Agrokeemia eksami küsimuste vastused (2)

Eesti Maaülikool - Põllumajandus - Agrokeemia

4 HEA

Muld kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale – väga olulise tähtsusega on taimede toitumise siseukohalt mullalahus,sest lisaks veele saavad taimed siit ka toitaineid. Mulla veereziimist oleneb otseselt toiteelementide omastamise ulatus. Tähtsat osa etendab ka mullalahuse reaktsioon , enamus meil kasvatavatest kultuuridest eelistab nõrgalt happelist või neutraalset (pH KCl5,6...7.2). taime seab toitelahusele nõude, et too sisaldaks kõiki vajalike toitesooli parajas vahekorras

Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas – lämmasik on ainus toiteelement , mida mulla mineraalosa ei sisalda.. mullas oelva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine: huumus , taimejäätmed ja organismid. Taimedele omastavate lämmastikühendite allikaks on:

Org aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid, mis aastas moodustavad 1...2%(30...90kg/ha)lämmastiku üldvarust mullas
Õhulämmastikku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik. Eristatakse kahte gruppi mikroorganisme : sümbiootilised mikroorganismid , mis seovad suurtes kogustes lämmastikku(50....200kg/ha) ja vabalt elavad bakterid , seened, vetikad jms, mis võivad aastas siduda õhulämmastikku kuni 50 kg/ha
Sademeteveega mulda sattuv nitraatlämmastik(10...15kg/ha)
Org väetistega mulda antud N, ksujuures 1tonni sõnnikuga antakse mulda 5kg/ha N, millest ca25%on esimesel aastal taimedele omastatav, ülejäänud vabaneb järelmõjuna 2-3 aastal.
Mineraalväetistega mulda antud väetis, mis reeglina ei tohi ületada saagi formeerimiseks mullas puuduolevat N kogust

Kao võimalused: mulla pinnalte neeldumine ja sademetega põhjavette uhtumine

Kaalium ja tema vormid mullas – kaaliumit on rohkem karbonaatsetes savimuldades, vähem leetunud liivmuldades. Kaaliumi üldvarust 99%on raskestilahustuvate liitsilikaatide koostises ja seega vaid 1% on mullas omastataval kujul. Oamstatavad on mulallahuses olev K ja asendatavalt neeldunud K. Mulla savimineraalide poolt asendamatult seotud K on fikseeritud ja läheb vabalt omastavaks üle vastavalt konkreetse mulla tasakaalu säilitamise tingimustele(looduslik tasakaal)

Fosfor ja tema transformatsioon mullas – fosforisisaldus on väiksem leetunud ja suurem karbonaatsetes muldades. Mullas olevast fosforist on 25-30%org ühenditena, 70-75%aga mineraalsete fosfaatidena. Ainult 2....5%mullas olevast üldlämmastikust on liikuvas vormis ja taimedele omastatav. Ta allub mullas mitmesugustele mõjudele, tema vormid muutuvad keemiliste ja bioloogiliste protsesside tagajärjel. Mulda viidud fosfor läheb kiiresti üle raskestilahustuvateks ühendidteks – leetmuldades Al ja Fe- fosfaatideks, karbonaatmuldades aga peamiselt Ca fosfaatideks, toimub fosfori kemeiline neeldumine ehk fosforühendite retrogradatsioon. Vees lahustuvasse vormi jääb mineraalmuldades vaid 3...4% ja turvasmuldades kuni 10 % superfosfaadiga mulda antud fosforist. Seetõttu on selle väljauhtumine mullast tühine.

Lämmastikuga mullas toimuvad protsessid – ammonifikatsioon ehk orgaaniliste lämmastikühendite mineraliseerumise esimene etapp, toimub mikroorganismide toimel. Mulla õhustustingimused ja reaktsioon pole olulised, küll on aga seda temp. Selline ammoniaak jääb osaliselt mullalahusesse või seotakse mullakolloidide poolt, on taimedele omastatav lämmastik. Anaeroobsetes tingimustes toimub nitrifikatsioon ehk siis ammooniumühendite hapendamine lämmastikushappeks ja sealt edasi neutraalseis või nõrgalt happelistes muldades edasi lämmastikhappeks. Nitrifikatsiooniks ebasoodsates tingimustes areneb denitrifikatsioon, mille käigus viiakse lämmastik anaeroobsetes tingimustes üle molekulaarseks lämmastikuks või happelistesmuldades lämmastikoksiidideks, mis lenduvad ja põhjustavad suure N-kao mullast.

Taimetoitainete neeldumine mullas – 1) Mehhaaniline neeldumine – mullla filtreerimisvõime – tolmjad lubiväetised 2) Füüsikaline neeldumine –positiivne – neelduvad pindpinevust vähendavad ühendid(NH4); negatiivn – neelduvad pindpidevust suurendavad ühedid (nitraat, kloriid ). 3) Füüskalis-keemiline – Toitainete neeldumine mulla kolloididel. Düüsikalis-keemiline neeldumine kaitseb toiteelemente välja leostumise eest. 4) Keemiline neeldumine – vees lahustuvad toitained lähevad keemiliste reaktsioonide tagajärjel raskeslilahustuvateks (fosfor). 5) Bioloogiline neeldumine – toitainete omastamine taimede ja mikroorganismide poolt.

