ennast paavstil keisriks kroonida, ajendiks oli, et Euroopat ohustasid erinevad rahvused (moslemid, ungarlased jne) 955 pani Otto suur lõpu ungarlaste pealetungile. Koosnes mitmest sajast väiksest riigist, Põhjamerest Itaaliani välja, ühendas erinevaid rahvusi. -peamiseks tülipõhjustajaks oli see, et kumma võim oli suurem, kes määrab ametisse kõrgemad vaimulikud. - tüli kulminatsiooniks oli vastasseis Gregorius VII (1073-1085) ja Heinrich IV (1056-1106), mille laeks oli Canossa käik(paavst varjus Canossa lossis, keiser palus paavstilt andeks, tänapäeval eriti alandaval viisil andestust paluma, selle tulemusena paavsti võim tugevnes, kalinnad toetasid paavsti ja paavsti võimu kõrgaeg oli Innocentius III ajal 1168-11) Ristisõdade põhjused ja eesmärgid *Paavst ja katoliku kirik- eesmärk oli usu levitamine ja rikkuste saamine *kaupmehed- olid huvitatud kaubateede laiendamisest ja sellega kaasa käivatest rikkustest. *feodaalid-saada maad ja rikkusi
, ei loobunud õigusest piiskoppe ametisse nim. Mitu korda tungisid ta väed Rooma ja püüdsid paavste sõnakuulmisele sundida. Vastukaaluks kuulutas Gregorius VII ta troonilt tagandatuks, ässitas Itaalias ja Saksamaal feodaale ja linnaelanikke vastuhakkudele, suutis mõni kord oma tahte talle peale suruda. Aastal 1077 ei jäänud Heinrich IV muud üle, kui tulla ilma sõjaväeta Itaaliasse paavstilt andeks paluma. Mitu päeva ootas keiser talvisel ajal patukahetseja rüüs paljajalu Canossa mägilossi ees, enne kui paavst lõpuks soostus teda lossi sisse laskma ja talle andestas. Hiljem jätkasid Heinrich IV ja tema järglased siiski võitlust paavstide vastu. Friedrich II: Sündis Heinrich VI ja Sitsiilia printsessi abielust. Peamiseks sihiks sai kogu Itaalia alistamine oma võimule. Tulemuseks olid lakkamatud sõjad keisri ja paavstide vahel. Kõneles mitut keelt, kirjutas luulet, tundis huvi teaduse vastu, erilist huvi loodusteaduste vastu
Väikefeodaal, raskelt relvastatud ratsaväelane - rüütel Tugevat ja hästitoimivat kuningavõimu nimetatakse tsentraliseeritud monarhiaks. Püha Rooma keisririigi põhialadeks olid Saksamaa ja Itaalia. Rooma paavstid pidasid ennast Peetruse järeltulijaks ja jumala asemikuks. Tüli Rooma paavsti ja Püha Rooma riigi keisri vahel puhkes õiguse pärast ametisse määrata piiskop. Saksa keiser Heinrich IV palus paavstilt andeks Canossa mägilinnas; väljend”Canossas käima” tähendab andeks paluma Prantsusmaal läks kuningatroon 10. Sajandil kapedingide dünastiale. Prantsusmaal tuli 14.sajandi alguses kokku seisuste esinduskogu -generaalstaadid Keskajal olid peamised seisused vaimulikud, aadlikud, talupojad ja käsi/kaup... Inglismaa vallutas 11. sajandil Normandia hertsog William Vallutaja 1215. aastal vastu võetud „Suur vabaduskiri” kinnitas kuninga alamate õigused. 13
alluksid. Vastuolusid tekitas ka küsimus, kes määrab ametisse piiskopid (kõrgemad kirikutegelased). Keisrite ja paavstide vastuolude sisuks oligi ilmaliku ja vaimuliku võimu vastuolu (st kumb on kõrgem). Vastuolude tipuks oli 11. sajandil keiser Heinrich IV ja paavst Gregorius VII vastasseis. (Et vältida enda troonilt kukutamist, milleks paavst tema alamaid üles kutsus, otsustas Heinrich paavstiga ära leppida. Ta saabus paavsti Itaalias asuvasse Canossa mägilossi patukahetseja rüüs ja oli hästi alandlik. Paavst ei tahtnud talle andestada, lõpuks siiski tegi seda. Muuseas, hiljem nende vastuolud jätkusid, Heinrich kihutas Gregoriuse troonilt ja pani ametisse uue paavsti.) Tugevaim paavst keskajal oli 13. saj. algul valitsenud Innocentius III. Keskaja lõpu poole, kui feodaalne killustatus hakkas läbi saama ja kuningavõim üleüldiselt tugevnes (eriti Inglismaal
