Väetamine ja keemilised elemendid taimes (0)

Väetamise põhimõtted,  väetised  ja  väetamine   
Katrin Uurman 2014 
 
 
TAIMEDE TOITUMISE TEOORIAD 
 
1840.  aastal  pani  Saksa   keemik   Justus  von   Liebig   aluse   mineraalse   toitumise   teooriale , 
millele järgnes mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses.  
 
Peale taimede mineraalse toitumise teooria andis J. von Liebig agrokeemiateadusele veel kaks 
olulist  teooriat,  millised  veel  praegugi  peetakse  taimede  toitumise  teooria 
nurgakivideks. Need on:  
 
1.  miinimumseadus  („tünnilauateooria“)  —  ütleb,  et  saagi  taseme  määrab 
miinimumis  olev   toiteelement   või  mõni  ebasoodne  kasvutegur  (nt  niiskus, 
temperatuur, umbrohtumus, taimekahjurite ja –haiguste olemasolu jne). 
 
2.  toitainete  täieliku  tagastamise  teooria  —  mille  põhjal  tuleb  toitaineid 
väetistega  mulda  tagasi  anda  nii  palju,  kui  palju  me  neid  saagiga 
eemaldame. 
 
Kirjelda, kuidas võib ebasoodne kasvutegur mõjutada taimede kasvu ja arengut?  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
TAIMEDE TOITUMISE ALUSED 
 
Taimetoiteelemendid ja nende jaotus 
 
Taimetoiteelement on keemiline element, mis on vajalik taime kasvamiseks ja  arenemiseks  
ning  mida  ei  ole  võimalik   asendada   mõne  teise  keemilise  elemendiga,  kuna  igaühel  on  oma 
kindel ülesanne  taimes .  
 
Väetamise seisukohalt pakuvad huvi eeskätt need elemendid, milledest sageli tuleb puudu, et 
tagada  taimede  normaalset  kasvu  ning  arengut  ja  mida  tuleb  väetistega  mulda  juurde  anda. 
Taimes on olulisemad 16 keemilist elementi.  
 
Taimetoiteelementide jaotusprintsiibid:  
1.  Toiteelementide kvantitatiivsest vajadusest lähtudes jaotatakse neid järgmiselt: 
a)   makroelemendid - C, O, H, N, P, K, Ca, Mg, S; 
b)  poolmikroelemendid- Fe, Mn, (Si, Al); 
c)   mikroelemendid  – B, Cu, Mo, Zn, Co (Na, Cl); 
d)  ultraelemendid – Sr, Cd, Cs, Rb. 
Väetamise  seisukohalt  on  N,  P,  K  esmajärgulised  ja  Ca,  Mg  ja  S  teisejärgulised 
makroelemendid. 
2.  Taimedes ümberpaiknemise võime alusel jaotatakse toiteelemente järgmiselt: 
a)  kergesti  ümberpaiknevad  –  N,  P,  K,  Mg,  millised  suure  puudused  korral  liiguvad 
vanematest  kudedest noorematesse;  
b)  raskesti  ümberpaiknevad  –  Ca,  Fe,  S,  mis  puuduse  korral  taimes  oma  kohta  ei 
muuda. 
Taimetoiteelementide jaotusprintsiipe rakendatakse eelkõige väetustarbe määramisel. 
 
 
 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Mille poolest erinevad makroelemendid poolmikro-, mikro - ja ultraelementidest?  
 
 
 
 
 
 
 
Nimeta,  milliseid  toiteelemente  võiksid  taimed  omastada  toitainetena  loodusest  ja  milliseid 
tuleb kindlasti väetistega anda?  
 
 
 
 
 
Taimetoitained ja nende omastamise viisid 
 
Taim  omastab  toiteelemente  kindlate   ühenditena ,  mida  nimetatakse  taimetoitaineteks. 
Taimetoitaine  on  ühend,   millena   toiteelemendid  sisenevad  taime.  Taimetoitained  on 
peamiselt  ioonidena.  Positiivselt  laetud  ioone  nimetatakse  katioonideks,  negatiivselt  aga 
anioonideks. 
 
Toiteelement  
 
 
 
Toitaine  
Ehituslikud elemendid    
Süsinik , C  
 
 
 
 
CO2    
Vesinik , H  
 
 
 
 
H2O    
Hapnik, O  
 
 
 
 
O2  
Esmajärgulised makroelemendid    
Lämmastik , N  
 
 
 
NO − , NH +    
3
4
Fosfor , P  
 
 
 
 
H
−
−2
−3
2PO
, HPO , PO  
4
4
4
Kaalium , K    
 
 
 
K+  
Teisejärgulised makroelemendid     
Kaltsium , Ca   
 
 
 
Ca+2    
Magneesium , Mg  
 
 
 
Mg+2    
Väävel , S  
 
 
 
 
SO −2  
4
Mikroelemendid  
Boor , B  
 
 
 
 
H
−
2BO
    
3
Kloor , Cl  
 
 
 
 
Cl-     
Vask, Cu  
 
 
 
 
Cu+2    
Raud, Fe  
 
 
 
 
Fe+2 Fe+3    
Mangaan , Mn  
 
 
 
Mn+2    
Molübdeen , Mo 
  
 
 
MoO −2    
4
Tsink , Zn  
 
 
 
 
Zn+2 
 
Mille poolest erinevad taimetoiteelemendid taimetoitainetest?  
 
 
 
 
 
Millised väetistega antavad taimetoiteelemendid on taimede eluks kõige vajalikumad? 
Põhjenda . 
 
 
 
 
 
2 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Toitainete  omastamine  taimede poolt 
 
Taimetoitainete  omastamine  ehk   sisenemine   taime  toimub  lahustunud  olekus.  Lahuseid, 
millest  taim  toitaineid  omastab,  nimetatakse  toitelahusteks.  Looduses  on  kõige  tähtsamaks 
toitelahuseks mullalahus. Tuntakse  kahesugust  toitumise viisi: 
a)  juurtoitumine (juure kaudu toitumine); 
b)  juureväline toitumine. 
 
Juurtoitumine (juure kaudu toitumine) 
 
Juurtoitumine on taimede peamine  toitumisviis , mille korral taimetoitained sisenevad taime 
mullalahusest  juurte  kaudu  ning  sealt  suunatakse  nad  edasi  taimede  maapealsetesse 
osadesse (Joonis 1). 
Seotud  
Vaba  
Toiteioon  
Toiteioon  lehes  
toiteioon  
toiteioon  
juures  
või  varres  
 
Mulla  tahke  
Taime  
faas  
Mullalahus  
Juur  
maapealne  
osa  
 
Joonis 1. Juurtoitumine.  
 
Juureväline toitumine 
 
Juurevälisel  toitumisel  sisenevad  taimetoitained  taimesse  maapealsete  osade  kaudu. 
Taimed omastavad juureväliselt peamiselt CO2, O2. 
 
Juureväline  väetamine  võib  kasulik  olla  juhtudel,  kus  mullas  esineb  eeskätt  lämmastiku  või 
mikroelementide  puudus  ja  ka  ilmastikutingimuste  korral,  kus  väetiste  omastamine  juurte 
kaudu  on  pärsitud.  Juureväliselt  antud  väetised  vähendavad  ekstreemsetest  ilmastiku-
tingimustest  ja  muudest  ebasobivatest  mõjutustest  põhjustatud  taimede  stressi  ja 
soodustavad  põhiväetistega  antud  makroelementide  omastamist  taimede  poolt.  Juureväline 
toitumine  aga  ei  rahulda  taimede  vajadusi  täielikult,  kuid  aitab  üle  saada  kriitilistest 
olukordadest  (nt  pikk  põuaperiood,  mulla  hapestumine  jne).  Peamiselt  kasutatakse 
lämmastikväetiseid,  mikroväetiseid  ja  spetsiaalseid  juureväliseks  väetamiseks  mõeldud 
kompleksväetiseid.  Kasutamise  efektiivsus  oleneb  lahuse  kontsentratsioonist,  sademete 
olemasolust,  niiskusest,  välistemperatuurist,  taime   vanusest   ning  taime  füsioloogilisest 
seisundist. 
 
Mille poolest erineb juureväline väetamine juure kaudu väetamisest?  
 
 
 
 
 
 
Millal on otstarbekas kasutada juure kaudu väetamist ja millal juurevälist väetamist? 
 
 
 
 
 
 
3 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Tähtsamate taimetoiteelementide füsioloogilised funktsioonid 
 
Tabel 1. Tähtsamate toiteelementide ülesanded taimes, puuduse ja ülekülluse tunnused. 
 
TOITEELEMENT 
PUUDUS 
ÜLEKÜLLUS 
N -  lämmastik  vajalik 
Juurestik  on väga tugev (otsib 
Lehtede ja võrsete kasv on kiire, 
eelkõige lehtede ja varte 
lämmastikku), võrsed  on  peened , noored 
lehed suured ja tumerohelised, kuid 
kasvuks, eriti kasvuperioodi 
lehed on väiksemad, alumised vanemad 
koed  jäävad lõdvaks, varred kergesti 
algul, taimede kuivaines on 
lehed kahvatuvad, kasv lõppeb enneaegu.  
murduvateks. Juurestik on 
teda 0.5...4% 
vähearenenud ja  narmasjuurestik  
võib olla täielikult  hävinenud . 
Väheneb  vastupanuvõime  haigustele 
ja kahjuritele.  
P – fosfor vajalik seemnete 
Lehtede, varte ja juurte kasvu 
Kasutatakse puudulikult, see  kuhjub  
idanemiseks, juurdumiseks, 
nõrgeneb/lakkab. Alumised vanemad lehed 
taimedesse mineraalses vormis. 
õiepungade arenguks, 
muutuvad sinakaks. Leheroodude juurde 
Taimed valmivad enneaegu ega anna 
taimedes on teda 0.1...0.3% 
ilmuvad nekrootilised (kärbunud), tumedad  
suuri  saake .  
või koguni mustad laigud. Lehed on 
sissepoole kokku kuivanud.  
K – kaalium tugevdab 
Avalduvad  esmalt  vanade, hiljem 
Avaldub lehtedel pruunide laikudena 
kudesid , vajalik seemnete 
nooremate lehtede äärtel ja  tipus . Tekivad 
ja lehed on heledad. Takistatud on Ca 
idanemisel, viljade ja 
kollased  või kollakaspruunid laigud, 
ja Mg omastamine. 
mugulate  arenguks. Pikendab 
leheservad keerduvad üles, varisevad. 
 
õitsemist, kirgastab õite 
Kaaliumi   puudusel  tuhmub õite värv ja taim 
värvust, muudab taimed 
lamandub kergesti. Puudusnähud 
vastupidavamaks kuivuse, 
meenutavad vee puudust.  
haiguste ja temperatuuri 
suhtes, taimedes on teda 
0.4...1.6% 
Ca - kaltsium on vajalik  
Juured nõrgad,  juurekarvad  limastuvad ja 
Liigne kaltsium mullas pärsib B 
juurte kasvuks, aktiviseerib 
hävinevad. Harva avalduvad ülemistes 
omastamist, puudus võib tekkida 
biokeemilisi protsesse taimes, 
lehtede servade või kogu taimes kloroosi 
värskelt lubjatud mullas ja  turbas . 
taimedes on teda 0.2...0.3% 
nähud. Lehed kaarduvad allapoole, 
Kaltsium halvendab ka raua 
kuivavad võrsete tipud ja õiepungad. 
omastamist.  
Levinumaks puudushaiguseks on nt tomati 
viljatipu  mädanik . Ca- puudus on eriti 
iseloomulik soomuldadel.  
Mg - magneesium on tähtis 
Avaldub esmalt vanemates taimelehtedes 
Taimedel on häiritud K ja Ca 
toitaine  assimilatsiooni -
kloroosina. Leheroheline kaob kogu taime 
omastamine. Üldiselt esineb liigset 
protsessis. Eesti muldadel 
ulatuses leheroodude vahelt säilides ainult 
Mg väetamist harva. 
esineb tihti magneesiumi 
leheroodudes ja nende vahetus läheduses. 
 
puudust, taimedes on teda 
Õitel ei arene välja emakad ja  tolmukad .  
0.02...0.8% 
S – väävel mõjutab saagi 
Kogu taime kasv muutub kiduraks. Esmalt 
 
kvaliteeti ja  maitset . Taimed 
ei arene noortel lehtedel lehelabad, lehed 
katavad oma väävlivajaduse 
muutuvad heleroheliseks, hiljem kollaseks 
üldiselt teistest antavatest 
ja omandavad punaka värvitooni võivad 
väetistest (sulfaatidest) ja ka 
ilmuda  kollased laigud.  
õhus leiduvast SO2-st. 
Soodustab mügarbakterite 
arengut. Taimedes on teda 
0.02...0.5%. 
Fe - raud osaleb leherohelise 
Avaldub taimedes kloroosina, mis algab 
Taimedel halveneb P, Cu, Zn 
(klorofülli) moodustumisel 
noorematest lehtedest. Noorte lehtede 
omastamine. Fe üleküllust esineb 
lehelabad muutuvad kahvatuks, kollaseks, 
harva. 
oranžiks või valgeks.  Rood  on rohelised, 
 
leheservad kärbuvad. (Magneesiumi 
puudusel jäid leheraod roheliseks ja kloroos 
algab vanematest lehtedest). Tihti 
asaleadel, tsitruselistel.  
 
