Agro kontrolltöö (0)

1. Muld, kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale.
Taimetoitained on molekulid (CO 2, O2, H2O) või ioonid, milledena elemendid taimedesse  sisenevad. Taimed omastavad toitaineid lahustunud kujul. Lahuseid, millest taim toitaineid 
omastab, nimetatakse toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus. Taimed omastavad toitaineid
nii mullalahusest, kui ka tahke faasi poolt neelatud elemente (peamiselt ühevalentseid katioone). 
Taimedel eristatakse juurtoitumist ja juurevälist toitumist. Toitainete omastamisel eristatakse 
pasiivset (transpiratsioon ja diffusioon) ning aktiivset (asendusadsorbtsioon) toitainete omastamist. 
Lämmastik .Tähtsaim element kogu orgaanilise maailma elutegevuses. Puudusel pidurdub taime 
kasv. Üleküllusel pikeneb kasvuperiood, saak ei valmi õigeaegselt, teraviljad lamanduvad.  
Kaltsium Taimedes 0,2…3,0%. Kaltsiumirikkamad on vanemad taimeosad. Taimedes eelkõige 
biokeemilisi protsesse reguleeriv element. Kaltsiumipuudus esineb happelistel muldadel. 
Magneesium Kesksel kohal klorofülli molekulis. Vaegus avaldub kloroosina: lehed muutuvad 
kahvatuks, roheline värvus asendub kollasega. Kloroos algab vanematelt lehtedelt. 
Mikroelemendid Boor , Vask, Tsink,Molübdeen, Koobalt, Seleen. Taimede nõuded mullale, kui 
toitekeskkonnale: Optimaalne veerežiim – mõjutab otseselt toitainete omastamist (väetiste 
efektiivsust). Väetatud taimed kasutavad paremini vett. Mullalahuse reaktsioon – enamikele 
kultuuridele optimaalne neutraalne või nõrgalt happeline reaktsioon  Toitelahuse koostis ja 
kontsentratsioon – enamikele kultuuridele optimaalne 0,1…0,5%. Kõige tundlikumad 
liblikõielised, kurk, sibul, porgand . Tasalaalustatud toitelahus – sisaldab kõiki vajalikke 
toiteelemente sobivas vahekorras • Valgus – nitraatväetistest lämmastiku omastamiseks vajavad 
taimed enam valgust kui ammooniumväetistest • Soojus – enamikele taimedele on optimaalne 
20…28oC. Kevadel kasvu algperioodil omastavad taimed paremini ammooniumühendeid •Mulla 
õhustatus – õhuvaeses mullas pidurdatud taimede normaalne areng. Takistatud on orgaanilise 
aine lagunemine ja õhulämmastiku sidumine •Umbrohtuvus -Mullaprotsesside 
liikumapanevaks jõuks on orgaanilise aine lagunemisel vabanev energia! 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas-–•Orgaanilise aine lagunemisel 
(ammonifikatsioonil) vabanevad ammooniumühendid – 1-2% üldvarudest (30-90 kg/ha). 
• Õhulämmastikku siduvate bakterite poolt mulda toodud lämmastik – Sümbiootilised 
mikroorganismid – 50-200 kg/ha – Vabalt mullas elunevad mikroorganismid – kuni 50 kg/ha
• Orgaaniliste väetistega mulda antav lämmastik. Keskmiselt viiakse 1 tonni kvaliteetse 
sõnnikuga mulda 5 kg lämmastikku millest ca. 25% (1,25 kg) on omastatav esimesel aastal. 
Sõnnikul on arvestatav järelmõju ka 2. ja 3. aastal (vastavalt 10 ja 5%). Vedelate orgaaniliste 
väetiste kasutamisel tuleb arvestada üleväetamise ohuga (omastamine esimesel aastal 50%)  
Mineraalväetistega mulda antav lämmastik, mis ei tohi ületada saagi formeerumisel puudu 
jäävat lämmastiku kogust  3. Kaalium ja tema vormid mullas-Kaalium Taimedes 0,4… 1,6%. Kõige kõrgem on sisaldus õitsemise ajal. Soodustab sahhariidide sünteesi. 
