Karjatervis (eksami küsimuste vastused) (0)

1 HALB

Karja tervis ja veterinaarprofülaktika (4,0 EAP) Eksam

Kordamisküsimused

Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon

Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug , vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus , eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus.
Karja riskitegurid:
1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) – sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus , liikumiskiirus , ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra ), farmi planeering, ehituslikud elemendid.
2. Tehnoloogia (kõik tootmistehnilised tegurid) – pidamisviis, söötmine, jootmine , lüps, sõnnikueemaldamine, ase ja allapanu , sõimed, karja suurus ja struktuur, paigutus-tihedus, suhted loomade vahel, fikseerimine ja grupeerimine.
3. Inimene
Kehatemperatuur.
Tervete täiskasvanud imetajate kehatemperatuur: 36,5-39,5⁰C (lindudel 38-42⁰C). Ööpäevane kehatemperatuur kõigub 0,5-1,0⁰C võrra. Päevase eluviisiga loomade temperatuur tõuseb päeva vältel ja on kõrgeim õhtul; öösel ja varahommikul on see madalaim. Füüsilise töö ajal ja söömisjärgselt kehatemperatuur tõuseb, pikaajalise näljaga kaasneb tavaliselt kehatemperatuuri tõus.
Termoregulatsioon.
Termoregulatsiooni abil reguleerib organism soojuse teket ja äraandmist, et tagada kehatemperatuuri homöostaas.
Keemiline termoregulatsioon: soojust tekib keemiliselt kõigis eluprotsessides (eriti a/v käigus), lihastes, maksas ja suuremais näärmeid intensiivse oksüdatsiooni tagajärjel. Füüsilise koormuse ja metaboolse aktiivsuse ajal soojustootlus isegi mitmekordistub. Optimaaltingimustes kulub füüsiliselt aktiivsel loomal ~20% energiast koormuse täitmiseks, ~80% muundub soojuseks. Esmase lisasoojuse tootmise tagab suurenenud lihasaktiivsus. Ka mõõduka lihasaktiivsuse juures toodavad lihased suurema osa kehas tekkivast soojusest. Puhkeseisundis toodavad skeletilihased oma toonuse tõttu ligi 2/3 vabanevast soojusest. Külma keskkonna püsides loomade metaboolne aktiivsus tõuseb järk-järgult.
Füüsikaline termoregulatsioon – organism annab soojust ära: veresoonte valendiku muutus, higistamine, hingamine . Soojusjuhtivus on soojusenergia ülekandumisviis peamiselt tahketes kehades . Kuiv ja väheliikuv õhk ning gaaside segud on halvad soojusjuhid, metallil on vere ja veega võrreldes väga kõrge soojusjuhtivus. Soojuse ülekandumine on seda intensiivsem, mida suuremad on temperatuurigradient ja kontaktpind. Soojuskadu konvektsiooni teel tähendab soojuse ülekannet gaasi või vedeliku liikuvate aineosakeste kaudu. Soe õhk on külmast õhust kergem ja tõuseb üles. Soojuskiirgus on elektromagnetiline kiirgus. Energiat kiirgavad kõik absoluutsest nullist kõrgema pinnatemp objektid kõikidel elektromagnetilistel lainepikkustel. Loomaruumis sõltub kiirguskeskkond piirete temperatuurist. Kui nahatemp on ümbritsevate pindade keskmisest temp kõrgem, kaotab loom kiirguse teel soojust. Vee aurumise arvel toimub soojuse eemaldamine organismist hingatavas õhus või higis oleva niiskuse aurumise kaudu. Kui välisõhk veeauruga küllastub, pole aurumine nahapinnalt võimalik. Loomad hingavad kiiresti ja pinnapealselt. Hingeldavad mäletsejalised, koerad, kassid ja linnud , kel on nõrk higistamisvõime. Hingeldamisvõime puudub hobusel ja seal, närilistel ja väikeimetajatel.

Loomaruumide sisekliima ja pidamiskeskkonna tegurite mõju tervisele: temperatuur, õhuniiskus , õhu liikumise kiirus, kahjulikud gaasid (CO, NH3, H2S, CO2), müra, valgustus, tolm ja mikroobid

Õhutemperatuur – Mõjutab olulisel määral organismi soojusregulatsiooni ja kehatemperatuuri säilimist normaalsel tasemel. Loomakasvatus on seda efektiivsem, mida paremini kasutavad loomad sööta toodanguks ja mida vähem kulub söödaenergiat kehatemperatuuri säilitamiseks. Keskkonna temperatuurivahemikku, milles organism hoiab termoregulatsiooni abil kehatemperatuuri suhteliselt stabiilsena, nim regulatsioonialaks. Regulatsiooniala madalamatel temp toimib keemiline termoregulatsioon, kus a/v intensiivistamisega toodetakse täiendavat soojust. Regulatsiooniala kõrgematel temperatuuridel käivituvad mehhanismid , mis aitavad juhtida üleliigset soojust kehalt ära aurumise teel. Termoneutraalsuse ehk komforditsoon on keskkonna temp vahemik, mille puhul soojustootlust ja soojusest vabanemist pole kehatemperatuuri säilitamiseks vaja reguleerida. Looma termoregulatsiooni mehhanismid töötavad minimaalse koormusega ja kehatemp reguleeritakse eelkõige käitumuslikult ja perifeerse verevoolu abil. Alumine kriitiline temperatuur: käitumuslikud muutused, mis pidurdavad liigset soojakadu komforditsooni alaosas (loomad tõmbuvad kerra, lamavad üksteise vastas jne). Ülemine kriitiline temperatuur: käitumuslikud muutused, mis pidurdavad looget soojakadu komforditsooni ülaosas (soojuse väljumine kiirguse, konduktsiooni ja aurumise teel, loomad paljastavad vähese karvaga alad jne).
Õhuniiskus – on õhus esinev veeauru hulk. Loomaruumide õhus on veeauru alati rohkem kui atmosfääri õhus. Niiskuse tekke allikad: loomade poolt tekitatav veeaur, allapanu, söödad , sõnnik, märjad piirded, välisõhuga ruumi tulev niiskus. Välisõhu suhtelise niiskuse sisaldus on suurem talvel ja enne päikesetõusu. Ruumi temp tõustes õhu suhtelise niiskuse sisaldus väheneb (kui õhk seob veeauru paremini). Suhteline niiskusesisaldus mõjutab termoregulatsiooni eriti soojuse äraandmist organismist. Komforditemp on niiskuse aurumine organismist minimaalne ja ühtlane. Kuiv õhk on nii madala kui ka kõrge temperatuuri korral looma organismile talutavam kui niiske õhk. Temp tõustes aurumine suureneb. Kõrge temp + kõrge niiskus: liigse soojuse väljutamine häiritud – kuumastress ; madal temp + kõrge niiskus: soojuse väljutamine organismist suureneb tuntavalt – külmetushaigused.
Õhu liikumise kiirus: õhk on pidevas horisontaal-ja vertikaalsuunalises liikumises. Õhu liikumine loomaruumides: ventilatsioon , uksed ja aknad, kütmine, loomade soojaeritus. Madalatel temp on õhu liikumiskiiruse tõus 1m/s võrreldav temperatuuri langusega 2-5⁰C võrra (külmatunne). Soodustab soojusvahetust konvektsiooni teel, soojuse väljutamine suureneb (soodustab aurumist), organism jahtub.
CO2 ( süsihappegaas ) – värvusetu ja nõrga hapuka lõhnaga gaas , õhust 1,5 korda raskem. Väljahingatavas õhus 4%. Sisaldus õhus kasvab aeglaselt – fossiilkütuste põletamise ja vihmametsa hävitamise tagajärjel – kliima soojenemine ( kasvuhooneefekt ). Ei ole mürgine, kuid ei toeta ka hingamist. Laudas: loomade hingamine, uurea kiire lagunemine ja läga kuivaine anaeroobne lagunemine, söödajääkide lagunemine. Alla 10 000ppm ei oma loomadele toksilist toimet. Püsivalt kõrge kontsentratsioon põhjustav: vere leeliselise fosfataasi tõus, immuunsüsteemi nõrgenemine, hingamise kiirenemine .
NH3 ( ammoniaak ) – värvusetu, terava lõhnaga õhust tunduvalt kergem gaas. Lahustub väga hästi vees. Mida paremini kasutab loom lämmastikku, seda vähem eritub seda väljaheidetesse. NH3 teket soodustab kõrge temperatuur. Igast kusihappe molekulist tekib 1 molekul CO2 ja 2 molekuli NH3. Uriini kiire eraldamine sõnnikust vähendab tunduvalt NH3 teket Pinna saastumine sõnnikuga suurendab õhu ja sõnniku kokkupuutepinda ning ammoniaagi kontsentratsiooni õhus. Sõnniku pH alla 6 ja selle säilitamine alla 10 kraadi vähendab tunduvalt ammoniaagi emissiooni. 50 ppm – toodangu langus, 70ppm – langeb päevatoodang ja halveneb toitainete omastamine , 5000ppm – surmav mõne minuti jooksul
H2S ( vesiniksulfiid ) – värvusetu, mädamunalõhnaga väga mürgine, õhust pisut raskem gaas. 10-20ppm – krooniline mürgistus loomal, 150ppm – surmav 8-48 tunniga. Tekib pikemat aega hoidlas seisnud vedela sõnniku anaeroobsel lagunemisel.
CO (vingugaas) – seob vere Hb püsivaks ühendiks – karboksühemoglobiin. Anokseemia (hapniku puudus veres ja kudedes). Ei oksüdeeru organismis, vaid eritub aeglaselt.
Müra – aperioodiline heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrguse ja tugevusega lihtsatest toonidest. Tugev stressor. Kahjulikum on kõrgsageduslik impulsiivne müra. Rahulikus keskkonnas rohtu söövate lehmade poolt tekitatav müra on 35dp-A.
Tolm – loomapidamisruumides üle 50% tolmust orgaaniline. Tolm soodustab õhuniiskuse kondenseerumist, sadestub aknaklaasidele, mõjutab ventilatsioonisüsteemi tööd.
Mikroobid – soodsad tegurid farmis : puudub otsene päikesekiirgus, niiskus kõrgem kui välisõhus, mis väldib kuivamist. Piiskinfektsioon: suu-ja sõrataud, malleus, tuberkuloos , nõlg. Tolminfektsioon: siberi katk, tuberkuloos, aspergilloos.
Valgustus – valgus = päikesekiirguse nähtav valguskiirgus + kunstlik valgustus. Fotoperiodism – organismi reaktsioon valge ja pimeda perioodi pikkuste vahekorrale ööpäevas. 400-480nm – violetne ja sinine, 500-560nm – roheline, 560-640 – kollane, oranž, üle 640nm – punane. Valguse muutust tajuvad loomad silmadega, linnud ka läbi kolju . Valgus stimuleerib loomade aktiivsust, eriti sotsiaalset aktiivsust. Valgus mõjutab keskkonna tajumist ning seega käitumist. Pika päeva korral väheneb loomadel hirm, nõrgeneb stress ja paraneb heaolu.