Taimetoiteelementide vormid mullas ja nende sisalduse väljendamise viisid –
Lämmastik – Ainus element, mida ei sisalda mulla mineraalosa. Selle varude kandjaks on mulla org. aine. Mineraalsel kujul (omastav) on 1-3% mulla üldlämmastikust.
Fosfor – 25-30% org. ühenditena ja 70-75% mineraalsel kujul. Ainult 2-5% on taimdedele omastavas vormis. P-ühendid alluvad keemilisele neeldumisele .
Kaalium - Mulla liikuva kaaliumi varudest võib planeerida aastas kasutamist teraviljadel 20-40% ja rühvelkultuuride puhul 40-60%.
Kaltsium - mulla mineraalide koostises. Taimedele on omastatavad mullalauhuses olevad ja kolloididele neeldunud Ca2+ ioonid . Ca-vaesed on happelised mullad .
Magneesium – sisaldus sõltub lähtekivimist. Mg-vaesed on liivmullad. Antagonist Ca ja K-ga. Opt. Ca:Mg:K suhe 10-20:2:1,3-1,5
Väävel – 90% org. aine koostises ja 10% mineraalses vormis. Varud suurenevad org. ja lubiväetiste kasutamisel . Puudusel langeb toidunisu kvaliteet.
Raud – mullas 1,0-6,0%, peamiselt mineraalide koostises.
Mangaan – sisaldus muutub vegetatsioooniperioodi jooksul ja sõltub mulla niiskusest, biol. tingimustest ja ka agrotehnikas. Rohkem sademeid vähem puudust.
Mikroelemendid – Boori sisaldus sõltub lõimisest ja keem. koostisest. Raskemad booririkkamad. Molübdeeni on karb . moreenidel; hästi liikuv leeliselised keskkonnas. Vase sisald sõltub lähtekivimist ja org aine sisaldusest mullas.

Tähtsamate taimetoiteelementide osa taimede elutegevuses- Lämmastik – taimedes 0,5-4%. Tähtsaim element kogu org. maailma elutegevuses. Asendamatu valkude, aminohapete, nukleiinhapete, klorofülli jt koostises. Puudusel taime kasv pidurdub.
Fosfor – Taimedes 0,1-0,3%. Asendamatu nukleoproteiinide, nukleiinhapete fermentide, vitamiinide jt koostises. Ruudusel kasv pidurdub, kasvuperiood pikeneb, saak ei valmi. Üleküllusel vastupidi.
Kaalium – 0,4-1,6%. Kõige kõrgem sisaldus õitsemise ajal. Soodustab sahhariidide sünteesi ning vee tundimist juurtesse vähendades samal ajal transpiratsiooni. Parandab saagi kvaliteeti.
Kaltsium – 0,2-3,0%. Ca-rikkad vanemad taimeosad . Biokeemilisi protsesse reguleeriv element. Puudus happelistel muldadel.
Magneesium – Kesksel kohal klorofülli molekulis. Vaegus avaldub kloroosina.
Väävel – valkude, lipoidide ja vitamiinide koostises. Oluline rasvade sünteesil ristõielistel kultuuridel.Väävelväetised soodustavad mügarbakterite agengut mullas.

Toitainete omastamine taimede pooolt – taim omastab toiteelemente kindlate ühenditena (peamiselt ioonidena) mida nim taimetoitaineteks. Nende sisenemine toimub lahustunud ühenditena. Lahuseid, milles taim toitaineid omastab, nim toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus.

Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide klassifikatsioonid – taime toiteelementideks nim keemilisi elemente, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtki ei ole võimalik talle omaste funktsioonide tõttu võimalik asendada mõne teise keemilise elemendiga. Neid jaotatakse kvantitatiivsetest vajadustest lähdudes:

Makroelemendid : C; O; H; N; P; K; Ca; Mg; S(nende sisaldus taime kuivaines on mõni kümnendik kuni mitukümmend %)
Poolmikroelemendid: Fe; Mn; (Si; Al) on makro-ja mikroelementide vahelüliks, sest neid esineb taimedes vähem kui makrosid ja rohkem kui mikrosid
Mikroelemendid: B; Cu; Mo; Zn; Co(Na; Cl), mille sisaldus taimedes kõigub vaid 10-5...10-3%
Ultraelemendid: Sr; Cd; Cs; Rb jmt,mis esinevad taimedes üliväikestes kogustes (10-12...10-6 %)ja ka taimede vajadus nende järle on üliväike.
Väetamise seisukohast peetakse N;P;K esmajärgulisteks makrodeks( on ka põhitoiteelemendid) Ca;Mg ja S teisejärgulisteks makrodeks

Mengeli klassifikatsioon :

Mittemetallid :C; O; H; N; S; P; B; Si, mida taim kasutab orgaaniliste ühendite moodustamiseks
Leelismetallid: K; Na; Ca; Mg esinevad taimedes peamiselt ioonsel kujul
Raskemetallid: Fe; Mn; Cu; Zn; Mo; jt., mis vastupidiselt leelismetallidele on org ühenditega väga tugevasti seotud. Siia kuuluvad kõik metallid tihedusega üle 6 g/cm3. omakorda jaotatakse raskemetalle kasulikeks(Fe; Mn; Cu; Zn; Co; Mo jt) ja ohtlikeks(Cd; Pb; Sn; Hg jt)

Jagada võib veel ka põletamisel eraldumise järgi lenduvateks elementideks (C; O; H; N; S jt) ning tuhaelementideks( P; K; Ca; Mg; Fe jt.
Ka taimedes ümberpaiknemise võime järgi jaotatakse toiteelemendid kaheks: kergesti reutiliseeruvad N; P; K; Mg jmt, mida taim võib ise nälja korral üle viia vanematest kudedest ümber uutesse ja raskesti reutiliseeruvad nagu Ca; Fe; S jt, mis on taimes raskesti ümberpaigutuvad.