Soodustab vee tungimist juurtesse vähendades samal ajal transpiratsiooni. Parandab 
eelkõige saagi kvaliteeti. Üleväetamisel takistatud magneesiumi omastamine – kaaliumi 
“luksustarbimine”  4. Fosfor ja tema transformatsioon mullas- Taimedes 0,1…0,3%.  Asendamatu nukleoproteiidide, nukleiinhapete, fermentide, vitamiinide jne. koostises. Puudusel
kasv pidurdub, kasvuperiood pikeneb, saak ei valmi. Üleküllusel lüheneb kasvuperiood ja 
paraneb teraviljade seisukindlus. Liigsel üleküllusel valmib saak enneaegselt 5. 
Lämmastikuga mullas toimuvad protsessid-Taimedes 0,5…4%. Tähtsaim element kogu 
orgaanilise maailma elutegevuses. Asendamatu valkude, aminohapete, nukleiinhapete, 
klorofülli jt. Koostises. Puudusel pidurdub taime kasv. Üleküllusel pikeneb kasvuperiood, saak 
ei valmi õigeaegselt, teraviljad lamanduvad.  6. Taimetoitainete neeldumine mullas-• 
Mehhaaniline neeldumine – mulla filtreerimisvõime – tolmjad lubiväetised • Füüsikaline 
neeldumine –Positiivne – neelduvad pindpinevust vähendavad ühendid (ammoniaak) – 
Negatiivne – neelduvad pindpinevust suurendavad ained (nitraat, kloriid) • Füüsikalis-
keemiline ehk asendusneeldumine – toitainete (valdavalt katioonid) neeldumine mulla 
kolloididel. Füüsikalis-keemiline neeldumine kaitseb toiteelemente välja leostumise eest 
•Keemiline neeldumine – vees lahustuvad toitained lähevad keemiliste reaktsioonide tagajärjel


raskestilahustuvateks – fosfor • Bioloogiline neeldumine – toitainete omastamine taimede ja 
mikroorganismide poolt  7. Taimetoiteelementide vormid mullas ja nende sisalduse 
väljendamise viisid • Orgaanilise aine koostises – taimedele omastamatu, vabaneb 
mineraliseerumisel • Mulla mineraalosa poolt tugevasti seotud – fikseeritud (K+, NH 4 +  savimineraalidel) • Raskesti lahustunud anorgaaniliste sooladena – keemiliselt neeldunud 
(fosfaadid, sulfaadid) • Mullakolloididel  neeldunud – taimedele omastatavad, kuid kaitstud  leostumise eest •  Mullavees lahustunud, kergesti omastatavad, kuid kergesti välja uhutavad . 
Toitainetega mullas toimuvad protsessid- On dünaamilised ja võivad olla samaaegselt 
vastassuunalised sõltudes loodusliku tasakaalu tingimustest Toitainete sisaldust 
väljendatakse: Üldsisaldus % ja –Liikuvate elementide sisaldus mg/kg; mg/100g; mg/l Mulla 
viljakuse määrab ära mulla võime varustada taimi vee ja toitainetega ning taimejuuri hapnikuga.
Meie muldades on saaki limiteerivateks elementideks NPK . 8. Tähtsamate 
taimetoiteelementide osa taimede elutegevuses- 9. Toitainete omastamine taimede poolt 10. Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide 
klassifikatsioonid 11. Väetiskoguste ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid • Füüsilistes kogustes –Kg, t, g, Mg • Tingväetisena –Ammooniumsulfaat (20,5% N)  –Superfosfaat (18,7% P2O5) – Kaalisool (41,6% K2O) • Toimeainena –Lämmastik – N – 
Fosfor – P2O5 – Kaalium – K2O • Toiteelemendina NPK 
12. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded-Agrokeemia on teadus, mis 
tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik D. N. Prjanišnikov defineeris 
agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid 
seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus,
mis käsitleb nende teaduste rakendamise võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste 
paranemise kaudu. • Kuni XIII saj. Eelajalooline periood – kogemuslik lähenemine. 
• 1471 – esimene teadaolev raamat agrokeemiast • 1563 – ilmub Ballissy töö, kus märgitakse, et
taimed toituvad sooladest • 1665 – esimesed teated mineraalväetiste kasutamisest •XVII saj. 