3 .Haigus (mõiste, põhjused, kulg jne)

Haigus – on ajaliselt piiratud elu labiilne vorm, mida iseloomustavad elutalitluste disproportsioonid ja piirangud ning tervise taasutmisele suunatud protsessis. On mitmesuguste bioloogiliste, mehaaniliste, füüsikaliste jne tegurite toimel tekkinud normaalse elutalitluse ning loomorganismi ja väliskeskkonna vaheliste seoste häire, millega kaasneb looma produktiivsuse ja majandusliku väärtuse langus.
Haiguse arengu staadiumid.

Peite- ehk latentne staadium. Algab haiguspõhjuse toimest organismile ja kestab esimeste haigustunnuste ilmnemiseni. Kestus varieeruv . Nakkushaiguste korral nimetatakse inkubatsiooniperioodiks.

Eel-ehk prodromaalsaadium. Ilmevad esimesed üldised haigustunnused , puuduvad konkreetset haigust iseloomustavad tüüpilised tunnused. Kestus mõnest tunnist mõne päevani.

Kulminatsiooni ehk haripunkti staadium. Haiguse kliinilise väljendumise staadium. Süvenevad talitlushäired, ehituslikud kahjustused, kujunevad haigusele iseloomulikud sümptoomid ja kliiniline pilt.

Tervistumise staadium. Taastumisprotsessid saavutavad ülekaalu vaibuvatest lammutusprotsessidest, taanduvad üldised ja spetsiifilised haigustunnused.
Haiguse kulg.
Retsidiiv ehk haiguse kordumine – taashaigestumine pärast haiguse eelnevat läbipõdemist.
Reinfektsioon ehk taasnakkus – teistkordne haigestumine läbipõetud nakkushaigusesse.
Komplikatsioon ehk tüsistus – teiste organsüsteemide talituslike häirete lisandumine
Ägenemine eks eksatserbatsioon
Mehhaanilised haiguspõhjused

Trauma – haav , rebend, murd , muljumine, põrutus , vapustus, kinetoos (merehaigus)

Müra
Keemilised haiguspõhjused

Mürgistus – anorgaanilise ja orgaanilise päritoluga mürkainete toimel tekkinud loomaaorganismi haiguslik seisund

Enesemürgistus e. autointoksikatsioon – organismis haiguse korral muutunud ainevahetuse saadustena või kudede laguproduktidena tekkinud toksiinid.

Keemilised haiguspõhjused

Endotoksiinid

Eksotoksiinid – kunstväetised, taimekahjurite ja umbrohu tõrjevahendid, ravimid , riknenud sööt .
Bioloogilised haiguspõhjused

Tõvestavad mikroobid – organismi kahjutavad oma mürgiste ainevahetusproduktidega – toksiinidega.

Viirused

Prioonid

Parasiidid – noorvormid kahjustavad arengutsüklit läbides mitmeid organsüsteeme lisaks toksilistele ainevahetussaadustele.

Seened

Ektofüüdid – keha väliskatetel

Endofüüdid – siseorganites

4. Põletik (põletik kui kudede paikne reaktsioon kudede kahjustusele, põletiku üldine avaldumine)

Põletik on organismi kohalik kaitsekohastusliku iseloomuga reaktsioon, mis on suunatud kahjustava faktori ja tekkinud kahjustuse kõrvaldamiseks.
Tunnused: punetus, temperatuuri tõus, turse , valulikkus, põletikuhaige elundi talitluse häire.

5. Palavik , selle olemus ja vaibumise viisid
Palavik - süsteemne temperatuuritõus, mis on tingitud eksogeensetest pürogeenidest (toksiinid, kõrgmolekulaarsed valgulised ained, mürkained jne), mis omakorda põhjustavad endogeensete pürogeenide e. põletikumediaatorite vabanemise. organismi kaitsereaktsioon võõrvalkude vastu.
Palaviku kulg.
A) Tõusujärk – häirub soojuse väljutamine ja tõuseb soojusproduktsioon lihasvärinate ning südame ja hingamise sagenemise tagajärjel, perifeersed veresooned ahenevad.
Harijärk – soojuse teke ja äraandmine ületavad tavalised piirid, südame- ja hingamissagedus on kiirenenud.
C) Vaibejärk – kehatemperatuur alaneb normini, tekib higisekretsioon ja vasodilatatsioon.
Kriis – kiire palaviku langus
Lüüs – mitmepäevane palaviku järkjärguline alanemine

6. Immuunsus (mõiste, kaasasündinud e mittespetsiifiline ja omandatud e spetsiifiline immuunsus)

Immuunsus – ohustamatus tõvestavate mikroobide suhtes. Looma spetsiifiliste ja mittespetsiifiliste immuunreaktsioonide võime takistada patogeenide paljunemist organismis.
Kaasasündinud immuunsus – mittespetsiifiline esimene kaitseliin. Käivitub kohe ja samalaadselt, tekitajast olenemata – mittespetsiifiline. Koosneb erinevatest mehhaanilisest (nahk) ja biokeemilistest (lüsosüüm limaskestadel) faktoritest, millest paljud avalduvad põletikureaktsiooni vahendusel. On võimelised ka iseseisvalt ära tundma kehavõõra aine spetsiaalsete rakkude vahendusel.
Omandatud immuunsus – spetsiifiline reaktsioon kindla antigeeni suhtes. Kaitseb väljastpoolt sissetunginud haigustekitajate eest ning ründab ka kehaomaseid degenereerunud rakke samuti muutunud rakke (kasvajarakud). Immuunkompetentsed rakud tunnevad võõrkeha ära pinna struktuuri järgi ja moodustavad nende vastu spetsiifilisi antikehi. Süsteemil on nn immunoloogiline mälu – sama antigeeniga kokkupuutel kiirem antikehade produktsioon . Kokkupuutel sama haigustekitajaga haigusele iseloomulikke sümptoome ei teki. Immuunsus on alati omandatud.

7. Haiguslikud muutused organismi ehituses

Kõhetus e atroofia – on elundite ja kudede mahu vähenemine, mis toimub rakkude väiksemaks muutumise teel. Üldine kõhetus e kurtumus nt nälguse tagajärjel. Paikne kõhetus – atrofeeruvad üksikud organid ja koed.
Rõhkkõhetus – elund on mingi pideva mehhaanilise rõhu all nt kasvaja .
Funktsionaalne kõhetus – elundid on funktsionaalselt ala- või ülekoormatud nt lihased atrofeeruvad luumurdude korral, südamelihas võib kõhetuda ülekoormuse korral.
Toksiline kõhetus – mürgiste ainete toimes tekkinud kõhetus.
Väärastused e düstroofiad – on rakkudes ja kudedes toimuvad kvalitatiivsed muutused ehk nende ehitus muutub. Muutused võivad esineda nii raku sees kui rakuväliselt. Põhjuseks on rakkude ja kudede ainevahetushäired.
Hägune paisumine ehk sõmerjas väärastus – tihti parenhüümorganites (maks, neerud ), võib kaduda kui põhjused kõrvaldada (on kerge väärastuse vorm).
Hüaliintilgaline väärastus – peamiselt neerudes krooniliste põletike toimel, rakkudes hüaliinid valguterakesed.
Vakuolaarne ehk hüdroopiline väärastus – rakus vedelikuga täitunud vakuoolid, peamiselt nahas ja limaskestades nt põletuse puhul villid.
Sarvväärastus ehk sarvestus – üleliigne sarvaine e keratiniin kudedes (liigsarvestus e hüperkeratoos, muutunud sarvestumine ehk parakeratoos )
Hüaliinne väärastus e hüalinoos – rakkude vahel ladestub hüaliin, peamiselt sidekoes ja ka veresoonte seinas oluline.
Amüloidväärastus e amüloidoos – kudedesse ja rakkudesse koguneb amüloid , pöördumatu protsess on seotud krooniliste põletikega (võib olla üldine – tabanud mitmeid organeid, paikne – tabanud üksik organ või kehaosa, tihedamini esineb neerudes ( veis ) ja sooltes)
Limaväärastus e limastus – limaskestas, sidekoes, moodustub rohkelt lima tavaliselt paikse põletiku tagajärjel.
Rasvvääratus – sagedamini parenhüümorganites (maks, neerud, südamelihas), tekib suurel hulgal rasva, mis on erineva koostisega ja sinna, kus normaalselt rasva ei esine ehk on patoloogiline . Neutraalse rasva ladestumine kudedesse on normaalne organismi protsess energia salvestamiseks.
Süsivesikväärastused – tegemist on glükoosi ainevahetuse häiretega, peamiselt diabeedi korral, pidevalt kõrge glükoosi tase veres kuna on hormoon insuliini vähesus või puudus.
Patoloogilised lubjastumised – veres ja koevedelikes ladestunud kaltsiumisoolade väljaladestumine.
Düstroofiline lubjastus e petrifikatsioon (kivistumine) – ladestumine teatud organisse
Lubimetastaasid (siirded) – soolade ladestumine kogu organismis kaltsiumisoolade liia tõttu.
Konkremendid – elundite õõntes vabalt paiknevad kivilaadsed või karvadest või taimeosadest koosnevad moodustised. Mao-ja sooletraktis – tõelised kivid : koosnevad peamiselt mineraalsooladest; ebakivid: koosneb nt taimeosadest, mis läbiimbunud mineraalsooladega; pulstikud: koosnevad karvadest või taimeosadest. Süljekivid – süljejuhades, sapikivid – sapipõies ja juhades, neeru-ja kusekivid.
Kärbus e nekroos – üksikute rakkude, kudede, organite ja selle osade surm haiguslike protsesside tagajärjel nt vereringe lakkamine põhjustab infarkti selles koes, mida ta verega varustab ja rakud hukkuvad.
Gangreen – põhjuseks väliskeskkonna tegurid. Kuiv gangreen – kärbunud surnud koed kuivavad ega lagune, säilitades oma kuju. Niiske gangreen – kärbunud kudedes areneb roiskumine mikroobide toimel, koed muutuvad lagunevaks haisvaks massiks.
Hüpertroofia – on elundi suurenemine rakkude suurenemise tagajärjel, kui elund suureneb rakkude arvu suurenemise teel on hüperplaasia . Füsioloogiline hüpertroofia – normaalne nt. lihased suurenevad treenides. Patoloogiline hüpertroofia – elundi kahjustuse tagajärjel allesjäänud rakud suurenevad kompenseerimaks funktsiooni kadu. Asendav hüpertroofia – nt ühe neeru eemaldamisel suureneb teine neer funktsiooni kompenseerimiseks.
Regeneratsioon ehk taasteke – hävinud koe taastumine säilinud koeosade paljunemise teel. Füsioloogiline regeneratsioon nt nahaepiteeli pidev uuenemine. Repraratiivne regeneratsioon – patoloogiliste protsesside kahjustuste paranemine (täielik regeneratsioon – taastuv kude on samasugune ; osaline regeneratsioon – nt armkoe moodustumine haava paranemisel).
Metaplaasia ehk koeteisumine – patoloogiliste protsesside tagajärjel muutub teatud kude teiseks koeliigiks nt kõhrkude muutub luukoeks.
Aneemia e kehvveresus – punaliblede arvu vähenemine või punaliblede hemoglobiinisisalduse vähenemine.
Väheveresus – üldine väheveresus nt verekaotud; paikne väheveresus – isheemia, arteriaalse vere juurdevoolu vähenemine või lakkamine.
Arteriaalne ehk aktiivne hüpereemia (liigveresus) – suurenenud arteriaalse vere juurdevool
Venoosne e passiivne hüpereemia – vähenenud venoosse vere äravool.
Staas – elundites või koes täielikult verevoolu peatumine
Tromboos – vere hüübimine elusorganismi veresoontes
Emboolia – veresoon ummistub mingi ainega, mida veres normaalselt ei leidu nt rasvatilgad.
Verevalumid e hemorraagiad – veri väljub veresoontest kudedesse.
Hematoom – verega täitunud õõnsus kudedes.

