriks Väike- Aasiast pärit pime laulik Homeros.
Seitse kreeka linna on tülitsenud omakeskis au pärast olla Homerose kodulinn, kuid ükski neist pole suutnud tõestada, et Homeros oleks just seal sündinud. "Ilias" kirjeldab Trooja sõja viimase, kümnenda aasta sündmusi. Enne seda aastat toimunud sündmustest ja sõja lõpust jutustavad teised kreeka müüdid.
Kreeklased uskusid, et kõik suuremad sündmused maa peal sünnivad jumalate tahtmist mööda. Trooja sõja kohta jutustasid nad samuti, et selle olid välja kutsunud jumalad ise, kes sellest koguni ise osa võtsid, ühed aidates kreeklasi, teised troojalasi. Sellest, kuidas tekkis sõda, jutustati järgmist.
Tessaalia kuninga Peleuse pulmapeol merejumalatari Thetisega olid kutsutud kõik jumalatarid peale tülijumalatari Erise. Raevunud Eris otsustas pidulised tülli ajada, ja kui jumalad ja jumalatarid lauda asusid, viskas ta nende keskele õuna pealkirjaga: "Sellele, kes on kõigist kauneim".
Kohe süttis jumalataride vahel vaidlus selle üle, kellele see õun peab kuuluma . Eriti vaidlesid kolm jumalatari: Hera, Zeusi abikaasa; Athena, tarkuse jumalatar ja Aphrodite, ilu jumalatar. Nad pöördusid tüli lahendamiseks Zeusi poole, kuid see ei tahtnud olla nende kohtunikuks ja saatis nad Trooja kuninga Priamose poja Parise juurde. Jõudnud Parise juurde, püüdis iga jumalater teda enda poole meelitada: Hera lubas, kui ta valib tema, teeb ta kogu maailma valitsejaks, Athena - suureks kangelaseks ja targaks, Aphrodite aga lubas talle naiseks maailma kauneima naise. Nooruk Paris eelistas viimast ja määras õuna Aphroditele. Sellest ajast peale vihkavad Athena ja Hera Parist ja temaga koos kogu Trooja rahvast. Aphrodite aga, täites oma lubadust , aitas Parisel ära röövida kaunitar Helena, Sparta kuninga Menelaose naise.
Menelaos otsustas Helena tagasi tuua ja kätte maksta solvamise eest. Tema poolt olid kõik Kreeka kuningad; nad otsustasid minna sõtta troojalaste vastu ja kogu sõjaväe ülemjuhiks sai Mükeene kuningas Agamemnon , Menelaose vend. Kümme aastat kestis see sõda; sellest võttis osa palju Kreeka kui ka Trooja kangelasi. Kuulsaimad kangelased olid kreeklaste poolel Peleuse poeg Achilleus ja troojalaste poolel Priamose poeg Hektor .
Sõja algul, senikaua kui lahinguist võttis osa Achilleus, oli kreeklased troojalasist üle ja viimased ei söandanud oma linnuse müüride vahelt välja tulla. Aga kui Agamemnon haavas Achillust, võttes talt ära naisvangi, siis loobus Achilleus edasisest sõjast osavõtust. Troojalased muutusid südikamaks ja hakkasid kreeklasi võitma. Nad lähenesid juba kreeklaste laevadele ja ähvardasid need ära põletada, kuid Achilleus, vaatamata kõigile palvetele, haudus ikkagi veel viha Agamemnoni vastu ega tahtnud teda aidata. Kuid seal tuli kreeklastele appi Achilleuse lähim sõber Patroklos . Ta keelitas Achilleust andma temale oma sõjarüü ja lubada kreeklasi aidata. Patroklos riietus Achilleuse rüüsse ja viis kreeklased enda järal lahingusse. Troojalased pidasid Patroklost algul sõjarüü tõttu Achilleuseks endaks ja hakkasid põgenema. Patroklos surmas siis paljugi vaenlasi , kuid Trooja väravas astus Patroklose vastu Hektor ja surmas tema. Patroklose laipa ei õnnestunud tal kaasa viia, kuid ta võttis Patroklose seljast Achilleuse rüü ja riietus sellesse.
