Eesti ajalugu (0)

. Esi- ehk muinasaeg ( - u 1200)
Eesti ala vabanes umbes 13 000 aasta eest lõplikult jääst
Periodiseering- Muinasaeg : kivi-, pronksi- ja rauaaeg . Kiviaeg : vanem ehk paleoliitikum
(algas inimese kujunemisega ja lõppes Põhja- Euroopas viimase jääajaga), keskmine ehk
mesoliitikum (u 9000-5000 a. eKr), noorem ehk neoliitikum (u 5000-u500 a eKr).
Pronksiaeg : vanem(u 1800- u 1100 eKr) ja noorem( u 1100- u1500 eKr). Rauaaeg: vanem,
keskmine, noorem.
Elatusalad olid veekodude ääres. Tähtis oli jaht – kütiti põtru, kopraid, ürgveiseis,
karusid , metside, kitsi , linde (ka hülgeid) . Kasutati viskeodasid, vibu, nooli , püünised,
lõksud. Peale selle söödi loodusande – taimed, juureikad, marjad , pähklid, seened.
Noorem kiviaeg e neoliitikum (5000-1800eKr). Neoliitikumi alguseks peetakse
keraamika kasutuselevõttu. Venimad savinõud valmistati savist, millesse oli sedatud
teokarpe, purustatud taimi ja kivipudru. Kasutati toidu tegemiseks, hoidmiseks.
Kammkeraamika klutuur levis u 4000eKr, kasutusele tulid paremini valmistatud
savinõud, mille välispinda oli kaunistatud lohukeste ja täketega mida tehti kammi
meenutava hambulise templiga. Kammkeraamika kultuur levis Lõuna-Lätist kuni Põhja-
Soomeni ja Looda-Venemaa aladel. Vooliti luust/merevaigust ehteid - loomade, lindude,
madude ja inimeste kujukesi .
Nöörkeraamika kultuur- u 3000 eKr. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega ning hoolega
voolitud vened e paati meenutavad sissepuuritud auguga kivikirved. Nöörkeraamika
kultuuri asulad paiknesid piirkondades, kus leidus rohumaid koduloomadele ja sobivad
mullakihti maaviljeluseks. Oli ka teistsugused matmiskombed, kalmistus rajati veidi
kõrgemalt küngastele. Surnus asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis ja
olid kõvasti kinni seotus, sest surnuid hakati kartma.
Pronksiaeg ja vanem rauaaeg
Vanem pronksiaeg (1800-1100eKr). Metallist tööriistad olid tunduvalt paremad, puu sai
maha raiuda 3korda kiiremini. Algul olid pronksesemed liiga kallid ja jätkus kivi
kasutamine.
Noorem pronksiaeg (1100-500eKr). Kindlustatud asulad(Saaremaal, Asvas, Ridalas;
rajati looduslikult kaitstud paikadesse) põldude jäänused(Saha- Lool , kivikoristuse käigus
kuhjatud ümmargused kivihunnikud ja piklikud kivipeenrad), kivikalmed (maapealsed
kalmeehitised, ümmargune ring ja keskele laotud kirst ), lohukivid (ohverdamine, täistaeva
vaatlus, esivanemate austamine,viljakusmaak)
Asustus, majandus, ühiskond – Eesti oli jagunenud rannikupiirkonnaks ja sisemaaks.
Paepealsetel rannikualadel on küllalt õhukesed aga viljakad mullad, mida oli kergem
harida. Peamiseks elatusalaks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus . Kasvatati lambaid ,
kitsi, veiseid, sigu, hobuseid. Peamised põlluviljad olid nisu, oder, hirss , hernes, uba,
lina. Sel ajal kujunes ka üksiktaluline asutus ja kujunes välja põllumaa eraomandus –
tekkis varanduslik ebavõrdsus.
Noorem pronksiaeg
Uut tüüpi kinnismuistised :
Põldude jäänused (kiviaiad ümber)
Kivikalmed
Lohukivid
Enamus kinnismuististest asuvad Lääne- ning Põhja-Eestis ja saartel
Esimesed kindlustatud asulad leitud Saaremaalt (Asva, Ridala , Kaali)
Enamus rahvast elas avaasulates
Asustus ja eluolu
Rannikupiirkonnad
- põllud õhukesed, viljakandvad, kerge harida
- maaviljelus ja karjakasvatus
- lisaks küttimine, kalapüük, saarlastel hülged
- üksiktaluline asustus, põllumaa oli eraomand
- tekkis kihistumine > kujunes välja valitsemine
- pronks saadi Skandinaaviast; mõjutused
Sisemaa piirkonnad
- arengust maas , hõredamalt asustatud
- metsad olid tihedad, raske maad harida
- tegeldi karjandusega, alepõllundus
- kalandusel ja jahil suurem osatähtsus
Esile kerkisid jõukamad talud ja nad omasid võimu ümbruskonna üle
sellele võiks viidata nt kindla suurusega põldude kasutuselevõtmine (maksustati haritav maa)
Ilmselt eksisteeris ühiskondlik võimuvõitlus
selle poolt kõneleb ka linnuste kasutuselevõtt, mida kasutatid episoodiliselt
Rooma rauaaeg
Saanud nime Rooma impeeriumi mõjust Põhja- Euroopale ja Eestile
Eestini on mõju ulatunud kaudselt , läbi vahendajate, selle kajastuseks mõned mündid ja ehted
Sellest ajast on uuritud kõige rohkem kalmeid, mis sisaldavad rikkalikult hauapanuseid (üle Eesti u 500 kalmet )
eluolu
Üksiktalulise asustuse õitseaeg, sise-Eestis asustus tihenes
Juurde tekkis jõukamaid talusid
Põhielatusalad olid põlluharimine ja karjakasvatus
Põllundustoodang kasvas, tekkis ülejääk, millega sai kaubelda
Raudesemete valmistamisele spetsialiseerumisest oli välja kujunenud käsitöö (lisaks tööriistadele ka peenekoelised ehted, pronks, email)
Kaubandushuvid suundusid lõunasse Rooma impeeriumi poole
Rooma kaupmehi huvitas põhja poolt saadav merevaik ja karusnahk
Lõuna poolt hangiti ennekõike pronksi
Eestlased vahetasid ilmselt vilja merevaigu ja karusnahkade vastu ning vahendasid seda edasi lõuna poole (kauplemine balti hõimude kaudu)
Roomast pärinevad nt sellised leiud nagu klaashelmed, sõled, pronksmündid
Keskmisel rauaajal kerkisid Eesti aladele esimesed linnused
Kasutusele võeti uus kivikalmetüüp – kivivarekalmed, lisaks kääpad
Hakkasid tekkima esimesed külad
Hakati kasutama ribapõldusid
Viikingiajal hakati linnustes püsivalt elama, tekkis nn linnus-asula süsteem (linnuse ümber asetses ava-asula)
Leitud rohkesti peiteleide ( aarded )
Esimesed andmed kroonikates
Linnused rajati tavaliselt looduslikult kaitstud kohtadesse, vähem kaitstud küljele kuhajti vall
- Lõuna-Eestis valmistati vallid liivast, mida hoidsid kinni palgid
- Põhja- ja Lääne-Eestis laoti müürid kivist ilma sideaineta (st kuivmüür)
- Linnuse vallile ehitati palkaed ja teisele poole kaevati kaitseks kraav
Linnused olid püsivalt asustatud, sõja ja röövretkede oht oli suur (ka ootamatu ); relvad ja põlemiskihid kinnitavad võitlust
Sellest ajast pärineb u. umbes 50 linnust
Noorema rauaaja linnused Eestis (1-varane linnus, 2-3 ajajärgu teisel poolel kasutatud linnus, 4-oletatav linnus (allikas: Eesti muinasornamentika andmebaas)
Linnused liigitakse tüüpide järgi:
- Mägilinnus
(igast küljest looduslikult kaitstud küngas)
- Neemiklinnus
(mäeseljaku otsal , ühel pool kunstlik vall)
- Kalevipoja säng
(voorele rajatud, vallid/kraavid rajati otstele)
- Ringvall-linnus
(tasasele maale ehitatud igast küljest kaitstud linnused, paekivi vallid)
(võimsad maalinnad 12-13 saj)
Külad
Enamus rahvast elas avaasulates:
- Tavaliselt koosnes mitmest talust – saame rääkida küladest (mitmed selleaegsed külad on tänapäevani)
- Leitud põldudest kuuluvad sellesse aega põllukivihunnikute väljad, ribapõllud, ilmselt ka osa lapipõlde (pikad põllusiilud maa ühtlustamiseks)
- Põllundust arendas rauast adratera kasutuselevõtt
- Kasutati kaheväljasüsteemi – üks osa põllust kasvatas, teine oli kesas
Eesti muinasaja lõpul
Jagunes Eesti maakondadeks ja need omakorda kihelkondadeks. Suuremad maakonnad oli Saaremaa, Virumaa, Sakal, Ungadi. Juhtkond - kihelkonda vanemad.
Usundid : loodususund- Tarapita. Väe mõiste – pühad allikad, puid. Häldjad, Targad jne.