4 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
Mn – mangaan osaleb 
Mangaani  puudust esineb harva. Ilmnevad 
Happelistel muldadel omastavad 
klorofülli moodustumisel, 
näiteks kõrreliste lehtedel  hallide  
taimed nii palju mangaani, et see 
taimedes on teda ligikaudu 
määrdunud triipude ja täppidena. 
muutub neile toksiliseks, mille 
0.001% 
Kaheidulistel esmalt noortel lehtedel 
tunnusena ilmnevad vanematel 
kollaste laikudena leheroodude vahel .  
lehtedel pruunid  laigud.  
B - boor mõjutab taime 
Rakuseinad jäävad õhukeseks, taime 
B ülekülluse korral lehtede  servad  
õitsemist ja seemnete 
puitumine on häiritud. Noored lehed 
rulluvad ja surevad, samuti tekivad 
moodustumist. Taimedes on 
keerduvad ja närbuvad. Juurte tippudesse 
lehtedele klorootilised laigud ning 
teda 0.0001% 
tekivad  paksendid  ja hukkuvad taime 
taim kängub 
kasvukuhiku  rakud . 80% Eesti 
 
põllumuldadest on boorivaesed. 
Cu - vask osaleb taimede 
Ilmneb noorte lehtede tippude ja servade 
Cu ülekülluse puhul on takistatud Fe 
assimilatsioonis. Taimedes on 
kuivamises taimedel varases elueas. Lehe 
omastamine, mis avaldub nooremate 
vaske 0.0002% 
äärtel on kloroossed ja kärbunud laigud. 
lehtede kloroosina. Esineb harva. 
Lehed on väikesed ja  keerdunud . Kõrreliste 
kasv on peatunud, neil on põõsa kuju ja 
nad ei hakka õitsema. Puudus ilmneb tihti 
ka õunapuudel.. Leherood püsivad 
rohelisena.  
Mo - molübdeen on vajalik 
Sarnane N puudusega. Kasv pidurdub, 
Liigne Mo põhjustab kloroosi taimede 
toitaine valkude 
keskmise vanusega lehtedel on kärbunud 
lehtedel ning nekrootiliste laikude 
moodustumiseks ja 
laigud, lehed on kahvatud ja närtsivad. 
teket alates leheservadest. Esineb 
liblikõielistel taimede 
Õite moodustamine on pärsitud. Peamiselt 
harva. 
lämmastiku sidumiseks. 
happelistel muldadel.  
Taimedes on teda 0.00002% 
Zn - tsink on tähtis toitaine 
Lehed väikesed, kloroossed või 
Tsingi kõrge kontsentratsioon 
valguainevahetuses. Taimedes 
oliivrohelised, kattuvad hallide määrdunud 
toitekeskkonnas takistab teiste 
on  tsinki  0.0003% 
laikudega, sagedasti roseti kujulised  ja 
raskemetallide omastamist.  
varisevad. Viljapuudel ei avane  pungad . 
Võrse kasv on pidurdunud. Puudust esineb 
üsna harva.  
 
Nimeta, millised taimed vajavad põhitoiteelementidest rohkem lämmastikku, millised rohkem 
fosforit  ja millised rohkem kaaliumit?  
 
N - .................. .............. .............. .............. .............. .............. .............. ....... 
P - .............. .............. .............. .............. .............. .............. .............. ..............  
K - .............. .............. .............. .............. .............. .............. .............. ..............  
 
Kas ainult väliste tunnuste järgi on võimalik toiteelementide puudust või üleküllust määrata? 
Põhjenda! 
 
 
 
 
 
 
 
MULD  TAIMETOITAINETE ALLIKANA 
 
Muld   koosneb  tahkest,  vedelast  ja  gaasilisest  faasist  ning  on  taimedele  vee  ja 
peamiste  toitainete  allikas.  Mulla  tahke  osa  koosneb  mineraalsest  ja  orgaanilisest  ainest 
moodustades  mulla  peamise  massi.  Mulla  mineraalaine  murenemisel  ja  orgaanilise  aine 
mineraliseerumisel  vabanevad  taimetoiteelemendid  järk-järgult  raskesti  lahustuvatest 
ühenditest   ja  muutuvad  taimedele  omastatavateks   ühenditeks .  Sellest  tulenevalt  on 
taimetoiteelemendid mullas mitmesugusel kujul ja neid võib liigitada järgmiselt: 
 
 
5 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
1.  mulla orgaanilise aine koostises olevad mitteomastatavad toiteelemendid, 
2.  mulla 
mineraalosa  
poolt 
tugevasti 
seotud, 
taimedele 
kättesaamatud, 
mitteomastatavad ühendid (nt K+ ja NH+4 savimineraalides), 
3.  raskestilahustuvate  sooladena  esinevad,  taimedele  raskesti  kättesaadavad  ehk 
raskesti omastatavad ühendid (mõningad  fosfaadid  ja  sulfaadid ), 
4.  mulla  kolloididel   neeldunud ,  seega  mullast  mitte  väljauhutavad,  kuid  taimedele 
kättesaadavad, omastatavad ühendid, 
5.  mullavees  lahustunud,  taimedele  kergesti  omastatavad  ühendid,  kuid  ka  kergesti 
väljauhutavad ühendid. 
 
Taimetoitainete  üldsisaldust  mullas  väljendatakse  protsentides,  omastatavate 
toitainete  sisaldust  aga  mg-des   100g ,  mg-des  1kg  või  mg-des  1l  mulla  kohta  (peamiselt 
aianduses). 
 
Eesti  muldades  mõjutavad  taimede  kasvu  ja  arengut  kõige  enam  lämmastik,  fosfor, 
kaalium,  vähemal  määral  kaltsium,  magneesium,  väävel,  mikroelementidest  aga  vask, 
mangaan, raud, boor, molübdeen, tsink. 
 
              Kokkuvõtteks võib öelda: toiteelemendid võivad mullas olla mitmel  erineval  kujul 
kuid peamiselt siiski mitteomastatavalt taimede jaoks.  
 
Taimede kasvu ja arengut mõjutavad kõige enam lämmastik, fosfor ja kaalium, 
milledest lämmastik on mullas kõige ebapüsivam.  
 
 
Millisel kujul peaksid toiteelemendid mullas olema, et nad oleksid taimedele kergesti 
omastatavad? Milliseid  ohte  see aga endaga kaasa võib tuua?  
 
 
 
 
 
 
 
TOITAINETE  NEELDUMINE  MULLAS 
 
Taimetoitainete  neeldumine  omab  taime  toitumise  ja  väetamise  seisukohalt  väga  suurt 
tähtsust. Neeldumisprotsesside tõttu tekib mulda mõningate toitainete varu. Mõisted: 
1.  neeldumine — mullaosakeste liitumine lahustunud elementidega, 
2.  neelamisvõime — mulla omadus siduda  tahkeid , vedelaid ja gaasilisi aineid. 
 
Mullas eristatakse 5 eri liiki neeldumist: 
1.  mehhaaniline  neeldumine  —  mulla   kapillaarid   peavad  kinni  peeneid  aine  osakesi  (nt 
tolmpõlevkivituhk  jt  lubiväetised).  Toimib  nagu  sõel  ja  võimaldab  mulda  viia  tolmpeeneid 
väetisi , kartmata et nad mullast välja uhutaks 
2.  füüsikaline neeldumine — tingitud kolloidide pinnaenergiast (NO3, Cl-  ioonid ) 
a.  positiivne  füüsikaline  neeldumine.   Mullaosakesed   tõmbavad  tugevamini  ligi 
lahustunud aine molekule kui vee molekule (nt ammoniaagivees olev  ammoniaak ) ja 
vesi surutakse mulla kapillaaride alumisse ossa. 
b.  negatiivne  füüsikaline  neeldumine.  Mullaosakesed  tõmbavad  tugevamini  ligi  vee 
molekule kui lahustunud aine molekule (nt Cl kaaliumkloriidis) ja aine surutakse mulla 
kapillaaride alumisse ossa. Seega aine leostatakse (uhutakse) mullast välja. 
3.  füüsikalis-keemiline ehk asendusneeldumine — põhjustajaks mulla elektriliselt laetud 
kolloidid   (ülekaalus  negatiivse  laenguga  kolloidid).  Nt  saviosakesed  seovad  mullas  K+. 
Selletõttu võime savirikastel muldadel K-väetiseid kasutada sügisel, sest kaaliumit ei uhuta 
mullast välja. 
4.  keemiline  neeldumine  —  toitainete  üleminek  taimedele  kättesaamatuteks  ühenditeks 
(fosfaadid). Vees lahustunud toiteelemendid lähevad üle keemiliste reaktsioonide tagajärjel 
raskestilahustuvateks ja taimedele mitteomastatavateks ühenditeks. 
 
 
 
6 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
5.  bioloogiline neeldumine —  toitained  lähevad taimede ja mullaorganismide koosseisu, st 
nende  ülesehituseks.  Taimed  ja   mikroorganismid   omastavad  vajaminevaid  toitaineid  oma 
kasvuks  ja  arenguks.  Taimede  või  mikroorganismide  poolt  seotud  toitained  pole  mullast 
väljauhutavad 
ja 
teistele, 
kõrvalolevatele 
taimedele 
ning 
mikroorganismidele 
kättesaadavad. Toitained vabanevad pärast taimede või mikroorganismide surma ja nende 
lagunemist. 
 
Taimetoiteelementide jaotamine mullast väljaleostumise ohtlikkuse alusel: 
 
ülisuur 
suur 
tagasihoidlik  
väike 
NO -
3  - lämmastik 
B 
NH4  - lämmastik 
P 
Cl 
S 
K 
Mn 
 
Mg 
 
Cu 
 
Na 
 
 
 
Millised neeldumisviisid põhjustavad mullas toitainete  kadusid ? 
 
....................................................................................................................... 
....................................................................................................................... 
 
Millised neeldumisviisid võimaldavad  täiendada  mullas olevaid toitainete varusid?  
 
................................................................................................................................... 
................................................................................................................................... 
................................................................................................................................... 
................................................................................................................................... 
................................................................................................................................... 
 
 
LÄMMASTIK MULLAS 
 
Lämmastik  on  ainus  taimetoiteelement,  mida  ei  sisalda  mulla  mineraalosa.  Mullas  oleva 
lämmastiku  kandjaks  on  mulla  orgaaniline  aine  ( huumus ,  orgaanilised  jäätmed).  Mullas 
leiduvate  lämmastikühendite  algallikaks  on  aga   õhulämmastik ,  millise  varud  on  väga  suured, 
sest maapinna  igat  hektarit katvas õhukihis on ≈ 80 000 t lämmastikku. 
 
Eesti  muldade   lämmastikusisaldus   on  küll  0,1...0,3%  so  3000...9000kg/ha,  kuid  97...99% 
sellest  on  orgaaniliste  jäätmetena  ja  vaid  1...3%  mineraalsel  kujul  taimede  poolt 
omastatavas  vormis.  Lämmastiku  sisaldus  on  suurem  huumusrikastes  muldades, 
väiksem aga huumusvaestes  leetunud  liivmuldades. 
 
Taimedele  omastatavate  lämmastikühendite  ( ammoonium -  ja  nitraatühendid)  allikateks 
mullas: 
1.  orgaanilise aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid 30...90kg/ha aastas, 
2.  õhulämmastiku  sidumisel  mikroorganismide  poolt  mulda  toodud  lämmastik.  Eristada 
võib kahte liiki  mikroorganisme : 
a.  sümbiootilised  —  elunevad  liblikõieliste  taimede  juurtel  mügarbakteritena  ja  võivad 
siduda aastas lämmastikku 50...200kg/ha, 
b.  mullas  vabalt  elunevad  mikroorganismid  ( bakterid ,  seened,   vetikad ),  millised  võivad 
siduda õhulämmastikku aastas kuni  50kg /ha, 
3.  sademeteveega  mulda  sattuv  nitraatlämmastik,  mis  tekib  elektrilahendusel  (äike, 
virmalised) – 10...15kg/ha aastas, 
4.  orgaaniliste  väetistega  mulda  antud  lämmastik,   kusjuures   tuleb  arvestada,  et  1  tonni 
kvaliteetse sõnnikuga viiakse mulda keskmiselt 5kg lämmastikku, millest 25% omastavad 
taimed  I  aastal.  Ülejäänud  lämmastik  muutub  taimedele  omastatavaks  2...3  aastal  ja 
avaldub järelmõjuna. 
5.  mineraalväetistega  mulda  antav  lämmastik,  kusjuures  tuleks  arvestada  eelnevalt 
märgitud 4  punktiga . 
 
