Agrokeemia konspekt (0)

Microsoft Word - Agrokeemia konspekt.doc



Eesti Maaülikool  Mullateaduse ja agrokeemia osakond   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  AGROKEEMIA LÜHIKONSPEKT   
 
 
 
 
 
    Koostanud    AVO TOOMSOO   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  Tartu, 2010, Täiendatud 2020 


Sissejuhatus   
Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik 
D. N. Prjanišnikov defineeris agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, 
muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia 
taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus, mis käsitleb nende teaduste rakendamise 
võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. 
 
Agrokeemia, kui rakendusteaduse ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada 
põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et 
sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. 
 
 
Agrokeemia ajalugu 
  •  Kuni XIII saj. Eelajalooline periood – kogemuslik lähenemine. 
•  1471 – esimene teadaolev raamat agrokeemiast 
•  1563 – ilmub Ballissy töö, kus märgitakse, et taimed toituvad sooladest 
•  1665 – esimesed teated mineraalväetiste kasutamisest 
•  XVII saj. Esimesed väetuskatsed 
•  1776. Aastal avaldatakse Valleriuse poolt taimede huumustoitumise teooria, mida XIX  saj. Keskel propageeris ka A. Thaer  •  1836 – Boussingault alustas tööd toitainete ringete kohta maaviljeluses. 
•  1840 – Justus von Liebig  Mineraalse toitumise teooria 
Miinimumteooria 
Toitainete täieliku tagastamise teooria   
1913. a. rajas R. Steiner (1861-1925) Šveitsis Antroposoofia Seltsi 
1924-1928 Biodünaamilised preparaadid 
 
 
 
Olulisemad agrokeemiateadlased Eestis: 
C. R. Jakobson (1841-1882) (1869) 
A. Eisenschmidt (1876-1914) 
A. Nõmmik (1882-1957) 
O. Hallik (1906-1964) 
A. Piho (1924-1978) 
E. Raudväli (1926-1996) 
 
Agrokeemia õpetamise ajalugu 
Esimene põllumajanduslik kõrgkool Euroopas – 1797. a. Kesztley Agraarülikool 


Esimene põllumajanduslik kõrgkool Venemaal – Vana-Kuuste Põllumajandusinstituut (1834-
1839) 
Esimene Kõrgkool Venemaal, kus õpetati agronoomiat (k.a. väetamist) oli Tartu Ülikool 
(1803.a.) – prof. Krause 
Alates 1836. a. agrokeemia eraldi õppeainena – prof. Schmalz 
Alates 1920. a. õppetöö Eesti keeles – prof. A. Nõmmik 
 
Mineraalväetiste tootmise ajaluga 
XVII saj. Inglismaal kondijahu fosforväetisena 
1830. a. tšiili salpeeter – NaNO3 
1840. a. Inglismaal (NH4)NO3 
1843. a. Inglismaal esimene tööstuslik mineraalväetis – superfosfaat 
1861. a. Saksamaal kaaliumväetised 
XX sajandi alguses avastati õhulämmastiku sidumise võimalus:  •  Hapnikuga – Ca(NO3)2 – Norra salpeeter 
•  Süsinikuga – CaCN2 – Kaltsium tsüaanamiid  
•  Vesinikuga – NH3 – Ammoniaak  
•  Valitsev tehnoloogia tänase päevani 
•  1910. a. Esimene tehas NH3 tootmiseks   
Väetiste tootmise ajalugu Eestis  •  1922. a. Maardus fosforiidijahu 
•  1929. a. Maardus segafosfaat 
•  1956. a. Maardus pulbriline lihtsuperfosfaat 
•  1971. a. Maardus granuleeritud lihtsuperfosfaat 
•  1969. a. Kohtla-Järvel lämmastikväetiste tehas – AS Nitrofert   
Väetiskoguste väljendamise viisid:  •  Füüsilistes kogustes  –  Kg, t, g, Mg  •  Tingväetisena  –  Ammooniumsulfaat (20,5% N) 
–  Superfosfaat (18,7% P2O5) 
–  Kaalisool  (41,6% K2O)  •  Toimeainena  –  Lämmastik – N 
–  Fosfor – P2O5 
–  Kaalium – K2O  •  Toiteelemendina        NPK   


Taimede toitumine   
Taimetoiteelemendid on keemilised elemendid, mis on vajalikud taimede kasvamiseks ja 
arenemiseks ning milledest ühtegi pole võimalik asendada talle omaste funktsioonide tõttu 
mõne teise elemendiga. Taimedes on kokku avastatud üle 70 keemilise elemendi. Kõige enam 
on taimedes süsinikku (45%), hapnikku (42%) ja vesinikku (6,5%). 
 
Toiteelementide jaotus 
 
Kvantitatiivsetest vajadustest lähtuvalt:  •  Makroelemendid – C, O, H, N, P, K, Ca, Mg, S  •  Poolmikroelemendid – Fe, Mn, (Si, Al)  •  Mikroelemendid – B, Cu, Mo, Zn, Co, Se (Na, Cl) – sisaldus taimedes 10-5…10-3%  •  Ultraelemendid – Sr, Cd, Cs, Rb jmt. – taimedes 10-12…10-6%   
K. Mengeli klassifikatsioon:  •  Mittemetallid – C, O, H, N, S, P, B, Si – taim kasutab orgaanilise aine 
moodustamiseks  •  Leelismetallid – K, Na, Ca, Mg – taimedes peamiselt ioonidena  •  Raskmetallid – Fe, Mn, Cu, Zn, Mo jt. – orgaanilise ainega väga tugevasti seotud 
tihedus üle 6 g/cm3  •  Kasulikud raskmetallid – Fe, Mn, Cu, Zn, Co jt  •  Ohtlikud raskmetallid – Cd, Pb, Sn, Hg jt    
Taime põletamisel:  •  Lenduvad elemendid – C, O, H, N, S – süsihappegaas, veeaur jmt. gaasilised ühendid  •  Tuhaelemendid – P, K, Ca, Mg, Fe jt. – oksiididena tuha koostises.   
Taimedes ümberpaiknemise võime alusel:  •  Kergesti reutiliseeruvad – N, P, K, Mg jmt., mida taim on nälja korral võimeline üle 
viima vanematest kudedest noorematesse  •  Raskesti reutiliseeruvad – Ca, Fe, S jt., mis on taimedes raskesti ümberpaigutatavad   
Leostumise ohtlikkuse alusel:  •  Ülisuur – NO3--N, Cl  •  Suur – B, S, Ca, Mg, Na  •  Tagasihoidlik – NH4+-N, K  •  Väike – P, Mn, Cu    
 
 
 
 
 


Taimetoitained on molekulid (CO2, O2, H2O) või ioonid, milledena elemendid taimedesse 
sisenevad. Taimed omastavad toitaineid lahustunud kujul. Lahuseid, millest taim toitaineid 
omastab, nimetatakse toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus.  
 
 
     
Toitainete omastamine 
 
Taim on oma olemuselt autotroofne organism. Klorofülli ja päikeseenergia kaasabil sünteesib 
taim mineraalained orgaanilisteks ühenditeks. Orgaaniliste ainete süntees algab juba taime 
juurtes (20 aminohappest sünteesitakse juurtes 16). Taimed omastavad toitaineid nii 
mullalahusest, kui ka tahke faasi poolt neelatud elemente (peamiselt ühevalentseid katioone). 
Taimedel eristatakse juurtoitumist ja juurevälist toitumist.  
 
Toitainete omastamisel eristatakse pasiivset (transpiratsioon ja diffusioon) ning aktiivset 
(asendusadsorbtsioon) toitainete omastamist. 
 


Toiteelemetide roll taimede elutegevuses   
Lämmastik 
Taimedes 0,5…4%. Tähtsaim element kogu orgaanilise maailma elutegevuses. Asendamatu 
valkude, aminohapete, nukleiinhapete, klorofülli jt. koostises. Puudusel pidurdub taime kasv. 
Üleküllusel pikeneb kasvuperiood, saak ei valmi õigeaegselt, teraviljad lamanduvad.  
 
Fosfor 
Taimedes 0,1…0,3%. Asendamatu nukleoproteiidide, nukleiinhapete, fermentide, vitamiinide 
jne. koostises. Puudusel kasv pidurdub, kasvuperiood pikeneb, saak ei valmi. Üleküllusel 
lüheneb kasvuperiood ja paraneb teraviljade seisukindlus. Liigsel üleküllusel valmib saak 
enneaegselt  
 
Kaalium 
Taimedes 0,4…1,6%. Kõige kõrgem on sisaldus õitsemise ajal. Soodustab sahhariidide 
sünteesi. Soodustab vee tungimist juurtesse vähendades samal ajal transpiratsiooni. Parandab 
eelkõige saagi kvaliteeti. Üleväetamisel takistatud magneesiumi omastamine – kaaliumi 
“luksustarbimine”  
 
Kaltsium 
Taimedes 0,2…3,0%. Kaltsiumirikkamad on vanemad taimeosad. Taimedes eelkõige 
biokeemilisi protsesse reguleeriv element. Kaltsiumipuudus esineb happelistel muldadel. 
 
Magneesium 
Kesksel kohal klorofülli molekulis. Vaegus avaldub kloroosina: lehed muutuvad kahvatuks, 
roheline värvus asendub kollasega. Kloroos algab vanematelt lehtedelt  
 
Väävel 
Valkude, lipoidide ja vitamiinide koostises. Oluline roll rasvade (õlide) sünteesil ristõielistel 
kultuuridel. Väävelväetised soodustavad mügarbakterite arengut mullas. Viimasel ajal on 
täheldatud ka väävlipuudusest tingitud toidunisu kvaliteedi (küpsetusomaduste) halvenemist. 
 