Väetisekoguse ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid – tavaliseim viis on füüsilistes kogus väljendada(massiühikutes), tavaliselt tonnides, ka tsentrites või kg-des. Mineraalväetiste erinev toiteelementide sisaldus tingis aga väljendamise tingväetistena – võrreldavate kogustena, sest eri väetiste füüsiliste koguste kokkuliitmine ei andnud erineva toitainesisalduse tõttu võrreldavat pilti. Tingväetisteks olid lämmastikväetiste puhul ammooniumsulfaat lämmastikusisaldusega 20,5%, fosforväetistest superfosfaat fosforisisaldusega 18,7% P2O5-na ja kaaliumväetistest kaalisool kaaliumisisaldusega 41,6% K2O-na. Võrreldavat pilti on võimalik väljendada katoimeainena ehk tegevainena. See on ebakorrektne väljendusviis ja tehakse pingutusi sellest vabanemiseks. Paljudes maades ongi juba üle mindud kõige effektiivsemale väljendusviisile – toiteelementidena väljendamisele, mis ühtlasi võimaldab ka kõige selgemalt ja võrreldavamalt väljendada väetisekoguseid massiühikutes.

Agrokeemia kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded – agrokeemia ajalugu ulatub aega, kus inimene hakkas loomi kodustama ja kasutama nende väljaheited põldude väetamiseks. Väetamise viisina võib vaadelda ka aletegemist. Aega kuni 13 saj loetakse agrokeemia eelajalooliseks perioodiks , sel ajal kasutati väetamist vaid kogemuslikult,süüvimata väetamise mõju positiivsusesse ja põhjustesse. Esimene teadaolev agrokeemia raamat on aastast 1471 . 1563 ilmus trükises Palissy töö, kus märgitakse, et taimed toituvad sooladest. 1665 pärinevad esimesed teated mineraalväetiste kasutamisest. Teadusliku agreokeemia alguseks võiks lugeda 1836 aastat, mil prantsuse teadlane Boussingault alustas tööd ainete ringe kohta maaviljeluses(püüdis koostada toitainete bilanssi )enamuste kultuuride puhul sai ta selle kalppima, va liblikõieliste lämmastiku. 1886 aastal tõestas Hellriegel,et viimased on sümbioosis mügarbakteritega. 1840 andis Justus von Liebig purustava löögi huumustoitumise teooriale ja asendas selle mineraalse toitumise teooriaga.(miinimunseadus ehk tünnilauateooria – saagi taseme määrab miinimumis olev kasvutegur. Ja toitainete täieliku tagastamise teooria – mulda tuleb anda tagasi väetistega niipalju toitained kui sealt saagiga eemaldatakse. Agrokeemia ülesandeks on on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist . Suured teened on ka vene teadlasel Gedroitsil, kes andis kaasaegse käsitluse neeldumisnähtustele mullas, tema tööd said teoreetiliseks aluseks muldade lupjamisele ja mineraalväetiste andmise optimaalse andmise aegade ja viiside planeerimiseks. Eestis on ag arenemine eelkõige seotud C.R.Jakobsoniga, kes kasutas ja propageeris erinevaid väeamise viise. Tänapäevani on kasutusel soovitused sõnniku ratsionaalse säilitamise ja kasutamise kohta. Väärtuslike katseid korraldas Eisneschmidt ja Nõmmik. Sõjajärgselt kuulsaim Hallik , kelle elutööks on Eestis levivate happeliste muldade lupjamise küsimuse uurimine ja lahendamine

Ohutustehnika ja keskkonnakaitse mineraalväetiste kasutamisel
Mineraalväetistega on lubatud aastas anda haritava maa ühe hektari kohta selline kogus lämmastikku ja fosforit , mis on põllumajanduskultuuride kasvuks vajalik. Mineraallämmastiku kogused , mis on suuremad kui 100 kilogrammi hektari kohta aastas, tuleb anda jaotatult. mineraalväetisi ei tohi laotada 1. detsembrist
kuni 31. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üleujutatud, või veega küllastunud maale. Väetamisega ei tohi kaasneda looduse reostuse olulist suurenemist.

Mikroväetiste iseloomustus ja kasutamine
Mikroväetiste kasutamise võimalused
• Mulda andmine – madala kontsentratsiooniga mikroväetised (boormagneesium) või
kompleksväetised.
• Külvise töötlemiseks sobivad kontsentreeritud mikroväetised.
• Taimede pritsimine mikroelementide nõrga kontsentratsiooniga lahusega.
• Seemnete töötlemine ja taimede pritsimine on odavad kuid ilma järelmõjuta.
Mikroväetised
• Vasksulfaat – külvise piserdamine või juureväline andmine
• Boorhape – seemnete niisutamiseks
• Ammooniummolübdaat – külvise töötlemiseks ja juureväliselt. Suurte
lämmastikunormide kasutamine soodustab Mo väljaleostumist. Esmajärjekorras
vajalik juurviljadele ja liblikõielistele kultuuridele.
• Tsinksulfaat – puu- ja köögiviljanduses

Ca, Mg ja S sisaldavad väetised ning nende kasutamine –
Ca - Arvestatavates kogustes kaltsiumi viiakse mulda peamiselt lubi - ja fosforväetistega. Tolmjad lubiväetised sisaldavad 30…35%, dolomiidijahu 21%, lihtsuperfosfaat 20,5% kaltsiumi. Kaltsiumi, kui toiteelemendi puudus avaldub eelkõige happelistel muldadel ja kõrvaldatakse regulaarse lupjamisega.
Mg - Kuna magneesiumivaesed mullad on sageli ka happelised, saab magneesiumipõuda likvideerida magneesiumi sisaldavate lubiväetiste kasutamisega. Magneesiumväetiste efektiivsus sõltub ka kaltsiumi ja magneesiumi omavahelisest suhtest mullas. Laia Ca:Mg suhtega muldades (üle 20:1) annavad magneesiumväetised efekti ka magneesiumirikastel muldadel. Kitsa suhte korral ei anna magneesiumväetised efekti ilma lubiväetisi kasutamata.
S - Enam vajavad väävlit rist - ja liblikõielised kultuurid. Kõige rohkem viiakse väävlit mulda lubiväetistega – klinkritolm sisaldab 2,8%, tolmpõlevkivituhk 1,3…3%. Väävliga rikastab mulda ka superfosfaadi ning sulfaatsete väetiste regulaarne kasutamine. Väävlit sisaldavad ka paljud kompleksväetised ning sõnnik.

