Lääne filosoofia (1)

SISSEJUHATUS
Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud .
Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine.
SOKRATES
Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. „sokraatiline probleem“. Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik - oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus.
Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna „väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises“.
Isiksus
Sokratese käsitlus armastusest: armastus kõige puhtamal kujul ei ole suunatud teisele inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Sokratese arvates on tühine see, kas inimene on rikas või on tal mõni muu eelis, mida rahvahulgad õndsuse eeltingimuseks peavad.
Sokratese teoreetiline panus filosoofiasse on vähene. Ta ei arendanud mingit süsteemset õptust, ei esitanud terviklikku filosoofiat. Enamasti üritas ta näidata asju nii nagu need pole. Viimse piirini pinguldatud kriitilisus , oma piiride teadmine ja tajumine - see on põhiline eripära. Ta on kõige targem inimene, sest ta ei tea arva teadvat seda, mida ta ei tea. Sokratesele on iseloomulik vestluses kaaslane pihtide vahele võtta. Ta ei seleta lahti oma vaatekohti. Sokrates rajab traditsiooni, mis jookseb läbi mõtlemise ajaloo: olulisem on sageli esitada värske, viljakas ja uut teed rajav küsimus kui otsida vastust mõnele vanale. Küsitavaks tegemine ja probleemide avamine tukslevad inimliku mõistmise südamikus.
Sokratese surm
Sokratese aupaiste saabub alles ta surma kaudu. Tema surm sünnitas dokumentaalsed ja poleemilist kirjandust. Surres oli ta 70-aastane. Oma surmapäeval vestleb Sokrates oma sõpradega surmast. Ta väidab, et tema tarkuseotsingud on parim ettevalmistus surmale. „Tõelisel filosoofil on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmutavam“. Filosoofia on tugevam kui surm- see on osa Sokratese müüdist. „See mees, kes on tõesti kogu elu pühendanud filosoofiale, võib julgelt oodata surma ja loota , et pärast surma saab ta osa suurimast hüvest.“
Sokraatiline meetod
Sokratese filosoofilisi õpetusi on vähe, tema tõmbejõud on tema isiksus.
Ta oli kirglik vestleja. Olulisem on vestlus ise ja küsimusteasetus, mitte resultaat . Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja- Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti- ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte ise sünnitada.
Sokratese puhul eristub filosoofiline tegevus mõistemääratlusena. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistele.
Mis on teadmine? Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus- teooria sellest, mis on teadmine. Selle filosoofia erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus. See vastus nõuab teadmist ennast. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesestmõistetavaks. Teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus . Teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega.
Sokrates filosoofi musternäidisena
Sokratese puhul saab ilmsiks filosoofia kolm omast joont. 1) Filosoofia rahuldamatust soovist kahelda asjades, mis tunduvad täiesti selged olevat. Filosoofias ei usuta midagi ilma mõistuspäraste põhjendusteta. 2) mõtlemise järjekindlus.. 3) omaenese seisukohtade läbinägemine.
Sokrates on parem kuulaja kui enamik teisi. Ühe tema teooria kohaselt on õppimine meeldetuletamine . Tõeline teadmine- olulisi asju puudutav teadmine peitub inimeses eneses . Seega on tõe leidmiseks vaja uurida iseend . Sokratesele huvi pakkuv teadmine puudutas midagi muud kui välist tajumaailma; selle võis ta leida iseendast.
Teise filosoofilise lähenemisviisi järgi on teadmine hüve; õige mõistmine viib paratamatult õige tegevuseni, neid kahte pole võimalik mõelda teineteisest eraldi.
Sokrates otsib peale tõe ja tarkuse ka hüvelist elu. Temas ühtivad teadmine ja moraal .
Kõik, mida inimene peab tegema, on seega mõistuslikult selgitatav. Tõeline teadmine ei ole lahus seda väljendavast tegevusest. Nii Sokrates kui Jeesus esindasid humaansuse ideaali. Kuid nende vahel on üks otsustav erinevus. Sokrates ei andnud oma õpilastele dogmasid ega õpetussüsteeme, ei lunastust ega pääsemist. Ta ei nõudnud oma järgijatelt usku mingitesse eelnevalt mõõdetud usupügalatesse; tema eeskuju suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve, kirglikult, kustutamatult tõde janunema. Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist- mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.
Filosoofia on käärimine, protsess ilma lõputa. On vaid tõde, põhjendus ja mõistus- ning püüdlus tungida edasi üha sügavamale. On nõu pidevalt otsida, nõue laiendada mõistmist üle tuntud piiri. Selle väljakutse sümbol on Sokrates.
PLATON
Sokratese andekaim õpilane oli Platon(427-347 eKr). Õpetaja traagiline surm vapustas teda ning asus teda kaitsma läbi oma kirjutiste. Mõndades kirjutistes ta aga varjus Sokratese tegelaskuju taha ning arendas omaenda seisukohti, mis filosoofiat suuresti muutisd.