Esimesed väetuskatsed - 1776. Aastal avaldatakse Valleriuse poolt taimede huumustoitumise 
teooria, mida XIX saj. Keskel propageeris ka A. Thaer • 1836 – Boussingault alustas tööd 
toitainete ringete kohta maaviljeluses. • 1840 – Justus von Liebig -Mineraalse toitumise teooria 
-Miinimumteooria -Toitainete täieliku tagastamise teooria-1913. a. rajas R. Steiner (1861-1925)
Šveitsis Antroposoofia Seltsi -1924-1928 Biodünaamilised preparaadid Olulisemad 
agrokeemiateadlased Eestis: C. R. Jakobson (1841-1882) (1869) -A. Eisenschmidt (1876-
1914) -A. Nõmmik (1882-1957) -O. Hallik (1906-1964) -A. Piho (1924-1978) 
E. Raudväli (1926-1996) -Agrokeemia õpetamise ajalugu -Esimene põllumajanduslik kõrgkool 
Euroopas – 1797. a. Kesztley Agraarülikool Agrokeemia, kui rakendusteaduse ülesandeks on
oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi 
kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist 
suurenemist. m13. Ohutustehnika ja keskkonnakaitse mineraalväetiste kasutamisel 14. Mikroväetiste iseloomustus ja kasutamine-Mikroväetiste kasutamise võimalused  •      Mulda andmine – madala kontsentratsiooniga mikroväetised (boormagneesium) või  kompleksväetised. 


•Külvise töötlemiseks sobivad kontsentreeritud mikroväetised.•Taimede pritsimine 
mikroelementide nõrga kontsentratsiooniga lahusega. •Seemnete töötlemine ja taimede 
pritsimine on odavad kuid ilma järelmõjuta. Mikroväetised •Vasksulfaat – külvise piserdamine
või juureväline andmine • Boorhape – seemnete niisutamiseks •Ammooniummolübdaat – 
külvise töötlemiseks ja juureväliselt. Suurte lämmastikunormide kasutamine soodustab Mo 
väljaleostumist. Esmajärjekorras vajalik juurviljadele ja liblikõielistele kultuuridele. 
•Tsinksulfaat – puu- ja köögiviljanduses 15. Ca, Mg ja S sisaldavad väetised ning nende 
kasutamine Kaaliumväetised mullas  Muld seob väetistega mulda antud kaaliumi hästi, 
sulfaatioone halvemini, kloor aga jääb mullalahusesse, kus ta allub väljauhtumisele. Raskema 
lõimisega mullad on võimelised siduma suhteliselt suurtes kogustes kaaliumi, mistõttu võib 
neid anda ka varuväetisena. kultuurrohumaadel ei peeta otstarbekaks suurte 
kaaliumväetisenormide kasutamist, sest heintaimedel võib tekkida nn kaalium 
luksustarbimine.  Magneesium vähendab liikuva alumiiniumi ja vesiniku kahjulikku mõju. 
Puudus eelkõige liivmuldadel. Väävli puudus avaldub eelkõige rist- ja liblikõielistel kultuuridel. 
Naatrium halvendab mulla struktuuri, kuid mõjub mõõdukates kogustes positiivselt peetidele 
porganditele ja ristõielistele kultuuridele. Kloor on kasulik mõõdukates annustes peetidele, 
vähendab köögiviljades nitraatide sisaldust.  16. Kompleksväetiste iseloomustus ja kasutamine- Tänapäeval on paljudes riikides enamus kasutatavatest mineraalväetistest kompleksväetised. 
Kompleksväetiste kasutamisel suureneb töötootlus 24% ning väetiste kasutamisega seoses 
olevad kulud vähenevad 25%. Et toitained asuvad väetise igas graanulis kindlas vahekorras 
tagab see ka väetiste ebaühtlase külvi korral soovitava toitainete vahekorra. 17. Kaaliumväetiste
iseloomustus ja kasutamine-Kaaliumväetiste tooraineks on maapõues esinevad lahustuvad 
toorsoola lademed, mida kõige ulatuslikumalt leidub Venemaal, Valgevenes, Saksamaal ja 
Kanadas. kaaliumväetisi on võimalik toota ka mereveest, mis on aga märgatavalt kallim. 
Kaaliumväetiste tootmisel kasutatavead mineraalid jagunevad kloriidseteks ja sulfaatseteks 
(kloorivabadeks)  Kasutamisel tuleb lähtuda eelkõige mulla kaaliumivarudest (väetustarve) ja 
kultuuri vajadustest. Sobiva väetise valikul tuleb arvestada ka lisandeid. Soovitatavad on 
magneesium ja väävel ja kohati ebasoovitavad naatrium ja kloor. 