Kompleksväetiste iselooomustus ja nende kasutamine
Tänapäeval on paljudes riikides enamus kasutatavatest mineraalväetistest kompleksväetised. Kompleksväetiste kasutamisel suureneb töötootlus 24% ning väetiste kasutamisega seoses olevad kulud vähenevad 25%. Et toitained asuvad väetise igas graanulis kindlas vahekorras tagab see ka väetiste ebaühtlase külvi korral soovitava toitainete vahekorra. Liitväetise molekuli koostisesse kuulub mitu defitsiitset taimetoiteelementi. Kombineeritud väetised Saadakse mitme keemilise ühendi kokkusulatamisel tootmisprotsessis keemiliste reaktsioonide kaasabil. Tootmisel on võimalik algkomponentide vahekorra reguleerimise kaudu muuta toiteelementide vahekorda vastavalt soovile. Kvaliteetsed väetised, kuna sisaldavad ka mikroelemente ja NPK sisaldus ning vahekord on vastavuses taime nõuetega.
Vedelate kompleksväetiste eelised:
• Odavam tootmine
• Laadimist on võimalik täielikult mehhaniseerida
• Kaod praktiliselt puuduvad
• Neid saab mulda viia ühtlasemalt kui tahkeid väetisi
• Neid on võimalik mulda viia koos mullaharimisega
• Tootmise ja kasutamise tehnoloogia võimaldab kergesti igale põllule ja kultuurile
valmistada väetiselahused ettenähtud toitainete vahekorraga
• Neid saab külvata koos pestitsiididega, kasvuregulaatorite jt. preparaatidega.
• Kaasaegsete IT vahendite abil on võimalik tööde täielik automatiseerimine ja kontroll
Kokku ei tohi segada:
• Ammooniumväetisi vaba lupja sisaldavate väetistega – ammoniaak lendub
• Lubiväetiseid superfosfaadi ja topeltsupertfosfaadiga – lahustuvus väheneb
• Superfosfaadi ja karbamiidi või ammooniumsalpeetri segamisel muutub saadud segu
pastataoliseks massiks, mida ei saa külvata.
• Otstarbekas ei ole segada ka granuleeritud ja pulbrilisi või peenekristallilisi väetisi omavahel, kuna seda segu on väga raske ebaühtlaselt külvata.

Kaaliumväetiste iseloomustus ja kasutamine
Kaaliumväetiste tooraineks on maapõues esinevad lahustuvad toorsoola lademed.
Kaaliumväetisi on võimalik toota ka mereveest , mis on aga märgatavalt kallim. Kaaliumväetiste tootmisel kasutatavead mineraalid jagunevad kloriidseteks ja sulfaatseteks (kloorivabadeks) Kasutamisel tuleb lähtuda eelkõige mulla kaaliumivarudest (väetustarve) ja kultuuri vajadustest. Sobiva väetise valikul tuleb arvestada ka lisandeid. Soovitatavad on magneesium ja väävel ja kohati ebasoovitavad naatrium ja kloor.

Tähtsamate fosforväetiste tootmine, iseloomustamine ja kasutamise omapära.
. Tooraineks on fosforiidid, apatiidid ning fosforirikaste rauamaakide töötlemisel saadavad räbud. Kõige suuremad fosforiidivarud asuvad Põhja-Ameerikas ja Aafrikas ( Marokos ) ning ka Koola poolsaarel. Eesti põhjarannikul leiduv oobulusliivakivi on madala fosforisisaldusega. Suuremad varud asuvad aga sügaval ja nende kaevand. on seotud paljude probleemidega.
Fosforväetiste jaotus
• Vees lahustuvad, ehk kergesti omastatavad fosforväetised – liht- ja topeltsuperfosfaat.
• Nõrkades hapetes lahustuv ehk omastatav – pretsipitaat (Eestis ei kasutata)
• Nõrkades hapetes vähe lahustuvad ehk raskesti omastatavad – fosforiidijahu, kondijahu jt., mida madala efektiivsuse tõttu otseselt väetisena enam ei kasutata.
Fosforväetiste kasutamine
Kõige sobivam on fosforväetised anda põhiväetisena sügiskünni alla. Kultiveerimisega satub fosfor ülemisse mullakihti 2…3 cm sügavusele ja pole taimedele kättesaadav. Tänu keemilisele neeldumisele on kadu mullast tühine (0,5…2 kg/ha).

Tähtsamate lämmastikväetiste tootmine, iseloomustus ja kasutamise omapära
Lämmastikväetise tootmine põhineb tänapäeval õhulämmastiku sidumisel. Lämmastikväetiste tootmine algas juba XIX sajandi esimesel poolel (tšiili salpeeter 1830 ja ammooniumsulfaat 1840). Murrang tootmisse saabus XX sajandil, kui avastati õhulämmastiku sidumise võimalus algul hapniku, seejärel süsiniku ja lõpuks vesinikuga .
Vedelad lämmastikväetised
• Vedel ammoniaak – 82,3%N. Nõuab transpordil ja säilitamisel vähemalt 30 atm.
taluvaid mahuteid ning spets seadmeid mulda viimisel .
• Ammoniaagivesi – 16-21,5%N. Tuleb säilitada ja mulda viia õhukindlalt.
• Silmeti vedelväetis – 170-190 g/l N. Jääklahuses on lämmastik peamiselt
ammoonium-salpeetrina. Sisaldab peale lämmastiku ka lantanoide, mis mõjuvad
samuti soodsalt taimede kasvule. Kasutatakse kevadel mulda antuna ja lahjendatud
kujul pealtväetisena. Vedelaid ammooniumväetisi kasutatakse valdavalt põhiväetisena. Vedelväetised tuleb mulda viia vähemalt 10 cm sügavusele mulda, et vähendada lämmastiku kadu ammoniaagina lendumise teel. Pealtväetisena ammooniumväetisi kasutada ei saa, kuna põhjustavad taimedel põletusi. Ammooniumväetisi võib anda ka sügisel, kui mulla temperatuur on alla 6°C (nitrifikatsiooniprotsess on pidurdunud). Vedelate lämmastikväetiste eeliseks tahkete ees tuleb lugeda sedagi , et nad on odavamad ja neid on kergem ühtlaselt laotada.