Kui teade Patroklose surmast jõudis Achilleuseni, kahetses ta kibedasti oma tüli kreeklastega ja otsustas nendega leppida, et uuesti võidelda troojalaste vastu. Achilleus tahtis neile, eriti aga Hektorile, kätte maksta oma sõbra surma eest. Kuid Achilleus ei saanud kohe asuda võitlusse, sest tal puudus sõjarüü. Siin aitas teda ta ema, jumalatar Thetis. Ta läks sepisekunsti- ja tulejumala Hephaistose juurde ja see sepidtas tema palve peale Achilleusele niisuguse kauni rüü, nagu seni polnud veel ühelgi kangelasel.
Riietunud uude rüüsse, tõttas Achilleus otsekohe lahingusse. Ta võitles ägedasti. Ta surmas palju troojalasi, teised pöördusid põgenema. Ainuüksi Hektor ei tahtnud põgeneda arglikult ja jäi ootama talle lähenevat Achilleust. Asjata palusid linnusemüürilt Hektorit ta isa ja ema tulla linna ja mitte võidelda Achilleusega. Hektor ei lasknud end kõigutada. Tõsi küll, kui kohutav Achilleus lähenes talle rüü särades üsna ligi, värahtas Hektor, kuid ületanud oma kartuse, astus ta Achilleusele otse vastu.
Hektor võitles Achilleusega vaprasti, kuid ta ei suutnud oma odaga läbistada rüüd, mille oli sepistanud Hephaistos. Peale pikka võitlust surmas Achilleus Hektori. Enne surma palus Hektor Achilleust mitte lasta ta laipa teotada . Kuid Achilleus oli halastamatu. Tapnud vaenlase, sidus ta tema laiba oma lahinguvankri külge ja lohistas laagrisse kaasa Hektori isa ja ema ning troojalased vaatasud seda kõike linna müüridelt pealt ja suutmata aidata Hektorit, nutsid kurvalt suure häälega.
Kuid Achilleuski ei elanud kaua. Hektori vend Paris surmas Achilleuse, sihtides osava noole tema ainukesse tabatavasse kohta - kanda. Achilleust oli väga raske surmata, sest ema oli teda lapsena pesnud allmaa- riigi vees, mis kreeklaste uskumise järgi tegi inimese keha haavamatuks. Kuid pestes Achilleust oli ema teda hoidnud kannast, ja see koht, mida polnud uhtunud võluvesi, jäi haavatavaks (sellest on pärit ka väljend "ahhilleuse kand ", mis tähendab "haavatav koht").
Peale Hektori surma otsustasid troojalased mitte enam võidelda kreeklastega lahtisel väljal ja sulgesid end linna. Kuid ka kreeklased ei suutnud vallutada Troojat ilma Achilleuseta. Siis otsustati teotseda mitte jõuga, vaid kavalusega. Odüsseuse nõuandel ehitati määratu puuhobune , mille sisemusse asetati vapramad kreeka kangelased. Muu sõjavägi asetati troojalaste petmiseks laevadele ja sõideti lähimale saarele . Nähes, et kreeklased minema sõitsid, arvasid troojalased, et piiramine on lõppenud, ja viisid hobuse linna. Öösel, kui kogu Trooja uinus, väljusid kangelased hobusest ja avasid väravad teistele kreeklastele, kes olid saarelt tagasi tulnud. Nad süütasid linna kõigist külgedest põlema ja lõid peaaegu kõik troojalased maha.
Nõnda langes lõpuks kümnendal sõjaaastal suur Trooja.