Ta nõudis et kõik piiskopid nimetaks ametisse paavst mitte keiser. Oma raevuka põhimõttekindluse ja järeleandmatuse pärast sai ta hüüdnimeks Püha Saatan. Heinrich IV Ta kuulutati tagandatuks keisrivõimult, Püha Saatana poolt. (Gregorius VII) Tal ei jäänud muud üle kui tulla Itaaliasse ilma sõjaväeta paavstilt andeks paluma. Ta ootas mitu päeva talvisel ajal patukahetsaja rüüs paljajalu Canossa mägilossi ees kuni paavst soostus ta sisse laskma ja talle andestas. Friedrich II Oli viimane võimas Püha Rooma keiser ja valitses aastail 1220-1250. Friedrich sai hästi läbi islamiusuliste valitsejatega, eriti Egiptuse sultaniga. Kui keiser aastal 1228 ristisõtta suundus, jõudis ta sultaniga hõpsasti kokkuleppele, sai läbirääkimiste teel Kristuse haua oma valdusse ja kroonis end Jeruusalemma kuningaks. Innocentius III Tema ajal saavutas paavstivõim haripunkti
· Gregorius VII veendunud vaimuliku võimu ülemuses ilmaliku ees, pidas pühaks kohustuseks vabastada paavstivõim keisri eestkoste alt. Tüli sünnib sellest, kui nii paavst kui keiser soovivad piiskoppe ametisse määrata. (Ametisse määramine investituur investituuritüli.) Keisri positsiooni nõrgendamiseks õhutab paavst saksa vasalle mässule, vabastades keisrivastasest truudusevandest. Seetõttu on keiser Heinrich IV sunnitud paavstilt Itaalias Canossa mägilossis andeks paluma. Pärast seda konflikt jätkub. · Keisrid tuginesid Rooma õigusele (keiser kõrgema võimu kandja ja ülim seadusandja), paavstid rõhuvad esimese Rooma piiskopi apostel Peetruse ilmalikeks järglasteks olemisele, mis teeks nad Kristuse asemikeks maa peal. · Linnade toetusel ja keisrite vasalle mässule õhutades jääb paavstivõim mõjuvõimsamaks, keisrivõim kaotab oma tähtsuse. · Paavstivõimu kõrgaeg Innocentius III ajal
kliendisuhete süsteem (isand e senjöör ja vasall), mis moodustab püramiidse hierarhia Erasõjaväed, -vaenused, -maksud, sisuline riigitus Senjööri ja vasalli sideme muutus võib tuua vasallile kuuluva ala kuuluvuse muutuse (Dauphine, Sileesia) Lojaalsusel, korduvusel ja ettemääratusel põhinev feodaalmajandus (põlastusväärne kaupmeheamet) Kiriku eriseisund ja vaimne ülemvõim (sau ja mõõk, paavst vs keiser, Canossa, Rooma ja Rencaglia) Linnade eriseisund ja järkjärguline tugevnemine Euroopa eritüüp (lähim vaste Jaapan) Saksa Rahva Püha Rooma Riik 800-1806 Seisusteriik Feodalismi-absolutismi vahejärk, kus oluliselt on suurenenud linnade tähtsus. Kaupmehed (gildid) ja käsitöölised (tsunftid) nõuavad sei- sustena tunnustust ja esindust aadlike suhtes Kuningas kõrgemalseisva vahendajana Suurem institutsionaliseeritus Hiliskeskaegne Prantsusmaa (ka 1789. a