18. Tähtsamate fosforväetiste tootmine, iseloomustus ja kasutamise omapära-Tooraineks on 
fosforiidid, apatiidid ning fosforirikaste rauamaakide töötlemisel saadavad räbud. Kõige 
suuremad fosforiidivarud asuvad Põhja-Ameerikas ja Aafrikas (Marokos) ning ka Koola 
poolsaarel. Eesti põhjarannikul leiduv oobulusliivakivi on madala fosforisisaldusega. Suuremad
varud (Toolse – Rakvere – Kabala) asuvad aga sügaval ja nende kaevandamine on seotud 
paljude probleemidega. Fosforväetiste jaotus • Vees lahustuvad, ehk kergesti omastatavad 
fosforväetised – liht- ja topeltsuperfosfaat. • Nõrkades hapetes lahustuv ehk omastatav – 
pretsipitaat (Eestis ei kasutata •Nõrkades hapetes vähe lahustuvad ehk raskesti omastatavad –
fosforiidijahu, kondijahu jt., mida madala efektiivsuse tõttu otseselt väetisena enam ei kasutata.
Taimed jagatakse vastavalt superfosfaadi kasutamisele: •Head kasutajad (üle 20% muda viidud 
fosforist) on rühvelkultuurid ja tatar. • Keskmised kasutajad (11…20%) on kaer, oder, hernes, 
uba. •Halvad kasutajad (alla 11%) on lina ja mais. Fosforväetiste kasutamine  Kõige sobivam 
on fosforväetised anda põhiväetisena sügiskünni alla. Kultiveerimisega satub fosfor ülemisse 
mullakihti 2…3 cm sügavusele ja pole taimedele kättesaadav. Tänu keemilisele neeldumisele on
kadu mullast tühine (0,5…2 kg/ha).  19. Tähtsamate lämmastikväetiste tootmine, iseloomustus 
ja kasutamise omapära  Lämmastikväetise tootmine põhineb tänapäeval õhulämmastiku 
sidumisel. Lämmastikväetiste tootmine algas juba XIX sajandi esimesel poolel (tšiili salpeeter 
1830 ja ammooniumsulfaat 1840). Murrang tootmisse saabus XX sajandil, kui avastati 
õhulämmastiku sidumise võimalus algul hapniku, seejärel süsiniku ja lõpuks 


vesinikuga.Vedelad lämmastikväetised     • Vedel ammoniaak – 82,3%N. Nõuab transpordil ja  säilitamisel vähemalt 30 atm. taluvaid mahuteid ning spets seadmeid mulda viimisel. 
• Ammoniaagivesi – 16-21,5%N. Tuleb säilitada ja mulda viia õhukindlalt. 
• Silmeti vedelväetis – 170-190 g/l N. Jääklahuses on lämmastik peamiselt ammoonium-
salpeetrina. Sisaldab peale lämmastiku ka lantanoide, mis mõjuvad samuti soodsalt taimede 
kasvule. Kasutatakse kevadel mulda antuna ja lahjendatud kujul pealtväetisena. Vedelaid 
ammooniumväetisi kasutatakse valdavalt põhiväetisena. Vedelväetised tuleb mulda viia 
vähemalt 10 cm sügavusele mulda, et vähendada lämmastiku kadu ammoniaagina lendumise 
teel. Pealtväetisena ammooniumväetisi kasutada ei saa, kuna põhjustavad taimedel põletusi. 
Ammooniumväetisi võib anda ka sügisel, kui mulla temperatuur on alla 6°C 
(nitrifikatsiooniprotsess on pidurdunud). Vedelate lämmastikväetiste eeliseks tahkete ees tuleb 
lugeda sedagi, et nad on odavamad ja neid on kergem ühtlaselt laotada.  20. Muldade lubjatarbe määramise võimalused ja lubiväetiste kasutamine- Aktiivne 
happesus. Lubjatakse mullad, mille pH KCl on <5,5 ;Hüdrolüütiline happesus (H8,2)  Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide 
hulka. Asendushappesus (H 5,6). Küllastusaste . Mullaprofiili ehitus ja  kihisemine .;Indikaatortaimed  • Happelisel mullal: põllul – väike oblikas, põldrõigas,  põldkannike jt., rohumaal – jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. • Lubjarikkal mullal: 
põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt.  Merglit ja 
kriiti kasutati lupjamiseks 2000 aastat tagasi. XVI - XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas 
lubiväetisi, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku 
asendajat.  XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse 
neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised 
lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted 
nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati kasutama 1950. aastate keskel. 