8. Veiste füsioloogilised näitajad

Lehm vajab päevas 100-150l sülge. Sülje pH on 8,5 ja päevane kogus sisaldab 3,5kg bikarbonaate. Et sellist kogust sülge produtseerida, peab lehm tegema 30-50tuhat mälumisliigutust. Et mälumisliigutusi teha, peab lehm seedima vähemalt 2kg pikka kiudu ja visemao talitlemiseks on vaja üle 2cm kiudu. Iga kg kiudu stimuleerib 20-30 min mäletsemise.
Lehm on rohusööja ja seetõttu seotud taimsete toitainete seeduvusest. Vatsas sümbioos mikroobidega. Tõsised muutused vatsa ökosüsteemis põhjustavad haiguseid, millised võivad lõppeda looma surmaga.

9 .Lehma üldseisundi muutused(limaskestad, kehakonditsioon)

Poegivad loomad: 3,5-3,75( mitte üle 4), ei tohi olla üle 10% hindega 4 ja rohkem. Ei tohi kaotada üle 0,75 hindepunkti neg. energiabilansi perioodil ning sel perioodil peab KKI olema 2,5- 3. Pärast neljandat nädalat ei tohiks enam kehakaal langeda ,sest kuivaine söömus hakkab järgi jõudma energiatarbele. Lehm ei tohiks kaotada üle 10% kehmassist sellel perioodil. Alates 90.päevast lakt.keskel: 2,75- 3,25. kui üle 3,5, siis oht liigsele energiale. Laktatsiooni II pool: kuni 3,5. Siin on tihtipeale probleem ülesöötmises, kui läheb üldiselt kõrgemaks
Üks hindepunkti langus on ca 50-60 kg kehakaalu kadu või 10% kehamassist. Lehm kaotab 60-80 päeva jooksul 1-1,5 kg kehamassi päevas säilitades hea tervise, kui kinnisperioodi lõpus on KKI 3,5-4. Normaalne KKI kaotus varajases laktatsiooni järgus on 0,5-1 punkti. Alla 2,5 ei tohiks lehma KKI langeda v.a väga kõrge toodanguga lehmad , kes intensiivselt keharasvu kulutavad. Sigimisvõime taastub , kui lehma kehakaal on hakanud tõusma st. KKI ei lange enam. Kui piimavalgu % ei ole alla 3, siis on lehm võimeline indlema+ tiinestuma. Kui on nähtavad üle kahe roide, siis on lehmal probleeme tiinestumisega

10 Lehma seedekulgla kliiniline uurimine

11. Põllumajandusloomadel ravimite kasutamisega kaasnevad ohud

Antibiootikumid
Jäägid loomsetes toiduainetes (ebapiisav keeluaeg, keeluajast mittekinnipidamine). Mikroobide resistentsus (asjatundmatu kasutamise tulemus).
Resistentsus – mikroobide kohanemine neile ohtlike substantsidega. Tekib selektsiooni või adaptsiooni tulemusena. Pärast iga antibiootikumiravi jääb alles mikroobide resistentne populatsioon. Resistentsus võimeline edasi kandumine ühel bakteripõlvkonnalt teisele ning ühelt bakteriliigilt teisele.
Superinfektsioon – organismi normaalse mikrofloora koosseisu kuulub palju erinevaid mikroobe, mis omavahel konkureerides säilitavad tasakaalu. Antibiootikumide toimel hukkub ka osa normaalmikrofloorat. Hakkavad paljunema mikroobid, mis tavaliselt on tasakaalustatud/pärisitud.

12 .Antibiootikumide mõistliku kasutamise põhiprintsiibid

Ainult siis, kui on tegemist bakteriaalse infektsiooniga.
Ainult vastavalt tundlikkustestile (laboris isoleerida tekitaja ja määrata tundlikkus).
Üks konkreetsesse haigustekitajasse toimiv antibiootikum.
Vältida kombinatsioone ja laia spektriga antibiootikume, jätta need reservpreparaatideks.

13. Ravimijääkide toiduainetesse sattumise vältimine - mida saab teha loomakasvataja
keeluaegade jälgimine; keelatud ainete mitte kasutamine (sh ka ravimid, mis pole mõeldud antud loomaliigile kasutamiseks, kui just veterinaar seda ei kirjuta); ravimite kasutamine ainult siis, kui selleks on vajadus (varem nt anti profülaktika mõttes antibiotse, a need jõuavad kõik inimtoitu)
14. Vasikate kõhulahtisuse tekkepõhjused

On enamjaolt põhjustatud mitme ebasoovitava teguri üheaegsel toimimisel: vead vasikate jootmisel, vead vasikate pidamisel, halb vastupanuvõime , haigustekitajad.
Jootmisvigadest tingitud kõhulahtisus . Lehmapiima lahjendamine veega, liiga palju piima ühel jootmiskorral (kui piim on kuum), piimaasendaja ei ole hästi lahustatud, piimaasendaja vale lahjendus, suured temperatuuri kõikumised, kiired üleminekud ühest söötmissüsteemist teist, mustad jootmisnõud.
Alla 4 päevaste vasikate septitseemia e nõrgad vasikad . Vasikas haigestub esimestel päevadel . On loid , ei ime. Kõhulahtisus mõnedel juhtudel tekkida ei jõua, sest sureb enne septitseemiasse. Kõhulahtisus vahutav, hallikas-kollane. Põhjus: E.coli bakteriga nakatumine . Nakatumine toimub tavaliselt kas naba või suu kaudu. On süsteemne haigus. Tekkimine: poegimishügieeni eiramine, vasikate asemed märjad, saab liiga vähe ja liiga hilja ternespiima, ternespiimas ei sisaldu piisavas koguses kaitsekehi.
Esimeste elunädalate kõhulahtisus. Esineb kahesugust kõhulahtisust: lihtne seedimatus – jootmisest tingitud kerge kõhulahtisus. Roe on kollane, lahti, võib olla hapu lõhnaga. Haigustekitajat ei ole. Vasikas ei ole loid, imeb ise. Põhjus: stress, muutused jootmises (temp., kogus). Lahendus: kasutada lisaks piimale elektrolüütide lahuseid ja joota mitmeid kordi sagedamini ja väiksemates kogustes . Nakkuslik kõhulahtisus. Viirused ja bakterid kõhulahtisuse tekitajatena: peamised tekitajad on rotaviirus ja koronaviirus, millele järgneb e.coli kõhulahtisus. Rotaviirus ja koronaviirus: ternespiimaga saadav soolestikukaitse peab ära hoidma esimestel nädalatel viirustesse haigestumise. Kui kaitse hilineb või ei ole piisav, tekib 4-14 päevaselt vasikatel vesine kõhulahtisus. Lehm on nakkusallikas. Lahendus: ternespiima õigeaegne jootmine. Vasikate eraldamine lehmadest. Kuna AB ei aita, tuleb teha vedelikravi ja vitamiinidega vasikaid turgutada. E.coli kõhulahtisus: enamasti kuni 3 nädala vanuseni. Tekib järsku. Kui üks vasikas on juba haigestunud, levib ka teistele. Roe on vesivedel, hallikas, vahutab. Mõnel juhul vasikal kõhuvalud. Võib põhjustada kiiret surma (6-12 tunni jooksul). Põhjus: lihtne seedimatud võib üle minna nakkuslikuks. Ternespiimaga saadavad kaitsekehad peavad tagama kaitse kolmel esimesel elunädalal. Keskkonnas liiga palju haigustekitajaid. Lahendus: vasikate jootmisskeemide ümberkorraldus. Üleminek täispiimalt täispiimaasendajale peab toimuma sujuvalt . Vasikate elupaiga vahetus ei tohi käia koos söötade samaaegse vahetusega. Bokside ja asemete puhastus ja deso .