teised kaubateed (Kiiev-Caffa, Lviv-Akkerman jne) 4. Kanossa teekond Gregorius VII veendunud vaimuliku võimu ülemuses ilmaliku ees, pidas pühaks kohustuseks vabastada paavstivõim keisri eestkoste alt. Tüli sünnib sellest, kui nii paavst kui ka keiser soovivad piiskoppe ametisse määrata. Keisri positsiooni nõrgendamiseks õhutab paavst vasalle mässule, vabastades keisrivastastest truudusevandest. Seetõttu on keiser sunnitud paavstilt Itaalias 1077 Canossa mägilossis andeks paluma, mis pidi tähendama, et paavsti võim on suurem. (Ma ei leidnud kuskilt selle kohta väga täpselt, aga minu mäletamist mööda võieti keisrilt kõik õigused ära, pmt lindprii, ja siis ta läkski paavsti juurde vabandust paluma) 5. Nimeta ristisõdade põhjusi: majanduslikud, poliitilised ja religioossed. Religioonne: Paavstivõimu tõusuga koos kasvas usuline vaimustus.See avaldas
investituurist, s.t. Vaimulikele nende vaimuliku vimu ametitunnuste jagamise õigusest. Paavsti diktaat sisaldas järgmisi olulisemaid teese: · üksnes paavst võib piiskoppe ametisse seada ja neid sealt vabastada. · üksnes paavst võib kätte anda keisri võimutunnused. · Üksnes paavst võib keisrilt võimu võtta. · Keegi ei või paavsti kohtuotsust vaidlustada, paavst aga vib vaidlustada kõigi teiste kohtuotsused. Canossas käik teel Augsburgi peatus paavst Canossa linnuses ja seal astuski Heinrich 1077 patukahetsejana paavsti ette. Wormsi kokkulepe Heinrich V ja Calixtus II vahel 1122. aastal sõlmitud kokkulepe, mis lõpetas investituuritüli. (lisa lk 82) Innocentius III paavst, kes saavutas suurima ilmaliku mõju, mis ühelgi paavstil kunagi on olnud. Vasallisuhete kaudu õnnestus tal muuta suur osa Euroopast paavstivõimust otseselt sõltuvaks. Ta sekkus pidevalt poliitikasse. 1054a
füüsiliste vahenditega, aga ka vaimsete vahenditega, nt budistliku või hinduistliku meditatsiooniga. 2) grupilunastus - grupiväärtused, seal kus muutub lunastuse vorm. Kogudus, riik. Mida rohkem inimesi keskendub mingisugusele ideele. 3) sisemiste väärtuste keskne lunastus teatud vaimuseisundid, seesmise kirgastuse, puhtuse, valgustuse taotlemine, nirvana. Lunastus keskendub pigem moraalsetele- eetilistele kategooriatele. 4. pühad paigad ja esemed templum eraldatud koht 1077 Canossa sakraalne profaanne. Sakraalne eraldatud, võib olla püha, võib olla ka neetu. Profaanne kõik, mis on igapäevane, normaalolukord. Euhemerism 5. pühad toimingud ehk riitused iga religiooni juurde kuulub tegevuslik osa. Rituaal või riitus.või sisaldada lausungeid, kummardusi, põlvitamisi, ohverdamisi jne. kogu religiooni arhailine ajalugu on läbi teinud ohverdamiste astmed. Ohver jaguneb: väärtuslikukspeetava
kohustuseks vabastada paavstivõim keisri eeskoste alt. Otsene tüli paavstil keisriga puhkes kuna mõlemad nõudsid endale õigust piiskoppe ametisse nimetada. See on tuntud investuuritüli nime all. Keiser käsitles piiskoppe oma vasallidena, paavst aga vaimulikena. Keisri positsiooni nõrgestamiseks õhutas paavst Saksamaa vasalle mässule vabastades nad truudusvandest keisri vastu. Seetõttu pidi keiser Heinrich IV (10561106) paavstilt poliitilistel kaalutlustel 1077.a Itaalias Canossa mägilossis koguni andeks paluma, seejärel jätkas ta edukalt paavstivastast võitlust. Konfiliktid jätkusid ning kasvasid sageli üle veristeks sõdadeks. Paavstid leidsid tõhusat tuge jõukatelt PõhjaItaalia linnadelt. Eriti teravaks muutusid vastuolud keiser Friedrich Barbarossa valitsusajal(11521190). Itaalia linnade liit saavutas 1176 a otsustava võidu F B vägede üle. Keiser oli sunnitud paavstidega kompromissi otsima. Keisrid tuginesid Rooma