Polnud muinasusund niivõrd usk kui eluja mõtteviis. Loodusega arvestati nii, nagu inimeste keskel elades tuleb arvestada teiste inimestega.
Ristiusu levik
10-11 sajandil ristiusu Taanil , Rootsis, Venemaal- Eesti sattus kristlike riikide vahele.
1054 . a. toimus jagunemine katoliikluseks ja õigeusuks. 1167.a. pühitses Lundi peapiiskop eestlaste piiskopiks tsistertslaste ordu munga Fulco . Rahvasuu kinnitab , et Saha kabel on vanem kui Tallinna linn. Ristiusu toodi “tule ja mõõgaga” 13. sajandi algul.
Keskaeg
Eesti keskajaks võib pidada perioodi 13. sajandi algusest 16. sajandi teise pooleni, teisisõnu ristiusustamise algusest Liivi sõjani. See on ajavahemik , mida Lääne-Euroopa ajaloos käsitletakse kõrg- ja hiliskeskajana. Alates 13. sajandi algusest kajastub Eesti ajalugu järjekindlalt kirjalikes allikates . Vallutuseelses Eestis valitsenud poolfeodaalsete suhete ja paganlike uskumuste kõrvale ilmusid Euroopa keskaega kujundanud olulisemad tegurid — katoliku kirik ja fikseerunud feodaalsuhted , mille kandjateks Eesti oludes olid välismaised kolonistid .
Sellest tulenevalt on Eesti keskaja ajalugu paljuski Lääne katoliikluse ja administratiivse süsteemi juurutamise, s.t võõrvõimu ajalugu. Eesti keskajast säilinud allikmaterjal on katkendlik ja ebaühtlane: nii mõnigi üksiknähtus või terve ajalõik on kirjeldatav iseäranis värvikalt ja sündmusterohkelt, ent teiste sündmuste või nähtuste kohta puuduvad teated sootuks.
Paremini tuntakse 13. sajandi alguskümnendeid, mida kirjeldab Eesti ja Läti aladel sajandi esimesel poolel tegutsenud saksa preestri Henriku Liivimaa kroonika, samuti 15.–16. sajandit, mille puhul muudab kirjaliku asjaajamise mahu suurenemine paljud sündmused ja protsessid paremini jälgitavaks. Seevastu 13. sajandi teine pool ja 14. sajand on allikaliselt märksa halvemini esindatud .
administratiivne jaotus
Vana- Liivimaa – Eesti ja Läti alad keskajal
Eestimaa – Põhja-Eesti keskajal, Taani valdused Põhja-Eestis
Liivimaa – Lõuna-Eesti ja Läti alad keskajal
Muistse vabadusvõitluse järel jaotati Eesti ja Läti alad võõrvallutajate järel, tekkisid feodaalsed väikeriigid, mille eesotsas olid sõltumatud valitsejad - maahärrad
Vana-Liivimaa riigid:
Riia peapiiskopkond (Riia)
Tartu piiskopkond (Tartu)
Saare-Lääne piiskopkond (Vana-Pärnu, Lihula , Haapsalu)
Liivi orduriik (Riia, Võnnu, Viljandi) läänistas vähe
Taani kuninga valdused (Tallinn) – Tallinna piiskopkond, Eestimaa hertsogkond – läänistas palju
Kuramaa piiskopkond (Piltene)
Kindla keskvõimuga riiklik korraldus polnud Eestis veel välja kujunenud, on põhjust näha kristluse põhilise maaletoojana iseseisvalt tegutsenud võõramaist misjonit. Piirkonna hiline kristlik hõlvamine võiski osalt tuleneda sellest, et maa ei pakkunud majanduslikus mõttes kuigi suurt huvi.
12. sajandi lõpukümnenditel Väina ( Daugava ) äärsetel liivlaste ja latgalite aladel alguse saanud saksa ekspansioon jõudis Eestisse 1208. aastal, mil ristisõdijad rüüstasid Lõuna-Eesti tähtsa keskuse Otepää linnuse
Veelgi varem, 1206. aastal, olid taanlased , kelle väge juhtis Lundi peapiiskop Anders Sunesen, üritanud edutult kinnitada kanda Eesti suurimal saarel, tihedalt asustatud ja jõukal Saaremaal.
Paavstikuuria ja Euroopa ristisõdijate roll Liivimaa (umbes tänapäeva Eesti ja Läti ala, mida ajalookirjanduses on nimetatud ka Vana-Liivimaaks) hõlvamisel on vastuoluline . Paavstil , kes soovis laiendada katoliku kiriku mõju ida suunas, pidades silmas ka kreekakatoliku alasid, puudus selleks praktiline sõjaline jõud. Samaaegselt muutsid muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate positsiooni Pühal Maal üha ebakindlamaks ning vallutusenergia suundumine uutesse piirkondadesse pakkus igati vastuvõetava väljapääsu. Eesti vallutamisel osalenud valdavalt saksa soost ristisõdijate sõdimisvalmidus oli otseses seoses mõned sajandid varem ristitud sakslaste üldise ittatungiga 12.–13. sajandil. Sellisena esindasid ristisõdijad esmajoones saksa maahärrade huve, mis olid sageli teravas vastuolus paavsti omadega. Vastuolu juured ulatusid igipõlise Saksa-Rooma keisri ja saksa maahärrade vaenuseni paavstitooliga, mille oli põhjustanud paavstide alates 11. sajandist järjekindlalt väljendatud postulaat vaimuliku võimu ülimuslikkusest ilmaliku üle. Liivimaa praktilises poliitikas 13. sajandil ilmnes see tõsiasjas, et paavst kaldus tihtipeale toetama pigem taani kui saksa ristisõdijaid.
Peale ristiusustamist algas Eestis kiiresti kirikute ehitus, algul puidust, hiljem kivist
Kirikute ehitus oli maaisanda finantseerida
Igasse kihelkonda ehitati kirik, tavaliselt keskpunkti, vana pühapaiga lähedale
Kihelkonnakirikutesse seati ametisse preester , kes pidas jumalateenistusi ning õpetas
Enamik preestreid pärines Saksamaalt, 13. saj võis leida vaimulike seas ka eestlasi
Ristisõja toetajateks olid saksa kaupmehed
Sellega seoses tekkisid juba vallutuste käigus Liivimaale esimesed linnad
Linnad kujunesid muistsetele kauplemis-kohtadele, teede sõlmpunktidesse, keskustesse
Keskaegsetel linnadel oli iseseisev õiguslik staatus, mille tagas maaisanda antud linnaõigus
Riia (1201), Tallinn ( 1248 ), Vana-Pärnu (1251), Tartu (1262), Haapsalu ( 1279 ), Viljandi ( 1283 ), Paide ( 1291 ), Rakvere (1302), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345); Kuressaarel keskajal linnastaatust ei olnud
Eesti ala kirikliku administratsiooni, s.t piiskopkondade ja piiskopi juures tegutsevate kõrgvaimulike kogude — toomkapiitlite — kujunemine kestis peaaegu kogu 13. sajandi. Esimese Eesti ala piiskopi Theoderichi, kes kandis ka Eestimaa piiskopi tiitlit , kinnitas 1211. aastal ametisse Riia piiskop Albert ; endine Bremeni toomhärra Albert Buxhövden oli Liivimaa ristiusustamise ja vallutamise üks võtmefiguure, kes tegutses siinse mõõgamisjoni organiseerimisel energiliselt alates piiskopikspühitsemisest 1199 . aastal kuni oma surmani 1229.
Theoderich oli veel tüüpiline nn misjonipiiskop — tal ei olnud ei kindlat residentsi ega toomkapiitlit. Pärast seda, kui eestlased Theoderichi 1219. aastal Lindanise lahingu ajal tema telgis tapsid, nimetas piiskop Albert Eesti alale piiskopiks oma venna Hermanni, algul Lihula piiskopi nime all. 1224. aastal viis Hermann piiskopkonna keskuse üle Tartusse . Lihulasse asus järgnevalt Saare-Lääne piiskop, kes aga kolis oma residentsi 1251. aastal Pärnusse ning 1260. aastate algul Haapsallu.
Ka esimesed Taani piiskopid Põhja-Eestis ei suutnud veel piiskopkonda ja kapiitlit välja kujundada. Tallinna piiskopkonna ajalugu võib alustada aastast 1240, mil Taani kuningas annetas piiskopi ja kapiitli ülalpidamiseks maad. Pärast Riia muutmist peapiiskopkonnaks 1251. aastal jäid Tartu ja Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopi alluvusse, Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile. Erinevalt Tartu ja Saare-Lääne piiskoppidest ei olnud Tallinna piiskopil oma piiskopkonnas ilmalikku võimu.