 
7 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
              Kokkuvõtteks võib öelda: väga suur osa mullas  olevast  lämmastikust on 
orgaanilise ainena ja seega taimedele mitteomastatav. Omastatavat lämmastikku on 
mullas aga väga vähe ja ta satub sinna peamiselt väetiste kasutamisega.  
 
 
 
Milliste neeldumisviisidega neeldub mullas lämmastik?  
 
 
 
FOSFOR MULLAS 
 
Eesti muldade künnikihi üldfosforisisaldus on 0,03...0,1%, so 900...3000kg/ha. Mullas olevast 
fosforist  on  25...30%  orgaaniliste  ühenditena,  70...75%  mineraalsete  fosfaatidena. 
Ainult 2...5% üldfosforist on mullas liikuvas vormis ja taimede poolt omastatav.  
 
Mulda  satub  fosfor  eelkõige  väetiste  kasutamisega.  Mullas  toimuvad  fosforiga  keemilised 
reakstisoonid,  mille  tagajärjel  omastatav  fosfor  muutub  mitteomastatavaks.  Happelistel 
muldadel  tekivad  raud  ja  alumiiniumfosfaadid,  neutraalsel  ja  aluselisel  mullal  aga 
kaltsiumfosfaadid. Tekkinud ained on mullas püsivad ning mitteväljaleostuvad.   
 
Millise neeldumisviisiga neeldub mullas fosfor ja mida see põhjustab?  
 
 
 
 
 
 
KAALIUM MULLAS 
 
Kaaliumi  üldsisaldus  Eesti  muldades  on  0,8...2,8%,  rohkem  on  teda  karbonaatsetes 
savimuldades,  vähem  leetunud  liivmuldades.  Kaaliumi  üldvarud  on  meil  seega  24...84t/ha 
kohta.  99%  kaaliumist  on  raskestilahustuvate  liitsilikaatide  koostises  ja  vaid  1%  mullas 
taimedele omastataval kujul. 
 
Kuigi kaaliumi on meie muldades tunduvalt rohkem kui lämmastikku ja fosforit, on temast kui 
taimetoiteelemendist  mullas  sageli  puudus.  Kõige  kaaliumivaesemad  on  meil  liiv-  ja 
turvasmullad. Lahustuva kaaliumi algallikaks on mineraalide murenemisel vabanev kaalium. 1 
tonni  sõnnikuga  viiakse  mulda  4...5kg  kaaliumi.  Kaaliumi  väljauhtumine  on  suur  kergetel 
muldadel  ja  seda  saab  vähendada  muldade  lupjamisega.  Kaalium  jääb  leostumisel  künnikihi 
alusesse sisseuhtehorisonti. 
 
Millise neeldumisviisiga neeldub mullas kaalium ja mida see põhjustab?  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
8 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
LOE LISAKS!
 
 
MULD KUI  ELUSORGANISM  JA MIKROORGANISMIDE OSA TAIMEDE TOITUMISEL 
 
Mulla  viljakuse  üheks  olulisemaks  näitajaks  on  selles  leiduvate  organismide  kogus  ja 
koosseis.  Mullaorganismide  biomassist  moodustavad  suurema  osa  mikroorganismid. 
Mikroorganismid etendavad väga tähtsat osa süsteemi “muld-taim-väetised” toimimisel. 
 
Mullaorganismide arvukus on mullas väga suur ja sõltub mulla kultuuristatuse astmest: 
1g  mullas  on  1...10  miljardit  mikroorganismi.  Mikroorganismid  on  paljude  biokeemiliste 
protsesside  toimumise  aluseks  mullas.  Paljudel  mullas  elunevatel  organismidel  on  võime 
siduda  õhulämmastikku.  Kõige  aktiivsemalt teevad  seda  liblikõieliste  taimede  juuremügarates 
elavad  mügarbakterid.  Soodsate  mullastikutingimuste  ( neutraalne   mulla   reaktsioon )  ja 
küllaldase  energeetilise  materjali  (huumusrikas  muld)  olemasolu  korral  võivad  liblikõieliste 
taimede  juurtel  elunevad  mügarbakterid  siduda  lämmastikku  aastas  100...200kg/ha  kohta. 
Lämmastikku  võivad  siduda  ka  paljud  mullas  vabalt  elunevad  mikroorganismid,  millised  pole 
seotud mingi kindla kultuuriga. Aastas võivad nad siduda kuni 50kg õhulämmastikku ha kohta.  
 
 
Joonis 2. Mullaorganismid ja nende koosseis.   
 
Mineraalväetiste  toime  mulla  mikroorganismide  elutegevusele  oleneb  väetise  liigist 
ja  mulda   viidud   kogusest.  Lämmastikväetiste  suured   kogused   (üle  120kg/ha)  mõjuvad 
kahjulikult  mulla  mikrofloorale,  kuna  väheneb  mügarbakterite  õhulämmastiku   sidumise  
aktiivsus. Fosfor- ja kaaliumväetiste kahjulik toime võib ilmneda väga suurte väetise koguste 
mulda   viimisel .  Paremaks  võtteks  mulla  mikrobioloogilise  tegevuse  aktiveerumisel  on  mulla 
regulaarne   rikastamine  orgaanilise ainega (tahke käärinud laudasõnnik, kompostid jt). 
 
Mulla rikastamisel huumusega on raske üle hinnata  vihmausside  tähtsust ja kasulikkust mullas. 
Heinrich  Vipperi  andmetel  on  meie  põldudel  keskmiselt  33...77  vihmaussi  1m2  kohta.  Kokku 
leidub  meie  muldades  25  eri  liiki  vihmausse.  Väga  viljakates  muldades  võib  vihmausside 
kogukaal  1ha  künnikihis  olla  2000...4000kg  (keskmine  900kg/ha).  Vihmausside  tähtsus 
seisneb selles, et nad viivad surnud taimede maapealsed osad mulda, lasevad need läbi oma 
seedekulgla   ja  toodavad   selliselt   väga  head  orgaanilist  väetist.  Peale  selle   vihmaussid   ka 
kobestavad  mulda,  muutes  mulla  õhurikkamaks.  Vihmausside  produktiivsus  huumuse 
tootmisel võib olla kuni 30kg/ha kohta aastas. 
 
              Kokkuvõtteks võib öelda: mullaorganismid on mulla kui elava organismi  elundid  ja  
 
neil on taimede toitumise seisukohalt täita hindamatult suur osa.   
 
 
Kuidas on võimalik parandada mullaorganismide elutegevust mullas?  
 
 
 
 
9 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
TAIMEDE NÕUDED TOITEKESKKONNALE 
 
Taimede  toitumisel,  nende  arenemisel  ja  kasvamisel  tuleb  väga  suurt  tähelepanu  pöörata 
kasvuteguritele.  Nendeks  on   soojus ,  valgus,  vesi,  toitained  ning  mullapinna  omadused 
(õhustatus,   happesus ,  mehhaaniline  vastupidavus).  Üldiselt  aga  määrab  saagi  suuruse  see 
tegur, mida on taime vajadusteks kõige vähem (miinimumi ehk tünnilauaseadus). 
 
Valgus 
 
Valgus  on  hädavajalik  orgaanilise  aine  moodustamiseks.  Vaid  rohelised 
taimed  on  võimelised   muutma   päikese  kiirgusenergia  orgaanilise  ainega 
seotud  keemiliseks  energiaks.  Tänu  pikkadele  suvepäevadele  pole  Eestis 
puudust päikesekiirgusest kasvuaja vältel. 
 
Taimed  kasutavad  ära  vaid  mõne  sajandiku  neile  langevast 
valgusenergiast. Ometi ei  jätku  alati kõikidele taimedele valgust piisavalt. 
Väetamise  seisukohalt  tuleb  arvestada  seda,  et  nitraatväetistest  lämmastiku 
omastamiseks  vajab  taim  rohkem  valgusenergiat  kui  ammooniumväetistest.  Seega 
tuleks  varjus  kasvavaid taimi väetada eelistatavalt ammooniumväetistega. 
 
Soojus 
 
Soojusest  sõltub  taimede  kasvuaja  pikkus.  Taimede  kasv  algab,  kui  ööpäeva 
keskmine  temperatuur  on   püsivalt   üle  +5oC  ja  lõpeb,  kui  ööpäeva  keskmine 
temperatuur  sügisel  langeb  püsivalt  alla  +5oC.  Enamikele  taimedele  on 
optimaalne kasvutemperatuur +20...+28oC. 
 
Väetamise  seisukohalt  on  oluline  teada,  et  madalamatel   temperatuuridel   nt 
kevadel,  kasvu  algperioodil,  omastavad  taimed  paremini  ammoonium-
lämmastikku,  kõrgematel  aga  nitraatlämmastikku.  Sellepärast  tulekski  enne  külvi 
põhiväetisena anda ammooniumväetisi, kasvuaegselt pealtväetisena anda aga nitraatväetisi. 
 
Vesi 
 
Vee  ülesanne  taimes  on  olla  üheks  fotosünteesi  lähteaineks.  Vesi 
kindlustab  toitainete  ning  ainevahetusproduktide  transpordi  ja  turgori 
taimedes.  Taimede   veevajadus   on  suurim  võimsa  kasvu  perioodil.  Et  toota 
1kg maapealset taimeosa, vajavad taimed keskmiselt 150...250kg vett. 
 
Mulla  veerežiimist  oleneb  toiteelementide  omastamise  ulatus  ehk 
väetamise  efektiivsus.  Eriti  märgatavalt  mõjutab  vee  hulk  mullas 
lämmastikväetiste omastamist, põhjustades sademeterikastel suvedel viljade 
lamandumist.  Väetatud  mullas  kasutab  taim  vett  palju  ökonoomsemalt  kui  halvasti  väetatud 
mullas. 
 
Taimede  toitumisel  on  väga  oluline  näitaja  veel  mulla  toitainete  koostis  ja  kontsentratsioon. 
Optimaalseks  toitelahuse  kontsentratsiooniks  on  0,1...0,5%.  Toitelahuse  kõrge 
kontsentratsiooni  suhtes  on  kõige  ükskõiksemad   rukis   ja  nisu,  neile  järgnevad   oder   ja   kaer . 
Seevastu   köögiviljad   on  toitelahuse  kõrge  kontsentratsiooni  suhtes  tundlikud.  Kõige 
tundlikumad toitelahuse kõrge kontsentratsiooni suhtes on hernes,  kurk , sibul ja  porgand . See  
 
aga  tähendab  seda,  et  viimati  nimetatud  köögiviljade  väetamisel  tuleb  hoiduda  suurte 
ühekordsete väetiste koguste kasutamisest. Tundlikud on ka  ilutaimed .  
 
Mulla õhustatus 
 
Juurte  kasv,  toitainete  ja  vee  omastamine  sõltuvad  hapniku 
juurdepääsust  juurestikule.  Halva  struktuuriga  muldades  võib  taimede 
kasv  olla  pidurdatud  halva  õhustatuse  tõttu.  Õhuvaeses  mullas  on 
takistatud ka sõnniku ja taimejäänuste mineraliseerumine,  
 
10 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
õhulämmastiku  bioloogiline  sidumine.  Soodsat  õhurežiimi  mullas  saab  tagada  oskusliku 
mullaharimisega. 
 
Mulla happesus 
 
Mulla  happesus  (pH)  väljendab  mullas  olevate  vesinikioonide  hulka.  Happelises  mullas  on 
palju  vesinikioone  ja  selle  tulemusena  taimede  arengut  takistavad  ained  nagu  lahustuv  Al  ja 
Fe.  Happelises  mullas  nõrgenevad  taimedele  vajalike  ainete,  nt  fosfori  omastamine  ja 
bioloogilised   lagunemisprotsessid .  Teisest  küljest  aga  liiga  kõrge  pH  (alla  5)  takistab  mõnede 
mikroelementide  omastamist  (nt  Mn,  Fe,  Zn,  Co,  Cu).   Paljudele   taimedele  optimaalne 
mullareaktsioon on 6...7. 
 
Muldade viljakus ja huumuse sisaldus 
 
Taimede  elu  on  lahutamatult  seotud  mullaga,  sest  mullast  omastavad  taimed  kasvuks  ja 
arenguks  vajaliku  vee  ning  toitained.  Mulla  väga  oluliseks  omaduseks  on  viljakus.  Mulla 
viljakus sõltub huumusesisaldusest.  
Mineraalmuldade huumusesisalduse võrdlemise skaala on järgmine: 
                                                 alla   1,5%        väga madal 
        1,5...2,5%        madal 
        2,5...3,5%        keskmine 
        3,5...5,0%        kõrge 
         üle   5,0%       väga kõrge 
Huumusesisaldus   alla  2,0%  näitab,  et   mullaviljakus   on  langev.  Madala  viljakusega  muldi  on 
Eestis  18%  ja  need  asuvad  peamiselt  Põlva,  Valga,  Võru   maakonnas .  Kõrge 
huumusesisaldusega  mullad  on aga Lääne-, Harju- ja Saare maakonnas. 
 