Mikroelemendid 
Boor 
Vask 
Tsink 
Molübdeen 
Koobalt 
Seleen 


Muld taimede toitekeskkonnana   
Toiteelementide vormid mullas:  •  Orgaanilise aine koostises – taimedele omastamatu, vabaneb mineraliseerumisel  •  Mulla mineraalosa poolt tugevasti seotud – fikseeritud (K+, NH4+ savimineraalidel)  •  Raskesti lahustunud anorgaaniliste sooladena – keemiliselt neeldunud (fosfaadid, 
sulfaadid)  •  Mullakolloididel neeldunud – taimedele omastatavad, kuid kaitstud leostumise eest  •  Mullavees lahustunud, kergesti omastatavad, kuid kergesti välja uhutavad    
Toitainetega mullas toimuvad protsessid On dünaamilised ja võivad olla samaaegselt 
vastassuunalised sõltudes loodusliku tasakaalu tingimustest 
Toitainete sisaldust väljendatakse:  –  Üldsisaldus %  –  Liikuvate elementide sisaldus mg/kg; mg/100g; mg/l  Mulla viljakuse määrab ära mulla võime varustada taimi vee ja toitainetega ning taimejuuri 
hapnikuga. Meie muldades on saaki limiteerivateks elementideks NPK 
 
Taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale:  •  Optimaalne veerežiim – mõjutab otseselt toitainete omastamist (väetiste efektiivsust). 
Väetatud taimed kasutavad paremini vett.  •  Mullalahuse reaktsioon – enamikele kultuuridele optimaalne neutraalne või nõrgalt 
happeline reaktsioon  •  Toitelahuse koostis ja kontsentratsioon – enamikele kultuuridele optimaalne 
0,1…0,5%. Kõige tundlikumad liblikõielised, kurk, sibul, porgand   •  Tasalaalustatud toitelahus – sisaldab kõiki vajalikke toiteelemente sobivas vahekorras  •  Valgus – nitraatväetistest lämmastiku omastamiseks vajavad taimed enam valgust kui 
ammooniumväetistest  •  Soojus – enamikele taimedele on optimaalne 20…28oC. Kevadel kasvu algperioodil 
omastavad taimed paremini ammooniumühendeid   •  Mulla õhustatus – õhuvaeses mullas pidurdatud taimede normaalne areng. Takistatud 
on orgaanilise aine lagunemine ja õhulämmastiku sidumine.  •  Umbrohtuvus  Mullaprotsesside liikumapanevaks jõuks on orgaanilise aine lagunemisel vabanev energia!  
 
Toitainete neeldumine mullas:  •  Mehhaaniline  neeldumine – mulla filtreerimisvõime – tolmjad lubiväetised  •  Füüsikaline  neeldumine  –  Positiivne – neelduvad pindpinevust vähendavad ühendid (ammoniaak)  –  Negatiivne – neelduvad pindpinevust suurendavad ained (nitraat, kloriid)  •  Füüsikalis-keemiline  ehk asendusneeldumine – toitainete (valdavalt katioonid)  neeldumine mulla kolloididel. Füüsikalis-keemiline neeldumine kaitseb toiteelemente 
välja leostumise eest 


•  Keemiline  neeldumine – vees lahustuvad toitained lähevad keemiliste reaktsioonide  tagajärjel raskestilahustuvateks – fosfor  •  Bioloogiline  neeldumine – toitainete omastamine taimede ja mikroorganismide poolt    
 
 
 
 
 


Mulla happesus, happeliste muldade lupjamine   
Mulla happesuseks nimetatakse vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotseerumata hapete 
esinemist mullas. Aktiivse happesuse põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad 
vesinikioonid. pH – vesinikioonide kontsentratsiooni (g/l) negatiivne kümnendlogaritm   
pHKCl, pHH2O, pHCaCl2    
Muldade jaotus pHKCl alusel:  •  <4,5 – tugevalt happeline  •  4,6…5,5 – mõõdukalt happeline  •  5,6…6,5 – nõrgalt happeline  •  6,6…7,2 – neutraalne  •  >7,2 – leeliseline   
Potentsiaalse happesuse põhjustavad mulla kolloididele neeldunud vesinik- ja 
alumiiniumioonid  •  Hüdrolüütiline happesus (H8,2).   •  Asendushappesus (H5,6).    
Happelisi muldi tuleb lubjata süstemaatiliselt 4-7 aasta järel. Mulla happesust suurendavad 
negatiivne kaltsiumibilanss, füsioloogiliselt ja bioloogiliselt happeliste väetiste kasutamine, 
happevihmad ja mullas tekkivad happelised ühendid (huumushapped, juureeritised) 
 
Mulla happesuse mõju taimedele:  •  Mulla pH mõjutab taimede fermentsüsteemi ja selle kaudu taimede kogu ainevahetust, 
kasvu ja arengut.  •  Mulla happeline reaktsioon takistab katioonide, eriti Ca ja Mg sisenemist taimedesse  •  Happelises mullas on palju taimedele toksilisi Mn ja Fe ioone.   •  Happelises mullas on mikroorganismide ja toitainete omastamine häiritud  •  Enamus raskmetalle on happelises mullas liikuvamad  •  Eriti kahjulik on taimedele liikuv Al mille suhtes on taimed:  •  Tundlikud – peedid, lutsern, ristik, talinisu ja rukis.  •  Keskmise tundlikkusega – lina, hernes, oder, suvinisu, tatar ja lupiin  •  Vastupidavad – kaer, timut    
Mulla happesuse suhtes jagatakse taimed alljärgnevalt:  •  Väga tundlikud happesuse suhtes (sobiv pH 6,5…8) – lubjalembesed ehk kaltsifiilsed 
taimed. Peedid lutsern, valge mesikas peakapsas.  •  Tundlikud happesuse suhtes (pH 6…7). Nisu, oder, kaunviljad, ristikud, raps, sibul, 
kurk, salat.  •  Vähemtundlikud mulla happesuse suhtes (pH4,5…7,5), kuid optimaalseks tuleb 
pidada 5,5…6,0. Rukis, kaer, kõrrelised heintaimed, kartul, lina, tomat, porgand. 


•  Happelist mulda eelistavad (pH4,5…5,0) – lubjapelglikud ehk kaltsifoobsed. Lupiinid, 
seradella    
Happesuse mõju mullale, kui toitekeskkonnale:  •  Happelised mullad on toitainetevaesemad  •  Kasulikud mikroorganismid ei talu happelist mulla reaktsiooni ja nende aktiivsus on 
madal.  •  Enamus raskmetalle on happelises mullas taimedele paremini omastatavad ja 
lupjamisega saab vähendada nende akumuleerumist taimedesse.    
Mulla reaktsiooni tähtsust ei tohi aga üle hinnata. Muld on ikkagi paljude kasvutegurite 
kompleks, kus kõik on omavahel seotud ja kõik mõjutavad ka mulla happesuse toimet 
taimedele. Seega optimaalse pH mõiste taimedele on tinglik mõiste. Soodsates 
kasvutingimustes taluvad taimed mulla happesust paremini, kui ebasoodsates tingimustes.  
 
MULLA HAPPESUSE SUHTES ON TAIMED KÕIGE TUNDLIKUMAD NOORES EAS  
 
Lubiväetiste mõjul:  •  Kaob kõige kahjulikum osa mulla potentsiaalsest happesusest – asendushappesus ja 
liikuv alumiinium.  •  Suureneb neeldunud aluste hulk ja seoses sellega mulla neelamismahutavus.   •  Paraneb mulla struktuur.  •  Paraneb mulla õhu-, vee- ja toiterežiim.  •  Aktiviseerub mulla kasulike mikroorganismide tegevus.  •  Paranevad mulla füüsikalised ja füüsikalis-keemilised omadused.  •  Suureneb saak ja paraneb saagi kvaliteet   •  Sobiv mullareaktsioon taimedele on väetiste kõrge efektiivsuse ja nende 
keskkonnasõbraliku kasutamise esmane tingimus   
Lubjatarbe määramise meetodid: 
 
Aktiivne happesus. Lubjatakse mullad, mille pHKCl on <5,5 
 
Hüdrolüütiline happesus (H8,2) Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel 
neeldunud vesinikioonide hulka.  
 
Asendushappesus (H5,6).  
 
Küllastusaste 
 
Mullaprofiili ehitus ja kihisemine 
 
Indikaatortaimed 


•  Happelisel mullal: põllul – väike oblikas, põldrõigas, põldkannike jt., rohumaal – 
jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt.  •  Lubjarikkal mullal: põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – 
lubikas, raudtarn jt.    
Lubiväetiste toime seisneb temas sisalduva kaltsiumi võimes tõrjuda mulla neelavast 
kompleksist välja vesinikku. Sobivad sellised, mis sisaldavad CaO-d või CaCO3. Ei sobi 
CaCl2 ja CaSO4, kuna vähendavad potentsiaalset happesust, kuid suurendavad aktiivset 
happesust.  
 
Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks enam, kui 2000 aastat tagasi. XVI-XVII sajandil kasutati 
Lääne-Euroopas lubiväetisi laialdasemalt, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja 
lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku asendajat. Alles XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult 
kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate 
omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid 
magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati laiemalt 
kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem hakati kasutama restpõlevkivituhka, mis osutus 
efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 
 
1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi 
kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964. 
aastast kasutuses pneumaamtiline lubiväetiste laotamise tehnoloogia. Lubiväetistena on 
kasutatavad ka paekivijahu ja dolomiidijahu, mida on lihtsam laotada  
 
Muldade lupjamisel tuleb lähtuda nende lubjatarbest. Kui majanduslikult ei ole võimalik kõiki 
põlde lubjata täisnormiga, on kasulikum anda olemasolev kogus väiksema normiga aga 
suuremale pinnale. Esimeses järjekorras tuleb lubiväetis anda mulla happesuse suhtes kõige 
tundlikumate kultuuride külvi alla.  
 
Muldade kipsimine 
 
Varem arvati ekslikult, et muldade kipsimine asendab lupjamist, kuna kips mõnikord 
suurendas liblikõieliste saaki (väävlivaestel muldadel). Tegelikult suurendab kips mullas 
aktiivset happesust. Kipsi kasutamine tuleb kõne alla stepis soolakulistel muldadel, kus mulla 
neelavas kompleksis on palju naatriumi ioone.  
 


Toiteelemendid mullas   
Lämmastik 
Ainus element, mida ei sisalda mulla mineraalosa. Lämmastikuvarude kandjaks on mulla 
orgaaniline aine. Mineraalsel kujul (omastatav) on 1-3% mulla üldlämmastikust.  
 
Liikuva lämmastiku allikad  •  Orgaanilise aine lagunemisel (ammonifikatsioonil) vabanevad ammooniumühendid – 
1-2% üldvarudest (30-90 kg/ha).  •  Õhulämmastikku siduvate bakterite poolt mulda toodud lämmastik  –  Sümbiootilised mikroorganismid – 50-200 kg/ha  –  Vabalt mullas elunevad mikroorganismid – kuni 50 kg/ha   •  Orgaaniliste väetistega mulda antav lämmastik. Keskmiselt viiakse 1 tonni kvaliteetse 
sõnnikuga mulda 5 kg lämmastikku millest ca. 25% (1,25 kg) on omastatav esimesel 
aastal. Sõnnikul on arvestatav järelmõju ka 2. ja 3. aastal (vastavalt 10 ja 5%). 
Vedelate orgaaniliste väetiste kasutamisel tuleb arvestada üleväetamise ohuga 
(omastamine esimesel aastal 50%)  •  Mineraalväetistega mulda antav lämmastik, mis ei tohi ületada saagi formeerumisel 
puudu jäävat lämmastiku kogust    


Fosfor 
25-30% orgaaniliste ühenditena ja 70-75% mineraalsel kujul. Ainult 2-5% (18-90 kg/ha) on 
taimedele omastatavas vormis. Praktikas ei ole otstarbekas planeerida mulla varudest 
kasutamist üle 10-20% aastas. Fosforiühendid alluvad mullas keemilisele neeldumisele ehk 
retrogradatsioonile.  
     
