MIKROBIOLOOGIA- AASIA RIIKIDES OHUSTATAVAD NAKKUSHAIGUSED (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Õpetajahariduse osakond
AASIA RIIKIDES OHUSTATAVAD NAKKUSHAIGUSED
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2012
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
POLIOMÜELIIT EHK LASTEHALVATUS 4
Etioloogia 4
Sümptomid 5
LINNUGRIPP H5N1 6
Sümptomid 7
NIPAH VIIRUSHAIGUS 8
SIBERI KATK 9
Levik 9
Haigusnähud 10
DENGUE VIIRUSPALAVIK 11
Sümptomid 12
Hemorraagiline dengue palavik 12
KOOLERA 13
JAAPANI ENTSEFALIIT 14
Sümptomid 14
CHIKUNGUNYA VIIRUSHAIGUS 15
KRIMMI- KONGO HEMORRAAGILINE PALAVIK 16
MENINGOKOKKNAKKUS 17
Sümptomid 17
LÄÄNE-NIILUSE VIIRUSPALAVIK 18
KÕHUTÜÜFUS 19
KOKKUVÕTE 20
KASUTATUD KIRJANDUS 21

SISSEJUHATUS

Alljärgnevas referaadis toon välja Aasia riikides esinevad nakkushaigused. Loetletud on nii tuntumaid haigusi, kui ka neid, mida võib-olla pole kuulnudki. Referaat on mahukas ja sellest võib abi olla inimesele, kes plaanib minna reisile, kuna välja on toodud kõigi haiguste sümptomid ja tagajärjed.
Olulist infot on internetis palju ja palju soovitusi , mida enne võiks teha ja mida reisil olles vältida. Üldjuhul on võimalik kõiki nakkushaigusi vältida tänu vaktsiinile või teatud juhtudel lihtsalt ennast kaitsta erinevate vahenditega.

POLIOMÜELIIT EHK LASTEHALVATUS

Poliomüeliidi tekitajaks on enteroviiruste hulka kuuluv poliomüeliidi viirus ja haigus kulgeb kergematel juhtudel palaviku, pea-, kurgu - ja kõhuvaluga. Äge viirusinfektsioon, mida iseloomustab sageli kesknärvisüsteemi kahjustus, mis avaldub lõtvade halvatustena. Tagajärjeks on jäsemelihaste halvatus ja jätab liikumispuude. Võib tekkida ka hingamislihaste halvatus, mille tagajärjel inimene sureb .[5]
Vaktsineerimise ära jätmine on ohtlik, sest 2008. aastal registreeriti maailmas üle 1600 lastehalvatuse juhu 17 riigis ning üleilmastumise tingimustes võivad nakkushaigused levida kiiresti riigist riiki ja mandrilt mandrile.[5] Euroopas on haigusjuhud esinenud vaid mittevaktsineeritute hulgas. Poliomüeliiti esineb tänapäeval Kagu-Aasias (58%juhtumitest), Aafrikas (21%), Vahemere piirkonna idaosas(21%). (1999) Alates 1991 (USAs alates 1979a) pole Läänepoolkeral - Põhja-ja Lõuna-Ameerikas- registreeritud ühtegi “loomulikku” ( nakatumine haigelt inimeselt ) polio juhust.
Nakkusallikaks on viirusekandja või haige inimene, kes eritab viirust roojaga ja ülemiste hingamisteede sekreediga. Tekitajad satuvad organismi sooletrakti või hingamisteede limaskesta kaudu.[5] Nakkusohtlikud võivad olla saastunud esemed, käed, toiduained ja vesi. Nakatuda on võimalik ka vaktsineerimise kaudu, kas siis otseselt (OPV vaktsiin sisaldab elavat viirust, mis võib põhjustada haigestumist) või kaudselt (kokkupuutumine äsjavaktsineeritud lapse roojaga). Kusjuues enamus lastehalvatuse juhtumeid arenenud riikides viimastel aastakümnetel on põhjustatud vaktsineerimisest.