Paralleelselt esimeste piiskoppide tegevuse algusega rajati tärkavatesse linnadesse ka esimesed katedraalid ja kogudusekirikud. Tallinna toomkirikut hakati tõenäoliselt ehitama 1220 . aastate lõpul, Tartu toomkirikut 13. sajandi teisel poolel. Kogudusekirikute rajamise kohta maapiirkondades on andmed puudulikud, küll aga mainitakse juba 13. sajandi esimesel poolel kirikukihelkondi, mis algul langesid territoriaalselt ligikaudu kokku vallutuseelsete muinaskihelkondadega.
Kui 14. sajandil domineerisid Liivimaa võimude vahel suured erimeelsused, mis sageli arenesid relvastatud kokkupõrgeteks, seda iseäranis ordu ja Riia linna vahel, siis 15. sajandit võib pidada Liivimaa konsolideerumise ning seisustevaheliste reguleerimise ajaks. Põlisrahva poliitiline tähtsus nõrgenes üha enam ja enam.
Liivimaa maapäevi — ordumeistri ja ordukäsknike (ordulinnuste foogtid ja komtuurid ning teised orduametnikud), piiskoppide ja teiste kõrgvaimulike ning Tallinna, Tartu ja Riia linnade esindajate omavahelisi nõupidamisi, millel arutati kogu maad puudutavaid poliitilisi, majandus- ja kirikuelu küsimusi — hakati järjekindlamalt pidama alates 15. sajandi 20.–30. aastatest .
Jüriöö ülestõus
Taani riigi võimu kahanedes muutus Eestimaa hertsogkonna valitsemine kuningale tülikaks
Taani kuningas otsustas oma Eesti valgused Saksa ordule maha müüa
Taani vasallid kartsid aga uue maaisanda all seniste vabaduste piiramist, nad proovisid üleminekut igati takistada, ka eestlased proovisid võimuvahetuse olukorras oma seisu parandada.
1343 alustasid harjulased jüriööl (23. aprill) relvastatud mässu. Põletati mõisaid ja kirkuid, tapeti sakslaseid, valiti 4 kuningat Edasi asuti piirama Tallinna, kus oli näha, et oma jõududest ei piisa, otsiti abi Rootsilt ja Venemaalt, mõlemad lubasid abi saata.
Saare-Lääne piiskopkonna aladel alustati samuti ülestõusuga, millele ei suudetud vastu seista, abipalvega pöörduti Saksa ordu poole
Liivimaa meister kutsus eestlaste kuningad Paide linnusesse selgitusi andma, eestlased tapeti relvakokkupõrke tagajärjel Seejärel ületasid orduväed Taani valduste piiri ning rünnak päädis harjulaste maleva hävitamisega 1343 juulis toimus ülestõus ka Saaremaal, kus piirati keskset Pöide linnust ning hävitati see
Alles Preisimaalt saadud abivägedega õnnestus ordul Mandri-Eesti 1343a lõpuks alistada, saarlased aga kahe sõjakäiguga 1344 ja 1345; karistuseks pidid saarlased ehitama Maasilinnus
Seoses ülestõusuga oli ordu saanud Põhja-Eesti peremeheks.Ametlikult toimus see 1346.a, kui Taani kuningas loovutas oma valdused 19 000 hõbemarga eest Saksa ordu kõrgmeistrilenÜlestõusus osalesid mereäärsed maakonnad, kes olid seni säilitanud suuremad õigused.nÜlestõusuga hävitati ka seega Eesti poliitiline eliit ning vastupanu oli raugenud pikaks ajaks
Lõhe eestlaste ja võõrvõimu vahel süvenes
Usuelu keskaja lõpul. Reformatsioon
15. sajandil ja 16. sajandi algul toimus katoliku kiriku siseelus mitmeid muutusi. Nn kontsiliaarliikumise käigus tõstatati üha teravamalt küsimus sellest, kas lõplik autoriteet usuasjus peaks olema paavstil või üldisel kirikukogul. Suuremad riigid sõlmisid paavstiga erilepinguid, mis lubasid neile kirikuelus rohkem iseseisvust. Hiliskeskaegse usuelu tõusulaine harjal üritati Eestis luua uusi kiriklikke institutsioone, millel polnud aga märkimisväärseid tulemusi. 1520 . aasta paiku alustati dominiiklaste konvendi rajamist Narva, rajamistööd aga viibisid niipalju, et alanud reformatsiooni tõttu ei jõudnud konvent õieti tegutsema hakatagi. Sajandi esimesel kümnendil oli päevakorras ka frantsisklaste konvendi asutamine Tallinna (see mõte sai alguse tegelikult juba 14. sajandi esimesel poolel). Algatus konvendi rajamiseks tuli Harju-Viru rüütelkonnalt, Tallinna raad seisis aga konvendi asutamisele vastu ning soovis omalt poolt asutada Püha Anna naiskloostrit linnakodanike tütarde jaoks. Kokkuvõttes ei saanud teoks ei üks ega teine plaan.
Saksamaalt alguse saanud reformatsiooniideed jõudsid Liivimaale üsna kiiresti — esimesed luterlikud jutlustajad hakkasid tegutsema juba 1520. aastate algul, tervikuna kujunes usupuhastus aga mitme aastakümne pikkuseks . Sajandi teiseks pooleks oli küll muudetud kirikukorraldus, sisulised muutused usulistes tõekspidamistes toimusid aga aeglaselt. Veel 18. sajandilgi kurtsid luterlikud kirikuõpetajad maal oma koguduseliikmete katoliiklike kommete üle
Pildirüüstete järel hakati linnades kirikuelu järk-järgult ümber korraldama — raad võttis arvele kiriku varad , sundis kloostreid ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas järk-järgult ümber korraldama hoolekandesüsteemi.
Rõhuasetus eesti keele omandamisele vaimulike seas võis pärast reformatsiooni seoses vana katoliikliku vaimulikkonna väljatõrjumisega ning sisserännanud jutlustajate tegevusega koguni taanduda — polnud ju vastsaabunud luterlikel vaimulikel mingeid kogemusi siinse põlisrahvaga ega ka tema keele oskust. 1535. aastast on säilinud esimesed katked eestikeelsest trükisest, nn Wanradt -Koelli katekismusest, mis esitas paralleelselt eestikeelse ja keskalamsaksakeelse teksti, seda ei saa aga pidada tõendiks eesti keele tegeliku kasutamise suurenemisest kirikuelus. Varasemate kirjalike tekstinäidete puudumine ei tähenda eesti keele vähest kasutamist kirikuelus enne reformatsiooni. Katolikuajal oli kogu Euroopas kombeks panna näiteks jutlusetekste kirja ladina keeles, esitada neid tegelikult aga rahvakeeles. On oletatud, et katolikuaja lõpuks olid välja kujunenud nii eestikeelsed tähtsamad palvevormelid kui ka juurdunud olulisemate piiblilugude jutustamise tava. Uute tekstide kiire ja mitte alati kompetentne tõlkimine eesti keelde pärast reformatsiooni tõi aga kirikuelus kasutatud eesti keelde rohkem saksapärasust.
Eesti varauusaeg
Eesti varauusaeg on periood, mida piiritletakse umbkaudu aastatega 1550–1800, sageli loetakse selle alguseks kas Liivi sõja algust aastal 1558 või Vana-Liivimaa lõplikku kokkuvarisemist 1561– 1562 ning lõpuks talurahvareforme Eestis 19. sajandi alguses (eriti 1816/1819 pärisorjusest vabastamised).
Et selle perioodi esimene oli poliitiliselt küllaltki rahutu aeg ja Eesti ala oli mitme valitseja käes, siis on seda perioodi jaotatud mitmeks alaperioodiks:
Rootsi aeg (Põhja-Eestis 1561–1710, kogu Eestis alates 1625)
Poola aeg (Lõuna-Eestis 1562–1625)
Taani aeg (Saaremaal 1560 –1645).
Perioodi teist poolt ja aega kuni 1917. aastani on tihti nimetatud kas Vene või tsaariajaks. Esimene kannab aga liialt palju ka muid tähendusi: see võib olla Vene võimu aeg Ida-Eestis Liivi sõja ja Vene-Rootsi sõja ajal 1656–1661, enamasti seostatakse seda aga Nõukogude Liidu okupatsiooni ajaga .
" Tsaariaeg " on aga kõnekeelne termin, mida akadeemilistest kirjutistes üldiselt ei kasutata.
Ajastut on iseloomustatud ka terminiga "Balti erikord", mis oli rüütelkondade ja linnade omavalitsuslik võimukorraldus ning kestis Venemaa Läänemere-äärsetes provintsides 1710. aastast kuni Vene impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal
Periodiseering