Kaalium 
     
Füüsikalis-keemiline neeldumine ja ka fiksatsioon on suuremad raskema lõimisega muldadel. 
Raskema lõimisega muldadel võib praktiseerida varuväetamist. Mulla liikuva kaaliumi 
varudest võib planeerida aastas kasutamist teraviljadel 20-40% ja rühvelkultuuride puhul 40-
60%.  
 


Kaltsium 
Mulla mineraalide koostises 
  CaCO3 + CO2 + H2O → Ca(HCO3)2↓   
Taimedele on omastatavad mullalahuses olevad ja kolloididele neeldunud Ca2+-ioonid. 
Kaltsiumivaesed on happelised mullad. Lisaks lubiväetistele viiakse kaltsiumi mulda ka 
mõningate kompleksväetistega  
 
Magneesium 
Sisaldus mullas sõltub suuresti mulla lähtekivimist. Magneesiumivaesed mullad asuvad 
Lääne-Virumaal, Harjumaal, Põlva ja Võrumaal.   •  Magneesiumivaesed on eelkõige liivmullad  •  Antagonist kaltsiumi ja kaaliumiga  •  Optimaalne Ca:Mg:K suhe 10…20:1:1,3…1,5    
Väävel 
90% orgaanilise aine koostises ja 10% mineraalses vormis. Väävlivarud suurenevad 
orgaaniliste ja lubiväetiste kasutamisel. Väävlipuuduse all kannatavad eelkõige ristõielised ja 
liblikõielised. Viimasel ajal on täheldatud väävlipuudusest tingitud kvaliteedi langemist 
toidunisul.  
 
Raud 
Mullas 1,0-6,0%, peamiselt mineraalide koostises. Raua lahustuvus on suurem happelises 
mullas. Liigniisketes ja tugevasti happelistes muldades võib liikuva raua liig osutuda 
taimedele toksiliseks. 
 
Mangaan 
Mangaanivaesed mullad on Pärnu ja Kasari jõgikonnas. Liikuva mangaani sisaldus muutub 
vegetatsiooniperioodi jooksul ja sõltub mulla niiskusest bioloogilistest tingimustest ja ka 
agrotehnikast. Sademeterikkal suvel esineb mangaanipuudust harva  
 
Mikroelemendid 
Boori  sisaldus mullas sõltub enamasti mulla lõimisest ja keemilisest koostisest. Raskemad  mullad on booririkkamad. Kerge lõimisega ja happelistes muldades allub boor kergesti 
väljauhtumisele. Lubjarikastes ja lubjatud muldades on omastatava boori sisaldus madalam. 
Boorivaesed on Lääne-Viru, Võru, Harju ja Jõgeva maakonna mullad.  
 
Molübdeeni  on üldiselt rohkem Põhja- ja Kesk-Eesti karbonaatsetel moreenidel välja  kujunenud muldadel. Erinevalt teistest mikroelementidest on Mo hästi liikuv leeliselises 
keskkonnas. Lubiväetiste kasutamine suurendab liikuva molübdeeni sisaldust mullas. 
Molübdeenivaesed mullad on Pärnu ja Kasari jõgikonnas ning Võrtsjärve põhjaosas.  
 


Vase  sisaldus sõltub eelkõige lähtekivimist ja orgaanilise aine sisaldusest mullas. Vaserikkad  mullad on Pärnu ja Kasari jõgikonnas, Põhja-Eesti looaladel ja Saaremaa huumusrikastes 
muldades. Vasevaesed on huumusvaesed kerge lõimisega happelised mullad. Vasepuudus on 
iseloomulik soomuldades kus vask on tugevasti seotud orgaanilise aine poolt ja seetõttu 
taimede poolt raskesti omastatav.  
 
Taimedele kergesti omastatava tsingi poolest on rikkamad leetunud, gleistunud ja gleimullad 
ning eriti soomullad.  
 
Koobalti  poolest vaesed on Põlva, Valga ja Võru maakonna mullad.   
Seleeni  puudus on iseloomulik happelistele muldadele.    
 


Orgaanilised väetised   
Orgaanilised väetised on taimse või loomse päritoluga ained, mis otseselt või töödeldult 
väetistena mulda viiakse. Esimesed teated orgaaniliste väetiste kasutamisest pärinevad XV 
sajandist. Orgaaniliste väetiste kasutamise peamiseks eesmärgiks on mulla huumusvarude 
taastootmine, mulla energeetilise seisundi korrastamine, mulla mikrobioloogilise tegevuse 
aktiveerimine ja mulla rikastamine toiteelementidega. Orgaaniliste väetiste funktsioonid 
mullas ei ole mullaviljakuse stabiilsuse ja tõusu seisukohalt asendatavad ühegi teise 
võttega.     
Orgaanilise väetise funktsioonid:  •  Tagastatakse osaliselt või täielikult saagiga mullast eemaldatud toitained.  •  Lagunedes moodustub huumus.   •  Säilib ja paraneb mulla struktuur.  •  Suurenevad mulla puhverdusomadused.  •  Aktiviseeritakse mikrobioloogilised protsessid.  •  Huumusrikas tume muld soojeneb kiiremini.  •  Lagunemisel moodustub CO2, mis soodustab fotosünteesi.  •  Suureneb mineraalväetiste efektiivsus.   
Sõnnik 
Varem nimetati sõnnikuks põllumajandusloomade väljaheidete ja allapanu segu, mis on 
läbi teinud kuumkäärimise.  Tänapäevasema definitsiooni järgi on sõnnik loomakasvatuse  üks põhitoodangutest, mis koosneb loomade tahedatest ja vedelatest väljaheidetest ja 
millele võib olla lisatud allapanu  (vastavalt loomade pidamisviisile).    
Sõnniku jaotus kuivaine sisalduse alusel (Veeseadus 2019):  •  Sügavallapanusõnnik – kuivainet >25%  •  Tahesõnnik – 20,0 – 24,9%  •  Poolvedel sõnnik –  kuivainet 8 – 19,9%  •  Vedelsõnnik ehk läga – kuivainet <7,9%  •  Virts – ei täida sõnniku põhifunktsiooni – huumusseisundi parandamine.   
Tahesõnniku jaotus:  •  Vastavalt allapanu liigile turba-, põhu-, põhu-turba-, saepuru- jne.   •  Vastavalt loomaliigile veise-, sea-, hobuse- jne.  •  Sõltuvalt säilitusajast värske ehk käärimata sõnnik ja käärinud sõnnik.  •  Käärinud sõnnik jaotatakse:  –  Poolkäärinud – kuivaine kadu 20…30%.  –  Käärinud – kuivaine kadu 30…60%.  –  Kõdusõnnik – kuivaine kadu üle 60%.    
Allapanu on vajalik kuiva, pehme ja sooja aseme loomiseks, vedelike ja gaaside (NH3) 
sidumiseks, Sõnnikukoguse suurendamiseks ja selle kvaliteedi parandamiseks, Sõnniku 


säilituskadude vähendamiseks ning zoohügieeniliste tingimuste ja piima kvaliteedi 
parandamiseks.  
 
Ühe loomühiku tarvis on aastas vaja keskmiselt 1,5 tonni kvaliteetset hekseldatud põhku. 
Parim allapanu on vähelagunenud rabaturvas. Saepuru allapanuna on väheväärtuslik, kuna 
laguneb mullas aeglaselt. Okaspuusaepuru korral peab sõnnik hoidlas või patareis 4…5 kuud 
intensiivselt käärima (35…40°C).  
 
Sõnnik taimetoitainete allikana  •  Sisaldus sõltub loomaliigist, söötmisest, toodangutasemest, allapanust ja selle 
koostisest, sõnniku säilitamisest.  •  Sõnnikus olevate toitainete kasutamine taimede poolt sõltub peamiselt loomaliigist.  •  Lämmastikku omastatakse esimesel aastal 20-30% ja kogu külvikorra vältel 40-60%.  •  Fosforist omastatakse esimesel aastal 20-40% ja kogu külvikorra vältel 40-60%.  •  Kaaliumist omastatakse esimesel aastal 50-70% ja kogu külvikorra vältel 70-80%.  •  Seega on sõnnik eelkõige kaaliumväetis.    
Sõnniku säilitamine 
Tahe sõnnik allub säilitamise ajal kergesti käärimisprotsessidele, millega kaasneb 
temperatuuri tõus (65-75°C). Kuumkäärimine on oluline parasiitide ja patogeense mikrofloora 
hävitamiseks ning umbrohuseemnete idanemisvõime kaotamiseks. Käärimisprotsessi käigus 
väheneb sõnniku mass orgaanilise aine lagunemise arvel. Et orgaanilise aine kadu ületab 
toitainete kao, on käärinud sõnnik toitainete rikkam.  
 
Kõige odavam sõnniku säilitamise viis on sügavallapanul. Saadakse kuivainerikas sõnnik, kus 
lämmastikukadu on minimaalne. Sõnnikuhoidla peab olema kõigil loomakasvatus-hoonetel, 
kus peetakse üle 10 lü (nitraadi-tundlikel aladel üle 5 lü). Sõnnikuhoidla peab mahutama 
vähemalt 8 kuu sõnniku (sea- ja linnusõnniku puhul 10 kuu). Virtsahoidla peab mahutama 
vähemalt 10 kuu virtsa.  
 
Poolvedel sõnnik 
Loomade tahedate ja vedelate väljaheidete segu, mis on läbinud käärimisprotsessi ja millele ei 
ole lisatud allapanu ega lahjendatud veega (kuivaine sisaldus 8…14%). Tahesõnniku 
säilitamisel talvel on orgaanilise aine kadu 31…34% ja lämmastikukadu 36…40%. 
Vedelsõnnikust vastavalt 5…8 ja 3…8%.  
 