Etioloogia

Haigustekitaja esmane paljunemine toimub sooletraktis ja regionaalsetes lümfisõlmedes, seejärel tungivad viirused verre ja satuvad lisaks ka kesknärvisüsteemi, eriti just seljaaju eesmistesse sarvedesse. Viirus läbib hematoentsefaalbarjääri, jõuab kesknärvisüsteemi ja hävitab paljunedes osa motoorsetest närvirakkudest. Hävinud rakkude poolt juhitavad lihased kaotavad funktsioonivõime. Mittevaktsineeritud nakatunutel tekivad halvatussümptomid 0,1-1% ( nendest sureb aastas 5-10 %). Ülejäänud patsientidel kujuneb aparalüütiline (mitte halvatussümptomitega) vorm või viiruskandlus. Seega on halvatussümptomitega lastehalvatus tegelikult polioviirusinfektsiooni komplikatsioon.[5] Enamusel polioviirusega kokkupuutunutest ei teki mingeid sümptome. Ka teised enteroviirused võivad põhjustada halvatussümptomeid, kuid erinevalt poliomüeliidist on need peaaegu eranditult mööduvad.

Sümptomid

Keskmisel on haiguse peiteaeg 11 päeva, kuni 23-35 päeva. Haigus kulgeb erinevate raskusastmete ja vormidena. Tüüpilisel juhul algab haigus järsku palaviku tõusuga 38-40 oC ja ja erinevate nähtudega nagu näiteks: peavalu, loidus, halb enesetunne, isutus , oksendamine . Esineda võivad ka ülemiste hingamisteede katarri nähtused. Sageli tekivad ka kõhuvalu , kõhulahtisus või –kinnisus, vegetatiivsed nähud (vererõhu langus). Tüüpilisteks nähtusteks on valud erinevates keha piirkondades, eriti seljal lülisambale koputamisel ja pea või selja painutamisel.[5]
Sageli esinevad valud just nendes jäsemetes, kus hiljem kujuneb halvatus. Halvatuseelne periood kestab 2-5 päeva, seejärel palavik langeb ja tekivad lõdvad halvatused. Sagedamini kahjustuvad jalgade, harvem käte, kaela ja kehatüve lihased. Paranemisperioodis intoksikatsiooni nähud järk-järgult taanduvad, kuid lõdvad halvatused jäävad.

LINNUGRIPP H5N1

Linnugripp H5N1 on väga patogeenne , on ületanud liikidevahelise barjääri Aasias, põhjustanud inimeste hulgas fataalseid juhte ja suurendanud ohutunnet. Inimeste hulgas levib gripiviirus piisknakkusena ja piisktuumadena, otseses kontaktis ja kaudses kontaktis nakkusallikaga, ise kätega nakkustekitaja konjunktiivide limaskestale või ülemistesse hingamisteedesse viies.[5]
Nakatumised on aset leidnud, kas siis haigestunud linde sulgedest puhtaks kitkudes või
kanu tükeldades, tegeledes võitluskukkedega, mängides lindude hulgas, seda eriti sageli
asümptoomsete partide hulgas, partide toorest verd juues või pooltoorest kana süües. Tais
registreeriti ka tiigrite ja leopardide nakatumine, kui neile anti loomaaedades söögiks kanu. Kodukasside nakatumine linnugripiviirusega leidis tõestust kassidega tehtud eksperimendi käigus. Keskkonna kaudu on teoreetiliselt võimalik nakatumine mitmel viisil. Kontamineeritud vee allaneelamine ujumise ajal või otse intranasaalselt või konjunktiividel, samuti saastunud käte kaudu.
Haigusnähtude kirjeldus põhineb nendel haigusjuhtudel, mida on ravitud haiglas . Kergemakujulisi haigestumisi, subkliinilisi ja atüüpilisi haigusjuhtusid ei ole uuritud, kuid teavitatud juhud viitavad nende võimalikkusele. Enamik haigestnutest on olnud terved väikelapsed või täiskasvanud.[5] Enamik hospitaliseeritud A (H5N1) patsientidest on vajanud 48 tundi pärast haiglasse saabumist hingamisaparaadi abi, samuti intensiivravi multiorganpuudulikkuse ja hüpotensiooni tõttu. Lisaks empiirilisele ravile laia spektriga antibiootikumidega on enamikku patsiente ravitud viirusevastaste ravimitega ja kortikosteroididega. Kõige parem tulemus on olnud varajasel ravi alustamisel viirusevastaste ravimitega. Nendel haigestunutel , kes jäid ellu, paranes seisund kahe-kolme päeva jooksul pärast ravi alustamist oseltamiviiriga. Letaalse kuluga juhtudel on hoolimata varajasest ravi
alustamisest oseltamiviiriga haigusnähud süvenenud ja kurgust võetud analüüsis pole viiruskoormus alanenud.

