Tsiviilõiguse üldosa (0)

• Võlaõigus ; 2) MAKSUÕIGUS ;
  
• Asjaõigus ; 3) MENETLUSÕIGUS ;
  
• Perekonnaõigus ; 4) HALDUSÕIGUS .
  
• Pärimisõigus ;
  

• Võlaõigus. Võlaõigus reguleerib lepingulisi ja lepinguvälisi suhteid/kohustusi. Koosneb omakorda kolmest alaosast: 1) võlaõiguse üldosa, 2) lepingute üksikud liigid, 3) lepinguvälised võlasuhted. V
  
• Asjaõigus. Asjaõigus reguleerib omandit ja piiratud asjaõigusi. Määrab reeglid vallasomandi ja kinnisomandi ning piiratud asjaõiguste (reaalservituudid, isiklikud servituudid, hoonestusõigus , ostueesõigus, pandiõigus ) kohta, samuti sisaldab sätteid valduse, kinnisturaamatu, omandi kaitse ning kaasomandi kohta. A
  
• Perekonnaõigus. Perekonnaõigus reguleerib abielu ja vanemate-laste vahelisi suhteid. Peamisteks instituutideks on abielu, sugulusest tulenevad õigused ja kohustused, lapsendamine ja eestkoste. P
  
• Pärimisõigus. Pärimisõigus reguleerib - vara üleminek isiku surma korral. Peamisteks instituutideks on pärimise alused (pärimine seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi) ning pärimise käik. P
  

• Riigi sekkumine tsiviilõiguse puhul - kokku võib leppida kõige puhul, mis ei ole keelatud. Lepinguid võib sõlmida, kuidas iganes.
  
• Ühinguõiguse puhul on osamäär suurem, kuna ühingu sõlmimisel tuleb järgida vastavaid nõudeid. On ette nähtud üldised reeglid.
  
• Majandusõiguse puhul on reegleid kõige enam. Reguleeritakse panga tegevust.
  

• 1865. aastal hakkas kehtima Friedrich Georg von Bunge (1802- 1897 ) poolt koostatud Balti provintsiaalseadustiku 3. osa "Est-, Liv- und Curlaendische Privatrecht" mida eesti keeles hakati nimetama Balti eraseaduseks (BES). BES koosneb sissejuhatusest ja neljast raamatust - perekonnaõigus, asjaõigus, pärimisõigus ja nõueteõigus. Seega on BES-ile omane pandektiline süsteem.
  
• Eesti Vabariigi loomise järel jäi enamik tsaariaegseid seadusi kehtima, sh ka BES, mis kehtis kuni 1940. aastani (samuti aastatel 1941-44). Hakati ette valmistama Eesti oma uut tsiviilseadustikku, mille eelnõu valmis 1940. aastaks, kuid jäi seadusena vastu võtmata. Oli koostatud pandektilise süteemi põhimõttel, koosnedes üldosast, perekonnaõigusest, pärimisõigusest, asjaõigusest ja võlaõigusest. Eelnõu väljatöötamise peamisteks allikateks olid BES, Saksa BGB (Bürgerliches Gesetzbuch), Šveitsi ZBG ja Prantsuse Code Civil .
  
• Nõukogude perioodil kehtis Eesti territooriumil kuni 1965. aastani Vene Föderatsiooni 1922. a. Tsiviilkoodeks, alates 1. jaanuarist 1965. a. aga Eesti NSV tsiviilkoodeks. Tsiviilkoodeksi osad olid üldsätted, omandiõigus, kohustisõigus (võlaõigus), autoriõigus , avastusõigus, leiutisõigus, pärimisõigus ning rahvusvaheline eraõigus.
  
• 1940. a. eelnõu asjaõiguse osa võeti aluseks koostamaks asjaõigusseadust, mis võeti vastu 9. juuni 1993. a. ning mis hakkas kehtima 1. detsembrist 1993. a.
  
• Järgmiseks tsiviilseadustiku osaseaduseks, mis pärast asjaõigusseadust vastu võeti, oli tsiviilseadustiku üldosa seadus (võeti vastu 28.06.1994).
  

• Õiguse tõlgendamine on seaduse mõtte väljaselgitamine seaduse rakendamisel.
  
• Tõlgendamise viisid:
  

• Teisi on vaja, kuna grammatilisest tõlgendamisest ainuüksi ei piisa. Ajalooline tõlgendamine ENSV tsiviilkoodeksi tõlgendamine (ei räägita juriidilisest isikust veel, kuidas eristatakse organisatsiooni inimestest). Süstemaatiline tõlgendamine - täielik teovõime on 18. aastaseks saanud inimesel. Teleoloogiliselt ei saa olla juriidilise isiku suhtes, süstemaatiliselt kehtib see aga füüsiliste isikute suhtes. Kaks normi on vastuolus - siis tuleb otsustada, kumb on üldnorm (üldisem) ning kumb on erinorm (täpsem). Sõltumata, millises seaduses see on. Kui on täpsema valdkonna säte , kohaldatakse seda. Kas tõlgendamine peab olema selles järjekorras? Järjekorda ei ole vaja, vastavalt vajadusele.
  
• TsÜS üldosa tõlgendamisel tuleb kasutada tõlgendamisviisi vastavalt vajadusele.
  

• Kui ei ole sätet, võetakse lähedaseim säte. Kui ei ole üldse sätet, tuleb ikkagi anda õiguslik hinnang. Tuleb lähtuda seaduse üldisest mõttest (teleoloogiline tõlgendamine). Õiguse üldine mõte - PS teooria (PS-st tulenevad põhimõtted).
  
• Õiguse analoogiaga on tegemist juhul, kui sarnast olukorda reguleerivat seadust ei ole võimalik leida.
  
• Seaduse analoogia puhul kohaldatakse mingit teist, sarnase olukorra puhul kasutatavat sätet. Kui sellist sätet ei ole, lähtutakse sellest seadusest, mida antud olukorras rakendatakse ning kohaldatakse mõnda sobivat sellest seadusest tulenevat üldpõhimõtet (ratio legis ).
  
• Tuleb teha selgeks, kumb on üldnorm, kumb erinorm.
  

• Need asjaolud , mille mõjul tsiviilõigused ja -kohustused tekivad, muutuvad ja lõppevad , ongi tsiviilõigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alusteks . Nimetatud asjaoludeks võivad olla kas sündmused, õiguspärased või õigusvastased teod. Õiguspärased teod omakorda on kas tehingud või muud õigustoimingud.
  

• Soovitakse rääkida vaid õigustest, mis tekivad seoses tsiviilisikutega. Kohustused puudutavad samuti vaid ühe õigusharu (tsiviilõiguse) kohustusi..
  
• Mis on tehing? TsÜS § 67 - tehingu mõiste.
  

• Mis on õigusjärglus? Successio universalis + successio singularis.
  
• Õigusjärglud võib toimuda nii tehingu kui seaduse alusel. Tehinguks, mis saab olla aluseks üldõigusjärglusele, on näiteks testament või pärimisleping.
  
• Nii üld- kui üksikõigusjärgluse korras saavad üle minna õigused ja kohustused, mis ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Isikuga lahutamatult seotud õigused on näiteks autori isiklikud õigused (AutÕS § 11 lg 2), vanema õigused, ülalpidamisõigused.
  
• Seaduse alusel toimub üldõigusjärglus näiteks seaduse alusel pärimise korral, samuti võib nõue üle minna seaduse alusel (VÕS § 173).
  
• Õigused ja kohustused, mis ei lähe pärimisega üle ühelt isikult teisele - abielu ja lapsed.
  
• Lg 3 + lg 4: ost-müük toimub kahe tehinguga (üks, milles antakse üle see ese, teine, mis on kohustav tehing). Käsutustehing kuulub asjaõiguse hulka. Kohustuslik tehing on kõik muu, mis ei puutu omandit, kuuludes võlaõiguse alla.
  