Huumus parandab mulla füüsikalisi omadusi ja on taimetoitainete allikaks. Huumusesisaldust 
tõstavad  õige   külvikord   või   viljavaheldus ,  orgaaniliste  väetiste  kasutamine  ja  õige 
(nõuetekohane)  mullaharimine . 
 
Milliseid lämmastikväetiseid on otstarbekas kasutada kevadel ja milliseid suvel?  
Kevadel ............................................................................................................ 
Suvel ............................................................................................................... 
 
Milliseid lämmastikväetiseid on otstarbekas kasutada varjus ja milliseid täisvalguses kasvavate 
taimede väetamiseks?  
Varjus ................................................................................................................ 
Täisvalguses (päikesepaistelises kasvukohas) .......................................................... 
 
Mida põhjustab vesi taimedes? Millistes taimedes toimuvates protsessides osaleb vesi? 
.......................................................................................................................... 
.......................................................................................................................... 
.......................................................................................................................... 
.......................................................................................................................... 
 
VÄETISE MÕISTE,  JAOTUSPRINTSIIBID NING KASUTAMINE 
 
Väetise mõiste 
 
Väetised  on  ained,  mida  kasutatakse  saagi  suurendamise,  selle  kvaliteedi  parandamise  või 
mulla  viljakuse  tõstmise  eesmärgil  ja  millede  mõju  avaldub  taimede  toitumistingimuste 
paranemise   kaudu.  Toitainete  varude  täiendamist  toitekeskkonnas  (mullas)  nimetatakse 
väetamiseks.  Väetistega  viime  taime  kasvukeskkonda  taimedele  vajalikke  toitaineid  või 
parandame mulla füüsikalisi, füüsikalis-keemilisi ja bioloogilisi omadusi. 
 
 
 
 
 
11 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Väetiste  klassifikatsioon  
1.  Koostise alusel 
a) orgaanilised väetised –  sõnnik ,  turvas , kompostid, haljasväetised jt 
b)  mineraalsed  väetised – ammooniumnitraat,  superfosfaat , Ferticare, Osmocote jt  
Tinglikult   loetakse  mineraalväetiste  hulka  ka  tööstuslikult  toodetav  orgaaniline  väetusaine 
karbamiid. 
2.  Toime alusel 
a)   otsesed   väetised  (N,  P,  K  väetised,  virts  jne)  on  taimedele  otseseks  toiteelementide 
allikaks 
b)   kaudsed   väetised  (lubiväetised,  bakterväetised,  turvas,  õled),  mõjutavad  taimede 
toitumistingimusi 
mullaomaduste 
paranemise 
kaudu 
või 
rikastavad 
mulda 
lämmastikühenditega.  Enamus  kaudseid  väetiseid  võivad  olla  ka  toiteelemendi  allikaks 
(orgaanilised väetised, lubiväetised). 
3.  Toime kiiruse alusel 
a)  kiirelt   toimivad   väetised  varustavad  taimi   toitainetega   või  muudavad  mullaomadusi 
kohe pärast kasutamist (kergesti lahustuvad  mineraalväetised , vedelväetised) 
b)  aeglaselt toimivad väetised hakkavad mõju avaldama alles teatud aja  möödudes  (P-, K-
väetised,  mõned  N-väetised,  Osmocote,  väetispulgad)  või  avaldub  mõju  järelmõju 
kaudu (orgaanilised ja lubiväetised). 
4.  Taimetoiteelementide sisalduse alusel 
a)  ühekülgsed väetised (sisaldavad vaid ühte toiteelementi või mikroelementi) 
b)  mitmekülgsed 
väetised 
(sisaldavad 
vähemalt 
kahte 
põhitoiteelementi 
või 
mikroelementi) 
c)  täisväetised (sisaldavad kõiki kolme põhitoiteelementi ja/või mikroelementi) 
5.  Vastavalt väliskujule ja konsistentsile 
a)  vedelväetised – vedelikud, on mitmekülgsed väetised või täisväetised 
b)   tahked   väetised  –  tahke  ainena,  võivad  olla  nii  ühekülgsed,  mitmekülgsed  kui  ka 
täisväetised 
a.  kristallilised – suhkru- või soolataoline aine,  ammooniumsulfaat ; 
b.  pulbrilised – jahujas aine, klinkritolm; 
c.  granuleeritud  –  korrapäraste,  enamasti  ühesuguse  suurusega,  ümmarguste 
tükkidega aine, Cropcare 10-10-20; 
d.  väetisepulgad  –  pliiatsijämedused,  ligikaudu  5cm  pikkused 
pulgad; 
e.  väetisetabletid  –  graanulitest  kokku  surutud,  ligikaudu 
sentimeetripikkused,  veidi  püramiidja  kujuga  tabletid, 
Osmocote.  
väetisetabletid 
 
Mineraalväetised jaotatakse: 
a)   lihtväetised   —  sisaldavad  vaid  ühte  põhitoiteelementi  või  mikroelementi.  Nad 
jaotatakse omakorda:  
•   makroväetised  – sisaldavad makroelementi, 
• 
lämmastikväetised, 
• 
fosforväetised ,  
• 
kaaliumväetised, 
•  mikroväetised – sisaldavad mikroelementi, 
• 
boorväetised, 
• 
tsinkväetised jne 
b)  kompleksväetised  –  sisaldavad  kahte  või   enamat   taime  põhitoiteelementi  või 
mikroelementi. Nad jaotatakse omakorda: 
•   kombineeritud   väetis , mille graanulisse kuulub mitu toiteelementi, nt Cropcare NK, 
•  väetissegud,  mis  saadakse  lihtväetiste   omavahelise   kokkusegamise  teel  ( Holding  
Invest  väetissegud jne). 
 
Mineraalväetiste  kasutamisel  peab teadma nende jaotamist vastavalt füsioloogilisele 
toimele mullas. Selle põhjal jaotatakse mineraalväetised järgmiselt: 
1.  Füsioloogiliselt  happelised  väetised, millest taim omastab katioone, mulda jääv  happejääk  
aga  reageerib  seal  olevate  vesinikioonidega  ja  mulda  tekib  selliste  väetiste  kasutamisel 
hape . Füsioloogiliselt happelised on enamus ammoonium- ja kaaliumväetistest. 
 
 
12 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
(NH
-H
-NH
4) 2SO4  + [M]
 → [M]
4  + H
-H
-NH
2SO4 
4
              ammooniumsulfaat 
 
 väävelhape 
 
2.  Füsioloogiliselt  leeliselised  väetised,  millest  taim  kasutab   anioone ,  mulda  jäävad  aga 
katioonid,  mis  ühendades  mullas  olevate  OH--ioonidega  jätavad  mulda  hüdroksiide. 
Füsioloogiliselt leeliselisteks väetisteks on nt  NaNO3 , mille kasutamisel jääb mulda  NaOH  
NaNO3 + [M]-OH → [M] -NO3 + NaOH 
 
3.  Füsioloogiliselt neutraalsed väetised on sellised väetised, millest taim kasutab toiduna ära 
nii aniooni kui ka  katiooni . Sellised väetised on nt  KNO3 ;  NH4NO3  jt. 
 
Väetiskoguste ja toiteelementide sisalduse väljendamise viisid 
 
Väetiste  koguseid  väljendatakse  füüsilistes   kogustes   (massiühikutes  —  tonnides  [t], 
tsentnerites  [ts],  kilogrammides  [kg]).  Mikroväetiste  koguseid  väljendatakse  tihti  ka 
grammides  (g). 
 
Mineraalväetiste toiteelementide sisaldust väljendatakse kahel viisil: 
1.  väljendamine  toiteelementidena  (%).  Seda  peetakse  kõige  objektiivsemaks  toitainete 
väljendamise viisiks. Nt N P, K- sisaldus. 
2.  väljendamine  oksiididena  ehk  toimeainena  (%).  Fosforväetiste  toimeaineks  on  P2O5 
ning  kaaliumväetiste  toimeaineks  on  K2O.  Tegelikult  ei  esine  fosfor  ja  kaalium  mullas  ja 
väetistes oksiididena ning ka taim ei  omasta  neid sellisel kujul. 
 
Toimeaine  mõiste  võeti  kasutusele  XX  sajandi  alguses  ja  fosfori,  kaaliumi  ja  teiste  puhul  on 
nad  segadust  tekitavad  sümbolid , sest P2O5 on fosforit vaid 43,6% ja K2O-s kaaliumit 83%. Kui 
näiteks  lihtsuperfosfaadis  on  P2O5-na  väljendatud  fosforit  ligi  20%,  siis  tegelikult  on  fosforit 
vaid 8...9%. 
 
Kui  väetise  pakendil  on  toiteelementide  sisaldus  väljendatud  toimeainena,  siis  üleminekuks 
toimeainelt toiteelementidele võib kasutada alljärgnevaid koefitsiente: 
P%=P2O5×0,436  
 
P2O5 %= P%×2,294 
K%=K2O×0,830   
 
K2O %= K%×1,205 
Ca%=CaO%×0,715 
 
CaO%=Ca%×1,399 
Mg%=MgO%×0,603 
 
MgO%=Mg%×1,65 
 
VÄETISTE ANDMISAJAD JA VIISID 
 
Sõltuvalt  väetiste  andmise  ajast,  eesmärgist,  külviviisist 
eristatakse  külvieelset  ehk  põhiväetamist,  külviaegset 
väetamist ja kasvuaegset väetamist.  
 
Külvieelse väetamise eesmärgiks on mulla toitainete 
varude   suurendamine   selliselt,  et  oleks  põhiliselt 
rahuldatud taimede vajadused toiteelementide järele kogu 
taime  kasvuperioodiks.  Vastavalt  väetiste  andmise  ajale 
võib  külvieelset  väetamist  jagada  sügiseseks,  kevadiseks 
ja 
suviseks 
ehk 
kesaväetamiseks. 
Andmiseviisilt 
jaotatakse iga-aastaseks ja perioodiliseks.  
 
Perioodiliselt ehk mitme aasta tagant antakse  lubi - ja orgaanilisi väetisi. Ka fosforväetisi võib 
anda  külvikorra  juhtkultuuridele  (allakülviga   teraviljad ,  taliviljad,   kartul   jt   rühvelkultuurid ) 
2...3  kordse  normiga  mitmeks  aastaks  ette.  Ei   soovitata   seda  teha  aga  köögiviljade  ja 
lillekultuuride väetamisel. 
Kaaliumväetisi  saab kasutada perioodiliselt ainult  tingimisi , so raskema lõimisega muldadel ja 
taliteraviljade  ning  rühvelkultuuride  väetamisel  tuleb  suurendatud  K-väetiste  normidest  (so 
perioodilisest  väetamisest)  aga   loobuda .  Taimetoiteelementide  omastamise  optimaalne 
sügavus on 8... 15cm .  
 
 
13 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Sügisesel  väetamisel  viiakse  fosfor-,  kaalium-,  lubi-  ja  orgaanilised  väetised  mulda 
sügiskünniga,  suvisel  väetamisel  aga  kesakünniga,  mis  tagab  toitainete   parima  
kättesaadavuse. Kevadiseks külvieelseks väetamiseks sobivad lämmastikväetised, mis viiakse 
mulda  kultiveerimisega.  Orgaanilistest  väetistest  sobivad  kevadiseks  väetamiseks  hästi 
käärinud sõnnik ja kompostid, kuid need tuleb mulda viia kas korduskünniga või randaaliga. 
 
Fosfor-  ja  kaaliumväetisi  võib  kevadel  anda  ainult  tingimisi,  so  kui  nad  jäid  sügiskünni  alla 
mingil  põhjusel  andmata. Reeglina neid väetisi kevadel ei  anta . 
 
The  image  cannot be displayed. Your computer may not have enough  memory  to open the image, or 
the image may have been corrupted. Restart your computer, and then open the file  again . If the red x 
still  appears, you may have to delete the image and then insert it again.
Külviaegne  väetamine  täiendab  põhiväetamist  ja  loob 
taimedele  idanemisjärgselt  toitaineterikka  keskkonna,  mille 
tulemusena võib oodata saagi tõusu 10...20%. 
 
Külviaegseks  väetamiseks  sobivad  kvaliteetsed  granuleeritud 
mikroelementidega rikastatud kompleksväetised. 
 
Külviaegse  väetamise  kõige  progressiivsemaks  viisiks  on   paiklik   väetamine,  kus 
mineraalväetised  (nt  granuleeritud  kompleksväetised)  viiakse  mulda  koos  külvisega 
kombineeritud  külvikuga  seemnetera  kõrvale  ja  sügavamale.  Et  paiklikul  väetamisel 
toiteelemendid oma soodsa asukoha tõttu on taimedele paremini kättesaadavad, võib väetise 
normi vähendada 15...20% võrra. 
 
Külviaegse väetamise üheks viisiks on ka külvise töötlemine (pritsimine või puuderdamine) 
kontsentreeritud mikroväetistega. Siin on võimalik kasutada eelnevalt töödeldud seemneid.  
 