Sümptomid

Esimesteks haigusnähtudeks on enamikul patsientidest olnud kehatemperatuuri tõus üle 38 ºC ja samal ajal alumiste hingamisteede sümptomid. Ülemiste hingamisteede haigusnähud on esinenud vaid mõnel üksikul juhul. Erinevalt A (H7) linnugripi viirustüvest esineb A (H5) korral konjunktiviiti harva.[5] Varajases haigusstaadiumis on patsientidel haigusnähtudeks nii diarröa, oksendamine, kõhuvalu, pleuravalu, ninaverejooks kui igemete veritsemine. Vesine diarröa ilma vere või põletikuliste muutusteta, millele on eelnenud respiratoorse haigestumise nähud ühe nädala jooksul, on enam iseloomulik tavalisele sesoonselt esinevale inimesegripile.
Alumiste hingamisteede haigusnähtude manifesteerumine leiab aset juba varases haigusstaadiumis. Düspnoe teke on registreeritud keskmiselt 5 päeva pärast haigestumist (kõikudes 1 kuni 16 päevani). Tavalised on respiratoorne distress , tahhüpnoe ja inspiratoorsed räginad. Rögaeritus on varieeruv ja röga võib olla ka verine . Pea kõikidel patsientidel on 7 päeva pärast palaviku tõusu diagnoositud pneumoonia, mis röntgeniülesvõttel on nähtav difuussete, multifokaalsete muutuste või infiltraatidena, samuti interstitsiaalsete infiltraatidena.[5] Tavaline on ka mitme organi samaaegne kahjustus (neeru- ja südamepuudulikkus, sh südame dilatatsioon ja supraventrikulaarsed tahhükardiad). Muude tüsistustena on esinenud kopsuverejooks, pneumotooraks, pantsütopeenia, Reye sündroom ja sepsis ilma dokumenteeritud baktereemiata.[7]
Haiglaravil olnud patsientide suremus on olnud suur, siiski võib arvata, et üldine suremus on oluliselt väiksem. Erinevalt 1997. a registreeritud surmadest, mis enamikus olid vanemate kui 13aastaste hulgas, on viimasel ajal suremus suur laste seas. Nii on Tais registreeritud surmajuhtudest 89% olnud alla 15aastaste hulgas. Surmani kulus haigusnähtude väljakujunemisest keskmiselt 9 kuni 10 päeva (vahemikus 6 kuni 30 päeva) ja valdavalt oli surma põhjuseks progresseeruv hingamispuudulikkus.[5]

NIPAH VIIRUSHAIGUS

Nipah viirushaigus on viirus mis kandub edasi loomalt inimesele. Haigust iseloomustab peaajupõletik (entsefaliit) või hingamisteede haigused.[8] Samuti võib see tekitada loomal, nt seal, raske haiguse mille tõttu võib põllumajandajale olla suur majanduslik kahju.[5]
Nipah- infektsioon inimesel algab 3-14.päevase palaviku ja peavaluga, millele järgnevad entsefaliidi tunnused. Kooma võib välja kujuneda 1-2 päeva jooksul. Mõnedel patsientidel on haiguse algperioodis esinenud ka respiratoorseid nähte. Haiguse peiteaeg võib ulatuda kuni 45 päevani.[5] Suremus ulatub 40%-ni. Malaisia 1998. a entsefaliidipuhangus oli 265 entsefaliidijuhtu, millest 105 olid letaalse lõppuga . Inimeselt inimesele Nipah-infektsioon ei levi. Enamik inimesi suudavad ägedast entsefaliidist täielikult taastuda , kuid umbes 20% on jäänud neuroloogilisi tagajärgi kannatama , nagu püsivad krambid ja isiksuse muutused.[8]
Kuna Nipah viiruse jaoks pole vaktsiini, siis selle ennetamiseks oleks vajalik rutiinne puhastamine ja desinfitseerimine seafarmides.[8] Loomade haigestumist aitaks ära hoida ka see, et kui teatakse , et keegi on nakatunud, siis ta kohe eemaldada teistest loomadest.[6]

