Vanaaeg (0)

II VANAAEG
IDAMAAD
3. MUISTNE EGIPTUS
TSIVILISATSIOONI ÜLDISELOOMUSTUS. Muistne Egiptuse tsivilisatsioon tekkis u 3000. a. eKr Niiluse jõe orus. Nii idast kui läänest piiravad Egiptust viljatud poolkõrbe- ja kõrbealad, mistõttu peamiseks ühendusteeks oli Niiluse jõgi. Selline geograafiline eraldatus hoidis egiptlasi võõraste sissetungi eest ning avaldas mõju maa ajaloole ja rahva ellusuhtumisele. Niiviisi sai Egiptuse tsivilisatsioon iseseisvalt kujuneda, omandades tunnusjooned, mis püsisid aastatuhandeid. Seda iseloomustavad stabiilsus ja traditsioonide austamine.
AJALOO PÕHIETAPID. Vanimad põlluharijate asulad Niiluse ääres pärinevad umbes aastast 5000 eKr. Sajanditega tihenes asustus ja kohalikud pealikud ühendasid oma võimu alla järjest ulatuslikumaid alasid. Nii tekkisid kaks suurt teineteisest sõltumatut riiki Alam- ja Ülem- Egiptus . Pärimuse järgi liitis need ühtseks riigiks 3000.a. eKr Ülem-Egiptuse valitseja Menes , rajades ka uue pealinna Memphise.

• Seda perioodi, u 3000 – 2650 eKr, nimetatakse varadünastiliseks perioodiks (I-II dünastia). Umbes sel ajal tekkis ka hieroglüüfkiri.
  
• Vana riik (III-VI dünastia, u 2650-2130 eKr). 26.sajandil eKr - IV dünastia vaaraod Cheops , Chephren ja Mykerinos rajasid Memphise lähedale Gizasse suured püramiidid. Aga juba 25.sajandil eKr loobuti hiigelsuurte püramiidide ehitamisest ning piirduti väiksematega.
  
• Vaheperiood (VII-XI dünastia), mil tugevnesid Ülem-Egiptuses Teeba valitsejad , allutades 1960.a. eKr kogu riigi oma võimu alla.
  
• Keskmine riik (XII-XIV dünastia, u 1950- 1650 eKr). Riigi pealinn viiakse tagasi Memphisesse. Egiptuse võimu alla läks ka Nuubia .
  
• Vaheperiood (XV-XVII dünastia), mil riik oli taas kaheks lõhestunud seoses hüksoslaste sissetungiga Alam- Egiptusesse .
  
• Uus riik (XVIII-XX dünastia, u 1550- 1075 eKr). Hüksoslased kihutatakse maalt välja ning taastatakse riigi ühtsus. Alates Thutmosis I-st hakati vaaraosid matma kaljuhaudadesse Teeba lähedale Kuningate orgu. Peagi algas seal lähedal hoogne templite ehitus. Kaljuhaudade juures asuvatest kaljutemplitest on arhitektuuriliselt kõige huvitavam 16.-15.sajandil eKr ehitatud kuninganna Hatšepsuti tempel Dair al-Bahris, mille juurde viis kilomeetripikkune sfinkside tee. Thutmosis III (15.saj eKr) korraldas sõjaretki Aasiasse , vallutas Palestiina ja Süüria ning jõudis välja Eufrati jõeni. See oli Egiptuse välise võimsuse kõrgperiood. Järgnes rahu ja sisemise stabiilsuse aeg. 14.sajandil valitsenud vaarao Ehnatoni ( Amenhotep IV) ajal tekkis Egiptuses portreekunst , mil loodi egiptuse skulptuuri kõige kaunim naiseportree - Nofretete pea (vaarao Ehnatoni abikaasa). Ehnaton asendas ka traditsioonilise Teeba jumala Amoni kultuse päikeseketta Atoni austamisega. Vaarao Tutanhamoni valitsemisajal ( 1332 -1323) taastati traditsiooniliste jumalate kummardamine . Tutanhamoni hauakamber avastati 1922.a., mis oli täiesti puutumatu. Noor vaarao oli juba 10-aastaselt abiellunud Ehnatoni tütrega ja saanud ka troonile, kuid suri enne 20. eluaastat . Hämmastavad need tohutud rikkused, mis talle olid hauda kaasa pandud. Tutanhamoni läbini kullast mask on üks egiptuse kunsti suurepärasemaid mälestisi. Lõuga ehib ülikutunnusena valehabe, otsaesist aga vaaraode võimusümbolid pistrik ja kobra . Peas on tal vaaraode triibuline rätik. Ramses II ( 1279 -1213 eKr, XIX dünastia) ajal käis äge võitlus hetiitidega Palestiina ja Süüria pärast, kuni lõpuks jäi Palestiina Egiptusele ja Süüria hetiitidele. Toimus ulatuslik ehitustegevus. Järgmise vaarao Ramses III ajal suudeti veel tagasi tõrjuda ägedad mererahvaste rünnakud, kuid edaspidi algas juba vaaraode võimu nõrgenemine. Sagenesid välisvaenlaste rünnakud nii lõunast kui läänest ning palju oli ka sisemist võimuvõitlust.
  
• Hiline periood (XXI-XXVI dünastia, 1075-525 eKr). Egiptus jagatakse jällegi kaheks sõltumatuks riigiks: Alam-Egiptuses valitsesid vaaraod, Ülem-Egiptuses ülempreestrid. 8.saj eKr langes Ülem-Egiptus Nuubia valitsuse alla, Alam-Egiptuse vallutasid assüürlased.
  
• 6.saj eKr algas Pärsia ülemvõimu periood
  
• 332.a. vallutas Egiptuse Makedoonia kuningas Aleksander Suur
  
• 30 eKr langes Egiptus Rooma riigi võimu alla.
  

RIIGI JA ÜHISKONNAKORRALDUS. ELU-OLU. Egiptuse ühiskond oli rangelt hierarhiline. Selle tipus seisis absoluutse võimuga jumal-kuningas, kui kogu riigi, ühiskonna ja isegi looduse toimimise tagatis . Oli kõrgema jumaluse, päikesejumala Ra poeg, ühtlasi ka ülempreester. Tema võimu toetas küllaltki väikesearvuline mõjukas ülikkond: riigiametnikud , preestrid , sõjaväelased. Peamised töötegijad olid riigivõimu kontrollile allutatud talupojad ja käsitöölised. Päris hea ettekujutuse egiptlaste elu- olust annavad arvukad maalingud ülikute hauakambrites. Ülikud elasid luksuslikes 2-3 korruselistes verandadega maamajades, kus alalõpmata pidutseti külaliste seltsis . Talupojad seevastu aga tagasihoidlikes palmilehtedest katusega savionnides. Vaaraod pidasid kümnetest naistest koosnevaid haaremeid, kus enamasti tõusis üks naine teiste seast esile. Mõnel juhul oli peanaiseks koguni vaarao õde. Nagu üldse Egiptuse ühiskonnas, kus nii perekonnas kui ka ühiskonnas oli naiste positsioon küllaltki kõrge - võrreldes teiste varajaste ühiskondadega, mis olid väga patriarhaalsed - võis ka vaarao peanaine riigiasjades vaaraole võrdväärse partnerina kaasa rääkida. Juhtus isegi, et mõni naine tõusis vaaraona riigi ainuvalitsejaks.
KIRI, HARIDUS , TEADUS, KIRJANDUS. Kirjamärgid - hieroglüüfid (kr k „pühad märgid“) - meenutavad väliselt piltkirja ja on tõenäoliselt sellest arenenud. Hieroglüüfid tähistasid mõisteid, aga ka kaashäälikuid. Oma keerulise kuju tõttu kasutati neid enamasti ainult poliitilise ja religioosse sisuga raidkirjade ja muude esinduslike tekstide puhul. Igapäevases asjaajamises käibis lihtsam, nn hieraatiline kiri ( preestrite kiri). Kirjutusmaterjalina kasutati papüürustaime säsist valmistatud papüürust, kuhu hieroglüüfid pintsliga maaliti. Tänu Egiptuse kuivale kliimale on paljud papüüruserullid säilinud tänapäevani. Kuna kirja omandamiseks kulus palju aega, õpiti seda templite juures asuvates koolides preestrite range kontrolli all. Aastatepikkune tuupimine tasus lõpuks ära ning hea haridus tähendas koguni preesterkonda pääsemist.
Egiptuses ei kujunenud teoreetilist teadust selle tänapäevases tähenduses. Üldist maailmakorraldust tõlgendasid ja mõtestasid egiptlased usu alusel. Huvi loodusteaduslike probleemide vastu ei mõjutanud nende üldist maailmapilti kuigi oluliselt. Oma põhiolemuselt jäi egiptuse teadus eeskätt praktikas kasulike õpetuste kogumikuks.
Esimese rahvana võtsid egiptlased maailmas kasutusele päris täpse päikesekalendri. Aasta jagati kaheteistkümneks 30-päevaseks kuuks, millele lisati 5 ülejäänud päeva. Kuigi nende kalendris puudus liigaasta, mistõttu tekkis nihe päikese- ja kalendriaasta vahel, jäi see siiski kõige paremini korraldatud ajaarvestussüsteemiks kuni 1.sajandini eKr, mil roomlased lõid selle põhjal tänapäevase kalendri.
Geomeetria (kr k „maa mõõtmine“) oli egiptlastele vajalik eriti ehitustegevuses. Nad oskasid arvutada kolmnurga ja ringi pindala (seega tundsid nad ringi pindala määramiseks tarvilikku arvu, mille tähiseks on nüüd pii) ning püramiidi ja silindri ruumala.
Vast kõige silmapaistvamad olid egiptlaste teadmised ja oskused arstiteaduses . Küllap aitasid sellele kaasa ka surnute palsameerimisega saadud pikaajalised kogemused. Nii olid egiptlased osavad kirurgid, kes oskasid teha üsna keerulisi silmaoperatsioone. Osati valmistada ka paljusid ravimeid.
Suur osa egiptuse kirjandusest on seotud otseselt religiooniga. Hümnid jumalatele, püramiidiraamatud, surnute raamatud ja muud tekstid avavad meile eeskätt usulisi tõekspidamisi. Kuid armastati jäädvustada ka elutarkust edastavaid õpetussõnu. Egiptlasi peetakse sageli ka novellivormi leiutajaks. Lühijuttude seast on kuulsaim „ Sinuhe jutustus“. See postuumne minavormis tekst võtab justkui lühidalt kokku lahkunu elutee . Kirjeldab tema sattumist valitseja põlu alla, aastatepikkust pagendust ning elu lõpul kodumaale naasmist. Vaarao esimesel kutsel tuli ta rõõmuga taas koju, kus võis rahuga surra.
4. MESOPOTAAMIA
ASEND JA LOODUSOLUD . Mesopotaamia (kr k „jõgedevaheline maa“) on Pärsia lahte suubuva Eufrati ja Tigrise jõe kesk- ja alamjooksuala. Loodusolud pole siin eriti soodsad: põhjast ja kirdest piiravad seda mäestikud, lõunast ja edelast kõrb. Kui põhjapoolsetes piirkondades sajab vihma, siis alamjooksu tasane maa jääb seevastu peaaegu sademeteta. Üleujutused on siin ettearvamatud, seetõttu on maa lõunaosas olnud põllumajandusega võimalik tegelda vaid maa kunstlikul niisutamisel. Jõgede suudmealal on vajalik jälle kunstlik kuivendus. Loodusvarade poolest on Mesopotaamia vaene. Ainult savi leidub külluses, mistõttu kujunes siin välja omapärane „ savitsivilisatsioon “ - savi oli nii ehituses kui tarbeesemete valmistamisel peamine tooraine ja sellest tehtud tahvlid said ka põhiliseks kirjutusmaterjaliks. Kivi, puitu ja metalle tuli hankida teistelt maadelt. See sundis mesopotaamlasi juba oma kõige varajasemal ajalooperioodil suhtlema naaberaladega. Olles välismaailmale avatud, tuli siinsetel aladel kannatada ka sagedaste sissetungide all. Samas levis Mesopotaamia enda tsivilisatsioon laialdaselt naaberpiirkondadesse. Võib öelda, et sealne tsivilisatsioon tegi vanaaja vältel läbi olulisi muutusi.
AJALOOLINE ARENG. Mesopotaamia tsivilisatsiooni rajajateks on sumerid , kes pisut varem kui egiptlasedki - IV aastatuhande lõpuks eKr - jõudsid oma arengus riikluse ja tsivilisatsiooni künnisele.