15 . Karjatervishoiu korraldus vasikate kopsuhaiguste vältimiseks

Kui vasikaid peetakse individuaalsulgudes, tuleb nad grupisulgu üle viia 2-3 nädalat pärast võõrutamist. Kui me kohe viime enne võõrutust või liiga vara päras võõrutust, on see vasikatele suur stressi allikas. Stressi tagajärjel tekib alati suur haigestumine ja ka üksteise imemine. Põrandapinda peaks olema 6-12 nädala vanustel vasikatel: 1,5-2m2, õhupinda 8-9m3. Kui vasikaid peetakse väiksemas õhuruumis, on kopsuhaigused sagedased külalised . Ohuallikas hingamisteede haigustesse on pime, rõske, üleasustatud laut talveperioodil ning kuum, halvasti ventileeritud laut suveperioodil. Kõige varem nakatuvad vasikad viirushaigustesse. Seejärel bakterite poolt põhjustatud kopsupõletikku.
Kontrollvõtted kopsuhaiguste vältimiseks. Soe ja kuiv allapanu. Vähendada õhuniiskust. Vasikate tihedus peab olema õige. Vältida erinevas eas vasikate ühte gruppi tõstmist (neil on erinev immuunsus ja erinevad mikroorganismid ). Valguse tagamine. Hoida vasikad eraldi täiskasvanud loomadest. Vaktsineerimine . Vasikalatrite ja aedikute puhastamine. Mineraalelementide, vitamiinide, energia-proteiinitarve peab olema kaetud.

16. Võtted vasikate kõhulahtisuse esmaabis

Vasikas jääb nõrgaks ning sureb kõhulahtisuse korral veepuudusesse. Kõhulahtisuse korral viiakse organismist välja naatrium , kloriidid, bikarbonaadid jt. elektrolüüdid . Kahjustatud sooleseina tõttu ei saa imenduda glükoos ning teised toitained . Atsidoos põhjustab südametöö kiirenemist, nõrkust ning vasikas võib surra ilma ravita 4-6 tunni jooksul. Seega on esmaseks kõhulahtisuse ravivõtteks toitainete lahuste andmine. Peab taastama organismi loomuliku olukorra.
Kerge kõhulahtisus – anda piima asemel üks jootmiskord elektrolüütide lahust. Samuti võib anda piimhappebaktereid sisaldavaid lahuseid. Järgmine jootmiskord pool piima ja pool elektrolüütide lahust.
Raske kõhulahtisus – üle päeva kõhulahtisuses oleval vasikal ei imendu enam toitained, mis tähendab, et suukaudsed lahused väljuvad koos roojaga (seega süstitakse kas kõhuõõnde, naha alla või veeni). 1-2 päeva elektrolüütide ning piimahappebakterite ravi. Antibiootikumide ravi loomaarsti poolt. Järk-järgult uuesti piimasöödale.
Lamav vasikas – algul ainult veeniravi, pärast naha alla või kõhuõõnde. Kui ise imema hakkab, siis tasapisi piimale tagasi koos piimhappebakteritega ja toitainete lahustega.

17. Vatsaseede muutused seoses söötmisega

Igasugune söötade ja söötmise muutus tekitab vatsa tasakaalus nihkeid, mis väljendub vatsa „ stressis “ ning seeläbi lihtsas seedimatuses mingi ajaperioodi jooksul
Veiste seedimatus – vatsa võrkmiku motoorika häired: vatsaseina haigused (innervatsiooni häired, kus sööta ei suudeta transportida; vatsa-võrkmiku fermentatiivsed häired - mikrobiaalsed ja biokeemilised . Tunnused: vatsa töö häirumine , isu langus, piimatoodangu langus, roojamise ja roosa muutused, lehma väliskuju muutused.

18. Subkliinilise vatsaatsidoosi tekkepõhjused ja areng
Atsidoos – vatsa pH langemine alla füsioloogilise normi pärast kergesti seeduvate süsivesikute söötmist, sest:
Vatsalimaskest koos mikrofloora ja keskkonnaga ei ole kohanenud.
Suurenenud piimhappe kogust ei ole võimelised vatsamikroobid fermenteerima.
Vatsa puhverdusvõime on puudulik.
Kui kergelt seeduvate süsivesikute hulk söödas järsult suureneb või kui koresööda osakeste suurus on väike, siis mäletsemine ja vatsaseede aeg on lüheneb ja ka süljeeritus väheneb.
Samal ajal on LRH teke suurenenud sellisel määral, et ületab vatsa limaskesta imendumisvõime.
Tulemuseks on vatsa pH alanemine umbes 5 ümber, ka vatsa puhverdusvõime nihkub.
Atsidoosi tunnused karjas:

Vahelduv isu või isutus (ei söö enam jahu)
Piimarasva langus alla 3.0
Kõhulahtisus( vahutav,vesijas)
Sagenenud laminiidid või tallahaavandid e. kari lonkab
Põletike osakaal suureneb ( udara , emaka, liigesepõletikud )
Äge atsidoos- istutu, jalutu, hingetu

Rooja pH ei korreleeru vatsa pH-ga Rooja hindamisel SARA korral, saab öelda, et roe on pehmem, kollakam, mõnikord vahutav ning magus-lääge lõhnaga sisaldades ka seedumata söödaosasid ning teravilja. Alati tuleb kaaluda ka teisi rooja konsistentsi muutvaid olukordi , näiteks pikkade söödaosade leidmine võib viidata ka vatsas seeduva proteiini vähesusele
Rasva/valgu suhe: R:V suhe 1,2-1,4. Alla 1,1- viitab atsidoosile . Üle 1,4 viitab ketoosile . Ühe näitaja alusel ei saa hinnata, tuleb lisada alati muud näitajad nagu rooja välimus, ketotestide tulemused, lehma kehakonditsioon, piimatoodang ning äkki on tal mõned muud haigused, mis ketoosi põhjustavad. Samuti tuleb väga täpselt vaadata üle söötmise korraldus, sööda kuivaine, miksisegu kvaliteet, lehmade söömus jne.
Piimarasv ja rasva/valgu suhe: Madalat rasva % on ikka peetud SARA indikaatoriks. Piimarasva depressioon , „low milk -fat syndrome “. Korrelatsiooni koefitsient vatsa pH ning piimarasva vahel on ainult 0,35( üks uuring näitas 0,39). Piima rasvasisaldus võib langeda ka ilma vatsa pH languseta. Näiteks rasvade lisasöötmisega liialdades. Piimarasva hinnang andmine varajases lakt.staadiumis on ebaotstarbekas, sest keharasvade mobiliseerumise tõttu on rasvasisaldus kõrgem. R:V alla 1,1 võiks viidata probleemidele
Uriini pH määramine atsidoosi kinnitamiseks. Uriini pH määramine on tegevus pigem kinnisperioodiaegse anioonse ratsiooni söötmise kontrollimiseks kui atsidoosi diagnoosimiseks poegimisjärgsel perioodil. Ribatestiga on raske täpset pH väärtust määrata. PH alla 7,0 25% uuritud loomadest Anioonse ratsiooni korral- kinnislehmadele subkliinilise atsidoosi “korraldamisel” pH 6,0 -6,5

19. Karja tunnused happelise ja aluselise seedimatuse korral, kõrvaldamise põhimõtted söötmise abil

Söödaratsiooni silode koostis, ratsiooni kuivaine, konsentraatide suhe koresöödasse, NDF. Miksisegu kvaliteet ja osakeste suurus, segamine jne. Söötmise korraldus ehk üleminekud. Mäletsemine, roe, piim, jalad jt. kliinika( maksaabtsessid, ninaverejooksud). Kuldstandard diagnoosiks on vatsa pH alanemine
Rooja konsistents . Normaalse konsistentsiga roe. Vesine roe- vähe kiudu, palju jõusööta, palju rasva, liiga kiire soolestiku läbimine. Tihke roe- palju kiudu, vähe vett. Seedumatud söödaosised. Roojakoguse vähenemine ja rooja välimuse(värvuse) muutus

20. Vasta tümpaania

Söötade fermentatsioonil tekkiv gaaside liig vatsas, mida ei saa välja röhitseda. Eluohtlik, areneb kiiresti.
Primaarne tümpaania e vahutav puhitus : karjamaatümpaania (kastemärg või külmunud rohi; lutsern , kaleega, ristik , viki-teravilja, juurdviljapealsed, kartul ; mürgised taimed) , laudatümpaania (riknenud sööt, kuumaks läinud, hallitanud ; vasikatel riknenud lõss või piim; libediku tümpaania). Sekundaarde tüpaania e vaba gaaside puhitus.
Ravi: esmaabi, lehmaga joosta , vatsa massaaž , külm vesi, süljevoolu intensiivistmine, käärimise tõkestamine – õli 1-2l, liigsete gaaside eemaldamine – sond, troakaar, vatsamotoorika ja talitluse taastamine/tugevdamine – seedepulbrid, dieet .

21. Libediku paigalnihkumine

Põhjused: libediku lõtvus, hüpokaltseemia suur LRH kontsentratsioon endotokseemia, vatsaatsidoos, ketoos, suurenenud gaaside produktsioon, suur LRH hulk, gaasi teke intensiivne- käärimine jätkub libedikus, libedik paisub – inaktiveerub - nihkub
Paigaltnihkumine sõltub veel: tiinusjärgust, vatsa mahutavusest (isutus pärast poegimist!), stress, kaasnevad haigused- 40%- l metriit , mastiit , päramiste peetus , jalad
Vanus: vanematel loomadel
Aeg: 80% esimese poegimisjärgse kuu jooksul
Söötmine:

Kinnislehma ratsioon: +DCAD / inadeq efv fiber
Poegimisjärgne: excess NSC’s / inadeq efv fiber

22. Sigade sisehaigused :
Liikumisaparaat (põrsaste streptokokoosne artriit , osteokondroos);
Väga levinud nii imik -, võõrdepõrsastel kui ka nuumsigadel. Mittenakkuslikud põhjused: traumad, luumurrus, e-vitamiini või raua puudus.
Streptokokiline liigeste põletik – levinud kõikjal, kus kasvatatakse sigu. Levib loomalt loomale otsese kontakt teel ja mitteotseselt farmist farmi. Diagnoos : haigustekitaja isoleerimine ajukoest. Kliinilised nähud: palavik, koordinatsioonihäired, ataksia, konvulsioonid, sinakad kõrvad ja jäsemed. Nakatunud loomade vanus: just võõrutatud põrsad, harvemini imikpõrsad, veel harvemini nuumikud. Ravi: haigestunud loomad tuleks eraldada sooja aedikusse ja anda sondiga vedelikku iga 4-6 tunni järel. Esimesel päeval kiiretoimega penitsilliin ja edasi LA
Osteokondroos, jäsemete nõrkus – luu- kõhre haigus. Kasvuea luu arenguhäirete rütm , millele on omane liigeskõhre aluse luu osa aspetiline nekroos ja sellest tulenev deformatsioon ja kasvuhäire. Kõhrega seotud luuosa võib irduda.

