Kordamiskiisimused agrokeemias (0)

5 VÄGA HEA

Kordamiskiisimused agrokeemias

Muld , kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale – Omad iseregulatsioonivõimet. Ainevahetus ümbritseva keskkonnaga.

Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas

Kaod – NH3 lendumine , kui ammofikatsioon mulla pinnal; Fiksatsioon; Denitrifikatsioon ; Immobilisatsioon; Väljauhtumine.
Allikad –

Kaalium ja tema vormid mullas – Üldsisaldus 0,8-2,8%. Väiksem liivmuldades, suurem karbonaatsetes muldades. 99% on liitsilikaatidena, seda taimedele vaid 1% omastatav. Kergetel muldades leostub kergelt välja, kolloidide sisaldus väike. Mulla liikuva K varudest ei tohiks ära kasutada teraviljadel 20-40%, trühvelviljadel 40-60%.
Kaaliumi eri vormid mullas:

Mullalahustes.
Neeldunud mullakolloidides.
Seotud asendamatult mulla savimineraalidega.

Fosfor ja tema transformatsioon mullas – Üldsisaldus 0,03-0,01%. Väiksem leetunud muldades, suurem karbonaatsetes muldades. Vees lahustuvad P ühendid lähevad kiiresti üle raskesti lahustuvateks. Happelistes Al-raudfosfaat. Neutraalsetes Ca- fosfaat , Ca-vesinikfosfaat. Väljauhtumine mullast tühine, suurem osa läheb ära erosiooniga.

Lämmastikuga mullas toimuvad protsessid:

Ammonifikatsioon – org. aine lagunemise esimene etapp. Aitavad kaasa mikroorganismid . Protsessi kulg ei olene mulla õhustatusest aga oleneb temperatuurist. Mullalahuses ja kolloididele lisandunud NH4+ on taimedele omastatav.
Nitrifikatsioon – Sõltub temperatuurist. Mida jahedam seda aeglasem , alla 8C juures peatub. Peab arvestama, kui anda ammooniumväetisi.
Immobilisatsioon – omastamine taimede või mokroorganismide poolt. Bioloogiline neeldumine.

Taimetoitainete neeldumine mullas

Taimetoiteelementide vormid mullas ja nende sisalduse väljendamise viisid

Tähtsamate taimetoiteelementide osa taimede elutegevuses

Toitainete omastamine taimede poolt – Omastatavad on toitained, mis on kas veel või nõrkades hapetes lahustunud. Neelduvad kolloididena. Ühe valentsed.

Juureväline maapealne – võime omastada toitaineid väljaspool juuri. N: Pritsimine toitainelahustega.

Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide klassifikatsioonid –

Toiteelement – keemilised elemendid, mis on vajalikud taimede kasvuks ja arenemiseks ning millest ühtegi pole võimelik asendada talle omaste funktsioonide tõttu mõne teise keemilise elemendiga. C-45%, O-42%, H-6,5%.
Toiteelementide jaotus:
Kvantitatiivsest vajadusest lähtudes:

Makroelemendid
C, O, H – ei anta juurde väetistega.
N, P, K – esmajärgulised makroelemendid, peab väetistega lisama.
Ca, Mg, S – teisejärgulised. Ca üldiselt puudust ei ole, kui neutr. reaktsioon.
Poolmikroelemendid – Fe, Mn, (Si, Al).
Mikroelemendid – B, Cu, Mo, Zn, Co, (Na, Cl).
Ultramikroelemendid – Sr, Cs, Rb jne. Loodusfoonis.

Füsioloogiliste funktsioonide alusel:

Mittemetallid – taim kasutab org. aine valmistamiseks. C, O, H, N, S, P, B, Si.
Leelismetallid – esinevad taimed ioonilise kujuna, ei ole tugevalt seotud org. ühenditega, seega kergesti välja tõrjutavad. K, Na, Ca, Mg.
Raskmetallid – erikaalu ja tiheduse järgi. Kasulikud – Fe, Mn, Cu, Zn, koobalt, molübteen. Kahjulikud – plii, tina, elavhõbe.