• u 7000 eKr tehakse Mesopotaamias algust põlluharimisega
  
• u 3000 eKr algab Sumeri linnriikide ajajärk (linnad Ur, Uruk ) ja Akadi riik. Gilgameš, maailma vanima eepose prototüüp elas 27.saj eKr. Sumerite rajatud tsivilisatsiooni saavutuseks oli kiilkiri ja suurte templite tsikuraatide ümber rajatud linnad. Neile lisandusid eripärane religioon , kõrgetasemeline kirjandus ja kunst . Ühiskonna elus etendasid olulist osa templid ja preesterkond. Neile kuulusid linna ümber suured maavaldused, kus töötasid templiteenrid ja orjad . Aja jooksul läks riigijuhtimine preesterkonnalt kuningate kätte. Linnriigis olid ka vabad kodanikud - talupojad ja käsitöölised. Nemad osalesid rahvakoosolekutel ja moodustasid linnriigi sõjaväe põhijõu. Arvatakse, et neil võis kaalukas sõnaõigus olla ka riigivalitsemist puudutavates küsimustes.
  
• u 2000 eKr poliitilise killustatuse aeg Mesopotaamias. Ajapikku segunes aga sumeri rahvas põhja osas elavate semiidi rahvastega (Akadi riik), kelle keel tõrjus sumeri keele käibelt ja sumeri rahvas kadus ajaloost. Nende kultuuri edasiarendajaks said semiidid .
  
• u 1800 eKr - Vana-Babüloonia riik. Kuningas Hammurap ühendas kogu Mesopotaamia oma võimu alla, rajas Vana-Babüloonia riigi ning kehtestas seadused, mida tuntakse Hammurapi seadustekogu nime all. Seadused raiuti kivitulpadele ja püstitati riigi kõigisse tähtsamatesse linnadesse.1901.a. leidsid prantsuse arheoloogid ühe sellise seadusetulba. Praegu asub leid Pariisis Louvre ´i muuseumis . Vana-Babüloonia riigi purustasid 1600 eKr põhja poolt sissetunginud hetiidid .
  
• u 1400 eKr - Assüüria riigi esiletõus. Selle pealinnad Assur ja Ninive paiknesid Mesopotaamia põhja osas. Assüüria kuningad olid kõige sõjakamad valitsejad muistse Ees- Aasia ajaloos. Assüürlastel oli oma aja kõige võimsam ja kõige paremini korraldatud sõjavägi Lähis-Idas. Assüüria kuningad (algust tehti Tiglatpilesar III ajal) asendasid traditsioonilise väekorralduse alalise elukutselise armeega. Assüüria armeesse kuulusid ka n-ö insener-tehnilised väeosad. 9.-7.sajandini eKr hoidsid nad kogu kogu Mesopotaamiat, Süüriat ja Palestiinat oma hirmuvalitsuse all. Nad korraldasid igal aastal sõjakäike uute maade alistamiseks ja ülestõusnud alamate mahasurumiseks, hävitasid vallutatud linnu, röövisid need paljaks, orjastasid ja asustasid vägivaldselt ringi alistatud rahvaid (Iisrael, Egiptus jt). Ka Babüloonias valitses mõnda aega Assüüria ülemvõim.
  
• 7. sajand - Uus-Babüloonia riik. 7.sajandi lõpus lõi Babüloonia assüürlaste alt lahku ja purustas liitlasväe abil nende riigi. 612 eKr hävitati Ninive ja 609 eKr purustati Assüüria sõjavägi, ühes sellega ka riik lõplikult. Uus-Babüloonia riigi hiilgeaeg oli kuningas Nebukadnetsar II võimu all (605-561 eKr). Ajaloos on ta tuntud eelkõige suure ehitajana. Pealinnast Babülonist sai maailma suurim ja uhkeim linn, mis ümbritseti massiivse kindlusvööndiga. Linnas kerkis peajumal Marduki astmiktempel - Paabeli torn. Kuningalossi võlvide kohale katuseterrassidele rajati rippaiad . 597 eKr vallutati Juuda riik ja Jeruusalemm .
  
• 539 eKr vallutas Pärsia kuningas Kyros II Babüloni ja ühendas selle oma riigiga.
  
• 331 eKr vallutas Mesopotaamia Aleksander Suur.
  

RIIGIKORRALDUS JA ÜHISKONNA ÜLDISELOOMUSTUS. Kuningas oli riigis sõjaväe ülemjuhataja, kõrgem seaduseandja ning kohtumõistja. Ka seisis kuningavõim Mesopotaamia rahvaste meelest jumalate kaitse all. Riigi ülempreestrina tuli valitsejal täita tähtsamaid religioosseid ülesandeid. Kuigi Mesopotaamias peeti kuningat küll jumalate esindajaks oma rahva ees, ei tähendanud see, et teda oleks jumalikustatud, nagu see oli kombeks Egiptuses.
Mesopotaamia suurriigid ei saavutanud Egiptusele iseloomulikku ranget tsentraliseeritust ega detailset seesmist korraldust, kuna kõik Mesopotaamia suurriigid olid tekkinud vallutuste teel. Sisemistes asjades säilitasid impeeriumile allutatud linnad võrdlemisi suure iseseisvuse. Nende igapäevast elu juhtis jõukatest kodanikest koosnev nõukogu, mis sai kuningalt ja tema asevalitsejalt korraldusi ainult olulisemate küsimuste kohta.
Nagu kõigis varastes tsivilisatsioonides, nii elas Mesopotaamiaski suurem osa rahvast maal. Ometi määrasid just linnad, olles poliitilise, usulise ja majandusliku tegevuse keskusteks, muistse Mesopotaamia ilme. Seal paiknesid suuremad templid ja valitsejate lossid, elasid paljud ülikud ja enamik käsitöölisi ning kaupmehi. Toonasest linnaolustikust annavad ettekujutuse arheoloogiliste kaevamiste leiud . Nende põhjal võib öelda, et tüüpilises Mesopotaamia linnas olid kitsad ja kõverad tänavad, mille ääres seisid külg külje kõrval lameda katusega kaetud ühe- või kahekorruselised põletamata tellistest majad. Tänavale avanesid vaid poed, kus käis tollalgi, nagu arvata võib, idamaalastele omane elav ja häälekas kauplemine . Pereelu koondus maja väikesele nelinurksele siseõuele, kust pääses tubadesse. Suuremates kahekorruselistes majades paiknesid alakorrusel töö-, külalis- ja söögiruumid, ülal pererahva elutoad. Perekonnas oli mehel peaaegu piiramatu võim oma kodakondsete üle.
Mesopotaamias ei kujunenud ühtset vaidlustamatut versiooni maailma loomise kohta. Siiski usuti peaaegu üldiselt, et kõigepealt oli vesi ning sellest sündisid taevas ja maa. Inimene on loodud veest ja mullast. Üks jumalatest otsustas aga inimkonda vähendada üleujutuse läbi. Kuid teine jumalus, inimkonna soosija teatas sellest plaanist ühele targale vanale mehele, kes ehitas laeva ja võttis selle pardale kõigi elusolendite esindajaid. Nii päästis ta inimkonna ja loomariigi täielikust hävingust. Erinevalt egiptlastest ei pööranud Mesopotaamia rahvad kuigi suurt tähelepanu sellele, mis tuleb pärast surma. Pärast surma pidi inimesi ootama rõõmutu olek sünges allmaailmas, kuhu pääses paadiga üle allilma jõe.
KIRI, HARIDUS, KIRJANDUS JA TEADUS. Mesopotaamiale iseloomulik kiilkiri on saanud oma nimetuse sellest, et märgid vajutati värskele savitahvlile kiilukujulise otsaga pulga abil. See tingis kirjamärkide skemaatilisuse. Kuigi ka kiilkiri oli arenenud piltkirjast, polnud sellega tal kuigi suurt sarnasust . Mesopotaamia kiilkiri oli mõiste- ja silpkirja kombinatsioon. Mesopotaamia koolid asusid nagu Egiptuse omadki peamiselt templite juures ja olid preestrite hoole all. Lugemisele ja kirjutamisele lisaks õpiti ka matemaatikat ja kirjandust. Kooliharidus võimaldas vahel ka suhteliselt madalat päritolu inimesel teha karjääri preesterkonnas või riigiteenistuses. Mesopotaamias kuulus kirjaoskajate hulka märksa suurem osa elanikkonnast kui Egiptuses. Pärast kirja kasutuselevõttu tekkis varsti ka kirjandus. Juba sumeritel oli see üsna rikkalik ja sumerite hääbudes jätkasid nende kirjandustraditsiooni semiidi rahvad. Viimane võimas Assüüria kuningas Assurbanipal laskis kokku koguda Mesopotaamia kirjasõna (sealt ei puudunud peaaegu ükski Mesopotaamia tähtsam kirjandusteos) ja rajas Niinives savitahvlitest koosneva raamatukogu 7. saj eKr. Kui Assüüria riik langes, purustati ja süüdati ka kuningaloss. Tulekahjus kõvaks põlenud savitahvlid aga on säilinud läbi aastatuhandete ja pakuvad tänapäeval hindamatut teavet Mesopotaamia ajaloo, sealhulgas religiooni, kirjanduse ja teaduse kohta.
Mesopotaamia ilukirjanduse olulisim žanr on kangelaseeposed . Arvatavasti lauldi lugusid muistsetest kangelastest juba enne tsivilisatsiooni teket, Sumeri ajajärgul hakati neid aga juba kirja panema . Kõige armastatum kangelane oli muistne Sumeri valitseja Gilgameš. Umbes 1000 aastat eKr koostati nende põhjal tänini suurelt osalt säilinud ulatuslikum akadikeelne eepos „Gilgameš“. See jutustab kahe esialgse vaenlase Enkidu ja Gilgameši tagajärjetust katsest saada surematuks. Koos tehakse vägitegusid, kuni jumalanna Ištar viimase suursugusest välimusest ja vaprusest võlutuna temaga abielluda soovib. Kuna Gilgameš ettepanekust loobub , otsustab jumalanna tema sõbra raske tõve läbi hukka saata. Enkidu surm vapustab kangelast ning sunnib mõtlema oma elu paratamatule lõpule. Gilgameš suundub otsima surematuse rohtu , aga kui ta on selle pärast vaevarikkaid otsinguid sügavalt merepõhjast kätte saanud, läheb see koduteel ometigi kaotsi. Madu varastab imerohu ja ühtlasi lootuse elada igavesti.
Mesopotaamia teadusel on ühisjooni egiptuse omaga . Siingi ei püüeldud mitte niivõrd maailma teadusliku tõlgendamise poole, kuivõrd koguti praktiliselt tarvilikke teadmisi ja oskusi. Mesopotaamia õpetlased (enamasti pärit preestrite hulgast) pöörasid suurt tähelepanu andmete üksikasjalikule väljaselgitamisele ja üleskirjutamisele. Nii moodustusid ulatuslikud nimekirjad võõraste maade valitsejate, mitmesuguste ennete, taevaste nähtuste jm kohta. Teoreetilisi üldistusi nende põhjal siiski ei tehtud.
Suhteliselt kõrgel tasemel oli matemaatika . Tänapäevani on säilinud matemaatiliste ülesannete kogu. Arvutamisel kasutati kuuekümnendsüsteeme, mis on tänapäevani kasutusel nurgamõõtmises kui ka kella puhul. Esimestena maailmas rakendasid mesopotaamlased arvude märkimisel põhimõtet, et numbri arvulise väärtuse määrab tema koht numbrite jadas (näiteks on number 2 arvus 21 suurema väärtusega kui arvus 12). Osati lahendada ka keerulisi ülesandeid, näiteks arvutada ruut- ja kuupjuurt.
Astronoomia arengut stimuleeris peamiselt soov saada taevakehade liikumise järgi teada tulevikku. Sellega seoses arvutati välja taevakehade trajektoorid ning jagati taevakaar 12 sodiaagi tähtkujuks (sodiaak = astr loomaring, taevasfääri vöö, kus näiliselt liiguvad Päike, Kuu ja planeedid ; kõnek tähtkuju). Suudeti isegi päikese- ja kuuvarjutusi ennustada. Kuid ei jõutud nii täiusliku kalendrini, kui Egiptuses. Siinse kuukalendri järgi koosnes aasta täpselt 12 kuust ja oli seetõttu päikeseaastast 11 päeva lühem. Valitseja korraldusel tuli aeg-ajalt aastale mõni täiendav kuu juurde panna.
Astronoomiaga põimus tähtede järgi ennustamine ehk astroloogia . Mesopotaamia rahvad ühitasid jumalaid taevakehadega. Näiteks seostati Uus-Babüloonia riigis peajumal Mardukit Jupiteriga, Ištari täht oli aga Veenus . Preestrid jälgisid hoolega öist tähistaevast, et lugeda taevakehade trajektooridest ja nende lõikumisest välja jumalate tahet ning vastastikuseid mõjutusi. Eriti tähtsateks märkideks peeti päikese- ja kuuvarjutusi. Niisiis võib öelda, et astroloogia on sündinud Mesopotaamias. Siit levis see edasi naabermaadele ja kreeklaste kaudu ka Euroopasse.
5. INDO-EUROOPA RAHVAD.
HETIIDID JA PÄRSIA SUURRIIK
INDOEUROOPLASED . Indoeurooplaste all mõistetakse sugulaskeeli kõnelevaid rahvaid, kes asustavad juba aastasadu ulatuslikku maa-ala Indiast Euroopani. Nende hulka kuulub suur osa India rahvaid, iraanlased, armeenlased, albaanlased, kreeklased , slaavlased , baltlased (lätlased, leedulased ), germaanlased , keldi ja romaani keelte kõnelejad. Indoeurooplaste päritolu ja varasema ajaloo kohta saab teha vaid oletusi. Paljud teadlased tänapäeval arvavad , et indoeurooplaste algkodu asus kuskil Ida-Euroopa või Kasahstani stepivööndis. Nende keelte ühissõnavara lubab arvata, et juba enne ulatuslikumat laialirändamist kasvatasid indoeurooplased hobuseid ja veiseid ning kasutasid vankreid. Tõenäoliselt tegelesid nad rändkarjakasvatusega. Alates III aastatuhande lõpust ja II aastatuhande algusest eKr hakkasid indoeurooplased järk-järgult tungima tolleks ajaks juba kujunenud tsivilisatsioonide äärealadele. Sealt alates hakati neid nimetama ka kirjalikes allikates ning on võimalik jälgida nende järgnevat ajalugu.