Hiljem restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele 
ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes 
tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen 
tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964. aastast kasutuses pneumaamtiline lubiväetiste laotamise 
tehnoloogia. Lubiväetistena on kasutatavad ka paekivijahu ja dolomiidijahu, mida on lihtsam 
laotada.  Muldade lupjamisel tuleb lähtuda nende lubjatarbest. Kui majanduslikult ei ole 
võimalik kõiki põlde lubjata täisnormiga, on kasulikum anda olemasolev kogus väiksema 
normiga aga suuremale pinnale. Esimeses järjekorras tuleb lubiväetis anda mulla happesuse 
suhtes kõige tundlikumate kultuuride külvi alla.  21. Eestis leiduvate lubiväetiste iseloomustus 22. Mulla happesus, selle liigid ja väljendamise viisid- Mulla happesuseks nimetatakse vesinik- ja 
alumiiniumioonide ning dissotseerumata hapete esinemist mullas. Aktiivse happesuse 
põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid. pH – vesinikioonide kontsentratsiooni (g/l)
negatiivne kümnendlogaritm - pHKCl, pHH2O, pHCaCl2 
Muldade jaotus pH KCl alusel: • <4,5 – tugevalt happeline • 4,6…5,5 – mõõdukalt happeline  •5,6…6,5 – nõrgalt happeline •6,6…7,2 – neutraalne • >7,2 – leeliseline Potentsiaalse 
happesuse põhjustavad mulla kolloididele neeldunud vesinik- ja alumiiniumioonid-
Hüdrolüütiline happesus (H 8,2). • Asendushappesus (H5,6). 


23. Väetiste andmise ajad ja viisid- 24. Väetiste mõiste ja klassifitseerimise alused 25. Väetisnormide arvutamise meetodid ja nende iseloomustus 26. Väetussüsteemi mõiste, ülesanded ja omapära erinevates maaviljelusviisides
27. Väetistarbe määramise meetodid ja agrokeemiateenistus 28. Keskkonnakaitse nõuded sõnniku kasutamisel  29. Bakterväetised ja nende kasutamine-Tüüpilised kaudsed väetised – ei ole taimetoiteelementide 
allikaks, kuid parandavad taimede toitumistingimusi. Õhulämmastikku siduvad mügarbakterid – 
Rhizobium sp., Azotobacter sp.  Esimesed preparaadid olid nitragiinid ja risotorfiinid, millledes 
kandurainena kasutati huumusrikast mulda või madalsooturvast. Tänapäeval on kanduraineks 
mineraalne perliit, mis erinevalt turbast tagab toote maksimaalse puhtuse ja mõjub lisaks ka 
mikroväetisena. Mügarbakteri preparaatide toime on spetsiifiline ja seepärast on igale liblikõielise 
perekonnale olemas oma kindel mügarbakteri liik – Trifoperliin jne.
Bakterväetiste kasutamine • Vahetult enne külvi niisutatakse seemneid, lisatakse preparaat ja 
segatakse hoolikalt. •Preparaat segatakse enne külvi puhtimata kattevilja seemnega. • Preparaat
lahustatakse väheses vees, lahjendatakse 200…400 l veega ja pritsitakse hoolik-
Haljasväetiste kasutamine- iseisva kultuurina • Kasvatamine järelkultuurina – valge sinep 
•Külv kattevilja alla – valge mesikas, paljuleheline lupiin • Niite-haljasväetis 
•Kombineeritud kasutamine – sisse küntakse ädal.  31. Põhu kasutamine väetisena Peenestatud põhk tuleb võimalikult kiiresti segada mullaga ning 3…
4 nädalat hiljem sügiskünniga mulda viia. Põhk on süsinikurikas ja lämmastikuvaene (C:N 75…
100:1). Seetõttu tuleb 1 tonni põhu kohta anda mulda 5…10 kg lämmastikku. Kui lämmastik jäi 
vegetatsiooniperioodil taimede poolt kasutamata, aitab mulda küntud põhk ära hoida lämmastiku 
leostumise.