• Kaasuste lahendamise kord:
  

• Piiratud teovõimega isik võib iseseisvalt teha toiminguid.
  

• Füüsilise isiku teovõime on inimese võime teha ise tehinguid ja tekitada sellega muudatusi oma õiguste ja kohustuste suhtes, neid omandades, muutes või lõpetades. Teovõime tähendab võimet teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid. Teovõime olemasolu eeldab seda, et isik saab adekvaatselt aru oma tegude tähendusest.
  
• Deliktivõime omab tähendust kahju õigusvastase tekkimise korral, tähendades võimet vastutada ise tekitatud kahju eest.
  
• Teovõimet ja deliktivõimet ühendavaks mõisteks on tegutsemisvõime. See on vaid üldmõiste, mis hõlmab teovõime ja deliktivõime, tähendades võimet oma tegudega omandada tsiviilõigusi- ja kohustusi ning ise vastutada.
  
• Teovõimelised on inimesed, kes on täisealised (alates 18. eluaastast) ja kelle teovõime ei ole püsivate psüühikahäirete tõttu piiratud, samuti need 15-18-aastased alaealised, kellele võib kohtu otsusega olla antud täielik teovõime § 9 alusel.
  
• Kõik isikud alla 18. eluaastat on alaealised ja piiratud teovõimega.
  
• Kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete ja tema vastu suunatud nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni.
  
• Vaimse tervise tõttu piiratud teovõimega isikud. Piiratud teovõime on ka isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.
  

• Vaimuhaigus on ravitav, kuid nõrgamõistuslikkus on sünnipärane ja seda ei saa ravida. Oluline on, et selline võimetud on kestev, kas siis nõrgamõistuslikkuse korral püsiva iseloomuga või vaimuhaiguse puhul pikemat aega kestev. Tähtis on punkt kestvalt, kuna inimene ei suuda püsivalt oma tegudest aru saada. Tegemist võib olla ka mõne muu psüühikahäirega, mis ei kujuta endast küll vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust, kuid inimese psüühika on siiski kestvalt häiritud, et ta ei suuda oma tegudest ega nende tagajärgedest adekvaatselt aru saada. Oluline on eristada piiratud teovõimet kui püsivat seisundit otsusevõimetusest kui ajutisest seisundist.
  
• Täisealise isiku puhul peab olema kohtulahend , et pidada teda piiratud teovõimega isikuks. Selle kohtulahendiga on määratud isikule eestkostja - see tõendab tema piiratud teovõimet. See määrab, et isik ei suuda end iseseisvalt esindada.
  
• Alaealiste puhul kehtib põhimõte, et neil peab olema seaduslik esindaja. Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja (PKS § 179 lg 1). Eestkostjat valides arvestatakse tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita.
  
• Lisaks sellele, et seaduslik esindaja annab nõusoleku alaealise tehingutele või teeb neid ise alaealise nimel, vastutab ta ka deliktiõiguse järgi alaealise poolt tekitatud kahju eest.
  

• Eestkostja piiratud teovõimega täiskasvanud isiku puhul on eestkostja vajalik eelkõige siis, kui piiratud teovõimega isikul on vaja teha selliseid tehinguid, mida ta iseseisvalt kehtivalt teha ei saa.
  
• Lg 2 lause 3 - RK lahendid (2 tk), kus on käsitletud piiratud teovõimet. Millal on isik piiratud teovõimega? Millises ulatuses teovõime ei ole piiratud?
  
• Sarnane termin - hooldaja - ei ole isiku seaduslik esindaja (eestkostja on). Hooldaja seatakse füüsilise probleemi korral.
  

• Kohus võib alaealise teovõimet laiendada, kui alaealine on vähemalt 15 aastat vana, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Eelkõige võib siin esile tuua kahte peamist põhjust, millal teovõime laiendamise on alaealise huvides vajalik: 1) abiellumine ja 2) tegelemine ettevõtlusega.
  
• Ettevõtlusega tegelemiseks seadus vanusepiiri ei sea (ÄS § 3 lg 1), eelkõige sõltub see alaealise huvist ja võimetest.
  
• Kui alaealise teovõimet on laiendatud, ei kehti vanema hooldusõigus nende toimingute puhul, mida alaealine võib teha iseseisvalt (PKS § 121).
  

• 15-18-aastase alaealise teovõimet saab laiendada vaid tema seadusliku esindaja nõusolekul.
  

• Kui pärast teovõime laiendamist alaealine isik teeb tehinguid, mille alusel saab teha järelduse, et need ei ole tema huvides või ta ei suuda nende tähendust mõista, võib kohus teovõime laiendamise osaliselt või täielikult tühistada.
  

• Ei puuduta erinormina alla 7-aastaseid isikuid.
  
• Alla 7-aastased alaealised ei saa kehtivalt ühepoolseid tehinguid teha, seda ka mtte seadusliku esindaja nõusolekul (§ 12 lg 1). See reegel on ka mõistetav, kuna alla 7-aastane ei olegi reeglina võimeline tahteavaldust väljendama.
  
• Selleks, et 7-18-aastane alaealine saaks teha kehtiva ühepoolse tehingu, on vajalik tema esindaja eelnev nõusolek. (§ 10). Eelneva nõusolekuta tehtud tehing on tühine ning seda ei saa ka hilisema heakskiiduga kehtivaks muuta.
  
• Juhul kui 15-18- aastaste teovõimet on vastavalt §-le 9 laiendatud ja see laiendamine puudutab ka ühepoolseid tehinguid, siis võivad nad neid teha ilma seadusliku esindaja loata.
  
• Piiratud teovõimega täisealise isiku puhul tuleb kõigepealt selgitada, milliste ühepoolsete tehingute suhtes tema teovõime ei ole piiratud.
  

• Kolmas isik on iga üks, kes jääb õigussuhtest väljapoole (see ei pea olema ainult inimene). Neil pole õiguseid ega kohustusi. Kolmas isik võib teha tehinguid vaid seadusliku esindaja nõusolekul.
  

• Reeglina alla 7-aastane alaealine ei saa kehtivalt mitmepoolseid tehinguid teha, ei seadusliku esindaja nõusolekul ega ilma. Siit on kaks erandit : 1) alaealine tegi tehingu, mille täitis nende vahenditega, mida seaduslik esindaja või tema nõusolekul kolmas isik andis talle vabaks kasutamiseks (nn taskurahareegel); 2) alaealine tegi tehingu, mille täitis nende vahenditega, mida seaduslik esindaja või tema nõusolekul kolmas isik andis talle selle konkreetse tehingu täitmiseks.
  
• 7-18-aastase alaealise mitmepoolseks tehinguks, selleks et tehing kehtiks, olema seadusliku esindaja nõusolek. Erinevalt ühepoolsest tehingust, ei pruugi see nõusolek olla antud ilmtingimata enne tehingu tegemist, vaid võib olla antud ka hiljem heakskiiduna. Siiski on sätestatud kolm erandit, mille puhul võib 7-18-aastane alaealine teha tehingu iseseisvalt:
  

• Esindaja ei saa tehingut, mis seadusest tulenevalt tuleb teha isiklikult, nii saab teha testamenti ainult testaator isiklikult.
  
• Vanematel ei ole esindusõigus tehingute tegemiseks varaga, mille laps on omandanud pärimise teel või kinkelepingu alusel, peavad vanemad valitsema .
  
• Vastavalt PKS §-le 174 võib alaealise eestkostjaks olla määratud täisealine teovõimega füüsiline isik.
  

• Selleks otstarbeks ette nähtud vahendid - ema annab raha, et poeg tooks piima poest.
  
• Vabaks kasutamiseks antud raha - taskuraha , kuna ema ei ütle, mis sellega peab tegema.
  
• Heaks kiita tuleb 2 nädala jooksul. Kuid tuleb vaadata, kas heakskiit tuleb anda aktiivse või passiivse käitumisega (mitte midagi tehes). Kui midagi ei tee, kas siis on heaks kiidetud või mitte?
  