Vedelsõnnik  •  Tekib loomade väljaheidetele vee lisamisel (kuivainet alla 8%).   •  Sõnniku eemaldamine veega annab ainult näilise efekti:  –  Suhteliselt väike töökulu  –  Puhas, kuid niiske laut  –  Seadmete vähesus  •  Sõnniku edasisel käsitlemisel esinevad kulud muudavad esialgse efekti nulliks:  –  2-6 korda suurem hoidla 


–  3-6 korda suuremad veokulud    
Virts  •  Loomade väljaheidete vedel osa  •  Kiiretoimeline lämmastik- ja kaaliumväetis  •  Orienteeruvalt sisaldab virts:  –  Lämmastikku  0,2-0,3%  –  Fosforit   0,03-0,04%  –  Kaaliumi   0,3-0,4%  •  Kõik toiteelemendid on taimedele hästi omastatavad.    
Sõnniku käsitlemise erinevate meetodite eelised ja puudused 
TAHE SÕNNIK    VEDEL SÕNNIK EHK LÄGA    Eelised    Eelised    1.  Võimalik kasutada tõstukeid ja 
biiterlaoteid   2.  Komposteerituna sisaldab vähe 
patogeene ja idanemisvõimelisi 
umbrohu seemneid   3.  Lõhn ei tekita probleeme   1.  Pärast segamist homogeenne   2.  Hästi pumbatav   3.  Lämmastiku kadu väike   4.  Mehhanismide olemasolul kerge  doseerida ja ühtlaselt laotada   5.  Saab kasutada pealtväetisena   6.  Lihtne määrata lämmastikusisaldust   Puudused   Puudused    1.  Mass ebaühtlane   2.  Raske doseerida ja ühtlaselt 
laotada   3.  Nõuab eraldi laotustehnikat 
virtsale   4.  Toitainete hulka raskem määrata   5.  Madalam lämmastikusisaldus   1.  Ei saa kasutada tõstukeid   2.  Ohtlike gaaside tekkimise oht   3.  Patogeensed bakterid ja umbrohu 
seemned säilitavad eluvõime   4.  Ebameeldiv lõhn   5.  Ei saa kasutada põhku    
Väetusturvas (melioratiivturvas)  •  Madalsooturvas, mida kasutatakse kergete ja raskete muldade füüsikaliste ning 
agrokeemiliste omaduste parandamiseks  •  Kuivaine mitte alla 30%  •  Tuhasus mitte üle 35%  •  Üle 200 mm osakeste mass mitte üle 10%  •  pH mitte alla 5,0  •  Lagunemisaste mitte alla 20%  •  Raudoksiidi sisaldus mitte üle 1,0%   
Aiandusturvas  •  Rabaturvas, mida kasutatakse kasvu-substraatide valmistamiseks katmikaianduses  •  Kuivaine mitte alla 40% 


•  Tuhasus mitte üle 10%  •  pH mitte alla 2,5  •  Lagunemisaste mitte üle 15%  •  Aiandusturvas ei tohi olla ülekuumenenud, kuna sellisel juhul tekivad taimedele 
toksilised fenoolsed ühendid. Sellisesse turbasse istutatud taimed võivad kiratseda või 
isegi hukkuda    
Kompostid 
Kõige sobivam on madalsooturvas, mille lagunemisaste on üle 20% ja tuhasus alla 25%. 
Kompostimiseks sobivad kõik orgaanilised kõrvalsaadused (sõnnik, läga, virts, 
majapidamisjäätmed jne.). Kompostimiseks ei sobi raskmetallidega saastunud ühendid ega ka 
koksistunud ja isekuumenenud turvas 
 
Kompostimisprotsessi etapid:  •  Materjali kogumine, segamine või kihtidesse paigutamine.  •  Käärimisprotsessi käivitumine – temperatuuri märgatav tõus võrreldes välisõhu 
temperatuuriga.  •  Hügieniseerimisperiood – temperatuuri tõusu tõttu hävib umbrohuseemnete ning 
patogeense mikrofloora ja –fauna eluvõime.  •  Laagerdumisperiood    
Sapropeel ehk järvemuda 
Järve põhja ladestunud loomsetest ja taimsetest jäämustest bakterite kaasabil moodustunud 
sültjas mass. Kuivab aeglaselt, kuid kuivanult ei niisku kiiresti. Varud Eestis hinnanguliselt 
1,2 miljardit tonni. Kasutuselevõtmine raskendatud: väljapumpamine, kuivatamine, 
õhutamine, kompostimine jne. Tehisjärvede puhastamisel. 
 
Mereadru 
Põisadru, mida kasutatakse orgaanilise väetisena. Suhteliselt lämmastiku ja kaaliumi rikas. 
Kuna laguneb randa uhutuna kiiresti, tuleks vedada sügisel kasutuskohale ja virnastada. 
Kevadel peale sulamist ja mõnenädalast käärimist võib laotada ja sisse künda. Mullas laguneb 
kiiresti ja toitained muutuvad taimedele omastatavaks.  
 
Reoveepuhastite setted 
Puhastusseadmetes tekkiv aktiivmuda võib peale kompostimist kasutada orgaanilise 
väetisena. Raskmetallide sisalduse tõttu ei ole soovitav pidevalt kasutada samadel põldudel. 
Vältida tuleks kasutamist happelistel muldadel ja juurviljade väetamisel. Viimaste aastate 
katsetused on näidanud, et meie reoveesetetest valmistatud kompostid ei sisalda raskmetalle 
üle lubatud piirnormide (väetisseadus).  
 
Põhk 
Peenestatud põhk tuleb võimalikult kiiresti segada mullaga ning 3…4 nädalat hiljem 
sügiskünniga mulda viia. Põhk on süsinikurikas ja lämmastikuvaene (C:N 75…100:1). 
Seetõttu tuleb 1 tonni põhu kohta anda mulda 5…10 kg lämmastikku. Kui lämmastik jäi 


vegetatsiooniperioodil taimede poolt kasutamata, aitab mulda küntud põhk ära hoida 
lämmastiku leostumise.  
 
Haljasväetised 
Põllukultuuride haljasmass, mis mullaviljakuse tõstmise eesmärgil mulda küntakse. 
Tugevakasvulised liblikõielised (mesikas, lupiin) võivad anda kuni 30 t/ha haljasmassi. 
Mitteliblikõieliste (talirukis, kaer, sinep, tatar) mõju on tagasihoidlikum. Haljasväetiskultuurid 
(eriti liblikõielised) kobestavad oma tugeva juurestikuga sügavamaid mullahorisonte ja 
transpordivad alumistest mullahorisontidest toitaineid ülemistesse. Liblikõielised kultuurid 
seovad õhulämmastikku (100…150 kg/ha), mistõttu paraneb järelkultuuride 
lämmastikutoitumine. 
 
Haljasväetiste kasutusvõimalused  •  Iseseisva kultuurina  •  Kasvatamine järelkultuurina – valge sinep  •  Külv kattevilja alla – valge mesikas, paljuleheline lupiin  •  Niite-haljasväetis  •  Kombineeritud kasutamine – sisse küntakse ädal.   
Bakterväetised 
Tüüpilised kaudsed väetised – ei ole taimetoiteelementide allikaks, kuid parandavad taimede 
toitumistingimusi. Õhulämmastikku siduvad mügarbakterid – Rhizobium sp., Azotobacter sp. 
Esimesed preparaadid olid nitragiinid ja risotorfiinid, millledes kandurainena kasutati 
huumusrikast mulda või madalsooturvast. Tänapäeval on kanduraineks mineraalne perliit, mis 
erinevalt turbast tagab toote maksimaalse puhtuse ja mõjub lisaks ka mikroväetisena. 
Mügarbakteri preparaatide toime on spetsiifiline ja seepärast on igale liblikõielise perekonnale 
olemas oma kindel mügarbakteri liik – Trifoperliin jne.  
 
Bakterväetiste kasutamine  •  Vahetult enne külvi niisutatakse seemneid, lisatakse preparaat ja segatakse hoolikalt.  •  Preparaat segatakse enne külvi puhtimata kattevilja seemnega.  •  Preparaat lahustatakse väheses vees, lahjendatakse 200…400 l veega ja pritsitakse 
hoolikalt puhastatud  pritsiga enne kultiveerimist.    
 
 


Mineraalväetised   
Lämmastikväetised 
Lämmastikväetise tootmine põhineb tänapäeval õhulämmastiku sidumisel. Lämmastikväetiste 
tootmine algas juba XIX sajandi esimesel poolel (tšiili salpeeter 1830 ja ammooniumsulfaat 
1840). Murrang tootmisse saabus XX sajandil, kui avastati õhulämmastiku sidumise võimalus 
algul hapniku, seejärel süsiniku ja lõpuks vesinikuga.  
 
Vedelad lämmastikväetised  •  Vedel ammoniaak – 82,3%N.  Nõuab transpordil ja säilitamisel vähemalt 30 atm.  taluvaid mahuteid ning spets seadmeid mulda viimisel.  •  Ammoniaagivesi – 16-21,5%N.  Tuleb säilitada ja mulda viia õhukindlalt.  •  Silmeti vedelväetis – 170-190 g/l N.  Jääklahuses on lämmastik peamiselt  ammoonium-salpeetrina. Sisaldab peale lämmastiku ka lantanoide, mis mõjuvad 
samuti soodsalt taimede kasvule. Kasutatakse kevadel mulda antuna ja lahjendatud 
kujul pealtväetisena.    
Vedelaid ammooniumväetisi kasutatakse valdavalt põhiväetisena. Vedelväetised tuleb mulda 
viia vähemalt 10 cm sügavusele mulda, et vähendada lämmastiku kadu ammoniaagina 
lendumise teel. Pealtväetisena ammooniumväetisi kasutada ei saa, kuna põhjustavad taimedel 
põletusi. Ammooniumväetisi võib anda ka sügisel, kui mulla temperatuur on alla 6°C 
(nitrifikatsiooniprotsess on pidurdunud). Vedelate lämmastikväetiste eeliseks tahkete ees tuleb 
lugeda sedagi, et nad on odavamad ja neid on kergem ühtlaselt laotada.  
 
Lämmastikväetised mullas 
Ammooniumioon  seotakse mulla neelava kompleksi poolt, kust taimed neid kasutavad või  nad nitrifitseeruvad. Sobivad selliste kultuuride väetamiseks, mis vajavad aeglaselt toimivaid 
väetisi. Nitraatiooni iseloomustab negatiivne füüsikaline neeldumine, mille tõttu on 
nitraatlämmastik väga liikuv ja kiire toimega. Seetõttu tuleb nitraatväetisi kasutada seal, kus 
on vajalik kiire mõju.  
 
Lämmastik leostub mullast põhiliselt nitraatidena. Ammoniaagivett võib mulda anda kui 
temperatuur on alla 8 °C. Mida viljakam on muld, seda väiksem on madalate temperatuuride 
pärssiv mõju nitrifikatsioonile. Lämmastikväetiste mõju põllukultuuride saagile avaldub kas 
selle suuruse või kvaliteedi muutumises. Et meie mullad on huumuse ja lämmastikuvaesed,, 
osutuvad lämmastikväetised mineraalväetistest kõige efektiivsemateks.  
 