Põletamise eraldumise alusel:

Lenduvad – C, O, H, N, S.
Tuhaelemendid – P, K, Ca, Mg jt. Fosfor ja kaalium ainukesena oksiididena.

Taimedes ümberpaigutamise alusel:

Kergesti reutiliseeruvad – N, P, K, Mg jt.
Raskesti reutiliseeruvad – Ca, Fe, S jt.
Elemendid paiknevad ümber, kui taimed on defitsiit. Vanematest lehtedest kergesti reutiliseeruvad ained noortesse lehtedesse. Taimede järgi väetise määramine – N-puuduse määramiseks vaadata vanu lehti.

Väljaleostumise ohtlikkuse alusel:

Ülisuur – NO3, N, Cl.
Suur – B, S, Ca, Mg, Na.
Tagasihoidlik – NH4+, N, K.
Väike –P, Mn, Cu.

Toitaine – molekulid(CO2, O2, H2O) või elektriliselt laetud ühendid(anioonid, katioonid), millena elemendid taimedesse sisenevad.

Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid

Füüsikalistes kogustes (kg, t) Näide: karbamiid 5.0t, kaaliumkloriid 3.0t, superfosfaat 2.0t.
Tingväetisena (kg, t) N – ammooniumsulfaat 20,5% N; P – lihtsuperfosfaat 18,7% P2O5; kaalisool 47,6% K2O.
Toimainena(tegevainena) – ei ole õige, kuna pole kusagil oksiididena.
Toiteelementidena (N:P:K) – peab märkima kas elementides või oksiidides.

Agrokeemia , kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded – Rakendusteadus , mille ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllukultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkkonnareostuse olulist suurenemist .

Väetamises ei tohi näha vaid saakide suurendamise eesmärki, vaid tuleb tunnetada ka ühekülgse üleväetamise kahjulikku mõju sagi kvaliteedilse, mullale ja keskkonnale.
Suuremaid saake tuleb taodelda mitte üksnes väetise koguste suurendamise kaudu vaid eeskätt nende effektiivsuse kasvatamise teel.
Org. väetiste hulka ei tohi sattuda vett ja kõrvalisi lisandeid.
Iga põllumaa hetkar peaks aasta keskmisena saama 10 tonni kvaliteetset org. väetist.
Reg. mulla lupjamine, kvaliteetne harimine ja väiksem põllu tallamine.
Kui on loodud kõik vajalikud eeltingimused, siis tuleks laiendada paindlikku väetamist, suurendades väetamist ja tagades väetiste ühtlane külv.

Ohutustehnika ja keskkonnakaitse mineraaivaetiste kasutamisel

Mikroväetiste iseloomustus ja kasutamine – Kasutamisvõimalused: mulda andmine; külvimaterjali töötlemine; taime pritsimine. Vasksulfaat, ammooniumnitraat , tsinksulfaat.

Ca, Mg ja S sisaldavad väetised ning nende kasutamine

Kompleksväetiste iseloomustus ja kasutamine – Tänapäeval enim kasutatud mineraalväetised on kompleksväetised. Sisaldavad mitut toiteelementi. NPK %. Esmajärguliste makroelementide sisaldus. Sageli mitte elementidena vaid oksiididena. Sisaldus elementidena peab olema esitatud. Täisväetis sisaldab kõiki 3 esmajärgulist elementi. Kui väetis sisaldab teisejärgulisi makro- või mikroelemente tuleks see markeeringus välja tuua.
Tahked väetised – liitväetised, kombineeritud väetised, väetisesegud.
Liitväetiste koostisesse kuulub mitu defitsiitset taime toiteelementi. Fosfori väljaleostumisest rääkida ei saa. Toiteelemendid hästi omastatavad.
Väetisesegud saadakse mitme väetise kokkusegamisel. Väikeaiapidajatele 1kg pakendites. Kõik väetised kokku ei sobi. Toimuvad keemilised reaktsioonid, kus lendub ammoniaak. Lubiväetisega ei sobi.
Vedelad väetised – väetuslahused, suspensioonväetised. Kuni ½ muudest väetistest. Antakse mulda vedelal ujul. Jäävad ära kuivatamise ja transpordi kaod praktiliselt puuduvad. Mulda koos harimisega. Külv palju ühtlasem. Tuleb hoiduda üledoseerimisest lähtekomponentide poolt. Toimub kristalliseerumine .
Suspensioonväetised – taimetoitelementide üleküllastunud lahus. Võivad sisaldada mitteüleküllastunud osasid. Stabilisaatoritena kasutatakse toorsavi, hästilagunenud madalsooturvast.