Hingamiselundite haigused (sigade enzootiline pneumoonia , pleuropneumoonia);
Enzootiline pneumoonia. Levib tuulega sigalast sigalasse ja haigetelt tervetele otsese kontakti teel. Kliiniliselt väljendub 3-4 nädalat peale võõriku või nuumalauta paigutamist; köha ja kopsupõletik , haigusel on väga erinev kulg. Ravi: AB vee ja söödaga, vaktsineerimine
Pleuropnemoonia. Ravi eesmärgid. Tähtis on kiire vajaliku taseme saavutamine kudedes (tähtis on peatada põletik). Tähtis on vajaliku taseme säilitamine kopsus (annab immuunsüsteemile vajaliku aja patogeeni eemaldamiseks hingamisteedest). Tähtis on ühekordne manustamisrežiim (minimeerib sigade stressi, järgib sealiha kvaliteedinõudeid).

Seedeelundite haigused (imikpõrsaste nakkuslik ja mittenakkuslik diarröa, koktsidioos, võõrutusjärgne kolibakterioos ja tursetõbi, sigade düsenteeria, proliferatiivne enteropaatia, maohaavandid)
Kolibakterioos. Diagnoos: kliiniline pilt. Vatitampooni pärasoolest mikrobioloogiliseks külviks. Laborisse tuua elus põrsas või peensoole osa. Peensoole osa võtta samal hommikul haigestunud ja ravimata loomalt. Ravi: elektrolüüdid, antibiootikumid. Tõrje: emiste vaktsineerimine kolostraalantikehade taseme tõstmiseks.
Rotaviirus. 7-10 päeva vanused põrsad. Peesoole hattude hävimine , mille tulemusena sööda omastamine halveneb. Resistente paljude deso-ainete vastu, püsiv väliskeskkonnas, pidev haigestumise risk. Põrsastel alates 7.elupäevast suremus madal, juhul kui ei esine konkureerivat nakkust ega stressi. Põhjustab suuremaid probleeme nooremiste järglastel, kelle immuunsus on madal. Diagnoos: pH määramine roojast. Ravi: spetsiifiline puudub, toetusravi dektroos+ elektrolüüt , pesa ala soojus 32 kraadi.
Koktsidoos. 7-21p vanuste imikpõrsaste kõhulahtisusega kulgev haigus. Väljaheide on kollane pisut rasvase läikega. Verd ei esine. Haigestumus kõrge, suremus madal. Diagnoos: kliiniline pilt, anamnees. Ravi: hügieen, puhtus , soojus , niiskuse vältimine.
Võõrutusjärgne diarröa. Võõrutusele järgselt 5 päeva vältel kudede veestumine, rooja konsistents vesine ja värvus varieerub hallist kuni kollase ja heleroheliseni.
Võõrutusjärgne kolibakterioos ja tursetõbi. Selge piir kahe haiguse vahel puudub. Ektotoksiinide vabanemine vereringesse. Toksiinid kahjustavad väikeste veresoonte seina, mille tagajärjel rakkudest väljunud koevedelik tekitab turseid mao-ja jämesooleseinas, äkksurm ilma kliiniliste tunnusteta, silmade ümbruse turse, hingamistakistus. Kõrge suremus, ellujäänud taastuvad 2-3 nädalaga. Kliiniline pilt: depressioon, isutus, sabade väristamine, haiged loomad lamavad. Kolibakterioosi diagnoos: kliiniline pilt, lahanguleid. Tursetõve diagnoos: nahaalused tursed, bakterioloogiline leid peensoolest ja käärsoolest. Ravi: AB sööda ja veega, elektrolüüdid+dekstroos, erinevad meetmed dieediga seoses, probiootikumid, happesidujate lisamine veele .

Nahahaigused (nõgitõbi)
Imikpõrsaste nahapõletik . Toodab maksa ja neeru kahjustavat toksiini, suremus 50%, algab näo piirkonna ja külgede nahamuutusega, levides üle kogu keha. Põletik haarab kohe keha, pruunikas halli värvusega, voltides nahk, rasvane. Ravi: AB LA või elektrolüüdid. Tõrje: lõpptiinete emiste vaktsineerimine.

Puudushaigused (alimentaarne aneemia, E- vitamiini ja Se vaegus)
Alimentaarne aneemia. Põrsastel on hemoglobiini süntees intensiivne. Juba esimestes elupäevadest alates hakkab põrsastel vere hemoglobiini sisaldus vähenema. Piimaga toitumise ajajärgul tuleb raua puudus. Nahk ja limaskestad on kahvatud, südametalitsus ja hingamine kiirenevad, erütrotsüütide arvu langus. Emise piim on rauavaene, aga põrsaste rauatarve on suur (200mg lisa-rauda). Ravi: 3.päeval süstitakse vastsündinud põrsastele rauapreparaate. Lisasööt peab sisaldama 100mg rauda KA kg kohta.
Seleenivaegus. Valgelihastõbi. Seleeni norm sööda KA 1kg 0,05mg. Kui söödas on vähem, siis aeglustub sigade juurdekasv, lihaste-ja närvitalitluse häired. Ravi: naatriumseleniit, süstitakse koos E-vitaminiga.

Suguelundite haigused (MMA)
See on keeruline vastpoeginud emise haigus. Võib täheldada ühte või mitut järgnevatest tunnustest: mastiit (udarapõletik), metriit ( emakapõletik ), agalaktia või piimaproduktsiooni vähenemine. Agalaktia võib tekkida a siis, kui emisel on kõhukinnisus või sooleperistaltika on poegimise ajal pärsitud. Enterotoksiinid sisenevad vereringesse ja mõjutavad prolaktiini ja oksütotsiini toimet. Haigustunnused: halvalõhnaline vaginaalne nõre , kõrge kehatemperatuur (üle 40 kraadi). Ülesöötmine ja vähe kiudu sisaldav dieet aeglustavad seedetrakti tööd, mis põhjustab toksiinide tekkimist soolestikus . Magneesiumsulfaadil on lahtistav toime.

23 .Infektsioonhaiguse määratlus ja infektsioonhaigustele ühised omadused

Tekitajast lähtuv (etioloogiline) liigitus: salmonelloos , kolibakterioos, mükoplasmoos, patörelloos, brutselloos, parvoviirus, koronaviirus.
Probleemipõhine liigitus: suu-ja sõrataud, marutaud, veiste tuberkuloos, hobuse salmonelloosne abort , sigade enzootiline pneumoonia, lindude respiratoorne mükoplasmoos.
Hästi määratletav nakkushaigus – üks tekitaja, üks haigus: suu-ja sõrataud, marutaud, veiste tuberkuloos
Halvasti määratletavad nakkused : segainfektsioonid, oportunistlikud tekitajad – kopsupõletik, kõhulahtisus, metriit ja mastiit, liigesepõletikud, kuseteede põletik.
Ühised omadused:
Haigestumise eelduseks on haigustekitaja tungimine peremeesorganismis – infitseerumine
Mikroorganismi parasiteerimine makroorganismis – infektsioon
Nakatumisele järgnev inkubatsiooniperiood, mille vältel tekitaja paljuneb peremeesorganismis, kuid haiguse tunnused veel ei ilmne.
Peremeesorganismi reaktsioon haigustekitajale – immuunreaktsioonid.
Haiguse levimine loomapopulatsioonis ja leviku stadiaalsus.

24. Infektsioonhaiguse levik populatsioonis ja seda mõjutavad tegurid

Haigustekitaja omadused – patogeensus (mikroorganismi omadus parasiteerida makroorganismis ja põhjustada selle haigestumist), virulentsus (haigustekitaja patogeensuse aste, mis avaldub mikro-ja makroorganismi vastastikuse toime tingimustes ja iseloomustab tema organismi kahjustavaid ehk tõvestavaid omadusi), kontagioossus (nakkavus; haigustekitaja võime kanduda edasi loomalt loomale).
Peremeesorganismi omadused – vastuvõtlikkus (e geneetiline resistentsus), immuunsus
Keskkonna tingimused – mõju peremeesorganismi üldseisundile, mõju tekitaja levimisele
Nakkushaiguse levik.
Nakkusallikas – kliiniliselt haige või haigusetekitajate kandja organism. Sageli nimetatakse nakkusallikaks ka eluta objekti, mille kaudu toimub peremeesorganismi nakatumine.
Nakkuse ülekandemehhanism = ülekandetee + tegurid – ülekandetee on haigusetekitajate levikutee nakkusallikast vastuvõtlikku organismi.
Kontaktnakkus – nakkuse ülekanne loomade vahetu kontakti läbi.
Alimentaarne ülekanne – ülekanne sööda ja veega.
Suguline ülekanne – nakkuse ülekanne paaritumisel.
Aerogeenne ülekanne – piisk -või tolmuinfektsioon hingamisteede kaudu pikema vahemaa taha.
Transmissiivne ülekanne – siirutamine – nakkuse ülekanne verd imevate putukate vahendusel.
Intrauteriinne ülekanne – nakkuse vertikaalne ülekanne emalt lootele .

25. Infektsioonhaiguste ennetamise üldised abinõud

Nakkuse karja toomise vältimine – esmane ennetamine. Kliinilise haigestumise vältimine/vähendamine karjas – teine ennetamine.
Nakkuse karjast karja ülekandumise moodused: nakatunud, kuid väliste haigustunnusteta loomad; transpordivahendid, inventar , inimene; siirutajad e. verdimevad putukad, sööt, rotid , tuul

26. Infektsioonhaiguste tõrje 3 põhilist strateegiat

Nakkusega kooseksisteerimine, selle ohjamine
Nakkusest vabaks saamine: karja loomade likvideerimine ja asendamine uutega; nakatunud loomade järkjärguline asendamine nakkusvabade loomadega, mass-vaktsineerimine

27. Infektsioonhaiguste ennetamise ja tõrje riikliku strateegia komponendid
haiguste monitooring ja seire (ja üleüldse head teadmisest antud haigusest ja selle levikust), vaktsineerimine, vajadusel ka ehk profülaktiline ravi, karantiin ja kui on mingi ränk haigus, siis nt loomade üleveo rangem kontroll ja/või piiramine. ja kui mingi hull haigus on juba sees (nt suu- ja sõrataud), siis leviku ennetamiseks nakatunud loomade hukkamine , inimeste piiratud liikumine farmist farmi.