SIBERI KATK

Siberi katk ehk antraks ehk põrnatõbi on äge bakteriaalne zoonoosne nakkushaigus , mis esineb peamiselt taimetoidulistel metsikutel ja koduloomadel (veis, hobune, kits, lammas, piison, kaamel , jõehobune jm) kuid sellesse võivad nakatuda ka inimesed. Siberi katk levib endeemiliselt põllumajandusmaades Aafrikas, Kesk-ja Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Lõuna Euroopas. Euroopas on siberi katk harva esinev nakkushaigus.[5]
Haigustekitajaks on eoseid moodustav bakter Bacillus anthracis , mis on levinud maapinnas
mitmes piirkonnas üle maailma. Eosed on väga vastupidavad keskkonna muutustele ning
võivad säilida pinnases aastaid. Vastavalt EL ja US CDC bioterrorismi ohutegurite nimekirjale kuulub Bacillus anthracis A rühma (väga kõrge ohupotentsiaaliga nakkushaigused ja haigustekitajad).

Levik

Loomad nakatuvad eostega saastunud taimede söömisel. Inimene saab nakkuse haigelt
loomalt või loomsetest toodetest (loomanahk, vill jm). Siberi katku riskirühma kuuluvad need
inimesed, kes puutuvad kokku loomadega (põllumajandustöötajad, veterinaarid, jahimehed)
või saastunud loomsete saadustega ( nahad , karvad, vill). Inimene nakatub eoste sisenemisel
organismi nahavigastuste kaudu.[5] Sel juhul kujuneb inimesel siberi katku nahavorm (moodustab 95% juhtudest).
Harvemini võib areneda kopsuvorm eoste sissehingamisel. Haruldaste juhtude hulka kuulub antraksi soolevorm saastunud loomaliha söömisel. Siberi katk ei levi inimeselt inimesele. Uueks nähtuseks on siberi katku haigusjuhtude esinemine süstivatel narkomaanidel tingituna saastatud uimastite tarbimisega. Spooride sattumisel inimorganismi veenisiseselt võib kujuneda sepsis ehk veremürgitus .

Haigusnähud

Siberi katkul on kolm vormi: naha-, soole- ja kopsuvorm. Nahavormi korral ilmub pärast nakatumist 3-5 päeva jooksul nahale valutu sõlmeke, mis muutub sissetõmbunud keskkohaga vesivilliks. Haigusele on iseloomulik suure villi ümber tekkivad väikesed villid . Villid lõhkevad ja 24-36 tunni jooksul tekib nahal villidega ümbritsetud haavand , mis kattub iseloomuliku pruunjas-musta koorikuga. Haavand ei ole valus , mäda sealt ei eritu. Pärast ravi alustamist kuivab haavand 1-2 nädalaga ja koorik eraldub. Nahavormiga kaasneb palavik, halb enesetunne, peavalu ning kahjustatud piirkonnas tekib lümfisoonte ja lümfisõlmede põletik . Nahavormi puhul on suremus 5-20%. Antibiootikumravi ei muuda nahavormi kulgu , kuid pärsib tüsistuste teket. [5]
Kopsuvormi korral on lõimetusperiood keskmiselt 10 päeva. Esimesed haigusnähud sarnanevad külmetusele, kuid 1-3 päevaga tekib üliraske seisund, hingamishäired ning mõne
päeva möödudes šokk . Kopsupõletikku tavaliselt ei teki, vaid kujuneb keskseinandi lümfisõlmede lagunemisest põhjustatud põletik ehk hemorraagiline mediastiniit. Antibiootikumravi võib muuta haiguse kulgu ainult siis, kui seda alustatakse varajases staadiumis . Kopsuvormi suremus ravimata juhtudel on üle 85%.[7]
Soolevormi iseloomustab seedetrakti äge põletik. Esimesed haigusnähud on iiveldus , isutus,
oksendamine ning palavik. Sellele järgneb kõhuvalu, veriokse ning verine kõhulahtisus. Soolevormi puhul on suremus kõrge, ravimata juhtudel ületab 85%. Juhul, kui tüsistusi (soole
mulgustumine, septiline šokk) ei teki, paraneb haige umbes 2 nädalaga.[5]