Vastupidiselt Sokratesele ta kirjutas palju, samuti oli ta ise pigem sünteesiv. Platoni kirjutised on meeleolukad ja värvikad. Platon on intellektuaalse vaimutsemise suurmeister. Maailm muutub tema haardes filosoofiliseks süsteemiks. Tema kirjutised ei ole ühtlased.
Tema soositum väljendusviis on dialoog . Ta on eemaldanud teostest iseenda. Ta on mõistatuslik. Sarnaselt Sokratesega tahtis ka tema olla eelkõigeõpetaja. Rajas Akadeemia.
Tema filosoofia lähtekohad on ülevad. Ta on teadlik enda aja poliitilisest ja inimlikust allakäigust. Ta tahab inimesi sellest välja aidata.
Mis on hüve? Mis on õiglus? Need on tema jaoks elu ja surma küsimused.
Inimmõistus on väljakutsuvalt suveräänne. Platon pooldab Sokratese intellektuaalset eetikat, mille järgi ei toimi keegi tahtlikult vääralt.
Pürgimus korra ja seaduspärasuse poole. Platoni õpetus ideaalsest riigist on utoopiline. Tema seisukohti on põhjust nimetada absolutistlikeks.
Platoni ideeõpetus
Õpetus ideedest seostub Platoni teiste teemadega. Asjadele tuleb läheneda vaid ainult mõtlemise abil.
Protagorase relativism
Protagorase kuulsa õpetuse järgi on inimene kõigi asjade mõõt. Relativistlik seisukoht seob teadmise teadja endaga. Igaüks vaatab asju lähtuvalt oma seisukohast , kõik teadmised on subjektiivsed. Teadmiste vältimatu subjektiivsuse tõttu ei ole üldkehtiv teadmine võimalik.
Platon on selle õpetuse vastu. Tema õpetuse põhitelg on, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud. Ideede maailm ei sõltu inimestest. Meeltega tajutav maailm ilmneb erinevalt sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Meelelise maailma kohta saab meil olla ainult usk või kujutlus . Subjektiivsus kaasneb usuga ja mitte teadmisega.
Ainsus ja paljulisus
Herakleitose väitel ei saa astuda kaks korda samasse jõkke; olemine on pidevas muutumises ja iga hetk on eelmisega võrreldes juba teisenenud.
Parmenidese järgi on reaalsus üks ja jagamatu . Ta kuulutab, et kõiksus moodustab ainsuse, mis on olemas samana ja iseenese läbi. Igasugune paljusus ja muutumine, mida surelike arvamised maailmas näevad, on ekslikud. Seal sisalduvad kujutlused tekkivast ja kaduvast - kõigist eristustest, mille vahele astub aeg.
Ka liikumine on illusioon. Maailm ei muutu! Ja kuna maailm ei muutu, kuna olev ei ole lõpmatult jagatav , on see üks ja jagamatu.
Platon eristab tõelisuse kaks tasandit , millest üks on püsiv ja muutumatu ja teine pideva muutumise seisundis. Need on Platoni kaks maailma.
Näiline ja tegelik
Platoni ideeõpetuse taustaks on tegelikkuse ja näilisuse eristamine filosoofilises ja inimlikus mõttes.
Meelte abil tunnetatava maailma taga on tõeliselt olevate ideede tegelikkus, mida meeleline maailm ainult peegeldab. See ideede maailm on tabatav ainult mõistusega ja sellele, mitte näilisele, tuleb tõe otsijail suunata oma tähelepanu.
„Kui hing toimetab uurimist omaette , suundub igavese, surematu ja muutumatu poole, ja kuna hing on sellega sarnane ja ühte sugu, püsib ta muutumatuna viibides muutumatu naabruses ja sellega kokku puutudes. See ongi hinge seisund, mida nimetatakse tarkuseks.“ Meeltega tajutav tegelikkus on näilisus, mis on laias laastus olemas, aga päriselt ei ole. Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal . Näilisus ei taga tõelist teadmist.
Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. See vaid mõtlemise abil saavutatav tegelikkus on ideede maailm, mis kiirgab kogu teadmises.
Ideed teadmise objektina
Ülemeelelised ideed on meeltega tajutavast tegelikkusest põhjapanevamad. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. Meeltemaailma muutuvad ja kaduvad esemed ja olendid saavad ilmuda meie teadmiste ringi ainult sedavõrd, kuivõrd me vaatleme neid ideede kaudu. Üksikud asjad ei ole tunnetatavad.
Teadmine eeldab mõtlemist, seega eraldumist meeltes vahetult antust.
