Üldine usundilugu (0)

Üldine usundilugu
RELIGIOONI TÄHENDUS, OLEMUS
Religioon ehk ka usund on üldnimetus, konstruktsioon . Islami maades on religioon din, India usundites dharma . Tänapäeval tähendab religioon uskumusi maailma üldise korraldatuse kohta. See on maailma mõistmise ja mõtestamise süsteem. Religioon viitab sageli inimeste käitumisele ja sotsiaalsetele institutsioonidele , sageli arutatakse järgmistel teemadel : universumi algus, lõpp ja tähendus; mis juhtub pärast surma; mõjuvõimsate mitteolendite ( vaimude , esivanemate, inglite , deemonite ja jumalate) olemasolu ja soovid; kuidas see kõik kujundab inimkäitumist. Kõik religioonid viitavad nähtmatule ehk mitte-empiirilsele maailmale, mis asub harjumuspärasest maailmast väljas; seega midagi religioosseks nimetades mõistetakse tavapäraselt seda, mis asub nendest institutsioonidest väljaspool, mida me nimetame „poliitilisteks“. Sellepärast lähtume arusaamast, et religioon puudutab isiklikku usku, mille üle ei ole võimalik pidada ratsionaalset väitlust, seevastu poliitika on avatud igasugustele ratsionaalsetele väitlustele.
Sageli leiavad meie sisemised uskumused avaliku väljenduse rituaalides. Essentsialistlik lähenemine leiab, et religioon on ainult väline käitumine, mida inspireerib sisemine usk. Selle käsitluse järgi on religioonile olemuslikud ehk essentsiaalsed: hierarhiad, ettekirjutused , rituaalid jne. Sellele vastupidine arvamus on näiteks, et inimesel on oma sisemine usk ja see ongi religioon ning religiooni olemuslik tunnus. Essentsialistid on üksmeelel selles, et religioonile olemuslik ei ole empiiriline (nähtav, katsutav), vaid seda peab isiklikult kogema .
Religiooni mõiste on vaieldamatult üks retoorika elemente, mille abil määratletakse rühma identiteeti.
RELIGIOONI PÕHITUNNUSED
Usk ja uskumused, käitumisnormid, müüdid ja rituaalid, pühad ajad ja paigad , õpetus ja filosoofia, väljendumine kultuuris ja ühiskonnaelu vormides. Järjekindel ateism on samuti religioon – usk jumalata olemisse.
Usundites on alati arusaam üleloomulikust olendist, -maailmast, või –tegevusest, mis mõjutab sündmusi ja tingimusi siin maailmas.
Islamistlikus traditsioonis leitakse, et religioon koosneb praktikast, usust ja meelsusest ning need on tugevalt omavahel seotud. Nt millegis osalemise ja millegi tegemisel tekib usk.
Religioon on seega:

• Uskumused ja tavad
  
• Filosoofia ja praktika, nt „mis on elu eesmärk?“
  
• Maailmanägemise viis
  
• Eluviis – mida süüa, kuidas rõivastuda, kellega suhelda jne
  
• Olemisviis
  
• Kultuur
  
• Poliitilised eelistused
  
• Moraal ja eetika
  
• Identiteet (individuaalne/kollektiivne) – kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme, mis on meie põhiväärtused?
  

Religiooni puhul on oluline, et see vastaks inimeste küsimustele.
MÄÄRATLUS
Mingile kultuurile , etnosele või sotsiaalsele rühmitusele omane tõekspidamiste, ettekujutuste, käitumisnormide, müütide ja riituste kogum, mille siduv element on usk üleloomulikesse olenditesse ja nähtustesse, kellest või millest tuntakse end sõltuvat ja keda tuleb usuliselt austada, kummardada ja teenida.
Usk - Religiooni ja usundi keskmes asuv keerukas psühholoogiline nähtus – hoiak, mis kujutab endast kindlat suhtumist religiooni väärtusobjekti ja selle suhtumise läbielamist.
Religiooni objektiks on üleloomulik (supranaturaalne) ja kogemuseväline (transtsendentaalne) vägi.
Religiooni subjektiks on inimpsüühika.
RELIGIOONI ÜLESANDED:

• Nähtusi seletav funktsioon
  
• Ühiskonda kindlustav funktsioon
  
• Inimest psühholoogiliselt toetav funktsioon
  
• Traditsiooni loov ja nõnda sotsiaalset mälu edasikandev funktsioon
  

Émile Durkheim : Pole ühtki religiooni, mis oleks vale.
Buddha : Tuhat munka – tuhat usundit.
Tolerantsus – sallivus teistsuguse suhtes.
Pluralism – kultuuride, rahvaste ja religioonide mitmekesisus .
Sekulariseerumine – religioossete institutsioonide tähtsuse ja mõju vähenemine ühiskonnas.
KUIDAS DEFINEERIDA RELIGIOONI ja MÕNINGAD RELIGIOONIKÄSITLUSED

Funktsiooni ehk religiooni ülesande kaudu? Põhjenduse andmine Nt religiooni algus on inimlikus hirmus (Plutarchos), või religioon on psühholoogiline, ühiskondlik jne. Funktsionalistlik teooria püüab leida religioosseks nimetatu sotsiaalseid, psühholoogilisi ja poliitilisi rolle. Funktsionalistid on näiteks Karl Marx , Émile Durkheim ja Sigmund Freud .

• Émile Durkheim – religioon kui ühiskonda kindlustav uskumuste ja käitumiste kogum. Uskumused ja tavad võimaldavad nendega seotud inimestel luua ühise, ühiskondliku identiteedi.
  
• Karl Marx – mõistis religiooni rahustina. Religioon on oopium rahvale, mis vaigistab rõhutud rahva valu ja võõrandumistunnet.
  
• Sigmund Freud – religioosne käitumine aitab inimestel samasugusel viisil nagu unenäodki toime tulla oma ängistustega, ilma et see ohustaks nende ühsikondlikku seisundit .
  

Olemuse kaudu, nähtuses on midagi erilist, püha? Mis on püha? Essentsialstlik (religioon on olemuslik, mitte-empiiriline) Religioon on midagi täiesti teistsugust, seda ei ole võimalik tõestada.
„Püha“ mõistest: Rudolf Otto uurimustöö. Väidab, et kõigi religioossete väljenduste keskmes on tunnetus „numinoossest“ ehk „pühast“. Otto väidete kohaselt on kõigi religioonide keskne tõde usklikus olev hirmu või aukartuse tunne, usk „üleloomuliku“ olemasolusse. Otto fenomenoloogia puhul on märgata objektiivsuse puudumist. Hilisemalt on teadvustatud, et see saabki probleemiks igasuguse religiooni uurimise juures. See, milliseid fakte peame olulisteks ja milliseid mitte, milliseid huvitavateks ja milliseid mitte, tuleneb meie arusaamadest, olgu need siis religioossed või mitte. Oluline on uuringuid alustades tunnistada ja hinnata kriitiliselt oma uskumusi, eelarvamusi ja erapoolikust. Püha on midagi täiesti teistsugust. Püha on tõelisuse kvaliteet, milles ei kahelda ning mis omistatakse eeldusele, mida ei ole võimalik tõestada.
Sui generis – nähtus iseenesest.
Üleloomulik ja loomulik. Sakraalne ja profaanne . Tabu
Üleloomulik vägi on religiooni ja maagia objekt – nähtus, mis ei ole inimesele ehk subjektile tema meeleelundite kaudu objektiivse reaalsusena kogetav. Olemasolev teave selle kohta on mütoloogiline või teoloogiline. Üleloomulik vägi on iseloomulik üleloomulikele olenditele (Jumal, jumalad, vaimud, hinged jne). Loomulik on nähtus või objekt, mis on meile aistitav, tajutav või tuletatav kui objektiivne reaalsus . Piir üleloomuliku ja loomuliku vahel on liikuv vastavalt inimtunnetuse arengule. Sakraalne ehk püha on nähtus, olend , paik või ese, milles on üleloomulik vägi, millel on usundiline kaitse ja mida austatakse, kummardatakse ja teenitakse . Rüve ja neetu kuuluvad pühaduse negatiivsele vastandpoolusele – ebapuhas, roojane või vandealune, mis on keelatud. Profaanne on tavaline, igapäevane, ilmalik ja loomulik. Nii püha kui ka rüve ja neetu on eraldatud profaansest tabudega. Tabu on üleloomuliku tähendusega keeld, mis on seotud püha või rüveda nähtuse, objekti, sõna või isikuga .
Religiooni saab jaotada ka institutsionaalseks religiooniks ning individuaalseks, isiklikuks religiooniks.
Mõningad religioonikäsitlused:
W. Cantwell Smith - religioon kui kumulatiivne traditsioon, individuaalne usk (isiklik, mida inimene usub) ja kollektiivne (kuhjuv) traditsioon. Inimese usk liidab ta teatud traditsioonidega.
Clifford Geertz (religiooniantropoloog) – religioon kui sümbolite süsteem, mis tekitab tugevaid ja kauakestvaid meeleolusid ja motivatsioone eksistentsi üldise korralduse kohta ümbritsedes need arusaamad sellise tõsiasjadele vastavuse auraga, et need meeleolud ja motivatsioonid näivad ainulaadselt elulähedased.
Ninian Smart – religioon kui maailmavaade.
Friedrich Engels – religioon kui inimesi igapäevaelus valitsevate jõudude fantastiline peegeldus inimeste teadvuses.
Ed.B.Taylor ( antropoloog ) – religioon on usk vaimolenditesse. Animism – kõik, mis on meie ümber on hingestatud.
James Frazer – religioon on inimesest ülemate, usutavasi looduse ja inimelu kulgu suunavate ja kontrollivate vägede lepitamine ja enda poole võitmine. Religioon koosneb teooriast ja praktikast.
William James – religioon on üksikinimese tunded, tegevused ja kogemused, mida inimene teostab .
RELIGIOONIUURINGUD
Ülikoolide juurde loodu esimesed professuurid 19.sajandi viimasel veerandil, tähtis osa oli selles Saksa teadlasel Max Mülleril. Ta uuris müüte, müüt oli kui allikas.
19.sajandi protestantlik teoloogia – ajalookriitlisine meetod piibliteaduses. Demütologiseerumine.
(Pärast 1960.-1970. aastatest sai usundist kui iseseisev distsipliin .)
Pärast 1945.aastat, mil varasemal ajal valitsenud ratsionalism hakkas oma mõju kaotama, suurenes huvi mittekristlike spiritualiteetide vastu (kuid esialgu uuriti teisi usundeid läbi kristluse prisma ). Seega varem oli kristlus kui norm ja kõik lähtus kristluse kategooriatega, nüüd tekkis soov ka teisi mõista. Üha enam ristuvad religiooniuurinugd teiste teadustega. Selle tulemusena on religiooni uurimine eraldunud kristlikust teoloogiast, kuhu ta varem traditsiooniliselt kuulus. Seega mõiste „religiooniuuringud“ sai uue tähenduse. Religiooniuuringutes kasutatakse sageli teistes teadusharus kasutusel olevaid teooriaid ja meetodeid .
Nn klassikalised religiooniteadused (neid kõik ühendab objekt – religioon):