Fosforväetised 
Tooraineks on fosforiidid, apatiidid ning fosforirikaste rauamaakide töötlemisel saadavad 
räbud. Kõige suuremad fosforiidivarud asuvad Põhja-Ameerikas ja Aafrikas (Marokos) ning 
ka Koola poolsaarel. Eesti põhjarannikul leiduv oobulusliivakivi on madala 
fosforisisaldusega. Suuremad varud (Toolse – Rakvere – Kabala) asuvad aga sügaval ja nende 
kaevandamine on seotud paljude probleemidega.  
 


Fosforväetiste jaotus  •  Vees lahustuvad , ehk kergesti omastatavad fosforväetised – liht- ja topeltsuperfosfaat.  •  Nõrkades hapetes lahustuv  ehk omastatav – pretsipitaat (Eestis ei kasutata)   •  Nõrkades hapetes vähe lahustuvad  ehk raskesti omastatavad – fosforiidijahu,  kondijahu jt., mida madala efektiivsuse tõttu otseselt väetisena enam ei kasutata.    
Taimed jagatakse vastavalt superfosfaadi kasutamisele:  •  Head kasutajad (üle 20% muda viidud fosforist) on rühvelkultuurid ja tatar.  •  Keskmised kasutajad (11…20%) on kaer, oder, hernes, uba.  •  Halvad kasutajad (alla 11%) on lina ja mais.    
Fosforväetiste kasutamine 
Kõige sobivam on fosforväetised anda põhiväetisena sügiskünni alla. Kultiveerimisega satub 
fosfor ülemisse mullakihti 2…3 cm sügavusele ja pole taimedele kättesaadav. Tänu 
keemilisele neeldumisele on kadu mullast tühine (0,5…2 kg/ha).  
 
Kaaliumväetised 
Kaaliumväetiste tooraineks on maapõues esinevad lahustuvad toorsoola lademed, mida kõige 
ulatuslikumalt leidub Venemaal, Valgevenes, Saksamaal ja Kanadas. kaaliumväetisi on 
võimalik toota ka mereveest, mis on aga märgatavalt kallim. Kaaliumväetiste tootmisel 
kasutatavead mineraalid jagunevad kloriidseteks ja sulfaatseteks (kloorivabadeks)  
 
Kasutamisel tuleb lähtuda eelkõige mulla kaaliumivarudest (väetustarve) ja kultuuri 
vajadustest. Sobiva väetise valikul tuleb arvestada ka lisandeid. Soovitatavad on magneesium 
ja väävel ja kohati ebasoovitavad naatrium ja kloor. 
 
Magneesium  vähendab liikuva alumiiniumi ja vesiniku kahjulikku mõju. Puudus eelkõige  liivmuldadel. Väävli puudus avaldub eelkõige rist- ja liblikõielistel kultuuridel. Naatrium 
halvendab mulla struktuuri, kuid mõjub mõõdukates kogustes positiivselt peetidele 
porganditele ja ristõielistele kultuuridele. Kloor on kasulik mõõdukates annustes peetidele, 
vähendab köögiviljades nitraatide sisaldust.  
 
Kaaliumväetised mullas 
Muld seob väetistega mulda antud kaaliumi hästi, sulfaatioone halvemini, kloor aga jääb 
mullalahusesse, kus ta allub väljauhtumisele. Raskema lõimisega mullad on võimelised 
siduma suhteliselt suurtes kogustes kaaliumi, mistõttu võib neid anda ka varuväetisena. 
kultuurrohumaadel ei peeta otstarbekaks suurte kaaliumväetisenormide kasutamist, sest 
heintaimedel võib tekkida nn kaalium luksustarbimine.  
 
Kompleksväetised 
Tänapäeval on paljudes riikides enamus kasutatavatest mineraalväetistest kompleksväetised. 
Kompleksväetiste kasutamisel suureneb töötootlus 24% ning väetiste kasutamisega seoses 
olevad kulud vähenevad 25%. Et toitained asuvad väetise igas graanulis kindlas vahekorras 
tagab see ka väetiste ebaühtlase külvi korral soovitava toitainete vahekorra.  


 
Liitväetise molekuli koostisesse kuulub mitu defitsiitset taimetoiteelementi. Kombineeritud 
väetised Saadakse mitme keemilise ühendi kokkusulatamisel tootmisprotsessis keemiliste 
reaktsioonide kaasabil. Tootmisel on võimalik algkomponentide vahekorra reguleerimise 
kaudu muuta toiteelementide vahekorda vastavalt soovile. Kvaliteetsed väetised, kuna 
sisaldavad ka mikroelemente ja NPK sisaldus ning vahekord on vastavuses taime nõuetega. 
Väetissegud ehk Blendväetised saadakse mitmesuguste lihtväetiste segamisel. Väetisesegusid 
toodetakse tööstuslikult peamiselt individuaalaedade, katmikalade ja toalillede väetamiseks. 
Kaupluses on väetisesegud müügil väikepakendis köögivilja, tomati, kartuli jne väetise nime 
all. Viimasel ajal on hakatud seguväetisi tootma ka põllukultuuride väetamiseks.  
 
Kokku ei tohi segada:  •  Ammooniumväetisi vaba lupja sisaldavate väetistega – ammoniaak lendub  •  Lubiväetiseid superfosfaadi ja topeltsupertfosfaadiga – lahustuvus väheneb  •  Superfosfaadi ja karbamiidi või ammooniumsalpeetri segamisel muutub saadud segu 
pastataoliseks massiks, mida ei saa külvata .  •  Otstarbekas ei ole segada ka granuleeritud ja pulbrilisi või peenekristallilisi väetisi 
omavahel, kuna seda segu on väga raske ebaühtlaselt külvata.    
Vedelate kompleksväetiste eelised:  •  Odavam tootmine  •  Laadimist on võimalik täielikult mehhaniseerida  •  Kaod praktiliselt puuduvad  •  Neid saab mulda viia ühtlasemalt kui tahkeid väetisi  •  Neid on võimalik mulda viia koos mullaharimisega  •  Tootmise ja kasutamise tehnoloogia võimaldab kergesti igale põllule ja kultuurile 
valmistada väetiselahused ettenähtud toitainete vahekorraga  •  Neid saab külvata koos pestitsiididega, kasvuregulaatorite jt. preparaatidega.  •  Kaasaegsete IT vahendite abil on võimalik tööde täielik automatiseerimine ja kontroll    
Väetislahused 
Toitelahused, kus kõik väetusained on lahustunud kujul. Saab valmistada erineva NPK 
vahekorraga ja mikroelementide sisaldusega vedelväetisi. Lahuse puuduseks on madal 
üldkontsentratsioon (30%), mille suurendamine pole võimalik lahustunud ainete 
väljakristalliseerumise tõttu. Lähtekomponentide üledoseerimine toob esile väetiselahuse 
kristallisatsiooni, mis takistab selle kasutamist.  
 
Suspensioonväetised 
Taimetoiteelemente sisaldavad üleküllastunud lahused, milles esinevad ka mittelahustunud 
soolade osakesed ja millele on juurde lisatud nn. stabilisaatoreid. Kontsentratsioon kuni 40%. 
Saab kasutada ka mittelahustuvaid komponente. Võib anda koos kasvuregulaatorite ja 
pestitsiididega. 
 
 


Teisejärgulised makroväetised 
Arvestatavates kogustes kaltsiumi viiakse mulda peamiselt lubi- ja fosforväetistega. Tolmjad 
lubiväetised sisaldavad 30…35%, dolomiidijahu 21%, lihtsuperfosfaat 20,5% kaltsiumi. 
Kaltsiumi, kui toiteelemendi puudus avaldub eelkõige happelistel muldadel ja kõrvaldatakse 
regulaarse lupjamisega.  
 
Kuna magneesiumivaesed mullad on sageli ka happelised, saab magneesiumipõuda 
likvideerida magneesiumi sisaldavate lubiväetiste kasutamisega. Magneesiumväetiste 
efektiivsus sõltub ka kaltsiumi ja magneesiumi omavahelisest suhtest mullas. Laia Ca:Mg 
suhtega muldades (üle 20:1) annavad magneesiumväetised efekti ka magneesiumirikastel 
muldadel. Kitsa suhte korral ei anna magneesiumväetised efekti ilma lubiväetisi kasutamata.  
 
Enam vajavad väävlit rist- ja liblikõielised kultuurid. Kõige rohkem viiakse väävlit mulda 
lubiväetistega – klinkritolm sisaldab 2,8%, tolmpõlevkivituhk 1,3…3%. Väävliga rikastab 
mulda ka superfosfaadi ning sulfaatsete väetiste regulaarne kasutamine. Väävlit sisaldavad ka 
paljud kompleksväetised ning sõnnik.  
 
Poolmikroväetised 
Mangaani  vajadus on suur umbes 15% meie muldadest. Mangaanväetisena kasutatakse  mangaansulfaati , mille andmistehnoloogia sarnaneb mikroväetiste kasutamisega – külvise  töötlemine, taimede pritsimine.  Harva esineb meie muldadel ka raua puudusest tingitud  kloroosi, mille kõrvaldamiseks pritsitakse taimi lahjade rauda sisaldavate neutraalsoola 
lahustega (näiteks raudsulfaat).  
 
Mikroväetiste kasutamise võimalused  •  Mulda andmine  – madala kontsentratsiooniga mikroväetised (boormagneesium) või  kompleksväetised.  •  Külvise töötlemiseks  sobivad kontsentreeritud mikroväetised.   •  Taimede pritsimine  mikroelementide nõrga kontsentratsiooniga lahusega.  •  Seemnete töötlemine ja taimede pritsimine on odavad kuid ilma järelmõjuta.    
Mikroväetised  •  Vasksulfaat –  külvise piserdamine või juureväline andmine  •  Boorhape  – seemnete niisutamiseks  •  Ammooniummolübdaat  – külvise töötlemiseks ja juureväliselt. Suurte  lämmastikunormide kasutamine soodustab Mo väljaleostumist. Esmajärjekorras 
vajalik juurviljadele ja liblikõielistele kultuuridele.  •  Tsinksulfaat  – puu- ja köögiviljanduses    
 


Väetistarbe määramise meetodid   
Taimede teadlikuks väetamiseks on lisaks taime vajadustele vaja teada ka muldade liikuvate, 
s.t. taimedele omastatavate toitainete sisaldust ehk nn. väetistarvet. Kogu väetistarbe 
määramisega tegelevat organisatsiooni nimetatakse agrokeemiateenistuseks. 
 