Kui ei oleks ideid, siis ei oleks midagi, millele meeled saaksid toetuda. Ilma igaveste muutumatute ideedeta oleks mõistuslik mõtlemine võimatu.
Ainsuse tunnetamine paljususes on Platoni õpetuse kesksemaid teemasid. Ideed on mallid, mis liigendavad tegelikkust , ülemeelelised ja muutumatud.
Platon ei usalda meelelist taju, kuna see viib tähelepanu üksikutele ja kaduvatele asjadele neid ühendava püsiva olemuse arvel. Teadmine on suunatud teistele asjadele kui arvamus või usk. See on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele.
Platon eelistab üldist üksikule ja konkreetsele. Eelistab püsivat ja ajatut muutuvale ja ajalisele.
Ideed tõsiolevana
Ideed teevad võimalikuks üldkehtiva teadmise. Platon arvab , et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed , need on väljaspool ruumi ja aega. Muutumine on näiliku tegelikkuse mõiste, varjudemaailma nähtus. Olev on olemuselt muutumatu ja igavene . Kõik, mis on häviv on ajaga seotud. Ideed on olemas tingimatuna- tõsiolevad.
Põhjus on põhjapanevam kui see asi, mille põhjus see on. Asjad jagunevad klassidesse selle järgi, milliseid ideid nad jäljendavad või peegeldavad. Platon tahab juhtida meie tähelepanu mõistelisele, mõtlemist eeldavale osale, ilma milleta teadmine on võimatu. Sellele annab ta nime „idee“.
Ideed moraali alusena
Platoni ideed annavad aluse ka moraalifilosoofiale. Platon on moralist. Tema arvates on enamuse otsusel põhinev moraal tõelise moraali karikatuur. Moraalil peab olema subjektiivsest hinnangust tugevam põhi. Platoni jaoks olid tähtsad eetilised , poliitilised ja moraalifilosoofilised küsimused. Ta on vastu igasugusele relativismile. Et objektiivne teadmine ja objektiivsed väärtused oleksid võimalikud, selleks vajame me ideid. Mehisuse idee.
Ideede ja meelelise maailma suhe
Ideid ei või tuletada meelelisest maailmast. Platon uurib võrdsuse ideed.
Mõtlemine on meelelise tajuga võrreldes alati esmane, tunnetusteoreetiliselt ja loogiliselt. Olev kui selline, asjade tuum ja olemus on saavutatav vaid mõtlemise abil. Tüübid ja liigid.
Ideed ja keelefilosoofia
Õiglus viitab ideedemaailmas olevale muutumatule ja igavesele õigluse ideele, alles siis konkreetseid tegusid . Mõisted ei ole ajas ja ruumis, nad ei ole liha ja veri . Mis nad siis on? Seda küsimust nim filosoofias universaalide probleemiks. Platon arvab, et olev peab olema täiuslik. Ta ise pole täielik platonist .
Ühiskonnafilosoofia
Mis on õiglus? Platonil on eesmärk esitada üksikasjalik visioon ideaalsest riigist. Dialoog „Riik“.
Elitaarne ühiskonna ideaal. Et teada, mis on õiglus üksikinimese puhul, peame enne uurima, mida tähendab õiglus riigis. Riik on hiiglaslik inimene. Moraal seob üksikisiku riigi osaks. Inimese sotsiaalsus on vältimatu tõde.( Aristoteles , platon) riik ja üksikinimene on oma põhistruktuurilt sarnased. „töö loomuliku jaotuse põhimõte“. Suur osa dialoogi tekstist keskendub valitsejate õige kasvatamise küsimustele.
Platon usub, et on võimalik teada, mis on õige ja hea. Demokraatia nõrkus on just selles, et side teadmisega katkeb. Ülekohus ja ebaõiglus tuleneb ikka teadmatusest. Õiglase riigi esmane ja viimne ülesanne on hoolitseda selle eest, et võimalused valitsejate mõistuseotsustest tulenevate vigade jaoks oleks lõplikult välistatud.
Valitseja põhiline omadus on tema teadmine tõsiolevast, tema oskus eristada arvamust tõelisest teadmisest. See on ülim ja puhtaim hüve- päritud Sokrateselt. Aga sel juhul kõlbavad vaid filosoofid valitsejateks.
Filosoof on tõe armastaja - tarkuse armastaja. Valitseja saab kehtestada õiglaseid seaduseid ainult siis, kui ta teab, mis on õiglus, selleks on võimeline vaid filosoof.
Platoni riik on aristokraatia - parimate võim. Platon ei usu demokraatia efektiivsuses. Massi suurus ei taga teadmist. Suured hulgad ei saa olla tarkuse armastajad . Õiglus on see kui igaüks tegeleb oma asjadega. Õiglus põhineb eri ühiskonnakihtide harmoonilisel vahekorral. Õiglus on sotsiaalne hüve.