Muldade lubjatarbe määramise võimalused ja lubiväetiste kasutamine
Lubjatarbe määramise meetodid:

Aktiivne happesus . Lubjatakse mullad, mille pHKCl on kadu suur (N kadu). Tuleks mulda viia lohisvooliku seadmega -> 10-15% N kadu. Aga uuem läga paikmanustuseade -> sellega mulla alla ja kadu veel väiksem. Omastamine aastas 50-60% poolvedelat sõnnikut.
sõniku mõiste ja klassifikatsioon
Sõnnik on loomakasvatuse üks põhitoodangutest, mis koosneb loomade tahedatest ja vedelatest väljaheidetest ja millele võib olla lisatud allapanu (vastavalt loomade pidamisviisile).
Sõnniku jaotus kuivaine sisalduse alusel:
• Tahesõnnik – saadakse allapanu kasutamisel, kuivainet >17%
• Poolvedel sõnnik – ei oe lisatud allapanu ega vett, kuivainet 8-14%
• Vedelsõnnik ehk läga – sõnnik on farmist eemaldatud vee abil, kuivainet 17%) e. allapanu sõnnik.
Jaotus erinevat moodi:
*vastavalt allapanule (turba, saepuru, põhusõnnik, põhu turba)
*vastavalt loomaliigile ( veis , sea, linnu...).
*vastavalt säilitusainetele ja säilitustingimustele: värske e. käärimata ja käärinud sõnnik - väheneb kuivaine mass.
Jaguneb edasi: poolkäärinud (kadu ka. 20-30%), käärinud (kadu 30-60%) ja kõdu sõnnik(>60%).
Allapanu - tähtsaimaks kvaliteedi näitajaks loetakse imamisvõimet ja toiteelementide sisaldust.
Vajalik -> Et loomadel oleks soe, kuiv.
Vedelike ja gaaside sidumiseks.
Sõnnikukoguse suurendamiseks ja selle kvaliteedi parandamiseks.
Vähenevad säilituskaod.
Loomade hügieeni tingimused, piima kvaliteedi parandamiseks.
Allapanu kasutatakse laialdasemalt *teravilja põhuks. Selle kvliteet võib olla erinev, see sõltub sellest kuidas on põhku koristatud . Parim hekseldatud põhk.
!!!Keskelt läbi on 1loomaühiku kohta vaja 1,5t põhku aastas.
1loomaühik on üks 1piimalehm kehamassiga 500kg. Põhk on kättesaadavaim allapanuliik.
Aga kõige kvaliteetsem on vähelagunenud *rabaturvas - kuna ta seob paremini ammoniaaki ja kõikvõimalike vedelikke. Vähelagunenud rabaturvas peaks olema ka.-d vähemalt 75%. Tuha sisaldus seega ühe loomaühiku kohta saame aastas 10t sõnnikut. Olenevalt loomaliigist millest sõnnik on tehtud, sõltub ka palju taim saab kätte.
N sõnnikus olevast N-st kasutavad taimed ära 20-30% aastas. Org. väetisel on täiesti arvestatav järelmõju. Kogu org väetise sõnnikust kasutatakse 40-60%.
P esimesel aastal kasutatakse 20-40%. Kogu külvikorra vältel 40-60%.
K saavad taimed kätte esimesel 50-70% aastal. Kokku kuni 80%.
Tahesõnniku säilitamine - allub kergelt käärimisprotsessile -> temp tõus kuni 75C-ni.
KUUMKÄÄRIMINE - massi kadu 60% kõdusõnniku puhul
47% käärinud sõnniku puhul
29% poolkäärinud sõnniku puhul
Säilitamine: laudas - säilitatakse ilma ära koristamata loomade alla jättes (odavaim ja väiksema kaoga viis) s.o nn. sügavallapanu s.o laudasõnnik.
Enamasti säilitatakse ikkagi hoidlas. Vajalik on tugev põrand ning ideaalis peaks olema ka katus. Tahesõnniku hoidlal peaks olema ka eraldi virtsakaev (vedela osa äravoolamiseks).
Hoidla suurus - peab mahutama vähemalt 8kuu sõnniku (sea ja linnu puhul 10 kuu oma).
Nõue sõnnikuhoidla peab olema kõikidel lautadel, kus on vähemalt 10 loomühikut looma=5000kg vist siis. Sõnnik peabolema 2m virnas -> et tagada piisav käärimine. Ilma hoidlata võib hoida ka põllu peal, maapind peab olema tasane .
väetise effektiivsus ja selle väljendamise viisid
Väetiste efektiivsus tähendab väetiste kasutamisel saadud enamsaaki. Näitab kui palju saak suureneb. Väetise norm ja saak ei ole lineaarses sõltuvuses, seda seost kujutab ruutfunktsioon.Saagifunkts. ruutvõrrand on: Yx=Yo+bx-cx2. Kus x on väetisnorm; Yx saak väetusnormi juures; Yo saak väetamata alal; b ja c saagi funktsiooni kordajad. Väetisnormide efektiivsust väljendatakse kg-des. 1) üldine enamsaak kg/ha kohta 2) keskmine enamsaak – ei anna meile vastust küsimusele, kus lõpeb tegelik saak ja kus algab näiline enamsaak. 3) täiendavalt antud ühe väetusühiku efektiivsus e. enamsaak – vaja välja selgitada täiendavalt antud kg-efektiivsus. Sõltub väetusfondist. Mida kõrgem on, seda väiksemaks ääb piirefektiivsus . y’=b-2c=0. Agronoomiliselt maksimaalne väetisnorm( Xmax ). Tagab maks. saagi; suuremate koguste kasut. saak langeb. Tegelik enamsaak posit. näilise enamsaagi efektiivsus negat. Majanduslikult tasuv on väetisnormide kasutamine, kus täiendav saak katab täiendavad kulutused. Xmax=b-2c