Põldkatsed 
Annavad kõige tõepärasema pildi väetistarbest. Viiakse läbi looduslikes tingimustes põllul või 
rohumaal. Tulemused kehtivad vaid katses olnud kultuuri, mullastiku- ja ilmastikutingimuste 
kohta. Sel teel kontrollitakse ja täpsustatakse laboratoorsel teel määratud mulla toitainete 
sisalduse piirväärtusi. 
 
Nõu- ehk vegetatsioonkatsed 
Viiakse läbi 2…20 kg mulda mahutavates nõudes vegetatsiooni ruumides, kus üks nõu 
asendab ühte katselappi. Nõus on muld homogeensem ja olulised kasvutingimused (niiskus, 
valgus, temperatuur) reguleeritavad. Puuduseks suur töö- ja ajakulu (tulemused saadakse 
vegetatsiooniperioodi lõpus). 
 
Tootmiskatsed 
Kontrollitakse väetistarbe määramise meetodite põhjal tehtud soovituste usaldusväärsust 
tootmistingimustes. Katseribad peavad paiknema põllul mullatingimuste muutuse suunas 
(näit. languse suunas). Soovitav on korraldada katse vähemalt kolmes korduses. 
 
Mulla keemiline analüüs 
Põhineb mullas olevate taimede poolt omastatavate toitainete sisalduse määramisel 
laboratooriumis. Määramine toimub kahes etapis: 
 
Mullaleotise valmistamine 
Võetakse ettevalmistatud (läbi 2 mm sõela sõelutud) mulda ja lahustit ette nähtud vahekorras. 
Nõrga kontsentratsiooniga happelisi lahuseid või happelisi puhverlahuseid et imiteerida 
toitainete omastamise mehhanismi (juureeritiste ja teiste ainete mõju toitainete lahustuvusele). 
Loksutamine, vajadusel seismine ja filtreerimine vastavalt kasutatavale metoodikale.   •  Egnér-Riehmi ehk nn kaltsiumlaktaatmeetod (DL) – fosfor ja kaalium.  •  Egnér-Riehmi-Domingo atsetaat-laktaatmeetod (AL) – Ca, Mg  •  Kirsanov, Mehlich 1, Mehlich 3 jt.    
Mullaleotisest ehk väljatõmbest toitainete kvantitatiivne määramine  •  Fosfor – kolorimeetriliselt (spektrofoto-meetriliselt) sinise kompleksühendina.  •  Kaalium – leekfotomeetriliselt.  •  Kaltsium ja magneesium – aatomabsorbtsioon-spektromeetriliselt    
Taimede üldanalüüs 
Kogu taim või nn. indikaatororganid sõltuvalt vastava toiteelemendi reutiliseerumisvõimele. 
Märgtuhastatud proovist toiteelementide kvantitatiivne määramine. Saadud tulemusi 


rakendatakse täiendavaks pealtväetamiseks või väetusalaste soovituste andmiseks 
järgnevateks aastateks ja toiteelementide bilansside arvutamine.  
 
Taimede ekspressanalüüs 
Toiteelementide puuduse kiireks diagnoosimiseks. Meetod põhineb reaktiivide lisamisel 
toimuvatel värvusreaktsioonidel ning värvuse intensiivsust võrreldakse vastava skaalaga. 
Enamasti määratakse lämmastiku vajadus.  
 
Visuaalne meetod 
Probleemid:  •  Puuduse või ülekülluse tunnused avalduvad eri taimeliikidel ja sortidel erinevalt  •  Taim kannatab samaaegselt mitme elemendi puuduse või ülekülluse all  •  Tunnused langevad sageli kokku mõne haiguse või kahjustuse tunnusega.   
 
 
 


Väetamise ajad ja viisid, keskkonnakaitse       
Väetisi kasutatakse eesmärgiga tõsta mullaviljakust, suurendada kultuuride saaki ja 
parandada saagi kvaliteeti. Seega on arukas väetamine üheks looduse kaitse abinõuks. 
Asjatundmatu või õigemini vastutustundetu väetistega ümberkäimine võib aga põhjustada 
looduse reostumist.  
 
Väetiste negatiivne mõju on tingitud:  •  Ballastainete ja radionukliidide sisalduse mittearvestamisest väetises.  •  Taimetoiteelementide loomuliku ringe ja tasakaalustatud bilansi rikkumisest väetiste 
ebaõigel kasutamisel.    
Veeseadus Redaktsiooni jõustumise kpv. : 01.10.2019    
§ 157. Väetis  
Väetis käesoleva seaduse tähenduses on aine või valmistis, mille kasutamise otstarve on 
kasvatatavate taimede varustamine toitainetega. Käesoleva seaduse tähenduses peetakse 
väetiseks ka sõnnikut, virtsa, silomahla, komposti ning muid väetamiseks kasutatavaid 
orgaanilisi taimse või loomse päritoluga aineid, mis viiakse mulda otse või töödelduna. 
 
 
 
 


§ 37. Nitraaditundlik ala 
  •  (1) Nitraaditundlik on ala, kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud või võib 
põhjustada põhjavees nitraatioonisisalduse, mis ületab 50 milligrammi liitris, või kus 
põllumajanduslik tegevus on põhjustanud veekogu eutrofeerumise või 
eutrofeerumisohu.   
Väetiste kasutamine 
  •  Väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine ning vee kvaliteeti halvendada võiv muu 
tegevus on keelatud allikate ja karstilehtrite ümbruses kümne meetri ulatuses veepiirist 
või karstilehtrite servast.  •  Mineraalväetist ei tohi laotada juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, 
perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.  •  Lämmastikku sisaldavat mineraalväetist ei tohi laotada 15. oktoobrist kuni 20. 
märtsini.   
Sõnniku kasutamise nõuded 
  •  Vedelsõnnikut ei tohi laotada 1. novembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind 
on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.  •  Keskkonnaamet võib ilmastikutingimustest lähtudes keelata vedelsõnniku laotamise 
15. oktoobrist alates.  •  Vedelsõnniku paisklaotamine on keelatud 20. septembrist kuni 20. märtsini ja juhul, 
kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega 
küllastunud.  •  Poolvedel-, tahe- ja sügavallapanusõnnikut ning muud orgaanilist väetist ei tohi 
laotada 1. detsembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega 
kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.  •  Kasvavate kultuurideta põllul tuleb sõnnik mulda viia võimalikult kiiresti, kuid mitte 
hiljem kui 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates.  •  Kasvavate kultuuridega kaetud haritavale maale tohib 1. novembrist kuni 30. 
novembrini laotada sõnnikut juhul, kui see viiakse mulda 24 tunni jooksul.  •  (7) Haritav maa käesoleva seaduse tähenduses on:  •  1) põllumaa;  •  2) aianduslik maa – viljapuu- ja marjaistandik, puukool ning ajutiste kasvuhoonetega 
katmikala.   
Väetamine kaldega alal 
  •  Kui maapinna kalle on 5–10 protsenti, on pinnale väetise laotamine keelatud 1. 
oktoobrist kuni 20. märtsini.  


•  Väetise laotamine on keelatud haritaval maal, mille maapinna kalle on üle 10 
protsendi. Erandina on üle 10-protsendise kaldega maapinnal väetise laotamine 
lubatud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud juhtudel.  •  Maapinna kalde määramise alused põllumassiivi piires ning kaldega ala väetamise 
erandid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (keskkonnamininstri 
määrus nr. 18 vastu võetud 26.04.2019. Jõustus 01.10.2019.    
 
 
§ 161. Väetisega antava lämmastiku ja fosfori piirnormid     •  Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 170 kilogrammi 
lämmastikku aastas , sealhulgas loomade karjatamisel maale jäävas sõnnikus sisalduv  lämmastik.  •  Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 25 kilogrammi 
fosforit aastas , sealhulgas fosfor, mis jääb loomade karjatamisel maale loomade  väljaheidetega. Haritavale maale sõnnikuga antava fosfori kogust võib vajaduse korral 
suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud 
fosfori kogus ei ületa 25 kilogrammi hektari kohta.   •  Viimasel juhul on tootja kohustatud pidama põllupõhist arvestust lämmastiku ja 
fosfori mulda viimise ja mullast väljaviimise kohta.  Haritava maa ühe hektari kohta aastas antavad maksimaalsed lämmastikukogused 
põllumajanduskultuuride kaupa sõltuvalt kultuuri kasvuks vajalikust väetustarbest kehtestab 
valdkonna eest vastutav minister määrusega. (Keskkonnaministri määrus nr. 45, 03.10.2019). 
 
§ 162. Vedelsõnniku laotamise plaan ja väetamisplaan     •  Vedelsõnniku laotamine koguses, mis vastab 400 või enamale loomühikule, on 
lubatud ainult Keskkonnaameti heaks kiidetud vedelsõnniku laotamise plaani alusel.  •  Põllumajandusega tegelev isik, kes kasutab 50 ja rohkem hektarit haritavat maad ning 
lämmastikku sisaldavat väetist, koostab igal aastal enne külvi või mitmeaastase 
kultuuri korral enne vegetatsiooni algust väetamisplaani.   
§ 164. Sõnniku hoidmise nõuded     •  Kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle viie loomühiku loomi, peab olema 
lähtuvalt sõnnikutüübist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.  •  Sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla peab mahutama peetavate loomade 
vähemalt kaheksa kuu sõnniku ja virtsa ning vajaduse korral, sõltuvalt 
loomapidamishoones kasutatavast tehnoloogiast, ka sealt pärit reovee. Sõnnikuhoidla 
mahutavuse arvutamisel võib välja arvata karjatamisperioodil loomade poolt 
karjamaale jäetava sõnniku koguse.  •  Loomapidamishoonel, kus kasutatakse sügavallapanu-tehnoloogiat ja mis mahutab 
käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõnnikukoguse, ei pea sõnnikuhoidlat olema. 