32. Turvas ja selle kasutamise võimalused põllumajanduses 33. Vedelsõnnik ja virts väetisena 34. Poolvedela sõnniku tootmine, säilitamine ja kasutamine 35. Sõnniku mõiste ja klassifikatsioon Varem nimetati sõnnikuks põllumajandusloomade 
väljaheidete ja allapanu segu, mis on läbi teinud kuumkäärimise. Tänapäevasema definitsiooni 
järgi on sõnnik loomakasvatuse üks põhitoodangutest, mis koosneb loomade tahedatest ja 
vedelatest väljaheidetest ja millele võib olla lisatud allapanu (vastavalt loomade pidamisviisile).
 Poolvedel sõnnik -Loomade tahedate ja vedelate väljaheidete segu, mis on läbinud 
käärimisprotsessi ja millele ei ole lisatud allapanu ega lahjendatud veega (kuivaine sisaldus 8…
14%). Tahesõnniku säilitamisel talvel on orgaanilise aine kadu 31…34% ja lämmastikukadu 36…
40%. Vedelsõnnikust vastavalt 5…8 ja 3…8%.  Vedelsõnnik - Tekib loomade väljaheidetele vee 
lisamisel (kuivainet alla 8%). •Sõnniku eemaldamine veega annab ainult näilise efekti: 
– Suhteliselt väike töökulu –Puhas, kuid niiske laut – Seadmete vähesus •Sõnniku edasisel 
käsitlemisel esinevad kulud muudavad esialgse efekti nulliks: – 2-6 korda suurem hoidla – 3-6 
korda suuremad veokulud Virts • Loomade väljaheidete vedel osa • Kiiretoimeline lämmastik- ja 
kaaliumväetis •Orienteeruvalt sisaldab virts: – Lämmastikku 0,2-0,3% –Fosforit 0,03-0,04%  –
Kaaliumi 0,3-0,4% • Kõik toiteelemendid on taimedele hästi omastatavad.


Sõnniku jaotus kuivaine sisalduse alusel: • Tahesõnnik – saadakse allapanu kasutamisel, 
kuivainet >17% •Poolvedel sõnnik – ei ole lisatud allapanu ega vett, kuivainet 8-14% •Vedelsõnnik 
ehk läga – sõnnik on farmist eemaldatud vee abil, kuivainet <8% •Virts – ei täida sõnniku 
põhifunktsiooni – huumusseisundi parandamine. Tahesõnniku jaotus: • Vastavalt allapanu liigile 
turba-, põhu-, põhu-turba-, saepuru- jne.• Vastavalt loomaliigile veise-, sea-, hobuse- jne. • Sõltuvalt
säilitusajast värske ehk käärimata sõnnik ja käärinud sõnnik. • Käärinud sõnnik jaotatakse: –
käärinud – kuivaine kadu 30…60%.  Kõdusõnnik – kuivaine kadu üle 60%. 36. Taheda sõnniku tootmine, säilitamine ja kasutamine Sõnniku säilitamine Tahe sõnnik allub säilitamise ajal kergesti käärimisprotsessidele, millega 
kaasneb temperatuuri tõus (65-75°C). Kuumkäärimine on oluline parasiitide ja patogeense 
mikrofloora hävitamiseks ning umbrohuseemnete idanemisvõime kaotamiseks. Käärimisprotsessi 
käigus väheneb sõnniku mass orgaanilise aine lagunemise arvel. Et orgaanilise aine kadu ületab 
toitainete kao, on käärinud sõnnik toitaineterikkam.Kõige odavam sõnniku säilitamise viis on 
sügavallapanul. Saadakse kuivainerikas sõnnik, kus lämmastikukadu on minimaalne. Sõnnikuhoidla
peab olema kõigil loomakasvatus-hoonetel, kus peetakse üle 10 lü (nitraadi-tundlikel aladel üle 5 
lü). Sõnnikuhoidla peab mahutama vähemalt 8 kuu sõnniku (sea- ja linnusõnniku puhul 10 kuu). 
Virtsahoidla peab mahutama vähemalt 10 kuu virtsa.  37. Väetiste efektiivsus ja selle väljendamise viisid 38. Viljapuu- ja marjaaedade väetamine 39. Avamaaköögiviljade (kapsas, peet, porgand) väetamine 40. Rapsi ja rüpsi väetamine 41. Lina väetamine 42. Kartuli väetamine 43. Kultuurrohumaade väetamine 44. Põldheina väetamine 45. Allakülviga teraviljade väetamine 46. Kaunviljade (põldhernes ja –uba) väetamine 47. Suviteraviljade väetamine 48. Taliteraviljade väetamine