DENGUE VIIRUSPALAVIK

Dengue viiruspalavikku palavik nimetatakse ka “Kontimurdev” palavik ehk Breakbone fever. Dengue-viiruse leviala laieneb pidevalt inimeste populatsiooni suurenemise ning linnastumise tõttu. Viirust edasikandvad sääseliigid leiavad elukoha järjest enamates kohtades üle maailma ning viimastel aastatel on haiguse levik muutunud rahvusvaheliseks probleemiks. Kiire levikuga maailmas, Health Watch Center andmetel põhjustab üle 100 miljoni nakkuse igal aastal. Esineb rohkem kui 100 troopilises ja subtroopilises riigis Aasias, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Vaikse ookeani lääneosa maades. Kirjeldatud juba ka antiikaegses kirjanduses.[3] Esimene epideemia Manilas 1953.a. Epideemiad on tavaliselt linnades või ülerahvastatud linnaosades. Kirde-Aasias on dengue palavik üks kõige sagedasem hospitaliseerimise ja surma põhjus lastel.[5]
Dengue palavik on sääskedega leviv viirusnakkushaigus. Dengue palaviku tekitajaks on flaviviiruste rühma kuuluv RNA-viirus. Viirusel on neli serotüüpi: DEN-1, DEN-2, DEN-3 ja DEN-4. Ühe serotüübi antikehad ei taga immuunsust teiste tekitatud haigestumiste suhtes. Viiruse looduslikud peremehed on ahvid , levitavad viirust peamiselt Aedes aegypti liiki sääsed . Viirus võib levida ka Aedes albopictus sääskede vahendusel. [3]
Dengue palavik levib inimestele peamiselt Aedes aegypti emaste sääskede kaudu, kelle
hammustustest satub viirus inimese organismi.[3] Nakatunud inimeselt võib sääsk vere imemisega saada viiruse vireemia perioodil vahetult enne febriilse staadiumi algust kuni selle lõpuni, mis kestab 3 kuni 5 ööpäeva. Sääsk muutub nakkavaks 8-12 päeva pärast nakatunud inimeselt vere imemist ja on viiruse reservuaariks kogu elu. Sääskede peamised ründeajad on hommikul mõni tund pärast päikese tõusu ja õhtul enne päikese loojangut. Sääsed taluvad hästi madalaid temperatuure. Inimeselt inimesele nakkus üldjuhul ei levi.[5]

Sümptomid

Haigusele on iseloomulik äge algus kõrge palaviku, pea-, liiges -, lihas- ja seljavaluga. Palavik võib püsida 6-7 ööpäeva. Algsümptomite järel ilmneb generaliseeritud müalgia, iiveldus, oksendamine ja nõrkus. 3-5 ööpäeva möödudes tekib lööve , mis on makulopapulaarne või
morbilliformne ning ei sügele. Lööve algab ringkerelt ning levib tsentrifugaalselt näole ja
jäsemetele.[5]

Hemorraagiline dengue palavik

Hemorraagiline dengue palavik (HDP) ehk ägenenud dengue palavik on eluohtlike
tüsistustega nakkushaigus. Dengue hemorraagiline palavik tekib üldjuhul kui denge palavikku põdenud inimene haigestub lühikese perioodi jooksul teise denge-viiruse serotüübi poolt põhjustatud haigusesse. Haigus algab nagu tavaline denge palavik, kuid 2-5 ööpäeva möödumisel seisund järsult halveneb, tekivad verejooksud , kiiresti areneb dehüdratatsioon, patsiendil võib tekkida šokk ja haigestumine võib lõppeda surmaga. Letaalsus ulatub kuni 40-50%-ni. Spetsiifiline ravi ja/või vaktsiin puudub.[5]

KOOLERA

Äge nakkushaigus, mille tekitajaks on kooleravibrioonid ( Vibrio Cholerae). Nad on gramnegatiivsed, komakujulised bakterid , kes vajavad elutegevuseks aeroobset keskkonda. Nakatumine toimub fekaal -oraalsel teel. Koolera esineb eelkõige sooja kliimaga maades, kus sageli tarbitakse puhastamata joogivett ning pesemata toiduaineid.[4]
Haigusetekitaja siseneb organismi suu kaudu ning kinnitub seejärel soole mikrohattudele, kus hakkab paljunema ning eritama enterotoksiini, mis viib vee ja elektrolüütide kaole hüpersekretsiooni näol. Haigus algab enamasti kõhulahtisusega. Kõhulahtisusega kaasneb ka oksendamine, iiveldustunne võib puududa. Suur veekadu kutsub esile tugeva janu, kuid vedelikku tarbides oksendatakse see üsna pea välja. Haiguse raskema kulu korral võib päeva jooksul kaotatud vee kogus ulatuda 30 liitrini. Haigus progresseerub kiiresti ja haige kehatemperatuur langeb.[4] Tekivad krambid ning nahk omandab kahvatu tooni, kujunevad mikrotsirkulatsioonihäired. Lisaks sellele teravnevad näo piirjooned ning patsient muutub raugalikuks. Mineraalsoolade ja vee vähesuse tõttu kujuneb välja hüpovoleemiline šokk, tekib hapnikuvaegus ja see viib omakorda metaboolse atsidoosi väljakujunemisele .[5]
Koolera ravis on esmatähtis elektrolüütide vähesuse likvideerimine spetsiaalsete toitesegudega. Lisaks sellele manustatakse ka tetratsükliini ja gentomütsiini. Kooleraepideemiad pole haruldased ja seetõttu tuleb haige võimalikult kiiresti hospitaliseerida ning panna karantiini. Nakatumise vältimiseks tuleb toiduained enne söömist korralikult pesta, samuti pidada kinni elementaarsetest hügieeninõuetest. Nakkusohtlikkesse piirkondadesse sõites peab end kindlasti vaktsineerima.[4]