Neli voorust : õiglus, mõistlikkus, mehisus ja tarkus.
Tsensuur , propaganda , bürokraatia ja meelevaldne reguleerimine on osa Platoni utoopiast.
Ühiskond tekib vajadusest.
KIERKEGAARD -OLEMISE TASANDID
Kierkegaard tahab, et inimene muutuks. Ta ei taha luua oma õpetust. Tähtis ei ole esitada võimalikult tõepärast teooriat; tähtis on tuua, muuta ja sundida iga inimese eksistents tema enda ette. Teeline tegu on sisemine otsus, millega üksikisik viib lõppfaasi potentsiaalse võimaluse ja identifitseerib end oma mõtte sisuga, et saavutada seal olemasolu.
Kolm olemise tasandit: esteetiline olemine, kus inimest suunavad tema aistingud, impulsid , tunded, tema oma meeleolud ja naudinguihad. Esteetiline elu on alati olevikus. Kõik toimub hetke ajendil. Esteetiline inimene on oma meelte kammitsas.
Eetilise olemise võtmemõisteks on tasakaal. Põhiraskus on jätkuvuses, üldisuses, põhimõttes. Eetiline inimene peab jälgima, mida moraalikoodeks parasjagu ütleb.
Religioosne olemine. Seda iseloomustab usk varemkäsitletud järsult radikaalsubjektivistlikus tähenduses; usk ilma objektiivse aluseta , usk ilma mõistlike põhjusteta, usk ebakindluse ees. See tõukab inimese üksindusse, paljastab tema sisemise subjektiivsuse. Isegi moraal tõugatakse eemale. Religioosne inimene on kaugel mõistlikkuse piiridest. Tema ees on vaid kuristik ja teiselpool kuristikku on jumal.
KARL MARX
Materialism
Marx annab materialismile uue sisu. Ateistlik ja materialistlik riigifilosoofia, kus põhiküsimuseks saab teadvuse ja tegelikkuse suhe. Inimene on see, mida ta sööb. Marx tahab leida seesugust materialismi vormi, mis võiks olla tugevaks taustraamiks ühiskondlikele muudatustele. Filosoofia ei ole eesmärk omaette, vaid tee kuhugi edasi.
Elu materiaalsed tingimused asetatakse teadvusest ettepoole . Et mõista teadvuse olemust, peame me uurima ainelist maailma. Marx usub, et inimese teadvust valitsevad nähtamatud majanduslikud struktuurid.
Inimene on sotsiaalne loom. Teadvus on ühiskondlik produkt .
Mõtlemine- filosoofia- on ühiskondlik produkt. Inimene loob religiooni. Marx nõuab, et me vaataksime mööda kultuurisfääridest, kuna tuleb tungida tuumani, mis on majanduslikud ja ühiskondlikud realiteedid. Religioon ja kultuurisfäärid esindavad majanduslikke eeliseid , ühiskondlikke jõude.
Materialistlik ajalookäsitlus
Marx usub, et ta on avastanud ühiskonna arengu seaduse. ta ei arenda seda süstemaatiliselt. Ta tahab individualiseerida seaduspärasused, mis määravad inimühiskonna arengut.
Üksikinimene on ühiskondlik, tema olemus areneb välja teatud ühiskonnasüsteemi taustal. Ühiskonnasüsteem muutub koos materiaalse tootmisviisi- majandussuhete- muutumisega. Sellepärast on ka ajaloo ülim määrav jõud majanduslikud tegurid.
Ajaloolised murrangud muudavad tootmisviisi. Inimkonna saatuse otsustavad küsimused puudutavad majandust.
NIETZSCHE ÕPETUS VÕIMUTAHTEST
Teistest kõrgem motiiv on võimutahe. Sellel põhineb reaalsus. Ta loob erilaadsusi, tema olemusse kuulub eri viisidel ilmnemine.
Elu on võimutahe- inimsus- ja ilma selleta elu ei ole. Võimutahe toimib kogu reaalsuses , mitte ainult inimeses.
Me teeme kõik alati kõigepealt pildiks, kujutiseks meist endist. Oleme iseenda sümbolite vangid.
Püüd võimule on universaalne jõud. Nagu näiteks seksuaalsus . Olulised on inimese tungid, mis viivad võimutahteni.
Nietzcshe jaoks on Jumal surnud, alles on jäänud üksildane inimene, kes tunnistab vaid elu enda väärtust.
Tema eesmärk on kirjeldada ideaalset, iseseisvat , sõltumatut, uut loovat inimest. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ilma väljastpoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita. Kuskil ei ole iseseisvust ja sõltumatust piisavalt.
Võimutahe ilmneb jõuna.