Majanduslikult optimaalne väetusnorm (Xmaj). majanduslikult tasuvad on väetusnormid, mille juures täiendavalt antud 1kg väetist annab veel nii palju enamsaaki,et selle väärtus katab täiendava väetusnormidegas thetud kulutused. Xmaj=b(P1-ce)-cv/2c(P1-ce). Kus P1- saagi väärtus; ce saagi kulud; cv väetamise kulud 1kg toiteelemendi kohta.
.viljapuu-ja marjaaedade väetamine – pH suhtes tundlikeim mustsõstar, siis vaarikas ja punane sõstar. Istutusaasta - väetised istutusauku. Org väetised viljakatel mudladel 2-3 a. järel. Väheviljakatel aga igal aastal. P, K väetised sügisel. N kevadel. Noores viljapuu aias mitte varem kui juuni keskel. Kandpealises viljapuuaias kõige olulisem õitsemisjärgne periood (õrepungade moodustamine). Marjakultuurid - tudlikkus mulla happesuse suhtes erinev. Kõige tundlikumad on mustsõstar, vaarikas ja siis punanesõstar.Vähem tundlikud maasikas, tikrid, karusmari, sõstrad -> rajamisel antakse väetised istutusauku vaid väheviljakatel muldadel. Esimesel aastal peale istutamist kevadel pealtväetisena ainult N. Alates teisest kasvuaastast N kahes osas.Kevadel ja pärast õitsemist. Ning P, K sügisel vahetult juurte piirkonda.
avamaaköögiviljade( kapsas , porgand , peet )väetamine- keskmise N vajadusega , suure PK vajadusega. Kapsale kõlbab sõnnik otse antuna, teised eelistavad järelmõju. Käärinud kompostid sobivad kõigile ja anda võib nii kevadel kui sügisel. Mulla liigse happesuse suhtes tundlikud. Porgand tundlik otsese lupjamise suhtes.
rapsi ja rüpsi veätamine – ei talu kõrget happesust,vajadusel lubiväetised.org suhtes nõudlik taliraps ,tuleks anda tahedat sõnnikut 40-50t/ha,kui seda ei jagu,siis külvata sõnnikut saanud kultuuri järele.ka suvirapsile sobib sõnnikut saanud eelviljakas põld. Kaarli andmeil on opt N normiks suvirüpsile 100 kg/ha, suvirrapsile aga 140kg/ha. Taliraps, mis sai kesale sõnnikut, vajab kevadel vegets algul 100 kg/ha N-d ja vajadusel veel kasvuaegselt paarkümmend kilo. PK väetised antakse talirapsile kesakünni ja suvirapsile(rüpsile)sügiskünni alla. Suviraps ja rüps võivad saada mineraalväetisi ka paikselt. Ristõielistena on nad tundlikud boori ja väävlipuuduse suhtes, neile seega hea väetis boorsuperfosfaat
lina väetamine – eelistab nõrgalt happelist reaktsiooni, ei anna korralikku saaki värskelt lubjatud pinnasel ja lubjarikastel muldadel. Sõnnikutki talub halvasti, eriti halb värske sõnnik. Küll aga kasutab hästi sõnniku järelmõju. Muidu vajab suht tugevat väetamist kuid ei talu ühekülgselt suuri koguseid, mistõttu on eriti oluline väetise ühtlane külv. Soovitav väiksema kontsentratsiooniga väetised(ammooniumsulfaat, nitrofoska) N väetised tuleb anda kevadise kultiveerimise alla(40...60 kg/ha) PK väetised vastavalt tarbele sügiskünni alla.
kartuli väetamine – on tundlik liikuva Al suhtes ja seetõttu vajaks happelsitel muldadel lupjamist. Org väetiste kasutamisel kasvab ka lupjamata happelisel mullal. Parim kvaliteetne käärinud aluspanurikas sõnnik sügiskülvi alla.kevadel võib anda vaid väga hästi käärinud sõnnikut. Mineraalväetisi võib rohkem kasutada söödakartuli juures.toidukartulit tgasihoidlike N normidega ja tööstuskartulit vahepealselt. P väetised parandavad kvaliteeti kõige kahjulikum on üle N-ga väetada, sest see pikendab valmimist. N väetised kartulile kevadise lauskünni alla.PK vastavalt väetustarbele. Kõrgem P vähendab N üleväetusohtu ja kiirendab valmimist ning tõstab haiguskindlust. Et vabaneda kloori kahjulikust mõjust tuleb kloori sis. asjad mulda viia eelmisel sügisel
kultuurrohumaade väetamine
Nõuded mulla reaktsioonile sõltuvad suurel määral liblikõieliste osatähtsusest kamaras. Parim
lubiväetiste andmise aeg on kultuurrohumaade rajamise ajal kahes jaos, üks osa künni alla ja
teine rajamise eelselt kultiveerimise alla. Tolmpõlevkivituhk tuleb mulda anda vähemalt kaks
nädalat enne külvi. Orgaaniliste väetiste kasutamise vajadus sõltub mulla huumusseisundist.
Orgaanilisi väetisi on kõige parem anda rajamise ajal künni alla. Pikaajalistel rohumaadel