28. Olulisemad infektsioonhaigused veistel (ülevaade)

Eriti ohtlikud taudid: suu-ja sõrataud, sinikeel.
Infektsioonid , mille tõrje on riigi poolt reguleeritud: hullu lehma tõbi, brutselloos, tuberkuloos, veiste enzootiline laukoos, nakkav rinotrahheiit, veiste viirusdiarröa, leptospiroos, genitaalne kampülobakterioos, trihhomonoos, klamüdioos , salmonelloos.
Majanduslikult olulised infektsioonid: hingamisteede infektsioonid, seedetrakti infektsioonid, sigivust mõjutavad infektsioonid.

29 . Olulisemad infektsioonhaigused sigadel (ülevaade)

Eriti ohtlikud taudid: vesikulaarsed haigused – suu-ja sõrataud, sigade vesikulaarhaigus, vesikulaarne eksanteem ; sigade klassikaline katk, sigade aafrika katk.
Infektsioonid, mille tõrje on riigi poolt reguleeritud: aujeszky haigus, sigade brutselloos, salmonelloos, leptospiroos.

30 . Olulisemad infektsioonhaigused lindudel (ülevaade)
newcastle 'i tõbi ja mareki haigus.
1) lindude nakkav larüngotrahheiit;
2) lindude rõuged;
3) lindude tüüfus ( Salmonella gallinarum);
4) partide viirusenteriit;
5) partide viiruslik hepatiit ;
6) pulloroos (Salmonella pullorum).

31. Suu- ja sõrataud

Vastuvõtlikud liigid: kodu ja uluksõralised (aga ka kaamel , elevant, siil ). Väga nakkav ja kergesti leviv viirusinfektsioon. Põhjustab suurt majanduslikku kahju. Veistel: pikaajaline piimatoodangu langus, kaaluiibe vähenemine, kehakonditsiooni halvenemine, suremus noorloomade hulgas, abordid . Sigadel: kaaluiibe kaod. Lammastel , kitsedel: kaod väiksed või märkamatud.
Tüüpilised haigustunnused: villid keelel, suu limaskestal, huultel, sõrapiirdel ja –vahel, nahal ja udaral. Palavik, isutus, salovatsioon ja longe . Noorloomade müokardiit-surmlõpe. Tiinetel abordid.
Viirus : RNA-viirus. Tundlik pH kõikumise suhtes. 8 serotüüpi ja lugematu arv variante .
Nakatumise teed: mäletsejad – respiratoorne tee; siga – respiratoorne ja alimentaarne tee. Kõik liigid – läbi limaskestade ja naha. Veis on 7 korda vastuvõtlikum respiratoorsele nakkusele suure kopsumahu tõttu.
Viiruse eritumine keskkonda: villide sisu ja epiteel , väljahingatavad gaasid, roe, sperma , piim. Siga eritab viirust hingamisteede kaudu 8x rohkem kui veis. Enne kliiniliste tunnuste ilmnemist võib viirust isoleerida: kõri limaskestalt, piimast, spermast.
Viirus tapetud või hukkunud loomades : haiguse akuutuses faasis – kõigis kudedes ja organites ; pärast surma – pH langus lihaskoes tapab viiruse, viirus säilib lümfisõlmedes ja luuüdis .
Viiruse persisteerimine kõrgis pärast tervenemist – veis: 9 kuud 50% loomadel, lammas: 9 nädalat 50% loomadel, siga: mitte kauem kui 1 kuu.
Viiruse levikuteed: nakatunud loomad, saastunud loomsed produktid (luudega liha, piim, sperma), toidu-ja tapajäätmed, saastunud rõivad , saastunud inventar, sõidukid ja seadmed , tuulega.

32. Sigade klassikaline katk

On väga kontagioosne sigade flaviviroos, mida iseloomustab ägeda kulu korral septitseemia, alaägeda ja kroonilise kulu korral enerokoliit ja kopsupõletik. Endeemiline Ladina-Ameerika maades.
Peale organismi vereringesse tungimist kandub viirus põrna, luuüdi , tonsillide, maks ja sooletrakti lümfoidkudedesse . Peroraalse nakatumise korral on viiruse esmaseks paljunemise kohaks kurgu mandlid. Parenhüümelunditesse jõuab viirus alles hiljem. Endoteelirakkude degenereerumise tulemusena tekib trombotsütopeenia ja häirub fibrinogeeni süntees
HEMORAAGILINE DIATEES
Haigusele on vastuvõtlikud kodu- ja uluksead, vaatamata vanusele. Tõusead on vastuvõtlikumad, eriti raskesti haigestuvad muidugi võõrdepõrsad. Nakkusallikas on haiged või haiguse läbipõdenud kodu- ja uluksead. Viirus eritub nina- ja silmaeritisega, uriini ja roojaga. Viiruse olulisteks levitajateks on hädatapetud loomade lihakehad, tapajäätmed, korjused, viirusega saastunud söödad, külmutaud lihatooted . Nakatumine toimub: alimentaarselt, respiratoorselt, spermaga. Haigus levib seakarjas väga kiiresti. Esimesest haigest loomast kuni terve karja haigestumiseni kulub 10-14 päeva. Kui viirus on sattunud farmi söödaga, siis haigestub terve kari 2-3 päevaga. Sagedamini sügis- talve periood. Haigestumus 95-100%, suremus 65-100%.
Peamine nakkusallikas on elus loom, sealiha tooted ja toidujäätmed . Endeemilistes piirkondades levib nakkus viiruskandjate loomade transpordiga erinevate farmide ja piirkondade vahel
Kliinilised tunnused: Haigusel on äge ja krooniline kulg. Virulentsus on varieeruv. Suremust põhjustavast kõrge virulentsusega kuni madala virulentsusega subkliinilise (surnult sünnid, muumiad , elujõutud põrsad ja viirusekandjad!!!) raskesti diagnoositava haigestumuseni. Haigus võib avalduda karjas ainult sigimisprobleemina või siis vastsündinutel kaasasündinud treemorina.
Äge kulg. inkubatsiooni aeg 5-7 päeva, palavik, isutus, depressioon, kõrvade, kärsa, kaela ja kõhupiirkond tsüanoos, loomad hingeldavad, köhivad, kõhukinnisus vaheldub diarröaga, palavik üle 42 C püsib ja langeb subnormaalseks 10. päevaks enne looma surma, laiaulatuslik vaskuliit , jäsemete, kärsa ja kõrvade hüpereemia ja tsüanoos, KNS vaskuliit põhjustab koordinatsioonihäireid ja isegi halvatust
Alaäge ja krooniline kulg. Haigustunnused on vähem ilmekad. Sekundaarsed bakteriaalsed põletikud (krupoos-difretoidne koliti, krupoosne kopsupõletik). Tervistumise järel eritav loomad viirust kuni 10 kuu jooksul. Kroonilise kulu korral kestab haigus paar kuud (vahelduv kõhulahtisus, köha, naha ekseem ).
Lahanguleid. verevalumid lümfisõlmedes, neerudes, põrnas, põies ja kõris , infarktikolded põrnas, difteroidne koliti, täpp - ja triipverevalumid kõikides siseorganites, lümfisõlmed on suurenenud, tumepunased, marmorja pinnaga, serooshemorraagiline pleuriit ja peritoniit, kroonilise kulu korral ulatuslik lümfoidkoe depletsioon ning umb- ja käärsoole nekrootiline põletik.
Tõrjeabinõud. Karantiin ja karja likvideerimine. Haigeid loomi ei ravita. Haiged loomad ja nendega kontaktis olnud karjad hukatakse ja loomakorjused põletatakse. MEV on olemas kuid nende kasutamine ei ole soovitav . EL maades on vaktsineerimine keelatud!!!

33. Lammaste katarraalne palavik
On mittenakkav mäletsejaliste, peamiselt lammastel esinev reoviroos, mis iseloomustub palaviku, keele ja suuõõne limaskesta venoosse hüpereemia ning nekrootilise haavandumise, sõrapõletiku ja skeletilihaste düstroofiaga. Kandub edasi Culicoides perekonna putukate vahendusel. Raskemini põevad talled. Haigustekitaja võib levida emalt lootele ja pole välistatud ka spermaga levik.
Haiguse inkubatsioonistaadium kestab 5-20 päeva.
Kliinilised tunnused: kõrge palavik (42 kraadi), depressioon, suulimaskesta põletik, suust eritub sülge, ninast seroosset või mädast eksudaati. Tursunud põletikuline keel on tumesinise värvusega ja ulatub suust välja. Haigust kutsutakse ka sinikeeleks.
Haigetel lammastel tekib longe, komplikatsioonidena esineb kopsupõletik, tiinetel uttedel abordid. Lambad kõhnuvad, tekib villa väljalangemine ja haiguse raskema kulu korral lõpeb surmaga.

34. Lindude gripp

Väga kontagioosne, ägedalt kulgev lindude ortomüksoviroos, mis iseloomustab septitseemia, peapiirkonna turse, hingamis -ja seedetrakti elundite põletikud ning suur suremus.
Lindudelt on isoleeritud kõik H-ja N-antigeeni kombinatsioone, mis tõestab viiruse äärmiselt suurt varieeruvust. Rekombinatsiooni ja immunoselektsiooni tagajärjeks on viiruse bioloogiliste omaduste ja struktuuri muutumine. Väga resistentne keskkonna tingimustele.
Haigestumus ulatub 80-100%. Suremus 10-90%. Nakatumine alimentaarne või respiratoorne. Nakkusallikaks haiged või haiguse läbi põdenud linnud (keha sekreetide, ekskreetide, munadega). Viiruse ülekandumine sööda, joogivee, allapanu, inventari, transpordi vahendite, riiete ja jalanõudega. Bioloogilisteks siirutajateks uluklinnud.
Kliinilised tunnused: madala patogeensusega Al viirus: respiratoorsed nähud – hingamisteede turse, haiged linnud hingeldavad; kõhulahtisus; munevuse langus; munade purunemine; põletikulise eksudaadi eritumine; letaalsus 10-20%.
Kõrge patogeensusega Al viirus: palavik 44 kraadi, hari ja lokutid tsüanootilised; esineb kõhulahtisus; väljaheited roheka tooniga; ninast limas -mädane nõre; linnud hingeldavad; nekroosi kolded jalgadel; verevalumid siseorganitel, nahal.
Ennetamine: madala patogeensusega vormi puhul võib kasutada laia toimespektriga antibiootikume sekundaarseks tõrjeks. Viirusvastase aine kasutamine ei ole heaks kiidetud. Vaktsineerimine Eestis keelatud.
Tõrjeabinõud: taudipunktis karantiini kehtestamine, järelvalvetsoonid, linnud tapetakse, korjused hävitatakse, lindlate puhastamine, desinfitseermine ja hoitakse tühjana vähemalt 21 päeva.

