Finantsraamatupidamise põhimõisted (0)

1 Hindamata

Majandusarvestus ja maksundus I – Finantsraamatupidamise põhimõisted

FINANTSRAAMATUPIDAMISE PÕHIMÕISTED

RAHA ARVESTUS

1. Raha arvestuse korraldus.

Ettevõtte normaalseks äritegevuseks, igapäevaste kulutuste katteks, kohustuste täitmiseks ning maksevõime tagamiseks peab olema piisavalt rahalisi vahendeid. Vaba raha osakaal peaks olema ettevõttes väike, kuna seisev raha ei too ettevõttele tulu.
Bilansikirjel Raha kajastatakse peale sularaha kassas ning arveldusraha pangas veel nõudmiseni hoiused, paigutusi rahaturufondidesse ja muudesse ülilikviidsetesse fondidesse. Kõik see kokku moodustab ühtse finantsvara kogumi. Finantsvarade arvestamise juhised on toodud Raamatupidamise Toimkonna juhendis RTJ 3 Finantsinstrumendid .
Rahaarveldustes kajastatakse ettevõtte raamatupidamises kõiki tehinguid , mida tehakse sularahas või arvelduskontolt ülekannetena, kaardimaksetena või mõnel muul võimalikul viisil. Rahaarveldused võib jagada kaheks: sularhaarveldused ja sularahata arveldused .
Sularaha tehingud toimuvad konto Kassa kaudu. Sularahata tehingute kajastamiseks kasutatakse kontot Pank ( Pangakonto , Arvelduskonto ).
Ettevõtte tegevusvaldkonnast sõltub sularahaga ja sularahata toimuvate tehingute osakaal. Ettevõttes võib avada mitu erinevat kassa kontot, kuna sularahaga arvlemise kohad võivad olla füüsiliselt erinevates kohtades.
Pangatehingute kajastamiseks on eraldi kontod erinevates pankades avatud arvelduskontode kohta ning erinevates valuutades toimuvate arvelduste kohta.

2. Kassa.

Sularaha käitlemise ja arvestuse kohta peavad olema juhtkonna poolt ettevõttesiselt kehtestatud reeglid, et tagada raha säilimine ja ohutu transportimine. Sularaha käitlemise üldine korraldus määratakse kindlaks ettevõtte raamatupidamise siseeeskirjades.
Raha ja väärtpaberite veoks on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt eraldi kord (VV määrus nr 187 vastu võetud 11.05.2004 “Raha ja väärtpaberite veo kord”), mis reguleerib raha ja väärtpaberite veo korda.
Sularaha hoidmise, nõuetekohase arvestuse ja igasuguse kahju eest, mis on ettevõttele tekitatud nii tahtmatu kui tahtliku tegevuse tagajärjel, vastutab kassapidaja . Kassapidajaga sõlmitakse materiaalse vastutuse leping, millega sätestatakse kassapidaja materiaalne vastutus.
Tööajal hoitakse kassas vajalikku hulka sularaha tehingute teostamiseks, mis paigutatakse kindla summa täitumisel või kindlatel tähtaegadel seifi. Tööpäeva lõpul tuleb kassasse makstud raha ja väljamaksmata raha paigutada seifi.
Kui ettevõttes on palju kassasid, näiteks jaekaubanduses, siis on vahetusraha väljaandjaks ja kogumiseks eraldi töötaja , kes vastutab kogu sularahakäibe- ja arvestuse eest. Toimunud tehing fikseeritakse kirjalikult sularaha üleandmise ja vastuvõtmise aktis .
Kassasse sularaha sissetuleku vormistamise algdokumendiks on kassa sissetuleku order , mis koosneb orderi ja kviitungi osast. Peale kassatehingute teostamist (raha vastuvõtmist maksjalt) antakse kassa sissetuleku orderi täidetud kviitungi osa raha maksjale. Kassa sissetuleku orderi kviitung jäetakse täitmata kui kassapidaja toob ise raha pangast kassasse.
Raha väljamaksmine kassast vormistatakse kassa väljamineku orderiga. Raha väljamaksmisel peab kassapidaja nõudma isikut tõendava dokumendi esitamist . Raha saaja kirjutab kassa väljamineku orderile saadaoleva rahasumma , kuupäeva ja allkirja ning isikut tõendava dokumendi andmed.
Kassaorderitel ei tohi olla ühtegi parandust , kõik orderid peavad olema nummerdatud ning peale märgitud tehingu toimumise kuupäev. Kassapidaja peab orderi allkirjastama peale toimunud tehingut.
Kassa sissetuleku ja väljamineku orderid on algdokumendid raha liikumisel, maksuarvestuse seisukohal ei oma nad tähtsust.
Kõik kassaorderid registreeritakse kassaraamatus. Kassaraamatut täidab kassapidaja iga päev kui on toimunud tehingud sularahaga, märgitakse perioodi sularahaliikumised ning saldod . Kui kassatehingute arv on väike siis on lubatud kassaraamatut täita pikema ajavahemiku möödumisel. Mõisted väike kassatehingute arv ja pikem ajavahemik mõtestatakse vastavalt summaliselt ja arvuliselt lahti ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjades.
Jaekaubandusettevõtetes, kus on mitmeid kassasid, ei vormistata iga tehingu juures kassa sissetulekuorderit. Tehing registreeritakse kassaaparaadis elektrooniliselt ning kliendile väljastatakse ainult sularahaarve. Elektroonilised kassatehingute salvestised on sellisel juhul sularahatehingute algdokumendiks.
Lausendid sularaha liikumisega seotud majandustehingute kohta:
Toodi sularaha pangast kassasse
D Kassa
K Arvelduskonto
Viidi sularaha kassast panka
D Arvelduskonto
K Kassa
Kassasse laekus müügiarve
D Kassa
K Ostjatelt laekumata arved
Maksti töötajatele töötasu
D Võlad töövõtjatele
K Kassa
Hüvitati lähetuskulud töötajale
D Arvelduse aruandvate isikutega
K Kassa
Ostuarve tasuti sularahas
D Võlad tarnijatele
K Kassa

3. Pank.

Suurem osa rahalisi tehinguid toimub sularahata arvlemise korras, enamasti pangakontorisse sisenemata – internetipanga kaudu. Sularahata tehingud võivad toimuda: lihtmaksetena ja dokumendimaksetena.
Lihtmaksed toimuvad tšeki või maksekorraldusega ja põhinevad tehingupartnerite omavahelisel usaldusel. Raha ja kaup liiguvad teineteisest sõltumatult.
Dokumendimakseid kasutatakse, kui tehingupartnerid ei tunne või ei usalda teineteist piisavalt. Dokumendimakse puhul liiguvad kaup ja raha erinevatel aegadel . Ostaja ei saa kaupa enne kätte, kui on selle eest tasunud ja müüja ei saa raha enne kätte, kui on kauba teele saatnud. Tüüpilised dokumendimaksed on akreditiiv ja inkasso .
Kõik maksed ettevõtte pangakontolt teeb pank vastavalt maksedokumentide saabumise järjekorrale. Maksedokumente ei võeta vastu makseteks vajaliku summa puudumisel ettevõttele avatud pangakontol.
Pangas hoiustatud raha kasutamise eest maksab pank ettevõttele tasu – intresse. Panga poolt makstavate intresside arvutamise alused ja maksmise kord on fikseeritud valitud panga eeskirjades ja hinnakirjas. Arvestatud intressid lisanduvad ettevõtte arvelduskonto lõppjäägile.
Kokkulepitud ajavahemike kohta saab ettevõte pangast oma pangakonto väljavõtte. Pangakonto väljavõttel on näidatud raha jääk päeva või perioodi alguses, kõik sissetuleku- ja väljaminekutehingud ajalises järjekorras ning raha jääk perioodi lõpuks. Pangakonto väljavõte on algdokumendiks, mille alusel, sularahata tehingud raamatupidamises kajastataks
Ettevõtted võivad pankadega sõlmida ka laenuleppeid, mille tulemuseks on krediidilimiit. See tähendab, et ettevõte võib krediidilimiidi ulatuses igal ajal pangast laenu võtta.

4. Inventeerimine.

Inventeerimiseks nimetatakse inventeerimisobjektide tegeliku olemasolu kindlakstegemist nende ülelugemise, -mõõtmise või -kaalumise teel. Raamatupidamise seisukohast on inventuuri eesmärgiks tegelike ja raamatupidamises arvestatud varade täpse vastavuse kindlakstegemine.
Kassa ja arvelduskonto inventeerimise sagedus määratakse kindlaks ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjades. Inventeerida ei või vähem, kui üks kord majandusaastal, mis peab toimuma bilansipäeva seisuga.
Kassa inventeerimise sagedus võib olla juhuslik, ilma ette teatamata.
Inventeerimiseks moodustatakse inventeerimiskomisjon, kuhu kuuluvad sõltumatud ettevõtte töötajad, et saada objektiivset infot. Inventeerimise tulemused fikseeritakse inventeerimisaktis.
Inventeerimisaktis tuleks näidata viimase kassa sissetuleku orderi ja viimase kassa väljamineku orderi number ning eraldi raha olem erinevate rahatähtede lõikes ja kokku. Arvestusandmetel olemasoleva sularaha olemi ja tegeliku olemi vahe on kassa üle- või puudujääk. Kui inventeerimisel selgub kassa üle- või puudujääk, tuleb see kajastada kassa inventeerimisaktis, kusjuures inventeerimiskomisjon peab selgitama ka selle tekkimise asjaolud .
Arvelduskonto inventeerimine seisneb selles, et viimase pangakonto väljavõtte jääki võrreldakse arveldusandmetega ja panga poolt esitatud saldoteatisega.
Majandusaasta lõppedes aastaaruande koostamiseks peab ettevõte arvelduskontode saldode kinnituseks tellima pangast saldoteatise, mis tõestab ettevõtte arvelduskonto saldode vastavust panga omaga .