• Ettepaneku saamisest - § 69 kättesaamine.
  

• Otsusevõimetus tähendab, et isik ei suuda tehingut tehes adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. See suutmatus peab tulenema eelkõige vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada.
  
• Otsusevõimetuna tehtud tehing on hõljuvalt tühine. Praktikas võib olla tegemist piiripealsete juhtumitega otsusevõimetuse ja piiratud teovõime kohta käivate reeglite (§-d 8-12) alusel.
  
• Otsusevõimetuna tehtud tehingut saab tõendada isik, kes otsusevõimetuna tehingu tegi.
  
• Tähtis on punkt ajutine - otsusevõimetus on piiratud teovõimest erinevalt ajutine võimetus.
  

• Vastupidine olukord piiratud teovõimele. Kui ei keeldu, on tehing vaikimisi heaks kiidetud.
  

• Otsusevõimetuna tehtud tehingu teinud isik võib tehingu ise heaks kiita pärast seda, kui otsusevõimetust tinginud asjaolu mõju on lakanud. Heakskiit võib olla antud vabas vormis, sõltumata sellest, kas tehingu jaoks, mida heaks kiidetakse, on kohustuslik vorm ette nähtud või mitte. Kui tehing on heaks kiidetud, on see kehtiv tegemisest alates.
  

• Otsusevõimetuna tehingu teinud isik ja tehingu teine pool võivad kokku leppida lg-s 2 sätestatud tähtajast erinevas tähtajas, samuti selles, et vaikimine loetakese nõusolekust keeldumiseks.
  

• Isiku elukoht määratakse selle järgi, kus ta tegelikult alaliselt või peamiselt elab.
  
• Tsiviilõiguslikus mõttes on § 14 lg 1 kohaselt isiku elukohaks see kohaliku omavalitsuse üksus - linn või vald, kus asub isiku eluase .
  
• Neid võib olla mitu, kuna isik ei pruugi elada seal, kuhu ta on Rahvastikuregistris sisse kirjutatud.
  

• Põhimõte, milla kohaselt elukoht saab olla vaid ühes kohas, kehtib nt Inglismaal, Prantsusmaal ja Šveitsis.
  

• Elukoha muutumisel on oluline kõigepealt faktiline situatsioon - isik asub elama alaliselt või peamiselt mujale kohast, kus ta elas varem. Samas on tähtis ka tahe muuta elukohta.
  

• Tegemist võib olla eelkõige asotsiaalsete eluviisidega inimesega, kes on kodutu. Sellisel juhul loetakse tema elukoht tema igakordne viibimiskoht.
  
• Elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmine eeldab elukohateate esitamist elukohajärgse KOV pädevale asutusele. Rahvastikuregistrist sõltuvad maksud nt.
  
• Piiratud teovõimega alaealise elukohaks on tema seaduslike esindajate - vanemate või eestkostja - elukoht.
  
• Piiratud teovõimega täisealise isiku puhul kehtivad samad reeglid, mis alaealisegi puhul - tema elukohaks on eestkostja elukoht ning viimase nõusolekul koht, kus isik alaliselt või peamiseb elab, juhul kui see ei lange kokku eestkostja elukohaga. Eestkostjast erinev võib olla eestkostetava elukoht siis, kui eestkostjaks on juriidiline isik.
  

• Tähtajaks on pikk aeg, kuid see ei ole defineeritud. Seda aega tuleb määrata asjaolude kohaselt, samuti on oluline, kas tegemist on varale hooldaja määramisega (§ 18) või isiku surnuks tunnistamisega (§ 19).
  
• Antud punkt on vajalik, kuna isikust võivad olla järele jäänud varad. Kui isik on teadmata kadunud on vaja tegeleda selle isiku varaga. Tsiviilõigus ju tegelebki varaliste tehingutega/ suhetega . Kui isiku kohta puuduvad andmed, kus isik on ning kas ta on üldse elus ning samal ajal on tekkinud tema äraolekust probleemid - isiku ülalpeetavad vajavad ülalpidamist, tema vara vajab hooldamist, võlausaldajad nõuvad oma võlgasid, kuid võlgnikku ei ole.
  

• Paragrahvis 18 sätestatud vara hooldust võidakse määrata laiemal alusel kui üksnes §-s 17 nimetatud kadunud isiku varale. Hoolduse võib seada ka isiku varale, kes ei ole teadmata kadunud, kuid kes asjaoludest tulenevalt ei saa ise oma vara eest hoolitseda või seda käsutada.
  
• Mõlemal juhul - kui hooldaja on määratud kas teadmata kadunud isiku vara suhtes või isiku vara suhtes, kelle viibimiskoht on teada - toimub hoolduse seadmine teadmata kadunud isiku või tema ülalpeetava huvides.
  

• Vara hooldaja peamiseks kohustuseks on valitseda hooldatavat vara heaperemehelikult ja tagada selle vara säilimine.
  
• Hoolduse määramise üheks põhjuseks ongi see, et hooldaja saaks isiku vara valitseda ja käsutada ning tagada selle kaudu vara säilimine, samuti võlgade maksmine ja ülalpidamise andmine.
  

• Vallata ja käsutada kinnisasju.
  
• Seda võib teha vaid kohtu loal.
  
• Reaalkoormatis , pant, hoonestusõigus, servituut - kinnisasjad rooma õiguses. Nendega võib teha tehinguid üksnes kohtu loal.
  

• Kui isik on teadmata kadunud ja tema varale on määratud hooldaja, ei mõjuta see isiku õigus- ega teovõimet. Juhul kui isik on elus, võib ta ise teha oma varaga kõiki tehinguid.
  

• Teadmata kadunud isiku taasilmumisel lõpetab kohus hoolduse. Samuti lõpetab kohus hoolduse isiku viibimiskoha kindlakstegemisel, kui tal ei ole enam takistusi oma asjade ajamisel, sama kehtib siis, kui vara hooldus oli seatud isiku varale, kelle viibimiskoht on teada. Hooldus lõpeb isiku surmaga. Kohus tühistab hoolduse, kui surm saab teatavaks.
  

• Hoolduse lõppemisel on vara hooldaja kohustatud isikule, kelle vara ta hooldas, sellest aru andma. Kui hooldus on lõppenud isiku surma, surnuks tunnistamise või surma tuvastamise tõttu, tuleb aru anda pärijatele.
  
• Hoolduse lõppemisel võivad hooldaja ja õigustatud isik lg 6 osas kokku leppida, millise sisuga aruanne tuleb esitada või kas seda üldse tuleb teha.
  

• Vaja on seda vara jagamiseks.
  
• Kohus saab inimese surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. Nii pikk tähtaeg iseenesest peaks viitama sellele, et isik ei ole tõenäoliselt elus.
  
• Kui 5-aastane tähtaeg on läbi, tekib õigus esitada avaldus kadunud isiku surnuks tunnistamiseks.
  

• Tegemist on olukorraga, kus hukkumine on tõenäoline, kuid siiski faktiliselt surma tuvastatud ei ole, kuna surnukeha ei ole leitud ega identifitseeritud.
  

• Kui isik on jäänud kadunuks seoses sõjategevusega või loodusõnnetusega, on samuti suurem tõenäosus, et ta võib olla hukkunud .
  

• Kui isik on elus, siis kohus tühistab vastava surnuks tunnistamise otsuse.
  
• Kui teadmata kadunud isiku varale seatakse hooldus, lähtutakse eeldusest, et inimene võib siiski olla elus.
  
• Vara hooldus on ajutine variant, et tagada eelkõige kadunud isiku vara säilimine, kuni selleni , kui isik ilmub välja või selgub, et ta on surnud.
  
• Olukorras, kus surm on tõenäoline, kuid faktiliselt ei ole see teada, on vajalik isiku surnuks tunnistamine, mis lõpetaks vahepealse hõljumisaja alates isiku kaduma jäämisest.
  