35. Lindude Newcastle’i haigus

Ehk lindude Aasia katk on ägedalt kulgev kontagioosne lindude paramüksoviroos, mis iseloomustub pneumoonia, entsefaliidi, hemorraagilise diateesi ja suure suremusega.
Levik: horisontaalne, vertikaalne. Haiged linnud võivad olla viirusekandjad kuni aasta. Haigestumus kuni 100%, suremus 50-60%.
Levik: ülemaailmne haigus. Kuulub OIE A-nimekirja, teatamiskohustuslik. Virulentsed tüved esinevad endeemilisena Aasias, Aafrikas ning Ameerikas. Madala virulentsusega tüved on levinud kõikjal, eriti uluklindude hulgas.
Vistserotroopsed velogeensed viirustüved: kahjustavad maosooletrakti, profuusne kõhulahtisus, roe heleroheline; pea piirkonnas, lokutite turse, harja tsüanoos. Munatoodang langeb. Letaalsus kuni 100%.
Neutroopsed velogeensed viirustüved: põhjustavad ägedat respiratoorset haigestumist. Närvihähud: maneežliikumine, pea treemor , tortikollis, tiibade ja jalgade paralüüs .
Mesogeensed viirustüved: respiratoorne haigestumine, munatoodangu langus, tibudel letaalne närvivorm.
Lentogeensed viirustüved: kergekujuline respiratoorne sündroom , subkliiniline haigestumine.
Haigus Eestis: august 2007 Abjal, Oktoober 2007 Tallegg , on üle Eesti levinud tuvide populatsioonis.
Tõrje: spetsiifiline ravi puudub. Taudi puhkemisel rakendatakse Newcastle’i haiguse tõrje eeskirja. Karantiin: järelvalvetsoon, nakatunud lindude hävitamine, desinfektsioon .
Vaktsineerimine: alates 2008 on vaktsineerimine kohustuslik kõigile linnupidajatele, kes peavad üle 50 linnu.

36. Veiste nakkav rinotrahheiit

Kontagioosne veiste herpesviroos. Haigusele on iseloomulik: ülemiste hingamisteede limaskesta katarraalnekrootiline põletik, vulvovaginiit, balanoprosiit, abordid, kojuktiviit, KNS taandumine. Haigusele on vastuvõtlikud kõik veisetõud. Nakkusallikaks on haiged ja haiguse läbipõdenud viirusekandjad loomad. Viirus eritub organismist: nina-ja silmaeritiste, tupe nõre ja uriini ning spermaga. Viiruse ülekandefaktoriteks on söödad, hooldusesemed, linnud ja inimesed. Nakatunud loomad jäävad viiruse kandjateks eluks ajaks. Nad võivad aegajalt eritada viirust.
Kliinilised tunnused: püsiv palavik, apaatsus , isutus, hingamise kiirenemine, köha, piimatoodangu langus. Paranemine 10-14 haiguspäeval.
Respiratoorse vormi korral: nina limaskest on hüpereemiline , limas-mädane eksudaat, nekrootilised haavandid , põletiku kolded kõris ja trahheas, konjunktiivi hüpereemia ja verevalumid.
Genitaalse vormi korral: sarnased limaskestade kahjustused suguteedes.

37. Leptospiroos

On spiraalkujuliste bakterite poolt põhjustatud loomade haigus. Haigustekitaja kahjustab eelkõige maksa ja neere. Uimasus, isutus, oksendamine . Hiljem lisanduvad liigjoomine ja – urineerimine , oksendamine, kõhulahtisus, limaskestade kollasus. Haigus levib uriini jt eritistega, saastunud joogi, toidu ja isegi allapanu vahendusel. Haigustekitajate reservuaariks on sageli närilised .

38 . Veiste ja sigade salmonelloosid

Sigade salmonelloos. Nuumikute ägeda diarröa ja septitseemia tunnustega haigus. Tabandab kõiki organsüsteeme. Vastuvõtlikud kõik vanuserühmad, enam 8 nädalased noorsead. Kliiniline pilt: palavik, pneumoonia, depressioon, meningiit , kõrge suremus. Ravi: AB tundlikkus. Tõrje: vaktsineerimine, parasiitide ja kärbeste tõrje, söödahoidlate puhtus, stressi vähendamine.

39 . Lindude salmonelloosid

On salmonella perekonna bakterite tekitatud haigused, mis kulgevad kliiniliselt või subkliiniliselt. Salmonelloos on sagedane inimeste toidunakkus.
Pulloroos: peamiselt tibude haigus, mis kulgeb ägedalt septitseemiaga ja väljendub suure suremusega, vanematel lindudel pulloroos on nakkuskanduvusega kulgev haigus.
Tüüfus: vanemate noorlindude ja täiskasvanud lindude krooniline haigus.
Nakatumine: pulloroos ja tüüfus kanduvad edasi transvariaalselt, kui emalind on salmonella kandja (vertikaalne levik). Salmonella transmissioon läbi munakoore ei ole tänapäeval oluline. Kontaktnakkus tibudel haigestunud lindude rooja, sööda, vee kaudu.
Tervistunud lindudest saavad asümptomaatilised kandjad. Kandvus on seotud bakterite ellujäämisega makrofaagides, mis hiljem paljunevad soolte lümfikoes tekitades hüperplaasiat ja nekroosi.
Kliinilised tunnused – tibud: uimased, isutud, kasvu aeglustumine, kehv sulestik , väljaheide vedel, valge, suled päraku ümbruses määrdunud , suu lahti hingamine, liigeste taandumine, suur suremus.
Kliinilised tunnused – noored ja täiskasvanud: isutud, kehv sulestik, unised, harja kahvatus, munatoodangu langus, sigivuse langus, tekib lonkamine, kehatemperatuuri 1-3 kraadine tõus, kõhulantisus, esineb madal suremus.
Patoloogiline anatoomia tibudel: valged sõlmekesed maksas, põrnas, kopsudes, südames, soolestikus ja lihasmaos. Kreemjas rebukoti sisu. Liigesed turses . Eksudaat silma eeskambris.
Patoloogiline anatoomia noortel ja täiskasvanutel: suurenenud põrn, neerud. Aneemia. Võib esineda tsüste pankreases. Kukkedel võib munanditest leida nooduleid.
Diagnoosimine: tõese diagnoosi annab rooja/lindude/korjuste bakterioloogiline uurimine.
Tõrje: efektiivset vaktsiini ei ole. Rabi tulemuslikkus sõltub isoleeritud tüve ravim-tundlikkusest.
Munade spreimine neomütsiiniga on aidanud pulloroosi ennetada.
Määrang: haiguse läbipõdenud linnud jäävad kandjateks. Täiskasvanud on suhteliselt vastupidavad.

41. Parasitism ja parasiidid, nende tõvestavus ja nakkusteed
Parasitism - looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism ( parasiit ) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid , saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms.
1.valendikus – seedekulglas, hingamis-ja suguelundite valendikus.
2.õõne asukad – kõhuõõnes, rinnaõõnes
3. koe asukad – lihas-, seedekoes, parenhüümelunditeks
4. raku asukad – ainuraksete hulka kuuluvad lihase-, närvirakk
Kõik parasiidid toimivad patogeenselt:
1. troofiline e. toitumuslik – toitub kudedest
2. mehaaniline kahjustus – on võõrkeha (mida suuremad, seda suurem kahjustus)
3. toksiline toime – mürgistav toime (verehüübimise takistamine, närvisüsteemi kahjustamine )
4. allergiline toime – lööve, palavik, tursed
5. immuhuleeriv toime – toovad kaasa teisi haigustekitajaid, organismi üldhaigestumine.
41. Parasitaarhaiguste kulg, leviku iseärasused ja nende põhjustatav kahju
Kulg – krooniline kulg: sümptomid esinevad ja on aeg-ajalt täheldatud. Letaalne kulg: vastsed säilivad kaua soodsates tingimustes (poegimise ajal, võõrutamisel).
Primaarne nakkusallikas, sekundaarne nakkusallikas, mehaaniline edasikandja, bioloogiline siirutaja.
Suukaudne nakatumine, kokkupuude (paaritamine), siirutusnakkus, õhukaudne nakatumine, nahakaudne nakatumine.
Parasiithaiguste teket ja levikut mõjutavad tegurid: kliima, loomakasvatustehnoloogia, veekogud, pinnase niiskus, aastaaeg, ulukid .
Parasiitidest põhjustatud kahju: loomade hukkumine, noorloomade kasvu pidurdamine , täiskasvanud loomade kehamassi vähenemine, loomade väljapraakimine, toodangu langus, toodangu kvaliteedi langus, töövõime langus, inimese tervise kahjustamine.