VARUDE ARVESTUS

1. Mõisted.

Varude arvestuse aluseks on RTJ 4 Varud.
Varud on ainelised varad : (a) mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; (b) mida parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; (c) materjalid või tarvikud, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.
Varude mõiste hõlmab lisaks müügiks ostetud kaupadele, materjalidele, lõpetamata ja valmistoodangule ka selliseid objekte nagu müügiks hoitavad seadmed ja kinnisvara.
Varusid kajastatakse bilansis järgmistes rühmades: tooraine ja materjal; lõpetamata toodang; valmistoodang ; müügiks ostetud kaubad ; ettemaksed varude eest.
Tooraine ja materjal on selline vara, mida toodetakse ise või saadakse väljastpoolt ettevõtet ning mida kasutatakse otseselt lõpptoodangu valmistamiseks. Toorainena käsitletakse näiteks väetisi, ravimeid, toorpuitu, lehtmetalli , määrdeõlid, pakkematerjalid .
Lõpetamata toodang, nagu nimetus ütleb, on tootmisprotsessis pooleliolev toodang, millel ei ole valmistoodangule omaseid kvalitatiivseid ega kvantitatiivseid tunnuseid. Lõpetamata toodangu kogus sõltub tootmisprotsessi kestvusest.
Valmistoodang on lõpetatud toodang mis ootab realiseerimist, näiteks teravili, marjad , mugulad, mööbel, vorstid , singid jne.
Müügiks ostetud kaubad on vahendamise, edasimüügi eesmärgil soetatud kaubad, mida ettevõte ei kavatse oma tootmisprotsessis kasutada. Kui ettevõte hakkab esmalt müügiks ostetud kaupasid ise kasutama tuleb need bilansis ümber klassifitseerida tooraineks ja materjaliks või põhivaradeks. Lähtutakse vara maksumusest ja kasutusotstarbest.
Ettemaksed varude eest, ettemakseid vaadeldakse nagu kättesaadud/olemasolevat materiaalset vara, kuigi reaalselt seda veel ei ole.
Tootmisettevõtte ja kaubandusettevõtte varude struktuur on erinev. Tootmisettevõttes on varudeks toore , materjal, lõpetamata toodang ja valmistoodang.
Kaubandusettevõttes on varudeks kaubad, mis soetatakse edasimüügi eesmärgil ning arvestust peetakse sissetuleva ja väljamineva kauba osas.
Varude arvestus peab tagama varude:

täieliku ja õigeaegse arvelevõtmise;
sissetuleku, väljamineku ja ettevõtte sisese ümberpaigutamise õige ning õigeaegse dokumenteerimise;
registreerimise nende hoiukohtade (nt. ladude , riiulite) järgi, vajadusel ka vastutavate isikute järgi;
puutumatuse ja süstemaatilise kontrolli nende kasutamise üle ettenähtud otstarbel ;
täpsete andmete saamise olemasolevate varade väärtuste jääkide kohta.

2. Varude esmane arvele võtmine ja edasine kajastamine bilansis.

Varude bilansikirjetele avatakse üks või mitu sünteetilist kontot. Näiteks põllumajandusettevõttes võib bilansikirjele Valmistoodang avada kontod Taimekasvatussaadused, Loomakasvatussaadused, Kõrvaltoodang.
Täpsustav analüütiline arvestus toimub üksikute toodanguliikide lõikes nii rahaliselt kui ka koguseliselt . Taimekasvatussaaduste konto analüütiline arvestus toimub teraviljade, rapsi, kartuli lõikes. Detailsusaste määratakse ettevõtte poolt.
Varude arvestuse juures keskseks küsimuseks on soetusmaksumuse määramine.
Soetusmaksumus on vara omandamise või töötlemise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus. Soetusmaksumus koosneb ostukulutustest, tootmiskulutustest ja muudest kulutustest, mis on vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse.
Ostukulutused sisaldavad lisaks ostuhinnale varude ostuga kaasnevat tollimaksu , lõivu, muid mittetagastavaid makse ja varude soetamisega otseselt seotud transpordikulutusi, pakkimise ja ladustamisega seotud kulusid .
Varude tootmiskulutused sisaldavad nii otseseid toodetega seotud kulutusi (näiteks materjali maksumus, tööliste palgad jne) kui ka proportsionaalset osa tootmise üldkuludest (näiteks tootmisseadmete amortisatsioon , remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne). Püsivaid tootmise üldkulusid jagatakse toodete soetusmaksumusele lähtudes normaalsest tootmismahust.
Juhul kui ettevõte töötab alakoormusega, kujuneb tootmise üldkulude summa ühe tooteühiku kohta suuremaks . «Normaalset» üldkulude hulka ületav osa üldkuludest kajastatakse sellisel juhul kohe perioodikuluna ning seda ei lisata toote soetusmaksumusele.
Muud kulutused on laenukasutuse kulutused (näiteks laenuintressid ) mis võivad osutuda vajalikuks varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse. Laenukasutuse kulutusi arvestatakse varude soetusmaksumusse ainult juhul, kui varude valmistamiseks on vajalik pikem ajaperiood ja tootmist finantseeritakse laenu või muu intressikandva võõrkapitaliga (näiteks laevaehitus, mis vältab üle aasta).
Varude soetusmaksumusse ei lülitata, vaid kajastatakse perioodikuluna järgmised kulutused: (a) normaalsest suuremad tootmiskaod; (b) laokulud, v.a juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus; (c) mittetootmislikud üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse; (d) turustuskulud .
Tooraine, materjalide ja kaupade soetusmaksumus moodustub nende ostuhinnast ning muudest soetamisega seotud otsestest ja kaudsetest väljaminekutest.
Lausend varude soetusel:
D Tooraine ja marjal
D Sisendkäibemaks
K Tarnijatele tasumata arved
Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele tootmisomahinnas, mis koosneb otsestest ja kaudsetest tootmisväljaminekutest.
Lausend valmistoodangu arvele võtmisel:
D Valmistoodang
K Tootmise otsekulud
Tootmisprotsessi tulemusena võib lisaks põhitoodangule tekkida veel kõrvaltoodang. Kõrvaltoodang ei ole iseenesest tootmisprotsessi eesmärk ja tekib tootmisprotsessi jäägina. Näiteks loomaksavatuses on kõrvaltoodanguks sõnnik , saetööstuses puidujäätmed. Kõrvaltoodangu üle võib arvestust pidada lihtsustatud viisil, võttes seda bilansis arvele neto realiseerimisväärtuses.
Neto realiseerimisväärtus on toote hinnanguline müügihind tavapärase äritegevuse käigus, millest on maha arvatud hinnangulised kulutused, mis on vajalikud toote müügivalmidusse viimiseks ja müügi sooritamiseks.
Varud võetakse esmalt bilansis arvele soetusmaksumuses .
Edaspidi kajastatakse varusid bilansis nende soetusmaksumuses või netorealiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest kumb on madalam. Iga aruandeperioodi lõpus tuleb varud kriitiliselt üle vaadata, et kindlaks teha objektid, mille netorealiseerimisväärtus on langenud madalamale nende soetusmaksumusest. Varude allahindlus peaks toimuma individuaalselt erinevate kaupade või toodete lõikes. Allahindluse põhjused ja summad tuleb korrektselt dokumenteerida.
Soetusmaksumuse ja netorealiseerimisvääruse vahe kajastatakse aruandeperioodi kuluna.
Neto realiseerimisväärtuse arvestamisel peab silmas pidama püsivalt muutunud turuväärtust. Varude hindamisel ei saa aluseks võtta juhuslikke ja ajutisi hinna kõikumisi.
Järgmiste asjaolude esinemisel peab ettevõtte juhtkond kaaluma vajadust varude allahindluseks: (a) varude füüsiline inventuur on tuvastanud, et varud on riknenud või nende füüsiline seisund on halvenenud;
(b) sarnaste varuobjektide turuhind on langenud; (c) teatud varuobjekte pole pikema aja vältel suudetud müüa ega kasutada ning eksisteerib kahtlus , kas neid suudetakse realiseerida mõistliku aja vältel.
Asjaolud, mis põhjustasid varude allahindluse, võivad järgnevatel perioodidel muutuda. Seetõttu tuleks varude hindamist teostada perioodiliselt ning tõsta netorealiseerimismaksumust, kui allahindlust tinginud tegurid enam ei toimi.

3. Varude arvestusmeetodid.

Varude arvestusmeetodi valikul on ettevõttel võimalus valida kahe süsteemi vahel: varude pidev arvestussüsteem ; varude perioodiline arvestussüsteem. Valik fikseeritakse raamatupidamise sise-eeskirjades.
Varude pidev arvestussüsteemi kasutamisel arvestatakse pidevalt varude muutumist, registreerides kõik sissetulekud ja väljaminekud iga majandustehingu toimumisel. Kogu arvestusperioodi jookusul on teada olemas oleva varu ning realiseeritud varu struktuur ja soetusmaksumus.
Varude pideva arvestussüsteemi puuduseks on väga suur töömaht .
Teiselt poolt võimaldab selle süsteemi kasutamine saada kiirelt infot varude tegeliku seisu kohta igal ajal, mistõttu on võimalik täpselt ajastada varude juurdesoetamist, et õigeaegselt tagada vajalik varude tase. Ainult pidev arvestussüsteem võimaldab avastada puudujäägid ning nende tekkepõhjused .
Varude perioodilise arvestussüsteemi kasutamisel varu muutumist arvestusperioodi jooksul pidevalt ei arvestata. Aruandeperioodi lõpul viiakse läbi olemasolevate varude füüsiline inventuur.
Peale seda on võimalik leida väljaläinud varude kogus ja maksumus järgmiselt:
varude jääk arvestusperioodi algul + varude sissetulek (ost, arvelevõtt jne.) perioodi jooksul – varude jääk aruandeperioodi lõpul inventuuri alusel = realiseeritud vara lõppmaksumus
Perioodilise arvestussüsteemi eelis on vähene arvestustöö maht.
Perioodilise arvestussüsteemi puudused: puudub ülevaade varude seisust vajalikul hetkel, mistõttu nõrgeneb kontroll olemasolevate varude üle; ei võimalda avastada varude füüsilisi puudu- ega ülejääke.
Äritegevuses on tavaline, et varude soetushinnad võivad aasta jooksul mitu korda muutuda, kusjuures ühtede varude hinnad tõusevad ja teised langevad. Hindade muutumise tingimustes peab ettevõttes olema otsustatud varude jäägi ja väljaminekute hindamise kord. Otsuse varude hindamise meetodi valiku kohta langetab ettevõtte juhtkond ja vastav otsus peab olema fikseeritud ettevõtte raamatupidamise siseeeskirjades Arvestusmeetodi valikust sõltub varude soetusmaksumuse kuluna kajastamine ja bilansis kajastuv jääkmaksumus on erinev.
Vastavalt Raamatupidamise seadusele on Eestis lubatud kasutada järgmisi hindamismeetodeid:
1) tükimeetod;
2) kaalutud keskmise soetushinna meetod;
3) FIFO meetod ( first in, first out).
Tükimeetodi korral lähtutakse varude tegelikust liikumisest . Soetusmaksumus märatakse kindlaks konkreetsele objektile tehtud kulutuste alusel. Kuludesse kantakse varu soetusmaksumus ja lõppjäägi maksumuseks on müümata varude maksumus.
Kaalutud keskmise soetushinna meetod lähtub eeldusest, et perioodi jooksul müüdud ja tootmisse antud varude maksumus on nende kaalutud keskmine soetusmaksumus. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel või üks kord iga teatud perioodi (nt nädal või kuu) lõpul. Kaalutud keskmise arvutamise kord ja sagedus sätestatakse ettevõtte raamatupidamise siseeeskirjas.
Lõppjääk hinnatakse kaalutud keskmises soetusmaksumuses.
Meetodi rakendamiseks:
1) arvutatakse keskmine soetushind algjäägi ja kogu sissetuleku kohta;
2) lõppjääk hinnatakse keskmises soetusmaksumuses.
Aruandeperioodi kulu rahas arvutatakse samuti saldomeetodil: ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK
FIFO on hindamismeetod , kus kuludesse kandmine toimub kauba (materjali)partiide sissetuleku järjekorras (kuludesse kantakse esimesena kauba algjääk, siis sissetulnud esimene kaubapartii, seejärel teine jne), hinnatuna vastava kaubapartii soetusmaksumuses.
Bilansis hinnatakse kauba lõppjääk viimas(t)ena sissetulnud kaubapartii(de) soetushinnas. Aruandeperioodil müüdud kauba soetusmaksumus leitakse saldomeetodil: ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK
Lausendid kauba ja materjalide kuluks kandmisel :
a) kauba kuluks kandmine peale selle müüki
D kaubad, toore, materjal ja teenused
K ostetud kaubad müügiks
b) materjalide kandmine tootmiskuludesse
D tootmiskulud
K tooraine ja materjal
c) valmistoodangu müümisel, selle kuluks kandmine
D kaubad, toore, materjal ja teenused
K valmistoodang