• 1558-1583 Liivi sõda
  
• 1583-1627/1645 kolme kuninga võim
  
• 1583/1627/1645-1710 Rootsi aeg
  
• 1700-1710/1721 Põhjasõda
  
• 1710/1721-1917 Vene aeg
  
• 1783-1796 asehalduskord
  

Liivi sõda 1558-1583. Põhjused ja ajend

• Suurriikide võimuvõitlus Läänemere piirkonnas:
  
  • Taani, Rootsi, Poola-Leedu
    
  • Venemaa
    
    • 1492 Ivangorod
      
    • 1494 Hansa kaubakontori sulgemine Novgorodis
      
    • 1502 Smolino lahing
      
    • 1503 vaherahu
      
    • 1539 keelati vene kaupmeestel Liivmaal tegutseda
      
    • takistati kaupade ja spetsialistide jõudmist Venemaale
      

Liivi sõda 1558-1583. Tulemused

• 1582 Jam Zapolski vaherahu
  
  • Lõuna-Eesti Poolale
    
• 1583 Pljussa vaherahu
  
  • Põhja-Eesti Rootsile
    
• Saaremaa Taanile
  
  • 1563 - 1570 Põhjamaade Seitsmeaastane sõda
    

Eesti jaotatuna Rootsi, Poola ja Taani vahel
Suursõja esimese poole lõppedes jäi Poola ja Rootsi vaheliseks piiriks Mandri-Eestis 1582.–1583. aastal kujunenud demarkatsiooniliin. Seni kogu tänapäeva Eesti ja Läti territooriumi tähistanud nimetust „Liivimaa” hakati sestpeale kasutama vaid Poola valdusse läinud ala — Lõuna-Eesti ja Läti — kohta; Rootsile kuulunud Põhja- ja Lääne-Eestit hakkas tähistama sõna „Eestimaa”. Kuni 20. sajandi alguseni oligi mõiste „Eestimaa" kasutusel vaid Eesti põhjaosa nimetusena.
Lõuna-Eesti Poola võimu all 1561–1625. Jesuiidid Eestis
Lõuna-Eesti oli Poola-Leedu võimu all aastatel 1561–1621. 1561. aastal Liivimaa võimukandjate ja Poola kuningas Sigismund II Augusti vahel sõlmitud lepinguga moodustati ordu- ja piiskopkonna valdustest Kuramaal Poolast vasallsõltuvuses olev hertsogiriik; Lõuna-Eesti ala allutati vahetult Poolale. Poola kuningas lubas säilitada aadli omavalitsuse ja luteriusu puutumatuse ning tunnustada saksa keelt asjaajamiskeelena. Tegelikkuses aga hakati aadli õigusi peagi kärpima ja Liivimaa haldus korraldati ümber Poola-Leedu eeskujul.
Maa jagati kolmeks presidentkonnaks, mis hiljem nimetati ümber vojevoodkondadeks. Neist kahe keskused olid Eesti alal (Tartu ja Pärnu), kolmas — Võnnu (Cēsis) — Läti territooriumil. Presidentkondade (vojevoodkondade) eesotsas olid enamasti poolakad või leedulased . Enamik maast (palju mõisaid oli jäänud omanikuta ) läks riigi valdusse. Riigimaadel moodustati halduspiirkondadena 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eesti alale jäi 10. Staarostkondade alla jaotusid omakorda riigimõisad — folvarkid. Algul olid pooled staarostitest poolakad, pooled leedulased. Hiljem sai kolmandiku neist ametikohtadest ka Liivimaa Poola-sõbralikum aadel . Osa omanikuta Lõuna-Eesti maid jagati eluaegseteks läänideks Poola ja Leedu aadlile, maavalduse kaotanud saksa aadel kaotas ühtlasi ka ainukontrolli maa omavalitsuses.
Liivimaa aadli esinduskogud (presidentkondade maapäevad) ja linnade esindused käisid koos vaid kuninga kutsel . Liivimaa saadikute maapäevalt valiti kuus esindajat — kaks poolakat, kaks leedulast, kaks „liivimaalast” (s.t sakslast) — ka Poola esinduskogusse, seimi.
Liivimaa elujõu taastamine nõudis Poola riigilt eritähelepanu. Tühjaks jäänud talukohtadele asus enamasti kohalik põlisrahvas (eestlased või lätlased), keda rändas sisse ka Rootsi ja Taani võimu all olevatelt aladelt . Poola võimud omalt poolt püüdsid Liivimaad taasasustada võõramaalastega: seejuures suunas kolonisatsioonipoliitikat otseselt katoliku kirik.
Poola võimu all oleva Liivimaa poliitikas tõusis usuküsimus keskseks 1582. aastast. Tollane paavst Gregorius XIII (ametis 1572 –1585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus Põhja-Euroopas ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana protestantliku Skandinaavia ja „skismaatilise” (s.t kreeka õigeuskliku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu. Aastal 1578 , olles Põhjamaade, Leedu suurhertsogkonna ning Moskva hertsogiriigi ametlik apostellik saadik, saadeti Possevino paavst Gregorius XIII soovil missioonile Rootsi, veenmaks kuningas Johan III vahetama protestantliku usu katoliikluse vastu. Muu hulgas oli Possevino ka vahendajaks 1582. aasta Vene-Poola rahulepingu sõlmimisel.
Eesti alal seati jesuiitide residents sisse Tartusse. Nagu mujalgi, olid ka Liivimaal nende tegevuse peasuunad lisaks misjonile haridus - ja kasvatustöö. Tartu residentsist kasvas välja jesuiitide kolleegium (katoliku vaimlike ja ilmikvendade ühendus), mille juurde asutati gümnaasium. Lisaks avati kolleegiumi juures ka tõlkide seminar, mille ülesanne oli koolitada eestlaste, lätlaste, venelaste ja sakslaste seast tõlke katoliku preestritele. Seminaris õppis ka Andreas Esto nimeline õpilane, keda on nime põhjal peetud eestlaseks. Gümnaasiumis toimus õppetöö ladina keeles, kuid misjonirännakutel selgitasid jesuiidid tõlgi vahendusel usutõdesid inimestele ka kuulajate emakeeles. Jesuiidid olid agarad vaimuliku kirjanduse kirjastajad ja trükkijad, ning andsid muukeelse kõrval välja ka eestikeelset kirikukirjandust. Paraku on teadaolevalt hävinud kõik nende poolt trükkida lastud eesti keelt sisaldanud raamatud, säilinud on vaid üks 1622. aastal ilmunud kirikutalituste käsiraamat. Raamatute kadumises on osa süüd kindlasti ka võitleval protestantlusel — nii on teada, et jesuiitide raamatukogu Tartus hävis linna vallutamisel Rootsi vägede poolt.
Jesuiidipreestritelt säilinud misjoniretkede aruannete põhjal otsustades võeti nad rahva hulgas kiiresti omaks. Kuigi aruanded võivad tegelikku olukorda ilustada, oli sõdadest laastatud Liivimaa tõenäoliselt soodne pinnas jesuiitide õpetuse levimiseks. Arvatavasti oli vastureformatsioonil suurem edu eestlaste juures, keda võisid võluda atraktiivsed jumalateenistused , jesuiitide ravitsemisoskused ja tähelepanu eesti keelele. Linnade peamiselt saksa elanikkond jäi pooldama luterlust. Nõnda eirasid Tartu sakslastest kodanikud jesuiitide gümnaasiumi, mille õpilased olid enamikus poola rahvusest. Linnakodanike leiguses jesuiitide vastu kajastus nende üldine suhtumine Poola võimu, mis oli pigem ebasõbralik. Võrreldes Lõuna-Liivimaa keskuse Riiaga olid Põhja-Liivimaa linnad siiski küllaltki leplikud ja Riia „kalendrirahutustega” (riialased protestisid gregooriuse kalendri kehtestamise vastu Liivimaal) sarnaseid tõsiseid kokkupõrkeid ei esinenud .
Liivimaa katoliikluse huvides tegi Possevino ettepaneku asustada siia katoliiklastest talupoegi, käsitöölisi ja kaupmehi võõrsilt, muu hulgas näiteks Itaalia Alpidest. Katoliku preestreid loodeti leida peamiselt Saksamaalt. Sisserändajaile lubati maad ja kümneks aastaks maksudest vabastamist. Koloniste ei saabunud eriti palju, küll aga väga erinevaist paigust. Kokkuvõttes kujunes Liivimaa rahvastikupilt väga kirjuks: 16. sajandi lõpus elas Lõuna-Eesti alal poolakaid, leedulasi, sakslasi, šotlasi, hollandlasi, ungarlasi jne. Suuremad rahvastikugrupid jaotusid ka sotsiaalselt samadesse rühmadesse: suurem osa poolakatest ja leedulastest olid võimukandjad, enamik sakslasi linnakodanikud , eestlasi talupojad ja venelasi kaupmehed.
1600– 1603 oli Tartu Rootsi vägede käes ja jesuiitide tegevus katkes; osa Tartu jesuiite viidi vangidena Rootsi. Pärast seda gümnaasium ja tõlkide seminar enam endist hoogu sisse ei saanud. 1625. aastal Tartu vallutamisega rootslaste poolt lõppes nii jesuiitide kui ka kogu katoliikluse ajastu Eestis: selle taustal mõjub sümboolsena asjaolu, et juba aasta varem, 1624 . aastal põles maha Baltimaade tollane suurim katoliku kirik, Tartu toomkirik.
Põhja-Eesti Rootsi võimu all