• Üldine religiooni ajalugu (üldine usundilugu) (religiooniteadus) - religiooni tekkimist, olemust ja arenemist uuriv antropoloogiline teadus.
  

Võrdlev usundilugu – erinevaid religioone nende ajaloolises arengus uuriv teadus.
Usundilugu – antud kontekstis võrdleva usundiloo osa, mis tegeleb religiooni põhimõistete ja maailmausunditega.

• Religiooniantropoloogia – läheneb religioonile kui ühele kultuuri osale. Eesmärk on talletada seda, mida inimesed mõtlevad ja teevad, mitte aga arutlused selle üle, mida nad peaksid uskuma või kuidas peaksid käituma. Püha valdkond on eraldi ilmalikult maailmast ning seda kujutatakse kui loomulikku ning kohustuslikku. Kollektiivsete rituaalide kaudu kinnitavad inimesed ühteaegu nii oma usku üleloomulikesse olenditesse kui ka omevahelisi sidemeid .
  

Austraalia põliselanike totemism – seostab inimrühma ning selle keeldude ja käskude süsteemi mõningate loomade ja muude looduslike nähtustega. Edward Burnett Tylor postuleeris arengu animismist polüteismini ning sealt edasi monoteismini.
Rituaalide vorm säilib paljude põlvkondade vältel, kuigi nende tõlgendused võivad muutuda, tähendus säilib nii rituaali vormis eneses kui ka teatava rituaalse tegevuse seletustes.

• Religioonipsühholoogia - teadus, mis uurib religiooniga seotud psüühilisi nähtusi. Peamised esindajad William James, S.Freud, C.G. Jung .
  
• Religioonisotsioloogia - teadus, mis uurib religiooni ja ühiskonna vahelisi suhteid.
  
• Religioonifilosoofia – teadus, mis uurib religioossete ideede filosoofias avaldumise lugu.
  
• Religioonifenomenoloogia – võrreldes teistega on teistsugune. Eesmärk on religioossete nähtuste kirjeldamine ja klassifitseerimine: objektid, rituaalid, õpetused, käitumine jne. Suuresti on eesmärk koguda religiooni kohta teavet ning kirjeldada religioossete nähtuste erinevaid vorme. Esmalt identifitseeritakse religioone (nt kõrgreligioon, madalreligioon, prohvetlik religioon, müstiline religioon), seejärel liigitatakse, kirjeldatakse ning võrreldakse uskumusi ja tavasid. See suundumus arenes edasi, leiti, et uurijat mõjutab ainest uurides tema enda uskumused ja tõlgendused. Seega jäetakse kõrvale igasugune hinnangu andmine ja püütakse saavutada nende uskumuste mõistmises objektiivsust ja täpsust. Fenomenoloofia juures on vajalik ka empaatia , mis aitab mõista religiooni seestpoolt. Kõrvale püütakse jätta kõik, mis takistab faktide nutraalset ja ilma hinnanguteta esitamist .
  

Üks oluline nüüdisaegne religiooniuuringute teema on seesolija ja väljasolija (ka mõiste etic ) probleem. Kui sügavalt suudab mitteusklik (väljasolija) mõista usku, võrreldes usklikuga (seesolijaga)? Isegi inimesed, kes kogevad sama sündmust samal ajal, tõlgendavad oma tausta ja elukäigu tõttu seda kogemust erinevalt. Sellest johtuvalt on osa teadlasi väärtustanud religiooni uurimisel seesolija arvamust või siis vähemalt suuresti toetunud sellele (selle vaatenurga puhul kasutatakse mõnikord mõistet emic ). Religiooniuuringute taustaks on dialoog , st et arvestatakse ka seesolija vaateviisi, et mõista sügavamalt uskliku inimese maailmavaadet .
Ühtlasi ei pruugi usklik olemine olla religiooni uurimisel takistuseks. Oluline on olla teadlik oma eelarvamustest ja suhestuda neisse kriitiliselt.
Religiooni teadusliku käsitluse võimalused:
Religiooniteadused (metodoloogiline agnostitsism – kuidas uskumused mõjutavad ühiskonda, inimesi jne. Pole oluline, kas jumal on või ei ole) vs teoloogia (lähtub jumalikust suunitlusest). Siiski mõlemal on fookuseks religioom. Kasutatakse lihtsalt erinevaid meetodeid.
Teoloogia on teadus Jumalast või jumalatest, religioossest õpetusest, dogmadest, riitustest ja teenimisest. Igal religioonil on oma teoloogia. See ongi usuteadus.
EUROOPA JA RELIGIOON 21.SAJANDIL
Religioon ja kollektiivne identiteet?

• Post- traditsionaalne maailm (traditsioon on katkenud)
  
• Multikultuursus, identiteet ja religioon (religioon ja poliitika)
  
• Islam (religioon avalikus ruumis) – Euroopa peamine vastane
  
• Religioon ja globaliseerumine
  

USUNDID MAAILMAS
Maailmausunditeks peetakse usundeid, mille pooldajate arv ületab 100 miljonit inimest.
Tähtsamad ülemaailmse levikuga usundid on järgmised:.
India päritolu: hinduism , džainism, budism ;
Hiina ja Jaapani päritolu: taoism, konfutsianism , šintoism;
Ees- Aasia (semiidi) päritolu: judaism , kristlus, islam.

• Kristlus 2.1 miljardit (sh katoliiklased, üigeusklikud, anglikaanid, luterlased , nelipühalased, evangelikaalid jne)
  
• Islam 1.5 miljardit ( sunniidid , siiidid jne)
  
• Hinduism 900 miljonit
  
• Hiina omausundid 394 miljonit
  
• Budism 376 miljonit
  
• Põlisusundid 300 miljonit
  
• Sikhism 23 miljonit
  
• Judaism 14 miljonit
  
• Baha 7 miljonit
  
• Džainism 4,2 miljonit
  
• Shinto 4 miljonit
  

Maailmareligioonid (2 definitsiooni) on
1.need usundid, mis on oma esialgsest tekkekohast väljapoole liikunud.
2.need usundid, millel on vähemalt 1 miljard? järgijat.
Teatud piirkondades on mõni religioon rohkem levinud kui teistes. On piirkondi, kus on suured ja väikesed usundid tihedalt segunenud.
Religioon ja rahvuslik identiteet võib mõnes piirkonnas olla tugevalt segunenud, kuid mõnes teises piirkonnas mitte (nt Eestis).
USUNDI DIMENSIOONID

Õpetuslik (õpetus ütleb midagi religiooni maailmavaate kohta; oluline on, kes traditsiooni loovad ja kannavad).
Suhestumisraamid:

• Inimene ja maailm
  
• Inimene ja inimene
  
• Inimene ja üleinimlik
  
• Üleinimlik ja inimene
  

Kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme , mis on meie eesmärk?
Jumal: monoteism – ainujumal (judaism, islam, kristlus); kolmainujumal – üks jumal kolmes isikus.
polüteism (hinduism – monism , henoteism (Religioonifenomenoloogiline mõiste, mille järgi kerkib polüteistlikus panteonis aeg-ajalt esile jumal, kes jätab teised varju, ning kellele on suunatud kultus, kuid ei eitata teiste jumalate olemasolu (Babüloonias Marduk, Egiptuses Amon, Peruus Inti). H võib olla monoteismile eelnevaks faasiks.)
ateism – nt budism, džainism. Nt Buddha: Neli õilsat tõde: tõde kannatusest, tõde kannatuse põhjustest, tõde kannatuse lakkamisest, tõde kannatuse lakkamisele viivas teest. (Õilis kaheksaosaline tee: õige vaade, õige kavatsus /mõte, õige jutt, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige tähelepanelikkus, õige keskendumine ).
Ortodoksia, ortopraksia

• Ortodoksia (Mingi kindla religiooni raames õige õpetuse (pühakirja, dogmade) järjekindel pooldamine ja riituste range järgimine ehk õigeusklikkus. Vt ka dogma , hereesia , kaanon .) – dogma ((1) õpetuslause, mida peetakse tõeseks ilma tõestust vajamata;
  

(2) teoloogiline väide, mis on kokkuleppeliselt (nt kirikukogul) tunnistatud vääramatuks tõeks, mis on kohustuslik kõigile usklikele ja mis ei ole arvustatav. Vt) – nt kristlus

• Ortopraksia (õige tegemine), nt Judaism (koššer/trefah); Islam (halal/ haram ).
  

Animism – hingestatud maailm ( haldjad , emad- isad , loodusvaimud jne).
Sünkretism – mitme erinevate usutraditsioonide lõimumisel/segunemisel kujunenud/sündinud religioon, nt voodoo, santeria .
Õpetus ja filosoofia

• Religioon kaasaegses maailma – et religioonil oleks tähendus.
  
• Oma usu kaitsemine – apologeetika. Religiooni ees on uued küsimused/väljakutsed, kuidas religioon suhestub uue maailmaga (uusimad teadusandmed ja iidsed traditsioonid). Uued kultuurid – selleks, et usku saaks levitada tuleb õppida uusi kultuure. Maailm muutub pidevalt: teadus ja religioon, meditsiinieetika , abort / eutanaasia ?, millal algab/lõpeb elu?, mis on elu?
  

Müüdiline – õpetust antakse edasi juttudes – müütides. Müüt on lugu jutt olulisest. Müüdil on algus ja lõpp (kosmoloogilised, eshatoloogilised), sageli räägib inimese algusest, maailma algusest. Müütide mudelid: sageli õpetavad kuidas käituda ning on eeskujuks; annavad teatud prototüübid; põhjendavad mõnda tava, nt miks midagi tuleb teha. Seega müütides rõhutatud väärtused on alati ühiskonna jaoks olulised. Müüt ei ole teaduslik teooria, vaid järeldus, milleni rahvas või inimrühm on jõudnud mõne olulise küsimuse üle arutades. Pühakirja seatakse sageli sisse
pühad toimingud , nt ümberlõikamine juutluses, armulaud kristluses.
Müüdiline ja narratiivne dimensioon :
Müüt ja ajalugu – lääne religioonide (kristlus, judaism, islam) probleemiks on see, et pööratakse suurt tähelepanu ajaloole. Selline tugev rõhuasetus tegelikult toimunud sündmustele erineb idamaisest religioonile lähenemisest, milles rõhutatakse inimese teadvuse osa.
Müüt kui metafoor – müüt on nagu luule.
Usundilised muistendid ja – legendid ; pühakutelood.
„ Ammu aega tagasi..“
Läbi müütide õigustatakse teatud tegusid .
Igavese tagasipöördumise müüt – Kuldaeg vmt ja selle tagasitoomine, elustamine siin, nüüd ja praegu. Müütilise aja tagasitoomine.
Müüt ja rituaal – rituaale põhjendatakse sageli müütidega
Müüdid on ka Pühad tekstid: Toora , Piibel (Vana Testament & Uus Testament), Koraan , Guru Granth Sahib . Oluline on ka püha keel, millega
tekste edasi antakse, nt sanskriti , heebrea , araabia , jne. Araabia keel ja Koraan.
Oluline on ka, kuidas müüti mõista ja mõtestada: kommentaarid, traditsioonid (traditsiooni edastamine muutuvas maailmas (Püha lugu, Püha
tekst; jutustamistraditsiooni kadumine)).
Normatiivne õpetus – see, mis on õige.
Müüdid – usundiliste žanrite dünaamika kujundab kõigi inimeste mõtteilma ja elukäiku, kes neis žanrites mõtlevad ja elavad.
Müüt on (a) religioosse pärimuse liik, mis seletab muistse inimese mõtlemise baasil maailma tekkimist, kulgemist ja saatust – teaduseväline maailmaseletus; (b) religiooni ühe komponendina riituse loomulik kaaslane – püha sõna püha toimingu juures; (c) mingil ajal ühiskonnas levinud käibetõde. Eristatakse mitut liiki tekke-, päritolu- ja saatusemüüte. Legend on üks müüdi alaliike – rahvapärimuse osa, mis rajaneb piiblilugudele. Mütoloogia on (a) kindlate müütide kogum; (b) teadus müütidest ja nende algupärast.
Religiooni ja maagia vahekord
Religioon on müütide ja riituste kompleks , mida seob usk üleloomulikku väesse, millest tuntakse end sõltuvat. Usund on laiemas mõttes religiooni sünonüüm, kitsamas mõttes aga konkreetse inimrühma religioosne süsteem. Rahvausund on konkreetse religiooni sekundaarne usundikiht, mis koosneb hilisema tekkega ettekujutustest, pärimustest ja tavadest . Ebausk on rahvausundile toetuv uskumuste ja nendele vastav kirjutamata käitumisjuhiste kogum. Uskumus on konkreetne rahvausundiline väide, millest juhindutakse ka käitumises.
Maagia on loodususundiline või kõrgusundiline riituslik käitumine, mille abil usutakse suutvat enda tahtele allutada üleloomulikku väge. Analoogiamaagia (ka homöopaatiamaagia) sisaldab riitust , mille käigus mingi tegevuse matkimisega usutakse seda sündmust ka tegelikkuses esile kutsutavat. Kontagioosne (ka sümpateetiline) maagia sisaldab riitust, mille käigus usutakse, et eemalseisvat isikut on võimalik mõjutada esemega, mis on sellele isikule kuulunud.
Religioosne ja maagiline käitumine on kõikides usundites tihedasti põimunud.

Rituaalne
Victor Turner : rituaal on kogukonna määratletud formaat käitumiseks olukordades , mis ei kuulu igapäevaellu (tehnoloogilisse rutiini) ning millega seostub usk müstilistesse olenditesse või vägedesse.
Rituaal – oluline sümbolite süsteem, mille abil inimene suhestab end uutesse olukordadesse, uutesse tingimustesse ja mille abil ta kommunikeerub ning millega ta kontrollib ennast. Rituaal on sümboolne tegevus. Religioosses rituaalis viidatakse sageli jumalikele või üleloomulikele olenditele või ka esivanematele, rituaalis osalejad kutsuvad neid välja ning lepitavad, toidavad (andide või ohverdustega) ja austavad neid või astuvad nendega mõnel muul viisil ühendusse. Rituaalide kaudu püütakse tulla toime inimeksistentsi kesksete probleemidega. Rituaalidel on võime muuta inimesi või olukordi . Sageli rituaalid võimendavad või vähendavad inimese vajadusi ja emotsioone. Rituaalides manipuleeritakse sümbolite ja pühade objektidega, nii edastatakse ideoloogilisi sõnumeid. Rituaalide abil saab inimesi ja nende tühmi kontrollida, hävitada, stabiliseerida, täiustada ja isegi terroriseerida. Antropoloogid eristavad järgmisi rituaale:

• Siirderiitused ehk „elukriisi“ rituaalid – (irrutamis/lahutamisriitused;vaheriitused; liitumis/ühendumisriitused). Inimelu tähtsündmused: sünd, abiellumine , surm.
  
• Kalendrilised rituaalid ja mälestusriitused – nt uusaasta, jaanipäev.
  