JAAPANI ENTSEFALIIT

Jaapani entsefaliit on sääskedega leviv endeemiline viirushaigus Aasias, millesse nakatub aastas 30-50 000 inimest. See on RNA-viirus, mis kuulub flaviviiruste perekonda. Algselt klassifitseeriti flaviviirused arboviiruste hulka. Flaviviiruste perekond koosneb rohkem kui 70 erinevast viirusest, millest umbes 50% levitavad sääsed. Sääse liigid on: Culex pipiens, Culex trithaeniorhynchus, Aedes togoi ja Aedes japonicus.
Sääsed paljunevad riisipõllu vees ja veekogudes, mistõttu haigestuvad sagedamini inimesed,
kes elavad ja/või töötavad põllumajanduslikus piirkonnas või soistel aladel. Viirus tsirkuleerib
looduses haigurlastel. Viiruse pärisperemehed on sead, kelle organismis viirus paljuneb, kuid
loom ise ei haigestu.[5]

Sümptomid

Inkubatsiooniperiood on 4-14 päeva. Inimorganismis paljuneb viirus regionaalsetes
lümfisõlmides ning satub verega peaajusse. Haigus algab ägedalt palaviku ja peavaluga, lastel
– iivelduse, oksendamise, kõhuvalu ja kõhulahtisusega. Haiguse raskusaste vaheldub palavikulisest vormist meningiidi või entsefaliidini.[5] Üldjuhul, on haigus mõõduka raskusega ja haige paraneb, kuid 200 -st ühel juhul progresseerub haigus kiiresti ning kujunevad neuroloogilised sümptomid - halvatused, treemor ja krambid, ning nendest umbes 60% võib haigus lõppeda kooma ja surmaga, ellujäänutest 25-45% esinevad mitmesugused neuropsüühilised nähud. Riskirühma kuuluvad lapsed vanuses kuni 10.a.; vanematel inimestel tekib resistentsus viiruse suhtes (loomulik immuunsus).

CHIKUNGUNYA VIIRUSHAIGUS

Chikungunya viiruspalaviku on arboviiruste hulka kuuluv RNA-viirus. Chikungunya viiruspalaviku levitajateks on Aedes albopictus sääsed.[2] Euroopa Haiguste kontrolli ECDC andmetel on selliseid sääski leitud 12-s Euroopa riigis. Terviseameti andmeil ei ole Eestis neid sääski leitud. Riskipiirkonda siirduvatel reisijatel soovitame kanda pikki riideid ning kasutada 30% DEET põhinevaid sääsetõrjevahendeid. Sääsetõrjevahendeid ei soovitata kasutada alla kolme kuu vanustel lastel. [3]
Haiguse inkubatsiooniperiood: keskmiselt 3-5 päeva, võib pikeneda kuni 12 päevani. Chikungunya viiruspalavikku iseloomustavad kõrge palavik, peavalu, lihas- ja liigesvalud, lööve, vahel ka kõhulahtisus.[2]