võib anda sõnnikut ja komposte sügisel pealtväetisena, mis on eeskätt oluline muldade
bioloogilise aktiivsuse tõstmiseks. Vedelsõnnik pealtväetisena lohisvoolikseadmega või
mulda viidult paikmanustusseadmega. Lämmastikväetiste vajadus (norm) ja efektiivsus sõltub
liblikõieliste osakaalust kamaras, mulla omadustest, niite - või kasutussagedusest, niisutusest
jm. Liigsete N-annuste kasutamine (üle 80…100 kg/ha N) kasut. võib suurendada nitraatide sisaldust rohusöödas ning tasakaalust välja viia mulla mikrobioloogilise tegevuse. PK- väetiste normid sõltuvalt planeeritavast saagist ja mulla väetustarbest. Optimaalne andmise aeg on rohumaade rajamisel künni alla, pikaajalistel rohumaadel aga sügisel peale kasutuse lõppu pealtväetisena. N-väetised on soovitav rajamise ajal anda 2…3 aasta norm korraga.
põldheina väetamine – algab juba kattevilja väetamisega, seal tehtud vigu on hiljem raske parandada. Happese mulla lupjamine on hea põldheinasaagi esmane võte. Teine oluline asi on elevilja kasvatamine kvaliteetse sõnnikuga. Kolmas tegur on kattevili . Mida suurem on katteheina saak ja hilisem koristamine , seda hõredamaks jääb põldheina kamar ja väiksemaks talle antud väetiste effektiivsus. N väetise nadmine sõltub liblikõileiste osatähtsusest kamaras. Kõrrelisterikas põldhein reageerib hästi N väetisele. N väetis tuleb anda kevadel pealtväetisena rohukasvule järgneva nädala jooksul. PK väetis on ainuõige anda varuväetisena kattevilja alla.
allakülviga teraviljade väetamine – vaatamata sellele, kas teravili, millele allakülv tehakse, on tundlik ph suhte, tuleks selline pinnas eelnevalt lubjata, sõltuvalt lubjatarbest. Parim anda kahe osana üks sügisel ja teine kevadel. Kevadel sobib anda dolomiidijahu või klinkritolmu, mis pole kahjulikud idanditele, seda on tolmpõlevkivituhk! Nad on tänulikud org väetistele. Põldheina allakülvi korral tuleb vähendada teraviljade N normi ja ka külvisenormi ning sõnnikut saanud põldudel üldse N ära jätta.PK väetise normi on mõtekas suurendada allakülviga teraviljadel 2...3 x, andes sellega ära ka järgnevale põldheinale mõeldud koguse. Liblikõieliste allakülvi korral on vajalikkasutada ka bakterväetisi.
kaunviljade väetamine(põldhernes- ja uba) – on väga lubjalembesed kultuurid, vajavad viljakat ja huumusrikast mulda, kasutavad hästi sõnniku järelmõju. Saavad N-ga ise hakkama, erandina huumusvaesel alal kasvu ergutamiseks veidike juurde. PK väetised mulla väetistarbest lähtuvalt ja sügiskünniga mulda. Eelistada tuleks väävlisisaldusega väetisi(lihtsuperfosfaat, ammooniumsulfaat jt) mikroväetistest ei tohiks unustada molübdeenväetist ja ka bakterväetisi.
suviteraviljade väetamine – taluvad kõige halvemini liigset happesust ja kõige paremini reageerivad lubiväetisele suvinisu ja kaherealine oder . Vähem reageerivad kuuerealised odrasordid. Kõige leplikum happesuse suhtes on kaer. Nad kasutavad hästi sõnniku järelmõju ja seetõttu ei ole neile eriti otstarbekas anda org väetisi. N väetist antakse reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Selleks sobiblisaks N väetisele ka nii virts kui vedelsõnnik kui vedelad N väetised. Kõik vajalikud toiteelemendid on otstarbekas anda korraga paikselt kompleksväetisega külvi ajal kombineeritud külvikuga.PK normid sõltuvad konkreetsest väetisetarbest. Kui neid ei anta paikselt, tuleks need anda juba sügisel suviviljale eelneva künni ajal. Kevadel antuna jääb suur osa väetisest passiisvsesse kihti ja ei mõju.
taliteraviljade väetamine- talinisu on liigse happesuse suhtes tundlik, rukis võrdlemisi leplik , mistõttu on happelsitel muldadel lupjamine eelkõige vajalik nisu alla mineval põllul. Samuti reageerib talinisu hästi väetamisele. Mõlemad reageerivad väga hästi org väetisele, mida tuleks anda kvaliteetse sõnnikuna(40...60t/ha) kesakünni alla, juuli jooksul! Lämmasikväetised reeglina kevadel pealtväetisena (ammooniumsalpeeter), vältida tuleb üleväetamise ohtu ja sellega kaasnevat lamandumist. Fosfor ja kaaliumväetised tuleks anda vastavalt mulla väetustarbele kesakünni alla. Taliteraviljale võib anda PK väetisi ka varuväetisena, kui külvikorras rakendatakse nende perioodilist andmist.
11