• Vahetus- ja kommunikatsiooniriitused
  
• Kannatusriitused
  
• Pidutsemise ja paastumise riitused, usupühad
  
• Poliitilised rituaalid
  

Rituaal on kindel mudel: sõnalis-kehaline toiming. Oluline on kindel aeg, olukord. Mõnikord on tähtis rituaali kulg. Arnold van Gennep , leidis, et kõiki rituaale seob ühesugune muster – irrutamine, üleminek ja ühendamine. Rituaal on üht kindllat tüüpi sooritus (perfomance), kuid mitte kõik sooritused ei ole rituaalid. Tähtis on ka tegevuse lõpptulemus (nt tervenemine). Rituaali võrreldakse sageli ka teatriga
Rituaalsed on ka jumalateenistus, palvetamine , meditatsioon , ohverdamine, palverännak jne.
Rituaal on oluline kogukonna identiteedi kasvatamiseks, loomiseks. Tekib ühine kogemuspind. See on ka inimtsivilisatsiooni alus.
Kultus on usundites üleloomuliku väe teenimine , kummardamine ja austamine – religioossete riituste sooritamine sõnalisel viisil või talituste sooritamise teel. Kultus võib olla avalik või salajane (ehk müsteeriumikultus). Riitus on kultuslik toiming – konservatiivne usuline käitumine, mis koosneb sõnalisest ja talituslikust osast. Riitused jagunevad tõrjeriitusteks, väljaajamisriitusteks, siirderiitusteks, kalendririitusteks, patukahetsusriitusteks, ohverdamisriitusteks ja needmis- või pühitsemisriitusteks. Riituse sõnalises osas on tähtis palve ja loits . Palve on religioosne akt – alistuv sõnaline pöördumine üleloomuliku väe poole. Loits on maagiline akt – sõnaline pöördumine, millega tahetakse allutada üleloomulik vägi oma tahtele. Selle erivormiks India usundites on mantra.
Riituse talituslikus pooles on tähtis ohver. Ohver on hinnalise elusolendi, taime, aine või eseme pühendamine üleloomulikule väele, et mõjutada selle tegutsemist ohverdaja soovitud viisil. Ohver võib olla nii religioosne kui ka maagiline. Ohvrid jagunevad anniohvriteks, lepitusohvriteks, osadusohvriteks ja ühendusohvriteks.

Kogemuslik – religioon on emotsionaalne ja kogemuslik. Religioosne kogemus – Muhamed ,
Buddha, Paulus jne, nendega kaasneb usklikel emotsioon. Oluline on usuline kogemus, usulike pöördumine, usuline kasvamine. Kõik need on tugevalt seotud usundipsühholoogiaga. Kogemus võib olla:

• Numinoosne ehk püha kogemus. Hierofaanne (hierofant (kr hieros ‘püha’ + phainō ‘ilmutan, ilmun, näitan’) Pühade nähtuste ilmutaja või näitaja; Vana-Kreeka usundis Eleusise müsteeriumi ülempreester. Vt ka müsteerium.) kui ka veetlev ja õõv.
  
• Müstiline kogemus: palve, meditatsioon.
  

Religioosne kogemus on seotud teisenenud teadvusseisundiga, kogemuse ja rituaaliga. Näiteks hingereisid, šamaanirännakud, teistes keeltes palvetamine, usu kinnitamine, siirderiitused.
Usuline pöördumine ( konversioon ) – nähtus, milles isiku personaalsus ja tõelisuse kogemine muutuvad. Usuline pöördumine muudab niihästi armusaama endast kui tema arusaama enda kuulumisest sotsiaalsesse keskkonda.

Eetiline:

• Hindu: „See on seadmuse kokkuvõtt: Ära tee teisele seda, mis teeks sulle valu kui seda sulle tehakse“ (Mahabharata)
  
• Budism: „Ära tee teisele seda, mis teeb sulle enesele viga“ (Udanavarga)
  
• Judaism: „Mida sa vihkad, ära tee teisele. See on kogu Seadus; ülejäänu on kommentaar“ ( Talmud )
  
• Kristlus: „Kõik siis, mida te tahate, et teised teile teeksid, tehke ka neile, sest see on kodu seadus ja prohvetid “ (Matteuse evangeelium )
  
• Islam: „Keegi teist ei ole usklik seni kuni ta ei taha oma vennale sama mis iseendale “ ( Sunna )
  
• Konfutsius : „Mida ei taha enesele, seda ära tee teisele“ (Vesteid ja vestlusi )
  
• Taoism: „Pea oma naabri edu oma eduks ning oma naabri kaotust oma kaotuseks“ (T’ai Shang Kan Ying P’ien)
  

Ühiskondlik – Oluline on kogukond : Kristluse puhul kirik ; Budistlik sangha; Islami umma; Sikhi khalsa. Sama olulised on preester , šamaan, prohvet , guru, rabi jne. Määrava tähtsusega on institutsioon – kannab traditsiooni.
Religioon reprodutseerub ühiskondlike institutsioonide kaudu.
Emile Durkheim: „religioon kui ühiskonna „liim““.
Religiooni teisenemine. Tänapäeva läänemaailm: post-traditsionaalne, privatiseerumine (mina-usund, rebi ja kleebi, uskumine kuulutamiseta, kuulumine uskumiseta)
Sekularisatsioon /ilmalikustumine – religioossete institutsioonide ja uskumuste tähenduslikkuse vähenemine ühiskonnas. Inimeste vähenenud seos usuliste institutsioonidega. Usuliste institutsioonide mõju ja tegevusvaldkondade ahenemine ühiskonnas. Usuliste veendumuste ja rituaalide tähenduslikkuse vähenemine argielus.
Euroopa sekularisatsioon – Protestantlik Põhja-Euroopa; katoliiklik Lõuna- ja Kesk-Euroopa; Õigeusklik Balkan- ja Ida-Euroopa.
Ratsionaalse valiku teoora.

Materiaalne

• Pühamu
  
• Tempel
  
• Altar
  
• Rõivas
  
• Mask
  
• Ikoon
  
• Kirik
  
• Puujumal
  
• Fetiš
  

Poliitiline – riigiusund; preesterkuningad jne.
Riik ja religioon: Mõnel pool on riigikirikud (Inglise kirik, Taani kirik jt), kirik kui riigi institutsioon. Kirikuriik (Vatikan, dalai -laama & Tiibet )
Riigi ja kiriku lahutatus: revolutsioonid Prantsusmaal, Ameerikas 18.sajandi lõpul.
Religioon ja väärtused: kultuurisõjad.
Rahvuslus ja religioon: identiteet.
Religioossed erakonnas ja liikumised: kristlikud erakonnad, Muslimi Vennaskond jne
Sisepoliitika ja välispoliitika: inimõigused ja usuvabadus ; religioon ja turvalisuspoliitika.
Vestfaali rahu 1648 – ususõdade lõpp Euroopas.
Rahvusvahelise poliitika ja religioon lahutamine.
Külm sõda – inimõigused, usuvabadus.
11.sepetember 2011 – religiooni naasmine rahvusvahelisse poliitikasse
Usuvabadus: Eesti Vabariigi põhiseadus par 40: Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui koos teistega avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjutsa korda, tervist ega kõlblust.
Usuvabadus on sätestatud ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonis ning ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonis.
MATMINE
Surnu peitmine (laibamatus) on vanim religiooni olemasolu tunnistav rituaal. Arheoloogia andmed näitavad, et neandertali inimene hakkas esimesena surnuid matma . See toimus kõige varem 100 tuhat, hiljemalt 40 tuhat aastat tagasi Moustier´ ajastul. Ilmselt on peamiseks ajendiks olnud elava laiba kartus , nagu arvab saksa uurija Hans Naumann.
Põletusmatus on suhteliselt hiline , pärineb hiljemalt nooremast kiviajast (hilisneoliitikumist) ja näitab vähemalt kolme idee mõju: (1) tuli teeb surnu nn pärissurnuks ja välistab elava laiba tagasituleku; (2) hingekujutlustesse ilmub ettekujutus siirdhingest, mis koos suitsuga siirdub teispoolsusesse; (3) arenenud kujutlused teispoolsusest (surmavaldadest). Põletusmatust kasutatakse ka teistsugustel praktilistel kaalutlustel : kaitseb metsloomade eest, väldib ebasanitaarset lagunemist, kõrvaldab rüveduse, surnu väljub kurja vaimu meelevallast, sest tuli puhastab jne.
Balsameerimine on ilmselt samuti väga vana, kuid levinud lokaalselt ja suhteliselt väheste rahvaste juures.
Semiitidel ja kristlikes kultuurides on kõige enam levinud laibamatus, alates 19. sajandist on hakanud ennekõike sanitaarsetel ja majanduslikel põhjustel levima põletusmatus, kuigi eriti roomakatoliku kirik seda heaks ei kiida . Põletusmatus oli väga levinud muistsetel indoeurooplastel. Ent germaanlastel, aga ka muistsetel eestlastel oli levinud nii laiba- kui ka põletusmatus. Zoroastristid ja parsid jätsid surnud lahtistesse matusetornidesse, kus röövlinnud luustiku puhtaks nokkisid, sest elemente (maad, vett ja tuld ) ei tohtinud rüvetada. Mitmetes kultuurides on jäetud oma vanurid ja haiged üksildastesse kohtadesse surema. Surnusöömist (nekrofaagiat) on praktiseerinud loodusrahvad, samuti on jäetud oma surnuid tundrasse maha või oli komme riputada surnud hiide puuokste külge.
Kalmule on püstitatud hauaehitisi ja monumente. Euroopa vanimad hauaehitised on megaliidid – dolmenid , käigushauad ja menhiirisambad. Hauale on kuhjatud kivikangruid ja pinnast, rajatud kivikonstruktsioone (nt muistse Eesti kivikirstkalmed, tarandkalmed , kangurkalmed, kääpad). Egiptuse valitsejate muumiad paigutati hauakambritesse või koguni püramiididesse. Levinud on olnud matmine pühakodade põranda alla ja valitsejatele mausoleumide ehitamine.
Kokkuvõte. Surma ja surnuid nii kardetakse kui ka suhtutakse neisse soodsalt , kusjuures nende kahe suhtumise piir on peaaegu kõikides kultuurides hajus; põhilisi surnukohtlemise viise on kolm (peitmine, hävitamine ja säilitamine), kusjuures ajaloos on domineerinud hirm surnu tagasipöördumise ees, surnu aitamine teispoolsusse, samuti püüd säilitada tähtsate surmute kehi.
Judaism
Judaism on Lähis-Ida päritoluga maailmausund, sai alguse 6.sajandi lõpupoole. Põhineb Piiblil. Judaism on vanim olemasolev monoteistlik religioon, olles seotud juutide kui “äravalitud rahva” saatusega Palestiinas ja diasporaas. Keskmes on usk ainujumalasse ja juutide äravalitusse, usk Jumala tõotusesse, usk käsuseadusesse ja tulevasse Messiasse.
Judaismis ei toimu aktiivset misjonitööd väljapoole. Judaism on etniline religioon, traditsiooniline religioon. Diasporaa – väljaspool Iisraeli elavad juudid ehk ka paguluses olevad juudid. Juudisugu liigub mööda emaliini (nt ortodoksetel juutidel ). Kõik juudi rahvusest ei ole judaistid. Liturgiline keel heebra keel. Juudi usundis on olulisem koht praktikal kui õpetusel.
„Religioon kui ühendaja – uskumused, tavad, identiteet“.
JUUDI RAHVAS