Kaaliumväetiste iseloomustus ja kasutamine – Tooraineks maapõues olevad toorsoola lademed mis on vees lahustuvad. Võimalik toota ka merevees , kuid kallis protsess.

Tähtsamate fosforväetiste tootmine, iseloomustus ja kasutamise omapära

Tähtsamate lämmastikväetiste tootmine, iseloomustus ja kasutamise omapära

Muldade lubjatarbe määramise võimalused ja lubiväetiste kasutamine

Eestis leiduvate lubiväetiste iseloomustus

Mulla happesus, selle liigid ja väljendamise viisid

Väetiste andmise ajad ja viisid

Väetiste mõiste ja klassifitseerimise alused

Väetisnormide arvutamise meetodid ja nende iseloomustus

Väetussüsteemi mõiste, ülesanded ja omapara erinevates maaviIjelusviisides

Väetistarbe määramise meetodid ja agrokeemiateenistus – Et teadlikult planeerida peab teadma kui palju üks taim toodab ja eemaldab mullast toitelemente. Peame teadma liikuvaid toitaineid. Väetustarbe määramisega tegeleb agrokeemia teenistus .

Põldkatsed – annavad kõige täpsema pildi. Looduslikes tingimustes. Puuduseks, et konkreetse kultuuri kohta kehtib konkreetsetes mullatingimustes kus see katse läbi on viidud . Väga töömahukas. Kontrollitakse laboratoorsel teel määratud toitainesisalduse piirväärtused. Mida rohkem katse korduseid seda usaldusväärsem.
Vegetasioonkatsed – viiakse läbi väikestes katsetes. 1 nõu asendab 1 katselappi. Väike kogus mulda, seega ühtlasem. Spetsiaalsetes ruumides. Tingimusi kerge reguleerida.
Tootmiskatsed – kontrollitakse antud soovitusi . Osa põllust jäetakse väetamata. Teistel kasutatakse soovitatud väetised ja norme. Peavad olema mullatingumuste muutumis suunas. Katseriba tuleb läbida nii viljakal kui mitteviljakal vähemalt kolmes korduses.
Mulla keemiline analüüs – kõige enam levinud meetod. Keemiline analüüs kahes etapis . Mullda leotise valmistamine. Võetakse ettevalmistatud muld. Kuivatatud läbi mulla lastud muld ja lahusti vastavad koguses. Kasutatakse nõrku happelisi lahuseid või happelisi puhverlahuseid(nõrgalt happelise lahusega tekitab juure piirkonnas oleva keskkonna). Teises etapis määratakse toitaine sisaldus. Egner -Hiehm(DL)-P,R määramine. Egner-Riehm Domingo (AL) – Ca, Mg määramine. Mechlich-1(3). Puudus või üleküllus mõjutab taime keemilist koostist. Peegeldub taime enda välimuses. Taime 1) üldanalüüs 2) rakumahla analüüs. Reutiliseerimine – toitainete ümberpaiknemine vanadest lehtedest uutesse. 3) N-testri abil.

Keskkonnakaitse nõuded sõnniku kasutamisel

Bakterväetised ja nende kasutamine

Haljasväetiste kasutamine – põllukultuuride haljasmass, mis küntakse mulda mullaviljakuse suurendamise eesmärgil. Tugevakasvulised liblikõielised 1ha-30t haljasmassi. Kõige parem taliteraviljade kasvatamise seisukohalt. Erinevalt teistest väetistest, mõjutavad ka sügavamaid mullakihte. 100-150kg N’i sidumine 1ha kohta liblikõielistel. Põhjendatud loomafarmidest kaugel jäävatel põldudel või teraviljatalude puhul.