Kasvuaegne  väetamine  on  täienduseks  külvieelsele  või  ka  külviaegsele  väetamisele 
kõikide  kultuuride   kasvatamisel .  Kasvuaegne  väetamine  koosneb  omakorda  järgmistest 
viisidest: 
1.  pealtväetamine,  mis  seisneb  peamiselt  lämmastikväetise  andmises  taliteraviljadele, 
rohumaadele,  murudele  ja  aianduskultuuridele,  selleks   väetis   viiakse  väetatavale   alale  
ning jäetakse pinnale; 
2.  juureväline väetamine, mis on taimede pritsimine nõrkade väetislahustega; 
3.  tahkete või  vedelate  väetiste muldaviimine rühvelkultuuride (nt kartul, porgand,  peet  
jt vaheltharitavad kultuurid) vaheltharimisel või spetsiaalkülvikuga rohukamarasse. 
 
MINERAALVÄETISED JA NENDE KASUTAMINE 
 
Lämmastikväetised ja nende kasutamine 
 
Lämmastikväetiste  tootmisel  on  aluseks  õhulämmastik.  Lämmastikväetised  jaotatakse 
olenevalt sellest, millises vormis on väetises lämmastik: 
1.  nitraatväetised  –  lämmastik  esineb  nitraadina  (NO - ),  nad  on  hästi  lahustuvad,  kiire 
3
toimega kuid ka kiiresti leostuvad. Kasutatakse peamiselt kasvuaegse väetisena.  
2. ammooniumväetised – lämmastik esineb ammooniumina (NH + ) või ammoniaagina (NH
4
3). 
On  kergesti  omastatavad  (on  võimalik  omastada  pikema  aja  vältel).  Väljauhtumine  on 
väiksem, kuna seotakse mõningal määral mullaosakestega (savi).  
3.  ammooniumnitraatväetised  –  sisaldavad  nii  ammoonium-  kui  ka  nitraatlämmastikku. 
Enam kasutatakse ammooniumnitraati.  
4.  amiidväetised  –  amiidväetistes  esineb  lämmastik  amiidina  (NH2).  Muutuvad  kergesti  üle 
ammooniumühenditeks ja edasi nitraatideks. Enam leiab kasutamist karbamiid.  
 
Pealtväetamiseks amiidväetised ei sobi, sest esimesed laguproduktid on taimedele  mürgised .  
Põllumajanduskultuuride   kestval   viljelemisel,  kuid  nende  väetamata  jätmise  või  vähese 
kasutamise  korral  väheneb  mulla  lämmastikusisaldus.  Vähese  lämmastikusisalduse  korral 
mullas ei ole aga  loota  head taimede kasvu ja ka saaki. 
Lämmastikväetiste  kasutamisel  tuleb  arvestada  nende  mõju  mullareaktsioonile.  Kõige 
enam  hapestab  mulda  ammooniumsulfaat.  Ka  pidev  karbamiidi  kasutamine  mõjutab  mulla 
potentsiaalset happesust. 
 
 
14 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Mulda  neutraliseerivat  mõju  avaldavad  kaltsiumnitraat  ja   naatriumnitraat .  Väga  oluline  on  ka 
lämmastikväetistes 
leiduvate 
toitainete 
liikuvus 
mullas. 
Ammooniumväetiste 
ammooniumioonid  seotakse  mulla  neelavas  kompleksis  (asendusneeldumine),  kust  taim  saab 
neid  kasutada.  Seetõttu  sobivad  ammooniumväetised  selliste  kultuuride  väetamiseks,  mis 
vajavad  aeglaselt  mõjuvaid  väetisi.  Nitraatioone  iseloomustab  aga  negatiivne  füüsikaline 
neeldumine,  mille  tõttu  nitraatväetiste  lämmastik  on  väga  kiire  toimega,  sest  ta  on  mullas 
väga liikuv. 
Lämmastikväetistest 
kasutatakse 
meil 
kõige 
enam 
ammooniumsalpeertit 
ehk 
ammooniumnitraati  ja  karbamiidi,  vähem  ammooniumsulfaati  ja  kaltsiumnitraati.  Kõiki 
lämmastikväetisi  kasutatakse  kas  kevadel  põhiväetisena  või  suvel  kasvuaegsel 
väetamisel. Paiklikul väetamisel võib lämmastikunormi vähendada 15...20%. Üle  100kg /ha N 
normi korral soovitatakse anda lämmastikväetis jaotatult. Esimene  annus  (⅔) külvi eel või ajal, 
teine (⅓)  taimekasvu  ajal.  
 
Fosforväetised ja nende kasutamine 
 
Fosforväetiste  tooraineks  on loomse päritoluga fosforiidid ja apatiidid. Suuremad toorainevarud 
paiknevad  Põhja-Ameerikas  ja  Aafrikas.  Märkimisväärsed  on  fosforiitide  varud  ka  Eestis,  kus 
on  1...2%  kogu  maailma   varudest .  Eesti  fosforiitide  fosfori  sisaldus  2...3  korda  madalam 
paljude teiste leiukohtade omast. 
 
Fosforväetised jaotatakse 3 gruppi: 
1. vees  lahustuvad  ehk  kergesti  omastatavad  fosforväetised.  Siia  kuuluvad  liht-  ja 
topeltsuperfosfaat. 
2. nõrkades hapetes lahustuvad ehk omastatavad fosforväetised (Eestis ei kasutata). 
3. nõrkades  hapetes  vähe  lahustuvad  ehk  raskesti  omastatavad  fosforväetised  —  nt 
fosforiidijahu, kondijahu . Neid enam ei kasutata, kuna on madala efektiivsusega. 
Kõige  enam  kasutatavamaks  fosforväetiseks  on  superfosfaat.  Ta  sobib  kõikide  kultuuride 
väetamiseks.  
Fosforväetiste  kasutamisel  tuleb  lähtuda  mulla  fosforivarudest  ja  kultuuri  vajadusest. 
Kultuuride  fosforivajaduse  hindamisel  tuleb  aga  arvestada,  et  fosfor  suurendab  taimede 
seisu-, põua- ja haiguskindlust ning lühendab kasvuperioodi pikkust. 
 
Fosforväetiste  kõige   sobivaim   andmise  viis  on  andmine  põhiväetisena  sügiskünni  alla 
või  kevadel  paikliku  väetamisega.  Sügiskünniga  muldaviidud  fosfor  satub  künnikihi 
alumisse ⅔, so taimede toitumise kõige aktiivsemasse kihti. Tänu fosforväetiste keemilisele  
 
neeldumisele   on  nende  kadu  mullast  väljauhtumise  teel  tühine  (0,5...2kg/ha  aastas).  See 
võimaldab  neid  edukalt  kasutada  ka  perioodiliselt  varuväetisena.  Kevadise  mullaharimise  alla 
antakse  fosforit  ainult  sel  juhul,  kui   sügisene   andmine  või  kevadine  paiklik  väetamine  ei  ole 
mingil  põhjusel  võimalik.  Happelistel  muldadel  on  taimedele  omastatava  fosfori  osa  väike, 
lupjamisel väheneb fosfori fiksatsioon ja omastatava fosfori osa suureneb. 
 
Kaaliumväetised ja nende kasutamine 
 
Kaaliumväetiste  tootmise  aluseks  on  erinevad  toorsoolad  st  kaaliumi  sisaldavad   settekivimid . 
Nad jaotatakse: 
1.  kloriidsed, kus kaalium esineb KCl-na, 
2.  sulfaatsed, kus kaalium esineb  K2SO4 -na. 
Ka  puutuhka  võib  kaaliumväetiseks  pidada,  milles  on  ligikaudu  5...10%  kaaliumit.  Kaalium 
esineb  puutuhas  karbonaadina.  Sellest  tulenevalt  sobib  puutuhka  kasutada  happelistel 
muldadel.   
 
Kaaliumväetiste kasutamisel tuleb arvestada, et nad sisaldavad lisandeid:  
1.  magneesium  - vähendab liikuva alumiiniumi ja vesiniku  kahjulikku  mõju ning on vajalik 
toiteelement kõikidele kultuuridele. Temast on enamasti puudu liivmuldadel.  
2.  väävel  -  on  samuti  väga  vajalik   makroelement .  Tema  puudus  avaldub  eelkõige   rist -  ja 
liblikõielistel kultuuridel.  
3.   naatrium   –  halvendab  mulla  struktuuri,  kuid  mõjub  mõõdukates  kogustes  positiivselt 
peetidele, porganditele ja ristõielistele kultuuridele. 
 
15 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
4.  kloor  –  on  kahjulik  kartulile,  tatrale,  hernele,  ristikule,  paljudele  köögiviljadele  ja 
ilutaimedele. Kloori suhtes ükskõiksed on teraviljad, lina,  kõrrelised   heintaimed . Kasulik on 
ta mõõdukates kogustes peetidele. 
 
Muld  seob  kaaliumväetistest  kaaliumi  hästi,  sulfaatioone  halvemini.  Kloor  jääb  peaaegu 
täielikult  mullalahusesse,  kus  ta  allub  sademete  ja  lumesulamisvete  poolt  väljauhtumisele. 
Sellepärast  on  kaaliumväetiste  puhul  valdavaks  põhiväetisena  kasutamine  ja  parim 
andmise  aeg  on  sügiskünni  alla  (kaob  ka  kloori  kahjulik  mõju).  Raskema  lõimisega 
mullad on suurema neelamismahutavuse tõttu võimelised kaaliumi siduma suhteliselt suurtes 
kogustes  ja  neid  võib  seal  kasutada  ka  varuväetisena.  Kerged  liiv-  ja  saviliivmullad 
seovad  kaaliumi  vähem  ja  suurte  kaaliumväetisannuste  kasutamine  nendel  muldadel  pole 
otstarbekas,  sest  võib  toimuda  kaaliumi  väljauhtumine.  Kevadise  mullaharimise  alla 
antakse kaaliumit ainult sel juhul, kui sügisene andmine või kevadine paiklik väetamine ei ole 
mingil põhjusel võimalik. 
 
Mille poolest erineb lämmastikväetiste kasutamine kaaliumväetiste kasutamisest?  
 
 
 
 
 
 
Mille poolest erineb fosforväetiste kasutamine kaaliumväetiste kasutamisest?  
 
 
 
 
 
 
Mille poolest erineb kaaliumväetiste kasutamine lämmastikväetiste kasutamisest?  
 
 
 
 
 
 
Kompleksväetised ja nende kasutamine 
 
Kompleksväetised  sisaldavad  mitut  taimetoiteelementi.  Nende  tähistused  tulenevad 
põhitoiteelementide  sisaldusest.  Näiteks  Ferticare  14:11:25  (või  14-11-25)  tähendab,  et 
väetises  on  14%  lämmastikku,  11%  fosforit  ja  25%  kaaliumi.  Alati  tuuakse  esimesel  kohal 
lämmastiku,  teisel  kohal  fosfori  ja  kolmandal  kohal  kaaliumi  sisaldus.  Kui  mõni 
põhitoiteelement  puudub  siis  märgitakse  selle  kohale  null,  näiteks  Sammalpois  10:0:0. 
Sammalpois  on  aga   kompleksväetis ,  (mitte  N-väetis)  sest  ta  sisaldab  peale  lämmastiku  ka 
väävlit ja rauda. 
 
Mikroelementide  või  teisejärguliste  toiteelementidega  rikastatud  kompleksväetiste  puhul 
tuuakse  põhitoiteelementide  kõrval  ära  ka  rikastamisel  kasutatud  elementide  sisaldus, 
märkides ära vastava elemendi tähise ja protsentuaalse sisalduse. Näiteks Cropcare NK, mille 
puhul tähistatakse toiteelementide sisaldust väetistes järgmiselt: 13-0-13 + S 9; Mg 3; Ca 3; 
Mn 0,7; B 0,15; Cu 0,1; Mo 0,01; Zn 0,1. 
 
Võrreldes  lihtväetistega  on  kompleksväetiste  kasutamine  palju  otstarbekam,  sest  nad 
sisaldavad  vähem  ballastainet,  on  enam  kontsentreeritud  ja  kompleksväetistega  väetamine 
võimaldab säästa tööjõudu ning  energiakulu . 
 
Kompleksväetised  on  enamasti  ka  lihtväetistest  efektiivsemad.  Kuna  taimetoitained  asuvad 
kompleksväetise  igas  graanulis  kindlas  vahekorras,  tagab  see  väetiste  isegi   ebaühtlase   külvi 
korral soovitava toitainete vahekorra mullas. 
 