• Kui isik on surnuks tunnistatud, siis eeldatakse, et ta on ka tegelikult surnud ning järgnevad kõik tagajärjed, mis isiku tegeliku surma puhul - pärand avaneb, abielu lõpeb, võlasuhe lõpeb võlgniku surmaga, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta ja võlausaldaja surmaga, kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale, esindatava surmaga lõpeb volitus .
  

• Surmaajaks ei ole kohtulahendi jõustumise aeg, vaid vastavalt § 20 lg-le 1 loetakse surnuks tunnistatud isiku surmaajaks tema eeldatav surmaaeg. Seega on eesmärgiks määrata surmaaeg, mis on võimalikult lähedane sellele ajale, mil isik tegelikult suri.
  

• Sel viisil määratakse surmaaeg, kui surnuks tunnistamine oli toimunud § 19 lg 1 alusel - viie aasta jooksul ei ole andmeid isiku elus oleku kohta.
  

• Selleks, et saada nimetatud alusel esitada avaldus surnuks tunnistamiseks, peab olema teatavasti sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppemisest möödunud vähemalt kaks aastat.
  

• Kui mitu isikut on kaduma jäänud olukorras, mis annab alust eeldada nende hukkumist eelkõige õnnetusjuhtumi tagajärjel (§ 19 lg 3) ja nende tegelikku surmaaega ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse, et nad on surnud ühel ajal.
  
• Nende surmaaeg on õnnetusjuhtumi toimumise aeg ning tõenäoliselt ei ole võimalik määrata, kes neist hukkus varem ja kes hiljem.
  

• Surnuks tunnistamisest tulenevad õiguslikud tagajärjed on samad, mis tegeliku surmaaja korral.
  

• Surnuks tunnistamise tühistamise avaldus esitatakse samasse kohtusse, mis tunnitas isiku surnuks. Surnuks tunnitamise avalduse võib esitada taasilmumisel isik ise või siseminister.
  

• Kommenteeritav paragrahv võimaldab surma tuvastada, ilma et peaks olema ära surnuks tunnistamiseks vajaliku aja möödumise pärast isiku kadumajäämist.
  
• Paragrahvi sisuks ei ole isiku surnuks tunnistamine, vaid surma tuvastamine.
  
• Kohus avaldab teateid ja selgitab välja, ega isik elus ei ole, enne kui ta surnuks tunnistatakse.
  

• Huvi taotleda kohtult isiku surmaaja muutmist võib olla mittevaraline, kui näiteks sugulased soovivad, et määratud surmaaeg vastaks tegelikule surmaajale austusest surnud isiku vastu.
  
• Siiski võib peamine huvi seisneda selles, et surmaaja muutmine võiks kaasa tuua muudatusi pärijate ringis. Sellisel juhul oleksid huvitatud isiktueks need pärijad, kelle jaoks surmaaja muutmine kasulik on.
  

• Terminiga "juriidiline isik" tähistatakse abstraktset süsteemimõistet, mis omandab konkreetse sisu õiguskorra poolt tunnustatud era- ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute liikide kaudu. Terminid on eraõiguse terminid ja allutatud eraõiguse regulatsioonile.
  
• Juriidline isik on õiguskorra poolt loodud abstraktne õigussubjekt, mis võib omada kõiki õigusi ja vabadusi ning kanda kohustusi niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas juriidilise isiku üldiste eesmärkide ja nende õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.
  
• Juriidiline isik ei saa osaleda õiguskäibes abstraktse mõistena, vaid oma konkreetsete alaliikide kaudu, millele on seaduse alusel tagatud õigussubjektiks olemine.
  
• Liigitus: füüsiline isik on füüsiliselt olemas, kuid juriidiline isik eksisteerib vaid juriidiliselt. Juriidiline isik on õiguslik nähtus.
  
• Fiktsiooniteooria - juriidilist isikut ei ole tegelikkuses olemas. Tegemist on ettekujutusega. Fantaasia alusel kujutatakse ette, et juriidiline isik on olemas. Kõik esindavad juriidilist isikut, kuid seda juriidilist isikut otseselt ei eksisteeri. (Nt Swedbank või Eesti riik - räägitakse mingist varast, mille tõttu on juriidiline isik loodud.) Fiktsiooniteooria lähtekohaks on arusaam, mille kohaselt algseks ja tõeliseks õigussubjektis on üksnes inimene. Juriidiline isik on seevastu üksnes väljamõeldis ehk fiktsioon , mis võimaldab teatud ühendusi käsitleda õigussubjektidena. Füüsilise ja juriidiliste isikte õigusvõime on nii eelduste kui sisu poolest erinev. Juriidiline isik kui õiguskorra poolt kunstlikult loodud õigussubjekt on erinevalt füüsiliselt isikust teovõimetu, kuna õigusi ja kohustusi saab omandada üksnes tegude kaudu ning teo tegemine eeldab tahte olemasolu, mida saab kujundada ja avaldada üksnes teovõimeline inimene. Juriidilise isiku teovõime küsimus on fiktsiooniteooria kohaselt lahendatav esinduse instituudi kaudu. Juriidilisel isikul teovõime olemasolu mittetunnistamine on ühtlasi fiktsiooniteooria olulisemaks puuduseks, mis ei võimaldanud ka tema huvides tegutsenud füüsiliste isikute tegevuse omistamist juriidilisele isikule. Samuti ei anna nimetatud teooria vastust küsimusele, kui suures ulatuses on õigustatud juriidilise isiku tunnustamise füüsilise isiku kõrval. Juriidilise isiku huvid võivad erineda selle füüsilise isiku huvidest.
  
• Sihtvarateooria - juriidiline isik on mingi eesmärgistatud vara. Sihtvara teooria kohaselt on juriidiline isik võrdsustatud eesmärgistatud varakogumiga, mis one raldatud füüsiliste isikute varast. Nimetatud teooria ei arvesta aga asjaoluga, et juriidiline isik ei ole mitte üksnes varakogum, vaid ta osaleb ka oma organite ja sellesse kuuluvate isikute kaudu õiguskäibes, tehes tehinguid ja muid toiminguid, samuti vastutades õigusrikkumiste eest. Samuti on võimalik, et juriidiline isik ei oma üldse märkimisväärset vara (nt MTÜ).
  

• Realistlik teooria - juriidilisel isikul on iseseisvad huvid, mis eristavad juriidilist isikut teda loonud füüsilistest isikutest. Reaalse sidusisiku teooria lähtekohaks on arusaam, mille kohaselt juriidilise isiku õigussubjektsus on ette antud ning tuleneb õiguse enese mõttest. Juriidiline isik on reaalne ja tegelik subjekt (isik), millel on oma tahe ning mille olemasolu riik tunnustab oma õiguskorra kaudu. Juriidiline isik on sama reaalne subjekt nagu füüsiline isik. Erinevalt füüsilisest isikust on juriidiline isik kokkupandud isik ehk koosneb paljudest isikutest (on seega nn sidusisikuks). Juriidiline isik on teovõimeline ning ta tegutseb oma organite kaudu. Juriidilise isiku organite teod on käsitatavad juriidilise isiku enese tegudena. Reaalse sidusisiku teooria puuduseks oli liigne püüe võrdsustada juriidilist isikut füüsilise isikuga, jättes nende olemuslikud erinevused tähelepanuta.
  

• Tähtsad on erahuvid ning isiku liigi kohta käiv seadus.
  
• Juriidilise isiku liigitamisel era- ja avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks on kommenteeritavas paragrahvis lähtutud esmalt ajaloolisest huvikriteeriumist. Selle kohaselt on eraõiguslik juriidiline isik erahuvides loodud juriidiline isik (lg 1) ning avalik-õiguslik juriidiline isik on avalikes huvides loodud juriidiline isik (lg 2).
  