Ta ei räägi vastutusest. Õnn ja edukus piiravad võimutahet. Tahet peab juhtima ja suunama. Jõud vajab vastukaalu. Võimutahe vajab vastupanu. Valu ja kannatus teenivad võimutahtelist elu.
Inimene on tervik ja tervikuna peab teda ka käsitlema. Et inimene saaks öelda jah, peab tal olemas olema võimalus keelduda.
Kus on elu seal on vastupanu.
Vaimseimad inimesed on tugevaimad.
ARISTOTELES
Asus õppima Platoni akadeemiasse 18- aastaselt. Platoni isiksusel ja akadeemial oli Aristotelesele suur mõju.
Ta kirjutas teadusteooriast ja loogikast, moraaliõpetusest ja ühiskonnateadusest, psühholoogiast ja bioloogiast, keelest, kunstist, spordist jne.
Erinevalt Platonist juhib Aristotelest janu empiiriliste teadmiste järele. Talle meeldib koguda materjali. Huvi faktide vastu. Kirjutab kohmakalt ja abstraktselt. Avaldas suurt mõju kogu ümbritsevale kultuurile .
Ta põgenes pärast Aleksander Suure surma ära.
Vaadetelt elulähedane, austas sügavalt oma naist.
Ideeõpetuse kriitika
Aristoteles ise oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õptusi ning lõi vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Ta tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Ideed ei seleta muutusi. Samuti sisaldab ideede õpetus Aristotelese arvates loogilisi probleeme. Probleem seoses meeleliste asjade sidumisega ideedega. Ideid on liiga palju.
Teadmine ja universaalid
Teadmine on suunatud universaalidele, sellele, mis on üldine. Teadmine eeldab üksikust ülemast ainest. Teadmine puudutab seda, mis ühendab erinevaid üksikasju, mitte seda, mis on erilist mingis teatud üksikus.
Olemas on vaid üksikud asjad, mingit iseseisvat ja erilist universaalide maailma ei ole. Universaalidel ei ole iseseisvat positsiooni.
Peamine erinevus Aristotelese ja Platoni vahel on ontoloogias.
Metafüüsika uurimisobjekt
Kõik inimesed püüdlevad oma loomult teadmiste poole.
Teaduslik teadmine on omaette väärtus. Teadmisjanu tekib imestamisest. Teadmine eeldab teadmisi põhjustest. Kõige väärtuslikum teadmine on teadmine kõige esmasematest põhjustest. Tarkus tegeleb põhjuste ja alustega.
Metafüüsika on kõige üldisemate aluste ja esmaste põhjuste uurimine . Ta uurib olevat olevana.
Põhjuste analüüs
Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele miks.
Ainelised, materiaalsed, vormiv, võimalikkuse põhjus. Toimiv põhjus, lõpp-põhjus.
Igasugune muutus eeldab asja, mis muutub.
Aristotelese kategooriad
Iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat väljendab seda, mida subjektist räägitakse.
Platonil ei ole üksikud asjad tõsiolevad, vaid ainult ideede ebatäiuslikud kujutised. Rohkem tervele mõistusele apelleeriv Aristoteles kirjutab, et kõik peale esmaste substantside kas omistatakse neile predikaadina või sisaldub see neis. Kui pole esmaseid substantse, ei saa olla ka midagi muud. Iga substants on mingi see. Substantsi olemus põhjustab teatud omadusi. Kvantiteet- predikaadikategooria. Kvaliteet, relatiivid, koht, hetk, tegevus, tegevuse objektiks olemine, seisund, olukord. Aristotelese kategooriad näivad kehtivat üheaegselt nii keele, mõtlemise kui tegelikkuse kohta. On võimalik, et just keele uurimine on viinud Aristotelese kategooriate eristamiseni.
Mõistetel on oma kategooria; mõtlemisel, keelel ja oleval.
Õpetus keskteest
Kui vooruslikuks saadakse vooruslikke tegusid tehes, siis kes on see, kes ütleb, millal mingi tegu seda on? Voorus on teatud oskus. Kui seda õpitakse tegutsedes , on vaja hoolitseda selle eest, et moraaliharjutused järgiksid harjutustele omaseid põhimõtteid. Midagi ei tohi olla ülearu ega midagi liiga vähe. Voorused saavad loomult kannatada kui midagi on liiga palju või vähe.
Mõistus on inimese kõige jumalikum osa. Voorus tekib suhtes kahte äärmust moodustavasse pahesse. Mõistus peab otsima keskpaiga. Nii liitub voorusega sünteesiv element, mis tõstab selle pahedest kõrgemale. Kesktee ei puuduta üksikuid tegusid.
Praktikas juhib inimest eriline mõtlemine, mis erineb nii teoreetilisest mõtlemisest kui oskustest.
Praktiline mõistus erineb teoreetilisest mõistusest just selle poolest, et haarab üksikuid tegureid. Praktilise mõistuse tegevus on seotud suhte ja situatsiooniga.