16 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Väga  laialdast  kasutamist  leiavad  meil  AS   Baltic   Agro  kompleksväetised,  mis  on  valmistatud 
peamiselt  Soome   tehastes .  Nendes  kompleksväetistes  on  taimetoitained  väga  ühtlaselt 
jaotunud  ühesuurustes  graanulites.  See   saavutatakse   sellega,  et   tooraine   segatakse  vedelas 
olekus.  Valmis  segu  kuivatatakse  ja  granuleeritakse.  Nende  väetiste  koostis  on  orienteeritud 
teatud  kultuuri  nõudeid  arvestades,  st  milliseid  makro-  ja  mikroelemente  millises  vahekorras 
teatud  kultuur  vajab.  Nt   Rodo   püsiväetis  —  rododendroni-  ja  okaspuuväetis  jne.  Eestis  on 
võimalik  osta  veel  ka  Schultzi,  Substrali,  Pokoni,  Floramix  kompleksväetiseid.  On  nii 
lahustuvaid  kui  ka  granuleeritud  väetiseid,  mis  on  mõeldud  nt  orhideede,   rooside ,  ka 
rododendronite, tomati, muru jne väetamiseks 
 
Eestis pakub mehhaaniliselt  segatud  väetissegusid OÜ Holding Invest. Väetissegud on mõeldud 
köögivilja, kartuli, teravilja, liblikõieliste ja õlikultuuride väetamiseks. Samuti on väetisesegusid 
okaspuude, tomati,  kurgi  maasika väetamiseks.  
 
Väetissegud  on  pakendatud  1,  3,  5,  10,  25,  50  ja  500kg  pakenditesse.  Schultzi  väetised  on 
pakendatud alates 100 grammist kuni 25kg pakenditesse. Mehhaaniliselt segatud väetissegud 
ehk  blendid  on  tunduvalt  odavamad  ja  seetõttu  ka  taskukohasemad.  Väetissegusid 
valmistatakse peamiselt tellimuse järgi. 
 
Kompleksväetiste  kasutamise  aeg  valitakse  vastavalt  põhitoiteelementide  sisaldusele.  Kui 
ülekaalus on lämmastik, siis kasutatakse seda nagu lämmastikväetist. Kui ülekaalus on fosfor, 
siis  võib  sellist  kompleksväetist  kasutada  nagu  fosforväetist  ja  kui  ülekaalus  on  kaalium,  siis 
kasutatakse seda nagu kaaliumväetist.  
 
     Pea meeles!  
      Väetiste kasutamisel alati juhindu pakendil olevatest juhistest, samuti 
     taime  vajadustest . Nii võibki juhtuda, et kartuli väetamiseks mõeldud väetis sobib  
     ka rooside väetamiseks.  
 
 
Mikroväetised ja nende kasutamine 
 
Mikroväetistest  on  meil  kõige  sagedasemat  kasutamist  leidnud  boor-  ja  vaskväetised,  vähem 
molübdeen-, tsink-,  koobalt -, mangaan- jt väetised. Mikroväetisi ei kasutata meil mitte üksnes 
saagi  suurendamiseks  vaid ka selle kvaliteedi parandamiseks.  
Mikroväetiste  kasutamiseks  on  3  viisi  —  mulda  andmine,  külvise  töötlemine  ja  taimede 
pritsimine (juureväline väetamine). 
Mulda   andmiseks   sobivad  madala   kontsentratsiooniga   mikroväetised  (nt  boormagneesium) 
ja  ka  mikroelementidega  rikastatud  kompleksväetised,  mis  on  eriti  efektiivsed  paiklikult 
antuna. 
Külvise töötlemiseks (piserdamine, puuderdamine) sobivad kontsentreeritud mikroväetised. 
Külvise puuderdamiseks tuleb valida amorfsed (tolmjad ja jahujad) väetised, piserdamiseks ja 
niisutamiseks aga hästilahustuvad väetised nagu vasksulfaat,  booraks , tsinksulfaat.  
Taimede  pritsimine  mikroelementide  nõrga  kontsentratsioonilise  lahusega  (100...300g 
CuSO4,   H3BO3 ,  ZnSO4 250...300  liitri  vee  kohta,  see  on  1ha  norm).  Pritsimine  viiakse  läbi 
taimede  noores  eas (nt teraviljade võrsumise või loomise faasis, kaheidulehelistel köögiviljadel 
3...4 lehe faasis, kartulil mugulate moodustamise alguses jne). 
Väetiste 
otstarbekale 
kasutamisele 
aitab 
alati 
kaasa 
pakendil 
olevate 
väetamisjuhiste kasutamine! 
 
 
Mille poolest erineb monoväetiste kasutamine kompleksväetiste kasutamisest?  
 
 
 
 
 
 
 
 
17 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Mille poolest erineb makroväetiste kasutamine mikroväetiste kasutamistes?  
 
 
 
 
 
 
LOE LISAKS! 
 
 
MULLA HAPPESUS JA HAPPELISTE MULDADE  LUPJAMINE  
 
Happeliste muldade esinemine Eestis 
Eesti  põllumeestele  teadvustas  mulla  happesuse  probleemid  TÜ   professor   Anton  Nõmmik. 
Põhjalikumalt  uuris  aga  happelisi  muldi  EPA  õppejõud  professor   Osvald   Hallik  (1906...1964), 
kelle elutööks oli happeliste muldade lupjamisega seotud küsimuste lahendamine. 
 
Enamik  happelisi  muldi  levib  Kagu-  ja  Lõuna-Eestis  karbonaadivabal  moreenil  ( devoni  
liivakivil),  sest  muldade  kujunemist  mõjutab  kõige  enam  mulla  kujunemisest  osa   võtnud  
moreeni   karbonaatsus.  Kõige  rohkem  on  lupjamist  vajavaid  muldi  Võrumaal  (u  60%), 
Põlvamaal  (55%),  Tartu-,  Viljandi-  ja  Valgamaal  (40%  põllumajandusmaast).  Kokku  vajab 
Eestis lupjamist 35...38% muldadest. 
 
Mulla happesuse olemus ja  lubjatarbe  määramine 
 
Mulla   reaktsioon   on  üks  olulisemaid  mulla  omadusi,  mis 
sõltub  vesinik-  (H+)  ja  hüdroksiidioonide  (OH-) 
kontsentratsioonist  (vahekorrast)  mullas.  Happelise 
reaktsiooni  korral  on  ülekaalus  vesinikioonid,  mille 
kontsentratsiooni  tähistatakse  sümboliga  pH  ja  selle 
arvväärtus 
näitab 
vesinikioonide 
kontsentratsiooni 
negatiivset 
kümnendlogaritmi. 
Seega, 
vesinikioonide 
kontsentratsiooni  suurenedes  pH   arvuline   väärtus  väheneb 
ning mulla reaktsioon muutub happelisemaks. 
 
pH väärtus 
        7,2 —  leeliseline   
 
 
pH määratakse kas mulla vesileotisest (pHH2O) või 1N KCl leotisest (pHKCl). Need näitajad 
ei lange kokku, sest kaaliumioonid tõrjuvad ka osa mulla kolloididel olevatest vesinikioonidest 
lahusesse,  suurendades  sel  teel  mullaleotise  happesust.  Meil  Eestis  määratakse  pH  tavaliselt 
KCl leotisest, sest see näitaja on tunduvalt stabiilsem ega allu suve jooksul mullas toimuvatele 
suurtele muutustele. Soomes ja ka paljudes teistes maades määratakse mulla pH-d tavaliselt 
aga  vesileotisest,  mis  on  ühest  ja   samast   proovist  määratuna,  sõltuvalt  mulla  omadustest, 
tunduvalt  (orienteeruvalt  0,4...1,3  ühiku  võrra)  suurem.  Sellepärast  tuleb  alati  vahet  teha 
pHKCl ja pHH2O vahel.  
 
Kuigi  muldade  lubjatarbe   määramiseks   on  palju  erinevaid  võimalusi  (hüdrolüütilise  ja 
asendushappesuse,  küllastusastme,  leethorisondi  väljakujunemise  ning  indikaator-taimede 
kaudu), on pH järgi lubjatarbe määramine tänapäeval üks lihtsamaid viise.  
 
Eesti mineraalmuldade pHKCl kõigub 4...7 piires. Liigse happesuse all kannatavaiks ja lupjamist 
vajavaiks peetakse mineraalmuldi, mille pHKCl on alla 5,5. Selliseid muldi on Eestis palju ja neid 
 
18 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
on vaja lubjata, kuna valdav osa meil viljeldavate kultuuride jaoks on mulla pHKCl optimaalne 
tase 6...7. 
 
Praktikas on rakendamist leidnud järgmised lubjatarbe määramise viisid: 
1.  Aktiivse  happesuse  (pH)  alusel,  milline  määratakse  kas  vesileotisest  või 
kaaliumkloriidileotisest.  On  küllaltki  levinud  viis  happesuse  määramiseks.  Lupjamist 
vajavad mullad, mille pHKCl mõõdetakse ≤ 5,5. 
2.  Indikaatortaimede järgi otsustamine, kas muld on happeline või mitte.  
Happesuse indikaatoriteks (st osutavad happelisele mullale) 
• 
põllul on väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein jt. 
• 
rohumaal on  jusshein , maarjahein, jänestarn, keratarn jt. 
 
Aluselisuse indikaatoriteks (st osutavad lubjarikkale mullale) 
• 
põllul on põldsinep, põldkukekannus, humallutsern, kollane  karikakar  jt 
• 
rohumaal on lubikas, angerpist, vesihaljas tarn, raudtarn jt. 
 
Ligikaudselt saab muldade lupjamisvajadust ja lubjatarvet määrata 
ka  universaalindikaatori  abil,  mida  on  mugav  kasutada 
välitingimustes.  Kiirem  viis  mulla  lubjatarbe  määramiseks  on  aga 
mulla  happesust  määrata  elektrooniliste  happesuse  (pH)  testrite 
abil (Jenwey jt).  
 
Mulla reaktsioon mõjutab oluliselt mullas olevate mikroorganismide 
aktiivsust  ja  taime-toiteelementide  liikuvust.  Kõrvaloleval  joonisel 
on  toodud  need  seosed  mineraalmuldadel.    Happelisel  mullal  on 
peamiste 
taime-toiteelementide 
omastatavus 
tagasihoidlik. 
Poolmikroelementide (Fe, Mn) ja enamike mikroelementide (Zn, Cu, 
Co),  samuti  kahjulike  raskmetallide  kättesaadavus  on  parem. 
Muldade  lupjamisega  võib  kaasneda  ka  mõningate  mikroelementide  (Mo,  B)  puudus,  mida 
tuleb kultuuride väetamisel arvestada. 
 
    Pea meeles!  
   Mulla happesuses suurenedes pH väärtus muutub väiksemaks ja happesuse  
   vähenedes pH väärtus suureneb.  
 
 
    
   Mõtle!  
   Millises Eesti piirkonnas esinevad  aluselised  mullad?  
 
 
 
Mulla happesuse mõju taimedele 
 
Taimede toitekeskkonna kõrge happesus avaldab otsest kahjulikku mõju taimedele, mõjutades 
taimede  kasvu  ja  arengut.  Mulla  happeline  reaktsioon  takistab  katioonide,  eriti 
kaltsiumi  ja  magneesiumi  sisenemist  taimedesse.  Happelises  mullas  on  ka  rohkesti 
alumiiniumi-  ja  raua  ühendeid,  millised  suurtes  kogustes  võivad  olla  taimedele  mürgised. 
Taimed reageerivad mulla happesusele järgmiselt: 
1.  väga  tundlikud  happesuse  suhtes  —  sobiv  pH  6,5...8,  selliseid  nimetatakse  ka 
lubjalembesteks kultuurideks (nt peet, lutsern, valge mesikas, peakapsas , aedaubrieeta); 
2.  tundlikud happesuse suhtes — sobiv pH 6...7 (suvi- ja talinisu, oder, kaunviljad,  raps , 
ristikud, mais, sibul, kurk,  salat ); 
3.  vähem tundlikud happesuse suhtes — kasvavad laias pH vahemikus, pH 4,5...7,5 kuid 
optimaalne  on  5,5...6,0  (nt  rukis,  kaer,  kõrrelised  heintaimed,  lina,  kartul,   tatar ,   redis , 
tomat, porgand); 
4.   happelist   mulda  eelistavad  taimed  —  sobiv  pH  4,5...5,0  ( lupiinid ,  kultuur   mustikas , 
kultuur  jõhvikas , rododendron,  asalea , kanarbik). 
Kõige tundlikumad mulla happesusele on taimed noores eas. 
 
 
 
 
19 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Lubiväetiste mõju mullale ja taimedele 
 
Lubiväetiste  mõju  mullale  ja  taimedele  on  pikaajaline.  Lubiväetiste  mulla  happesust 
neutraliseeriv   mehhanism   tugineb  lubiväetises  sisalduva  kaltsiumi  võimele  mulla  neelavast 
kompleksist vesinikku välja tõrjuda. Kuid mitte kõik kaltsiumi sisaldavad ained pole võimelised 
mulla happesust neutraliseerima. 
Näiteks: 
[M]  -H  + CaCl
-H
2 → [M] = Ca + 2HCl 
Antud juhul väheneb küll potentsiaalne happesus, kuid suureneb aktiivne happesus. Järelikult 
CaCl2   ei  sobi  lubiväetisena  kasutamiseks.  Lubiväetisena  kasutamiseks  sobivad  ained,  mis 
sisaldavad CaO või CaCO3. Viies mulda CaO tekib järgmine reaktsioon: 
[M]  -H  + CaO → [M] = Ca + H
-H
2O 
 
Viies mulda CaCO3 tekib järgmine protsess: 
 
[M]  -H  + CaCO
-H
3 → [M] = Ca +H2O + CO2↑ 
 
Seega  sobivad  mõlemad  ühendid  kasutamiseks  lubiväetiste  koostises  mulla  happesuse 
neutraliseerijatena. 
 