4. Dokumentatsioon.

Tooraine ja materjali ning müügiks ostetud kaupade arvelevõtmisel on aluseks tarnijate arved, saatedokumendid, kviitungid jne.
Kauba ja tootmisvarude vastuvõtmisel tuleb kontrollida vastuvõetavate väärtuste kogust ja kvaliteeti ning võrrelda neid saatedokumentidel näidatuga. Saatedokumentidele teeb väärtuse vastuvõtja märkuse nende vastuvõtmise kohta.
Valmistoodangu ja lõpetamata toodangu arvelevõtmise dokumentideks on vastavad aktid , kus näidatakse arvelevõetava toodangu nimetused ning kogused.
Varude säilitamine toimub põhiliselt ladudes . Kõik väärtused (olenemata säilitamise kohast) peavad olema antud laohoidjate või teiste isikute vastutavale hoiule. Nimetatud isikud võtavad lattu vastu ja väljastavad laost väärtusi. Nende ülesandeks on ka laoarvestuse pidamine. Laoarvestust peetakse laoarvestuse kaartidel, millele märgitakse põhilised väärtusi iseloomustavad andmed. Arvestus toimub rahalises ja koguselises väljenduses.
Ettevõtte siseselt võib aset leida kauba või materjalide liikumine ühest asukohast teise, sellisel juhul kasutatakse ettevõtte siseseid saatelehti, millel näidatakse liikuva kauba või materjali nimetus ja kogus.
Materjali kuluks kandmine toimub aktide alusel.
Ettevõttes kehtestatud tähtaegadel koostavad materiaalselt vastutavad isikud algdokumentide ja laoarvestuse registrite alusel aruande. Aruande koostamise kord ja tähtajad kehtestatakse ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjadega.
Aruandes näidatakse: väärtuste jäägid perioodi alguses; sissetuleku- ja väljaminekuoperatsioonid; jäägid perioodi lõpuks.

5. Inventeerimine.

Varude inventeerimise kord peab olema fikseeritud raamatupidamise sise-eeskirjades.
Konkreetsete tähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada nõudega, et majandusaasta lõpu inventuurid tuleb läbi viia mitte varem kui 2 kuud enne aruandeperioodi lõppu. Perioodilist varude arvestussüsteemi kasutades tuleks varusid inventeerida iga kuu.
Inventuuri läbi viimiseks moodustatakse ettevõtte juhi käskkirjaga inventeerimiskomisjon. Komisjoni kuuluvad üldjuhul raamatupidaja, inventeeritavate objektidaga seotud isik, näiteks laohoidja.
Inventeerimise käigus tehakse kindlaks varade tegelik seis kindlal ajamomendil, nende ülelugemise, -kaalumise, -mõõtmise teel. Inventuuri käigus selgitatakse varade üle-või puudujäägid võrreldes inventuuri andmeid arvestuslike näitajatega. Igasugused erinevuste põhjused arvestuslike ning inventeeritud näitajate vahel tuleb välja selgitada ning süüdlase olemasolu korral vastutusele võtta.
Inventuuri käigus selgitatakse välja purunenud, riknenud või aegunud varude kogus ning hinnatakse arvel olevate varude reaalset turuväärtust. Kasutuskõlbmatute varude esinemisel tuleb need varud maha kanda. Kui arvel olevate varude väärtuses ilmnevad olulised erinevused nende reaalsest turuväärtusest, s.t nende soetusmaksumus on madalam kui netorealiseerimisväärtus, siis tuleb sellised varud alla hinnata. Kui järgnevatel aastatel ilmneb, et antud varude turuväärtus on tõusnud, siis võib neid üles hinnata nende algse soetusmaksumuseni.
Varude maksumust ei tule alla hinnata, kui nendest või nende abil toodetud valmistoodang realiseeritakse eeldatavasti tegeliku maksumusega või sellest kallimalt.
Varude inventuur registreeritakse inventuuri lehtedel, millel on toodud inventeerimise kuupäev, inventeeritavate objektide nimetused. Lehtedele märgitakse inventuuritulemused ning inventeerimiskomisjoni liikmete nimed ja allkirjad . Inventeerimistulemuste võrdluse arvestuslike andmetega viib läbi raamatupidamine , kes edastab tulemused ettevõtte juhtkonnale.

PÕHIVARADE ARVESTUS

1. Mõisted.

Varade likviidsuse tasemest lähtuvalt liigitatakse põhivaraks sellised varad, mille maksumus kaetakse eeldatavasti pikema perioodi kui 12 kuu jooksul pärast bilansipäeva.
Põhivarasid kajastatakse bilansis järgmistes rühmades:
1) pikaajalised finantsinvesteeringud;
- tütarettevõtete aktsiad või osad,
- sidusettevõtete aktsiad või osad,
- muud aktsiad ja väärtpaberid ,
- pikaajalised nõuded.
2) kinnisvarainvesteeringud;
3) materiaalne põhivara ;
- maa,
- ehitised,
- masinad ja seadmed,
- muu materiaalne põhivara,
- lõpetamata ehitised ja ettemaksed.
4) bioloogilised varad;
5) immateriaalne põhivara;
- firmaväärtus,
- arendusväljaminekud,
- muu immateriaalne põhivara,
- ettemaksed immateriaalse põhivara eest.
Pikaajalised finantsinvesteeringud on raha paigutus näiteks teise ettevõtte väärtpaberitesse pikemaks perioodiks kui üks aasta eesmärgiga teenida dividendi- või intressitulu jne.
Kinnisvarainvesteeringud on maa ja hooned, mida ettevõte hoiab renditulu teenimise või turuväärtuse tõusmise eesmärgil ja mida ta ei kasuta enda majandustegevuses. Kinnisvarainvesteeringuks võib olla ka selline objekt, mida raamatupidamiskohustuslane ei oma, vaid rendib endale kapitalirendi tingimustel. Teatud juhtudel võib ettevõte kasutada mingit osa kinnisvaraobjektist enda äritegevuses ning mingit osa renditulu teenimise eesmärgil. Juhul kui need kinnisvaraobjekti osad on funktsionaalselt ja juriidiliselt eraldi võõrandatavad, peetakse nende üle eraldi arvestust: enda majandustegevuses kasutatavat osa kajastatakse kui materiaalset põhivara ning teist osa kui kinnisvarainvesteeringut. Juhul kui kinnisvaraobjekti osad ei ole eraldi võõrandatavad, kajastatakse kogu objekti materiaalse põhivarana, välja arvatud juhul, kui ettevõte kasutab enda majandustegevuses ainult ebaolulist osa kinnisvaraobjektist.
Materiaalne põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel (mitte äriühingust ettevõte talle seatud eesmärkide täitmisel) ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Materiaalse põhivara mõiste alla kuuluvad muuhulgas maa ja hooned (või osa hoonest) ja nendega seotud õigused (näiteks hoonestusõigus, kasutusvaldus ), mida ettevõte kasutab enda majandustegevuses (ükskõik, kas toodete tootmisel, teenuste osutamisel või administratiivhoonena). Materiaalse põhivara mõiste alla kuuluvad ka ettevõtte, kelle põhiülesanne on teatud varade säilitamine või eksponeerimine (näiteks arhiivid , muuseumid, raamatukogud), poolt alalhoidmisele määratud varad.
Bioloogiline vara on loomne või taimne elusorganism , mida kajastatakse bilansis, kas käibevarana või põhivarana. Bioloogiline vara, mis on soetatud edasimüügi eesmärgil või mis realiseeritakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul kuulub käibevarade koosseisu. Bioloogilisi varasid saab klassifitseerida tarbitavateks varadeks (varad, mida on võimalik muuta põllumajanduslikuks toodanguks või edasi müüa) ja tootvateks varadeks (varad, mida hoitakse põllumajandusliku toodangu tootmise eesmärgil). Tarbitavateks varadeks on müügieesmärgil hoitavad bioloogilised varad, lihakari, kalakasvatuses hoitav kala ja raie eesmärgil kasvatatav mets. Tootvateks varadeks on näiteks piimakari , munevad kanad ja puuviljaistandus.
Üldjuhul kajastatakse tootvaid varasid materiaalse põhivara rühmas, tarbitavaid varasid kas põhi- või käibevara rühmas, lähtuvalt varade kasutamise perioodist.
Immateriaalne põhivara on füüsilise substantsita vara, mida ettevõte kasutab oma tavapärase äritegevuse käigus ja kavatseb seda kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Immateriaalsed varad on näideteks arvuti tarkvara , kaubamärgid, patendid , litsentsid, kasutusõigused, kliendinimekirjad, kvoodid ja muud sarnased varad. Teatud juhtudel võib vara omada nii materiaalse põhivara kui immateriaalse põhivara tunnuseid. Sellisel juhul klassifitseeritakse vara vastavalt sellele, kumma tunnustele vastab ta rohkem. Näiteks arvutitarkvara klassifitseeritakse materiaalseks põhivaraks juhul, kui see on lahutamatult seotud teatud riistvaraga. Juhul kui arvutitarkvara kasutamine on sõltumatu riistvarast, klassifitseeritakse see immateriaalseks põhivaraks.