 
§ 165. Sõnniku hoidmine aunas     •  Haritaval maal on enne laotamist lubatud aunas hoida kuni kahe kuu jooksul vaid 
tahe- ja sügavallapanusõnnikut , mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi  kasutuskogust.  •  Sügavallapanusõnnikut, mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust, 
on aunas lubatud hoida kuni kaheksa kuud ja auna asukohast tuleb teavitada 
Keskkonnaametit, esitades teatise infosüsteemi kaudu vähemalt 14 päeva enne 
aunastamise alustamist.  •  Tahe- ja sügavallapanusõnniku ladustamine auna on keelatud 1. novembrist kuni 31. 
detsembrini.   
§ 168. Põllumajandusliku tegevuse piirangud nitraaditundlikul alal     •  Nitraaditundliku ala kaitsmata põhjaveega alal pinnakatte paksusega kuni kaks meetrit 
ja karstialal võib piirata:  –  mineraalväetisega antavat lämmastikku aasta keskmise koguseni 100 
kilogrammi haritava maa ühe hektari kohta;  –  loomapidamist 1,5 loomühikuni põllumajandusmaa ühe hektari kohta;  –  reoveesette kasutamist.  •  Nitraaditundlikul alal asuvast põllumajandusega tegeleva isiku kasutatavast haritavast 
maast peab vähemalt 30 protsenti olema 1. novembrist kuni 31. märtsini kaetud 
taimkattega. Sellest protsendist kolmandikku võib hoida kõrretüü all.   
§ 172. Reoveesette kasutamine haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses     •  Reoveesete käesoleva jao tähenduses on reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või 
keemiliste meetoditega eraldatud vee ja tahke aine segu.  •  Põllumajanduses, välja arvatud lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamine, tohib 
kasutada ainult stabiliseeritud ja hügieniseeritud reoveesetet.  •  Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutatav reoveesete peab vastama 
Keskkonnaministri määrusega kehtestatud kvaliteedi piirväärtustele ning muudele 
nõuetele.   
Keskkonnaministri määrus nr. 29 31.07.2019 “Põllumajanduses, haljastuses ja 
rekultiveerimisel kasutatava sette raskmetallide sisalduse piirväärtused” 
Raskmetall  Piirväärtus, mg/sette KA kg kohta  Kaadmium  20  Vask  1000  Nikkel  300  Plii  750 


Tsink  2500  Elavhõbe  16  Kroom  1000   
Kasutamine on keelatud muldadel 
  •  Kus ühe või mitme raskmetalli sisaldus ületab kehtestatud piirväärtuse  •  Kus mulla pH≤5  •  Mis on liigniisked või üleujutatud  •  Mis on külmunud, või lumega kaetud  •  Maa-aladel kus mulla pH≤6, võib kasutada ainult lubjaga stabiliseeritud setet.   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Saastumise vältimiseks peavad väetisenormid olema optimaalsed ega või avaldada negatiivset 
mõju ökosüsteemile. Seetõttu on hakatud rakendama väetisnormi ökoloogilist piiri – see on 
maksimaalselt lubatav väetise norm, mis ei põhjusta keskkonna reostust ega näitajate 
kõrvalekallet lubatust. Lubatud annus sõltub kasvatavast kultuurist, toiteelementide 
sisaldusest mullas, ilmastikust jt faktoritest.  
 
  Väetussüsteem   
Väetustööde plaanipärane korraldamine talus või põllumajandusettevõttes, mille alla kuuluvad 
kõik väetiste kasutamisega seotud tegevused: Hankimine, transport, säilitamine, külviks ette 
valmistamine ja külv. Väetussüsteemi kõige vastutusrikkamaks osaks on väetiste andmise 
aegade ja viiside planeerimine ning väetisnormide arvutamine  
 
Väetussüsteem on kogu maaviljelusviisi kui terviku lahutamatu osa. Koostamise 
eeltingimuseks on külvikordade olemasolu. Väetussüsteemi üheks põhilüliks tuleb lugeda ka 
eeskujulikku sõnnikumajandust, mis haarab kõiki sõnniku tootmise, säilitamise ja kasutamise 
probleeme.  
 
Õigesti (ratsionaalselt) koostatud väetussüsteem peab tagama majanduslikult kõige 
optimaalsemate väetisnormidega saagi suurenemise ja saagi kvaliteedi paranemise, samuti 
mullaviljakuse tõusu (avaldub taimede poolt omastatavate toitainete varude suurenemise ja 


toitumistingimuste paranemise kaudu), millega ei tohi kaasneda looduse reostuse olulist 
suurenemist.     
  Maaviljelusviisid   
Konventsionaalne ehk tavamaaviljelus 
Ei seata piiranguid mineraalväetiste kasutamise osas välja arvatud nõue, et väetamisega ei tohi 
kaasneda keskkonnareostuse olulist suurenemist. Väetiste kasutamise aluseks on J. von 
Liebigi õpetus.  •  Intensiivne maaviljelus - >90 sü/hp  •  Lepis- ehk tasakaalustatud (mahe) maaviljelus – 60-90 sü/hp  •  Ekstensiivne maaviljelus - <60 sü/hp    
Mahe- ehk alternatiivne maaviljelus 
Välditakse sünteetiliste mineraalväetiste ja teiste keemiliste preparaatide kasutamist. Põhirõhk 
on siin asetatud kompostitud orgaaniliste väetiste ja haljasväetiste kasutamisele ning 
liblikõieliste kultuuride kasvatamisele.  •  Biodünaamiline maaviljelus  – aluseks on R. Steineri antroposoofiline maailmavaade  ja taimekasvatustöödes jälgitakse külvikalendrit.  Orgaanilis-bioloogiline maaviljelus  – põhineb mulla mikrobioloogilise tegevuse  aktiviseerimisel. Pearõhk on asetatud orgaanilistele väetistele. 


Kultuuride väetamine   
Üldine skeem  •  Nõuded mullale  •  Lubiväetiste kasutamine  •  Orgaaniliste väetiste kasutamine  •  NPK väetised (vastavalt planeeritavale saagile ja mullaviljakusele)  •  Teisejärgulised makroelemendid  •  Mikroelemendid    
Taliteraviljad 
Mulla liigse happesuse suhtes on tundlik talinisu, seevastu rukis on mulla happesuse suhtes 
leplik. Tänu tugevale juurestikule on rukis leplikum mulla agrofooni suhtes. Taliteraviljad 
reageerivad väga hästi orgaanilisele väetisele. Sõnnik tuleb sisse künda vähemalt 3…4 nädalat 
enne külvi. Lämmastikväetised antakse reeglina kevadel pealtväetisena taimede kasvu 
algusele järgneva kümne päeva jooksul. Sügisel võib lämmastikväetist vaid erandkorras 
huumusvaestel muldadel, kui ei kasutatud orgaanilist väetist. PK väetised vastavalt 
väetistarbele kesakünni alla. Taliviljadele võib PK väetisi anda ka varuväetisena, kui 
külvikorras rakendatakse nende perioodilist andmist. Toidunisu küpsetusomadusi parandab 
väävelväetiste kasutamine. Soovituslik lämmastiku ja väävli suhe N:S on 10:1. 
 
Suviteraviljad 
Kõige halvemini taluvad mulla happesust nisu ja kaherealised odrad ja kõige paremini kaer. 
Mulla agrofooni suhtes on kõige nõudlikum nisu, seejärel oder ja kõige vähemnõudlikum 
kaer. Suviteraviljad kasutavad hästi sõnniku järelmõju. Lämmastikväetised antakse 
suviteraviljadele reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise 
alla. Lämmastikuga pealtväetamine õigustab ennast vaid vihmasel suvel. Suviteraviljade 
lämmastikutarve sõltub sordist, mullast, ilmastikust ja ka sellest, kui suures ulatuses toimus 
sügisel ja talvel nitraatide leostumine mullast. Optimaalne lämmastiku ja väävli suhe 10:1. 
Kõige otstarbekam on suviteraviljadele anda kõik vajalikud toiteelemendid 
kompleksväetisena külviaegselt paiklikult. Paiklikuks väetamiseks sobivad 
mikroelementidega rikastatud kompleksväetised. PK normid sõltuvad eelkõige mulla 
väetistarbest. Kui ei kasutata paiklikku väetamist, tuleb nad viia mulda eelneva sügiskünni 
alla. Kevadel kultiveerimise alla antuna jääb enamus väetisest mulla pindmisse kihti ja nende 
mõju suviteraviljadele jääb tagasihoidlikuks.  
 
Allakülviga teraviljad 
Vaatamata sellele, kas kattevili on tundlik mulla happesuse suhtes, tuleb lupjamist vajavaid 
muldi kindlasti lubjata. Lubiväetisi on soovitav anda kahes osas, sügiskünni alla ja kevadel. 
Kevadel tuleb lubiväetisena kasutada dolomiidijahu või klinkritolmu, mis ei sisalda CaO. 
Allakülviga teraviljad, ka suviteraviljad on tänulikud orgaanilistele väetistele. Eriti 
märgatavalt tõuseb sõnniku mõjul teraviljadele järgneva põldheina saak ja selle kaudu 
võimendub ka põldheina mõju mulla viljakusele. Allakülvi korral tuleb vähendada 
teraviljadele antud lämmastiku normi ja teravilja külvinormi ning sõnnikut saanud põldudel 


lämmastikväetis ära jätta, kuna lämmastik soodustab kattevilja lopsakat kasvu. PK-väetise 
normi on otstarbekas suurendada 2…3 korda, andes sellega ära ka järgnevale põldheinale 
määratud PK-väetised.  
 
Põldhein 
Põldheina väetamine algab juba kattevilja väetamisega ja siis tehtud vigu on hiljem põldheina 
väetamisega raske parandada. Kuigi timut talub happelist mulda paremini kui ristik, reageerib 
ta lupjamisele siiski positiivselt. Teiseks oluliseks põldheina saagi suurendamise võtteks on 
eelvilja väetamine sõnnikuga. Lämmastikväetise norm sõltub liblikõieliste osatähtsusest 
kamaras. Esimese aasta põldheinale reeglina lämmastikku ei anta. Kõrrelised aga (teise aasta 
põldhein) reageerib lämmastikuga pealtväetamisele hästi. Seepärast on kõrreliserikkale 
põldheinale soovitav anda 40…80 kg/ha lämmastikku (mitmeniitelisele rohkem). 
Lämmastikväetised tuleb kasvu algusele järgneva nädala jooksul. PK-väetiste andmine 
põldheinale on väheefektiivne ja seetõttu on ainuõige nende andmine kattevilja alla 
varuväetisena.  
 
Kaunviljad 
Kaunviljad on lubjalembesed kultuurid ja nende viljelemisel on vaja happelised mullad 
eelnevalt lubjata Vajavad viljakat, huumusrikast mulda ja kasutavad hästi orgaanilise väetise 
järelmõju. Üldreeglina kaunviljadele lämmastikväetist ei anta välja arvatud erandkorras 
huumusvaestel muldadel kasvu ergutamiseks väike kogus (20…30 kg/ha lämmastikku) 
külvieelse mullaharimise alla. PK-väetised anda sügiskünni alla vastavalt mulla väetistarbele. 
Väetiste valikul tuleb eelistada väävlit sisaldavaid väetisi. Mikroelementidest ei tohi unustada 
molübdeenväetiste kasutamist. Ka tuleb kaunviljade kasvatamisel kasutada bakterväetisi.  
 