• Iga juriidiline isik on loodud vastava juriidilise isiku seaduse alusel. Kui seadust ei ole, ei ole avalik-õiguslikku isikut olemas.
  
• Avalik-õiguslikku isikut saab luua vaid seaduse alusel. Seega ei saa olla nt Tallinna Balletikool avalik-õiguslik juriidiline isik, olles koostatud määruse alusel.
  
• PS. Mis on Tallinna Ülikool? (Seaduse alusel loodud?)
  
• Avalik-õiguslik juriidiline isik luuakse avalikkuse huvides ning konkreetse seaduse alusel. Eraõiguslik juriidiline isik luuakse erahuvides.
  

• Täisühing (TÜ) on selline juriidiline isik, kus kõik täisosanikud vastutavad oma isikliku varaga. Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt oma varaga (ÄS § 79).
  
• Usaldusühingu (UÜ) puhul on üks usaldusosanik , kes ei vastuta oma varaga. Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
  

• Osaühing (OÜ) on selline äriühing, kus on osadeks jaotatud osakapital (ÄS § 135 lg 1).
  
• Aktsiaselts (AS) on selline äriühing, kus on aktsiateks jaotatud aktsiakapital .
  

• Tulundusühistu (TÜ) on äriühing, mis on loodud oma liikmete tegevuse toetuseks . Eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majandusliike hüve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad tarbijatena või hüvede kasutajatena, hankijatena, tööpanuse kaudu, teenuste kasutamise kaudu või mõnel muul sarnasel viisil (TÜS § 1 lg 1). Tulundusühistu saab asutada üldjuhul vähemalt viis asutajat, erandina kolm asutajat, kui vähemalt kolm neist on ühistud. Miinimumkapitali olemasolu on nõutav, kui tulundusühistu põhikirjaga ei ole ette nähtud liikmete solidaarset vastutust ühistu kohustuste eest või lisavastutust vähemalt 40 000 krooni ulatuses.
  
• Sihtasutus (fond) on loodud kapitali jagamiseks. On eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks (SAS § 1 lg 1). Sihtasutus on ainsaks eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks olevaks asutuseks. Sihtasutus asutatakse ka asutamisotsusega või testamendi alusel. Sihtasutus tegeleb põhikirja alusel. Seoses liikmete kui kõrgeima juhtimisorgani puudumisega sihtasutuse puhul saab sihtasutuse puhul korporatiivsest juhtimisstruktuurist rääkida piiratud ulatuses.
  
• Mittetulundusühing (MTÜ) on loodud mittetulunduslikel eesmärkidel e ei soovita teenida tulu. Isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärk või põhitegevus ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine (MTÜS § 1 lg 1). Mittetulundusühing omab korporatiivset struktuuri. MTÜ saab asutada ja tal peab olema vähemalt kaks liiget. MTÜ-l puudub kapitalinõue. Erinevalt äriühingutest on välistatud kasumi jaotamine liikmete vahel.
  
• Äriühing on ühing, mis taotleb kasumit. Äriühingud ei ole sihtasutused ja MTÜ-d.
  

• Eesti riik on avalik-õiguslik juriidiline isik, mis on loodud PS alusel.
  
• Kohaliku omavalituse üksused e linn ja vald on eraldi avalik-õiguslikud isikud. Maakond ei ole (see on tegelikkuses EV, kuna maavanem on EV esindaja). Nimetatud asutused saavad osaleda eraõiguslikes suhetes üksnes vastavalt riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse nimel. Riik ja kohaliku omavalitsuse üksus on käsitletavad avalik-õiguslike juriidiliste isikutena eraõiguslikes suhetes, mis ei seondu avaliku võimu teostamisega.
  
• Konkreetse seadusega loodud isik. Lisaks riigile ja kohalikule omavalitsusele on avalik-õiguslik juriidiline isik ka selline isik, mis on loodud selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
  

• Õigusvõime seondub isikuks olemisega ning on viimasega automaatselt kaasnevaks tunnuseks. Isik ehk õigussubjekt saab omada õigusi ja kanda kohustusi tulenevalt asjaolust, et isik omab õigusvõimet.
  
• Erandina on avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime piiratud tema eesmärgiga.
  
• Teovõime omandab juriidiline isik üheaegselt õigusvõimega.
  
• Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi- ja kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele.
  
• Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime ei ole seotud ega piiratud eraõigusliku juriidilise isiku eesmärgiga.
  

• Õigusvõime omandamisega kaasneb õigussubjekti teke.
  
• Viidatud sätete kohaselt tekib nii mittetulundusühingu kui ka sihtasutuse õigusvõime mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kandmisest ja lõpeb registrist kustutamisega.
  
• Eraõigusliku juriidilise isiku registrisse kandmine vaadatakse kohtu poolt läbi hagita tsiviilasjana. Eraõigusliku juriidilise isiku registrisse kandmine toimub registrile esitatava kandeavalduse alusel, millele kirjutavad alla kõik juriidilise isiku juhatuse liikmed.
  

• Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib alates seaduses ettenähtud ajast. Olukorras, kus avalik-õiguslik juriidiline isik luuakse eraldi seadusega, loetakse avalik-õiguslik juriidiline isik asutatuks ja temal õigusvõime tekkinuks tema kohta käiva seaduse jõustumisest.
  

• Juriidiline isik tekib seaduses sätestatud ajal.
  
• Juriidilise isiku eksistentsi piiramine tähtajaga ei ole põhjendatud.
  
• Avalik-õiguslike juriidiliste isikute kohta käivate seadustega ei ole piiratud ühegi avalik-õigusliku juriidilise isiku eksistentsi kindla tähtajaga.
  

• Eraõigusliku juriidilise isiku asutamise aluseks on asutamisleping (või asutamisotsus) ja selle lisana kinnitatav põhikiri või ühinguleping . Samuti on võimalik eraõigusliku juriidilise isiku tekkimine nii ühinemine kui ka jagunemise kaudu.
  

• Põhikiri on kõigi korporatiivse struktuuriga isikute ühenduste, samuti sihtasutuse asutamisel asutamislepingu või asutamisotsuse lisana koostatavaks asutamisdokumendiks. Pärast juriidilise isiku registrisse kandmist jääb põhikiri ainsaks juriidilise isiku organisatsiooni ja tegevuse aluseid kajastavaks dokumendiks.
  
• Ühinguleping on asutamise ja tegevuse aluseks korporatiivset struktuuri mitteomavatele juriidiliseks isikuks olevatele isikute ühingutele, s.o täis- ja usaldusühingule. Ühinguleping on vormivaba asutamisdokument, mida erinevalt asutamislepingust ja põhikirjast ei tule registripidajale juriidilise isiku registrisse kandmiseks esitada. Seeg aon ühinguleping üksnes osanikevaheline sisesuhte dokument, mille sisuga ei ole kolmandatel isikutel tavaliselt võimalik tutvuda.
  

• Põhikiri on enamikul Eesti tegutsevatest avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest. (Advokatuuril on põhikirja asemel kodukord, mis on põhikirja olemusele vastav sisesuhteid reguleeriv dokument.)
  

• § 16 kehtib füüsilise isiku kohta, kuid § 29 kehtib juriidilise isiku kohta.
  
• Asukoht on nii era- kui ka avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid identifitseerivaks ning isikuga seotud tunnuseks ning viimase isikuandmete üheks kohustuslikuks osaks. Kehtiva õiguse mõtte kohaselt saab juriidilisel isikul olla üksnes üks asukoht.
  
• Juriidilise isiku asukoht seondub eelduslikult kohaga, kust teostatakse juriidilise isiku juhtimist.
  

• Juriidilise isiku tegevuskohaks on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht.
  

• Nii era- kui avalik-õiguslik juriidiline isik vajab selleks, et õiguskäibes osaleda ning selleks vajalikku tahet kujundada ja väljendada, organeid.
  
• Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganiks on juhatus, samuti n õukogu, kui seaduses on sätestatud nõukogu olemasolu.
  
• Eraõigusliku juriidilise isiku organid on liigitatavad: a) üldkoosolek (kõrgeim organ), b) juhtorganid, c) muud organid.
  

• Üldkoosolek - sinna kuuluvad ka osaomanikud e aktsionärid.
  
• Juhatus - tegeleb igapäevase juhtimisega.
  

• Nõukogu tegeleb pikemaajalise planeerimisega ning leidub aktsiaseltsis, võib ka osaühingus.
  

• Eraõigusliku juriidilise isiku organi pädevus nähakse ette seaduse ja põhikirja või ühingulepinguga. Juriidilise isiku organi pädevust ei või üle anda muule organile või isikule.
  
• Kommenteeritav säte omab tähendust eraõigusliku juriidilise isiku sisesuhetes. Eesmärgiks on tagada õiguskindlus ja selgus seaduses fikseeritud ulatuses sisemiste ülesannete ja pädevuse jaotuse osas organite vahel.
  

• Kõrgeimaks juhtimisorganiks on liikmesusel põhinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul liikmete üldkoosolek, millel võib olla erinevaid nimetusi, asutusteks olevate juriidiliste isikute puhul aga nõukogu.
  

• Juriidiline isik saab teovõimet realiseerida üksnes oma organite kaudu. Juriidiline isik vajab õiguskäibes osalemiseks ning tehingute tegemiseks tahet, mis toimiks juriidilise isiku huvides ja oleks suunatud juriidilise isiku eesmärkide saavutamisele.
  
• Juriidilise isiku organ on juriidilise isiku strukruuti lahutamatu osa, olemata seejuures iseseisvaks subjektiks. Organ täidab juriidilise isiku ülesandeid ja peab tegutsema viimase huvides.
  

• Nimetatud põhimõte on eraõiguslike juriidiliste isikute kohta käivate seadustega kehtestatud ka teise võimaliku juhtorgani - nõukogu - liikmete suhtes.
  

• Juhatus ongi seaduslik esindaja.
  
• Esindusõigus on tekkinud mõne muu seadusega. Nt pankrotihaldur esindab menetluses juriidilist isikut.
  
• Prokurist - tuleneb äriseadustikust (ÄS) § 16.
  
• Mis seoses on prokurist ja juhatus? Kummal on rohkem volitusi? - Prokuristi volitused on piiratud, seetõttu on juhatusel rohkem. Juhatus võib esineda ka peale majandustegevuse muudes tegevustes. (Võõrandamine`- käsutamine.)
  
• Juriidilise isiku teovõime realiseerub tema esindusorgani kaudu. Organ erineb esindajast, kes tegutseb teise isiku nimel ja esindusõiguse alusel, eelkõige selle poolest, et organ ei ole iseseisev õigussubjekt. Esindajana tegutsemine eeldab lisaks subjekti staatusele ka võimet kujundada ja avaldada iseseisvat tahet.
  

• Seega on juriidilise isiku seaduslikuks esindaja oleva organi käitumisena juriidilise isiku esindajana käsitletav üldjuhul iga vastavasse organisse kuuluva liikme vastav käitumine.
  

• KAASUS nr 1:
  

• Tehingu mõistes on tähtis element „tahteavaldus“. (Tahteavaldus on õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud tahte väljendus. Tahteavalduses väljendub isiku tahe, mis on suunatud õiguslike tagajärgede kaasatoomisele.)
  
• Tehingus väljendub tehingu tegijate tahte, tehingu kaudu saab teostada privaatautonoomiast tulenevat vabadust ise oma õigussuhteid kujundada. Privaatautonoomia põhimõtte teostamine tähendab ühtlasti vabadust teha tahteavaldusi ning selle kaudu ka tehinguid.
  
• Tehingu õiguslik tähendus seisneb selles, et see peaks kaasa tooma tehingu tegija poolt soovitud õiguslikud tagajärjed.
  
• Ühepoolse tehingu puhul on tegemist ühepoolse tahteavaldusega, mis on suunatud mingi õigusliku tagajärje kaasatoomisele. Ühepoolse tehingu tegemiseks piisab ühe isiku tahteavaldusest, samas võib ühel poolel olla ka mitu isikut, kes teevad koos ühe tahteavalduse.
  
• Mitmepoolsete tehingute puhul on tegemist kahe või mitme isiku tahteavaldusega, antud juhul moodustab tehingu mitut tahteavaldust sisaldav toimingute kogum. Mitmepoolsed tehingud on eelkõige lepingud. Mitmepoolseteks tehinguteks on ka juriidilise isiku organite otsused.
  
• Tehinguid saab liigitada ka kohustustehinguteks ja käsutustehinguteks.
  

• Seadus võib sätestada teatud tahteavalduste liigid. Viide: piiratud teovõime. Seal on käsitletud seda, kui pika aja jooksul endast märku andmine või mitte andmine, on mingi teatud tahteavaldus.
  
• Lg 1. Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud õiguslik tagajärg. Oluline on, et tema tahe oleks teistele äratuntavalt väljendatud. Tahteavaldus võib erandina olla tehtud ka vaikimise või tegevusetuse teel.
  
• Lg 2. Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tahe peab olema otseselt ja vahetult väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või kirjalikult.
  
• Lg 3. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tuleb leida vastus küsimusele, kas tegemist on õiguslikku tähendust omava toiminguga, milles väljendub tahteavaldus, millega sooviti kaasa tuuaõ õiguslik tagajärg ning kas teistel isikutel, keda see puudutab, on mõistlikult võimalik vastavast tegevusest nii aru saada.
  
• Lg 4. Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadususest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. (Kõiksugu lepingute puhul tuleb panna tähele teksti sisse kirjutatud vaikimisi nõusolekutingimusi, nt. et kui 7 päeva jooksul ei vaidle mobiiliarvele vastu, siis on see arve ka aktsepteeritud).
  
• Lg 5. Kuulub kohaldamisele kõige tüüpilisemalt kinnistusraamatu kannete puhul. Kinnistusraamatu kannete puhul on vaja asjassepuutuvate isikute tahteavaldused , muid kandeid teha ei saa. Kui mingi isik tõesti pole nõus andma nõusolekut(tahteavaldus), siis ei jäägi muud üle, kui pöörduda kohtusse ja nõuda kohtulikult seda vajalikku tahteavaldust. Kui isik on kohustatud tegema mingi tahteavalduse, kuid ta ei täida oma kohustust, võib tahteavalduse asendada lõikes 5 nimetatud kohtulahend, millega kohustatakse isikut vastavat tahteavalduste tegema. See lõige omab tähtsust asjaõiguslikult.
  

• (1) Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Viide- vaata ka paragrahv 72. Avalikkusele suunatud tahteavaldus loetakse kättesaaduks siis, kui see kuskil avalikult avaldatakse. Kui tahteavaldus pole kätte saadud, pole ta ka kehtiv.
  

• Asukoht käib ainult juriidilise isiku kohta, seda füüsilise isiku kohta ei määrata!!! Nt. isik elab Tartus, töötab Tallinnas. Pankrotihoiatus sellele isikule saadetakse talle töökohta. Kuna füüsilise isiku töökoht on tema tegevuskoht, siis ei saa seda pankrotihoiatust kättesaaduks lugeda, sest füüsilise isiku puhul võib lg-st 2 tulenevalt mingi tahteavalduse saata ainult elukohta. Juristina tuleks lepingusse lisada alati ka punkt, mis sätestab tahteavalduse kättesaamise korra jne., kui leping on sõlmitud füüsilise isikuga(kelle puhul võib olla elukoha tuvastamisega probleeme). NB! Lähedased mõisted: elukoht-asukoht-tegevuskoht.
  
• Kohtus saab tõendina kasutada nt. tähitud kirja väljavõtet.
  
• (3) Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.
  