• umbes 2000 eKr rändasid Balkani poolsaarele kreeklaste esivanemad
  
• umbes samal ajal ilmusid neist ida poole Väike-Aasiasse hetiidid
  
• umbes 1700 eKr tungisid algul Iraani ja siis Indiasse aarjalased
  
• peagi ilmusid Iraani pärslased
  
• teine osa indoeurooplasi rändas Kesk- ja Lääne-Euroopasse, kus neist kujunesid keldi, itali (muistse Itaalia) ja germaani rahvad
  
• veelgi hiljem lahkusid oma algkodumaalt slaavlaste ja baltlaste esivanemad
  

HETIIDI IMPEERIUM . Hetiidid olid esimene indo-euroopa rahvas, kes jõudis oma arengus riikluse tasemele umbes 1700 eKr. Võimsa impeeriumi piirid ulatusid peagi Musta mere rannikult Vahemereni. Pealinn Hattuša oli ümbritsetud võimsate müüridega. Umbes 1200 eKr tabas aga riiki häving, mille põhjustaja on teadmata. Arheoloogiliste kaevamistega päevavalgele tulnud kiilkirjatahvlitest saadud informatsiooni põhjal võib järeldada, et hetiidid võtsid palju mõjutusi üle naaberrahvastelt, eelkõige kõrgelt arenenud Mesopotaamia kultuurist. Samas omistatakse hetiitidele ühte kõige olulisemat leiutist inimkonna ajaloos. Umbes 1300 eKr hakati Väike-Aasias tööriistade valmistamiseks kasutama rauda. Peagi levis rauatöötlemisoskus Süüriasse, Mesopotaamiasse ja Kreekasse ning seejärel laiemaltki. Algas rauaaeg .
PÄRSIA SUURRIIK. I aastatuhande alguseks eKr olid enamiku Iraani kiltmaast asustanud põhja poolt sisse rännanud indoeurooplased. Üks osa neist - pärslased - elas Iraani lõunaosas, nüüdse Pärsia lahe rannikul. See, esialgu üsna väikest maa-ala asustanud rahvas rajas 6.sajandil eKr, kui valitses kuningas Kyros II (559-529 eKr), seniolematult suure riigi. Kui vallutatud alade nimistusse lisandus ka Egiptus, oli kogu tsiviliseeritud Lähis-Ida Pärsia valitsejate võimu all. Kuningas Dareios I püüdis 5.sajandi algul eKr alistada ka Kreekat, kuid see ei õnnestunud. Pärsia suurriik püsis üsnagi kindlalt, kuni selle vallutas 330 eKr Makedoonia Aleksander. Kuna pärslased olid impeeriumi tekkimise ajal oma ühiskonna ja kultuuri arengu poolest madalamal tasemel kui alistatud rahvad, suhtusid nad oma hiigelriigi rahvaste kommetesse ja uskumustesse suure lugupidamisega. Ei hakatud peale suruma oma tavasid ja püüti sel teel tagada kohalike ülikute lojaalsus. Nad võtsid alistatud rahvastelt palju ise üle. Pärisrahvastelt nõuti vaid, et nad tunnustaksid Pärsia kuninga ülemvõimu ja maksaksid korrapäraselt makse. Nii toimis suurriik küllaltki hästi. Impeeriumi eesotsas seisev suurkuningas sõitis koos oma hiiglasliku õukonnaga sageli mööda maad ringi, peatudes pikemalt uhketes paleedes riigi neljas pealinnas - Susas, Persepolises, Ekbatanas ja Babülonis. Kohapeal, nn asehaldurkondades, juhtisid riiki kuninga asevalitsejad satraabid.
ZARATHUSTRA ÕPETUS. Eraldi tasuks natuke pikemalt peatuda Pärsia usundil. Varase perioodi uskumistest teatakse vähe. On teada, et tähtsal kohal oli siis tulekummardamine. Pärsia religioon muutus aga märgatavalt 600.a. paiku eKr seal tegutsenud jutlustaja Zarathustra tegevuse tagajärjel. Selle õpetuse kohaselt valitseb maailma Ahuramazda - „tark isand “, kellest on maailma sündinud Tõde ja Vale. Kõik inimesed peavad nende kahe vahel oma valiku tegema. Ahuramazda ise kaitseb Tõde, tema põlisvaenlane Angra Mainju (vanapärsia keeles „kuri mõte“) on aga Vale eest võitleja. Nii käib maailmas pidev ja leppimatu võitlus hea ja kurja vahel. Kumbki pool püüab inimeste hingi oma poole võita. Tasu kannatuste eest ootab inimesi pärast surma, kus õigeid ootab paradiis , halbu aga põrgupiin. Lõppkokkuvõttes on siiski ette määratud headuse võit kurjusejõudude üle. Siis tõusevad surnud haudadest , ületavad tohutu tulejõe, mis kõrvetab halbu, kuid laseb head läbi. Järgneb üleüldine õnneajastu.
6. KAANANIMAA JA IISRAEL. MONOTEISMI TEKE
KAANAN KUI MUISTSETE TSIVILISATSIOONIDE KOKKUPUUTEALA. Vahemere idaranniku alad - tänapäeva Süüria, Liibanon ja Palestiina - olid vanaajal tuntud Kaanani nime all. Akadi keeles tähendab see purpurimaad ja tuleb sellest, et sealsel rannikul elavaid tigusid kasutati toorainena purpuri valmistamisel. Purpurriie oli Kaanani peamisi eksportkaupu. Kaanan on suhteliselt kitsas viljakas maariba Vahemere ja Araabia kõrbe vahel. Vihma sajab seal põlluharimiseks piisavalt ja Liibanoni seedrimetsad on läbi aegade pakkunud suurepärast laevaehitusmaterjali. Ka seedrit eksporditi.
Tänu Kaanani asendile maa- ja mereteede ristumiskohas tekkisid kahe maailma vanima tsivilisatsioonipiirkonna vahel varakult ka tihedad kultuurikontaktid. Ühtlasi püüdis kumbki vägev naaber – nii Egiptus kui ka Mesopotaamia piirkonda oma võimu alla saada. Kaanani riikide sõltumatus osutus seetõttu võimalikuks peamiselt vaid naabrite jõutasakaalu korral - siis võis ühelt riigilt teise vastu kaitset leida. Sellisel taustal arenes Kaananis peamiselt semiidi rahvaste kultuur. Kaanan oli territoriaalselt killustatud. Peale juba eespool mainitud suuremate sisemaariikide mängisid erilist rolli Vahemere rannikul asuvad väikesed, kuid rikkad ja mõjukad Foiniikia linnriigid - Byblos , Siidon, Tüüros jt.
FOINIIKIA LINNRIIGID. Foiniikia õitseaeg oli 10.-7.saj eKr. Linnriikide rikkuse allikaks oli transiitkaubandus. Foiniiklased olid I aastatuhandel eKr kõige osavamad meresõitjad. Ühtlasi rajasid nad hulgaliselt kolooniaid , esmalt Küprosele, seejärel kaugemale Vahemere äärde. Üks neist oli Kartaago , asukohaga Aafrika põhjarannikul, mis tõusis peagi Vahemere lääneosa võimsamaks riigiks. Kuid Foiniikia linnad ise pidid taluma küll assüürlaste, siis Uus-Babüloonia ja lõpuks Pärsia vallutusi. Foiniikia linnriikide sisekorraldusest on teada väga vähe. Oletatavasti oli see sarnane sumerite elukorraldusele - riiki ja sõjaväge juhtis kuningas. Võib arvata, et siin oli suur mõju kaubandusega tegelevatel ülikutel. Foiniikia kultuuri suursaavutuseks võib pidada aga maailma esimese tähestiku leiutamist II aastatuhandel eKr. Olles varasest ajast tuttavad nii kiilkirja kui ka egiptuse hieroglüüfidega, suutsid foiniiklased neist mõlemast õppides arendada märksa lihtsama oma kirja. Nagu teisedki muistsed kirjasüsteemid, sai ka foiniiklaste tähestik alguse piltkirjast, kuid siin hakkasid märgid peagi tähendama üksnes häälikuid. Esmalt märkisid nad silpe. Et aga semiidi keeled on väga kaashäälikurikkad - täishäälikud on olulised vaid muutelõppude näitajatena - siis leiti peagi, et piisab silbikeskse kaashääliku tähistamisest. Nii kujuneski Foiniikias 22 kaashäälikust koosnev tähestik. Tänu oma lihtsusele varasemate kirjasüsteemidega võrreldes, oli foiniikia tähestik hõlpsasti omandatav ja nii sai lugemis- ja kirjutamisoskus kättesaadavaks senisest märksa laiematele ühiskonnakihtidele. Tähestik levis nüüd kiiresti kogu Kaananimaal ja muutus I aastatuhande vältel eKr Ees-Aasias enamkasutatavaks kirjaviisiks. Juba varakult lõid kreeklased selle põhjal oma alfabeedi. Võib liialdamatult väita, et kõik tänapäeva tähestikud on otseselt või kaudselt tuletatud foiniikia tähestikust.