Kasvatatakse iseseisva kultuurina. Liblikõielised külvatakse kevadel, saaki ei koristata ja sügisel küntakse sisse.
Järelkultuurina. Näiteks kartuli järel valge sinep.
Külv kattevilja alla. Järgmine aasta on kasvujõus, sügisel küntakse sisse.
Niitehaljasväetis. Ebaotstarbekas. Niidetakse, kogutakse, laotatakse teisele põllule ja küntakse sisse.
Kombineeritud. Esimene niide söödaks, ädal küntakse mulda.

Põhu kasutamine väetisena – läbi lauda käinuna. Peab olema hekseldatud. Peale koristamsit võimalikult kiiresti segada mullaga, ~1 kuu pärast künda. Väga C rikas ja N vaene. Ühe tonni põhu kohta 5-6kg N’i, 1ha- 100kg salpeetrit. Hoiab ära kasutamata N välja leostumise.

Turvas ja selle kasutamise võimalused põllumajanduses – Allapanuks. Pinnase ja mulla parandamiseks. Kompostide , väetissegude tegemiseks.

Melioratiivturvas – kerge ja raske lõimisega muldadel. Füüsikaliste ja agrokeemiliste omaduste parandamiseks.
Aiandusturvas

Kompost – Kasutatakse madalsooturvast. Lagunemisaste üle 20%, tuhaelemente alla 20%. Ei tohi olla ülekuumenenud. Ei tohi kasutada, kui saastunud raskemetallidega(heitveesette muda kasutamine).
Kompostimisetapid:

Materjalide kokkukogumine segatult või kihtidena.
Käärimisprotsesside käivitumine(temperatuuri märgatav tõus)
Temperatuur langeb, haigustekitajad kaovad.

1-3 korda läbi segada. Kui tingimused täidetud, siis 2-3 kuuga kompost valmis.

Vedelsõnnik ja virts väetisena – Tekib loomade väljaheidetele vee lisamisel( kuivaine sisaldus alla 8%). Vedelsõnniku kogused võivad kujuneda poole suuremaks , kui allapanuta sõnniku korral. Samuti suurenevad kulutused väljaveo ja muldaviimisel. Sõnniku eemaldamine veega uhtmise teel annab ainult näilise effekti (suhteliselt väike töökulu; puhas, kuid niiske laut ; seadmete vähesus) Sõnniku edasisel käitlemisel esinevad kulud teevad esialgse effekti nulliks(2-6x suurem hoidla; 3-6c suuremad veokulud). Kasutuskõlblik alles peale kääritamisprotsessi.

Poolvedela sonniku tootmine, säilitamine ja kasutamine – Loomade tahedate ja vedelate väljaheidete segu, mis on läbi teinud käärimisprotsessi ja millele ei ole lisatud allapanu ega lahjendatud veega. Allapanuta sõnnik on toitainerikas ja ei jää efektiivsuselt alla tahedast sõnnikust, kuid tema säilitamine, transport ja laotamine nõuavad spetsiaalseid töökindlaid ja kalleid masinaid ning kõrget töökultuuri. Allapanuta sõnniku hoidlad peavad olema keskkonnareostuse vältimiseks täielikult veekindlas ja kaitstud pinnavete juurdevoolu eesti. Enneväljavedu põllule on vajalik sõnniku põhjalik segamine, sest seistes tekib sõnniku pinnale koorik, põhja sade ja keskele jääb kuivaine vaene vahekiht .

Sõnniku mõiste ja klassifikatsioon – põllumajandusloomade väljaheidete ja allapanu segu, mis on teinud läbi kuumkäärimise(hävitab umbrohu seemned ja taimehaigused ). Sõnnik on loomakasvatuse üks põhitoodang, mis koosneb loomade tahedatest ja vedelatest väljaheidetest ja millele võib olla lisatud allapanu(vastavalt loomade pidamisele).
Jaotus kuivaine sisalduse alusel:

Tahe sõnnik, kuivainet üle 17%
Poolvedel sõnnik, kuivainet 8-14%
Vedel sõnnik e. läga, kuivainet alla 8%

Taheda sõnniku tootmine, säilitamine ja kasutamine – saadakse, kui väljaheitele lisatakse allapanu. Kuivaine sisaldus vähemalt 17%, soovitatav 20-25%.