1561. aastal Rootsi valdusse läinud Põhja-Eestist moodustatud Eestimaa hertsogkonnas püsis Venemaaga peetud sõja lõppemiseni väga ebastabiilne olukord — mitmed piirkonnad Põhja- ja Lääne-Eestis käisid korduvalt rootslaste ja venelaste vahel käest kätte. 1570. aastail piirasid Vene väed kahel korral ka Põhja-Eesti tähtsaimat keskust Tallinna, mis jäi tänu tugevatele kindlustustele aga vallutamatuks. Vastse hertsogkonna valitsemist hakkas Rootsi riik tõhusamalt korraldama alles pärast rahu sõlmimist Venemaaga 1583. aastal — Põhja-Eestis kujunes riigivõimu ja baltisaksa aadli omavalitsuse kombinatsioonina dualistlik haldussüsteem. Nii nagu Liivimaa seisused Rzeczpospolita’le, olid ka Eestimaa aadel ja linnad Rootsile alistunud tingimusel, et säilivad nende senised õigused. Ent erinevalt Liivimaast , kus Poola riik hakkas lepingutingimusi õige pea rikkuma, järgisid Rootsi kuningad nii Tallinna linnale kui ka aadlile lubatut.
Põhja- ja Lääne-Eesti vasallid koondusid Eestimaa rüütelkonnaks, mida esindas selle üldkogu — korraliselt iga kolme aasta järel kogunev maapäev — ja selle alaliselt tegutseva organina maanõunike kolleegium. Rootsi riigivõimu esindas Eestimaal kuninga asehaldur , hiljem kuberner ; kohaliku elukorralduse reguleerimisel püriti kokkulepetele rüütelkonnaga. Riigi maavaldus Eestimaal kujunes endistest ordu-, kloostri- ja piiskopimaadest, samuti omanikuta jäänud mõisamaadest; osa sõjas omaniku kaotanud maadest sai enda valdusesse ka kohalik aadel. Riigimaa haldamiseks jaotati see lääniasehaldurite juhitavateks linnuseläänideks, need omakorda riigimõisateks, mida juhtisid mõisafoogtid. Samas asusid Rootsi kuningad heldelt riigimaid eravaldusse annetama — tasuks teenete või teenistuse eest.
Nõnda oli 16. sajandi lõpuks enamik Eestimaa maid taas erakätes, peamiselt saksa aadli omanduses. See tagas Eestimaa aadlile ulatusliku mõjuvõimu nii majanduses kui ka poliitilises sfääris ning kuningavõimu hilisemad katsed seda piirata põrkasid rüütelkonna tugevale opositsioonile. Lisaks sellele oli lakkamatult sõdivale riigile tähtis säilitada kohaliku aadli lojaalsust ja seetõttu jäi keskvõim pikaks ajaks järeleandlikuks.
Saaremaa Taani võimu all 1559 –1645
1559. aastast Taanile kuuluva Saaremaa areng kulges ülejäänud Eesti omast võrdlemisi isoleeritult. Taani läänistuspoliitika oli ettevaatlikum kui Rootsi ja Poola oma: suurem osa maast kuulus riigile, selle valitsemise eest vastutas kuninga asehaldur. Eramaade väiksemale osatähtsusele vaatamata moodustus ka Saaremaal omaette rüütelkond. Selle kõrval on aga tähelepanuväärne tõik, et Saaremaal kaasati haldusse ka talupoegi. 1645. aastal järjekordse Rootsi ja Taani vahel peetud sõja (sõjategevus Eesti territooriumi ei puudutanud) lõpetanud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse ning siitpeale valitses kogu tänapäeva Eesti ala üle üksainus riik. 1654. aastal anti Saaremaa Rootsi troonist loobunud ja katoliku usku siirdunud kuninganna Kristiina (1632–1654) ülalpidamismaaks. Pärast Kristiina surma 1689. aastal kuulus Saaremaa Rootsi riigile ja seda valitses kuningale alluv maapealik.
Eesti Rootsi kuningriigi koosseisus 1629–1710
1629. aastal langes Rootsi valdusse ka Poola-Leedu käes olnud Liivimaa ning nõnda kogu Mandri-Eesti. Eesti- ja Liivimaast said nüüd Rootsi ülemere-provintsi kubermangud (hiljem kindralkubermangud), mille etteotsa seati ( kindral )kubernerid. Kui Põhja-Eesti tugev aadliomavalitsus leidis tollal ja edaspidigi keskvõimu poolt aktsepteerimist, siis mitukümmend aastat hiljem liidetud Liivimaad kohtles Rootsi teisiti. Eestimaa alistumist Rootsile käsitati vabatahtliku sammuna, ent Liivimaa oli vallutatud territoorium , mille puhul ei peetud vajalikuks aadliga samal määral arvestada. Poola võimu ajal õiguslikult ja majanduslikult allasurutud Liivimaa aadel lootis Eestimaa seisuste õigusliku seisundi laienemist ka Lõuna-Eestile — sellele vihjavaid lubadusi olid jaganud varasemad Põhja-Eestit valitsenud Rootsi kuningad. Kuid Gustav II Adolf ( 1611 –1632) kinnitas 1629. aastal Liivimaa aadli privileegid vaid osaliselt. Kindralkuberneri juhtimisel hakati looma tugevat riigivõimuaparaati ja asuti järjekindlalt kehtestama Rootsi seaduseid. Siiski saavutas Liivimaa aadel Gustav II Adolfi järglaste valitsusajal vähehaaval järjest suuremaid õigusi. Osalt põhjustas seda asjaolu, et riik laskis käest oma majandusliku ja sellest tulenevalt ka poliitilise positsiooni Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile). Järk-järgult tunnustas keskvõim Liivimaa aadli koondumist rüütelkonnaks, mis lõplikult kujunes välja 1647. aastaks. Liivimaalgi oli rüütelkonna esinduskoguks maapäev ja alaliselt tegutsevaks organiks maanõunike kolleegium. Tavaliselt iga kolme aasta tagant koos istuva maapäevaga arutati läbi kõik riigivõimu tähtsamad kavatsused. Rootsi riigi seisuste esindusel — riigipäeval — Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud
Põhjasõda. Rootsi võimu lõpp Eestis
Karl XI valitsuse läbiviidud reformid jõudsid Eesti olusid mõjutada vaid lühikest aega — tegelikkuses kinnistus vaid Rootsi kirikuseadus; 1697. aastal suri Karl XI vähki ning troonile astus tema poeg Karl XII (valitses kuni 1718). Ent alustatud muudatuste lõpetamata jätmise peamine põhjus oli 1700. aastal Läänemere ruumis puhkenud Põhjasõda. 1699. aastaks kujunes piirkonnas välja Rootsi-vastane liit, kuhu kuulusid Poola (Poola kuningaks oli valitud Saksi kuurvürst August II Tugev. Saksi kuurvürstina valitses ta 1694–1733; Poola kuningana 1697–1706 ja 1709–1733), Taani (kuningas Frederik IV, kes oli võimul aastail (1699– 1730 ) ja Vene tsaar Peeter I (võimul aastail 1682–1725). Sõlmitud liiduleppe eesmärk oli vallutada Rootsilt tagasi kõik maad, mis ta „on oma naabritelt röövinud”; lepingu kohaselt pidi Eesti ja Läti alast moodustatama Poolale alluv vasallriik . Koalitsiooni kujunemisel on hinnatud oluliseks August Tugeva teenistusse läinud Liivimaa aadliku , Rootsi keskvõimu reduktsioonikavade ühe ägedama vastase, Johann Reinhold Patkuli (1660–1707) vahendajarolli — Eesti- ja Liivimaa eraldamine Rootsist oli Patkuli põhieesmärk, mille nimel püüdis ta ebaõnnestunult ässitada üles kogu Liivimaa aadlit.
Vene aeg Eestis (1721-1918)
Põhjasõja tagajärjel läks Eesti Venemaa võimu alla. Oma valitsemisaja alguses venelased poliitilistel kaalutlustel halduskorralduses muudatusi ei teinud ja seetõttu säilis Rootsi ajal kujunenud haldusjaotus . Väiksemad muudatused haldusjaotuses võeti ette Katariina II poolt, kes 1783. aastal kehtestas Eesti- ja Liivimaal asehalduskorra. (Vene võim tundus, siis juba kindel olevat ning Balti provintse ei ohustanud ei Rootsi ega keegi teine naabermaa.) Eestimaa kubermangu neljale maakonnale (Lääne, Harju, Järva ja Viru) lisandus Paldiski maakond, mis jäi püsima asehalduskorra lõpuni (1796). Samal aastal (1583) sai Paldiski ka linnaõigused.
Liivimaal moodustati juba olemasolevate Pärnu- ja Tartu maakonna kõrvale veel ka Viljandi- ja Võru maakond. 1784 . aastal anti Võrule Katariina II poolt linnaõigused.
Narva linn koos lähima ümbruskonnaga jäi edasi Peterburi ja Setumaa Pihkva kubermangu.
1784. aastal said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Siitpeale oli Eesti alal kuni Vene aja lõpuni 12 linna
Eestimaa kubermang (välja arvatud Narva) ja Liivimaa kubermangu põhja osa Setumaa ühendati üheks EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS.
Esimest korda Eesti ajaloos langes eesti rahva eluaseme piir enamvähem kokku Eestimaa administratiivse piiriga
Balti erikord I
Kuna Rootsi lüüasaamine Põhjasõjas ei olnud kuigi ränk, siis oli
vaja kindlustada vallutatud alade püsimajäämine.
Baltisaksa toetuse tagamiseks alustati juba sõja ajal
restitutsiooniga, mis aitas Venemaal saada balti saksa poolehoid.
Uusikaupunki rahu(1721):