KRIMMI-KONGO HEMORRAAGILINE PALAVIK

Krimmi-Kongo palavik kuulub nairoviiruste perekonda. Viirusekandjateks on puugid Hyalomma. On esinenud ka patsiendi haigestumist Kongo palavikku haiglates mittepõhjalikult steriliseeritud tööriistade või süstlanõelte taaskasutuste või meditsiiniliste vahendite saastumise tõttu. Inimesed haigestuvad nakkusekandja vere või muude kehavedelikega kokku puutudes.[5]
Haigusnähud algavad äkiliselt. Sümptomieks on: peavalu, kõrge palavik, selja- ja liigesevalud, kõhu valud ja oksendamine. Tavaline on ka silmade ja näo punetus, kurguvalu , punased täpid suuõõnes. Võib esineda ka maksakahjustusi, mis toob esile kollatõve tunnused, tõsisemate juhtude korral ka muutused tuju ja tajumise suhtes. Haiguse süvenedes (alates neljandast päevast, võib kesta 2 nädalat) hakkab inimese keha üles paistetama, esineb ninaverejookse ning süstides lakkamatuid verejookse. 10-50% haigestunutest sureb.
Oht esineb karjakasvatajatel, kariloomadega töötajatel ja tapamajades ning kõigil teistel, kes asuvad epideemia-aladel ning võivad sattuda kehavedelikega kokkupuutesse. Tõhus profülaktika puudub, kuid põllul töötavad inimesed peaksid kasutama putukatõrjevahendeid, eriti puukide tõrjumiseks mõeldud vahendeid, kinnaste ja muuda kaitsvate riiete kandmine on samuti soovitatav.[5] Vältida kontakti vere või muude kehavedelikega. On välja töötatud hiire ajudest tuletatud vaktsiin, mis on kasutusel ainult väga väiksel Ida-Euroopa alal, kuid tõhusat vaktsiini inimeste jaoks pole veel välja mõeldud.

MENINGOKOKKNAKKUS

Meningokokknakkus ehk meningiit või sepsis. Ajukelmepõletik, mis on tekkinud erinevatest (bakterid, viirused, seened) tekitajatest. Iseloomulikumaks tunnuseks on kuklakangestus.[5]
Meningiit on põletikuline protsess ajukelmetel, mis kahjustab ajukelmete ja kesknärvisüsteemi funktsiooni. Meningiidi tekitajateks võivad olla bakterid (meningokokiline meningiit, tuberkuloosne meningiit), viirused ( puukentsefaliit , HIV, tsütomegaloviirus - CMV), seened ja algloomad.[5] Haigustekitajad satuvad organismi: piisknakkusena - haigustekitaja satub esmalt hingamisteede limaskestadele, kust edasi levib verega ajukelmetele tungides läbi aju kaitsebarjääri. Vere kaudu - uimastisõltlastel saastunud süstlad, puugihammustus, loomahammustus, rasked organismi vastupanuvõimet langetavad haigused - HIV ja sellega kaasnevad nakkused . Otsesel kontaktil - neurokirurgilised manipulatsioonid, peatraumad.
Meningiidiga kaasnevad sageli tüsistused, mille sagedus sõltub sümptomite kestusest enne ravi alustamist. Prognostiliselt halvad sümptomid on vaimse seisundi muutused, sagedamini agiteeritus või segasusseisund, alkoholism , samuti kaasnev pahaloomuline haigus, diabeet või kopsupõletik .[5] Sagedasemad tüsistused on kognitiivsed ja käitumuslikud muutused, kuulmiskaotus, vestibulaarfunktsiooni häired ning epileptilised hood. Selleks, et vältida tüsistusi, on väga oluline võimalikult kiire diagnoos ja õigeaegselt alustatud ravi.

Sümptomid

Meningiidi algus võib olla äkiline - haigusilmingud kujunevad välja 24 tunni jooksul. Paljudel juhtudel algab haigus mingi ülemiste hingamisteede infektsiooni meenutava seisundina ning meningiidile iseloomulikud ilmingud tekivad hiljem, kuid mõnikord võib see aeg olla pikenenud kuni 7 päevani.[5] Bakteriaalse meningiidi sümptomiteks on äkki tekkinud kõrge palavik, peavalu, kuklakangestus ning teadvuse hämardumine. Viiruslik meningiit areneb bakteriaalsest meningiidist aeglasemalt, ilmnevad peavalu, iiveldus ja oksendamine ning väsimus . Enamasti esineb ka kuklakangestus.