2. Materiaalse põhivara esmane arvelevõtmine ja edasine kajastamine bilansis.

Materiaalne põhivara kajastatakse järgmistel bilansikirjetel:
- maa;
- ehitised;
- masinad ja seadmed;
- muu materiaalne põhivara;
- lõpetamata ehitised ja ettemaksed.
Bilansikirjetele võib avada ühe või mitu sünteetilist kontot, mis avab detailsemalt kirje sisu.
Analüütiline arvestus materiaalsete põhivarade osas toimub iga põhivaraobjekti kohta eraldi.
Kontol Maa peetakse arvestust erinevate katastriüksuste viisi, näidates täiendavalt katastri numbri, suuruse ja kasutusotstarbe.
Kontol Ehitised peetakse analüütilist arvestust erinevate ehitiste viisi (sõiduteed, parklad , tarad, valgustussüsteemid, kuivendus - ja niisutussüsteemid, vee- ja kanalisatsioonitorustikud), näidates ära selle asukoht, valmimisaasta, renoveerimisaasta.
Kontol Masinad ja seadmed toimub analüütiline arvestus erinevate masinate ja seadmete viisi. Märgitakse täpsustavalt juurde nende soetamise aeg, tehnilised andmed, inventari number, ühikute arv, registrinumber, nende eest vastutavad isikud.
Kontol Muu materiaalne põhivara näidatakse vara, mis ei kuulu eelnevatesse rühmadesse (näiteks administratiivsetel eesmärkidel kasutatav vara, inventar , sisseseade, tööriistad ).
Kontol Lõpetamata ehitised kajastatakse omatarbeks valmistatavale pooleliolevale ehitisele tegelikult tehtud väljaminekud materjalidele, tööjõule, masinatele .
Kontol Ettemaksed materiaalse põhivara eest arvestatakse põhivara tarnijatele tehtud ettemaksed erinevate tarnijate viisi.
Materiaalne põhivara võetakse algselt arvele soetusmaksumuses.
Soetusmaksumus on vara omandamise või ehitamise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus.
Soetusmaksumus koosneb:
(a) ostuhinnast (k.a tollimaks ja muud mittetagastatavad maksud );
(b) soetamisega otseselt seotud kulutustest.
Soetamisega otseselt seotuks loetakse kulutused, mis on vajalikud vara viimiseks tema tööseisundisse ja -asukohta, sealhulgas:
(a) varaobjekti projekteerimis- ja muud sarnased tasud ;
(b) vara valmistamisega seoses töötajatele makstud palk ja palgamaksud;
(c) vara valmistamisega seoses kasutatud materjalid ja töövahendid (k.a valmistamisel kasutatud põhivara amortisatsioon);
(d) transpordikulud seoses vara viimisega tema tööasukohta;
(e) vara asukoha ettevalmistamise ja installeerimisega seotud kulutused;
(f) vara testimisega seotud kulutused ( miinus testimise käigus toodetud toodete müügist saadud tulu);
(g) vara soetamisega otseselt seotud teenustasud (näiteks notaritasud, riigilõivud).
Näiteks maa soetusmaksumus võib koosneda järgmistest komponentidest: maa ostuhind , maamõõtja, juriidilise ekspertiisi ja notari tasud, olemasolevate tehnovõrkude eest omavalitsusele tasutud summad, ülevõetud eelmise omaniku poolt tasumata maamaksuvõlg, maa korrastamise ja täitmise ning maal asuvate hoonete lammutamisega seotud väljaminekud (miinus lammutamisel tagastuvad tulud).
Ehitise puhul koosneb soetusmaksumus projekteerimiskuludest, ehitajatele makstavast summast või omaehituse korral tegelikest ehituskuludest.
Juhul, kui materiaalse põhivara objekt koosneb üksteisest eristatavatest komponentidest, millel on erinevad kasulikud eluead, võetakse need komponendid raamatupidamises arvele eraldi varaobjektidena, määrates neile eraldi amortisatsiooninormid vastavalt nende kasulikule elueale. Soetusmaksumuse jagamisel komponentideks tuleb lähtuda olulisuse printsiibist, st. ebaolulise maksumusega komponente ei ole vaja eraldi arvele võtta isegi juhul, kui neil on erinevad kasulikud eluead.
Kõige tavalisem põhivara soetamise viis on selle ostmine . Materiaalne põhivara võetakse arvele ostudokumentide (ostuarvete), lepingute alusel. Ostmisel võetakse põhivara arvele käibemaksukohuslase poolt käibemaksuta. Vastavalt käibemaksuseadusele vähendavad ettevõtted ettevõtlusega seotud põhivara ostul oma käibemaksukohustust.
Arvele võtmisel koostatakse järgmine lausend:
D Põhivara
D Sisendkäibemaks
K Võlad tarnijatele
Põhivara soetusmaksumus ei ole siiski alati üheselt määratletav, kuna soetatud vara eest ei tasuta mõningatel juhtudel rahas. Võib esineda juhuseid, kus põhivara saadakse mitterahaliseks sissemakseks omanikelt, kes tasuvad omandi eest masinate, hoonete, maa või inventariga.
Mitterahaliste sissemaksetena saadud põhivara soetusmaksumuse fikseerib sõltumatu ekspert ja kinnitab audiitor.
Hea raamatupidamistava eeldab, et saadud ja üleantud väärtused on võrdsed. Kui soetatud põhivara eest ei tasuta rahas, vaid muu varaga, võetakse soetatud põhivara arvele turuhinnas, mis peab ühtima üleantud vara turuhinnaga. Kui soetatud põhivara turuhind ei ole usaldusväärselt määratav, samal ajal on üleantud vara turuhind usaldusväärselt määratav, võetakse soetatud põhivara arvele üleantud vara turuhinnas.
Materiaalsele põhivarale tehtud täiendavad väljaminekud, mis osalevad tulevikus majandusliku kasu tekitamisel lisatakse selle põhivara soetusmaksumusele. Jooksva hoolduse ja remondiga kaasnevad kulutused kajastatakse perioodikuludes.
Materiaalset põhivara kajastatakse edaspidi bilansis tema soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja võimalikud väärtuse langusest tulenevad allahindlused .

3. Materiaalse põhivara amortisatsiooni arvestus.

Põhivara soetusmaksumust ei kanta kuluks ühe majandusaasta jooksul, vaid põhivara kogu kasutusaja jooksul. Vara soetusmaksumuse kuluks kandmine toimub amortiseerimise teel.
Amortisatsioon on vara amortiseeritava osa kandmine kulusse vara kasuliku eluea jooksul.
Kasulik eluiga on periood, mille jooksul vara ettevõtte poolt tõenäoliselt kasutatakse või tooteühikute (või muude sarnaste ühikute) arv, mida ettevõte antud vara kasutamisest saab.
Amortisatsiooni arvestamise seisukohast jagatakse põhivarad kaheks: piiramatu kasutuseaga põhivarad; piiratud kasutuseaga põhivarad.
Piiramata kasutuseaga põhivaradeks on maa, püsiva väärtusega kunstiteosed , muuseumieksponaadid ja raamatud ning neid ei amortiseerita.
Kujunduseesmärgil soetatud kunstiobjektid, millel ei ole püsivat väärtust, samuti muuseumieksponaadid ja raamatud, mis kuuluvad teatud aja järel väljavahetamisele kuuluvad piiratud kasutuseaga põhivarade hulka nii nagu ka masinad, seadmed, ehitised, rajatised, jne.
Piiratud kasutusaeaga põhivarasid amortiseeritakse nende kasuliku eluea jooksul.
Vara hakatakse amortiseerima tema kasutuselevõtmise hetkest ning seda tehakse kuni amortiseeritava osa täieliku amortiseerumiseni, vara eemaldamiseni kasutusest või vara ümberklassifitseerimiseni müügiootel põhivaraks.
Materiaalse põhivara amortisatsiooni arvestuse korra peab raamatupidamiskohustuslane sätestama oma raamatupidamise sise-eeskirjas. Sätestada tuleb põhivara liikide amortisatsiooni määrad, arvestusmeetodid ja sagedus (kuu, kvartal , aasta). Individuaalselt vähemoluliste ja/või standardsete varaobjektide puhul võib rakendada kogu varade grupile ühesuguseid amortisatsioonimäärasid. Individuaalselt oluliste või ebastandardsete objektide puhul tuleks amortisatsioonimäär määrata igale varaobjektile eraldi, lähtudes konkreetse objekti eeldatavast kasulikust elueast. Põhivarade ja selle amortisatsiooni arvestust peetakse põhivara inventarikaartidel.
Põhivarade amortisatsiooni arvestamisel tekib mitterahaline kulu. Amortisatsiooni arvestamisega ei kaasne rahalist liikumist. Rahaline väljaminek toimus hetkel, kui põhivara soetati ja selle eest tasuti. Amortisatsioon vähendab ettevõtte kasumit ja seda tuleb teostada vaatamata sellele, kas majandusaastal esineb kasum või kahjum .
Aasta amortisatsioonisumma leitakse, kui soetusmaksumus jagatakse eeldatava kasutuseaga.
Amortisatsiooninorm on konstantne norme, mis kehtestatakse protsentides põhivara soetusmaksumusest aasta kohta.
Materiaalse põhivara amortiseerimine on küllaltki komplitseeritud , kuna on olemas mitmeid erinevaid meetodeid amortisatsiooni arvestuseks . Amortiseerimine peab väljendama vara kasutamist, mitte ilmtingimata tema väärtuse muutumist. Amortisatsioonimeetodite- ja määrade valikul on aluseks vara kasutamise võimalikult õige peegeldus .
Amortisatsiooni arvestamise meetod määratakse sõltuvalt vara kasutusest, kasutamise intensiivsusest, vara füüsilisest kulumisest vm. aspekti järgi. Erinevate meetodite puhul on üksikutel perioodidel kuluks kantav summa erinev kuid kogusumma ühesugune.
Seadused ega standardid ei sätesta, missugust amortisatsiooni arvestamise meetodit peab kasutama.
Enam kasutamist leiavad järgmised meetodid:
a) lineaarne ehk sirgjooneline ehk võrdeline meetod;
b) tegevusmahul põhinev meetod;
c) kahekordselt alaneva ehk kiirendatud degressiivse amortisatsiooni meetod.
Amortiseeritav osa on vara soetusmaksumus miinus tema lõppväärtus .
Lõppväärtus on summa, mida ettevõte saaks vara võõrandamisel täna (miinus vara võõrandamisega seotud müügikulutused), juhul kui vara oleks sama vana ja samas seisukorras, nagu ta on eeldatavasti tema kasuliku eluea lõppedes.
Akumuleeritud kulum on põhivara juba kuluna kajastatud (amortiseeritud) amortiseeritav osa (samatähenduslik mõistega «akumuleeritud amortisatsioon»).
Lineaarne meetod
Selle meetodi puhul toimub põhivara soetusmaksumuse kuluks kandmine võrdsetes osades põhivara tegeliku kasutusea jooksul. Amortisatsiooni summa arvestatakse soetusmaksumuse ja lõppväärtuse vahena ning kantakse perioodiliselt võrdsete osadena kulusse.
Perioodi amortisatsioonikulu = soetusmaksumus – lõppväärtus/ amortisatsiooniperioodide arv
Tegevusmahul põhinevmeetod
Kulum sõltub valmistatava toodangu kogumahust kasutusperioodil ja mahust vastaval ajaperioodil.
Amortisatsiooni määr = (soetusmaksumus - lõppväärtus)/ planeeritav tegevusmaht
Perioodi amortisatsioonikulu = amortisatsiooni määr x perioodi tegevusmaht
Kahekordselt alaneva jäägi meetod
Amortisatsiooni arvestatakse fikseeritud protsendi alusel vara iga aasta jääkväärtuselt.
Amortisatsiooni määr = (1/vara kasutusaeg) x 2
Perioodi amortisatsioonikulu = (soetusmaksumus – akumuleeritud kulum) x amortisatsioonimäär
Kui ilmneb, et materiaalse põhivara tegelik kasulik tööiga erineb algselt määratust, tuleb mahaarvestamiseperioodi ja arvestust korrigeerida - amortisatsiooniperioodi muutuse mõju kajastatakse aruandeperioodis ja järgmistes perioodides, mitte tagasiulatuvalt.
Materiaalse põhivara amortisatsiooni tuleb kajastada jooksva perioodi kuluna:
D Põhivara kulum (kasumiaruandesse),
K Akumuleeritud põhivara kulum ( bilanssi ).
Konto Akumuleeritud põhivara kulum on kontraaktiva konto. See võimaldab bilansis näidata põhivara jääkmaksumuses, mis saadakse kui põhivara soetusmaksumusest lahutatakse tema akumuleeritud kulum.
Põhivara akumuleeritud kulum
Deebet
kreedit
algsaldo näitab perioodi alguses olemasolevalt põhivaralt arvestatud kulumi kogusummat
deebetkäive näitab aasta jooksul väljalangenud põhivaralt arvestatud kulumi kogusummat
kreeditkäive näitab aasta jooksul põhivaralt arvestatud kulumi kogusummat
lõppsaldo näitab perioodi lõpul olemasolevalt põhivaralt arvestatud kulumi kogusummat