• (4) Kui tahteavaldus, mis pidi tahteavalduse saajani jõudma kindla ajavahemiku jooksul, jõuab tahteavalduse saajani hilinenult, loetakse tahteavaldus õigeaegselt kättesaaduks, kui tahteavaldus ei jõudnud tahteavalduse saajani õigeaegselt asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja.
  

• Sätestatakse reegel selle kohta, kuidas on võimalik vältida tehtud tahteavalduse kehtivaks muutumist.
  

• Tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Ehk, kui tahteavaldus on juba kätte saadud, siis enam seda tagasi võtta ei saa.
  
• Pooled võivad lepingus täpsustada, millal loetakse tahteavaldused ühel ajal saabunuks.
  

• (1) Piiratud teovõimega isikule tehtud tahteavaldus muutub kehtivaks, kui selle saab kätte piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja.
  
• (2) Kui tahteavaldus ei too piiratud teovõimega isikule otseseid tsiviilkohustusi või kui seaduslik esindaja on andnud nõusoleku selleks, et tahteavaldus tehakse piiratud teovõimega isikule, muutub tahteavaldus kehtivaks, kui selle saab kätte piiratud teovõimega isik.
  
• Lg 2. Piiratud teovõimega isik saab iseseisvalt kehtivalt teha mitmepoolseid tehinguid, mis ei too talle kaasa otseseid tsiviilkohustusi.
  

• Kui tahteavaldus on segane, aitab seda tõlgendada § 75. „Pidi teadma“ klauslit hinnatakse keskmiste võimetega inimese järgi.
  
• Tahteavalduse tõlgendamine tähendab tahteavalduse mõtte ja sisu kindlakstegemist, lähtudes eelkõige tahteavalduse tegija tahtest või ka sellest, kuidas seda tahet mõistlik isik mõistma peab.
  
• (1) Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
  

• Tahteavaldust, mis ei ole tehtud kindlale isikule, tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kui selline tahteavaldus on suunatud avalikkusele, tuleb seda tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi.
  

• Säte teenib õiguskindluse ja - selguse ning individuaalse käsutusõiguse kaitse eesmärki sellega, et takistab põhimõtteliselt (iseenesest) üleantavate esemete õiguskäibest välistamist kokkulepete kaudu.
  
• Lg 1. Tehinguga ei saa välistada ega piirata isiku õigust temale kuuluvat eset käsutada. On absoluutselt keelav norm, st. isegi eraõiguses ei saa teistmoodi lepingu osapooled kokku leppida.
  

• Lg 2. Kui isiku õigus temale kuuluvat eset käsutada on tehinguga välistatud või piiratud ja isik käsutab eset, rikkudes seeläbi tehingust tulenevat kohustust, ei too see kaasa käsutustehingu kehtetust ja isiku vastu saab esitada üksnes kohustuse rikkumisest tuleneva nõude. Räägib pmst abstraktsiooni printsiibist.
  

• Lg 1. Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
  
• Lg 2. Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded.
  
• Lg 3. Kui miski leping on sõlmitud kirjalikult, siis seda lepingut täiendavaid tingimusi ei tohi teha suuliselt, vaid ka kirjalikult.
  
• Tehinguvormide hierarhia:
  

• NB! Sarnane termin: tõestamine (notar tõestab midagi) – tõendamine
  

• Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
  
• Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine.
  

• Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
  
• Elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga .
  
• Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri.
  

• Lg 1. Tühine tehing on selline tehing, mis algusest peale on kehtetu. Sellel puuduvad õiguslikud tagajärjed algusest peale. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
  
• Lg 2. Kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest.
  
• Lg 3. Kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine).
  
• Lg 4. Tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Kui pooled kinnitavad tühise mitmepoolse tehingu, eeldatakse, et nad peavad üksteisele üle andma selle, mille nad oleksid omandanud, kui tehing oleks olnud algusest peale kehtiv.
  
• Tühistatav tehing on kehtiv seni, kuni ta tühistatakse. Seni ta kehtib.
  
• Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele.
  
• Põhimõte: kui keegi on midagi tühise tehingu alusel saanud, sis tuleb asi tagasi anda.
  

• (1) Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu.
  
• Tehingu tühistamise õigus on tehingu teinud isiku kujundusõigus, mille teostamisega on võimalik algselt kehtivalt teatud tehing muuta tühiseks.
  
• (2) Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
  
• (3) Tehingu osa võib tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata.
  

§ 98. Tühistamise kord

• (1) Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele.
  
• (2) Tehingu tühistamise õigus läheb üle õigusjärglasele, seaduses sätestatud juhtudel aga ka muule isikule.
  

• Edasilükkav tingimus (lg 2) – õiguste ja kohustuste tekkimine sõltub asjaoludest, mille kohta ei ole teada, kas need saabuvad või mitte. (nt. üürileping võõras linnas hakkab kehtima siis, kui ma sinna tööle saan.) Edasilükkav tingimus tehingus tähendab poolte jaoks õiguslike tagajärgede saabumist alles tulevikus ja ainult siis, kui lepingus ettenähtud asjaolu on realiseerunud.
  
• Äramuutev tingimus (lg 2) – õiguste ja kohustuste lõppemine sõltub asjaoludest, mille kohta ei ole teada, kas need saabuvad või mitte. Tingimus, mille saabumisega lõpevad tehingu tegemisega kaasnenud õigustoimed.
  

• Võimatu on tingimus, mille kohta on tehingu tegemise ajal teada, et see ei saabu.
  
• Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste tekkimine on seatud sõltuvusse võimatust tingimusest, on tehing tühine.
  
• Võimatu tingimus muudab edasilükkava tehingu tühiseks põhjusel, et tingimuse mittesaabumise tõttu ei saabu ka õigused ja kohustused ning seega ei ole tegemist siduva tehinguga.
  

• Kui tehingus sisalduv edasilükkav tingimus on vastuolus seaduse, heade kommete või avaliku korraga, on tehing tühine.
  
• Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste lõppemine on seatud sõltuvusse seaduse, avaliku korra või heade kommetega vastuolus olevast tingimusest, loetakse tehing tehtuks selle tingimuseta.
  
• Säte on oluline eelkõige tehingute jaoks, mis on tehtud äramuutva tingimusega.
  

• Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele.
  
• Kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine, peab tehingu tegemiseks antud volitus olema samas vormis.
  
• Volitus on tehing - esineb tahteavaldus.
  
• Volitus on leping - kui esineb 2 isikut/osapoolt.
  
• Tegu võib olla ka mitteõiguslik.
  
• Volituse andmine on tahteavalduse tegemine, esindusõiguse tekkimise alus.
  
• Teab või peab teadma - mõistliku inimese...
  
• Talumine - esindaja tegevusest teadmine ning selle talumine võib eksisteerida positiivse teadmise vormis, see eeldab, et esindatav , kasutab teadlikult tehingute tegemisel esindajat, kellele ta ei ole andnud tehingute tegemiseks volitust.
  

• Edasi volitamine - edasivolitamise õigus on, kui see tuleneb volitusest.
  
• Seaduslik esindaja võib anda teisele isikule volituse tehingu tegemiseks.
  
• Kas esindajal on edasivolitamisõigus? Kui volitus on antud tehingu tegemiseks, mille puhul ei saa mõistlikult oodata selle tegemist esindaja poolt isiklikult, siis eeldatakse, et esindajal on edasivolitamise õigus.
  
• Seaduslik + lepinguline esindaja.
  

• (1) Seadusjärgse esindusõiguse ulatus määratakse seadusega.
  
• (2) Volituse ulatuse määrab esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb.
  

• (1) Kui isikul on volitus teha teise isiku majandus- või kutsetegevuses kõiki tehinguid, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavalised , ei või ta siiski eraldi volituseta kinnisasja võõrandada või koormata ega sõlmida laenulepingut.
  
• (2) Teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks.
  