HEEBREALASED JA IISRAELI RIIK. Kaanani lõunaosas elasid II aastatuhandel eKr semiidi soost rändkarjakasvatajad heebrealased - tänapäeva juutide esivanemad. Nende esiisa Aabraham tuli Kaananisse Mesopotaamiast. Nälja tõttu rännati aga Kaananimaalt välja Egiptusesse. Seal veedetud sajandeid mäletatakse kui egiptuse orjapõlve. 13. saj eKr lahkusid israeliidid oma juhi prohvet Moosese eestvõttel Egiptusest ning pöördusid pärast aastakümneid kestnud rännakuid tagasi Kaananimaale . Moosese kaudu ilmutas Jumal oma kümme käsku ja selle põhjal kujunes välja monoteism (ainujumalateenistus). 10. saj eKr ühendas iisraellaste kuninga Taavet kogu Kaananimaa oma võimu alla. Tekkis Iisraeli riik. Taaveti poja kuningas Saalomoni korraldusel rajati pealinna Jeruusalemma iisraellaste Jumala Jahve tempel. Taaveti ja Saalomoni ajal oli Iisrael tugevam riik Kaananis. Saalomoni surma järel lagunes riik kaheks: põhjapoolseks Iisraeliks ja lõunapoolseks Juuda riigiks. Ühtaegu tugevnes Mesopotaamia suurriikide surve. 8. saj eKr vallutasidki assüürlased põhjapoolse Iisraeli riigi ja asutasid selle elanikkonna ümber impeeriumi eri osadesse. Juuda riik jäi esialgu püsima, kuid langes 6. saj eKr Uus-Babüloonia võimu alla. 586. a. eKr purustas Nebukadnetsar II Jeruusalemma ja laskis hävitada ka Jahve templi. Suur osa rahvast küüditati Mesopotaamiasse, nn Paabeli vangipõlve. Alles siis, kui Uus-Babüloonia langes pärslaste ülemvõimu alla, pääsesid võõrsile asustatud tagasi oma kodumaale. Taastati Jeruusalemma tempel ja elati oma tavapärast elu. Et tagasipöördunud olid enamikus endise Juuda riigi elanikud, siis võib seda rahvast sellest ajast alates nimetada juutideks.
VANA TESTAMENT . MOOSESE SEADUSED. PROHVETID . Iisraeli ajalugu, usku, kombeid ja seadusi puudutavate andmete peamine allikas on Vana Testament - sajandite vältel kirjutatud ning järk-järgult kokkuseatud heebrealaste tekstide kogum. Samavõrd põhjalikku ajalookäsitlust ei leidu ühegi teise muistse rahva kohta. Ajaloole lisaks sisaldab Vana Testament iisraellaste seaduste ja religioossete ettekirjutuste kogu, moraalijuhiseid, tulevikukuulutusi, õpetlikke lugusid jm. 3.saj eKr tõlgiti Vana Testament kreeka keelde ja hiljem sai temast ristiusu pühakirja - Piibli osa. Iisraeli rahvas teenis ainujumalat, kellega nende esiisa Aabraham oli lepingu sõlminud. Teiste rahvaste jumalaid keelati teenida. Kokkuleppe rikkumine pidi kaasa tooma karistuse. Jahve pidi olema kogu maailma looja ja valitseja ning tema õpetus iisraellaste kaudu levima kõigi rahvasteni. Siinai mäel sõlmis Jahve lepingu Moosesega, mille olulise osa moodustasid nn kümme käsku. Neis oli kõige esimeseks nõudeks Jahve austamine ning teiseks oma vanematest lugupidamine. Edasi oli keelatud tappa, valetada, oma ligimest röövida ja abielu rikkuda. Tõeline ainujumalateenimine - monoteism (kr k monos – „ainus“, theos – „jumal“) kujunes iisraellaste hulgas välja I aastatuhande keskpaigaks. Kuid aja jooksul hakkas iisraeli rahvas austama muidki jumalaid, mistõttu oli Jahve sunnitud rahvast oma prohvetite läbi manitsema. Ühtlasi kuulutasid prohvetid messiase (heebreakeelsest sõnast mašiah – „salvitu“) tulekut, kes taastab Iisraeli muistse hiilguse. Siis mõistavad kõik rahvad, et Jahve pole mitte üksnes Iisraeli, vaid kogu maailma jumal. Need kuulutused valmistasid ette Kristuse tulekut.
7. ANTIIK-KREEKA
GEOGRAAFILINE ASEND JA SELLE MÕJU KREEKA TSIVILISATSIOONILE. Kreeka asub Balkani poolsaarel ja seda ida poolt piirava Egeuse mere saartel. See on mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa. Väikesi tasandikke eraldavad sageli raskelt läbitavad mäeahelikud või sügavalt maismaasse lõikuvad merelahed. Seepärast on juba tuhandeid aastaid peamiseks ühendusteeks meri. Seda mööda on sidet peetud ka välismaailmaga. Tänu oma asukohale Lähis-Ida tsivilisatsioonide ja märksa vähem arenenud Euroopa vahel täitis Kreeka vanal ajal pideva kultuurivahendaja rolli. Kreeklased võtsid üle ida kultuuri silmapaistvamaid saavutusi ja arendasid nende najal oma originaalse tsivilisatsiooni. Kreeka tsivilisatsioon omakorda on otsustavalt mõjutanud kogu Euroopa hilisemat ajalugu ja kultuuri.
KREEKA AJALOOLINE ARENG.

• u 7000 eKr põlluharimise algus Balkani poolsaarel
  
• u 2000 eKr jõudis Kreeka ajaloo varaseim periood nn Kreeta -Mükeene ajajärk Kreeta saarel oma arengus tsivilisatsiooni tasemele. Sel perioodil elas seal mingi teadmata etnilise päritoluga rahvas. Hilisem Kreeta mütoloogia on seda seostanud Kreeta kuninga Minose valitsemisega . Sellest ka sageli nimetus minoiline ehk Minose kultuur. Kreetalased kasutasid savitahvlitele vajutatavat silpkirja, nn lineaarkirja A, kuid seda ei osata tänapäeval lugeda. Seetõttu ei tea me toonase kreeta ajaloost ühtegi valitsejat ega sündmust. Kreeta tsivilisatsiooni nägu kujundasid lossid, neid oli seal mitu, tähtsaim ja tuntuim Knossos . Losside ümber paiknesid rahvarohked linnad. Kreeta kultuuri peamiseks iseärasuseks oli kindlustuste, relvade ja üldse sõjakate joonte puudumine. Kreeta kunstis domineeris rahumeelne ja elurõõmus temaatika . Kujutati loodust, religioosseid pidustusi ja spordivõistlusi. Tundub, et naiste ühiskondlik positsioon võis olla kõrgem kui suuremas osas varastes tsivilisatsioonides. Aastatuhande keskpaiku kandus see ka Kreeka maismaale, omandades seal uusi jooni.
  
• u 2000 eKr tungisid põhjast Kreekasse indoeuroopa hõimud, tänapäeva kreeklaste esivanemad. Seda just Kreeta kultuuri kiire arengu algusaegadel. Suur osa Egeuse mere saartest , sh Kreeta, jäi uustulnukatel esialgu hõivamata. Ühiskonna ja kultuuri arengutase oli neil madalam kreetalaste omast.
  
• u 1500 eKr toimus Egeuse meres tugev vulkaanipurse , mis tekitas purustusi ka Kreetal . Peagi vallutasid kreeklased Knossose ja hakkasid Kreetal ise valitsema . Uued valitsejad võtsid omaks saarerahva eluviisi ja kombed. Ka kreetalaste kiri kohandati kreeka keelele. Tänapäeval kannab see varasem kreekakeelne kiri nimetust lineaarkiri B. Kuigi teadlased on lahendanud selle lugemise saladuse , ei anna selles kirjutatud tekstid meile mingit teavet ei toonaste valitsejate ega ajaloosündmuste kohta. Kirja kasutati majapidamisaruanneteks.
  
• 15. - 13. saj eKr oli Mükeene kultuuri hiilgeaeg. Nagu Kreetal, nii ka Kreeka mandrilgi said majandus- ja kultuurikeskusteks lossid. Neist tuntuim oli Mükeene, millest pärineb ka kogu järgneva tsivilisatsiooniperioodi nimetus. Võimsad kaitseehitised losside ümber lubavad oletada, et need lossid olid üksteisest sõltumatute riikide keskused, mis seisid omavahel alatasa sõjajalal. Hilisemate kreeklaste ajaloolises mälus püsis see periood ammuse kuulsusrikka kangelasajana. Tõenäoliselt pärineb just sellest ajast enamik müüte tähtsamatest Kreeka kangelastest - Heraklesest, Theseusest, Odysseusest jt. Need lood kajastavad seega kaudselt Kreeta-Mükeene ajajärku.
  
• u 1200 eKr tabasid Kreekat tõsised vapustused. Paljud Kreeka keskused purustati, mis oli tõenäoliselt põhjustatud kogu Vahemere idaosa haaranud ulatuslikust rahvasteliikumisest. Sellesse perioodi jääb ka Väike-Aasia looderannikul Trooja kindluse vallutamine („Trooja sõda“). Siiski püsis senine tsivilisatsioon Kreekas veel ligemale sajandi vältel, kuni langes lõplikult umbes 1100 eKr alanud uue sissetungi tagajärjel. Kokkuvõttes võib öelda, et nii kreetalased kui ka kreeklased pidasid tihedat ühendust Egiptuse ja Ees-Aasia rahvastega ning olid kummagi piirkonna kõrgkultuurist mõjutatud. Kuid tervikuna oli kreetalaste kultuur siiski algupärane ja omanäoline. Ühtlasi tähistab Kreeta-Mükeene ajastu Euroopa tsivilisatsiooni algust.
  