Lubiväetiste mõju mullale avaldub paljude näitajate kaudu: 
1.  kaob kõige kahjulikum osa potentsiaalsest happesusest, 
2.   paraneb  mulla struktuur, 
3.  paranevad õhu-, toite- ja  veerežiim , 
4.  aktiviseerub kasulike mikroorganismide elutegevus, 
5.  paranevad mulla füüsikalised ja füüsikalis-keemilised omadused. 
 
Lubiväetiste  mõju  taimedele  avaldub  eelkõige   mullaviljakuse   tõusu  kaudu  —  suureneb 
saagikus  ja  selle  kvaliteet  (suurenevad  1000  seemne  mass,  põldheinal  paraneb  botaaniline 
koostis  liblikõieliste  osatähtsuse  suurenemise  kaudu,  kartulil  suureneb  tärklise  sisaldus  jne). 
Lubiväetistest  taimed  toitaineid  ei  saa.  Ca-puudusel  tuleks  kasutada  Ca  sisaldavad 
mineraalväetist, mis ei ole lubiväetis, nt kaltsiumnitraat.  
 
Kuidas lubiväetiste kasutamine parandab mulla struktuuri, õhu-, toite- ja veerežiimi?  
 
 
 
 
 
 
 
Lubiväetised ja nende kasutamine 
 
Kuigi  merglit  ja  kriiti  on  põldude  väetamiseks  kasutatud  juba  üle  2000  aasta  tagasi,  hakati 
lubiväetisi teadlikult kasutama alles XIX sajandil. 
 
Esimesteks lubiväetisteks olid  magevee  kohalikud lubisetted — nõrglubi ( allikalubi ) ja järvekriit 
(järvelubi),  kuid  madala  kasutamise  kvaliteedi  tõttu  oli  nende  efekt  väike.  Järgmisena  hakati 
Eestis 
kasutama 
tööstusettevõtete 
kõrvalsaadusena 
kogunenud 
restpõlevkivituhka 
lubiväetisena.  Kuna  ta  sisaldas  lisaks  neutraliseerivatele  ühenditele  veel  taimedele  vajalikke 
toiteelemente  nagu  K,  Mg  ja  S  siis  oli  tema  mõju  palju  mitmekülgsem.  Suurte  veokulude  ja 
halva peenestusastme tõttu ei leidnud ta eriti suurt kasutamist. 
 
1950ndate  aastate  lõpus  hakati   põlevkivi   kasutama  küttekolletes  (suurtes  elektrijaamades) 
tolmjal  kujul  ja  saadav  põletamisjääk  ( tuhk )  osutus  kolloidpeeneks  materjaliks,  mis  sai 
nimetuseks 
tolmpõlevkivituhk 
ja 
osutus 
suurepäraseks 
lubiväetiseks. 
Lisaks 
tolmpõlevkivituhale hakati Kundas  tootma  kõrvalsaadusena tolmtuhka. Seda hakati nimetama 
klinkritolmuks.  
 
 
20 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Esialgu oli suureks probleemiks tolmjate lubiväetiste põllule toimetamine, sest puudus vastav 
tehnika ja  tehnoloogia . Lahendus tuli 1964. aastal, kui nende transport ja külvamine lahendati 
pneumaatiliste  tsemendiveotsisternide  baasil.  Nõukogude  aastatel  jõuti  Eestis  teha  kuni  6 
lupjamise  ringi  ja  näiteks  1968.  aastal  lubjati  70000ha,  mis  rahuldas  täielikult  happeliste 
muldade lupjamise vajaduse. 
 
Kuna tolmpõlevkivituhas on neutraliseerivaid ühendeid enamasti oksiididena, siis soovitatakse 
mulda lubjata tolmpõlevkivituhaga vähemalt 2 nädalat enne kultuuride külvamist või taimede 
istutamist. 
 
Taludes   kasutamiseks  on  eriti  perspektiivsed  killustikutööstuse   saadused    paekivi -  ja 
dolomiidijahu. Nende lubiväetiste neutraliseerimisvõime on ligikaudu 95% CaCO3 –na ja lisaks 
sellele  on  dolomiidijahus  Ca  ja  Mg  suhe   soodsam   kui  tolmjatel  lubiväetistel.  Pealegi  sisaldab 
dolomiidijahu 21% Ca ja 12% Mg.  
 
Kuigi  lubiväetised  on  suhteliselt  pika  järelmõjuga,  tuleks  vähemalt  5...7  aasta  pärast 
lupjamist   korrata .  Lubiväetisi  kaustatakse  enamasti  sügisel  ja  peavad  mullas  olema 
vähemalt 2...4 nädalat enne seemnete külvamist või taimede istutamist.  
 
Mille poolest erinevad lubiväetised mineraalväetistest?  
 
 
 
 
Mille poolest erineb lubiväetiste kasutamine mineraalväetiste kasutamistest?  
 
 
 
 
 
 
 
ORGAANILISED VÄETISED 
 
Orgaaniliste väetiste tähtsus mullaviljakuse tõstmisel 
 
Orgaanilisi  väetisi  (sõnnikut,  komposte,   turvast ,  adrut  jt)  on  kasutatud  aastatuhandeid. 
Taimede mineraalse toitumise avastamine, mineraalväetiste laialdane kasutusele võtmine ning 
taimede  edukas  kasvamine  hüdropoon-  ja  liivakultuuris  on  aeg-ajalt  tekitanud  illusioone 
orgaaniliste  väetiste  asendamise  võimaluste  kohta.  Nüüdisajal  on  aga  lõplikult   selgunud  
orgaaniliste  väetiste,  eriti  sõnniku  asendamatu  osa  mullaviljakuse  tõstjana  ja  taimetoitainete 
allikana  agronoomiliselt  ning  ökoloogiliselt  kooskõlas  olevate  biogeensete  elementide  ringe 
kujundajana. 
 
Orgaanilised väetised on taimse või loomse päritoluga ained, mis otseselt või töödeldult 
väetisena  mulda  viiakse.  Taimetoiteelemendid  (N,  P,  K  ja  mikroelemendid)  sisalduvad 
orgaanilistes  väetistes  orgaaniliste  või  mineraalsete  ühenditena.  Orgaanilise  aine 
mineraliseerumisel  vabanevad  selles  sisalduvad  taimetoitained  ning  muutuvad 
taimedele omastatavateks. 
 
Orgaanilise väetise kasutamise peamiseks eesmärgiks on mulla huumusvarude suurendamine, 
mulla mikrobioloogilise tegevuse  tõhustamine  ja mulla rikastamine taimetoiteelementidega.  
 
Orgaaniliste väetiste tähtsust tuleks hinnata järgmistest vaatepunktidest: 
1.  suurendavad  mulla  puhvervõimet  ehk  vastupanuvõimet  kõigi  välismõjude  vastu 
(väärkäärimine,  liigtallamine,  ebasoodne  ilmastik,  niiskusrežiimi  häired,  muldade 
hapestumine jne). Seega orgaanilised väetised soodustavad saakide tagamist nii inimesest 
mitteolenevate looduslike mõjude ebasoodsate tagajärgede kui ka inimeste 
 
21 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
väärarvestustest  tulenevate  ja  teadaolevate,  sageli  paratamatute  ebasoodsate  mõjutuste 
vastu. 
2.  suurendavad  mullas  orgaanilise  aine,  sealhulgas  huumuse  sisaldust  ja  rikastavad  mulda 
kasvuainetega (kasvustimulaatoritega). 
3.  parandavad mulla sõmeralist struktuuri muutes  
a.  rasked mullad kobedamateks ja kergemini haritavateks; 
b.  kerged mullad sidusamateks ning vettpidavamateks. 
4.  aktiviseerivad mulla mikrobioloogilisi protsesse kuna suureneb mikroobide arvukus mullas.  
5.  parandavad muldade soojusrežiimi 
a.  bioloogilistel protsessidel vabaneva energia kaudu; 
b.  huumusrikaste muldade tumeda värvuse tõttu suureneb  päikeseenergia  neeldumine 
6.  suurendavad  CO2  sisaldust  mullaõhus  ja  mullapinnalähedases  õhukihis,  millest  omakorda 
sõltub fotosünteesi intensiivsus. 
7.  suurendavad mineraalväetiste toimet ning nende agronoomilist maksimumtaset. 
 
Millised on orgaaniliste väetiste kasutamise peamised põhjused?  
 
 
 
 
 
 
 
 
SÕNNIK, SELLE TÜÜBID JA KASUTAMINE 
 
Sõnnikuks  nimetatakse  põllumajandusloomade  väljaheidete  ja   allapanu  
segu  pärast  mikroorganismide  poolt  esile  kutsutud  käärimisprotsessi 
toimumist selles.  
Käärimisprotsessi  vältel  esinevad  allapanu  humifitseerumise  tõttu 
orgaanilise  aine  kaod.  Käärinud  sõnnikus  C  ja  N  vaheline  suhe  muutub 
ning  lämmastiku  sisaldus  sõnnikus  suureneb.  Käärimisprotsessis   rikastub  
sõnniku  iga   gramm   miljardite  mikroorganismidega,  mis  koos  sõnnikuga 
mulda viiakse. Seega rikastab ja mitmekesistab sõnnik mulla mikrofloorat, 
mis on üks tähtsamaid tegureid saakide edasisel suurendamisel.  
Sõnniku  kasutamise  peamiseks  eesmärgiks  ongi  mulla  huumusvarude 
taastootmine, energeetilise seisundi korrastamine, mikrobioloogilise tegevuse aktiveerimine ja 
rikastamine taimetoiteelementidega.  
Sõnnikulautadest  saadakse  laudasõnnik,  mille   kuivaine   sisaldus  on  üle  20%.  Looma 
väljaheidete  allapanu  ( põhk ,  turvas,   saepuru   jt)  lisamisel  saadakse   tahe   ehk  allapanuga 
sõnnik,  kuivainesisaldusega  vähemalt  17%  ( soovitav   20...25%).  Veise-  ja  sealautades  ning 
kanalates, kus loomadele allapanu ei kasutata, saadakse vedelsõnnik, kuivaine sisaldusega alla 
8%.  Sõnniku  kui  olulisema  orgaanilise  väetise  kvaliteet  sõltub  looma  liigist,  pidamisviisist, 
kasutatud söötadest, allapanu liigist ja kogusest ning sõnniku säilitamise  tehnoloogiast . 
 
Allapanuga ehk tahe sõnnik 
 
Tahedat ehk allapanuga sõnnikut jaotatakse : 
I.  vastavalt allapanu liigile  
a.  põhusõnnik 
b.  turbasõnnik 
c.  põhu-turba sõnnik 
d.  saepurusõnnik 
II.  vastavalt loomaliigile 
a.  allapanuga veisesõnnik 
b.  seasõnnik 
c.  linnu ( kana ) sõnnik 
III. olenevalt säilitamise ajast ja tingimustest 
a.  värske ehk käärimata sõnnik 
b.  käärinud sõnnik 
 
22 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Millised on sõnniku peamisteks kasutamise eesmärkideks?  
......................................................................................................................... 
......................................................................................................................... 
......................................................................................................................... 
Millest sõltub sõnniku kvaliteet?  
........................................................................................................................ 
........................................................................................................................ 
........................................................................................................................ 
 
 
Sõnniku koostis on loomaliikide lõikes väga erinevad (Tabel 2). Valdav osa taimetoitainetest on 
sõnnikus  orgaanilise  aine  koostises,  sellepärast  toimub  vabanemine  järk-järgult,  vastavalt 
sellele kuidas sõnnik mullas laguneb. Sellest tingituna saavad taimed kasutada esimesel aastal 
ainult  osa  sõnniku  toitainetest.  Sõnnikus  olevast  lämmastikust  omastatakse  esimesel  aastal 
tavaliselt  20...30%,  fosforist  30...50%  ja  kaaliumist  50...70%.  Mineraalväetiste  puhul 
omastatakse  esimesel  aastal  lämmastikust  50...90%,  fosforist  10...25%  ja  kaaliumist 
60...100%. Seega on sõnnikust hästi omastatavad eeskätt kaalium ja fosfor. 
 
Tabel 2. Sõnniku liigid, kuivaine ja põhitoiteelementide keskmised sisaldused.  
 