4. Materiaalse põhivara mahakandmine ja müük.

Põhivara väljaminekul on peamiselt kaks varianti : mahakandmine ja müümine.
Põhivara kantakse maha kui ta on füüsiliselt kulunud või moraalselt vananenud. Mahakandmise eelduseks on, et põhivara pole võimalik ettevõtte tegevuses enam kasutada, olenemata sellest, kas ta on täielikult amortiseerunud või mitte. Mahakandmise lausendi aluseks on likvideerimisakt, milles näidatakse põhivara väljalangemise põhjused.
Põhivara mahakandmisel koostatakse järgmised lausendid:
Kui põhivara ei ole täielikult amortiseerunud
D Akumuleeritud põhivara kulum
D Kahjum põhivara mahakandmisest (põhivara jääkmaksumus)
K Põhivara (soetusmaksumus)
Kui põhivara on amortiseerunud
D Akumuleeritud põhivara kulum
K Põhivara (soetusmaksumus)
Materiaalse põhivara müügiga seotud lausendid on järgmised:
Näide: põhivara soetusmaksumus on 6000 eurot, akumuleeritud põhivara kulum 4000 eurot ning bilansiline jääkväärtus 2000 eurot (6000 - 4000 = 2000)
Põhivara müügihind käibemaksuta on:
a) 3000 eurot;
b) 1000 eurot;
c) 2000 eurot.
a) põhivara müügihind ületab tema tegeliku jääkmaksumuse (müügihind on 3000 eurot)
D Nõuded ostjate vastu 3600
D Akumuleeritud põhivara kulum 4000
K Põhivara 6000
K Kasum põhivara müügist 1000
K Käibemaks 600
b) põhivara müügihind on alla tema tegelikku jääkmaksumust (müügihind on 1000 eurot)
D Nõuded ostjate vastu 1200
D Akumuleeritud põhivara kulum 4000
D Kahjum põhivara müügist 1000
K Põhivara 6000
K Käibemaks 200
c) põhivara müügihind on võrdne tegeliku jääkmaksumusega (müügihind on 2000 eurot)
D Nõuded ostjate vastu 2400
D Akumuleeritud põhivara kulum 4000
K Põhivara 6000
K Käibemaks 400

OSTUTEHINGUTE ARVESTUS

1. Ostutehingute arvestuse korraldus.

Ostudega seotud arveldusi arvestatakse bilansikirjel Võlad tarnijatele ning registreeritakse raamatupidamises samanimelisel kontol. Tehingu tulemusel tekib ettevõttel kreditoorne võlgnevus , mis nõuab tulevikus varast, eelkõige rahalistest vahenditest loobumist.
Konto deebetisse kirjendatakse soetatud kauba või saadud teenuse eest tasumine korrespondeeruvuses Raha kontodega. Konto kreeditis kajastatakse saadud väärtuse või kasutatud teenuse maksumus korrespondeeruvuses vastavate varade või kulude kontodega.
Näide:
Tarnijalt saadud materjalide maksumus kirjendatakse arve põhjal järgmiselt:
D Tooraine ja materjal
D Sisendkäibemaks
K Võlad tarnijatele
Tarnijate arve tasumine arvelduskontolt
D Võlad tarnijatele
K Arvelduskonto
Ostutehingute puhul tuleb periodiseerida õigesti tekkinud kohustus. Pikaajalisi tarnevõlgnevusi kajastatakse bilansikirjel Muud pikaajalised kohustused.
Ostutehingute analüütiliseks arvestuseks avatakse eraldi iga tarnija kohta analüütiline konto kuhu kantakse kõik ostutehingud ja tasumine. Tarnijate lõikes peetakse eraldi arvestust iga saabunud arve ja selle tasumise kohta.
Kui tarnijaks on ettevõtte omanik (s.o emaettevõte), mõni teine grupi ettevõte või seotud osapool tuleb tehinguid kajastada kontodel Võlad emaettevõtja vastu, Võlad grupiettevõtja vastu jne.
Ostutehingute kajastamine raamatupidamisarvestuses sõltub sellest, kas ostja on registreeritud käibemaksukohuslasena. Mittekäibemaksukohustuslane lülitab käibemaksu saadud väärtuste soetusmaksumusse või kannab kuludesse koos arvel näidatud põhisummaga. Käibemaksukohustuslane võtab ostuarvel näidatud käibemaksusumma üles nõudena, mille ta saab hiljem Maksu-ja Tolliametilt tagasi küsida või tasaarveldada.

2. Dokumenteerimine.

Ostutehingud registreerimise aluseks on tarnijatelt saadud arve. Arve peab olema vormistatud vastavalt Raamatupidamise seaduses ja Käibemaksuseaduses toodud nõuetele. Arve saamisel tuleb kontrollida, et tarnija oleks märkinud sellele kõik nõutavad rekvisiidid .
Arvele ei tohi käibemaksusummat näidata tarnija, kes ei ole käibemaksukohuslane. Kui ostjal tekib kahtlus tarnija käibemaksukohusluse osas, saab ta pöörduda teabe saamiseks Maksu-ja Tolliameti poole.
Ostutehingutega tegelemisel võib ettevõte kokku puutuda mitmesuguste dokumentidega:

Ostutellimus – käsund kauba hankimiseks.
Kaubaarve saateleht – dokument, mis sisaldab saadetisse kuuluvate esemete nimekirja jm lepingus nõutavaid andmeid.
Transpordi saateleht – dokument, mida kasutab kauba lähtekohast sihtkohta toimetamisel transpordiettevõte.
Tollideklaratsioon – dokument, mida kasutatakse ühendusevälisest riigist kaupade toimetamisel.
Leping – kahe või enama osapoole vaheline juriidiliselt siduv kokkulepe.

Tehingud registreeritakse Tarnijatega toimuvate arvelduste registris (Ostureg.kontos).
Raamatupidamise sise-eeskirjades fikseeritakse missugustes registrites ja kuidas ostutehing registreeritakse. Ettevõttes võib olla kehtestatud ostuarvete kinnitamise kord ettevõtte juhi või allüksuse juhi poolt. Sellisel juhul viseerib ostuarve tehingu eest vastutav isik. Ostuarvele märgitakse raamatupidamiseregistris registreeritud kirjendi järjekorranumber ja selguse huvides ka kulukoht. Analüüside teostamiseks võib ostuarveid rühmitada makstähtaegade viisi (nt. tähtajas olevad arved, kuni 5 päeva tähtaega ületanud arved, 6-10 päeva tähtaega ületanud arved, jne.)

3. Ostuettemaksete arvestus.

Tarnijatele tehtava ettemakse algdokumendiks võib olla ostutellimus, ettemaksuteatis või leping. Ettemakse registreeritakse raamatupidamises siis kui toimub reaalne rahaline makse, mitte teatise saamisel.
Ettemaksed registreeritakse järgmistel bilansikirjetel:
• ettemaksed teenuste eest;
• ettemaksed kaupade eest;
• ettemaksed materiaalse põhivara eest;
• ettemaksed immateriaalse põhivara eest.
Iga tarnija osas peetakse analüütilist arvestust. Ettemaksed registreeritakse Ettemaksete registris.
Näide:
Ettevõte teeb ettemaksuteatise alusel ettemaksu kaupade ostu eest summas 3000 eurot.
D Ettemaksed kaupade eest 3000
K Raha 3000
Ettevõte saab seitsme päeva jooksul kaubaarve summas 3000 eurot (s.h käibemaks).
D Müügiks ostetud kaubad 2500
D Sisendkäibemaks 500
K Võlad tarnijatele 3000
Ettevõte tasaarvleb varem tasutud ettemakse ülesvõetud kohustusega
D Võlad tarnijatele 3000
K Ettemaksed kaupade eest 3000

4. Inventeerimine.

Tarnijatele tasumata arveid tuleb inventeerida, tarnijate lõikes, vähemalt üks kord aastas, enne aastaaruande koostamist. Inventeerimise käigus selgitatakse iga tarnija puhul, kas saldo suurus on tõene ning kas võlgnevuse ajaline pikkus on põhjendatud.
Inventeerimisel on aluseks tarnija poolt väljastatud Saldoteatis.
Inventeerimine seisneb selles, et võrreldakse tarnijatelt saadud saldoteatisi arvestusandmetega. Kinnitatud või märkustega saldoteatised saadetakse tarnijatele tagasi.
Tarnijatele, kes ei ole saldoteatisi saatnud, saadab saldoteatise ettevõte ja palub selle koos kinnitusega tagastada. Saldoteatisele võiks teha järgmise märkuse: “Saldoteatise mittetagastamisel loetakse sellel näidatud saldo teie poolt kinnitatuks.”