• Balti aadlil ja linnadel säilis Vene impeeriumi koosseisus laialdane omavalitsus .
  
• Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus.
  
• Eesti- ja Liivimaad eraldas lutheri usk, saksa keel ja tollipiir.
  
• Vene keskvõimu esindajateks said Tallinna ja Riia välismaalastest kindralkubernerid.
  

Kindralkuberneri ülesanded:

• Kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine.
  
• Riigitulude laekumise jälgimine.
  

• Kohaliku aadli seast valiti kaks valitsusnõunikku, kelle ülesandeks jäi enamjaolt Baltikumi valitsemine, kuna kindralkubernerid viibisid alailma Peterburis.
  
• Aadli omavalitsust teostasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkond, säilitades Rootsiajalise organisatsioonilise struktuuri.
  
• Maapäevadele ei kutsutud enam linnade esindajaid.
  
• Rüütelkonnad püüdsid ka kirikut kontrollida, nõudes endile kohad kiriku juhtorganites.
  
• 1730- 40ndatel koostati rüütelkonna liikmetele nimekirjad- aadlimatrilkid, mis pidid kaitsma siinsete aadlisuguvõsade privileege uustulnukate eest.
  
• Üksnes aadlinimekirja kantud aadlikud omasid Eesti- ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi.
  

Kohtu ja rahandusasjade ajamiseks loodi Peterburis Balti kubermangude jaoks eraldi ametiasutused

• Omavalitsus säilis ka linnadel.
  
• Väiksemad linnad läksid mõisnike kätte ja sealsetel elanikel olid talupoegadega samad kohustused.
  
• Poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud, mitte lihtsalt elanikud.
  
• Kodanikuõigusi jagas linnavalitsus- raad.
  
• Esines linnade vastuolusid kaubandusküsimustes ja lahkhelisid rae ning ülejäänud kodanikkonna vahel(eriti Tartu).
  
• Maanõunikud ja raehärrad nimetati ametisse maanõunike kolleegiumi või rae poolt eluks ajaks.
  

Teisalt oli Balti erikord aga tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel.
See aitas:

• Säilitada siinse maa kultuuri omapära.
  
• Võimaldada tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga, mis tagas kiirema arengu.
  
• Välistada põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni.
  

Katariina II Balti poliitika
1762. aasta suvel sai Venemaa troonile Katariina II, kelle
valitsusaeg (1762- 1796) tõi kaasa olulisi muudatusi.

• Katariina II taotles impeeriumi piirimaade seniste privileegide kaotamist ning ühesugusele piiramatule keisrivõimule allutamist.
  
• 1764. aasta suvel rõhutas Katariina II kõikjal Eesti- ja Liivimaal Balti provintside kuulumist Vene impeeriumi koosseisu ning manitses kohalikku aadlit usinamale koostööle keskvõimuga.
  
• 1767. aasta suvel kutsus Katariina II Moskvasse üle kogu riigi valitud esindajad, et arutada enda kavandatud uut seadustekogu .
  
• Kuigi seda toetas vene aadel, jäi seadustekogu siiski vastu võtmata.
  
• Sellegipoolest ei loobunud Katariina II oma plaanidest Baltikumi tihedamaks liitmisest Venemaaga.
  

1783. Aastal kehtestati Baltikumis uus
halduskord (asehalduskord):

• Eestimaa kubermangu neljale maakonnale lisandus Paldiski maakond.
  
• Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast lõunapoolne osa(Võrumaa).
  
• Narva linn koos ümbruskonnaga jäi Peterburi ja Setumaa Pihkva kubermangu.
  
• Osa praegustest lõunapiiri äärde jäävatest Eesti aladest asusid Volmari ja Valga maakonna all.
  

1783. aastal said kõik maakonnakeskused linnaõigused(Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare,Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga, Paldiski ja Võru
Poliitilised ümberkorraldused:

• Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur.
  
• Maanõunike kolleegiumid ja raed linnades saadeti laiali.
  
• Kõik mõisnikud Eesti- ja Liivimaal omandasid võrdsed õigused.
  
• Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele.
  
• Linnade valitsemiseks loodi linnaduumad, kuhu said esindajateks ka vähemjõukad inimesed.
  

Majanduslikud ümberkorraldused:

• Eesti- ja Liivimaal kehtestati ühtne pearahamaks.
  
• Maksualuse elanikkonna arvele võtmiseks hakati korraldama perioodilisi hingeloendusi.
  

Vältimaks pingete teravnemist riigivõimu ja balti aadli vahel
taastati pärast Katariina II surma põhijoontes varasem
valitsemisviis.
Usuelu
Ka pärast Põhjasõda jäi vaimuelu luteri kiriku hooleks ja
alustada tuli rasketes tingimustes:

• Paljud kogudused olid jäänud õpetajateta.
  
• Lõppenud oli teoloogilise hariduse andmine kodumaal(Tartu ülikooli katkemine).
  
• Raskendatud oli uute õpetajate ametisse nimetamine.
  
• Kirikuhooned olid laastatud.
  
• Kiriku mõju oli kahanenud.
  
• Piiskoppe ametisse ei pandud.
  
• Rüütelkonnad segasid vahele kirikuasjadesse.
  

1739. aastal ilmus esmakordselt piibli eestikeelne tõlge(Anton
Thor Helle).
Pietism- Saksamaal alguse saanud usuvool .

• Pietistid taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist.
  
• Pastorkonna hulgas omandas pietism valitseva seisundi(1720-30).
  
• Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest õpetajad kirikul paremini toime tulla.
  
• Pietistid lähendasid rahva luteri usuga.
  
• Pietistid püüdsid usudogmad rahvale arusaadavaks muuta.
  

Elavnes usulise kirjanduse väljaandmine

• Rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennaskoguduste ehk hernhuutlaste liikumise kaudu.
  
• Eestisse jõudis see rändkäsitööliste kaudu 1730ndate alguses ja võeti talurahva poolt kiiresti omaks.
  
• Hernhuutlased propageerisid usuvagadust, alandlikkust, kõlblust, sotsiaalset võrdsust ja vendlust.
  
• Hernhuutlased moodustasid omaette kogudusi, valides endile ise jutlustaja(koguneti lageda taeva alla või ehitati endile palvemajad).
  
• Asuti võitlema vanade kommete vastu(hävitati ohvrikohti jne).
  
• Suurt rõhku pandi kõlblusele(loobuti kõrtsist, kuritegevus vähenes).
  
• Vennaskogudusse suhtuti pooldavalt, sest see tõi rahva religioonile lähemale.
  

Kui vennaskoduduste liikumine kiriku ja aadli kontrolli alt väljus, keelustas keisrinna Elisabet 1743 . a. selle liikumise
Ratsionalism- Usuvool, mille tõi kaasa valgustusideede levik XVIII
sajandi teisel poolel.

• Ratsionalistid suhtusid pietistidesse üleolevalt.
  
• Eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine.
  
• Erinevalt pietistidest, kritiseerisid ratsionalistid ühiskonna sotsiaalset korraldust(Baltikumis valitsev pärisorjus).
  
• Kaks suuremat ratsionalismi esindajat olid
  

Johann Georg Eisen v. Schwarzenberg ja August Wilhelm Hupel.
Lugemisvara

• Talurahva lugemismaterjal koosnes piiblist ning palve- ja lauluraamatutest.
  
• XVIII sajandi II poolel hakkas laiemalt levima ka eestikeelne ilmalik kirjandus.
  
• 1731 . a. ilmus esimene teadaolev maarahva kalender, mis sisaldas rohkesti erinevaid näpunäiteid(põllupidamine, arstimine, ilmateade).
  