• Aškenazi juudid – Saksamaal elavad juudid. Nende keeleks : jidiš (põhineb saksa murretel);
  
• Sefardi juudud – Hispaanias elavad juudid. Nende keeleks: ladino (põhineb hispaania keelel);
  
• Edot ha-mizrach – idas elanud juudid, nt Iraagis.
  

Neid kõiki seob usk.
OLULISEMAD SÜMBOLID
Menora – seitsmeharuline juudi küünlajalg.
Taavet täht, Taaveti kilp – sümboliseerib erinevaid asju, nt üks tõlgendus et meest ja naist.
Judaismis ei tohi kujutada Jumalat, sest Jumal on kehatu.
KULTUSLUGU
Kuni roomlaste vallutuseni oli Jeruusalemma tempel kultuskeskuseks, kus preestrid toimetasid keerulisi riitusi ja ohverdamisi. Juutide vaimne juht ja kohtumõistja oli Jeruusalemma templi ülempreester. (Kõigepealt oli Israeli usund, olulisem kultuskeskus oli Jeruusalemma Tempel, mis hävitati roomaste poolt. Sel ajal valitsesid preestrid, kuid pärast Templi hävitamist kaotasid oma tähenduse. Rahvas pidas ennast juudamaalasteks. Juudamaal oli ränk vahetegemine juudalaste ja mittejuudalaste vahel, vahetegemise märk oli ümberlõikamine, sabati pidamine (juudi hingamispäev, mis kestab reede õhtust laupäeva õhtuni), sabatiaasta, Moosese Seaduse (Toora) tunnistamine ja kohustuste täitmine Jeruusalemma Templi ees. Kõigil oli Juudamaal võimalik palverännakutel käia Jeruusalemma Templisse.) Pärast 70. a pKr kadus templikultus ning rõhk asetus isiklikule vagadusele ja jumalateenistusele sünagoogis (kr ‘koosolekumaja’). Preestreid ei ole, rabi (rabiinlik judaism) on eespalvetaja ja õpetaja. Mõiste “ juut ” tekkis pärast 583. a eKr, olles seotud nii usu kui ka päritoluga. Juudiks peetakse juuditari sünnitatud last ja judaismi pöördunud isikut.
AJALOOPERIOODID
(1) esiisad Aabraham , Iisak , Jaakob – ca 2000–1750 eKr (6-5 sajand ema). Aabraham sõlmis lepingu Jumalaga (ka kui leping rahvaga (600 aastat hiljem Siinai mäel), lepingi märgiks on ümberlõikamine). Leping tuletab meelde, kuidas Jumal vabastas rahva Egiptusest ja andis tõotuse, et Iisrael saab kõigi riikide hulgas Jumala eriliseks rahvusriigika. Aabrahami peetakse „paljude isaks“. Aabraham on oluline ka teistes usundites, müütiline rahva esiisa. Iisak on juudi rahva isa (Iisak on Aabrahami poeg). Jaakob on Iisaku poeg. Jaakobil oli 12 poega ehk ka 12 suguharu ning sellest sündis juudi rahvas;
(2)Egiptuse vangipõli (u 1700– 1250 ) ja väljaränd (Exodus) Moosese juhtimisel vaarao Ramses II ajal. Mooses tõi rahva vangist välja.
(3) Kaananimaa vallutamine Joosua ajal ja kohtumõistjate aeg (u 1200–1050 eKr);
(4)kuningate aeg: Taaveti (1004–960 eKr) ajal sai Jeruusalemm pealinnaks. Kuningas Taavet oli sõdalane, võitis Koljati. Taaveti laulud. Saalomon oli Taaveti poeg. Saalomoni (970–930 eKr) ajal ehitati esimene tempel. Pärast viimase surma lagunes kuningriik Iisraeliks ja Juuda riigiks. Iisraeli vallutas Assüüria 722. a eKr, Juudamaa koos Jeruusalemmaga Babüloonia 587. a.
Saalomonlik otsus – õiglane otsus, selline, millega on kõik rahul. Saalomon ja Seeba kuninganna.,
(5)u 50-aastane juutide Paabeli vangipõli (suur osa rahvast küüditatid Babülooniasse) ja kuulumine Pärsia riigi koosseisu: 525 eKr valmis teine tempel, toora (5 Moosese raamatut) lõplik väljakujunemine 5. saj eKr, Aleksander Suure vallutused 322. a eKr.
(6)hellenistlik ja Rooma ajastu: Makkabite sõjad, lühike iseseisvus (128–63 eKr), Rooma liitlasriik Herodes Suure ajal (37–4 eKr), juutide ülestõus Rooma vastu ja Jeruusalemma templi hävitamine 70. a pKr (alles on vaid läänemüür ehk ka nutumüür, selles kohas ollakse Jumalale kõige lähedamal). 132-135 Bar Kochba ülestõus ja juutide küüditamine.
(7)4.sajand – Kristlus riigiusundiks: juudivastasus
(8)638 islamiusulised valitsejad – raamaturahvas
(9)900-1100 juudi kultuuti kuldaeg Cordobas
(10)Reconquista ja 1492 pagendamine Hispaaniast
(11)Sionismi sünd ( Theodor Herzl) – juudiriigi rajamise idee – juudi rahvuslus.
(12)Holokaust, shoah, hukk: Saksamaa ja natsionaalsotsialism. 1933 – juudist ametnikud vallandati, arstipraktikad suleti, kauplustele „Jude“ sildid , juudi kirjanduse põletamine. 1935 – Nürnbergi seadused – juudi rahvusest isikutelt võeti kodanikuõigused ning õigus abielluda aarjalastega. 1938-11-9/10 Kristallöö: sünagoogid ja poed rüüstati, 30 000 saadeti koondulaagritesse. 1942 – lõplik lahendus.
(13)Suur diasporaa (kreeka k ‘laialipillutamine’) ehk massiemigratsioon kuni Iisraeli riigi rajamiseni 1948.
PÜHAKIRI
Juutide religiooni, kultuuri ja ajaloo alus Tanah, mida kristlased tunnevad Vana Testamendina, on kirjutatud heebrea, osaliselt ka aramea keeles, kujunes pühakirjana välja 1. aastatuhande jooksul 2. sajandiks eKr ja kinnitati kaanoniks u 100. a pKr.
Vana Testamendi raamatud on (1) Toora (Seadus) ehk kreeka k Pentateuh ehk 5 Moosese raamatut, müüdid maailma loomisest, esimestest inimestest jne (2) Prohvetite raamatud ehk Neviim, (3) Ketuviim ehk Kirjad (ajalooraamatud, õpetussõnad, psalmid ). Tooras on 613 juhist – 248 käsku ja 365 keeldu. Toora on juutitele Jumala and, ent ka suhtlusvahend Jumalaga.
Talmud on Toora juurde kuuluv pärimus ja kommentaarid ( seletused ja juhised eri olukordadeks. Talmud kujunes välja 5. saj pKr). Kaasaega toomine. On ka Babüloonia Tamud ja Palestiina ehk Jeruusalemma Talmud.
Halaha – ususeadus
Talmud toora – Pühakirja igapäevases uurimise kujunemine usukohustuseks, sama oluliseks kui ususeaduste järgimine ja palvetamine.
ÕPETUS
Suurim prohvet on Mooses, sündinud Egiptuses, tõi juudi rahva orjapõlvest välja.
Reformeeritud vs orotdoksne judaism.
Usk, et tuleb Messias – eriline isik, kes teeb kõik asjad maailmas korda.
(1)Tingimusteta monoteism – Jhwh (kujutatakse nelja konsonandina) ( Jahve – „olema“) on ainus Jumal. Jumala nime ei nimetata kunagi, vaid öeldakse Issand ( Adonai ). Jumalat kujutatakse isana, kes on alati õiglane. Jumal on Looja ja kõigeväeline. Inimese ja Jumala vahel on isiklik suhe. Igaüks vastutab oma tegude eest ise kuni viimse kohtupäevani.
(2)Jumal valis juudid oma rahvaks, kellele andis ilmutuse. Juutide kaudu avaldab Jumal oma tahet – esmajoones eetilisi väärtusi – kogu maailmale. Religioosset misjonitööd ei tehta . Juudid on lepingurahvas. Leping on sõlmitud Jumala ja rahva vahel (ühepoolne leping) – lepingu märgiks ümberlõikamine. Esimene leping Aabrahamiga, teine Moosesega, kes tõi rahva Egiptuse vangipõlvest välja. Exodus – väljaränne. Moosese ja Jumala leping on tuntud ka Siinai lepingu nime all. Siinai lepingust tulenebki Toora (10 käsku)
(3)Jumal on õiglane kohtunik ja halastav isa. Inimene peab täitma oma kohustusi Jumala ja kaasinimeste ees. Inimene sai elu Jumalalt ja vastutab selle pärast Jumala ees. Inimesel on vaba tahe . Tegude eest tasutakse pärast surma.
(4)Messiase (Lunastaja), viimse kohtumõistmise ja Jumala rahuriigi ootamine.
KULTUSE PÕHIJOONED
Jumalat teenitakse sünagoogis ja kodus. Sünagoog on koosolekumaja, kus on seaduselaegas toorarullide jaoks. Jumalateenistusel osalevad mehed, naised viibivad rõdul. Sageli on sünagoogis ka kool. Koguduse vaimne juht ja õpetaja on rabi. Kujutav kunst on keelatud. Kodus on tähtsaim naise kui ema ja laste kasvataja roll.
Kehtivad ranged söömist puudutavad eeskirjad (Kašrut), millest tuntumad on sealiha ja vere söömise. keeld. Koššer – toit, mis on sobiv, kõlbulik ja puhas. Toitu tuleb teha erinevates nõudes, nii et liha ja piimatooted ei puutuks kokku – süüa tuleb samuti eraldi. Treife on kõlbamatu toit. Süüakse ainult teatud lomu (lind, kala), oluline on kindel tapmisviis, verekeeld.
Puhkepäev ehk sabat (tähtsaim usupüha) algab reedel päikeseloojangul ja kestab laupäevaõhtuse päikeseloojumiseni. Sabati ajal ei töötata.
RITUAALID/TAVAD
Jarmule ehk ka Kippa – mütsike pea otsas: meeldetuletuseks, et miski on meist alati kõrgemal.
Payot, oimulokid.
PALVETAMINE: 3 KORDA PÄEVAS (kaks õhtul ja üks hommikul ), palvesuunaks Jeruusalemm, palverituaalid, palvekapslid ( Tefillin ) – otsmikul ja käel, palvesall, tefillin (palverihmad) ja tallit – palvesall.
Mezuza – kapslike ukse kohal pühakirjaga, meeldetuletuseks.
USUPÜHAD
Tähtsamateks perekondlikeks pühadeks on poisslaste ümberlõikamine 8-päevaselt, nimepanek, usuline täisealiseks saamine 13-aastaselt (Bar mitsva – lepingupoeg) – loeb tunnistuse ajal lõiku Toora rullist, poiss saab usulises mõttes täiskasvanuks ja abiellumine.
Bat mitsva – lepingu tütar (12-aastaselt).
Abielu on kui leping, Huppa all (baldanhiini). Pulmas astub mees klaasi katki. Lahutise puhul on oluline ka usuline ehk religioosne lahtus (lisaks ilmalikule).
Matused – kui sureb sugulane on lein üks aasta. Matused ise ei ole üldse pidulikud, vaid väga lihtsad.
Juutidel on 10 iga-aastast suurt püha. Neist viis tähtsamat on paasapüha ehk Pesah, mida tähistatakse kevaditi kunagise Egiptusest põgenemise mälestuseks (Jumal lõi maailma 6 päevaga ja 7ndal puhkas); nädalapüha, mida peetakse 7 nädalat pärast paasat Moosesele seaduse andmise mälestuseks; lehtmajade püha, mida peetakse sügisel mälestuseks kõrberännakust, mil elati onnides; uusaastapüha ehk Roš-hašana, millega tähistatakse maailma loomist ja Iisraeli ajaloo algust; Jom- Kippur (suur lepituspäev) koos 24-tunnise paastuga, mis on patukahetsuspäev (u. 10 päeva).
EETIKA
Mooses – Siinai leping: 10 käsku