MÜÜGITEHINGUTE ARVESTUS

1. Tulu kajastamine.

Tulu – on aruandeperioodi sissetulekud (majandusliku kasu suurenemised), millega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanike poolt teostatud sissemaksed omakapitali.
Tulu hõlmab ainult sellist majanduslikku kasu, mille saajaks on ettevõte ise.
Kolmandate osapoolte nimel kogutud summad, nagu näiteks käibemaks ei ole ettevõtte tulu. Tuluks ei loeta samuti agendi- ja komisjonilepingute alusel kogutud brutosummasid, vaid ainult selliste lepingute alusel teenitavaid komisjonitasusid. Agendi – või komisjonilepingu alusel tehtavad tehingud võivad olla näiteks transpordipiletite müük reisibüroode poolt.
Tulud kirjendatakse tekkepõhise arvestusprintsiibi alusel ning kajastatakse saadud või saada oleva tasu õiglases väärtuses, võttes arvesse lepingus ettenähtud hinnavähendusi ja rabatte (s.o hinnaalandus, mahahindlus).
Enamasti saadakse tasu rahalises vormis. Juhul kui tasumine toimub vahetult või lühikese perioodi jooksul pärast tehingu toimumist , võrdub tehingu müügitulu saadud või saadaoleva rahasummaga.
Juhul kui tasumine toimub alles teatud pikema ajaperioodi möödudes (näiteks järelmaksuga müügi korral), siis on tasu õiglane väärtus väiksem kui laekuva rahasumma nominaalväärtus. Sellisel juhul kajastatakse müügitulu laekuva rahasumma nüüdisväärtuses.
Tulude kajastamise kord on toodud Raamatupidamise Toimkonna juhendis RTJ 10 Tulu kajastamine.

2. Debitoorse lühivõla arvestus.

Debitoorne võlg on ajutiselt firma võlgnike ehk deebitoride käes olev raha.
Ostjate debitoorne võlgnevus tekib müügitehingu tulemusel. Seda kajastatakse bilansikirjel Nõuded ostjate vastu.
Ostjate vastu esitatud nõuded võivad olla lühiajalised ja pikaajalised. Pikaajalised nõuded kajastuvad bilansis Pikaajaliste finantsinvesteeringute all bilansikirjel Pikaajalised nõuded. Pikaajalisteks loetakse nõudeid mis laekuvad pikema perioodi jooksul, kui 12 kuud.
Näide: Esitatakse ostjale arve müüdud kauba kohta, mille eest tuleb tasuda kahe kuu jooksul 500 eurot ning 1,5 aasta pärast 1500 eurot.
Lausend on järgmine:
D nõuded ostjate vastu 500
D pikaajalised nõuded ostjate vastu 1500
K arvestatud käibemaks 333
K müügitulu 1667
Analüütiline arvestus toimub ostjate viisi eraldi. Igal ajahetkel peab olema võimalik kindlaks teha kui suur on ettevõte nõue iga ostja vastu. Nõuete analüüsiks peavad raamatupidamise andmed võimaldama kindlaks nõude pikkust lähtuvalt maksetähtajast. Kui palju on maksetähtajas nõudeid, maksetähtaega kuni 30 päeva ületavad nõuded, maksetähtaega 30 kuni 60 päeva ületavad nõuded, maksetähtaega üle 60 päeva ületavad nõuded.
Lisaks ostjatele võib ettevõttel olla teisigi deebitore nt. aktsionärid, töötajad, laenu saajad jt. nendega seonduv debitoorne võlgnevus kajastatakse bilansikirjel Muud lühiajalised nõuded.
Debitoorne võlg liigitub järgmiselt:

kaubaline debitoorne võlg – tekib kaupade müügil ja teenuste osutamisel;
mittekaubaline debitoorne võlg – tekib mittekaubaliste tehingute (nt. avansi andmise) puhul töötajatele, arveldustes aktsionäridega jt. huvigruppidega, samuti ka dividendide, intresside jm viitlaekumisel.

3. Dokumenteerimine.

Müügitehingud vormistatakse arvetega. Tavaliselt koos arvega vormistatakse ka saateleht.
Vahel võib koostada ühe dokumendi - saateleht/arve.
Arve on kindlate vorminõuetega dokument, mille koostamise tuleb rangelt järgida seadusega kehtestatud vorminõudeid. Käibemaksukohustuslane peab järgima arve rekvisiidi nõudeid, mis on toodud Käibemaksuseaduse §37-s.
Arvele tuleb märkida:
1) arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev;
2) maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number;
3) kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress;
4) kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel;
5) kauba või teenuse nimetus või kirjeldus;
6) kauba kogus või teenuse maht;
7) kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev või kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast;
8) kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus, kui see pole hinna sisse arvatud;
9) maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa;
10) tasumisele kuuluv käibemaksusumma, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Käibemaksusumma märgitakse eurodes.
Lihtsustatud arve võib väljastada, kui arvel olev summa ei ületa 160 eurot ilma käibemaksuta, järgmistel juhtudel:
1) reisijateveo teenuse osutamisel;
2) parkimisautomaadi, automaattankla makseterminali ja muude samalaadsete aparaatide väljatrükitava arve korral.
Sellisel juhul märgitakse arvele vähemalt järgmised andmed:
1) arve väljastamise kuupäev;
2) maksukohustuslase nimi, maksukohustuslasena registreerimise number;
3) kauba või teenuse nimetus või kirjeldus;
4) maksustatav summa;
5) tasumisele kuuluv käibemaksusumma.
Maksukohustuslane , kellele väljastatakse nimetatud arve, on kohustatud sellele arvele märkima oma nime ja maksukohustuslasena registreerimise numbri.
Maksukohustuslane on kohustatud väljastama kauba võõrandamise või teenuse osutamise korral arve seitsme kalendripäeva jooksul, arvates:

kauba ostjale lähetamise; või
kättesaadavaks tegemise; või
teenuse osutamise päevast; või
tagama, et selle väljastaks sama tähtaja jooksul maksukohustuslase nimel ja arvel tegutsev isik või kauba soetaja või teenuse saaja.

Arve võib väljastada paberil või elektrooniliselt.
Kreeditarve esitatakse juhul, kui on vaja parandada esialgselt esitatud arvet kuna on muutunud tellitud kaupade kogus, kaup polnud kliendile sobilik või arve oli lihtsalt vigaselt koostatud. Kreeditarvele märgitakse täiendav viide , millist arvet sellega parandatakse.
Müügitehingud registreeritakse Ostjatega toimuvate arvelduste registris (Müügireskontros). Raamatupidamise sise-eeskirjades tuleb välja tuua, kuidas ja missugustes registrites toimub arvete ja nende laekumiste registreerimine.

4. Ebatõenäoliste laekumiste arvestus.

Tekkepõhise arvestuse üks puudus on see, et bilansis kajastatud debitoorse võla summa ei pruugi reaalselt peegeldada raha tulevast laekumist.
Kui tekib kahtlus mingi arve laekumise suhtes, see arve tunnistada ebatõenäoliselt laekuvaks ning kanda kuludesse. Ostjatelt laekumata arveid hinnatakse individuaalselt.
Ostjale on saadetud meeldetuletuskirju, millele ei vastata, on alustatud võla sissenõudmist kohtu kaudu või ostjale on väljakuulutatud pankrot on need asjaoludeks, mille alusel võib hinnata nõuete laekumise ebatõenäosust. Ebatõenäoliselt laekuv arve kantakse kuluks vaatamata sellele, kas võla sissenõudmiseks on rakendatud meetmeid või mitte. Ebatõenäoliselt laekuv arve kantakse koos käibemaksuga kuluks.
Ebatõenäoliselt laekuva arve kuluks kandmisel koostatakse lausend:
D Kulu ebatõenäoliselt laekuvatest arvetest
K Ebatõenäoliselt laekuvad arved
Vaatamata sellele, et ebatõenäoliselt laekuv arve kantakse kuluks, kajastub ta nõudena laekumiseni või lootusetuks muutumiseni bilansikirjel Nõuded ostjate vastu. Konto Ebatõenäoliselt laekuvad arved kreeditsaldo näidatakse bilansi aktivas samanimelisel bilansikirjel miinusega.
Hea raamatupidamistava eeldab ebatõenäoliselt laekuva arve kulukskandmist enne selle lootusetuks muutumist. Nõue on lootusetu, kui võla sissenõudmiseks ei saa või ei ole majanduslikult kasulik meetmeid rakendada. Lootusetud nõuded tuleb bilansist maha kanda, st maha kanda nii laekumata kui ka ebatõenäoliselt laekuvatest arvetest.
Lootusetu nõude mahakandmisel bilansist koostatakse lausend:
D Ebatõenäoliselt laekuvad arved
K Ostjatelt laekumata arved
Kui lootusetu nõue siiski laekub, kajastatakse laekumist tuluna.

5. Müügiettemaksete arvestus.

Tehingupartnerite kokkuleppest lähtuvalt võib kauba müüja nõuda ostjalt ettemakse tegemist. Ettemakse summa fikseeritakse kas lepingus, müügipakkumisel, müügitellimusel või väljastatakse kliendile ettemaksuteatis. Müüja registreerib laekunud ettemaksu siis kui reaalne raha on laekunud, mitte teatise esitamisel.
Ettemaksust ei teki müügitulu vaid seda kajastatakse bilansikirjel Saadud ettemaksed (kohustus). Ostja ettemakse tähendab müüjale kohustust kaup üle anda või teenus osutada ostjale. Juhul, kui ostjalt laekub pikaajaline ettemakse, siis seda kajastatakse bilansi pikaajaliste kohususte osas kirjel Muud pikaajalised võlad.
Müügiettemaksete analüütiline arvestus toimub kõigi ostjate kohta eraldi.
Käibemaksuseadusest lähtuvalt peab käibemaksukohustuslane arvestama, et käibemaksuga maksustatav käive tekib juba maksu laekumisel.
Näide:
Ettevõte esitab ettemaksuteatise, mille alusel laekub ettevõttele 3000 eurot ettemaksu (tehing on maksustatav käibemaksuga). Ettevõte arvestab laekunud summalt käibemaksu
3000 – 120%
X – 20% X = (3000*20)/120 = 500
Y – 100% Y = (3000*100)/120 = 2500
Koostab järgmise lausendi:
D Raha 3000
K Ostjate ettemaksed 3000
D Ettemaksete käibemaks 500
K Arvestatud käibemaks 500
Tehingu tulemusena on bilansikirje Saadud ettemaks saldo 3000-500 = 2500 eurot, kuna kontrapassiva konto Ettemaksete käibemaks reguleerib konto Ostjate ettemaksed saldot.
Ettevõte esitab ostjale seitsme päeva jooksul arve summas 3000 eurot (koos käibemaksuga) ja koostab lausendi:
D Nõuded ostjate vastu 3000
K Arvestatud käibemaks 500
K Müügitulu 2500
Ettevõte tasaarvleb ostjale esitatud nõude varem laekunud ettemaksega:
D Ostjate ettemaksed 3000
K Nõuded ostjate vastu 3000
D Arvestatud käibemaks 500
K Ettemaksete käibemaks 500

6. Inventeerimine.

Nõuded ostjate vastu bilansikirjet tuleb inventeerida vähemalt kord aastas bilansikuupäeva seisuga.
Inventeerimine seisneb selles, et ostjatele saadetakse saldoteatised, milles on ära toodud nende
võlgnevused ja palutakse need omapoolse kinnitusega või reklamatsiooniga tagasi saata.
Inventeerimise käigus tehakse kindlaks ebatõenäoliselt laekuvad arved ning nõuete summa mis
tulevikus kindlasti laekub.