Väetiste efektiivsus ja selle väljendamise viisid

Viljapuu- ja marjaaedade väetamine
Viljapuud – pH tundlikud luuviljalised. Istutusaastal antakse väetised istutusauku. Edaspidi org. väetised antakse viljakatel muldadel 2-3 aasta järel. Väheviljakatel igal aastal. PK sügisel, N kevadel. Noores viljapuuajas mitte varem kui juuni keskel(N). Kande-ealises aias on väetamise seisukohalt kõige olulisem õitsemisjärgne periood.
Marjakultuurid – pH tundlikus erinev. Tundlikuim mustsõstar, seejärel vaarikas ja punanse sõstar. Vähim tundlikud maasikas ja karusmari .

Avamaaköögiviljade (kapsas, peet , porgand ) väetamine – Tundlikud pH suhtes, kuid osa neist ei talu värsket lupjamist. N: kurk , porgand, hernes , kõrvits. Ei talu otsest sõnnikuga väetamist. Käärinud kompost sobib kõigile. N-vajadus kultuuriti väga erinev. Suure vajadusega – peakapsas, lillkapsas , rabarber. Keskmise vajadusega – porgand, peet, kaalikas , kurk, tomat , salat, sibul . Väike vajadus – redis . Üldse ei vaja hernes ja aeduba. PK vajadus suur peakapsal, kõrvitsal, porgandil, peedil. Redis tahab tagasihoidlikult.

Rapsi ja rüpsi väetamine – Ei talu happelist mulda. Tuleb anda orgaanilist väetist või külvata kultuuri järele, mis sai org. väetist. Tundlikud S ja B suhtes.

Lina väetamine – Eelistab nõrgalt happelisi muldasid ega anna kvaliteetset saaki värskelt lubjatud põldudel. Ei tohi anda värsket sõnnikut, kuid kasutab hästi sõnniku järelmõju, kuna linal on toitainete omastamine suhteliselt nõrk, vajab kõrgemat väetamist. Samas ei talu ühekülgset väetamist.

Kartuli väetamine – Ei ole mullahappesuse suhtes tundlik, küll aga liikuva Al suhtes. Happelistel muldadel soovitatav kasutada lubiväetisi. Kindlasti kasutada orgaanilisi väetisi, manustada sügisel. Kevadel antav sõnnik peab olema hästi käärinud või komposteeritud. N’ga üleväetamisel pikeneb kasvuperiood . PK-väetised vastavalt tarbele. P vähendab N’ga väetamise riske. K-väetised peaksid olema Cl-vabad.

Kultuurrohumaade väetamine – Nõuded sõltuvalt liblikõieliste osatähtsusest heintaimikus. Parim aeg anda lubiväetist on rajamise eelselt. Orgaanilised väetised anda rajamise eelselt. PK-väetised kas rohumaade rajamisel või enne kasutuse lõppu sügisel. K ei tohi anda varuväetisena, kuna halveneb rohu kvaliteet, erinevalt P’st.

Põldheina väetamine – Algab kattevilja väetamisega. Happelistel muldadel lubiväetised. Oluline kattevilja õige väetamine. N’i norm oleneb liblikõieliste osatähtsusest. Kõrrelistele antakse N’i nädal peale kasvu algust. PK-väetised anda katteviljaga.

Allakülviga teraviljade väetamine – Ei tohi üle väetada, muidu surevad rohttaimed ära. PK-väetiste normi kuni 2 korda suurendada. Tuleb anda ka bakterväetisi.

Kaunviljade (põldhernes ja -uba) väetamine – Tahavad lubjarikast, viljakat mulda ja kasutavad hästi orgaanilise väetise järelmõju. N’i üldreeglina ei anta va. väheviljakatel muldadel väikestes kogustes. PK-väetised vastavalt vajadusele. Vajalik on väävel, molubteen ja bakterväetised.