Vana-Kreek eepos "Odüsseia"

Tagasiteel Troojast rändlesid kreeka kangelased kaua ja kannatasid palju hädasid ja ohte . Kõige kauem vältas Itaka (Joonia mere saare) kuninga Odysseuse rännak- tervelt kümme aastat. Jutustus tema seiklustest moodustabki "Odüsseia" sisu.
Tutvume mõningatega neist seiklustest.
Kord paiskas tormine meri Odysseuse ja ta teekaaslased kükloopide - ühesilmaliste hiiglaste - saarele. Odysseus ja osa ta teekaaslasi sattusid neist kõige hirmsama - kükloop Polyphemose koopasse .
Koju tulles leidis Polyphemos nad oma koopast. Ta sulges kohe sissekäigu seestpoolt määratu suure kiviga ja sõi kaks meest ära. Peale seda uinus ta magama. Odysseus oleks võinud ta tappa une ajal, kuid polnud kedagi, kes oleks avanud talle ja tema kaaslastele väljapääsu. Nad ise ei suutnud liigutada paigalt määratu suurt kivi, ja neil oleks tulnud koopas nälga surra.
Kaval Odysseus aga mõtles teisiti. Järgmisel päeval jootis ta kükloobi veiniga purju . Kui purjus Polyphemos uinus, põletas Odysseus tal põleva teibaga ainsa silma peast. Kükloop sattus pöörasesse raevu ja andis vande, et ükski ei pääse elusana tema koopast välja.
Hommikul oma lambaid koopast välja lastes jäi Polyphemos seisma sissekäigu juurde ja katsus käega iga väljuvat looma. Kuid Odysseus lõi ta kavalusega üle. Ta sidus kõik oinad kolmekaupa kokku ja keskmise looma kõhu alla sidus ta ühe oma kaaslase. Ta ise aga, kattes oma käed villaga , hoidis ühe oina kõhu alt kõvasti kinni. Nõnda lipsasid nad hirmsa inimsööja käest minema.
Kui Odysseus sattus tuulejumala Aiolose saarele, võeti ta vastu külalislahkelt. Lahkumisel andis Aiolos Odysseusele koti , millesse olid seotud kõik tormised ja ebasoodsad tuuled. Odysseus sõitis Aiolose juurest minema, kui meri oli vaikne. Kuid juhtus nõnda, et Odysseus uinus lähenemisel oma kodumaale Itakale, ja ta kaaslased, kes arvasid, et selles kotis peituvad varandused, päästsid selle valla. Vabanenud tuuled tormasid vilistades vabadusse ja Odysseuse laev aeti uuesti Aiolose saarele. Kuid sel korral keeldus Aiolos Odysseust aitamast ja ta pidi tormisel merel edasi sõitma.
Odysseuse järgmiseka huvitavaks seikluseks oli ta kohtumine sireenidega. Sireenid olid pool- naised, pool- linnud. Nende laul oli nõnda kütkestav, et igaüks, kes sõitis mööda
saarest , kus nad elasid, randus sellel saarel ega pöördunudki enam tagasi. Ent mitte
Joonis 5 Odyseus ja Sireenid
alistuda sireenide võlule, toppis Odysseus nende saarele lähenedes kõigil oma kaaslasil
kõrvad vahaga kinni. Enda käskis ta siduda masti külge. Kui Odysseus kuulis sireenide häält, hakkas ta kippuma kaldale, kuid ta kaaslased sidusid ta veel tugevamini kinni. Nõnda sai Odysseus hakkama sireenide hääle kuulamisega ja jäi ise terveks.
Ühes kohas asus Odysseuse tee kahe hirmsa koletise - Skylla ja Charybdise vahel. Skylla röövis temast mööduvailt laevadelt parimad meresõitjad. Charybdisest aga ei suutnud keegi pääseda: ta neelas tavaliselt kogu laeva koos kõigi sõitjatega. Et neid koletisi polnud kuidagi võimalik vältida, valis Odysseus kahest pahast vähema - Skylla. Kuigi see õgis kuus inimest ta kaaslasteist, pääsesid teised tervelt. Charybdis oleks hukutanud aga kõik.