Talurahvaseadused
1802. a. Eestimaa maapäeval võeti vastu Jakob v. Bergi
talurahvaregulatiiv, mis on ajalukku läinud nimega “Iggaüks...”.

• Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine(Liivimaal 1804, Eestimaa 1802).
  
• Teokoormiste normeerimine .
  
• Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine.
  
• Loodi vallakohtud , kus kohtumeesteks olid talupojad ise.
  

Kuna Napoleon vabastas pärisorjusest vallutatud alade talupojad,
siis pidi Vene tsarism järeleandmisi tegema.
Uus talurahvaseadus sai kinnituse 23. mail 1816 Eestimaal ja 26.
märtsil 1819 Liivimaal.
Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks.

• Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks.
  
• Talupoeg pidi talus elamiseks mõisnikult maa rentima.
  
• Talupoeg pidi teokohustusi täitma.
  
• Normeeritud koormised asendati “vabade” rendilepingutega.
  
• Renditingimused määras mõisnik.
  
• Talupoja liikumisvabadus oli piiratud.
  
• Talupojad said endile perekonnanimed e. priinimed.
  
• Nimed panid talupoegadele mõisnikud.
  
• Levisid saksapärased perekonnanimed.
  
• Priinimed eestindati 1930ndate II poolel.
  
• Viljahindade langemisega 1820-30ndatel kaasnes rendihindade tõus ja talude “mõisastamine”.
  

• XIX sajandi alguses hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva omavalitsus- vallakogukond .
  
• Vallakohtud(kogukonnakohtud) koosnesid kolmest liikmest: esimese valis mõisnik, teise peremehed ja kolmanda sulased.
  