Suviteraviljade väetamine – Nisu happe ja mulla viljakuse suhtes kõige vähem-nõudlikum. Kaer kõige vähem nõudlik. Sõnnikut reeglina ei anta. N-väetised kevadel kas külvieelselt või koos külviga. PK-väetised sügisel või kevadel paikliku väetamisega. N-pealtväetamine õigustab vihmase suve korral.

Taliteraviljade väetamine – Happesuse suhtes tundlik talinisu, talirukis leplik. Sama kehtib mullaviljakuse kohta. Vajavad org. väetist. N-väetisi antakse kevadel 1-2 näd jooksul vegetatsiooni algusest. Org. väetisi 3-4 nädalat enne külvi. PK-väetiseid vastavalt planeeritavale saagile ja mulla tarbele.

.RTF Laadi alla originaalfail 5 lk · .rtf · 12 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-03-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ruus Õppematerjali autor

väetis muld väetised sõnnik toitaine väetamine kuivaine

Sarnased õppematerjalid

rtf

Agrokeemia kordamisküsimuste vastused

11. Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid · Füüsikalistes kogustes (kg, t) Näide: karbamiid 5.0t, kaaliumkloriid 3.0t, superfosfaat 2.0t. · Tingväetisena (kg, t) N ammooniumsulfaat 20,5% N; P lihtsuperfosfaat 18,7% P2O5; kaalisool 47,6% K2O. · Toimainena(tegevainena) ei ole õige, kuna pole kusagil oksiididena. · Toiteelementidena (N:P:K) peab märkima kas elementides või oksiidides. 12. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded Rakendusteadus, mille ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllukultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkkonnareostuse olulist suurenemist. · Väetamises ei tohi näha vaid saakide suurendamise eesmärki, vaid tuleb tunnetada ka ühekülgse üleväetamise kahjulikku mõju sagi kvaliteedilse, mullale ja keskkonnale.

Taimekasvatus

doc

Agrokeemia

C-45%, O-42%, H-6,5%. 11. Väetisekoguse ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid – *Füüsikalistes kogustes (kg, t) Näide: karbamiid 5.0t, kaaliumkloriid 3.0t, superfosfaat 2.0t. *Tingväetisena (kg, t) N – ammooniumsulfaat 20,5% N; P – lihtsuperfosfaat 18,7% P2O5; kaalisool 47,6% K2O. *Toimainena(tegevainena) – ei ole õige, kuna pole kusagil oksiididena. *Toiteelementidena (N:P:K) – peab märkima kas elementides või oksiidides. 12. Agrokeemia kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded – Rakendusteadus, mille ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllukultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkkonnareostuse olulist suurenemist. *Väetamises ei tohi näha vaid saakide suurendamise eesmärki, vaid tuleb tunnetada ka ühekülgse üleväetamise kahjulikku mõju sagi kvaliteedilse, mullale ja keskkonnale

Agraarpoliitika

doc

Agrokeemia eksami küsimuste vastused

18,7% P2O5-na ja kaaliumväetistest kaalisool kaaliumisisaldusega 41,6% K 2O-na. Võrreldavat pilti on võimalik väljendada katoimeainena ehk tegevainena. See on ebakorrektne väljendusviis ja tehakse pingutusi sellest vabanemiseks. Paljudes maades ongi juba üle mindud kõige effektiivsemale väljendusviisile toiteelementidena väljendamisele, mis ühtlasi võimaldab ka kõige selgemalt ja võrreldavamalt väljendada väetisekoguseid massiühikutes. 12. Agrokeemia kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded agrokeemia ajalugu ulatub aega, kus inimene hakkas loomi kodustama ja kasutama nende väljaheited põldude väetamiseks. Väetamise viisina võib vaadelda ka aletegemist. Aega kuni 13 saj loetakse agrokeemia eelajalooliseks perioodiks, sel ajal kasutati väetamist vaid kogemuslikult,süüvimata väetamise mõju positiivsusesse ja põhjustesse. Esimene teadaolev agrokeemia raamat on aastast 1471. 1563

Agrokeemia

pdf

Agrokeemia konspekt

Eesti Maaülikool Mullateaduse ja agrokeemia osakond AGROKEEMIA LÜHIKONSPEKT Koostanud AVO TOOMSOO Tartu, 2010, Täiendatud 2020 Sissejuhatus Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik D. N. Prjanišnikov defineeris agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus, mis käsitleb nende teaduste rakendamise võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. Agrokeemia ajalugu • Kuni XIII saj. Eelajalooline periood – kogemuslik lähenemine.