• Tume ajajärk (u 1100-800 eKr) – Arvatav sõjakate dooria hõimude sissetung . Kreeta-Mükeene kultuuri häving oli põhjalik. Purustatud losse ei ehitatud uuesti üles, kiri unustati ja rahvaarv kahanes. Kreeka langes sisuliselt tsivilisatsioonieelsele arengutasemele ning side muu maailmaga katkes. Järgnevate aastasadade kohta on meil vähe teada, mistõttu nimetatakse seda Kreeka ajaloo tumedaks ajajärguks. Märkimist väärib siiski see, et sel perioodil võeti kasutusele raud. Algas rauaaeg, mil järk-järgult tõrjuti välja vask ja pronks. Ka koloniseerisid kreeklased Väike-Aasia lääneranniku.
  
• Arhailine ajajärk (u 800-500 eKr) - 8.sajandist ilmnesid taas kõik tsivilisatsiooni tunnused: kujunesid linnriigid, hakati seadusi üles kirjutama, tihenesid välissidemed ja mis kõige olulisem - u 800 eKr võeti kasutusele 24 tähemärgist koosnev kreeka tähestik ( alfabeet ). Oli koostatud foiniikia tähestiku põhjal. Valmisid tähtsamad kangelaseeposed, millest tähtsamad on Homerose „ Ilias “ ja „Odüsseia“. Muude oluliste nähtuste hulgas sai 8.sajandil alguse kreeklaste suur kolonisatsioon , mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd . Kreekast väljarändamise massilisuse tingis põlluharimiseks sobiva maa nappus. Nii kolooniates kui ka Kreekas tekkisid arvukad üksteisest sõltumatud linnriigid. Tähtsamad neist olid Balkani poolsaarel Sparta , Korintos ja Ateena , Mileetos Väike-Aasia läänerannikul ja Sürakuusa Sitsiilias. Vaatamata linnriikide arvukatele omavahelistele vastuoludele ühendas helleneid - nii nad ennast ise nimetasid - ühine keel, kombed ja usund . Hellenite ühtsust rõhutasid ülekreekalised religioossed keskused, mille seast olid olulisemad Delfi ja kreeklaste peajumala Zeusi tähtsaim kultusekoht Olümpia. Olümpias korraldati iga 4 aasta tagant suuri usu- ja spordipidustusi – olümpiamänge – kus osalesid üksnes hellenid ja ainult mehed. Võistlusaladeks olid jooks, maadlus , rusikavõitlus, viievõistlus (jooks, odavise , kettaheide, kaugushüpe, maadlus) ja hobukaarikute võidusõit. Siin ohverdati ka jumalatele ning süüdati ohvrituli. Sel ajal oli kehtestatud ka olümpiarahu. 776.a. hakati üles kirjutama ka olümpiavõitjaid, mis sai kreeklaste ajaarvamise alguseks.
  
• Klassikaline ajajärk (500-338) – Kreeka-Pärsia sõdade otsustavad sündmused (499-479). Üks tähtsamaid oli Maratoni lahing (490), kui ateenlased lõid kuningas Dareiose juhitud pärslaste sissetungi otsustavalt tagasi. Spartalaste juhitud Kreeka maavägi purustas pärslased lõplikult ja kihutas nende riismed maalt välja. Pärsia sõdadele järgnes Kreeka tsivilisatsiooni hiilgeaeg. Sel perioodil kerkisid Kreeka linnriikide seast eriti esile Sparta ja Ateena . Sparta, mida iseloomustas range sõjaline sisekorraldus, oli juba enne Pärsia sõdu tõusnud Lõuna-Kreeka võimsaimaks riigiks. Tema sõjavägi oli konkurentsitult tugevaim ja sellel põhinev ülemjuhatus Pärsia sõdades tõstis spartalaste autoriteeti veelgi. Ateena oli aga demokraatlik riik, peamine Kreeka kaubandus- ja kultuurikeskus. Arhitektuurilistest ansamblitest on silmapaistvam Ateena akropol (akropol oli Vana-Kreeka linnades kõrgendikul asuv kindlus ), mis rajati riigitegelase Periklese ajal. Ateena demokraatia hiilgeperiood oligi Periklese aeg aastatel 460-430 eKr. Ateena laevastik oli võimsaim kogu Kreekas. Kuid Sparta ja Ateena omavahelised suhted olid pingelised ning Peloponnesose sõjas (431-404) alistus Ateena Spartale, sai tema sõltlaseks. Hiljem suutis taas oma positsioone taastada. Seejärel tõusis esile Teeba riik, mis 371.a. eKr suutis Sparta ülemvõimule lõpu teha. Peaaegu lakkamatutes omavahelistes sõdades ei saavutanud ükski Kreeka linnriik kindlat ja püsivat rahu. Niipea kui üks neist võimsamaks muutus, et teiste iseseisvust tõeliselt ohustama hakkas, liitusid ülejäänud tema vastu. Ühtsust oleks aga hädasti vaja olnud, sest kreeklaste lähedane sugulasrahvas, Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedoonia oli pead tõstmas. Philippos II valitsusajal (359-336 eKr) oli Makedoonia sõjavägi muutunud võimsaimaks kogu Balkanil . 338.a. eKr sai Kreeka liiduvägi Chaironeia lahingus makedoonlastelt hävitavalt lüüa, misjärel Philippos laskis end kuulutada kõigi hellenite juhiks. Need sündmused tähistasid Kreeka linnriikide iseseisvuse ja ühtlasi klassikalise ajajärgu lõppu.
  
• Hellenismiperiood (338-30 eKr) - Philippos II langes vandenõu ohvriks ning riigi uueks valitsejaks tõusis Aleksander Suur (valitses 336-323 eKr). Ta juhtis makedoonlaste ja kreeklaste ühisretke Aasiasse pärslaste vastu, vallutades mõne aastaga Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina, Egiptuse, Mesopotaamia ja Iraani ning likvideeris seega Pärsia impeeriumi. Ka Kesk-Aasia langes Aleksandri võimu alla, kuid katse Indiat vallutada nurjus. Nüüd pidas ta end juba kogu maailma vallutajaks. Aleksandri varasele surmale järgnesid aga tülid tema tähtsamate väepealike vahel. Ligi pool sajandit kestnud lakkamatute sõdade tagajärjel lagunes tema hiigelriik kolmeks väiksemaks, milleks olid Egiptus, nn Seleukiidide riik (hõlmas esialgu suuremat osa Aleksandri vallutusi Aasias, kuid kahanes siis Süüria piiresse) ja Makedoonia. Viimase võimu all olid ka Kreeka polised (linnriigid). Aleksander Suure vallutusretke ja sellele järgnenud sõdadega kaasnes kreeklaste ja makedoonlaste massiline väljaränne Euroopast Lähis-Ida maadesse. Tähtsaim uus linn oli Egiptuses Niiluse suudme lähedal paiknev Aleksandria, millest sai Vahemeremaade suurim keskus. Levis kreeka arhitektuur , rajati templeid, teatreid ja staadione. Kreeka keelest sai peamine keel peaaegu kõigis selle piirkonna linnades, kreeklased ise olid sealse elanikkonna hulgas juhtpositsioonil. Kuid ka kreeka tsivilisatsioon sai omakorda mõjutusi Idamaadelt. Seda ajajärku nimetatakse tavaliselt hellenismiperioodiks, mis lõppes 1.sajandil eKr, kui Vahemere idaranniku olid vallutanud roomlased. Hellenismiperioodil kaotas kreeklaste tavapärane riigikorraldus - polis - oma senise tähtsuse. Kõiki hellenistlikke riike valitsesid kreeka-makedoonia päritolu ainuvalitsejad - monarhid , kelle võim oli praktiliselt piiramatu. Oluline muutus oli aset leidnud ka sõjaväekorralduses. Sõjavägi ei koosnenud enam oma riiki kaitsvatest sõduritest, vaid palgasõduritest.
  
• 146 eKr - Kreeka alistumine Rooma ülemvõimule.
  
• 30 eKr – roomlased vallutasid hellenistliku Egiptuse.
  

FILOSOOFIA. Inimesed on aastatuhandete vältel seletanud maailma religiooni kaudu. Selle vaatekoha järgi on maailmas asetleidev peamiselt jumaliku tahte tulemus. Niisugune maailmapilt oli omane ka muistsetele kreeklastele. Samas aga lõi Kreeka tsivilisatsioon maailma ajaloos esimesena seniste tõekspidamiste kõrvale sellise uudse maailmapildi, mis püüdis asju seletada nende sisemistest, looduslikest põhjustest lähtuvalt. Jumaliku tahte olemasolu ei eitatud, ent selles hakati üha rohkem nägema vaid maailmakorralduse üldist alust, mitte niivõrd konkreetsete nähtuste ja sündmuste põhjustajat. Enamiku kreeka õpetlaste meelest ei sekkunud jumalad looduse ega inimühiskonna igapäevaellu. Elu tekke ja elu eesmärgi üle juurdlemist nimetasid kreeklased filosoofiaks, sõna-sõnalt tõlgituna tähendas see „tarkusearmastust“. Sellega tegelevaid inimesi aga filosoofideks. Tänapäeval defineerime mõistet järgmiselt: filosoofia on looduse, inimkonna ja mõtlemise üldisemaid arenemisseadusi käsitlev teadus. Järgnevalt tähtsamaid Vana-Kreeka filosoofe.

• Thales - Mileetose koolkond (6. saj eKr) – arvas , et kõige aluseks oli vesi.
  
• Anaximandros (Thalese õpilane) - seletas esimesena maailma abstraktselt, püstitades meeltega tajumatu piiritu alge – apeironi idee.
  
• Demokritos – atomistika koolkonna filosoof (5.-4. saj eKr) - maailm koosnevat tühjusest ning selles liikuvatest ja omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest - aatomitest (kr k atomos - „ jagamatu “).
  
• Sokrates – Ateena filosoof (5. saj eKr) - kui esimesed filosoofid tegelesid füüsilise maailma seletamisega, siis 5.sajandil tekkisid filosoofid, kes otsisid vastuseid inimlikku käitumist puudutavaile küsimustele. Tekkis filosoofiline suund sofistika, mille esindajad arutlesid selle üle, mis on hea ja mis halb. Oma õpetuses jõudsid sofistid pettejäreldustele, st näiliselt õigetele järeldustele, tegelikult aga vääratele. Sokrates astus nende seisukohtade vastu ägedalt välja, tuues näiteks, kuidas paljud sofistid väidavad end õpetavat vooruslikkust, mõistes selle all aga oskust elus edukalt hakkama saada. Sokratese arvates on filosoofia peamine mõte vooruse olemuse mõistmine. Teiseks tähtsustas ta teadmist, sest üksnes teadmine võimaldas voorust mõista. Tema lemmiklause oli: „Ma tean, et ma midagi ei tea“. Selline arusaam sunnib inimest pidevalt mõtlema, küsima, vastama ja hoiab huvi elu vastu enda ümber ja eneses .
  
• Platon (427-347 eKr, Sokratese õpilane) - lähtus olemuse ja nähtumuse vastandlikkusest, st kui meelelise maailma nähtused on tekkivad , muutuvad, suhtelised ja kaduvad , siis ideed, mis on nende nähtuste olemuseks , tekke põhjuseks ja olemise eesmärgiks, on igavesed , täiuslikud ja absoluutsed. Ideeõpetuse paremaks mõistmiseks esitab ta teoses „Riik“ oma kuulsa „Koopamüüdi“, mille põhjal on olemasolev maailm ideede maailma peegeldus .
  