KOHUSTISTE ARVESTUS

1. Kohustiste jaotus.

Kohustis on raamatupidamiskohustuslasel lasuv kohustus:

mis on tekkinud minevikus toimunud sündmuste tagajärjel;
millest vabanemine nõuab eeldatavasti tulevikus ressurssidest loobumist.

Kohustised tekivad tavapärase äritegevuse käigus. Ettevõttel ostes kaupa järelmaksuga tekib kohutis müüja eest, arvestades töötasult makse tekib kohustis Maksu-ja Tolliameti ees, võttes laenu tekib tagasimaksu kohustis laenuandja ees jne.
Kohustised võivad tekkida ka teatud aja möödumisel. Näiteks kohustis maksta võetud laenudelt intressi või välja vahetada müüdud tooted garantiiaja jooksul.
Teadaolev kohustis on kohustis, mis tuleneb lepingust (selle otseste või kaudsete tingimuste kaudu), seadusandlusest või muust õiguslikust alusest . Nende kohustuste hulka kuuluvad tasumata arved tarnijatele, pangalaenud, maksuvõlad, arvestatud kuid väljamaksmata palgavõlad töötajatele, ettemaksed kaupade või teenuste eest.
Kohustuste kajastamisel aluseks võetav summa on üldjuhul fikseeritud arvel, lepingus või mõnel muul algdokumendil.
Tingimuslike kohustiste all mõistetakse selliseid kohustusi, mis ei ole bilansipäeva seisuga reaalselt ettevõtte kohustused, kuid võivad tulevikus tekkida sõltuvalt asetleidvatest ja ettevõtte poolt mittekontrollivatest sündmustest.
Tingimuslikke kohustisi võib liigitada:

kohustised, mis eeldavad hindamist;
kohustised, mida ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata.

Levinuimaks kohustiseks, mis eeldab hindamist on garantiieraldis.
Juhul kui ettevõte annab enda poolt müüdud toodetele garantii , moodustatakse ettevõtte bilansis eraldis summas, mis on vajalik bilansipäevaks müüdud toodetega seotud garantiikohustise rahuldamiseks. Kohustavaks sündmuseks on toodete müük. Eraldise hindamisel lähtutakse eelmiste aastate kogemusest.
Tingimuslikke kohustusi, mille tekkimine on ebatõenäoline või mida ei ole võimalik objektiivselt ja usaldusväärselt hinnata, bilansis kajastada ei tule kuid aruande lisades avalikustatakse informatsioon.
Sellised kohustised on näiteks:

ettevõtte vastu algatatud kohtuprotsessist, mida ettevõte tõenäoliselt ei kaota, tuleneda võiv kohustus;
ettevõtte poolt tagatud teise ettevõtte laen , millega tõenäoliselt ei kaasne kulutusi, kuna teine ettevõte suudab ise oma kohustusi täita.

Lühiajalisi kohustisi kajastatakse bilansis:
1. Laenukohustused.
Siin näidatakse tasumisele kuuluvad lühiajalised laenud, mis omakorda jagatakse järgmisteks kirjeteks:
a) lühiajalised laenud ja võlakirjad - lühiajalised (kuni 12 kuud) laenud, võlakirjad, arvelduskrediit ja muud finantseerimise eesmärgil tekkinud võlakohustused (tegelikult kasutatud summas, mitte eraldatud limiidi summas);
b) pikaajaliste laenukohustuste tagasimaksed järgmisel perioodil - pikaajaliste laenude ja kapitalirendikohustuste see osa, mis kuulub tagasimaksmisele lähema 12 kuu jooksul;
c) konverteeritavad võlakohustused - lühiajalised vahetusvõlakirjad või eelisaktsiad, mida on võimalik konverteerida ettevõtte aktsiate või osade vastu.
2. Võlad ja ettemaksed.
Lühiajalised võlad ja saadud ettemaksud, liigitatuna põhiliste gruppide kaupa:
a) võlad tarnijatele;
b) võlad töövõtjatele;
c) maksuvõlad;
d) muud võlad;
e) saadud ettemaksed.
3. Sihtfinantseerimine.
Kulude sihtfinantseerimise käigus saadud toetused, mida ei ole veel tuluna kajastatud.
4. Lühiajalised eraldised .
Kohustused, mille realiseerumise aeg ja summa pole kindlad; realiseeruvad tõenäoliselt lähema 12 kuu jooksul või ettevõtte tavapärase äritsükli käigus (näit. garantiieraldised, restruktureerimiseraldised, eraldised kohtuvaidlustega kaasnevate võimalike kulude jaoks jne.).
Pikaajalisi kohustusi kajastatakse bilansis:
1. Pikaajalised laenukohustused.
Jagatakse järgmisteks kirjeteks:
a) laenud, võlakirjad ja kapitalirendi kohustused. Pikaajaliste laenukohustuste (laenude, võlakirjade, kapitalirendikohustuste jne) see osa, mis kuulub tagasimaksmisele hiljem kui 12 kuu pärast;
b) konverteeritavad võlakohustused. Pikaajalised vahetusvõlakirjad või eelisaktsiad, mida on võimalik konverteerida ettevõtte aktsiate või osade vastu;
2. Muud pikaajalised võlad.
Pikaajalised kohustused teiste sama kontserni ettevõtete ees või mitte tavapärase äritegevuse käigus tekkinud pikaajalised kohustused.
3. Pikaajalised eraldised.
Kohustused, mille realiseerumise aeg ja summa pole kindlad; realiseeruvad tõenäoliselt hiljem kui12 kuu jooksul bilansipäevast (näit. pensionieraldised, eraldised kohtuvaidlustega kaasnevate võimalike kulude jaoks jne.).
4. Sihtfinantseerimine.
Põhivara sihtfinantseerimise käigus saadud toetused, mida ei ole veel tuluna kajastatud.
Pika- ja lühiajalised kohustused tuleb õigesti kajastada majandusaasta aruandes. Selleks tuleb pikaajalised kohustused üle vaadata ja tõsta järgmisel majandusaastal täitmisele kuuluvate kohustuste vastavad osad lühiajaliste hulka.

OMAKAPITALI ARVESTUS

1. Omakapitali arvestuse korraldus.

Omakapital koosneb ettevõtte omanike poolt ettevõtte käsutusse antud vahenditest ning ettevõtte poolt tegevustulemusena loodud kapitalist . Omakapitali nimetus bilansis sõltub ettevõtluse vormist (täis-, usaldus-, osaühing , aktsiaselts , tulundusühistu ).
Bilansis esineb omakapital järgmistel kirjetel:

aktsiakapital või osakapital - emiteeritud aktsia - või osakapitali nimiväärtus ;
registreerimata aktsia- või osakapital - bilansipäevaks emiteeritud ja registreerimiseks esitatud, kuid äriregistris veel registreerimata aktsiad või osad.;
ülekurss (aažio) - aktsiate või osade emiteerimisel üle nimiväärtuse saadud tasu.;
oma osad või aktsiad (miinus) - ettevõtte valduses olevad (näiteks tagasiostetud) tema enda poolt eelnevalt emiteeritud aktsiad või osad;
kohustuslik reservkapital - vastavalt äriseadustiku nõuetele moodustatud kohustuslik reservkapital;
muud reservid - muudel eesmärkidel (näiteks selleks, et piirata vaba omakapitali hulka) moodustatud reservid;
jaotamata kasum (kahjum) - eelmiste perioodide ja aruandeaasta akumuleeritud kasum/kahjum, mida ei ole dividendidena välja makstud ega ettevõtte poolt muul eesmärgil kasutatud (näit. aktsiakapitali või reservide suurendamiseks).

Omakapitali liigitatakse seotud ja vabaks omakapitaliks.
Seotud omakapitalist ei tohi teha omanikele väljamakseid v.a ettevõtte likvideerimisel, vabast omakapitalist võib teha omanikele väljamakseid. Omakapitali arvestus osaühingus ja aktsiaseltsis on põhimõtteliselt sarnane.
Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital. Osaühingu osakapital peab olema vähemalt 2500 eurot. Osa väikseim nimiväärtus on üks euro. Kui osa nimiväärtus on suurem kui üks euro, peab see olema ühe euro täiskordne. Osad võivad olla ühesuguse või erineva nimiväärtusega. Igal osanikul võib olla üks osa.
Kui osanik omandab täiendava osa, suureneb vastavalt esialgse osa nimiväärtus. Osa annab osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. Osa kohta ei või välja anda väärtpaberit. Osaühingu osad võivad olla registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Osaühing võib suurendada osakapitali osaühingu omakapitali arvel sissemakseid tegemata (fondiemissioon).
Fondiemissiooni võivad osanikud otsustada pärast majandusaasta aruande kinnitamist ja kasumi jaotamise otsustamist aruande ja kasumi jaotamise otsuse alusel. Fondiemissiooni võib läbi viia ka vahebilansi alusel, mis peab olema koostatud ja kinnitatud majandusaasta aruande koosseisu kuuluva bilansi koostamiseks ja kinnitamiseks ettenähtud korras. Fondiemissiooni korral suurendatakse osaniku osa võrdeliselt tema osa nimiväärtusega. Sellega vastuolus olev otsus on tühine. Fondiemissiooni korral suurendatakse ka osaühingule kuuluvaid oma osasid.
Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital. Aktsiakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. Aktsia annab aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused.
Aktsia võib välja lasta nimiväärtusega aktsiana või nimiväärtuseta aktsiana. Nimiväärtusega ja nimiväärtuseta aktsiate samaaegne väljalaskmine ja kasutamine ei ole lubatud. Kõikidele nimiväärtuseta aktsiatele vastab võrdne osa aktsiakapitalist. Ühele nimiväärtuseta aktsiale osaks langev aktsiakapitali osa (aktsia arvestuslik väärtus) määratakse aktsiakapitali jagamisel aktsiate arvuga.
Aktsia väikseim nimiväärtus või arvestuslik väärtus on 10 senti. Kui aktsia nimiväärtus on suurem kui 10 senti, peab see olema 10 sendi täiskordne.
Eelisaktsia on hääleõiguseta aktsia, mis annab eesõiguse dividendide saamisel ja aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel. eelisaktsiate nimiväärtuste või arvestuslike väärtuste summa ei või olla suurem kui 1/3 aktsiakapitalist. Põhikirjaga võib ette näha, et eelisaktsia annab hääleõiguse teatud otsuste vastuvõtmisel (piiratud hääleõigus ). Eelisaktsia omanikule makstakse dividend välja enne dividendi väljamaksmist teistele aktsionäridele.
Lihtaktsia omanikul on hääleõigus aktsionäride üldkoosolekul. Tal on õigus saada dividende, mille suurus määratakse aktsionäride üldkoosolekul.Ettevõtte likvideerimisel jaotatakse netovara proportsionaalselt aktsionäride osale.
Reservkapital moodustatakse iga- aastastest puhaskasumi eraldistest, samuti muudest eraldistest, mis kantakse reservkapitali seaduse või põhikirja alusel. Kui põhikirjas on ette nähtud reservkapitali moodustamine, siis ei või see olla väiksem kui 1/10 osakapitalist.
Igal majandusaastal tuleb reservkapitali kanda vähemalt 1/20 puhaskasumist. Kui reservkapital saavutab põhikirjas ettenähtud suuruse, lõpetatakse reservkapitali suurendamine puhaskasumi arvelt.
Reservkapitali võib osanike otsusel kasutada kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta osaühingu vabast omakapitalist (eelmiste perioodide jaotamata kasumi ja põhikirjas ettenähtud reservkapitali arvelt), samuti osakapitali suurendamiseks. Reservkapitalist ei või teha osanikele väljamakseid.
Ülekurss ehk aažio tekib, kui aktsiaid või osasid emiteeritakse kõrgemas hinnas kui on nende nimiväärtus. Ülekurssi võib kasutada ettevõtte kahjumi likvideerimiseks, kui seda pole võimalik katta eelmiste perioodide jaotamata kasumi, kohustusliku reservkapitali või muude reservide arvelt. Samuti võib ülekurssi kasutada aktsia või osakapitali suurendamiseks fondiemissiooni teel.