Ei tohi olla teisi jumalaid

Ei tohi teha kujusid kummardamiseks

Ei tohi niisama Jumala nime öelda

Pühitse hingamispäeva

Austa isa ja ema

Ära tapa

Ära riku abielu

Ära varasta

Ära tunnista valet teise vastu

Ära himusta naabri vara
Mitzvot – käskude järgimine nii põhimõtetes kui ka praktikas, reguleerib igapäevaelu. Oluline sünnistu surmani, hommikust õhtuni. 613 käsku – 365 keelavad ja 248 kohustavat.
ÜHISKONDLIK- INSTITUTSIONAALNE : judaismi harud
Jaguneb ortodokseks (omakorda uus-ortodoksid, ultra-ortodoksid), konservatiivseks (jagunevad liberaalseteks, progressiivseteks jne) ja reformeerituks.
Ortodoksed juudid peavad pühakirjast sõna-sõnalt kinni. Konservatiivsed juudid peavad kinni reeglitest, aga aktsepteerivad ka ilmalikku.
POLIITILINE
Iisraeli riik, juudi rahvusriik
Religioossed parteid ja religioossed erandid
Religioon on identiteedina nurgakiviks – tavad.
Kristlus
Kristlus on maailma kõige suurem religioon. Tekkis 4.sajandil eKr. Mitmekesisem religioon maailmas? Kristluse nurgakiviks – Jeesus Kristus (Kristus on tiitel – tähendab võitu, salvitu) – sündis kuskil 7 aastat e.m.a – umbes 26-36 m.a.j. Tema tegevus oli väga lühikene 1-3 aastat. Kristlus on sündinud juudi traditsiooni sees. Vanim viis, kuidas jumalat on kujutatud – kala sümbol.
Tühi rist tähendab ülestõusmist. Teistpidi rist – seostub pigeb satanismiga – kristlikus kontekstis tähendab Peetruse risti. Krutsifiks – ristilöödud Jeesuse kuju. Tuvi – Püha Vaim tuli nagu tuvi taevast alla.
Jeesus löödi risti – kuna oli ühiskondliku rahu häirija. Roomlased lasid ta risti lüüa nagu mässaja (tuli kuulutas uuest jumalariigist jne). Teda nähakse inimste pattude lunastajana – tuleneb juuditraditsioonist (lunastas inimeste patud oma surmaga). Tõusis üles surnuist – sümboliseerib, et surm ei ole lõplik, võitis surma. Lunastas inimese. Kõrvaldas võõrandumise inimese ja jumala vahel.
Tema sõnum: Armastuse kaksikkäsk.
Kas kristlaseks saamiseks peab esmalt juudiks saama? Algselt oli ka juudikristlus.
Kristlik kirki sai alguse Nelipühist. Siis sai Püha Vaim nendele jüngritele osaks.
JUMAL
Jumal on ainujumal, kolmainujumal. Kolmainsus – Jumal Isa, Jumal Poeg, Jumal Püha Vaim. Püha Vaim annab kristlike koguduste liikmetele erinevaid võimeid (vaimuandeid), mis aitavad neil juhtida ja teenida kogu kirikut. Püha Vaim toimib ka iga kristlase elus, ta vabastab patust ja suurendab armastust, nagu oli teinud ka Jeesus.
TEKKIMINE
Kristlus kasvas välja juutlusest . Religiooni loojaks oli ajalooline isik Jeesus, keda kutsutakse Kristuseks. Maailma levinuimal usundil on umbes 2,2 miljardit pooldajat. Kreeka keeles tähendab Christos Jumala salvitud valitsejat (vrd hbr mašiah ‘salvitu’, siit ka kr messias). Jeesus sündis u aastal 4 eKr Palestiinas Petlemmas, olles legendi järgi eostatud Jumala enda poolt. U 30-aastaselt hakkas ta kuulutama oma õpetust ja sooritama imetegusid, tal oli 12 õpilast ehk jüngrit (sks jünger ‘noorem’), keda hakati hiljem nimetama apostliteks (kr apostolos ‘saadik’). Kolm aastat hiljem vangistati Jeesus Rooma võimu vastu mässamises süüdistatuna ja hukati ristil . Kolmandal päeval kadus tema surnukeha hauakambrist ja nelikümmend päeva hiljem nähti tema taevaminekut. Jeesuse tuntuimad jüngrid on Peetrus ja Paulus.
KIRIK

• 1065 suur kirikulõhe ehk skisma , mille tulemusena lahknesid ida- (õigeusu) ja lääne- (katoliku) kirik.
  