Kuidagi purustas torm Odysseuse laeva ja ta kaaslased läksid kaotsi. Peale pikki seiklusi ehitas Odysseus parve ja asus uuesti merereisile. Kuid Poseidon, kes jälitas teda Polyphemose pimedakspistmise pärast (Polyphemos oli Poseidoni poeg), purustas Odysseuse parve. Ainult ühe merejumalatari tõttu õnnestus Odysseusel jõuda tundmatule saarele ja pääseda. Sel saarel elas muinasjutuline faiaakide rahvas, kes olid osavad meresõitjad. Selle rahva kuningas Alkinoos võttis Odysseuse lahkesti vastu, jagas talle ohtrasti kinke ja varustas tema jaoks laeva kojusõiduks.
Sel ajal, kui Odysseus võitles Trooja linna all ja rändas, käis ta naisel Penelopel palju kosilasi . Nad arvasid, et Odysseus ei pöördu enam iial tagasi, Penelope aga uskus oma mehe tagasipöördumist ja lükkas kõik kosilased tagasi.
Odysseuse poeg Telemachos , kes Odysseuse lahkumisel Itakast oli alles nooruke, oli kasvanud tugevaks , õitsvaks noormeheks. Kurvastuse ja meelepahaga vaatas ta isamajas pidutsevate kosilaste märatsemist. Kuid ta ei suutnud üksinda midagi ette võtta paljude vastu. Kord oli ta asunud isa otsinguilegi, kuid mitte midagi teada saamata pöördus ta tagasi.
Odysseus teadis, mis tema kodus toimus. Seepärast otsustas ta koju ilmuda mitte oma harilikul kujul, vaid rändkerjuse näol. Tema majas pidutsesid parajasti kosilased. Nad pilkasid igati Odysseust, pidades teda kerjuseks. Teisel päeval pärast Odysseuse saabumist oli Apolloni pidu ja Penelope esitas kosilastele järgmise katse. Ta tõi Odysseuse vibu ja ütles, et see kosilane , kes suudab pingule tõmmata vibu ja läbistada noolega 12 sõrmust, saab ta meheks. Kosilased püüdsid üksteise järel vibu pingule tõmmata, kuid ükski neist ei suutnud seda teha.
Siis palus Odysseus, ikka alles kerjuse kujul, et temalgi lubatakse proovida oma jõudu. Kosilased keeldusid sellest. Kuid Telemachos, kellele Odysseus oli avaldanud oma saladuse , andis talle vibu ja ta laskis hõlpsasti läbi kõik 12 sõrmust. Otsekohe selle järel surmas Odysseus Telemachose ja kahe orja abil kõik kosilased. Pärast seda avaldas ta end Penelopele. Raske oli Penelopel uskuda , et see vana, räbalatega kaetud kerjus on tema mees. Kuid lõppude- lõpuks tundis Penelope ta ära. Athena, Odysseuse kaitsja, andis talle tagasi ta endise noorusliku välimuse.
Teade Odysseuse saabumisest ja kosilaste hukust levis ruttu kogu Itakas. Tapetute sugulased astusid Odysseusega ja tema poolehoidjatega võitlusse. Athena abiga jäi võitjaks Odysseus. Athena lepitas ta peagi itaklastega ja nad tunnistasid ta jällegi oma kuningaks.
Nii "Odüsseia" kui ka "Ilias" koosnevad 24 laulust. Neil on palju ühisjooni, kuid on ka olulisi erinevusi. "Ilias" kujutab hoopis vanemat ühiskonna olukorda kui "Odüsseia". "Ilias" on pühendatud sõjale ja on kangelaspoeem, "Odüsseia" aga kujutab rahulikku olukorda ja on täis muinasjutulisi sündmusi. Ta on hoopis värviküllasem ja mitmekesisem. "Ilias" ja "Odüsseia" on suurimad ilukirjandustooted ja väärtuslikumaid ajaloolisi mälestusmärke.