2. Dividendide arvestus.

Dividende võib maksta puhaskasumi arvel. Osaühingu juhatus teeb ettepaneku dividendide suuruse kohta, mille kinnitab osaühingu üldkoosolek . Üldkoosolek ei või kinnitada suuremat dividendi, kui on juhatuse ettepanek. Dividendide väljakuulutamisel võetakse üles dividendide tulumaksukohustus. Dividendide väljamaksmisel kohustus kustutatakse.
Dividendi tulumaks moodustab 21/79 väljamakstud dividendi summast ja see tuleb riigieelarvesse üle kanda hiljemalt dividendi väljamaksmisele järgneva kuu 10. kuupäevaks . Dividendide tulumaks kajastatakse kasumiaruandes tulumaksukulu
Lausendid dividendide arvestamisel:
Üldkoosolek kinnitas dividendid
D Jaotamata kasum
K Dividendivõlg
Võeti arvele dividendi tulumaksukohustus
D Ettevõtte tulumaks
K Tulumaksuvõlg
Maksti välja dividendid
D Dividendivõlg
K Raha
Kanti üle dividendide väljamaksmisel tulumaks
D Tulumaksuvõlg
K Raha

.DOCX Laadi alla originaalfail 24 lk · .docx · 32 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-01-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

32 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Maryan7 Õppematerjali autor

Raha arvestus, varud, põhivarad, amortisatsioon, mahakandmine, ostutehingute kajastamine, müügitehingute arvestamine, debitoorne lühivõlg, kohustised, omakapital

Sarnased õppematerjalid

docx

Raamatupidamine I osa

Raamatupidamine I Varje Kodasma 2006 BILANSS 1.1 Põhimõisted VARA - raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus; OMAKAPITAL (netovara) - raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe; KOHUSTUS - raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg. 1.2 Bilansi mõiste ja sisu Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab teatud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit (vara, kohustusi ja omakapitali). Eesti Vabariigi bilansiskeem on kinnitatud Raamatupidamise seaduse lisaga 1.

Raamatupidamise alused

doc

ARVESTUSTE ALUSED 4.-6. nädala konspekt

ARVESTUSTE ALUSED 4-6 nädal BILANSI VÄLJAVÕTE Käibevara Raha- kassas olev raha kui ka pangakontode jäägid, välja arvatud pikaajalised deposiidid. Lühiajalised finantsinvesteeringud Nõuded ja ettemaksed Varud Põhivara Pikaajalised finantsinvesteeringud Kinnisvarainvesteeringud Materiaalne põhivara Immateriaalne põhivara RAHA JA LÜHIAJALISTE VÄÄRTPABERITE ARVESTUS Bilansikirjel Raha kajastatakse raamatupidamis-kohustuslase käsutuses olevat sularaha jääki kui ka raha seisu kõigil pangakontodel. Raha on maksevahend. Välisvaluuta pangakontod hinnatakse bilansipäeval ümber kehtiva Euroopa Keskpanga valuutakursi alusel. Bilansikirjel Lühiajalised finantsinvesteeringud kajastatakse väärtpaberitesse tehtud lühiajalisi investeeringuid. Raha kui objekti hoidmine on vähetulukas- raha hoiustamisel teenib see maksimaalselt pangadeposiidi intressi. Kursimuutused kajastatakse kasumiaruandes fin

Arvestuse alused

doc

Finantsraamatupidamise kordamine

Finantsraamatupidamise kordamine 1. Majandusarvestuse põhivaldkonnad: Statistika, Sisekontroll, Finantsarvestust, Auditeerimist, Juhtimisarvestust, Finantsanalüüsi, Kuluarvestust, Eelarvestamist, Maksuarvestust, Finantsjuhtimist Keskset rolli omab finantsarvestus 2. Raamatupidamine on : Kitsamas tähenduses mõistetakse raamatupidamise all majandusüksuse tegevuse ja selle tulemuste kohta mis tahes infokandjatel (raamatus, paberdokumentidel, digitaalsel kujul jms) arvestus- ehk raamatupidamisregistrite pidamise süsteemi. Seadusandlusest tuleneva raamatupidamise korraldamise kohustuse all mõistetakse üldiselt organisatsiooni finantsarvestuse ja maksuarvestuse korraldamise kohustust, sest need on täpselt seadusandluse ja rahvusvaheliste standarditega reguleeritud. 3. Raamatupidamise erisused erinevates organisatsioonides · Eelarveliste asutuste raamatupidamine (riik, ministeeriumid, kohalikud omavalitsused ja nende allasutused

Finantsraamatupidamine

pdf

Finantsarvestuse konspekt

Tallinna Tehnikaülikool Majandusarvestuse instituut FINANTSARVESTUS Loengukonspekt Koostanud lektor Iivi Maspanov SISUKORD SISUKORD ......................................................................................................................... 2 1. MAJANDUSARVESTUS ................................................................................................... 3 2. RAHVUSVAHELISELT TUNNUSTATUD ARVESTUSE JA ARUANDLUSE PÕHIMÕTTED .......... 5 3. RAAMTUPIDAMISE AASTAARUANDE KOOSTAMISE ALUSPRINTSIIBID (RMPS § 16) ......... 6 4. RAAMATUPIDAMISES KASUTATAVAD MÕISTED ............................................................ 7 5. MAJANDUSTEHINGUTE DOKUMENTEERIMINE JA REGISTREERIMINE ............................. 8 6. RAAMATUPIDAMISE ARVESTUSMEETODID.................................................................. 12 7. RAAMATUPIDAMISE BILANSS ..............................................

Ettevõtlus alused

doc

MERIT AKTIVA KASUTAMINE FIRMA SISE-EESKIRJADES

Tallinna Majanduskool Majandusarvestuse ja maksunduse osakond Karmen Küket RP099 MERIT AKTIVA KASUTAMINE FIRMA SISE- EESKIRJADES Referaat Juhendaja: Evi Kikas Tallinn 2011 2 SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 4 1. RAHALISTE VAHENDITE ARVESTUS.............................................................................5 1.1Kassatehingud.................................................................................................................... 5 1.2Arvestus arvelduskontodel.................................................................................................6 2. NÕUETE ARVESTUS...........................................................................................................7 2.1 Nõuded ost

Raamatupidamine

docx

Arvestus alused

PÕHIVARA Põhivara on vara, mida kasutatakse jätkuvalt pikema ajavahemiku jooksul (rohkem kui üks aasta). PÕHIVARA (saame kasutada pikema aja vältel ja mitu korda, varu aga saab kasutada ühe korra.): *Materiaalne põhivara (mateeria olemas. Kasutame põhitegevuses. Hoonet kasutame põhitegevuses, kuigi ta on ka kinnisvaraobjekt.) *Immateriaalne põhivara (mateeria puudub) *Kinnisvarapõhivara investeeringud (paigutatakse raha kinnisvaraobjekti, saame müüa suurema hinnaga, kui soetanud olema ja teenime tulu) *Pikaajalised finantsinvesteeringud (paigutanud raha aktsiatesse, laenu välja andnud jne. Eesmärk pidevalt kasu saada, tulu teenida.) MATERIAALSE PÕHIVARA ARVESTUS Materiaalne põhivara ehk aineline põhivara. Materiaalne põhivara on materiaalne vara, mida kasutatakse põhitegevuses ja mida kavatsetakse kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Materiaalse põhivara soetamine Materiaalne põhivara võetakse arvele soetamise momendil tema soetusm

Raamatupidamise alused

doc

Praktika aruanne - raamatupidamine

TALLINNA MAJANDUSKOOL Majandusarvestuse ja maksunduse osakond xxxx xxxx Baltic Chess Group OÜ Raamatupidamise praktika I Juhendaja: xxxxx Tallinn 2009 1 SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 3 1.ETTEVÕTTE AJALUGU, TEGEVUSALAD, STRUKTUUR..............................................4 2.RAAMATUPIDAMISE KORRALDAMINE, STRUKTUUR, KASUTATAV RAAMATUPIDAMISSÜSTEEM..............................................................................................5 3.RAHALISTE VAHENDITE ARVESTUS..............................................................................8 3.1. Pangakontod ja nende arvestus..........................................................................

Raamatupidamine

doc

Finantsarvestus - Konspekt

RAAMATUPIDAMISARVESTUSE ÜLDISELOOMUSTUS: Arvestuse mõiste ja terminoloogia: Arvestuse abil kajastatakse varade seisukorda ja liikumist. Ehk siis pannakse kirja kust varad tulevad ja kus neid kasutatakse. Arvestust peetakse selleks, et kontrollida ettevõtte tegevust ja suunata arengut. Arvestus on oma olemuselt ärikeel mida peaksid valdama kõik finantsharidust omavad isikud ja finants näitajatest huvitatud isikud. 1. ettevõtte tipp ja keskastme juhid või juhtkond. 2. osanikud/omanikud/ investorid 3. maksuamet/riik/ statistikaamet 4. pangad/laenuandjad 5. töötajad/raamatupidaja 6. kliendid ja hankijad Juhtimine-organisatsiooni tegevuse planeerimine ja operatiivarvestuse alusel juhtimine. Arvestus- majandusliku tehingu registreerimine mille alla kuuluvad ülesmärkimine, liigitamine, summeerimine, tõlgendamine. Mis on arvestus? ühe KT küsimus! Raamatupidamine-üks majandusliku arvestuse liikidest ja kujutab endast pidevate info süstematiseerimiste registreerimist Kuluar

Finantsarvestus

Rohkem sarnaseid