• (3) Kui esindusõigust on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatuga võrreldes piiratud, kehtib piirang kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui kolmas isik sellest teadis või pidi teadma.
  
• (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatut ei kohaldata prokuristi suhtes.
  
• Professionaalne töötaja - nt Selveri müüja.
  
• Kuidas saada volituse paber esindajalt ? Tuleb teha tähtajaline volitus, et see ka automaatselt lõppeks.
  
• Reaalne/ konsensuaalne tehing.
  
• Tühine tehing on kehtetu algusest peale.
  
• Vorminõue.
  
• Otsusevõimetu isiku tehtud tehing.
  
• Kehtetu tehing kethib tühistamiseni.
  
• Tühine tehing ei kehti kunagi.
  

• Heakskiit.
  
• 2 nädalat - tehing ei kehti.
  
• (1) Teise Isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine välja arvatud Juhul, kui Isik, kelle nimel esindusõiguseta Isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.
  
• (2) Teise isiku nimel esindusõiguse pllre ületades tehtud mitmepoolne tehing kehtib esindatava suhtes osas, milleks esindajal oll esindusõigus, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka osata, milleks esindajal ei olnud esindusõigust.
  
• (3) Kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata või esindusõigust ületades, võib tehingu teine pool teha isikule, kelle nimel tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale.
  
• (4) Kui isik, kelle nimel tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettepaneku saamisest siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.
  
• (5) Kuni tehingu heakskiitmiseni võib teine pool tehingu tegemiseks tehtud tahteavalduse tagasi võtta, välja arvatud juhul, kui ta tehingu tegemisel esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma.
  
• (6) Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit oleme antud samas vormis.
  

• Loetlege tühistatavad tehingud.
  
• Esindusõigus tekib: seaduslikult, volituse andmisega, prof . töötaja, talumine, kaupu müüv isik.
  

• (1) Kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, välja arvatud juhul, kui majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku ülesanded ei hõlma sellise teabe vahendamist teda majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule või kui majandus- või kutsetegevuses kasutatavalt isikult ei saa sellise teabe vahendamist, arvestades tema ülesandeid
  

• (2) Kui isik kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel, loetakse, et talle on teada need asjaolud, mida teab kohustuse täitmisel kasutatav isik, kui asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.
  
• Majandus- ja kutsetegevus ;
  
• Vastutamine + info omastamine.
  

• KAASUS:
  

• Tähtaeg (§ 134 lg 1) - kindlaksmääratud ajavahemik, lõpeb tähtpäeva möödumisel ning millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega. Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
  
• Tähtpäev - tähtaja viimane päev.
  
• Tähtaeg pikeneb, kui tähtpäeva viimane päev on reede, laup, pühap või pühad. Sellisel juhul hakkab kulgema järgmisest päevast.
  

• Bonae fidei ehk hea usu põhimõte (RK lahendid) - milline käitumine on hea usu põhimõtte vastane? Kasutades oma õigusi eesmärgiga kahjustada kedagi. Kaotab oma õiguse, käitudes pahauskselt.
  
• Hea usu põhimõte on eraõiguse põhimõte, mis tugineb põhiseaduslikule väärtuskorrale, tagades sellega põhiseaduse aluseks olevate väärtuste kaitse üksikisikute vahelistes eraõiguslikes suhetes.
  
• Hea usu põhimõte on üks eraõiguse põhimõtetest, mis on seaduses otse sätestatud. Võimaldab kaitsta põhiõigusi eraõiguslike vahenditega, st tsiviilseaduste kohaldamise kaudu, tuginemata seejuures otse põhiseaduse sätetele.
  

• Hea usu põhimõtet kohaldatakse kõikidele tsiviilõiguse valdkondadele, sh ka protsessuaalsete õiguste teostamisele, kui kohustust järgida õiguste ja kohustuste teostamisel põhimõtte aluseks olevaid väärtusarusaamasid.
  
• Hea usu põhimõtte kohaldamisel antakse hinnang eraõiguslikus suhtes osalevate isikute käitumisele.
  
• Vt nt RKTKo 3-2-1-109-06 p 12.
  
• Kohustus käituda heas usus tähendab teatud käitumisstandardite järgimist.
  

• Hädakaitse instituut lähtub eeldusest, et teatud asjaoludel on õigusrahu huvides lubatud ise vastu astuda keelatud omavoli või ründe vastu, sest riigi poolt tagatud õiguskaitse pärast rünnet võib jääda ebaefektiivseks või lihtsalt hiljaks.
  
• Õigusvastasuse välistab aga teo tegemine hädakaitse piirides. Hädakaitse kui õigustav asjaolu on positiveeritud nii tsiviilõiguses kui karistusõiguses.
  
• Hädakaitse piiride mõiste on defineeritud karistusõiguses.
  
• Hädakaitse on kaitse, mis on vajalik iseenda või teise isiku vastu olemasoleva õigusvastase ründe tõrjumiseks tingimusel, et ei ületata hädakaitse piire.
  
• Kuna seadus ei sätesta hädakaitse piiride ületamise mõistet, tuleb üldiseks piiriks hädakaitses tehtud teo raskusele kohaldada õiguste kuritarvitamise keelu põhimõtet.
  
• Hädakaitseseisund - tähendab, et isiku suhtes on toimunud õigusvastane rünnak ning selle ründega ohustatakse või rünnatakse mingeid õigushüvesid.
  
• Rünne tähendab mingi õigushüve ohustamist ning võib esineda inimese enda tegevuses või muu elusolendi kasutamiseks ründe toimepanemiseks.
  

• Hädaseisund on olukord, kui seaduses sätestatud eeldustel lubab seadus võõrastessse õigushüvedesse sekkuda, et sellisel viisil ähvardavat ohtu tõrjuda.
  

• Aegumist võib defineerida kui ajavahemiku möödumist, mille järel võib isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
  
• Esmane eesmärk on sel kaitsta võlgnikku, kellel võib aja möödudes olla raskem esitada nõudele vastuväiteid, kuna tõendid ei ole talle enam kättesaadavad, samuti võib ta olla kaotanud regressivõimaluse.
  
• Aegumine väljendab ka hea usu põhimõtet.
  
• Eesmärgiks on ka kaitsta võlgnikuks mitteolevat isikut alusetute nõuete esitamise eest, lihtsustades tal nii vastuväidete esitamist.
  
• Aegumist üldistavad ka üldine õigusrahu ja õiguskindluse põhimõte.
  
• Aegumine teenib ka majanduskäibe vajadusi, kuna see võimaldab õigusvaidlusi kiiremini lahendada ja vabastab kohtud vanade nõuete sisulise lahendamise vaidlustest.
  

• Kohus või muu vaidlust lahendav organ ei või kohaldada nõude aegumist, ilma, et võlgnik oleks sellele tuginenud, st aegumist ei saa kohaldada omal algatusel.
  

• Töövõtuleping - 5. a.
  
• Ehitus - 3. a.
  
• Kohustuse tahtlik rikkumine - 4. a.
  
• Kahju, alusetu rikastumine - 3. a.
  
• Tähtaeg algab lepingu sõlmimisest.
  
• Erand - kokkulepitud tasu/arve.
  

• Nõude aluseks peab sätte järgi olema seadus, mitte tehing.
  

• Laen, liising - korduv.
  
• Katkemine - nõude tunnustamisega, täituri poole pöördudes. Katkemine tähendab sisuliselt aegumistähtaja uut algust tervikuna, mille puhul ei arvestata seni kulgenud aegumist. Seadus näeb selliste alustena
  
• Peatumine - jääb seisma, peatub hagi esitamisega. Aegumise peatumine tähendab, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Tavaliselt on see seotud mingi võlausaldajast sõltumatu asjaoluga, mis takistab tal nõuet esitada.
  
• Kohtus ei aegu, peatub.
  
• Pärast peatumise lõppemist ei aegu nõue 2 kuud.