Praktiline süllogism. Vooruslik inimene toimib paratamatult vooruslikult.
Aristotelese maailmapildis ei leidu kohta üksikisiku mina-vormilisele eredusele, tema tahtele ja vabadusele.
AQUINO THOMAS
Tema õpetus on katoliku kiriku ametlik filosoofia. Ta ei loonud oma mõistestikku. Ta ühendas Aristotelese ristiusuga. Ratsionalist.
Usk ja mõistus
Mis suhtes on usk ja mõistus? Mõistus ja filosoofia ei loo dogmadest erinevat tõde- mõistus ja ilmutus ei ole omavahel vastuolus . Mõistus toetab ja täiendab ilmutust. Osa dogmasid ei saa mõistuslikult tõestada. Osa ilmutusest peab igal juhul usu kaudu omaks võtma.
Teoloogia näitab selle suuna, kuhu ratsionaalse käsitluse peab juhtima. Aristotelismi võib tema teostes kohata.
DESCARTES
Läbi Descartes sünnib uus tervikpilt, mis asendab nüüd juba aastasadu valitsenud aristotellikskolastilise maailmakorra. Uusaja filosoofia rajaja. Kõik oli kaheldav, lähtuma pidi eeltingimustevabast mõtlemisest. Ja mõistuse jõu piire ei tunnistatud. Ta oli kõike muud kui traditsiooniline õpetaja. Käis jesuiitide koolis. Oli katoliiklane. Ta filosofeerib elurõõmsalt ja maalähedaselt.
Tema tekstid on suunatud haritud kaasinimestele, mitte professoritele. Samuti tegutses ta kirjanikuna. Hinge ja keha vastandamine . Hing on ainult inimesel, loomad on keerulised masinad . Ainult inimene ja tema hing on vabad.
Tõsikindel teadmine
"Arutlus meetodist". descartes´i filosoofia eesmärk on leida tõsikindel teadmine. Kahtluste puudumine- kõigist kujuteldavatest tingimustest vaba kindlus - on kriteerium , millega tunnetust tuleb mõõta. Kas saab midagi tõsikindlalt teada?
Süstemaatilise kahtluse meetod
Kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Mida iganes peab olema võimalik küsida. Mitte miski muu ei kõlba kui tõsikindluse nõuded täitev mõistuse hääl. Descartes pole skeptik - ta ei väida, et midagi pole võimalik teada. Ta kahtleb ettevalmistavalt ja prooviks, teatava eesmärgiga. Kui mõni väide on kaheldav, siis oletagem väide valeks. Meeleelundite kaudu tulevat teadmist ei saa kindlalt-täiesti kindlalt-usaldada. Ta mõtleb, et mõni kurivaim üritab teda petta .
Cogito , ergo sum
Midagi saab tõsikindlalt teada. Mõtlen, järelikult olen olemas. Saan kahelda vaid olemas olles.
SPINOZA- VAIMU JA MATEERIA VAHEKORD
Milline on vahekord inimese hingelise- vaimse- ja materiaalse poole vahel? Hingeline ja kehaline pool on sama asja kaks erinevat mõõdet. Substants on Jumal ehk Loodus. Tahe on tegelikult mõistmine- teadlikkus tegelikkuse absoluutsest paratamatusest. Mõistmine ja teadmine on nägemine juhuslikkuste taha. Kõigel on oma põhjus ja seletus. Pole olemas juhuslikkuseid ja võimalikkuseid. Ülim tarkus on suurim hüve.
LEIBNIZ ’I MONADOLOOGIA.
Monaaditeooria on Leibniz´i kuulsaim ja kaalukaim filosoofiline teos. Tema monaadid on metafüüsilised punktid. Monaadide vahel ei ole mingisugust kausaalset vastasmõju. Moodustavad korrapärase terviku. Talle avaldas suurt mõju Descartes.
Millest tegelikkus oma põhialustes koosneb? See ei saa koosneda mingitest materiaalsetest osakestest. Metafüüsika substantsid on tegelikkuse väikseimad põhiühikud. Teisalt peavad need põhiosakased olema jagamatud. Miski materiaalne ei kõlba substantsiks, sest iga materiaalne ühik on jagatav. Ulatavusega substantsi ei saa eksisteerida.
Kui substants ei saa olla materiaalne siis peab ta olema vaimne, hingeline. Ta peab iseennast substantsiks. Ta leiab, et substantse peab olema palju.
Monaad on substants, mida on tõeliselt üks. Jagamatu. Monaadid on metafüüsilised põhiühikud.
Tegelikkus koosneb ühikutest.
Inimesed moodustavad monaadide kogumikus ebatavalise erandi. Hingede hulk on lõpmatu.