läänekirikuks. Vaidluse põhjuseks oli püha vaimu lähtumine (idakirik uskus et isast, läänekirik isast ja pojast). Paavsti võimu asus tugevdama Gregorius VII (1073 – 1085). Paavsti võim ei sõltunud enam ilmalikust võimust ning keisril pole paavsti võimuga mingit pistmist. Keisritega vägikaikavedamine sai alguse investituuritüliga (vaimulike ametisse nimetamine). Gregorius VII vastaseks kujunes Heinrich IV (1054 – 1106). Konflikti värvikamaks hetkes tuleb pidada Canossa patukahetsust 1077. 11. saj-l saavutati siiski kompromiss: maa läänistas keiser, vaimuliku tunnuse andis paavst. Konflikti kulminatsioon oli Hohenstaufenite ajal. Friedrich I Barbarossa üritas keisri pretensioone legitiimsusele seada. Friedrich tugines Rooma õigusele, mille järgi oli võimuandja keiser. Friedrich maksustas tugevalt Itaalia linnasid, mis põhjustas vastuseisu keisrile. Keiser kaotas sõja Itaalia linnadele (1176 Legnano). Friedrich II (1212 – 1250)
Alates 1059 aastast saavutati, et paavste hakkasid ametisse valima Rooma piiskopkonna tähtsamad vaimulikud – kardinalid. Aastal 1077 puhkes Püha Rooma keisri Heinrich IV (valitses 1056 – 1106) ja paavst Gregorius VII (1073 – 1085) nn investituuritüli, mille põhjuseks oli keisri soov oma valdustes ise piiskoppe ametisse määrata. Paavst pani keisri kirikuvande alla ning viimane oli sunnitud Gregorius VII käest Canossa lossis andestust ja kirikuvandest vabastamist paluma. Paavstivõimu hiilgeajaks peetakse Innocentius III ametisoleku aega (1198 – 1216). Katoliku kiriku ja selle juhi autoriteeti suurendasid ristisõjad, inkvisitsiooni loomine, kerjusmungaordude ja vaimulike rüütliordude rajamine. Osa Euroopa ilmalikest valitsejatest (n Inglise kuningas Richard I Lõvisüda) andis paavstile isegi vasallivande. Paavstide mõju hakkas langema alates 14
- vaimulike eluviis oli väga ilmalik - oli levinud SIMOONIA s. t. kõrgemate vaimulike kohtade ostmine raha eest 2. Tugev paavst Gregorius VII (XI saj.) ja tema reformid - Paavsti hakati valima kardinalide konklaavil (kardinalid valisid endi seast uue paavsti) - 1075 paavsti diktaat: investituuri (investira = ametitunnuste jagamine) teostab paavst nii kõrgvaimulikele kui ka - ilmalikele konflikt Saksa keiser Heinrich IV ja paavst Gregorius VII vahel ja nn. Canossa teekond - Wormsi kirikukogu otsus: vaimulik investituur paavstilt ilmalik investituur keisrilt 3. Mõjukas paavst Innocentius III (XII XIII saj.) - Andekas usuteoreetik - Hea diplomaat - Paavstist kõrgemaks pidas vaid jumalat - Korraldas ristisõjad baltikumi paganate vastu 4. Inkvisitsioon ja ketserid - KETSERID inimesed, kelle usulised tõekspidamised ei ühtinud kiriku üldtunnustatud õpetusega
· 1059. a. reformiga hakkasid paavste nimetama enda seast kardinalid Rooma piiskopkonna tähtsamad vaimulikud paavstiks valiti kogenud ja autoritaarne vaimulik. b. Paavstide taotlus kiriku sõltumatuseks ilmalikust võimust: · Kõige selgemalt sõnastas selle paavst Gregorius VII (II saj. lõpul), minnes tülli püha Rooma keisri Heinrich IV-ga. · Keiser sunniti tunnistama paavsti ülemuslikkust ja Canossa lossis andestust paluma. c. Paavst Innocentius võimsaim Rooma paavst (1198-1216): · Viis Gregoriuse sõnastatud põhimõtted ellu. · Mitmed Euroopa valitsejad andsid talle vasallivande, mis võimaldas tal sekkuda riikide siseasjadesse. · Kuulutas välja IV ristisõja ja ristisõja ka Läänemere paganate ristimiseks. · Juhtis võitlust leviva ketserlusega. d. Kiriku korraldus:
11.-12. Sajandil piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse- investuuri- pärast. Algas 1075, kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriõiguse kehtetuks .1076 heitis paavst Heinrich IV kirikust välja, mille peale Saksa hertsogid otsustasid, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse. 1077. Aasta jaanuaris seisis Heinrich IV kolm päeva lumes Canossa paavsti residentsi ees ning paavst andis alle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt 1980 pani paavst Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich kelle käes oli sõjaline võim, lasi valida vastupaavstiks Clemens III. Heinrich V ajal toimus taas kirkust välja heitmised ja vastupaavstide määramised. Investuuritüli lõpetas Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugenvemine ja Saksa Rooma keisrite võimu nõrgenemine.
püramiidse hierarhia n Erasõjaväed, -vaenused, -maksud, sisuline riigitus n Senjööri ja vasalli sideme muutus võib tuua vasallile kuuluva ala kuuluvuse muutuse (Dauphine, Sileesia) n Lojaalsusel, korduvusel ja ettemääratusel põhinev feodaalmajandus (põlastusväärne kaupmeheamet) n Kiriku eriseisund ja vaimne ülemvõim (sau ja mõõk, paavst vs keiser, Canossa, Rooma ja Rencaglia) n Linnade eriseisund ja järkjärguline tugevnemine n Euroopa eritüüp (lähim vaste Jaapan) n Saksa Rahva Püha Rooma Riik 800-1806 Seisusteriik n Feodalismi-absolutismi vahejärk, kus oluliselt on suurenenud linnade tähtsus. Kaupmehed (gildid) ja käsitöölised (tsunftid) nõuavad sei-sustena tunnustust ja esindust aadlike suhtes n Kuningas kõrgemalseisva vahendajana n Suurem institutsionaliseeritus
on täisealine usulises mõttes, leerikool, inimesest saab koguduse liige; armulaud · Viimne kohtupäev · Suur kirikulõhe-lääne kirik karoliku kirik e Rooma katoliku kirik-ida kirik õigeusu e Kreeka katoliku kirik · 962 pandi alus põha Rooma keisririigile- keiser nimetas ametiise paavsti · Kestab aastani 1054 hakkasid paavsti ametisse nimetama kardinalid · 1077. Canossa teekond- Heinrich IV tunnistas paavsti ülimlikkust · Puuria- paavsti õukond · Paavsti seisukohad on bullad 3.Üh. mõtestamine Rev lammutab senise süsteemi Joseph de Maistre konservatismi isa, rev algab üksikisikust õigel teel aitab püsida usk, see on K nurgakivi Edmund Burke vastukajad Pr revile Revile võib järgneda majanduslik krahh ja pol terror, ühiskond on tervik ja see on kujunenud 1000dete aastadega K põhitõed: Ühiskond on kujunenud pika aja jooksul 19