Talupoegadel oli ühisvastutus magasivilja varumisel.
Kogukonna ülesandeks oli ka vaestehoolekanne.
Kogukondade juhtideks valiti Eestimaal talitaja ja Liivimaal kaks vöörmündrit.
Mõisnik oli kogukonna üldkoosoleku kokkukutsujaks ja kõigi
otsuste kinnitajaks. Samuti säilitas mõisnik kogukonna üle
politseivõimu.
Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus alles 1866.
aasta vallareformiga
Talurahva seisus jagunes XIX sajandil küla- ja mõisarahvaks.
Külarahva seas oli keskne koht pererahval, kes täitis mõisakoormisi.
Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed töötasid koos sulasrahvaga mõisapõldudel.
Suuremate talude äärealadel elasid vabadikud/popsid/saunikud, kelle tööjõudu kasutati hooajatöödel.
Mõisarahva hulka kuulusid teenijad, sundijad, käsitöölised jt.
Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht.
Sajandi keskpaiku moodustas pererahvas u. 40, sulasrahvas 30,
vabadikud 20 ja mõisarahvas kuni 10% talurahva üldarvus
Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest.
Mõisakoormistest oli endiselt tähtsamaks teotöö (nädalategu+ abitegu ).
Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud.
Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine .
Pearaha kehtestati Eestis 1783. aastal maksumääraga 70 kopikat igalt mehelt(aja jooksul pearaha maks suurenes).
Nekrutiandmine(verekümnis) kehtestati Eestis 1796. aastal.
Sõjaaegadel lisandus teenistus maakaitsevägedes; vägede majutamine, moonastamine ja küütimisega seotud kohustused.
Igal aastal vajasid täitmist kogukondlikud koormised.
Koormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud.
Usk keisrisse vallandas 1845. a. suvel Lõuna-Eestis massilise astumise vene õigeusku.
Talupojad arvasid, et “keisri usku” minnes antakse neile maad, vabastatakse nad teoorjusest jm.
Usuvahetajatele kehtestati pooleaastane “järelemõtlemisaeg”.
Ametlikes teadaandeis kinnitati, et usuvahetusega ei kaasne majanduslikke soodustusi.
Kolme aasta jooksul astus vene õigeusku üle 60000 eestlase.
Maale kerkisid ka esimesed vene õigeusu kirikud.
Kuna enamik usuvahetajaid oli vaesemast kihist, siis langesid nad jõukamate talupoegade pilke alla.
Kui saadi aru, et usuvahetamisega maad ei saa, taheti luteri usku tagasi pöörduda, kuid valitsus oli sellele vastu.
Õigeusk ei suutnud eestlaste seas kuigi sügavaid juuri ajada
1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus määras kindlaks talude
päriseksostmise korra ja tingimused.
Otsustusõigus, kas müüa ja mis hinnaga, kuulus mõisnikule.
Talu võidi müüa ka mujalt tulnud talupojale.
Ulatuslikum talude päriseksostmine algas 1850ndatel.
Raha talude ostmiseks saadi peamiselt linakasvatusest(Lõuna-Eestis) ja kartulikasvatusest(Põhja-Eestis).
Enamasti tasuti alguses vaid osa talu hinnast.
Vahel läks talu võlgade tõttu oksjonile müügiks.
Põhja-Eestis toimus talude päriseksostmine 15-20 aastat hiljem, kui Lõuna-Eestis.
Talude päriseksostmine oli murrang talurahva elus, kuna eestlane sai jälle oma maa täieõiguslikuks peremeheks.
Üle kogu Eesti rajati põllumeeste seltse.
Mahtra sõda
Põhja-Eesti ja Saaremaa jäid XIX sajandil Lõuna-Eesti arengust 15-20 aastat maha.
Seaduseteksti uurides leiti, et abitegu mõisale pole enam kohustuslik.
1858. aasta kevadel keeldusid paarikümmend Harju-, Järva- ja Virumaa talupoega teotööle minemast.
Kohale toodi sõjaväeosad, kes vastuhakanuid peksid.
2. juuni hommikul piiras ligi tuhat talupoega Mahtra mõisasse saadetud sõjaväe ümber, nõudes nende lahkumist.
Sõnavahetus kasvas kiiresti veriseks kokkupõrkeks.
Mahtra sõjas saadi surma mõlemalt poolt.
Ülestõusnud anti kohtu alla ja 40. talupojale mõisteti ihunuhtlust, neist kahele 1000 hoopi kadalippu.
Sellele järgnes eluaegne asumine Siberis ja pikaajaline sunnitöö
1863. aastal kehtestati uus passiseadus , mis andis talurahvale liikumisvabaduse kogu Vene keisririigi piirides ja see tõi endaga kaasa ulatusliku väljarändamise Eestist.
Lahkunute hulk ulatus kümnetesse tuhandetesse.
Eesti asundusi rajati Volgamaale, Krimmi, Kaukaasiasse ja ka Vaikse ookeani rannikule .
1897 . a. rahvaloenduse järgi elas Peterburi kubermangus 64000 eestlast ja Pihkva kubermangus 25000 eestlast.
Paljud “tõotatud maale” läinuist pöördusid õige pea tagasi, kuna ees ootav tegelik olukord ei olnud nii hea, kui loodeti.
See tõmbas väljarännu tuhinat tublisti tagasi.
Koos uute ülikoolide asustamisega Venemaal taastati 1802. aastal kaTartu Ülikool.
Oli 4 teaduskonda : usu-, õigus-, arsti- ja filosoofiateaduskond.
Enamus üliõpilasi oli Balti kubermangust, kuid oli ka välismaalasi ja Venemaalt tulnud noormehi.
Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles.
Ülikooli esimene rektor oli Georg Friedrich Parroti .
Lühikese ajaga valmis ülikooli tarbeks peahoone , Toomemäele tähetorn, anatoomikum, kliinik ja raamatukogu.
Tartu Ülikool muutus tuntud õppe- ja teaduskeskuseks.
Aastatel 1828-1839 töötas ülikooli juures Professorite Instituut, mille lõpetas üle 20 teadlase.
Baltisaksa kultuurielu keskendus suures osas samuti Tartu Ülikooli ümber.
Nii rajati selle juurde joonistuskool, mille õppeprogramm andis head eeldused edasiõppimiseks Euroopas.
Eestikeelne kirjasõna
Omakeelset kirjasõna iseloomustas ilmaliku kirjanduse võidulepääs.
Varem olid ilmaliku kirjanduse levitajaks kalendrid.
XIX sajandi keskel ilmus neid eesti keeles juba kümmekond.
Esimese eestikeelse ajalehena ilmus 1806. aastal “ Tarto maa rahwa NäddaliLeht”.
Lühemat aega anti välja ajalehti “Marahwa NäddalaLeht” ning “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”.
Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannsen , kelle toimetamisel hakkas 1857. aastal Pärnus ilmuma nädalaleht “Perno Postimees ”.
Eestikeelse jutukirjanduse seas muutus populaarseks Fr. R. Kreutzwaldi tõlgitud “Wagga Jenowewa”.
Eduard Ahrens koostas 1843. a. uue eesti keelse grammatika.
Kiriklikud olud ja usuliikumised
Ühiskonna vaimuelu kujundajaks jäi endiselt luteri usu kirik.
1832. a. võeti vastu ülevenemaailmne luteri usu seadus, millega luteri kirik kaotas oma senise seisundi.
Luteriusk ei olnud enam riigiusk.
Ametlikuks riigiusuks sai kogu riigis kreeka-katoliku õigeusk.
Ametliku riigiusu levitamisega loodeti tasalülitada kohalikke kultuurilisi ja usulisi eripärasid.
XIX sajandi esimesel poolel elas uue tõusulaine üle vennastekoguduste liikumine, mis leidis talurahvas üsna laialdase toetuse.
Sajandi teisel poolel hakkas liikumine vaibuma.
Järvamaal ja Harjumaal hakkas 1850ndatel levima Maltsvetiliikumine, mille rajajaks sai Juhan Leinberg.
1860ndatel ühines Maltsveti liikumine väljarändamisliikumisega
UUSAEG
Eesti uusaega periodiseeritakse tavaliselt ajaga 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni. Taas pole kindlaid daatumeid, kuid tihti paigutatakse uusaja lõpp 1918. aastasse , kui kuulutati välja Eesti Vabariik või üldisemalt Vene keisririigi kokkuvarisemisest tingitud murranguperioodi aastatel 1917‒1918. Mõnikord lõpetatakse uusaeg aga ka varem, kas 1905. aasta revolutsiooni või umbmäärasemalt 20. sajandi algusega. Uusaja alaetappidena võivad eristuda eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja venestusaeg.
Eesti ala mõiste 18.-19. sajandil erineb tänapäevasest. On kolm eraldiseisvat
provintsi: Eestimaa , Liivimaa (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa. Tegemist on ühe suure
riigi koosseisus oleva kolme provintsiga ning need kolm ala on täiesti erinevad.
Läänemereprovintsid. 18. sajandil tuleb kasutusele mõiste Balti provintsid , millest
hiljem areneb välja Baltikumi mõiste. Peeter I hakkab esimesena lääne poolt tulevat
mõistet „ Baltikum “ kasutama.
Kursuse läbimiseks:
Õppekirjandus
Retsensioon/essee – kirjandusest üks meelepärane raamat. Võib valida ka midagi
muud (aga enne öelda). Tähtaeg ca kaks nädalat enne eksamit . Enda mõtteid ka.
Suuline eksam
Eesti rahvastik ja asustus 18. sajandil
Heldur Palli on ajaloolist demograafiat kõige põhjalikumalt uurinud. Andmepõhised
hinnangud . Hinnanguline lõpptulemus.
18. sajandi kõige suurem rahvastikukatastroof oli katk 1710 - 1712 . Suremus oli
paljudes kihelkondades väga kõrge (üle 80%).
18. sajand on allikaliste materjalide olemasolu poolest päris hea. Esimeseks oluliseks
rahavstikuajaloo allikaks on kõik adramaa revisjonid. Eestimaal tuleb vaadata
piirkondi erinevalt.
Eestimaal oli esimene adramaa revisjon 1712. Selle eesmärgiks oli välja selgitada
olukord, milles riik pärast Vene riigi koosseisu minekut oli (katk oli just lõppemas).
Saada teada, milline oli ellujäänud inimeste-loomade-talude-inventari arv. Neid hakati
siis kirja panema . Kirja pandi ka eelnev seisukord (mitte nii täpne, palju pandi kirja
emotsionaalsel tasandil). Revisjone hakatakse korraldama regulaarselt, et muutusi
välja selgitada. Järgmised revisjonid toimusid 1725-26, 1732 , 1739, 1744, 1758 ,
1765 , 1774 . Pärast seda lõppesid revisjonid ära, kuna selleks ajaks oli saavutatud
Põhjasõja- eelne tase. Revisjonid olid hääbuvad, st kui üks või teine mõis oli
Põhjasõja- eelse taseme saavutanud, siis järgmises teda enam ei kajastatud.
Liivimaal toimus esimene adramaa revisjon 1715 . Järgmised: 1721-1725, 1731, 1738,
1744, 1757-58.
Saaremaal: 1716, 1731, 1738, 1744, 1750, 1756.
Osa revisjone on publitseeritud. Paljud on ka internetti jõudnud.
Teine oluline allikagrupp on hingerevisjonid, mida peeti esimest korda siinsel alal
1782 . aastal. Neid viidi läbi nii Eesti -, Liivi- kui Saaremaal. Tegemist oli
ülevenemaalise revisjoniga. Peeter I võttis Vene riiki moderniseerima asudes paljuski
eeskuju Rootsist. Seal oli juba 1630. aastatel sisse seatud pearahamaks, mida koguti
üle riigi. Peeter I nägi, et see on hea võimalus ka tema riigi jaoks. 1725. aastal koguti
Vene riigi esimene pearahamaks/hingemaks, mida maksid kõik meessoost hinged
(algul 70 kopikat, pärast rohkem). Hiljem hakatati ka naisi kirja panema ning
maksustama. 1782. aastal otsustati, et hingerevisjonid peavad toimuma ka
1
Läänemereprovintsides. Hingerevisjonid toimusid teatava regulaarsusega. Järgmised
1795, 1811, 1816, ning sealt edasi kuni 1858. aastani, mil toimus viimane
hingerevisjon ning muutusid maksustamise alused. Need annavad päris hea pildi
elanikkonnast. Pandi kirja ka perspektiivsed hinged (maksuea veel mittesaavutanud)
ja lapsed. Kõik talus elavad hinged pandi kirja üsna täpselt. Teatavad
ühiskonnaklassid ei maksnud seda maksu (aadlikud, literaadid jne). Seetõttu tekivad
siiski teatavad puudujäägid.
18. sajandist on korralike seeriatena säilinud kirikuraamatud suurema osa
kihelkondade kohta. Sinna juurde kuuluvad ka kõikvõimalikud muud
kirikudokumendid.
Oli nelja liiki kirikudokumente, mis kajastasid abiellumisi, sünde, ristimisi ja
surmasid.
1695 . aastal oli Eesti rahavaarv hinnanguliselt kuni 400 000, 1697. aastal kuni
325 000, 1710 . aastal 350 000, 1712. aastal 170 000. Ca 70 000 inimest surid nälga
1697. aastal(?). Kannatasid eelkõige alamkihid. Soomes oli olukord kõige hullem.
1700 algab Põhjasõda, mis toob kaasa uued katsumused. Terved suured piirkonnad
jäävad idapoolses Eestis tühjaks. Toimub massiline põgenemine ning vastastikku
käiakse rüüsteretkedel.
Põhjasõja esimestel aastatel on loomulik iive üsna hea. Rahvaarv on suurenenud
350 000-ni.
1708. aastal oli osaline ikaldus, mil teatavates Eesti piirkondades ei jätkunud enam
vilja külviks.
1709. on juba üle Eesti saagi poolest väga halb.
1710 . aastal jõuab siia katk. Massiline suremine. Katk ise oli 1704. aastal väidetavalt
Ungaris alanud, kust levinud 1708. aastal Poola. Sõjaväelased olid peamised katku
edasikandjad. 1710 . kevadel puhkeb katk Riias (samal ajal piirati Riia linna). Riia
langemise põhjuseks saabki suures osas epideemiline haigus. Sealt edasi Pärnu,
lõpuks jõuab ka Tallinnasse.
1711 . jätkub katk mujalgi Eestis . Ainult nendes piirkondades, kus oli vähem
sõjategevust, polnud katku haigestumine nii sage. Väidetavalt olevat viimane
katkuohver Tallinnas surnud 1713. aastal.
Katk läks siit edasi ka Rootsi, väidetavalt viisid põgenikud selle Pärnust kaasa, katk
jõudis ka Soome (Tallinnast põgenenute kaudu).
Head kirikuandmed on säilinud Noarootsist. Augustis 1710 on seal surnud 4 inimest,
pärast seda on jõudnud katk Noarootsi kihelkonda, septembris sureb 28, oktoobris
149, novembris 358, detsembris 386 inimest. 1711 on katk raugemas. Kogu 1711.
aasta jooksul maetakse seal 297 inimest.
Eestimaa revisjon 1712 peegeldab katku surnute arvu päris hästi. Läänemaa on
kaotanud 82,8% rahvastikust, Harjumaa 80,3%, Järvamaa 70,5%, Virumaa 70,4%.
Hiiumaa ja Vormsi suremus oli väiksem (Hiiumaal ca 50%, Vormsil 26%).
Katk nõuab hinnanguliselt 200 000 inimelu . Jõuame rahvastiku arvu poolest tagasi 13.
sajandisse.
Kasutatud allikad
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/
http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht
S. Vahtre , H, Piirimäe, Meie kaugem minevik ,. Tallinn 1983 (Eesti ajalugu – õppematerjal Narva kolledži loengukursuse juurde )
L. Vahtre , Eesti Ajalugu gümnaasiumile