Kartul 
Kartul ei ole tundlik mulla liigse happesuse suhtes, küll aga liikuva alumiiniumi suhtes. 
Seetõttu suurendab lubiväetiste kasutamine happelistel muldadel saaki ja parandab saagi 
kvaliteeti. Kartulit tuleb tingimata väetada kvaliteetsete orgaaniliste väetistega (50…60t/ha), 
milledest parimaks on käärinud allapanurikas sõnnik. Orgaanilised väetised tuleb anda 
sügiskünni alla. Kevadel võib kartulile anda hästi käärinud sõnnikut või komposti. Suured 
(90…100 t/ha) sõnnikunormid ja ka käärimata sõnnik halvendavad mugulate maitseomadusi 
ja vähendavad tärklisesisaldust. Kartuli väetamisel tuleb arvestada saagi kasutamise eesmärki. 
Kõige suuremate normidega võib väetada söödakartulit ja kõige tagasihoidlikumalt 
toidukartulit. Üleväetamisel halvenevad saagi kvaliteet ja säilivus. 
 
Kõige efektiivsem on anda mineraalväetised kartulile mahapaneku ajal paiklikult ridade 
kõrvale ja 5…6 cm sügavamale mulda. Paiklikul väetamisel võib väetise normi vähendada 
20…25%. PK-väetiste planeerimisel tuleb lähtuda mulla väetistarbest. Suurte fosfori normide 
suhtes on kartul vähetundlik ja neid võib kasutada rohkem andes ära ka kartulile järgneva 
teravilja fosfori. Kõrgem fosfori foon vähendab lämmastikuga üleväetamise ohtu. 
Kaaliumväetistest sobivad kartulile kloorivabad väetised. Nende puudumisel tuleb 
kaaliumväetised viia mulda sügisel. 
 


Söödajuurviljad ja söödakapsas 
Kaalikas ei ole tundlik mulla happesuse suhtes, teised aga on tüüpilised lubjalembesed 
kultuurid. Kasutavad väga hästi sõnniku otsemõju, mistõttu tuleb neid väetada kvaliteetse 
sõnnikuga (50…60 t/ha) Lämmastikväetised on soovitav anda jaotatult. PK-väetised antakse 
vastavalt mulla väetistarbele sügiskünni alla. Kaaliumväetistest sobib peetidele kaalisool. PK 
väetisi võib anda ka suurendatud normidega. Peetidele ja kaalikale tuleb kindlasti anda ka 
boorväetisi  
 
Suhkrupeet 
Vajab sügavalt haritud neutraalse reaktsiooniga toitainete ja huumuserikast mulda. Toitainete 
varude loomiseks antakse suhkrupeedile sügiskünni alla sõnnikut vähemalt 40…60 t/ha. 
Mineraalväetised tuleks anda külvi ajal paiklikult või siis PK väetised sügisel ja lämmastik 
kevadel kahes osas. Erinevalt teistest kultuuridest vajavad peedid naatriumi aga ka väävlit ja 
magneesiumi. Mikroelementidest tuleb peetidele anda kindlasti ka boori. Kui kasvatada 
suhkrupeeti suhkrutööstuse tarbeks ei tohi liialdada lämmastikväetistega (mitte üle 70…80 
kg/ha). Kasvatamisel söödakultuuriks võib anda kuni 120 kg/ha lämmastikku.  
 
Lina 
Lina eelistab nõrgalt happelist mulda ega anna kvaliteetset saaki värskelt lubjatud või 
lubjarikastel muldadel. Lina talub halvasti sõnnikut, kuid kasutab hästi sõnniku järelmõju. 
Seepärast tuleb lina kasvatada sõnnikut saanud kultuuride järel. Nõrga omastamisvõime ja 
toitainete ebaühtlase omastamise tõttu vajab lina suhteliselt tugevat väetamist, kuid ei talu 
ühekülgselt suuri kontsentratsioone. PK-väetised vastavalt väetustarbele. Lämmastik 40…60 
kg/ha N.  
 
Raps ja rüps 
Ei talu kõrget mulla happesust. Orgaaniliste väetiste suhtes on nõudlik taliraps. Kui ei ole 
võimalik anda orgaanilisi väetisi, tuleb taliraps ja ka suviraps külvata sõnnikut saanud kultuuri 
järel. K. Kaarli andmetel on optimaalseks lämmastikunormiks suvirüpsile 100 kg/ha 
suvirapsile aga 140 kg/ha. Taliraps, mis sai sõnnikut vajab vegetatsiooni algul 100 kg 
lämmastikku ja vajadusel vegetatsiooniperioodi jooksul veel 20…30 kg/ha. PK väetiste 
planeerimisel tuleb arvestada, et 2,5 tonnise saagiga eemaldatakse mullast 30 kg P ja 90 kg K. 
Ristõieliste kultuuridena on raps ja rüps tundlikud boori ja väävli puuduse suhtes. 
 
Kultuurrohumaad 
Nõuded mulla reaktsioonile sõltuvad suurel määral liblikõieliste osatähtsusest kamaras. Parim 
lubiväetiste andmise aeg on kultuurrohumaade rajamise ajal kahes jaos, üks osa künni alla ja 
teine rajamise eelselt kultiveerimise alla. Tolmpõlevkivituhk tuleb mulda anda vähemalt kaks 
nädalat enne külvi. Orgaaniliste väetiste kasutamise vajadus sõltub mulla huumusseisundist. 
Orgaanilisi väetisi on kõige parem anda rajamise ajal künni alla. Pikaajalistel rohumaadel 
võib anda sõnnikut ja komposte sügisel pealtväetisena, mis on eeskätt oluline muldade 
bioloogilise aktiivsuse tõstmiseks. Vedelsõnnik pealtväetisena lohisvoolikseadmega või 
mulda viidult paikmanustusseadmega. Lämmastikväetiste vajadus (norm) ja efektiivsus sõltub 
liblikõieliste osakaalust kamaras, mulla omadustest, niite- või kasutussagedusest, niisutusest 


jm. Liigsete lämmastikuannuste kasutamine (üle 80…100 kg/ha N) kasutamine võib 
suurendada nitraatide sisaldust rohusöödas ning tasakaalust välja viia mulla mikrobioloogilise 
tegevuse. PK- väetiste normid sõltuvalt planeeritavast saagist ja mulla väetustarbest. 
Optimaalne andmise aeg on rohumaade rajamisel künni alla, pikaajalistel rohumaadel aga 
sügisel peale kasutuse lõppu pealtväetisena. Fosforväetised on soovitav rajamise ajal anda 
2…3 aasta norm korraga.  
 
Avamaaköögiviljad 
Enamik köögiviljadest on tundlikud mulla happesuse suhtes kuid osa nendest ei talu värsket 
lupjamist – kurk, porgand, kõrvits, hernes, aeduba. Enamus köögiviljadest (välja arvatud 
kapsas) ei talu otsest sõnnikuga väetamist. Käärinud kompostid sobivad kõigile 
köögiviljadele.  
Lämmastiku vajaduse järgi jaotatakse kultuurid:  •  suure vajadusega – peakapsas, lillkapsas, rabarber, kõrvits, seller   •  keskmise vajadusega – porgand, peet, kaalikas, kurk, tomat, salat, sibul.   •  Väikese vajadusega – redis, tippsibul   •  Ei vaja – hernes, uba    
Viljapuud 
Mulla happesuse suhtes on tundlikud luuviljalised. Istutusaastal antakse väetised istutusauku 
ja reeglina sel aastal täiendavalt ei väetata. Järgnevatel aastatel antakse orgaanilised väetised 
viljakatel muldadel 2…3 aasta tagant, väheviljakatsel muldadel aga igal aastal. Orgaanilised 
ja PK väetised viiakse mulda sügisel. Lämmastikväetised antakse kevadel ja noores 
viljapuuaias mitte varem, kui juuni keskel. Kandeealises viljapuuaias on väetamise 
seisukohalt kõige olulisem õitsemisjärgne periood (ettevalmistus jätgmiseks saagiaastaks). 
Viljapuude väetamisel võib praktiseerida sügavväetamist.  
 
Marjakultuurid 
Kõige tundlikum mulla happesuse suhtes on must sõstar, siis vaarikas ja punane sõstar, kõige 
vähem tundlikumad on maasikas ja karusmari 
 
Sõstrad ja karusmari 
Rajamisel antakse väetisi istutusauku vaid väheviljakatel muldadel ja koduaias. Esimesel 
aastal peale istutamist antakse kevadel vaid pealtväetisena lämmastikku. Alates teisest 
kasvuaastast antakse lämmastikväetised kahes osas: kevadel ja peale õitsemist. PK-väetised 
antakse sügisel põõsa vahetusse lähedusse.  
 
Vaarikas 
Kogu vaarika alla minev pind väetakse ühtlaselt andes ruutmeetrile 4…6 kg sõnnikut, 3…5 
kg fosforit ja 5…10 kg K. 2…3 järgnevat aastat antakse vaid lämmastikku 7…8 g/m2. 
Kandeealist istandikku väetatakse alljärgnevalt: 8…10 g N, 4…5 g P ja 12…16 g K 
ruutmeetrile. Lämmastikväetise võib asendada kõdusõnniku, komposti või lahjendatud virtsa 
ja kanasõnniku leotisega.  
 


Maasikas 
Lubiväetised 1…2 aastat enne istutamist. Kui eelvili ei saanud sõnnikut, tuleb anda paar kuud 
enne taimede istutamist 6…10 kg/m2 kõdusõnnikut. Samal ajal võib anda ka PK väetised 
(5…7 g P ja 10…12 g K). Lämmastikväetised aga tuleb anda peale koristamist. Üldiselt tuleb 
vältida mineraalväetistega liialdamist. Eriti ohtlik on lämmastikuga üleväetamine, see 
vähendab saaki ja soodustab hahkhallitusse nakatumist. 
 
Kirjandus 
  •  Kuldkepp, P., 1994. Taimede toitumise ja väetamise alused 124 lk.  
•  Mullateadus (koost. A. Astover), Tartu, 486 lk. (ptk. 4.3. Mulla reaktsioon, ptk. 6.4.  Mulla toiterežiim  •  Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat (koost. H. Kärblane), Tallinn 1996, 285 lk. 
•  Agrokeemia laboratoorne praktikum (koost. P. Kuldkepp, A. Toomsoo), Tartu 1996,  34 lk.  •  https://ois.emu.ee   
Seadusandlikud aktid 
 
Veeseadus 
Väetisseadus 
www.riigiteataja.ee 
EÜ määrused – http://eur-lex.europa.eu 
EÜ määrus 2003/2003 
EÜ määrus 889/2008