Monaadi vaatenurk võib ajaga muutuda. Igal monaadil on oma maailm. Samuti on olemas lõputu hulk erinevaid maailmu . Monaad võib vaadelda tegelikkust rohkem või vähem selgesti.
Igal monaadil on tegelikkuse suhtes oma vaatenurk. Igal monaadil on temale omane tunnetuslik kapatsiteet . Osad monaadid tunnetavad koguni maailma ennast.
Leibniz tahab säilitada substantsi mõiste sõltumatuse. Iga monaad väljendab tervet maailma.
Igale monaadile on omane pertseptsioon ja püüdlus. Kõik monaadid tajuvad. Monaadide muutumised ei ole juhuslikud. Kõik muutused määrab eranditu determinism. Hierarhia kõige kõrgem monaad on Jumal. Erinevalt teistest monaadidest on Jumal lõpmatu. On olemas vaid vaimsed põhisubstantsid. Iga monaadi ja tema käitumise taga on Jumal. Iga sisemise muutuse aluseks on tema eelnev seisund.
"On lihtne järeldada, et kõigi hingede terviku peab moodustama Jumala linn, see on kõige täiuslikuma valitseja kõige täiuslikum riik."
JOHN LOCKE - MÕISTUS ON SÜNDIDES PUHAS TAHVEL
Mis on meie mõistuse sisu- ideede- päritolu? Kogemust; sellel põhineb kogu meie teadmine ja sellest lõppkokkuvõttes kõik tuleneb. Inimese suhe ümbritsevaga on vastasmõju suhe ja teadmisi hangib ta reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased. locke ´i järgi peame me teadmisele lähenema "ajaloolise, puhta meetodi" kaudu. Inimese mõistus on nn puhas tahvel. Kogemus on kriteerium, mis määrab ära meie uskumuste tõesuse või mittetõesuse.
GEORGE BERKELEY – ESSE EST PERCIPI
Eksisteerida tähendab olla tajutav. Berkeley keskne huviobjekt on väljendi eksistents tähendus. Eksistentsi mõiste on seotud tajuga ja ka põhineb sellel.
Teadmaks, et esemed on olemas, ei pea ma neid nägema, aga mingil viisil pean ma neid tajuma . See on fenomenalism, sest selle lähtekohaks on see, mis ilmneb meie meelte kaudu. Olemasolev lahutatakse väliselt ilmnevas. Kogu maailm ei ole muud kui tohutu kogum fenomene, hinge ideid. Maailm on hiigelsuur ideede kobar . Hinge idee eksisteerib üksnes selles hinges , kus ta on. Olemasolu on tajutavus või see kes tajub on.
Eksisteerib subjekt- hing- ja objekt: kõik ideed.
DAVID HUME ’I SKEPTITSISM – KAUSAALSUSE JA INDUKTSIOONIPRINTSIIBI KRIITIKA.
Hume´i filosoofiat on kombeks nimetada skeptiliseks empirismiks. Autentse teadmise piiride sügav tunnetamine. Ta suhtub kahtlevalt meie tavapärasesse arusaama teadmisest. Ta tahab välja selgitada, mis asjadest meil võib olla kõige rangemaid võimalikke nõudeid täitev teadmine.
Kogemus on kõigi teadmiste allikas. Teadvusele vahetult ilmnev- ta enda tegevus ja muljed- on teadmiste suhtes prioriteersed.
Tunnetusteooria algab ideede ja muljete teineteisest eristamisega. Mõlemad on teadvuse seisundid. Muljed on meie teadvuse vahetud kujutlused, aistingud ja tähelepanekud meie oma meele tegevusest. Ideed või mõtted moodustavad teadvuse sisu. Inimene võib luua ideid, millel ei ole reaalsuses vastet. Iga sisu omav idee koosneb muljetest. Kõik ideed on vaid meie muljete koopiad. Kust me teame, kas mõiste on mõistuspärane? Kontrollides, kas on olemas mõnda vahetul kogemusel põhinevat muljet või muljete gruppi, millest seda on võimalik tuletada. Kui ei siis puudub mõistel sisu.
Me ei pruugi teada, kas on olemas mingi mina või ise kui olemisvorm. See mida nimetame endaks on abstraktsioon ja sellel puudub empiiriline sisu. Minule ei vasta mingi mulje.
Mõistus on kimp meelepilte. Mingit hinge pole olemas - või kui on siis ei saa me seda teada. On tundeid, aistinguid. Kellel need on, seda me tajuda ei saa.
Oma mõtlemisprotsessis teeme me häbiväärselt palju oletusi, millele ratsionaalsete põhjuste leidmine on küllaltki vaevarikas töö. Meie mõtlemine põhineb juurdemõeldavatel oletatavatel eeldustel ja arvamustel, kuigi me seda ise ei pruugi teada.