• Õigeusukirikud, ida-kirikud – Ida-kirik. Koosneb paljudest patriarhaatidest. Oluline on teistsugune sümbol (2 erinevat- vene oma ja kreeka oma).
  

• Rooma-Katoliku kirik, lääne-kirik – paavst (Franciscus).
  

• Renesanss 14.sajandil mõjutas kõige rohkem just Lääne-Euroopa kultuuri, rõhutas vajadust pöörduda lihtsa keele ja Uue Testamendi kujundite abil tagadi ristikoguduse lätete juurde. Renessansi ajal tekkis ka humanistlik liikumine, mis pidas oluliseks uurida Piiblit pigem algkeeltes ja selliste ebausaldusväärsete ladinakeelsete tõlgete kaudu. Lõi soodsa pinnas uuteks piiblitõlgeteks.
  

Reformatsiooniajastu – 16.sajandil, Martin Luther ja Huldrych Zwingli , märkasid kasvavat ebakla aposellike ja keskaegsete kristlike arusaamade vahel ning nõudsid reforme. Keskajal olevat kiriku õpetust kas moonutatud või ilustatud ja see oli vaja taas viia Pühakirjaga vastavusse.

• Protestandid
  

• Luterlased
  
• Anglikaanid
  

• Baptistid
  
• Nelipühalised
  

• Karimaatilised
  

• Adventistid
  

• Jehoova tunnistajad
  

• Sõltumatud protestantlikud kirikud, piibli-kirikud
  

PÜHAKIRI
Kristlaste pühakiri Piibel (raamat – verbaalinspiratsioon? ehk jumal on inimesi inspireerinud kirja panema jumalikku sõnumit.) jaguneb Vanaks ja Uueks Testamendiks.
Vana Testament – juutide pühakiri (Tanah) on lülitatud Piiblisse seetõttu, et seal kajastatakse Jumala tegevust juutide ajaloos, samuti kuulutavad prohvetite raamatud ette Jeesuse tulekut. Puudutab alguslugusid. Kristlikus traditsioonis tõlgendati neid lugusid uuesti – jumalast võõrandumine (vilja söömine) on pärispatt.
Uus Testament (UT) = uus leping, räägib Jeesusest, tema õpetusest ja lähisündmustest pärast Jeesuse surma. UT koosneb neljast – Matteuse, Markuse, Luukase ja Johannese evangeeliumist (kr euangelion ‘hea sõnum’), Apostlite tegude raamatust (jutustab põhiliselt Pauluse misjonireisidest) ja 21 kirjast. Viimane osa on Johannese ilmutusraamat – Johannesse Apokalüpsis. UT kujunes välja 1.–2. saj pKr ja sai praeguse kuju u aastal 380. UT on kirjutatud kreeka keeles. 2. saj lõpuks tõlgiti UT ka süüria ja ladina keelde. Eestikeelne Piibel ilmus tervikuna 1739. a.
JEESUS KRISTUS
Ristiusk põhineb Jeesuse Kristuse, Jumala Poja (messias Jeesuse) austamisel, kes on ainulaadne Jumala ilmutus inimkonnale. Peaaegu kõik, mida me temast teame, sisaldub neljas tema elukäigu ja õpetuse kirjelduses (evangeeliumis), mis leiduvad Uues Testamendis . Jeesust nimetatakse Naatsareti Jeesuseks, Ješua/Jehošua. Jeesus on inkarnatsioon – „sõna sai lihaks“ ühtaegu nii inimene kui ka jumal. Ta oli nii inimese kui ka Jumala poeg. Õppis kohalikus sünagoogikoolis. Oli ametilt puusepp.
Jeesus sattus vaimulikule teele tänu oma sugulasele Ristija Johannesele, kes tegi misjonitegevust. RISTIJA JOHANNES – ristis, pesi inimesi (vaimselt, füüsiliselt) – viis selle läbi ka Jeesusega ( Jordani jões). Kutsus Iisreaeli rahvast tagasi pöörduma Jumala juurde ja ristis neid, Jordani jões. Jeesus ühines tema järgijatega, ta ristiti ja ta hakkas ka ise jutlustama.
Jeesus oli tervendaja, mingit keerukat rituaali ei olnud, aitas seal kus abi vajati. Teda teati kui kurjade vaimude väljaajajat, kes tõrjus neid lihtsa käsusõnaga. On imetegija – tervendab. Esimene imetegu Kaana pulmas – vein saab otsa, teeb veest veini. Äratab mehe surnust üles. Oli ka jutlustaja, oli elava usu kuulutaja.
Oli juudi prohvet, reformaator.
Jumalariigil on Jeesuse õpetusel keskne koht. See tähendab, et Jumal juhib, toimib tema tahe. Jumala riik saabub siis, kui inimene ise pöördub uue elu poole, ning ta tõrjus kindla mõtte vägivaldsest ülestõusmisest.
Armastuse kaksikkäsk:Armasta issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. Armasta oma ligimest nagu iseennast .
Jeesus Kristusel oli 12 jüngrit/apostlit (tuleneb juuditraditsioonist – seal oli 12 suguharu, igal suguharul oli oma apostel või jünger)

• Siimon (Peetrus) – on ka esimene paavst
  
• Johannes – Jeesuse lümmikjünger, evangeelium
  
• Toomas - Uskumatu Toomas, Tooma evangeelium
  
• Juudas Iskariot (andis Jeesuse roomlastele üles) – Juuda seeklid, Juuda suudlus.
  