ilmalikust võimust sõltumatud. Kiriku tähtsust rõhutas eriti paavst Gregorius VII, kes oli veendunud, et temale peavad alluma nii vaimulikud kui ka ilmaliku elu tegelased, kaasaarvatud keiser. Sellega polnud aga keiser nõus ja nii põrkusid ilmaliku ja vaimuliku elu kõrgeimad esindajad. Sõjaline jõud oli keisrite poolel, kui paavst suutis ässitada feodaalid keisri vastu. Lõpuks suutis Gregoruis VII Heinrich IV tagandatuks kuulutada ja viimane pidi tulema Canossa lossi ette halastust paluma. Siiski polnud sõjad paavstide ja keisrite vahel läbi. Üks kuulsamaid keisreid oli keiser Friedrich II, kelle valdused ulatusid Saksamaalt kuni Sitsiiliani. Ta oli väga kultuurne ja ta kirjutas luuletusi ning tundis elavat huvi loodusteaduste vastu. Ta õukonnas oli palju õpetlasi mitmetelt maadelt. Alles pärast Friedrich II surma suutis paavst keisrist jagu saada ja Itaalia ja Saksamaa killustusid sõltumatuteks feodaalvaldusteks
kuningaks Franki hertsogi Konrad II, kes pani aluse Franki dünastiale. Investuuritüli - Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline võitlus 11.-12. sajandil piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse investuuri pärast. Algas 1075, kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriõiguse kehtetuks. Oli eriti äge Saksamaa valitsejatega (keiser Heinrich IV ja Gregorius VII võitlus, Canossa), see lõppes kompromistliku Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugevnemine ja Saksa- Rooma keisrite võimu nõrgenemine. Wormsi konkordaat Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lõpetas investuuritüli. Sõlmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss, selle põhjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli õigus ning ilmaliku investuuri õigus (õigus läänistada maavaldusi valitsuskeppi üle andes)
Viimane oli ka asja tuum, miks see kiriku jaoks nii oluline oli. Sellest koorus investituuritüli Saksa-Rooma keisri Heinrich IV-ga. Riik soovis määrata ise ametisse vaimulikke, samas kui kirik oli sellele kategooriliselt vastu ning Gregorius VII nõudis, et ilmalik võim lõpetaks oma sekkumise vaimulike asjadesse. Gregorius VII ja Heinrich IV vaen kestis aastakümneid ning isegi enne oma surma ei vabastanud Gregorius Heinrich IV ekskommunitseerimisest. Ajaloost on tuntud Heinrich IV Canossa käik 1077. aastal, mille käigus Heinrich IV paavstilt alandlikult, kotiriides ja paljajalu, armu palus. Ent see ei meeldinud omakorda saksa vürstidele, kes Heinrich IV troonilt tagandasid ning Rudolfi tema asemel valisid. Rudolf suri mõned aastad hiljem ootamatult, taas tõusis Heinrich IV võimule, ent enam ei tunnustanud paavst teda Saksa-Rooma keisrina. Heinrich IV kuulutas seepeale paavstile sõja. Gregorius
Püha Rooma keiser Otto I hakkas ise paavste nimetama (962a). 1059. a. reformiga hakkasid paavste nimetama enda seast kardinalid Rooma piiskopkonna tähtsamad vaimulikud paavstiks valiti kogenud ja autoritaarne vaimulik. Paavstide taotlus kiriku sõltumatuseks ilmalikust võimust: Kõige selgemalt sõnastas selle paavst Gregorius VII (II saj. lõpul), minnes tülli püha Rooma keisri Heinrich IV-ga. Keiser sunniti tunnistama paavsti ülemuslikkust ja Canossa lossis andestust paluma. Paavst Innocentius võimsaim Rooma paavst (1198-1216): Viis Gregoriuse sõnastatud põhimõtted ellu. Mitmed Euroopa valitsejad andsid talle vasallivande, mis võimaldas tal sekkuda riikide siseasjadesse. Kuulutas välja IV ristisõja ja ristisõja ka Läänemere paganate ristimiseks. Juhtis võitlust leviva ketserlusega. Kiriku korraldus: Kuuria paavsti õukond, mis kujunes kirikuelu keskvalitsuseks. Legaadid teistesse maadesse saadetud paavsti esindajad.