Me ei tea kas mina olen olemas. Meil ei ole põhjust uskuda ei ainelise ega hingelise substantsi olemasolusse. Meie teadvuses tekivad meelelised kujundid , mis arvatakse esindavat välist maailma. Kuid me ei saa neid kunagi võrrelda, sest nad on loogiliselt teineteisest sõltumatud. Ei ole mingit tagatist sellele, et reaalsus on olemas. On igati võimalik et välisilm eksisteerib, aga meil ei ole võimalik teada, kas see on nii või ei. Kogemus on üks ja see sama, sõltumata sellest, mis on nende aistingute taga.
Hume´i mõttearendus on rangelt tunnetusteoreetiline. Hume tahab kindlaks määrata tunnetuse piirid.
Kausaalsuse kriitika
Põhjuse ja tagajärje suhe. Meil pole alust uskuda, et see mis toimus minevikus, kordub ka tulevikus. Kausaalsust ennast või põhjuse ja tagajärje paratamatut suhet me ei kohta.
Kogemus sünnib teatud hetkel ; tähelepanek teatud asja seisust on seotud teatud ajahetkega ja tekitab meis sellele vastavad muljed. Me ise loome kausaalsuse. Iga meelelist tunnetust mittearvestav tuletus on põhjendamatu. Kui teadmine põhineb kogemusel ja sellest tuleneval vahetul muljel , siis ei saa meil olla mingit teadmist kausaalsuse olemasolust. Kausaalsuse usaldamine põhineb usul.
Induktsiooniprintsiibi kriitika
Sündmustes ei ole midagi sellist, mis sunniks ühte neist tulenema teisest. Sündmused on teineteisest eraldiseisvad. Seda, milline maailm on nüüd praegu, saame me teada oma muljetest nimelt praegusel hetkel. Kuid seda, mis on hetke pärast, me ei tea. Ei saa olla kindel, et tulevikus säilib maailm muutumatuna. Kui tahame seda teada, peame toetuma oletustele, kuid see põhineb usul ja on irratsionaalne .
IMMANUEL KANTI TRANSTSENDENTAALNE FILOSOOFIA.
Transtsendentaalse käsitlusega viidatakse analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. Pürgib paljastama kogemuse üldkehtivaid jooni, ilma milleta pole võimalik. Kant tahab teadusest aru saada, mitte selle üle kohut mõista.
Teadmine põhineb koostööl, teadva subjekti ja maailma vahelisel vastasmõjul. Igasugune teadmine eeldab mõistet. Kõige üldisemate mõistete otsimine on peaeesmärk.
Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv .
Moraaliteooria . Põhimõte on imperatiiv, kuna ta kohustab. Ta on kategooriline, kuna selles põhimõttes ei sisaldu mingit reservatsiooni. Dikteerib põhimõtte , mis on absoluutne ja tingimusteta. Teo tagajärjed ei ole olulised. Mida iganes teoga saavutatakse või hävitatakse, selle moraalne positsioon temast ei sõltu.
Kategooriline imperatiiv kohustab tahet. Kant eeldab, et inimeses on justkui kaks poolt: mõistuslik ja soovide pool.
Tegutse vaid sellise maksiimi järgi, mida võid samal ajal tahta saavat üldiseks seaduseks.
Tema kindlus on a priori. Inimene järgib seda moraali normi vaid ja ainult normi enda pärast.
HEGELI AJALOOFILOSOOFIA.
Hegel on süsteemiehitaja. Ta loob kõikekatva koondsüsteemi. Talle on ajaloolisus filosoofiline põhitõde, mille järeldused ulatuvad sügavale inimmaailma tõelisusesse. Inimene on algusest peale ajalooga seotud. Ta teeb ajaloo mõisteliseks. Ajalugu iseloomustab range sisemine sihipärasus. Ajalool on eesmärk, objekt ja suund. Ajalugu on seaduspärane.
Ajalugu on protsess, mille kaudu väljendab ennast reaalsuse põhiolemus.
Maailma valitseb mõistus, seega on ka ajalugu mõistuspärane. Suured isikud väljendavad maailmavaimu tahet. Kuigi maailmaajalugu on mõistuspärane, ei ole ta puhas ega ideaalne. Õnne perioodid ajaloos on tühjad lehed, kuna puuduvad vastuolud. Ajaloos on midagi jumalikku ja midagi lõputut, aga on ka lõplikku.
Hegel otsib ühtsust. Ajaloos toimuvad muutused viivad täiuslikkuseni. Ta on idealist. Maailmaajalugu on vaimu, teadvuse areng.
"Maailma lõppeesmärk on vaimu vabaduse tunnetamine." vabaduse mõiste sisu areneb ja muutub - ta otsib üha kõrgemaid vorme. Maailmaajalugu on selle väljendus.