Õpetus: Mäejutlus
Stockholmi sündroom -
Paulus
Kas kristlaseks saamine eeldab, et esmalt tuleb saada juudiks? Paulus (juudi kirjakandja) – ta koges religioonset kogemust (oli kurt ja pime) – tema ette ilmus kristus, kes küsis, miks sa mind taga kiusad. Oluline on, et kui sa muutud võid saada uueks inimeseks ja elada väga vooruslikku elu. Temast sai mitte-juutidele kristluse juurutamine – seega nimi paganate apostel. Juudi usutavadest loobumine. Pauluse kirjad (13)
ÕPETUS
Vanim kristlik usutunnistus on nn apostlik usutunnistus, mis kujunes Roomas 2. saj keskel. Enamik kristlasi usub, et Jumal on üks, kuid tal on kolm isikut ehk hüpostaasi (Isa, Poeg, Püha Vaim - kolmainsus). Kristliku usu põhikomponendid on järgmised:
(1)Jumal on üks, maailma Looja ja kõikväeline.
(2)Jeesus on Jumala poeg, tal on nii inimlik kui ka jumalik loomus.
(3)Jeesus sündis Neitsi Maarjast (Juudi pühakirjas on kombeks, et püha inimene sünnib noorest naisest), tema isa oli Jumal.
(4)Jeesus tõusis surnuist üles ja siirdus pärast surma põrgusse, kust läks kolmandal päeval taevasse , kus elab tänini.
(5)Jeesus istub Jumala paremal käel ja tuleb viimsel päeval elavate ja surnute üle kohut mõistma.
(6)Püha Vaim oli juba Loomise juures ja tema kaudu tegutseb Jumal maailmas tänini.
(7)Kristlaste pere moodustavad nii maapealne kui ka taevane Kirik. Kõik kristlased (Kiriku liikmed) on pühad.
(8)Jeesus suri inimeste eest (ristil – INRI), võttes nende patu enda kanda ja lunastas kõik, kes temasse usuvad.
(9)Elu jätkub pärast surma. Kunagi saavad kõik inimesed uue hävimatu keha ja igavese elu.
Dogma - (kr dogma ‘arvamus, otsus, määrus, õppelause’) (1) õpetuslause, mida peetakse tõeseks ilma tõestust vajamata; (2) teoloogiline väide, mis on kokkuleppeliselt (nt kirikukogul) tunnistatud vääramatuks tõeks, mis on kohustuslik kõigile usklikele ja mis ei ole arvustatav. Vt ka kaanon.
PATUD JA VOORUSED
7 surmapattu: uhkus, omandihimu /ahnus, kiim /iharus, kadedus , õgardlus/aplus,vihapidamine/viha, tujutus/ tusk ;
7 voorust: mõistlikkus, mõõdukus, meelekindlus,õiglus, usk, lootus, armastus.
PÕHIVOOLUDE KUJUNEMINE JA KIRIKU AJALOO
Kristlusel on palju voole ehk konfessioone. Algkatoliikliku kristliku kiriku usutunnistuse konsensusliku variandi määras Nikaia kirikukogu 325. a ja teoloogia peasuunad Halkedoni kirikukogu 451. a. Vanadest kirikutest on veel nestoriaanid (431) ja monofüsiitlikud (kopti, etioopia, süüria ja armeenia ) kirikud, kes ei tunnistanud Chalkedoni otsuseid.
Hiljemalt 1054 . a oli kirik jagunenud kreekakatoliku (autokefaalseid kirikuid juhivad patriarhid) ja roomakatoliku ( kirikupea on Rooma paavst) kirikuteks. Nende vahel on uniaadid, kelle traditsioon on õigeusklik, kuid kes tunnistavad paavsti ülimuslikkust. Roomakatoliku kirikust kasvasid välja protestantlikud kirikud: luterlased 1517, anglikaanid 1536 ja kalvinistid 1566. Anglikaani kirikust eraldusid 16., 17. ja 18. saj omakorda kongregatsionalistid, kveekerid, presbüterlased, baptistid, metodistid ja paljud teised.
Kristluse tähtsaim levitaja Rooma impeeriumis oli apostel Paulus. Algul kiusati kristlasi taga, kuni keiser Constantinus kuulutas 313. a kristluse lubatud usundiks ja peatselt sai tast riigiusund. 300. a paiku sai Armeeniast maailma esimene kristlik riik. 732. a pani Frangi riigi majordoomus Karl Martell Poitiers ´i lahingus seisma araablaste invasiooni Lääne-Euroopasse. 1054. a lõhenes kirik ametlikult kreeka- ja roomakatoliku kirikuks. 1453. a. vallutasid türklased Ida-Rooma riigi pealinna Konstantinoopoli. Islami surve Euroopale lõppes 17. saj lõpuks. Tänapäeval on kristlus levinud kogu maailmas, v.a Lähis- ja Kesk-Ida, Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasia ning Põhja-Aafrika.
Tagakiusamine – esimesi kristlasi kiusati taga. Roomlastel oli eriõigus.
KULTUS
Jumalateenistused toimuvad kirikutes või palvemajades. Kirikul on lääne traditsioonis ühe või kahe torniga pikihoone , mille idaosas olevas kooriruumis on altar, kantsel , saalis istmed ja lääneosas orel . Ida traditsioonis on kirik tsentraalse põhiplaaniga, ilma istmeteta ja rohkete tornide või kuplitega. Vanades ja katoliiklikes kirikutes toimetab jumalateenistust preester (koguduse ja Jumala ordineeritud vahendaja ). Protestantlikes kirikutes peab jumalateenistust eriettevalmistuse saanud õpetaja ( pastor ). Vabakirikutes võivad jumalateenistust pidada ka koguduseliikmed.
Jumalateenistusse kuuluvad palvetamine, pühakirja lugemine, jutlustamine, laul ja õnnistamine. Vanades kirikutes ja vanemates protestantlikes konfessioonides toimub see kindla korra raames.
Pühad toimingud on sakramendid ehk ka salasused ((ld sakrāmentum ‘armuvahend’) Kristlikes kirikutes püha talitus, mille kaudu vaimulik vahendab kogudusele Jumala pattelunastavat armu ja milles Püha Vaim on erilisel viisil mõjutamas. Kreekakatoliku kirikutes on 7 s-i ( ristimine , võidmine, laulatus, vaimulikuks pühitsemine, armulaud, piht ja haige salvimine ), roomakatoliku kirikus samuti 7 s-i (ristimine, meeleparandus, armulaud, kinnitamine (võidmine ja käte pealepanek), abielu, ordineerimine (vaimulikuks pühitsemine) ja haige salvimine), luterlikus kirikus 2 s-i (ristimine ja armulaud), nende rituaalide käigus saab inimesele osaks Jumala arm, nähtavate ja käega katsutavate asjade kaudu. Kõik kristlikud kirikud jagavad – ristimist ja armulauda.
Eri konfessioonides ((ld confessio ‘usutunnistus’), Kitsamas mõttes kristlik usutunnistus, pihtimus. Laiemas mõttes mingi kindla usutunnistusega seotud inimeste rühm ehk pooldajaskond, ka usukogudus) on nende arv erinev.
Ristimine, mille läbi saadakse kristlaseks, ja armulaud (kreeka k euharistia) – ehk ka Püha Õhtusöömaaeg (algselt), mälestussöömaaeg, mille kaudu saadakse osadus Jeesus Kristusest, on kõikides kirikutes. Enamus kirikuid ristivad lapsi; osades traditsioonides ristitakse täiskasvanuid ( usuristimine – teadlik otsus). Ühine on osa neis kõigis on vesi ja Jumala sõna. Armulaud - transsubstantsioon (veini ja leiva olemus muutub) – vein muutub jeesuse vereks, leib jeesuse ihuks.
Patukahetsus koos pattude andeksandmisega. Õigeusu kirikus – piht: kus inimesed tunnistavad oma vigu ja need andeks antaks.
Konfirmatsioon ( teismeline ) /salvimine(laps).
Abielu (ei ole lahutatav, teatud tingimustel saab tühistada).
Viimne võidmine (surejale/haigele).
Vaimulikuks pühitsemine on sakramentideks vanades kirikutes. Roomakatoliku kirikus on sakramentideks kõik ülalloetletud. Luterliku kiriku sakramendid on ristimine ja armulaud.
Paast – kuna ka Jeesus oli 40 päeva kõrbes.
Palverännakud.
KIRIKUPÜHAD
Kristlik ajaarvamine tekkis 5. sajandil ja sai üldkasutatavaks 8. sajandil. Läänes mindi 16.–18. saj üle gregooriuse kalendrile, paljudes kreekakatoliku ja teistes Ida kirikutes kasutatakse veel praegugi juuliuse kalendrit . Kirikupühad on jõulud (Jeesuse sünnipäev) 25. dets, epifaania (kolmekuningapäev) 12 päeva pärast jõule, ülestõusmispüha (23. märtsi ja 24. aprilli vahel), millele eelnevad 6-nädalane paastuaeg ja Vaikne nädal (palmipuudepüha, suur neljapäev, suur reede (Jeesuse ristisurma päev - ristilöömine) ja vaikne laupäev). Suur Neljapäev – armulaud (paasapühad) 40 päeva pärast ülestõusmispüha on taevaminemispüha. Seitsmendal pühapäeval pärast ülestõusmispüha on nelipüha (Püha Vaimu väljavalamine jüngritele) – kiriku sünnipäev. Jaanipäev – Ristija Johannese sünnipäev. 15. august on rukkimaarjapäev (Maarja püha), 31. oktoobril luterlik usupuhastuspüha, 1. nov. kõikide pühakute päev ja 2. nov. surnutepüha. Neli nädalat enne jõule algab advendiaeg.
Ülestõusmispüha langeb alati kokku pühapäevaga.
KLOOSTRID JA PALVERÄNNAKUD
Vanade ja suurte kirikute juurde kuulub askeetlik liikumine koos munga - ja nunnaordude, kloostrite, eremiitide ja eraklatega. Pälvimuse saamiseks sooritavad nende kirikute liikmed palverännakuid. Näiteks Pühal Maal käiakse Jeruusalemmas (Via Dolorosal, Hauakirikus), Petlemmas (Jeesuse sünnikirikus), Naatsaretis (Jeesuse kodulinnas), Jordani jõel, kus Jeesus ristiti. Roomas käiakse Peetruse ja Pauluse hukkamiskohal ja Püha Peetri kirikus. Hispaanias Santiago de Compostelas on apostel Jaakobuse matmispaik , Prantsusmaal Neitsi Maarja Lourdes ´i allikas. Konstantinoopolis on varakristlaste kannatuslugudega seotud kohti.
OIKUMEENILINE LIIKUMINE JA TEOLOOGIA
Tänapäeval toimivad kristlikud kirikud koostööle orienteeritud oikumeenilises liikumises (Kirikute Maailmaliit jt organisatsioonid ). Roomakatoliku kirikut muutis oluliselt sallivamaks II Vatikani kirikukogu (1962–1965). Kolm põhisuunda kristlikus teoloogias on liberaalne (kirikuuuenduslik, piiblikriitiline, dialoogialdis), konservatiivne ( veendumus oma suuna ainuõigsuses, vaenulikkus piiblikriitika suhtes, traditsionalism ) ja fundamentalistlik (Piibli sõnasõnaline tõlgendamine).
KRISTLUSE JUURTEGA TÄHTSAMAD UUSUSUNDID
Kristlusest väljakasvanud suurimad iseseisvad usulised liikumised kuulutavad, et kõik olemasolevad kristlikud teoloogiad on eksiõpetused. Niisugused usulised liikumised on järgmised.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ehk mormoonid (rajanud 1823 Joseph Smith USAs, u 11 miljonit),
Jehoova tunnistajad (rajanud 19. saj II poolel Charles Taze Russell USA-s), Ühenduskirik (rajanud 1954 Sun Myung Moon),
Kristlik Teadus (rajanud 19. saj II poolel Mary Baker Eddy USA-s).
19