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 166 allalaadimist

Agrokeemia eksami küsimuste vastused #10

Agrokeemia eksami küsimuste vastused #11

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-10-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

166 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

BassUp Õppematerjali autor

Agrokeemia õppeaine eksamiküsimuste kokkuvõtvad ja lahtiseletavad vastused.

agrokeemia väetamine väetised kultuuride väetamine

Sarnased õppematerjalid

pdf

Agrokeemia konspekt

Eesti Maaülikool Mullateaduse ja agrokeemia osakond AGROKEEMIA LÜHIKONSPEKT Koostanud AVO TOOMSOO Tartu, 2010, Täiendatud 2020 Sissejuhatus Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik D. N. Prjanišnikov defineeris agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus, mis käsitleb nende teaduste rakendamise võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. Agrokeemia ajalugu • Kuni XIII saj. Eelajalooline periood – kogemuslik lähenemine.

Biokeemia

odt

Agro kontrolltöö

9. Toitainete omastamine taimede poolt 10. Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide klassifikatsioonid 11. Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid • Füüsilistes kogustes –Kg, t, g, Mg • Tingväetisena –Ammooniumsulfaat (20,5% N) –Superfosfaat (18,7% P2O5) – Kaalisool (41,6% K2O) • Toimeainena –Lämmastik – N – Fosfor – P2O5 – Kaalium – K2O • Toiteelemendina NPK 12. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded-Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik D. N. Prjanišnikov defineeris agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus, mis käsitleb nende teaduste rakendamise võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. • Kuni XIII saj

Agraarpoliitika

doc

Agrokeemia

C-45%, O-42%, H-6,5%. 11. Väetisekoguse ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid – *Füüsikalistes kogustes (kg, t) Näide: karbamiid 5.0t, kaaliumkloriid 3.0t, superfosfaat 2.0t. *Tingväetisena (kg, t) N – ammooniumsulfaat 20,5% N; P – lihtsuperfosfaat 18,7% P2O5; kaalisool 47,6% K2O. *Toimainena(tegevainena) – ei ole õige, kuna pole kusagil oksiididena. *Toiteelementidena (N:P:K) – peab märkima kas elementides või oksiidides. 12. Agrokeemia kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded – Rakendusteadus, mille ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllukultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkkonnareostuse olulist suurenemist. *Väetamises ei tohi näha vaid saakide suurendamise eesmärki, vaid tuleb tunnetada ka ühekülgse üleväetamise kahjulikku mõju sagi kvaliteedilse, mullale ja keskkonnale

Agraarpoliitika

docx

Agrokeemia kordamine

ple võimalik asendad alle omaste funktsioonide tõttu mõne teise elemendiga ; Toitaine-molekulid või ioonid milledena elemendid taimedesse sisenevad.; Tegevaine- ; ????? 11. Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid- Füüsilistes kogustes (kg, t,g,Mg) ; Tingväetistena ( ammooniumsulfaat 20,5 %, superfosfaat 18,7 %, kaalisool 41,6 % ); Toimeainena (lämmastik N, fosfor P205, kaalium k2o); toiteelemendina NPK. 12. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded- Teadus mis tegele taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Ül on oskusliku väetamise kaudu suurendada pmkult saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. 13. Ohutustehnika ja keskkonnakaitse mineraalväetiste kasutamisel- 14. Mikroväetiste iseloomustus ja kasutamine-Taim vajab väikestes kogustes. Poolmikroväetised ja mikroväetised

Agrokeemia

rtf

Kordamiskiisimused agrokeemias

11. Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid · Füüsikalistes kogustes (kg, t) Näide: karbamiid 5.0t, kaaliumkloriid 3.0t, superfosfaat 2.0t. · Tingväetisena (kg, t) N ammooniumsulfaat 20,5% N; P lihtsuperfosfaat 18,7% P2O5; kaalisool 47,6% K2O. · Toimainena(tegevainena) ei ole õige, kuna pole kusagil oksiididena. · Toiteelementidena (N:P:K) peab märkima kas elementides või oksiidides. 12. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded Rakendusteadus, mille ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllukultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkkonnareostuse olulist suurenemist. · Väetamises ei tohi näha vaid saakide suurendamise eesmärki, vaid tuleb tunnetada ka ühekülgse üleväetamise kahjulikku mõju sagi kvaliteedilse, mullale ja keskkonnale.

Keemia

rtf

Agrokeemia kordamisküsimuste vastused

Taimekasvatus

pdf

Väetamine ja keemilised elemendid taimes

Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine Katrin Uurman 2014 TAIMEDE TOITUMISE TEOORIAD 1840. aastal pani Saksa keemik Justus von Liebig aluse mineraalse toitumise teooriale, millele järgnes mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses. Peale taimede mineraalse toitumise teooria andis J. von Liebig agrokeemiateadusele veel kaks olulist teooriat, millised veel praegugi peetakse taimede toitumise teooria nurgakivideks. Need on: 1. miinimumseadus („tünnilauateooria“) — ütleb, et saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni ebasoodne kasvutegur (nt niiskus, temperatuur, umbrohtumus, taimekahjurite ja –haiguste olemasolu jne). 2. toitainete täieliku tagastamise teooria — mille põhjal tuleb toitaineid väetistega mulda tagasi anda nii palju, kui palju me neid saagiga eemaldame. Kirjelda, kuidas võib ebasoodne kasvutegur mõjutada taimede kasvu ja arengut?

Aiandus

doc

Agrokeemia konspekt - Väetised & väetamine

II VÄETISED ORGAANILISED VÄETISED Orgaanilisteks väetisteks nim. kõiki loomse või taimse päritoluga aineid, mis otseselt või töödeldult väetisena mulda viiakse, eesmärgiga parandada mulla viljakust. Põhimõtteliselt igasugune orgaaniline materjal. Töödeldud org.väetis kompost, mis on läbinud juba kõdunemisprotsessi. Erinevad orgaanilised väetised: - sõnnik osatähtsus kuni 90% varasemal ajal. - põhk - sapropeel (järvemuda) - mereadru (nt. põisadru) - haljasväetised (green manure) ei korista ära nt. künnad sisse; haljasväetis on nt. põldheina ädal - tööstusjäätmed olla ettevaatlik, võivad olla raskmetallirikkad. - majapidamisjäätmed - (reo)veepuhastusjaamade settemuda väetusväärtus, võrreldav sõnnikuga - kompostid Virts pole orgaaniline väetis, kuna ei täida orgaanilise väetise põhifunktsiooni mullas. Orgaaniliste väetiste kasutamise eesmärgid: 1. huumusvaru

Taimekasvatus

Rohkem sarnaseid