Sõjandus ja ühiskondlikud mängud. Oraaklid

Varasel ajajärgul kreeklaste ühiskondlikus elus mängis suurt osa sõda. Noored kreeka riigid nõudsid tugevat kaitset naabrite kallaletungi vastu. Sõja ja riisumise varal hangiti tollajal rikkusi, vallutati maid, suurendati omandit. Seepärast võttis riik sõjalise organisatsiooni jooned. Kõik kodanikud peale orjade olid relvastatud. Orjadel ei lubatud pidada relvi, sest peremehed kartsid nende väljaastumisi.
Aristokraatia ja lihtrahva relvastuse vahel oli suur erinevus. Aristokraadil oli kiiver, pronkssärk, mis kaitses rinda ja selga , suur, tavaliselt ilustatud kilp, oda ja mõõk. Niisugune kallis metallist relvastus oli kättesaadav ainult rikastele. Lihtsõdurid kandsid lõuendist rõivast ja omasid ainult oda ja mõõka, nende kilbid olid tehtud nahast . Nõrgalt kaitstud ja halvasti relvastatud sõdurid olid ohutud hästirelvastatud aristokraadile.
Eduka sõjaretke kogu kuulsus omistati juhtidele, nemad olid need, kes said sõjasaagi parima ja suurema osa. Lihtsõdurid pöördusid koju niisama vaestena, nagu nad olid enne sõjaretke. See kutsus sageli esile sõdurite rahutusi. Juba "Iliases" jutustatakse ühe niisuguse lihtsõduri Thersitese väljaastumist Trooja sõjaretke juhi Agamemnoni vastu. Selle eest peksis Odysseus Thersitese läbi.
Sagedased sõjad nõudsid tugevaid, osavaid mehi. Seepärast omasid vanade kreeklaste elus suurt tähendust ühiskondlikud mängud. Need seisid mitmesugust laadi võistlustes ja neid korraldati pidustuste aegu mitmesugustes Kreeka kohtades: Olümpias, Delfis ja Korintose maakitsusel. Tuntumad kõigist mängudest olid olümpia- mängud.
Olümpiamängud toimusid Olümpias, tasandikul püha hiie läheduses, kus seisis tempel peajumala Zeusi auks. Võistlusest osa võtta soovijad kanti aasta enne mängude avamist erilisse nimestikku. Erikoolides toimus võistlustele ettevalmistus.
Olümpiamängude pidulikule avamisele voolas kokku hulk rahvast mitmesugustest kreeka- maailma paikadest. Kõik Kreeka riigid saatsid neile mängudele oma saadikuid ja saatkondi.
Mängude ajaks lakkasid tülid üksikute riikide vahel ja isegi sõjad tuli katkestada suure karistuse ähvardusel. Kogu pidulike mängude ajaks pandi kehtima nõndanimetatud "püha vaherahu ". Kõik see soodustas kreeklaste kultuurilist ühinemist.
Mängud seisnesid gümnastilistes harjutustes: jooksmises, maadlemises, ketta - ja odaheitmises; hobuvõistlused seisnesid ratsutamises ja lahinguvankrite võidusõidus; muusikalised võistlused seisnesid poeetide ja muusikute esinemises jne.
Eriti armastatud olid kehalised võistlused, sest need olid massidele kõige kättesaadavamad. Iga tugev või osav kodanik võis neist osa võtta. Hobuvõistlustest ja muusikalistest võistlustest võisid aga osa võtta peamiselt rikkad aristokraatia esindajad, kel olid oma hobused ja mitmesugused muusikariistad .
Võistlustel võitjate autasuks olid õlipuuokstest pärjad, nende nimed kirjutati erilisse nimestikku ja neid ülistati kogu Kreekas. Võitjaile varuti esimesed kohad teatris, kõikjal võeti neid vastu austusega; Olümpias aga püstitati võitjaile juba nende eluajal mälestusmärgid kujude näol.