LÄÄNE-NIILUSE VIIRUSPALAVIK

Lääne-Niiluse viiruspalavikku põhjustab Lääne-Niiluse viirus, mis kuulub flaviviiruste hulka. Viiruse kandjateks ehk pärisperemeesteks on linnud ja hobused , kellelt kannavad viiruseid edasi inimestele Culex´i perekonda kuuluvad sääsed.[5]
Lääne-Niiluse viiruspalaviku lõimetusperiood on 2 – 14 päeva. 80 protsenti haigusjuhtudest kulgevad haigusnähtudeta, vähem kui 20 protsendil nakatunutest esineb palavik, peavalu, lihasvalu ja nahalööve . Kuni ühel protsendil haigestunutest kahjustab viirus närvisüsteemi, mis avaldub ajukelme- või ajupõletikuna. Närvivorm esineb valdavalt üle 50- aastastel inimestel. Lääne-Niiluse viiruspalaviku vastast vaktsiini ei ole.

KÕHUTÜÜFUS

Kõhutüüfus on bakteri Salmonella typhi põhjustatud eluohtlik soolestiku nakkushaigus. Inimene haigestub bakteriga, kui sööb toitu või joob vett, mis on saastunud haige inimese väljaheidete või uriiniga. Bakter püsib vees või kuivanud heitveega kohtades nädalaid. Bakter võib levida ka puudutuse teel, kui haige ei ole pesnud oma käsi. Sellepärast on kõhutüüfus levinud viletsa hügieenitasemega maades, kus napib puhast joogivett nagu Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika. Maailmas haigestub sellesse aastas ligi 12,5 miljonit inimest. Haiguse peiteaeg on 3–60 päeva.[5]
Sümptomiteks on kõrge palavik (kuni 40°C), valulik kurk, oksendamine, verepais rinnus , kõhulahtisus, lööve nahal ja nõrkus. Haigus võib kesta kuni kuus nädalat. Tüüfusesse haigestumist saab määrata väljaheidete- või vereproovi alusel. ma ravita on inimene kuude viisi haige ning 10%–30% sureb üldise nakkuse ja tüsistuste, nagu kopsupõletik ja sisemised verejooksud, tagajärjel.
Lastele, eriti imikutele on tüüfus peaaegu alati surmav . Kui ravi alustada õigeaegselt, siis on paranemine täielik, surmajuhte täheldatakse ravitud patsientidel haruharva. Ravitakse antibiootikumidega.[5]

KOKKUVÕTE

Aasia riikide nakkushaigused on selles referaadist välja toodud ning nendega kaasnevad hädad . Üldjuhul on kõigi nakkushaiguste levikuga seotud sääsed või mustus . Kuna Aasia riikides on palju probleeme ülerahvastusega, siis sellega kaasneb tihtipeale ka palju mustust.
Enamus nakkushaiguste kaitseks on võimalik ennast ka kaitsta. Üldjuhul on hea, kui ennast vaktsineerida umbes 2 nädalat enne reisile minemist. Soovitatav oleks reisil olles vältida kohaliku vee joomist ja veega valmistatud toitude söömine . Ka oleks vajalik pidevalt enda hügieeni eest hoolt kanda, kasutada enda hügieenitarbeid. Sääskede ja putukate eest saab ennast kaitsta, kui kanda pimedal ajal pikemaid riideid ja kasutada tõrjevahendeid.
Üldjuhul on kõik haigused ennetatavad või väljaravitavad, kui neid avastada õigeaegselt.

KASUTATUD KIRJANDUS

[1] http://www.inimene.ee/index.php?disease=m&sisu=disease&did=537 (05.11.2012) [URL]
[2] http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Chikungunya_viirushviiru.pdf (05.11.2012)[URL]
[3] Pulmanausahakula, R., Roytrakulb, S., Auewarakulc, P.,Smitha, D. R. Chikungunya in Southeast Asia : understanding the emergence and finding solutions. International Journal of Infectious Diseases, Volume 15, Issue 10. (2011). e671–e676 [Online]
( http://www.sciencedirect.co m) (05.11.2012) [URL]
[4] http://et.wikipedia.org/wiki/Koolera (02.11.2012) [URL]
[5] http://www.terviseamet.ee (01.11.2012) [URL]
[6] https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/23962/age-respiratoorne-sundroom-severe-acute-respiratory-syndrome-sars (01.11.2012) [URL]
[7] http://web.zone.ee/vaktsineerimisest/polio.ht m (01.11.2012) [URL]
[8] Hemachudha, T., Wacharapluesadee, S. Duplex nested RT-PCR for detection of Nipah virus RNA from urine specimens of bats. Journal of Virological Methods Volume 141, Issue 1. (2007). 97–101 [Online]
( http://www.sciencedirect.co m) (05.11.2012) [URL]
2