• Aristoteles (384-322 eKr, Platoni õpilane) - tema põhiõpetuseks on mateeria ja vormi dialektika . Vorm, st idee on asjade sisemine olemus. Ideedel omaette puudub liikumapanev jõud. Mittemateriaalne mõistus aga on igasuguse liikumise algpõhjuseks, kelleks on Jumal, igavene kehatu täiuslik vorm. Vahest kõige olulisemad olid Aristotelese saavutused loogika vallas: kuidas teha olemasolevatest eeldustest lähtudes korrektseid järeldusi. Ta oli loogikaõpetuse rajaja ning see õpetus püsib loogika alusena tänapäevani. Aristotelest võib õigusega pidada üheks vanaaja suurimaks teadlaseks, kes võttis kokku oma eelkäijate teadmised ja lisas neile oma seisukohad. Tema õpetus avaldas järeltulevatele põlvkondadele suurt mõju ning eriti keskajal tunti kreeka klassikalist kultuuripärandit just Aristotelese tööde kaudu.
  

TEADUS. Esimesed filosoofid püüdsid maailma seletada mõistusepäraselt ja filosoofia oli algul justkui kreeklaste maailmakorraldust käsitlevate õpetuste kogum. Aegamööda hakkasid sellest kogumist eralduma konkreetsed teadusharud. Matemaatikaga tegeles juba Thales ja tema õpilased. Kuid veelgi rohkem edendas seda edasi Pythagoras (6. saj II pool eKr) ja tema õpilased, kelle meelest põhines maailmakorraldus arvulistel suhetel . Arvud olid Pythagorase arvates pühad ja ta püüdis mõista nende olemust, millest tulenevalt tuli tal uurida ka matemaatilisi probleeme. Kreeka matemaatikud õppisid palju Idamaade teadusest, kuid just kreeklased pidasid vajalikuks kontrollida loogiliste tõestamiste teel nende üldkehtivust. Seega sai matemaatikast alles Kreekas teoreetiline teadus.
Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku 5.- 4. sajandil eKr elanud arst Hippokrates , kus kirjeldatakse haiguste sümptomeid ja kulgemise kirjeldusi ja püütakse haigusi seletada looduslike, mitte jumalike põhjustega. Sellesse teosesse on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv arstide tõotus, nn Hippokratese vanne, mis kohustab arste igas olukorras ennastohverdavalt võitlema patsientide elu ja tervise eest.
Ajaloosündmusi hakkas esimesena uurima ja üles tähendama Herodotos (5. saj eKr), kes huvitus peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadest, lisades neile ka põhjaliku eelloo. Samuti kirjeldas Herodotos üksikasjalikult Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid. Tema teos „ Historia “ on tänapäeva teadlastele hindamatu allikmaterjal .
Kui klassikalisel perioodil püsisid eri teadusharud veel suurel määral filosoofia kui terviku raames, siis hellenismiaegset teadust iseloomustab nende süvenev eraldumine. Selline teaduste spetsialiseerumine võimaldas paljudel üksikaladel saavutada silmapaistvat edu. Nii koostas Aleksandria matemaatik Eukleides (4. saj eKr) mitmeköitelise põhjapaneva teose „Elemendid“, milles ta sõnastas elementaargeomeetria põhialused. Sitsiiliast pärit matemaatik, füüsik ja leiutaja Archimedes (3. saj eKr) formuleeris aga muu hulgas ka hüdrostaatika (kehade veeväljasurve) seaduse. Pärimuse kohaselt olevat ta selle peale tulnud vannis istudes, hüpanud sealt ennastunustavas vaimustuses välja ja hüüdnud: „Heureka!“ (kr k „leidsin“). Temalt pärineb ka suurel hulgal sõjatehnilisi seadmeid – kivi- ja nooleheitjaid.
Hellenismiajastu astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et Maa on kerakujuline. Ligilähedaselt osati isegi Maa ümbermõõtugi välja arvutada. Üks tolle ajajärgu astronoome, Aristarchos /-rhos/ (4.-3. saj eKr) Samoselt (Väike-Aasia lääneranniku saarestikus) esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise (päikesekeskse) maailmapildi. Püüdis esimesena määrata Päikese ja Kuu suurust ja kaugust Maast. Ta väitis, et Päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega aga tiirleb ümber Päikese. Paraku ei leidnud tema teooria poolehoidjaid ja see langes varsti unustusse. Ülejäänud tolleaegsete astronoomide arvamuse kohaselt seisis universumi keskpunktis Maa.
TEATER JA TRAGÖÖDIAD. Teatrietendus - draama (kr k drama - „tegevus“) oli välja kasvanud Dionysose pidustuste raames lauldavatest koorilauludest. Kogu klassikalise ajajärgu kuulusid etendused Dionysose auks peetavate pidustuste kavva . Etendused toimusid vabas õhus spetsiaalselt selleks rajatud hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris (kr k theatron - „ vaatamise koht“). Teatri keskel paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats - orkestra – ja selle taga enamasti puust lavakonstruktsioon - skenee . Koor ja varasemal ajal ka näitlejad esinesid orkestral, skenee täitis taustdekoratsiooni ja kulissi ülesannet. Kreeka näitemäng polnud üksnes sõnaline, vaid tähtis koht selles kuulus ka muusikale. Mehed esitasid ka naiste osi. Esineti maskides, valju, tugeva häälega ja ilmekalt žestikuleerides. Ette kanti lõbusama sisuga näitemänge – komöödiaid ja tõsisema sisuga – tragöödiaid. 5.sajandi kuulsamad tragöödiakirjanikud olid Aischylos , Sophokles ja Euripides . Sophoklese tragöödiat „Kuningas Oidipus “ on hiljem peetud kõige täiuslikumaks selles žanris. Peakangelane püüdis siin vältida kuritegusid , mille sooritamist Delfi oraakel oli talle ette kuulutanud. Kuid neist hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks - tappes oma isa ja abielludes oma emaga. Kui tõde ilmsiks tuli, torkas Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikult pagendusse. Nagu näha, pani kreeka kirjandus suurt rõhku moraaliprobleemidele: kuidas peaks inimene elama, et tema käitumine ega teod ei tooks talle endale ja kaaskondsetele kannatusi ega hukatust.
KREEKLASTE USK JA JUMALAD. Kreeka jumalad olid antropomorfsed, st inimestetaolised. Seda nii välimuselt kui ka iseloomult. Neid kujutati ühe suure perekonnana. Tähtsamate jumalate peamine elupaik oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril, kuid nad võisid vabalt liikuda kus iganes soovisid . Jumalaid oli väga palju, kuid siiski eristuvad sellest kirevast pildist selgesti peamised jumalad.
Kreeka panteoni (st usundi jumaluskond, ka kõigi jumalate tempel antiikajal ) eesotsas seisis taeva-, tormi- ja äikesejumal Zeus . Tänu piksenoolte käsutamisele oli ta kõigist võimsam ja ülejäänud pidid talle kuuletuma . Teda kujutati sageli jumalate valitsejana, istumas kõrgel Olümpose troonil. Zeusi abikaasa oli tema õde, taevakuninganna Hera , abielude kaitsja. Herat kujutatakse müütides sageli armukadedana, kiusamas Zeusi ja ta arvukaid lemmikuid ja nendega saadud lapsi. Zeusil oli ka kaks venda - oma võimsa kolmhargiga torme tekitav ja maavärinaid esilekutsuv merejumal Poseidon ning allmaailma ja surnute valitseja Hades. Zeusi teine õde, kuldne Demeter, oli musta mulla, selle sigivuse ja võrsuva vilja jumalanna. Põllutööd olid tema erilise kaitse all. Ülejäänud tähtsamad jumalad järgnevas loetelus olid kõik Zeusi lapsed. Sõjajumal Ares ja jumalate sepp , lonkur tulejumal Hephaistos. Nemad olid Hera pojad. Sõjajumalanna Athena oli sündinud oma täies hiilguses ja relvastuses Zeusi peast. Tema kaitse all olid kindlused ja linnad ning nendega koos kogu tsivilisatsioon. Teda austati ka kui tarkusejumalannat. Kuldjuukseline Apollon - valgusejumal, luule, muusika ja vaimuteravuste jumalus, tuleviku kuulutaja oli ka kreeklaste suur lemmik. Jahijumalanna Artemis , Apolloni kaksikõde, oli osav vibukütt ja kogu elava looduse ning eriti metsloomade kaitsja. Tiivuliste sandaalide ja tiivulise kübaraga Hermes täitis jumalate käskjala ülesandeid ja saatis surnute hingi allmaailma. Ilu-, armastuse- ja viljakusjumalanna Aphrodite kohta jutustati lugusid tema armastusest küll ühe ja teise jumala, küll inimsoost kangelaste vastu. Viinamarjakasvatuse, veini- ja sigivusjumal Dionysos oli ainsana kreeka jumalatest ema poolt inimlikku päritolu. Ta eelistas Olümposele maa peal viibimist, rännates ringi veidratest kitsejalgsetest ja hobusesabalistest olevustest (saatüritest ja sileenidest) koosneva ohjeldamatult lõbusa kaaskonna saatel. Dionysose pidustused Kreekas kujutasid tegelikult orgiaid.
MÜÜT PROMETHEUSEST. Kreekas levinud arusaama järgi olid esimesed inimesed sündinud maast, kuid jumalad võisid neid ka mullast või veest voolida. Algul olevat inimesed olnud kaitsetud, kuid neid asus õpetama titaan Prometheus . Ta õpetas inimestele tule kasutamist ja muid tarvilikke oskusi. Kuid jumalatele ohverdamisel käskis Prometheus jumalatele jätta ohvrilooma mittesöödavad osad ja endale söödavad, mistõttu Zeus vihastus. Ta võttis inimestelt tule ja peitis selle Olümposele. Inimkonda ähvardas hukk . Prometheus, soovides inimkonda päästa, varastas tule ja tõi selle uuesti inimkonnale tagasi. Karistuseks käskis Zeus Prometheuse Kaukasusse kalju külge aheldada ja saatis kotka iga päev tema maksa nokkima. Inimestele tasus ta kätte aga sel moel, et läkitas maailma nn Pandora laeka läbi kõik hädad, mis siin aset leiavad. Pandora oli imekaunis, kuid paheline naine, kes keelust hoolimata avas uudishimust ikkagi laeka ja lasi välja sel teel kõik inimkonda kimbutavad hädad.
8. ANTIIK - ROOMA
GEOGRAAFILISED OLUD JA RAHVASTIK . Apenniini poolsaar kandis Itaalia nime juba vanaajal. Apenniini mäeahelikust hoolimata on Itaalia Kreekaga võrreldes vähem mägine ja põlluharimiseks sobivaid tasandikke leidub siin rohkem. Seetõttu tegelesid Itaalia hõimud peamiselt põlluharimisega, sidet peeti rohkem maismaad mööda ning merd sõideti vähem kui kreeklased. Itaalia geograafiline terviklikkus lõi paremad eeldused ka ühtse riigi tekkeks. Samas polnud Itaalia etniliselt ühtne. Seal elas I aastatuhandel eKr nii päritolult, keelelt ja kultuurilt erinevaid rahvaid. Poolsaare kesk- ja lõunaosa asustasid peamiselt itaalikud - II aastatuhandel sisserännanud indoeuroopa hõimud. Kesk-Itaalias elas üks itaalikute haru - latiinid. Eeskätt nendest pärinesidki hilisemad roomlased ja nende keelest sai Rooma riigi ametlik keel. Itaalikud harisid põldu ja kasvatasid karja. Nende eluviis oli lihtne ja karm. Omavahel oldi alatasa sõjajalal. Kõrgelt hinnati vaprust , distsipliini ja muid sõjas tarvilikke omadusi. Et Itaaliat ümbritseb kolmest küljest meri, siis tekkis sealsetel rahvastel peagi kokkupuuteid Vahemere kesk- ja lääneosa rannikule oma kolooniaid rajavate foiniiklaste ja kreeklaste ning nende kultuuriga . Eriti suur oli kreeklaste mõju. Oma kolonisatsiooni käigus (8.-6. saj eKr) rajasid nad Itaalia lõunarannikule ja Sitsiiliasse hulga linnu. Kreeklased tõid kaasa linnriikliku ühiskonnakorralduse, tähestiku, rahamüntimise, Homerose eeposed , oma jumalad ja müüdid, samuti toonase Kreeka aristokraatliku elulaadi. See kõik avaldas Itaalia rahvastele tugevat toimet. Kreeklaste tulekuga astus ka Itaalia ajaloo valgusesse.
Itaalikute ja kreeklaste kõrval etendasid Itaalia varases ajaloos olulist osa etruskid . Nende asustatud maakond asus Apenniini poolsaare loodeosas ja kandis Etruuria nime. Etruskide päritolu on tundmatu, kuid kindlasti ei kuulunud nad indoeurooplaste hulka. Pärimuse järgi olevat nad kunagi tulnud Väike-Aasiast, osa teadlasi peab neid aga Itaalia muistseteks põliselanikeks. Nad võtsid üle kreeka tähestiku ning seepärast võib nende kirja lugeda, kuid nende keel on siiani arusaamatu. Seega on etruskide ajalugu ja kultuur tuntud üksnes arheoloogiliste mälestiste ja kreeka ning rooma autorite teoste kaudu. 8.-6.saj eKr olid etruskid Itaalia kõige mõjuvõimsaim rahvas. Nad domineerisid suures osas Põhja- ja Kesk-Itaalias ning võistlesid foiniiklastega maagirikka Sardiinia ja Korsika saare pärast. Kõikjal, kuhu nende võim ulatus, edendasid nad linnaelu ja kaubandust. Ka Rooma linna ja riikluse kujundamisel etendasid etruskid tähtsat osa. Alates 5.saj eKr langesid etruskid järk-järgult üha tugevneva Rooma riigi võimu alla.
ROOMA LINNA TEKKIMINE. Rooma linn asub Tiberi jõe alamjooksul , kus oli tol ajal Latiumi maakond. Linn tekkis jõe vasakule kaldale, kus jõetasandikul kõrgub seitse küngast. Linna kujunemine kestis mitu sajandit. Arheoloogilised väljakaevamised kinnitavad, et juba aastaks 600 eKr oli seal olemas ühtne linnaline asula. Küngastevahelisse orgu rajati sillutatud turu- ja koosolekuteplats - foorum, järsunõlvalisest Kapitooliumi künkast sai aga kindluse asupaik. Peagi piirati linn müüridega ja hakati ehitama templeid ja teisi ühiskondlikke hooneid . Hilisemal ajal kinnitasid roomlased, et linn asutati 21.IV 753.a. eKr, millel puudub siiski usaldusväärne põhjendus. Kuid Rooma ajaloo traditsioonilise algpunktina käibib see tänapäevani. Pärimuse järgi oli Rooma linna rajaja Romulus , roomlaste sõjajumala Marsi ja tema noore preestrinna poeg. Legend jutustab et tütarlapse isa, jõhker ja jumalakartmatu kuningas käskis visata Romuluse ja tema kaksikvenna Remuse korviga Tiberisse. Vool aga uhtus poisid kaldale, kus nad sattusid emahundi hoole alla. Kui see oli neid teatud aja imetanud, kasvatas poisid üles kohalik karjus . Suureks sirgunud, kukutasid vennad oma vanaisa troonilt ja asusid endale uut linna ehitama. Töö käigus puhkenud tülis tappis Romulus oma venna Remuse ja lõpetas ehituse üksi. Tema järgi saanudki linn Rooma oma nime. Pärimuse järgi sai Romulusest esimene Rooma kuningas.
ROOMA AJALOOLINE ARENG.