42. Parasitaarhaiguste profülaktika
43. Põllumajandusloomade olulisemad invasioonihaigused: veiste babesioos, kanade eimerioos, moniesioos, sigade askarioos, hobuste enterostrongülidoosid, sigade ösofagostomoos, vasikate diktüokauloos, sigade sarkoptoos
Veiste babesioos – on vere punalibledes parasiteeriva eoslooma Babesia divergentsi tekitatud täiskasvanud veiste haigus, mis iseloomustub palaviku, piimaanni järsu vähenemise, verevärvnikkusesuse, kõhulahtisuse, vaegveresuse, kollatõve ja lõpmisjuhtudega. Veiseid nakatavad võsapuugid vere imemisel.
Kanade eimerioos – soolestikku kahjustav haigus. Selle haigusega linnud ei kasva.
Moniesioos – on peensooles parasiteerivate Moniezia perekonna pealusside tekitatud mäletsejaliste haigus, mis iseloomustub vasikatel seedehäirete, juurdekasvu vähenemise, vahel lihaste värinate ja ringliikumisega. Täiskasvanud veistel haigussümptomeid ei esine. Veised nakatuvad paelussivastseid sisaldavaid pinnaselesti karjamaarohuga alla neelates. Peamised levitajad on lambad.
Sigade askarioos (solgetõbi) – täiskasvanud sigadel peensooles parasiteeriv suur ümaruss (10-30cm) 6-8 nädalat. Munad säilitavad nakkusvõime väliskeskkonnas mitme aastal vältel. Alla 15 kraadi munad väliskeskkonnas edasi ei arene, aga eluvõime säilitavad. Tekitavad maksakahjustusi.
Hobuste enterostrongülidoosid (pihtussilistõved) – mäletsejalistel kõige enam levinum ümarusstõbede rühm. Neid tekitavad arvukad pihtlaste, sõlmpihtlaste, kõõrpealaste ja peenpihtlaste liigid. On peensoole või jämesoole parasiidid, millega taandumine iseloomustub isutuse, seedehäirete, juurdekasvu aeglustumise ja kõhnumisega. Nakatumine karjamaal rohu või joogiveega strongüliidide vastsete alla neelates, bunostomoosi korral tungivad nakkusvastsed ka ise pinnasest või allapanust läbi naha.
Sigade ösofagostomoos (sõlmusstõbi) – sigade peensooles parasiteeriva sea solke tekitatud sagedamini võõrdepõrsaste haigus. Vastsed peamiselt maksas, vähem kopsus. Nakatumine sööda või sõnniku kaudu.
Vasikate diktüokauloos – on bronhides parasiteeriva ümarussi Dictyocaulus viviparus’e tekitatud peamiselt vasikate haigus, mis iseloomustub bronhiidi, bronhopneumoonia ja kopsupõletiku tunnuste (köha, nõrevoolust ninast ja suust, hingeldus), kõhmumise ja lõpmisega. Vasikad nakatuvad karjamaal nakkusvastsetega saastunud rohtu süües või väikestest looduslikest veekogudest juues.
Sigade sarkoptoos (sügelistõbi) – on naha epidermisesse näritud käikudes parasiteeriva ja sügelisi põhjustava süüdiklesta poolt põhjustatud naha parasitoos .

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 22 allalaadimist

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #1

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #2

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #3

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #4

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #5

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #6

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #7

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #8

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #9

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #10

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #11

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #12

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #13

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #14

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #15

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #16

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #17

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #18

Karjatervis-eksami küsimuste vastused #19

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-11-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

fullmoon Õppematerjali autor

Karjatervis veterinaarprofülaktika viirus nakkus piim põletik soojus kõhulahtisus tekitaja infektsioon neer lehm mikro

Sarnased õppematerjalid

docx

Karja tervis ja veterinaarprofülaktika

Karja tervis ja veterinaarprofülaktika 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2.Tehnoloogia (kõik tootmistehnilised tegurid) pidamisviis, söötmine, jootmine, lüps, sõnnikueemaldamine, ase ja allapanu, sõimed, karja suurus ja struktuur, paigutus-tihedus, suhted loomade vahel, fikseerimine ja grupeerimine. 3. Inimene Kehatemperatuur. Tervete täiskasvanud imetajate kehatemperatuu

Kategoriseerimata

docx

DNA viirused

DNA viirused Herpesviridae – ümbrisega Herpesviridae -> Alamsugukond – Alphaherpesvirinae -> Perekond - Mareki haiguse tekitaja laadsed viirused Tüüpliik - lindude herpesviirus-2 -> Liigid – lindude herpesviirus-2 (Mareki haiguse viirus-1), lindude herpesviirus-3 (Mareki haiguse viirus-2) -> Mareki haigus Viirus põhjustab kodulindudel lümfomatoosi, neuropaatiat. Viirusel eristatakse kolm serotüüpi: 1. väga virulentne onkogeenseid muutusi põhjustav tüvi, 2. kalkunitelt ja kanatibudelt kaks mitteonkogeenset tüve. Viirus-rakk interaktsioonid: produktiivne infektsioon - toimub viiruse DNA replikatsioon, sünteesitakse antigeenid, mõnel juhul produtseeritakse viiruspartikleid, genoomi koopiate arv raku kohta kuni 1200, eristatakse kahte liiki produktiivset infektsiooni (täielikult produktiivne infektsioon- vabaneb suurel hulgal ümbrisega infektsioosseid virione; piiratud produktiivne infektsioon- produtseeritakse antigeene, kuid enamus virione on ümbriseta ja need ei ol

Nakkushaigused

odt

Veterinaar viroloogia eksamiks kordamine (piltidega)

SIGADE AAFRIKA KATK Põhjustaja: Asfarviridae Ikosaeedriline Asfivirus Lipiidse ümbrisega Sigade Aafrika katku viirus Genoom sisaldab kaheahelalist DNA-d Korjuses 2,5 kuud Replikatsioon toimub Väljaheites 5 kuud nakatunud raku tsütoplasmas Pinnases 6 kuud Viirus indutseerib komplementi siduvate-, pretsipiteerivate- ja Nakatunud sea lihas 5-6 hemadsorptsiooni pidurdavate kuud antikehade teket Toatemperat

Veterinaarmeditsiin

docx

Veterinaarne viroloogia

1. Virulentsus, virulentsust mõjutavad tegurid, virulentsuse hindamine Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid. Sõltub doosist, viiruse geneetikast, sisenemisest organismi, peremeesorganismi faktoritest. LD50 – letaalne doos – 50% loomadest surevad. nt: 5 virioni, keskmiselt attenueeritud viirus 5000 virioni, kõrgelt attenueeritud viirus 1mln virioni. ID50 infektsioosne doos – 50% loomadest tekib haigus. nt 2 virioni. Viirustel on koe ja peremeesspetsiifilisus – tropism.

Bioloogia

ppt

Söödalisandid põllumajandusloomade ratsioonis

SÖÖDALISANDID PÕLLUMAJANDUSLOOMADE ( SH HOBUSTE) JA LINDUDE SÖÖDARATSIOONIS Mõiste Söödalisandid ehk söödapreparaadid on ained, mikroorganismid või valmistised, välja arvatud söödatoorained ja eelsegud, mida lisatakse tahtlikult söödale või veele, et täita eelkõige üht või mitut ülesannet. Neid manustatakse loomale tõhustamaks toitainete imendumist ja avaldavad oma toimet soolestikus või sooleseina rakkudes. Mitt e ük s ki tasa lisa ka a n d e l u st i as a tu d e n d ra t s a h ä s ioon ti i Ülesanded kokkuvõtlikult a) mõjutab soodsalt sööda omadusi; b) mõjutab soodsalt loomsete toodete omadusi; c) mõjutab soodsalt dekoratiivkalade ja -lindude värvi; d) rahuldab loomade toitumisvajadusi; e) parandab loomakasvatustoodangu mõju keskkonna

Metabolism

docx

kokkuvõte nakkushaigustest-vaktsine erimine

MIKS ON VAJA SELLE HAIGUSE VASTU VAKTSINEERIDA? SELLES VANUSES VAKTSINEERIMINE KUJUNDAB KÕIGE PÜSIVAMA IMMUUNSUSE. ALLA 5 AASTASED LAPSED ON NAKKUSHAIGUSTESUHTES ERITI VASTUVÕTLIKUD. HAIGUSE KULG ON RASKEM JA TAGAJÄRJED TÕSISEMAD, SUISA ELUOHTLIKUD. LAPSED EI PEA KINNI HÜGIEENINÕUETEST. Kaitsesüstimine toetab organismi loomuliku kaitsemehhanismi tekkimist vastavale nakkushaigusele. Oma lapse vaktsineerimisega aitate kaasa nakkkushaiguste leviku takistamisele ja kaitsete oma lähikondseid ning neidki lapsi, keda mingil põhjusel vaktsineeritud ei ole.  B-HEPATIIT vaktsineerimine 12t. jooksul peale sündi koos spetsiifilise immuunglobulliiniga Hep B (0, 1k. 6k)  Nakkusallikas: haige inimene, viiruse kandja  Nakkuse ülekanne: veri, suguline tee, vertikaalne nakatumine emalt lootele/vastsündinule, sülg, nahavigastuste kaudu, pisarad, uriin, rinnapiim, higi, torkevigastus.  Ennetamine: hoidumine vöörastest hüg

Haige laps

docx

C hepatiit

 B-HEPATIIT B-hepatiidi viiruse (HBV) kuulub DNA viiruse hulka NAKKUSALLIKAS:  haige inimene  viirusekandja inimene, peale infitseerimist jääb 10st 1või 2 viirusekandjaks, alla aastastest lastest jab enamus põdenutest kroonilisteks kandjateks. NAKKUSE LEVIMINE / ÜLEKANNE  Parenteraalselt so.vere ja verepreparaatidega (ka doonoriverega),mittesteriilsed med.vahendid,  süstimisel ühiste süstaldega,  tätoveerimisel, augustamisel, torkevigastuste, naha ja limakestade mikrotraumade korral,  sugulisel teel  Vertikaalne nakatumine emalt lootele/vastsündinule raseduse/ sünnituse ajal.  Horisontaalne – sülg, very, nahavigastus pereliikmed ja lähedased.  Potentsiaalselt ohtlikud on sülg, higi, veri, sperma, pisarad, uriin, tupesekreet, rinnapiim PEITEPERIOOD: Inkubatsiooniperiood/ algperiood on 1-6 kuud,

Kategoriseerimata

doc

MIKROBIOLOOGIA- AASIA RIIKIDES OHUSTATAVAD NAKKUSHAIGUSED

TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut Õpetajahariduse osakond AASIA RIIKIDES OHUSTATAVAD NAKKUSHAIGUSED Referaat Juhendaja: Tallinn 2012 SISUKORD SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 POLIOMÜELIIT EHK LASTEHALVATUS..............................................................................4 Etioloogia................................................................................................................................4 Sümptomid..............................................................................................................................5 LINNUGRIPP H5N1.................................................................................................................

Bioloogia

Rohkem sarnaseid