Nelja- aastast ajavahemikku Olümpia pidustuste vahel nimetati olümpiaadiks. Hiljem seati ajaarvamine sisse olümpiaadide järgi. Esimest korda tähendati üles võitjate nimed pidulikel mängudel Olümpias a. 776 e.u.a. Hiljem hakkasid kreeklased sellest aastast lugema oma ajaarvamist.
Kreeklased palvetasid oma jumalaile koduseil altareil ja templeis. Enamikul pühamuist oli tähtsust ainult selle paiga jaoks, kus nad asetsesid. Kuid mõningaid pühamuid austati kogu Kreekas ja vahel koguni väljaspoolgi. Eriti kuulsad olid need pühamud, kus asusid oraaklid, kes jagasid mitmesuguseid nõuandeid ja ennustasid tulevikku. Selliseks oli näiteks Dodoona oraakel Epeiroses, üks vanemaid Kreekas. Seal asetses mägedes tihedas hiies oja kaldal altar ja võimas tamm. Viimast loeti pühaks ja muistendi järgi võis ta lehtede sahinast kuulda peajumala Zeusi tahet. Mingisugust nõu või ennustust kuulda soovijad tulid selle tamme juurde. Preestrid nagu mõistatasid tema sahinat ja andsid inimestele edasi jumalate näpunäiteid.
Veel laiemalt tuntud oli Delfi oraakel. Ta asus Parnassose mäe jalal Fookises (Delfi linnas Kesk- Kreekas). Seal andis ennustusi eriline naispreester, keda kutsuti püütiaks. Ta istus kolmejalgsel järil koopalõhe kohal, kust väljus uimastavaid aure. Uimastatuna neist aurudest kaotas püütia teadvuse ja kisendas seosetuid sõnu. Preestrid tõlgendasid neid oma heaksarvamise järgi. Sageli suunasid nad inimeste ja koguni tervete riikide tegevust oma isiklikes huvides, just nagu oleks see sündinud jumalate nimel.
Et oraaklid tegelikult ei teadnud tulevikku, siis andsid nad kahemõttelisi vastuseid, mida võis tõlgendada nii või teisiti. Kord näiteks küsis Lüüdia kuningas Kroisos enne otsustavat lahingut pärslastega Delfi oraaklilt, kas ta peab minema üle Halyse jõe, s.t. algama sõda Pärsiaga. Oraakel vastas, et jõest üle minnes purustab Kroisos suure riigi. Kroisos, veendunud seejärel oma võidus, läks üle jõe, siiski aga kaotas. Kui Kroisos süüdistas oraaklit valeennustuses, siis vastasid Delfi preestrid talle, et süüdi pole mitte oraakel, vaid ta ise: Kroisos hävitas tegelikult ju riigi, ainult mitte Pärsia, vaid oma enda riigi.
Oraaklite poolt antud nõuannete ja ennustuste eest toodi templile andameid. Delfi tempel muutus aegade jooksul määratute rikkuste omanikuks. Seetõttu omandas Delfi suure mõju kogu Kreekas: laenutas raha, segas end riikide siseasjadesse, aitas ühte või teist maad sõja ajal.

Kasutatud kirjandus

- Menelos ja Iannis Stephanidesed Iidsete aegade lood I Eesti raamat Tln 1991 [3.2:9;10]
- Menelos ja Iannis Stephanidesed Iidsete aegade lood II Eesti raamat Tln 1991
- Eduard Petiška Vanakreeka muistendid ja pärimused Eesti raamat Tln 1983
- Stelio Martelli Homerose Ilias Koolibri Tln 1997
- Stelio Martelli Homerose Odüsseia Koolibri Tln 1997
1 “Athena Sündimine” „Iidsete aegade lood“ Eesti raamat, 1991