Kuivaine 
N kg/t 
Sõnniku liik 
P kg/t 
K kg/t 
% 
üld- 
NH4 
Veisesõnnikud  
 
Värske turbasõnnik 
20,6 
5,2 
1,3 
0,8 
3,8 
Käärinud turbasõnnik 
19,7 
5,7 
2,1 
1,1 
4,6 
Värske põhu-turbasõnnik 
18,5 
5,9 
2,2 
1,2 
3,7 
Käärinud põhu-turbasõnnik 
17,3 
5,6 
2,3 
1 
3,7 
Värske põhusõnnik 
21,6 
4,7 
1,6 
1 
4,1 
Käärinud põhusõnnik 
20,9 
6,1 
1,6 
1,5 
4,8 
Värske allapanuta sõnnik 
12,1 
3 
0,5 
0,5 
3,3 
Käärinud allapanuta sõnnik 
9,8 
3,7 
1,6 
0,4 
2,7 
Seasõnnikud  
 
Käärinud turbasõnnik 
21,2 
7,1 
4,2 
2 
37 
Käärinud põhu-turba sõnnik 
23 
7,2 
2,8 
3,7 
4 
Vedelsõnnik ( läga ) 
3...4 
3,7 
2,6 
0,9 
2,2 
Allapanuta sõnnik 
19,2 
6,1 
2,5 
2,7 
2,6 
Kanasõnnik  
 
Sügavallapanuga 
38 
15,6 
7,6 
3,9 
6 
Sõnniku otsemõju (Ov) ehk 
20...30
Sõltub 
30...50
50...70
× 
omastamine esimesel aastal 
% 
kadudest 
% 
% 
 
Allapanuta sõnnik 
 
Allapanuta  ehk  poolvedela  sõnniku  all  mõistetakse  loomade  tahedate  ja  vedelate 
väljaheidete  segu,  mis  on  läbi  teinud  käärimisprotsessi  ja  millele  ei  ole  lisatud  allapanu  ega 
lahjendatud  veega  —   kuivainesisaldus   8...14%.  Allapanuta  sõnnikut  saadakse  veiselautades, 
kus  loomade  magamisaseme  moodustab  kummimatt,  tagumise  osa  aga   rest -  või  pilupõrand. 
Sellisel pidamisviisil saadakse pastataolise  konsistentsiga  sõnnik. 
Allapanuta sõnnik sisaldab : 
• 
lämmastikku  0,4...0,5%, 
• 
fosforit  
0,1...0,2%, 
• 
kaaliumi  
0,4...0,5%. 
Allapanuta kanasõnnik on tunduvalt taimetoitainete rikkam: 
• 
lämmastikku  1,3%, 
• 
fosforit 
0,4%, 
• 
kaaliumi  
0,6%. 
Allapanuta  sõnniku  nõuetekohasel  säilitamisel  sõnnikuhoidlas  on  lämmastikukaod  oluliselt 
väiksemad kui taheda sõnniku  talvisel  säilitamisel.  
 
Enne väljavedu hoidlast põllule on kindlasti vajalik sõnniku põhjalikum  segamine , sest seistes 
tekib allapanuta sõnniku pinnale  koorik , põhja sade ja  keskele  jääb kuivainevaene  vahekiht . 
 
23 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
Allapanuta sõnnikut kasutatakse kahel viisil: 
1.  laotamine mullapinnale millele järgneb kohene mulda  viimine  kooreli või randaaliga; 
2.  otsene  muldaviimine  spetsiaalsete  masinatega  rohukamarasse  või  mulda  lõigatud 
pragudesse, millele järgneb pragude kohene kinni vajutamine.  
Teise  variandi  puhul on lämmastikukaod oluliselt väiksemad. 
 
Vedelsõnnik 
 
Vedelsõnnik tekib loomade väljaheidetele vee lisamisel, kuivainesisaldus on 5...8%.  Saadavad  
vedelsõnniku  kogused  on  tunduvalt  suuremad  allapanuta  sõnniku  kogustest.   Sedavõrd  
suuremad  on  ka   hilisemad   kasutamiskulud  (nõuab   suuremaid   hoidlaid,  suurenevad   veokulud , 
sageli  kaasneb  ka  looduse   reostamine   jne).  Vedelsõnnik  on  kasutamiskõlblik  alles  pärast 
käärimisprotsessi  toimumist  selles.  Käärimata  vedelsõnniku  kasutamine  põhjustab  mulla 
füüsikaliste, keemiliste ja mikrobioloogiliste protsesside kahjustamist. 
 
Sõnniku kasutamine 
 
Orgaaniline väetis (nt sõnnik) põhjustab mullaviljakuse tõusu vaid siis, kui ta jõuab mulda. Iga 
haritava  maa   hektar   peaks  sõnnikut  saama  4...5  aasta  möödudes.  Kõige  paremini 
reageerivad  sõnnikule  kartul,  juurviljad,   taliteraviljad ,  mais.  Hästi  reageerivad  sõnnikuga 
väetamisele  ka   viljapuud   ja  marjapõõsad.  Sõnniku  norm  sõltub  kasutada  olevast  kogusest, 
optimaalne  40...60t/ha  (sõltuvalt  väetatava  kultuuri  vajadustest).  Ebapraktiline  on  väikeste 
sõnnikukoguste  kasutamine  (10...20t/ha),  kuna  sel  juhul  väheneb  tööjõudlus  ja  halveneb 
laotusühtlikkus.  Sõnnik  tuleks  laotamise  järel  kiiremas  korras  mulda  künda.  Vastasel  korral 
suureneb  oluliselt  lämmastiku  kadu.  Põhjendatud  pole  ka  talvine  sõnniku  vedu  lumele, 
laotamine  väikestesse  hunnikutesse.  Sõnniku  andmise  parim  aeg  ja  viis  on  andmine 
sügiskünni alla, taliteraviljadele või sügiseste istutuste korral aga kesakünni alla (so juulis).  
 
Orgaaniliste väetiste, eriti sõnniku kasutamisel tuleb arvestada nende pikemaajalise mõjuga ja 
mineraalväetiste  kasutamise  planeerimisel  tuleb  arvesse  võta  ka  eelmistel  aastatel  kasutatud 
sõnniku järelmõjuga (Tabel 3). 
Tabel 3. Sõnniku orienteeruv järelmõju.  
 
Sõnniku tüüp 
Aasta 
N% 
P% 
K% 
Tahe 
Otsemõju 
25 
40 
50 
Tahe 
Esimese aasta järelmõju 
10 
20 
15 
Tahe 
Teise aasta järelmõju 
5 
10 
0 
Vedel 
Otsemõju 
50 
40 
50 
Vedel 
Esimese aasta järelmõju 
0 
20 
20 
 
 
Millest sõltub sõnniku kasutamine?  
 
 
 
 
 
 
 
Põhk väetisena 
 
Põhu  kasutamine  väetisena  erineb  tunduvalt  sõnniku  kasutamisest.  Sõnnik  on  osaliselt 
lagunenud  juba  enne  mulda  viimist,  põhuga  väetamisel  toimuvad  kõik  lagunemisprotsessid 
alles mullas. Kui käärinud sõnnikus on süsiniku ja lämmastiku suhe 20:1 piires, siis põhus on 
see  100:1.  Põhu  kasutamisel  otsese  väetisena  võtavad  põhku  lagundavad  mikroorganismid 
elutegevuseks  puudu   jääva   lämmastiku  mullast.  Seega  muutuvad  taimedele  konkurentideks. 
Seoses sellega võib saak I aastal isegi langeda. Saagi languse vältimiseks tuleb 1 tonni põhu 
kohta  mulda  anda  täiendavalt  5... 10kg   mineraalset  lämmastikku.  Mineraalset  lämmastikku 
võib asendada vedelsõnniku või virtsaga. Põhuga väetamisel tuleb arvestada ka seda, et põhu  
 
24 
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine  
Katrin Uurman 2014 
 
lagunemisel eritavad mõned kahjulikud seened mulda toksilisi aineid (nt patuliini), mis on eriti 
mürgised noortele taimedele. Põhu muldakünni järel on täheldatud ka taimekasvu pidurdavate 
fenoolsete ühendite kogunemist mulda.  
 
 
             Kokkuvõtteks võib öelda: kuigi põhu otsene muldaviimine halvendab mõnevõrra 
             mulla fütosanitaarset olukorda, ei kaalu see kahju üles seda  positiivset  efekti, mida 
annab  põhk  orgaanilise  väetisena  mullale.  Põhu  kasutamisel  väetisena  tuleb  jälgida  mulla  N-
sisaldust ning selle puudusel  mineraal - või orgaanilise väetisena juurde anda.  
 
 
 
Kasutatud materjalid 
 
1. Aiapidaja  käsiraamat . Biolan  tootekataloog . 15 lk. 
2. Appelgren, M., Lindberg, A. Biodünaamiline aed. Maalehe Raamat 2004. lk. 22...31. 
3. Fertilizers and their effective use. Diagnosis by soil  testing . Vaadatud aadressil:  
http://www.fertilizer.org/ifa/publicat/html/pubman/introd11.htm 
4. International Fertilizer Industry Association.  Kodulehekülg . Vaadatud aadfessil www.fertilizer.org 
5.  Joonase , O. Katmikkultuuride väetamine. Tln. Valgus 1986. 62 lk. 
6. Jõustub uus mahepõllumajandusele  viitav  märk ja selle kasutamise kord. 
http://www.ceet.ee/index.phpy/z0zNEWSy255.html 
7. Kaasik, A. et al. Orgaaniliste väetistega väetamine. Nurmekivi, H. Põllukultuuride väetamine. TÜ 
Kirjastus. lk. 28...31 
8. Kanger, J. et al. Väetamise ABC. Vaadatud aadressil:  
http://pmk.agri.ee/est/ettekanded/vaetaminepub/ 
9. Kompostimisõpik. Vaadatud aadressil: 
http://www.biolan.fi/estonia/ymparistotuotteet/kompostointiopas/saasta_luontoa.htm 
10.  Kuldkepp , P. Mulla reaktsioon.  Koost . Nurmekivi, H. Põllukultuuride väetamine. TÜ Kirjastus. lk. 
14...15 
11. Kuldkepp, P. Mulla väetistarbe määramine. Koost. Nurmekivi, H. Põllukultuuride väetamine. TÜ 
Kirjastus. lk. 16...18 
12. Kuldkepp, P. Taimede toitumise ja väetamise alused. Tallinn, 1994. 110 lk. 
13. Kuldkepp, P. Väetamistehnoloogiad. Koost. Nurmekivi, H. Põllukultuuride väetamine. TÜ 
Kirjastus. lk. 19...20 
14. Kuldkepp, P. Väetussüsteemi koostamine talule.  EPMÜ . Tartu 1994. 19 lk. 
15. Kuldkepp, P., Roostalu, H. Kartuli väetamine. Koost. Jõudu, J. Kartulikasvatus. EV 
Põllumajandusministeerium. EPMÜ. Tartu 2002. lk. 147...180 
16. Kuldkepp, P./Koost./ Väetised ja nende kasutamine. Teatmik. Tallinn 1992. 91 lk. 
17. Kärblane, H./Koost./ Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat. EV 
Põllumajandusministeerium. Tallinn, 1996. 
18.  Loide , V. Test-uuring Eesti  põllumuldade  agrokeemiliste omaduste seisundist ja  täiendavaid  andmeid 
väetistarbest. Vaadatud aadressil:  http://www.pmk.agri.ee/est/index.php?sid=76&mid=66 
19. Nurmekivi, H. Mõistete  seletusi . Koost. Nurmekivi, H. Põllukultuuride väetamine. TÜ 
Kirjastus. lk. 7...8 
20. Olausson, I.  Kompost . Kirjastus Tänapäev. 2005. 101 lk 
21. Põldma, P. Väetamise mõju köögiviljade saagikusele ja saagi kvaliteedile. Katsetöö aruanne. 6 lk 
22. Põllumehe käsiraamat. Kemira  GrowHow  tootekataloog.147 lk 
23. Rooma , L., Toomsoo, A. Kultuuride väetamine. Nurmekivi, H. Põllukultuuride väetamine. TÜ Kirjastus. 
lk. 21...27 
24. Sady, W. Effect  of different  nitrogen fertilization on  yield  and  quality  of white head cabbage 
grown  in field  conditions . 1999. Vaadatud aadressil: 
http://www.hri.ac.uk/enveg/potsdam/abstract/sady.htm 
25.  Sawyer , J. E., Mallarino, A. P.  Interpretation  of Soil Test  Results .  Iowa  State  University  2003. p 
26. Interpretation of Soil Test Results. Iowa State University. Vaadatud aadressil: 
http://www.extension.iastate.edu/Publications/PM1310.pdf 
27. Simson , A. Mineraalväetised, nende omadused ja kasutamine. Tallinn 1987. 67 lk. 
28. Substral. Kodulehekülg. Vaadatud aadresil:  http://substral.itg.ee/ 
29. Teeme koduaia kauniks. Kemira GrowHow tootekataloog. 23lk. 
30. Uurman, K. Porgandisortide`Narbonne`F1 ja ` Nantes  Duke` väetamine ning säilitamine. 
Lõputöö   bakalaureuse  kraadi taotlemiseks. Tartu 2001. 
31. Uurman, K. Väetamise mõju  porgandi  saagikusele, saagi kvaliteedile ja säilivusele. Väitekiri 
põllumajandusteaduste magistrikraadi taotlemiseks  aianduse  erialal. Tartu 2003. 66 lk. 
 
25