perekonnaliikmeid. Püha Rooma keiser Otto I hakkas ise paavste nimetama (962a). 1059. a. reformiga hakkasid paavste nimetama enda seast kardinalid Rooma piiskopkonna tähtsamad vaimulikud paavstiks valiti kogenud ja autoritaarne vaimulik. Paavstide taotlus kiriku sõltumatuseks ilmalikust võimust: Kõige selgemalt sõnastas selle paavst Gregorius VII (II saj. lõpul), minnes tülli püha Rooma keisri Heinrich IV-ga. Keiser sunniti tunnistama paavsti ülemuslikkust ja Canossa lossis andestust paluma. Paavst Innocentius võimsaim Rooma paavst (1198-1216): Viis Gregoriuse sõnastatud põhimõtted ellu. Mitmed Euroopa valitsejad andsid talle vasallivande, mis võimaldas tal sekkuda riikide siseasjadesse. Kuulutas välja IV ristisõja ja ristisõja ka Läänemere paganate ristimiseks. Juhtis võitlust leviva ketserlusega. Kiriku korraldus: Kuuria paavsti õukond, mis kujunes kirikuelu keskvalitsuseks. Legaadid teistesse maadesse saadetud paavsti esindajad.
perekonnaliikmeid. Püha Rooma keiser Otto I hakkas ise paavste nimetama (962a). 1059. a. reformiga hakkasid paavste nimetama enda seast kardinalid – Rooma piiskopkonna tähtsamad vaimulikud – paavstiks valiti kogenud ja autoritaarne vaimulik. Paavstide taotlus kiriku sõltumatuseks ilmalikust võimust: Kõige selgemalt sõnastas selle paavst Gregorius VII (II saj. lõpul), minnes tülli püha Rooma keisri Heinrich IV-ga. Keiser sunniti tunnistama paavsti ülemuslikkust ja Canossa lossis andestust paluma. Paavst Innocentius – võimsaim Rooma paavst (1198-1216): Viis Gregoriuse sõnastatud põhimõtted ellu. Mitmed Euroopa valitsejad andsid talle vasallivande, mis võimaldas tal sekkuda riikide siseasjadesse. Kuulutas välja IV ristisõja ja ristisõja ka Läänemere paganate ristimiseks. Juhtis võitlust leviva ketserlusega. Kiriku korraldus: Kuuria – paavsti õukond, mis kujunes kirikuelu keskvalitsuseks. Legaadid – teistesse maadesse saadetud paavsti esindajad.
paavstiks saamist, ta otsustas, et paavst peab olema ilmalikust võimust sõltumatu. Senini keisrid arvasid paavste küll olema vaimuliku võimu esindajad aga ilmalikust võimust sõltuvad. Sellest tekkis investituuri tüli. Gregoriuse vastane oli keiser Heinrich IV, paavst käitus otsustavalt, pani keisri kirikuvande alla, st viskas kirikust välja ning kirikumaad enam ei kuulunud keisrile. Heinrich leidis, et nüüd on aeg otsida paavstilt lepitust. Paavst läks pakku Canossa lossi arvates et keiser tuleb armeega, Heinrich läks aga ilma armeeta ning käis mitu päeva ümber lossi kuni paavst oli sunnitud ta vastu võtma ning kirikuvande alt vabastama 3 (1077). Sellest ajas peale muutusid keisrite ja paavstide konfliktid krooniliseks, mõlemad pooled toetusid autoriteetidele keisrid üha enam roomaõigusele, paavstid üha enam
kes pani aluse Franki dünastiale. Investuuritüli - Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline võitlus 11.-12. sajandil piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse investuuri pärast. Algas 1075, kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriõiguse kehtetuks. Oli eriti äge Saksamaa valitsejatega (keiser Heinrich IV ja Gregorius VII võitlus, Canossa), see lõppes kompromistliku Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugevnemine ja Saksa-Rooma keisrite võimu nõrgenemine. Wormsi konkordaat Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lõpetas investuuritüli. Sõlmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss, selle põhjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli õigus ning ilmaliku investuuri õigus (õigus läänistada maavaldusi valitsuskeppi üle andes)
annaabi.ee 