Biokeemia

pdf

Väetamine ja keemilised elemendid taimes

Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine Katrin Uurman 2014 TAIMEDE TOITUMISE TEOORIAD 1840. aastal pani Saksa keemik Justus von Liebig aluse mineraalse toitumise teooriale, millele järgnes mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses. Peale taimede mineraalse toitumise teooria andis J. von Liebig agrokeemiateadusele veel kaks olulist teooriat, millised veel praegugi peetakse taimede toitumise teooria nurgakivideks. Need on: 1. miinimumseadus („tünnilauateooria“) — ütleb, et saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni ebasoodne kasvutegur (nt niiskus, temperatuur, umbrohtumus, taimekahjurite ja –haiguste olemasolu jne). 2. toitainete täieliku tagastamise teooria — mille põhjal tuleb toitaineid väetistega mulda tagasi anda nii palju, kui palju me neid saagiga eemaldame. Kirjelda, kuidas võib ebasoodne kasvutegur mõjutada taimede kasvu ja arengut?

Aiandus

docx

Agrokeemia kordamine

ple võimalik asendad alle omaste funktsioonide tõttu mõne teise elemendiga ; Toitaine-molekulid või ioonid milledena elemendid taimedesse sisenevad.; Tegevaine- ; ????? 11. Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid- Füüsilistes kogustes (kg, t,g,Mg) ; Tingväetistena ( ammooniumsulfaat 20,5 %, superfosfaat 18,7 %, kaalisool 41,6 % ); Toimeainena (lämmastik N, fosfor P205, kaalium k2o); toiteelemendina NPK. 12. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded- Teadus mis tegele taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Ül on oskusliku väetamise kaudu suurendada pmkult saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. 13. Ohutustehnika ja keskkonnakaitse mineraalväetiste kasutamisel- 14. Mikroväetiste iseloomustus ja kasutamine-Taim vajab väikestes kogustes. Poolmikroväetised ja mikroväetised

Agrokeemia

odt

Agro kontrolltöö

9. Toitainete omastamine taimede poolt 10. Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide klassifikatsioonid 11. Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid • Füüsilistes kogustes –Kg, t, g, Mg • Tingväetisena –Ammooniumsulfaat (20,5% N) –Superfosfaat (18,7% P2O5) – Kaalisool (41,6% K2O) • Toimeainena –Lämmastik – N – Fosfor – P2O5 – Kaalium – K2O • Toiteelemendina NPK 12. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded-Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik D. N. Prjanišnikov defineeris agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus, mis käsitleb nende teaduste rakendamise võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. • Kuni XIII saj

Agraarpoliitika

doc

Agrokeemia konspekt - Väetised & väetamine

II VÄETISED ORGAANILISED VÄETISED Orgaanilisteks väetisteks nim. kõiki loomse või taimse päritoluga aineid, mis otseselt või töödeldult väetisena mulda viiakse, eesmärgiga parandada mulla viljakust. Põhimõtteliselt igasugune orgaaniline materjal. Töödeldud org.väetis kompost, mis on läbinud juba kõdunemisprotsessi. Erinevad orgaanilised väetised: - sõnnik osatähtsus kuni 90% varasemal ajal. - põhk - sapropeel (järvemuda) - mereadru (nt. põisadru) - haljasväetised (green manure) ei korista ära nt. künnad sisse; haljasväetis on nt. põldheina ädal - tööstusjäätmed olla ettevaatlik, võivad olla raskmetallirikkad. - majapidamisjäätmed - (reo)veepuhastusjaamade settemuda väetusväärtus, võrreldav sõnnikuga - kompostid Virts pole orgaaniline väetis, kuna ei täida orgaanilise väetise põhifunktsiooni mullas. Orgaaniliste väetiste kasutamise eesmärgid: 1. huumusvaru

Taimekasvatus

Rohkem sarnaseid