• 753 eKr - Rooma linna asutamine (rooma ajaloolaste arvutatud daatum )
  
• 6. saj eKr (kuni aastani 510) - Rooma oli etruski soost kuningate võimu all
  
• Varase Rooma vabariigi periood (510-265 eKr) - 510.a. puhkes kuningavastane ülestõus, mille järel viimane maapakku läks. Nüüd hakati kuninga asemel igal aastal valima riigiametnikke. Kuningate aeg oli lõppenud ja algas vabariigi aeg. Riigi eesotsas seisid senat ja igal aastal valitavad ametnikud, kelle seast kõrgeimad olid kaks konsulit.
  
• Rooma ülemvõimu kujunemine Vahemerel (265-133 eKr) - 265.a. eKr alistus viimane seni sõltumatu etruski linn roomlastele. Nüüd oli Rooma tõusnud üheks tugevamaks riigiks vahemere ääres. Tema tõsiseks vastaseks sai Põhja-Aafrkas asuv Kartaago, kunagisest foiniiklaste kolooniast välja kasvanud võimas mereriik . Kartaago oli endale alistanud nii saari kui ka ulatuslikke rannikualasid Vahemere lääneosas. Rooma ja Kartaago pidasid omavahel kolm sõda. Et roomlased nimetasid kartaagolasi puunlasteks, siis on need ajaloos tuntud Puunia sõdade nime all. Kartaago vallutati ja hävitati aastal 146 eKr. Ka Kreeka langes samal aastal lõplikult Rooma võimu alla. 133 eKr pärandas Pergamoni kuningas surres tema Väike-Aasias asunud riigi. Nii jõudis Rooma võim Aasiasse ning Roomast oli saanud Vahemere valitseja.
  
• Kodusõdade ja vabariigi languse ajajärk (133-30 eKr). Rooma vabariiklik korraldus oli tekkinud siis, kui Rooma oli alles suhteliselt väike linnriik. Vabariiklik kord põhines kahel eeldusel . Esiteks pidi kodanikel olema võimalus isiklikult osa võtta riigiasjade otsustamisest - rahvakoosolekute või senati tööst. See eeldas elupaika Roomas või vähemalt linna lähikonnas. Teiseks pidid kodanikud suutma ka riigikaitse eest hoolitseda. Mida suuremaks Rooma riik kasvas, seda vähem olid need tingimused täidetud. Rooma saatis oma kodanikke aga kolooniatesse ja jagas Itaalia elanikele üpris lahkelt kodanikuõigusi. Selle tagajärjel kujunes olukord, et paljud kodanikud ei tarvitsenud üldse Rooma jõudagi ega saanud seega riigiasju vähimalgi määral mõjutada. Rooma rahvakoosolek koosnes aga üha enam vaesunud kodanikest, proletaaridest, kes riigi kaitsele ja tugevdamisele mingil moel kaasa aidata ei suutnud. Nii oli Rooma vabariiklik kord oma mõtte suurel määral kaotanud. 110-90 eKr muudeti Rooma sõjavägi palgaarmeeks, sest sõjaväe tavapärane komplekteerimine isikliku varustusega teenistusse tulevaist Rooma kodanikest ja Itaalia talupoegadest muutus üha suuremaks probleemiks. See aga tähendas, et sõdurid olid nüüd väga tihedalt seotud oma väepealikuga, kes neid juhtis ja nende heaolu eest hoolt kandis. Senati ja rahvakoosoleku otsuste vastu tundsid nad aga märksa vähem aukartust. See aga tähendas, et vajaduse korral võis edukas väepealik senati otsuseid ignoreerida ja koguni oma vägedega Rooma vastu välja astuda. Seni riigiasju otsustanud senatil puudusid abinõud nende ohjeldamiseks ning ta hakkas paratamatult oma senist tähtsust kaotama. Järgnevate aastakümnete jooksul kerkis Rooma riigis esile mitmeid ustavatest sõjameestest toetatud väejuhte, kes soovisid riigis võimupositsiooni ja olid selle nimel valmis üksteise vastu relvi kasutama. Samal ajal ei katkenud ka roomlaste vallutussõjad. 74-71 eKr toimus orjade ülestõus Spartacuse juhtimisel. 60. a. eKr sõlmisid kolm võimsat riigimeest ja väepealikku Crassus , Pompeius ja Caesar triumviraadi („kolme mehe liit“) riigi ühiseks juhtimiseks . Caesar vallutas Gallia 58-51 eKr. Kui Crassus 53. a. Aasia sõjakäigul langes, tekkis Pompeiuse ja Caesari vahel kodusõda. Caesar osutus võidukamaks. Pompeius üritas põgeneda, kuid ta tapeti seniste toetajate poolt. Nii sai Caesarist Rooma riigi ainuvalitseja (45-44 eKr). Et oma võimu seadustada, laskis ta end nimetada diktaatoriks. Kuid suur osa Rooma aristokraatidest polnud rahul senati võimu langusega ja 44. a. eKr tapsid senaatoritest vandenõulased Caesari senati istungi ajal. Taaspuhkenud kodusõdades tõusid nüüd esile kaks senist Caesari pooldajat - Antonius ja Octavianus . Pärast esialgset ühist võitlust oma poliitiliste vaenlastega läksid nad tülli ja pöördusid teineteise vastu. Antoniust toetas seejuures hellenistliku Egiptuse riigi valitseja Kleopatra . 31. a. eKr saavutas Octavianus Antoniuse üle võidu ja viimane tapab end.
  
• Varane keisririik (30 eKr -235 pKr) . - Kui Octavianus oli võimule tulnud, võttis ta endale aunime Augustus („auväärne“). Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta aga imperaatori („käskija“) tiitlit . Caesari lapsendatud pojana kandis Augustus Rooma tava kohaselt muude nimede hulgas ka oma kasuisa nime. Samamoodi talitasid ka kõik Augustuse järglased ja nii sai Caesari nimest samuti ainuvalitseja tiitel . Sellest tulenebki sõna keiser . Augustuse võimuletulek ei tähendanud ametlikult vabariigi lõppu. Vastupidi, Augustus nimetas ennast vabariigi taastajaks pärast kodusõdu. Rooma riik oli ametlikult endist viisi res publica . Väliselt jätkus kõik nii nagu ennegi - igal aastal seati ametisse magistraadid , senat pidas korrapäraselt oma istungeid jne. Ent tegelik võim kuulus nüüd siiski ühele isikule. Valitsejal polnud küll sellist ametit, mis lubanuks tal üksi kogu riiki valitseda , kuid ta oli mitmes eri ametis ja need koos andsid talle võimutäiuse kõigi olulisemate asjade määramiseks. Nii oli ta tähtsamate provintside asevalitseja, rahvatribuunina võis ta kasutada vetoõigust nii senati kui ka kõigi teiste magistraatide otsuste suhtes. Loomulikult oli ta ka senati liige. Aastaid oli ta konsul (sõjaväe juht) jne. Kuigi senat ja magistraadid olid senise võimu kaotanud, ei tähendanud see siiski nende poliitilise mõju täielikku lõppu. Senaatoriseisus oli endiselt auväärne ja riigiametid andsid noortele aristokraatidele poliitilise karjääri võimaluse. Nii provintside asevalitsejad kui muud tähtsamad võimukandjad olid määratud senaatorite hulgast. Seetõttu võis vastuolu senatiga tuua keisrile märkimisväärset tüli ja takistada tema tegevust. Enamik keisreid püüdis senaatoritega hästi läbi saada ning varases keisririigis oli senatil valitseja nõuandjana üsnagi oluline osa. Augustuse valitsusaeg (30 eKr – 14 pKr) oli Rooma riigile igati soodne. Kodusõdadele järgnenud pikal rahuperioodil arenes tõhusalt majandus ja valitseja sai pühenduda riigi sisekorralduse täiustamisele. Augustus oli järjekindel ja tasakaalukas valitseja, kes suutis oma plaanid järk-järgult ellu viia ning hoidis samal ajal häid suhteid nii Rooma lihtrahva kui ka aristokraatidega. Seetõttu vähenes endise vabariikliku korra pooldajaskond ning Augustuse surma järel pidas juba enamik roomlasi ainuvalitsust enesestmõistetavaks. Ehkki Augustuse järglaste hulgas nii mõnigi teenis halva valitseja kuulsuse, ei toonud see kaasa riigi nõrgenemist. Poliitiline korraldus täiustus sisemistest vastuoludest hoolimata ja jätkus ka Rooma riigi väline laienemine. 30. a. löödi risti Jeesus Kristus Jeruusalemma lähedal Kolgata mäel. 41.-45.a. vallutasid roomlased Britannia . 64. a. toimus Rooma linna suur põleng, milles süüdistati keiser Nerot. Viimane ajas aga süü süütute kristlaste kaela ning algas esimene suurem kristlaste tagakiusamine Roomas. 79. a. mattis Vesuuvi purse tuha alla Pompeji ja Herculaneumi. Oma välise võimsuse tipule jõudis Rooma impeerium keiser Traianuse valitsusajal (98-117), mil vallutati Daakia (tänapäeva Rumeenia ) ja Mesopotaamia. Riigi põhjapiir kulges mööda Reini ja Doonau jõge, hõlmates ka tänapäeva Belgiat, Prantsusmaad, Šveitsi, Austriat, Serbiat ja Bulgaariat. Kogu sellel tohutu maa-alal kehtis nn Rooma rahu (pax Romana : Rooma riigi tagatud rahu ja julgeolek. Niisugust sisemist korraldatust ja turvalisust polnud siin varem nähtud ja selleni jõuti hiljem uuesti alles 19. sajandil.
  
• Sõdurkeisrite ajajärk (235-284). 3.sajandil tabas Rooma impeeriumi sügav kriis, mida iseloomustasid sagedased verised riigipöörded. Kui senised keisrid olid pärinenud senatiaristokraatia hulgast, siis nüüd pääses võimu juurde ka madala päritoluga ja oma karjääri lihtsõdurina alustanud väepealikuid. Nii mõnelgi juhul tõusis selliseid sõjaväelaste valitud sõdurkeisreid esile mitu korraga, üks ühes impeeriumi otsas, teine teises ning see tähendas pea lakkamatuid kodusõdu nende vahel. Ühiskonnaelukorraldus hilises Rooma keisririigis oli hoopis teistsugune kui varem. Enne senati aktiivsel osalusel toiminud ja kohalikele omavalitsustele tuginenud keisrivõimust oli saanud absoluutne monarhia , mis teostas end ametkonna abil. Senine ühiskond, mida iseloomustasid kodanike küllaltki suur sõltumatus oma tegevuses ja võrdsuses seaduste ees, asendus keskvalitsuse rangele ainujuhtimisele allutatud jäigalt seisusliku ühiskonnaga. Hilise keisririigi ühiskonnas jagunesid elanikud kahte suurde seisusse - auväärseteks ja madalateks. Kõrgeim seisus oli senaatoriseisus, millele järgnes hulk vahepealseid seisusi ning kõik madalate seisuste hulka kuuluvad olid maksukohuslased. Rooma riigi sisemist ebakindlust kasutasid ära välisvaenlased. Idapoolsed provintsid sattusid taas tugevnenud Pärsia riigi löögi alla, põhjast aga ründasid Rooma valdusi germaanlaste hõimud. Diocletianuse valitsusajal (284-305) taastati keisririigi sisekord ja piiride julgeolek. Järgmine keiser Constantinus Suur (valitses aastatel 306-337) toimusid Rooma riigis kaks suurt muutust. 313. a. legaliseeris ta ristiusu ( Milano edikt). Kogu riigis oli välja kuulutatud üldine usuvabadus . Ristiusust hakkas kujunema valitsev religioon ja peaaegu kõik järgnevad keisrid kuulutasid endid kristlasteks. Teine muudatus puudutas impeeriumi pealinna. Constantinus laskis rajada riigi idaossa, Euroopa ja Aasia piirile uue pealinna Konstantinoopoli (tänapäeva Istanbul ). Selle otsuse tingis idapiirkondade üha kiirem areng lääneprovintsidega võrreldes. Rooma linn kaotas oma poliitilise ja kultuurilise tähtsuse. Rooma riigi ida- ja lääneosade eraldumine süvenes kogu hilise keisririigi ajal. Keiser Theodosius Suur jagas surres 395. a. riigi oma kahe poja vahel, pannes nii aluse Lääne-Rooma ja Ida-Rooma eraldumisele. Ühtsus säilis veel vaid nimes. Samal ajal põhjustas Aasia sisealadelt pärinevate hunnide sissetung Euroopasse paljude rahvaste ulatusliku ümberasumise, mis on ajaloost tuntud Suure rahvasterändamise nime all. Seni Rooma riigi põhjapiiride taga elanud germaanlased tulid nüüd hunnide aetuna tervete hõimude kaupa keisririigi territooriumile. Keisritel ei jäänud muud üle kui sellega leppida. 5.sajandi I poolel asus eriti impeeriumi lääneprovintsidesse rohkesti germaanlasi. Nime poolest küll Rooma liitlased, tegutsesid need hõimud sageli keisritest sõltumatult. Varsti kaotasid Lääne-Rooma keisrid peaaegu täiesti võimu oma provintside üle. Ka Itaalias valitsesid nende asemel tegelikult germaani soost väepealikud. 476. a. kõrvaldas üks germaani väepealik Odoaker võimult viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse. Tunnustanud vormiliselt Ida-Rooma keisrit kui riigipead , hakkas ta tema asemikuna Itaalia üle valitsema. See sündmus märgib Lääne-Rooma keisririigi ja ühes sellega kogu vanaaja lõppu. Rooma impeeriumi lääneosas kuulus võim nüüd germaani rahvaste kuningatele, impeeriumi idaosa püsis aga Konstantinoopolis asuva keisri valitsuse all. Ida-Rooma ehk Bütsants püsis järk-järguliste muutuste hinnaga kuni 15. sajandi keskpaigani. Selle püsimajäämise kasuks rääkisid kaks olulist tegurit: soodsamad geograafilised tegurid ning rikkalikumad materiaalsed ja inimressursid. Tänu neile oli Konstantinoopolil võimalik oma riigi piire kindlustada ja ründajatele vastulööki anda, kuni 1453. a. lõpuks türklased selle vallutasid.
  

KREEKA MÕJUD ROOMA KULTUURIS. Roomlaste varasest kultuurist pole teada peaaegu mitte midagi. Kuid vallutussõdade tagajärjel sattusid roomlased suurel määral kreeklaste kultuurimõju alla. Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja uskumisi.
Tõeline kirjandus, millest on mingi osa säilinud tänapäevani, kujunes roomlastel kreeka kultuuri ja kirjasõna mõjul alates 3.sajandist eKr. Esimesed rooma autorid piirdusidki kreeka kirjanduse tähtteoste tõlkimise ja mugandamisega. Ka teatri, kõnekunsti ja ajalookirjutuse alal oli roomlastele suuremal või vähemal määral toeks kreeka pärand. Kuid sellelt aluselt lõid nad silmapaistvaid originaalteoseid, mis on suurel määral mõjutanud ja kujundanud kogu hilisemat euroopa kultuuri. Teoreetilise teaduse ja filosoofia alal jäid roomlased kreeklastele selgelt alla. Roomlastel pole neis valdkondades peaaegu mingisuguseid saavutusi. Selle vastu ei tuntud huvi.
Rooma vabariigis sõltus poliitiku edukus oluliselt sellest, kuidas ta suutis senatis , rahvakoosolekul või kohtus oma vastaste seisukohti kummutada ja veenda teisi omaenda seisukohtade õigsuses. Seepärast pöörati suurt tähelepanu kõnekunstile. Et kõnekunst oli juba varem kõrgel tasemel Kreekas, siis kasutasid rooma kõnemehed - oraatorid - meelsasti kreeka eeskujusid . Käidi Kreekast sealsetelt kõnemeestelt õppust võtmas.
Paljude silmapaistvate Rooma kõnemeeste seast tõuseb suurkujuna esile vabariigi viimastel aastakümnetel tegutsenud Cicero (loomingulise tegevuse periood 70-43 eKr). Kuulsuse saavutas ta just oma kohtukõnedega. Oma vaadetelt oli Cicero aga vabariikliku korra kirglik pooldaja , mis viis ta vastuollu kõigepealt Caesariga ja seejärel Octavianuse ja Antoniusega, kelle käsul ta lõpuks tapeti. Suur osa Cicero kõnedest on säilinud tänapäevani. Ta paistis silma meisterliku keelekasutusega ning ta oli oma kõnedes seadnud eesmärgiks põhjendada loogiliselt oma seisukohti, pakkuda kuulajaile naudingut ning innustada neid. Kõnemees pidi valdama kõiki kolme stiili ning tajuma , millal on sobiv kasutada üht või teist stiili. Tema teostel oli tähtis koht ladina kirjakeele arengule. Mitmekülgse ja sügavalt haritud õpetlasena kirjutas ta ka kõnekunsti olemuse, riigikorralduse, moraali ja filosoofia käsitlusi. Need ja paljud tema erakirjad annavad hea pildi Rooma vabariigi lõpukümnendite ühiskondlikust ja poliitilisest elust.
Teaduse alal ületasid kreeklased roomlasi märgatavalt. Mõneski valdkonnas jõudsid nad just Rooma keisririigi ajal kõige silmapaistvamate tulemusteni. 2,sajandil tegutsenud Aleksandria astronoom , matemaatik ja geograaf Ptolemaios lõi paljude eelkäijate töid kokku võttes geotsentrilise (Maa-keskse) maailmapildi. Tema maailmakaart hõlmas maid Kanaari saartest Hiinani ning Islandist ja Skandinaaviast Aafrikani. Ptolemaiose kaasaegne oli kuulus arst Galenos , kes täiendas Hippokratese pärandit oma kogemustega.
ROOMA JUMALUSED . Ka roomlased austasid antropomorfseid jumalusi . Üks selliseid oli lõpu ja alguse jumal Jaanus . Teda kujutati enamasti kahe vastassuunas vaatava näoga, mida võis mõista kui vaatamist ette ja taha, sisse ja välja, tulevikku ja minevikku jne. Enamik rooma jumalaid oli aga kujunenud kreeka eeskujudel. Zeusile vastas Jupiter, Herale Juno, Athenale Minerva, Poseidonile Neptunus, Hephaistosele Vulcanus, Apollonile Apollo, Aphroditele Venus, Artemisele Diana, Aresele Mars jne.